Hommikul loomaarsti juurde minekul kontrollin, mis bussiga minna, ja leian suureks üllatuseks, et buss, mis algul käis jaamast üle põllu tööle (ning põldude ja metsade vahel triigi suurimasse kaubanduskeskusse, vahepeal 20 minutit ühes jaamas seistes) ning mis hiljuti muudeti linnaliinist maaliiniks, on saanud radiaalsest puhtalt tangetsiaalseks liiniks – ei käi enam jaamast, vaid lausa meie ukse alt läbi! Kaks korda tunnis, sõida ukse alt otse tööle nagu vanasti.
Enne loomaarsti põlluservas jalutades peab Šp üle pika aja hiirejahti, aga arsti juures on väga kurb.
Kott koju, tööle.
Kui olen jaama juures, helistab arst, et täna lõigata ei saa, aga pean minema tööle. Lõuna ajal siis Šp järele: töökoha bussipeatusest kodu juurde koos ummikuga 13½’, kott kaasa, bussipeatuses ootamine 8’, teise bussiga loomakliinikusse, kokku 45’ (muidu kaugelt üle tunni); Šp kätte, on u 30 °C, küpseme 20’ bussipeatuses, koju, jalutamine, söök, jalutamine Št-ga, bussipeatusse, 14½’ tööle. Õhtul Kõrgmetsa prismas, järgmise bussiga koju, koos pisiummikuga 5’ (muidu jala või bussidega 20’).
Kuidas tundi ei lähe ja õps „haigestub” (pärast räägib küll, et oli mingis eksamikomisjonis). Et olin eile teatanud, et ma tundi tulla ei saa, lähen samal ajal koerale järele. Keegi teine ka minna ei saanud, mõtlesin, et las saab õpetaja ka puhata, nii et kuigi oleksin pärast minna saanud (sest sain koera kätte juba lõuna ajal) ja olla jälle ainus õpilane, ei lähe. Pärastlõunal saadab keelekool teate, et õpetaja haige, tund jääb ära.
20.6.17
19.6.17
E, 3709. päev: lennuk
Hommikul hambaarst.
Plaanid, kuidas seada tänaseid-homseid käike: vaja on osta uus suur kõvaketas, aga selle pood on hambaarsti juurest lahkudes veel kinni (8.46, avatakse 9.30). Sinna ei saa minna kotiga, aga ma ei taha hästi jätta oma kaunist portfelli poe kappi (viimati naaberlinnas avastasime sama kaubamärgiga asjade poe, väga šikk). Lõunal on vaja osta toitu, tolmuimejakotte ja koerasööki; toidupoe ostudega saab minna ostma koerasööki ja mõneti ka vastupidi, aga kummagi järel ei saa minna elektroonikapoodi. Enne tundi minekuks tuleks jätta kott kappi. Homme hommikul ei saa, viin Šp-t arsti juurde. Lõunal ostan Šp transpordiks uut kasti. Õhtul toon Šp arsti juurest ära ja edaspidised paar päeva olen kodus. Nii et sõidan lõuna ajal kõigepealt linna kõvaketta järele, siis ostan toidu, siis koerasöögi, siis toon asjad koju, jalutan koerad, kastan lilled (täna on 30 °C), siis võtan kodust keeletunni asjadega koti ja lähen tagasi tööle.
Arvutiparandus teatab, et vanalt kõvakettalt midagi kätte ei saa.
Igasuguste kõvaketaste ostmisel on tähtis pakilt uurida, et see töötaks ka meie vanaaegsete operatsioonisüsteemidega. Uus „lennuk” töötab. Isegi on olemas Firewire’ pesa (millest tean, et läpakal on ka). Pakki avades selgub, et on ka eSATA pesa; ka see on läpakal ka. Avamisel väike vereohver (kogemata torkan plastlinti läbi lõigates Leathermani pisikääridega pöidlasse).
* * *
Raketirühma (keskmine vanus u 60) on juba kolm nädalat kestnud Lego Saturn V eufooria, oma uhket saavutust (1969 osa, vähemalt viis tundi) on esitlenud mustmiljon meisterdajat, nii et mõni muu juba noomib, et palju nagu. Aga täna tuleb ka esimene pilt, kuidas keegi pillas valmis mudeli katki.
Plaanid, kuidas seada tänaseid-homseid käike: vaja on osta uus suur kõvaketas, aga selle pood on hambaarsti juurest lahkudes veel kinni (8.46, avatakse 9.30). Sinna ei saa minna kotiga, aga ma ei taha hästi jätta oma kaunist portfelli poe kappi (viimati naaberlinnas avastasime sama kaubamärgiga asjade poe, väga šikk). Lõunal on vaja osta toitu, tolmuimejakotte ja koerasööki; toidupoe ostudega saab minna ostma koerasööki ja mõneti ka vastupidi, aga kummagi järel ei saa minna elektroonikapoodi. Enne tundi minekuks tuleks jätta kott kappi. Homme hommikul ei saa, viin Šp-t arsti juurde. Lõunal ostan Šp transpordiks uut kasti. Õhtul toon Šp arsti juurest ära ja edaspidised paar päeva olen kodus. Nii et sõidan lõuna ajal kõigepealt linna kõvaketta järele, siis ostan toidu, siis koerasöögi, siis toon asjad koju, jalutan koerad, kastan lilled (täna on 30 °C), siis võtan kodust keeletunni asjadega koti ja lähen tagasi tööle.
Arvutiparandus teatab, et vanalt kõvakettalt midagi kätte ei saa.
Igasuguste kõvaketaste ostmisel on tähtis pakilt uurida, et see töötaks ka meie vanaaegsete operatsioonisüsteemidega. Uus „lennuk” töötab. Isegi on olemas Firewire’ pesa (millest tean, et läpakal on ka). Pakki avades selgub, et on ka eSATA pesa; ka see on läpakal ka. Avamisel väike vereohver (kogemata torkan plastlinti läbi lõigates Leathermani pisikääridega pöidlasse).
* * *
Raketirühma (keskmine vanus u 60) on juba kolm nädalat kestnud Lego Saturn V eufooria, oma uhket saavutust (1969 osa, vähemalt viis tundi) on esitlenud mustmiljon meisterdajat, nii et mõni muu juba noomib, et palju nagu. Aga täna tuleb ka esimene pilt, kuidas keegi pillas valmis mudeli katki.
18.6.17
P, 3708. päev: pühakud ja failid
Kunagi oli selline nähtus nagu sambapühakud, eks ole. Ronisid posti otsa (piilari laiale kapiteelile, kuhu oli tehtud praktiline piiretega platvorm) ja alla ronisid alles siis, kui said piiskopiks, või toodi alla nende surnukeha, aastakümneid hiljem. Seni jagasid samba otsast õpetussõnu. See sammaste värk idakirikust Euroopasse suurt ei levinud, küll aga erakluse muud vormid, näiteks avalikus kohas väiksesse kambrikesse sulgumine või lausa sissemüürimine (kirjanduses nt N-D kellalööja ihaldatu Esmeralda ema; vrd ka kogemata tünni keevitatud praapor Vene „Dembli”-filmis; ja muidugi läheb mõte uitlema ka Kuressaares sissemüüritud sõjamehele, mis Martin Körberi arvates võis olla hiliskeskaegne vabatahtlik komme).
No vat. Aga peale samba-, kongi- ja koopaerakute oli selles liikumises veel üks haru, mis samuti jäi ainult Süüriasse nagu sambapühakudki: puupühakud, kes ronisid puu otsa ja elasid vaga elu maapinnale naasmata.
* * *
Käin läbi digifotode arhiivi, 2001–2004 on alles kõik pildid, IV 2005 on saladuslikult kadunud 4 faili. Proovin ühe uuema failiga, millest on alles ainult kujutisfail, aga mitte xmp-fail, kas Lr-is olevad metaandmed saab kirjutada uueks xmp-failiks – saab!! (Sellega on nimelt see eelis, et viimasest aastast on olemas toorfailid fotokate mälukaartidel, koos hiljem kustutatud fotode omadega. Võrdlemine, mis fotod on Lr-i kataloogis ja mis mitte, on tülikas; aga nüüd saab kataloogi pildid kõik järjest läbi salvestada (kirjutab metaandmed uueks xmp-failiks) ja siis failihaldurist vaadata, mis cr2-faili juurde ei tekkinud xmp-faili. Teine ja mõnevõrra lihtsam meetod on importida kettalt uued failid, mida ei ole kataloogis, need impordivalikust valida ja siis kustutada.)
No vat. Aga peale samba-, kongi- ja koopaerakute oli selles liikumises veel üks haru, mis samuti jäi ainult Süüriasse nagu sambapühakudki: puupühakud, kes ronisid puu otsa ja elasid vaga elu maapinnale naasmata.
* * *
Käin läbi digifotode arhiivi, 2001–2004 on alles kõik pildid, IV 2005 on saladuslikult kadunud 4 faili. Proovin ühe uuema failiga, millest on alles ainult kujutisfail, aga mitte xmp-fail, kas Lr-is olevad metaandmed saab kirjutada uueks xmp-failiks – saab!! (Sellega on nimelt see eelis, et viimasest aastast on olemas toorfailid fotokate mälukaartidel, koos hiljem kustutatud fotode omadega. Võrdlemine, mis fotod on Lr-i kataloogis ja mis mitte, on tülikas; aga nüüd saab kataloogi pildid kõik järjest läbi salvestada (kirjutab metaandmed uueks xmp-failiks) ja siis failihaldurist vaadata, mis cr2-faili juurde ei tekkinud xmp-faili. Teine ja mõnevõrra lihtsam meetod on importida kettalt uued failid, mida ei ole kataloogis, need impordivalikust valida ja siis kustutada.)
17.6.17
L, 3706. päev: väljakaevamised
Kõikvõimalike varukoopiate otsimisel leian teise kummiplaadi (millest mäletasin, et neid oli 2 tk), mille viimane kasutusmärk on aastast 2011. Siis veel mahtus kogu fotoarhiiv 500 GB kettale ja ruumi jäi ülegi! Plaadil on kleeps numbriga 2 ja selle kummikate on kena ja kulumata (sest on viimased 5½ a lebanud puutumata, sellal kui sõsarketas on olnud reisidel sageli kaasas ja selle pealt on näidatud suurel ekraanil pilte).
Sealt leiduvad isegi HCL soome tõlke skannid, mille olin kunagi hiljem teiselt kummikettalt sünkroonides põhikettal kogemata kustutanud. Veel leidus peamiselt kummikettalt analoogfotode kaustast (mis on värske) neli fotot ämma juubelilt 2000, mis ei olnud kunagi fotoarhiivis olnudki, sest failinimi oli liiga pikk (seal olid loetletud kõigi pildilolijate nimed).
Nii et see jookseb pühapäeva hommikuni uuele väikekettale, siis kunagi kopin selle teisele väikekettale, siis ostan uue suure arhiiviketta (üks superlennuk on silmapiiril), siis kopin kõik sinna, siis käivitan vana 2007–2011 suure ketta ja vaatan, mis seal on, siis võtan välja suure varuketta, kus on fotoarhiiv seisuga 31.12.2014, siis kopin sealt aastad 2006–2014 (aastad 2001–2005 olin jõudnud juba kontrollida 2011. a varukoopiast), siis käin kaust-kaustalt läbi fotoarhiiviga, uuendan failide metaandmeid (metaandmed on peale arhiivi enda (jpeg- ja tiff-failidel failis endas, cr2-failidel eraldi xmp-failis) ka kataloogifailis, millega on kõik korras). Siis teine lennuk ja sellele koopia esimesest.
16.6.17
R, 3705. päev: reede
Hommikul kursuse asju (hakkab lõppema).
Läpakast väljuv õhk on 50 °C, aga töötab.
Olin arvanud, et digifotode arhiivist on hävinud aastate 2012–2016 toorfailid ja metaandmete failid. Täna hommikul meenub, kuidas üksaasta jõulude ajal, kui ehitasin Tartu toomkiriku võlvide maketti, varundasin kogu fotoarhiivi (mis kestab mitu päeva järjest). Enne ei olnud ma julgenud vaadata, mis kuupäev on suure varuketta juures sildil (et äkki aastast 2013), aga on 31.12.2014. Seega on häving mitte 5½ a tooret, vaid 1½ a, kolm ja pool korda vähem! (Alles on näitamisvalmis pildid, küll teises vormingus ja mõnikord teiste failinimedega, ja arhiivi kataloog (pisipildid ja metaandmed).)
Lahkus ei jää karistamata: õhtul, kui inimesed juba kodu poole minemas, küsitakse, kas võtaksin tõlkida tüki, mida muidu peaksin toimetama (vrd sarnane kogemus paar nädalat tagasi), tööpäeva lõpuks; vaatan töökalendrisse ja nõustun. Varsti tulebki see mulle ja näen, et tööpäeva lõpp on rohkem aeg, mil klient peab saama valmis tõlke, minu tähtajaks on pandud keskpäev. Ühes sellega meenub, et mul on hommikul hambaarst (selle sekretär helistab eelmine tööpäev ja tuletab meelde), nii et ma ei saa tulla kangelastegusid sooritama ka vara hommikul; seega teen kohe täna. Kaks tundi teen, aga valmis saan.
Läpakast väljuv õhk on 50 °C, aga töötab.
Olin arvanud, et digifotode arhiivist on hävinud aastate 2012–2016 toorfailid ja metaandmete failid. Täna hommikul meenub, kuidas üksaasta jõulude ajal, kui ehitasin Tartu toomkiriku võlvide maketti, varundasin kogu fotoarhiivi (mis kestab mitu päeva järjest). Enne ei olnud ma julgenud vaadata, mis kuupäev on suure varuketta juures sildil (et äkki aastast 2013), aga on 31.12.2014. Seega on häving mitte 5½ a tooret, vaid 1½ a, kolm ja pool korda vähem! (Alles on näitamisvalmis pildid, küll teises vormingus ja mõnikord teiste failinimedega, ja arhiivi kataloog (pisipildid ja metaandmed).)
Lahkus ei jää karistamata: õhtul, kui inimesed juba kodu poole minemas, küsitakse, kas võtaksin tõlkida tüki, mida muidu peaksin toimetama (vrd sarnane kogemus paar nädalat tagasi), tööpäeva lõpuks; vaatan töökalendrisse ja nõustun. Varsti tulebki see mulle ja näen, et tööpäeva lõpp on rohkem aeg, mil klient peab saama valmis tõlke, minu tähtajaks on pandud keskpäev. Ühes sellega meenub, et mul on hommikul hambaarst (selle sekretär helistab eelmine tööpäev ja tuletab meelde), nii et ma ei saa tulla kangelastegusid sooritama ka vara hommikul; seega teen kohe täna. Kaks tundi teen, aga valmis saan.
15.6.17
N, 3704. päev: mitteäike ja kulm
Hommikul poest kaks väikest 1 TB ketast (just vajalikku marki ja suurust on alla hinnatud). Lõuna ajal hakkan paigaldama; ega.
Hirmsad äikesepilved, sadu ja välgunoolte paks pilv kaardil muudkui lähenevad, aga töölt paar km SW pilved lahknevad ja kõik on kuiv edasi.
Õhtul algab vanalt „kummikettalt” kopimine ja optimeerimine (samu asju on kahes kohas); meeldiva üllatusena leiduvad koolitööde just need aastakäigud, mida pidin kadunuks (saabunud ja hinnatud failid ise; nende sisu ja kõik õppematerjal on väärtuslikum kraam, seda vean alati kaasas). Kummikettal on ka kogu heliarhiiv (muu kui muusika), kena väike, ainult 45 GB.
Kulm ajakirjas: vallavalitsuse teatajas on välismaalaste kohalikele valimistele moosimise üritusest foto, olen veidi nähtav.
Hirmsad äikesepilved, sadu ja välgunoolte paks pilv kaardil muudkui lähenevad, aga töölt paar km SW pilved lahknevad ja kõik on kuiv edasi.
Õhtul algab vanalt „kummikettalt” kopimine ja optimeerimine (samu asju on kahes kohas); meeldiva üllatusena leiduvad koolitööde just need aastakäigud, mida pidin kadunuks (saabunud ja hinnatud failid ise; nende sisu ja kõik õppematerjal on väärtuslikum kraam, seda vean alati kaasas). Kummikettal on ka kogu heliarhiiv (muu kui muusika), kena väike, ainult 45 GB.
Kulm ajakirjas: vallavalitsuse teatajas on välismaalaste kohalikele valimistele moosimise üritusest foto, olen veidi nähtav.
14.6.17
K, 3703. päev: kõige tähtsam on nimi
Ma ei ole eelmise esmaspäeva matka pilte veel teinud, sest ükspäe mõistsin, et pildid istuvad praegu väikesel (500 GB) reisi-kõvakettal. Aga ka see on vana ja ei või teada, kui kaua see veel kestab, näiteks kaks USB-juhet on juba üle elanud, aga kui kaua veel. Tuleb hankida uus (veel parem kaks) ja kopida vanalt kõik sinna ja alles siis saab hakata pilte ilmutama. Siis võib tasahilju hakata taastama ka suurt arhiivi, järgmisel nädalal peaks teada saama, kas vanalt kettalt saab midagi kätte.
Aga kõige tähtsam on panna uutele ketastele nimed (segimineku vältimiseks). Huginn ja Muninn väikestele, Líf ja Lífþrasir suurtele, vanale varukettale Urðarbrunnr näiteks.
Aga kõige tähtsam on panna uutele ketastele nimed (segimineku vältimiseks). Huginn ja Muninn väikestele, Líf ja Lífþrasir suurtele, vanale varukettale Urðarbrunnr näiteks.
13.6.17
T, 3702. päev: teater
Raketirühmas saab teada, et esimene asi, mis ISSi saabujaid tervitab, on lehk, mis koosneb higi, pussu, läppunud õhu ja kuuma elektroonika haisust. Eile kirjutas keegi, kuidas käis kuskil kosmoseüritusel ja juhtus kempsus lähedalt nägema Mike Collinsit. Ja siis selgus ükspäev ka Wernher von Brauni ühe elulooraamatu arvustuse kommentaari vastust kommenteerides (arvustuses oli mainitud, et raketile pandi nimeks V-2 kohe varsti (soon after) Peenemündesse kolimist 1937 – ma ei leia praegu seda arvustust üles), et A4 sai propagandanimeks V-2 alles 8.11.1944. Raamatus „Raketenspuren” on koopia ajalehe V.Beobachter 9.11.1944 esiküljest, kus on nimi V-2 esimest korda ajalehe pealkirjas (esimene avalik raketirünnak Londonile). „Raketenspuren” märgib, et W.v.B oli asjast nördinud ja kurb, sest oli lootnud, et enne saab sõda otsa kui rakett valmis.
* * *
Kirjandustund, olen enne algust kohal. 20 min pärast tuleb ka õps. Lõpeb hispaania subtiitritega prantsuskeelne film Stefan Zweigist; keegi ei mäleta, kuhu eelmine kord järg jäi (õps vaadanud kodus lõpuni, ei mäleta).
Jälle jõuame välja Ida-Saksa muinasbändideni (1978, 1982); jubedad soengud, jube rõivastus. 1980. aastate lõpus kepsles Eesti poppskeenel õige mitu isandat, kes olid neist šnitti võtnud, eriti ühes Tartu bändis.
Kl 19.00 tund lõpeb; kl 19.15 oli õps pakkunud teatrieelset kohtumist teatrilähedases kõrtsis. Ütleb tunni lõppedes, et peab minema tingimata kodust läbi, ta ei saa eksamiküsimusi autosse jätta, näeme poole tunni pärast. Koolist kõrtsu minek kestab Google Mapsi usinal juhatamisel pool tundi (jaamas busside vahel üks minut, inimesed imestavad; ega ma ütle, et tegelikult pidanuks olema 5, aga esimene buss hilines 4). 19.10 kooli bussipeatuses, 19.25 kõrtsus. Veinid ette ja sisse. Õpetaja tuleb kl 19.35. Viies teatrikülastaja tuleb 19.40, kl 19.50 hakatakse maksma. Kl 19.52 lahkutakse, õpsi juhatusel mitte kõige otsemat teed pidi, kl 19.58 teatris. Kõigi üllatuseks on piletid kassas ootamas (õps, kes piletid tellis, ütles, et sai küll kinnituse, et piletid broneeritud, aga mitte vastust, kuidas kätte saab, ega arvet ega midagi, telefoniga olnud teatri kassat võimatu kätte saada jne).
Teater kompaktne, koosneb saalist (eesmine osa on lava, tagumine juhtpult, vahepeal on neli kõrgenevat rida toole) ja eesruumist (baarilett/kassa, selle taga kempsud). Kõik, ooteruumi ei ole, inimesed ootavad tänaval. Kohanäitaja juhatab meid vabadele kohtadele, kolm meist satub kolmandasse ritta, mina üsna keskele. Tüki algus on sujuv, sest selgub, et inimene, kes käib saalis ridade vahel ringi ja palub publikul korjata saali põrandalt paberilehti ja anda talle, on üks näitlejaist.
Poliitiline jant; kaht näitlejat olen näinud sügisel samuti poliitilises jandis (kus oli aga näitlejaid rohkem ja saal suurem; ühega – keda tundi retsensiooni kaasavõtnu oli kiitnud riigi parimaks näitlejaks – silmside missugune), kolmandat kaks aastat tagasi meeldejäävas rollis Godot’ tükis (Lucky).
Kui kummardamiseks läheb, tõuseb kummardama ka esirea nurgas istunud härrasmees (täna oli viimane etendus), kas lavastaja või autor; väike pildiotsing selgitab pärast, et autor.
* * *
Kirjandustund, olen enne algust kohal. 20 min pärast tuleb ka õps. Lõpeb hispaania subtiitritega prantsuskeelne film Stefan Zweigist; keegi ei mäleta, kuhu eelmine kord järg jäi (õps vaadanud kodus lõpuni, ei mäleta).
Jälle jõuame välja Ida-Saksa muinasbändideni (1978, 1982); jubedad soengud, jube rõivastus. 1980. aastate lõpus kepsles Eesti poppskeenel õige mitu isandat, kes olid neist šnitti võtnud, eriti ühes Tartu bändis.
Kl 19.00 tund lõpeb; kl 19.15 oli õps pakkunud teatrieelset kohtumist teatrilähedases kõrtsis. Ütleb tunni lõppedes, et peab minema tingimata kodust läbi, ta ei saa eksamiküsimusi autosse jätta, näeme poole tunni pärast. Koolist kõrtsu minek kestab Google Mapsi usinal juhatamisel pool tundi (jaamas busside vahel üks minut, inimesed imestavad; ega ma ütle, et tegelikult pidanuks olema 5, aga esimene buss hilines 4). 19.10 kooli bussipeatuses, 19.25 kõrtsus. Veinid ette ja sisse. Õpetaja tuleb kl 19.35. Viies teatrikülastaja tuleb 19.40, kl 19.50 hakatakse maksma. Kl 19.52 lahkutakse, õpsi juhatusel mitte kõige otsemat teed pidi, kl 19.58 teatris. Kõigi üllatuseks on piletid kassas ootamas (õps, kes piletid tellis, ütles, et sai küll kinnituse, et piletid broneeritud, aga mitte vastust, kuidas kätte saab, ega arvet ega midagi, telefoniga olnud teatri kassat võimatu kätte saada jne).
Teater kompaktne, koosneb saalist (eesmine osa on lava, tagumine juhtpult, vahepeal on neli kõrgenevat rida toole) ja eesruumist (baarilett/kassa, selle taga kempsud). Kõik, ooteruumi ei ole, inimesed ootavad tänaval. Kohanäitaja juhatab meid vabadele kohtadele, kolm meist satub kolmandasse ritta, mina üsna keskele. Tüki algus on sujuv, sest selgub, et inimene, kes käib saalis ridade vahel ringi ja palub publikul korjata saali põrandalt paberilehti ja anda talle, on üks näitlejaist.
Poliitiline jant; kaht näitlejat olen näinud sügisel samuti poliitilises jandis (kus oli aga näitlejaid rohkem ja saal suurem; ühega – keda tundi retsensiooni kaasavõtnu oli kiitnud riigi parimaks näitlejaks – silmside missugune), kolmandat kaks aastat tagasi meeldejäävas rollis Godot’ tükis (Lucky).
Kui kummardamiseks läheb, tõuseb kummardama ka esirea nurgas istunud härrasmees (täna oli viimane etendus), kas lavastaja või autor; väike pildiotsing selgitab pärast, et autor.
12.6.17
E, 3701. päev: esmaspäev
Lõunaks kohviku eest jäätis, õhtul keeletund.
11.6.17
10.6.17
L, 3699. päev: lennukõrguse maailmarekord
Raketirühmas on huvitav arutelu: mitu fotot on olemas Apollo 13 lõhkenud* teenindusmoodulist? Algul (poe kassasabas) arvan 5–10, keegi pakub 1 või 2, aga kodus selgub (AS13 kaubanduslikust fotokogust loendades), et hoopis 68. Muidu on teema populaarsus selline, et filmi kohta öeldakse lühidalt the movie (ja kes raamatut lugenud ei ole, arvab seniajani, et see on peaaegu dokumentaalne, ja imestab, et mis Hollywoodi leiutised).
Kuivõrd lennukõrgus on lennu kõrgus maapinnast, on Apollo 13 Kuu-tagune läbilend (Texase** kellaaja järgi 14. IV 1970, UTC järgi oldi täpselt Kuu taga 21 minutit üle kesköö, seega 15. IV 1970) seniajani kõrgeim mehitatud lend ajaloos: muudel Kuu-lendudel jäädi Kuu ümber orbiidile, läbilend oli veidi kõrgemalt; Kuu orbiit ümber Maa on veidi elliptiline nagu orbiidid ikka ja Kuu juhtus siis olema Maast veidi kaugemal kui muudel Apollo lendudel. Kokku 400 171 km.
* Kuigi lugematud allikad nimetavad seda plahvatuseks, oli see pigem lõhkikärisemine, ilma väga suure pauguta.
** Juhtimiskeskus oli Texases Austinis, kellaaega ja kuupäevi arvestati selle järgi.
Kuivõrd lennukõrgus on lennu kõrgus maapinnast, on Apollo 13 Kuu-tagune läbilend (Texase** kellaaja järgi 14. IV 1970, UTC järgi oldi täpselt Kuu taga 21 minutit üle kesköö, seega 15. IV 1970) seniajani kõrgeim mehitatud lend ajaloos: muudel Kuu-lendudel jäädi Kuu ümber orbiidile, läbilend oli veidi kõrgemalt; Kuu orbiit ümber Maa on veidi elliptiline nagu orbiidid ikka ja Kuu juhtus siis olema Maast veidi kaugemal kui muudel Apollo lendudel. Kokku 400 171 km.
* Kuigi lugematud allikad nimetavad seda plahvatuseks, oli see pigem lõhkikärisemine, ilma väga suure pauguta.
** Juhtimiskeskus oli Texases Austinis, kellaaega ja kuupäevi arvestati selle järgi.
9.6.17
R, 3698. päev: juhmus
Hambaarsti juures. Koolivaheaja tõttu on hommikune buss suhteliselt tühi ja ma ei pea jaamas ümber istuma ega minema jaamast jala, seega olen ligi 20 minutit varem kohal ja muusikaajaloo I kd saab peaaegu läbi. Hambaarst on sedapuhku rõõmsam kui esimene kord (vbl on esialgne ärahirmutamine tal kaval võte, nagu mul muruniidukiga). Uus hambaarst on hoolikas, mu arust nagu midagi suurt täna ei tehta, aga valuvaigistit paneb ja pool suud on pärast mitu tundi tuim. Protseduuri lõpus jääb aega viis minutit üle, mil ta selgitab võimalikke variante, et ma nende peale mõtleks. E käib sama hambaarsti juures ja on täheldanud, et isegi Eestis heaks hambaarstiks peetu tööd on uus hambaarst ümber teinud; mina seepeale, et aga aega on ju ka palju edasi läinud, teadus ja tehnika areneb. Igatahes varem keegi hambaarst otse öelnud ei ole, et teie probleem on ka minu probleem, või üleüldse kummutanud suhtumist, et arsti juurde minnakse alles siis, kui häda käes (mis suhtumist tean hästi esivanematelt, haige oldi alles siis, kui ei suudetud jalul seista). Ja suhtumist, et teatud eas hakkavad hambad ise ära tulema, ka nagu ei ole, vähemalt mitte veel meie vanuses.
* * *
Tuntud „kommunikatsiooni”-spetsialist väidab ajalehes, mis kõike rõõmuga ära trükib, et parim „kommunikatsioon” toimuvat ainult emakeeles. Seejuures märkamata, et ta ei tea, mis see „kommunikatsioon” emakeeles on: suhtlus, side, ühendus, juhe, toru? — Muidugi eskaleerub FB-kommentaarisabas arutelu kiiresti (sest kui 23 inimest takka kiidab ja 1 äkki teisiti arvab, teevad ju kõik korraga Matrossovit – yes, we are all individuals), tõestades muu hulgas asja, mida olin kahtlustanud ammu: Eesti üldsuse seas on arusaamine maailma etoloogia tasemest kuskil 1930. aastate algul, igatahes enne Konrad Lorenzit. Seda kõik selle tõttu, et etoloogiaks peetakse ajast ja arust loomalugude jutustamist ning korrutatakse edasi ligi neli sajandit vanu René Descartes’i ebatõdesid; mõni ime, et inimestel ei ole reaalsest maailmast adekvaatset ettekujutust ning igasugune soolapuhumine, semiootika ja nõiausk nii paksult vohab.
* * *
Tuntud „kommunikatsiooni”-spetsialist väidab ajalehes, mis kõike rõõmuga ära trükib, et parim „kommunikatsioon” toimuvat ainult emakeeles. Seejuures märkamata, et ta ei tea, mis see „kommunikatsioon” emakeeles on: suhtlus, side, ühendus, juhe, toru? — Muidugi eskaleerub FB-kommentaarisabas arutelu kiiresti (sest kui 23 inimest takka kiidab ja 1 äkki teisiti arvab, teevad ju kõik korraga Matrossovit – yes, we are all individuals), tõestades muu hulgas asja, mida olin kahtlustanud ammu: Eesti üldsuse seas on arusaamine maailma etoloogia tasemest kuskil 1930. aastate algul, igatahes enne Konrad Lorenzit. Seda kõik selle tõttu, et etoloogiaks peetakse ajast ja arust loomalugude jutustamist ning korrutatakse edasi ligi neli sajandit vanu René Descartes’i ebatõdesid; mõni ime, et inimestel ei ole reaalsest maailmast adekvaatset ettekujutust ning igasugune soolapuhumine, semiootika ja nõiausk nii paksult vohab.
8.6.17
N, 3697. päev: suvised hädad
Hommikul loomaarst.
Kaugel pärastlõunal kohvituppa minnes taban väljujat peaaegu uksega; see on juhuslikult minu üle-eelmine toanaaber (2013–2014), kellel on kolmapäeva pärastlõunal meie õppeklassis keelekursus.
Arutelu, kumma lõi jumal enne, kas kõrvallaused või käsu Merge Segments. (Sobek vast, „kes ta röövib meelsasti”, „kelle hambad on vahedad”.)
Nii kui tule ära teen ja pikali heidan, avastan endalt värskelt minusse kaevunud puugiraisa, õnneks suurema kondiväänamiseta nähtavas ja suhteliselt tundetus kehapiirkonnas. Viimaseid tükke temast saab ära taskulambi valgel (vannitoas on selliseks protseduuriks muidu liiga pime) ja ainult parimate pintsettidega urgitsedes (Leatherman Style PS). Oletan esialgu puugiallikaks diivani, kus käib meie äraolekul Št püherdamas, ja pärastpoole selle, et Šp lohutamiseks istusin vahepeal põrandal koerapadjal. Kui olen viinud kõik rõivad pesumasinasse ning end üle pihustanud putuka- ja puugipeletiga (matkapoest, troopiline, peletab sääski 8 h ja puuke 2½ h, mitte kasutada lahtise leegi ja rasedate lähedal), leban voodis muidugi täiesti ärkvel.
Kaugel pärastlõunal kohvituppa minnes taban väljujat peaaegu uksega; see on juhuslikult minu üle-eelmine toanaaber (2013–2014), kellel on kolmapäeva pärastlõunal meie õppeklassis keelekursus.
Arutelu, kumma lõi jumal enne, kas kõrvallaused või käsu Merge Segments. (Sobek vast, „kes ta röövib meelsasti”, „kelle hambad on vahedad”.)
Nii kui tule ära teen ja pikali heidan, avastan endalt värskelt minusse kaevunud puugiraisa, õnneks suurema kondiväänamiseta nähtavas ja suhteliselt tundetus kehapiirkonnas. Viimaseid tükke temast saab ära taskulambi valgel (vannitoas on selliseks protseduuriks muidu liiga pime) ja ainult parimate pintsettidega urgitsedes (Leatherman Style PS). Oletan esialgu puugiallikaks diivani, kus käib meie äraolekul Št püherdamas, ja pärastpoole selle, et Šp lohutamiseks istusin vahepeal põrandal koerapadjal. Kui olen viinud kõik rõivad pesumasinasse ning end üle pihustanud putuka- ja puugipeletiga (matkapoest, troopiline, peletab sääski 8 h ja puuke 2½ h, mitte kasutada lahtise leegi ja rasedate lähedal), leban voodis muidugi täiesti ärkvel.
7.6.17
6.6.17
T, 3695. päev: kuum läbi
Töö-toanaaber on käinud nädalavahetusel Londonis, ärganud pühapäeval selle peale, kui paanikas ema helistas.
Ilm on külm, haaran selga jope! (Muidugi mitte nende seast, mis ripuvad esikunagis, vaid esimene ettejuhtuv kapist.)
Arvuti töötab jahedaga paremini, teibin ventilaatori juurde termopaari.
Ilm on külm, haaran selga jope! (Muidugi mitte nende seast, mis ripuvad esikunagis, vaid esimene ettejuhtuv kapist.)
Arvuti töötab jahedaga paremini, teibin ventilaatori juurde termopaari.
5.6.17
E, 3694. päev: usupüha
Matk, mis pidi olema 5 km ja tund, siis 5 km ja 2 h, lõpuks oli ligi 9 km ja 3 h. Peamine vaatamisväärsus oli ära esimese 2 km peal. Kaart ei ulatunud matka alguseni, mis Mavericki järgi oli teises riigis.
On üsna kuum, matkajaid on üsna palju. Pärast grill.
Teel kohatud elektrijaama kohta näib, et hästi ei kujutata ette, mida see teeb. Sama võimsuse jaoks peaks siin laiuskraadil püstitama 38 km² (kolmkümmend kaheksa ruutkilomeetrit) päikesepaneele (pluss varuelektrijaama, mis töötaks öösel), kusjuures kummastki vaatekohast laiub vaatena ainult 9 km². Mõõtühikus Rocketdyne F-1 väljendatuna on selle elektrijaama võimsus ligikaudu 1 F-1, muidugi selle erinevusega, et F-1 töötas ainult mõne minuti ja Saturn V esimese astme küljes oli mootoreid F-1 viis. Mul on dosimeeter kaasas, on rahulik 1 banaan tunnis (0,1 µSv/h – maailma keskmine on 0,27 µSv/h), ainult kaks korda värahtab üle 3.
Silmapiiril paistab kolm küngast; oletan keskmise sopkataoliseks nupuks lõunaosariikides, peilin kompassilt paari kraadi täpsusega asimuudi, hiljem otsin Sun Surveyoriga, kuhu see magnetasimuut viib. Ei ole see sopkataoline (mis on jalamilt 100 m; selle asimuut oleks 7° põhja poole, aga kompassi mõõteviga on nii 1°…2°), vaid pisut madalam linnamägi veiid lähemal, mille asimuut erineb mõõdetust 1½°.
Õhtul kobistab uksele hullnaaber, tahab mingit kappi tõstma.
On üsna kuum, matkajaid on üsna palju. Pärast grill.
Teel kohatud elektrijaama kohta näib, et hästi ei kujutata ette, mida see teeb. Sama võimsuse jaoks peaks siin laiuskraadil püstitama 38 km² (kolmkümmend kaheksa ruutkilomeetrit) päikesepaneele (pluss varuelektrijaama, mis töötaks öösel), kusjuures kummastki vaatekohast laiub vaatena ainult 9 km². Mõõtühikus Rocketdyne F-1 väljendatuna on selle elektrijaama võimsus ligikaudu 1 F-1, muidugi selle erinevusega, et F-1 töötas ainult mõne minuti ja Saturn V esimese astme küljes oli mootoreid F-1 viis. Mul on dosimeeter kaasas, on rahulik 1 banaan tunnis (0,1 µSv/h – maailma keskmine on 0,27 µSv/h), ainult kaks korda värahtab üle 3.
Silmapiiril paistab kolm küngast; oletan keskmise sopkataoliseks nupuks lõunaosariikides, peilin kompassilt paari kraadi täpsusega asimuudi, hiljem otsin Sun Surveyoriga, kuhu see magnetasimuut viib. Ei ole see sopkataoline (mis on jalamilt 100 m; selle asimuut oleks 7° põhja poole, aga kompassi mõõteviga on nii 1°…2°), vaid pisut madalam linnamägi veiid lähemal, mille asimuut erineb mõõdetust 1½°.
Õhtul kobistab uksele hullnaaber, tahab mingit kappi tõstma.
4.6.17
3.6.17
2.6.17
R, 3691. päev: välk ja pauk
Äike, peaaegu laenan töötoanaabrile varuvihmavarju. Ise lähen lõunale pisut hiljem, kui äike on juba läbi. Astronaudi tänava juures majal on äike löönud korstna katki. Kui koju lähen, on kivid veel laiali mööda katust ja garaažiesist ja kohal on kaks tuletõrjeautot; kui naasen, on autod kadunud, ees lindid ja lintide taga vahtimas kaks vanameest, käsi silme kohal varjuks.
Hommikul läpakas hangus, 20 minutit ei teinud midagi, jätsin tööle, et äkki on lõunaks edenenud kuhugi. Ei ole. Raske südamega teen reseti, läheb käima, lülitan äikseohu pärast välja. Leian ventilaatoraluse ja arvuti vahelt armsa vana kadunud pliiatsi!
Arvutiparandus teeb hinnapakkumise, mis on üsna krõbe (rohkem kui kaks väga peent uut HDD-d), aga rõhutab, et nad võtavad raha ainult siis, kui operatsioon õnnestub. Failide päästmise tõenäosuseks on märgitud „keskmine” ja rikkeks „mehaaniline”.
Päeva kõva vihma tulemusel on jõgi muutunud pruuniks ja tulnud üle kallaste, päeval ka karjamaa.
Hommikul läpakas hangus, 20 minutit ei teinud midagi, jätsin tööle, et äkki on lõunaks edenenud kuhugi. Ei ole. Raske südamega teen reseti, läheb käima, lülitan äikseohu pärast välja. Leian ventilaatoraluse ja arvuti vahelt armsa vana kadunud pliiatsi!
Arvutiparandus teeb hinnapakkumise, mis on üsna krõbe (rohkem kui kaks väga peent uut HDD-d), aga rõhutab, et nad võtavad raha ainult siis, kui operatsioon õnnestub. Failide päästmise tõenäosuseks on märgitud „keskmine” ja rikkeks „mehaaniline”.
Päeva kõva vihma tulemusel on jõgi muutunud pruuniks ja tulnud üle kallaste, päeval ka karjamaa.
1.6.17
N, 3690. päev: ettekanne
Keeletunnis on vaja teha ettekanne mis tahes teemal. Mu ettekanne on arvutiasjanduse ootamatu ärakukkumise tõttu paberil (A3) nagu vanasti. Kuigi korraks sobran ka pliiatsikarbis (kus sees on lahtise sinise tindi ja musta tuši pott), maalin pealkirja 3,8 mm laisulepeaga, kaunis punases antiikvas (link), edasi kirjutan 1–3 mm vildikaga (ja mida edasi, seda väiksemaks kiri läheb, sest kõik peab mahtuma samale paberile).
Teemaks on A. kreisi ja siinkandi linnustiku võrdlus. Nädalavahetusel käisin läbi kummagi loetleva linnuraamatu ning märkisin välja ühiste liikide haudepaaride arvu. Siinkandi andmed on täpsed ja värsked, kogutud 2013–2015, Eesti andmed on iidsed – võetud „Eesti linnuatlasest”, mis ilmus umbes 1993 ja koondas eelmise paari aastakümne loendustulemusi – aga viimase poolsajandi jooksul on maastik ja loodustingimused kõvasti muutunud, nii et ikka ja jälle pean märkima, et tulemused võivad tegelikult olla teistsugused, sest Eesti andmed on kole vanad. Teen väikesi avastusi, nagu et kuigi on liike, mida ühes pesitseb tuhatkond korda rohkem kui teises, on sagedaim liik ometi sama (metsvint!) ning lähedased mittekattuvad liigid (must- ja hallvares, ööbik ja lääneööbik) on umbes sama sagedad.
Mul on kaasas ka pildiraamatuid, kaks sarja „Roheline Eesti” riiulis olnud linnuraamatut (röövlinnud ja lindude ränne), siinkandi linnuraamat (milles on lõbu, et kuigi linnunimetused on ladina ja kolmes kohalikus keeles, on liigiregistrid ainult ladina ja ühes kohalikus keeles) ning siinkandi metsloomade fotoalbum „Meie salajased naabrid”. Moraal: enne raamatu näitamist lehitsege see kodus ikka läbi! Nimelt küsib rootslane, kas selles on ainult siinkandi loomad. Mina: „Arvatavasti.” — Tema (suuri silmi): näitab raamatust põtra. Siis karu. Siis hunti. Hundi kohal arvab õpetaja, et Saksamaal peaks kuskil mõni karu olema. Ja hunt on nüüd kindlasti olemas ka siinkandis.
Teemaks on A. kreisi ja siinkandi linnustiku võrdlus. Nädalavahetusel käisin läbi kummagi loetleva linnuraamatu ning märkisin välja ühiste liikide haudepaaride arvu. Siinkandi andmed on täpsed ja värsked, kogutud 2013–2015, Eesti andmed on iidsed – võetud „Eesti linnuatlasest”, mis ilmus umbes 1993 ja koondas eelmise paari aastakümne loendustulemusi – aga viimase poolsajandi jooksul on maastik ja loodustingimused kõvasti muutunud, nii et ikka ja jälle pean märkima, et tulemused võivad tegelikult olla teistsugused, sest Eesti andmed on kole vanad. Teen väikesi avastusi, nagu et kuigi on liike, mida ühes pesitseb tuhatkond korda rohkem kui teises, on sagedaim liik ometi sama (metsvint!) ning lähedased mittekattuvad liigid (must- ja hallvares, ööbik ja lääneööbik) on umbes sama sagedad.
Mul on kaasas ka pildiraamatuid, kaks sarja „Roheline Eesti” riiulis olnud linnuraamatut (röövlinnud ja lindude ränne), siinkandi linnuraamat (milles on lõbu, et kuigi linnunimetused on ladina ja kolmes kohalikus keeles, on liigiregistrid ainult ladina ja ühes kohalikus keeles) ning siinkandi metsloomade fotoalbum „Meie salajased naabrid”. Moraal: enne raamatu näitamist lehitsege see kodus ikka läbi! Nimelt küsib rootslane, kas selles on ainult siinkandi loomad. Mina: „Arvatavasti.” — Tema (suuri silmi): näitab raamatust põtra. Siis karu. Siis hunti. Hundi kohal arvab õpetaja, et Saksamaal peaks kuskil mõni karu olema. Ja hunt on nüüd kindlasti olemas ka siinkandis.
Subscribe to:
Posts (Atom)
