L, 2545. päev: poes ja metsas

Maksimarketi lilleosakonnas, siis koeratoit. Toiduosakonnas pannakse mind pingi peale ootama.

Metsas uus kaval J-kujuline kõver tiir, mille tagasipööramiskohas J-tähe tipus Šp kõnnib, sest ei hakata ju minema otseselt kodu poole. Jões on pardid ja pardipojad.

R, tagasilend

Puhkusel nägin selliseid asju.

Kauges kodulinnas nägin esimest ja teist korda teise nahavärviga inimesi. Mitte et see A. kreisilinnas üleüldse võimatu oleks, aga varem ei olnud juhtunud nägema. Teine kõndis kesklinna peatänaval peene restorani ees, aga esimene orienteerus mööda Pikka tänavat kesklinnast eemale, nina suures nutitelefonis.

Samas tuli kunagises agulis (1920. aastate koguteoses „Eesti” oli sama tänava jube vaade) vastu Porsche. Mitte mingi maastur, vaid ikka madal päris-Porsche, nii umbes Porsche 911 laadi. Numbrit ei näinud (kas kohalik või mitte), vaatasin hoolega, kas kapotil on ikka Porsche märk. Oli.

Metsas oli inimesi pisut rohkem kui võinuks (kaks-kolm olnuks okei, aga neid oli kaheksa, kusjuures kolme marsruut ühtis mõningase viibega minu omaga, aga et topograafia tõttu tuli läbida mitu teeotsa edasi-tagasi, kohtasin üht mingid neli korda). Botaanikaprojekti Nacht und Nebel jaoks oli vaja peotäit sammalt, mille korjasin laialitallatud metsakarjamaa servast, aga kudamoodi ma metsast sammalt korjan, inimesed ju vaatavad, et imelik? Tegin siis näo, et käisin peateelt ära metsas muu asja pärast (muidugi alles hiljem tuli mõte, et võinuksin teele naastes demonstratiivselt kergitada pükse, siis ei oleks huvi tundnud mitte keegi).

Seejärel (kui need inimeste hordid olid jäänud selja taha või läinud muidu koju) tõusis suurelt metsateelt sadakond meetrit eestpoolt lendu tohutu suur pruunjas lind, kes ei olnud kurg ega kassikakk. Pärast sinna kohta jõudnuna mõõtsin tiivalaiuseks vähemalt 1,80 m – tee laius 3 m, üks tiivaots teeservas, teine tugevasti üle keskjoone! Veerand tundi hiljem nägin kilomeetri kaugusel binoklis, kuidas paar kilomeetrit eemal lendab mõnesaja meetri kõrgusel suur kapiuks ja mitu väiksemat lindu kiusab teda korraga.

Kõige fantaasiaküllasema nimega wifi-võrk kodumail oli tundmatute autorite Powergirls asukohaga A. kreisilinna sissesõidutee äärses kõdulas. Inimesi võrgu kohta on hinnanguliselt 2.

Nägin kodumaist ooperit; küll tuli meelde kallis kooliaeg. Binoklist oli kasu, kuigi lava hämarus pani väikese 8×20 päevabinokli kõvasti proovile. Ooperikoori meesosa laulis ikka nii, et laval laulab korraga kümme meest ja midagi ei kuule.

Igakevadine suhtekorraldusüritus (kus näitan, et olen elus inimene, igatpidi tore ja meeldiv) läks tänavu rohkem eksprompt kui tavaliselt, sest esiteks kui tänavuaastased erakordsed mõtted lahti kirjutasin, sai neid ainult 1½ lk ja sellest oleks juttu jätkunud 20 minutiks. Seega lootsin need sulandada eelmise aasta ettekandesse, mis alguses kestis pool tundi ja möödunud aastal 50 minutit, näppides ettekannet sõidul kreisilinnast pealinna. Aga vat! kui olin end kohale rihmutanud (väljakukkumise vastu) ja sinikate vältimiseks toppinud jope pehmenduseks igale poole kontide ja seinte vahele, jäi ruumi üle 10 sentimeetrit, kuhu arvuti ei mahu. Nii tikkisin ettekannet pärast ooperit poole kaheni öösel. Tulemus oli seda väärt, ligi poolteist tundi, millega olin rahul. (Vanasti oli üks ettekanne + muid pudinaid, viimasest ongi välja kasvanud praegune ettekanne.) Huviga kuulajaid oli magajatest rohkem. Aga vastused kuulajate täpsustavatele küsimustele võiksin küll salvestada ja mängida ette, küsimused on aastast aastasse täpselt samad. Pärast ostsin kaks meetrit paela ja vormistasin näitvahendid kinkideks.

Pärast saan teada, et tagasihoidlikkuse musternäide John Houbolt 95-aastasena ära surnud.

Tagasilend: kuivõrd pool kohvrit on täis raamatuid ja tulles osutas lennujaama kaal +3 kg valesti, kaalun kohvrit nii kohvri- kui ka inimkaaluga, aga näidud klapivad ja loodan kõige parema peale.

Talina lennujaama lapsturundajatele on mul üks väikene soovitus: mõni ruutmeeter põrandapinda on veel reklaamita, autopoodide reklaamautod seisavad reisijate vahel ainult kahes väravas ning reklaam on kleebitud ainult paarile aknale. Teil on pool tööd seega tegemata! Mis mulje selline poolik töö Eestist lahkujatele sedasi jätab, no mõelge ometi!

