L, 2812. päev: võlvid

Kuu aega tagasi ehitatud võlvimaketi ajel algab poolteist päeva kestnud fotoarhiivi läbikammimine, et algul panna võlvifotodele märksõna „võlv” ja hiljem märkida eraldi ka muud kui tavalised neljaosalised roid-ristvõlvid: silindervõlv, romaani võlv – see muidugi kohati kattub eelmisega, aga kõik silindervõlv ei ole tingimata romaani ja romaani arhitektuuris tunti ka ristvõlvi –, pseudoromaani võlv, puitvõlv, tähtvõlv, võrkvõlv – mõni näide saab liigiks korraga nii täht- kui ka võrkvõlvi:



Bern, Münster, koor



Bern, Münster. Kesklööv

Viin, Stephansdom, põhja- ja kesklööv



Brüsseli katedraal, püha sakramendi kabel



Koblenz, Liebfrauenkirche, kesklööv

Sellele lisaks tiksub akna najale toetatud fotokas teha lumepäeva-kiirfilmi üksikvõtteid. Selgub, et intervalomeeter teeb ainult kuni 399 pilti järjest. Neid teebki siis pildi minutis, 400  : 60 = 6 tundi 40 minutit. Algul on nagu „lumeaeg: suur sula” (lumi kaob metsast ja nende itaallaste katuselt, kes jätsid katuse soojustamata), aga siis hakkab uuesti sadama.

R, 2811. päev: lumeõnnetus

Arvan päeval, et on teisipäev, „sest eile oli ju esmaspäev”.

Päeval sajab paksu lund. Maal, kus 0,5 mm lund on katastroof, on täna seega üleriigiline suurõnnetus, sest lund sajab umbes 2 cm. Või noh nii palju on sellest järel, kui olen jõudnud linna. Tööl kuulutatakse välja hädaolukord, lubatakse lahkuda juba kell kaks, turvaülem kuulutab sõnumit, et autod võib jätta nädalavahetuseks parklasse (ja ära viia esmaspäeval, kui lumi läind).

Siis saab kell kaks, maa tühi, lumesadu jääb järele ja päike tuleb välja. On väga ilus. Kell neli, kui töö valmis saan, läheb pilve; sula on olnud juba mitu tundi, märkan, sest teedel on asfalt väljas.

Mul algab kell 17.10 keelekursuse suuline eksam. Ise ka ei tea, miks nii varajase kellaaja kokku leppisin. Selleks peab minema hakkama hiljemalt 16.25, et jõuda 16.30 bussi peale, mis jõuab linna kiiremini ja oleksin sellega kohal nii 16.55. (Kui ei jõua, saaks alles 16.40 teise bussi peale, mis jõuab alles 17.10). Lumeolude tõttu aga juhtub tavaliselt, et liiklus jääb seisma, niisiis lahkun juba 16.10, et hädakorral jõuaksin kohale ka jala.

No liiklus on linna poole olemas (enamik inimesi näib olevat lahkunud kella kahest, üldse ei ole reede õhtu moodi), kontori ees tormleb kohalik Mr. Plow, linnapargiski müttab mitu buldooseriga traktorit.

Olen keelekooli juures kell 16.50 ja näen juba eemalt veidrat vaatepilti, et kogu maja on pime, aga meie klassis tuled põlevad. „Kedagi praegu just praetakse,” mõtlen. Aga valesti mõtlen, sest uks on kinni... teine uks on ka kinni ... ja keskmise ukse peal on silt, et seoses katastroofilise ilmaga on kool pärastlõunal suletud, tunnid jäeti katki ja õhtused tunnid jäävad üldse ära. Majahoidja on kohal, loeb midagi arvutist, üks minutaoline härrasmees kõlistab uksekella, majahoidja tuleb räägib, läheb saksa keelele üle ja teatab selgel kõlaval häälel, et tunde ei ole, kogu maja on suletud.

Aga see tuli aknas, eks ole. Meenutan, et õpetajale sai vist nagu antud mu gmaili aadress, et teated tuleksid otse telefoni, ja kui üritan gmaili vaadata, on seal ees mingi vana pilt, ja kui üritan uuendada, teatab telefon, et ta nüüd sünkroonib postkasti, ja sama silt püsib seal ees mitu minutit. Mispeale avan FB ja hakkan sinna külmast kangeil sõrmil toksima teadet, et ükskord, ükskord ometi olen keeletunnis 20 minutit enne algust ja mis on lahti: maja pime ja kinni.

Vast teate internetiloba, et kui telefoni aku tagurpidi sisse panna, tuleb kuskilt akusse 40% laengu juurde? Teate, jah? No vat mu telefonis on täpselt vastupidi. Aku on umbes poole peal, avan aga FBi, minuti pärast näitab telefon, et akut on järel 15%, laadi, siis kaks sekundit hiljem, et akut on järel 5% (9%, 8% vms protsent alla 15 ja üle 5, iga kord on erinev), laadi! ja siis, ainult sekund hiljem – varuaku võtmine taskust ja ühendamine kestaks umbes 5 s – tuleb teade, et Android paneb asju kokku, hakkame lõpetama, hakkame lõpetama. Seejärel on telefon pime ja kui arvan, et olen hästi kaval, et vahetan siinmaise telefoni sisse (siinmaises on siinmaal internet, eks ju) EMT mobla aku (kus siinmaal internetti ei ole, ega, akut päeva jooksul peaaegu üldse ei kulu, ega), laseb telefon end paluda põlvili, et, pai X10, võta hääled sisse. Vbl peaks, maassa maan tavalla, lisama juurde, et jeesuse ja mariia nimel ning pühakud aidaku ka*. Ehk kui nupust vajutan, lülitab end sisse, laseb sisestada PINi ja mõtleb natuke, mõnikord ka juba siis, kui hääled juba täitsa sees, ja siis läheb pilt jälle eest ning varsti ilmub pimedusest taas see veider nimi Sony Ericsson ning mingi vilkuv roheline pabul.

* Google, https://www.google.com/search?q=patron+saint+of+mobile+phones . Saame teada, et see on Itaalia vanaproua Assisi Klaara, number on 1193–1253. Mobiilitootjad koogutagu aga püha Columba poole, nr 521–597.

Järgmiseks on telefon jõudnud lumehange (õigemini lume… „hange”, see on kõige paksemast kohast 5 cm sügav); mul ei oleks kahju tibavõrdki, kui mõni traktor või tramm sellest üle sõidaks, pärast nopiks aga SIM-kaardi tänavalt üles ja SD-kaardil midagi tarka niikuinii ei ole. Järgmiseks sobran seal nagu musträstas, sest avatud telefon, saadanas, ei langenud läbi lume põhjani, vaid on lume ja maapinna vahel libisenud maandumiskohast hulk maad eemale. Panen telefoni tasku, siis võtan välja, pühin taskurätiga suurema vee ära ja panen lisaaku külge, et laadimisel soojenev aku kütaks ka sealt kuivaks, kuhu käsi ei ulatu.

Seega ei tea ma karvavõrdki, kas õpetaja on kirjutanud või mitte. Keelekool muidu ikka saadab sõnume, kui tund ära jääb, aga täna põle siukest tulnd.

(Mis muidugi meenutab kollektiivset kodust järeldust, et ehedakõlalise A. kreisi murde järeleaimamine on ainult kättevõtmise asi.)

Tagasisõit kuni jaamani läheb üllatavalt kiiresti; edasi on D. maantee umbes, buss sõidab seda umbes veerand tundi. Ahaa, seda pole ma veel öelnudki, et mul on kaenlas umbes 4 cm paks ja A3 suurusega pappkarp, mille sain hommikul postkontorist ja kus sees on otse trükikojast saadetud valla ajalooraamat.

Kui koertega jalutama lähen, on nelisada meetrit edasi, umbes kohas, kus sõja lõpus hukkus neli ameeriklast, vähemalt kolm vilkuritega autot, kiirabi undab linna poole. Ma täpsemalt ei vaata, mõtlen, et lähen tuppa tagasi ja vaatan rõdult binokliga, aga assamait, rõdult sinna ei näe, majanurk jääb ette.

See-eest paistavad rõdult Jupiter ja tema neli suurt kaaslast kenasti sirges reas.

N, 2810. päev: neljapäev

Neljapäev.

K, 2809. päev: meisterdan

Taastan käekella, mille servas oleva lükati numbrid on ammu kulunud. Eks siingi olen vaikselt maininud, kuidas olen vaikselt hakanud otsima uut sarnast kella, millel oleks a) lükati mõlemad skaalad klaasi all (et ei kuluks) ja b) akulaengu näidik (sest praegusel käekellal on ainult tühja aku näidik, millest edasi hakkab LCD-pisinäidikute (nädalapäev, kuupäev) pilt kaduma ja kell enam ei täpsu). Vahepeal leidsin uue margi ja tüübi, siis unustasin, siis otsisin uuesti üles, nüüdseks olen unustanud jälle.

Aga nüüd leidsin hoopis millegi muuga seoses õpetuse, kuidas saab süvistatud numbreid ise taastada: vaja on valget akrüülvärvi (olemas ligi topsitäis) ja vatitikke (olemas vannitoas) ning pabertaskurätti (olemas taskus). Valge värv tupsutatakse skaalale ja pühitakse kõrgemalt osalt ära, nii et värv jääb ainult süvenditesse. Tegelikult on asi pisut keerukam, sest sedasi toimib ainult lahja värv (st purki enne segada ei tohi) ja värv imbub peale süvendite ka pöörduva skaala ja korpuse vahele (kust tuleb välja koukida) ja puhastasin enne värvimist rasvast kogu skaala, aga oleksin pidanud pärast kergelt näpuga üle tõmbama, sest nüüd on rasvavabad nii süvendid kui ka kõrgendikud, st värv jääb igale poole: liigset vedelat värvi kõrgendikelt ära pühkida ei saa, aga saab puhta vatitikuga ära kaapida pisut kuivanud värvikelme. Pärast kuivamist enam ei saa ja tuleb oodata, et see kuluks vastu käist mõne päevaga ära.

Ja akunäidiku asendus on nii lihtne kui LED-laualamp: selle all laeb kell veerand tunniga paariks nädalaks.

T, 2808. päev: öised seiklused

E sõidab varahommikuse lennukiga Eestisse eksootilist teekonda pidi, mis algab selle eksootikaga, et öisele lennujaama päraleveobussile sõidetakse poolel teel sisse. Reisijad terved, buss üsna, sissesõitnud auto mitte, politsei, reisijad viiakse taksodega lennujaama. Politsei uuris asja pool tundi (sh käis ka sissesõitnu bussis soojas, sest ta autol oli külg läinud, endal ainult käe peal üks vorp), pärast pool tundi oodatakse linnalähedase kutsekooli hoovi peal taksosid; lennujaamas jõuab lennuki peale iseg jooksuta, kotti normaalselt pagasisse andes.

E, 2807. päev: uus aku

Päeval helistab keegi, kes tutvustab end Jean-Pierre’ina, ja tema pikast prantsuskeelsest jutust saan aru, et ta seisab mu maja ukse taga ja tal on mulle pakk. Prantsusmaalt. Mõtlen, et a) ma midagi viimasel ajal Prantsusmaalt tellinud ei ole; b) viimase nelja aasta jooksul olen Prantsusmaalt tellinud ainult Prantsuse Amazonist (raamatu või kaks); c) kui ta mu mobiilinumbrit teab, on ta saanud selle Amazonist; d) järelikult on ta toomas mingit Amazoni kaudu tellitud asja. Küsin, kas ta inglise keelt räägib. Vastus on pikk mõtlik vaikus ja siis: „Non.” Üritan seega selgitada prantsuse keele rudimentidega, et pangu silt postkasti. Jean-Pierre mõistab ja on selle võimaluse üle väga rõõmus.

