Keelekursuse materjal saab läbi.
Pildistan 360° panoraamidena toavaateid ja avastan, et ei mäleta, mida eksponomeetri nupud teevad (isegi kui selle taga on paljude funktsioonide selgitusega kleeps); uurin kasutusjuhendit (olen kavalasti pannud olulisimate fotovidinate kasutusjuhendite PDF-id samasse kohta, hea vaadata). Saan teada, et eksponomeetri teisel küljel on veel üks nupp, mälunupp, mis teeb just seda, mida päeval vajasin: sellega saab salvestada mitu mõõteväärtust, mis jäävad korraga skaalal näha ja millest keskmise väärtuse nuppu vajutades arvutab seade keskmise ava ja säriaja. Päeval oli vaja leida säri, mis oleks kogu toa jaoks sama ja midagi ei oleks liiga pime ega liiga hele.
Eksponomeetri asendamatu väärtus on teatavasti see, et sellega saab mõõta säri mitte fotokasse tuleva valguse järgi (kus pildi üldise heleduse peab panema üle-alasäritusega ikkagi silma järgi, nt kui pildil on lumi või tume kapp), vaid esemele langeva valguse järgi (vigurdamist üle-alasäritusega ei ole).
Film on „Salatoimikute” lemmikosa Bad Blood.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment