On tunne, nagu oleks täna või homme hambaarst, aga kalender seletab, et alles ülehomme.
Olen kirjandustunnis ainus õppur, õps mängib video, kuidas kriitik Marcel Reich-Ranitzky räägib Brechtist.
31.1.17
30.1.17
E, 3578. päev: retsept
Nagu sarja Far Side (e k „Ääremail”) karikatuuril, kuidas langevarjukool oli kohe krokodillikasvanduse kõrval, on imelihtne ka üks teine ebaõnnestumise retsept: kuidas tagada, et sisekaemuslikust aruandest teatav meil jääb tähele panemata – pange seda saatma masin, aga saatja nimeks pange mitte „Sisekaemuslik aruanne”, vaid mitte midagi ütlev nimi, mida kandis üks lugematutest kreeka mütoloogilistest olevustest ja mis sedasi peitub teiste automaatteadete vahele ära („Teile on tulnud uus tööülesanne”, „Teie tööülesande tähtaeg hakkab lõppema” jne, mida keegi terve mõistusega inime ju ei ava ega loe). Ja kindlasti eirake soovitusi, et pange selgem nimi.
Täna on taas elule ärganud tänavaremontijad. Bussipeatuse linnapoolsele suunale maalitakse hommikul maha uusi tähiseid, õhtuks on pool maanteed suletud (selgub, et maanteel oli nelja sõiduraja jagu ruumi: linna poole bussirada ja autode sõidurada, üks sõidurada maa poole, parkimiskohad), kohal on suur ekskavaator ja tagasi on stereoroolimisega laadur.
Täna on taas elule ärganud tänavaremontijad. Bussipeatuse linnapoolsele suunale maalitakse hommikul maha uusi tähiseid, õhtuks on pool maanteed suletud (selgub, et maanteel oli nelja sõiduraja jagu ruumi: linna poole bussirada ja autode sõidurada, üks sõidurada maa poole, parkimiskohad), kohal on suur ekskavaator ja tagasi on stereoroolimisega laadur.
29.1.17
P, 3577. päev: joonestan
Joonestan terve päeva. Hiljutine lõigete raamat jättis sügava mulje, aga seal joonestas lõiked perspektiivis masin. Ma perspektiivi joonistada ei oska ja isomeetria ei sobi, sest kavandatava lõike hoone on ruudutaoline, mis isomeetria jaoks hästi ei sobi; ning hiljaaegu tutvusin saksa projektsiooniga Ingeniurprojektion, mille ilme on suht tõetruu ja vähemoonutav. Enne seda otsisin hommikul tund aega malli, ei leia (hiljem ostsin uue ja siis veel hiljem leidsin vana, oli kukkunud öökapilt voodi alla); malliga mõõtmise asemel arvutan telgede vajalikud nurgad tangensi kaudu ja edaspidi kasutan nurgikut rööpjoonlauana (muidugi tekib väikesi vigu, aga peidan need joonise peale ära). Ingenieurprojektion on dimeetriline projektsioon (mõlemad projektsioonitandi teljed on moonutusteta (x = 1, z = 1), läbi projektsioonitasandi minev telg on moonutusega y = 0,5). Mis tähendab ümberjoonestatava plaani mõõtkava (1 : 444) kahtmoodi ümberarvutamist, mida kergendab, et nuputan välja, kuidas töötavad mu n-ö keerulise taskuarvuti nupud OP1 ja OP2, kuhu saab salvestada tehte. Et mõõdan plaanilt pikkuse, vajutan x- ja z-telje jaoks (1 : 250) nuppu OP1 või y-telje jaoks (1 : 500) OP2 ning kannan tulemuse joonisele.
Selgub ka lihtne tõde, mida ma ei olnud märganud omal ajal mudeleid ehitades: mõõtke jooniselt ja mudelil sama joonlauaga (mis tähendab, et järjest olevad mõõteväärtused tuleb vahepeal kirjutada üles, peab joonlauda liigutama vähem). Nimelt selgub, et minu 50 cm Staedleri metalljoonlaud näitab E 16 cm Leitzi plastjoonlaua skaala pikkuseks 159 mm! Kadunud mallil on küljes 7+7 cm joonlaud, mis üldiselt klappis muude joonlaudadega. Ümberjoonestatav plaan on suurusega, et Leitzi joonlauaga mõõtes oleks tekkinud erinevus teise joonlauaga kuni 0,6 mm, mis on rohkem, kui mis täpsusega suudan joonestada.
Põhiplaani joonistamisel dimeetrilise projektsiooniga (ja mitte perspektiivis) on veel see eelis, et vastassuunast vaate või lõike konstrueerimisel ei ole vaja joonestada põhiplaani uuesti, vaid ainult keerata plaan pea peale.
Materjal on kalka, joonestusvahendid on pliiats ja 0,1 mm joonestusvildikas. Pliiatsijooni saab pärast kustutada, valesti läinud vildikavead saab ära kraapida.
Ja teadmiseks lugejale: muistise keldris on nii palju soppe (mida on vaja plaanilt kõik üle mõõta), et plaan ühe päevaga valmis ei saa. (Muude korrustega on liidetavasti lihtsam ja kiirem.) Vahepeal tekib kahtlus, mis mõtet on mõõta pikkusi 0,1 mm täpsusega plaanilt, mis on joonistatud vaba käega, – aga teisalt ei ole teada, kui suurelt on raamatus peopesasuurusena trükitud plaanid joonistatud, autor oli arhitekt, kes joonistas kõike vaba käega, ja on tõenäoline, et ta lähtus 80 a vanematest Seuberlichi plaanidest, mille see oli joonistanud saksa täpsusega. (Pisut hilisemad täpsustused: ta lähtus mitte 80 a vanadest Seuberlichi plaanidest, vaid 20 a vanadest plaanidest, mis olid tehtud mõni aasta varem avaldatud Vaga plaanide järgi, mida omakorda Vaga oli ümber joonistanud Seuberichi plaanidest. Seuberlichi enda plaane ma näinud ei ole, aga Vaga ümberjoonistuse järgi arvates (ukse- ja aknaorvade kuju) need saksa täpsusega siiski tehtud ei ole.)
Selgub ka lihtne tõde, mida ma ei olnud märganud omal ajal mudeleid ehitades: mõõtke jooniselt ja mudelil sama joonlauaga (mis tähendab, et järjest olevad mõõteväärtused tuleb vahepeal kirjutada üles, peab joonlauda liigutama vähem). Nimelt selgub, et minu 50 cm Staedleri metalljoonlaud näitab E 16 cm Leitzi plastjoonlaua skaala pikkuseks 159 mm! Kadunud mallil on küljes 7+7 cm joonlaud, mis üldiselt klappis muude joonlaudadega. Ümberjoonestatav plaan on suurusega, et Leitzi joonlauaga mõõtes oleks tekkinud erinevus teise joonlauaga kuni 0,6 mm, mis on rohkem, kui mis täpsusega suudan joonestada.
