R, 2811. päev: lumeõnnetus

Arvan päeval, et on teisipäev, „sest eile oli ju esmaspäev”.

Päeval sajab paksu lund. Maal, kus 0,5 mm lund on katastroof, on täna seega üleriigiline suurõnnetus, sest lund sajab umbes 2 cm. Või noh nii palju on sellest järel, kui olen jõudnud linna. Tööl kuulutatakse välja hädaolukord, lubatakse lahkuda juba kell kaks, turvaülem kuulutab sõnumit, et autod võib jätta nädalavahetuseks parklasse (ja ära viia esmaspäeval, kui lumi läind).

Siis saab kell kaks, maa tühi, lumesadu jääb järele ja päike tuleb välja. On väga ilus. Kell neli, kui töö valmis saan, läheb pilve; sula on olnud juba mitu tundi, märkan, sest teedel on asfalt väljas.

Mul algab kell 17.10 keelekursuse suuline eksam. Ise ka ei tea, miks nii varajase kellaaja kokku leppisin. Selleks peab minema hakkama hiljemalt 16.25, et jõuda 16.30 bussi peale, mis jõuab linna kiiremini ja oleksin sellega kohal nii 16.55. (Kui ei jõua, saaks alles 16.40 teise bussi peale, mis jõuab alles 17.10). Lumeolude tõttu aga juhtub tavaliselt, et liiklus jääb seisma, niisiis lahkun juba 16.10, et hädakorral jõuaksin kohale ka jala.

No liiklus on linna poole olemas (enamik inimesi näib olevat lahkunud kella kahest, üldse ei ole reede õhtu moodi), kontori ees tormleb kohalik Mr. Plow, linnapargiski müttab mitu buldooseriga traktorit.

Olen keelekooli juures kell 16.50 ja näen juba eemalt veidrat vaatepilti, et kogu maja on pime, aga meie klassis tuled põlevad. „Kedagi praegu just praetakse,” mõtlen. Aga valesti mõtlen, sest uks on kinni... teine uks on ka kinni ... ja keskmise ukse peal on silt, et seoses katastroofilise ilmaga on kool pärastlõunal suletud, tunnid jäeti katki ja õhtused tunnid jäävad üldse ära. Majahoidja on kohal, loeb midagi arvutist, üks minutaoline härrasmees kõlistab uksekella, majahoidja tuleb räägib, läheb saksa keelele üle ja teatab selgel kõlaval häälel, et tunde ei ole, kogu maja on suletud.

Aga see tuli aknas, eks ole. Meenutan, et õpetajale sai vist nagu antud mu gmaili aadress, et teated tuleksid otse telefoni, ja kui üritan gmaili vaadata, on seal ees mingi vana pilt, ja kui üritan uuendada, teatab telefon, et ta nüüd sünkroonib postkasti, ja sama silt püsib seal ees mitu minutit. Mispeale avan FB ja hakkan sinna külmast kangeil sõrmil toksima teadet, et ükskord, ükskord ometi olen keeletunnis 20 minutit enne algust ja mis on lahti: maja pime ja kinni.

Vast teate internetiloba, et kui telefoni aku tagurpidi sisse panna, tuleb kuskilt akusse 40% laengu juurde? Teate, jah? No vat mu telefonis on täpselt vastupidi. Aku on umbes poole peal, avan aga FBi, minuti pärast näitab telefon, et akut on järel 15%, laadi, siis kaks sekundit hiljem, et akut on järel 5% (9%, 8% vms protsent alla 15 ja üle 5, iga kord on erinev), laadi! ja siis, ainult sekund hiljem – varuaku võtmine taskust ja ühendamine kestaks umbes 5 s – tuleb teade, et Android paneb asju kokku, hakkame lõpetama, hakkame lõpetama. Seejärel on telefon pime ja kui arvan, et olen hästi kaval, et vahetan siinmaise telefoni sisse (siinmaises on siinmaal internet, eks ju) EMT mobla aku (kus siinmaal internetti ei ole, ega, akut päeva jooksul peaaegu üldse ei kulu, ega), laseb telefon end paluda põlvili, et, pai X10, võta hääled sisse. Vbl peaks, maassa maan tavalla, lisama juurde, et jeesuse ja mariia nimel ning pühakud aidaku ka*. Ehk kui nupust vajutan, lülitab end sisse, laseb sisestada PINi ja mõtleb natuke, mõnikord ka juba siis, kui hääled juba täitsa sees, ja siis läheb pilt jälle eest ning varsti ilmub pimedusest taas see veider nimi Sony Ericsson ning mingi vilkuv roheline pabul.

* Google, https://www.google.com/search?q=patron+saint+of+mobile+phones . Saame teada, et see on Itaalia vanaproua Assisi Klaara, number on 1193–1253. Mobiilitootjad koogutagu aga püha Columba poole, nr 521–597.

Järgmiseks on telefon jõudnud lumehange (õigemini lume… „hange”, see on kõige paksemast kohast 5 cm sügav); mul ei oleks kahju tibavõrdki, kui mõni traktor või tramm sellest üle sõidaks, pärast nopiks aga SIM-kaardi tänavalt üles ja SD-kaardil midagi tarka niikuinii ei ole. Järgmiseks sobran seal nagu musträstas, sest avatud telefon, saadanas, ei langenud läbi lume põhjani, vaid on lume ja maapinna vahel libisenud maandumiskohast hulk maad eemale. Panen telefoni tasku, siis võtan välja, pühin taskurätiga suurema vee ära ja panen lisaaku külge, et laadimisel soojenev aku kütaks ka sealt kuivaks, kuhu käsi ei ulatu.

Seega ei tea ma karvavõrdki, kas õpetaja on kirjutanud või mitte. Keelekool muidu ikka saadab sõnume, kui tund ära jääb, aga täna põle siukest tulnd.

(Mis muidugi meenutab kollektiivset kodust järeldust, et ehedakõlalise A. kreisi murde järeleaimamine on ainult kättevõtmise asi.)

Tagasisõit kuni jaamani läheb üllatavalt kiiresti; edasi on D. maantee umbes, buss sõidab seda umbes veerand tundi. Ahaa, seda pole ma veel öelnudki, et mul on kaenlas umbes 4 cm paks ja A3 suurusega pappkarp, mille sain hommikul postkontorist ja kus sees on otse trükikojast saadetud valla ajalooraamat.

Kui koertega jalutama lähen, on nelisada meetrit edasi, umbes kohas, kus sõja lõpus hukkus neli ameeriklast, vähemalt kolm vilkuritega autot, kiirabi undab linna poole. Ma täpsemalt ei vaata, mõtlen, et lähen tuppa tagasi ja vaatan rõdult binokliga, aga assamait, rõdult sinna ei näe, majanurk jääb ette.

See-eest paistavad rõdult Jupiter ja tema neli suurt kaaslast kenasti sirges reas.