P, 2194. päev: kappadi, kappadi, Kopenhaagen

Et kõik ilusti ära rääkida, peab lugu algama eile õhtust, mil selgus, et kui printerist on sinine tint otsas, ei tööta printer üldse. Assapiraki. Sinine tint, märkigem, on spetsiaalselt fotode printimiseks, nagu ka fotomust, punane ja läige. Kirjapaberile printimiseks on neli muud värvi: kollane, tsüaansinine, magenta ja mattmust. Ei aita see, et sunnin printima halltoonides – kui üks tint on otsas, siis on see otsas ja printer ei tööta. Kõik.

Kuidas laupäeva õhtul kella seitsme ja pühapäeva õhtul kella kuue vahel siinmaal uue tindi saab, on lahendamatu keerdülesanne. Konnapildiga tinte võib olla maksimarketi tööstuskaupade osakonnas (mis sulgub L kell 18), aga kuigi meie maksimarket on pühapäeviti lahti, on tööstuskaupade osakond kinni. Ilusa Tähekese maksimarket on suurem kui meie oma ja osakondadeks eristamata, aga see on P sootuks kinni.

Nõnda et lennule tuleb minna ilma prinditud piletita, mis SASi puhul on võimalik.

Teine põnev hetk on sellega, et see on just sama lend, millega 23. XII 2010 algas mitmeööpäevane epopöa, mis viis mind lõpuks Lätti nagu eurolauluks saamata jäänud eleegias külamees Korsakovi, kuhu pold üldse plaanis sattuda; tookordne pöörane seiklus algas lume tõttu ja praegugi on maa valge. F. lennujaam on pärast 2009/10 ja 2010/11 lumekatastroofe mitu korda kuulutanud, et lumesahad on nüüd olemas, aga mis toimub mereäärsel Kopenhaageni lennuväljal, on edasi peidus teadmatuse hämaruses.

F. lennuväljale pääseb pühapäevase nigela bussiühendusega veidi suurema närvikuluga kui muidu ja pealegi on lennujaama vahet liikleval 16. bussiliinil pühapäeviti ikka lõõtsata vanabussid, kesse ikka lennujaama kohvreid kaasa võtab, eks ju. Lennujaamas on kole palju rahvast, turvakontrolli pääsla saba käib poole ukseni, CPH lennu letti ei ole veel öeldud. Vaatan ise, kus vilgub SAS.

Letisaba 20 min, mul väljaprinditud piletit netu, eks ju. Saab sihtkoha ja nime järgi. Lennujaama maapealne teenindus on üldiselt przes, sest saan ainult esimese lennu pardakaardi ja soovituse, et minge võtke omale CPH-s teine pardakaart ise.

Turvakontrolli pääsla saba 20 min, turvasaba ise 15 min, turvakontrollis ise kah jõletu aeg, sest mõistagi näitab Rö. mu kotis kohutava pusa juhtmeid. Turvatöötaja palub lahkesti mul näidata elektroonikat, aga et neid on seljakoti igas taskus ja sahtlis rohkeste, käsib panna elektroonika eraldi. Hunnik saab ehk suuremgi kui seljakott. See käib Rö-st läbi teise korra ja siis pean kõik panema seljakotti tagasi, leides, et mitu asja jäi ennist ikka veel kotti.

CPH: muidu jääb lennuk platsi peale ja tuuakse bussiga C-terminali. Seekord ruleerib lennuk lennujaamahoone lähedale, kiikan kummagi poole akendest, kuhu täpselt. Selgub olevat soolika A-terminali otsas (allpool nihutataval fotol umbes kohas, mille traaversil on kiirteele märgitud silt Lufthavn V). Kes CPH lennujaamahoone kavatist ei tea, vaadaku pildilt. Väga kiire jooks (sh liikuvatel kõnniteedel, saab edasi väga kiiresti) ümberistumisletti, mis on C-terminali taga, kuhu on oma pool kilomeetrit (allpool fotol on selle katus sulnis türkiisroheline ja kohe selle kõrval on sõnad Kastrup st). Kui hingetuna sinna jõuan, saan ette õnneks esimesena. (Mädanik, praegast näen, et kaardil põle märgitud mõõtkava!)

Suurem, mõõtkavaga kaart
Ainus tõend, et mul pilet tegelikult juba olemas, on pardakaardi konts ja selle küljes pagasilipik (kus peal on õnneks 6-tähene reserveerimiskood).

Teenindaja (uut pardakaarti üle andes): Mister V, kas te teate, et teie lennule algab pealeminek 15 min pärast?
Mina: Ääh, puuh, jaah, tean. (Jookseb tuldud suunda tagasi.)
 

Kui olen sedasi jooksnud tervelt kilomeetri, raske seljakott seljas, nüüd ka käes pardakaart, pagasilipikuga konts ja ID-kaart, mõistan, et 25 minutist lendude vahel on möödas ainult 15 ja mul on 10 minutit käia näiteks kemmergus (ei hakka täpsemalt kirjeldama füsiloogianähtusi, aga umbes sellel põhjusel ma enne hommikusi lende ei söö).

(Praegast mõõtsin Google Mapsist vahemaa üle ja sain teada, et ühest lennukist ümberistumisleti kaudu teise oli maad mitte kilomeeter, vaid tervelt 1,43 km. Lennukist letini mitte 500, vaid 900 m; kemmergiineni oli umbes 1,3 km.)

Väravas ootavad Kilulinna lennukile pealepääsu kaks eesti spordikooli koos väga targa õpetaja või treeneriga. 7 kohta on üle buugitud, pakutakse 343 € kompensatsiooni ja ööd hotellis. Mitu reisijat innustub, aga paari elumehe ind raugeb pisut, kui saavad teada, et raha ei laota kohe peo peale, vaid tuleb hiljem küsida Eesti Õhust. Spordilapsed leiavad peagi, et a) treener ei luba ja b) hotellikoha saavad ainult täiskasvanud ning c) homme vaja olla jälle koolis. Üks neiu pannakse kokpitti ja tema klassi-/trennikaaslased anuvad, et ta seal jumala pärast midagi ei käpiks.

Vaateulatuses ees paremal mängib üks spordinoor mängu, mille kohta vaatan, et on aga lahe mõistatamismäng, mis järjekorras on nagu klaas purunenud, kuni mõistan, et klaasipraod on ehtsad. Kõrval istub teine spordinoor, kes loeb raamatut Michael Faradayst (nii palju ei vaata, et teada saada, kas see jutustab ka kärgperest Humphrey Davy + Davy naine + perekonnasõber Faraday). Mul on patakas lugemata lennundusajakirju (5), kust mingist jutust peab tulema kursuse jaoks kodutöö; märgin mitmest loost kohti ja rõngastan leheküljenumbreid, aga selle õige leian alles mitu päeva hiljem Eestis.

L, 2193. päev: reisi eel

Rongiga söömas.

Muidu veereb päev mõnusasti paljusid asju mitmele poole kopides ja varundades. Uuest kõvakettast saab E läpaka varuketas. Avastan, et tundmatu pesa mu läpaka küljes on eSATA pesa, kuhu saaks külge nikerdada väga kiire ühendusega välise kõvaketta.

R, 2192. päev: ich bin Erwin Lottemann

Hommikusöögi kõrvale vaadatud Loriot’ sketš (Lottogewinner) avab viimase Eulenspiegeli kaanepildi tähenduse. Sketš on kuskilt 1980. aastatest ja arvatavasti Saksamaal nii tuntud nagu Eestis näiteks ütlus „jõudu, külamees!”

Muidu on Loriot’ täielik telesketšide kogu olnud parem, kui arvasin. Pööraselt andekas oli ikka! Ei ole mõiste „saksa huumor” nii olematu midagi: võtame kas või sketšid „Esimene sõjajärgne Saksa ekspeditsioon põhjanabale”, „Esimene sõjajärgne Saksa ekspeditsioon lõunanabale” ja „Esimesed Saksa astronaudid Kuul”.  Št-le meeldib eriti klaveril mängiv koer Wum, nii väga meeldib, et ajab telekalaualt asju maha.

Saksa keel. Kiidan töökaaslasele, et nüüd tean saksa sõnu ka poola keeles.

Lõuna paiku nädalavahetuse sotsiaalürituse pildid tööl sisevõrku üles, ühes tingimusega, et kellele ei meeldi, kustutagu; 52 pildist säilib õhtuks 48. Võib-olla on kaudunukesed kopipeistiõnnetused (mitte igaüks ei tea, et kirjutuskaitsmata kohast kopimine ei käi mite käsuga Ctrl-x, vaid on nõnda lihtne kui lohistamine ühest aknast teise), võib-olla on mõni asjaosaline pidanud enda näitamist sobimatuks, võib-olla kannab keegi kellegi peale vimma ja on tema pildi kustutanud (sest kadunud on tribüünil töökaaslasi pildistanud ühe härrasmehe pilt – teatavasti a gentleman will walk, but never run – ja mida ma hulk aega loova kaadrilõikega sudisin, et ei jääks muljet, nagu ta pildistaks ees suvalise inimese tagumikku, mida ta mõistagi ei teinud).

* * *
Päeval arvutipoest uus väike väline kõvaketas. Vaja on võtta ümber pildiarhiiv, mis praeguse seisuga on umbkaudu 600 GB, aga vana varuketas on ainult 500 GB, ei mahu. Vana lauapealne HDD on 750 GB, sinna peaks mahtuma. Reisile kaasa võtan ainult analoogfotod ja 2012.–2013. a arhiivi.

Auu olgu kõrges meetodile, mille eesti nimetus on võib-olla sammvarundamine, kus arhiivis kirjutatakse üle ainult muudetud failid, lisatakse ainult uued ja kustutatakse ainult tarbetud, mis käib üsna kiiresti (mitte nagu vanasti, kui kustutasin kogu kausta ja kirjutasin uuesti). Vanasti kestis kogu fotoarhiivi (mis tollal oli alla 500 GB) varundamine üle aeglase USB 1½ ööpäeva. Uue tehnikaga kestab praeguse 600 GB varundamine ainult 7 h.

N, 2191. päev: öökull ja tummad leilis

Öösel huikab lumises metsas öökull nii, et ei lase uinuda.

Hommikul postkontor (Loriot).

Tööl toimub toanaabri kutsel mingi koosolek, mul ei ole võimalik selleks ajaks lahkuda, nii et panen pähe kõrvaklapid ja silmanurgast nähtav toimub seega nagu tummfilmis. Ega nendega muide telefoni ka ei kuule.

K, 2190. päev: mitte täiesti must rästas

Mõõdan Google Mapsist, et tulevase tööhooneni peaks saama jalgrattaga, maad on umbes 5 km, kui lõigata läbi kahe hoovi. Linnulennul on maad 3 km, aga seda saaks jalgrattaga läbida ainult lennates, sest kuigi üks tee on ka otse, on see ägeda liiklusega ja kõnni-jalgteedeta maantee.

Kaasas on fotokola ja õhtul, loojangu eel lähen Maali parki, lootuses näha lapilist musträstast. Musträstad on territoriaalsed ja ühe konkreetse linnu leidmine seetõttu lihtsam kui kunagi üritatud ühe varese leidmine:

Tuleb nentida, et peale linnuelu ja pargist hoogsalt läbikõndijate on pargis näha ka igasugu muud kahtlast rahvast: mitte lausa perverte, kes uues Kiviräha raamatus varitsesid surnuaedades eakaid naisterahvaid, vaid kaks vaikselt seisjat, kolm kummalist võimlejat ning üks külmal pargipingil raamatut lugeja. Pildistada tuleb nii, et mingil juhul ei jääks ükski neist vaatesuunda.

T, 2189. päev: Lotte või Maali?

Kaunis kevadhommik. Ärkan kell 6.00 (veel on pime) selle peale, et õues rõkkab laulda keegi lind, kes ei ole musträstas. Kella kaheksa paiku läheb pilve ja hakkab sadama (vihma, mitte lund).

Bussiraamatus jõuan töökoha linna kirjelduseni ja saan lõpuks teada kõigi südalinna sildade täpse pikkuse, kõrguse ja kaarte arvu, mida nüüdisaegsetest reisijuhtidest enam ei leia. See on umbes nagu kakskümmend aastat tagasi olid täpseimad Eesti kaardid Vene sõjaväe topograafilised kaardid, kus peale käsitsi joonistamisest tulenenud üleüldise ümaruse oli peal ka sildade kandejõud. Rahvasuu rääkis, et rannaäärsete pisisildade (nt Lahemaal) tohutu kandejõud (100...130 tonni) tuli sellest, et mingine maanteel sõidetav rakettide stardiseade kaalus 80 t.

Saan kätte saksa keele materjalid: eks tunnimaterjale ole ennegi saadud, aga esimest korda saan ka tunnis arutletud uued sõnad, ... koos poolakeelsete seletustega.

* * *

Nädalavahetuse ürituse piltidega on aga selline häda. Kuidas tahab inimene, et ta pildil välja paistaks? – Ilus muidugi. – Aga mis juhtub treenimata inimesega, kui ta jookseb staadionil üle kolme ringi? – Väsib muidugi. – Kas väsinu jaksab olla ilus? – Ei, isegi siis mitte, kui lehvitab, sest ainult erakordsete valgustingimuste korral ei paista siis tema märjad kaenlaalused. Ja ossakurat, sellise erakordse valgusega koht oli staadionil ainult taga vasakul, aga see oli liiga kaugel ja seal suurt ei lehvitatud ja seal langes valgus otse ülevalt, jättes silmad väsinult auku ja mis kõik iganes. Kui esimesena jooksund prantsuse kolleeg vaid teaks, missugust häda ja risti ja viletsust nägin, sest ta väsis peaaegu kohe ja viiendal ringil ajas joogivett särgi peale. Üldiselt oli valmis puntras igast rajal olnust kaks pilti.

Positiivne on, et automaatvalge sai üldiselt kenasti hakkama, aga valmis piltidel vähendan siiski pisut ilme lillasust ja sinisust, et tulemus oleks soe ja meeldiv ning mu reputatsioon 31-aastase kogemusega piltnikuna ei kannataks.

Pildimaailmast veel. Mihuke õnn: 18 a tagasi sõitsin laevaga järvel, äkki paistis nurga tagant, kuidas juga pahises otse järve, tegin pilti, aga täpne koht jäi järele uurimata. 18 aastat ei teadnud! Nüüd siis avan uue suurema reisijuhi suvalisest kohast ja seesama juga vaatab vastu.

* * *

Veikene vaidlus, keda kujutab kuju kahe mammutipuu vahel, kelle peas istus laupäeval kull. Pakun, et Maalit, sest 1934. a reisijuhis on kirjas, et linnapargis on Maali kuju; E aga küsib, miks siis kuju jalamile on kirjutatud Lotte. (Reisijuhi väitel on Lotte kuju hoopis toomkiriku ja parlamendi vahel. Mine või parki vaatama – eriti kui E oli näinud kuju lähedal valgekirjut musträstast.)

Hiljem jõuame kokkuleppele, et kujutatud on Maalit, ja selgub ka, et kuju ümbritsev park on suisa Maali park.

E, 2188. päev: pildistamine on imelihtne

Nädalavahetuse fotoponnistusest on parem käsi juba hakanud paranema ja esimese 9 valminud pildi peale hakkavad laekuma ka kiidusõnad. Pildistamine on imelihtne:

• tee 400 fotot,
• näita nendest 25–30 parimat.

Aga mul on ürituste korraldajatele ettepanek, et järgmine kord võtke teadvustada ka keskkonnateemat. See sedapuhku puudus, kohe väga puudus, kohe nii väga, et jube vaadatagi (re: logistika).

Hommikul töö bussipeatuses väljudes avastan, et mul on põuetasku eilsest ununenud välklamp. Kui arvuti käima panen, selgub ka, et pidanuksin olema veerand tundi tagasi üle kilomeetri kaugusel koosolekul, mille olin reedel kirjutanud küll märkmikku, aga no kesse seda vaatab, eks ju.

Koosolek on asjalik ja südamlik ning seal saab teada laheda asja, mida kõik hulk aega naeravad, aga mida mitte väljaspool koosolekutuba avaldada ei või.

Täna on jälle kevad, nii ametlikult, et tööjuures lõpetatakse jääaeg ära.

Loen bussis siinkandi reisijuhti aastast 1934 ja saan teada, et tollal oli eriline eksportkaup roosid ja roosiistikud.

P, 2187. päev: Teil nö

Selgub, et ma pildistan üritust täpselt nagu Leni Riefenstahl tuntud usufilmis 1935 poliitikute kõnesid: algus, natuke keskelt, lõpp. (Allikas: LR ise portreefilmis Macht der Bilder. Speer kirjutab mälestustes, et mitme poliitiku kõned filmiti tegelikult stuudios ja vaatepilt, kuidas Hess suutis stuudios tühja kohta põlevi silmil vahtides kuulutada kõnepuldist, et tule pulti ja kõnele, armastatud füürer, me kuulame sind, pani teda päris tugevasti kahtlema selles, kui siiras Hessi truualamlikkus ikka oli.)

Staadionil liikujate ergutamiseks kaikuv muusika on rõve. Kohal oldud 4 või 5 tunni jooksul ei kõla ühtki lugu, mis oleks mul lustikummutis, kus on praegast 2982 lugu kogukestusega 233 h 16 min 38 s.

Ööpäevane üritus peab lõppema kell 20, aga et eile oli algus hilinenud ja olnud hoopis kell 20.30, kardan, et äkki ka lõpeb kell 20.30. Aga ei, täpselt 20 hakkab lõppema, mispeale rõõmustan, et äkki läheb korda jõuda kella 20.21 ja mitte 21.21 bussi peale. Seega kui töökaaslased pakuvad, et tule kõnni staadionil meiega koos, vastan misterbeanilikult pobisedes ja fotokaga lehvitades, et ma parem pildistan ülalt ääre pealt edasi (ja lisasin mõttes juurde, et kardetavasti ei saa staadionikatlast sama kiiresti minema kui tribüünilt).

Lõpuhetk satub olema just siis, kui kiirustan punktist A kemmergu kaudu punkti B. Rahvamass liigub täitsa ettearvatult ja on kogunenud ilusti õigesse kohta just siis, kui punktis B tribüünile ilmun. Tribüünitagused on lõputseremoonia ajaks tõmmanud täitsa tühjaks, ei sega kiirustamist nagu hommikul ega midagi.

Tehakse fotografija na pamjat (mul on sellega kaasnenud kisast ka 31-sekundine heliülesvõte) ja enne seda teen rühmapildi ka meie võistkonnast, kes rahvasummas näib olevat rohkemaarvulisem kui avadefileel. Siis nihkun vaikselt ukse suunas ja lidun bussipeatusse. Tagasi seega tervelt tund varem.

Fototulemused:

• Piltide koguarvu ei tea, sest tänased pildid vaatasin läbi juba kohapeal ja bussis (nii hommikul kui ka õhtul) ja kustutasin eriti jubedad ära. Eile (kui ei kustutanud) oli pilte 274, täna hommikul kuskil alla saja ja õhtusest satsist oli importimiseks järel 61. Peaks vaatama failinumbrite järgi. (442)
• Fotokal läks kolm akut (mitte täitsa tühjaks, vaid poole peale, mil on mõistlik neid vahetada, et aku ei kustuks ebasobival hetkel), mälukaarte läks kaks (ühe lõpust umbes kolmandik, teise algusest pool). Välklambi akud selgusid olevat täiesti kutu (viimati kasutasin detsembris), kaasas olid värskelt laetud varuakud.
• Eelmisest tööpeost saati on fotoka küljes kaunid kuldsed kleepstähed edasi.
• Kõike kaasas olnud kola läks ka vaja peale värvitabeli ja välguhajuti. Objektiive oli kaasas kolm ehk kõik mu valgusjõulised (f/2,8) loomuliku valguse objektiivid: Sigma 150 mm DG APO, EF-S 17–55 mm, Tokina AT-X Pro 11–16 mm. Vaja läks isegi vesiloodi, hommikul kaasas olnud elektroonilist loodi (mida ma hoidsin muidu kogu aeg käes, et ära ei kaoks, sest keskmises fotokotis kinnitusaasa ei ole) ja vihmakatteid. Välklampi läks vaja umbes üheks võtteks, see kolakas oli kaasas igaks juhuks. Muidu tasus jämedate (st valgusjõuliste) objektiivide kaasasvedamine ära: eile õhtul mõtlesin, et 150 mm (240 mm efl) on staadionirajal jooksjate jaoks äkki liiga lühike, võtaks kaasa Sigma 120–400 mm suumi (millel on sulnilt nurruv optiline stabilisaator, mida 150 mm-l ei ole ja EF-S 17–55 mm oma peaks värisema kuuldamatu ultrahelisagedusega), aga siis meenus, et selle pikas asendis on ava ainult f/5,6 ja see oleks liiga pime. Ka on Sigma 150 mm DG APO pildikvaliteet tunduvalt parem kui 120–400 mm oma.
• Sageda objektiivivahetuse kiuste midagi maha ei pillanud, kuigi hommikul läbi vihma bussi peale minekul selgus bussis, et mul oli olnud fotokoti küljes rippuva Sigma 150 mm koti kaas lukust lahti, mis arvestades seda, kuidas ma kogu kremplit muudkui üle pea heitsin (keskmine fotokott käib selga poolviltu, 150 mm obj kott tilpnes selle küljes), oli hetk õudust. Viimasel objektiivivahetusel ehmatasin, et olen ühe tagakorgi ära kaotanud, aga pärast mõistsin, et ikka ei ole, sest tavaliselt on üks objektiiv kaamera küljes ja selle korki kaasas ei ole.

L, 2186. päev: BROTHER... sister, sorry. TEIL EINS.

Hommikul turg ja raamatupood, siis Paraadiväljakul täikalt siinkandi reisijuht aastast 1934, kaartidega ja puha, siis kohvik, siis näitab E parki, kus printsess Maali kuju peas istub kull, siis selgub, et kinu uks on veel kinni, siis küttega automaatkemmerg, siis etnograafiline ringkäik linnaosas, kus ma ei ole kunagi käinud ega edaspidi käi kah, sest see oleks nagu üks võikavõitu naaberlinn, siis kinu, kus 68-kohalises jahedavõitu saalis on 10 inimest, näidatakse prrrantsuskeelset filmi suisa ilma subtiitriteta ja kust siltide järgi õigesti väljudes satume peaaegu mingi teise filmi vastuvõtule (lauad on juba kaetud) ja lukus usteni.

Muidu on külm ja kõle ning raske uskuda, et nädal tagasi oli 16,5 °C sooja ning panin nahkhiireandurisse uued patareid.

* * *

Õhtul on töökaaslased kutsunud mind pildistama meie kahe võistkonna osalemist solidaarsusüritusel, mille täpne toimemehhanism jääb mulle hämaraks. Sarnasus „South Parki” päkapikkude geniaalse äriplaaniga ei ole välistatud.

Naiivselt olin lootnud, et paar klõpsu ja valmis, aga kui olen käinud korralduskomitee koosolekul ja saanud omale isegi staadioni plaani, mille järgi mõtlen välja, mis kola kaasa võtan, hakkan aimama halba. Nimelt kestab üritus järjest ööpäeva, töökaaslased on vahetuste kaupa kohal kogu aeg (mida mina mitte mingil juhul ei jaksa ega kavatse) ning pühapäevane bussiühendus on nigel. Seda, et me tuleme sulle järele, mitte keegi mõistagi ei paku.

Kola kaasavõtmisest. Ürituse reklaampildil oli vaade, mida hindasin poolprofessionaalse pilguga vaadates selliseks, et ma suudaks teha paremini. See oli koleda tünndistortsiooniga panoraamvõte, mis ajas mõttele, et äkki veaks kaasa panoraamipea ja teeks õige korralikult. Aga noh spordihoone võib olla eravaldus ja üleüldse peaks siseruumis statiivi kasutamiseks olema valdaja luba*. Kui hakkasin asja meite korraldajalt küsima, suunas ta mind ürituse korraldajateni, kes näisid olevat umbprantslased ja tahtsid mu’ga rääkida tingimata telefoni teel**, ja meili kaudu hakkas jõudma asi vaikselt sinnani, et peaksin iseseisvalt suhtlema spordihoone valdajatega, mis kah kindlasti toimub telefoni teel ja prantsuse keeli ning mis kõik on mu jaoks ebaproportsionaalne, sest ega ma ei lähe pildistama ju enda algatusel. Nõnda et loobusin panoraamipea mõttest ja tegin asjaomase pildi hoopis 11 mm lainurgaga.

* „Ainult valdaja loal” seisab parkla märgi lisatahvlil A. kreisilinna kiriku kõrval. Palju aastaid olen seda itsitanud, et kiriku hoovi võib parkida kes iganes, kui aga jätab autoaknale sildi „issand jumal lubab”.

** Neile, kes prantsuse keelt ja kultuuri ep tunne, on teadmata, kuidas prantslasel, kes ometi on nii üliväga viisakas, et tuletõrjuja ütleb mitte „Maja põleb! Hoidke uksed-aknad kinni!”, vaid „Lugupeetud madaam! Lubage mul Teile teatada, et Teie majas on tulekahi, hoidke Teie uksed-aknad kinni!”, saab viisakus nagu noaga lõigatult otsa, kui pakkuda, et ma fransee suurt ei räägi, äkki parlee anglee. Toru visatakse seepeale tavaliselt sõnagi ütlemata hargile. Mitu korda kontrollitud. (Võib-olla ei ole prantsuse kultuuris sellist võõrkeelele üleminekut lihtsalt ette nähtud ja inime satub lihtsalt segadusse, nagu juhtus Teises maailmasõjas jaapanlastega, keda oli üldiselt õpetatud kas võitma või võitlema surmani, aga kui nad vangi sattusid, kõndinud nad vaikses segaduses edasi-tagasi, teadmata, mida teha, sest sellist olukorda nende väljaõpe ette ei näinud. (Allik: Richard O’Neill, Suicide Squads: Axis and Allied Special Attack Weapons of World War II – Their Development and Their Missions, 1981, ISBN 0861010981. O’Neill kirjutab seal Jaapani sõjaväelaste moraali taustana pikalt Jaapani bushidō-filosoofiast.))

Nõndap et siis kallil laupäeva õhtul koos sõitudega kaks-kolm tundi (algul lähen spordihoone valesse saali – ega ma seal varem käind ole – siis leian tee uude, kusjuures see tee viib tagauksest uuesti õue – õigemini on see vist peauks –, ja see on rahvast täis, nii et omasid ei leia). Pühapäeva hommikul koos sõitudega kaks tundi ja pühapäeva õhtul koos sõitudega veel kaks tundi. Võeh.

Ei taipa ega viitsi pilte sortida juba kaameras ja seega on neid pärast Lr-i panna 274 tk, mille esialgne käitlemine (import koos märksõnastamisega, iga objektiivi vigade automaatkorrigeerimine) kestab umbes kolm tundi. Tore on, et valgetasakaal oli automaatse peal ja täitsa OK ning seda ei ole vaja parandada. Perspektiivi ka ei ole vaja. Saab hakata pilte juba vaikselt sortima.

R, 2185. päev: reede

Natuke igav, aga kindlasti kasulik koosolek.

Saksa keelest sain vajalikud paberid; kolleeg kirjutab meiliga, et jättis endale laua peale, aga mul põle aimugi, kus see on, vaatan valesti ja ei leia.

N, 2184. päev: emakeelepäev

Homme saksa keelde ei jõua, tuleb moosida kaht töökaaslast, kes käivad samas rühmas. Ega neist üks (keda esimene kord ei olnud) ei tea, et me ülejäänud kaks teame, et ta seal käib.

K, 2183. päev: ahead of the power curve

Särav päikesepaiste, terve päev on pilvitu. Parema meelega tööle ei lähekski, pildistaks lumes askeldavaid linde.

Tööl on tegus tööpäev ja kahe suurprojektiga – mille pärast veel eile olin väga mures – jõuan vajalikust graafikust ette, mille kohta käib tänase loo pealkiri (mis väljendit kasutati 1950. aastatel USAs lennukite katsetamisel ja mis tähendas, et lendur mõistis lennuki käitumist nii hästi, et teadis, mis juhtub järgmiseks – juhtimissüsteem mõikas väikese viibega ja juhiste liiga ägeda liigutamise peale võis tekkida olukord, kus juhtimissüsteem läheb piloodi liigutustega ebameeldivalt resonantsi, nagu juhtus 1993. aasta suvel merepäevade ajal Stockholmi kesklinnas, kui rahvale näidatav uhiuus sõjalennuk Viggen kaotas juhitavuse ja kukkus rahvamassi silme all merre).

Õhtul komeeti ei näe (ega ma täpselt tea ka, kus ta tuhkvalgusega kitsa kuusirbi suhtes on).

Söögikõrvaste filmidena vaatasime viimati viimast Bondi (Skyfall (2012)), algul BD kauni pildi nautimiseks ilma subtiitriteta, aga kuivõrd osa tegelasi ainult sosistab, siis järgmine kord koos subtiitritega; mõni tegevusliin saab kohe selgemaks. Esimese vaatamiskorra vahepeal uurisin Wikipediast, kus kõrvalosaliste näitlejad on veel mänginud (ja nii, et ei loe, mis filmis endas juhtub): nii sai kinnitust oletus, et Moneypennyt (kes filmi algul Bondi maha laseb) mängib sama näitleja kui 2. ja 3. Kariibi mereröövlite filmis Kalüpsot, mispeale pärast arutame, et ta oleks võinud ka Bondi filmis tõusta nii 60 meetri kõrguseks ja rongikatusel heitleva kaagi püssiga sihtimise asemel võtta rongi lihtsalt kätte. Seda rongikatusel heidelnud kaaki kehastanud oli päris elus kümme aastat abielus daamiga, kes tegi teise „Millenniumi”-filmide algses, Rootsi versioonis igas osas umbes 27 suitsu ja kes hiljem kandus 2. Sherlock Holmesi filmi, mida ma ei ole näinud (sest esimene oli päris jube).

Nüüd saab Bond läbi ja kohe selle järel vaatame Bondi-filmide paroodiat Johnny English (2003), millega on see haruldane värk, et selle järg, Johnny English Reborn (2011) on mu arust parem kui algne. Esimese lõpus on augustisse 2003 ajastatud koht, kuidas Concorde lendab, mis teatavasti tegi viimase lennu novembris 2003.

T, 2182. päev: uus bussiraamat

Nii ametlik talv, et bussipeatust roogivad lumest kuus asula aednikku: kummagi suuna peatuses kaks roogivad, üks käib, koni hambus ja külimit käes, ja puistab roosakasoranži jalatsirikkumispudi. Kui buss tuleb, on löga juba lahti.

Uueks bussiraamatuks on saanud Albert Speeri mälestused, milles on nii rohkesti huvitavat, et kui see kõik siia kirja panna, peaks blogi nimeks vahetama „Speeri mälestuste ümberjutustus”. Näen RR andmebaasist, et see tõlgiti 2008 ka eesti keelde, aga ameti tõttu ma vabal ajal tõlkeid ei loe, kui võimalik. Speer kirjutab hulga paremini kui teine peaaegu samasse ringkonda kuulunu, lendur Hans Baur. Speer suudab kirjutada narratiivi täitsa pikalt, Baur üksikute lugudena, millest ükski ei olnud üle 4 lk pikk – kusjuures Speer kirjutas raamatu algselt vetsupaberirullide kattepaberile (vanglas, salaja). Haritud inimene ikkagi...

E, 2181. päev: tere, talv!

Päeval lumesadu, lausa nagu pisut tuiskakski. Õhtuks on välimise aknalaua servas olev nii 15 cm kõrgune rant kadunud ühtlase lumevaiba alla.

P, 2180. päev: kevad läbi

Hakkab sadama lund.

L, 2179. päev: peaaegu suvi

Hommikul rongiga söömas, ettekandja teeb 5 € külma ja seepärast jootraha ka ei saa. Tagasiteel näeme kõrgel pilvede all tiirlemas u 50 sookurge.

Kaubanduskeskusest kohalik telefoniraamat, mida õhtul huviga loeme. Uurin järele, kus elab saksa keele õpetaja, et temaga kogemata kokku ei satuks.

Pärastlõunal läheb ilusaks, teeme pika jalutuskäigu vallamajani. Tiigi ümber pilliroogu veel ei ole, pingil istub kaks vene isandat ja ajab roppu juttu.

Loen läbi ja kommenteerin juhendatava magistritöö, olen võrdlemisi rabatud kriitilise mõtlemise puudumisest sellises akadeemilises vanuses ning hakkan hauduma kurja plaani, et edaspidi tuleb magistritööde juhendamine kas ära jätta või tegutseda rangelt põhimõttel „töö tellija materjalist” – st mina juhendan, aga kui inime ei taha, siis imesid ei tee. Naah, usklik pidavat ka kiitma issandat, kui ravi aitab, aga kui ravist hoolimata ära sureb, süüdistab ikka arsti. Samamoodi on, kui tudeng kirjutab hea lõputöö, saab kiita ainult tema, aga kui kukub läbi, saab kiruda juhendaja. Äkki oli selle Martin Lutheri ja Martin Luther Kingi segi ajanu juhendaja tööd siiski lugenud, aga tudeng ise oli kriitika suhtes immuunne?

R, 2178. päev: üle metsa, maa

Saksa keel. Olen kohal võimsa varuga, 20 minutit enne teisi, loen. Õpetaja on sama ja kogu seltskond samuti, peale taanlase, kes jäeti istuma, sest ta ei ilmunud lõpueksamile (esimene kord mõtles, et teeb teine kord, aga teine kord ei jõudnud kohale) ja nimekirja läbi kontrollides selgub ka, et meilt on kolmas inimene veel, nimi on tuttav (pärast vaatan nimekirjast järele ja ka nägu on tuttav ning meenub koguni, et sõbrustan temaga isegi feisspukkis).

Klassituba on sama kui sügisel, metsaserva vaade on sama uhke kui ennemuiste. Maanduvaid lennukeid näeb ja mööduvaid kulle ning arvan nägevat koguni leevikest (või siis erakordselt eredat metsvinti). Kell 12.05–12.08 jälgin umbes 90–100 sookurge, kes tiirutavad algul läänes, hiljem lääneloodes. Pärast, kui kõnnin bussipeatusest töömaja suunas, kuulen ja näen sealkandiski sookurgi, umbes 50 lindu tiirutamas idakirdes. Asjade käigust ette rutates ütlen, et 12. või 13. III teatan kummagi linnuvaatluse üksikasjalikud andmed (täpsed asukohad ja suunad) asjakohastesse veebikohtadesse, et selle järgi saaks loendada rändlinde. Üks selline koht on näiteks kraniche.de.

N, 2177. päev: kevad tuleb (jälle)

Tänasel kaunil kevadpäeval meenub täiesti ilma mingi tagamõtteta, kuidas me teadmishimulised tudengid tahtsime näha, mis juhtub kummikorgiga, kui sellele avaldada survejõudu 1 MN, kasutades labori seina ääres mahajäetuna seisnud 100-tonnist hüdraulilist pressi (mis ei olnud nii suur, kui seda jõu järgi võiks arvata, ainult umbes pool kirjutuslauda). Kork murdus, diagonaalis.

Hommikul näen meilist, et Amazoni pakk olevat postkontoris. Homme on esimene saksa keel, siis järele minna ei saa, nii et hommikul kontrollin postkastist, äkki on silt seal, ongi; lõunal järele.

K, 2176. päev: puhkus silmapiiril

Näib, et hommikune kuserada liftist maja ette on saamas igapäevaseks.

Kinnitatakse puhkus ja ostan lennukipiletid. Jäänud on mõni nädal ja näiteks Lufthansa hind on juba neljakohaline.

Kavas on osaleda fotovõistlusel, kus saab esitada kuni 5 fotot aegruumist, millest mu arhiivis on fotosid 2423. Kuue valikuvooruga väheneb arv nõnda: 83 ... 53 ... 36 ... 17 ... 8 ... 5. Algul on nende seas ka foto linna vanima ilmaliku hoonega, aga et selle seisund on äärmiselt räbal, võtan ära. Selgub, et eriti rohkesti on talviseid fotosid, aga hindamine toimub kevadel.

T, 2175. päev: tilgub ja vana mootor

Teine selge päikseline kevadpäev. Liftis on pahaendelist suitsuhaisu ja välisuksest läbi näen, et maja ees seisab hommikumantlis joodiknaaber ja suitsetab. Värske kuserada näitab, et ta ei tulnud liftist mitte otse. (Ükshommik, kui oli lifti kustud, võis liftist väljuva kuseraja jälitamisel näha veidrat ilmutist, et see hargnes kaheks rööpseks rajaks vahekaugusega d = 1 m, mis mõlemad kulgesid maapoolse bussipeatuseni, kust oli rentslisse valgunud ja seal jäätunud suurem külmunud vedelikukogus, nii ütleme kümme liitrit. Mis juhtunud oli, seda teada ei me või.)

Bussiraamat sai eelmine nädal läbi, võtan ette paki lennundusajakirju. Ühes pajatatakse, kuidas muistseid rakettmootoreid F-1 hakatakse pöördprojekteerima (skannitakse olemasolevate vidinad üles ja aetakse arvutimudelitesse, et uurida, kuidas selles ained voolavad ja kuidas saaks paremini). Umbes samal teemal (vt kommentaarid): link.

All naabril on rõdu heledasti valgustatud, meie magamistuba on täis akna vahelt imbunud kirjeldamatut lebra.

Fotode lokaliseerimine: susserdan hulk aega fotoga, mis klapib maastikuga kõik ilusti peale selle, et kirikul on torn vales otsas. No tegelikult oli järgmine mägi. 18 aastaga on muutusi omaajagu, nt mõnest nääpsust istikust on saanud tubli kahar puu.

Klassivend P tuleb kogu perega feisspukki: tuleb ta ise, tuleb tema naine, tema laps, klassivenna ema ja isa (ega muidu teaks, aga FB soovitab neid kõiki korraga järjest). Feisspukkis levib ka üleskutse jälle valida uueks paavstiks püha isa Dougal McGuire (eelmine kord, kui feisspukki veel ei olnud, oli tehtud sama ettepanek). Maailm oleks palju lõbusam.

E, 2174. päev: ei väsi

K: mida teeb töötaja, kes rabab, aga ei jõua?

V: küsib tähtaega muudkui juurde ning algul antakse nädal, siis veel kaks.

K: mida teeb aga töötaja, kes kavandab aega mõistlikult ja kasutab dünaamilist ajakava? (Dünaamilise ajakava põhiväärtus on, teadagi, et tabel arvutab iga päevaportsu ainult järelejäänud päevade ja järelejäänud mahu järgi – kui jääb üks päev vahele ja aega on veel mitu päeva, ei pea tegema järgmine päev kaht portsu, vaid ainult veidi rohkem, ning kui algul teha innuga rohkem kui vaja, jäävad pärast päevaportsud üha väiksemaks.)

V: saab valmis päev enne algset tähtpäeva.

* * *

Muidu aga käin pangas ja saan teada, et enne kui hakkate panka süüdistama järjekordes isetegevuses, vaadake läbi pangast tulnud post. Veerandtunnise dialoogiga nimelt selgub, et jah, mu pangakaart enam ei kehti, aga samas olevat mul mingi teine pangakaart. Noh, senine pangakaart kandis veel emafirma logo ja veebruaris olla mulle saadetud uus, iseseisvunud firma logoga (ja muidugi hoopis teise numbriga) kaart. Sellest, et ma uut kaarti näinud ei ole, olen targu vait. Sellest ka, et olin jah veebruaris näinud veebipangas, et mul on nagu kaks pangakaarti, aga arvasin teise olevat selle, mis 2010 suleti ja mida füüsiliselt enam ei eksisteeri (nagu Eesti pangas lasksin kunagi ühe krediitkaardi sulgeda, sest sain samast pangast teise ja ilusama, aga kui selle algne kehtivusaeg lõppes, sain asemele uue ja sedasi on mul Eesti pangast krediitkaarte kohe mitu: men are from MasterCard, women are from VISA). Nii et marss tagasi koju ja pangast veebruaris saabunud post ette. Pangast tuleb ainult kontoväljavõtteid (neid kinni keerata ei saa) ja nende ümbrikud rändavad avamata (sest kui vaja, vaatan operatiivselt veebipangast) kuhilasse, kus muidu on makstud arved ja mille paar korda aastas sordin mappidesse. Noh, uus pangakaart leidubki.

P, 2173. päev: A on, B ei ole

Vaatan mitme päeva tagant meili ja saan seletuse, miks eile sularahaautomaadid ei töötanud: hiljemalt reedel on mu kaart suletud, Amazon on saatnud lausa iga päev teateid. No tore on, aga esmaspäeval lähen panka õiendama, et sellest võiks kaardi omanik teada saada kiiresti otse pangalt, mitte alles tegemata maksetehingute teadete kaudu.

Muidu parandan kursuse esimest kodutööd ja mida edasi, seda ladusamalt läheb. Tulemus on täitsa tavaline, „humoriste” on täitsa keskmiselt. Täitsa tavaliselt käkib hindamisrakendus ära ka ühe rohke tagasiside saanud töö ja pean kõik selle tekitama uuesti. (Sellel krdi rakendusel on paha omadus, et kui sellega parandada umbes üle kümne töö järjest, hakkab ta segi ajama failinimesid: lahti on näiteks õppur Aabeli töö, saab valmis, salvestan, teen uue faili, impordin järgmise, ütleme, õppur Aabla faili, saab seegi valmis, salvestan – ja siis avastan rakenduse akna ülaribalt, et failinimes ei ole teps mitte Aabla, vaid tagasi on Aabel. Taasavan Aabeli töö ja mis ma näen, seal ongi Aabla tekst. Seda saab pisut leevendada nõnda, et pärast Aabeli töö valmimist see kohe eksportida (sest siis jääb tehtust alles fail, kust saab pärast võtta kommentaare nagu varnast) ja luua kõigepealt tühi töö, siis alles importida õppur Aabla fail. Sellest siis ka nõue, et mulle saadetud faili nimes peab olema õppuri nimi. Susserdamist rohkem kui rubla eest!)

L, 2172. päev: Ein Lied geht um Estland

Äkiliste pangakaardiraskuste tõttu jääb rongiga sööma minemata. Nädalavahetuse täidab tubane tegevus ja õhtul Eesti laul, milles kuuldud enneolematud pärlid siia ka (mõeldes neile, kes feispukki ei kasuta ja seega ei näinud neid veel ürituse ajal):

• being in love is seeing a pet
• being without who
• et päev tooks varguse, et kuusk saaks alguse
• gde on natšal, budet show
• I hope to roll something off
• iga generatsioon on mis iganes
• igavus, mis kord sulgub
• I'll be waiting for the stones
• I'm breaking out
• I've slept overseas
• ja rahus pool
• kägu kaugel ees
• laulan nagu bulgur sinu sees
• lähen nii ja lähen naa
• ma surun kõrvalt kingi, hobust saan kuulata
• ma surun küünalt ligi, valus on kuulata
• na tšas budet show
• on ainus tõde vana teater, mis on seina peal
• oooo, joobnud aasta
• pepuloom
• saab uueks mu kee
• see thunne nii suur
• seeing your uncle lazy
• take it back, we all want to sail
• terrass las aega sööb
• this is not a noun (refrään)
• torni jalga käib palju
• vaid diivan olla saan
• valges vahus peidus on kükloop
• want to pee
• would that snag
• üle magava vee viivad teed

Olen meeldivalt üllatunud, kui palju neid on (mõne, mille konsiilium tunnistas, et see nii oligi, tõmbasin märkmikust ka maha), nii et võõramaa keeles lauludele eesti „tõlke” lisamisel on suur tulevik. Ainus eestikeelne teadaolev selline YouTube’is on märksõnadega „ma läen sauna, sa too käärid” või umbes sedasi:



Vaheklippidest vaid sedapalju, et mulle meenuvad lapsepõlve aastavahetused, kus siis, kui telekas laulis Kuldne Trio, vaadati tähelepanuga, aga siis, kui oli mingi jutusaade, vohmiti vorsti ja kartulisalatit.

