L, 2727. päev: „Inimesi on kolme sorti – elus, surnud ja reisil” (keegi vanaroomlane, nime ei mäleta, raamatus „Meri, mehed, tekiplangud” seoses Rooma-aegse katsega ületada Messina väin tüürimatutel härjaparvedel)

Päeval pakin kohvrit, õhtul lendan kaugele kodumaale.

Esimesel lühilennul annab KLM maisikrõpse ja purgivett; väga kaval. Aknast paistab Fokker 70 parem tiib ja sellel konstruktor Baade tänapäeval harvaks jäänud kaks leiutist: tiiva aerodünaamiline ribi ja mugul tiiva tagaservas, kus Baade enda konstrueeritud lennukitel ja nendest arendatud Tupolevi reaktiivlennukitel oli telik, aga Fokkeril on küllap tagatiiva mehhanism.

Amsterdamis maandub lennuk põllu peale ehitatud rajale, millele ruleerimisel kunagi lugesin raamatust läbi terve peatüki. Sõit jaamahooneni ületab kolm maanteed. Aknast vaadates tundub Amsterdam kole väiksena, aga pärast selgub, et see oli hoopis IJmuiden, mitte Amsterdam, mis oli teisel pool. Vat mis juhtub, kui pardaajakirjas üksikasjalikku Euroopa kaarti ei ole.

Teisele lennule minekuga on kiire, sest väravas on eksitav silt Gate open, mis tähendab aga mitte seda, et pealeminek oleks alanud, vaid et pealeminek ei ole veel lõppenud. Kõik ootavad, aega on laialt ja aknast avanevast vaatepildist järeldan, et lennufirma lugeda ei oska, sest trapil ehk normaalselt lennukini ulatuval torul on loosung reisijate austamisest, aga reisijad ei tule lennukist mitte trapi kaudu, vaid lennuki trapist alla, asfaldilt läbi, lennujaama trepist üles.

Talinas on see treppidest ronimine samuti moes, sest lennujaam ehitati ajal, mil kohalik lennufirma lendas normaalsuurusega lennukitega, mis ulatusid toruni ja lennujaama teise korruseni. Praegune olukord meenutab torundust Talina sadamas kakskümmend aastat tagasi, kui laeva Tallink toru oli laeva juures küll kenasti olemas, aga sadamahoone juures lõppes järsu trepiga, kus inimesed vandusid igas keeles ja käristasid kohvreid. Talina lennujaamas näib torus lift olevat teoreetiliselt olemas, aga selle küljes on silt, et sisenemine ainult saatjaga. Nii et daamid ja kavalerid, käevangu võtt!!

Ükspäev just räägiti uudist, kuidas kümne aasta pärast on reisilennukid akendeta ja seintes on ekraanid, kust näidatakse pilvi. Eesti Õhk sammub igas asjas esirinnas.
Seni, kui ekraanid veel paigaldamata, saab reisija joonistada markeriga endale ise aknad.

Kuulan teisel lennul „Ahknatenit”, mida väga sageli kuulata ei saa, suvel laval nähtu ajel kuulasin mitu korda, aga praegusse atmosfääri sobib.

Eelaimdus, et kohver jõuab kohale minuga samal ajal, veab alt.

Saan teada, et see, et mu kohver mitte kohe üleüldse minuga samal lennukil ei ole, olevat kõik minu süü! Pakun, et no kuulge, mul oli lendude vahet selgesti 1 tund 10 minutit ja väljumine hilines veel 20 minutit [sest üks reisija istus valel kohal] ja mis see loeb, et Amsterdami lennuväli on suur!! Krt, ise lennujaama töötaja, aga ei tea, kuidas käideldakse pagasit päris lennujaamades. (Umbes kaks korda väiksemas Kopenhaageni lennujaamas on kohver jõudnud lennukist lennukisse 20 minutiga, kiiremini kui mina ise. AMS, CPH ja TLL suuruste suhte reisijate arvu järgi on umbes 53 : 24 : 2.)

Mu arust jäeti poolte reisijate kohvrid maha lihtsal põhjusel, et piletihinnaga pärislennufirmat mängiv odavlennufirma (Eesti Õhk on ametlikult LCC – minu andmed on Aviation Weekist) on liisinud käituskulude alandamiseks mängulennukeid, kuhu, kui kõik reisijad tulevad kohale ja võtavad kaasa ka kompsud, need lihtsalt korraga peale ei mahu.

* * *

Enne magamajäämist mõtlen odavlennufirmale uusi nimesid. Uinun variandiga Air Ramadan. See kõlab pealtnäha natuke ülekohtuselt araabiamaade suhtes, aga teistpidi võttes jääks selleks saamisel teesklust vähemaks.

R, 2726. päev: viimane tööpäev

Järgmised kaks nädalat puhkan!

N, 2725. päev: kaks päeva veel

Puhkuseni, puhkuseni...

K, 2724. päev: kontsert

Kui et E ja T on võileivaautomaadis olnud ainult üksikuid saepuruvõileibu ja lõuna tellimiseni ma ikka jõudnud veel ei ole, uurin kohe hommikul, mis on sööklas, et ei juhtuks jälle nii nagu eelmisel nädalal, et läksin sööklasse kohale, aga seal olid mustad karbid, kõhkesin uksel umbes kaks sekundit ja lahkusin söömata: no oleksin võinud ju süüa ainul kartuleid, aga noh see vaatepilt, see vaatepilt. Ja lõhn.

Menüüs seisab selline meeliülendav teade:

Escalope de porc viennoise Pommes twister Petits pois à la française

Lähen kõik kenasti kohale ja selgub, et tegelikult vastab sellest tõele ainult viimane rida. Herned tõesti on. Sealihast viini šnitsel näeb rohkem välja nagu õline ja mitte täiesti sulgedeta linnujalg ning korgitskartuleid ei näe ma sööklas üldse.