* * *

Keeletunnis räägib vahepeal viis inimest kõva häälega. Loodame, et kõnelemisoskust hinnatakse ikka eksami suulise osa, mitte tunnis kõneldu järgi, sest tunnis räägivad ainult need viis inimest ja teistele sõna ei anna. Viis minutit näiteks kestab lärm selle ümber, et kass näub ja koer haugub ning siis prantsuse onkel näitab, kuidas koer haugub. Ühelt poolt nagu lasteaed, aga teiselt poolt mitte ka päris selline lasteaed nagu Riigikogu valimiste ümber.

* * *

Mu vana lustikummut, 30 GB kõvakettaga Prantsuse tehnikaime, on minetanud autonoomia: vanasti käis aku peal 15 tundi, nüüd käib umbes minuti. Juhtme otsas käib muidugi kui kaua tahes, aga nali selles, et see on veel ajast, kui ühendus välismaailmaga käis mitte USB kaudu, vaid igal tootjal oli oma standard. Laadida saab põhja alla käiva jubina kaudu, mis on ammu kadunud, ja USB-kaabli kaudu, mida hoian kui silmatera (sest selle ühes otsas on lustikummuti imepesa pistik), aga mis on kole lühike ja sedasi sai lustikummutit kuulata ainult kodus pikutades.

Vahepeal uurisin koguni uusi lustikummuteid ja tuvastasin, et ega üle 8 GB mäluga neid tänapäeval hästi ei ole. Kuhu ma siis ülejäänud muusika panen – mu muusikamälu on pikem kui see umbes 120 tundi, mis sinna mahuks.

No ja vat mõni aeg tagasi sähvatas: aga kui ostaks uue aku? Uus aku on täna kohal – see oligi see Prantsuse saadetis; tellitud muide Saksa Amazoni kaudu ja oli pandud kogu täiega postkasti –, sobib (vana on kuidagi pundunud) ja laeng püsib kenasti sees.

P, 2806. päev: kirjutan

Sõnastik, üks leht jäi eile puudu. Sellel on paksult sõnavara ja mitmeid uusi sõnu, jättes mulje, et sellele semestri lõpus antud paberile on õpetaja üles tähendanud kõik, mis jäi semestri sees suure loba ja kisa tõttu klassis andmata, sest tunni lõpp saabub alati sama ootamatult nagu ENSV-s talv, alati enne seda, kui kõik materjal on läbi, kuigi alati jookseb ikkagi mitu minutit vahetundi üle.

L, 2805. päev: laupäev

Laupäev.

R, 2804. päev: pikk või lühike

Keelenõu on avaldanud mitmuse osastava vokaallõpulist vormi (ehk i-mitmust) ülistava soovituse: link. Küll on süda rahul, nüüd saan viidata otse keelenõule ja sulgeda kõrvad veel tihedamalt sid-lõpuliste lapsikute vormide lapsikule selgitusele „ÕSis oli, järelikult on õige ja hea”.

N, 2803. päev: reisijuhi raske amet

Eile mainitud bussiraamatu veider pealkiri tuleb muidugi sellest, et DDR-i ajal ei saanud linnagiidi kohta öelda Stadtführer, sest seal sees oli Führer, eks ju, pidi ütlema Stadtbilderklärer – ‘linnapildi selgitaja’. Muidugi on raamatus ka lugu, kuidas ükskord oli minategelane erandlike raskete järelnähtude tõttu unustanud oma ametinimetuse inglise keeli ja ütles ingliskeelsetele turistidele, et ta on järgmine tund nüüd neile Führer, mispeale mõni itsitas, mitu vahtis suuri silmi ja vaikides ning üks ameeriklane sõimas pärast põhjalikult.

Midagi sellist mainis kunagi (rohke itsituse saatel) ka saksa keele õpetaja, kes olla eelmisel nädalavahetusel näinud prantsuskeelses turismikohas silti, mis tähistas kohta, kus saksa turistid peavad ootama giidi, aga paraku sõnastuses BITTE HIER FÜHRER WARTEN. Ega teema sealkandis võõras olegi, eks ju, sündmuskohast ainult 58 km kaugusel oli FHQ Wolfsschlucht, ainus prantsuskeelsel maal asunud Hitleri peakorter, seesama koht, kus Prantsusmaa alistumisteate peale ta sedasi rõõmustas, et kepsutas hoovi peal tantsu (mida jäädvustas ka filmikaamera).

K, 2802. päev: uus raamat

Alustan uut bussiraamatut.

Algul kirjutab autor Berliini identiteediraskustest, mis tuleb sellest, et Berliin sai XIX saj suurriigi pealinnaks võrdlemisi äkki. Paljude kohtade elanikud kuulutavad meelsasti koha erakordsust – järele mõeldes – imelikul moel (lk 21–22):

• Omistades linnale kindla epiteedi: Bundesstadt (liidulinn) Bonn (pärast 1994, kui pealinn kolis tagasi Berliini), Fachhochschulstadt (kutsekõrgkoolilinn) Aschaffenburg, Barockstadt (barokklinn) Fulda, Expo- und Messestadt (näituse- ja messilinn) Hannover, Bünde/Westfalen – die Zigarrenstadt (sigarilinn), Hofheim – Obstgarten des Vordertaunus (Ees-Taunuse viljapuuaed), Hartberg – Zentrum der nördlichen Oststeiermark (Ida-Steiermarki põhjaosa keskus). Mõnel – Hannoveril ja Fuldal – olevat tunnustamise vajadus nii suur, et seda öeldakse isegi raudteejaama teadustustes, nii et piinlikkust saaksid tunda ka läbisõitjad. Donauwörthi raudteejaamas rippuvat linnanime sildi all koguni kaks lisatahvlit, kahe seal asuva firma järgi: Stadt der Käthe-Kruse-Puppen (Käthe Kruse nukkude linn) ja Hubschrauberstadt Europas (Euroopa helikopterilinn). Göttingenis rippuvat raudteejaamas koguni sõnamänguga silt: Stadt, die Wissen schafft (linn, mis loob teadmisi, vrd die Wissenschaft ‘teadus’).
• Sama piinlik on autori meelest, kui provintsielanikud põevad, et nende elukoht on tähtsusetu, ja rõhutavad triviaalseid seiku: Dinkelsbühlis on Lõuna-Saksamaa suuruselt teine kodakirik. Riesas on Ida-Saksamaa suuruselt teine jõesadam. Kremmenis on Saksamaa suurim aidapiirkond. Montabauri ehitati ICE-jaam, millega sattunud linn Euroopale veidi lähemale. Reinheim on üsna Odenwaldi keskel ning Frankfurdist, Darmstadtist ja Aschaffenburgist täpselt ühekaugusel. Neustadtist Dosse ääres saavat kohaliku kiirrongiga sõita 70 minutiga liidukantsleri hoone ette.

Kardetavasti tuleb selline hooplemine tuttav ette ka Eesti lugejale.

T, lähetusel

Põnev konverents toimub väga põnevas kohas, kuhu on hotellist linnulennul 660 m, jala 900 m, kõige rohkem 10 minutit:

Jala

Autoga minev kolleeg pakkus aga, et läheme kõik koos, autoga. No lähmegi, kesse 23 ha suurust toimumiskohta üles leiab, kui majanumbrit antud ei ole. Sõit kestab 17 minutit, läbime 4,8 km:

Autoga (sama mõõtkava)

Konverents (kus olen kaasas rohkem näitematerjalina) on huvitav, konspekteerin usinasti. Söökla on väga hea.

Tagasisõit on kolleegi autos, GPS koduteed mäletab. Seltskondliku vestluse käigus saan kuulda taolist klatši, mida muidu hästi ei kuule, nagu ka muid asju, mida ma aga kuidagi ei kommenteeri, ainult noogutan viisakalt, mida ei ole aga suurt näha, sest istun juhi taga ja kolmas kolleeg on juhi kõrval.

Saan jala maha kohas, kus varem käinud ei ole ja kuhu kohalesõit läheb „kohalike salateed” pidi, mis enne külavaheteele keeramist läbib kahe ostukeskuse parkla. Autovahetus, teine kolleeg toob treppi, sattudes postkontori juures ummikusse, mida leevendab taoliste tähelepanekute vahetus nagu „siin kuskil (näitab umbmääraselt paremale) elab A.” ja „seal kuskil (näitab üle põllu) elab T.”

Muidugi pärast ühe esimese asjana uurin telefoniraamatut ja leian, et viimast asjaolu T. ise varjab.

E, 2801. päev: lähetusele

Internetis levib lugu, et Tõnismäe Kotimehe modell ei olnud üldse mitte Palusalu (keda küll modelliks kutsuti, aga ei olla teada, kas ta ka tuli), vaid korpusemees, kellest hiljem sai metsavend varjunimega Ülo Raudmets, kelle õiget nime jutustaja ei mäletanud, aga olnud umbes nagu Kask või Lepp, ja kelle langetatud pead tuleks käsitada leinahetkena kodu ahervaremetel Kalamajas, kus ta sai 22.9.1944 Tallinna saabumise ja paari tunni pärast Pitka-meeste poole ülemineku vahel teada, et maja hävis Märtsirünnakus ja kogu mahajäänud pere põles keldrisse sisse.

See on, eks ole, lugu. Kuigi köitvate lugude vestmist on viimasel ajal hakatud kahjuks pidama ajalooks, on see rohkem siiski rahvaluule pärusmaa:

• Kiire pilk Memento raamatutesse näitab, et 1953. aastani poliitiliste arreteerimiste loeteldes ei ole ühtki Raudmetsa; mobiliseeritute seas oli küll Kaski ja Leppi.
• Kogumikus „Tallinn tules” on kaks Märtsirünnakus hukkunute loetelu: esialgne saksaaegne, 17.3.1944 seisuga, politseiringkondade kaupa ning täpsem ja põhjalikum 1990. aastatel arhiiviandmete järgi koostatud, koos hiljem haavadesse surnutega. Nende järgi selgub, et midagi selles liigutavas loos ei klapi: Kalamajas hukkus koos ainult kaks perekonda, kes kumbki ei olnud Kask ega Lepp jne; linnas muidu oli küll maju, mille elanikke hukkus korraga mitu, ja oli ka hukkunud perekondi (vähemalt kolm sama perekonnanimega inimest samal aadressil), aga mitte Kalamajas ega mitte selliste nimedega.

(Hilisem lisandus: 9.3.2018 on Tallinna Linnaarhiivi blogis lugu „Märtsipommitamine”, kus on ülevaade ka varasematest pommirünnakutest Tallinnale. Saab teada, et 14.2.1943 rünnakus (kus kannatada sai 117 maja) hukkus 9 inimest, neist 8 oli Kungla 44 elanikku (Kalamaja), neist 3 oli perekond Kald. Pean Memento raamatute PDF-id uuesti läbi käima. Teisalt räägib sama kirjutis, et 23./24.3.1943 rünnakus (kannatada sai 110 maja) hukkus Kassisabas Ao 5 perekond Eilmann, sh politseikapten Raimond Eilmann, kes oli viidud 1941 Venemaale, aga tuli Eestisse perekonna juurde tagasi – milles on mitu sama loo elementi.)

* * *

Töölt saadetakse täna-homme lähetusele. Maadlesin neljapäeval lähetustaotlusega, mis (kui olin lõpuks leidnud, kuidas seda avada) kestis ainult 17 minutit:

• ainult nii umbes neli korda pidi uurima kaasas olnud abifaile (mis on õnneks olemas inglise keeli),
• ainult ühe korra pidi käima küsimas (või kaks korda, sest esimene kord oli tuba tühi),
• ja töövoos pidi edasi-tagasi sõudma ainult nii umbes neli korda, et katse-eksituse meetodil saada paika hotelli andmed (liides teatas algul väga kindlalt, et hotelli ei ole sisestatud, ega näidanud ka mingit kohta, kust selle sisestada saab),
• ainult umbes kuus korda andis mitmesuguseid veateateid,
• täiesti otsast peale ei pidanud alustama kordagi uuesti (poole pealt kaks korda).