Põhiplaani joonistamisel dimeetrilise projektsiooniga (ja mitte perspektiivis) on veel see eelis, et vastassuunast vaate või lõike konstrueerimisel ei ole vaja joonestada põhiplaani uuesti, vaid ainult keerata plaan pea peale.
Materjal on kalka, joonestusvahendid on pliiats ja 0,1 mm joonestusvildikas. Pliiatsijooni saab pärast kustutada, valesti läinud vildikavead saab ära kraapida.
Ja teadmiseks lugejale: muistise keldris on nii palju soppe (mida on vaja plaanilt kõik üle mõõta), et plaan ühe päevaga valmis ei saa. (Muude korrustega on liidetavasti lihtsam ja kiirem.) Vahepeal tekib kahtlus, mis mõtet on mõõta pikkusi 0,1 mm täpsusega plaanilt, mis on joonistatud vaba käega, – aga teisalt ei ole teada, kui suurelt on raamatus peopesasuurusena trükitud plaanid joonistatud, autor oli arhitekt, kes joonistas kõike vaba käega, ja on tõenäoline, et ta lähtus 80 a vanematest Seuberlichi plaanidest, mille see oli joonistanud saksa täpsusega. (Pisut hilisemad täpsustused: ta lähtus mitte 80 a vanadest Seuberlichi plaanidest, vaid 20 a vanadest plaanidest, mis olid tehtud mõni aasta varem avaldatud Vaga plaanide järgi, mida omakorda Vaga oli ümber joonistanud Seuberichi plaanidest. Seuberlichi enda plaane ma näinud ei ole, aga Vaga ümberjoonistuse järgi arvates (ukse- ja aknaorvade kuju) need saksa täpsusega siiski tehtud ei ole.)
28.1.17
L, 3576. päev: laululind
Päeval poodi minnes kuulen, kuidas maja taga laulab keegi tundmatu lind. Uurin, kuni näen – pasknäär! Raamatu järgi laulab harva.
27.1.17
R, 3574. päev: seltsielu
Õhtul vähese seltskonnaga india restoranis. Toit on mitmesuguse teravusega, menüüst valib igaüks midagi, siis söövad kõik kõike. Meenutan bengali tuleristseid tudengipõlves, pärast mida ei karda ma enam midagi.
26.1.17
N, 3573. päev: lill ja õunarõngad
Kõrgmetsa maksimarket on jälle lahti. E käis ja igale kundele kingiti lill, mis andnud poele nime. Tal on kaasas ka kaks pakki õunakrõpse, mis on huvitaval kombel teistsuguse konsistentsiga kui olid isa ristiema kuivatatud õunad (nätsked ja venivad), küllap teistsuguse kuivatustehnoloogia tõttu (vbl külmkuivatus; isa ristiema kuivatas õunu paberiga kaetud vineeril ahju otsas või nöörile lükituna pliidi kohal, talvel hoidis riidest kotis). Pakk on kõvasti kinni; et lahtirebimisel kõik laiali ei paiskuks, võtan ilusti käärid, hoian pakki ilusti kinni ja lõikan otsa maha; aga selgub, et olen kinni hoidnud mitte pakist, vaid otsast, ja pakk õunakrõpse on ikka põrandal.
25.1.17
K, 3572. päev: röntgen
Teist korda uue hambaarsti juures. Kõigepealt tehakse panoraam (tunnen põsel masinast lähtuvat soojust; panoraami teeb assistent, keda eelmine kord olin pidanud niisama vastuvõtjaks, särituse ajaks peitub nurga taha). Siis puhastatakse hambaid, mis tuleb välja n-ö i-meetodil: „Halten Sie durch?” küsib hambaarst, kui on puhastanud kaks hammast, millel hambakivi eriti ei ole ja mis puhastamisel kunagi valu ei ole teinud. „Jaa-jaa,” vastan optimistlikult, ning järgmised kümme minutit hoian kõiki kerelihaseid pinges, sest edasi jõuab puhastamisjärg hammasteni, mille jaoks on tavaliselt alati pandud valuvaigistit. (i-meetod: I käinud hambaarsti juures, hambaarst küsis, kas paneme valuvaigistit, I mõtles, et on vapper, ei lasknud panna, kannatas.)
Aga kõik läheb kenasti, kapi peal verepritsmeid ei ole (on olnud).
Pärast uurin järele, et panoraamvõtte kiirgusdoos on u 25…40 µSv (link) ehk 18…25 sigaretti (kui ma suitsetaks) või 83…133 h elutoa kivipõrandal lamamist või 250…400 h betoonmaja toas istumist või 150….250 h õues viibimist.
Aga kõik läheb kenasti, kapi peal verepritsmeid ei ole (on olnud).
Pärast uurin järele, et panoraamvõtte kiirgusdoos on u 25…40 µSv (link) ehk 18…25 sigaretti (kui ma suitsetaks) või 83…133 h elutoa kivipõrandal lamamist või 250…400 h betoonmaja toas istumist või 150….250 h õues viibimist.
24.1.17
T, 3571. päev: loeme
Pilves, sajab lund.
Tänane Št vägitegu on ribastada diivanil olnud ajaleht (mis on lahti kohast, mida E tahtis õhtul edasi lugeda, ja paar lk eespool oli artikkel, mida tahtsin lugeda mina).
Kirjandustunnis räägib õps, et tähistas nädalavahetusel 50 a sünnipäeva.
Kirjandustunnis räägib õps, et tähistas nädalavahetusel 50 a sünnipäeva.
23.1.17
E, 3570. päev: eksam
Õhtul kirjalik eksam, mille kirjand on igivanal teemal „Puhkus”. Mul jääb paberist peaaegu puudu (sest teema arendamine mulle muret ei tee, ega).
Uudis, et kogu Horisont on Digaris (alates 1. numbrist). Lahe.
Uudis, et kogu Horisont on Digaris (alates 1. numbrist). Lahe.
22.1.17
P, 3569. päev: pühapäev
Kogu päeva õpime.
Töötan läbi eelmise ja selle semestri kursusematerjalid, sedastan, et eelmises oli 126 lk, praeguses 70. Praegustest mingeid grammatikaasju ei leia, mistõttu uurin eelmise semestri omi. Praegused lõikan kaustast välja ning A4-paberid kitsamaks, liimin poognatesse (sedapuhku õhematesse 16-leheküljestesse, poognaid saab 5 (4×4 + 1×3 lehepaari), eelmises liimisin poognasse kogemata 16 lehepaari). Aja säästmiseks veel ei õmble (ja tegelikult toimus mitu tundi veel, nii et 5 poogna asemel tuleb 6).
Mitu tundi uuendan sõnastikku: mitte et jõuaks valmis, aga et ma ei ole sõnastikku mitu kuud teinud, vaja meelde tuletada.
