Lähen tööle maru vara, et jõuda enne vara saabuvat kolleegi ja ta lill ikkagi ära kasta, kuigi oletan, et kuivamisprotsessi kiirust reguleerib niikuinii difusoon, ja difusioon toimub tüüpiliselt nn ruutjuurfunktsioonina aelustudes (kui ajatelg on logaritmiline, on kiirus sirgjoon), mis tähendab, et kui lill elas kastmata jõulureedest 2. jaanuarini, elab kolm päeva kenasti veel. Kolleeg on aga kohal ja kaunikesti lõbustatud, kui kogu loo ära räägin. (Ja pärast minevat lill ka ootamatult õide, mida kastes poleks läinud jne.)
Uus toanaaber. Saabunud võileivast teatatakse kaks korda.
Päeval matkapoes, sest tahan kindlasti järele proovida ajakirja Naturfoto tarkust, et talvel õues saab fotokat soojendada keemilise soojapakiga, millega muidu soojendatakse külmetavaid käsi-jalgu. Loomapoes ka, aga peale minu on veel umbes kuus inimest arvanud, et äripäeva lõuna on hea vaikne aeg teha põhjalikke sisseoste, nii et tagasisõidul jään poole tunni tagant sõitvast bussist umbes 2 minutit maha. Kuni sellest aru saan, on möödunud veel 5 minutit; mõtlen, kas oodata need 23 minutit järgmiseni või minna linna kaudu teise bussiga (nöök selles, et otse jala läheks veerand tunniga, aga maantee on täiesti jalgteeta). No lähen linna poole, veel ühest bussist maha jääres, ja jõuan jaama juurde hetkel, kui jään maha ka kolmandast, nii et sõidan töö poole just sellesama bussiga, mille 23-minutist ootamist pidasin ennist paljuks.
Õhtul keeletund. Neid, kes on vaheajaks antud asja läbi lugenud, on umbes kolm ja mina olen ainsana teinud ka selle järel olnud ülesanded (jooni alla minevikuvormid).
Õhtul otsin kapist termopaari (kavas on seda fotoka soojendamist vana objektiivi peal enne kuivalt uurida), siis E-l lennujaamas vastas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment