Juhuslikult satun peale sellise suurusjärguga lollusele, et seda ei saa jätta ei enda teada ega vaikselt ära õiendada, vaid mis väärib suure kirjaga häbiposti panemist: Euroopa Liidu õigusaktid räägivad eesti keeles „homöopaatilistest ravimitest”. Samad õigusaktid räägivad nendest muudes keeltes ikka kui ainult preparaatidest, nagu teeb ka Eesti ravimiseadus (§ 7), aga keegi mõtlemisvõimetu „ilusa eesti keele pooldaja” on tekitanud eesti teksti ravimid ei millestki. Naerge, naerge, see on just õige koht.
Asja täpsem järeleuurimine selgub, et lollus on lahti läinud juba Estermist, kus on kahes kirjes (siin ja siin) moonutatud allikaviidet – üht arstide silmis naljaraamatut, aga mis tegelikult osundatud kohas (lk 267) ravimeid ei maini, ega.
Asjaolu, et Hahnemann ei teadnud midagi Avogadro arvust (link), võib talle kergesti andeks anda, sest Hahnemann ilmutas oma teooriad kõige varem 1796 ja kõige hiljem 1810 (allik), aga Avogadro enda avastuse alles 1811 (allik). Konstant sai Avogadro nime alles palju hiljem ning ka tähtsust mõisteti alles takkajärele. Ülal viidatud esimene allik jutustab ka, et 1803 arvas Hahnemann, et paljusid haigusi tekitab kohv, kuid hiljem mõtles ringi. Nali selles, et homöopaatilised preparaadid kasutavad lahjendusi kuni 10-400 (allik), aga vaadeldavas universumis on aatomeid ainult 1080 (allik) ehk siis toimeaine ühe molekuli omandamiseks on vaja manustada preparaati mitte kolm tilka, vaid 10320 universumitäit (üks ja neli rida nulle).
30.3.15
29.3.15
P, 2869. päev: valguse värv
Arvatavast 5000 fotost hakkavad läbi jõudma ka teised fotoseminaril osalenud ning ilmuvad esimesed ürituse pildid, ka pilt, kuidas mul on käe peal kotkas. Leian, et mu jopel on firmanimi ka selja peal, et paistan jopes kõhnem kui end tunnen ja et korraldajapiltnik on pildid tooninud kas nimme külmsiniseks või kasutab ta automaatset valgetasakaalu või on lukustanud valge liiga kollaseks, nii et pildid on liiga sinised. Mul endal on suur fotokas põhiliselt pilves ilma asendis, 5700 K: pilves ilmaga (mil valgus on ühtlaselt sama värvi) tulevad pildid OK, kui paistab päike, on sellega pilt pisut soojem (otse päikse käes on 5500 K, sinise taeva all on 6000 või veidi rohkem), n-ö kuldsel tunnil päiksetõusu järel või loojangu eel kasutan varjuseadet 7500 K, aga päikseta on loojangu järel nii sinine, et siga ka ei söö.
Huvilistele umbkaudsed valgetasakaalu temperatuurid mu kogemuse järgi. Plussmärgi järel on korrektuur rohelise-magenta teljel (korrektuurita värvustemperatuur vastab musta keha värvusele eri temperatuuridel ehk siis päris hõõgumisele):
Huvilistele umbkaudsed valgetasakaalu temperatuurid mu kogemuse järgi. Plussmärgi järel on korrektuur rohelise-magenta teljel (korrektuurita värvustemperatuur vastab musta keha värvusele eri temperatuuridel ehk siis päris hõõgumisele):
- 2400 K + 0 – tavaline hõõglamp; küünal võib olla vähem (vrd tikuleegi hele osa 700 °C ~ 1000 K)
- 2950 K + 19 – säästulamp (tänapäeval on kõik säästulambid enam-vähem sellised ja saab olla kindel; vanasti oli pilt kirjum)
- 3200…4000 K – loojangueelne valgus (kui tahate saada valget valgeks ja mitte kuldseks)
- 5500 K – otse päikse käes päeval, kogu pilt on päikesevalgust täis
- 5700 K + 0 – pilves
- 6000…6500 K – selge, sinise taeva all, pildil on suur osa taevast
- 7500 K – selge ilmaga varjus või loojangueelne valgus, kui tahta saada valge kuldseks
- 10000 K (ja rohkem) – loojangujärgne sinine valgus
28.3.15
L, 2868. päev: ilus kast teine jah
Käime naaberlinna lõunaosas, kus me ei ole kunagi käinud, ainult rongi asendusbussiga paar korda läbi sõitnud. Seal on nimelt keskaegne Matiste kirik, mis oli kilomeeter linnamüürist väljaspool.
Kullast ja karrast ma huvitatud ei ole, seda sees palju ei ole ka, aga kohe esimeseks näen, et kesklöövil on peal toredad hilisgooti võlvid. Järgmiseks näen, et külglöövid on romaaniaegset mõõtu ja romaani võlvidega, mis on õhukese välisseina lükanud täitsa silmanähtavalt viltu.
Keldris on imeline kast.
Kasti saamislugu on muidugi sama imeline kui toomkiriku püha hame saamislugu. Et toodud Konstantinoopolist 4. sajandil koos püha hame ja pühade ristipilbastega, vedelenud seejärel 700 aastat täielikus unustuses ning alles siis, kui naabruses hakkas üks võimas klooster laiutama oma aarde, pühade sandaalidega, leiti kõik need sajandeid vaikitud pühad reliikviad ühtäkki ja üsna ühekorraga, pühade luudega kast näiteks eelmise kirikuhoone põranda alt. Kiidetud olgu issand, kes lasi tõde jälle sedapidi paista, halleluuja ning ramen.
Aga võlvid on põnevad.
Teekonnal Kella kõrtsi poole möödume sellisest tikitud tüllkardinast (jänesed, oravad, rohuliblel lepatriinud), et mõistan, et nilbed aknakardinad ongi põhjus, miks Saksamaast ei ole Google’i tänavavaadet.
Põikame läbi kunagisest frantsiskaani kirikust, kus käisin sügisel ja oli väga tore, aga E ei ole käinud.
Kullast ja karrast ma huvitatud ei ole, seda sees palju ei ole ka, aga kohe esimeseks näen, et kesklöövil on peal toredad hilisgooti võlvid. Järgmiseks näen, et külglöövid on romaaniaegset mõõtu ja romaani võlvidega, mis on õhukese välisseina lükanud täitsa silmanähtavalt viltu.
Keldris on imeline kast.
 |
| Krüptis, pikihoone kesklöövi all. Nagu näha, tunti juba varakeskaja Saksamaal narvaplokki. |
Kasti saamislugu on muidugi sama imeline kui toomkiriku püha hame saamislugu. Et toodud Konstantinoopolist 4. sajandil koos püha hame ja pühade ristipilbastega, vedelenud seejärel 700 aastat täielikus unustuses ning alles siis, kui naabruses hakkas üks võimas klooster laiutama oma aarde, pühade sandaalidega, leiti kõik need sajandeid vaikitud pühad reliikviad ühtäkki ja üsna ühekorraga, pühade luudega kast näiteks eelmise kirikuhoone põranda alt. Kiidetud olgu issand, kes lasi tõde jälle sedapidi paista, halleluuja ning ramen.
Aga võlvid on põnevad.
 |
| Põikhoone, koor paremal |
Teekonnal Kella kõrtsi poole möödume sellisest tikitud tüllkardinast (jänesed, oravad, rohuliblel lepatriinud), et mõistan, et nilbed aknakardinad ongi põhjus, miks Saksamaast ei ole Google’i tänavavaadet.
Põikame läbi kunagisest frantsiskaani kirikust, kus käisin sügisel ja oli väga tore, aga E ei ole käinud.
 |
| Leia pildilt jänes |
 |
| Pildilt on näha müstiline sarnasus Kölni toomkiriku akendega, mida selle kiriku ehitamise ajal veel ei olnud mujal kui projektil (Kölni toomkiriku läänefassaad ehitati väga suure pärgamentprojekti järgi, samuti Strassburgi katedraali läänefassaad, mõlemad on alles) |
 |
| Söön mütsi ära, kui selle kiriku kõige kuulsam leerilaps portaalipiidal seda keskaegset talumeest ei märganud ega mõelnud, et sihukese habeme ta kunagi kasvatab |
 |
| Portaali detail umbes elusuuruses (massvärgi laius u 4 cm) |
27.3.15
R, 2867. päev: esimesed linnupildid
Jagasin eile õhtul parimate linnupiltide albumi linnupargi rühmaga (kus on pargiga seotud inimesi, kes mu FB-sõbrad ei ole) ja küsisin, kas neist tunneb keegi piltidelt ära konkreetseid linde, oleksin nimede eest tänulik (sest mul nüüd ongi pildiarhiivi märksõnade seas ka lindude pärisnimed). Ja üks laupäeval linde näidanu juba vastabki ja mu kahtlus, et kassikakk oli keegi teine kui septembris portreteeritu, osutubki õigeks.
26.3.15
N, 2866. päev: uudised
Jälgin Saksa lennuõnnetuse ümber toimuvat mitmest kohast, eriti põnev on – nagu alati – Wikipedia arutelulehekülg. BBC vahendab lennundusspetsialisti Sean Maffettit, et ega lendureid psühhiaatriliselt ei kontrollita.
* * *
Bussis on trobikond tudengeid või praktikante, kellest kõige valjem kisab, et ta on tegelikult väga tagasihoidlik ja suisa introvert. Nad ei lähe jaamas maha; kougin välja telefoni ja mõõdan, kui vali see introvertsus siis ka on: postkontori juures, kus neist esimene maha läheb ja kisa on vaiksem kui enne, on 87 dB ehk tavalisest kõnest täpselt 250 korda valjem.
* * *
Bussis on trobikond tudengeid või praktikante, kellest kõige valjem kisab, et ta on tegelikult väga tagasihoidlik ja suisa introvert. Nad ei lähe jaamas maha; kougin välja telefoni ja mõõdan, kui vali see introvertsus siis ka on: postkontori juures, kus neist esimene maha läheb ja kisa on vaiksem kui enne, on 87 dB ehk tavalisest kõnest täpselt 250 korda valjem.
25.3.15
K, 2865. päev: kohvimasin …NOT
Teine katse Jaama tänava elektroonikakaubamajaga: täna ei ole seal enam üldse seda mudelit, isegi mitte vale värvi.
Ei ole ka tindiprinterikilesid (kauaaegsed lükati otsingud on jõudnud iseehitatava ringlükati joonisteni, aga selle üheks osaks on vaja prinditavat kilet, mida on veel olemas, aga muidugi mitte Jaama t elektroonikakaubamajas. Jaapanis Concise veel toodab lükateid, aga nende ingliskeelsest veebipoest on kaunis võimatu aru saada, kuidas makstakse saatekulusid, mida nad hinnale juurde ei arva.)
Ei ole ka tindiprinterikilesid (kauaaegsed lükati otsingud on jõudnud iseehitatava ringlükati joonisteni, aga selle üheks osaks on vaja prinditavat kilet, mida on veel olemas, aga muidugi mitte Jaama t elektroonikakaubamajas. Jaapanis Concise veel toodab lükateid, aga nende ingliskeelsest veebipoest on kaunis võimatu aru saada, kuidas makstakse saatekulusid, mida nad hinnale juurde ei arva.)
24.3.15
T, 2864. päev: Get ready to be surprised
Saan meili korteriomaniku firmast, mis mõistagi tõmbab kõigepealt kõhu alt õõnsaks (sest paar aastat tagasi sain aprillis meili „kas teiega on kõik korras, me ei ole teilt see aasta üldse üüri saanud”, mis selgus olevat panga käkk (pank unustas püsikorralduse) ja mulle tähendas, et pidin maksma viie kuu üüri korraga). Selle on saatnud keegi muu nimega inimene kui firma sekretär (kelle kaudu me omanikuga korteri teemal suhtleme), on suunatud otse mulle ja algab veidravõitu sissejuhatusega, et on kevad ja 15 kraadi sooja ja „mu hobune läheb Las Vegasesse võistlusele”. No huvitav, kas pole? Mispeale guugeldan, kas Google sellenimelist inimest üldse tunneb (perekonnanimi ja hobune lubavad arvata, et on korteriomaniku tütar). Tunneb, ning tunneb ka tema hobuseid ja osalust korteriomaniku firmas. Mispeale satun korteriomaniku firma kodulehele. Korteriomanik on arhitekt, eks ju, ja ma ei ole kuidagi varem leidnud, mida ta siis projekteerinud on, sest siinkandi uuema arhitektuuri raamatuid ei ole näppu jäänud ja ehitusplatside silte ei ole viitsinud läbi lugeda.
Ja see, mida tehtud tööde loetelust näen, saab mu šokilähedasse seisundisse: mitut maja tean väga hästi, kaks suurt näiteks on JFK avenüü kõrval veidi enne Kirikmäe prismat (see, mille ees on umbes 15-meetrine kuju „pankur taksi vaatenurgast”, ja üks uutest majadest kohe selle vastas üle avenüü (roostes maja kõrval linna pool – umbes, sest ma ei ole seal käinud väga kaua ja Google’i tänavavaade on mitu aastat vana). Ja šokk süveneb, kui avan loetelu „Võistlused”, sest 2011 osalesid nad võidutöös, mida just nüüd hakatakse ehitama kesklinna postkontori esisele platsile ning kõrvalkvartali asemele (mille tõttu 1. juunil muutuvad linnaliinibusside liinid ja vanalinna peatused ning eks ka platsi all keldris siputavad urbaannoored pea kolima mujale), ja 2013 võitsid nad (koos mitme muu arhitektifirmaga) just selle juurdeehituse detailplaneeringu võistluse, mille väga suur ehitusplats laiutab keset Kirikmäge.
* * *
Algavad kohvimasina otsingud: maksimarketis seda värvi ei ole, mida tahame.
Sealt edasi sõites näen üle tänava parklas varest, õigemini momenti, kui õhust põrkab asfaldile kreeka pähkel, mille vares kinni püüab ja seda nokaga urgitseb. Siis märkab, et teda vaatan, ja läheb peidab pähkli põõsa varju.
Jaama t elektroonikakaubamajas ka õiget värvi ei ole.
* * *
Pealkirjaks pandud lause reklaamis Inglismaal üht Saksa lennufirmat, aga need reklaamid võeti täna kiiresti maha. Vrd ka see.
Ja see, mida tehtud tööde loetelust näen, saab mu šokilähedasse seisundisse: mitut maja tean väga hästi, kaks suurt näiteks on JFK avenüü kõrval veidi enne Kirikmäe prismat (see, mille ees on umbes 15-meetrine kuju „pankur taksi vaatenurgast”, ja üks uutest majadest kohe selle vastas üle avenüü (roostes maja kõrval linna pool – umbes, sest ma ei ole seal käinud väga kaua ja Google’i tänavavaade on mitu aastat vana). Ja šokk süveneb, kui avan loetelu „Võistlused”, sest 2011 osalesid nad võidutöös, mida just nüüd hakatakse ehitama kesklinna postkontori esisele platsile ning kõrvalkvartali asemele (mille tõttu 1. juunil muutuvad linnaliinibusside liinid ja vanalinna peatused ning eks ka platsi all keldris siputavad urbaannoored pea kolima mujale), ja 2013 võitsid nad (koos mitme muu arhitektifirmaga) just selle juurdeehituse detailplaneeringu võistluse, mille väga suur ehitusplats laiutab keset Kirikmäge.
* * *
Algavad kohvimasina otsingud: maksimarketis seda värvi ei ole, mida tahame.
Sealt edasi sõites näen üle tänava parklas varest, õigemini momenti, kui õhust põrkab asfaldile kreeka pähkel, mille vares kinni püüab ja seda nokaga urgitseb. Siis märkab, et teda vaatan, ja läheb peidab pähkli põõsa varju.
Jaama t elektroonikakaubamajas ka õiget värvi ei ole.
* * *
Pealkirjaks pandud lause reklaamis Inglismaal üht Saksa lennufirmat, aga need reklaamid võeti täna kiiresti maha. Vrd ka see.
23.3.15
E, 2863. päev: uus nädal
Väga vara tööle.
Õhtul keeletund. Selle õpetajaga teeme „palju” (varasemast rohkem) grammatikaharjutusi ning kuigi paistab, et tunni lõpp on kohe käes, jagatakse pooltele sildid. Minu omal on müstiline sõna, mis ei meenuta üheski siinkandi keeles midagi; aga nähes, et seekordse pinginaabri sildil on ühe rühmakaaslase eesnimi, oletan enda omagi eesnimeks, ja välistamismeetodil oletan ka üsna täpselt, kelle (sest ainult kolme inimese nime ma ei tea). Ja istu tema ette ja küsige üksteise lapsepõlvemälestusi.
„Lapsepõlvemälestused” on siinkandis pikk sõna, 23 tähte, võtab saksa keele mitteoskajad kohe nutma. Üks lapsepõlvemälestuste uurimise küsimus on, kas said lapsepõlves vigastada (kuulamisharjutuses mängis keegi ehitusplatsil ja kukkus auku ja oli pärast pikalt haige). Mul varasemast lapsepõlvest midagi nii drastilist vastu panna ei ole, aga varateismelisena olen kukkunud umbes kahemeetriselt kuurikatuselt selili maha (ehmatus) ja pisut hiljem löönud kogemata kirvega säärde (plaaster) ja kukkunud teiselt korruselt esimesele betoonpõrandale, jäädes poole maa peal rinnakorvi pidi naela otsa rippuma (ehmatus, marraskil küünarnukid, kiirkäik kohaliku haigla esmaabipunkti, kus hoones elab nüüd PN-vääriline hullpere).
* * *
Kui meenub, et 23. III tulevad müüki nelja huvitava kontserdi piletid, on lavast kaugemad piletid juba välja müüdud ja allesolevate hind paneb järele mõtlema, kas me ikka nii väga tahame.
* * *
Saab läbi Roosa Pantri filmide retrospektiiv (koos filmiga A Shot in the Dark, mis on puhtalt Clouseau-film, kus kõik tegelased on juba paigas ja Clouseau hull ülemus tapab Clouseaud jahtides kümme inimest). Edasi söögi kõrvale Johnny English.
Õhtul keeletund. Selle õpetajaga teeme „palju” (varasemast rohkem) grammatikaharjutusi ning kuigi paistab, et tunni lõpp on kohe käes, jagatakse pooltele sildid. Minu omal on müstiline sõna, mis ei meenuta üheski siinkandi keeles midagi; aga nähes, et seekordse pinginaabri sildil on ühe rühmakaaslase eesnimi, oletan enda omagi eesnimeks, ja välistamismeetodil oletan ka üsna täpselt, kelle (sest ainult kolme inimese nime ma ei tea). Ja istu tema ette ja küsige üksteise lapsepõlvemälestusi.
„Lapsepõlvemälestused” on siinkandis pikk sõna, 23 tähte, võtab saksa keele mitteoskajad kohe nutma. Üks lapsepõlvemälestuste uurimise küsimus on, kas said lapsepõlves vigastada (kuulamisharjutuses mängis keegi ehitusplatsil ja kukkus auku ja oli pärast pikalt haige). Mul varasemast lapsepõlvest midagi nii drastilist vastu panna ei ole, aga varateismelisena olen kukkunud umbes kahemeetriselt kuurikatuselt selili maha (ehmatus) ja pisut hiljem löönud kogemata kirvega säärde (plaaster) ja kukkunud teiselt korruselt esimesele betoonpõrandale, jäädes poole maa peal rinnakorvi pidi naela otsa rippuma (ehmatus, marraskil küünarnukid, kiirkäik kohaliku haigla esmaabipunkti, kus hoones elab nüüd PN-vääriline hullpere).
* * *
Kui meenub, et 23. III tulevad müüki nelja huvitava kontserdi piletid, on lavast kaugemad piletid juba välja müüdud ja allesolevate hind paneb järele mõtlema, kas me ikka nii väga tahame.
* * *
Saab läbi Roosa Pantri filmide retrospektiiv (koos filmiga A Shot in the Dark, mis on puhtalt Clouseau-film, kus kõik tegelased on juba paigas ja Clouseau hull ülemus tapab Clouseaud jahtides kümme inimest). Edasi söögi kõrvale Johnny English.
22.3.15
P, 2862. päev: pimikus
Kõigepealt on vaja valmis teha reedese varjutuse pildid, siis alles vaatame edasi.
21.3.15
L, 2861. päev: fotoseminar
Jaamas seitsmest mandlikringel ja vares. Rongi ees veel ei ole, seisan perroonil, söön mandlikringlit ja vares näeb. (Pärast lähen ära ja ta jätab koha meelde, eks ju.) Siis tuleb rong ette ja näen aknast, kuidas rööbaste vahel askeldanud vares ajab teise varese ees tiivad midagi nagu varjates laiali ja kraaksub ägedalt, aga pärast teise varese lahkumist läheb väga vaikselt viis meetrit vasakule, tõstab mitu killustikukivi asjatundlikult eest ja nokib nende alla peidetud toitu.
Saarelinnas olen varuga, kõnnin, teen aega parajaks, pildistan. Linn on sel varasel tunnil, üheksa paiku, väga tühi.
Avastan linnuparki uue ja mugavama teekonna, mis ei kulgegi teepeenratu kurvilise (noh, kaks vasakule ja üks paremale) maantee servas, vaid metsas orunõlval (kuigi 200 m peal kohe alguses on järsk tõus, mitte ühtlaselt 2 km peal nagu maanteel). Sellest kaks kolmandikku kulgeb metsas, seega astun seminarile kohale sõna otsest mõttes metsast, ronga tervituse saatel.
Metsas olid rähnid, metsvint, ojasulin.
Seminarilt on tänased pildi-eesmärgid saada portreid (lennupiltidega on niisama õnnemäng, sest lind on palju kiirem kui autofookus).
Seekord suhtuvad korraldajad minusse peaaegu nagu pereliikmesse – no eks ma olen seminaril teist korda ja ka muidu on nad kui pargi stammfotograafid olnud alati kohal, kui oleme käinud linnupargis. Seekord pildistab peamiselt proua, härra on hoopis karkudega.
Alguses pildijuhatuses räägitakse, mis tundlikkust kasutada (vrd Loriot, Berliini filharmoonia ekskursiooni sketš, kus giid ütleb säriaja ning ava). Soovitatakse „vähemalt ISO 800”, mille peale kergitan kulme, sest mu kaameras on see juba pisut liiga teraline, ISO 640 veel ei ole. Aga portreede jaoks panen kiirmällu Av-programmi tundlikkusega ISO 200 (mis on peaaegu sama selge kui sensori natiivtundlikkus ISO 100). Soovitust vähemalt 2 avasammu üle säritada ma muidugi eiran nagu eelminegi kord, sest mujal kui vastu taevast oleks see liiga hele; üritan pildistada linde küljelt, vastu metsa, seal on vaja hoopis kerget alavalgustust ja säriaeg tuleb kiirem. ISO 800 sunnib avaga f/3,5…f/4 säriaja umbes 1/200…1/500 s kanti. Pärast piltidelt näen, et ajuti on fotokas läinud lolliks ja paar peaaegu pimedat pilti on koguni särijaga 1/8000 s.
Inimesi on umbes 15 ja ma olen fotokola raskust arvestades umbes 13. kohal (ka vanuse poolest olen umbes 13. kohal). 15. kohal olijal on väike Sony α ja mul on kohalolijatel ees olevast suurte objektiivifirmade (Canon, Nikkor, Sigma) toodangust kõige väiksem objektiiv. EF 70–200 on väga populaarne, aga suuremaid pille on ka. Seljavalu pärast tunnen teistele kaasa. Mul on kola kaasas absoluutne miinimum (võtsin isegi objektiivi statiivirõnga ära, sest selle soont pidi saab objektiivi mugavalt hoida ja fotokat püstiasendisse keerata); pärast kaalun ära: 3½ kg.
Ühel on Sigma 120–400 mm, mille tassisin eelmine kord kaasa, aga millega tegin täpselt 4 (neli) pilti, siis panin kõrvale, leides, et mis ma raske objektiiviga vehin, kui
Mõlgutasin paar nädalat objektiivivarjukile pehme kaitsekatte ostmist (eelis: kaitseb; puudus: vbl ei mahu enam objektiivikotti, kus külgsuunas istub objektiiv praegugi päris tihedalt); ja kui täna, fotokas käes, sammun linnupargi poole, löön Huberti tänaval objektiivi just varjukit pidi kogemata tugevasti vastu kiviaeda, plastist varjukiservale tekib pisike lohk ja küljele pisike muhk. (Ning pealegi on ära kulunud väike naga objektiivi küljes, mis varjuki kohale kinnitab; kui julguse kokku võtan, proovin kunagi taastada.)
Kaks korda saab lindu kinda peal hoida (händkakk Emily ja noor valgepea-merikotkas Ohio) ning mõlemal korral soovib keegi mu fotokaga seda pildistada, aga mõlemad vannuvad alla, sest ei oska suumita objektiiviga midagi teha (seaderõngaid on jah ainult üks, see on fookus, suumita objektiivil suumirõngast ei ole – lihtne! – ja kui pilt kaadrisse ei mahu, tuleb minna kaugemale – lihtne!) ja mu fotoka päästik on pisut roostes ja esimene kord ei tule mul taskus olev taskufotokas üldse meelde ja pärast on seda pakkuda imelik, sest olen niigi kohale jalutanud, käed muretult taskus ja fotokolast kaasas ainult hädavajalik. Aga mitmel härrasel ja prouasel oli kaasas ilmselt kogu fotokola, suur seljakotitäis mitme suure objektiiviga, ühel oli isegi statiiv ja ühel üksjalg, see statiivimees pani statiivi isegi üles, aga kohe alguses hoiatasid korraldajad, et statiiviga midagi teha ei ole, sinna see jäi. Vähemalt kümme kilo. Teine valgepea-merikotkas olevat vahepeal omandanud uue kombe, et viib ära seljakotte, nii et kotid kästakse panna ühte hunnikusse. Seljakoti kandevõimes keegi piltnik kahtleb, aga siis selgitatakse, et kotkas tassib selle eemale ja enam kätte ei anna.
Pärastlõunal tuleb välja ka erinevus, mis vahe on profikaameral ja poolprofikaameral: mul on vaja paigaldada vihmakatted. Neid hoiavad kohal väga praktilised rihmad. Mul oli suures ja keskmises fotokotis kuangi varuks kummirõngaid, aga need vanusid mõne aastaga ära ja läksid katki. Riidest, terasklambriga rihm pingutusjõuga 1 kN ei lähe.
Olen ainus, kellel saavad tühjaks akud ja täis mälukaardid. Koju toon fotosid 20 GB, ju teistel olid siis vähemalt 64 GB kaardid (mul on 5×8 GB ja 1×16 GB, esimesed neli aastast 2008, viies aastast 2011 ja viimane umbes aastast 2013). Akusahtli üle mõtlesin, kuid leidsin, et akusahtlita fotokat on kergem hoida ja kuigi kaks akut käivad ilusti terve päeva, on neid vahetada lihtne (akusid on mul 4 tk, kõik aastast 2008, 3 × Hähneli odavaku, 1 × Canoni originaal – üks neist on poolsurnud ning eks see ole ikka just originaal).
Ilm on üsna külm, pärast sajab vihma, ajuti on käes kindad. Äärmise häda jaoks on kaasas kaks komplekti keemilisi varbasoojendeid (mida ma katsetanud ega varem kasutanud ei ole).
Üks umbes minuvanune piltnik, kellel on kaasas tohutu seljakotitäis kraami (sh kaks kaamerakeret – mu kaamerast järgmine ja ülejärgmine mudel), lubab, et läheb koju 5000 fotoga. Ma teen temast mitu korda vähem pilte (katikuplagina järgi arvates – näiteks lendab kotkas edasi-tagasi üle tiigi, teen umbes 10 võtet, aga mõni teeb vähemalt 50); õhtul arvutan failinumbrite järgi kokku, et tegin (koos hommikuste linnavaadetega, aga tasufotoka rongiaknavaadeteta) hoopis ligi 2100, millest koju toomiseks on alles umbes 1700.
Üks korraldaja nimetab mind jälle eesnime pidi, mis kohati on pisut piinlik.
Pooled on siitmaalt, kuulan huviga nende juttu, aga ei sekku, sest kõik teised on seltskonnaga, mina olen üksi, ja teatavasti vallandab minu saksa keel arvamuse, et mul on kõnepuue, nagu juhtus Reptiliumi fotoseminaril 2012.
Seekord on eeskavas ühine lõuna einelauas Pistrikuorg, selle ettekandja on stiilis ein Hage, ein Butt.
Pärastlõunal läheb mõningaseks üllatuseks asi edasi (ükspäev korraldajapiltniku naine saatis kava, aga ega ma seda lõpuni lugenud). Pargi omaniku laps, kes poolteist aastat tagasi kisas majasügavusest äkitselt „Papa!!”, on nüüd poolteist aastat suurem ja askeldab koos teiste pargi inimestega ringi, käes nuga ja puulatt, mis üha enam hakkab meenutama puust mõõka.
Pärast on lausa vihm ja einelauas pakitakse asju soojade jookide saatel. Kuulan, kuidas piltnik jutustab loomade pildistamisest „noorele” 10 kg kolaseljakotipiltnikule. Kõigepealt kiskjate pildistamisest Aafrikas (kus ta käis ja kust saatis isegi mingile photokinal nähtud väiksemale võistlusele pilte), et tänapäeval keegi enam ei istu ega oota looma mitu kuud, kõik loomapildid on tehtud söötmiskohtades. Ja siis veelindudest siinkandis, mainides isegi siinkandi kruusaauke. Kaalun mitu korda, kas sekkuda ja rääkida nende imelisest tillukesest konnatiigist, kus suviti istub alati konni, silmad veest väljas, ja millest geniaalne maastikuarhitekt on pannud põiki üle laudtee, nii et tiigi keskele pääseb kuiva nahaga.
Äraminekul teatan pargi omanikule (kes koos muude töötajatega on laupäeva õhtu puhul juba süüdanud grilli ja täpselt momendil, kui teda kõnetan, on sirutamas kätt õlleklaasi poole), et meie vaderilepingud on läbi ja soovime neid pikendada
Päevasaak: seminaril 2077 (eelmine kord 757), minekul linnas 83, sõitudel taskufotokaga 63.
Seminaripiltidest on õhtul importimiseks järel 1599 (20 GB). 3 päeva pärast on järel 1269, 5 päeva pärast 1009, 6 päeva pärast 927, 7 päeva pärast 912 ja 8 päeva pärast 755 pilti (järg on poole peal), lõpuks loodan alles jätta nii 350...400 pilti. (4. aprillil saavad pildid lõpuks valmis: näitamiskõlblikke on 211 ja alles üldse 475.)
Saarelinnas olen varuga, kõnnin, teen aega parajaks, pildistan. Linn on sel varasel tunnil, üheksa paiku, väga tühi.
 |
| Kesklinna kosk |
Metsas olid rähnid, metsvint, ojasulin.
Seminarilt on tänased pildi-eesmärgid saada portreid (lennupiltidega on niisama õnnemäng, sest lind on palju kiirem kui autofookus).
Seekord suhtuvad korraldajad minusse peaaegu nagu pereliikmesse – no eks ma olen seminaril teist korda ja ka muidu on nad kui pargi stammfotograafid olnud alati kohal, kui oleme käinud linnupargis. Seekord pildistab peamiselt proua, härra on hoopis karkudega.
Alguses pildijuhatuses räägitakse, mis tundlikkust kasutada (vrd Loriot, Berliini filharmoonia ekskursiooni sketš, kus giid ütleb säriaja ning ava). Soovitatakse „vähemalt ISO 800”, mille peale kergitan kulme, sest mu kaameras on see juba pisut liiga teraline, ISO 640 veel ei ole. Aga portreede jaoks panen kiirmällu Av-programmi tundlikkusega ISO 200 (mis on peaaegu sama selge kui sensori natiivtundlikkus ISO 100). Soovitust vähemalt 2 avasammu üle säritada ma muidugi eiran nagu eelminegi kord, sest mujal kui vastu taevast oleks see liiga hele; üritan pildistada linde küljelt, vastu metsa, seal on vaja hoopis kerget alavalgustust ja säriaeg tuleb kiirem. ISO 800 sunnib avaga f/3,5…f/4 säriaja umbes 1/200…1/500 s kanti. Pärast piltidelt näen, et ajuti on fotokas läinud lolliks ja paar peaaegu pimedat pilti on koguni särijaga 1/8000 s.
Inimesi on umbes 15 ja ma olen fotokola raskust arvestades umbes 13. kohal (ka vanuse poolest olen umbes 13. kohal). 15. kohal olijal on väike Sony α ja mul on kohalolijatel ees olevast suurte objektiivifirmade (Canon, Nikkor, Sigma) toodangust kõige väiksem objektiiv. EF 70–200 on väga populaarne, aga suuremaid pille on ka. Seljavalu pärast tunnen teistele kaasa. Mul on kola kaasas absoluutne miinimum (võtsin isegi objektiivi statiivirõnga ära, sest selle soont pidi saab objektiivi mugavalt hoida ja fotokat püstiasendisse keerata); pärast kaalun ära: 3½ kg.
Ühel on Sigma 120–400 mm, mille tassisin eelmine kord kaasa, aga millega tegin täpselt 4 (neli) pilti, siis panin kõrvale, leides, et mis ma raske objektiiviga vehin, kui
- see on pime (f/4,5…5,6)
- ja aeglase autofookusega
- ning peab jälgima korraga suumi ja fookust,
Mõlgutasin paar nädalat objektiivivarjukile pehme kaitsekatte ostmist (eelis: kaitseb; puudus: vbl ei mahu enam objektiivikotti, kus külgsuunas istub objektiiv praegugi päris tihedalt); ja kui täna, fotokas käes, sammun linnupargi poole, löön Huberti tänaval objektiivi just varjukit pidi kogemata tugevasti vastu kiviaeda, plastist varjukiservale tekib pisike lohk ja küljele pisike muhk. (Ning pealegi on ära kulunud väike naga objektiivi küljes, mis varjuki kohale kinnitab; kui julguse kokku võtan, proovin kunagi taastada.)
Kaks korda saab lindu kinda peal hoida (händkakk Emily ja noor valgepea-merikotkas Ohio) ning mõlemal korral soovib keegi mu fotokaga seda pildistada, aga mõlemad vannuvad alla, sest ei oska suumita objektiiviga midagi teha (seaderõngaid on jah ainult üks, see on fookus, suumita objektiivil suumirõngast ei ole – lihtne! – ja kui pilt kaadrisse ei mahu, tuleb minna kaugemale – lihtne!) ja mu fotoka päästik on pisut roostes ja esimene kord ei tule mul taskus olev taskufotokas üldse meelde ja pärast on seda pakkuda imelik, sest olen niigi kohale jalutanud, käed muretult taskus ja fotokolast kaasas ainult hädavajalik. Aga mitmel härrasel ja prouasel oli kaasas ilmselt kogu fotokola, suur seljakotitäis mitme suure objektiiviga, ühel oli isegi statiiv ja ühel üksjalg, see statiivimees pani statiivi isegi üles, aga kohe alguses hoiatasid korraldajad, et statiiviga midagi teha ei ole, sinna see jäi. Vähemalt kümme kilo. Teine valgepea-merikotkas olevat vahepeal omandanud uue kombe, et viib ära seljakotte, nii et kotid kästakse panna ühte hunnikusse. Seljakoti kandevõimes keegi piltnik kahtleb, aga siis selgitatakse, et kotkas tassib selle eemale ja enam kätte ei anna.
Pärastlõunal tuleb välja ka erinevus, mis vahe on profikaameral ja poolprofikaameral: mul on vaja paigaldada vihmakatted. Neid hoiavad kohal väga praktilised rihmad. Mul oli suures ja keskmises fotokotis kuangi varuks kummirõngaid, aga need vanusid mõne aastaga ära ja läksid katki. Riidest, terasklambriga rihm pingutusjõuga 1 kN ei lähe.
Olen ainus, kellel saavad tühjaks akud ja täis mälukaardid. Koju toon fotosid 20 GB, ju teistel olid siis vähemalt 64 GB kaardid (mul on 5×8 GB ja 1×16 GB, esimesed neli aastast 2008, viies aastast 2011 ja viimane umbes aastast 2013). Akusahtli üle mõtlesin, kuid leidsin, et akusahtlita fotokat on kergem hoida ja kuigi kaks akut käivad ilusti terve päeva, on neid vahetada lihtne (akusid on mul 4 tk, kõik aastast 2008, 3 × Hähneli odavaku, 1 × Canoni originaal – üks neist on poolsurnud ning eks see ole ikka just originaal).
Ilm on üsna külm, pärast sajab vihma, ajuti on käes kindad. Äärmise häda jaoks on kaasas kaks komplekti keemilisi varbasoojendeid (mida ma katsetanud ega varem kasutanud ei ole).
Üks umbes minuvanune piltnik, kellel on kaasas tohutu seljakotitäis kraami (sh kaks kaamerakeret – mu kaamerast järgmine ja ülejärgmine mudel), lubab, et läheb koju 5000 fotoga. Ma teen temast mitu korda vähem pilte (katikuplagina järgi arvates – näiteks lendab kotkas edasi-tagasi üle tiigi, teen umbes 10 võtet, aga mõni teeb vähemalt 50); õhtul arvutan failinumbrite järgi kokku, et tegin (koos hommikuste linnavaadetega, aga tasufotoka rongiaknavaadeteta) hoopis ligi 2100, millest koju toomiseks on alles umbes 1700.
Üks korraldaja nimetab mind jälle eesnime pidi, mis kohati on pisut piinlik.
Pooled on siitmaalt, kuulan huviga nende juttu, aga ei sekku, sest kõik teised on seltskonnaga, mina olen üksi, ja teatavasti vallandab minu saksa keel arvamuse, et mul on kõnepuue, nagu juhtus Reptiliumi fotoseminaril 2012.
Seekord on eeskavas ühine lõuna einelauas Pistrikuorg, selle ettekandja on stiilis ein Hage, ein Butt.
Pärastlõunal läheb mõningaseks üllatuseks asi edasi (ükspäev korraldajapiltniku naine saatis kava, aga ega ma seda lõpuni lugenud). Pargi omaniku laps, kes poolteist aastat tagasi kisas majasügavusest äkitselt „Papa!!”, on nüüd poolteist aastat suurem ja askeldab koos teiste pargi inimestega ringi, käes nuga ja puulatt, mis üha enam hakkab meenutama puust mõõka.
Pärast on lausa vihm ja einelauas pakitakse asju soojade jookide saatel. Kuulan, kuidas piltnik jutustab loomade pildistamisest „noorele” 10 kg kolaseljakotipiltnikule. Kõigepealt kiskjate pildistamisest Aafrikas (kus ta käis ja kust saatis isegi mingile photokinal nähtud väiksemale võistlusele pilte), et tänapäeval keegi enam ei istu ega oota looma mitu kuud, kõik loomapildid on tehtud söötmiskohtades. Ja siis veelindudest siinkandis, mainides isegi siinkandi kruusaauke. Kaalun mitu korda, kas sekkuda ja rääkida nende imelisest tillukesest konnatiigist, kus suviti istub alati konni, silmad veest väljas, ja millest geniaalne maastikuarhitekt on pannud põiki üle laudtee, nii et tiigi keskele pääseb kuiva nahaga.
Äraminekul teatan pargi omanikule (kes koos muude töötajatega on laupäeva õhtu puhul juba süüdanud grilli ja täpselt momendil, kui teda kõnetan, on sirutamas kätt õlleklaasi poole), et meie vaderilepingud on läbi ja soovime neid pikendada
Päevasaak: seminaril 2077 (eelmine kord 757), minekul linnas 83, sõitudel taskufotokaga 63.
Seminaripiltidest on õhtul importimiseks järel 1599 (20 GB). 3 päeva pärast on järel 1269, 5 päeva pärast 1009, 6 päeva pärast 927, 7 päeva pärast 912 ja 8 päeva pärast 755 pilti (järg on poole peal), lõpuks loodan alles jätta nii 350...400 pilti. (4. aprillil saavad pildid lõpuks valmis: näitamiskõlblikke on 211 ja alles üldse 475.)
20.3.15
R, 2860. päev: päiksevarjutus!
Täna hommikupoolikul on osaline päiksevarjutus, mille auks (siinkandis on varjutuse faas 80%!) olen võtnud vaba päeva. Olen terve nädala mõõtnud hommikupoolikuti ka valgustugevust, et kui varjutus juhtub olema pilves ilmaga, saaksin ikkagi jälgida, kuidas varjutuse ajaks pisut hämardub. (Varjutus kestab esimesest kontaktist (Kuu ilmub Päikese ette) viimaseni (Kuu lahkub Päikese eest) umbes 2½ tundi, hämardub ja valgeneb väga aeglaselt ning silm ei seleta, et oleks pimedam.)
Algul ähvardab tulla tänagi pilves ilm, nii et olen rahus korteris ja mõõdan aknast valgustugevust. Ent umbes pool tundi enne varjutuse algust märkan, et läheks nagu selgemaks, mispeale kraban kogu kraami kaasa ja kiirustan metsa poole, kust on taevas näha kogu varjutuse ajal (rõdult jääb majanurk ette, samuti puuoksad – 31.5.2003 rõngakujulist varjutust üritasin vaadata rõdult läbi puuokste ja piltidel oli lihtsalt väga palju rõngaid*).
(* Peegelobkektiivi MTO-1000 tõttu, mille bokeh koosneb rõngastest.)
Vaatluskoha olin välja otsinud nädala sees – see on teisel pool jõeorgu, mis – nagu alles täna teada saan – asub mitte meie asumis, mida alati olen märkinud fotode märksõnadesse (et saaks otsida korterilähedase metsa pilte), vaid selles naaberasumis, kus olevat nähtamatu taaskasutuskeskus, kus elab Poola töökaaslane T ja kus ükskord oli mäe otsas üleujutus.
Veel saan kaardilt teada, et kui oru vastasperve metsa nimi on lihtsalt Pöögik, on metsavahelise põllu nimi lihtsalt Pöögikuvahe.
Vaatluspunkt on metsatee ja põllu vahel: kohale saab mööda metsateed, vaade on üle põllu, vaba ja keegi ei kõnni ette. Kola ei ole laiali mööda metsaalust ja põldu ei talla ka.
Kui kohale jõuan ja kola üles panen, selgub, et just on varjutus alanud, Kuu on servapidi juba ilmunud Päikese ette. Esimese pildi teen aja säästmiseks ilma päikesefiltrita, siis keeran filtri ette. Ilm on udune, Päike paistab läbi tugeva udu (aga paistab ja piltidele jääb isegi ainus päikselaik).
Päikesefilter on spetsiaalne ja marki Baader Sonnenschutzfolie D=5, laseb läbi nähtavast valgusest 0,001%. Filter on kõvasti objektiivi küljes ja sedasi ei ole mujalt kui läbi selle (palja silmaga, päiksepillidega vms) vaja vaadata üldse.
Esimene tund (9.20 kuni 10.10) teen pilte harva ja suht juhuslikult, edasi iga minut kuni varjutuse lõpuni. Paistab ja isegi pildile jääb, et Päikese näiv ketas on servadest tumedam (sest Päike on kera, mitte ketas). Järgmine päev näen leheputkas, et varjutuse maksimumi foto Frankfurter Allgemeine esilehel on aga tehtud ilma filtrita.
Elusolenditest näen metsaservas kevadhommikul kaht hirve (ma ei ole seal Pöögikus kunagi varem hirvi näinud), kolme rähni, nelja pasknääri (see ilus roosa vareslane, kes teeb „krääk-krääk”), kaht jooksjat ja arvukalt põldhiiri, lõoke laulab.
Esimene Päikse pilt on läbi tugeva udu, ilma filtrita: pärast näen metaandmetest ulmelisi numbreid f/29 ja 1/8000 s – ma nagu üldse ei tea, kui väike on suure suumi minimaalne ava; tolmu pärast väldin väikest ava muidu nii palju kui võimalik. Mingil objektiivil oli f/45 (mida korra isegi kasutasin), aga ei mäleta, millel. (Müstiline on, et Sigma ise ütleb minimaalseks avaks f/22. Äkki mäletan valesti. Või ei ole siis see täpselt sama objektiiv.)
Kuigi lõpptulemus on positiivne, juhtub väikesi apsakaid ikka:
Maksimum näeb välja nagu helendav banaan või taevane naerusuu.
Pärast tuleb E koertega metsa ja lähme ära koos.
Pärast näen graafikult, et suurima faasi ajal oli sama pime kui pilves päeval. Mistõttu jutud, et Saksamaal, mida tänapäeval käitab suures osas päikeseelekter, jäävad varjutuse ajal villaveskid seisma, on puhas loba.
Lõunast aga naaberlinna, kus käin juuksuris, ostan plaadi The Other Wagner ja käime Kella kõrtsis söömas. Plaadil on peale mitme täiesti laulupeokõlbuliku meeskooriteose ka Wagneri tükk Großer Festmarsch (WWV 110, Centennial March), mille ta kirjutas USA 100. aastapäevaks ja mida mäletame – esitatuna asjakohase pompoossusega, ühendkooride, tantsijate, klassikalise lavakujunduse, toogade ja poolalasti Rooma jumalatega – Loriot’ 60. sünnipäeva saatest. Wagner sai marsist honorari 5000 dollarit, mis tänapäeval oleks vähemalt 114 000. Teksti (Burtstag heut, Burtstag heut!) kirjutas marsile telestuudio.
Algul ähvardab tulla tänagi pilves ilm, nii et olen rahus korteris ja mõõdan aknast valgustugevust. Ent umbes pool tundi enne varjutuse algust märkan, et läheks nagu selgemaks, mispeale kraban kogu kraami kaasa ja kiirustan metsa poole, kust on taevas näha kogu varjutuse ajal (rõdult jääb majanurk ette, samuti puuoksad – 31.5.2003 rõngakujulist varjutust üritasin vaadata rõdult läbi puuokste ja piltidel oli lihtsalt väga palju rõngaid*).
(* Peegelobkektiivi MTO-1000 tõttu, mille bokeh koosneb rõngastest.)
Vaatluskoha olin välja otsinud nädala sees – see on teisel pool jõeorgu, mis – nagu alles täna teada saan – asub mitte meie asumis, mida alati olen märkinud fotode märksõnadesse (et saaks otsida korterilähedase metsa pilte), vaid selles naaberasumis, kus olevat nähtamatu taaskasutuskeskus, kus elab Poola töökaaslane T ja kus ükskord oli mäe otsas üleujutus.
Veel saan kaardilt teada, et kui oru vastasperve metsa nimi on lihtsalt Pöögik, on metsavahelise põllu nimi lihtsalt Pöögikuvahe.
Vaatluspunkt on metsatee ja põllu vahel: kohale saab mööda metsateed, vaade on üle põllu, vaba ja keegi ei kõnni ette. Kola ei ole laiali mööda metsaalust ja põldu ei talla ka.
Kui kohale jõuan ja kola üles panen, selgub, et just on varjutus alanud, Kuu on servapidi juba ilmunud Päikese ette. Esimese pildi teen aja säästmiseks ilma päikesefiltrita, siis keeran filtri ette. Ilm on udune, Päike paistab läbi tugeva udu (aga paistab ja piltidele jääb isegi ainus päikselaik).
 |
| Kaadervärk tagant … |
 |
| … ja eest |
Päikesefilter on spetsiaalne ja marki Baader Sonnenschutzfolie D=5, laseb läbi nähtavast valgusest 0,001%. Filter on kõvasti objektiivi küljes ja sedasi ei ole mujalt kui läbi selle (palja silmaga, päiksepillidega vms) vaja vaadata üldse.
Esimene tund (9.20 kuni 10.10) teen pilte harva ja suht juhuslikult, edasi iga minut kuni varjutuse lõpuni. Paistab ja isegi pildile jääb, et Päikese näiv ketas on servadest tumedam (sest Päike on kera, mitte ketas). Järgmine päev näen leheputkas, et varjutuse maksimumi foto Frankfurter Allgemeine esilehel on aga tehtud ilma filtrita.
Elusolenditest näen metsaservas kevadhommikul kaht hirve (ma ei ole seal Pöögikus kunagi varem hirvi näinud), kolme rähni, nelja pasknääri (see ilus roosa vareslane, kes teeb „krääk-krääk”), kaht jooksjat ja arvukalt põldhiiri, lõoke laulab.
Esimene Päikse pilt on läbi tugeva udu, ilma filtrita: pärast näen metaandmetest ulmelisi numbreid f/29 ja 1/8000 s – ma nagu üldse ei tea, kui väike on suure suumi minimaalne ava; tolmu pärast väldin väikest ava muidu nii palju kui võimalik. Mingil objektiivil oli f/45 (mida korra isegi kasutasin), aga ei mäleta, millel. (Müstiline on, et Sigma ise ütleb minimaalseks avaks f/22. Äkki mäletan valesti. Või ei ole siis see täpselt sama objektiiv.)
Kuigi lõpptulemus on positiivne, juhtub väikesi apsakaid ikka:
- kaasas on vale kaabelpäästik (taimerita)
- kaasas on vale märkmik (alguse, maksimumi ja lõpu kellaajad on arvutanud planetaariumiprogramm ning need on umbes 15 min valesti)
- salvestan 20 minutit kevadhommiku metsahääli seadistusega MIC SENSE LOW, mis on rohkem rokk-kontserdi ja auruvedurite jaoks (pärast 15 min ka seadistusega MIC SENSE HIGH, maapinnast nii 20 cm kõrguselt, peale jääb ka hiirte piiksumine)
- alguses ei kasuta ma optilist stabilisaatorit (fookuskaugus on 400 mm × 1,6, aga säriajad nii 1/25 s), sest statiivilt stabilisaatorit ju ei kasutata
Maksimum näeb välja nagu helendav banaan või taevane naerusuu.
Pärast tuleb E koertega metsa ja lähme ära koos.
Pärast näen graafikult, et suurima faasi ajal oli sama pime kui pilves päeval. Mistõttu jutud, et Saksamaal, mida tänapäeval käitab suures osas päikeseelekter, jäävad varjutuse ajal villaveskid seisma, on puhas loba.
Lõunast aga naaberlinna, kus käin juuksuris, ostan plaadi The Other Wagner ja käime Kella kõrtsis söömas. Plaadil on peale mitme täiesti laulupeokõlbuliku meeskooriteose ka Wagneri tükk Großer Festmarsch (WWV 110, Centennial March), mille ta kirjutas USA 100. aastapäevaks ja mida mäletame – esitatuna asjakohase pompoossusega, ühendkooride, tantsijate, klassikalise lavakujunduse, toogade ja poolalasti Rooma jumalatega – Loriot’ 60. sünnipäeva saatest. Wagner sai marsist honorari 5000 dollarit, mis tänapäeval oleks vähemalt 114 000. Teksti (Burtstag heut, Burtstag heut!) kirjutas marsile telestuudio.
19.3.15
N, 2859. päev: sarnased nimed
Keeletunnis on episood, kus õpetaja kutsub üht õppurit nimepidi ja tema pinginaaber arvab, et see on hoopis tema nimi, aga pisut valesti (muidu sama eesnimi, aga ühes on keskel q ja teises ch).
18.3.15
17.3.15
T, 2857. päev: kevad läheneb
Päeval lendab aknale kilplutikas.
Räägin eeloleva nädalavahetuse plaanidest (päiksevarjutus, fotoseminar) ja töötoanaaber küsib, et ega ma reedet ole vabaks võtnud ainult päiksevarjutuse pärast. Valetan, et ei ole. Või noh, pärastlõunal on kavas minna sööma ja vbl mul ka juuksurisse.
Lennukipiletid; kaalun mitut võimalust, aga eks ikka tule minna selle lennujaama kaudu, mis mängib kodu. Ohaijaa, suur ümberehitamine läks ju muiste lahti sellest, kui isik, kelle nime lennujaam pärast endale võttis, viis ajakirjanikud vaatama lennujaama lagarohket kemmergut; nüüd on siis pendel kõikunud teise äärmusse. Elukestev lasteaed.
Räägin eeloleva nädalavahetuse plaanidest (päiksevarjutus, fotoseminar) ja töötoanaaber küsib, et ega ma reedet ole vabaks võtnud ainult päiksevarjutuse pärast. Valetan, et ei ole. Või noh, pärastlõunal on kavas minna sööma ja vbl mul ka juuksurisse.
Lennukipiletid; kaalun mitut võimalust, aga eks ikka tule minna selle lennujaama kaudu, mis mängib kodu. Ohaijaa, suur ümberehitamine läks ju muiste lahti sellest, kui isik, kelle nime lennujaam pärast endale võttis, viis ajakirjanikud vaatama lennujaama lagarohket kemmergut; nüüd on siis pendel kõikunud teise äärmusse. Elukestev lasteaed.
16.3.15
E, 2856. päev: öökull
Lähen täna tööle vara. Kui hommikul koertega jalutamas käin, on alles pime, ja kui tagasi tuleme, istub korteriuksest paari meetri kaugusel ülemise korruse veesülitil öökull.
* * *
AW&ST kirjutab, kuidas kõik uute kosmoselaevade projekteerijad loevad huviga NASA üllitist Loss of Signal: Aeromedical Lessons Learned from the STS-107 Columbia Space Shuttle Mishap. Otsin selle üles (NASA väljaanne nr SP-2014-616), see on olemas PDF-ina, väga mõtlemapanev lugemine.
