L, 1156. päev: komandeeringule

Algab komandeering (nädalavahetus on ametlikult sees ja lubatud, aga ette on nähtud ainult sõit punktist A punkti B, nii et sõidud punktist B punkti C ja tagasi on omal kulul).

Nagu jälle, olen ärganud igaks juhuks hirmus vara, kuigi uneaega on olnud napilt. Bussiga lennujaama (linnas pangaautomaadi juurest läbi, tibutab, ootan bussi hirmus kaua). Esimesel lennul loen, minu kõrval istub ülbe taanlane. Kui Kopenhaagenis väljume, märkan, et tema istme peal on seljakoti küljest lahti tulnud silt; mõtlen, et hää-hää, paras sulle, mu seljakoti sildid on kinni õmmeldud. Aga kes pärast naerab, naerab ikka paremini, sest kuigi seljakoti enda ja rihmade küljes on jah silt õmmeldud, on käepideme sildid liimitud ja ühe asemel haigutab nüüd ainult liimijälg.

Kopen­haagenis on aega kolm tundi, mil tuleb leida ümber­istumise regist­reerimise lett (see käib kähku) ja süüa. Kopen­haageni lennu­jaamas on tore selve­söökla, kus roaks vokk, milles kuulus oksekød. Maitsev on. Siis Eesti Õhu Sinilinnuga (ES-ABH) Tallinna, mille veedan algul selget vaadet imetelles ja seejärel magades. Tallinna maandumisel on päris pime, imestan, et mis värk, peaks juba nagu lennujaam tulema, aga maas paistavad ainult mingid virvatulukesed – siis saan aru, et see ju lennuväljatagune madaltiheda hoonestusega suvitusrajoon!

Pagasit mul ei ole, tipptundi ka ei ole, Tallinnas läheb seega kiiresti, nii et juba veerand tundi pärast maandumist olen bussijaama leti ees ostmas piletit punktist B punkti C. Buss on täis, kirjutan mõningase kondiväänamisega viimast ettekannet, mille jaoks on vaja paari asja internetist üle kontrollida. Tänu nüüdisaegsele tehnikale ja Eesti suhtumisele, et veebiühendus on inimõigus, on see võimalik, niisiis loen pimeda metsa vahelt Eur-Lexi.

Vaateulatuses on minust paremal rida ees purupurjus noormeeste paar; üks on pisut kainem ja tal jätkub mõistuse häält saata teine vahetult enne väljumist jaama WC-sse ja näitab, et laua vahel olev kilekott on just sobiv oksekott (mida lõhnaefektide järgi ta kaaslasel ka vaja läheb). Nende taga, st kohe üle vahekäigu istuvad välismaalased, kes teate peale, et buss peatub enne bussijaama X ja Y peatuses, mult küsivad, mis need on, nad ei ole kaua aega bussiga N. kreisilinnas käinud, ja kas bussi alt koti ikka kätte saab. Ja siis onkel vestab ringteest kuni Y peatuseni (kus ta maha läheb) oma elu-olust, saan teada, et ta käib N. kreisilinnas juba 1994. aastast saadik ja eelmine kord saabus koguni lennukiga. Mõtlen, kas ta ikka teab, et põliste N-kreisilinlaste arvates on lennuväli ainult N. kreisilinna elanikele, sest nad teavad, et see peabki algusest saati nõnda olema, et rahvusvaheline lennuliiklus avatakse enne lennujaamahoone valmimist.

Uus komme: taksosõitja ütleb, kui palju ta antud rahast tagasi tahab (st kui palju jootraha jätab). Praegu majanduskitsikuses kipuvad N. kreisilinna vähesed taksojuhid (mu tähelepaneku järgi on taksode arv asulas võrdelises seoses elanike arvu ruuduga) tagasi andma ka peenrahas, kui vaja, st krooni täpsusega, kui mitte isegi sentidega. Vat ei teagi, mis on juhtunud Kuressaare taksohindadega, need olid vahepeal suuremad kui näiteks Tartus (ja kasvasid kunagi nii 200%–300% korraga).

R, 1155. päev: no time for nuts

Ole usin ja tee töö ära, siis saad kohe pangega juurde! Olen E ja T komandeeringus, st tuleb T-ks antud asjad täna ära teha. Saan juba peaaegu mäele, kui hakatakse juurde panema. Kolmapäeva hommikuks pannakse kaks tõlget (mida siis tuleb teha kolmapäeva hommikul), kirjutan, aga ei mingit tolku, siis teisipäeva õhtuks kaks uut asja toimetada; kui esimene valmib, siis avastan, et vahepeal on sinna ujutatud veel kaks muud asja, et ikka terve päev oleks sisustatud. Mul aga tingimata vaja valmis saada täna. Mitte keegi ei ole arvestanud, et mul on vaja asutuse promomiseks koostada kolm ettekannet. Ühe saan olemasolevate märkmete põhjal päeva jooksul valmis, aega läheb kokku kaks tundi. Teine valmib õhtul hilja korteris, kolmas jääb ette valmistada reisil olles.

Ja see ei ole veel kõik, sest hommikul saabus ka avaldamisel oleva artikli korrektuur, et loe esmaspäevaks üle; vastan, et esmaspäevaks aega ei ole, loen parem kohe. No jaa, kuigi toimetaja on paar kohta teinud paremaks, on ta ka teinud paar kohta sellisel viisil „ilusaks”, et ühe muudan algsele kujule enam-vähem tagasi ja kirjutan juurde, et toimetamise tulemus ei ole mingil juhul minu stiil, ning joonise tekstikastides reavahe suurendamisega serva taha kadunud teksti kohta panen kaasa algsest failist tehtud kuvahõive, kus tekst õiges kohas, et palun küljendage nõnda.

N, qlwn: it lives in the Andes and is en-dan-gered

Hommikul sõnade peale lugemise koosolek. Väga konstruktiivne. Tööde andmisel ei ole tähele pandud, et mind E ja T ei ole.

Alates aastast 1995 oli mul ettekujutus, et kunagine 4-mootorine reisilennuk (kui ma ei eksi, siis esimene ratastega reisilennuk, mis suutis normaalses konfiguratsioonis lennata üle Atlandi vahemaandumiseta) ja pisut hilisem pommilennuk Fw 200 Condor on läinud täiega kõige kaduva teed. 1960. aastail oli kuskil Prantsusmaal alles Fw 200C kerest tehtud kuur või haagiselamu, aga 1988. aastaks (kui Peter Cohausz kirjutas raamatut Deutsche Oldtimer Flugzeuge) oli see hävinud.

Juhusliku veebileiu tulemusel osutub see ettekujutus valeks. Olen väga elevil.

K, 1153. päev: eriti tahked osakesed

Saabub slaidiraamide ja -karpide pakk, mis on päris ulatuslik kast (135 dm³). Selle põhjas on kaks vajalikku kasti (18 ja 31 dm³), aga ülejäänud üle 80 dm³ on täidetud tühjade kilekottidega. No kuhu ma need õige panen.

Muidu rõvedat moodi tööd, vahepeal koosolek, kus ma teen suu lahti koguni kolm korda.

Eestis olla meditsiiniprofessor öelnud targaste [oma seltsilistele], et küüslaugu ainus grippi peletav toime on see, et hoiab eemalt teised inimesed, kellelt võiks saada nakkuse. (Küüslaugu toime on bakteritsiidne, mitte virutsiidne.) See on ärritanud sadu valvekommenteerijaid, kes muidugist on targemad kui professorid ja seda lehesabas ka kuulutavad. Gripipandeemiast (sõnaseletus: pandeemia – nakkushaiguse ülemaailmne suurpuhang) palju ohtlikum on praegune paranoia- ja lollusepandeemia, mille kreedoks „ravimid ja vaktsiinid on pahad”, sellega on seotud ka terviseohtlike muinasjuturaamatute avaldamine. Kus oli tõlkija südametunnistus?! Kannatanud peaksid kaebama kirjastuse kohtusse.

T, 1152. päev: The Origin of Species 150

Rõvedat moodi tööd.

Õues on nn vanameestesügis.

Slaidiraamifirma teatab, et said mu eile tehtud ülekande kätte ja pakk pannakse teele.

Õhtul film Spirited Away.

E, 1151. päev: kellamees Lible kurjad plaanid

Saan hommikul läbi Nausicaä raamatu (kõik 7 köidet ja 1077 lk). Palju-palju keerukam sündmustik kui filmis (filmi hakati tegema, kui valmis oli poolteist köidet); mitu tegelast osutuvad hoopis teistsugusteks; raamatus on tegelaste hingeelus rohkem jingi ja jangi kui filmi lihtne jaotus väga headeks ja väga pahadeks.

Kohvikus toimuval hommikukoosolekul mängin teepaki nööriga ja tulemus on see, mis arvata, ehk läigatan peaaegu pool tassi teed varrukasse. Pärast kuivab varrukas ära, aga märg on püks, mille vastas see oli.

Avaldus, et soovin suure töökoormuse tõttu katkestada praegune prantsuse keele kursus. Vormi poolest kõlbab, läheb keeleõpingute koordineerijalt kinnitamisele osakonna sekretärile ja vahetule ülemusele.

Minuni jõuab foorumis militaar.net vohav Jäälahingu-arutelu, mis on kaldunud teemast kõrvale ja vaidleb tuliselt selle üle, kas veel keskajal voolas Suur-Emajõgi Peipsist Võrtsjärve, nagu see tuhandete aastate eest toimunudki. Kõige kurja juur on jälle Läti Henrik, kes nimetas Pärnu jõge Mater Aquarum (Vete Ema = Emajõgi), küllap sellest siis on tekkinud arvamus, et ju see sama Emajõgi oli mis praegu Tartus. — Mõistan, et keegi foorumis arutlejaist ei ole insener, sest insener küsiks: „Kuhu läks vesi Võrtsjärvest?” Sest vaadake, kuigi väga-väga ammu vesi nõnda voolaski, Võrtsjärvest Tännassilma kaudu üle Viljandi järve merre, on Viljandi järv praegu 9 meetrit kõrgemal kui Võrtsjärv (42 m ja 33 m ümp, Peipsi on 30 m) ja kuigi praegusesse asendisse on neid kergitanud tektooniline maakerge (Viljandis võib-olla +1 mm/a, Võrtsjärvel +0,5 mm/a, Emajõe Suursoo kandis ehk −0,5 mm/a), oli keskajalgi olukord selline, et Viljandi järv oli kõrgemal ja Tännassilma ei saanud voolata ülesmäge! ☺

P, 1150. päev: Urpo, laskit väärin, joulu meni jo

Loen ja skannin pilte. Jõuan etnograafiliste ülesvõteteni sellest, kuidas esimest korda sattusin volbri epitsentrisse ning selle eufoorias kaks ja pool filmi kui märkamata täis said. Peagi jõuab digikujule ka kuulus pilt pikast seinast, mis täis selle vastu kusejaid. Järgnenud aastail kippusin ma volbriüritustele vastassuunas kärast võimalikult kaugele, näiteks kord käisin paarikümne kilomeetri kaugusel ja nägin, kuidas konnad kudesid. Kui naasin, oli ühikas vaikus, kõik magasid õndsat joobnu und.

Peale selle vaatan ära peaegu kõik, mida Youtube'is on soome huumorirühmalt Kummeli. Stiilinäide: link. (See ilmselt pilab Soome vanu filme, nt filmi „Lentävä kalakukko” (1953); nimitegelane Lendav Kalapirukas oli filmis Helsingi-Kuopio kiirrong. Kummeli laulu viis toob meelde Metsatölli laulu „Lahinguväljal näeme, raisk!”, aga eks see kõik ole ühine soomeugri pärand, eks ole.) Pealkirja pandud laul on siin.

Toredaid laule oli veel nende võistlusmängus „Musavisa”, kus eri riikide võistkond pidi ära arvama, mis maalt on pärit esitatav laul. Alati olid võistkond ja laul pärit stereotüüpselt vaenujalal olevate rahvaste seast – lenkkimakkaraa sööv ja suusamütse kandev Soome võistkond ja „rootsi” laul, USA võistkond ja „vene” laul, õlu kaaniv Saksamaa võistkond ja „prantsuse” laul, Iisraeli võistkond ja Parola tankimuuseumis filmitud „saksa” laul, oktoobrites ja teetassidega inglise võistkond ja „iiri” laul (samuti „itaalia” ja „mehhiko” laul), peale selle veel lõik, kuidas neonatsid peavad ära arvama, mis stiilis on laul. Kõigi rahvaste kujutamine oli nõretavalt stereotüüpne (rootsi mehed kallistavad omavahel, ameeriklased on pesapallimütsides, venelased balalaikadega ja kasukatega, juudid on habemete ja kaabudega, iirlased viskist nõretavate pulstis habemetega) ja võõrkeeled umbes mažönžuää-stiilis. Äraarvamise vastus oli ikka ja alati sama: „Kanada!”

Päris põrutav, mida umbes 1992 riigitelevisioonis veel näidata sai. Praegu peaks selle ees käima hoiatus, et nõrganärvilised ärgu vaadaku.

L, 1149. päev: kevad, suvi, sügis – aga talve ei tule

Kraamin.

Koostan oma prantsuse keele õpingute statistika. Saan teada, et ennelõunal toimunud kursuste keskmine hinne on olnud 11% võrra suurem kui pärastlõunaste omad. Praegune on õhtupoolne.

Kontrolltööd ja eksamid on alati koosnenud viiest osast: kuulamine, lugemine, grammatika, rääkimine ja kirjutamine. Nende suhe on muutunud nende kursuste jooksul neli korda:

• I–III k: arusaamine kumbki 10%, grammatika 40%, väljendumine kumbki 20%;
• IV k: iga plokk 20% (st arusaamine tähtsus tõusis 2×, grammatika tähtsus vähenes 2×);
• V k: kuulamine 20%, lugemine 15%, grammatika 15%, väljendumine kumbki 25% (st lugemise ja grammatika tähtsus vähenes 25%, väljendumise tähtsus suurenes 25%);
• VI k: kuulamine, lugemine ja grammatika 15%, rääkimine 30%, kirjutamine 20% (st kuulamise tähtsus vähenes 33%, rääkimise tähtsus suurenes 20%);
• VII ja VIII k: kuulamine 15%, lugemine 10%, grammatika 15%, rääkimine ja kirjutamine kumbki 30% (st lugemise tähtsus vähenes 33%, kirjutamise tähtsus suurenes 20%).

Lõpuks on olukord siis selline, et ei ole tähtis, kas inimene lugeda või kuulata või teoreetilist grammatikat oskab, peaasi, et oskab rääkida ja kirjutada. Uhhh... aga teisalt väga tüüpiline, eksju.

Reaalne olukord on selline, et kui ma tahaks kursust jätkata, oleks mul vaja saada eksamil vähemalt 72 punkti, aga praeguste trendide jätkudes saaksin kõige rohkem 52.

Lõpevad slaidiraamid, eile olin just mõelnud, kas minna täna T. linnakesse just sinna poodi, kus slaidiraame müüakse (küll printeripaberi järele), aga ei viitsinud; tellin kohast scandig.de, mis näikse olevat just minusugustele fotokogu digijatele. Ei ole film maailmast kuhugi kadunud, kuigi nihkunud lihtkasutajatelt rohkem proffidele. Ahh, see slaidi võlu: tahab täpset säritust, aga päästikule vajutamisel on pilt valmis ja sellega peaaegu enam midagi teha ei saa (on olnud küll juhuseid, kuidas teel ilmutusse on kaameras järel 1 kaader ja huvitav võte PEAB ainsa klõpsuga välja tulema). Pärast saab suhteliselt tagasihoidlike investeeringutega vaadata seinasuurusena kah.

Ilm on muidu soe, akna peale tuleb õhtul 2 Chrysoperla't – selle veebilehe järgi saan teada, et maakeeli on see sugukond nimetusega kiilassilmlased –, kes välimääraja järgi tegutsevad siinkandis maist augustini.

R, 1148. päev: 你好

Selgub, et eile, kui uuendati mu arvutis tarkvara, unustati paigaldada eesti speller. See-eest on olemas telugu speller.

Kokkulepitud kohas on kokkulepitud rahvas kohal, saab teada, et veinimeistril läinud auto katki ja ta saabub pool tundi hiljem. Aga ega midagi („Peaasi, et veinid terved,” arvatakse). Ilm on kevadine, sooja 15 kraadi ja taevas sinine kui pajapõhi. Putukad lendavad, ükspäev lendas mingi väike putukas mulle suisa silma.

Veinimeistrilt küsitakse, kas ta jäi laupäevase üritusega ikka plussi. Vastus on „oo jaa”.

Ratastega kohver oli eile muidugi nali, aga täna seljakotis ja süles tassitava kastiga bussipeatuse poole vaarudes mõtlen, et a) olekski pidanud võtma ja b) oi kui targasti tegin, et laupäeval kotti kaasa ei võtnud ning seega ei pidanud samas konfiguratsioonis, aga veidi ebakindla sammuga kõndima läbi linna. Ent igatahes olen ma nüüd valmistunud talve tulekuks ehtsal saksa kombel, sest siis kui der Nordwind brüllt, on minul das Glas gefüllt.

Saan bussis läbi võlvide ehitamise raamatu ja alustan Lightroomi õpikuga. Seda saab täitsa rahuldavalt küll ise õppida, aga loodan õpikust leida nippe, mille peale ise ei tule.

Kui tahan kohvikusse minna võileiba ostma, on see juba kinni; õnneks on võileivaautomaadis veel midagi.

Ka täna arvab arvuti väga kangekaelselt, et ma soovin sisestada teksti hiina keeles. Algul arvan, et see on kuidagi tekstitoimeti tõttu, aga (nagu eilegi), on sama häda ka meiliprogrammis. Kirjutan tehnilisele abile mitu appimeili, aga ei midagi, loodetavasti mitte sellepärast, et eile oli uue Beaujolais' päev, enamik neist on prantslased ja täna lõunal olla uue Beaujolais' jäägid ära manustatud (kuigi arvestades vaatepilti, mis oli välisukse juures siis, kui ma eile lahkusin, peaaegu lauluisa sõnutsi „mehed siis mütsita müravad”, pidi jääke jääma väga vähe).

Siis taipan, et äkki on mingi klahvikombinatsiooni tulemusel lülitunud hiina keelele mu klaviatuur. Ja ongi; võtan sealt hiina, jaapani ja korea keele toe maha ja ennäe, eesti keel on tagasi. Minut hiljem saabub ka itimees ja suhtlemine on igati rõõmus, sest probleem on just lahenenud. Vahepeal on eesti (jpm) speller ka pandud, nii et saan jätkata tööd normaalselt. Tõsi, ära näikse olevat kadunud inglise speller, aga paljukest ma inglise keeles ikka kirjutan.

Poest nädalavahetuse söök.

(Pealkiri on kopeeritud siit, sihilikult ma hiina keeles ikka midagi kirjutada ei oska.)

N, 1147. päev: prantsuse rahvuspüha

Hommikul ootab maja välisukse ees politsei, klõbistab fonolukku ja on silmanähtavalt kergendunud, kui keegi uksest tuleb ja nad saavad sisse.

Tänane Journal of Improbable Reasearchi uudis on palsam kõigi õpetajate kõrvadele: lõpuks ometi on teaduslikult tõestatud, et õppimine mõjutab hindeid.

Telefonikõne küljendusest, millest kostab pikk prantsuskeelne jutt. Saan aru, et jutt on mu eile toimetatud dokumendist, aga mis sellega lahti on, sellest enam ei saa. Küsin, et äkki läheks inglise keelele üle, ma ei saa täpselt aru, aga vastuseks on hetk vaikust, siis sissejuhatavad kaks sõna inglise keeles ja edasi sama jutt ikka prantuse keeles. Sama küsimus ja sama vastus; kumbki osapool räägib nagu kolonisaator pärismaalasega: kui aru ei saa, tuleb rääkida valjemini. Lõpuks kostab torust kolinat ja tuuakse kohale keegi, kes inglise keeles asja ära seletab.

Muidu on täna prantsuse rahvuspüha: uue Beaujolais' päev!

(Mu tudengiajal hakkas üksvahe vanaema muretsema, et „A on jooma hakanud”, mis tegi omakorda mind murelikuks. Tõin tudengipolikliinikust nn joodiku kalendri ehk taskukalendri suuruse trükise „Kas sul on joomisprobleem?”, millel oli näidatud, kui palju peab kehakaalu ja vanuse juures jooma, et oleks. Vaja oli 20 punkti, ma sain 3. Seda ma vanaemale ka ütlesin, et ei ole midagi joodik, pikk tee veel käia.)

Aga prantslaste peol läheb nagu vene muinasjutus, et käisin seal minagi jne, sest kui ma sinna jõuan – pärast koolitust (kus saame teada, et see, mis on inglise keeli page layout, on prantslase arvates peež leeuut), kui vahepeal on installitud uus tarkvara, mis muidugi kohe ei tööta nii kui vaja ning mingi nupukombinatsiooni tulemusel otsustab meiliprogramm, et ma sisestan talle teksti hiina keeles (nii et abi tuleb küsida Märkmikust kopipeistides) – kui ma sinna jõuan, on melu taevani, veiniaroomid korruse ukseni, sumin on totaalne, laudadel ei ole mitte ühtki puhast taldrikut ega klaasi, ükski nn teenindaja ei ole laudade taga passimas, vaid on ise lõbusas vestluses. Seega teen tiiru, keegi mulle tähelepanu ei pööra, tulen tulema. Kaks minutit ja käidud.

Siis saan arvutimured murtud.

Homme peaks toodama kohale laupäeval tellitud vein. Tuleb kaasa võtta ratastega kohver.

South Parki uusim ja 13. hooaja viimane osa Pee, mis pilab eelmisel reedel esilinastunud naljafilmi 2012. (Kirjutan seda nädalavahetusel: täitsa lahe, kui „South Park” tuleks kuidagi Malle Pärna kaudu, kes ekraani korrektuurilindiga jaopärast kataks.)

Film Moonshot (2009; üks ja teine link): Buzz Aldrini kehastaja on täpselt nagu II ja III kursuse rühmavend, kellest sai oma tööstusharu juhtiva ettevõtte arendusjuht, mistõttu teda aeg-ajalt Eestis uudistes näidatakse, ja Neil Armstrongi kehastab näitleja, kes on astronaudiga näo poolest tõesti sarnane (teisiti kui teised kaks peategelast), aga peale Armstrongi sarnaneb ka sugulase mehe Lembituga ja Tiit Sukaga. Film on plaadiga kaasa tulnud kataloogis kõrvuti filmiga In the Shadow of the Moon (2006), aga viimane on palju, palju parem. Žanri poolest dokudraama, olevat näidatud History Channelil 20. juulil 2009 ja ajastatud nõnda, et Armstrong astus oma väikese sammu täpselt samal minutil, kui täitus päris sündmusest 40 aastat.

Lõpuks valmivad ja saavad üles laupäevased pildid (42).

K, 1146. päev: juhtub

Unustan ära koolituse ja saabun sinna 40 minutit hiljem. Seltskond on peaaegu sama kui laupäeval veinikeldris; vabale kohale pääsemiseks tuleb ronida üle toolirea seljatoe nagu tudengipõlves. Saan teada, et sõna „raal” peetakse tänapäeval unarsõnaks ja seega on kohatu muuta „e-valitsus” „raalvalitsuseks”. Õige ta ju on, minu ettekujutuses on raal hiljemalt 1960. aastate alguse lamparvuti, mis täitis suure toa, küttis tervet maja ning oli vähem võimas kui praeguse lihtsa mobiiltelefoni kiip. Usutavasti oli seda varjundit meeles peetud ka tehissõna loomisel – alguses pahaendeliselt põrisev R nagu ragisev ja mürisev masin, järel „-aal” nagu „vaal”. (Häälikumaagia häälikumaagiaks, Aavik koostanud tehissõnu just tähenduse ja sellele viitava kõla järgi: relv, roim.)

Toimetan teksti, mille ulatuslikud lõigud peavad olema kopeeritud kaasapandud vanast dokumendist. Tõlkija on ilmselt kartnud, et palga jaoks on ta teinud tööd liiga vähe, ja selle oma äranägemist mööda ka ära toimetanud. Olen kuri, aga midagi ei ole teha, tuleb õige tekst vanast dokumendist kopipeistides taastada.

Millalgi eelmisel nädalal saabus siinkandi maaletoojalt suure fotoseljakoti uus klapipannal, selle asemele, mis purunes umbes mais, kui Eesti superbussiliinil nr 724 oli jalaruumi otsustavalt vähem kui 25 cm ja koti kohaletoppimisel pannal purunes (selle kotiga ei ole muide veel kunagi juhtunud, et see ei mahuks lennukis eelmise istme alla, st ei pööraks välja). Uus pannal ei ole just päris täpselt õige (nagu ka maaletooja teatas; vähemalt sai aru, mis koti mis mudeli mis pandlast jutt), aga selle saab paigaldada ilma nõela pistmata ja pannal sobib.

T, 1145. päev: uudiseid pimikust

Öösel on 14,4 kraadi sooja. Mingil linnul on sügis ja kevad sassi läinud ja ning ta laulab öösel.

Ükspäev toimetas toanaaber sisevõrgu jaoks uudist, kuidas dinosauruste klubi (ehk need, kes on töötanud üle 10 aasta) on suurenenud, ja küsis, kas ma tean, kuidas dinosaurused ilmale tulevad, et sündimine on kuidagi imelik. Pakkusin, et kooruvad, ja see ongi läinud käiku. Jutus on ajakirjandusliku kombe järgi lõpus ära seletatud, kes olid dinosaurused; neid on arvatud üheks liigiks... Silmaring, silmaring!

Töötlen laupäevase veinikeldri pilte. Seekord resideerub sensoril neli tolmukübet (reas, muide, aga üle kogu kaadri; pool aastat püstvormingus pilte ilustanud kübe on lõpuks lahti põrunud, aga talle on kasvanud kolm uut pead asemele nagu hüdrale). Pilte võtsin 150, pärast teist ülekäimist on alles 84. Siht on 38 näidatavat pilti (iga neljas). Endale hoida on kavas veel neli pilti sellest, kuidas künnivares kiusab hiireviud, ja paar veinikeldri inimesteta vaadet. Inimestega pildid lähevad kas näitamisele või hävitamisele – ei saa ju näidata ega alles hoida pilte, kuidas inimesel on nina sügavalt veiniklaasis või istub nii, et aluspüksid paistavad, või on lihtsalt jäänud pildile veidra näoga või nagu kellegi nina all rusikaga vehkimas või liiga sügavalt silma vaatamas või liigutamise pealt asendis, mis pildil tundub, et kukub kohe-kohe ümber või nagu oleksid sõrmed umbes 30 cm pikad. Just seepärast pildistan viimasel ajal sama võtet aeglase sarivõttega (3 kdr/s) mitu pilti ja valin pärast sobiva välja.

E, 1144. päev: they may take our ...patience, but they'll never take our freedom!

Kole tugev vihm öö läbi. Kui see jätkub, on nädala lõpuks väikesi üleujutusi oodata, sobiv võimalus teha matkarõivad senisest veel rohkem porisemaks.

Inimese kohusetunne on ikka kole asi, sest mis muud ikka ajab mind prantsuse keele tundi. Täna just mõtlesin hommikul lifti peale kõndides, kumb on vähem ebameeldiv kogemus, kas III klassis vene keel umbkeelse õpetaja käe all või praegu prantsuse keel ükskeelse õppena. Kuigi vene keele õpetaja K oli alguses keevaline, keelati tal füüsiline vägivald peagi ära ja ta omandas kaunis ruttu eesti keele, aga mida täna kontrolltöö kohta teada saan, on hirmus ette mõeldagi. Tundub, et ma olen omandanud prantsuse keele suhtes immuunsuse, st see mulle rohkem külge ei hakka.

Prantsuse keelde jään üsna sihilikult veerand tundi hiljaks, sest mida hiljem ma sinna saabun, seda vähem ma pean seal piinlema; akadeemiline on just paras.

Saame kätte kontrolltöö, mis on jah läinud ootuspäraselt ehk „läkski nii, kuis pidi, oma laulu sai Vigri”. Ehk mu kannatus on otsas ja soovin prantsuse keele õpingud katkestada; jätkamisel ei ole enam mingit mõtet, sest kursuselt läbi saamiseks peaksin saama eksamil ebarealistliku arvu punkte, mida selle õpetajaga kindlasti ei saa. Ka eksami kirjatükil on järel arvamus, et see on arusaamatu ja ta hindab ainult grammatikat (mida ei olnud just palju, eks ole, 10/30 p); suulise väljenduse eest olen saanud 14/30 p, mis on täiesti reaalne; grammatika eest olen saanud 6/15 p, mis on täiesti kohane, arvestades hindamismeetodit, millest allpool; kirjaliku teksti arusaamise eest olen saanud 7/10 p, mis on kogu kontrolltöö suhteliselt parima tulemusega osa (samuti on see üks neist asjadest, mida ma tegelikult teada tahan, aga mida meile nii pagana vähe õpetatakse (teine on prantsuse tehnikakeel, mis on vist olemas, aga millest senini ei ole kuulnud poolt silpigi)); ja suulisest tekstist arusaamise vigurite (kas väited teksti kohta on õiged või valed, mis teatud sõnu kuskil öeldi, mida tundmatud väljendid tähendavad) 5/15 p, mis on samuti täitsa kohane, sest ma ei saanud umbes pooltest asjadest aru, mida on küsitud. Kokku seega 42/100 p, kursuselt läbi saamiseks oleks eksamil vaja 72/100 p, mis käib selgelt üle jõu, v.a kui ma nt piksega pihta ei saa, mis mulle prantsuse keele pauguga pähe paneb sellisel kujul, nagu õpetaja tahab. Ta näib nimelt hindavat põhimõttel „100% õige või 100% vale” – näiteks kui olen punnitanud meelde tuletada imevorme, mis juhtumisi on õiged, aga enesekohane asesõna on puudu – kogu vastus vale! E-tähele pandud katus kohta, kus seda olema ei peaks – kogu vastus vale! Vajalik tarind enam-vähem õige, aga vastus ei ole täislausega (mis koht on ülesandes nüüd kahe punase joonega alla joonitud) – kogu vastus vale!

Midagi kirjutab ta ka tahvli peale, aga mul ei ole täna binoklit kaasas. Kiri on 3 cm kõrge ja luitunud vildikaga, klassis hämar kah.

Siis võtame edasi uut teemat, õpetaja teeb seda oma tavalisel kombel, seisab klassi ees ja loeb meie segasest grammatikaõpikust maha, osa ridu vahele jättes ja üldiselt nii kiiresti, et kaasa mõeldes ei leia järge üles (nii et mõni ime, et ma paar korda tagasi alles tunni lõpuks aru sain, kus on lauses põhjus ja kus tagajärg). Kui teema järel küsib, kas on küsimusi, siis on paljutähenduslik haudvaikus ja raamatusse põrnitsemine. Teen vale ülesande (raamatu oma, selmet teha paljundatud tunnimaterjali ülesannet) ja ega keegi ütle ka, nii et ettelugemisel tuleb, nagu ikka, rehkendada inimeste järgi, mitmendat rida pean ütlema mina, ja siis see ette valmis mõelda.

Vaheajal tuleb õpetaja küsima, kas ma ikka olen 6. ja 7. kursuse teinud; olen, ja muide seda on õpetanud sama keelekool! 6. ja 7. kursuse õpetaja oli palju parem kah, aga praegusega toimub kindel taandareng. See, et inglane on saanud kontrolltöö 40/100 p, ei lohuta.

Teises pooles kuulame teksti, mis on jälle viieminutine üksainus pikk lause, millest saan aru, et keski alpinist on ja samas ka nagu ei ole kadunud, millest pikalt-laialt jahutakse, mille seest on võimalik tuvastada ainult üksikuid tuttavaid sõnu, ülejäänu ei ütle midagi. Kahe kuulamise järel laseb õpetaja lausete kaupa jutustada, mis tekstis juhtus; minu totaalseks hämmastuseks pingutatakse sealt välja umbes kaksteist lauset. Õpetaja vaatab mu poole kaasatundlikult, nagu oleks mul ootamatult välja löönud raske vaimupuue, ja ma saan päris mitu korda vastata, et ma vastata ei taha (sest mis õpetuslik iva on proovida, kui niikuinii ei oska, ainult kuulata, et valesti ja proovi veel).

Lõpuks loeme teksti, millest saame teada, et prantsuse keeles vigadeta kirjutada on võimalik ainult siis, kui õppida seda ülikoolis, st sellega saavad veata hakkama ainult prantslastest prantsuse filoloogid. Järgmiseks korraks (kuhu ma enam tulla ei kavatse, nii et jääb ära ka efektse 10 × 50 binokli kaasavõtmine) antakse üles lehekülje täis küsimusi vastata, kuhu oleks ah nii mõnus kirjutada, et erinevalt prantsuse keelest ei ole eesti keel kivistatud XVIII sajandisse ega ametlikult vaena teistest keeltest oskussõnade laenamist, kirjakeele saab ära õppida koolis, kirjapilt on foneetiline, on olemas ühtne süsteem ja keelekorraldus ning inimesi, kes otsustavad, mis on eesti keeles õige ja mis vale, on mitte keele arhailisuse eest valvavat 40 vana peeru, vaid 8 taibukat inimest, ning kirjakeele reegleid aeg-ajalt kohandatakse tegeliku kasutuse järele. Muidugi praegusest õpetajast on teada, et mis tahes vastuse alla ilmuks arvamus, et tekst on arusaamatu.

Aga ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salajaaaa. Pean omapoolseks vastutulekuks seda, et ma ei tõuse äkki püsti, käkerda pabereid kokku ega viska väljudes paberikorvi, vaid kannatan vagurasti tunni lõpuni ning lahkun koguni ust paugutamata. Kuigi korra sodin teksti peale küll, nii et pliiatsisüsi lendab (mis meenutab, et kord kirjutas ka itaallane nii ägedasti, et ma sain pliiatsisöega pihta; ja täna ilmub kreeklase paberitele peale tavalise kahendkoodi ka mustaks soditud kohti) ja kuigi kui mul oleks ahi, siis ma põletaks oma prantsuse keele asjad heameelega ära.

Mulle aitab. Homme kirjutan vahetule ülemusele ja taotlen oma ametliku koolitusplaani muutmist.

* * *

Loen poes, kus, nagu ikka, on sissepääsu ja vajaliku osakonna vahel naistepesu osakond, suure sildi femme asemel mehve. Nädal tagasi pähemääritud kliendikaart on mulle andnud juba 0,30 € säästu (nähtavasti toimub allahindlus ainult teatud toodete pealt). Kes kopkat ei korja, see rubla ei saa.

P, 1143. päev: nu ska här stekas pannekekas

Parandan oma kursuse kodutöid ja teen pannkooke. Seekord on tainas Saksa päritolu, paksem ja sellest saab ettevaatliku valamisega teha ka pisemaid kooke kui ülepannikooke.

Ülepannikook on prantuse keeli crêpe ja kinnitamata andmeil olnud just Tartu „restoraani” Creppi trepp koht, kus leidsid teineteise vennad Tähismaad.

L, 1142. päev: mida peab teadma iga fotohuviline ehk veinikelder

Kohalik eesti selts käib veinikeldris.

Kui pärast pikka bussisõitu kohale jõuame, on laussadu nõrgenemas (bussiakendest vaateid ei ole, sest mul ei olnud väikest fotokat, mis selleks kõlbab, kaasas ja pealegi istusin ma seal pool, kust nägi põhiliselt maanteeäärset tugimüüri).

Keldri omanik meenutab üht eesti vanema põlve lauljat, aga et viimasega võrdlus oleks kohatu, ütleme parem, et meenutab Niguliste altarimaali püha Viktorit, kes võib-olla oli Tallinna kaitsepühak, nagu oletas Anu Mänd ajakirjas Kunstiteaduslikke Uurimusi (3–4/2003, lk 9–20), kuigi ta ei hoia käsi üleval nii nõtkel ja ebakohmakal moel kui püha Viktor. (Eks kunstnikud ju tavaliselt ei seo modelle kättpidi rippuma ega anna midagi rasket kanda, vaid lasevad käsi niisama ülal hoida, nagu ükspäev avastasin Helsingi „Punasel väljakul” (Hakaniementori) asuva maailmarahu monumendi (Maailmanrauha, Moskva kingitus Helsingile finlandiseerumise kiituseks 1990) pilte skannides – kujutasin nimelt ette, et kindlasti töötas skulptor elusate modellidega ning selle värvika füsiognoomiaga seltskonna koosposeerimine oli kahtlemata elamus kõigile, isegi kui seda kujus endas näha ei ole. Nimelt see ähvardavaks monstrumiks valatud kirju seltskond hoiab nagu mängeldes rasket hambulist kolakat, mis peaks vist olema maakera, aga mis ähvardab kõigile pähe kukkuda. Väga sümboolne, kui mõelda N. Liidu kui taolise rahuliikumise eesotsas marssinu peale.)

Pildistamise seisukohast on lausa evolutsiooniline olukord – kellel on suurem. DSLR-kaameraid on kokku neli, kaks kolmenumbrilist Canonit, minu 40D ja Nikon F300. Välkudest on Canoni lipulaev Speedlite 580EX II kahes eksemplaris. Välgutamist pimedas ruumis ma üldiselt pelgan, sest ma ei ole praeguse välguga veel sinasõbraks saanud, see kipub ülevalgustama ja välguhajuti suurt purki ei olnud kuhugi panna, nii et seda kaasas ei ole.

Nagu öeldud, oli hommikul lausvihm ja seega inimesed teinud ettevalmistusi. Ka minul on üll vihmakindel rõivastus ja seljas vihmakindel väike fotoseljakott. Kaasas on isegi fotoka vihmakate, aga kogemata vale (ei leidnud õigel hetkel õiget üles), mille tegelik otstarve on kinnituda objektiivi ja statiivipea katete vahele ning mida seetõttu eriti ei saa kinnitada ainult fotoka ja objektiivi külge. Peaaegu pean kasutama kaasasolevaid strateegilisi kummirõngaid, aga siis jääb vihm järele. Õige kate on tegelikult objektiivikate, mida kasutan kaamerakattena, selle küljes on sobivad kinnitusrihmad.

Teise markantse fotograafilise seigana mainitagu seda, et pärast vahuveiniga tervitust suundume paari kilomeetri kaugusele viinamäele, kust väljudes märkan pilte tehes esimese asjana, et aku hakkab tühjaks saama (eks see ole hulk aega laadimata). Vaat' kus pirakas. Ega mul teist muidugi kaasas ole (sest see on tavalises fotokotis). Nõnda et tuleb pilte teha jaopärast ja teha muid vigureid, et mu pikka kujuteldavasse tegemata jäänud piltide galeriisse ei lisanduks albiinovarese (liiga pime), metsas lähedalt nähtud kotka (fotokas ei olnud sees), nn geoloogi stiilis (teine jalg teisel pool) mööda kahte oksaharu ülespoole roniva papagoi (fotoka puhvermälu oli hetkel täis) ja viimatiste õpingute ainsa peo (fotokat ei olnud kaasas) olematutele piltidele ka eesti seltsi veinikeldri-pildid. Selleks tuleb nagu kosmoselaevas Apollo 13 kõik tarbetud voolutarvitid välja lülitada, nagu ekraan ja optiline stabilisaator. Tulemus on peaaegu samasugune nagu selles õnnetus kosmoselaevas, kui astronaudid külmas lõdisesid, nimelt kui ekraan on väljas, ei näe ma, mis pildist saab (nagu vanal ajal, mil pilti sai näha alles pärast ilmutamist, nii et murra pärast või pea otsast, mis asi mõnel pildil on), nõnda ununeb pärast toahämaruses, et optiline stabilisaator on väljas ja sestap tekib seal rohkesti tehnilist praaki.

Viinamägi, kus käime, on kuulus Trittenheimer Apotheke.



Seal kiusab künnivares hiireviud. Tavaliselt teevad laululinnud kullidele kambaka (vares on ametlikult laululind, kes veel ei tea, kuigi laulab nii harva, et keegi Eesti vareseuurija seda 20 aasta jooksul kuulnud ei olnud), aga ju siis on künnivares end pidanud piisavalt suureks ja hiireviud piisavalt väikseks, et talle teha tuupi üksinda.

Jalutamise ja viinamarjakasvatuse tehnoloogia selgitamise vahel toimub üksvahe üleüldine kurtlemine prantsuse keele õpetamise üle; igatahes keegi ei torma ligi kiitma, kui tore see on ja kui hästi õpetatakse.

Vahepeal sõidab kohale veinimeistri naine ja jagab saia ning kuuma jooki.

Siis saab ringkäik läbi, tagasi bussi ja sellega tagasi veinikeldrisse või õigemini rohkem nagu paarismaja alusesse garaaži (nimelt peosaali nurgas on seinale teibitud musta kilega varjatud kahveltõstuk). Toimub ringkäik keldris ja laos ning saame teada veel palju huvitavat tänapäevasest veinitegemise tehnoloogiast. Veinimester on hariduse poolest elektriinsener, veinivaatide küljes näeb temperatuuriregulaatoreid ja keldris üldse südantsoojendaval viisil rohkesti juhtmeid. Näib, et keldrit justnagu ei tuulutata, aga samas hallitust eriti palju ka ei ole (tüüpilist „keldrihaisu” (mida tekitab hallitus), mida on isegi mu üürikorteri panipaigas (mis on korteriga samal korrusel), üldse ei ole).

Keldris toimub taaskohtumine pressfiltriga. Iidne konspekt selgitab, et pressfiltrit kasutatakse tööstuses siis, kui filteeritavat materjali on suhteliselt vähe. Skeemil siseneb filtreeritav vedelik ülalt mööda jaotustoru ja väljub iga elemendi alt väikestest torudest; veinikeldris olnud pressfiltritel oli ka kogumistoru. (Meil nimelt oli esimene praktikum pressfiltri kokkupanek, et sellest siis rõhul vähemalt 5 at filtreerida kriidisuspensiooni. Kästi panna vanad riided ja seadme kohal laes oli pahaendeline lai hall vööt. Läks õnneks, kannatas ära rõhu 7 at, kusjuures manomeeter oli gradueeritud psi-des, aga keegi halastaja hing oli klaasile sinise vildikaga peale kirjutanud „6600 Pa”.)

Keegi keldrist ega laost nähtavasti oherdit kaasa ei võta.

Siis algab maitsmine ise, strateegia on päris kaval: algul vahuvein, eks ole, siis kahetunnine ringkäik. Inimesed pärast väsinud, siis antakse paar paremat veini, seejärel vähemate tärnidega, mille juurde antakse sooja sööki. Lõpuks uuesti paljude tärnidega vein, siis läheb ostmiseks ja tellimiseks lahti.

Nagu veinimaitsmisel ikka, tuuakse igale lauale kann, kuhu valada jäägid, mis teadagi tekitab palju nalja, mida selle seguga pärast tehakse. Meie lauale tuuakse kõige suurem kann, eks me siis jätnud kõige karskema mulje.

Pärastpoole võetakse laul ka ikka üles, aga aega, mil lauluisa sõnutsi „naised tantsivad tanuta”, ei tule, sest selleks ajaks on alanud tagasisõit, mis mul möödub une hõlmas. Söögi ajal tuli muide bussijuht küsima, kui kaua veel.

Inimestel on kotid kaasas, aga ma vaen, kas tarida pakke näpu otsas (valmistun mõttes selleks, et kui bussi ei tule, pean vähemalt linna taksopeatusesse kõndima, mille vältel tunduks igasugune kogus liiga raske) või lasta kastid kohale tuua. Tellingi ja pärast tuleb vanadekodu peatusesse bussi peale joosta, mis veinikotiga oleks väääga kahtlane. Linnaliini bussis on sõitjateks laupäeva õhtu puhul ainult kõrgendatud meeleolus koolinoored. Igahates tore üritus oli.

R, 1141. päev: 13 ja reede

Mida teeb inimene, kes tõuseb tavalisest üle tunni aja varem, et poolest ööst tööle tormata, sest muidu äkki ei jõua, aga kes hommikul hindab oma tööjõudlust reaalselt, sest pooleli on põnev raamat?

Õige, loeb.

Matemaatikahõnguline tekst, mille on tõlkinud matemaatikat vihkav kantseliidimeister, valmib tähtajaks.

Meeleolu loob plaadikaane pildi järgi ebanunnu välimusega, aga ülinunnu häälega Kelly Dayton.

Toimetatavates tõlgetes on hommikul üks ja õhtul teine „South Parki” tegelase nimekaim. Lõbus.

Uus kuukaart.

Vaatan, kas kohalikus tööstuskaupade poes on varesekuju. Poodi on tabanud jõulud (huvitav, et Eesti poodidesse jõudsid jõulud juba oktoobris, siia alles nüüd; no eks Eesti ole põhja pool kah). Ei ole, on mingist pudist rebane ja loomutruudusetu öökull, rääkimata läbipaistvast elusuurusest põhjapõdrast, mis on justkui punutud ülipeentest okstest. Kus inimesed neid suvel hoiavad või panevad kevadel tule otsa ja ostavad sügisel uued?

N, 1140. päev: eelselt = eel

Tööl saabun mingilt koosolekult just hetkel, kui lahti on kirjatarvete ladu, võtan sealt järgmise aasta kalendri (eelmine aasta jäin hiljaks ja kalendrid olid otsas). Järgmise veerand tunni jooksul avastab selle asjaolu veel mitu inimest ja astuvad tuppa sõnadega, kas meil juba uus kalender on.

Üritan toimetatavast tekstist välja rookida vohavat kantseliiti, aga inimvõimetel on piirid. Miks küll arvavad inimesed, kes kirjutavad kõik määrsõnad lt-lõpuga, et see näitab nende tähtsust? Tegelikult näitab hoopis keelehoolimatust!

Kas eesti eurokeelde termini third countries vasteks „kolmandad riigid” väljamõtleja ikka mõtles, mis konnotatsioon tekib näiteks väljendiga „kolmanda riigi asutused”? Kui sellest sakslastele rääkida, siis nad kukuksid ehmatusest pikali.

Koosolek 14.30–15.30, kus kell 15.30 öeldakse, et peame ruumi vabastama, lähme veel 10 minutiks kohvikusse; viimane kestab mu kella järgi rohkem nagu 46 minutit (ning siis on rõõm suur, kui see ükskord läbi saab).

Bussiraamat keskaegsest võlviehitusest jõuab lõpuks välja meetodini, mis oli keskajal ilmselt väga populaarne ja seletab neid „hirmsaid deformatsioone”, mis XIX sajandil Viollet-le-Duci ja teisi restauraatoreid kohutasid. Nimelt et võlve laoti mitte raketise peale ega vastu, vaid võlvisiilu [tänud K-le järelevaatamise eest!] ladumisel kinnitati paigaldatavad kivid iga rea ladumise ajaks vastu valmis võlvipinda kaalutud köite abil, mis surusid kivi täpselt selles suunas, kuidas hiljem hakkas mõjuma võlvisiilus koormus (kiiru poolt kanna poole); tulemuseks võlv, mis võis küll olla pisut korrapäratu, aga mis mördi kivistumiseks oli vajumised juba ära vajunud ja seega stabiilsem kui raketise peale/vastu laotud korrapärane võlv, mis hakkas kandma alles hetkest, kui kogu võlviku (roided + siilud) raketis alt langetati. Raamat (kirjutatud 1960) mainib, et arhitektuurikirjanduses mainiti meetodit korraks 1813. aastal ja edasi vajus peaaegu täiesti unustusse; aga samas ma nagu mäletaks seda Hubert Matve raamatust „Ehitised läbi aegade”, mis oli kas sellest pärast taasavastamist kuulnud või oli meetod saksa ehituskunstis paremini teada kui inglise ja prantsuse omas.

Muidu olen raamatust teada saanud rohkesti ingliskeelseid tugevusõpetuse asju, nagu et thrust on alati rõhtsuunaline ja load alati allasuunaline koormus või et strut töötab alati survele ja brace alati tõmbele, ja et võlvikannad aeti sageli ehitusprahti täis selleks, et võlv paremini kuju hoiaks, ning et keskajal ei tuntud fermi ning kuidas toimus võlvide evolutsioon massiivsetest silindervõlvidest roietega õhukeste ja sageli koorikuna toimivate neljaosaliste ristkülikukujuliste võlvideni.

K, 1139. päev: nagu jõulud

Liftis näen sildilt, et vesi võetakse tüüpilisel viisil ära ikka kogu päevaks. Mu veevarud (kuigi õhtuks peaks vesi tagasi olema) on umbes 40 liitrit vannis ja kahes kausis ning joogivett kahes pudelis. (Minu elukogemuse hulgas on purgiveega kemspus käimine, nii et tean, kuigi me ei olnud ootamatu veekatkestuse ajaks ette valmistunud (purgivett pidi poest tooma) nagu mõni vana naaber, kellel oli vann igaks juhuks vett täis vist Brežnevi ajast saati.)

Postkontoris pakkide järel. Kui esimene (kuju järgi sisaldab see Lightroomi käsiraamatut ja mangat, mille alguse põhjal tehti film Nausicaä) kätte antakse ja teenindaja sildi juba ära viskab, ütlen nagu sugulase naine kaksikute sünnitusel, et üks on vist veel, mille peale tädi ohkab, otsib paberikorvist sildi välja ja kiirustab tooma teist (kus sees on kaks lennukiraamatut ja kaks plaati). Seinal on riigipea pilt ja tõesti, kui temast peaks film tehtama, siis peaks peaossa panema Martin Clunesi.

Samast peatusest tuleb bussi peale kreeka töökaaslane E ja ka tema kotist piilub Amazoni pakk.

Lõunale minnes avastan suure rõõmuga, et ometi on kohale jõudnud lennundusajakiri, mille soodustellimise lehe võtsin Pariisi lennundusnäituselt juuni lõpus, tellisin McGraw-Hilli Prantsuse vahendajalt juulis ja maksin ülekandega 6. augustil; just sel nädalal kavatsesin kirjutada vahendajale meili, et maksmisest möödas kolm kuud, aga kuhu õige ajakiri on jäänud. Prantsuse keele tõttu lükkus kirjutamine edasi ja nüüd ei peagi.

Kui õhtul töömajast väljun, hakatakse ehitusplatsilt ära viima viimast suurt ekskavaatorit. See on pandud spetsiaalsele treilerile, mis kannab seda roomikute vahelt, ees ja taga paljude telgedega vankrid, vedamas suur veoauto, autorongi ees ja taga vilkuritega hoiatusautod. Eile õhtul valmistus ära sõitma samasugune. Ehitusplatsi auk on seega valmis, pisemateks kaeve- ja laotustöödeks on väiksemad ekskavaatorid.

Õhtul raamatupakkide avamine ja vat ei teagi, kust otsast lugemist alustada!

T, 1138. päev: ahvid tegutsevad

Leidsin internetist enda teadmata tehtud pildi, kus olen peal. Märkisin enda asukoha noolega.

Päeval ja eriti õhtul pusin erakordselt halva tõlkega (mille autor kahtlemata küll arvab, et ta teeb oma tööd korralikult) ja suudan sellest jagu saada ainult koliseva muusika toel. Vahest peaks tegema asutusele ettepaneku, et see on töövahend, st peaks raamatukogu laiendama ka plaadikoguga või siis töövahendite hankimise hüvitama.

Postkontor teatab, et mu mõlemad Amazoni pakid ootavad. All ukse peal on silt, et homme hommikul võetakse vesi ära. Loodetavasti nad tunnevad kella. Laseks õige vanni igaks juhuks täis.

E, 1137. päev: piin kuubis

Töömaja vastas on ekskavaator katki. Hommikul ja lõunal on kohal mitu hooldusfirma kaubikut ning roomikute vahelt kougitakse midagi. Arvan, et esimesed neli tundi kulub paakunud sopa lahti kangutamiseks, sest oleme ju kultuuripiirkonnas, kus ekskavaatoreid kunagi ei puhastata.

Töisel rindel näen tõlkes „bioloogilist” või „orgaanilist põllumajandust”. Mu vaimusilmas kangastub kohe ebabioloogline, st anorgaaniline põllumajandus ning Feliks Leet usutlemas põlluservas usinat traktoristi: „Kas tänavu tuleb suur või väike mineraalisaak?”

Prantsuse keele kontrolltöö, mis on üks viimaste aastate koledamaid kogemusi. Selle neli tundi ei ole midagi sellist, nagu varem, et paar tundi ja ongi läbi, vaid piin jätkub ühtlasena kõik neli tundi.

Alustuseks suulise arusaamise ülesanne. Õnneks ei ole intervjueeritav prantslane, nii et tema jutust saab natuke isegi aru. Paberil on kümme ruutu; oletan, et pooled väited on õiged ja pooled valed. Kindlalt oskan neist täita ühe. Mõtlen, kui märgiks õige kõik valeks või õigeks, oleksid pooled punktid käes. (Jätan selle võtte varuks.) Kirjaliku arusaamise – ainus asi, mida ma prantsuse keelest tegelikult teada tahan – teksti eest saab ainult 10 punkti 100st, veel vähem kui grammatika eest. Ka see on kliimasoojenemise teemadel ja ka siin on 10 kasti, et kas õige või vale. Oskan kindlalt panna 3.

Nagu teada, puudusin kahest viimasest tunnist, ühest seetõttu, et oli hirmpalju tööd, ja teisest seepärast, et kust mina teadsin pikka nädalavahetust planeerides, et just tol reedel otsustab õpetaja teha mässavate talumeeste pärast ära jäänud tunni takkajärele. Nagu ka teada, uurisin keelekoolidega suhtlejalt järele, et küsigu, mida ta meilt kontrolltöös tahab. No seal seisis, et põhjuse ja tagajärje väljendamine ja eessõnad ja muu, mida kursusel võetud ning programmis kirjas. Et 3. mu kohaloldud tunnis olime õppinud ainult tagajärje väljendamist (ja muide see, et tagajärje, hakkas mulle selguma alles tunni lõpuks), oli 4. või 5. tunnis õpitud seega ka põhjust, mida oli hea raamatust üle korrata (nagu mul midagi meelde jäänuks). No ja kontrolltöö grammatikaosast haigutab vastu vana kurikaval subjunktiiv, koguni mitmes harjutuses, siis ka pluskvamperfekt, millest ma põhimõtteliselt tean, mis see on, aga kuidas see moodustub, on segane kuni ühe lünkade täitmise harjutuseni, kus on täpselt üks vajalik vorm sees. Mul tuleb meelde mõningaid korrapäratute sõnade vorme, aga ma ei mäleta, mis aja omi. Panen nad kõik subjunktiivina kirja, kaotada ei ole midagi. Lõpuks jääb pool tundi aega ja on valida, kas higistada harjutuse „täida lüngad” kallal või üritada selle aja jooksul täita võimalikult palju kirjandi jaoks jäetud ruumi seoseliste sõnakatketega, eelistan viimast, sest kahest praktiliselt tegemata harjutusest võib saada üksnes 3 punkti (hea, kui ma saan ½), aga kirjandist kuni 30 (hea, kui ma saan 10). Seega kirjutan nii kaua, kui tohib, ja harjutuse juurde kirjutan pas de temps. Ka kirjand on vanal äraleierdatud teemal teadus ja progress ja mis selle sees kõik leida on. Mul on tahtmine kirjutada, et teadus ja progress võib ju olla, aga mis kasu neist on, kui inimene neid ei mõista ega taha mõista, sest ta lihtsalt on loll, kuid kahtlustan, et sõna stupidité tuvastamise järel õpetaja solvuks ja ma saaks kogu kontrolltööst 0 punkti. Seega lillutan samal teemal ilma sibulaid sibulateks ja kapsaid kapsasteks nimetamata, nagu mu teada prantsuse keeles ongi kombeks. Peaaegu lehekülje saan teksti, osa ilmselt automaatkirjutamise teel (meenub sõnu ja vorme, mida ma muidu üldse ei mäleta).

Muidu on hirmus higistamine, nii et pliiats tahab käest kukkuda ja tuleb peopesi mitu korda vastu pükse kuivatada. Tunnen, kuidas lausa jalad on märjad (mida ei ole ikka väga hulk aega juhtunud). Meenub õpingukaaslase S-i meenutus, kuidas ta olevat teinud enne prantsuse keele eksamit väikese konjaki. Ühelt poolt tundub tundi lõhnadega minek pisut imelik, aga no prantsuse kultuuriruumis, kus sööklas saab lõuna juurde osta veini, see nii imelik vast ei olekski.

Siis „10 minutit” pausi (rohkem nagu 23 minutit) ja jätkub järjekordne jahumine ühiskondlikel jahumisteemadel. Mulle langeb osaks taas kord jutustada, kas vastab tõele, et inimene on teaduse ja progressi allikas ning kas see on planeedi hukk. Võeh. (Planeedi kindel hukk on Päikese muutumine hiidtäheks, mis ükskord kauges tulevikus juhtub, aga selleks ajaks on inimene kui liik ammu kadunud.) Aga et minu etteaste on alles määramatu aja pärast ja seni tuleb osaleda arutelus ehk katsuda küsida üks küsimus. Selleks tuleb sobilik hetk, kui hispaanlane jutustab võrdõiguslikkuse teemadel ja ma (suuresti telepaatiat kasutades) küsin talt, kui hispaania keeles on sood, siis kuidas on sooline võrdsus lahendatud Hispaania seaduses, nagu Inglismaal on seaduses olnud traditsiooniliselt ainult he, aga – seda ma enam ei oska öelda – 1974. a võeti vastu väike seadusejupp, mis ütles, et kui seadus ütleb he, siis see tähendab peale he ka she, ja mure murtud. Leitakse, et hea küsimus; mina leian, et rohkem ma aruteludes suud lahti tegema ei pea. Saan oma jutustuse suurema mõistatuseta maha öeldud, kaks küsivad lisaküsimuse kah; üritan vastamisel kätega vehkimist talitseda, ehkki küllap see oleks õige prantslaslik. Siis varsti jutustavad veel mitu sõnaohtrat inimest ja lõpus läheb kiireks ja meid lastakse ära punkt kell 17.30 (eelmised õpetajad on alati lasknud suulist osa ette kanda ükshaaval ja kohe pärast vastamist ära minna).

Mingi etteaste arutelus on itaallane kurb, et Itaalias hakatakse koolidest krutsifikse seinalt eemaldama, et nende (loe: piinamis- ja laibakujude) pidamine nähtavas kohas on ikka kultuuri tähtis osa.

Mu jutustus on kompaktne ja keskendub sellele, kuidas XIX saj oli tehnika ekstensiivne ning praegu on pigem intensiivne, sest kogu maakera on läbi uuritud ja loodusvarade lõplikkusest on aru saadud ning mis põhimõtted saaksid üldisest hävingust päästa (jne jne; vt ka ülalt kirjandi kohta).

Saan kätte kuu aega tagasi tunnis maalitud kirjatüki, kus sees palju punast kirja ei olegi, see-eest on all suisa kuus rida, mille algus on paljude õpinguaastate jooksul seni nägemata arvamusavaldus, et kirjutis oli arusaamatu ja kubises vigadest; edasi ma ei loe. Kes õpetaja niimoodi kirjutab!! Õpilane võib pahandada ja kursuselt üldse ära minna.

Pärast poes (kus lasen pähe määrida kliendikaardi, mille ankeedi täitmise ajal kogu muu saba uhkelt ootab). Poes ja bussis üritan maailma jälle tasakaalu seada ning tegelda meeldivate asjadega.

