Algul kirjutab autor Berliini identiteediraskustest, mis tuleb sellest, et Berliin sai XIX saj suurriigi pealinnaks võrdlemisi äkki. Paljude kohtade elanikud kuulutavad meelsasti koha erakordsust – järele mõeldes – imelikul moel (lk 21–22):
- Omistades linnale kindla epiteedi: Bundesstadt (liidulinn) Bonn (pärast 1994, kui pealinn kolis tagasi Berliini), Fachhochschulstadt (kutsekõrgkoolilinn) Aschaffenburg, Barockstadt (barokklinn) Fulda, Expo- und Messestadt (näituse- ja messilinn) Hannover, Bünde/Westfalen – die Zigarrenstadt (sigarilinn), Hofheim – Obstgarten des Vordertaunus (Ees-Taunuse viljapuuaed), Hartberg – Zentrum der nördlichen Oststeiermark (Ida-Steiermarki põhjaosa keskus). Mõnel – Hannoveril ja Fuldal – olevat tunnustamise vajadus nii suur, et seda öeldakse isegi raudteejaama teadustustes, nii et piinlikkust saaksid tunda ka läbisõitjad. Donauwörthi raudteejaamas rippuvat linnanime sildi all koguni kaks lisatahvlit, kahe seal asuva firma järgi: Stadt der Käthe-Kruse-Puppen (Käthe Kruse nukkude linn) ja Hubschrauberstadt Europas (Euroopa helikopterilinn). Göttingenis rippuvat raudteejaamas koguni sõnamänguga silt: Stadt, die Wissen schafft (linn, mis loob teadmisi, vrd die Wissenschaft ‘teadus’).
- Sama piinlik on autori meelest, kui provintsielanikud põevad, et nende elukoht on tähtsusetu, ja rõhutavad triviaalseid seiku: Dinkelsbühlis on Lõuna-Saksamaa suuruselt teine kodakirik. Riesas on Ida-Saksamaa suuruselt teine jõesadam. Kremmenis on Saksamaa suurim aidapiirkond. Montabauri ehitati ICE-jaam, millega sattunud linn Euroopale veidi lähemale. Reinheim on üsna Odenwaldi keskel ning Frankfurdist, Darmstadtist ja Aschaffenburgist täpselt ühekaugusel. Neustadtist Dosse ääres saavat kohaliku kiirrongiga sõita 70 minutiga liidukantsleri hoone ette.
No comments:
Post a Comment