Reedel tuli taotlus raamatupidajalt neli korda tagasi, et esiteks oli mul rongipileti hind puudu ja siis olin selle järjest märkinud valesse kohta. Kui lõpuks sattus õigesti (sest eks juhendi näide ole, et sõidetakse lennukiga Leetu, ja ega kuskil konkreet märki ei ole, kuhu pannakse rong), meenutas raamatupidaja lõpuks kogu asutusele, et lähetust tuleb ikka taotleda vähemalt 10 päeva ette.

Aga nüüd on see heaks kiidetud ja olen aegsasti jaamas. Avastan, et seoses mõnekilomeetrise teelaienduse valmimisega ja selle auks toimunud sõiduplaanide ümberkorraldusega sõidab nüüd otserong Koblenzi, et ei pea enam trikitama ümberistumisel, kust Koblenzi rong läks kohe teiselt poolt perrooni, aga ega siis piletiautomaati olnud samal perroonil ja ega siis kohalikus rongis käi piletite asjus keegi muu kui kontroll ning ega siis rongide vahe olnud pikem kui 10 minutit.

Putkast varulugemist, kui peaksin tulema homme ka rongiga tagasi.

Ajakirjas Flugzeug Classic nr 2/2015 on uudis, kuidas Viinis leiti eelmisel varasuvel sõjaaegsest pommilehtrist He 162 jäänused – ja mitte niisama suvaline He 162 (üks kolmest suurest He 162 tootmiskeskusest, Heinkel-Süd, oli praeguse Viini lennujaama kohal), vaid kirjandusestki läbi käinud kahekümnes katselennuk, He 162 M21 (pahaendelise numbriga katselennuk M13 puudus igaks juhuks algusest peale), mis saabus maa-alusest tehasest Languste 21.1.1945 ja mida kasutati lennuomaduste uurimiseks. Kuigi, jah, uudis märgib, et päris õnnelik M21 taasleidmise lugu siiski ei ole – sest koos lennukirusudega leitud, suvaliseks metallikänkraks peetud ja vanametalli käitleja juures ilma pikema jututa lamedaks koogiks pressitud asi oli tegelikult varajane reaktiivmootor BMW 003 ning eks oleks haprasti läinud ka M21 jäänustel, kui mitte ehitusmeeste seas polnuks sama ajakirja lugejat.

Rong on kiirrong, mis jätab osa jaamu vahele ja sõidab kolme tunni asemel ainult kaks ja pool. Rahvast on vähe, algul istutan end vaikselt nurka, aga nähes mõni minut enne väljumist, et rahvasummad nagu puuduvad, istun ümber laiemasse vahesse, kus olen üksi kogu sõidu. Tavaliselt haagitakse kohe järgmises jaamas kolmveerand rongi juurde, nii et lähed peale, vaguneid on kolm, tuled välja, vaguneid on umbes kolmteist, aga nüüd sellist pikenemist ei toimu ja rong on kolme vaguniga pisirong ka reisi lõpus. Kahjuks sõidab see rong ainult korra päevas ja äripäeviti.

Loen paar nädalat olnud vareseteemalist bussiraamatut, saan läbi. Nagu päris elus ikka juhtub, aga raamatutes harva, on lõpp kurb.

Kahe ja poole tunni jooksul on just sobiv kuulata Chr. W. Glucki ooperit „Ezio”: see versioon on aastast 1763 ja ma hästi ei mõista, miks on Gluck pannud Rooma keisriks soprani ja nimitegelaseks aldi (keda tänapäeval laulavad muidugi naisterahvad) ning kuivõrd ka keisri armastatut laulab sopran, tekib sedasi keni lembenumbreid, kus laulavad duetti kaks sopranit. Nagu tõsises barokkooperis ikka, läheb II vaatuses üks tegelane hulluks ja III vaatuse keskel pahandavad kõik kõigi peale. Selle valdkonna nimetus, mis uurib, kuidas ooperi eri stseenides astuvad üles ooperi kuus tegelast, on kombinatoorika (kusjuures see 1763. a Viini versioon on muusikanumbrite poolest tublisti lühem kui esialgne, 1750. a Praha versioon). Meditsiinitöötajatele teadmiseks, et libretisti kirjanikunimi oli Metastasio ja selle libreto järgi kirjutati umbes 50 ooperit.

* * *

Pimedas suurlinnas trammiga läbi väga värvika linnaosa hotelli. Trammis ei kõnelda ühtki keelt, millest saaksin aru, mis keel see on. Trammid – nagu ka raudteejaam – on mõne aastaga teinud läbi tohutu muutuse ja nüüd saavad trammis sõita ka 40 cm-st paksemad isikud. Laes sädelevad paljud skeemid ja peatusenimesid öeldakse mitmes keeles, pealegi on hotelli peatus liinil viimane. Trammipilet on elektrooniline ja müügiautomaat eeldab, et sõitja soovib olemasolevat kaarti laadida, nagu mul seda oleks; aga õnneks on olemas ka mehitatud putka ja selles papist pilet.

Trammiaknast paistab värvika linnajao rahulik õhtu, aga ei paista sõjaväge, mis kuulujuttude järgi pidavat olema sealkandis tänavatel. Hotellis peetakse mind hispaanlaseks ja restorani köök on lahti kümneni ning parasjagu on neil maailma piparde päevad.

Toas on telekas, selles umbes 30 sisutut kanalit, igas võimalikus keeles, ainult Poola kanali asemele on ilmunud mingi Vene propagandakanal (kuigi ega seal muid kanaleid enam ei olegi). RTL-ist tuleb tuttavate nägudega film; tuvastan pikapeale, et see on teine Rootsi Millenniumi-film (Flickan som lekte med elden, 2009), aga ei vaata seda lõpuni, sest selle lõpus saab Lisbeth Salander kagebeesnikust isa ja kapitaolise poolvenna käest kõvasti kolki ning alles kolmandas filmis tuleb lõpliku tasumise tund.

