L, 282. päev: pühadeks koju

Hommikul triikimine ja koristamine. Kui ma oma hulk aega kogunenud prügiga liftis alla sõidan (prügikotid hõivavad koos minuga ligemale poole liftist), tuleb 6. korruselt peale veel perekonnatäis portugaallasi – laps, ema ja mitme inimese mõõtu vanaema. Aga kõik mahuvad.

Üheteist paiku linna, läbi pangaautomaadist ja siis 16. bussiga lennujaama. Olen moraalselt valmis suhtlema oma prantsuse keele rudimentidega, aga teenindaja lülitub tundmatut sihtkohta – Tallinn – nähes üle oma inglise keele rudimentidele, ja mul pole selle vastu midagi. Tõsi, ma ei saa hästi aru selgitusest, kust saab Frankfurdis järgmise lennu pardakaardi.

Et ma pole vahepeal mitu kuud lennukiga lennanud, pole ma seni oma nahal kogenud ka varasemast karmimaid turvareegleid. Esimest korda valgustatakse läbi ka kell. Oleksin pidanud esemete taskutoppimist harjutama, sest püksirihma tagasitoppimisega läheb liiga palju aega. Aga õnneks on rahvast suhteliselt vähe ja kiiret pole.

F lennujaama vanim osa, A-terminal, meenutab Kuressaare lennujaama isegi rohkem kui B-terminal. Lennuväljavaatega pingid on hõivanud hiinlased. Väljalend hilineb pool tundi (õnneks on ümberistumiseks aega peaaegu kolm). Minek terminalist lennukini toimub platsi peal jalutades, kusjuures keegi ei juhata, mis lennukisse tuleb ronida. Lennuk on seest veel väiksem kui väljast, inimesi on kõrvuti 1 + 2, pagasikapp ainult ühel pool. Õnneks mahub mu seljakott eesmise tooli alla.

Lend F-st FRA-sse kestab sõiduplaani järgi (paigaltvõtust peatumiseni) pool tundi, lennuaega on kõige rohkem 20 minutit, ent selle aja jooksul antakse süüa! Pole ka midagi imestada, sest see on kogu aastavahetuse edasi-tagasilennu kalleim ots, makstes rohkem kui lend edasi Tallinnasse ja aasta alguses Tallinnast kahes jupis tagasi (st rohkem kui kolm ülejäänud ülisoodsat lendu kokku). Lennusaatja tuleb oma käruga eest taha, pakkudes võileiba ja juua, ning kohe seejärel tagant ette, korjates ära jäätmed, sest kohe lennuk maandubki. Saksamaa kohal on lauspilvitus, ainult mäed, mida arvan oma puuduliku Landeskunde järgi olevat Taunuse mäed, kõrguvad madalaist pilvist üle.

Kui lõpuks leian üles leti, kust antakse Tallinna-otsaks pardakaart, loen teenindaja sildilt, et ta nimi on Bora Türkay. Eesnime loen kaks korda. Kui esitan pileti juurde ID-kaardi ja Eurobonuse kaardi, küsib ta veel lisaks mu passi, aga selgitan, et üks neist ongi minu "pass". Kõlbab.

C-terminali sissepääsu juures on tumeda nahavärviga habemik, üks vuntsidega tädi ja üks saksa tädi pakkumas Minigrip-kilekotte ja küsimas, kas vedelikke on. Vuntsidega tädil on käes toika otsas plakat, et vedelikke ei tohi. No mul ei ole vedelikke. Turvakontroll, kus mul ükskord võeti läpakalt tolmuproov, sujub seekord kenasti ja üllatavalt kiiresti, tänu millele pääsen seda kauem ootama lennuki juurde. Peale toreda sildi ühel uksel, kus on algselt olnud tekst "Stuff only!!! Nur für Personal!!!" (aga siis keegi õilishing on U ära parandanud A-ks), ja Air India hoiatuse, mida ei tohi lennukisse pagasis ega enda küljes võtta ja mille esimene nimetus on käsigranaat, ootab Eesti lennukit ainult eestlastest koosnev seltskond, kõik jõuluks kodumaale. Uhh-hoh. Kuulen tunnise ootamise ajal (ka see lend jääb hiljaks) ning lisaks 2 h 10 min vältava lennu ajal huvitavaid lugusid, mida möödunud paar päeva on mu mälust juba sobivasti kustutanud. Meeles on näiteks oma emale piinliku momendi valmistanud lapsesuu, kui ema lubab lapsele, et laps jääb Eestis onu N juurde, aga ta ise läheb külla M-le (kus M on mehenimi); "Kellele?" küsib laps. – "M-le, tead ju küll," vastab ema. – "Aga millisele M-le, kas Tallinna-M-le või maa-M-le?" uurib laps ja ema häbeneb.

Ja siis lennukis. Oh-hoh-haa. Euroopa Liit on tema ametnikele mõjunud ütlemata viljastavalt, aga sellest poleks midagi, kui pisipere oleks mingilgi moel ohjes. Aga ta ei ole. Kogu reisi saadab pidev väikelaste kisa. Kui üks väsib ja hetkeks lõpetab, siis alustab teine. Näiteks lennuki tagaosas karjub üks jõnglane iga veerandi tunni tagant koleda häälega: "ÕUUUUEE!!! ÕUUUEEE!!!", nii et peaaegu tuleb mõte, et miks ka mitte, lendur ütles, et seina taga on −66 °C ja tuul 780 km/h, mis mõjub nagu −137 °C, vähemalt kisa peaks sekundi murdosaga ära jäätuma. See, et mul on seljakotis kõrvatropid, meenub kahjuks alles siis, kui lennuk juba maandub.

Ja ka seekord istub minu selja taga noor atleet, kes terve lennuaja treenib hoolsalt oma niigi tugevaid jäsemeid eesmise istme kallal. – Ja nende vanemad pole sugugi paremad. Näiteks minu taga istunud noorik arutleb lennusaatjaga pikalt, kumb on kahjulikum, kas see, kui lapsel on turvavöö kinni, või see, kui ta on lahti. Lapsevanema sõna jääb peale, lennusaatja ähvardab, et kui midagi juhtub, siis firma ei vastuta. Tore, kui inimestele füüsikaseadused ei mõju. Kui juba inerts ei mõju, siis vast ei mõju ka gravitatsioon, ehk kogu see pere oleks võinud sihtkohta hõljuda lennukita, selmet lennukis teisi lõbustada. – Ning siis muidugi ka see lõbus sõnavõtt, et lendur ütleb, et tunni aja pärast maandume, ja keegi lapsevanem arvab: "Ei tea, kas oleme juba Eesti kohal?" Nojah, eks lennuk (780 km/h) tee Eesti kohal (kaugeim punkt Tallinna lennujaamast umbes 300 km) enne maandumist mitu tiiru...

Taksos saan teada uue võtte. Füüsikaseadused ei mõju ka taksojuhtidele! Kui tahan turvavööd kinnitada, pakub taksojuht, et pole vaja. Kui jään kindlaks, et tahan ikka küll, ütleb ta, et oodake, ma võtan klambri ära (!). Et turvavöö pesal on peal klamber! Huvitav detail, ju vast ilma hakkaks auto kisama, et turvavöö pole kinni. Ent kiirusel 80 km/h sõidetava 5–10 m pikivahega ei tahaks ma turvavööd kuidagi lahti jätta.

Welcome to Estonia...

R, 281. päev: viimane tööpäev

Täna on aasta viimane tööpäev. Nagu viimasel ajal tihti, kaotan ka täna hommikul maadluse äratuskelladega, aga õnneks oli täiesti selge öö ja on täiesti pilvitu hommik, kaheksast läheb valgeks. Pesen pesu ning siis tööle. Hall on maas, aga õhk eriti külm ei ole.

Tööl on viimaseks päevaks antud üles paras ports raskeid tekste, esimesed kaks keskpäevaks ja veidi suurem kella kolmeks, lisaks õhtuks paarsada pisipudinat. On üks searavimi tekst, kus tõlkija on olnud tekstis nõnda kinni, et on pidanud vajalikuks koguni vahendada eesti lugejale selgituse, et emis on emane siga, aga samas arvanud, et teatud molekulaarbioloogiatermini saab seletada samamoodi kahe sõnaga kui inglise keeles. Aga küllap oli tõlkija endaga rahul, et lähtetekstis ja tõlkes sõnade arv klappis. Ja enamik asju on põhimõtteliselt ka õiged, mitte nagu üks eile toimetatud betoonilisandite loetelu, kus praktiliselt kõik oli valesti, umbes nagu cementitious ('tsement-') oli arvatud tähendama tsementiit-, ehkki tsementiit on raudkarbiid (FeC), millel pole tsemendiga mitte mingit pistmist; või siis damp resisting and waterproofing compositions (auru- ja niiskustõkkesegud) olid niiskuskindlad ja veekindlad ühendid. Ja eile oli üks tõlkija arvanud, et sõnas büst on P-täht, ja ta arvas seda samas loetelus umbes kümme korda.

Kaheteistkümnest on miinus neljandal jõulueelne söögipidu, kuhu igaüks midagi oma maa sööki toob. Kolleegi M mees toob kiluvõileibu, aga ma jätan ürituse vahele, sest tahan kella kolmese raske töö enne läbi saada. Kui poole kahe paiku lõunale lähen, juhtun välisuksel kokku eesti kolleegi R-ga, kes arvab, et see on mul väga vale mõte, et tahan minna KAD-majja sööma, mingu ma parem alla miinus neljandale. Kahtlen, ent lähen siiski. Seal, tõsi, enam midagi järel ei ole. Tulen maa peale tagasi ja lähen ikka KAD-majja sööma. On täiesti selge päiksepaisteline ilm, jalutan tagasiteel kontserdimaja juurest läbi, teen pilti.

Sain eile lõpuks valmis läinudneljapäevase jõulupeo pildid, st nende töötlemise. Pildiprogrammis saab hõõguvaid punaseid silmi leevendada, aga paraku liitub sellega toredus, et ala tuleb väga täpselt valida ning valikuala on ainult ristkülikukujuline, inimese silmatera on paraku ümmargune. Nikerdamist kui palju. Väidetavalt olevat keerukaim pilditöötluse ülesanne tõsta teise kohta päikselise seina vastu toetuv jalgratas, aga kahtlen, kas sedasi arvajad on proovinud vähendada järeltöötlusega saja inimesega peol punaseid silmi. Umbes kolmandikul piltidest loobun (nõnda et siin varem mainitud stseen õudusfilmist jääb alles), piirdudes ainult esiplaani silmadega. Ja ma võin nüüd väita, et olen enamikele töökaaslastele sügavalt silma vaadanud (pildi peal, silmapuna vähendamisel), mis on umbes sama laadi väide, et olen maganud samas voodis kui tundmatu Saksa naissportlane (kui meid tudengiühikast suurvõistluse ajaks välja aeti ja sportlased asemele majutati; pärast leidsin riidekapist riidepuu pealdisega Ulla, aga kahjuks ei õnnestunud selgitada, kes või mis).

Pilte on 60 tk, tegin palju väiksemaks (et mõnel pildil ruuduks muutnud silmaterad välja ei paistaks) ja laadisin sisevõrku. Tagasiside oli positiivne, keeletehnoloog P-le meeldis näiteks see, et kellelgi ei ole pildil suu täis (no eks ma ise tahtsin ka vahepeal süüa, siis ma pilti ei teinud).

Ja ära saab lõpuks nii hilja, et ka täna ei jõua ma Kõrgmetsa matkapoodi, kust oli plaanis mõned pisemad kingid osta. No tulevad teinekord hiljem. Lõpetan edukalt pesupesemise.

N, 280. päev: not a good person

Hommikul, enne kukke ja koitu, sõidan oma pakile järele. Linnas on poole kaheksa paiku liiklus suhteliselt hõre, vajalik buss jääb ainult seitse minutit hiljaks, nii et ümberistumine sujub hästi. Selgub, et valisin õige bussi, sest see peatub R. tööstuspargi ees.

Tööstuspark on mitmekümnehektariline hallidega kaetud lahmakas, kus sissesõidul on posti otsas kirjas, mis firmad seal on, aga kus nad platsil asetsevad, seda ei ole. Alustan siis süstemaatilist läbikõndimist, algul servast taha nurka välja ning siis mööda järgmist vahekäiku tagasi. Käänakul näen vajaliku firma logoga veokit ning selle järgi leian vajaliku halli, mis mõistagi on platsi kaugmises otsas. Ühe väikese ukse peale on kirjutatud, et klientidele, sealt saan sisse ning saan oma paki kätte.

Tagasitulek on keerukam, sest buss, mis kohe platsi ees peatub, käib kord tunnis. Tuleb kõndida lähimasse asulasse, Liivavälja külla, kust tean minevat sageli käivaid busse otse Kirikmäele. Matk kestab veerand tundi, mul on kaart kaasas (ja tegelikult isegi kompass, ehkki vaja ei ole). Õnneks on juba koidik, pimedas oleks maanteeservas kõndimine kõhe, sest ega siinmaal helkurit ega teepeenart tunta.

* * *

Kirjutasin eile tõlkeosakonna juhatajale, et jaanuari lõpus on mu juhendatava magistritöö kaitsmine, tahaksin sellele sõitmiseks paari vaba päeva, ja sain üherealise vastuse I think I am not a good person. Esimene mõte oli, et vast on ülemuse arvutis mingi viirus, mis selliseid meile saadab, allkirjata ja puha, või on ta lihtsalt üle töötanud; ning otsustasin vastusega oodata. [Kunagi otsisin väliseesti kirjastuse EMP kontaktandmeid ja mu meilile, kas EMP veel eksisteerib ja kui mitte, siis kes on tema õigusjärglane, vastas Stockholmi Eesti Päevaleht väga nappide sõnadega, täpsemalt ühega: "Ei."] Täna mõtlen, et vast tuleb küsida kelleltki teiselt, näiteks personaliosakonnast, ja kirjutan vastuse, et kellelt ma peaks küsima, ning kui see on ära läinud, näen, et ohoh, ma olen mõlemad meilid saatnud kellelegi täiesti valele inimesele, vales asutuses ja puha (mitte samas majas, vaid teises riigis). Nimelt ei olnud mul meeles, kas ülemuse kaksikeesnimi on A-M või M-A. Meiliprogramm paneb puuduva lõpu ise, kirjuta ainult eesnimi. No ja kui ma kirjutasin M-A, siis ilmus vale inimese aadress, kirjutasin siis A-M, siis ilmus uus nimi, lisasin igaks juhuks perekonnanime. No ja täna selgus, et eilse kummalise vastuse põhjuseks oli see, et ülemuse nimi on tegelikult ikka M-A F; aga et ma sisestasin A-M F, siis otsis süsteem suurest Edircati aadressiraamatust selle nimega inimese. Teine katse.

Tööd jätkub, antakse aasta lõpu puhul viimast. Pärast käin Kirikmäe Prismas, kus on kahtlaselt vähe rahvast ja mõnes kassas ei ole üldse saba. Eks jõulupuhkused ole juba alanud.

K, 279. päev: crescendo

Lõpetan ankeedi täitmise. Ühes kohas küsitakse nn soovitajaid (see ankeet on väljas Internetis (pdf), seega pole selles midagi salajast), kriteeriumideks, et ei tohi olla sugulane ega hõimlane, peab tundma vähemalt 7 aastat ja hästi, peab olema Eesti kodanik ja peab elama Eestis. Selliseid inimesi on minutaolisel maailmaränduril väga vähe, täpsemini umbes-täpselt kaks. Õnneks on mõlemad ankeeti märkimisega nõus.

Helistan logistikafirmasse, mille kodulehel olev pakijälitus näitab, et mu pakk lebab neil riiulil juba viiendat päeva järjest, ja saan teada, et kuna mind kaks korda kohal ei olnud, siis tulgu ma oma pakile ise järele. Ilmselt on faksinumber ja pikk selgitus kohaletoomisaadressi muutmisest trükitud postkasti jäetud sedelile ainult ilu pärast.

Plaaniosakond on leidnud, et ega mul pühade eel suurt midagi (?) teha ei ole, ja annab viimast, mida veel anda on. Õhtuks on reedeni olev tööesi kasvanud hommikuga võrreldes umbes neli korda. Saan tänaõhtuse tähtajaga lisapudinad valmis veerand kaheksa, poodi ei lähe.

T, 278. päev: Breku 100

Hommikupooliku sisustab ülipõhjaliku ankeedi täitmine. Selles küsitakse selliseid imeasju, mis ammu aegade hämarusse vajunud. Mu esimese (või õigemini teise) töökoha nime Google'ist otsides leian enda elulookirjelduse.

Selle järel kibe töö, mis valmib kell 19.25. Poes ei käi.

Saan vene spämmi, mis märgistiku ühildamatuse tõttu paistab mulle kujul ÑÒÐÀÒÅÃÈß È ÒÀÊÒÈÊÀ ÑÁÛÒÀ. — Meenuvad jõulud 13 aastat tagasi, kui koorijuht leidis, et mõjusa saundi tekitamiseks peaksid pooled mehed laulma ainult täishäälikuid, ning kui nad oma osa ette laulsid – üüü-üü-aa-ööö, õõõ-ii-uuu-öööö – oli tulemuseks mõistagi tormiline naer ning märkus: "Arengupuudulike meeskoor!"

Lõpetan kodutööde parandamise ja imestan paari töö üle, kus tundmatud mõisted on kirjutatud ilma kontrollimata, mida need õieti tähendavad.

E, 277. päev: artikuleerimata

Käin ajaloo vältel teist korda kirjatarvete laos. Umbes kümne kuuga kogunenud arhiiv enam ühte mappi ära ei mahu ja see oli vahepeal kapis mitmel riiulil teemade kaupa virnades. Nüüd on kolmes mapis ühe riiuli otsas. Meenutades Peter Ustinovit: There is nothing as beautiful as a bare stage.

Prantsuse keeles teeme lõpupoole harjutust, kus peame ära tundma nasaalhäälikuid. Jube, kinnitab veel kord mu kahtlust, et prantslased mõistavad üksteist telepaatia abil — või siis ei mõista üldse, aga see ei lähe kellelegi korda, sest kõik on sellega harjunud. Esimesest harjutusest, kus on kolm nasaali (10 lauses kokku 11 korda), saan pihta neli. Teisest harjutusest, kus on neli nasaali (kahjuks ma ei leia viisi, kuidas neid hunnituid märke siia kirjutada), 10 lauses kokku 21 korda, saan pihta viis. Way to go. Õnneks on raamatu taga ettelugemisharjutuste tekstid, sealt saab näha, et neil artikuleerimata häälitsustel oli mingi mõte ka. Kuuldes ei oleks seda mingil juhul osanud arvata.

Õhtul YouTube ja vennasrahva soomlaste huumori lipulaev Kummeli.

P, 276. päev: lõpp ei ole enam kaugel

Läheneb semestri lõpp ja hindan oma juhendataval kursusel kodutöid.

L, 275. päev: panter

Jõulud koputavad uksele. Käin linnas raamatupoes (kalendrid) ja sealt tagasi Kõrgmetsa, kus käin kaubanduskeskuses (koertele jõuluks uued kaelarihmad, kasvatajale tõukalender). Lisaks söögipoes.

Õhtul (pärast põhjalikku maateadusliku huvi rahuldamist Google Earthiga, kus leian üles koha, kust lasti salarelva V-3 ainus kord in action, peab sinna kevade poole matkama minema) vaatan Peter Sellersi filmi Return of the Pink Panther (1975), mis on üks naljakamaid filme, mida ma tean.

R, 274. päev: oodake

Hommikul edasi jube udu, neli kraadi sooja. Panen mantlihõlmad kinni.

Maja ees on kallurist pudenenud keset teed maha paarsada kilo mulda, mida autojuht labidaga kokku kraabib. Õnneks on selles kohas kolm sõidurida, liiklust ei takista.

Bussis on piletiautomaat katki, bussijuht teatab, et c'est bon, pole vaja maksta, sõidutab niisama. Tulen natukese aja pärast maha ja ootan järgmist, et ikka saaks pileti.

Tööl on väga vaikne. Eilset korraldust alustada tööpäeva kell 10.30 võetakse väga tõsiselt. Miinus neljandal valvelaua juures ei põle kell 10.27 isegi laetuli.

Mu astronoomiapoest tellitud väikse optikaseadme pakk pole ikka saabunud. Selgus, et selle toob kohale logistikafirma, mitte post. Postiga oleks tavaline menetlus, et pakile peab kontorisse ise järele minema, logistikafirma aga jättis mulle nii üleeile kui eile postkasti sedeleid, et mind polnud päeval kohal (mille arusaamatumaid kohti ma Babelfishi abil prantsusest inglisse murdsin). Saatsin eile hommikul faksi, et palun toimetage pakk mulle tööle, aga tänaseni pole midagi juhtunud ning kontserni kodulehe pakijälitus näitab, et eile õhtuse seisuga puhkab mu pakk firma laos. Kohalikul esindusel puudub meiliaadress (võõramaalasena on nime ütlemine telefonis igavene piin, hea veel, kui V asemel satub nimesse W nagu telefoniga, aga nimi võib moonduda täiesti tundmatuseni). Täna õnnestub telefonil firmaga ühendust saada ainult umbes kaheminutise ootamise järel. Onu kinnitab, et oodake! Paki senine teekond on olnud huvitav: 1 päev sõitu, 2 päeva laos.

N, 273. päev: pidu, pidu, pidu

Täna hommikul ennetan maadlust telefonidega ja ärkan juba esimese helina peale – olin juba eile õhtul eile valmis seadnud järelkellad n + 15 min ja n + 20 min peale (kus n on äratuse kellaaeg). Kuidas ma varem selle peale ei ole tulnud, sest helinat edasi keerates on uni magus tulema poole keeramise pealt.

Terve hommiku kostab ukse tagant edasi-tagasi samme, kõrvalkorterit remonditakse (üleeile hommikul võis arvata, et mu uueks naabriks on tulnud betoonirähn). Vast remondimehed olidki need, kes lingi ära mäkerdasid.

Ja kui 12 minutit enne bussi meenub, et õhtul on pidu, peaks selga panema smart casual, siis, jah, selgub, et mu tumedad viigipüksid on Eestis. Loodetavasti õnnestub peol ainult laua taga istuda nagu telediktor, kelle ülikonnastatuse pärast tundsin ma kunagi lapsena muret, et kuidas nad palavas telestuudios vastu peavad, ja kadund isa arvas, et aga kes teab, äkki on neil jalas ainult supelpüksid. Mul on tavalised viisakamad jalakatted, kuigi viigita.

Täna jõuab pildiepopöa lõpule. Mae ja Veerpalu pilt rehabiliteeritakse (ja ma kirjutan pildi omanikule, et palun eirake eilset meili, me kasutame teie pilti siiski, ja tänan kasutusloa eest veel kord), see läheb Kuressaare linnuse pildi asemele, millest mul kahju ei ole, sest suusapilt on kogu esitluse parim.

Mõeldakse välja pildiallkirjad, millest ühe kohta küsitakse arvamust ja selle ma ka annan, väikese loenguna Tallinna linnamüüri edelanurga ehitusloost ja Megede ehk nn Neitsitorni nime päritolust, muistse vabadusvõitluse lõppdaatumist ja kõigist kordadest, kui Tallinn vallutati: Toompea linnus 1219, 1221 (või oli see 1223, ei mäleta) ja 1561 ning kogu linn lahinguga esmakordselt alles 1941. Pakun, et pildiallkirjas võiks aastaarvu vältida, keda see huvitab, võiks mainida vaid ristisõda, need toimusid enamikus XII ja XIII saj, aga see mõte ei meeldi, jääb siis allaheitmise aastaks pildiallkirja 1227 ja ristisõda rändab märkustesse.

Paar päeva tagasi mainitud lugu sellest, kas sõna mainima on kirjakeelne või mitte, lahvatab täna uuesti. Kui arutelu jõuab selleni, et mis siis, et oskuskeeles tohib, aga õiguskeeles ikkagi ei tohi, ehk õiguskeel nagu polegi oskuskeel, siis teen järeleandmise osas jälle nõnda nagu eile. Ei mina jõua vaielda.

Siis tuleb direktorilt meil, et homme algab tööpäev ametlikult kell 10.30.

Ja kõige selle kõrval jõuan teha isegi ka tööd.

Õhtul satub silm peale intraneti kaustale, kus esitlused on, eriti võimsalt on asja võtnud poolakad, nende fail on 186 MB suur. Huvitav, kuidas on võimalik 10 pildi suurust nii suureks ajada? Äkki on neil pildid jumal-teab-mitmekümne-bitiste värvustega TIFFidena?

Õhtupoole on ilus ja väga selge päikeseloojang ja näen, kuidas päikeseketas silmapiiri taha vajub, aga selle pildistamisega jään paar sekundit hiljaks.

* * *

Ja siis saab kell kuus ning NHE-maja fuajees kogunevad bussihuvilised. Ärasõit on kell 18.16, kui mu kunagine toanaaber B on suures bussis küsinud umbes seda, et las puudujad annavad endast märku. Paari tunniga on tekkinud tihe udu ja ühes kohas (kui kaugtuled on muutnud bussiesise ühtlaseks valgeks piimaks) mõtlen, kas peaks igaks juhuks turvavöö kinnitama.

Kohal R-chi sadamas kolmveerand seitse. Pidu toimub Punasel Lõvil ehk samal laeval, millel oli augustis eesti seltsi veinireis. On pime ja udu ning talv ning minu ettekujutuses seisab laev edasised tunnid rahulikult kai küljes, aga ohhoo! mootoritele pannakse hääled sisse ja otsad tehakse lahti. Mis ühtlasi tähendab, et peolt ei ole võimalik varem ära hiilida. Niipalju kui akendest kaldal tulesid paistab (õnneks tean seda kanti), sõidab laev algul ülesvoolu lähima tammini ja siis allavoolu sama.

Aga pidu oli tore. Soome teenekas kolleeg J2, ametis olnud üheksa aastat, näinud ilmselt mitut jõulupidu, kinnitab peo lõpupoole, et nii head pidu pole veel olnud.

Algul on tervituskõned (näiteks direktor kinnitab, et tema kui peo korraldaja peamine motiiv oli naisterahvana näha kaunilt ülikonnastatud meeskolleege). Ekraanil jookseb terve õhtu pildiprogramm liikmesriikide piltidega. Siis külm laud, siis etteasted ja tants, siis soe söök, siis kook ja sümboolsete auhindade jagamine ettekannete ja uute ilmakodanike eest. Teen pilti (akusid on kaasas rohkesti, neid jääb isegi üle). Huvitav, et vein ei pärsi käelist osavust, sest ma suudan terve õhtu pildistada nõnda, et pidevalt on teises käes veiniklaas. Rahvast on vägevasti, kõik kõigist osakondadest, õhkkond tore.

Muusikalised etteasted on direktori laul, soome kolleegi J kaks jõululaulu süntesaatoril (Sibeliuse "Ei au, ei hiilgust" ja itaalia "Santa Lucia", mida itaallased kaasa laulavad, peamiselt ümisedes ja vajalikes kohtades "Santa Lucia!!" üürates), ungari kolleegi G kitarrilood ja keeletehnoloogi P pikk asutuseomane bluus, mis pälvib kestvad kiiduavaldused. Teine ülimalt meeldejääv esitus on gospelkooriks muundunud haldusosakonna mitmehäälne spirituaal.

Tants algab rootsi kolleegi A ja turvaülema B tantsuga, mida tarbitud veinikogus lubab arvata osaliselt juba karaktertantsu hulka. Ja kõigil on lõbus. Siis algab üldine tants, paljukest laeva pisikesele tantsupõrandale mahub.

Ära tulen viimase liinibussiga, sest see peatub täpselt maja ukse ees. Muidu tooks buss pärast pidu rahva Kirikmäele tagasi, aga hakka siis sealt seiklema, sest liinibussid siis enam ei käi.

Maja ees üle tee minnes märkan, et foori punase ja kollase tule nokkade alla on ämblikud pununud võrgu ja teinud omale talvepesa. Nii et iga kord, kui linna poole põleb punane või kollane tuli, paistab see tegelikult läbi ämblikuvõrgu.

Korteris kopin pildid mälukaardilt kõvakettale ja vaatan pildid kuvarilt üle. Ees seisab suur töö põlevate silmade parandamisel (mõnel pildil oleks nagu kujutatud stseene õudusfilmist). Pilditoimetis on vastav funktsioon olemas (asendab punase halliga), aga selle kasutamiseks tuleb ala väga täpselt määrata (muidu muutub huule- ja põsepuna huule- ja põsemustaks). Pilte on 75, jõuan järjega 15.-ni.

K, 272. päev: Power of the Image..... NOT

Ärkan 8.21. Jõulupuhkust on hädasti vaja.

Bussipeatuses leian, et eile on läinud vastu ukselinki ka kinnas (mis mul oli lahtiselt käes) ning imelik ollus on sinna sisse imbunud ja siis ära tahkunud. Kontsistentsilt meenutab silikooni, mis tähendab, et seda kindast enam välja ei saa. Paremal kindapöidlal on 2,5 cm läbimõõduga tume laik. How nice. Üks naabritest peaks mulle nüüd hankima uued kindad.

Tööl pean tõlkima üht dokumenti, mille olemusest ma ei saa esiti aru, aga tekstis on viide varasemale avaldamisele. Otsin selle üles ja saan abi, ent leian ka, et seal on näpukas Madalamaad. Et pikapeale hakkab vana tekst tunduma kahtlaselt tuttav... vaatan oma arhiivimapist järele... ja mis seal salata, Madalamaade autor olen mina ise! (Või siis keegi, kes selle sarnases riigiloetelus tõlkemällu tekitas.) Ühesõnaga, kivi ka ELT korrektorite kapsaaeda, sest sellist viga speller ei leia! :)

Saan kontakti veel ühe piltnikuga, aga otsustan vastusega viivitada seni, kuni algul hommikuks, seejärel pärastlõunaks ja siis suisa õhtuks lükatud koosolek on ära toimunud. Ei tea, mida auväärt kolleegid profipiltide kasutamisest arvavad, kardan, et nad tahavad mu hoolega koostatud ettekande ära lammutada või omi jubepilte asemele pakkuda. Meelde kerkib võrdlus, et ehitan moodsat maja, pakettaknad on juba tellitud, aga siis tuleb äkki seni vaikides pealt vaadanud kaasomanik ja ütleb, et ärme pakettakent panegi, paneme parem seapõie!

* * *

Ja lõpuks toimubki pildikoosolek, mis toimub minu toas (ja et mu kuvarid on tavalisest tumedamad, siis tehakse vahepeal tuli surnuks). Esitlus koostatakse üksmeelselt (st kahe häälega: üks kolleeg ei saa osaleda ja mina jään rangelt erapooletuks ega osale arutelus, sest maitse ega kriitikameele üle ei vaielda). Mu seni nähtud vaevast jääb sisse kaks pilti. Profilooduspilte, sealhulgas Veerpalu ja Mae suusapilti (mida loeti kah looduspildiks) ei taheta üldse.

Ehk siis mis on minu lugupeetud kolleegide arvates Eesti peamised trumbid? — Kalevi küpsised, Tallinna linnamüür, Kadrioru loss, Tartu ülikool, Kuressaare linnus ja laulupidu, mille kohta olen sama meelt vaid laulupeo osas. Eesti loodust ei pane nad millekski, kahju küll. Torne ja losse ning ülikoole on kahjuks Euroopas endas rohkem ja paremaid; see on just see konnatiigi sündroom, et oma mätta otsast kaugemale ei näe.

Sellised lood. Ülalkirjeldatust hoolimata möödub koosolek rahulikult ja sõbralikult, ukselukku pole vaja lasta sulatina täis valada ega midagi (nagu peaaegu viissada aastat tagasi ühe teise pilditüli ajal) ning jälle taas õpin tundma inimestest uusi tahke.

Õhtul Kirikmäe Prismas (kassas on silt, et detsembris on pood lahti ka pühapäeviti), jõuan sama bussipiletiga korterisse. Ukselingi ollus on ära kuivanud. Õhtul Ärapanija, siis Google Earthiga maateadusliku huvi rahuldamine. Leian, et Peterburis Vassili saarel seisab ühes kohas tugede peal vana allveelaev:


View Larger Map

T, 271. päev: kunstivaidlused

Tööjuures kunstivaidlused Eestit tutvustava esitluse üle jätkuvad. Muidu ollakse rahul, peale Niguliste pildi, mida siin saab näha eilset sissekannet kaunistamas. Pean mitu korda selgitama, et see kujutab abstraktselt Tallinna vanalinna ja mitte konkreetset ehitist, ja olen valmis pildist loobuma mõne postkaardivaate kasuks. Küsin teema lõpetuseks küsimuse suurele ringile, miks on Nigulistel kui gooti ehitisel keskajal, 1515. a ehitatud torniavad ümarkaarsed (õige vastus: need ehitati juba renessansi vaimus), aga kolleegid käsitavad seda kaitsekõnena mu pildi eest ning ma pean üle kinnitama, et nii see ei ole.

Meenub Jaan Krossi novell, kus Michel Sittow tuli Hispaania kuningakojast tagasi Tallinna ja tegi väikese Püha Jüri kuju [on väljas Nigulistes, aga ilmselt ei ole Sittowi töö], ning et ennetada stiilivaidlusi, söötis ta raehärradele ette küsimuse, mis värvi peaks olema pühaku vööpannal. Ja raehärrad asusidki sel teemal innuga vaidlema ning muus osas olid Sittowil vabad käed.

Leian Tallinna vanalinnast profifoto ning puuduva mere-, raba- ja lumepildi ning kirjutan pildipankadele ja fotograafidele, küsides luba nende pilte kasutada. Päeva jooksul saan vastuseid ja hinnasoove.

Aga epopöa ehk vaidlus Tallinna vanalinna pildi üle jätkub. Kolleegidest avaneb uusi tahke. Ehkki maitse üle ei vaielda, tundub, et inimestel pole selget pilti, mis on esitluse eesmärk – kas anda ülevaade Eestist või töötajate fototaidlusest. [Meenub möödanik majavalitsuse fotoringiga (mis eksisteeris paberil) ja selle ülevaatenäitusega (mis toimus Kosmose kino fuajees).]

Vaidluse all on kaks pilti, kolleegi tuttava ja profifotograafi oma (nimetagem neid vastavalt A ja B). Minu seisukohad on, et pilt A on pime ja kehva kompositsiooniga, pilt B päikseline ja rõõmus. Saan vastu teada, et Tallinnas on päikest harva. Kolleeg kiidab pilti A, et sellel on toredad jõuluhõngulised tuled (nendin, et seos on kahtlane, sest jõulude aegu on puud raagus), ja laidab pilti B, et sellel on ebaloomulikud värvid (ei ole need ebaloomulikud midagi, kasutatud on polaroidfiltrit, taevast värvifotol muidu tumedamaks ei saagi) ja esitab Tallinna idealiseerituna. Vahepeal on peaaegu nõus, et ega tema pakutud foto kasutamine talle elu ja surma küsimus ole, aga siis saadab viis meili järjest, et miks tema pilti kasutada ei taheta. No pilt B on parem, on minu kui esitluse koostaja arvamus, ehkki pildi A saaks tasuta.

Ilmselt on siin ka suhtumise küsimus, kas eelistada tuttava tasuta ja kehva tööd või professionaali hinda väärt teost. Miskipärast arvab enamik inimesi nendest, kes mõistavad fotokasse õigest otsast sisse vaadata, et nende pildid on paremad kui profipildid, ja oskavad selgitada, miks see on just nii. Huvitav, et sama suhtumist ei esine näiteks kirurgias või hambaravis, ehkki ega noa või trellpuuri kasutamises ju ka midagi rasket ole ning mis vahe on noal ja skalpellil või trell- ja hambapuuril ...või seebikal ja profikaameral.

Muidugi on võimalik jätta mõlemad pildid üldse kasutamata ja võtta hoopis midagi muud. Näiteks kuradimask dominiiklaste kloostri kiriku lõunaportaali lõunatalumilt.

* * *

Edasi kibe töö poole kaheksani. Korterisse suundudes, trepikoja ust avades mäkerdan käe mingi libeda ollusega, millega on kaetud ukselink. Nuusutan ja leian, et see siiski ei ole Ernie-koomiksist tuntud searasv, vaid mingi määre. Tõsi, see haiseb võikalt ja mul on kavas hakata sööma. Puhastamine kestab kaua. Määrde saab maha, haisu mitte.

Õhtul iidulmekas When Worlds Collide (1951).

E, 270. päev: unekas

Hommikul üles 6.30. Uni oli värskendav.

Saan Ekspressilt vastuse. Mu kommentaar läks siiski kohale, sain nimetatud teate brauseri mingi seade tõttu (pean uurima).

Eesti kolleegid M ja M on saatnud Eesti-esitluse jaoks pilte. Selgitan oma nägemust ehk mida ma seal näha tahaks ja mis pildid on puudu. Esitlus kestab 40 sekundit, 10 pilti, iga pildi jaoks 4 sekundit – koos allkirjaga. Seega väga kirjusid pilte näidata ei saa. Tallinna vana­linnast, mis peaks kindlasti sees olema (ainus käegakatsutav asi Eestist UNESCO maailmapärandi hulgas – teine on Struve geodeetiline kaar, mida jagab kümme riiki), on mul kavas välja panna tavatust rakursist võetud pilt Niguliste torniga (eelistan seda postkaardivaadetele):



Mu arusaam on, et esitluse eesmärk ei ole anda ülevaadet töötajate ja nende omaste fotosaavutustest ning nõnda peaks näiteks vaadetel olema silmapiir otse. Selle 10 pildi hulgas on vähemalt neli looduspilti ja nende kvaliteet peaks olema parim võimalik. Leian Internetist paar pildipanka ja mitu võimalikku pilti, peab otsima hakkama nende autoreid, et viisakalt küsida.

Prantsuse keeles tulebki hirmus uni peale. Torgin end pliiatsiga, aga vahepeal näen lahtisi silmi unenägusid, näiteks paberil sõnu, mida seal tegelikult ei ole. Päris norinal magamakukkumist siiski väldin (ma igaks juhuks ei käinud lõunal, sest täis kõht = sügav uni).

Teeme harjutusi qui ja que peale, mille vahe on mu arust täiesti arusaadav ja pole vaja otsida nõrku seoseid inglise keelega, nagu õpetaja üritab (teadmata täpselt, mis sõnu inglise keeles samas kontekstis kasutatakse). Siis ütleb õpetaja järjekordselt, et meie rühma suuline väljendusoskus on horrible, ja üks bulgaarlane võtab kätte ja solvub, mispeale õpetaja peab seletama, et see on lihtsalt rahvalik omadussõna.

Eelmises tunnis kirjutatud "kirja vanematele" kohta arvas õpetaja, et see oli mul liiga lühike; olen nüüd targem ja ei kirjuta mitte igasse teise ruutu, vaid igasse kolmandasse. Käekiri on kah suurem. Ja kirjutist saades leiab õpetaja, et mis tore, ongi pikem lugu.

Veel saame põhjaliku ülevaate taskutelefonikasutajate räigest nöörimisest Prantsusmaal, kus telefoni saab osta ainult koos kaardiga ja kaardi ainult koos telefoniga, kus ettemaksukaarte ei tunta, kõik käib lepinguga, ning kus piiriülene telefonikõne maksab 1 €/min ja pärast seda, kui tal oli ükskord arve 600 € (tänu jutuohtrale sõbrannale), piilub ta arvet iga kord äärmiselt ettevaatlikult (näitas, kuidas). Loo ajendiks oli see, et Küprose kreeklasel oli laua peal kaks taskutelefoni.

Pärast korteris puhkan natuke ja loen, siis parandan kodutöid. Internet on teenusepakkuja poolt maas.

P, 269. päev: Earl Grey

Peletav sügisilm jätkub. Ka täna olen toas. Magan kaheteistkümneni. Enamik päevast kulub Google Earthiga siinkandi vaatamisväärsuset uurimisele ja ülesmärkimisele. Leian üles kausta My Downloads, mille ära kadumine paar nädalat tagasi mind natuke kurvastas.

Veel leian üsna juhuslikult ühe poolteist aastat vana Ekspressi artikli, mis puudutab teemat, millel ma tunnen end üliväga pädevana ja kirjutan täpsustava kommentaari. Kui see on peaaegu valmis, tahan midagi Google'ist otsida, aga alustan otsingut hetk liiga vara, enne uue akna avanemist, ja mu hool ja vaev kaob. Kirjutan uuesti. Kui seda ära saadan, tuleb vastuseks teade, et kommentaari ei kasutata, kuna mu nimes või meiliaadressis on keelatud sõnu. Et mu meiliaadress on kujul eesnimi@perekonnanimi.com, siis kirjutan Ekspressile meili, kus viisakalt küsin, kumb mu nimedest, kas ees- või perekonnanimi on keelatud sõna.

Ja pärast seda lähen magama. Aga und ei tule. Kell muudkui läheb edasi. Algul arvan, et on liiga palav (hoian rõduust lahti), ei aita. Loen numbreid; 50 juures läheb tüütuks, ei aita. Teen peastarvutusi, aga jõuan enne uinumist tulemuseni, see ka ei aita. Otsin paremat magamisasendit, ei aita, ja mis kõik veel, aga und ikka ei tule. Siis jagan, et kui ennist teed tegin, siis unustasin selle tõmbama ja oli imelik maitse, et ju vast siis see hoiab mind ärkvel (isegi kui Earl Greyga pole varem midagi sellist juhtunud).

Kella nelja paiku hakkan mõtlema, kuidas oleks kõige parem veeta homne päev, kui uni peaks üldse tulemata jääma, ehk kui suur on tõenäosus, et ma prantsuse keeles magama ei jää (eks paar korda ole elus ette tulnud pooltteist ööpäeva ärkvelolemist, aga teise päeva õhtul kukun ära). Aga just siis, kui vaen, kas proovida külmikus oleva veini rammestavat toimet, hakkab peale tulema magusaid haigutusi ning viimane kellaaeg, mida mäletan, on 4.26.

L, 268. päev: hall

Magan hommikul kaua, veedan päeva toas.

Päeval käin ilusa tähekese nimelises kaubanduskeskuses, kuhu on kogunenud vististi kogu riigi elanikkond, sest jõulud tulemas ju. Ühtedest kaasostjatest möödudes kuulen koguni ühe küsimust teisele a tõ produktõ pokupil?

Sealt tagasihoidlike ostudega naastes näen, et Aadu sillal on valmis ilutulestik. No mina ei tea, mis püha 9. detsembril on.

Õhtul hilja vaatan mõõga ja sandaali filmi Gladiator (2000), mis on minu jaoks see film, millega mõni aasta tagasi juhtunud loo järel tõotasin, et enam kunagi ei naera ma subtiitrite tõlkevigade üle. Ma pole seda varem rahus algusest lõpuni juhtunud vaatama.

R, 267. päev: ummik

Hommikul üles kell 7.46. Siiski jään vajalikust bussist maha ning järgmine esiteks hilineb ja teiseks jääb Jaama tänaval ummikusse. Vabaduse puiestee on kinni, ka bussid suunduvad niigi umbes Jaama tänavale. Aadu sillal (eriti linna poole tuleval suunal) on aiad ees, ei tea, kas juba on hakatud harjutama aastavahetuse ilutulestiku jaoks? Üldse ei imestaks.

Siis on kella kolmeks läbi kontrollida 34 lk pikk dokument. Uinutav aruanne, algul ei suuda üldse kuidagi keskenduda. Esimesed kümme lehekülge on täiesti perfektsed, pliiatsit ei pea kulutama üldse. Siis tuleb esimene komaviga... siis hakkab tulema muidki. Jätan 7 viimast lehekülge viimaseks tunniks ja käin lõunal. Naastes on tekstis muidugi üks koht, millega läheb pusimine nii pikalt, et saan töö valmis ja ära saadetud kell 14.59.

Neljapäeval tuleb asutuse jõulupidu, kavas on, et iga keelerühm teeb enda riigi kohta 10 slaidiga programmi. Võtan vabatahtlikult endale ülesande koostada see Eesti kohta ja kutsun eesti kolleege kaastööle (st pilte otsima). Mul on esialgne visioon olemas, mida seal peaks kujutama, ja umbes pooled pildid on endal varnast võtta.



Kui te kaunistate maju taoliste tulikirjadega, palun ärge laske inimestel lülititega klõpsida...

N, 266. päev: mutrid ja teised toiduained

Ärkan kell 8.07. Bussijuht on kaval, sõidab Vabaduse puiestee peatusest mööda (jättes nõutud inimesed sinna lehvitama), jõuab kohale mitu minutit tavalisest varem.

Terve päev toimetamist ehk teatud tõlkeliigi murdmist, mis seekord on üllatavalt hea. Ainult ühes kohas on kuivatatud puuviljade asemele sattunud mutrid ning mälus on segi aetud räni (silicon) ja ränidioksiid (silica). Kui kuue paiku valmis saan, on selline hoog sees, et teen veidi ka teisipäevaks antud asju.

Ära minnes näen, et kõrvalmaja valgustatud akendega on moodustatud aastavahetuse tervitused (pildid on ülal). Vasakpoolne (viisnurk ja selle kohal midagi) meenutab esmapilgul Punatähe ordenit.

K, 265. päev: more than I expected

Eilne hiline uinumine tähendab, et võitluse äratuskelladega kaotan mina (muidu poleks vigagi, aga tavaliselt juhtub, et uinun kella edasikeeramise pealt) ja ärkan lõplikult kell 8.22. Aga veel jõuab.

Tööl on kolleeg M vestluskomitees, valib bulgaaria tõlkijaid, ja tema teatud toimetustöö on jaotatud muude eesti tõlkijate vahel. Kuna uus tõlkija seda toimetusliiki vist veel ei tee, tähendab, et mina ja R peame läbi lugema ja parandama homseks koos enda omadega tavalise kolme-neljasaja pudina asemel üle kuuesaja. Ja tagatipuks kirjutab selle tõlkeliigi korraldaja, et olge nii kenad ja tehke need homme kella kaheks. No tere, talv! Kirjutan vastu, et ma pean ettekande ja täna õhtul aetakse arvutisüsteemid tund enne tööpäeva viimast lõppu hoolduseks alla, nii et ma kohe kuidagi ei jõua. Antakse armuaega homme õhtuni. Hea seegi.

Vaatan kella ja näen, et on juba üks läbi. Kolmveerand kahest KAD-majas söömas, II eineks pardihõrgutis (tavalisest ligi kaks korda kallim, nagu ma leti ja kassa vahel tuvastan). Siis hommikune tõlge kolleegi R käest tagasi (koos asjalike parandustega), seejärel kolmest alla seminarisaali uurima, kas saan ühendada oma läpaka videoprojektoriga. Ei saa. Aga mul on ettekanne (kus veel üheteistkümnest asendasin kaks näidet huvitavamatega) olemas nii plaadil, USB-pulgal kui intranetis.

Ettekanne läheb kenasti (ja tänan pöidlahoiu eest veel kord!). Parim kommentaar on it was much more interesting than I expected. Sisu kergendavad naljad jõudsid kõik kohale (mitte nagu aasta tagasi ülikooliseminaril, kus oskustekstide stiili analüüsides isegi Kreutzwaldi ekskrementhuumori sugemetega palavikutunnuste loetelu ei suutnud kedagi elavdada). Inimesi on vast 15, suuruse poolest mugav seltskond (kui tuba on täis, ei kosta midagi), kvaliteediinimesi on rohkesti, tõlkijaid vähem (eks inimesed ole usinalt tööl). Kell 15.29 ei ole veel kedagi ja, meenutades oma 18 a sünnipäeva, kus ei tulnud kohale ühtki külalist, mõlgutan, kuidas käia meilist kontrollimas, kas oli ikka 15.30 või oli äkki 16.30, ega ma siis ole ise ettekande kellaaega kontrollinud... Kui tulnuks kohale ainult üks inimene, oleks ettekanne alanud looga, kuidas Immanuel Kant pidas loengu ainsale kohaletulnud tudengile ja kõrvaltoast toodud luukerele, väites, et ainult ühele inimesele ta loengut ei pea.

Keelenõu vastab, et sõna mainima on kirjakeelne.

Näen tõlget, kus on saksakeelsest linnaloetelust Krakau küll mõistetud kohandada poola Krakowiks (täpne kirjapilt on Kraków), aga saksa Breslau on jäetud Breslauks, ometi võinuks tõlkija kontrollida väliskohanimede andmebaasist üle, ega see äkki pole veel üks saksa eksonüüm. Ja nimelt on ning linna omanimi pärast 1945. aastat (millest alates see asub poolteistsada kilomeetrit Poolas) on hoopis Wrocław.

Pärast läbi Kirikmäe Prismast. Buss sõidab maja ees peatusest mööda, ehkki ma vajutan hoolsalt peatumisnõude nuppu. Juhi seltsiks on keegi umbes nagu kontroll, kes üle küsib, kas ma tahan maha minna (no ei tea, mispärast ma muidu siis nuppu vajutan). Olen sellise küsimuse peale ülimalt imestunud ja vaatan, silmad suured, nii et buss jääb umbes kakssada meetrit peatusest edasi tänaval seisma ja ma saan maha. Ikka parem kui jalutada pool kilomeetrit järgmisest peatusest.

Siis maja ukse ees veel väike paanika, sest võtmed olid sattunud valesse taskusse. Õhtul täiendan oma tänast ettekannet, lisan selle märkustesse jutu, mida ma suuliselt esitasin.

T, 264. päev: de bitter dodt bin ick genant

Öösel ja hommikul õues neliteist kraadi. Käin postkontoris (Amazonist Collinsi kaks prantsuse keele arusaadavat käsiraamatut). Siis kohalikus vallamajas ennast oma aadressile registreerimas. Seekord saadakse vallamaja vastuvõtus saksa keelest aru, ei tehta nägusid nagu eelmine kord. Välismaalastega tegelev onkel liigub aegluubis (ja kellaaja tõttu – eks ma olen läinud üheksaks, nagu mulle paar nädalat tagasi telefonis öeldi, ehkki uksel on kirjas, et sisse saab juba kaheksast – on selge, et mida rohkem ta uimerdab ja ohkab, seda rohkem ma hiljaks jään). Märkan, et kohaliku elanikeregistri kasutusliidesest on raske aru saada, kas see on tehtud 1970. või 1980. aastatel. Näib, et seal on võimalik kirjutada asju ka lahtrist väljapoole. Onu ei liiguta kulmugi, kui detsembris registreerib paberit, mis välja antud märtsis (rangema bürokraatiaga riikides oleks selle peale kindlasti ära minestatud, olen surmkindel). Ei küsi ka, kus ma pool aastat olin (no selgitus on väga lihtne, ma olin kuidagi aru saanud, et registreerib töökoht). Töölt antud roheline paber võetakse ära, vastu antakse sinine ja kuus elukohatõendit.

Aga hiljaks jään ainult 12 minutit.

Tööl ei midagi erilist. Näitan uuele töötajale teatud tõlke-toimetamisliigi imelist maailma, vaidleme selle üle, kas mainima on neutraalne kirjakeele sõna ja kas seda tohib kasutada oskustekstis (mina: on ja tohib; tema: see on argikeel), ning teen lühiekskursiooni tõlkesaalis, näidates, kus asub seal eesti arvuti.

Pärastlõunal miinus neljandal Beneluxi maade pidu. Söök ja jook. Saiad on täitsa head, juustu oluliselt ei ole, mõned küpsised on kah toredad. Proovin kolme õlu. Esimene on marki Äkksurm ja kuigi ma manustan seda vaid mõnikümmend milliliitrit, võtab seedekulgla sisse hoiatava oleku. Pudelilt ei õnnestu leida alkoholisisaldust, st see "äkksurm" ei tähenda tavalise õllega võrredes mitmekordseid kraade nagu saare ja hiiu õlles, millega ikka ja alati, läbi aegade on jalalt langenud lugematu arv pahaaimatuid mandrilt tulnud pulmakülalisi.

Siis, nagu ikka, tuleb soov minna tõlkima, aga et mul on homme ettekanne, siis silun seda natuke. Siis bussi peale, kus uinun mitu korda teravalt, aga Kõrgmetsa maksimarketi ees ärkan siiski üles. Sealt kerget sööki.

Õhtul etlen ettekande läbi ja leian, et see on täpselt nii pikk, kui olin hinnanud.

Pärast veedan kaks tundi Castle Strike'i seltsis. Öösel kaksteist kraadi, ei saa und peaaegu kolmeni.

E, 263. päev: tulen kord jälle

Hommikul bussile minnes kohtan postkastide juures prügivedajaid, kes tahavad, et ma neile garaažiukse lahti teeksin. Aga mul ei ole seda võtit.

Päeval üle hulga aja söömas SCH-majas. Võrreldes KAD-maja sööklaga on ikka vaks vahet. Lärmakam on ka, ehkki ruum on palju väiksem.

Prantsuse keel on suhteliselt rahulik. Pärast tulen tagasi tööle, teen kolmapäevast ettekannet. Siis korterisse, poes ei käi.

Ettekannet harjutada teha ei viitsi, ehkki materjal peaks olema koos. Vaatan YouTube'ist inglise huumori parimaid palasid (eks muidugi see ole ka omamoodi ettevalmistumine, sest ega ma ometi taha pidada igavat ettekannet).

P, 262. päev: kah toas

Täna magan veel kauem kui eile. Ilm enam õue ei kutsu. Kogun kokku ja ühtlustan tudengitega tehtud kodutöö individuaalsed tagasisided, lisan selgitavaid pilte ja laadin üles. Siis lisan ettekandesse puuduvad seitse slaidi; neid on kokku nüüd 24 ja hakkab aitama.

L, 261. päev: toas

Magan väga kaua. Päeval üsna selge ja umbes kümme kraadi. Täheldan aknast, et asfalt on kuiv nii maja ees kõnniteel kui all jõe ääres jalgrattateel, ja mõlgutan umbes viis minutit, kas ei peaks seda erakordset ilmaolu ära kasutama ja uisutama minema. Aga siis leian, et ega ma tegelikult ikka ei viitsi.

Teen oma kolmapäevast ettekannet neliteist slaidi ja harjutan nende esitamist, siis veedan mitu tundi Castle Strike'i seltsis (mitte eriti edukalt).

R, 260. päev: papagoi

Hommikul nõustan kolleegi ühe pika ja väga tehnilise dokumendi asjus, mis on talle antud hinnata, üritades vahet teha, mis on lihtsalt väga vale termin ja mis on tõlgitud nii, et arusaamiseks peaks vaatama lähteteksti (ehk lootusetult segane koht).

Pärastlõunal peaks saabuma uus eesti kolleeg. Teen paberile selge kontroll-loetelu (kontoriaadressidega) neist kohtadest ja asjadest, mida pean näitama ja tutvustama. Kaheteistkümne paiku mõlgutan endamisi, et peaks tõlkeosakonna sekretärilt küsima, mis kell ta NHE-majja jõuab, jõuaks äkki enne söömas käia. Ja just siis kõnnivad mõlemad asjaosalised uksest sisse ning algab mitmetunnine katsumus, mille järel mul on kurk veidi kibe. Ette on nähtud tutvustamine ainult samal korrusel, aga kui niikuinii on vaja läbi käia kogu miinus neljas ja paar kohta miinus viiendast, siis leian, et mis siis ei ole ka kogu asutus läbi käia (eriti pärast lõunat). Tulemusena käime ukselt uksele ja ma muudkui kordan: "Hello, may I introduce the new Estonian colleague?" Vähemalt sada korda. Ja inimesed vastavad alati sama tekstiga: "Oh, is it your first day today? From which language group are you? Where do you sit?"

Pärast jätkan muud tööd ja tuleb langetada lõplik otsus hommikul arutatud kehva teksti üle. Leian, et see on küll halb, aga samas on seal osa täitsa head tõlget. Ja ma olen näinud palju, palju halvemaid tõlkeid. Seega nn piiripealne juhtum ja arvamuseks läheb, et sellisele tõlkele ei piisa keelelisest toimetamisest, vaid toimetama peab ka sisuasjatundja.

Õhtul Kõrgmetsa maksimarketisse, kus on paras summ rahvast.

Hilisemal õhtul kaks filmi, klassika Monty Python and the Holy Grail (1974) ning siis vaatemäng The Day After Tomorrow (2004). Viimane – mida ma varem näinud ei ole – on ikka täielik saast. Trikid trikkideks, aga lugu on nõnda naeruväärt, ebarealistlik ja etteaimatav, et mulle meenub Jaan Tätte näitemäng "Palju õnne argipaevaks!", kus saalis igavledes võis eksimatult ennustada, mis repliik järgmiseks öeldakse. Ma ei välista üldse võimalust, et selle filmiloo kirjutamisel on oma abikäe ulatanudki isand Tätte.