Siis koertega metsas; panen koerajalutuspusa alla toapusa ja õhukese imesooja pusa ning mul ei hakkagi õues külm!
Jõgi on kallastest jääs (ka suurel Maaselja jõel oli eile taldrikust suuremaid jäälarakaid), vett on vähe, veskisaarele saaks kuiva jalaga, silla postide külge on kogunenud palju risu (järgmise suurveega läheb see kork lahti).
Veljo T ära surnud. Just ükspäe meenutasin tema sümfoonilist orkestriteost, mille kirjutas noorespõlves, enne rahvamuusika juurde sattumist, umbes 1960. aastate keskel, ja mille juhtmotiiv pärines revolutsioonilaulust „Julgesti, vennad, nüüd tööle”.
Töötan läbi eelmise ja selle semestri kursusematerjalid, sedastan, et eelmises oli 126 lk, praeguses 70. Praegustest mingeid grammatikaasju ei leia, mistõttu uurin eelmise semestri omi. Praegused lõikan kaustast välja ning A4-paberid kitsamaks, liimin poognatesse (sedapuhku õhematesse 16-leheküljestesse, poognaid saab 5 (4×4 + 1×3 lehepaari), eelmises liimisin poognasse kogemata 16 lehepaari). Aja säästmiseks veel ei õmble (ja tegelikult toimus mitu tundi veel, nii et 5 poogna asemel tuleb 6).
Mitu tundi uuendan sõnastikku: mitte et jõuaks valmis, aga et ma ei ole sõnastikku mitu kuud teinud, vaja meelde tuletada.
Siis koertega metsas; panen koerajalutuspusa alla toapusa ja õhukese imesooja pusa ning mul ei hakkagi õues külm!
Jõgi on kallastest jääs (ka suurel Maaselja jõel oli eile taldrikust suuremaid jäälarakaid), vett on vähe, veskisaarele saaks kuiva jalaga, silla postide külge on kogunenud palju risu (järgmise suurveega läheb see kork lahti).
Veljo T ära surnud. Just ükspäe meenutasin tema sümfoonilist orkestriteost, mille kirjutas noorespõlves, enne rahvamuusika juurde sattumist, umbes 1960. aastate keskel, ja mille juhtmotiiv pärines revolutsioonilaulust „Julgesti, vennad, nüüd tööle”.
21.1.17
L, 3568. päev: tavaline laupäev
Postkastil on joodiknaabri nimi edasi.
Naaberlinnas; sisenesime jaama elektroonikaaubamajja sihiga osta sealt CD-de kriimueemaldusvahendit, aga väljusime hoopis sületäie plaatidega.
Siis raamatupoes, kust viimased kaks väga tolmunud eksemplari kohaliku veiniseltsi plaadist, kuidas tippsommeljee ja veinikuninganna räägivad veinist ja üritavad jätta teineteisele head muljet.
Kaubamaja karnevaliosakonnas selgub, et loomakostüümid ikka argipäevaseks kodus kandmiseks ei sobi (pealegi minu suurust ei ole).
E käib „korraks” riidepoes, ootan väljas. Ootamine on oma 20 minutit pikk, mul hakkab külm, pärast Kella kõrtsis tellin esimeseks groki, mis on tehtud leigest teest.
Pärast kodus ei lähe „Tatortreinigeri” plaat üldse mitte kohe käima: selgub, et pakis on kaks plaati: Bluray ja lisade DVD, aga menüü on mõlemal samasugune; lisade plaadi jagude menüü ei tee midagi.
Tavaliselt ma lühidal koerajalutusel kindaid ei kanna; täna kannan ja kohe hea soe on. (Aga kes edasi loeb, saab teada, et mugavus tasus kurjaste kätte, kaks korda.)
Naaberlinnas; sisenesime jaama elektroonikaaubamajja sihiga osta sealt CD-de kriimueemaldusvahendit, aga väljusime hoopis sületäie plaatidega.
Siis raamatupoes, kust viimased kaks väga tolmunud eksemplari kohaliku veiniseltsi plaadist, kuidas tippsommeljee ja veinikuninganna räägivad veinist ja üritavad jätta teineteisele head muljet.
Kaubamaja karnevaliosakonnas selgub, et loomakostüümid ikka argipäevaseks kodus kandmiseks ei sobi (pealegi minu suurust ei ole).
E käib „korraks” riidepoes, ootan väljas. Ootamine on oma 20 minutit pikk, mul hakkab külm, pärast Kella kõrtsis tellin esimeseks groki, mis on tehtud leigest teest.
Pärast kodus ei lähe „Tatortreinigeri” plaat üldse mitte kohe käima: selgub, et pakis on kaks plaati: Bluray ja lisade DVD, aga menüü on mõlemal samasugune; lisade plaadi jagude menüü ei tee midagi.
Tavaliselt ma lühidal koerajalutusel kindaid ei kanna; täna kannan ja kohe hea soe on. (Aga kes edasi loeb, saab teada, et mugavus tasus kurjaste kätte, kaks korda.)
20.1.17
R, 3567. päev: uus telesari
Ütlen kuninga uute rõivaste kohta häbenemata, mida nendest arvan, sest juhtus olema see harv moment, kui kõndisin koridoris (mitte söögitoas, mitte sööklas, mitte kohvikus) oleva kohviautomaadi juurde ja silmasin alasti kuningat just hetkel, kui kohvi rüüpasin, ning pidin teadlikult pingutama, et hoida kohv suus ja mitte lasta tal lennata üle kogu suure kuvari mu ees. (1,1 sr. Kunagisest kuvarikatsetusest jäänud asendis kuvar on umbes sama suur kui „Maatriksi” filmis, ainult mitte läbipaistev, mis on tore, sest muidu vaataks mulle läbi kuvari vastu praegune toanaaber, kes on eelmisest kahest pikem ja kes ulatub vaatama üle enda kuvari, mis on teises asendis kui mul.)
Kodus on ka täna hirmus laga. Koerakaamera ütleb, et täna suvatses Št ronida diivanile hüppama ja püherdama tervelt 1 minut 27 sekundit kaamera ülespanekust, mis koos minu väljumisega tähendas, et praktiliselt kohe, kui olin selja keeranud ega olnud veel õue jõudnudki.
Tutvume Saksa lustiku telesarjaga „Der Tatortreiniger”, mille peategelane Schotty koristab Hamburgi kandis kuriteopaiku ja kohtub seda rasket tööd tehes omakstega, jõudes varem või hiljem välja keerukate või ürgkoomiliste olukordadeni, peamiselt sõnalisteni. Hästi kirjutatud, suurepäraselt mängitud.
Nädalavahetuseks lubab paukuvat pakast, –12 °C.
Kodus on ka täna hirmus laga. Koerakaamera ütleb, et täna suvatses Št ronida diivanile hüppama ja püherdama tervelt 1 minut 27 sekundit kaamera ülespanekust, mis koos minu väljumisega tähendas, et praktiliselt kohe, kui olin selja keeranud ega olnud veel õue jõudnudki.
