31.3.17
30.3.17
29.3.17
28.3.17
T, 3635. päev: etendus
Muusikaetendus, kus kuulus ameerika näitleja mängib kukutatavat diktaatorit. Mis mul viga, olin leidnud tüki tellinud kontserdisaali kava (pdf), kus kirjas, et kui saal äkki pimedaks läheb (kontserdisaal tavaliselt ei lähe), on see mitte elektrikatkestus, vaid etenduse algus. Ootused olid kole suured, eks ole, ja vaikselt jäi tähele panemata, et peale n-ö juhlakalu, nagu ütleb soomlane, oli etenduses veel inimesi. Mõni näitles sõdureid (mjah, noort sõdurit mängida on raske, sest noor näitleja ei ole tingimata sama hea kui vana ja sõdur ei saa olla väga vana), üks sõjamees pandi oreli taha mängima, üks lasti kohe alguses maha ja lebas üle tunni ajal laval liikumata. Nagu moodsas teatris kombeks, kandus tegevus vahepeal saali, teine peaosaline, kuulus saksa näitleja, jooksis lausa käeulatuses mööda. Nagu ikka, ei pruugi iga muusikainimene osata näidelda, mis saatus oli ka tabanud orelimängijat. Kontserdisaal oli üritust reklaaminud üksvahe orelikontserdina, mida see päris nagu ei olnud.
Aga siis tuli lavale juhlakalu ise ja edasi oli kõik teatri seisukohast väga tore, silmside saaliga ja puha, kuigi tükk ise on kaunis muserdava sisuga ja dramaturgia kah mitte eriti särav.
Aga siis tuli lavale juhlakalu ise ja edasi oli kõik teatri seisukohast väga tore, silmside saaliga ja puha, kuigi tükk ise on kaunis muserdava sisuga ja dramaturgia kah mitte eriti särav.
27.3.17
26.3.17
P, 3633. päev: pähh
Õigus on neil, kes kardavad tulla FB-i, sest seal kohtub igasugu jõletistega. Õigemini ei pruugi kohtuda, aga veel koledam on, et seal paljastavad inimesed endast jõledaid külgi. Täna näiteks selgus, et koolivend, keda muidu pidasin auväärt inimeseks (ühe endast väga heal arvamusel ajalehe ajakirjanik – tema nimi ei ole I ega T), on paadunud suitsetaja. Staaži reedab ta sellega, et arvab, et autod ja tehased haisevad. No tere talv, mis sajand praegu on. Ajakirjanik võiks teada, et on olemas saastenormid.
25.3.17
L, 3632. päev: poes ja muuseumis
Linna sööma, apteegini jala, edasi bussiga. Linnas söök, siis paberikaupade pood, siis raamatupood, siis teine raamatupood: mul on akuutselt vaja Daniel Kehlmanni bestsellerit Die Vermessung der Welt, tahan peagi rääkida tudengeile maailma mõõtmisest ja selle juurde on hea näidata, kust pealkiri pärit, aga enne vaja ikka raamat ka läbi lugeda (olen näinud ainult filmi).
Pärast muuseumis vaatamas Hieronymus Boschi graafika näitust, mille lõpuks selgub, et ega seal Boschi ennast ei olnudki, ainult temast inspireeritud pisut hilisemaid teoseid mitmesuguses teostuses, lehtriga peas ja ilma.
Pärast muuseumis vaatamas Hieronymus Boschi graafika näitust, mille lõpuks selgub, et ega seal Boschi ennast ei olnudki, ainult temast inspireeritud pisut hilisemaid teoseid mitmesuguses teostuses, lehtriga peas ja ilma.
24.3.17
R, 3631. päev: jälle kevad
Juhtun kogemata nägema, kuidas koosolekul teeb ühe uue meeskolleegi tutvustamisel üks mitteuus naiskolleeg talle mitu sekundit silmi, ja kogemata kuulma, kuidas koridorist kostab erutatud teade My, my, you are not married because of a kiss!
23.3.17
N, 3630. päev: selles arvamusloos on omajagu vorsti
Keeletunnis nõnda igav teema nagu mood. Ülesanne, et kõnni keset klassi ringi ja vestle inimestega ja otsi, kes õmbleb ise riideid. Täheldan, et tänapäeval kulub särk enne läbi kui tuleb nööp eest, ja märgin, et mul on enda õmblusnõelte komplekt, niidid ja sõrmkübar (köitmise jaoks), ning panen kuulajaid imestama asjaoluga, et mul oli üks vanaisa ja üks vaarisa (ühe vanaema isa) rätsep ning üks vaarema (teise vanaisa ema) õmbleja, mis kokku teeks nagu 1/4 + 1/8 + 1/8 = ½ geenidest, aga näe mood ikka ei huvita.
Üks vend ajab loetavat teksti kommenteerides (tekst on nii igav, et ettelugemisel ei suutnud ma panna tähele, millest see rääkis) ägedalt segi sõnad „tõde” ja „vorst”.
Üks vend ajab loetavat teksti kommenteerides (tekst on nii igav, et ettelugemisel ei suutnud ma panna tähele, millest see rääkis) ägedalt segi sõnad „tõde” ja „vorst”.
22.3.17
K, 3629. päev: Eesti meditsiiniajaloo tähtteos
Saan läbi Karl Ernst von Baeri „Eestlaste endeemilistest haigustest” (eesti tõlkes, 2013. a väljaanne), milles eessõnas lohutatakse, et ei olnud Baer talurahva peale kuri midagist, ta niisama kirjeldas jubedaid tingimusi, milles nad elasid, ja kuidas tervise eest hoolt ei kandnud.
21.3.17
T, 3628. päev: koolis
Kirjandustund keskendub XX saj alguse impressionistlikule luulele, eriti lahkamiste ja uppunute kirjeldustele. Sajab hirmsasti; kui märjana kohale jõuan, on õpetaja ja ainus kohaolev õppur vaadanud läbi teatrite mängukavu ja valinud välja ühe Ibseni [tgl. on see „Ibsen”, eks näete ise, kui jutujärg sinna jõuab] ja ühe tantsutüki. Ajal, kui kohal olen, valitakse välja ka kolmas tükk, mille kohta ütlen, et tükist küll olen, aga üheskoos vaatamisest ma huvitatud ei ole, sest meil on ammu olnud kavas minna seda vaatama, kuupäev juba paigas [siia tuleb ka link, oodake]. Siis tuleb läbi vihma ka kolmas, tunni teema algab, ja ühes kohas küsib õpetaja, et oo, kas impressionistlik luule jättis sellise mulje, et kõhutad siin kurvalt laual, ja õppur vastab, et ei, see on rohkem nagu lühinägelikkus, ja pärastpoole küsib õpetaja, mida me ühest teisest luuletusest arvame, ja üks vastab, et vot on inimvajaduste püramiid, kus kõige all on füüsiline heaolu, tal läksid vihmas jalad märjaks ja ta ei mõtle seetõttu luulest midagi.
20.3.17
E, 3627. päev: uus nädal
Hambaarst. Toolile heites mõtlen, et ega ma varem sedasi hambaarsti juures olnud ei ole, et ma ei tea, mida ta hakkab tegema. Et äkki peaks hoidma silmad lahti ja jälgima (nagu tegin tudengiajal, rõhtasendist nägi perifeerse nägemisega toas kõike). Eemaldab niidid ja sedapuhku lubab minema midagi rohkemat tegemata. (Ja ajas mitu kuud edasi hüpates täiendagem, et enam ma tema juurde ei lähe.)
Takistusriba tänaval:
Bussiga linna teise otsa keeletundi: bussis ootab väljumist minu ees inime, kelle seljakott on täis neete nagu 1980. aastate punkar. Needid on täpselt sama suuruse ja kujuga nagu LR44-patareid. Bussi hämaras ei näe hästi, äkki ongi kott kleebitud täis patareisid.
Saan läbi Ian Bostridge’i uurimuse Schuberti tsüklist „Winterreise”. Võimas värk, nüüd kohe teine pilt.
Takistusriba tänaval:
- Otse, vöötrajal on aed, meetri laiune kraav koos välja ulatuvate terasest tugiseintega, teine aed, betoontõke (kõnnikaugus linnast tulevas bussipeatuses oleva trepi juurest vanasti 70 m, nüüd – uus linna poole peatus on kaugemal – 115 m)
- 100 m paremal on uus, ajutine vöötrada (kõnnikaugus 235 m)
- 140 m vasakul on teine ajutine vöörada (270 m)
- Aega bussini on 4 minutit.
- Kui olen jõudnud üle parempoolse vöötraja ja maad on u 150 m, näen, et tee on kinni – sinna paigaldatakse sõidutee poole piirdeid, kogu jalgtee laiuse täidab veok, ühel pool on ees see uus aed, teisel pool teine aed, töömehed on ette tõmmanud paela (aga ikka nii, et teiselt poolt tänavat ei paista).
- Mõistes, et järele jäänud 3 minutiga ei jõua ma rännata teise ajutise vöötaraja kaudu (koos tagasiminekuga 350 m), teen radikaalse otsuse minna tagasi linnast tulevasse bussipeatusse ja minna sealt otse (120 m), hoides silmad väga-väga lahti. Päevasel ajal ja autojuhte ehmatamata on see napilt võimalik.
Bussiga linna teise otsa keeletundi: bussis ootab väljumist minu ees inime, kelle seljakott on täis neete nagu 1980. aastate punkar. Needid on täpselt sama suuruse ja kujuga nagu LR44-patareid. Bussi hämaras ei näe hästi, äkki ongi kott kleebitud täis patareisid.
Saan läbi Ian Bostridge’i uurimuse Schuberti tsüklist „Winterreise”. Võimas värk, nüüd kohe teine pilt.
19.3.17
P, 3626. päev: veel vanu pilte
Mida edasi (tagasi – töötlen neid tagant ettepoole), seda keerulisemaks segapuntraks lähevad ümberpildistatud piltide normaalseks tegemise seaded. Eks ma muudkui kopi seaded viimati heaks osutunud pildilt äsja imporditud piltidele ja kõbi neid edasi, aga enne jõuavad nupud vastu seina kui saavad kõik valmis.
 |
| Jõuluõhtu 24. XII 1990 (skann) |
 |
| Jõuluõhtu 24. XII 1990 (repro) |
 |
| Rock Winter 23. II 1991 (skann) |
 |
| Rock Winter 23. II 1991 (repro) |
 |
| Vaade Nõmme plekksillalt 13. V 1991 (skann) |
 |
| Vaade Nõmme plekksillalt 13. V 1991 (repro) |
 |
| Pirita klooster 13. V 1991 (paberpildi skann) |
 |
| Pirita klooster 13. V 1991 (negatiivi skann) |
 |
| Pirita klooster 13. V 1991 (repro) |
* * *
Millalgi sel nädalal vaidlesin FB-s klassiõega, kes arvab, et arstid ei tea midagi ja uskuda tuleb muinasjutte, näe tema põlve tegi korda mitte kirurg, aga alles jooga. Mina seepeale, et võimlemine on ikka kasulik. Ei no jah, 6 aastast, mil koolis õpiti füüsikat, oli 4 aastat meil selline füüsikaõpetaja, et hakka nutma; mõni ime, et inimesed ei saanud päris maailmast piisavat ülevaadet. (Ja kirurgia ajaloo raamatust sain hiljem teada, et artroskoopiline põlveoperatsioon on niikuinii platseebo: tehakse väike ava, loputatakse liigeseõõnt veidi, aga midagi rohkem ei tehta, patsiendil hakkab parem.)
18.3.17
17.3.17
R, 3624. päev: kontsert
Kontsert, kus esimeses pooles on algul üks Raveli tükk, siis üks pikem trompetilugu ja teises pooles „Daphnis et Chloé”, 50 minutit kaunist muusikat. Selgub aga, et a) trompetilugu ei ole niisama, vaid on spetsiaalselt kirjutatud tänasele esitajale ning b) tänane esitaja on alates Miles Davise surmast 1991 olnud maailma parim trompetivirtuoos. Võimas.
Oleme mitte parteris, vaid nagu ikka vasakul rõdul, kuigi tavalisest tagapool (kust saal paistab lühemana ja dirigenti näeb ainult selja tagant – tema ülikond on paremast materjalist kui eelmine kord ega ole kortsus). Sümfooniaorkester on kohalik, kavas on orkestri nimekiri, milles löökriistamängijaid 3, aga laval on 8. Tamburiinimees (kes india kontserdil mängis väga osavalt India rütme) teeb pöidla katki. Tuulemasina väntamise eel tulevad kaks meest hoidma masinat paigal.
Oleme mitte parteris, vaid nagu ikka vasakul rõdul, kuigi tavalisest tagapool (kust saal paistab lühemana ja dirigenti näeb ainult selja tagant – tema ülikond on paremast materjalist kui eelmine kord ega ole kortsus). Sümfooniaorkester on kohalik, kavas on orkestri nimekiri, milles löökriistamängijaid 3, aga laval on 8. Tamburiinimees (kes india kontserdil mängis väga osavalt India rütme) teeb pöidla katki. Tuulemasina väntamise eel tulevad kaks meest hoidma masinat paigal.
16.3.17
N, 3623. päev: kuidas kirjutasin keelekursuse kodutööd
Et ükskord ometi teen valmis ühe harvadest üles antud kodutöödest (filmiretsensioon). Huvitav mõte vääris kirjutamist (et filmis näeme siinkandi kortereid seest ja – ohhoo – Euroopa südames on need samas seisundis kui Eestis enne euroremonte). Ja et kirjutaks õige selgesti, tindiga.
Noh arvutil koostatud mustandit puhtalt ümber kirjutama asudes selgub muidugi, et ega nii palju aega ka ei ole, et kirjutaks lausa mingi kunstsule ja -kirjaga, seega kirjutan tavalise täitesulepeaga, kus sees on tumesinine tint, tavalise käekirjaga. Kõik kena, kuni lehekülje eelviimase sõna juures lõpeb tint. Hetkel ei ole uut tinti käepärast, mistõttu võtan siiski välja kunstsuled ja kirjutan ülejäänud pool lehekülge valmis 0,5 mm laisulega (tape nib). Lahtise sulega, lahtise helesinise tindiga. Tindipott on sulepeade karbis, mis peaks kaitsma ümberajamise eest. Selgub, et koos tindiklambriga saab selle sulega kirjutada järjest umbes poolteist rida.
Lugu saab valmis ja rõõmustan, et tindiplekke ei ole, ja asun sulge puhastama. Tavaliselt olen maalinud musta tušiga, mis kuivab veekindlaks ja mille hilisem eemaldamine sulgedelt on seega keerukas, mispärast peab sule puhastama kohe. Seekord kirjutasin sinise tindiga, aga puhastan siiski. Vana taskurätt saab kohati päris siniseks ning seda ära visates selgub, et taskurätt on tekitanud paberile u 1 cm laigu, mis ilutseb kodutöö all. Üritan seda ära pühkida, läheb laiali; üritan kustukaga ära nühkida, aga tint on imbunud muidugi paberi sisse. Klade kokku pannes kopeerub plekk ka järgmisele lehele.
Nii et õpetaja saab tindiga kirjutatud kodutöö, millest tagumine kolmandik on kirjutatud lahtise sule ja lahtise tindiga ning mille järel on täiesti ehtne tindiplekk!
Noh arvutil koostatud mustandit puhtalt ümber kirjutama asudes selgub muidugi, et ega nii palju aega ka ei ole, et kirjutaks lausa mingi kunstsule ja -kirjaga, seega kirjutan tavalise täitesulepeaga, kus sees on tumesinine tint, tavalise käekirjaga. Kõik kena, kuni lehekülje eelviimase sõna juures lõpeb tint. Hetkel ei ole uut tinti käepärast, mistõttu võtan siiski välja kunstsuled ja kirjutan ülejäänud pool lehekülge valmis 0,5 mm laisulega (tape nib). Lahtise sulega, lahtise helesinise tindiga. Tindipott on sulepeade karbis, mis peaks kaitsma ümberajamise eest. Selgub, et koos tindiklambriga saab selle sulega kirjutada järjest umbes poolteist rida.
Lugu saab valmis ja rõõmustan, et tindiplekke ei ole, ja asun sulge puhastama. Tavaliselt olen maalinud musta tušiga, mis kuivab veekindlaks ja mille hilisem eemaldamine sulgedelt on seega keerukas, mispärast peab sule puhastama kohe. Seekord kirjutasin sinise tindiga, aga puhastan siiski. Vana taskurätt saab kohati päris siniseks ning seda ära visates selgub, et taskurätt on tekitanud paberile u 1 cm laigu, mis ilutseb kodutöö all. Üritan seda ära pühkida, läheb laiali; üritan kustukaga ära nühkida, aga tint on imbunud muidugi paberi sisse. Klade kokku pannes kopeerub plekk ka järgmisele lehele.
Nii et õpetaja saab tindiga kirjutatud kodutöö, millest tagumine kolmandik on kirjutatud lahtise sule ja lahtise tindiga ning mille järel on täiesti ehtne tindiplekk!
15.3.17
K, 3622. päev: kolmapäev
Ei midagi erilist. Saan (pdf-idena) läbi Jyväskylä ralli kiiruskatse õnnetuse (1996) uurimisaruande ja Konginkankaan bussikatastroofi (2004) uurimisaruande. Esimeses on muu hulgas kvantifitseeritud seda, kui palju ohtlikum on olla pealtvaatajana ralli kiiruskatse ääres kui liigelda maanteel, ja teise lugemise järel on üksikasjalikult selge, miks tuleb bussis kinnitada turvavöö või kinnitada kaup veokile paremini kui üksnes raskusjõuga.
14.3.17
T, 3621. päev: emakeelepäev
Tähtsa päeva puhul tõlgin ühe tarbeteksti naljameelel selliseks, mis kindlasti meeldiks omasõnaihalejatele, eemaldades sealt kõik võõrsõnad, tõlkides need uudissõnadeks. Tõlkelaenud jäävad (nt sõna „võõrsõna” on tõlkelaen, < de: Fremdwort), võõrkeele sõnade eeskujul tuletatud omasõnad ka (nt „vastutus” < fi: vastuu). Võõrnimed mugandan samuti (Euroopa → Õhtumaa). Aga seda, kui vana keelt kasutada, ma välja ei mõtle (< de: ausdenken), et oleksid rahul ka need, kelle arust mida vanem, seda parem. A-mitmus, vana kirjaviis (< gml: Wys, de: Weise), Masingu-eelne õ-tus, Koelli-aegne „ninck” – ühed head kõik.
13.3.17
12.3.17
P, 3619. päev: veel vanu pilte uues kuues
SZ-s on kurb lugu majahoidjast (saksa Wikipedia artikkel: link), kes mõisteti üllatuslikult eluks ajaks vangi mõrva eest, mida ta enda väitel teinud ei ole; asi vaadati mõni aasta hiljem ka läbi, aga otsus jäi muutmata; ning praegu vastas ajakirjanikule kohus, et seadusekohaselt lõpetatud kohtuasju nad ei kommenteeri. Saksa õiguses nimelt saab viisaka käitumise eest vanglast enne tähtaega välja (eluaegsest vangistusest pärast 15 aastat) ainult see, kes on süü omaks võtnud. Kes süüd omaks ei võta, hästi ei käitu ja istub igavesti. (Nagu oli ennevanasti Eesti õiguses säte, et kui tunnistaja mõtleb ümber, et mis ta ikka kohtusse ütlusi andma tuleb, jääb kahtlusalune eelvangistusse igaveseks. Pikk lugu, olin ühes taolises menetluses kunagi tõlk.) Muidugi jah, väike varas ripub võllas ja suur sõidab tõllas; kui õiglus võidutseks, kaotaks mitu väärikat kohtunikku ameti ja süütule vangile tuleb maksta praeguseks kaheksa aasta eest hüvitist.
* * *
Veel laifilmi ümberpildistamise enne-ja-nüüd-tulemusi:
* * *
Veel laifilmi ümberpildistamise enne-ja-nüüd-tulemusi:
 |
| Stockholmi saarestik (skannitud) |
 |
| Stockholmi saarestik (repro) |
 |
| Majakene Huddinges (skannitud) |
 |
| Majakene Huddinges (repro) |
 |
| Storkyrka, Notke püha Jüri (skannitud) |
 |
| Storkyrka, Notke püha Jüri (repro) |
 |
| Storkyrka, Notke püha Jüri (skannitud) |
 |
| Storkyrka, Notke püha Jüri (repro) |
 |
| Storkyrka (skannitud) |
 |
| Storkyrka (repro) |
11.3.17
L, 3618. päev: juuksuris
Näitan ette, et võtke siit julgesti 5 cm maha. Juuksur võtab 5 mm. Pean minema julgema juuksuri juurde.
Õhtul külalised.
Õhtul külalised.
10.3.17
9.3.17
N, 3616. päev: linnulaul, vanad pildid uues kuues, kohalik kultusfilm
Hommikul rõkkab juba kuuest, pimedast metsast linnulaulu ning mingid põõsalinnud laulavad öö läbi, pannes paika territooriume, üks laulab ja teine eemalt vastab. Hiljuti nägin kuskil väidet, nagu olevat linnulaul alati 44 dB, no tule taevas appi, see oleneb kaugusest ja pange omale üks öösel kisav põõsalind tuppa või kasvõi akna taha, vaatame, mis te teete. Nagu mainiti ka esimeses eestikeelses linnuraamatus, N. Kaigorodovi raamatus „Lindude riigis” (originaal 1896, eesti tõlge 1922), ostsid inimesed, kellele meeldis kuldnokalaul, omale turult kuldnoka ja siis jooksid toast välja, kui kuldnokk toas laulma hakkas.
* * *
Hommikul impordin üle-eelmisel nädalavahetusel ümber pildistatud laifilmikaadrite reprod ja vaatan, mis välja tuli.
(Pikalt tuli mõelda, kuidas saab pilti normaalselt ilmutada – Lr-ga ei saa kujutist negatiivida –, seega nüüd on töövoog selline, et pärast keeramist-lõikamist ekspordin negatiivirepro TIFF-failina, positiivin selle – hmh – IrfanView’s, salvestan ja tõstan laifilmikaadrite kausta. Sealt impordin positiiv-TIFFi tagasi Lightroomi ja ilmutan, nagu vaja. Lõpuks kopin vanalt pildilt märksõnad, asukoha ja failinime. Esimese proovipildi kavatsesin algul kustutada, aga siis mõtlesin ringi, panen failile teise nime (nagu on alles ka mõni pilt, mis on skannitud kunagiselt paberpildilt).
Ilmutamise probleem oli, et muidu negatiividelt ja slaididelt skannitud pildid on arhiivis JPEG-failidena (kvaliteet on üritatud paika saada juba skannimisel; JPEG järeltöötlust suurt ei kannata), nii et kõhklesin, kuidas õnnestub eksportida RAW-failist JPEG nii, et kontrast jne on paigas juba enne postiiviks keeramist. Aga TIFF-faili saab järeltöödelda ka positiivina.
Kvaliteedinäide – viimane laifilmile võetud kaader, Stockholm, Nordiska museet 29.5.1991.
* * *
Keeletunnis kohalik film.
Katkendeid olen näinud kunagi esimese või teise kursuse lõpuks, kus alguse hilinesin, keskel ajuti magasin ja lõppu näidata ei jõutud, nii et kohati on tuttavaid hetki, aga mis juhtub, ka ei tea. Arvatavasti itsitatakse solidaarsusest, ei usu, et kõik kõike sellest suits-hambus-mõminast aru saaksid. Peab kirjutama arvustuse – kavatsen selles kirjeldada võõramaalase jaoks võõrastavaid asju: kõik suitsetavad, ka kodus toas; sisekujundus on 1960. aastatest muutumatu ja tahmunud (suurest suitsetamisest) – kaugel Eestis seda enam ei ole, selle on viimase paarikümne aasta jooksul kõrvaldanud euroremont, aga, näe, sügaval Euroopas on see veel alles. (Muidugi kas enam on, täpselt ei tea, film on aastast 2001. Eurot igatahes veel ei ole.)
* * *
Hommikul impordin üle-eelmisel nädalavahetusel ümber pildistatud laifilmikaadrite reprod ja vaatan, mis välja tuli.
(Pikalt tuli mõelda, kuidas saab pilti normaalselt ilmutada – Lr-ga ei saa kujutist negatiivida –, seega nüüd on töövoog selline, et pärast keeramist-lõikamist ekspordin negatiivirepro TIFF-failina, positiivin selle – hmh – IrfanView’s, salvestan ja tõstan laifilmikaadrite kausta. Sealt impordin positiiv-TIFFi tagasi Lightroomi ja ilmutan, nagu vaja. Lõpuks kopin vanalt pildilt märksõnad, asukoha ja failinime. Esimese proovipildi kavatsesin algul kustutada, aga siis mõtlesin ringi, panen failile teise nime (nagu on alles ka mõni pilt, mis on skannitud kunagiselt paberpildilt).
Ilmutamise probleem oli, et muidu negatiividelt ja slaididelt skannitud pildid on arhiivis JPEG-failidena (kvaliteet on üritatud paika saada juba skannimisel; JPEG järeltöötlust suurt ei kannata), nii et kõhklesin, kuidas õnnestub eksportida RAW-failist JPEG nii, et kontrast jne on paigas juba enne postiiviks keeramist. Aga TIFF-faili saab järeltöödelda ka positiivina.
Kvaliteedinäide – viimane laifilmile võetud kaader, Stockholm, Nordiska museet 29.5.1991.
 |
| Vana pilt (skannitud skanneriklaasilt, valgus käis kaks korda läbi negatiivi ja peegeldus paberilt) |
 |
| Uus pilt (ümber pildistatud negatiivilt, järeltöötlus) |
 |
| Vana ja uue pildi võrdlus 100% suumiga |
* * *
Keeletunnis kohalik film.
Katkendeid olen näinud kunagi esimese või teise kursuse lõpuks, kus alguse hilinesin, keskel ajuti magasin ja lõppu näidata ei jõutud, nii et kohati on tuttavaid hetki, aga mis juhtub, ka ei tea. Arvatavasti itsitatakse solidaarsusest, ei usu, et kõik kõike sellest suits-hambus-mõminast aru saaksid. Peab kirjutama arvustuse – kavatsen selles kirjeldada võõramaalase jaoks võõrastavaid asju: kõik suitsetavad, ka kodus toas; sisekujundus on 1960. aastatest muutumatu ja tahmunud (suurest suitsetamisest) – kaugel Eestis seda enam ei ole, selle on viimase paarikümne aasta jooksul kõrvaldanud euroremont, aga, näe, sügaval Euroopas on see veel alles. (Muidugi kas enam on, täpselt ei tea, film on aastast 2001. Eurot igatahes veel ei ole.)