* * *
E räägib, et kohtas linnas eesti inimesi, kes pakkusid müüa plaati. Mina: aa, see Pärnu bänd jälle liikvel. Jutt täpselt sama kui paar aastat tagasi, kui nende jutuõnge sattus üks töökaaslane. Luban, et kui kunagi peaksin nende teele sattuma mina, suhtlen nendega ainult isa Jacki sõnavaraga „Isa Tedi” osast Tentacles of Doom:
* * *
AW&ST kirjutab, kuidas kõik uute kosmoselaevade projekteerijad loevad huviga NASA üllitist Loss of Signal: Aeromedical Lessons Learned from the STS-107 Columbia Space Shuttle Mishap. Otsin selle üles (NASA väljaanne nr SP-2014-616), see on olemas PDF-ina, väga mõtlemapanev lugemine.
* * *
E räägib, et kohtas linnas eesti inimesi, kes pakkusid müüa plaati. Mina: aa, see Pärnu bänd jälle liikvel. Jutt täpselt sama kui paar aastat tagasi, kui nende jutuõnge sattus üks töökaaslane. Luban, et kui kunagi peaksin nende teele sattuma mina, suhtlen nendega ainult isa Jacki sõnavaraga „Isa Tedi” osast Tentacles of Doom:
- YES!!
- NO!!
- THIS IS AN ECUMENICAL MATTER!
15.3.15
P, 2855. päev: hmm...
Venemaa ülemnõid Putnus on kadunud juba kümme päeva ja kuulujutud möllavad täistuuridel. Isiklikult arvan, et uus teisik on küll leitud, aga plastilisest operatsioonist toibumine võtab siiski pisut aega. Või ei jäänud uued kõrvad kohe pea külge kinni.
Filmid on Jaws 2 ja 3. — It’s a completely different film! It has a different shark! (Fr. Dougal)
Filmid on Jaws 2 ja 3. — It’s a completely different film! It has a different shark! (Fr. Dougal)
14.3.15
L, 2854. päev: harakas laulab
Poest läbi pargi tulles kuuleme, kuidas harakas laulab. Vareslased on värvulised, seega laululinnud.
Algavad astronoomilised mõõtmised – valmistun järgmise nädala päiksevarjutuseks ja puhuks, kui sel ajal on äkki pilves. Mõõdan hommikul päiksetõusust keskpäevani aknast valgustugevust. (Selle nipi õpetas 1990 mingi Soome astronoomiaajakiri, kus keegi oli sedasi pilvituse kiuste vaadelnud tollast täieliku varjutust.)
Päeval postkontori vastas restoran, pärast uuesti poes.
Filmid on algusots filmist Kraken (2006) ja seejärel Jaws (1975). Märkan, et „Jawsi” politseikomissar Brody elumaja on nagu Villa Villekulla (samasugune rõdu on, aga hobuseta) ja et vana pikalt jutustav vaalakütt on nagu karvaseid lapsi külvanud piimamees Pat Mustard „Isa Tedi” osas Speed 3 (mis oli Dougali näitleja lemmikosa).
Algavad astronoomilised mõõtmised – valmistun järgmise nädala päiksevarjutuseks ja puhuks, kui sel ajal on äkki pilves. Mõõdan hommikul päiksetõusust keskpäevani aknast valgustugevust. (Selle nipi õpetas 1990 mingi Soome astronoomiaajakiri, kus keegi oli sedasi pilvituse kiuste vaadelnud tollast täieliku varjutust.)
Päeval postkontori vastas restoran, pärast uuesti poes.
Filmid on algusots filmist Kraken (2006) ja seejärel Jaws (1975). Märkan, et „Jawsi” politseikomissar Brody elumaja on nagu Villa Villekulla (samasugune rõdu on, aga hobuseta) ja et vana pikalt jutustav vaalakütt on nagu karvaseid lapsi külvanud piimamees Pat Mustard „Isa Tedi” osas Speed 3 (mis oli Dougali näitleja lemmikosa).
13.3.15
R, 2853. päev: sööklas
Selgub, et ka töötoanaaber teab, kes on Simon Keenlyside.
Läks aega mis läks, aga lõpuks saadan ära teate, et mina olen mina ja soovin jah saada lähetusraha.
Sööklas on silt, et karpide tooja ei toonud karpe, võtke kalmaarirõngaid. 10 min enne söökla sulgemist antakse rõngaid nii palju, et mine või lõhki.
Läks aega mis läks, aga lõpuks saadan ära teate, et mina olen mina ja soovin jah saada lähetusraha.
Sööklas on silt, et karpide tooja ei toonud karpe, võtke kalmaarirõngaid. 10 min enne söökla sulgemist antakse rõngaid nii palju, et mine või lõhki.
12.3.15
N, 2852. päev: putkahotell
Hommikul koerajalutuse ja väljumise vahel (kui olen üksi, käin koertega jalutamas hommikul võimalikult hilja, sest päeval muidu nad jalutada ei saa) on nõiamoorist naaber jõudnud ühe lifti täis tossutada. Ise siseneb ta üsna liftireisi alguses, öösärgis, üleüldiselt veel sorakam kui tavaliselt, klassikaline 3 cm pikkuselt rippuva tuhaga põlev suits näpus, mispeale astun tema sajatuste saatel liftist välja ja lähen alla jala. Möödun tast välistrepil.
* * *
Uus õpetaja annab esimesena regulaarselt kodutöid ja teeme harjutusi ja nädal tagasi oli esimest korda isegi tõlkeülesanne!
* * *
Mõistatus laheneb: mitu Eesti hotelli nimetab end butiikhotelliks. Hotell jah, aga misjaoks butiik? Otsin tundmatut muud tähendust peale põhitähenduse ’väike moekauba pood (kõnekeeles)’ seletavast sõnastikust Le Robert Micro ja voh leiangi:
Etümoloogiasõnaraamat väidab küll, et eesti putka tulevat vene sõnast будка, aga noh kuhu kadus saksa sõna Bude ’putka; kuur; korter’? (gmh: buode < *bōww-a- (?)) Vene будка-st, eriti selle tsaariaegsest tähendusest tuleb pigem soome sõna putka, mis tähendab vähe teist asja kui eesti keeles: kui eestlane on putkas, ei ütle see teisele eestlasele midagi, no et ostab ajalehte vahest, aga kui soomlane on putkassa, siis teda sealt kohe tulema ei lasta ja kui ära jookseb, aetakse taga.
* * *
Uus õpetaja annab esimesena regulaarselt kodutöid ja teeme harjutusi ja nädal tagasi oli esimest korda isegi tõlkeülesanne!
* * *
Mõistatus laheneb: mitu Eesti hotelli nimetab end butiikhotelliks. Hotell jah, aga misjaoks butiik? Otsin tundmatut muud tähendust peale põhitähenduse ’väike moekauba pood (kõnekeeles)’ seletavast sõnastikust Le Robert Micro ja voh leiangi:
boutique […] 2. Fam. Se dit d’une maison, d’un lieu de travail dont on est mécontent. → fam. baraque, boîte.[…].Ehk seega nimetab hotell end ametlikult sara- või putkahotelliks. Eriti lõbus on muidugi a) see, et selle „butiikhotelli” hoone, mille reklaam mulle just silma alla sattus, ongi puust, ja b) see (nagu leidis E), et eesti sõna „putka” tulebki ju sõnast boutique. (fr: boutique < pro: botica < la: apotheca < grc: ἀποθήκη (apothḗkē))
Etümoloogiasõnaraamat väidab küll, et eesti putka tulevat vene sõnast будка, aga noh kuhu kadus saksa sõna Bude ’putka; kuur; korter’? (gmh: buode < *bōww-a- (?)) Vene будка-st, eriti selle tsaariaegsest tähendusest tuleb pigem soome sõna putka, mis tähendab vähe teist asja kui eesti keeles: kui eestlane on putkas, ei ütle see teisele eestlasele midagi, no et ostab ajalehte vahest, aga kui soomlane on putkassa, siis teda sealt kohe tulema ei lasta ja kui ära jookseb, aetakse taga.
Subscribe to:
Posts (Atom)