Tutvume Saksa lustiku telesarjaga „Der Tatortreiniger”, mille peategelane Schotty koristab Hamburgi kandis kuriteopaiku ja kohtub seda rasket tööd tehes omakstega, jõudes varem või hiljem välja keerukate või ürgkoomiliste olukordadeni, peamiselt sõnalisteni. Hästi kirjutatud, suurepäraselt mängitud.
Nädalavahetuseks lubab paukuvat pakast, –12 °C.
19.1.17
N, 3566. päev: veider silt, külm
Eile oli postkastis kolm veidrat silti. Esimene, et meile (V.) on tulnud tähitud pakk. Saadetud tagasi ja saajaks on keegi Weis (mis välistab võimaluse, et see on Hamburgi saadetud pakk, millel oli liiga vähe marke, sest selle saaja ei olnud Weis). Sildi ülaservas rõnga sees „2 ×”, et kaks pakki. Teine on muidu täpselt samasugune (samuti tähitud pakk, sama tähtimiskood, samuti nimega Weis), aga sildi saajaks on märgitud tundmatu nimi. Kolmas on trükitud standardsilt (mida näen esimest korda), et teie postkasti on kogemata pandud võõras saadetis, viige see postkontori.
Nõnda et panen hommikul kõik kolm silti haardeulatusse, et lähen jalutan postkontori (postkontori poole sel kellaajal busse ei lähe oma 40 minutit, maad on 1½ km ehk 15 minutit käia; on lõikav külm, –7 °C, aga selge ja päikseline ning varahommikul paistis kraad-poolteist Kuu all kuusulasena Jupiter). Kui hommikul teist korda koertega jalutamas käin, märkan, et postiauto on naabermaja ees ja kirjakandja istub sees. Nõnda et võtan sildid ja küsin kirjakandjalt, mida nendega teha. (Mõtlen nii: esimese sildi peale kirjutas ta postkasti pealt vale nime ja pani meie kasti. Teise peale kirjutas õige nime, aga pani ikka meie kasti. Kui eksitusest aru sai, oli hilja, silte enam kätte ei saanud, pani siis sildi, et tooge postkontori. Edasi: kui viin sildi postkontori, jõuab silt õigesse postkasti kõige varem homme, aga kui annan kohe, jõuab veel täna.) Aga kirjakandja on lihtne inimene: õige nimega sildi topib ta kohe õigesse postkasti (mis on meie omast kaks kasti kõrgemal ja laeni täis), vale nimega (V.) sildi kohta ütleb, et aga siin on ju teie nimi, ja üritab panna selle meie kasti. Mina: aga mõlema peal oli sama tähtimiskood, see käib eelmise sildi juurde. Kirjakandja vaatab umbusklikult, ütleb, et aga siin on ju teie nimi, ja panebki mulle kasti. Lähen minema. Lõuna ajal õngitsen sildi kastist välja ja viin üles, kus kavatsen jahvatada selle tibutoiduks: kui see tõesti on mingi paki jaoks, mis ootab kedagi postkontoris, saadetakse selle jaoks nädala pärast kordusteade, mis eeldatavasti jõuab õige adressaadi postkasti, kuigi arvestades seda, et naabri mahukas postkast oli laeni täis, ei ole ta kohal olnud umbes aasta.
Lõuna ajal käin kodus seepärast, et alles jaamas meenus, et mul on vaja tingimata teha homseks ülekanne Eesti pangakontole, et maksta homseid arveid, aga unustasin koodipulga maha, ja kui teen ülekande päeval, jõuab see homseks veel kohale. Kodus on keegi elukas sittunud ja kusnud keset tuba; diivanikaamera on jäädvustanud vaatepildi, kuidas Št püherdab diivanil (fotograafiliselt väga kaunis). Pärastlõunal jäädvustab diivanikaamera hoopis põrandat. Kaamera vaatenurk on kole kitsas; üksõhtu proovisin, kas selle objektiivi ette saab paigaldada telefonikaamera lainurk-lisaläätse. Ei saa, lääts on väiksem. Tuleb kolasahtlist välja otsida üle-eelmise taskufotoka lainurkadapter. Käin päeval koertega jalutamas, aga see ei aita, situtud ja kustud on tuppa ka õhtul. Videovalve näitab, et vähe enne on Št käinud söömas õunu, mille linnud on maha visanud.
Nõnda et panen hommikul kõik kolm silti haardeulatusse, et lähen jalutan postkontori (postkontori poole sel kellaajal busse ei lähe oma 40 minutit, maad on 1½ km ehk 15 minutit käia; on lõikav külm, –7 °C, aga selge ja päikseline ning varahommikul paistis kraad-poolteist Kuu all kuusulasena Jupiter). Kui hommikul teist korda koertega jalutamas käin, märkan, et postiauto on naabermaja ees ja kirjakandja istub sees. Nõnda et võtan sildid ja küsin kirjakandjalt, mida nendega teha. (Mõtlen nii: esimese sildi peale kirjutas ta postkasti pealt vale nime ja pani meie kasti. Teise peale kirjutas õige nime, aga pani ikka meie kasti. Kui eksitusest aru sai, oli hilja, silte enam kätte ei saanud, pani siis sildi, et tooge postkontori. Edasi: kui viin sildi postkontori, jõuab silt õigesse postkasti kõige varem homme, aga kui annan kohe, jõuab veel täna.) Aga kirjakandja on lihtne inimene: õige nimega sildi topib ta kohe õigesse postkasti (mis on meie omast kaks kasti kõrgemal ja laeni täis), vale nimega (V.) sildi kohta ütleb, et aga siin on ju teie nimi, ja üritab panna selle meie kasti. Mina: aga mõlema peal oli sama tähtimiskood, see käib eelmise sildi juurde. Kirjakandja vaatab umbusklikult, ütleb, et aga siin on ju teie nimi, ja panebki mulle kasti. Lähen minema. Lõuna ajal õngitsen sildi kastist välja ja viin üles, kus kavatsen jahvatada selle tibutoiduks: kui see tõesti on mingi paki jaoks, mis ootab kedagi postkontoris, saadetakse selle jaoks nädala pärast kordusteade, mis eeldatavasti jõuab õige adressaadi postkasti, kuigi arvestades seda, et naabri mahukas postkast oli laeni täis, ei ole ta kohal olnud umbes aasta.
