Tavalisest kaks tundi varem tööle, kooma kestab kogu päeva, näiteks vana tõlke „väike” ajakohastamine tähendab tegelikult, et tõlgi kõik uuesti, sest vana tõlge on tundmatu autori jamps. Vahepeal on möödapääsmatu koolitus, kus näidatakse, kuidas tarkvara uus versioon meie eest palju asju ise ära teeb (kolleegi kommentaar: „Peame tegema seitse klõpsu vähem!”), ja samal ajal installitakse meie arvutitesse see uus versioon, nii et enne ei ole pääsu kui see valmis. Uue versiooni imeline uus funktsioon ei tööta, kõik jätkub vanaviisi. Miks ei tööta, seda alles uuritakse.
Koomandus jätkub kenasti astmelise tähtajastuse tõttu, igaks täistunniks natuke, kuni kell saab 16.05 ja selgub, et tänane töö on valmis ja äkki enam kiiret ei ole.
Keeletunnis järjestame juppidest ühe isanda elulugu, saades teada, et Marokos võetakse kõigepealt naine ja alles siis ostetakse korter, aga Kreekas on kõik inimesed ristitud. (Vrd ka „Malevas” stseen, kuidas Uru võimleb hiies ja külatüdrukud tulevad teda kiusama.)
Püssiga ja habemega idiootide veretööst hommikul Pariisis kuulen alles õhtul.
Termopaar teatab, et mu arvuti all on arvuti töö ajal sooja 26 kraadi ja arvuti ventilaatorist tuleb umbes 25-kraadist õhku. Vanal läpakal oli ventilaatoriauk paremale, nii et hiirekäel oli kenasti soe ja ükskord sulas hiire kõrval šokolaad vormituks plönniks. Vanasti oli läpakas kohe laua peal ja laud läks isegi altpoolt katsudes kenasti soojaks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment