E, 3206. päev: kevadine lend

Üles 1.58, takso 3.02, lennujaamas 3.17. Viis minutit arvan, et olen kogu lennujaamas (!) ainus, siis avastan pingilt tukkumast veel enne mind tulnu. 3.30 hakkab tulema teisi.

Seekord on registreerimine mitte automaadis, vaid veebis – millalgi just Die Zeit kirjutas, et see isetegemise soovitamine on tegelikult kaval äriplaan ja väga kasumlik. Saan vastu pardakaardid mobiiltelefoni; veel enne andmesidest lahkumist taipan laadida mõlemad igaks juhuks ka teise telefoni.

Turvas olen esimene ja peaaegu nagu kahju, et ma viieteistkümnele turvatöötajale huvi ei paku. Nagu näha, on iseteenindamine veel väga kaugel.

Kogu see hirmus ajavaru oli nende mölakate pärast, kes hiljuti ühe teise lennujaama õhku lasid, et mine tea, äkki on turvameetmed hirmsad ja saba kole pikk.

Ootan, loen ja äkki soovitab Google, et aeg on hakata sõitma mööda kiirteid Frankfurdi poole. Ootan edasi – ja seda aega ootan ka, et kui Google on nii tark, et kopib lennupiletite kellaajad Gmailist ise kalendrisse, mõistab ta ühel päeval ka, et lennuk ei sõida sihtkohta maanteid mööda.

Frankfurdis kerge hommikueine ja vaikelu hiigellennujaama vaikses taganurgas. Üks Eesti reisirühm on koduteel, aga reisikisa veel ei vaibu. (Üldiselt on Eesti reisirühmadel kombeks lennujaamades kole kõvasti kisada, et kõik asjasse pühendamatudki saaksid teada, kust tulek, kuhu minek, kes ja kellega. Sellest saaks teha koomiksi.)



See on Lufthansa lennuk, aga ütlen niisama, et mai algusest hakkab Emirates lendama A380-ga Prahasse

Teise lennu all lahknevad pilved kuskil Ida-Saksamaal – telefonis ei ole sobivalt täpseid kaarte, ei tea. Berliini ei paista (sest on teisel pool, nagu selgub hiljem, kui paigaldan selgete maamärkide fotosid kaardile ja kohad üsna vaevata leian, sest võtteaeg on teada sekundi täpsusega, fotode vaheajad järelikult ka ja A320 lendab reisikõrgusel oma 850 km/h).

Usedom ja Welin, taga Rügen

Stettiner Haff, Swine

Siis paljandub suurem rannaäärne veekogu, mille pika mõtlemise peale leian olevat Szczecini lahe Poola piiri ääres; edasi läheb lihtsaks. Näen ära kogu 40 km pikkuse sirge omaaegse eliitranna Swinemündest Karlshagenini ning selle taga näiliselt väikese metsatuka, kus oli Peenemünde katsejaam, kosmoselennu häll. Sellest edasi seletab silm alguses Rügenit, siis selle ees ka väikest kribalat meres, mis peaks olema Greifswalder Oie – sealt üritati mitu korda, enne kui Peenemünde jaam valmis sai, 1937. a lõpus üles lasta katseraketti A3, mis kõik ebaõnnestus, aga Dornbergeri mälestuste järgi oli õhkkond muidu väga mõnus, mida hiljem Peenemündes enam ei juhtunud. (Hiljem lasti Oielt üles rakette A5 ja A4, sh 20.6.1944 A4 püstjoones 174,6 km kõrgusele. Praegast on saar inimasustuseta linnukaitseala, siseneda tohib kuni 50 inimest päevas.)

Kołobrzeg (Kolberg)

Siis on Pommeri rannik, näen linna, mis vanasti kandis nime Kolberg (mille piiramisest 1807 tehti karmil sõjaajal superfilm, mille talvestseenides kujutas lumehangi sada vagunitäit soola).

Siis lage Läänemeri, siis ilmub mingi saar, mida hetkeks arvan Gotlandiks, kuni tuvastan tuttavaid maamärke (ah, pidanuksin enne reisi ikka vaatama, kust Lufthansa FRA–TLL lend läheb): see on hoopis Sõrve.

Sääre, Maantee, Läbara

Kaimrist Mändjalani

Teoreetiliselt peaksid siin näha olema kõik majad: puud on raagus, ei varja, algsel pildil on laiuses piksli kohta u 1,3 m < maja laius. Siin pildil on piksli kohta 6 m, sellest suuremad majad on veel näha

Siis tuleb suurelt ja selgelt Kuressaare. Kaalist ja Kõljalast tuleb poolkogemata ruumiline stereofoto.

Muhu. Maanteekäänust paremal, otse g-tähe kohal olev ümmargune moodustis ei ole muistne kultuskoht, vaid omaaegne Piiri raketibaas (210. õhutõrjebrigaad, в/ч 74907, mille staap oli Kuressaares Aia 34 ning muid sõjaväeosi kogu Saaremaal (sh Dejevos) ja üks Pärnumaal – allikas). Raketid olnuvat S-75 ehk SA-2 ‘Guideline’, 1960. aastatel ka tuumalõhkepeaga variant. Paremal Rinsi, Paenase, Tamse, Rebaski. Koguva jääb mootori taha.

(1. mail tuleb FB-s jutuks Powersi U-2 allalaskmine 1.5.1960, selle riistapuu oli samuti SA-2, mille raketti juhiti maapinnalt. Aga õnneks oli sama süsteem olemas ka Kuubal, mille ranniku lähedal tehti allveelaevadelt ja lennukitelt juhtradari parameetrite teadasaamiseks huvitavaid katseid, ja teiseks õnneks ei tahtnud N. Liit uuemaid õhutõrjesüsteeme liitlasriikidesse viia, nii et ka Vietnami sõja algus oli veel üsna rahulik.)

Mandrile tuleme umbes Ridala kohalt, ületame Klooga, laskume. Pikalt üle Tallinna, näen kõik ära, pildistada tohib. (LH käsib panna stardil ja maandumisel ära ainult läpakad ja üle kilosed esemed, taskufotokas on tilluke.)

Haapsalu (siin läksid värvid timmimisel paigast, vabandust).

Koolivend E, su maja paistab!

Paksunahaliste maja

Siin oli kunagi Norma

Kilukarbivaade teiselt poolt

Umbes viadukti all oli kuni 1944 maja, kus elas kuni 1941 vanaonu, vähe kõrgemal viadukti all eestiaegne saun, kus olnud bassein ja mille leiliruumis – väidan, kuni vastupidise tõendus puudub – rääkisid vanaisa ja vanaonu augu pähe kohe pildi vasaku serva taga elanud muusikule, et võtku ka sama ilus nimi kui nendel. Kohe edasi oli kuni 1983 maja, mille küljes oli kuni 1982 majasuurune Brežnevi nägu. Vasakus servas tagapool oli kuni 1960. aastateni maja, kus elas kuni 1940 vanaisa. Plats keskel oli veel suvel 1982 täidetud puulobudikega, koolimajas käis I, vabriku hoovis olnud mälestuskivi „Meie vabriku hukkunud Suures Isamaasõjas” kuue-seitsme eriti ustava töölise nimega, vanaonu nende hulgas. Paremal pool oli vabriku küljes 1991. a algul venekeelne silt „Otsime, kiirendame, uudame”, mis oli suur naljanumber, sest tegelikult toimus seda kõike selles vabrikus õige vähe.

Koolivend S, su aken paistab!

Nagu vanas soome norrakate-naljas, on ka Tallinna lennujaama maandumisrada hästi lühike, aga see-eest tohutu lai.

Lennuk oli paljuütleva numbriga D-AIUI, see oli nagu lendav lasteaed ja tuli vist otse Türgi rannast. (Speller sõna Türgi ei tunne, pakub Mürgi, Pürgi, Üürgi.) Minu taga istunud rinnalaps tegi reisi kestel kaks korda üht ja üks kord teist oma õhulisisse mähkmeisse, muidugi koos järgneva kisaga. Küll tegiwad tema wanemad targaste, et ei pannud maimukese peale puhuma värsket tuuleõhukest, mis kandnuks leha laiali veel kiiremini, kaugemale, tugevamini.

Taksoga bussijaama, bussijaama sööklas pannkook.

Vastus küsimusele, kas Eestis lund oli. Jah, Juhkentali tänavas oli terve hang. 

Bussisõit on rahulik, aga sisukas, sest pildistan üles kõik (kõik!) vasakul pool (alla päikest) olevad teeäärsed söögikohad. Pärast hea kohe vaadata.

P, 3205. päev: pühapäev

Eile oli kogu päeva ilus, täna sajab. E nendib, et ära siinkandis kunagi lükka metsajalutuskäiku homsesse.

Märkan ehmatusega, et Ä-l on ühest tagavarbast ainult pool (mis võib-olla seletab ta vähest indu vihmavajrju mängimisel) ja see on nii olnud juba ammu. Panen neile põrandale supluskausi, Ä käib selle serval saba leotamas.

L, 3204. päev: laupäev

Naaberlinnas, Kella kõrtsis. Sõidab asendusbuss; tagasiteel istub üle vahekäigu joodik, kes järskudes kurvides krahmab läbi une kinni esimesest ettejuhtuvast asjast, mis on kaks korda minu käsivars, nii et haagime turvavööd lahti ja lähme istume mujale.

R, 3203. päev: puhkan

26.2. seisuga on vanale krediitkaardile tagastatud septembri ülejäänud libatehingud (need kantakse tagasi kontole 1.4.).

Poes – siin katoliku maal on suur reede tööpäev, mitte nagu Eestis, mis kuulutab end ilmalikemaks riigiks maailmas.

Näen pargi ääres mummi. Puhastan I+Ä eluruume ja täheldan, et aurpuhasti peene düüsiga tekib drosselefekt: muidu on aur 120 °C, ära kätt ette pane, aga peene düüsi järel on vahest nii 60 °C. Trukk on küll suur, aga kuumus läheb kaduma.

N, 3202. päev: vaba päev

Olen kodus, teen sõnastikku, korrastan foneetikat. Lasen veebisõnastikel paljusid sõnu ette öelda ning see meeldib ka I+Ä-le. Õhtul on keeletund, kus olen jälle palju julgem.

K, 3201. päev: õõv ja õud

Õudsate kokkulangevuste huvilistele: täna pidi Belgias esmalinastuma Prantsuse filmitriloogia Les Visiteurs kolmas osa, algse pealkirjaga Les Visiteurs 3 : La Terreur. Kas linastub või mitte, andmed puuduvad, aga kipun arvama, et täna mitte. Prantsusmaa esmalinastus on 5. aprillil, filmi alapealkiri on viimane aasta olnud La Revolution, sest jätkub kohast, kuhu lõppes II osa – nõiajoogist puudus [jälle] oluline komponent ja tegelased sattusid 20. sajandi lõpust 11. sajandi asemel aastasse 1794. Algne alapealkiri viitas Prantsuse revolutsiooni lõpupoole (6.9.1793–28.7.1794) olnud hirmuvalitsusele, mil tihti välkus giljotiin, mis oli isegi filmi logol. Esimene osa (Les Visiteurs) tehti 1993, teine (Les Couloirs du temps : Les Visiteurs 2) 1998, siis 2001 tehti samadel ainetel ja samade peategelastega Ameerika jaoks iseseisev film (Les Visiteurs en Amérique / Just Visiting), kus võlurit kehastas Malcolm ‘I’m a British Person’ McDowell, muistset/tänapäevast prouat Christina ‘Daddy’s Little Pumpkin’ Applegate ja tegelast „joodiknaabri õde” kehastas Tara Reid.

Saksa kirjanduses on teemaks mingi 1970. aastate alguse modernluuletaja, ütleksin tema loomingu kohta „anamnees”. Pärast arutelu, miks see üldse on luule ja miks ta selle kirjutas. Pakun, et fännid tahtsid, ta niisama kribas midagi paberile ja küljendas luuletuse taoliseks, trükiti ära, kõik olid rõõmsad. Tudengiajal juhtusin kokku puutuma elukutseliste luuletajatega, aga huvi lahtus, kui selgus, et minu hoolikalt sepistatud värsse ei pandud miskikski, aga kui kord vihaga paberile pandud täiesti suvalised mõtted ette lugesin, kästi seda korrata ja siis ütles esiluuletaja mõtlikult: „Siin midagi on!” — Rrrsk… Kui peaksin kunagi kirjutama romaani, saab see olema just andekuse ja andetuse teemal, pühendusega Dunningile ja Krugerile.

T, 3200. päev: lugusid kodumaa väga kaugest minevikust

Nädala alguse kirjandusloomingu saavutus on kaks uut kirjanikunime, lööv pealkiri ja intrigeeriv raamatualgus.

Aga arvamuse kohta, et Brüsseli usumäratsejate vastu tuleks palvetada, arvan, et see on sama hea kui South Parki (link) telekineetiline lahing (telekinetic battle of minds), mis seisnes selles, et kumbki pool tegi veidraid häälitsusi ja üks tegi veidraimaid kui teine.

Tööl leinaseisak; toanaaber arvab, et tema siinoleku aja jooksul (aasta 3 kuud) juba õige mitmes (neljas).

* * *

Saan läbi uue (2014) ajalooraamatu „Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis”, mis autori sõnul on esimene selle ajajärgu (aastad 450–1050) teaduslik üldkäsitlus Eestis pärast üldteost „Eesti esiajalugu” (1982). Teadusteosena on selles räägitud täpselt, mis on teada, mis ei ole ja mida keegi läbi ajaloo on arvanud – mitte ei imeta sulepeast välja lüngatäidet nagu ilukirjanduses (mida võib lugeja hakata uskumagi, sest ega ju raamat valeta, ning siis hakata pärast vaidlema). Et peaaegu kõik see, mis on teada Eesti esiajaloo kohta kirjalikest allikatest, on pärit kas Henriku Liivimaa kroonikast (mis jutustab aga 13. sajandist) ja või eelviikingiaja saagadest (mis aga kirjutati üles alles kõrgkeskajal, enamasti Islandil ja tollaste oludega kohandades).

Peale isiklikult huvitavas kandis käesoleva sajandi algul toimunud mitmeaastaste uuringute üldistuste on eriti huvitav raamatu lõpuosa, kus arutletakse asustusdünaamika üle – kuidas eelviikingiaja kümnehektarises hiidasulates, mida Eestis oli mõni, elas vast nii 100–200 inimest (mis oli tohutu rahvasumm võrreldes sellega, et küli siis veel ei olnud ja elati üksiktaludes, à 6–8 inimest) ja ka üksiktalu suutis tekitada aastasadadega märkimisväärse kalmekompleksi. Külad hakkasid tekkima alles u 9.–10. saj (kui tekkisid ribapõllud, kasutusele võeti rangid ja hobusega veetav harkader). Söödi peamiselt otra ja naerist (kaer ja rukis olid esialgu …umbrohi, rukist hakati rohkem kasvatama pärast 536. a hirmsat ikaldust, mil päikest ei paistnud 18 kuud), lihast söödi (Põhja- ja Lääne-Eestis) veise-, lamba-/kitse-, sea- ja hobuseliha, jahil käidi vähe, merest kala ei püütud. Vaadeldud ajajärgu esimesele sajale aastale järgnes Läänemere kandis 6. sajandi keskel rahvastikukatastroof, millest asustus taastus alles viikingiajaks (peale 536. a ikalduse oli suuri ikaldusi ka 860. ja 940. aastatel) – mis ühtlasi tähendas, et rahvas sai kogu elatise põllumajandusest (põhja pool, nt Soomes, oli tähtis ka jaht ja korilus, seal katastroofi ei tekkinud).

Huvitav on suurte ehete teema – igatahes huvitavam kui noole- või odaotste või kirveste tüpoloogia! – ja tähelepanek, et peitaarded võivad olla ka hauaröövi saak või hoopis vanametall. Ning et 536. aasta katastroofi ajal heideti Skandinaavias kogu Rooma riigi sajanditepikkusest ajast pärit kuld ühe aastaga veekogudesse. Sellest oli kasu, päike tuli lõpuks välja, mjaa.

Raamatus on sees ka Salme laevad, aga ma ei tea, kas ka 2012 ilmunud ingliskeelses originaalis, mis on Internetis olemas PDF-failina.

E, 3199. päev: valge on uus must

Varavalges tööle. Päeval ei saa üht Brüsseli tuttavat kätte; toanaaber ei tea hommikustest paukudest midagi.

Õhtul olen keelekursusele jõudes nii väsinud, et jää või laual kummuli magama, aga hakkab parem. Õpime tingivat kõneviisi ja algul räägime, kus me elada tahaks (mu vestlusrühmas on kõik kole igavad ja realistlikud), ja siis, peame paiknema klassitoas ringi ja küsima eri inimeste käest samu küsimusi. Kokkuvõte:

Mida teeksid peaministrina?

• Ei oskaks midagi teha
• Kaotaksin maksud
• Nimetaksin pädevatest poliitikutest asetäitjad, kes kõik mu töö ära teeksid

Mida teeksid, kui võidaksid lotoga?

• Annetaksin heategevuse jaoks, kõigil hea meel ja ei pea jändama maksuametiga
• Läheksin koos naisega pikale reisile
• Ostaksin suure villa ja läheksin reisile

Mida teeksid, kui ärkaksid mehena/naisena?

• „Kui ärkaksin naisena, läheksin kohe šoppama.” — Vestluskaaslanna täiendab: „Ja sa saaks minna välja meestega ja istuda kolm tundi juuksuris ja käia epileerimas.” (Mida keegi ei takista ka tegemast mehena, ega.)
• „Kui ärkaksin mehena, läheksin õlut jooma, naistesse ja motikaga sõitma ning pärast hakkaks lenduriks.” — Õpetaja täiendab, et aga seda kõike saad teha ka ju naisena. Puhkeb arutelu, kas naislendureid on olemas. Õpetaja teab ühte, pakun omalt poolt ajaloolisi nimesid Amelia Earhart ja Hanna Reitsch. Pärast meenub, et tudengiajal kuulusin meilirühma, kus kirjutas keegi naissoost NASA katselendur, kes võib-olla lendas aparaadiga SR-71 ja kasutas listis varjunime või kasutas listis õiget nime ja oli NASA SR-71 naislenduri tuttav (sest viiest NASA SR-71 piloodist oli üks küll naine, aga see ei ole sama nimega, ega; samas see tegelik nimi väga ei erine nimest, mis oli listis, nii et äkki oli listis varjunimi; ei tea, ei tea, see lendur on nüüdseks surnud, küsida ei saa).

Ja lemmikküsimus: kuhu sõidaksid, kui sul oleks ajamasin?

• Aastasse 0, vaatama Jeesuse sündi
• Aega, mil Albaanias sai teha veel kõike
• 28 aastat tagasi, teeksin elus kõik teisiti
• Rääkima vanaisaga, kes suri enne mu sündi
• Tulevikku minna ei taha, seal on morlokid
• Vaatama ajaloo pöördehetki, näiteks suuri leiutisi, näiteks Gutenbergi trükipressi

Viimase juurde kunagi millegi muu jaoks kirja pandud märkmed.

Ajaloolisi hetki, mida tahaksin ajamasinaga näha

• ~ 1140: tundmatu ehitusmeister selgitab abt Sugeriusele, et kirikuhoone võib olla ka kerge ja hele.
• ~ 1245: meister Gerhard selgitab suure saviplaani ja rohke kätevehkimisega Kölni kiriku- ja linnaisadele, missugune ennenägematu hiidhoone on vaja linna ehitada. Kõik on nõus.
• 1454: Joh. Gutenbergi töökotta astub sisse härra, kõlgutab tengelpunga ja ütleb, et trüki oma imemasinaga mulle valmis piibel
• 1930: Berliini kosmoselennu seltsi koosolekule saabub noor tudeng, Wernher nimeks.
• 27.8.1939: Heinkeli Rostock-Marienehe lennukitehase lennuväljal stardib väike hõbedane propelleriteta lennuk, mootor teeb podina asemel imelikku teravat vilinat
• 1942: Prüfstand VII mändide vahelt kerkib päikselisse taevalaotusse mustvalgeks värvitud viieteistmeetrine nool, tohutu mürina saatel, kõrgemale, kui silm seletab.

Äratulemisel õnnestub eelmise korra katsetatud salaplaan, et kui tulla uue 7. bussiga linna, sõidab meieni tulev nr 144 kohe selle järel. Nipp on maha astuda õiges peatuses, kus peatuvad mõlemad sama posti juures. Bussiliinide ümberkohandamisega juhtus sedasi, et 195 on vana 144 ja 144 on vana 125, mis vahepeal oli 167. Mul on mälestus, et 195 oli kunagi varem ka olemas, aga kust ta tuli, ei mäleta. (Meenus: muistne 195 oli vana 165. Praegu on ka 165 olemas, aga muul liinil kui eelmine.)

P, 3198. päev: tavaline pühapäev

Hommikul käin käruga poes, saabun sealt tagasi 5 liitri demineraliseeritud veega. Jätkub heitlus köögipõrandaga. Tehnoloogia on parem kui enne: saapahari ja peen aurudüüs (ilma harjata), 3 paagitäiega saavad küüritud umbes kolmveerandi köögipõranda plaadivahed. Aga aurujõudlus on ikka palju väiksem kui mida väidab puhasti kast: seal seisab, et ühe paagitäiega saab puhastada „kuni 20 m²”. No muidugi, üks ruutmeeter on ka „kuni 20 m²”, aga paagimahu, aurutootlikkuse ja otsakute laiuse järgi peab 20 m² saavutamiseks olema laia harja liikumiskiirus 0,71 m/s ja kitsa harja kiirus koguni 3,5 m/s. Tehke järele!

Siis on mul siia märkmeks kirjutatud „kala”. aga poolteist kuud hiljem ei mäleta, miks.

Täna on joodiknaaber oodanud tuulekojas fonolukku näppides veel kauem kui eile, sest fonoluku ees maas on kolm söestunud filtriäärega koni.

Üksööse kisas metsas öökull, järgmine öö rebane.

L, 3197. päev: tavaline laupäev

Tabab loominguline laiskus: algul mõtlen, et hindaks veidi kodutöid. Siis, kui järgmine kord kella vaatan, on saanud kolmveerand üks; kui järgmine kord pilgu tõstan, on valmis töödest 2/3 ja mõtlen, et mis ma selle viimase kolmandiku ikka niisama ula peale jätan, nii et enne ei tõuse, kui kõik valmis. Uus kodutöö ette ja hulk aega jälle rahulik.

* * *

Joodiknaaber on omandanud uue jäleda kombe: ta kannab majavõtit harva kaasas, eks ole, mistõttu tavaliselt lõhub ukse avatud asendisse (vahel väga harva ka vajutab kohale selleks ettenähtud jalgriivi, mida olen teda näinud tegemas korra, teise korra järeldasin aimamisi). Teate, me lukustame majaukse enda järel ka siis, kui lähme sinnasamasse postkasti või prügikasti juurde. Joodiknaabri uus jäle komme on, et tuulekojas seistes hakkab ta läbi helistama fonoluku nimekirja, kuni keegi ta sisse laseb. Gott sei Dank, et meid selles ei ole!

Aga täna teda keegi ei lase. Ma ei taha olla joodiknaabri uksehoidja, niisiis ootame õues üheksa pikka minutit, kuni kõigil hakkab külm (täna on 8 °C külmem kui eile, hoiatas Google), siis tuleme sisse. Tee mulle uks lahti, teatab joodiknaaber, kellest üritan mööduda eeskojas mitme meetri kauguselt, läbi seina. „Aga kus su võti on?” küsin selges eesti keeles. Mul ei ole võtit, vastab ta. „Kuidas ei ole? Kõigile elanikele anti!” teatan uuesti selges eesti keeles. Ka sellest saab ta aru, nagu eesti keelest maailmas ikka saadakse, ja jääb meist ukse vahele kakerdama. Paraku ei tule lift kohe, nii et saabuva liftini jõuab enne joodiknaaber, meie ootame ohutus kauguses; siis tuleb keegi teine naaber ja astub teise lifti, ikka ootame aupaklikus kauguses; läheme üles seega samas liftis milles ennist joodiknaaber ja olefaktoorselt võib tuvastada, et tal on vaja minna sitale. Nagu oleks sellest veel vähe, selgub minuti pärast, et ta on sisse astunud meie trepipooliku esimese naabri, oma sõbranna, Supitädi uksest, mis on pärani ja millest kostab kahe vanatädi vastastikust karjumist – KarS § 266 lg 2, omavoliline sissetung eluruumi, „karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega”. Ehmatan ja löön käe kogemata vastu betoonist rõdupiiret, nii et kell paugub. Kohapeal kriimustusi ei tuvasta, aga pärast selgub, et minu uue kauni kella klaasil on keskel ülal mitu täket ja kriimu. Krdi joodiknaaberraisk!!!