Lõuna ajal käin kodus seepärast, et alles jaamas meenus, et mul on vaja tingimata teha homseks ülekanne Eesti pangakontole, et maksta homseid arveid, aga unustasin koodipulga maha, ja kui teen ülekande päeval, jõuab see homseks veel kohale. Kodus on keegi elukas sittunud ja kusnud keset tuba; diivanikaamera on jäädvustanud vaatepildi, kuidas Št püherdab diivanil (fotograafiliselt väga kaunis). Pärastlõunal jäädvustab diivanikaamera hoopis põrandat. Kaamera vaatenurk on kole kitsas; üksõhtu proovisin, kas selle objektiivi ette saab paigaldada telefonikaamera lainurk-lisaläätse. Ei saa, lääts on väiksem. Tuleb kolasahtlist välja otsida üle-eelmise taskufotoka lainurkadapter. Käin päeval koertega jalutamas, aga see ei aita, situtud ja kustud on tuppa ka õhtul. Videovalve näitab, et vähe enne on Št käinud söömas õunu, mille linnud on maha visanud.
18.1.17
K, 3565. päev: saladused II
Koerakaamera teatab hommikul, et öösel Št diivanil olnud ei ole.
17.1.17
T, 3564. päev: hambaarsti juures, saladused paljastuvad
Panen hommikul kaamera vaatama paremini diivani poole; E paneb diivani keskele Št-t hirmutava kõrvarohu (püsti vastu seljatuge).
Jätkan eelmise aasta kontserdikavade köitmist: täna saavad kavad pressi vahele. Juba klammerdatud brošüüride köitmisel saab sinna pärastpoole liimida ka seljapaela, ei pea pakki võtma pressi vahelt, sest selle sinna sirgelt saamine on alati jube jamps, sest vaja on vähemalt kolme kätt: üht hoidma kumbagi lõikelauda, kolmandat keerama esimest pitskruvi; pärast teiste keeramiseks ei ole vaja lõikelaudu enam hoida. Aga täna tuleb mõte, et kui pitskruvid oleksid maas püsti ja köidetav paberipakk joonduks kenasti alles pitskruvide peal, siis saaks läbi kahe käega. Selleks on vaja sälkudega pappalust, pitskruvide sabad lähevad sälkudesse ja papp hoiab pitskruvid püsti.
Lõuna ajal Kõrgmetsa pangaautomaadist sularaha, kodust naaberlinna kaart, siis hambaarsti juures, siis postkontoris, siis tagasi korterisse, kast ära, siis tööle tagasi.
Hambaarsti sekretär on seesama vaikse häälega noorik, kellega rääkisime reedel telefonis ja ma rohkem aimasin, sest teisel pool seina möllas lööktrell (ja mitte ainult teisel pool seina, vaid ka korrus kõrgemal – hea betoon, kui sedasi kõlab). Küsib, mis keeles räägime; pakun, et saksa, ja lähen sujuvalt üle inglise keelele, ning siis (kui näen, kuidas arusaamise helk silmest kaob) poolelt lauselt edasi üle saksa keelele. Aga saksakeelse hambaarsti juures ma varem olnud ei ole, nii et toimub hetkeline mõistmatus, kui ta torgib mind siit ja sealt ja küsib tegusõnaga spüren, mille kohta mul ei ole aimugi, mida see tähendab. (Ainus, kus olen seda kuulnud, on sõnas Spürhund ehk koer, kes ajab verejälge, seega rohkem nagu haistmine, aga mismoodi hammas haistab? Sellest segadus.) Oletan, et kas on valus. Saan teada, kas üldse näonärv tunneb. Nüüd olen siis targem. Surgib kaks korda hambad läbi ja rohkem ei tee täna midagi.
Pakki koju tuues märkan, et kõrvarohu pudel on pikali; panen selle püsti seisma lausa diivani keskele. Jaama bussipeatuse kohvikust kaasa võileib; üks müüja püüab välja ajada kohvikusse sooja tulnud tuvi, aga tuvi ei ole loll. (Emery raamat kirjutas, et tuvi on üks põhjalikemalt uuritud linde, kuigi tuvide vaimuanded ega lennuomadused eriti säravad ei ole. Suht hiljuti on leitud tuvi noka kandist magnetiidikristallidega rakke, mis ilmselt reageerivad magnetväljale ja aitavad navigeerimisel, aga kuidas magnetvälja suuna signaal tekib, seda veel ei teata.)
Jätkan eelmise aasta kontserdikavade köitmist: täna saavad kavad pressi vahele. Juba klammerdatud brošüüride köitmisel saab sinna pärastpoole liimida ka seljapaela, ei pea pakki võtma pressi vahelt, sest selle sinna sirgelt saamine on alati jube jamps, sest vaja on vähemalt kolme kätt: üht hoidma kumbagi lõikelauda, kolmandat keerama esimest pitskruvi; pärast teiste keeramiseks ei ole vaja lõikelaudu enam hoida. Aga täna tuleb mõte, et kui pitskruvid oleksid maas püsti ja köidetav paberipakk joonduks kenasti alles pitskruvide peal, siis saaks läbi kahe käega. Selleks on vaja sälkudega pappalust, pitskruvide sabad lähevad sälkudesse ja papp hoiab pitskruvid püsti.
Lõuna ajal Kõrgmetsa pangaautomaadist sularaha, kodust naaberlinna kaart, siis hambaarsti juures, siis postkontoris, siis tagasi korterisse, kast ära, siis tööle tagasi.
Hambaarsti sekretär on seesama vaikse häälega noorik, kellega rääkisime reedel telefonis ja ma rohkem aimasin, sest teisel pool seina möllas lööktrell (ja mitte ainult teisel pool seina, vaid ka korrus kõrgemal – hea betoon, kui sedasi kõlab). Küsib, mis keeles räägime; pakun, et saksa, ja lähen sujuvalt üle inglise keelele, ning siis (kui näen, kuidas arusaamise helk silmest kaob) poolelt lauselt edasi üle saksa keelele. Aga saksakeelse hambaarsti juures ma varem olnud ei ole, nii et toimub hetkeline mõistmatus, kui ta torgib mind siit ja sealt ja küsib tegusõnaga spüren, mille kohta mul ei ole aimugi, mida see tähendab. (Ainus, kus olen seda kuulnud, on sõnas Spürhund ehk koer, kes ajab verejälge, seega rohkem nagu haistmine, aga mismoodi hammas haistab? Sellest segadus.) Oletan, et kas on valus. Saan teada, kas üldse näonärv tunneb. Nüüd olen siis targem. Surgib kaks korda hambad läbi ja rohkem ei tee täna midagi.
Pakki koju tuues märkan, et kõrvarohu pudel on pikali; panen selle püsti seisma lausa diivani keskele. Jaama bussipeatuse kohvikust kaasa võileib; üks müüja püüab välja ajada kohvikusse sooja tulnud tuvi, aga tuvi ei ole loll. (Emery raamat kirjutas, et tuvi on üks põhjalikemalt uuritud linde, kuigi tuvide vaimuanded ega lennuomadused eriti säravad ei ole. Suht hiljuti on leitud tuvi noka kandist magnetiidikristallidega rakke, mis ilmselt reageerivad magnetväljale ja aitavad navigeerimisel, aga kuidas magnetvälja suuna signaal tekib, seda veel ei teata.)