R, 2171. päev: rindeteateid ja tõenäosusi

Tänased teated sõnaveiderdamise rindelt on sellised, et tegutseb keegi, kes teab, et inglise sõna and saab tõlkida kaht moodi, ja ja ning, mida ta mõlemat kasutabki, aga rangelt vaheldumisi – ilmselt ikka selleks, et oleks „ilusam”: mina kirjutaks kass ja tema vurrud, hiir ja tema saba ning seinakapp, aga tema kirjutab kass ja tema vurrud, hiir ning tema saba ja seinakapp, mis võib ajada teadliku lugeja, kes on kas õppinud või ise tähele pannud, et ja ühendab tihedamini ja ning hõredamini, lõbusasse hämmingusse.

Õhtul bussis saavad Youngi mälestused peaaegu läbi (jäänud on 4 lk) ja seal jutustabki Young inimkonda ees ootavast katastroofist, mis varem või hiljem saabub asteroidina või supervulkaani purskena, mida on geoloogilises ajaloos juhtunud küll ja küll – ja põhjustanud näiteks jääaja või suretanud välja suure hulga elusloodust –, aga tööstusajastul veel mitte. Üks supervulkaanipesa kükitab Saksamaa lääneosas Eifeli mägede all ja USA all kükitab neid koguni kolm. Youngi arvutuse järgi on tõenäosus, et emb-kumb neist lähima 100 a jooksul toimub, 1 : 334. Aasta ja saja tuhande peale rehkendatuna teeb see 3 : 100 000. Muude kardetud või loodetud tõenäosustega võrreldes on pilt selline (NB! loetelu on üksnes informatiivne ja makaaber ning kui ei ole öeldud teisiti, on jutt Eesti keskmise kohta, rännet arvestamata):

• Tõenäosus, et pöördute aasta jooksul psüühika- või käitumishäirega esimest korda arsti poole (Statistikaamet, 2010): 2,0%
• Tõenäosus, et Everesti otsa ronides surete (lähteandmed: link): 1,6%
• Tõenäosus, et aasta jooksul surete (Statistikaamet, 2011): 1,38%
• Tõenäosus, et tekib aasta jooksul pahaloomuline kasvaja (Statistikaamet, 2008): 0,53%
• Tõenäosus, et aasta jooksul abiellute (Statistikaamet, 2011): 0,41%
• Tõenäosus, et aasta jooksul lahutate (Statistikaamet, 2011): 0,23%
• Tõenäosus, et aasta jooksul saate liiklusõnnetuses vigastada (Statistikaamet, 2011): 0,14%
• Tõenäosus, et aasta jooksul nakatute puukborrelioosi (Statistikaamet, 2010): 0,13%
• Tõenäosus, et aasta jooksul diagnoositakse teil HIV (ECDC, 2011): 0,0273% (273 ppm, 27,3 : 100 000)
• Tõenäosus, et Tallinnas 500 korda aastas trolli või trammiga sõites seal aasta jooksul hukkute (link: aasta 4 mln reisijast hukkub 1–2): alates 0,0125% (125 ppm, 12,5 : 100 000) kuni 0,025% (250 ppm, 25 : 100 000)
• Tõenäosus, et aasta jooksul nakatute aktiivsesse tuberkuloosi (Statistikaamet, 2010): 0,019% (190 ppm, 19 : 100 000)
• Tõenäosus, et aasta jooksul hukkute liiklusõnnetuses (maailma keskmine, WHO, 2015): 0,0174% (174 ppm, 17,4 : 100 000)
• Tõenäosus, et 80 eluaasta jooksul tabab teid äike (link: 1 : 6250): 0,016% (160 ppm, 16 : 100 000)
• Tõenäosus, et aasta jooksul hukkute Euroopas liiklusõnnetuses (WHO, 2015): 0,0093% (93 ppm, 9,3 : 100 000)
• Tõenäosus, et aasta jooksul hukkute liiklusõnnetuses (Statistikaamet, 2011): 0,0073% (73 ppm, 7,3 : 100 000)
• Tõenäosus, et teid Eestis aasta jooksul tapetakse (link): 0,0052% (52 ppm, 5,2 : 100 000)
• Tõenäosus, et aastas toimub inimkonna olemasolu ohustav looduskatastroof: 0,003% (30 ppm, 3 : 100 000)
• Tõenäosus, et aasta jooksul diagnoositakse teil AIDS (ECDC, 2011): 0,0028% (28 ppm, 2,8 : 100 000)
• Tõenäosus, et aasta jooksul hukkute Rootsis liiklusõnnetuses (WHO, 2015): 0,0028% (28 ppm, 2,8 : 100 000)
• Tõenäosus, et UK-s 500 korda aastas rongiga sõites seal aasta jooksul hukkute: 0,001% (10 ppm, 1 : 100 000)
• Tõenäosus, et teid Lääne-Euroopas aasta jooksul tapetakse: 0,001% (10 ppm, 1 : 100 000)
• Tõenäosus, et saite Euroopas 2009 Pandremixiga vaktsineerimisel narkolepsia (link): 0,00043% (4,3 ppm, 0,43 : 100 000)
• Tõenäosus, et aasta aega usinasti (52 korda) Viking Lottot mängides saate vähemalt korra 48st numbrist 6 õigesti: 0,0004% (4 ppm, 0,4 : 100 000)
• Tõenäosus, et UK-s 500 korda aastas bussiga sõites seal aasta jooksul hukkute: 0,0002% (2 ppm, 0,2 : 100 000)
• Tõenäosus, et aastas 10 korda liinilennukiga sõites aasta jooksul seal lennuõnnetusel hukkute: 0,000125% (1,25 ppm, 0,125 : 100 000)

Asjaolusid kontrollides leidsin, et (Wikipedia teatel) väljutas Islandi „Eijääväljaöökulli” vulkaan mais 2010 päevas umbes kaks korda vähem CO₂-te (150 t) kui oleks väljutanud selle tuhapilve katkestatud lennuliiklus (344 t). Samas oli seal väljutatud materjalikogus (¼ km³, VEI 4) suurusjärgu väiksem kui 79. aasta Vesuuvi purskel (VEI 5, u 10 km³), mis säilitas paksu tuhavaiba all järelpõlvedele Pompei, kaks suurusjärku väiksem kui 1883 Krakataul (VEI 6, u 20 km³ jahendas kogu maakera kliimat mitu aastat, lööklaine käis ümber maakera seitse korda), kolm suurusjärku väiksem kui inimtsivilisatsiooni ajaloos kõige valjema heli tekitanud Tambora plahvatusel 1815 (VEI 7, 100 km³) – ja supervulkaanist paiskub materjali üle 1000 km³, mis võib põhjustada jääaja või muid koledusi.