P, 1136. päev: vastik

Uskumatult vastik päev, sest homme on kontrolltöö aines, mis käib mulle üle jõu, mille vastu puudub mul huvi, mille viimasest kahest tunnist ma puudusin, millel see semester õpikut ei ole, mille õppematerjalidest on raske aru saada, sest nende kirjutamisel teemavõhikutele mõeldud ei ole (teemad on surmigavad, seletustest aru ei saa, näiteid on vähe, iga reegli kohta on vähemalt viis erandit), ja mille õppimisel tuleb uni umbes pooleteist rea lugemise peale. Jutt muidugi prantsuse keelest. Õigemini saaks ette valmistada ainult grammatikat, mida on tööst endast kindlasti tühine osa, nii et hinne on rohkem nagu õnnemäng – või, kui arvestada neid kuulamisharjutusi, mis sel semestril on olnud, siis nagu kurbmäng.

L, 1135. päev: merciless fruits

Kaalun, kas rikkuda ära terve tänane päev ja hakata end piinama prantuse keelega, või parem skannida vanu slaide. Otsustan viimase kasuks, sest ilma minuta eksisteerib prantsuse keel täpselt samamoodi edasi nagu enne (kui mitte isegi kübe paremini), aga keegi teine kui mina minu slaide ei skanni.

Päev on tulemusrikas. Avastan, et eriti keeruka valgetasakaalu korral võin roosa taeva vältimiseks (skanneriprogramm seab valgetasakaalu ainult ühes mõõtmes, pilves ilmaga kipub taevas roosaks) salvestada fail TIFina, töödelda seda Lightroomis (kus saab valgetasakaalu seada kahes mõõtmes) ja siis eksportida JPEGiks.

Teen pannkooke, loen moosipurgi kaane teksti pealkirjas näidatud moodi valesti.

R, 1134. päev: Nur wer die Sehnsucht kennt

Nonii, tööl selgub, et valmislaetud lustikummut jäi maha. Õhtul leian, et olen selle hommikul pistnud koos toiduga külmkappi. See on nüüd hästi jahe.

Kui eilset „South Parki” osa mainin, küsib väärikas kolleeg, kust kanalilt ma seda vaatan. Seletan, et stuudio kodulehelt. Inimestes on peidus väärt asju.

Pärast tööd Kirikmäe prismas; nagu ikka, üldse ei teki reede õhtu tunnet (pealegi oli esmaspäev vaba ja kasvõi kipu hommikul tööle).

Ükskord, kui aega laiemalt käes oli, panin meiliprogrammi kontaktidele pildid juurde; kelle pilti mul endal ei olnud, otsisin nime järgi internetist. Ja oh mis pilte on inimesed endist üles pannud! Kole, kole. Maitse üle ei vaielda, aga mõne esinduspilt on nii ära photoshopitud, et näeb sellel välja tulekahjuohver. (Ei-ei, ega ma meie mandrist räägi.)

Muidu põhjalik Mr Beaniga vanade aegade meenutus. Mõelge, kui palju see sari omal ajal maailma naerutas – ja selles on ainult 14 osa!

N, 1133. päev: ecce homo qui est faba

Kõrgmetsa maksimarketi mõlemas osakonnas; esimesest tinti, fotopaberit ja Liebe ist für alle da, teisest sööki ning kõrvalkassa kliendi määratuks imestuseks (vaatas mind nagu ei tea mis peletist) Mr Beani kõik kolm plaati.

Liebe ist für alle da tõotab meeldivaid kuulamishetki, asetub stiili poolest kuhugi Sehnsucht'i ja Mutter'i vahele; Reise Reise ja eriti Rosenrot kiskus pisut liiga plekiseks.

Uus „South Park”, terminoloogiateemaline: kuidas nimisõna fag ametlik tähendus (suures sõnaraamatus) muudetakse vastama tegeliku tähendusega: suure mootorrattaga teiste rahu rikkuv inimene.

K, 1132. päev: I am only a translator, not a clairvoyant

Töömaja vastas ehitusplatsil aetakse täna üles teist kraanat ja õhtuks saab üles kolmaski.

Unustan ära koosoleku, meenub kell 11.17, kui vaatan meili, kus teade, et algab 10.30 asemel kell 11.15. Kinnitatakse ära eeloleva koolituse lähetus.

Aastavahetuse lennukipiletid, tüüpi rong-lennuk-lennuk-rong, seekord üle Helsingi, Finnairiga, mille hinnad on ebatavaliselt, aga suhteliselt soodsad.

Kui eelmises lõigus oli fakt, siis edasi tuleb kommentaar, mida ma siin selguse huvides kenasti lahku panen, mitte ei võta eeskuju nädalavahetuse paiku Postimehes kahe looga* juhtunust, millepärast ma seda lehte nüüd mõni aeg ei loe.

Kommentaar on see, et kui ennevanasti oli müstika, kuidas edasi-tagasilend on odavam kui üks ots, ja siis muutus lennukipiletite hinnastruktuur nii, et ühe otsa pilet on odavam, siis nüüd on seevastu müstika rohkem nagu üldises hinnamoodustuses. Viimatise Eestis-käigu lennukipiletid olid paberil, seal oli kuue lennu hinnaarvutuse kaks rida justkui hiina keel.

* Laupäev: tippajakirjanik kirjutab kriminaalsest koolivennast kiitva kiidulaulu (rahvasuu andmeil seepärast, et koolivend ilusti palus, ju ta tahab professoriks saada, sest ega ju Postimees vanemaid kommentaare kui kolm kuud näita ja inimeste mälu on lühike); esmaspäev: end kvaliteetleheks pidav ajaleht üllitab lugejakirja, kus esitab mõrvasüüdistusi konkreetsetele inimestele (nimedega!) ja jätab esitamata olulist tausta, rääkimata vastaspoole kommentaarist; paari tunni pärast on mõistus natuke koju tulnud ja nimed kirjatükist eemaldatud, aga ajakirjanduse ülbus on sellest hoolimata masendav, lihtsalt masendav. Küll on kahju, et ma Postimeest ei telli ega saa nüüd demonstratiivselt tellimust üles öelda.

Terminiarutelu jätkub, spetsialist ei ole viitsinud süveneda (kuigi ma omast arust tõin asja iva väga selgesti välja) ja lahmib oma arvamust vastu. Näib, et asi on jälle kord nii, et hiigelsuur X asutus ütleb, et arutame, siis arutamegi, aga lõpuks X ütleb, et mis me arutame, niikuinii jääb nii, nagu tema tahab.

Teisalt, nagu teada, olen üldse väga skeptiline terminibaaside suhtes, mida on koostanud inimesed, kellele on andnud jumal ameti, andnud ka mõistuse, st kes ütlevad neile, kes aru ei saa, mis sõna tuleb kasutada, kuigi ega nad ka ise aru ei saa. See oleks nagu pime juhiks pimedat. Seni, kuni vähemalt Eestis ei teki arusaama, et keel ei ole see, mis kirjas sõnaraamatus, st ei teki viiteallikate mõistliku kasutamise kultuuri, on taas kord oht, et kui mingi veider asi satub terminibaasi, siis seda hakatakse kasutama veel rohkem kui enne, sest see on ju terminibaasis. (Nagu omal ajal, kui ESTERMi ilmus vaste regulation ~ „määrus” (teatud Euroopa õigusakti tähenduses), siis ega sõnale regulation muudes tähendustes muid vasteid eesti tõlgetes enam ei kasutatudki, sest ESTERM ütles ju nõnda. Hiljem tuli ESTERMi küll lahtiütlus, et baas on tõlkepõhine ja kui mingis kontekstis võib olla X = Y, siis see ei tähenda, et see oleks alati nii.)

Fotoajakirjaga tuli plaadi peal kaasa väga peene panoraamiprogrammi demo (täisversioon 79 €). See ei saa hakkama 18. okt jutus alumise panoraami uuesti tekitamisega. Panoraam on tekitatud vabavaraga AutoStitch, mis suudab vähemalt silmapiiri hoida otse; peene programmiga veerandtunnise mässamise tulemus on kõver nagu pajapõhi ja pool puudub üldse.

T, 1131. päev: la Résistance!

Joodiknaabril on bussipeatuses seltsiks täna noor ametikaaslane.

Täna nähtud: vascular resistance ~ „veresoonte vastupanu”, pärast süvenemist veel leiud „veresoonte resistentsus” ja lobeda ümberjutustuse resistance to blood flow in blood vessels vastena „veresoonte verevoolu resistentsus”. Resistance tähendab loodusteadustes takistust, et te teaksite! See sõna tähendab vastupanu näiteks sarjas 'Allo 'Allo! ja resistentsus on immunoloogia-, mitte mehaanikanähtus, millest siin on jutt.

Päev on muidu pikk ja venib. Õhtul Kirikmäe prismas, selle kõrvalt leheputkast pärast pikka otsimist see Saksa fotoajakiri, mida nägin eelmisel kolmapäeval lennujaamas, aga mida ei ostnud põhjusel, et kui oleksin selle toppinud kotti, ei oleks kott mahtunud ettenähtud mõõtmetesse, st eesmise tooli alla.

Kas ma seda olen siin maininud, et suurel foto-seljakotil (hiljemalt 2007. a mudel) on taskud kahe CF-mälukaardi jaoks, aga väiksemal (arvatavasti 2009. a mudel) on ruumi juba nelja kuni kaheksa CF-kaardi jaoks? Uuemal mudelil on ka eraldi lapp digifotoka ekraani kaitseks. Vat kui suurest fotoseljakotist peaks uus mudel välja tulema, siis pakun, et selle põhja võiks võimsamini polsterdada, seal on praegu ainult mingi sentimeeter vahtkummi ja mahapanekul kostab sageli tume kolks!, kui ilmselt fotokas vastu maad puutub. Kotil muide on küll paksu jäika polstrit, aga ainult läpakasahtli ümber. Teine puudus on see, et pool tundi vihmas ja läpakasahtlisse tuleb vesi sisse, rääkimata ülemisest muu kola sahtlist (fotokasahtli peal on eraldi kaitseklapp).

Õhtul Eestis alustatud filmi Nausicaä of the Valley of the Wind (風の谷のナウシカ, Kaze no tani no Naushika, 1984) lõpp. Olin kavatsenud seda vaadata lennukis, aga eelistasin lugeda mõtlemisrohket raamatut keskaegsest võlviehitusest (pealegi saab raamatut lugeda ka siis, kui elektroonikaseadmed ei tohi olla sees, ja muidugi on selle filmiga ka peategelase rõivaste värvuse aspekt, mis võib jätta kohatu mulje). Pika nädalavahetuse iga õhtu sisustas üks Jaapani animafilm: enne eelmainitut veel My Neighbour Totoro (となりのトトロ, Tonari no Totoro, 1988), Whisper of the Heart (耳をすませば, Mimi wo sumaseba, 1997) ja My Neighbours the Yamadas (ホーホケキョとなりの山田くん, Hōhokekyo tonari no Yamada-kun, 1999).

Puust müts ehk 13 minutit Berliinis

Hommikul raamatupoes pastakaid ostmas, käpin veidi ka ägedat kalendrit, aga mu sõit läheb läbi Saksamaa, kus vaid Mart Laari raamat on kohtu otsusel lubatud kirjandus, see kalender küllap mitte.

Nagu Vene ajal saabus Eestis talv alati „ootamatult” (nagu Õhtuleht iga kord teatas ja mu kadund isa seepeale alati naeris), nii on Eesti mõnusale võsalennuväljale saabunud ka rahvusvahelised lennud ootamatult.

Lennuvälja koduleht käsib olla kohal poolteist tundi varem; plaanin olla kohal kaks ja pool tundi varem nagu lennujaamades ikka. Olen esimene reisija. Registreerin pileti; kohver kaalutakse, sildistatakse ja antakse siis tagasi kätte, kästakse pärast turvakontrolli panna ise käru peale. (Huvitav, kui palju lisakilosid reisijad nõnda vahepeal kotti topivad?) Ajani, mil öeldakse avanevat turvakontroll, on aega kaks tundi, mille veedan polikliiniku ootesaali meenutavas ootetoas. Akna taga on perroonil seisev lennuk, mis saabus juba hommikul.

Tilgutitega patsientide asemel astub ooteruumi lõbus akadeemiline seltskond, ilmselt põllumajandusakadeemiast, millele viitab ühel teehöövliga helkur ja vestluse järgmine episood. Ühel daamil on uus käekott, mille peale küsitakse ühelt härrasmehelt, et mis ilus talvemüts, kust ta selle sai. Järgneb seletus, kuidas ta selle mingilt lennuväljalt ostis:

„Tahtsin osta talvemütsi, putkas oli kolm. Üks oli puust...”

„Puust müts?!” hüüatab koor.

„...Riidest, teine kootud, kolmas nahast. Riidest mütsi sisse oli kirjutatud Made in Estonia. Ostsin nahast mütsi. Pärast vaatasin sisse: ka sinna oli kirjutatud eesti keeles. Karusnaha kohta, et see on Lepus sinensis.”

„Hiina jänes!” hüüatab koor.

Seltskond on hulk aega hõivatud ka filosoofilise aruteluga, kas kohuke on vedelik, kui „Merevaik” on.

Ka turvakontroll toimub koridoris. Röntgen ja magnet on nurga taga, nii et sabas seisjad ei näe, mis täpselt juhtub. Kõigil on käsipagasis vedelikke, kõik liigutavad end aegluubis, keegi ei tea, et püksirihm tuleb ära võtta, isegi mitte lennujaama see töötaja, kes viib lennukisse reisijate nimekirja. (Kuigi jah, et lennujaama volitatud töötaja peab minema läbi turvakontrolli, on äärmiselt tavatu, eksju.)

Tubateatri-kuuldemängus kostab, et ühelt härrasmehelt on leitud käärid. Mu selja tagant kostab põllumajandusteadlase hüüatus: „Manivald [nimi muudetud, aga mitte palju], ma võin su käärid endale pagasisse võtta!” – mille peale eest, kus seadmed paistavad, pöördub keegi ringi ja sosistab: „Ssssseee ei ole Manivald!”

Mu seljakott (mille sees on röntgenipildi järgi tohutud traadipusad) lastakse lahti teha ja onu uurib lustikummutit, nentides, et on aga tehnikat täis. No mida ma võin teha, kui koti selles osas on fotokas, välklamp, lustikummut ja nurk-pildiotsik ning hulk pikkade juhtmetega asju nagu läpaka alaldi, fotoka aku laadur, mõlema mobiili laadurid, kõrvaklapid. Kõik vajalikud asjad (peale nurkpildiotsiku, mida tegelikult vaja ei läinud, aga seda ma klaasist asjana ei tihanud pagasisse panna, ja lustikummuti, mida esialgsete plaanide järgi oleks vaja läinud küll).

Lennukile jõuan 4 minutit enne väljalendu, läbi plekk-kuuri. Lennuvälja perrooni tagumises osas on pargitud trobikond õppelennukeid ja pool Eesti lennuväge, kaks eksemplari maailma suurimat ühe kolbmootoriga biplaani An-2. Kui ma ei oleks ametis mobiiltelefonide väljalülitamisega, siis teeksin sellisest uhkest väljapanekust pilti.

Riiga maandumisel näen ära Koiva ja Väina suudme, aga ei leia vana Väina-Jõesuu kindlust. Riia lennujaamas on suhteline õhtune vaikus. Pidevalt otsitakse taga inimesi, kes lende kinni hoiavad. Kõht on tühi, aga võileivaputkasse jõuab Eesti põllumajandusteadlaste delegatsioon ette ja mul ei ole aega sabas seista. Berliini lennukit ootab muu rahva hulgas natuke dementne saksa vanur ja pealetükkiv venekeelne uussakslane; loodan kangesti, et ma ei satuks kummagi, eelkõige viimase kõrvale. Ei satugi, sest ta on lennukis üpris avalikult hõivatud lennusaatjale külge ajamisega. Berliinis näen, et tal on vastas politsei.

Lennuk on suur Boeing 737-500, rahvast selle jaoks suhteliselt vähe. Minu kohal istub paks vanamees, kes pugib šokolaadi ja loeb venekeelset raamatut, seega ei ole ta Umberto Eco ja ma ei tunne südametunnistuse piinu, et ma ta enda kohalt ära tõstan. Ta küll osutab näpuga kohasildile ja üritab seletada, et D on hoopis C, aga siis ohkab ja kolib teisele poole vahekäiku, lähemale sellele noorsandile, kes kohe, nii kui rattad Läti pinnast lahti, läheb üle vene keelele ja kogu lennu kileda kiire kommentaariga täidab, üle mootorimürina. Kui Eesti peaks otsima Hololei-laama taaskehastust, siis otsige see noorsand üles, lendas airBalticu Riia-Berliini lennul kohal nr 07A. Ta ema on kaval, ostab pojale süüa, nii et veerand tundi on lennukis pisut vaiksem.

Läti võileiva nimetus on umbes nagu „polarna maize”, pildil neli kurba navitrollalikku pingviini. Salvrätti ei anta, mis eines sisalduva Suffeli laialivalguvat piimašokolaadi arvestades ei ole mõistlik. Mahlapudeli eesti tekstis on „toitumuslikud andmed” ja mitu muudki üllatavat asja.

Riia lennujaamal ei ole muidu väga vigagi, aga kempsundus on natuke käest ära, seda ka lennukis, millest jäävad märjad jalajäljed. Õnneks on ajal, mil seal viibin, veel lennuki nina pisut kõrgemal, seega lomp rohkem nagu tagaservas, ning mu koht on üsna ees, kemps on lennuki taga ja vahepeal on pikk vaipkattega põrand.

Närvis olen sellepärast, et kolmanda lennu firma otsustas tõsta väljumise pool tundi varasemaks, jättes kahe lennu vahele varasema 75 minuti asemel täpselt 45. Teatavasti algab lennukisse minek 30 minutit enne väljalendu, seega on mul aega lennukist väljuda, leida ümberistumise pileti registreerimislaud ja siis vajalik värav 15 minutiga.

Kell 18.35: täheldan, et Riia-Berliini lennuk hakkab laskuma. „Tore,” mõtlen, „äkki jõuab enne sõiduplaani” (19.05).
Kell 18.50: lennuk muudkui laskub, maapind on kaugemal kui arvata.
Kell 19.03: lennuk paneb rattad maha. Tegeli lennuväli on suur, aga loota on, et lennuk sõidab nn toru äärde, mitte ei jää keset platsi, et siis ilmatu aeg bussiga sõita.
Kell 19.06: lennuk jõuab terminali juurde. Algul seisab paar minutit, siis sõidab meetri edasi, siis lubatakse toolilt tõusta ja kott võtta. Uks aga kinni, aknast paistab, et väljumise toru alles hakatakse ukse juurde manööverdama.
Kell 19.13: toru saab lõpuks paika, uks avaneb. Torman mööda seda välja, leian end peaaegu tänavalt (selle lennuvälja eripära). Natuke sihitut jooksmist (kus ma olen? Kus on väravate tabloo? Kas peale minnakse samast, kust välja tuldi? Kus on ümberistumise check-in? Kus terminalis ma üldse olen?!), siis leian, et Läti lennuk on tulnud väravasse A13 ja ennäe-ennäe, järgmine lennuk läheb väravast A12 ehk kohe sealt kõrvalt. Minu ees on 1 inimene, kott mul pagasis juba, registreerimine läheb nõnda ruttu. Siis veel turvakontroll.
Kell 19.20: kolmanda lennu pealemineku algus. Olen see hetk turvakontrollis umbes 10 m kaugusel. Lennuk seisab, nagu ikka, nn põllu peal ja sinna viib buss, st pikka jokutamist ei ole.
Kell 19.26: istun lennukisse viivas bussis (see läheb alles mingi kell 19.34). 13 minutit Berliinis on läbi.

Kolmas lend toimub siinmaise lennufirmaga. Kõik poolteist tundi on tugev värin, nii et mõtlen, kui tugevasti on tiivad ERJ 145 küljes (siinmaisel lennufirmal on maa sisse sõitmise kogemus täiesti olemas, sest F. lennuväli on mäe otsas ja ükskord kerkis mägi liiga äkki). Aga maandume ühes tükis ja kuigi pagasi kättesaamise saalis Berliini lendu kirjas ei ole, saabuvad kotid õige ruttu, sealhulgas isegi minu oma. Korterisse bussiga ja viimased poolteist kilomeetrit jala. Ratastega kott peab veel natuke vastu.