8.3.17
K, 3615. päev: bussivigurid, hambaarst
Tahab inime jõuda tööle ilma ummikus istumata, vaatab tänaval Google Mapsist liiklusseisu järele, et ummik on T. maanteel ka täna, jalutab teistkaudu sõitva bussi peatusse – ja leiab, et
Töömaja juures on linna poole minev bussipeatus tõstetud tagasi vanale kohale, aga selle ülekäigurada on ikka kinni. Algul tuli minna otse, autode vahelt (jube), leidsin siis, et nii 300 m haagiga saab minna maa poolt ringi üle ajutise ülekäiguraja, ja nüüd leian, et linna poolt saab minna ka nii 200 m haagiga. Otse mitte. Maa poole minev bussipeatus on tõstetud mõne meetri edasi ja eile hommikul pidi bussijuht peatuse unustama (mu karjumise peale ainult peatas); mõtlesin, et järgmine peatus on tal alles järgmises asulas 4 km pärast, kuidas sealt tagasi saan.
Lõuna ajal juuksuris aega kinni panemas, koeri jalutamas ja hambaarsti juures, kus viimases võtavad asjad pisut ootamatu käigu: selgub, et lahkunud tarkusehamba varjust paljastunud jube suur auk tagumises purihambas (mis kuu aja jooksul, kui tarkusehammaste sombud paranesid, jõudis mõnel korral vaikselt valutada, kui juba kord oli sattunud nõnda esile, ja sinna läks muidugi toit sisse) on jõudnud nii sügavale, et hamba kolmest juurest peab ainult üks ja hammas püsiks suus kõige rohkem aasta. Sellele järeldusele jõuab hambaarst alles siis, kui on mingeid täidiseid juba paigaldanud (usutavasti valguskõvenevaid, sest ta räägib assistendile midagi valgusest ja suust kostab täpselt ajastatud klõpse). Mistõttu tõmmatakse ka see hammas välja, õmmeldakse jälle ning olen üsna kurb (täpselt ei tea, kuidas selle poolega edaspidi süüa saan) ning pean mõne aja toibuma. Kurb ka see, et ma ei jõudnud täna enne hambaarsti juurde minekut süüa lõunat, mida pärast enam nagu ei saa.
- buss läheb 20 minuti pärast
- 10 minuti pärast läheb teine buss, aga tööpeatus ei ole viimane, vastupidi sõites sattus hiljuti üks inime kogemata sügavale naaberriiki
- teoreetiliselt (mida Google Maps ei näita, aga ühissõidukite sõiduplaanirobot küll) saab sõita ümberistumisega tolliparklas
- kõik see aeg sajab tihedasti
Töömaja juures on linna poole minev bussipeatus tõstetud tagasi vanale kohale, aga selle ülekäigurada on ikka kinni. Algul tuli minna otse, autode vahelt (jube), leidsin siis, et nii 300 m haagiga saab minna maa poolt ringi üle ajutise ülekäiguraja, ja nüüd leian, et linna poolt saab minna ka nii 200 m haagiga. Otse mitte. Maa poole minev bussipeatus on tõstetud mõne meetri edasi ja eile hommikul pidi bussijuht peatuse unustama (mu karjumise peale ainult peatas); mõtlesin, et järgmine peatus on tal alles järgmises asulas 4 km pärast, kuidas sealt tagasi saan.
Lõuna ajal juuksuris aega kinni panemas, koeri jalutamas ja hambaarsti juures, kus viimases võtavad asjad pisut ootamatu käigu: selgub, et lahkunud tarkusehamba varjust paljastunud jube suur auk tagumises purihambas (mis kuu aja jooksul, kui tarkusehammaste sombud paranesid, jõudis mõnel korral vaikselt valutada, kui juba kord oli sattunud nõnda esile, ja sinna läks muidugi toit sisse) on jõudnud nii sügavale, et hamba kolmest juurest peab ainult üks ja hammas püsiks suus kõige rohkem aasta. Sellele järeldusele jõuab hambaarst alles siis, kui on mingeid täidiseid juba paigaldanud (usutavasti valguskõvenevaid, sest ta räägib assistendile midagi valgusest ja suust kostab täpselt ajastatud klõpse). Mistõttu tõmmatakse ka see hammas välja, õmmeldakse jälle ning olen üsna kurb (täpselt ei tea, kuidas selle poolega edaspidi süüa saan) ning pean mõne aja toibuma. Kurb ka see, et ma ei jõudnud täna enne hambaarsti juurde minekut süüa lõunat, mida pärast enam nagu ei saa.
7.3.17
T, 3614. päev: joonistan
Joonestasin mitu päeva Kuressaare linnuse konvendihoone korruste plaane ümber Ingenieurprojektion’iks nimetatavs dimeetrias, eks ole. Täna vaatan juhuslikult uusimat keldri plaani raamatus „Kastellist kindluseks” ja mida näen? — Tagumine sein on viltu!!
(Aga nagu selgub hiljem, on see pigem siiski joonestusviga, sest konvendihoone seinad on küll pisut viltu, aga veidi teistmoodi kui sellel joonisel.)
(Aga nagu selgub hiljem, on see pigem siiski joonestusviga, sest konvendihoone seinad on küll pisut viltu, aga veidi teistmoodi kui sellel joonisel.)
6.3.17
E, 3613. päev: klass jälle kadunud
Jõuan keeletundi umbes minut pärast algust. Koridoris ei ole kedagi peale mureliku rootslase, kes ütleb, et mitte kedagi ei ole, imelik. Ootame siis üks viis minutit. Siis ta ütleb, et ikka kedagi ei ole, väga imelik, ja läheb otsima mööda koridori teistest klassidest. Mina aga vaatan meie klassi – tuba rahvast täis, tund täies hoos. Mistõttu tulen sisse ka ise, teadmata, mida arvab mu äkilisest kadumisest rootslane, kui oma otsinguilt naaseb. Rootslane ilmub klassi alles nii viie minuti pärast.
* * *
Täna saab 30 aastat parvlaeva Herald of Free Enterprise kaadumisest. Loen ametlikku uurimisaruannet (pdf).
Põhjus oli, et laev väljus sadamast lahtiste vööriluukidega, nii kui kiiruse üles võttis, tuli vesi sisse, tasakaal kadus ja kaadus. Üsna sadama juures ja mõõnaga, mere sügavus oli väiksem kui laeva laius, külg jäi pinnale, 459 inimesest pääses 266 ja hukkus 193. (Kuigi äkiline 90° pööre tüürpoordi vahetult enne kaadumist pakpoordi ei olnud tahtlik manööver (et laev uputada enne sügavasse vette jõudmist, kus olnuks hukkunuid veel rohkem), vaid tekkis sellest, et tugevas kreenis pakpoordi oli kolmest sõukruvist pakpoordi oma sügaval vees ja kündis edasi, aga tüürpoordi oma osaliselt veest väljas; sillas olnud tüürimees ütles enne kaadumist kaptenile, et laev pöördub tüürpoordi liiga tugevalt, seda ei peata isegi täisrooliga pakpoordi.) Süüdi oli kolm konkreetset inimest (pootsmani abi, kes sadamast lahkumisel ei kontrollinud laeva klaariks tegemist, vaid magas kajutis; vanemtüürimees, kes pidi luukide sulgemist kontrollima, aga arvas, et küllap pootsmani abi tuleb luuke sulgema, ja läks minema (ning kui kohus küsis, miks pootsman, kes oli viimane inimene autotekil, luuke ei sulgenud, vastas see, et see ei olnud tema töö); ja kapten, kes väljus sadamast uskudes, et luugid on kinni, aga seda ta kaptenisillalt ei näinud, puudusid märgutuled või videovalve ja ka kord, et seda konkreetselt öeldaks suusõnal). Süüdi oli ka laevafirma, kes lasi taolisel korralagedusel üldse tekkida (muu hulgas oli laev üle koormatud, süvis kirjutati logiraamatusse laest võttes, reisijaid oli sageli liiga palju, laev väljus pikikreeniga vööri, mis vähendas autoteki kõrgust veepinnast – tavaliselt sõitis laev Doveri ja Calais’ vahel, seekord Zeebruggesse, kus puudus pealesõidutee ülemisele autotekile, selle kompenseerimiseks täideti vööri trimmipaak, et vöör oleks madalamal). Juhtum olnud esimene kord Inglise õiguses, kus juriidiline isik mõisteti süüdi hulgakaupa tapmises ettevaatamatuse tõttu. Uurimisaruandes on soovitusi, kuidas toimunut tulevikus vältida ja kuidas tulevikus samas olukorras võiks ellujäänuid olla rohkem – muu hulgas kui te näete, et suurel parvlaeval on päästepaadid mitte üleval servas, vaid poole kere kõrgusel, on see just selle uurimise soovitus. Paljuski sarnane oli 7 a hiljem parvlaeva Estonia õnnetus (kus vööriluugi märgutuled olid juba olemas, aga andurid kiskus torm koos visiiriga ära) ja ka 1994 räägiti täpselt sama asja kui siin aruandes: paevlaevad ei täida SOLASe nõuet, et merehädas laev peab püsima 30 minutit püstasendis ja saab kasutada mõlema parda päästepaate. MV Estonia oli ehitatud 1980, nii et uuringuaruande laevaarhitektuuri soovitusi selles arvestada ei saanud (kõrgem vabaparras (autoteki kõrgus veeliinist), väljapääsud laeva külgedele, muu kui kastitaoline kere jne).
Olen lugenud mitut suurõnnetuse ametlikku aruannet, aga see on üks väheseid, kus on tugevalt esil inimlik aspekt: „kohus on veenudnud, et ta kahetseb südamest” (Mr. Stanley has frankly recognised his failure to turn up for duty and he will, no doubt, suffer remorse for a long time to come, lk 8) jne.
* * *
Täna saab 30 aastat parvlaeva Herald of Free Enterprise kaadumisest. Loen ametlikku uurimisaruannet (pdf).
Põhjus oli, et laev väljus sadamast lahtiste vööriluukidega, nii kui kiiruse üles võttis, tuli vesi sisse, tasakaal kadus ja kaadus. Üsna sadama juures ja mõõnaga, mere sügavus oli väiksem kui laeva laius, külg jäi pinnale, 459 inimesest pääses 266 ja hukkus 193. (Kuigi äkiline 90° pööre tüürpoordi vahetult enne kaadumist pakpoordi ei olnud tahtlik manööver (et laev uputada enne sügavasse vette jõudmist, kus olnuks hukkunuid veel rohkem), vaid tekkis sellest, et tugevas kreenis pakpoordi oli kolmest sõukruvist pakpoordi oma sügaval vees ja kündis edasi, aga tüürpoordi oma osaliselt veest väljas; sillas olnud tüürimees ütles enne kaadumist kaptenile, et laev pöördub tüürpoordi liiga tugevalt, seda ei peata isegi täisrooliga pakpoordi.) Süüdi oli kolm konkreetset inimest (pootsmani abi, kes sadamast lahkumisel ei kontrollinud laeva klaariks tegemist, vaid magas kajutis; vanemtüürimees, kes pidi luukide sulgemist kontrollima, aga arvas, et küllap pootsmani abi tuleb luuke sulgema, ja läks minema (ning kui kohus küsis, miks pootsman, kes oli viimane inimene autotekil, luuke ei sulgenud, vastas see, et see ei olnud tema töö); ja kapten, kes väljus sadamast uskudes, et luugid on kinni, aga seda ta kaptenisillalt ei näinud, puudusid märgutuled või videovalve ja ka kord, et seda konkreetselt öeldaks suusõnal). Süüdi oli ka laevafirma, kes lasi taolisel korralagedusel üldse tekkida (muu hulgas oli laev üle koormatud, süvis kirjutati logiraamatusse laest võttes, reisijaid oli sageli liiga palju, laev väljus pikikreeniga vööri, mis vähendas autoteki kõrgust veepinnast – tavaliselt sõitis laev Doveri ja Calais’ vahel, seekord Zeebruggesse, kus puudus pealesõidutee ülemisele autotekile, selle kompenseerimiseks täideti vööri trimmipaak, et vöör oleks madalamal). Juhtum olnud esimene kord Inglise õiguses, kus juriidiline isik mõisteti süüdi hulgakaupa tapmises ettevaatamatuse tõttu. Uurimisaruandes on soovitusi, kuidas toimunut tulevikus vältida ja kuidas tulevikus samas olukorras võiks ellujäänuid olla rohkem – muu hulgas kui te näete, et suurel parvlaeval on päästepaadid mitte üleval servas, vaid poole kere kõrgusel, on see just selle uurimise soovitus. Paljuski sarnane oli 7 a hiljem parvlaeva Estonia õnnetus (kus vööriluugi märgutuled olid juba olemas, aga andurid kiskus torm koos visiiriga ära) ja ka 1994 räägiti täpselt sama asja kui siin aruandes: paevlaevad ei täida SOLASe nõuet, et merehädas laev peab püsima 30 minutit püstasendis ja saab kasutada mõlema parda päästepaate. MV Estonia oli ehitatud 1980, nii et uuringuaruande laevaarhitektuuri soovitusi selles arvestada ei saanud (kõrgem vabaparras (autoteki kõrgus veeliinist), väljapääsud laeva külgedele, muu kui kastitaoline kere jne).
