Loen, käin leivapoes, vahepeal proovin eilseid sulgi. Teine katse kirjutada Copperplate’i; nähtavasti raamatust õppimise peale seda omandada ei saa. Vaja on tähekujude, käe liikumise, sulerõhu, sule ja paberi õiget kombinatsiooni. Aga itaalia kaldkirjaga (cancelleresca corsiva) läheb paremini. Harjutusmärkmikku tuleb palju tušiplekke. Pärast saan teada, et uusi sulgi peab enne kasutamist loputama atsetoonis ja süljega sisse määrima ning Copperplate vajab siledat paberit (märkmikus on akvarellipaber, millele on lahe kirjutada täitesulepea ja tindiga, krabiseb vahvalt).
Saan läbi Hella Wuolijoe mälestusraamatu „Koolitüdrukuna Tartus” (LR 1986 49/50) ja selle järelsõnast kahjuks ka selle, et tõlge on Loomingu Raamatukogu numbrisse mahtumiseks üle kahe korra lühendatud, jättes välja intiimsed ja olmeajaloolised seigad. Jah, kolmkümmend aastat tagasi ei huvitanud olmeajalugu Eestis mitte kedagi. Kuigi raamatust saab teada, et a) Hella Wuolijoe, st Ella Murriku ristiisa oli Ado Grenzstein ja b) üksvahe elasid õed Murrikud Tartus õppides Postimehe abitoimetaja Jaaksoni majas, kus üks kahest muust üürilisest oli Juhan Liiv, kes kirjutas õdedele (17 ja 15 a) pikki kirju (keskmiselt kaks tk päevas), mille toppis ukse alt sisse, ja üksvahe jalutas nende akna all päevas mitu tundi. Liivi kirjad ja luuletused, millest Tuglas ei teadnud Liivi elulugu koostades midagi, jäänud noorema õe kätte, kes kolis elama Inglismaale, läksid hiljem kaduma.
„Reise in die Goethezeit” jõuab jookideni. Üldiselt jõi peenem rahvas veini ja vett ning lihtsam rahvas õlut ja vett. Saab teada, et Schilleri 1802. aasta majandusplaanis õlut üldse ei olnud, veini oli kavas osta 6 ämbrit (Eimer) à 24 riigitaalrit; Eimer oli veini mahuühik, 64 kvarti, 1 kvart veini oli Berliinis 1,15 liitrit. Seega kavatses Schiller 1802 jooksul tarvitada veini 442 liitrit ehk 1,2 liitrit päevas; see on ligikaudu sama kui Goethe patograafia täheldus, et Goethe jõi veini keskmiselt 2 pudelit päevas (kui veinipudel on u ¾ l), mis tollal oli täiesti normaalne. Olemas on ka Schilleri majanduskulude kokkuvõtted, millest ühe järgi läks tal 1802 „veini ja õlle” peale 125 taalrit ning teise järgi 135 taalrit. (Siit annab muide arvutada liitri hinna – 0,326 taalrit – ja arvutada sellel veinipariteedil hinnad ümber tänapäevasteks. Saksamaa keskmine lauaveini hind on teada – 2018. aastal 4 € / ¾ l pudel – ja saab ligikaudu, et 1 taaler oli u 16,4 €. Nõnda on näiteks 1780. aastate tudengi õppe- ja elamiskulud Göttingenis (400 Rthl./a) praeguses rahas 6500 €, aga hindade liigendus on vahepeal tugevalt muutunud, nt see oli sel ajal Hasselfelde kooli rektori neli aastapalka.)
Schubert ei joonud veini üldse, ainult õlut.
Ja veel saab teada, et Goethe-aegne kohv oli praegusest kangem ja kohvile oli kodumaiseid alternatiive (kohvi imporditi peamiselt Haiitilt ja sõdade tõttu oli seda vahepeal keerukas saada). Neid oli üle kahekümne, kuigi nt kartulikohvi maitse olnud nii õudne, et tehases segati sellesse salaja kolmandik päris kohvi juurde.
Aga just sellist kodumaist aseainet otsides leiti suhkrupeet: varem imporditi roosuhkrut, mis omakorda toetas orjakaubandust; avastati, et suhkrupeedist saab samasugust suhkrut (alles hiljem leiti, et keemiliselt vahet ei ole), suhkrupeedi suhkrusisaldus oli algul 3%, hiljem aretuse tulemusel 8% (praegu 20%).
30.9.18
29.9.18
L, 4142. päev: poes
Jaama postkontori kaudu Ilusas Tähekeses matkatarvete poelt sünnipäevaks saadud kinkekaarti laiaks löömas. Teen aega parajaks kirjatarvete poes, kuhu on ilmunud kalligraafia riiul, kus on isegi sulgi. Peale sulgede ka kirjanäidiste mapp.
Õhtul krevette söömas.
Õhtul krevette söömas.
28.9.18
R, 4141. päev: ooper
Vanadekodu bussipeatuses möödun n-ö kurdist vanamehest, aga teda ooperis ei näe (me ei ole teda ooperis näinud kunagi), vahest läks trammi peale ja sõitis kaks peatust filharmooniasse (aga mängukava ütleb, et 28. IX ei olnud ühtki kontserti).
Tükk peaks muusika poolest olema barokk, aga kui esinejad ja orkester tulevad lavale n-ö teatrikaltsaka riides (teatrikaltsakas on omaette mõiste, esineb ainult teatris; nende riided on alati puhtad ja nad ilmselt ei haise nagu narkokeskuse asukad, kes sageli sõidavad bussis jaama ja keskuse vahet), on esimene mõte, et aaahhh! jälle üks tänapäevaks mugandatud tükk (nagu see õudne „Trubaduur”, kust tulime poole pealt ära). Ka lavakujundus koosneb pappkastidest ja tükk on 1 h 50 min vaheajata, millest oletan, et meil tuleb vist lahkuda poole pealt. Aga siis lõpetavad laval akrobaatiliselt moderntantsinud „kaltsakad” tantsu ja selgub, et nad ei olegi tantsijad, vaid kõik on ooperi tegelased, ooperilauljad!!
Sellises lavaliikumises ei ole midagi imestada, see on Inglise lavastus. Näitlejast klassivend rääkis õpingute ajal, kuidas neil olnud väga nõudlik lavaliikumise õppejõud ja nad kõik vihanud teda, mispärast Eesti näitlejad ennast suurt ei lavaliigutagi. Aga näiteks Inglise sarjadest on näha, et Inglise teatrikoolides õpetatakse nii detailset lavaliikumist, et isegi sarjades on igal tegelasel oma kõnnak ja silmamäng ja muud väikeliigutused, mida märkab alles teisel-kolmandal vaatamisel. (Ja muidugi ei ole ka ime, et neil see on, kui nt „Midsomeri mõrvu” filmitakse iga filmi 5 nädalat ehk kokkuvõttes ainult 2½…3 minutit päevas (aastas tehti vanasti 8…9 filmi, nüüd nii 4), aga nt saksa krimikomöödiasarja „Mord mit Aussicht” tehti üle kahe korra kiiremini, 5…6 minutit päevas, aasta 13 jagu vorbiti valmis 3 kuuga).)
Piltide vahel sätivad tegelased kaste ringi, et moodustuks nagu eri ruume. Üks ruum on magamistuba, mis on nagu sahtel kastidest moodustuvas seinas. Paraku ei ole pappkast (või õigemini pappkasti ilmega kast) eriti akustiline materjal, laul kostab ainult siis, kui lauldakse otse saali.
Kas ma seda mainisin, et kaltsakarõivastes, narkarikapuutsides, kirjutes särkides, päikeseprillidega ja pööraste soengutega orkester on üks Prantsuse juhtivaid barokkorkestreid, keda juhatab ilmakuulus dirigent (kes ise mängib klavessiinil) ja kes mängivad ajaloolistel pillidel?
Peategelase hääl kannab, aga kohati on tal parditämber. See muidu suurt ei häirikski, sest osa muusikast on niikuinii tolleaegsed inglise rahvalaulud, aga teisalt tuleb meelde sarja The Fast Show sketši Country Matters Tourette’i sündroomist vaevatud rahvalaulik Jed Thomas, nii et kujutan ette, kuidas peategelasel on tokerjas lühike habe ja kaabulodu ning kuidas ta rütmi ja teksti poolest sobivates kohtades käratab laulu vahele „Arse!!!”. On väga lõbus.
27.9.18
Tagasilend
Ei võtnud kaasa suurt kaamerat, aga 4 päevaga pildistasin poole selle aasta fotodest (sh sadakond HDR-linnavaadet, sest meenus, et taskufotokaga saab objektiivi lainurkasendis täitsa kompu pildi ja sensoril ei ole tolmuplekke, mis HDR-töötluses rõhutuvad).
Kolmes arhiivis käimist asendas detektiivitöö fotodel olevate isikutega: näiteks leidus fotode ja märkmike vahelt vanaema sõbranna Veera visiitkaart, millelt sai teada perekonnanime. Tädi Veera saabus vanaema sünnipäevale mõnikord tennisereket kaenlas või rääkis, et käis hommikul meres ujumas – vanaema sünnipäev oli jaanuaris – ja nüüd selgus, et temast on artikkel koguni Eesti spordi biograafilises leksikonis.
Kavatsesin käia vähemalt viies muuseumis, mitmel kontserdil, kolmes arhiivis, vaatamas sadamas laevu, metsas – aga selle asemel käisin neljas muuseumis (neist kolmes algul ei plaaninud), kammerooperis (algul ei plaaninud) ning mereõhku sain nuusutada 20 minutit laevalael seistes ja vorsti süües.
Unustasin tuua skannimiseks juurde slaide (järg on sealmaal, et 200-slaidises karbis on kümmekond tühja kohta; ma pigem toon siia juurde paar filmitäit slaide kui viin pooliku karbi tagasi).
Puhkuse Eestis-oleku osa tagumise poole plaanid lõi segi, et olin 5 päeva maas siruli nagu kirjamark, sest mult võeti liikvoriproov. Selles protseduuris surutakse selgroolülide vahele süstlanõel, õige koha leidmiseks mitu korda; võtsin aega: 12½ min. Pärast võib liikvori vähenemisest tekkida punktsioonijärgne peavalu, mis tekib minuti jooksul istuli või seisma tõusmisest, ei allu valuvaigistitele ja kaob mõne minuti jooksul uuesti pikali heitmisest; esimestel päevadel lisandub sellele ka kaelakangus; patsiendi infolehe järgi kestab „kuni nädala”, E-l kestnud 3 päeva, mul kestab 5. Peale lamamise pidi taastumiseks ka rohkesti jooma, lolli peaga jõin esimesel lamamispäeval (päeval pärast protseduuri) liitri õunamahla, arvestamata, et see ei ole magusatest ohututest õuntest poeõunamahl, vaid koduõunamahl, mida traditsiooniliselt tehakse õuntest, mis on söömiseks liiga hapud, ja mida mu seedimine ei kannata; niisiis oli mul korraga pea-, kõhu- ja seljavalu ning sedastasin, et midagi ei aita, tuleb lihtsalt oodata, kuni kõhuvalu läheb üle. Seljavalu läks üle sellega, et edasi lamasin mitte diivanil, vaid põrandal. — Punktsiooni enda valu intensiivsust kirjeldab seik patsiendi infolehel, et käige enne protseduuri kusel, sest muidu võite teha kogemata püksi. Aga vähemalt läks see asja ette, sest tööhüpotees kinnitus ja lõpuks määrati ravi, mis loodetavasti kõrvaldab need mu va väikesed palavikud, mis on mind vaevanud ligi aasta, keskmiselt 9 päeval kuus, kolm-neli päeva, paari nädala tagant.
* * *
Ühe arhiiviga selgus, et arhivaalid peab tellima lugemissaali „vähemalt kaks tööpäeva” ette (minu minek sinnakanti selgus alles laupäeva hommikul, ärasõit teisipäeva lõunal, materjali läbimiseks on vaja vähemalt üht tööpäeva); teisest selgus, et enamik mind huvitavatest arhivaalidest „on uurija käes”; ja kolmandast, et üks eriskummalise tähisega ürik „ilmselt ei tulnud 1990 Saksamaalt tagasi”.
Seega neljandal maaslebamise päeval, kui hakkasin juba saama külitada, jätkasin rahvavalgustaja 1817. aasta käekirja dešifreerimist. Kopisin tema tähekujusid kalkale – selle peaks skannima ja panema siia üles. Väikest t-tähte kirjutas ta ligi kümmet moodi, täppe pani, kuhu juhtus, kiiruga jättis vahelt tähti, lisaks kaks sajandit vana saksa keel, gooti kiri – kus näiteks s-tähte võidi kirjutada viit moodi (silbi alguses ſ, silbi lõpus s, ß, suur S kujul, mis meenutab kreeka gammat, ja sõna sees kahe tavalise s-i asemel ligatuur, mis meenutab lisakrõnksuga suurt S-i; kus w, v, e, r ja o tuleb mõistatada konteksti järgi, sest nende ilme on peaaegu sama; kus mitu suurtähte on väga sarnased) – ja kõigele lisaks vana arsti käekiri! (Gooti kirjast oli mul kaasas Paul Ariste rotaprindivihk „Foneetilise transkriptsiooni ja gooti kirja harjutusi” (1980), aga sellest oli kasu vähe, sest gooti käekirja näidis on tegelikult selgema Sütterlini näidis ja kõik dešifreerimismispalad peale viimase on sama käekirjaga ümber kirjutatud, mitte autentne segapudru. Üldiselt aitab sama kirjutaja tähekujude tuvastamine ja tema käekirjaga harjumine.)
* * *
2013 pildistasin ümber seljatäie vanaema ja isa fotosid ja pabereid, aga ei jõudnud põhjani (ja kuigi kõik tollased reprod on märksõnastatud, ei ole pooled veel valmis töödeldud); seekord põhjani jõudsin, aga see ei olnud sama karp!! Huvitavaimaid leide:
Üksikuid fotosid [u 150] on samadest negatiividest, mis on praegu minu käes; üldiselt* on võimas kvaliteedivahe, kas foto on repro või negatiivi skann (siia tuleb näide: seatapp Lihus, u 1959). Mõnel on aastaarv (ja mitte minu käekirjaga). Isa kolmest noorukiaegsest reisist on paberfotosid ainult suusatamisest Karpaatides 1967 (selle negatiivi mul ei ole); Krimmi-reisist (juuni 1959) paberfotosid ei ole (aga mul on selle mõlemad negatiivid); parvereisist mööda Koivat (kõige varem 1963) ei ole ma näinud ühtki fotot.
* Erand: kui negatiiv ei mahu filmi läbivalgustuslambi alla, vrd laifilmi negatiivi skannid (ilma negatiivilambita) ja negatiivi reprod.
Karbis oli vanaema kaks kalendermärkmikku, üks u 1970, teine u 1982, mida kõrvutades saab rohkem ainu vanaema suurest tutvusringkonnast. Enamikus on ta sõbrad-tuttavad praeguseks surnud, eks ole, seega on suur tõenäosus leida neid andmebaasist haudi.ee (selle kaudu omakorda see, kes veel on maetud samale platsile).
Kuigi Haudi andmeil suri vanaema üks parimaid sõbrannasid Salme 2001, neli aastat pärast vanaema, aga vanaema fotode hulgas oli kolm Salme matusepilti, ühel olid Salme tütred ja väimees, ühel mu vanaema ise, täiesti kõbusas ihulises seisundis. (Paar nädalat tagasi mõistatasin, kas vanaema nimetas Salme perekonnanimeks abielu- või neiupõlvenime. Kõigepealt guugeldus „Salme Miss Nõmme 1934”. Guugel ei tea Nõmme missiajaloost midagi. Mäletasin, et ükskord 1970. aastate lõpus olime vennaga nädalavahetusel vanaema juures, käisime pühapäeval Nõmme metsas kelgutamas ja metsast läksime otse tädi Salme juurde, ta andis sooja moosivett ja telekast tuli „Neli tankisti ja koer”, see maja oli Kännu Kuke taga. Uurin Perlist selle maja 1997. a elanikud läbi: ei ühtki Salmet. Ega ka selle tütre perekonnanimega inimesi, kelle juures ta seal elas. Niisiis otsin Perlist järgmiseks läbi kõik Salme tütre perekonnanimega inimesed; ühe aadress tuleb tuttav ette ja selle järgi otsides selgub, et tädi Salme perekonnanimi oli tõesti ta abielunimi.)
See-eest lahenes saladus „isa sõbrannaga” maal: mäletasin eesnime valesti, küsisin maalt raamatukogust – sest ta töötas 1980. aastate algul paar aastat seal – aga vastus viibis; siis leidsin ühe foto tagant õige eesnime, Guugel leidis otsinguga „eesnimi + asula” plaksti! kaks kandidaati; nägu sobis ühega, ta on Haudis ja Genis sees. Vanusevahe tõttu oletan, et ta võis olla isa lapsehoidja, kui isa elas sõja ajal maal.
(Pärast fotosid töödeldes leidus 9 samasuguse ilmega ja inimestel samasuguste rõivastega peopilti, mis selgusid olevat vanaema 45. sünnipäevalt, sest kuigi toanurgas oli väike kuusk, oli seinal kalendris 31-päevane kuu, 1. kuupäev riigipüha ja nädalapäevade asend klappis 1957. aastaga (ning üks külaline oli olnud 1956. aastani Siberis). Isa negatiividest on osa veel skannimata; olen neist koostanud esialgse tabeli, mis ja millal, ja voh – jaanuarisse 1957 dateeritud filmil on vanaema 45. sünnipäev kogu hiilguses, rohkem kui need 9 võtet – isegi kui samal peol 9 fotot oli sel ajal palju. Arvata võib, et kvaliteedivahe on võimas – selgus ka, et võimas on ka filmile ja digitaalselt pildistatud repro kvaliteedivahe. [Nüüdseks on see negatiiv skannitud ja kvaliteedivahe on tõesti võimas, et teisalt on isa teinud fotode suurendamisel head tööd, sest negatiiv on alavalgustatud. Tegelikult on need 9 võtet 3 peolt, üks on hiljemalt 1956.])
Peale selle kutsuti mind vaatama, mis fotosid vanadest ja mitte kellelegi vajalikest fotoalbumeist endale soovin (vanaisa õpetatud kutsekoolikursuste lõpupildid, aastate kaupa, segamini); lugu lõppes muidugi sellega, et tulin ära, kõik see kuus kilo albumeid kaenlas. Järgmine kord annetan need kohaliku muuseumi fotokogule.
* * *
Üks Talina ülikool võttis omale uue lühinime, mille kohta väitis, et selline lühendamine olla maailmas väga levinud. Väga loodame, et suur ja palju kuulsam teine ülikool, kelle lühinime see matkib, ei anna maine ärakasutamise pärast asja kohtusse, sest nagu naksti! võidaks see teine (ei tohi võtta kaubamärki, mis kasutab ära tuntuma märgi mainet) ning eeldatav tulemus oleks, et uus lühend tuleb asendada. Samamoodi nagu üks räppar võtnud endale autorilt luba küsimata Jaan Rannapi lasteraamatu tegelase nime ja kui Jaan Rannap annaks asja kohtusse, võidaks ta iga kell (vanemus: ta saab tõendada, et tema raamat ilmus 1972, mis on usutavasti palju aastaid enne räppari sündi).
* * *
Talina lennujaama kõrtsis on OH-ALL Kalevaga reklaam alles nagu viis kopikat. Kõrts Legend ise väidab, et nendel on Eesti lennundusajaloo teemaline väljanäitus, aga see paneb kahtlema, kas a) nad teavad, mida nad näitavad, ja kui ei, siis nad ei tea Eesti lennundusajalugu piisavalt hästi; ning b) OH-ALL Kaleva on legend küll, isegi kahekordne (mootori ärakukkumine lennu ajal 1934 + allalaskmine 1940), aga Talina lennujaam on seega endiselt ilmselt maailma ainus lennujaam, mis reklaamib ennast allalastud reisilennuki fotoga.
Selle kõrval on võimla reklaam, kus lubatakse inimesi nende oma raha eest kurnata pool tundi võimsusel 800 W ehk 1,1 hj (vrd vikatiga heinaniitja 360 W). Kuidas see võimalik on, ma ei tea; kuuldavasti suutvat sprindirattutid arendada hetkevõimsust 2 kW ja profiratturid spurdis 1,6…1,7 kW. Aga kauaaegne võimsus on väiksem: vormis tavaline rattur suutvat arendada tund aega 3 W/kg, tippvormis amatöörid 5 ja profid 6, mis teeb vajalikuks kehamassiks vastavalt 267, 160 ja 133 kg. M.o.t.t.
(Võimalik seletus: trennitööstuses arvutatakse inimese väljundenergiat teisiti, nt pidavat inimene teatud kauguse läbimisel kulutama alati kindla hulga energiat kehamassi kohta, nii et mida kiiremini raskem inime liigub, seda suurem on tema võimsus. Kahtlen, kas valem (olen selle unustanud) on ikka väga tõsi, sest teada on, et takistus on võrdeline kiiruse ruuduga ja käimise-jooksmise füüsika on keeruline. Kui valem oleks tõsi, oleks minu käimisvõimsus 500 W, mida see – no kuulge – kuidagi ei ole. Kui vahest, siis ainult kulmudel käies.)
* * *
Frankfurdis on 5 h kuivamist. Kaks korda söön, vahepeal vahin aknast lennukeid. Flightradar24 näitab, mis parasjagu läheneb ja kuhu poole vaadata. Vahepeal on selliseid vaatepilte nagu üks Lufthansa A380 maandub ja teine samal ajal stardib ning kahel ruleerimisteel ruleerivad sama kiiresti kaks B747-t.
Teisel lennuotsal on selge, istun, pea paremale pööratud nagu Kenny McCormickul metsa telkima sõites, ja vaatan uute kaugele vaatamise päikeseprillidega välja. Jube selge pilt on, isegi nagu jalgpallistaadioni jooned paistaks. Siinkandis matkamisest (eriti 2007) hakkab mööda saama juba nii palju aega, et ma enam kaardita eriti ei mäleta, kus on mis.
Ülimalt fantaasiaküllane taksojuht. Väidab, et üritab sõita ummikutest mööda; see on vale, sest tegelikult üritab ta sõita pikimat võimalikku marsruuti naaberlinnas, isegi TV-keskuse juurest ja vanalinnast sõidab läbi (mitte niisama vanalinna servast, vaid ikka lausa üle platsi all-linna lifti ees). Kaugus punktist A punkti B on muidu 7,74 km, teekond on 15,57 km ehk kõverus rekordiline 101% (teisest firmast tellides on teekond tavaliselt 9,77 km ehk kõverus 26%; läbi metsa on 12,2 km, see-eest liiklust vähe). Keskmine kiirus on 33 km/h ja efektiivne 17 km/h.
Saabumise järel olen tunni paanikas, et olen passi jätnud Eestisse lauale või kaotanud. Muidu kannan passi, kõvaketast, võtmepundart, väikest fotokat jne lennukis turvakontrollist läbi minnes ja mõnikord ka lennukis vöökotis (enda ligi ja mõnikord läheb seljakoti raskus maksimumi 8 kg lähedale), aga eile õhtul asju pakkides ma passi vöökotist ei leidnud. Et lahtine vöökott oli viimase nädala lahtise seljakoti peal, arvasin, et ju on pass kukkunud seljakoti põhja, aga ei hakanud seljakotti lahti võtma, et kus ta mujal ikka on. No täna selgub, et ega ikka ei ole. Paanitsen tunni, üritan välja mõelda, kuidas saaksin vähima vaevaga kontrollida, kas on ikka Eestis laua peal (seda mäletan, et võtsin passi vöökotist välja ja vöökott oli sel hetkel laual), või kas on lihtsam kohe tellida uus pass (juhuks, kui kontroll tuvastab, et ei ole). Passi vahel on veel vaktsineerimispass (mille saab uue) ja elamisluba (mille saaks ka võib-olla uue, kui ilusti paluda). Aga siis jõuan lahtipakkimisega kohvrini ning leian passi üleõlakotist. Miks ma ta sinna panin – ei mäleta. Seega sõitis pass koos minuga hoopis lennuki kõhus ja viibis viis tundi Frankfurdi lennujaama pagasikatakombides, mida korrata enam ei soovi.
Kolmes arhiivis käimist asendas detektiivitöö fotodel olevate isikutega: näiteks leidus fotode ja märkmike vahelt vanaema sõbranna Veera visiitkaart, millelt sai teada perekonnanime. Tädi Veera saabus vanaema sünnipäevale mõnikord tennisereket kaenlas või rääkis, et käis hommikul meres ujumas – vanaema sünnipäev oli jaanuaris – ja nüüd selgus, et temast on artikkel koguni Eesti spordi biograafilises leksikonis.
Kavatsesin käia vähemalt viies muuseumis, mitmel kontserdil, kolmes arhiivis, vaatamas sadamas laevu, metsas – aga selle asemel käisin neljas muuseumis (neist kolmes algul ei plaaninud), kammerooperis (algul ei plaaninud) ning mereõhku sain nuusutada 20 minutit laevalael seistes ja vorsti süües.
Unustasin tuua skannimiseks juurde slaide (järg on sealmaal, et 200-slaidises karbis on kümmekond tühja kohta; ma pigem toon siia juurde paar filmitäit slaide kui viin pooliku karbi tagasi).
Puhkuse Eestis-oleku osa tagumise poole plaanid lõi segi, et olin 5 päeva maas siruli nagu kirjamark, sest mult võeti liikvoriproov. Selles protseduuris surutakse selgroolülide vahele süstlanõel, õige koha leidmiseks mitu korda; võtsin aega: 12½ min. Pärast võib liikvori vähenemisest tekkida punktsioonijärgne peavalu, mis tekib minuti jooksul istuli või seisma tõusmisest, ei allu valuvaigistitele ja kaob mõne minuti jooksul uuesti pikali heitmisest; esimestel päevadel lisandub sellele ka kaelakangus; patsiendi infolehe järgi kestab „kuni nädala”, E-l kestnud 3 päeva, mul kestab 5. Peale lamamise pidi taastumiseks ka rohkesti jooma, lolli peaga jõin esimesel lamamispäeval (päeval pärast protseduuri) liitri õunamahla, arvestamata, et see ei ole magusatest ohututest õuntest poeõunamahl, vaid koduõunamahl, mida traditsiooniliselt tehakse õuntest, mis on söömiseks liiga hapud, ja mida mu seedimine ei kannata; niisiis oli mul korraga pea-, kõhu- ja seljavalu ning sedastasin, et midagi ei aita, tuleb lihtsalt oodata, kuni kõhuvalu läheb üle. Seljavalu läks üle sellega, et edasi lamasin mitte diivanil, vaid põrandal. — Punktsiooni enda valu intensiivsust kirjeldab seik patsiendi infolehel, et käige enne protseduuri kusel, sest muidu võite teha kogemata püksi. Aga vähemalt läks see asja ette, sest tööhüpotees kinnitus ja lõpuks määrati ravi, mis loodetavasti kõrvaldab need mu va väikesed palavikud, mis on mind vaevanud ligi aasta, keskmiselt 9 päeval kuus, kolm-neli päeva, paari nädala tagant.
* * *
Ühe arhiiviga selgus, et arhivaalid peab tellima lugemissaali „vähemalt kaks tööpäeva” ette (minu minek sinnakanti selgus alles laupäeva hommikul, ärasõit teisipäeva lõunal, materjali läbimiseks on vaja vähemalt üht tööpäeva); teisest selgus, et enamik mind huvitavatest arhivaalidest „on uurija käes”; ja kolmandast, et üks eriskummalise tähisega ürik „ilmselt ei tulnud 1990 Saksamaalt tagasi”.
Seega neljandal maaslebamise päeval, kui hakkasin juba saama külitada, jätkasin rahvavalgustaja 1817. aasta käekirja dešifreerimist. Kopisin tema tähekujusid kalkale – selle peaks skannima ja panema siia üles. Väikest t-tähte kirjutas ta ligi kümmet moodi, täppe pani, kuhu juhtus, kiiruga jättis vahelt tähti, lisaks kaks sajandit vana saksa keel, gooti kiri – kus näiteks s-tähte võidi kirjutada viit moodi (silbi alguses ſ, silbi lõpus s, ß, suur S kujul, mis meenutab kreeka gammat, ja sõna sees kahe tavalise s-i asemel ligatuur, mis meenutab lisakrõnksuga suurt S-i; kus w, v, e, r ja o tuleb mõistatada konteksti järgi, sest nende ilme on peaaegu sama; kus mitu suurtähte on väga sarnased) – ja kõigele lisaks vana arsti käekiri! (Gooti kirjast oli mul kaasas Paul Ariste rotaprindivihk „Foneetilise transkriptsiooni ja gooti kirja harjutusi” (1980), aga sellest oli kasu vähe, sest gooti käekirja näidis on tegelikult selgema Sütterlini näidis ja kõik dešifreerimismispalad peale viimase on sama käekirjaga ümber kirjutatud, mitte autentne segapudru. Üldiselt aitab sama kirjutaja tähekujude tuvastamine ja tema käekirjaga harjumine.)
* * *
2013 pildistasin ümber seljatäie vanaema ja isa fotosid ja pabereid, aga ei jõudnud põhjani (ja kuigi kõik tollased reprod on märksõnastatud, ei ole pooled veel valmis töödeldud); seekord põhjani jõudsin, aga see ei olnud sama karp!! Huvitavaimaid leide:
- Isa kalendermärkmik ajast tehnikumi lõpetamise ja sõjaväkke mineku vahel, millest on tal negatiividel palju pilte. Kuu- ja nädalapäevi kõrvutades suvest 1958 suveni 1959, sh kõik töö- ja lõbusõidud Eestis, kus käis kinos kellega (naesterahvaste nimedega oli isa kitsi, peamiselt on nime esitäht), Krimmi-reisi asjade loetelu, kuupäevastatud ja allkirjastatud eneseparandamise otsus (palju punkte).
- Sõjaväe ajast on loetelu, mis naesterahvastega ta kirjutas, kui palju ja millal (mingitel arvudel on ümber rõngas, mõnel kast; mõni nimi on maha kriipsutatud, mõni kustutatud). Või on see siis mingi muu loetelu, sest paberi esiküljel on mitukümmend nime ja taga veel kümmekond (vbl mõni kordub).
- Tipi ajast on loetelu, mis rühmakaaslane millal abiellus (mõni oli abielus juba enne õpinguid), see lõpeb kolm aastat enne isa ja ema pulmi (mitte vähetähtis ei ole asjaolu, et isa ühe rühmavenna ema oli teisalt ka ema ristiema).
Üksikuid fotosid [u 150] on samadest negatiividest, mis on praegu minu käes; üldiselt* on võimas kvaliteedivahe, kas foto on repro või negatiivi skann (siia tuleb näide: seatapp Lihus, u 1959). Mõnel on aastaarv (ja mitte minu käekirjaga). Isa kolmest noorukiaegsest reisist on paberfotosid ainult suusatamisest Karpaatides 1967 (selle negatiivi mul ei ole); Krimmi-reisist (juuni 1959) paberfotosid ei ole (aga mul on selle mõlemad negatiivid); parvereisist mööda Koivat (kõige varem 1963) ei ole ma näinud ühtki fotot.
* Erand: kui negatiiv ei mahu filmi läbivalgustuslambi alla, vrd laifilmi negatiivi skannid (ilma negatiivilambita) ja negatiivi reprod.
Karbis oli vanaema kaks kalendermärkmikku, üks u 1970, teine u 1982, mida kõrvutades saab rohkem ainu vanaema suurest tutvusringkonnast. Enamikus on ta sõbrad-tuttavad praeguseks surnud, eks ole, seega on suur tõenäosus leida neid andmebaasist haudi.ee (selle kaudu omakorda see, kes veel on maetud samale platsile).
Kuigi Haudi andmeil suri vanaema üks parimaid sõbrannasid Salme 2001, neli aastat pärast vanaema, aga vanaema fotode hulgas oli kolm Salme matusepilti, ühel olid Salme tütred ja väimees, ühel mu vanaema ise, täiesti kõbusas ihulises seisundis. (Paar nädalat tagasi mõistatasin, kas vanaema nimetas Salme perekonnanimeks abielu- või neiupõlvenime. Kõigepealt guugeldus „Salme Miss Nõmme 1934”. Guugel ei tea Nõmme missiajaloost midagi. Mäletasin, et ükskord 1970. aastate lõpus olime vennaga nädalavahetusel vanaema juures, käisime pühapäeval Nõmme metsas kelgutamas ja metsast läksime otse tädi Salme juurde, ta andis sooja moosivett ja telekast tuli „Neli tankisti ja koer”, see maja oli Kännu Kuke taga. Uurin Perlist selle maja 1997. a elanikud läbi: ei ühtki Salmet. Ega ka selle tütre perekonnanimega inimesi, kelle juures ta seal elas. Niisiis otsin Perlist järgmiseks läbi kõik Salme tütre perekonnanimega inimesed; ühe aadress tuleb tuttav ette ja selle järgi otsides selgub, et tädi Salme perekonnanimi oli tõesti ta abielunimi.)
See-eest lahenes saladus „isa sõbrannaga” maal: mäletasin eesnime valesti, küsisin maalt raamatukogust – sest ta töötas 1980. aastate algul paar aastat seal – aga vastus viibis; siis leidsin ühe foto tagant õige eesnime, Guugel leidis otsinguga „eesnimi + asula” plaksti! kaks kandidaati; nägu sobis ühega, ta on Haudis ja Genis sees. Vanusevahe tõttu oletan, et ta võis olla isa lapsehoidja, kui isa elas sõja ajal maal.
(Pärast fotosid töödeldes leidus 9 samasuguse ilmega ja inimestel samasuguste rõivastega peopilti, mis selgusid olevat vanaema 45. sünnipäevalt, sest kuigi toanurgas oli väike kuusk, oli seinal kalendris 31-päevane kuu, 1. kuupäev riigipüha ja nädalapäevade asend klappis 1957. aastaga (ning üks külaline oli olnud 1956. aastani Siberis). Isa negatiividest on osa veel skannimata; olen neist koostanud esialgse tabeli, mis ja millal, ja voh – jaanuarisse 1957 dateeritud filmil on vanaema 45. sünnipäev kogu hiilguses, rohkem kui need 9 võtet – isegi kui samal peol 9 fotot oli sel ajal palju. Arvata võib, et kvaliteedivahe on võimas – selgus ka, et võimas on ka filmile ja digitaalselt pildistatud repro kvaliteedivahe. [Nüüdseks on see negatiiv skannitud ja kvaliteedivahe on tõesti võimas, et teisalt on isa teinud fotode suurendamisel head tööd, sest negatiiv on alavalgustatud. Tegelikult on need 9 võtet 3 peolt, üks on hiljemalt 1956.])
Peale selle kutsuti mind vaatama, mis fotosid vanadest ja mitte kellelegi vajalikest fotoalbumeist endale soovin (vanaisa õpetatud kutsekoolikursuste lõpupildid, aastate kaupa, segamini); lugu lõppes muidugi sellega, et tulin ära, kõik see kuus kilo albumeid kaenlas. Järgmine kord annetan need kohaliku muuseumi fotokogule.
* * *
Üks Talina ülikool võttis omale uue lühinime, mille kohta väitis, et selline lühendamine olla maailmas väga levinud. Väga loodame, et suur ja palju kuulsam teine ülikool, kelle lühinime see matkib, ei anna maine ärakasutamise pärast asja kohtusse, sest nagu naksti! võidaks see teine (ei tohi võtta kaubamärki, mis kasutab ära tuntuma märgi mainet) ning eeldatav tulemus oleks, et uus lühend tuleb asendada. Samamoodi nagu üks räppar võtnud endale autorilt luba küsimata Jaan Rannapi lasteraamatu tegelase nime ja kui Jaan Rannap annaks asja kohtusse, võidaks ta iga kell (vanemus: ta saab tõendada, et tema raamat ilmus 1972, mis on usutavasti palju aastaid enne räppari sündi).
* * *
Talina lennujaama kõrtsis on OH-ALL Kalevaga reklaam alles nagu viis kopikat. Kõrts Legend ise väidab, et nendel on Eesti lennundusajaloo teemaline väljanäitus, aga see paneb kahtlema, kas a) nad teavad, mida nad näitavad, ja kui ei, siis nad ei tea Eesti lennundusajalugu piisavalt hästi; ning b) OH-ALL Kaleva on legend küll, isegi kahekordne (mootori ärakukkumine lennu ajal 1934 + allalaskmine 1940), aga Talina lennujaam on seega endiselt ilmselt maailma ainus lennujaam, mis reklaamib ennast allalastud reisilennuki fotoga.
Selle kõrval on võimla reklaam, kus lubatakse inimesi nende oma raha eest kurnata pool tundi võimsusel 800 W ehk 1,1 hj (vrd vikatiga heinaniitja 360 W). Kuidas see võimalik on, ma ei tea; kuuldavasti suutvat sprindirattutid arendada hetkevõimsust 2 kW ja profiratturid spurdis 1,6…1,7 kW. Aga kauaaegne võimsus on väiksem: vormis tavaline rattur suutvat arendada tund aega 3 W/kg, tippvormis amatöörid 5 ja profid 6, mis teeb vajalikuks kehamassiks vastavalt 267, 160 ja 133 kg. M.o.t.t.
(Võimalik seletus: trennitööstuses arvutatakse inimese väljundenergiat teisiti, nt pidavat inimene teatud kauguse läbimisel kulutama alati kindla hulga energiat kehamassi kohta, nii et mida kiiremini raskem inime liigub, seda suurem on tema võimsus. Kahtlen, kas valem (olen selle unustanud) on ikka väga tõsi, sest teada on, et takistus on võrdeline kiiruse ruuduga ja käimise-jooksmise füüsika on keeruline. Kui valem oleks tõsi, oleks minu käimisvõimsus 500 W, mida see – no kuulge – kuidagi ei ole. Kui vahest, siis ainult kulmudel käies.)
* * *
Frankfurdis on 5 h kuivamist. Kaks korda söön, vahepeal vahin aknast lennukeid. Flightradar24 näitab, mis parasjagu läheneb ja kuhu poole vaadata. Vahepeal on selliseid vaatepilte nagu üks Lufthansa A380 maandub ja teine samal ajal stardib ning kahel ruleerimisteel ruleerivad sama kiiresti kaks B747-t.
Teisel lennuotsal on selge, istun, pea paremale pööratud nagu Kenny McCormickul metsa telkima sõites, ja vaatan uute kaugele vaatamise päikeseprillidega välja. Jube selge pilt on, isegi nagu jalgpallistaadioni jooned paistaks. Siinkandis matkamisest (eriti 2007) hakkab mööda saama juba nii palju aega, et ma enam kaardita eriti ei mäleta, kus on mis.
Ülimalt fantaasiaküllane taksojuht. Väidab, et üritab sõita ummikutest mööda; see on vale, sest tegelikult üritab ta sõita pikimat võimalikku marsruuti naaberlinnas, isegi TV-keskuse juurest ja vanalinnast sõidab läbi (mitte niisama vanalinna servast, vaid ikka lausa üle platsi all-linna lifti ees). Kaugus punktist A punkti B on muidu 7,74 km, teekond on 15,57 km ehk kõverus rekordiline 101% (teisest firmast tellides on teekond tavaliselt 9,77 km ehk kõverus 26%; läbi metsa on 12,2 km, see-eest liiklust vähe). Keskmine kiirus on 33 km/h ja efektiivne 17 km/h.
Saabumise järel olen tunni paanikas, et olen passi jätnud Eestisse lauale või kaotanud. Muidu kannan passi, kõvaketast, võtmepundart, väikest fotokat jne lennukis turvakontrollist läbi minnes ja mõnikord ka lennukis vöökotis (enda ligi ja mõnikord läheb seljakoti raskus maksimumi 8 kg lähedale), aga eile õhtul asju pakkides ma passi vöökotist ei leidnud. Et lahtine vöökott oli viimase nädala lahtise seljakoti peal, arvasin, et ju on pass kukkunud seljakoti põhja, aga ei hakanud seljakotti lahti võtma, et kus ta mujal ikka on. No täna selgub, et ega ikka ei ole. Paanitsen tunni, üritan välja mõelda, kuidas saaksin vähima vaevaga kontrollida, kas on ikka Eestis laua peal (seda mäletan, et võtsin passi vöökotist välja ja vöökott oli sel hetkel laual), või kas on lihtsam kohe tellida uus pass (juhuks, kui kontroll tuvastab, et ei ole). Passi vahel on veel vaktsineerimispass (mille saab uue) ja elamisluba (mille saaks ka võib-olla uue, kui ilusti paluda). Aga siis jõuan lahtipakkimisega kohvrini ning leian passi üleõlakotist. Miks ma ta sinna panin – ei mäleta. Seega sõitis pass koos minuga hoopis lennuki kõhus ja viibis viis tundi Frankfurdi lennujaama pagasikatakombides, mida korrata enam ei soovi.
14.9.18
R, 4140. päev: lennuk
Takso on tellitud kl 3.40-ks; saan valmis veidi varem, väljun majast kl 3.30 ja suur takso on juba ees. Juht küsib, kas olen üksi (olen) ja kas kolme last ei ole (ei ole). Istun sisse ja selle firmaga ei ole vaja seletada, kuhu sõit läheb, sest see kirjutatakse juba tellimisel. Aga juht kahtleb midagi ja küsib üle, et kas raudteejaama. Mina, et ei, lennujaama. Juht helistab kuhugi ja selgub muidugi, et olen läinud valesse taksosse; siis (esimese bensujaama juures) saan ka sõnumi, et minu takso on lähenemas. Vale takso keerab tagasi maja ette, mõlemad puistame vabandusi, taksojuht imestab, et on aga värk, kaks taksot tellitakse samaks ajaks samale aadressile. Istun seega teise taksosse ringi, kohver tõstetakse ka ümber ja gott sei dank, kolme lapsega naaber on unimüts, teda veel ei paista, kui kl 3.40 õige taksoga lõpuks lennujaama poole lahkun. Hakka nüüd seletama, et hõivasin oma väikse takso asemel nende suure. (Vrd ka Niko Tinbergeni katse (The Herring Gull World), kuidas pani hõbekajaka äraolekul pessa tehismuna ja kajakas hakkas alati hauduma suuremat muna, ka endast suuremat.)
Lendasin viimati lennukiga kümme kuud tagasi, detsembris 2017. Tore on, üle hulga aja. Frankfurdis oodates tunnen, nagu oleks jälle see va väike palavik (aga hiljem saan aru, et see tuleb vähesest unest – magasin öösel ainult kaks tundi ja kummaski lennukis mitte). Loen ja kuulan muusikat ja vaatan uute kaugele vaatamise päikeseprillidega aknast välja; Saksamaal algab pilvitus kohe Frankfurdi järel, kuskil iks kohas Erfurti kandis, igal juhul enne Harzi on korraks selge (teen mõne pildi, et pärast metsamustri järgi leida, kus; paistab ka üks kõrge kiirteesild). Pilvitus kaob Läänemere rannikul nagu ikka, meri on täiesti selge, Rootsi ei paista, kolmveerand tunni pärast paistab all mingi saar, mille algul arvan Gotlandiks, aga selgub olevat Sõrve. Abrukani on selge, Kuressaarest algab uus pilv, mis lõpeb uuesti kuskil rannikul, mida algul arvan olevat kuskil Padise kandis põhjarannikul, aga siis kohe tuleb väga suur roostik (Matsalu!) ja siis varsti tunnen ära Kohila ja varsti olemegi kohal.
FRA-TLL lennukis on kaks bussitäit prantsuse pensionäre, kes sõidavad bussireisile läbi Balti riikide, nagu saab teada paberist, mida loeb minu kõrval istunu, ning ka prantsuskeelsest Baltikumi raamatust tema käes. Üks saksa noormees tõstab Tallinnas lindilt maha ühe vanatädi kohvri, see ütleb merci!, noormees vastu de rien!, tädi on sillas.
Väike palavik muutunud nohuks (mul on nohutilgad lennukis kaasas). Võtan kokku 1+1 g paratsetamooli. Õhtul köha.
Et olen öösel maganud ainult 2 tundi ja lennukis ka eriti mitte, magan pärastlõunal 2 tundi ja sedasi jääb mul käimata Sittowi näitusel, sest magamise asemel pidanuksin kohe jooksma piletisabasse.
Lendasin viimati lennukiga kümme kuud tagasi, detsembris 2017. Tore on, üle hulga aja. Frankfurdis oodates tunnen, nagu oleks jälle see va väike palavik (aga hiljem saan aru, et see tuleb vähesest unest – magasin öösel ainult kaks tundi ja kummaski lennukis mitte). Loen ja kuulan muusikat ja vaatan uute kaugele vaatamise päikeseprillidega aknast välja; Saksamaal algab pilvitus kohe Frankfurdi järel, kuskil iks kohas Erfurti kandis, igal juhul enne Harzi on korraks selge (teen mõne pildi, et pärast metsamustri järgi leida, kus; paistab ka üks kõrge kiirteesild). Pilvitus kaob Läänemere rannikul nagu ikka, meri on täiesti selge, Rootsi ei paista, kolmveerand tunni pärast paistab all mingi saar, mille algul arvan Gotlandiks, aga selgub olevat Sõrve. Abrukani on selge, Kuressaarest algab uus pilv, mis lõpeb uuesti kuskil rannikul, mida algul arvan olevat kuskil Padise kandis põhjarannikul, aga siis kohe tuleb väga suur roostik (Matsalu!) ja siis varsti tunnen ära Kohila ja varsti olemegi kohal.
FRA-TLL lennukis on kaks bussitäit prantsuse pensionäre, kes sõidavad bussireisile läbi Balti riikide, nagu saab teada paberist, mida loeb minu kõrval istunu, ning ka prantsuskeelsest Baltikumi raamatust tema käes. Üks saksa noormees tõstab Tallinnas lindilt maha ühe vanatädi kohvri, see ütleb merci!, noormees vastu de rien!, tädi on sillas.
Väike palavik muutunud nohuks (mul on nohutilgad lennukis kaasas). Võtan kokku 1+1 g paratsetamooli. Õhtul köha.
Et olen öösel maganud ainult 2 tundi ja lennukis ka eriti mitte, magan pärastlõunal 2 tundi ja sedasi jääb mul käimata Sittowi näitusel, sest magamise asemel pidanuksin kohe jooksma piletisabasse.
13.9.18
N, 4139. päev: vanad negatiivid
E läheb hommikul jala postkontorisse, näeb jõe ääres jäälindu.
Skannin isa negatiivi, mida üldiselt olin arvanud vanimaks mul olevaks isa negatiiviks. Olin sellest paar kaadrit skanninud juba varem ja arvanud need 1956. aastaks. Nüüd arvan (isa välimuse järgi), et võib olla ka nt 1954. [Oktoobri algul hakkan koostama kindlalt dateeritud/dateeritavate fotode järgi nägude aegrida, et saaks ajastada soengu ja väljanägemise järgi; see negatiiv on kaunis kindlalt 1956. aastast.] Üks varem skannitud pilt on Maaviljeluse Instituudi bussist Kohilas, sest buss seisab maja ees, millel on silt, et Kohila tarbijate kooperatiivi kauplus. Varem olin arvanud maja selleks, mis paistab jaama juurest raudteelt maantee ääres lääne poolt (Vabaduse 17), aga nüüd varjude järgi näen, et ei ole. Varjud viitavad hommikule või õhtule, bussijuhi värske näoilme hommikule, aga varjud on majaga risti, seega on tänav põhja-lõuna sihis ja maja tõenäoliselt lääne pool tänavat. Raudteelt paistev maantee läheb läände. Negatiivilt paistab majanumber: see on 8, koos saladuslike tähtedega TVM (vms). Seega avan Google’i tänavavaate ja hakkan uurima Kohila maju nr 8, mis oleks sama nägu ja olnuks 1950. aastatel olemas. Leian, et see on praegune Viljandi maantee 8; TVM tähendas seega Tallinna-Viljandi maanteed. Muidugi 1950. aastatel ei olnud veel ümbersõitu, kogu liiklus läks läbi asula. Taustal, praegusel Vabaduse t ristmikul pargi servas paistavad kipsist pioneerid.
Vahepeal on kaks fotot mingist näidismajast kuskil. Siis on hulk fotosid mingist uuest tööstuslinnast kuskil, hoolikal vaatlusel on need kõik võetud samast kohast kuskil kõrgemal korrusel (elumajadest kõrgemal). Ühel on eriskummaline kitsarööpmeline vedur ühe vaguniga ja taga lage silmapiir – seega on see Lavassaare või Tootsi – ja ühel on taustal viis ühetaolist maja, keskmine teistest suurem ja sammastega – need on praegugi Tootsis ja see keskmine on Tootsi lasteaed-algkool.
Järgmistel piltidel on koobas ja hobused – seega Tori.
Pärast seda on mingi puitsild ja silla ees kivil istub isa. Varem olin selle pealkirjastanud kui „vist Tori”, aga nüüd näen Google’i kaardilt ja tänavavaadetest, et Tori see ei ole. Jõgi on kitsam ja silla taga on jõekaldal mingi vana taluhoone, mis võib olla praegu alles, aga ei pruugi. Algul kerin mõne kilomeetri mööda jõge ülesvoolu, mõtlen ilmakaarte peale, ei leia. Siis mõtlen kaarti vaadates, kuhu võinuks ekskursioon minna järgmiseks pärast Tootsit ja Torit – Kurgjale! Puitsilla asemel (mõni meeter allavoolu) on praegu rippsild, aga sama kivi on jões alles. Seega selgub ka kahe järgmise kaadri võttekoht: vaade sillalt üles- ja allavoolu (allavoolu vaatel on eemal C. R. Jakobsoni vesiveski).
Siis on kaader, millel mingi võsane nõlv, mis võib olla Lõhavere linnamägi (seal on mets ümber, midagi mäelt ei näe), siis paar vaadet bussiaknast ja siis äkki tohutu vennaskalmistu, mida nii suurt ja viisnurkadeta ma Eestist ei tea. Mõtlen ekskursiooni üldise suuna peale ja guugeldan märksõnu „latvia war memorial”. Guugel leiab kaks, Salaspilsi (mis see ei ole, olen seal kooliajal käinud) ja Riia vennaskalmistu (mis see ongi). (Millalgi mõni nädal tagasi, kui skannisin isa negatiive turismirongireisist Krimmi (1959), leidsin kolm võttekohta otsingutega palace in Crimea (Vorontsovi loss), old lighthouse in Crimea (Jalta) ja church on top of hill Ukraine (Kiievi Petšerski klooster). Loogika: kui asi on nii erakordne, et seda pildistas turist 60 aastat tagasi negatiivile (vanasti oli pildistamine kallis, pilte tehti jaopärast), peab sellest olema tänapäeval palju rohkem pilte ja Google seega leidma. Negatiivi eelis on, et kaadrid on ranges järjestuses ja on teada, mis on mille järel.)
* * *
Kuidas vaatasin Google Mapsist, mis kellani on Pariisi platsi pank lahti (17.00), ja läksin selle järgi. Tõsi, märgitud kellaajani on võimalik uksest sisse saada, aga mitte valvelauast kaugemale, sest ukse enda peal seisab silt, et letid (13 letist keskmiselt 2) töötavad kl 15.30-ni ja kas ma siis ei tea, et kell on juba 16.33. Mina, et mul on vaja võtta sularaha. Tädi: kas te automaadist ei saa. Mina: ma just ükspäe võtsin, nädala limiit läheks üle, automaat ei annaks. Tädi: aga oodake, ma suurendan siitsamast teie nädalalimiiti. (!!)
Pärast poes.
Skannin isa negatiivi, mida üldiselt olin arvanud vanimaks mul olevaks isa negatiiviks. Olin sellest paar kaadrit skanninud juba varem ja arvanud need 1956. aastaks. Nüüd arvan (isa välimuse järgi), et võib olla ka nt 1954. [Oktoobri algul hakkan koostama kindlalt dateeritud/dateeritavate fotode järgi nägude aegrida, et saaks ajastada soengu ja väljanägemise järgi; see negatiiv on kaunis kindlalt 1956. aastast.] Üks varem skannitud pilt on Maaviljeluse Instituudi bussist Kohilas, sest buss seisab maja ees, millel on silt, et Kohila tarbijate kooperatiivi kauplus. Varem olin arvanud maja selleks, mis paistab jaama juurest raudteelt maantee ääres lääne poolt (Vabaduse 17), aga nüüd varjude järgi näen, et ei ole. Varjud viitavad hommikule või õhtule, bussijuhi värske näoilme hommikule, aga varjud on majaga risti, seega on tänav põhja-lõuna sihis ja maja tõenäoliselt lääne pool tänavat. Raudteelt paistev maantee läheb läände. Negatiivilt paistab majanumber: see on 8, koos saladuslike tähtedega TVM (vms). Seega avan Google’i tänavavaate ja hakkan uurima Kohila maju nr 8, mis oleks sama nägu ja olnuks 1950. aastatel olemas. Leian, et see on praegune Viljandi maantee 8; TVM tähendas seega Tallinna-Viljandi maanteed. Muidugi 1950. aastatel ei olnud veel ümbersõitu, kogu liiklus läks läbi asula. Taustal, praegusel Vabaduse t ristmikul pargi servas paistavad kipsist pioneerid.
Vahepeal on kaks fotot mingist näidismajast kuskil. Siis on hulk fotosid mingist uuest tööstuslinnast kuskil, hoolikal vaatlusel on need kõik võetud samast kohast kuskil kõrgemal korrusel (elumajadest kõrgemal). Ühel on eriskummaline kitsarööpmeline vedur ühe vaguniga ja taga lage silmapiir – seega on see Lavassaare või Tootsi – ja ühel on taustal viis ühetaolist maja, keskmine teistest suurem ja sammastega – need on praegugi Tootsis ja see keskmine on Tootsi lasteaed-algkool.
Järgmistel piltidel on koobas ja hobused – seega Tori.
Pärast seda on mingi puitsild ja silla ees kivil istub isa. Varem olin selle pealkirjastanud kui „vist Tori”, aga nüüd näen Google’i kaardilt ja tänavavaadetest, et Tori see ei ole. Jõgi on kitsam ja silla taga on jõekaldal mingi vana taluhoone, mis võib olla praegu alles, aga ei pruugi. Algul kerin mõne kilomeetri mööda jõge ülesvoolu, mõtlen ilmakaarte peale, ei leia. Siis mõtlen kaarti vaadates, kuhu võinuks ekskursioon minna järgmiseks pärast Tootsit ja Torit – Kurgjale! Puitsilla asemel (mõni meeter allavoolu) on praegu rippsild, aga sama kivi on jões alles. Seega selgub ka kahe järgmise kaadri võttekoht: vaade sillalt üles- ja allavoolu (allavoolu vaatel on eemal C. R. Jakobsoni vesiveski).
Siis on kaader, millel mingi võsane nõlv, mis võib olla Lõhavere linnamägi (seal on mets ümber, midagi mäelt ei näe), siis paar vaadet bussiaknast ja siis äkki tohutu vennaskalmistu, mida nii suurt ja viisnurkadeta ma Eestist ei tea. Mõtlen ekskursiooni üldise suuna peale ja guugeldan märksõnu „latvia war memorial”. Guugel leiab kaks, Salaspilsi (mis see ei ole, olen seal kooliajal käinud) ja Riia vennaskalmistu (mis see ongi). (Millalgi mõni nädal tagasi, kui skannisin isa negatiive turismirongireisist Krimmi (1959), leidsin kolm võttekohta otsingutega palace in Crimea (Vorontsovi loss), old lighthouse in Crimea (Jalta) ja church on top of hill Ukraine (Kiievi Petšerski klooster). Loogika: kui asi on nii erakordne, et seda pildistas turist 60 aastat tagasi negatiivile (vanasti oli pildistamine kallis, pilte tehti jaopärast), peab sellest olema tänapäeval palju rohkem pilte ja Google seega leidma. Negatiivi eelis on, et kaadrid on ranges järjestuses ja on teada, mis on mille järel.)
* * *
Kuidas vaatasin Google Mapsist, mis kellani on Pariisi platsi pank lahti (17.00), ja läksin selle järgi. Tõsi, märgitud kellaajani on võimalik uksest sisse saada, aga mitte valvelauast kaugemale, sest ukse enda peal seisab silt, et letid (13 letist keskmiselt 2) töötavad kl 15.30-ni ja kas ma siis ei tea, et kell on juba 16.33. Mina, et mul on vaja võtta sularaha. Tädi: kas te automaadist ei saa. Mina: ma just ükspäe võtsin, nädala limiit läheks üle, automaat ei annaks. Tädi: aga oodake, ma suurendan siitsamast teie nädalalimiiti. (!!)
Pärast poes.
12.9.18
K, 4138. päev: torumees
Kell 10–12 peab tulema torumees vahetama vannikraani. Umbkeelne habemik on kohal kl 10.30; juba kl 10.40 on köögivalamu all korteri sooja vee sulgekraan lõhutud ja vesi jookseb algul põrandale, siis pesukaussi (20 minutiga nii 10 liitrit), majahoidjat kätte ei saa ja kust mina tean, mis firma maja hooldab.
Kell 11 on majahoidja leitud, maja vesi kinni keeratud, läbi jooksnud sulgekraan kl 11.05 enam ei jookse, algab kruvimine ja vandumine vannitoas. Kl 11.17 on uus kraan kohal ja torumees läheb otsima majahoidjat. Vesi keeratakse lahti ja torumees näitab mulle, kuidas kasutada kuulkraani. Kahjuks ei oska talle vastata, et täitsa asjata, olen varem elanud riikides, kus keeratava nupuga kraanid on peamiselt muuseumis.
* * *
Uued lambid seina.
Kõik algas muidugi igavlemisest torumeest oodates. Konkusse vaja valgus kuidagi tekitada ja lambid vaja kunagi ikka vahetada. Uued lambid on seisnud nurgas ligi kaks aastat.
Kontrollin pingeanduriga, kas lambipesa klemmidel on pinge; on, saades ühtlasi teada, kummas asendis on lüliti sees. Järgmiseks hakkan läbi proovima teadaoleva piirkonna kaitsmeid; selgub, et konku lambid (ja pistikupesad) on sama kaitsme taga kui laevalgustid. See tähendab juhtmete käppimist taskulampide valgel, aga leiutan, et kui panen rõveereda taskulambi laadalt ostetud rõvevalge ajupikenduse alla, saab meeldiva ühtlase valguse.
Nõnda et uurin alguses, mis on vana seinalambi all; seal on näha koguni juhtmekanali ots, seega on teada, kustpoolt juhtmed tulevad ja võib eeldada, et neid kohe kõrval ei ole. See sein selgub olevat umbes narvaploki taolisest pudedast ollusest, seda puurib kivipuur ilma löögita. Kui esimene uus lamp seinas, läheb teine kergemini.
Aga rahmeldamise peale ei ole enesetunne pärast eriti hea.
* * *
Vanas Taos, jala koju.
Kell 11 on majahoidja leitud, maja vesi kinni keeratud, läbi jooksnud sulgekraan kl 11.05 enam ei jookse, algab kruvimine ja vandumine vannitoas. Kl 11.17 on uus kraan kohal ja torumees läheb otsima majahoidjat. Vesi keeratakse lahti ja torumees näitab mulle, kuidas kasutada kuulkraani. Kahjuks ei oska talle vastata, et täitsa asjata, olen varem elanud riikides, kus keeratava nupuga kraanid on peamiselt muuseumis.
* * *
Uued lambid seina.
Kõik algas muidugi igavlemisest torumeest oodates. Konkusse vaja valgus kuidagi tekitada ja lambid vaja kunagi ikka vahetada. Uued lambid on seisnud nurgas ligi kaks aastat.
Kontrollin pingeanduriga, kas lambipesa klemmidel on pinge; on, saades ühtlasi teada, kummas asendis on lüliti sees. Järgmiseks hakkan läbi proovima teadaoleva piirkonna kaitsmeid; selgub, et konku lambid (ja pistikupesad) on sama kaitsme taga kui laevalgustid. See tähendab juhtmete käppimist taskulampide valgel, aga leiutan, et kui panen rõveereda taskulambi laadalt ostetud rõvevalge ajupikenduse alla, saab meeldiva ühtlase valguse.
Nõnda et uurin alguses, mis on vana seinalambi all; seal on näha koguni juhtmekanali ots, seega on teada, kustpoolt juhtmed tulevad ja võib eeldada, et neid kohe kõrval ei ole. See sein selgub olevat umbes narvaploki taolisest pudedast ollusest, seda puurib kivipuur ilma löögita. Kui esimene uus lamp seinas, läheb teine kergemini.
Aga rahmeldamise peale ei ole enesetunne pärast eriti hea.
* * *
Vanas Taos, jala koju.
11.9.18
T, 4137. päev: infektsionist
Täna jõuab lõpuks kätte käik infektsionisti juurde. Siinkandi parimas (kuigi mitte suurimas) haigemajas on reisimeditsiini osakond, seal töötavad ka siinkandi umbes kaks infektsionisti. Mul on ühe juurde suunamine.
Algul ehmatan, sest ootetoas on 18 inimest, aga selgub, et teisel pool on neuroloogia registratuur, enamik on sinna. Ühe vana patsiendi tütar räägib kellegagi üle toa (vähemalt enda ettekujutuses), pool tundi, pidanuksin salvestama ja kasutama õppematerjalina. Hea, et mul on puhkus ega pea kiirustama tagasi tööle.
Selgub, et see ei ole päris sama infektsionist, kelle juurde mind suunati ja kelle jaoks aeg kokku lepiti; ta sedastab, et mul kahtlustatava haiguse nähte ei ole, aga tellib põhjalikuma vereanalüüsi, mida kohe ka võetakse. Ma muidugi ei tea, kus täpselt, mõlemad küsitud eeldavad, et ma pean teadma seda ise. Aga nagu igas haiglas, on seinal üksikasjalikud seletused ja nooled.
Siis koos sööma, siis korraks töölt läbi: nädala lõpuni saab registeerida end prantsuse keele kursusele. Selgub muidugi, et ohoh, registreeruda saab ainult see, kes eelregistreerus juunis; ma olin siis kas haige või jäi eelregistreerimine muidu märkamata, seega ma nüüd registreeruda ei saa ja prantsuse keel jääb mul sügisel olemata. Teisalt peaks eelmise aasta tasemeeksam nüüd varsti aeguma, mis tähendab, et ma pean tegema kevadel uue ja võib juhtuda, et satun veel alamale tasemele kui seni, võib-olla isegi subjunktiivieelsele tasemele – tore.
Algul ehmatan, sest ootetoas on 18 inimest, aga selgub, et teisel pool on neuroloogia registratuur, enamik on sinna. Ühe vana patsiendi tütar räägib kellegagi üle toa (vähemalt enda ettekujutuses), pool tundi, pidanuksin salvestama ja kasutama õppematerjalina. Hea, et mul on puhkus ega pea kiirustama tagasi tööle.
Selgub, et see ei ole päris sama infektsionist, kelle juurde mind suunati ja kelle jaoks aeg kokku lepiti; ta sedastab, et mul kahtlustatava haiguse nähte ei ole, aga tellib põhjalikuma vereanalüüsi, mida kohe ka võetakse. Ma muidugi ei tea, kus täpselt, mõlemad küsitud eeldavad, et ma pean teadma seda ise. Aga nagu igas haiglas, on seinal üksikasjalikud seletused ja nooled.
Siis koos sööma, siis korraks töölt läbi: nädala lõpuni saab registeerida end prantsuse keele kursusele. Selgub muidugi, et ohoh, registreeruda saab ainult see, kes eelregistreerus juunis; ma olin siis kas haige või jäi eelregistreerimine muidu märkamata, seega ma nüüd registreeruda ei saa ja prantsuse keel jääb mul sügisel olemata. Teisalt peaks eelmise aasta tasemeeksam nüüd varsti aeguma, mis tähendab, et ma pean tegema kevadel uue ja võib juhtuda, et satun veel alamale tasemele kui seni, võib-olla isegi subjunktiivieelsele tasemele – tore.
10.9.18
E, 4136. päev: puhkus!
Pidin minema hommikupoolikul töölt läbi (unustasin reedel registreeruda prantsuse keele kursusele), aga ajasin habet, tänavapüksid jalas, ja siis kuivatasin tund aega pükse, aga kuivaks ei saanud. Lõpuks kuivatasin fööniga, siis oli minekuks juba liiga hilja.
9.9.18
P, 4135. päev: ei ole, nagu paistab
Süddeutsches on artikkel Mythos Umweltsünde, kus vaetakse keskkonnakahjulikeks ja keskkonnahoidlikeks peetavate asjade tegelikku keskkonnamõju, mis tihti on ootamatu:
HDPE-kile tootmiseks kulub energiat 3005,5 kJ/kg, see teeb 0,83 kWh/kg. 2000 paberist ostukotti (sihuke ameerikapärane, sangadeta – ei ma mõista, kuidas maailma võimsaim riik ikka veel ei tunne kotisangu, meetermõõdustikku ega ukselinki) kaaluvat 280 naela, 2000 kilest ostukotti 30 naela; see teeb paberkoti massiks 64 g ja kilekoti massiks 7 g. Eespool leitud energiaintensiivsusega (paber 4,51 kWh/kg; HDPE 0,83 kWh/kg) korrutades saame ühe koti tootmise energiatarbeks 0,29 kWh/paberkott ja 0,006 kWh/kilekott; kui neid toodetaks Eestis (1320 g CO2/kWh), tekitaks see CO2-te 380 g/paberkott ja 7,5 g/kilekott. Kui neid toodetaks Hiinas, kus energiatootmise CO2-intensiivsus on veidi väiksem (1229), on CO2-heide 350 g/paberkott ja 7 g/kilekott. Ehk siis tootmisel on energiatarbe erinevus u 50×, paberkoti kahjuks. Teisalt läheb maailmas pool toodetud paberist taaskasutusse (WC-paber ja paberätid, mis ilmselgelt ei lähe, on paberitoodangust u 5%). Peale selle kulub 1 t jõupaberi tootmiseks u 2 t puitu, seega on seda ühe 64 g paberkoti jaoks läinud u 125 g ja 3 m pikast, 30 cm jämedast paberipalgist saaks 17 000 lehte ehk 34 pakki ehk ligi 7 kasti A4-paberit, aga ainult 680 paberkotti.
- 1 kg avokaado kasvatamiseks läheb 1000…2000 liitrit vett, ja seda kuiva kliimaga maades (Tšiili, Mehhiko). 1 kg kanaliha kasvatamiseks läheb ligi 3000 liitrit vett (aga lähemal ja transpordikulud on väiksemad).
- Alumiiniumist kohvikapsleid peetakse keskkonnavaenulikeks, aga samas tootja väitel raisatakse nendega kohvi vähem ja kapsli alumiiniumi saab võtta ringlusse.
- Töölesõit ühistranspordiga: sõiduautos tekib inimese ja kilomeetri kohta 142 g CO2, bussis 76, trammis ja rongis 71. Eriti hea on elektri-abimootoriga jalgratas [kuigi vähem ilmselt riiges, kus elektrit toodetakse naftast või põlevkivist ning pilt electricitymap.org-i kaardil on must].
- Paberkott vajab tootmisel rohkem energiat ja vett kui plastkott (1 t paberi tootmiseks läheb ligikaudu sama palju elektrienergiat kui 1 t terase tootmiseks*), kasutatakse ohtlikke kemikaale, märjaks saades kaotab tugevuse. Riikides, kus jäätmekäitlus toimib (st jäätmeid ladustatakse maismaale, käideldakse, põletatakse jne, mitte ei loobita niisama veekogudesse), on plasti merre sattumise risk väike.
- Kraanivesi on sama hea kui pudelivesi, aga transpordikuluta (klaaspudel on raskem ja selle transport kallim).
- Eriti öko lemmikloom on raagritsikas, mänguloom on väga palju ökom kui päris.
- Puuvillasärgi suurim keskkonnakoormus tekib mitte kasvatamisel, tootmisel ega transpordil, vaid alles pesemisel.
- Säästlikem transpordivahend on laev.
- Papptopsi, mida ei pesta, on säästlikum kui kruus. (Samas ei ole seda piisavalt uuritud, sest papptopsi eelist tõendanud uuringu tellinud papptopside tootja.)
- E-raamat muutub ökomaks kui päris raamat (materjalid, transport) alates 30. raamatust (kui just iga raamatu järele ei sõida eraldi).
- Puuviljad: mõelge selle peale, mille hooaeg parasjagu on, ja siis selle peale, kuidas neid tuuakse poodi ja kuidas ladustatakse.
- Mitmekorramähkmed on ühekorramähkmeist säästlikumad ainult siis, kui neid pesta kuni 60° ja mitte kuivatada kuivatis.
- Kivimaterjalist (tellis, lubja-liivakivi, mull- või kergbetoon) maja on säästlikum kui puitmaja.
- Värskel ja külmutatud pitsal ei ole vahet. [Nagu ei ole ka värskel ja külmutatud juurviljadel: värske rikneb kergemini, teised on külmutatud värskena.]
HDPE-kile tootmiseks kulub energiat 3005,5 kJ/kg, see teeb 0,83 kWh/kg. 2000 paberist ostukotti (sihuke ameerikapärane, sangadeta – ei ma mõista, kuidas maailma võimsaim riik ikka veel ei tunne kotisangu, meetermõõdustikku ega ukselinki) kaaluvat 280 naela, 2000 kilest ostukotti 30 naela; see teeb paberkoti massiks 64 g ja kilekoti massiks 7 g. Eespool leitud energiaintensiivsusega (paber 4,51 kWh/kg; HDPE 0,83 kWh/kg) korrutades saame ühe koti tootmise energiatarbeks 0,29 kWh/paberkott ja 0,006 kWh/kilekott; kui neid toodetaks Eestis (1320 g CO2/kWh), tekitaks see CO2-te 380 g/paberkott ja 7,5 g/kilekott. Kui neid toodetaks Hiinas, kus energiatootmise CO2-intensiivsus on veidi väiksem (1229), on CO2-heide 350 g/paberkott ja 7 g/kilekott. Ehk siis tootmisel on energiatarbe erinevus u 50×, paberkoti kahjuks. Teisalt läheb maailmas pool toodetud paberist taaskasutusse (WC-paber ja paberätid, mis ilmselgelt ei lähe, on paberitoodangust u 5%). Peale selle kulub 1 t jõupaberi tootmiseks u 2 t puitu, seega on seda ühe 64 g paberkoti jaoks läinud u 125 g ja 3 m pikast, 30 cm jämedast paberipalgist saaks 17 000 lehte ehk 34 pakki ehk ligi 7 kasti A4-paberit, aga ainult 680 paberkotti.
8.9.18
L, 4134. päev: laupäev
Eile soovis minuga FB-s sõbraks hakata hiljutise romaani prototüüp, täna turul teretab E-d peaminister.
Apteegis, meenepoes, taldrikupoes, turul, kirjatarvete poes. Pärast krevette söömas.
* * *
Alustan saaremaise rahvavalgustaja 11.3.1817 kirja dešifreerimist. Adressaat on Morgenstern (TÜR kogus digiteeritud; kaks sajandit vanas, ootamatute vigursõnadega saksa keeles, gooti kirjas ja peale selle elatanud (60) arsti käekirjas) ja selles kirjutab rahvavalgustaja must valgel, et asutas Kuressaare Eesti Seltsi milleks? – Eesti keele edendamiseks! (So habe ich in vorigen Jahre eine ehstniſche Gesellſchaft geſtiftet, zur weitere Ausbildung dieser Sprache, …) Tervituse imelised konksud jäävad esialgu arusaamatuks. [Üks neist on näiteks kõnetus Hochwohlgebohrener.] Kirja on 4 lk, lauseid on 14 (3+4+5+2), sulg jooksis hästi, aastat arvestades veel linnusulg, terassulg tuli hiljem. (Aga ka L raamatutes on lehekülje pikkune lause tavaline. No formaat oli väike ja trükk suur.)
Dešifreerin ka Frey 1825 Püha kirikuraamatu algusse kirjutatud L elulugu. Frey harrastas matemaatikat, käekiri on peaaegu nagu kirjalehel, isegi vana mehena (68).
Apteegis, meenepoes, taldrikupoes, turul, kirjatarvete poes. Pärast krevette söömas.
* * *
Alustan saaremaise rahvavalgustaja 11.3.1817 kirja dešifreerimist. Adressaat on Morgenstern (TÜR kogus digiteeritud; kaks sajandit vanas, ootamatute vigursõnadega saksa keeles, gooti kirjas ja peale selle elatanud (60) arsti käekirjas) ja selles kirjutab rahvavalgustaja must valgel, et asutas Kuressaare Eesti Seltsi milleks? – Eesti keele edendamiseks! (So habe ich in vorigen Jahre eine ehstniſche Gesellſchaft geſtiftet, zur weitere Ausbildung dieser Sprache, …) Tervituse imelised konksud jäävad esialgu arusaamatuks. [Üks neist on näiteks kõnetus Hochwohlgebohrener.] Kirja on 4 lk, lauseid on 14 (3+4+5+2), sulg jooksis hästi, aastat arvestades veel linnusulg, terassulg tuli hiljem. (Aga ka L raamatutes on lehekülje pikkune lause tavaline. No formaat oli väike ja trükk suur.)
Dešifreerin ka Frey 1825 Püha kirikuraamatu algusse kirjutatud L elulugu. Frey harrastas matemaatikat, käekiri on peaaegu nagu kirjalehel, isegi vana mehena (68).
7.9.18
6.9.18
N, 4132. päev: neljapäev
Hommikul bussiga postkontorisse, kohvikust läbi, tööle.
5.9.18
K, 4131. päev: 223-aastased majandussoovitused
Läbi saab Öconomiſche Abhandlungen für den nordiſchen Landmann (J. W. L. v. Luce, 1795).
Kohe esimene peatükk räägib ökonoomsest viinapõletamisest (L saksamaises kodukandis Harzis oli üraskite ja tormiga hävinud palju metsa ning viinapõletajad* hakkasid kasutama kivisütt, leiutades kõrvalsaadusena muide ka uuelaadse portselaniahju, mis hakkas tootma Meissneri portselani).
* Siia juurde mainitagu, et juba sel ajal oli teatud toodete tootmine koondunud tootmiskeskustesse. Harzi lõunaküljel asuv Nordhausen varustas viinaga kogu Saksamaa keskosa.
Teises loos (töökoolid) saab teada, kuidas leerilapsed olid harimata.
Veel saab teada, et L teises mõisas, Pilgusel, oli kuuelapisüsteem.
Aga L elulukku senistest biograafidest sügavamalt süvenenuna arvan teadvat, kellelt ta need mõtted oli saanud, kusjuures väga tõenäoliselt tundis ta seda rahvavalgustajat isiklikult (ning ei ole ka välistatud, et tema kaudu pakuti L-le pärast esimest kõrgharidust koduõpetajaks olemise ajal professorikohta Dessau Philantropinumis – millest L loobus ja tuli 1781 seiklushimust koduõpetajaks Kihelkonna külje alla Rootsikülla; võimalik, et sellest kahju ei olnud, sest kuigi Saaremaa-eluga kaasnes suuri läbielamisi (naise surm arstiabi puudumise tõttu 1788), sulges Philantropium varsti (1793) uksed ning mis edasi saanuks, ei ole teada: arvan, et L ei saanuks arstiks ning kogu tema rahvavalgustus Saaremaal ja trükisõna kaudu mujal Eestis jäänuks olemata jne).
Autor vihjab raamatus, et soovib kirjutada ka järje, ning ta kogunud selleks tellimusi (Saaremaa Muuseumis on [II osa] käsikirjaline tellimiskuulutus, vahest Campenhauseni käsikirjalisest Saaremaa nädalalehest), aga mu teada seda kunagi ei ilmunud.
Kohe esimene peatükk räägib ökonoomsest viinapõletamisest (L saksamaises kodukandis Harzis oli üraskite ja tormiga hävinud palju metsa ning viinapõletajad* hakkasid kasutama kivisütt, leiutades kõrvalsaadusena muide ka uuelaadse portselaniahju, mis hakkas tootma Meissneri portselani).
* Siia juurde mainitagu, et juba sel ajal oli teatud toodete tootmine koondunud tootmiskeskustesse. Harzi lõunaküljel asuv Nordhausen varustas viinaga kogu Saksamaa keskosa.
Teises loos (töökoolid) saab teada, kuidas leerilapsed olid harimata.
Veel saab teada, et L teises mõisas, Pilgusel, oli kuuelapisüsteem.
Aga L elulukku senistest biograafidest sügavamalt süvenenuna arvan teadvat, kellelt ta need mõtted oli saanud, kusjuures väga tõenäoliselt tundis ta seda rahvavalgustajat isiklikult (ning ei ole ka välistatud, et tema kaudu pakuti L-le pärast esimest kõrgharidust koduõpetajaks olemise ajal professorikohta Dessau Philantropinumis – millest L loobus ja tuli 1781 seiklushimust koduõpetajaks Kihelkonna külje alla Rootsikülla; võimalik, et sellest kahju ei olnud, sest kuigi Saaremaa-eluga kaasnes suuri läbielamisi (naise surm arstiabi puudumise tõttu 1788), sulges Philantropium varsti (1793) uksed ning mis edasi saanuks, ei ole teada: arvan, et L ei saanuks arstiks ning kogu tema rahvavalgustus Saaremaal ja trükisõna kaudu mujal Eestis jäänuks olemata jne).
Autor vihjab raamatus, et soovib kirjutada ka järje, ning ta kogunud selleks tellimusi (Saaremaa Muuseumis on [II osa] käsikirjaline tellimiskuulutus, vahest Campenhauseni käsikirjalisest Saaremaa nädalalehest), aga mu teada seda kunagi ei ilmunud.
4.9.18
T, 4130. päev: teisipäev
Lõuna ajal perearsti juures (mida viimati kuulsin gastroenteroloogilt). Siis koos sööma, tööle tagasi.
3.9.18
2.9.18
P, 4128. päev: loen
Läbi saab hiljutise nobelisti A Pale View of Hills.
1.9.18
L, 4127. päev: haige
Kaugel saab vanim sugulane 100. Seesama, kellelt 2000 küsisin, kas ta teab, kes on vanaemast jäänud paberite seast leitud fotodel, ja ta ühe kohta vastas: „Ja see noor neiu [kellel vanaisa lõbusalt ümber piha hoiab ja vanaema pahaselt vaatab] olen mina!” Ning seesama, kes aasta tagasi korraldas suurejoonelise 99. sünnipäeva, sest ei olnud kindel, kas veab 100ni välja, ning suguselts oleks siis pettunud, et jäävad peost ilma.
Valmib AS-506 1 : 96 mudel. Lahtivõetavuse tõttu peab seda eksponeerima püstasendis, aga tahatuppa riiulile see tervikuna seisma ei mahu (LM voolundi ots on praaegu vastu lage), nii et viimane 20 cm (CSM + päästesüsteem) seisab hoopis toas kirjutuslaual.
Valmib AS-506 1 : 96 mudel. Lahtivõetavuse tõttu peab seda eksponeerima püstasendis, aga tahatuppa riiulile see tervikuna seisma ei mahu (LM voolundi ots on praaegu vastu lage), nii et viimane 20 cm (CSM + päästesüsteem) seisab hoopis toas kirjutuslaual.
Subscribe to:
Posts (Atom)