P, 2800. päev: päevakaja

Ikka veel eelmise nädala sündmuste juurde, loe tsitaadis sõna „raamat” asemel „ajakiri”. Kes filmi või raamatut ei mäleta, siis tegevus toimub 1327; William on tark, ratsionaalne ja loogiliselt mõtlev frantsiskaanlane, kokku pandud tema kaasaegsest loogikust Ockhami Williamist ja Sherlock Holmesist, raamatu järgi koguni filosoofi Roger Baconi õpilane; Jorge on muldvana ja surmtõsine augustiinlane, kes võtab surmtõsidust nii surmtõsiselt, et on mäkerdanud kloostri raamatukogu aarde, Aristotelese „Poeesia” II osa „Komöödia” ainueksemplari lehenurgad kokku mürgiga ja sellega naeruhimulisi lugejaid mõnuga surmab.

William of Baskerville: But what is so alarming about laughter?
Jorge de Burgos: Laughter kills fear, and without fear there can be no faith because without fear of the Devil, there is no more need of God.
William of Baskerville: But you will not eliminate laughter by eliminating that book.
Jorge de Burgos: No, to be sure, laughter will remain the common man's recreation. But what will happen if, because of this book, learned men were to pronounce it admissable to laugh at everything? Can we laugh at God? The world would relapse into chaos!

— Der Name der Rose (1986)

 



L, 2799. päev: padjaraamat

Padjaraamat on praegu Messerschmitti Regensburgi tehastest rääkiv Nest of Eagles, mis on kahe samateemalise saksa raamatu koondatud ja uuendatud tõlge. Peategelasteks on Bf 108, Bf 109E kuni K, Me 210, Me 321, Me 323 ja Me 262 – nende tootmine, katsetamine ja ehitajad. Tõlge on kohati sõnasõnalisem kui vaja, saksa põhjalikkusega joonistatud tehaseplaanidelt jääbki mul Messerschmiti Regensburgi esimese tehase (neid oli hiljem kokku neli) plaanilt nr 28 leidmata, veerandtunnise otsingu kiuste.

R, 2798. päev: Šp sünnipäev

Vastukaaluks internetis levivale avastusele „Kinnisvaraleht otsib neonatsi” galerii „Sisekujunduse tähestik ehk kuidas mitte muuta korterit sitahunnikuks”.

Nagu ütles laulik: B-ga kirjutame Bella ning Bach.

N, 2797. päev: raskete sõnade seletusi – satiir

Asi on selgemast selge: ütleb inimene je ne suis Charlie, mõtleb ta tegelikult „minu silmaring on null ja ma ei tea, mis on satiir”.

Aga tänatud, õnneks olen üles kasvanud virnatäite vanade Pikrite peal.

Arvestades, kui ägeda kõlapinna on ühtmoodi nii maailmapoliitikas kui ka muidu pilakaugete inimeste meeles äkki leidnud satiir, võib kogu loo kokku võtta stud! Tammekännu repliigiga filmist „Noored kotkad” (kui Eesti sõdurid on hõivanud N. Vene kahuri, keeranud selle toru ümber ja N. Vene ohvitser on patareisse helistanud, et „teie saatanad lasete oma mehi”): „Ah, kukub hästi! No siis tõmbame aga edasi!”

K, 2796. päev: Ameerika varesed

Saan lennundusajakirjad läbi – AW&ST viimases numbris olid 2014. aasta fotovõistluse võidutööd. Jätkan teist nädalat kotis tassitud bussiraamatuga, mis räägib ameerika varese (Corvus brachyrhynchos) vaatlustest autori koduaias, mislaadi loodusvaatlusi saab harrastada igaüks, kellel on veidi kannatust. Esimese paari peatüki parimaid mõtteid:

• Kui vares tahab, et teda istumas ei nähta, siis teda ka ei nähta.
• Vares laseb oraval osa toitu ära võtta; võib-olla suhtub ta oravasse kui lemmiklooma, keda ta toidab.

Muidu saab läbi tänavune kursus ja et õppekava muutub, siis viimane sellenimeline.

T, 2795. päev: talveäike

Täna on selline loodusnähtus, et on äike ja sajab äikselund. Blitzortung.org näitab, et äike tuleb Atlandilt mitmes laines ja õhtuks on lained kandunud üle kogu Saksamaa. Isegi Poolas on välgutanud.

E, 2794. päev: meeldejääv pulmakink

Keeletunnis räägib õps, kuidas käis 120 külalisega pulmas, kus pruutpaar palus kingituste asemel jätta rahaline kink kogumiskasti. Pidu läbi, külalised lähevad minema, keegi võtab kasti kaasa.

P, 2793. päev: porr

Näen aknast saaretüvel askeldamas lindu, kes ei ole tihane, rähn, puukoristaja ega käblik. Pikk, veidi kõver nokk ütleb, et on hoopis porr!

L, 2792. päev: laupäev

Laupäev.

R, 2791. päev: Freunde! Seht!

Jaama bussipeatuses on muude töökaaslaste hulgas ka mu eelmine toanaaber, minemas korraks personaliosakonda. Pärast tuleb toast läbi, jututab pisut praeguse toanaabriga, anname talle üle toast leitud temast jäänud asju.

Jälgin BBC uudistevoogu Pariisist (link) Triptykoni „Aurorae” saatel; ärge järele tehke. WP arvamuslugu kirjutab, et ega koraanis jumala ja prohvetite teotamise eest äratapmist ei mainitagi, aga terroristidele – või, nagu pakkus üks BBC lugeja, lihtsalt idiootidele – on unustatud seda öelda, ja ainus pühakiri, kus jumalapilkajad kästakse kividega surnuks pilduda, on piibel.

N, 2790. päev: neljapäev

Kell 12.00 on leinaseisak, kõnesid ei peeta, aga väga paljud on kohal.

