E, 2801. päev: lähetusele

Internetis levib lugu, et Tõnismäe Kotimehe modell ei olnud üldse mitte Palusalu (keda küll modelliks kutsuti, aga ei olla teada, kas ta ka tuli), vaid korpusemees, kellest hiljem sai metsavend varjunimega Ülo Raudmets, kelle õiget nime jutustaja ei mäletanud, aga olnud umbes nagu Kask või Lepp, ja kelle langetatud pead tuleks käsitada leinahetkena kodu ahervaremetel Kalamajas, kus ta sai 22.9.1944 Tallinna saabumise ja paari tunni pärast Pitka-meeste poole ülemineku vahel teada, et maja hävis Märtsirünnakus ja kogu mahajäänud pere põles keldrisse sisse.

See on, eks ole, lugu. Kuigi köitvate lugude vestmist on viimasel ajal hakatud kahjuks pidama ajalooks, on see rohkem siiski rahvaluule pärusmaa:

• Kiire pilk Memento raamatutesse näitab, et 1953. aastani poliitiliste arreteerimiste loeteldes ei ole ühtki Raudmetsa; mobiliseeritute seas oli küll Kaski ja Leppi.
• Kogumikus „Tallinn tules” on kaks Märtsirünnakus hukkunute loetelu: esialgne saksaaegne, 17.3.1944 seisuga, politseiringkondade kaupa ning täpsem ja põhjalikum 1990. aastatel arhiiviandmete järgi koostatud, koos hiljem haavadesse surnutega. Nende järgi selgub, et midagi selles liigutavas loos ei klapi: Kalamajas hukkus koos ainult kaks perekonda, kes kumbki ei olnud Kask ega Lepp jne; linnas muidu oli küll maju, mille elanikke hukkus korraga mitu, ja oli ka hukkunud perekondi (vähemalt kolm sama perekonnanimega inimest samal aadressil), aga mitte Kalamajas ega mitte selliste nimedega.

(Hilisem lisandus: 9.3.2018 on Tallinna Linnaarhiivi blogis lugu „Märtsipommitamine”, kus on ülevaade ka varasematest pommirünnakutest Tallinnale. Saab teada, et 14.2.1943 rünnakus (kus kannatada sai 117 maja) hukkus 9 inimest, neist 8 oli Kungla 44 elanikku (Kalamaja), neist 3 oli perekond Kald. Pean Memento raamatute PDF-id uuesti läbi käima. Teisalt räägib sama kirjutis, et 23./24.3.1943 rünnakus (kannatada sai 110 maja) hukkus Kassisabas Ao 5 perekond Eilmann, sh politseikapten Raimond Eilmann, kes oli viidud 1941 Venemaale, aga tuli Eestisse perekonna juurde tagasi – milles on mitu sama loo elementi.)

* * *

Töölt saadetakse täna-homme lähetusele. Maadlesin neljapäeval lähetustaotlusega, mis (kui olin lõpuks leidnud, kuidas seda avada) kestis ainult 17 minutit:

• ainult nii umbes neli korda pidi uurima kaasas olnud abifaile (mis on õnneks olemas inglise keeli),
• ainult ühe korra pidi käima küsimas (või kaks korda, sest esimene kord oli tuba tühi),
• ja töövoos pidi edasi-tagasi sõudma ainult nii umbes neli korda, et katse-eksituse meetodil saada paika hotelli andmed (liides teatas algul väga kindlalt, et hotelli ei ole sisestatud, ega näidanud ka mingit kohta, kust selle sisestada saab),
• ainult umbes kuus korda andis mitmesuguseid veateateid,
• täiesti otsast peale ei pidanud alustama kordagi uuesti (poole pealt kaks korda).

Reedel tuli taotlus raamatupidajalt neli korda tagasi, et esiteks oli mul rongipileti hind puudu ja siis olin selle järjest märkinud valesse kohta. Kui lõpuks sattus õigesti (sest eks juhendi näide ole, et sõidetakse lennukiga Leetu, ja ega kuskil konkreet märki ei ole, kuhu pannakse rong), meenutas raamatupidaja lõpuks kogu asutusele, et lähetust tuleb ikka taotleda vähemalt 10 päeva ette.

Aga nüüd on see heaks kiidetud ja olen aegsasti jaamas. Avastan, et seoses mõnekilomeetrise teelaienduse valmimisega ja selle auks toimunud sõiduplaanide ümberkorraldusega sõidab nüüd otserong Koblenzi, et ei pea enam trikitama ümberistumisel, kust Koblenzi rong läks kohe teiselt poolt perrooni, aga ega siis piletiautomaati olnud samal perroonil ja ega siis kohalikus rongis käi piletite asjus keegi muu kui kontroll ning ega siis rongide vahe olnud pikem kui 10 minutit.

Putkast varulugemist, kui peaksin tulema homme ka rongiga tagasi.

Ajakirjas Flugzeug Classic nr 2/2015 on uudis, kuidas Viinis leiti eelmisel varasuvel sõjaaegsest pommilehtrist He 162 jäänused – ja mitte niisama suvaline He 162 (üks kolmest suurest He 162 tootmiskeskusest, Heinkel-Süd, oli praeguse Viini lennujaama kohal), vaid kirjandusestki läbi käinud kahekümnes katselennuk, He 162 M21 (pahaendelise numbriga katselennuk M13 puudus igaks juhuks algusest peale), mis saabus maa-alusest tehasest Languste 21.1.1945 ja mida kasutati lennuomaduste uurimiseks. Kuigi, jah, uudis märgib, et päris õnnelik M21 taasleidmise lugu siiski ei ole – sest koos lennukirusudega leitud, suvaliseks metallikänkraks peetud ja vanametalli käitleja juures ilma pikema jututa lamedaks koogiks pressitud asi oli tegelikult varajane reaktiivmootor BMW 003 ning eks oleks haprasti läinud ka M21 jäänustel, kui mitte ehitusmeeste seas polnuks sama ajakirja lugejat.

Rong on kiirrong, mis jätab osa jaamu vahele ja sõidab kolme tunni asemel ainult kaks ja pool. Rahvast on vähe, algul istutan end vaikselt nurka, aga nähes mõni minut enne väljumist, et rahvasummad nagu puuduvad, istun ümber laiemasse vahesse, kus olen üksi kogu sõidu. Tavaliselt haagitakse kohe järgmises jaamas kolmveerand rongi juurde, nii et lähed peale, vaguneid on kolm, tuled välja, vaguneid on umbes kolmteist, aga nüüd sellist pikenemist ei toimu ja rong on kolme vaguniga pisirong ka reisi lõpus. Kahjuks sõidab see rong ainult korra päevas ja äripäeviti.

Loen paar nädalat olnud vareseteemalist bussiraamatut, saan läbi. Nagu päris elus ikka juhtub, aga raamatutes harva, on lõpp kurb.

Kahe ja poole tunni jooksul on just sobiv kuulata Chr. W. Glucki ooperit „Ezio”: see versioon on aastast 1763 ja ma hästi ei mõista, miks on Gluck pannud Rooma keisriks soprani ja nimitegelaseks aldi (keda tänapäeval laulavad muidugi naisterahvad) ning kuivõrd ka keisri armastatut laulab sopran, tekib sedasi keni lembenumbreid, kus laulavad duetti kaks sopranit. Nagu tõsises barokkooperis ikka, läheb II vaatuses üks tegelane hulluks ja III vaatuse keskel pahandavad kõik kõigi peale. Selle valdkonna nimetus, mis uurib, kuidas ooperi eri stseenides astuvad üles ooperi kuus tegelast, on kombinatoorika (kusjuures see 1763. a Viini versioon on muusikanumbrite poolest tublisti lühem kui esialgne, 1750. a Praha versioon). Meditsiinitöötajatele teadmiseks, et libretisti kirjanikunimi oli Metastasio ja selle libreto järgi kirjutati umbes 50 ooperit.

* * *

Pimedas suurlinnas trammiga läbi väga värvika linnaosa hotelli. Trammis ei kõnelda ühtki keelt, millest saaksin aru, mis keel see on. Trammid – nagu ka raudteejaam – on mõne aastaga teinud läbi tohutu muutuse ja nüüd saavad trammis sõita ka 40 cm-st paksemad isikud. Laes sädelevad paljud skeemid ja peatusenimesid öeldakse mitmes keeles, pealegi on hotelli peatus liinil viimane. Trammipilet on elektrooniline ja müügiautomaat eeldab, et sõitja soovib olemasolevat kaarti laadida, nagu mul seda oleks; aga õnneks on olemas ka mehitatud putka ja selles papist pilet.

Trammiaknast paistab värvika linnajao rahulik õhtu, aga ei paista sõjaväge, mis kuulujuttude järgi pidavat olema sealkandis tänavatel. Hotellis peetakse mind hispaanlaseks ja restorani köök on lahti kümneni ning parasjagu on neil maailma piparde päevad.

Toas on telekas, selles umbes 30 sisutut kanalit, igas võimalikus keeles, ainult Poola kanali asemele on ilmunud mingi Vene propagandakanal (kuigi ega seal muid kanaleid enam ei olegi). RTL-ist tuleb tuttavate nägudega film; tuvastan pikapeale, et see on teine Rootsi Millenniumi-film (Flickan som lekte med elden, 2009), aga ei vaata seda lõpuni, sest selle lõpus saab Lisbeth Salander kagebeesnikust isa ja kapitaolise poolvenna käest kõvasti kolki ning alles kolmandas filmis tuleb lõpliku tasumise tund.