Õhtul kirjanduse tund, esimene kohtumine pärast jõule.
Postkontori teabeekraani järgi on praegu ekstreemne ilm (–2 °C), paljudel ehitusplatsidel töö seisab, inimesed käivad karusnahast kasukates, läkiläkides ning vahivad mind kui segast, kes sajal meetril majast bussini käib hõlmad valla ning ei kanna mütsi. Kõnniteedel on kohati (nt raudteejaama juures) sama paksult soola nagu filmi „Kolberg” (1945) võtetel ning sõiduteed on kaetud valge kirmega. Naelrehvitute naabermaade mõjul on pooled autojuhid segaduses ning bussijuhid pidurdavad täna äkilisemalt kui muidu. Kirjandustundi minnes pidurdab buss sedasi, et meie seltskonnast 2/3 lendab vastu seisukohtade põrkepatja (mis algselt on vist midagi nagu ratastooli toeks, aga see on õnneks kõrgem, kasulik ka seisjaile). Tagasi tulles on meid samas bussis neli; vähe enne jaama pidurdab buss nõnda, et mina, kes ma poolenisti toetun ratastoolikoha külgtoele ja poolenisti hoian vasaku käega kinni samast, lendan algul vahekäiku u 45° nurga alla ning siis suisa horisontaali, aga mitte päris põrandale. Nii 10–15 cm jääb puudu. Vasak käsi hoiab kogu aeg torust kõvasti kinni, nii et kogu keharaskust pidurdas vasak delta- ja rinnalihas. Siis tõmban sama vasaku käega end sellest asendist ka üles, mis on teine vägitükk, mida ma korrata enam ei suuda. Vähe aja pärast röögib bussijuht, ega musjöö ole end vigastanud; ei ole.
Diivanil seisab kõrvarohu pudel samas, kuhu ta lõunal panin, aga kaamera võetud piltidelt selgub hirmus tõde – kuidas Št, kes kunagi ei tüki diivanile, päeval seal peal pikutab. Pärastpoole on ta osavalt kõndinud mööda diivani nii, et kõrvarohu pudel on jäänud ilusti püsti. Siis panen kaamera tegema ka öövõtteid ning valan kontserdikavade paki seljale kavade vahele vagudesse esimese liimi(vbl saab üldse ilma seljapaela külge õmblemata; vaatame).
Postkontori teabeekraani järgi on praegu ekstreemne ilm (–2 °C), paljudel ehitusplatsidel töö seisab, inimesed käivad karusnahast kasukates, läkiläkides ning vahivad mind kui segast, kes sajal meetril majast bussini käib hõlmad valla ning ei kanna mütsi. Kõnniteedel on kohati (nt raudteejaama juures) sama paksult soola nagu filmi „Kolberg” (1945) võtetel ning sõiduteed on kaetud valge kirmega. Naelrehvitute naabermaade mõjul on pooled autojuhid segaduses ning bussijuhid pidurdavad täna äkilisemalt kui muidu. Kirjandustundi minnes pidurdab buss sedasi, et meie seltskonnast 2/3 lendab vastu seisukohtade põrkepatja (mis algselt on vist midagi nagu ratastooli toeks, aga see on õnneks kõrgem, kasulik ka seisjaile). Tagasi tulles on meid samas bussis neli; vähe enne jaama pidurdab buss nõnda, et mina, kes ma poolenisti toetun ratastoolikoha külgtoele ja poolenisti hoian vasaku käega kinni samast, lendan algul vahekäiku u 45° nurga alla ning siis suisa horisontaali, aga mitte päris põrandale. Nii 10–15 cm jääb puudu. Vasak käsi hoiab kogu aeg torust kõvasti kinni, nii et kogu keharaskust pidurdas vasak delta- ja rinnalihas. Siis tõmban sama vasaku käega end sellest asendist ka üles, mis on teine vägitükk, mida ma korrata enam ei suuda. Vähe aja pärast röögib bussijuht, ega musjöö ole end vigastanud; ei ole.
Diivanil seisab kõrvarohu pudel samas, kuhu ta lõunal panin, aga kaamera võetud piltidelt selgub hirmus tõde – kuidas Št, kes kunagi ei tüki diivanile, päeval seal peal pikutab. Pärastpoole on ta osavalt kõndinud mööda diivani nii, et kõrvarohu pudel on jäänud ilusti püsti. Siis panen kaamera tegema ka öövõtteid ning valan kontserdikavade paki seljale kavade vahele vagudesse esimese liimi(vbl saab üldse ilma seljapaela külge õmblemata; vaatame).
16.1.17
E, 3563. päev: pakiautomaat on mugav, aga lugege tariife ikka hoolikalt
Panen hommikul linnukaamera jälgima diivani. See reageerib liikumise peale, töötab ka öösel, püsib ärkvel palju päevi (vana – algeline action-kaamera – püsis ärkvel kolm tundi ja selle pildikvaliteet oli hirmus); teeb vaate liikumise peale sekundi tagant kolm fotot (kuigi reageerib üsna aeglaselt, nii sekundi – vana reageeris kiiremini, näiteks välgule niimoodi, et välgunool jäi pildile); pildisuuruseks panen 2 MPix ja 16 GB mälukaardile mahub ligi 5000 võtet.
Jaama postkontori iseteenindusest pakid posti. HH pakile panen kogemata liiga vähe marke, meenus õhtul (suurus õige, paksus vale). Pakk tuleb veebruaris tagasi, lasen peale kleepida puuduva margi, saadan uuesti.
Keeletunnis loeme kolepikka (normaalsest raamatust 3 lk) lugu, kuidas kirjanik oli lapsena sõja ajal maal puhkusel ning mis seal kõik oli. Uusi sõnu nii mis tapab. Osa on murdes, nii et õpetaja ka ei saa aru ega riiklik sõnastik aidata (näiteks saladuslik sõna Leider, mida oli jutus kaks väga suurt eksemplari seotud kirsipuu külge – sõnastik ütlevat, ütleb õps, et parknahk nagu saksa Leder, ma pingutan ettekujutust, et mida need teevad püsivalt kirsipuu küljes, kuni välgatab, et võib-olla redel nagu saksa Leiter).
Midagi ei ütle ka diivanipildid, sest kaamera on vaadanud pisut vales suunas ja piltidel on ainult diivaniesine, mitte -pealne. Teine elukas, Šp, saab täna 13.
Jaama postkontori iseteenindusest pakid posti. HH pakile panen kogemata liiga vähe marke, meenus õhtul (suurus õige, paksus vale). Pakk tuleb veebruaris tagasi, lasen peale kleepida puuduva margi, saadan uuesti.