Homme tuleb mu kursusel eksam. Tekste läbi vaadates selgub kole asi, et hakkan selles hindama asju, mida ma üldse rääkinud ei ole, sest olen kohe alguses unustanud anda ühe tähtsa põhiasjade õppeteksti. Edasi selgub veel hirmsam asi, et sama juhtus ka eelmisel aastal ja ma isegi hindasin eksamil neid asju, seletades, et see seisis selles õppetekstis – mida tegelikult ei olnudki. Keegi midagi ei kobisenud, kuigi põhjust olnuks. Nüüd meenub ka, et üritasin tollal meelde jätta, et voh sel aastal selle teksti kindlasti annan, aga eks lähtusin tänavu õppetekstide andmisel eelmise aasta tekstidest, kus seda ei olnud. Seekord teen märke suurelt ja punasega.

Veel üks ümberpildistuse ja originaali vahe näide (pildil on enamik Kassiopeia tähtkuju, mille keskmine täht, nagu teab iga kosmonautikahuviline, on mitte γ Cas, vaid pärisnimega Navi; objektiiv oli 135 mm f/2,8, 36 × 24 mm kaader):

Ümberpildistus

Skann

K, 2789. päev: vaatad – habe, mõtled – kahtlane isik

Tavalisest kaks tundi varem tööle, kooma kestab kogu päeva, näiteks vana tõlke „väike” ajakohastamine tähendab tegelikult, et tõlgi kõik uuesti, sest vana tõlge on tundmatu autori jamps. Vahepeal on möödapääsmatu koolitus, kus näidatakse, kuidas tarkvara uus versioon meie eest palju asju ise ära teeb (kolleegi kommentaar: „Peame tegema seitse klõpsu vähem!”), ja samal ajal installitakse meie arvutitesse see uus versioon, nii et enne ei ole pääsu kui see valmis. Uue versiooni imeline uus funktsioon ei tööta, kõik jätkub vanaviisi. Miks ei tööta, seda alles uuritakse.

Koomandus jätkub kenasti astmelise tähtajastuse tõttu, igaks täistunniks natuke, kuni kell saab 16.05 ja selgub, et tänane töö on valmis ja äkki enam kiiret ei ole.

Keeletunnis järjestame juppidest ühe isanda elulugu, saades teada, et Marokos võetakse kõigepealt naine ja alles siis ostetakse korter, aga Kreekas on kõik inimesed ristitud. (Vrd ka „Malevas” stseen, kuidas Uru võimleb hiies ja külatüdrukud tulevad teda kiusama.)

Püssiga ja habemega idiootide veretööst hommikul Pariisis kuulen alles õhtul.

Termopaar teatab, et mu arvuti all on arvuti töö ajal sooja 26 kraadi ja arvuti ventilaatorist tuleb umbes 25-kraadist õhku. Vanal läpakal oli ventilaatoriauk paremale, nii et hiirekäel oli kenasti soe ja ükskord sulas hiire kõrval šokolaad vormituks plönniks. Vanasti oli läpakas kohe laua peal ja laud läks isegi altpoolt katsudes kenasti soojaks.

T, 2788. päev: teine tööpäev

Muidu ei ole vigagi, aga pärastlõunal eskaleerub töökoormus koomataoliseks.

E, 2787. päev: teine esimene tööpäev

Lähen tööle maru vara, et jõuda enne vara saabuvat kolleegi ja ta lill ikkagi ära kasta, kuigi oletan, et kuivamisprotsessi kiirust reguleerib niikuinii difusoon, ja difusioon toimub tüüpiliselt nn ruutjuurfunktsioonina aelustudes (kui ajatelg on logaritmiline, on kiirus sirgjoon), mis tähendab, et kui lill elas kastmata jõulureedest 2. jaanuarini, elab kolm päeva kenasti veel. Kolleeg on aga kohal ja kaunikesti lõbustatud, kui kogu loo ära räägin. (Ja pärast minevat lill ka ootamatult õide, mida kastes poleks läinud jne.)

Uus toanaaber. Saabunud võileivast teatatakse kaks korda.

Päeval matkapoes, sest tahan kindlasti järele proovida ajakirja Naturfoto tarkust, et talvel õues saab fotokat soojendada keemilise soojapakiga, millega muidu soojendatakse külmetavaid käsi-jalgu. Loomapoes ka, aga peale minu on veel umbes kuus inimest arvanud, et äripäeva lõuna on hea vaikne aeg teha põhjalikke sisseoste, nii et tagasisõidul jään poole tunni tagant sõitvast bussist umbes 2 minutit maha. Kuni sellest aru saan, on möödunud veel 5 minutit; mõtlen, kas oodata need 23 minutit järgmiseni või minna linna kaudu teise bussiga (nöök selles, et otse jala läheks veerand tunniga, aga maantee on täiesti jalgteeta). No lähen linna poole, veel ühest bussist maha jääres, ja jõuan jaama juurde hetkel, kui jään maha ka kolmandast, nii et sõidan töö poole just sellesama bussiga, mille 23-minutist ootamist pidasin ennist paljuks.

Õhtul keeletund. Neid, kes on vaheajaks antud asja läbi lugenud, on umbes kolm ja mina olen ainsana teinud ka selle järel olnud ülesanded (jooni alla minevikuvormid).

Õhtul otsin kapist termopaari (kavas on seda fotoka soojendamist vana objektiivi peal enne kuivalt uurida), siis E-l lennujaamas vastas.

P, 2786. päev: pühapäev

Keelekursuse materjal saab läbi.

Pildistan 360° panoraamidena toavaateid ja avastan, et ei mäleta, mida eksponomeetri nupud teevad (isegi kui selle taga on paljude funktsioonide selgitusega kleeps); uurin kasutusjuhendit (olen kavalasti pannud olulisimate fotovidinate kasutusjuhendite PDF-id samasse kohta, hea vaadata). Saan teada, et eksponomeetri teisel küljel on veel üks nupp, mälunupp, mis teeb just seda, mida päeval vajasin: sellega saab salvestada mitu mõõteväärtust, mis jäävad korraga skaalal näha ja millest keskmise väärtuse nuppu vajutades arvutab seade keskmise ava ja säriaja. Päeval oli vaja leida säri, mis oleks kogu toa jaoks sama ja midagi ei oleks liiga pime ega liiga hele.