Seejärel – kisa vaibub, enne kui jõuan appi tõtata – selgub tehnikaimega köögis mässates peaaegu täiesti ootamatult, et köögipõrandal ei olegi valgete põrandaplaatide vahel mustad vuugid, vaid ka plaadivahed on algselt olnud valged ning must on aastakümnete kõnts. Et aga ma plaadivahede küürimisega üle poole ruutmeetri enne E saabumist valmis ei jõua (teine paagitäis auru on just üleval, tuleb lasta kraanikaussi tühjaks, täis paak laseb auru 3 minutit järjest), on nüüd köögipõranda keskel ebamäärane hele laik.

Restoranis Ookean algab just mingi suurem perepidu, kelner käib meie vana tuttava põhikelneri käest küsimas, see kehitab lipsu sidudes õlgu. Lähme narkokeskusest üle tee olevasse sama ampluaa restorani Nullmeridiaan. Vein on hea ja kaugemaise suurpere vendadest ettekandjad käivad pidevalt klaasi täitmas. Kartuleid on vähe ja need on pulkadena, mitte laastutena nagu Ookeanis. Magustoit on kainestav. Leiame, et kõik on siiski parem kui investeeringukeskusest täpselt üle tänava olevas India restroranis Orhidee, mille seebitaolise magustoidu vastu ei saa midagi.

Bussini on aega 20 min, maad on 2 km, jala koju. Bussi ei näe.

R, 3196. päev: toidust ja mittetoidust

Maja ees vahetatakse juba kaks nädalat gaasitoru. Ajuti on tänaval olnud ka plahvatusohu märk ja sellest mõne meetri kaugusel oma tavalisel kohal suitsetamas joodiknaaber, aga täna on toruvahetus nii kaugel, et vana toru on kraavipervel ja kogu majaesine täis gaasihaisu. Aga kellest ei ole haisugi (pun not intended), on joodiknaaber.

Selgub, miks see nädal olen oodanud iga päev peatuses bussi tavalise kuni kümne minuti asemel kakskümmend: esmaspäevase bussiliinide „optimeerimisega” kaotati ära see buss, mis meil graafikut tihendas. Optimeerimine, my ass. Nagu arenenud sotsialismi ajastul, mil raudse järjekindlusega saabus talv ajalehe teatel ikka ootamatult (mida mu kadund isa alati naeris, et mis saab olla talve tulekus ootamatut, sügise järel ju tulebki talv), nii on bussiliinide sassilöömine tabanud ootamatult ka a) riikliku ühistranspordiportaali ümberistumisrobotit ja b) töö-toanaabri teatel ka mõningaid linnaliini bussijuhte – et tormab ta hommikul uue sõiduplaani järgi bussipeatusse, aga buss tuleb vana järgi kümme minutit hiljem. Ümberistumisrobotile käib üle jõu näiteks arvutada, kuidas ma õhtul keeletunnist ära saan, sest esiteks paneb ta keelekooli kõrvalt läbi käima kogu JFK avenüü bussiliikluse (mis sugugi nii ei ole) ja teiseks ei näita ta sealt kõiki tegelikult mööduvaid busse – nt eile tulin linna müstilise uue bussiga nr 7, millest ei jõudnud peatuse plaanilt vaadata, kas ta jaamani sõidab, ja pool teest üritasin otsida linnaliinide kodulehelt uut liiniplaani. Müstiline buss 144, mis möödundaastase liiniuuendusega hakkas sõitma ainult kesklinnani, aga mitte enam linnast läbi, hakkas sõitjate nõudmisel uuesti sõitma linnast läbi, meilt mööda, kuigi meie kiriku juurest teisele poole kui enne, aga sellest liiniuuendusest ümberistumisrobot vaikis. Nüüd on see olemas ja eile, näe, sain tulla sellega.

Positiivne on ainult, et seoses liinide uuendamisega on vana kapsasalati või spagetikoletise taolise liiniskeemi asemele ilmunud uus. Vana nimelt sai hakkama sellise silmamoondusega, et piki peatänavat, kus sõidab kokku 27 bussiliini, joonistati ka need 27 värvilist paela kõrvuti, ning peale selle jäeti ära tänavavõrk ning üleüldse kõik muud orientiirid (raudtee, raudteejaamad, jõed, haiglad, muuseumid jne). Seda nägi üks Prantsusmaa disainer, sai kreepsu ja veetis nädal aega seda seapesa harutades, kuni sai valmis alternatiivse selge plaani. Tundub, et linnavalitsus on omandanud tema plaani, loodetavasti seaduslikult. (Ma ei leia seda vana disaineriplaani enam üles, aga uue plaani servas on jah disaineri nimi, mis kõlab samamoodi.) Suurim rats peale orientiiride lisamise on bussiliinide rühmitamine suuna ja sihtkoha järgi, nii et 27 erivärvilise paela asemel on peatänaval nüüd ainult 5 või 6.

* * *

Sööklas juhtub ime. Päevapraeks on mulle tundmatu nimetusega toit, ei näe eriti jube välja. Toidujagaja hoiatab, et kas ma ikka tean kindlasti, mis see on, et kui ei tea, ärgu ma parem võtku. Mõtlen ringi ja ei võta. Pärast saan teada, et need pealtnäha malbed vorstid olevat teiste rahvaste jaoks ilge jubedus.

N, 3195. päev: patrikupäev

Taevas on juba mitmendat päeva järjest nagu sinine pajapõhi.