Keeletunnis loeme kolepikka (normaalsest raamatust 3 lk) lugu, kuidas kirjanik oli lapsena sõja ajal maal puhkusel ning mis seal kõik oli. Uusi sõnu nii mis tapab. Osa on murdes, nii et õpetaja ka ei saa aru ega riiklik sõnastik aidata (näiteks saladuslik sõna Leider, mida oli jutus kaks väga suurt eksemplari seotud kirsipuu külge – sõnastik ütlevat, ütleb õps, et parknahk nagu saksa Leder, ma pingutan ettekujutust, et mida need teevad püsivalt kirsipuu küljes, kuni välgatab, et võib-olla redel nagu saksa Leiter).
Midagi ei ütle ka diivanipildid, sest kaamera on vaadanud pisut vales suunas ja piltidel on ainult diivaniesine, mitte -pealne. Teine elukas, Šp, saab täna 13.
15.1.17
P, 3562. päev: hulgaks ajaks viimast korda hiinakas
Hakkan köitma eelmise aasta kontserdikavu. Prindin välja isegi eeposelaulikute kontserdi teate; printer on üllatavalt kõbus (kõik värvid on olemas, valgeid jooni ei ole). Nüüd olen targem, lahtisi lehti tohib köite vahele liimida, aga mitte teipida (silikaatliimi taolise liimiga teip reageerib, PVA-liim teibi külge ei jää).
Õhtuooteks muudkui sööme: sai, puuvili, teine puuvili, väike kohv. Siis lähme Vanasse Taosse, kus eelroog „Koka tervitus” (selle järel on kõht juba täis) ja siis pearoog ise. Ägisedes tagasi. Homme olen 2½ kg raskem kui täna.
* * *
Õhtul istun diivanil ja pakin Hamburgi saadetavat kommipakki. Tunnen ägedat kusehaisu; oletan, et need on diivani all lebava Št karupüksid. Pärast istub samas E, kes tunneb, et diivan on ka märg. Selgub siis hirmus asi, et diivani peale on kustud. Et Šp ise diivani peale ei saa, langeb kõigi süüdistav pilk Št peale ja siis langeb diivani peale mitmesuguseid kodukeemia vahendeid eemaldama kusehaisu.
Kapist võetakse viimatine linnukaamera, puhutakse tolm ära, visatakse lekkinud patareid ära, kraabitakse klemmidele lekkinud patareisisu minema, pannakse kuupäev ja kell õigeks ning meenutatakse, kuidas see üldse töötas.
Konsiilium oletab, et küllap ajasid Št ja Šp üksteist taga, Št hüppas eest diivani peale, väänas haiget jalga, kusi valust (nagu mõni aeg tagasi kuses ta ootamatult ja palju iga hüppamise peale).
Õhtuooteks muudkui sööme: sai, puuvili, teine puuvili, väike kohv. Siis lähme Vanasse Taosse, kus eelroog „Koka tervitus” (selle järel on kõht juba täis) ja siis pearoog ise. Ägisedes tagasi. Homme olen 2½ kg raskem kui täna.
* * *
Õhtul istun diivanil ja pakin Hamburgi saadetavat kommipakki. Tunnen ägedat kusehaisu; oletan, et need on diivani all lebava Št karupüksid. Pärast istub samas E, kes tunneb, et diivan on ka märg. Selgub siis hirmus asi, et diivani peale on kustud. Et Šp ise diivani peale ei saa, langeb kõigi süüdistav pilk Št peale ja siis langeb diivani peale mitmesuguseid kodukeemia vahendeid eemaldama kusehaisu.
Kapist võetakse viimatine linnukaamera, puhutakse tolm ära, visatakse lekkinud patareid ära, kraabitakse klemmidele lekkinud patareisisu minema, pannakse kuupäev ja kell õigeks ning meenutatakse, kuidas see üldse töötas.
Konsiilium oletab, et küllap ajasid Št ja Šp üksteist taga, Št hüppas eest diivani peale, väänas haiget jalga, kusi valust (nagu mõni aeg tagasi kuses ta ootamatult ja palju iga hüppamise peale).
14.1.17
L, 3561. päev: linnas
Linnas. Tühi inglise raamatupood, siis kirjatarbed ja tavaline raamatupood. Siis taldrikupood. Siis kohvikus lõuna, kus on uus kelner, kes pillab kõike. E näeb oma kohalt kööki, kuidas mu veini valatakse teise klaasi ümber ja kuidas seesama kelner sööb enne serveerimist kellelgi taldrikust friikartuli ära.
13.1.17
R, 3560. päev: jalg ukse vahele!
Hommikul saame kõik peaaegu kreepsu, kui E väljub just siis, kui saabun koertega jalutamast. Garaažiuksest tuleb lilletädi, mängib koertega, E väljub liftist, Šp lõpetab mängu esimesena, jookseb lifti, lifti uksed hakkavad sulguma, ma saan jala vahele. Muidu on liftiga alati nõnda, et ma seisan serviti uste vahel, kuni koerad on sees/väljas. Üldiselt lift saab aru, kui midagi on ukse vahel, ja teeb uksed uuesti lahti, aga väikese mõtlemise peale.
Helistab hambaarsti sekretär ja ütleb, et õhtul tahab hambaarst minna varem koju (ähvardatakse hirmsat tuisku), kas mulle sobiks lõunal mingi aeg. Ei sobi. Pakun, et mulle sobib järgmine nädal mingi aeg ka. Lepime kokku, et T kell 13.15 – või midagi sinnapoole aiman umbes kuulvat, sest naaber vahetab aknaid ja töömehed möllavad lööktrelliga, meil on kõige vaiksem vannitoas. Nüüd võiksid nad saata uue aja jaoks kinnituse ka, muidu senise aja kohta saatsid umbes kuus meeldetuletust.
Õhtul pärast poodi selgub, et hambaarst on mulle helistanud kl 18.03 (tuisk jäi ära).
Vana hea Heido Ots on leiutanud, et miljondiku ja miljardiku lühendid ppm ja ppb ikka eesti teksti ei kõlba, tema pakub miljondiku lühendiks mlnk ja miljardiku lühendiks mrdk. Tule taevas appi, tõeste. Tõlkimise põhitõde: lühendit ei tõlgita uueks lühendiks. ppm ja ppb ei pruugi tingimata olla inglise keeles, mida ta tahab vältida (parts per million/billion), vaid näiteks ladina (partes per millionem/billionem). Kui teada-tuntud lühendid ppm ega ppb ei kõlba, kõlbab ometi kirjutada SI-pärase ühikuga: ppm = mg/kg jt, ppb = µg/kg jt (peale selle kasutatakse ppm-i ja ppb-d sageli valesti, nt õhusaasteaine kontsentratsioon 50 mg/m3 ei saa olla 50 ppm, vaid on edasi 50 mg/m3), nii et ei ole vaja leiutada uusi lühendeid. (Keeleökonoomika – uut ei tehta, kui seda tingimata vaja ei ole!)
Täna möödub 220 aastat merelahingust, kus kaks Briti fregatti ründasid kaks korda suuremat Prantsuse liinilaeva, mida peeti järgmine pool sajandit enneolematuks julgustükiks. Nimelt leidis fregattide komandör, et tormise mere tõttu ei saa liinilaev avada alumisi suurtükiluuke ega seega kasutada raskemaid kahureid. (Algelise arvutimängu Age of Sail demos oli sama olukord, kaks Briti fregatti vs. Prantsuse liinilaev, aga selle lahendamiseks oli vaja risti teistsugust taktikat kui päriselt – päriselt vältis liinilaev sattumist Briti laevade vahele ja püüdis saada need samale poole, mängus võitsid britid just siis, kui mõlemad laevad olidki samal pool, nii et nad said tulistada sagedamini kui liinilaev, ning prantslased võitsid siis, kui laev oli Briti laevade vahel ja sai tulistada kumbagi ükshaaval külje kõigi kahuritega. Viis aastat hiljem oli allveelaevamängus Silent Hunter II nt U-47 Scapa Flow lahingu võitmiseks vaja kasutada aga just tingimata ajalooliselt õiget taktikat – lähenemist ootamatu nurga alt läbi kitsa saartevahelise väina jne.)
Helistab hambaarsti sekretär ja ütleb, et õhtul tahab hambaarst minna varem koju (ähvardatakse hirmsat tuisku), kas mulle sobiks lõunal mingi aeg. Ei sobi. Pakun, et mulle sobib järgmine nädal mingi aeg ka. Lepime kokku, et T kell 13.15 – või midagi sinnapoole aiman umbes kuulvat, sest naaber vahetab aknaid ja töömehed möllavad lööktrelliga, meil on kõige vaiksem vannitoas. Nüüd võiksid nad saata uue aja jaoks kinnituse ka, muidu senise aja kohta saatsid umbes kuus meeldetuletust.
Õhtul pärast poodi selgub, et hambaarst on mulle helistanud kl 18.03 (tuisk jäi ära).
Vana hea Heido Ots on leiutanud, et miljondiku ja miljardiku lühendid ppm ja ppb ikka eesti teksti ei kõlba, tema pakub miljondiku lühendiks mlnk ja miljardiku lühendiks mrdk. Tule taevas appi, tõeste. Tõlkimise põhitõde: lühendit ei tõlgita uueks lühendiks. ppm ja ppb ei pruugi tingimata olla inglise keeles, mida ta tahab vältida (parts per million/billion), vaid näiteks ladina (partes per millionem/billionem). Kui teada-tuntud lühendid ppm ega ppb ei kõlba, kõlbab ometi kirjutada SI-pärase ühikuga: ppm = mg/kg jt, ppb = µg/kg jt (peale selle kasutatakse ppm-i ja ppb-d sageli valesti, nt õhusaasteaine kontsentratsioon 50 mg/m3 ei saa olla 50 ppm, vaid on edasi 50 mg/m3), nii et ei ole vaja leiutada uusi lühendeid. (Keeleökonoomika – uut ei tehta, kui seda tingimata vaja ei ole!)
Täna möödub 220 aastat merelahingust, kus kaks Briti fregatti ründasid kaks korda suuremat Prantsuse liinilaeva, mida peeti järgmine pool sajandit enneolematuks julgustükiks. Nimelt leidis fregattide komandör, et tormise mere tõttu ei saa liinilaev avada alumisi suurtükiluuke ega seega kasutada raskemaid kahureid. (Algelise arvutimängu Age of Sail demos oli sama olukord, kaks Briti fregatti vs. Prantsuse liinilaev, aga selle lahendamiseks oli vaja risti teistsugust taktikat kui päriselt – päriselt vältis liinilaev sattumist Briti laevade vahele ja püüdis saada need samale poole, mängus võitsid britid just siis, kui mõlemad laevad olidki samal pool, nii et nad said tulistada sagedamini kui liinilaev, ning prantslased võitsid siis, kui laev oli Briti laevade vahel ja sai tulistada kumbagi ükshaaval külje kõigi kahuritega. Viis aastat hiljem oli allveelaevamängus Silent Hunter II nt U-47 Scapa Flow lahingu võitmiseks vaja kasutada aga just tingimata ajalooliselt õiget taktikat – lähenemist ootamatu nurga alt läbi kitsa saartevahelise väina jne.)
12.1.17
N, 3559. päev: ohtlik elukutse
Lehes kirjutanekse, et Venemaal tahetavat ärakeelda suitsetamine* kodanikele, kes sündinud alates 2015. aastast, sest president ise ei suitseta. Tore keik, aga – hm – aastaks 2031, mil need kodanikud on 16, on ta ise 79 ja ei ole teada, kas ka elus ja terve. Arvestades Venemaa valitsejate eluiga viimase poole tuhande aasta jooksul (Moskva suurvürstid, Venemaa tsaarid ja keisrid, NLKP peakirjutajad, 76-aastaselt surnud Jeltsin) ei ole hõisata midagi (keskmine ± standardhälve):
* WHO statistika järgi (link) suitsetab Venemaal praegu vähemalt 15-aastastest meestest 59% (Eestis 41,2%, Soomes 23,2%, Indoneesias 76,2%, Etioopias 8,9%) ja sama vanadest naistest 22,8% (Eestis 24,9%, Soomes 18,5%, Naurul 52%, Nigeris 0,2%), maailmas inimestest 22% (link).
- NLKP peakirjutajad (ilma Gorbatšovita, kes on 85-aastane ja paljude surmauudiste kiuste elus): 73 ± 9 a
- NLKP peakirjutajad (ilma Gorbatšovi ja ka Malenkovita, kes valitses paar aastat Stalini ja Hruštšovi vahel ning suri 1988 kõrges 86 a vanuses): 70 ± 8 a
- Venemaa keisrid (Peeter I – Nikolai II): 46 ± 14 a
- Venemaa keisrid XIX–XX saj (Paul I – Nikolai II): 52 ± 6 a
- Venemaa keisrid XVIII saj (Peeter I – Katariina II): 42 ± 16 a
- Venemaa tsaarid ja keisrid (Ivan IV – Nikolai II): 44 ± 14 a
- Moskva suurvürstid alates 1500, Venemaa tsaarid ja keisrid (Ivan III – Nikolai II): 45 ± 15 a
- Venemaa tsaarid XVII saj (Boriss Godunov – Feodor III): 40 ± 16 a
- Moskva suurvürstid ja Venemaa tsaarid XVI saj (Ivan III – Feodor I): 53 ± 9 a
* WHO statistika järgi (link) suitsetab Venemaal praegu vähemalt 15-aastastest meestest 59% (Eestis 41,2%, Soomes 23,2%, Indoneesias 76,2%, Etioopias 8,9%) ja sama vanadest naistest 22,8% (Eestis 24,9%, Soomes 18,5%, Naurul 52%, Nigeris 0,2%), maailmas inimestest 22% (link).
Subscribe to:
Posts (Atom)