Olen lugenud mitut suurõnnetuse ametlikku aruannet, aga see on üks väheseid, kus on tugevalt esil inimlik aspekt: „kohus on veenudnud, et ta kahetseb südamest” (Mr. Stanley has frankly recognised his failure to turn up for duty and he will, no doubt, suffer remorse for a long time to come, lk 8) jne.
5.3.17
P, 3612. päev: joonistan
Saan valmis joonistuse: Kuressaare linnuse vahitorni kahes tasandis püstlõige Ingenieurprojektion’is 1:250, vaatega läänest, nagu oleks läänepoolne nurk 90° sektorina eemaldatud. Ma ei viitsi panna käima läpakat, et mõõta mitme kilomeetri kauguselt võetud fotodelt katuse perspektiivimoonutuseta kõrgust, nii et guugeldan kaugeima foto, mille leian, mõõdan sellelt, siis proovin, kas äkki on võrdkülgne a = h kolmnurk, ja siis lõpuks panen katuse kõrguse silma järgi. Just väljalõigatud nurgas on torni kõik kolm kaminat, mille kuju ma ei tea (nende ülesmõõtmisjoonised on ühes restaureerimisprojektis, leian hiljem).
Õhtul kuseb Št kohe meie uksemati peale; kannan selle mati peal ettevaatlikult ja maha läigatamata kemmergusse ja valan potti; pesen kohe vannis puhtaks (uksemati pesuvesi on, nagu arvata, tumepruun). Selgub, et E on käinud koeri jalutamas nõnda, et Št on olnud kotis (kuhu ta seni kusnud ei ole), mis korraldus on väärt mõte (sest mina lasin mõlemal jalutada omal jalal ja siis Št kusi kuhugi korteriukse ja lifti vahele). Št kott on teistsugune kui Šp oma, seda ei saa kanda õlal ja selles tundub Št olevat paar korda tegelikust raskem. Aga muskel ajapikku kasvab!
Õhtul kuseb Št kohe meie uksemati peale; kannan selle mati peal ettevaatlikult ja maha läigatamata kemmergusse ja valan potti; pesen kohe vannis puhtaks (uksemati pesuvesi on, nagu arvata, tumepruun). Selgub, et E on käinud koeri jalutamas nõnda, et Št on olnud kotis (kuhu ta seni kusnud ei ole), mis korraldus on väärt mõte (sest mina lasin mõlemal jalutada omal jalal ja siis Št kusi kuhugi korteriukse ja lifti vahele). Št kott on teistsugune kui Šp oma, seda ei saa kanda õlal ja selles tundub Št olevat paar korda tegelikust raskem. Aga muskel ajapikku kasvab!
4.3.17
L, 3611. päev: metsas
Jala läbi metsa ümber pooleruutkilomeetrise hiidristmiku – E tahtis, et ma talle tee ette näitaks, sest teoreetiliselt saab sedamööda minna tööle jala. Ega ikka ei saa. Linnulennul võib ju olla ainult 2½ km, aga seda kauget kaart mööda läheb 7 km ja 1½ h. Teiselt poolt, koerte varjupaiga juurest (kust kunagi läksin jala koju; 5,1 km) enam ei saa, seal on suure ehitusplatsi aed ees. Lühim teekond on seega jaama silla juurest, 5,6 km, 1 h. Suurpõllu suurel ehitusplatsil ehitatakse suurt puiesteed, mis mööda saaks kaunis otse tööle, ootame pikisilmi, millal see avatakse jalakäijatele.
Aga näeme lõokest, pesi tegevat künnivaresekolooniat (töömajast ümber nurga, mis seletab, miks töölt vaateväljas künnivareseid ei pesitse, ma iga hommik vaatan), hallrästast (keda ma varem siin näinud ei ole), lõunasöögil kõrvallauas tubateatrit, mille üks etendaja kannab kaelas tohutut briljantketti.
Õhtul on „Eesti Laulu” lõppkontsert, aga sellest häbist jääme katkendliku ühenduse ja äraunustamise tõttu ilma.
Aga näeme lõokest, pesi tegevat künnivaresekolooniat (töömajast ümber nurga, mis seletab, miks töölt vaateväljas künnivareseid ei pesitse, ma iga hommik vaatan), hallrästast (keda ma varem siin näinud ei ole), lõunasöögil kõrvallauas tubateatrit, mille üks etendaja kannab kaelas tohutut briljantketti.
Õhtul on „Eesti Laulu” lõppkontsert, aga sellest häbist jääme katkendliku ühenduse ja äraunustamise tõttu ilma.
3.3.17
R, 3610. päev: varakevad
Varahommikul on autokatused kergelt härmas.
Hommikul on bussipeatuses 5–6 pasknääri.
2.3.17
N, 3609. päev: peaaegu akadeemiline veerand
Käin enne tundi läbi kirjatarvete poest (joonistussulgi, 0,05 mm vildikaid) ja jõuan keeletundi kohale veerand tundi enne algust. Ootan ja ootan koridoris, tuleb ka teisi, aga ei tule õpetajat. 13 minutit ei tule. Muidu kui tund ära jääb, saadab kool päeval meili ja sõnumi. Küsime üle koridori teiselt õpetajalt, kas meie õpetajat on täna nähtud. Ütleb, et on, ja et kui teil midagi muud teha ei ole, tulge minu tundi. Meie: et mis tase tal on (meil on B2.2). Tema: A2.2, saate vanu asju korrata! Aga siis tuleb trepist ka meie õpetaja, kes jälle olla oodanud korrus allpool samas klassis kui eelmisel semestril neljapäeviti ja imestanud, miks mitte kedagi ei tule, ja siis vaadanud tunniplaanist, et ta ise on vales ruumis!
Tunnis inspekteerib E kunagine saksa keele õpetaja C; vaatan alguses, et ohoh, on aga selline soeng keelekooli õpetajate seas populaarne, et keegi veel kannab sellist nagu C, aga siis lätlane hüüab rõõmsasti, et tere, C!
Tunnis inspekteerib E kunagine saksa keele õpetaja C; vaatan alguses, et ohoh, on aga selline soeng keelekooli õpetajate seas populaarne, et keegi veel kannab sellist nagu C, aga siis lätlane hüüab rõõmsasti, et tere, C!
1.3.17
K, 3608. päev: kontsert ja meri
Õhtul kontsert. Kohal 1 h 20 min enne. Piletid saab kassast, nime järgi. Kahed võileivad (nagu eelmine kord; eri puhvetitest).