Kodust nappi arvutikasutusaega nõuavad praegu ühtmoodi kolm tähtsat tegevust (ütleme tähestiku järjekorras): kodutööd, linnupargi pildid, sõnastik. Kodutööd on olekus, et paari päevaga on vaja ports hinnata ja anda uus ülesanne, siis on jälle nädal rahu; sellele läheb aega umbes 4…5 tundi. Linnupargi pilte on kahe korra ligi 4000 võttest järel umbes 2800; kogemusest on teada, et kogu järeltöötlemise keskmine kiirus on 55 võtet päevas, seega teen 4000 pilti üle kahe kuu. Iva on muidugi alguses kõik halvad pildid kõrvaldada. Keelekursuse materjali kandmisega sõnastikku läheb lehekülje kohta vähemalt tund (vähemalt, eks ju); järg on lk 5 lõpus ja hommikuse seisuga on materjale 32 lk, sealhulgas palju praktilisi asju, mis tingimata vaja kanda sõnastikku, nagu korrapäratud imperatiivivormid ja kohakäändevormid õige eessõnaga.

Aga pühapäeval saabusid korraldajalt esimesed fotod ja eile teiselt veel mõni; niisiis on sotsiaalne surve väga suur. Teen Lr-i automaatkogu, mis otsib 12.3. pilte, kus peal on emb-kumb korraldaja, ning valin sealt kaunemaid. Kuivõrd laupäevane 120–400 mm objektiiv portreevõteteks eriti ei sobi, on korraldajatest pilte peamiselt sellest, kuidas üks neist võitleb rongaga, kelle arust on tal väga toredad ja uurimiskõlblikud kõrvad. Siis igast linnust mõni eriti esinduslik pilt ka, piltidega minimaalne järeltöötlus (kaadrilõige, varjude helendamine – hästi ei näe, päike paistab – eksport 1200 px pikem külg ja meiliga minema. 5.3. piltidel on linde rohkem, inimesi ja päikest vähem, aga need jaksavad oodata. Kolmanda kohalolnud piltniku visiitkaardi olen kaotanud, tuleb küsida üle.

Kogu selles kiirustamises unustan tellida E-le takso; ta helistab 20 minutit enne ja ehmatan ning selgub, et veebi kaudu tuleb tellida vähemalt pool tundi ette; aga mul on ju ka nende mobiilirakendus. Sellega saab küll tellida ka kella järgi, aga nähtavasti tuleb takso kohe.

* * *

Õhtul tulen keelekursuselt. Toimuvad müstilised seiklused ümberistumisrobotiga ja uue bussiliiniga.

Peale paljude bussiliinide, mis sellest peatusest tegelikult läbi ei sõida, soovitab robot võimalust sõita 25. bussiga lähimasse linnalähijaama, sõita sealt rongiga pearaudteejaama ja seal istuda ümber bussile, ja hoiatab, et tegelikult selle bussiga sinna rongile ei jõua.

Sab teada, et üks palju kordi ümber nimetatud bussiliin, mis tuleb maja ette, läheb jaamast kell 21.00. Tulen postkontori ees 7. bussist maha; selgub, et meie buss ei lähe sama posti alt, seega järgmise bussiga jaama, seal jalad selga ja õige posti juurde.

K, 3194. päev: nutikad linnud

Täheldame, et I+Ä lähevad käskimise peale magama kohta, kust nad öösel alla ei kuku, nagu algul paar korda juhtus. Vähemalt I teab ka juba, et ta on I.

T, 3193. päev: sodi lendab

Õhtul liftiuks avaneb, olen juba sisenemas, kui nurgas hakkab midagi liikuma – joodiknaaber, raisk, ehk Madame Bizarre, kelle kohta majahoidja arvas, et ka tema kodumaal ei lastaks selliseid inimesi ringi kakerdada, vaid pandaks hooldekodusse (aga samas on hooldekodus muidu korralikud inimesed ja neile ka ei meeldiks elada koos joodiknaabriga). Taganen liftist viis sammu kaugemale ja lähen üles jala. Uued valgustid on nüüd kõik liikumisanduriga, lähevad ise põlema (vanasti pidi pimedas otsima lüliteid).

(Majahoidja mainis samas jutus vähe eespool ka seda, et joodiknaabril käivat kord nädalas kaks tundi koduhooldaja korterit koristamas. Mina seepeale, et hoidku, isegi tavalise korteri jaoks ei jätku kahest tunnist nädalas, mida veel rääkida joodiknaabri korterist, mida ei taha ette kujutadagi.)

Kaenlas on mul väike karp, milles tehnikasaavutus – aurpuhasti! Loen isegi eesti kasutusjuhendit, mille esimene veerg on täitsa OK, kuigi mitte ilmselt kunagiste leivaisade sulest.

Lõbusa aurupilve sees eemaldub köögi tööpinnalt sinna aastakümnetega sadenenud sodi, järgmisel hommikul ka vannitoa plaadivuukide sodi, nii et katlakivi lendab. Esikuseinalt kaob tume laik, mille on tekitanud Št, kes selle vastas sageli magab; harjaga kättesaamatud soditriibud põrandanurkades kaovad lennates. Kandmismugavuse huvides olen ostnud muidugi hästi väikese puhasti ja küürimisnuustikuid ka ei ole, aga võimalused on ülisuured.

E, 3192. päev: vastatakse

Bussifirmalt ametlik vastus, kus bussijuht palub vabandust ja selgitab asjaomase liini busside Jaan Tatika väljamõeldist: kui sõitvas bussis vajutada ukse avanemise nuppu, süttib bussi infoekraanil küll bussi peatumise kiri, aga bussijuhil mitte; bussi peatamiseks tuleb vajutada eraldi nuppu, kus peal on kiri STOP, mis aga uksi ei ava. Muidugi mõista ei ole need nupud sama toru küljes. Arvake, mitu korda olen nende kahe nupu vahel karelnud?! Õnneks sõidan ka normaalsete, mitte ainult linnaliini bussidega, sest erafirmadel, mis sõidavad maaliine, on nupundus mõistuspärane – üks nupp ja üks otstarve (iseasi, kas bussijuht reageerib).

Enne ma ametlikku vastust saanud ei ole – aga, muidugi, enne ei ole ma kohalikus keeles kirjutanud ka.

P, 3191. päev: kevad!

Töö-toanaabri juures vastuvisiidil. Näeme trepil 2-täpplepatriinut (tõenäoliselt Scymnus pallipediformis), aknast kollast liblikat, pärast tänaval suurt sipelgat. Jaama juures enda bussi oodates näeme, kuidas vares ehitab jaama fassaadi tippu kuju taha pesa.

Õhtul saabuvad eilse ürituse esimesed fotod. Ühel on mul ronk õlal nagu papagoi mereröövlil. (Mul on piltniku võitlusest rongaga ka.)

L, 3190. päev: fotoseminar

Täna toimub päris fotoseminar, mis eelmisel laupäeval jäi ametlikult ära (kolm kohaletulnut käisid niisama 3½ tundi ringi ja tegid à kaks tuhat fotot). Minek sama rütmiga. Panen kella õigeks – on hea, kui pildifailide kellaaeg on sama kui GPX-jäljel. Selgub, et kell on ees 3 sekundit.

Tänaseks kola kaasa võttes jälgisin ilmaennustust ja kui lubas selget ilma, mõtlesin, et 150 mm objektiiviga olen teinud linnuportreid küll, aeg on täna proovida ka lennuvõtteid sama 120–400 mm kolakaga, millega üle-eelmine kord tegin alguses 4 (neli) pilti ja mille siis kotti tagasi panin. Nädala sees arvutasin selle mitmesuguste suumipikkuste jaoks sügavusteravusi – aga unustasin need tabelid maha.

Päike särab, minekul paistab ka kena päiksetõus. Aja parajaks tegemise kohvikus rongide vahel selgub, et Jack Wolfskini hõlma ei hakka mitte keegi – politsei kontrollib kohvikus mitme inimese pabereid, mind mitte.

Tund enne algust teen jõeäärses linnakeses hommikukullas kunstvõtteid, kuni adun, et oleksin pidanud istuma kohvikus vähem ja tulema eelmise rongiga pool tundi varem, sest linnas on pildistada aega ainult veerand tundi. Lähen mujalt kui nädal tagasi, jõe äärest, Lauritsamäest üles, turuplatsilt läbi.

Taevas on sinine kui pajapõhi (nii et varjus on liiga sinised ka pildid – mul on muidu valgetasakaal kogu aeg pilves ilma olekus, 5700 K, aga sellest potipõhjasinise valguse jaoks ei piisa, varjuseade on 7500 K). Aga tänu selgusele on ka valgem kui eile ja eks ma ilmaennustusest vaatasin, kas tasub 120–400 mm kolakat kaasa tassida.

Täna on mul kaasas binokkel ja vaatan hoolikalt, kas näen jälle neid vilistavaid linde. Veidi edasi on pasknäärid ja sadakond meetrit enne parki on kuuseokstes pöialpoiss (ma ei näe, kumba liiki, siinkandis on neid kaks). Pöialpoiss suudab rippuda õhus nagu koolibri või tuuletallaja.

Seekord on parkla autosid täis, omanik tuleb vastu, kiidan ilma, tema imestab, et kust ma tulen, ja pakub, et ta võinuks mul järel käia (sama pakub hiljem ka korraldaja).

Olen ainus kinnastega (mugavam hoida: hoian 120–400 mm objektiivi kandesanga-statiivijala peal, nii saab vasaku käe esimeste sõrmedega suumida ja tagumistega teravustada). 120–400 mm pikast kasutamisest (koos kere ja akuga, aga akusahtlita 2,68 kg) olen varem saanud seljavalu, mille ennetamiseks kannan täna vahetevahel fotoseljakotti, rinna- ja kõhurihm kinni (fotoseljakotil on üsna jäigast vahust raam), nii et seljavalu ei saagi. Võtete vaheajal või ühest kohast teise kandmisel on hea hoida 120–400 mm vastu ennast.

Kevadekuulutajaist näen täna mesilast ja kilplutikat. Lõuna ajal hakkab päike peale.

Saab teada, et nädal tagasi kuuldud objektiivikoti äraviimise lugu on täitsa tõsi, mida kinnitab ka koti omanik. Juhtus see eelmisel fotoseminaril sügisel. Piltnik olla vahetanud objektiivi, pannud objektiivi maha kotti; kotkas haaranud koti, objektiiv kukkunud välja mulla peale, kotkas viinud koti minema. Leitud alles nädal hiljem, ilmselgete söömiskatsetega. Sellest siis iga kord, kui täna see kotkas platsile tuuakse, hoiatatakse, et ärge pange midagi maha, ja viiakse kõik lageda taeva all olevad fotokotid kokku suurde hunnikusse, pannakse juurde valvur. Mu fotoseljakott ja selle küljes eraldi väike fotokott on haagitud üksteise külge ja topitud pingi alla; pärastlõunal on mõlemad laua all ja haagitud ka laua külge.

Lindude eelmise aasta pikimatest äralennukaugustest: üks väiksemat sorti must kull 2 km, üks keskmine kull 30 km, kotkas kaks liidumaad edasi, 190 km. Viimane tulnud koju sedasi, et ega siis selle kauge linna politsei taibanud vaadata linnu rõngast, hakanud guugeldama, kus on linnuparke, ja neid läbi helistama, õige tulnud Google’is kohe esimesena.

Lõunal olen kahe seltskonna vahel (jälle!). See lendava fotokoti onkel räägib saksa keelt tuntava vene aktsendiga. E pärast arvab, et sedasi võib kõlada ka hollandi aktsent, aga paar korda poetab onkel „ja, ja” asemel siiski paljuütliku „da, da”. Ta arvab ka mesilase herilaseks.

Kui kaks siinkandi keeles rääkivat onklit mult küsivad, kust ma pärit, vastan, et nad võivad mu’ga rääkida lausa omas keeles; nad on selle peale kole rõõmsad. Ühel on imekorras Ford, mida kiidab ise ja imetlevad teised (ma enam ei mäleta, mis see ainus jublakas oli, mis kaheksa aasta jooksul oli katki läinud).

Selle hooaja uuendusena on pargi omanik hankinud hoovi peale flammkucheni-kiviahju, milles küpsetab pitsasid, ja seminarikülalised on katsejänesed. Küsitakse, mida keegi soovib, omanik pistab õige pitsa ahju. Unustan valmimise ajaks ära, mida tellisin, aga keegi ei protesti.