* * *

Kontsert Esimese maailmasõja alguse 100. aastapäeva puhul

I pooles on alguses üks Beethoveni avamäng ning siis moodne meloodia- ja rütmivaba kooriteos, mis aga õnneks saab kiiresti otsa ja millest pakun, et selle kirjutamises midagi rasket ei ole, sellega saaks hakkama igaüks. (Pärast särab helilooja garderoobisabas viis inimest minust eespool, ootab poolkasukat ja räägib austajatele, et 23. novembril tulevat tal mingi järgmine, veel suurem üritus.) Laval ja mitmel pool saalis on kaks koori, segakoor ja lastekoor, lastekoor kõik miniseelikutes ja valdavalt ülekaalus, aga vähemalt hea, et mitte ka retuusides, nagu see siinkandis naissoost koolilaste üleüldine mood on. Seejärel – vaatan korraks kavasse – hooplen, et edasi on tore, nüüd tuleb pool tundi Rahmaninovi. Rahmaninovi loomingut ma täpsemalt ei tunne ja sedasi ei ärata mu kahtlust ka viiulikontserdi jaoks 9 (üheksa) löökpillimängija kohta orkestri taga. Aga noh... peagi selgub, et see ei ole see Rahmaninov, vaid on hoopis tema teksapükstega noor nimekaim. Orkestri esimene viiul saab meilt nime John Cleese – mina pakun, et „noor John Cleese” (alles nägime DVD lisadest John Cleese’i ja Graham Chapmani noorepõlve tudengiteatri maailmaturneest 8 mm filmiülesvõtteid), aga E täpsustab, et pigem selline „Kala nimega Wanda” John Cleese. Orkestri ees väänleb viiulisolist, kelle noodipult on umbes postkaardi suurune – kui see just ei ole elektrooniline (nagu selgub II pooles), on sellel kindlasti ainult silt „mängi, mida tahad, keegi niikuinii aru ei saa”. Kuigi helilooja kirjeldab kavas detailselt, millest tema tüki iga motiiv räägib – I osa räägib kokkuvõttes vanast maailmast enne Esimest maailmasõda, II osa Prantsuse ratsaväe hukkumisest, III osa ööst lahinguväljal ning IV sõdurite hullumisest –, vaatan kogu kremplit nagu vaatemängu – millal enne olen näinud laval korraga kaht naissoost löökpillimängijat (üks klõbistab vahepeal väga kaasa elades millegagi, mis sarnaneb puust pesutangidele, teine, halli võilillesoenguga, on usaldatud suure tamtami peale ja virutab seda aeg-ajalt tsahh! tsahh!) – ja millal muidu olen näinud sümfooniaorkestris korraga laval kaht suurt trummi ning pille „plekktahvel”, „terasplaat”, „kaks kivi” ja „sinine keerdvedru”!

Teine pool toimub kammersaalis (saalide suuruse erinevus vast seletab, miks oli suures saalis palju vabu kohti), kus esineb kammeransambli saatel tenor Michael Schade ja laulab sõjalaule. Omapärane lähenemine ja kokkuvõttes täitsa tore, ehkki soeng tuletab kõvasti meelde üht Inglise politseisarja. Leian õhtul, et tal on FB-leht olemas ja sellel isegi 341 laiki ning tänast kontserti mainib ta seal koguniste kaks korda ning neid teateid on laigitud kokku ligi kakskümmend korda. Laigin minagi ja kaks päeva hiljem on lehel laike juba 342 (need 341 ja minu 1).

T, 2723. päev: täna mängime ülikooli

Mänguülikoolis on kursus „Ehitame varesepesa”, kus palju kordi kinnitatakse, et „meie varesepesa” on maailma parim varesepesa. Ajuti üllitatakse „meie varesepesa” kiitusi ka mänguülikooli väljaantavas ajakirjas „Eesrindlik Varesepesa”.

Ja eelnevast täitsa sõltumata tuli täna veel mõte, et mitmesugune moodne linlik seltsitegevus kuulub tegelikult kategooriasse „mängime küla”.

(Ei mäleta kahjuks enam, mis kursuse reklaami peale see varesepesa-loba vallandus. Kirjutan seda nädalaid hiljem, aga see-eest on kirjutada, kuidas vahepeal käisin vaatamas professorit, kelle käe all lõpetasin ümmargune arv aastaid tagasi ülikooli ja kellega ei olnud ma suhelnud kümme aastat, ning ta rääkis, mida nad vahepeal on teinud, ametliku PowerPoint-esitluse abil, kus oli mainitud, mitmendal kohal on ülikool maailmas QSi pingereas, ja ma kommenteerisin, kuidas üks teine ülikool teatab enda kohta maailmas mitte QSi järgi, vaid nende pingeridade järgi, kus ta esimese 500 seas on, ja kuidas umbes aastase vahega hüppas ükskord koht sadakond numbrit ülespoole ja ma olin ühele haridustegelasele FB-s kommenteerinud, et olge sellise statistikaga ettevaatlik, mõne aasta pärast läheb number sihukese hooga muidu negatiivseks, ja see ei olnud naljast aru saanud ja vastas, et paremuskoht ei saagi olla negatiivne, ja mu vana professor naeris kogu loo peale.)

E, 2722. päev: esmaspäev

Huvitav nädalavahetus läbi, algab töönädal.

Muidu vabal ajal vihun skannida slaide, sest kui septembri lõpus said kõik negatiivid skannitud, on järgi loomulikult jõudnud slaidideni, mida on skannida tülikas (sest on mitte kenasti ribadena taskutes ja mappides, vaid üksikkaadritena raamides ja need omakorda näitamisvalmis, aga väljakukkumisaldistes 2 × 40 karpides; skannimiseks tuleb raam avada, võtta slaid välja (mäkerdamata ja kriimustamata), kirjutada andmed uuele raamile, pärast skannimist panna uude raami ja uude, ruumisäästlikku ja väljakukkumiskindlasse 2 × 100 karpi).

Skannimise järg on vaja jõuda sedamaale, et saaksin kuu lõpus Eestisse minnes võtta kaasa skannitud karbitäie – aga sellest on just alustatud veidi, ligi 180 slaidi on veel skannida, viis filmitäit.

Aga teisalt, järg on 1992. aastas ja skannimisjärg paljastab kaadreid, mida üle kahekümne aasta ei ole näinud mitte keegi ning millest mitu võtet on teada häguste ümberpildistuste kaudu (slaidi on fotograafiliselt raske paljundada, tean seda omast käest; mul oli slaidide ümberpildistamise rakis, mille teravustamise ning ühtlase ja valge valgustamise aja jooksul selgeks sai, aga mis käis väga räigelt ringi pildi kontrastiga).

P, 2721. päev: vana rongi jälil

Õues on 20 °C ja Saksamaal on raudteelaste streik. Mul aga on kavas pildistada möödasõitvat vana rongi. Tahan saada võtet, kuidas rong tossutab üle 600 m kauguse raudteesilla. Rongi endaga suurt sõita ei taha, sest rongis sees peale pehmete istmete midagi lahedat ei ole. Logistika tõttu on pildistamiskohti üksainus, nii et tuleb valida hoolikalt.

Jõuan raudteesillale vaatavale maanteesillale veerand tundi enne rongi oletatavat saabumisaega, sätin valmis. Mööda jalgrattateed saabub itaalia-saksa vanapaar; itaalia vanamees lobiseb 15 min. Pärast proua vabandab, et nad mind segasid, nagu ma ootaks, et nad ära läheksid. Vastan siis, et tegelikult ootan aururongi, mis kohe „mõne minuti” pärast peaks ületama vat selle silla. Nad ootavad ka, vahtides silla poole, fotokas (nähtavasti sama S95 kui mul taskus) käes õieli, aga ligi 10 min pärast väsivad. Kaks minutit hiljem rong saabub. Pooletunnisel ootamisel olin akrobaatika kenasti läbi mänginud ja leidnud, et 217-meetrist silda ei ületa rong nii aeglaselt, et saaksin vahetada midagi maha pillamata teleobjektiivi (sillale saabuva veduri suurplaan oleks ju äge) normaalobjektiiviga (üldplaan, kogu sild ja rong korraga samas kaadris), mistõttu kogu aktsioon toimub normaalobjektiiviga ja suurest telesuumist on jälle peamiselt kaasavedamise rõõm. Rong on sillal terve minuti, saan vajalikud üldplaanid ja mission accomplished. Kuigi kust krt ma pidin enne kogu üritust teadma, et vedur rakendatakse ette tagurpidi (et saaks tagasi sõita edaspidi, saabub kodujaama pimedas, efekt on suurem; nägin seda lähte- ja ümberistumisjaamas), täna on nii soe ilm, et suits on hall, mitte valge, ja sõidab üle silla vabakäigul (sest kohe pärast silda on terav parempööre).

Näen majade ja puude kohale kerkiva suitsu järgi, kus on rong, kui see keerab ringi ja ületab teisel pool teise jõe silla. See on aga vastu päikest ja maanteesillal on just selles kohas teisel pool inimesekõrgune kaunistus, millest üritan pildistada üle, seejuures ronimata maanteepoolsele piirdele, mis Saksamaal ilmselt on kõvasti ärakeeldud ja mis kindlasti ehmataks autojuhte (kuigi teisel pool kõnnib põrkepiirde taga videokaameraga onkel ja tema sõber valvab ohutulesid vilgutades minu pool maanteed). Muidugi mitte ka jõe poole, nagu kavatseksin karata jõkke.

Pildistan jões tuttpütte, et mis ma muidu suurt 120–400 mm objektiivikolakat ikka kaasas tassisin (ja, muide, mul oli algul mõte võtta kaasa ka jalgratas, sest tagasisõidu rongide vahe oli 2 tundi, jäänuks muidu poolteist tundi aega, sõitnuks siis 6 km lähimasse jaama siinpool riigipiiri, kus käib rong iga poole tunni tagant; aga rong jäi ligi pool tundi hiljaks, pildistuskohast lahkudes vaatan kella ja näen, et aega on 1 h 15 min, mida saab veeta kas matkates või süües, nagu E soovitas. Otsustasin käia söömas. Samas kämpingusööklas, kus käisime kord 2011. Ilm on soe ja ões kõik kohad kinni. Olen üks nooremaid ja sees on kolm lauda vaba.

Pärast teivasjaama kõndides näen, et alt jõe äärest saanuks võib-olla veel lahedamaid pilte, rong olnuks taeva taustal, praegu oli jõekalda puude taustal. Teen aja veetmiseks jaamas veel pilte.

Fotograafiline moraal

1. Kui te arvutate pildinurka (mis objektiivi on vaja), arvestage, et 36 × 24 mm kaadrist väiksem sensor ikka kitsendab pildinurka. Nii et kui te olete arvutusega leidnud, et sild täidab kaadri telesuumi 120 mm asendis, ärge siis imestage, miks tegelikult täidab sild kaadri juba tavalise (ja tunduvalt parema) objektiivi 55 mm asendis.
2. Kui teete pilti „Auruvedur saabub jaama”, ärge püüdke pildistada läbi teedevaheliste postide. Kandke kõrvatroppe.

* * *

Eri mõtlemisviisid: kui keeleinimene kurdab, et ta „mitte” (5 t-ga) kuskilt ei leia, kust tuleb nimetuse „toomasräbu” osa „toomas”, mõtleb insener (kes seda hoobilt ka ei tea), et räbu saadakse terase tootmisel, ja guugeldab märksõnu thomas process steel.

* * *

Õhtul käin koertega jalutamas ja olen väga kuri Št peale, kes – osates sittuda käigu pealt nagu hobune ja korteriukse kõrval koridorituli ei tööta ja seetõttu läheme esimese lülitini tavaliselt pimedas – selgub olevat mineerinud strateegilisi kohti koridoris. Taevas ja kõikvõimalikud muud olendid tänatud, et keegi meie väljamineku ja tagasituleku vaheajal meiepoolsest koridoriuksest ei käinud, sest astunuks sisse ja meid tõstetanuks majast välja. Mistõttu kogu tee sellest edasi kõnnin, silmad ja taskulambi valgusvihk Št tagumikul ning pärast koerte tagasitoomist, kui käin tühje purke ja pudeleid klaasikonteinerisse ära viimas, uurin kogu teekonna korterist õueni, eriti naabrite uksematid, veel kaks korda taskulambi valgel hoolikalt läbi.

Välja minnes kuulen maja tagant metsast kellegi kisa, mis kõlab veidi nagu loorkakk. Teisipäeva õhtul kuulsin maja vastast metsast kaugelt kisa, mis kõlas mu arust täitsa kindlalt nagu loorkakk.

L, 2720. päev: vingt ans après vol. II

Olen fotoarhiivist eksportinud hulga iidseid fotosid pulgale, tahan juurde panna silti (et oleks vähem kaotamisaldis ja rohkem nagu meene), aga ei leia majapidamisest paela ega isegi nööri. Traati ja kaablisidemeid on, aga need ei kõlba. E äraolekul otsisin, ei leidnud, ja nüüd otsin vaikselt edasi – no ma ei saa ju ometi vastata küsimusele, mida otsin, et otsin nööri. Päeval käisin toidupoes – ainus seal müüdav pael on punutud umbes 25 eri värvi lõngast ja kokkuvõttes on see... pisut liiga ...südamlik, mistõttu otsin veel ja leian rohelise sisalnööri, mis väga hästi kõlbab ühendama mälupulka ja selgitavat silti.

Nimelt on tulemas kontsert, mille kuulutuse pealkirja peale paar kuud tagasi algul mõtlesin, et ohhoo, nimetet pillil esinejaid juhtun isiklikult teadma kaugelt üle keskmise, äkki on keegi, keda tean, ja nii oligi. Et ta kontserte peab, seda teadsin (alles vist sel kevadel või koguni taskupuhkuse ajal suvel nägin Lossi tänava kohviku seinal ühe kontserdisarja kuulutust, aga täpselt üks päev hiljem). Kas mäletab, on iseasi – 20 aastat on pikk aeg, inimesed muutuvad, kontserdi plakatil on nägu väga tõsine.