Eksponomeetri asendamatu väärtus on teatavasti see, et sellega saab mõõta säri mitte fotokasse tuleva valguse järgi (kus pildi üldise heleduse peab panema üle-alasäritusega ikkagi silma järgi, nt kui pildil on lumi või tume kapp), vaid esemele langeva valguse järgi (vigurdamist üle-alasäritusega ei ole).

Film on „Salatoimikute” lemmikosa Bad Blood.

L, 2785. päev: koolivaheaeg peaaegu läbi

Mõistan, et naaberlinna sööma minekuks kuluks terve päev, aga olen keelekursuse materjali läbitöötamisega alles novembris. Enne õppetöö jätkamist vaja ikka valmis saada.

Majas on kusi mõlemas liftis ja all ühe lifti ees on suur loik. Joodiknaabril on uus sõber, kes seekord on temaga sarnasem kui muidu. Kui teda teist korda näen, märkan ebaharilikku detaili, et tal on püksid märjad kahest kohast: sealt, kus oleksid, kui üritaks kusta otse läbi pükste, ja vähe eemalt, nagu natuke püüaks mitte. Mõlemad laigud on sama tumedad, st tekkinud korraga. Kuidas see võimalik on, ma ei tea ega ette kujuta.

Joodiknaaber ise on ka elus ja kõndimiskõlblikus terviseseisundis. Pühade ajal omandas ta prillhematoomi, mis näeb välja, nagu kannaks ta lillasid päikseprille (filmis „Seenelkäik” saab Viivi prillhematoomi, kui talle kukub riiul pähe). Peale selle olen hakanud arvama, et võib-olla nad päris viina ei joogi, sest nendest jääb tuulekotta rohkem nagu selline puhastusvahendi lõhn (vrd aknool) või siis tekib mingi sellise lõhnaga ühend nende tugevalt kohastunud organismis (mis meenutab, et novembri algul alma mater’it külastades kohtusin juhuslikult ka vanahärraga, kes noorpõlves avastas suht juhuslikult, et diabeediga inimeste väljahingatav õhk sisaldab atsetooni – sest tal oli juurdepääs gaaskromatograafile, kuhu lasi sisse puhuda mitmel inimesel, iga kord tuli kõver isesugune – ja vahepeal on saanud hingeõhu atsetoon oluliseks tervisehädade markeriks).

* * *

Film on „Roosi nimi”, mida ei ole hulk aega näinud. Vat ei teagi, kellega ma ise seal samastuksin. Nii vana tark munk kui ka noviits kui ka apteeker. Inkvisiitor on rohkem Mihkel R kui varem mulje jäänud. Ja siis see näitlejate mäng. Ja märkan ka, et algustiitrites on filmi seos romaaniga öeldud olevat ainult „ainetel”, mis muidugi ei takistanud Ecot hängimast võtetel, isegi kui oli algul kuulutanud, et raamat on raamat ja film on film.

Teatavasti on filmi peaaegu kõik sisevõtted tehtud Eberbachi kloostris, kus tehakse ka väga head veini, mida müüakse naaberlinna ühe kaubamaja keldris.

R, 2784. päev: tööl

Täna siis tööl, kohal on absoluutne miinimumarv inimesi, meie koridoris on näiteks kohal kolm inimest, sealhulgas osakonnajuhataja, kes käib kolm korda vaatamas, kuidas mul läheb, ja pärast, millal lõpetan, et ärgu ehmatagu, kui tuleb turvamees, kes minu järel maja sulgeb.

Kolleeg oli palunud, et kasta lilli; eks panin kuvarile sildi, aga leidisn, et ega ma sedasi töötada saa (tööpäev on kibe), panen sildi sinna, kuhu kindlasti enne lahkumist vaatan – salli külge. No 20 minutit enne tööpäeva lõppu tuleb uksele turvamees, kes ütleb, et nüüd paneme maja kinni, ja praktiliselt ajab mind majast välja, nii et lill jääb kastmata…

N, 2783. päev: uusaasta

Pildistan uusaasta ilutulestikku. Pimedas on oht pilti üle valgustada, aga seekord on säri OK (20 s, f/8, ISO 200 – kusjuures üritasin mõõta valgustatud tänava järgi, aga eksponomeeter ütles iga kord, et ta ei mängi, ja kui olin uurinud, kuidas saab seda panna näitama alavalgustust, arvas, et nii suurt ava ei ole olemas).

Paugutamine on üldiselt nagu kuuldemäng, sest raketid lendavad mitte rõdu ees, vaid küljel, aeg-ajalt paistab kuma, aga rakette paistab harva, v.a need, mis stardivad naabermaja parklast ja lendavad täiesti ootamatutesse suundadesse – jõeäärse tänava maja katusele, piki D. maanteed meie maja parklasse (täitsa, hommikul on seal autode vahel maja pool raketi ots ja kaugemal puitkaikaga saba) ja üle kombekohaselt karjatavate laskjate peade tahapoole, üle nende maja. Muidu naabermaja ülakorruse suurel rõdul lõõmab suur tuli, mis vist ei ole lausleegis grill, sest keegi sellele tähelepanu ei pööra, vaid pigem sihuke tulepann nagu filmis „Arabella, mereröövli tütar”, kui Taaniel Tina käsib mereröövlitel matkida, et laev on pihta saanud ja hakkab kohe-kohe uppuma.

Naabermaja parkla ja meie rõdu vahel on õnneks kahar mänd, nii et väga otse sealt siia lennata ei saaks, aga igaks juhuks lahkun rõdult.

Pärast on näha ka piltidelt, et üldiselt oli rahulik, ainult naabermaja parklas oli väikene tulemägi.

Film on The Party.