Saan teada, et olen der treueste Kunde, kõige püsivam klient. Et paar inimest olevat seminaril teist, aga ma olen kolmandat korda (üks kord olin haige, ei saanud tulla, see ei loe).

Korraldajapiltniku abikaasa on just saanud mingi suure fotoauhinna. Piltnik ise meenutab: „Vanasti võtsid kaasa 10 filmi (à 36 kdr), klõpsisid need täis, said ehk 10 head pilti. Nüüd teed 10 000 digifotot, saad ka 10 head pilti.” 1993 loendasin enda paberpiltide järgi: umbes iga 13. foto oli välja tulnud täitsa okei ja iga 80. pilt suurepäraselt, mis on samas suurusjärgus. Saab teada, et korraldajapiltnik pildistab alates 1981. aastast; ikka on ju kasulik kuulata vanema kolleegi õpetusi, sest ise pildistan alles 1982. aastast.

Ja siis alles poolteist tundi enne seminari lõppu saan lõpuks selgeks, kuidas saab suure objektiiviga efektseid lennupilte (lind lendab minu poole, õigemini must napilt üle, autofookusega teravustada on võimatu): ava tuleb panna nii kitsaks kui kannatab (f/9,0), sisse käsitsifookus (!), sättida teravaks mingi koht, kust lendab lind läbi, ja siis oodata, kuni lind muutub kaadris peaaegu teravaks (mul on fotokas praegu tavalisest peenem käsitsi teravustamise mattklaas) ja vajutada päästikule. Sekundi jooksul, mil fotokas teeb 6 võtet, läbib lind sügavusteravuse tõttu terava ala ning tõenäosus, et mõni pilt on terav, on suur. Igatahes palju suurem kui autofookusega, ja teravaid oksi või tagumikke ei ole piltidel üldse.

Hüvastijätmisel ehk asjapakkimisel märgib korraldajapiltnik, et ronk on jätnud mulle selja peale jälgi (need tulevad veega maha), mida seekord nimetangi Kampfspuren, mis sakslasele meeldib (peale sõjalise tähenduse – kriimud ja mõlgid tankidel, algselt raudrüül, – tähendab see ka neid jälgi, mida peavad fikseerima kriminalistid (de: Spurensicherung).

Küsin omaniku käest vaderitasude nimekirja – 2014 toetasime üht öökulli ja üht pistrikku, juba siis (oktoober 2013) oli nimekiri vana, ei peegeldanud reaalset tegelikkust (selles oli linde, mida pargis enam ei ole), et äkki on olemas uus nimekiri. Omaniku naine jookseb tooma uut (sõna otseses mõttes jookseb!), see osutub samaks kui 2013. Tuleb kirjutada ja pakkuda, mis linde tahame toetada.

Kui transporti pakutakse päeva jooksul juba kolmandatki korda, ütlen lõpuks jah ja lasen end tuua jaama. Mis on tore, sest pääsen mõne minuti pärast väljuvale rongile ja jõuan koju tervelt tund varem kui plaanitud. Piltidest jõuan sõidu ajal läbi vaadata neljast mälukaardist ainult kolm.

Päeva üldtulemus on, et kulus kaks akut (aasta tagasi neli – seekord suhtusin rahulikult, fotokas töötab poolpiduse akuga veel hulk aega). Linnas tegin 94 võtet, pargis 1986 + umbes 4, sest ühe kaardi unustasin vahetamisel vormindamata, pildiotsikusse tuli mõne võtte järel kurjakuulutav teade CF FULL. Sellest umbes viissada on terava taustaga – ja uduse plekiga esiplaanil, kus peaks olema lind. Kui mahti oli, kustutasin tagumikke ja oksi täis kaadrid kohe, milleks eriti palju aega oli siis, kui kotkas istus puu otsas ja ütles, et ma ei tule alla, matke mind koos puuga.

Õhtul loen: lahe raamat „Vembumees Vilde”.

R, 3189. päev: reede

Ei mäleta.

N, 3188. päev: Google kui tehnikaime

Ostan kevadepuhkuse lennukipiletid. Lasen need saata mitte kodumeilile, vaid gmaili – väga mugav, Google paneb lennuajad kohe kalendrisse, mille sünkroonib mõlemasse telefoni.

K, 3187. päev: loomad, linnud ja lennukid

Št-l on hirmus pasatõbi, eile sittus tuppa kuus korda, öösel veel mitu korda. Šp-l oli eelmine nädal ka, aga sittumissageduse koha pealt leebem (ning tal on ka komme minna häbelikult võimalikult kaugele, st kööki; Št situb sinna, kus on kõige rohkem ruumi, st keset elutuba, sest tal on komme sittumise ajal ringi nihkuda, which is not nice). Põhjust tuvastada ei oska, kahtlus langeb reede päeval ostetud allahinnatud koerakonservidele. (Söötsin enne krõbuskeid ja kanasüdameid, Šp jättis krõbuskid järele, ostsin siis konserve, et vanadele hammastele pehmem, aga esimesena ettejuhtunus olid sellised veidrad koostisained nagu riis ja nisuiduõli, millest ei iial tea. Ükskord sai Šp jubeda reaktsiooni teist marki krõbuskites olnud hernest.) Samas on Št olemus kõbusam kui Šp pühapäeva hommikul, mil Šp ei võtnud jalgu allagi.

Päeval töökoha aknast kolm parve sookurgi (27 + 124 + 56 = 207).

Postis on terve pakk lennundusajakirju, mille pärast olin juba mures, sest oktoobrist alates olin saanud ainult 2 (kaks) numbrit. AW&ST on muidu nädalaajakiri, aga nüüd ilmub kaks korda kuus, iga kord paks kaksiknumber. Tellimus kehtib 2018. aastani ja oli kindel kavatsus neile kirjutada ja küsida, mis värk on. (Uudised saab teada AW&ST äpi kaudu telefonis, aga lugejakirju, sõnumeid ja erirubriikide pikki ülevaateid seal ei ole.) Küsimist takistas aga oluliselt, et AW&ST veebikoha kasutajatunnus on seotud mu kodumeiliga ja ununenud salasõna saadetakse sinna, mitmetunnise viivitusega ja kehtib ainult mõne tunni. Ega ma kodumeili ääres mitut tundi ole, et saaksin salasõna kätte ja kasutajatukke sisse.