Kontserdipaik on külm nagu hundilaut (päeval oli õues 19°) ja kavatisega, et esineja hästi ei paista. Publik on rahulik, ringi ei joosta; minu selja taga kaks itaallast ajuti lobisevad sosinal (üks neist oli 4½ aastat tagasi kursusel FR 9, väitis, et on algaja, ja pidas pika arusaamatu ettekande mingist umbluust; ütlen isegi tere ja ta ütleb tere vastu) ning pilli vanaduse tõttu kostab sellest vahepeal kastanjetitaolist klõbinat.

Kava on muidu tore, näen, et esineja omaaegne lemmikhelilooja on ka sees, ning ka see, kelle plaat mul üsna varajases nooruses iseoma soovil ostetud oli, ning ka see, kellest E üksvahe veidi kahtlustas minu tundmatut vaarisa. Tudengiaegset Pavlovi refleksi enam ei vallandu. Pärast tuleb esineja saali ette, räägib paar sõna ja näen, et räägib samamoodi nagu vanasti. Siis näitab pilli, ma teen pilti ning, kui tung on vaibunud, ütlen tere, tänan kenasti ja annan üle meene, ta tunneb ka ära ning meenutame siis tudengiaegu. Kiidan, et tollane koor oli kõige professionaalsem koor, kus kunagi olen laulnud – ainult kolm lauljat ei olnud professionaalsed muusikud ja mina olin ainus, kes ei tundnud nooti ja õppisin partiid selgeks kuulmise järgi. Mida ülejäänud ükskord imestasid, mida siis selgitasin, et asi on ju lihtne: kõrgemad noodid on trükitud kõrgemale ja madalamad madalamale!!

Pärast näen linnas lendamas nahkhiirt – 18. oktoobril. Eile õhtul pimedas koeri jalutades olin pisut imestanud, kui kuulsin pimedast vaikset tiksumist, nagu kostab nahkhiir, aga mõelnud, et oktoober varsti läbi, mis nahkhiir see enam.

Pärast mõtlen, et oleksin nagu teadnud esinejat päratu kaua, aga tegelikult – uurin pühapäeva õhtul läbi tolleaegseid märkmeid – ainult umbes kaks aastat, mil ta oli meie väikese, aga väga professionaalse tudengikoori üks võtmeisikuid ja juhatajaid; see seltskond moodustas selle kahe aasta vältel enamiku mu ühiskondlikust läbikäimisest (sest hoopis elavamasse tudengiühingusse sattusin alles hiljem).

Fotograafiline moraal: kui olete valiku ees, kumb võtta kaasa hämarasse ja tõenäoliselt kitsasse ruumi, kas f/2,8 pildistabilisaatoriga lainurk või f/2,8 stabilisaatorita ülilainurk, valige viimane. Inimesed nimelt liigutavad, mis on lähedalt võttes hästi näha, ja terava pildi annab lühike säriaeg, mitte stabilisaator. Sama ava korral sunnib säriaja lühidaks suur tundlikkus ja siis on täiesti kama, kas objektiivil on stabilisaator või mitte. Ka on ülilainurga (11–16 mm) sügavusteravus suurem ega mitte nii range kui lainurgal (17–55 mm), millega on juhtunud õnnetusi stiilis „terav sein” ja „terav lillevaas”.

* * *

E käib kohvri järel. Nimelt saime hommikul lennuväljalt sõnumi, et kohver see-ja-too saabub lendudega see ja too. Et lend „see” on CPH–AMS ja „too” AMS–F., seda Google näitas, aga kotijälitussüsteem ei öelnud midagi. E pärast jutustas, et ka lennuväljal algul väideti, et kotijälitussüsteemis teie kohvrit ei ole, mis te siia tulite, teie sõnum ei loe midagi. Võib-olla – arvan sellest mina – oli sellele teenindajale õpetatud moodsat kliendisuhtlust samas kohas kui Eesti Õhu lennusaatjatele, kes käskivat reisijaid korrata öeldut käratusega „ei kuule!!”.

R, 2719. päev: laulud bussis

Pean pärast keelekooli käima poes, et E naastes ei haigutaks külmik tühja nagu tavaliselt, aga nii, et jõuaks veel kodust läbi. Kaalun mõttes, kui kaua kestab sõit kuhugi poodi ja sealt ära ning kui kaua läheb poes endas ning millal läheb linnast viimane buss, millega jõuab veel lennuväljale vastu. Sõelale jääb Kõrgmetsa maksimarket.

Õhtul saabub E, aga mitte tema kohver. Käin lennujaamas vastas. Minekul toimub kaks eriskummalist asja:

• Esiteks näen maja ette bussipeatusse kiirustades, et läheneb buss, hüppan ja vehin, enne kui üle tee jõuan või numbrit näen; see peatub ja ossamait, see on nr 175, mis teoreetiliselt üldse ei peaks äripäeviti maja juures peatuma. Buss peatub enne jaama veel paar korda ja võtab inimesi peale; vahest on liinil alles uus juht, kes selle liini trikke veel ei tea. Bussi tagaosas sõidab linna pidusse ebamäärane seltskond saksa koolinoori, kelle vaikselt lõugav laulujoru toob meelde, kuidas sõja ajal nimetati nendesuguseid nimetusega kämbu, mida kord saksa keele tunnis pidin pikalt seletama, et see on tögav nimetus sakslase kohta küll, aga väga konkreetse tähenduse ja kasutusajaga (sõja ajal, juhmivõitu Saksa lihtsõdur).
• Teiseks on jaama juurest lennujaama minevas 114. bussis veel värvikam seltskond. (Ma viimasel ajal sõidan lennujaama ainult bussiga 114, sest see läheb otse, veerand tunniga, ei tee linnaekskursiooni nagu 16 ja nõutuid kohvritega välismaalasi selles kunagi ei ole.) Nimelt on seal kaks ameerika perekonda (3 + 4), kes küll ei laula ega ole otseselt purjus (vähemalt lapsed mitte), aga nad kisakõrid vallandavad kooris tunduvalt kõvema lärmi kui iksteist purjus kämbut eelmises bussis. Ma vist isegi mõõdan telefoniga, mitu detsibelli, aga enam ei mäleta. Bussijuhi trumminahad peavad küll olema terasest. Nad sõidavad lennujaamast edasi.