I pooles on Sibeliuse viiulikontsert ja viiulivirtuoos, umbes kaks korda vanem kui siis, mil temast tehti kavas trükitud foto. (Kava lugedes meenub, et tõesti, Sibelius mängis ise viiulit. Kavas on ka kaks Sibeliuse fotot, mille kohta mainin, et vähemalt ühel neist on ta purjus – eluviisi tõttu oli Sibelius pidevalt kerges joobes, ainult seitse aastat olnud kaine, 1908–1915.)
Orkester on Jaapanist, kõik liikmed jaapanlased, publikumis on tavalisest rohkem jaapanlasi ja ka eestlasi, sest dirigent on eestlane P.J.
Laupäeval ostetud muusikaajaloo atlase järgi märkan, et orkestri paigutus on klassikaline (1775, kontrabassid taga vasakul; kohaliku sümfooniaorkestri paigutus on uus, kontrabassid küljel paremal). Dirigeerimisstiil on hüplik ja kaugele ulatuv, eesmised muusikud on ettenägelikult prillidega. Tavaliselt vaatame sümfooniakontserte küljelt rõdult (peale kuulamise meeldib mulle ka vaadata, mida teevad muusikud ja dirigent), täna eest põrandalt, näeb peamiselt keelpille. Orkestris on naisi tavalisest vähem, tavalisest rohkem on meesviiuldajaid, muusikud istuvad jaapani moodi, nagu filmis shogunid või vanad samuraid. Tamtami mängib eriti nääps naisterahvas, kellest üle noodipuldi paistab üldiselt ainult pealagi; tema kohtade lähenedes tõstab ta silmad üle ääre, minu juurest vaadatuna on ta täpselt dirigendi õla taga. Dirigenti pikalt vaadata ei saa, koomilisevõitu on ning selja tagant vaadatuna näeb peamiselt suht imeliku lõikega ja kortsus sabaga pintsakut. Meenutame kaks korda nähtud Yannicki hõbedast pintsakut (temaga kontserte läheme meelsasti vaatama ainult dirigendi pärast, tingimata küljeltvaates, et näeks paremini, mida ta teeb).
II pooles on Soštakovitši X sümfoonia, mida mäletamisi oleme kunagi kuulnud-näinud Daniel Baremboimi juhatusel; nüüd on see kargem. Mängitakse kaks lisapala, dirigent annab lilleneiule mitte kaks ega kolm, vaid suisa neli põsemusi (vanamees meie taga imestusega: „Oh la la!”). Põsemuside arv varieerub paikkonniti, prantslased on seda koguni kaardistanud.
Pärast pikk bussiootamine, pime peatus, kaks peatusesilti, üks on putkast 15 m, teine 30 m kaugusel.
Kui kodus, ülikond veel seljas, kortega jalutama lähen, tekitab Št – kes kõrgest east hoolimata ei ole seniajani päris selgeks saanud, miks me päevas neli korda õue lähme – naabrite uste taha tohutu kusemere. Neli korda järjest – iga kord mõtlen, et nüüd on lõpp, aga nii kui valmis saan, alustab Št jälle. Ning siis situb lifti juurde. Siis maja välistrepi peale kuseb viiendat korda. Taskurätte kulub viis pakki, kõike ma ära ei saa (sajab vihma ja käigurõdul ei saa aru, kus on maas kusi, kus vesi). Joodiknaabrit majas enam ei ole, nii et naabritel ei ole vaja hiljem soolaplekkide autorit pikalt mõistatada.
I pooles on Sibeliuse viiulikontsert ja viiulivirtuoos, umbes kaks korda vanem kui siis, mil temast tehti kavas trükitud foto. (Kava lugedes meenub, et tõesti, Sibelius mängis ise viiulit. Kavas on ka kaks Sibeliuse fotot, mille kohta mainin, et vähemalt ühel neist on ta purjus – eluviisi tõttu oli Sibelius pidevalt kerges joobes, ainult seitse aastat olnud kaine, 1908–1915.)
Orkester on Jaapanist, kõik liikmed jaapanlased, publikumis on tavalisest rohkem jaapanlasi ja ka eestlasi, sest dirigent on eestlane P.J.
Laupäeval ostetud muusikaajaloo atlase järgi märkan, et orkestri paigutus on klassikaline (1775, kontrabassid taga vasakul; kohaliku sümfooniaorkestri paigutus on uus, kontrabassid küljel paremal). Dirigeerimisstiil on hüplik ja kaugele ulatuv, eesmised muusikud on ettenägelikult prillidega. Tavaliselt vaatame sümfooniakontserte küljelt rõdult (peale kuulamise meeldib mulle ka vaadata, mida teevad muusikud ja dirigent), täna eest põrandalt, näeb peamiselt keelpille. Orkestris on naisi tavalisest vähem, tavalisest rohkem on meesviiuldajaid, muusikud istuvad jaapani moodi, nagu filmis shogunid või vanad samuraid. Tamtami mängib eriti nääps naisterahvas, kellest üle noodipuldi paistab üldiselt ainult pealagi; tema kohtade lähenedes tõstab ta silmad üle ääre, minu juurest vaadatuna on ta täpselt dirigendi õla taga. Dirigenti pikalt vaadata ei saa, koomilisevõitu on ning selja tagant vaadatuna näeb peamiselt suht imeliku lõikega ja kortsus sabaga pintsakut. Meenutame kaks korda nähtud Yannicki hõbedast pintsakut (temaga kontserte läheme meelsasti vaatama ainult dirigendi pärast, tingimata küljeltvaates, et näeks paremini, mida ta teeb).
II pooles on Soštakovitši X sümfoonia, mida mäletamisi oleme kunagi kuulnud-näinud Daniel Baremboimi juhatusel; nüüd on see kargem. Mängitakse kaks lisapala, dirigent annab lilleneiule mitte kaks ega kolm, vaid suisa neli põsemusi (vanamees meie taga imestusega: „Oh la la!”). Põsemuside arv varieerub paikkonniti, prantslased on seda koguni kaardistanud.
Pärast pikk bussiootamine, pime peatus, kaks peatusesilti, üks on putkast 15 m, teine 30 m kaugusel.
Kui kodus, ülikond veel seljas, kortega jalutama lähen, tekitab Št – kes kõrgest east hoolimata ei ole seniajani päris selgeks saanud, miks me päevas neli korda õue lähme – naabrite uste taha tohutu kusemere. Neli korda järjest – iga kord mõtlen, et nüüd on lõpp, aga nii kui valmis saan, alustab Št jälle. Ning siis situb lifti juurde. Siis maja välistrepi peale kuseb viiendat korda. Taskurätte kulub viis pakki, kõike ma ära ei saa (sajab vihma ja käigurõdul ei saa aru, kus on maas kusi, kus vesi). Joodiknaabrit majas enam ei ole, nii et naabritel ei ole vaja hiljem soolaplekkide autorit pikalt mõistatada.
Subscribe to:
Posts (Atom)