N, 2718. päev: õige vanad lennukid

Saan läbi laupäeval T. jaamast ostetud ajakirja Flugzeug Classic erinumbri, mis on täitsa erakordne ses suhtes, et kuigi olen lugenud sel teemal aastakümneid, on selles asju, mida ma varem ei teadnud. (Ja on ka asju, mida tean olevat palju keerukama: näiteks viimane artikkel, asjaomaste lennukite värvidest ja tunnustest, on tegelikult väga üldine ülevaade, tegelikkuses oli asi palju keerukam.)

K, 2717. päev: filmiõhtu

Tänaähtused filmid (eilse filmi mõjul): Monty Python Live at the Hollywood Bowl, Meaning of Life.

T, 2716. päev: film

Õhtu film on A Liar’s Autobiography (2012).

E, 2715. päev: I am the disco dancer

Üksi olles saan vaadata filme, mida E näha ei taha. Täna on seega India laululis-tantsulis-hüsteerilise diskomäruli Disco Dancer kord. Hittide kõrvus kumamine garanteeritud!

P, 2714. päev: pühapäev

Pühapäev.

L, 2713. päev: laupäev nagu ikka

Ilus päikseline laupäev. Kolan naaberlinnas vähekäidud nurkades, nagu Jutlustaja tänavas ja Willi Brandti platsil. Seal on UNESCO maailmapärandi küljes oleva lossi tagaukse kõrval õllekastid ja maailmapärandi enda kõrvaluksel markerijoonisena Stan Marsh ja Kenny McCormick (mis kindlasti vajaksid samuti UNESCO kaitset).

Siis jesuiidikirik, millest varem olen käinud ainult keldris. Seest on väga tore, teen rohkesti pilte.

Söömas, elektroonikakaubamajast uus 2 USB-ga alaldi ja uus lisaaku.

Jõulud hakkavad lähenema. Ostan kaubamaja toidupoest kaks kohalikku veini ja kolm piiniakäbi. Et hea enne jõulu vaadata, selgitab pakend, ja siis peaks käbi prõginal lahti minema ja paljastama piiniaseemned. Mõtlen neid kassalindile ladudes, et olukord meenutab umbes seda, kuidas 1988. aastal sattusid mu onu töökaaslased komandeeringus juhuslikult toidupoodi, kui seal müüdi tollal defitsiitset 10% toiduäädikat, mida nad siis otsid 10 pdl ja tee peale 2 pdl Fantat juurde. Nagu tookord kassatädi, nii imestas järgmine ostja täpselt samade sõnadega: „Mida te nendega teete?” – nii et peaaegu mõtlesin, et vastaks midagi samas stiilis kui onu töökaaslased („Ta ju üksi nõnda hapu!”), aga õnneks sekkus müüja ja mul jäi seega seletamata, et niisama vaikselt krõbistan, mis oleks vajutanud järgmise ostja kauaks sügavasse hämmeldusse (mis psühholoogianähtust kirjeldas ühes oma teoses pikalt uhvoloog J. Vallée – kui veidi hämmeldavale asjale saab selgituseks absurdsuse, hämmeldus ei lahene, vaid süveneb – metaloogikaks nimetas ta seda vist; lugesin ammu, ei mäleta).

R, 2712. päev: peen vastuvõtt

Suvine üritus, kus võis keelekooli saata õpitavas keeles postkaarte, on lõppenud ja loositud on kümme võitjat, keda ootab ees kooli direktori vastuvõtt. Kutsel osutatud uks on kõvasti kinni, aga ümbruskonnas hiilib veel sellise näoga inimesi, nagu nad tuleksid sama asja pärast (nt üks pildistab stendi, kus on väljas loosiga tõmmatud kaardid). Peagi tullakse ütlema, et direkoril läheb eelmine kohtumine üle, oodake. Siis lastakse sisse, peetakse kõnesid, igaüks ütleb, mis keelt ta õpib, tõstetakse vahuveiniklaas ja soovitakse edasiseks õnne. Õpetajate seltskonnast küsib üks, kas ma EV-d tunnen, käib tema kursusel, mispeale keerab ringi ka teine õpetaja ja ütleb, et tema teab ka. Ma olen ainus, kes käib kohaliku keele kursusel, ja nähtavasti ka ainus, kes läheb vastuvõtult joonelt õppetundi, mis toimub täpselt korrus kõrgemal. Esimese veerand tundi üritan olla vagusi ja õpetaja poole hingamata.

N, 2711. päev: neljapäev

E läheb nädalaks Eestisse.

K, 2710. päev: mõni asi püsib

Kallab vihma, tänavaäärsetel itaallastel vahetab itaalia firma just katust, täna käratseb maja ees väikese ehituskraana generaator ja jätab hetkeks mulje, et naabrite keldrit pumbatakse tühjaks.

Lõunal 26. bussiga maksimarketini, sealt jala postkontorisse – see on kõige otsem tee ja peaaegu sama kiire kui sõita bussiga linnast läbi.

Pakis on muu hulgas raamat eesti keelearenduse muinasajast, Saareste „Tegelikud õigekeelsuse määrused” (1922). Allpool kirjutan Saareste teksti sinisega (sest kohati on selles ka kirjavahemärke, ilma jääks segaseks).

Lk 8 saab näiteks teada, kuidas laensõnade alguse algkeele nõrgad sulghäälikud (g, b, d) kirjutatakse eesti keeles tugevana (k, p, t), nt krahw, kreeka, krunt, kuberner, „pagas (reisu kompsud)”, aga ka kalopp, kaaloss, kaamassid, tiiwan, tokument, pambus, patsillus, pörse ja „wõiks isegi: taanlane, Taanimaa”.

Ja samas lk 8, võõrsõnade f-i asendamisest koduse w või hw-ga: aswalt, karawin, maniwest, „waasan (fasan)”, Ahwrika, prohwessor, telegrahw ja „wõiks isegi: telewon, grammowon”.

Saab teada (lk 8), et tollal olid makstud ja pekstud haruldased ning maksetud ja peksetud harilikumad vormid.

Lk 9: õige oli argtus, halbtus, kaebtus, kurbtus, põlgtus (mitte argus, halbus, kaebus, kurbus, põlgus).

Lk 7: külap!, „helisewad kaashäälikud”.

Lk 13: aastal 1922 hääldusid esirõhulisena sõnad agronom, filosofid, kultur, realkool, spiralid, süstem, trubadur, wulkan, samuti aritmetika, matematika, teoretiline, territorium.

Lk 20, mitmuse osastav: õige on mitte endiseid, waid endisi, „„üleüldisi põhjusi“ (mitte: üleüldiseid põhjuseid, sest loetakse: põhhjusi)”. Punkti lõpus on erandid: tehti otsuseid, saatis terwiseid, neid jäänuseid.

Lk 22: „Sõnast kodu on seesütl. kodu, sisseütl. koju ja seestütlew kodunt ehk kottu, kui need sõnad atribuudiga mitte ära pole määratud.”

Lk 22: alaleütlewa lõpp on alati -le, kuigi „kõnes tarwitab muidugi terwe idapoolne Eesti kaasrõhulise silbi järele -lle” (II vältes).

Lk 24: „tuleb wõimalikult wähe tarwitada n. n. lühendatud mitmust”, nt öelda mitmuse omastavas mitte ajakirjanikke selts, vaid ajakirjanikkude selts (aga paarteist aastat hiljem see tuul pöördus, kui leiutati mitmuse omastava selline vorm, mis erines mitmuse osastavast).

Lk 25, „Eesti sugunimede käänamine”: „samal wiisil kui wastawate üldnimede käänamine” – näiteks Oskar Lutsu teosed, minister Piibu poliitika ja kui poeomanik on Kurg, öeldakse „Kure pood”, mitte „Kurg’i pood”, sest sellest jääb mulje, nagu oleks poeomaniku nimi Kurk. Allmärkus täiendab, et asi otsustati Emakeele Seltsi 20.2.1921 koosolekul, kus osalesid ka mitmed tuntud juristid, „kes põhjendatult kinnitasid, et seesugune nimede käänamine ka ametlikkudes paberites wõimalik on ja segadust kuidagi ei sünnita”.

Lk 28: „Mitte: kellede, millede, kõikide, waid: kelle, mille, kõigi”. „Ainult siis, kui sõna lauses eriliselt rõhutatud, tarwitatakse vahel ka de-list mitmust: kõiki-de.”

Lk 31: „Mitte: „saab tehtud“, waid: „tehakse“ jne.”

Lk 33: „Mitte: parandud, parandet, waid: parandatud.” Allmärkus: „Kõnes hääldatakse muidugi: kirjutud, warastakse jne.”

Lk 34: „Mitte: „Kolm meest teeb tööd“, waid: Kolm meest teewad tööd.” (Erand: umbisikuline varjund, nt „mitu inimest kõnnib praegu aias?” ja „külas oli wiis talu”.)

Lk 36: „Sõnaga „suhe“ tuleks kokkuhoidlikum ja ettewaatlikum olla. Teda tarwitada ainult ehk täpipealsust nõudwas teaduslikus stiilis, tähenduses „rélatsion“. Ka seal oleks wast parem sõna „rélatsion“ ehk „wahekord“. Kindlasti hoiduda aga tuleks labase ja maotu seesütlewa kuju „suhtes“ eest, mille asemel wõidaks tarwitada „(selle) poolest“, „(ses) tükis“, „(ses) asjas“, „kohta“, „sihis“, „küsimuses“ ehk konstruktsiooni alaltütlewa wõi saawa käändega.” — Nil novi sub soli.

Lk 36: „Mitte: „peale algama“, waid lihtsalt: „algama“ jne.”

Lk 37: „Kirjakeeles tuleb ära kasutada rahwakeeles olewat wahetegemist: „linna uulits“, aga „küla tänaw“, kuigi sõna „uulits“ kahjatsetawasti wene laen on.” Näitest saab teada, et „Baltiski uulits” jätnud tõesti (küla)tänava mulje.

Lk 38 (lik- ja line-liidete liitumise reegli (konsonanttüvi + -line, vokaaltüvi + -lik) erandite auklik, künkline, üleilmline ja waimline kohta): „Neid kirjakeeles juba kodunenud erandeid ei ole mitte wõimalik seaduse alla painutada. Uute sõnade tuletamisel on aga soowitaw waljemalt ülemal esitatud määruse järele talitada.”

Veel on pakis arvatust palju suuremaks osutunud „ravimiteta tervendamise” käsiraamat aastast umbes 1898, kaunis päiksetõusuga juugendpilt kaanel, 832 lk, saksakeelne, peenes fraktuurkirjas, ainult üksikute piltidega. Kahjuks osutub see rohkem nagu koduse terviseprofülaktika käsiraamatuks, pearõhuga (üle 300 lk) suguelu paljudel normaalsetel ja ebanormaalsetel vormidel (näiteks näib autor soovivat, et ühiskonna tervendamiseks levigu suguelu ka vallaliste seas, aga lapsi magama pannes käsib ikka kontrollida, et käed teki peal). Oopuse umbes 20 joonisest kujutab vähemalt kümme emakakaela mitmesuguseid haigusseisundeid ja viis süüfilise sümptomeid nahal.

T, 2709. päev: sinise LEDi leiutajatele antakse Nobeli auhind + teater

Ausalt öeldes laigin FB-s harva, kui keegi on leidnud kuskilt mõne järjekordse vana foto ja selle juurde ohib, et küll oli alles vanasti tore. Ei olnud vanasti tore; objektiivselt võttes on alati praegu kõige toredam. Olnust unistamise asemel – kui vana on nii vana, et selle poole õhata? – vaadakem enda ümber ringi ja vajutagem mällu praegust elu-olu, mis täpselt sellisena enam kunagi ei kordu ning et oleks hiljem meenutada, kuidas praegu täpselt oli.

Mina näiteks olen väga rõõmus selle üle, et sellise tohutu tähtsusega leiutis tehti minu eluajal – mäletan veel aega, kui LEDid olid ainult punased, kollased või rohelised, mihukest furoori tekitas sinine LED ja kuidas alguses (kui ainus rakendus oli tilluke, aga väga ere sinine LED-taskulamp) keegi suurt ei mõistnud ja arvas, et mis siis, et nüüd on sinine LED kah olemas. Aga siis kohe varsti pandi eri värvid samasse LEDi kokku ja saadi valge LED.

* * *

Õhtul teater. Puhvetis võileiba närides satub mingi sitkem koht kannikas tarkusehamba juurde ja venitan hetkeks veidi paigast parempoolset lõualiigest; luu krigiseb vastu luud, kole vastik tunne on. Aga läheb üle.

Selgub, et kuigi saali plaan näitas, et sõnateatri puhul on saali ees orkestriaugu asemel kolm lisarida, neid looduses ei ole ja seega istume nina vastu lina. Kui näitlejad tulevad lava servale, seisavad nad meil praktiliselt süles, nii umbes meetri kaugusel. Kuuleb hingamist, näeb higitilku, kuuleb medalite tilinat. Kui nad on lava servast paari meetri kaugusel, on loomulikul vaatekõrgusel sääred, mistõttu tuleb vaadata alt üles. Silmsidet ei ole, nad vaatavad meist üle. Ruumi on esireas vähe, tükk on vaheajata. Esimene 20 minutit on pisut pingutav, aga siis marsib lavale peategelane ja lahe on. Peategelane mängis noorespõlves ühes Loriot’ jaos tolmuimejate rändkaupmeest (jõulujaos, mida näidatakse Saksamaal telekas iga aasta) ja hiljem mängis poolesajas osas tarka kriminaalpolitseinikku, mida ma näinud ei ole. Superhästi mängib.

Tükk on kirjutatud 1920. aastatel ja algselt jutustas sellest, kuidas isand kehastas 20 a varem maskeraadil Saksa-Rooma keisrit Heinrich IV-t, aga kukkus hobuse seljast ja lõi pea ära ning hakkas arvama, et ta ongi Heinrich IV, ning nüüd läheb ta tollane naine teda vaatama. Lugu on muidugi keerulisem, mängimise plaane on rohkem (näitlejad mängivad inimesi, kes mängivad kedagi teist, ja peategelase näitleja mängib, et ta mängib, et mängib). Mõni ime siis, et Pirandello sai vähe hiljem Nobeli kirjanduspreemia.

Lavastuses on aga järgitud Pirandello remarki, et lugu toimub „praegu”, aga kui 1920. aastate Itaalias keiser Heinrich IV kaasasaegseid veel teati, siis nüüd enam mitte, ning lavastaja soovil kehastab peategelane veel teatraalsemat Mussolinit (ja peab üht meeskülalist Goebbelsiks ja üks naiskülaline kehastab Leni Riefenstahli).

Ja see kõik esitatud äärmiselt selges Bühnendeutsch’is, nii et lust kuulata.

E, 2708. päev: kaks õige väärt vanaraamatut

Arutelu, kas sõnas mikroskoopiline on p või b, ning leiutan, et esimene viitab mikroskoopiale kui valdkonnale ja teine mikroskoopidele kui esemetele ning teise näitelause oleks näiteks „laborilaudade mikroskoobiline kaetus on 12%”. Eelmisel nädalal saabus E tellitud vanaraamat, kus prof Valdes seletab 1945. aastal tudengitele, mida peab tegema arstiteaduskonna üliõpilane, ja järgmine aasta saab 70 a selle avaldamisest ja see muutub seega üldkasutatavaks ning selle tekst tuleb kindlasti anda keelehuvilistele uurimiseks, ka seetõttu, et prof Valdes ütleb seal põnevasti „uurimistöö tarimine” ja „meetodi kooling” ja „perioodikum” ning kirjastiil on Bookman, mida OCR tuvastaks ilma mingi vaevata.

Leian, et 1963 ilmunud klassikateos Der ziviler Luftschutz im Zweiten Weltkrieg on digitaliseerituna internetis (Saksamaa päästeameti kodulehel!) vabalt üleval: link.

P, 2707. päev: sõnastik

Mässan terve päeva oma sõnastikuga (nüüd, kui on uus ja kenasti töötav tarkvaraversioon).

L, 2706. päev: kangru tagasitulek

Hommikul Liha tänava kohvikus hommikusöök. (Olen seda tänavat varem nimetanud mugavuse mõttes Lihuniku tänavaks, aga juhtusin hiljuti vaatama linnaplaani ja etskae! selle läänepoolne paralleel ongi Lihuniku. Nii et tuleb siin blogis kõikjal parandada. Aga keskajal oli see tänav väga tähtis, seal ääres oli nimelt T. raekoda.)

Pärast Kella kõrts, mind saadetakse jälle tund varem tagasi. Satun peale siinpool jaamas rongide väljanäitusele; seekord on fotokas kaasas ja aku peaaegu täis.

R, 2705. päev: nädalavahetus võtmeteta

Lähenemas on isadepäev ja ühe keelekursusekaaslase isa elab Hongkongis, mispeale õps märgib, et seal elab palju rahvast, palju hiinlasi. Paberil harjutuses on tüüpilised isadepäevakingid – lilled, Bossi lõhnaõli, vein, reis jne jne, koer – ja all vaba ruum, kuhu kirjutada, mida ise sooviksime. Ütlen sedavõrd ebahariliku asja (mida ise tituleerin klassikaks) nagu raamatu, mille peale õps imestab, et nii tagasihoidlik soov, kas mõni romaan, ja üritan selgitada, et ei, mingi sihuke, mis saksa keeli on Sachbuch, ja selgub, et prantsuse keeli see mõiste puudub.

Kui aga tund lõpeb ja laua äärest tõusen, avastan, et koduvõtmeid ei ole. Meenutades, kus neid viimati nägin (tööl), selgub tagajärje ja põhjuse seos. Põhjus oli, et kui reede õhtu puhul lauda kraamisin ja parasjagu kapiust sulgesin, ütles toanaaber järgmised sõnad: I think I haven’t told you something. Muidugi ehmatasin, sest sellistele sissejuhatustele järgneb tavaliselt tähtis dramaatiline mõtteavaldus, ja panin vaimu valmis. Poole sekundi jooksul enne toanaabri järgmist lauset käis peast läbi vähemalt neli võimalikku varianti, aga järgnev oli nii lihtne teade kui et ta on järgmine nädal puhkusel. Aga see tähelepanu hetkeline häirimine tähendas, et võtmed jäid tööjuurde. Keeletunni lõpust on töömaja nädalavahetuseks sulgemiseni veel pisut aega, aga nii vähe, et kohale ei jõuaks, ja kodus on komplekt varuvõtmeid ning E on kodus ja laseb mind sisse, mis kokku tähendab, et tööle tagasi vaja minna ei ole. Aga muidugi reede õhtu, millal siis veel!

N, 2704. päev: uus ühik

Hommikul üritan avada TLexi samal ajal kui Lr-d; Lr käivitub (see kestab paar minutit, selge märk on, kui vahepeal kursor ei liigu), aga TLex avaneb ainult korraks, ilmub andmebaasi avamise leht nagu ikka käivitamisel, aga sealt midagi valida ei saa ning programm sulgub. Uuesti enam ei avane.

Õhtul katsetan uuesti. Selgub õudne asi: TLex on kadunud!! Kõik muud programmi failid on alles, aga neid liigutavat programmi exe-faili ennast enam ei ole. Niipaljukest on lootust, et sõnastik ise on programmist eraldi andmebaasina, aga ma ei mäleta, kus, ega isegi mitte failinime ega laiendit. Proovin, kas programmikomplektist muud programmid on korras; on, saan sedasi otse versiooniuuenduse lehele, laadin sealt alla komplekti uusima versiooni, installin, käivitan ja kivi langeb südamelt.

Lõuna ajal postkontorist kaks pakki. Tellisime eelmisel nädalal TÜ raamatukogust vanu raamatuid; E-le tuli ühe paki silt, mu sildil oli kirjas, et kaks pakki, aga selgus, et üks pakk on E oma; osa minu raamatuid oli tulemata.

AW&ST-is on lehekülje pikkune artikkel, kuidas eelmisel nädalal kasutati F-22 Raptorit esimest korda lahingus (esmalend 1997, kasutusel alates 2005). Saab teada, et kogu F-22 programmi hind oli umbes 75 mrd $ ehk poolteist Sotši olümpiamängu (1,4 So). (Samas on järgmise põlvkonna lennuki F-35 programmi hind praeguseks umbes 400 mrd $, mis on kalleim relvasüsteem ajaloos, see teeb ainult 7,5 So. Ja Sotši olümpiamängudesse magama pandud raha oli umbes sama palju kui kulus kopterlennuki V-22 kakskümmend neli aastat kestnud kogu arendusprogrammile või raketi Trident II kogu programmile. „Olümpiamängud – rahumängud”, my ass.)

Õhtul 26. bussis, mis muidu on peaaegu täitsa tühi, tungib keset Keskpõldu alles paar nädalat tagasi tehtud peatusest peale ilmatu rahvamass, nii et buss saab puupüsti täis, nii täis, et peatusnupu vajutamiseks pean küünitama üle eesistuja pea ning väljumine maksimarketi juures tähendab pikka trügimist. Keskpõllule on nimelt ehitatud uusi kontoreid, ka maantee põhjaküljel algas ehitamine kohe pärast maisikoristust, nii et künnivaresed said ainult paar päeva nokkida, kui juba saabusid teodoliidid ja ekskavaatorid. Sinna peab tulema (bussipeatuse linnaplaani järgi, kus uut 26. ja 27. bussiliini, muide, veel ei ole) tänav, mis viib maksimarketi tööstuskaupade osakonna taguse ringristmikuni ja mis lühendaks mu teoreetilist jalakäiku tööle viielt kilomeetrilt juba praktilisele kolmele. Aga selle asemel laiub enamasti veel puutumatu loodus.

* * *

Skannimisel on käsil slaidid, mida üle 20 aasta ei ole näinud mitte keegi. Leian, et skanneril on spetsiaalne pleekinud foto korrigeerimise suvand, mis ligi pooltel juhtudel isegi aitab. Eks muiste oli slaidile pildistada odavam kui negatiivile ja teistele lihtsam ning efektsem näidata ka, aga odav slaidifilm on paarikümne aastaga pleekinud, kallim mitte. Eile näiteks oli Fujichrome RH 400, mis ei olnud pleekinud peaaegu üldse, täna on Konicachrome R-100, mis on kole pleekinud (kujutis on peaaegu monokroomne sinine) ainult algusest, umbes poole filmi pealt lähevad värvid rahuldavaks. See pleekimiskorrektor tugevdab kujutise kollast, mida skannimisprogrammiga hiljem lisada ei saa (ja teate, kuigi Lr-s on olemas kümneid normaalse foto pleegitamise eelseadeid, ei ole ma leidnud ühtki, mis teeks vastupidi). Nii et pean vanad slaidid üle vaatama ja võib-olla eriti pleekinud skannima selle imelise seadega uuesti.

K, 2703. päev: kole kook

Kolm tervet päeva kestma pidanud koosolek jõuab lahenduseni täna lõunaks ja homme mind enam vaja ei ole.

26. bussiga maksimarketis, mul on vaja keelekursuse jaoks uut mappi. Bussijuht on vist Šveitsi immigrant, igatahes ta seisab igas peatuses ja ootab, kuni kell kukub, mistõttu sõit maksimarketini (ja sealt tagasi) ei kesta tavalised 7 minutit, vaid 10.

Keeletunnis arutatakse, mis ajakirju loeme. Kes loeb pildi- ja klatšiajakirju, näitan, et loen Aviation Weeki. Pangas töötav J-C ütleb, et loeb Financial Timesi jne. Õps: „Jajaa, siin ütlete küll, et loete Financial Timesi jne, aga kodus...” (poeb tahvli taha) „...loete salaja Playboyd!”

* * *

Kui et negatiivid said kõik skannitud, kavatsen skannida enne järgmist Eestis-käiku kõik siinolevad, aga veel skannimata slaidid, et saaks tuua uue portsu. Töövoog on selline:

• skannimine ise (1200 dpi, mõningane kriimuvähendus), kaadrinumbri ja kuupäevaga failinimi
• müravähendus (Noiseware)
• kuupäevade kontrollimine (failinimes on kuupäev, slaidid on pakkides, millele pääseb ligi ainult ühest otsast, raamidel kuupäevi ei ole, karbil olid ainult algus- ja lõppkuupäev, seega tuleb märkida skannide salvestamisel kuupäevad ligikaudsetena ja täpsemaks mõistatamiseks teha kas kalendri abil kronoloogia (kus, mis, mis nädalapäeval) või mitte, aga igatahes tuleb failinime kuupäevad pärast kogu filmi skannimist failihalduris korrastada
• import Lr-sse
• seal kõigepealt metaandmetes võtteajad paika (kuupäev ja umbkaudne kellaaeg, aga õiges järjekorras, mida ma varem skannidega alati ei teinud)
• siis võttekohad (kaardilt)
• lõpuks märksõnad

* * *

Eesti Õhk on avanud uue liini ja tähistab seda tordiga, mis kondiitri arvates kujutab ilmselt startivat lennukit, aga mille peale lendur minestaks, sest isegi mul, kes ma lendur ei ole, on seda valus vaadata, sest on selge, mis on juhtunud, juhtumas ja juhtub – lendur unustas stardil langetada tagatiiva, lennuk ei tõuse, raja lõpp jõuab kätte, lendur rebib juhist enda poole, rotatsioon on nii äge, et lennuki saba läheb maha, täis kütusepaakidega lennuk jookseb rajalt üle otsa välja ja puruneb vastu koogi tugimüüri, mille asjatundmatu kondiiter on ehitanud kohe raja otsa taha, teadmata midagi lennujaamade vaba lähenemisruumi nõuetest, ja tekkivas tulekeras hukkuksid kõik peale kondiitri. (Või, kui nüüd kogu tordi fotot näen – FB pildil oli ainult osa, tornideta –, on rada ehitatud Talinas Harjumäele ja sinna on kraanaga toodud lennuk ning kui see ei ole just STOL-lennuk, läheb ülalkirjeldet viisil hapraste.)