Lennukis paks uni. CPH-s maandumine toimub nii, et (mu koht on akna all) öeldakse, et 20 min pärast maandume, aknast paistab lähenev Skåne rannik, mõtlen veel, et vaatan hoolega, CPH-sse maandumisel on alati huvitav, aga järgmiseks kostab mürts! ja kui silmad lahti teen, paistab aknast juba hoogsalt mööduv lennujaamamuru.

Järgmisel lennul olen vahekäigu pool, akna all magab üks härrasmees ja laiutab kangesti, nii et kui ükskord silmad lahti teen, märkan, et mu pea on kaugel vahekäigus (nagu füüsika üldkursusel, kui seda luges margikorjaja ning lüümikupesija EL, kes võinuks vabalt kaaluda ka edukat unejutuvestja karjääri) ja otse minu ees on kiiresti lähenev kohvikäru.

Uskmatus Eestis on täna selline püha, et rohi ka ei kasva, aga siinmaal on ainult pangad ja postkontorid kinni, muidu elu kihab nagu argipäeval, isegi bussid sõidavad äripäeva plaani järgi ja lahti on ka restoran Torn, mis on üks viiest samas 600-aastases sopilises ja igatpidi kõveras majas asuvast restoranist. Nämm-nämm.

E, 2544. päev: What is your problem?!

Käin hommikul vallamajas ja saan elukohatõendi. Sellega Kõrgmetsa pangakontoris, mis selgub olevat suurem ja sügavam kui tänavalt paistab. Satun vanahärra kätte, kes sildi väitel oskavat inglise keelt. Üritan selgitada, kuidas vahetasin veebipangas ametlikku aadressi, aga pank helistas ja käskis tuua mis tahes kontorisse vallamaja elukohatõendi. Ta kuulab mind ära, klõbistab midagi panga 1980. aastate stiilis arvutisüsteemis ning teatab, et aga mu aadress on ju muudetud. Seletan uuesti. Nähes, et ma paberit ikka topin (sest vanamees ei ole seda tahtnud), käratab ta: What is your problem?! – ehk siis nii palju inglise keele oskamisest. Aga kolmanda korra seletamise peale võtab ta paberi siiski vastu.

Kohver kaalub kodus 13 kg, lennujaamas aga 16 kg, mispärast ma pisut muretsen, sest kavas on tagasi tuua pool kohvritäit raamatuid. Teisalt kodus kaalusin usaldusväärse kaalufirma Soehnle kohvrikaaluga, mis ühikutes aga näitab lennujaamakaal, seda teada ei me või. Kohver 16 kg kaaluda ka ei või, sest tõstes 16 kg tunnet ei ole – mäletan seda hästi, kunagi pidin upitama lennujaamarongis 16 kg kohvri üles riiulile ja ka võtma selle sealt alla nii, et all istunud hiinlased jääksid terveks.

Sooja on 19 kraadi. Mul on seljas jope (voodrita, mis on kohvris, mille kättesaamine Talinas on elulise tähtsusega). Samas lähevad kuuma lõunamaa lennukid (scorchio!), kontrast on olemas.

Ma ei ole nii hulk aega lennukiga lennanud, et unustan ära vaadata lennukinumbrid, mida ikka olen vaadanud ja kirja pannud.

Kopenhaagenis uus pardakaart, sööklas võileib. Võileivakohti on CPH-s nüüd uduumbe, varem ei olnud.

CPH

Rahvast on äripäeval kenasti vähe. Hilja öösel Talinas kohal. Elektri kokkuhoidu enam ei mäletata.

* * *

Silmaringi laiendamiseks: kuidas umbluuteooriad käivad käsikäes (kes üht usub, usub teist ka – isegi kui need üksteisele vastu räägivad).

P, 2543. päev: muuseumrongiga lihavõttelaadal

Hommikul muuseumrongiga naaberlinna. Selgub, et lubatud tiiru ümber naaberlinna – piki ainult kaubaraudteeks alandatud lääneharu linnast mööda ja siis tagasi – ei toimu, rong läheb otse. Kohalolekuks aega mitu tundi, käib lihavõttelaat.

Farbenpracht

Lihavõttelaadal on igasugu vigureid, nagu puukoorest elusuurusi parte, tasakaaluks kobakad puukingad jalas.

Õhtul kopin Eesti-reisile kaasavõetavale väiksele kõvakettale suurelt HDD-lt faile, mis läheb päris edukalt, kogemata kustutan ainult ühe kaustatäie muiste laenatud raamatust enda tarbeks võetud skanne, millest kuskil mujal varukoopiat mõistagi ei ole (ilmselt samasuguse varasema, aga märkamata jäänud sünkroonimisõnnetuse tagajärjel). On siiski nendes sisaldunud tekst tekstifailina ja põhimõtteliselt saaks raamatu laenata uuesti – või isversusver, koguni otsida endale isiklik.

L, 2542. päev: mummid

Pildil on kujutatud nõrkenud mummi toibutamist suhkruveega. Mumm sai hämmastavalt kiiresti aru, mis see on – mispeale tekkis huvi, kas ka mummid tunnevad maitset jalgadega nagu kärbsed –, laskis pika londi välja ja imes mõnuga, nii et kõht käis üles-alla nagu lõõts, siis kobis minema, toibus lille peal veel natuke ja lendas minema.

Õhtul aasta esimene jalgrattatiir mööda jõeäärt linna ja tagasi.

R, 2541. päev: kes on kes

Ükspäev panin laval viimase aasta jooksul kuuldud ooperitähti ülevaatlikult kirja, sest vaikselt hakkab juba segi minema, kus kedagi oleme kuulnud – ükspäev seisis kellegi meie lemmiktähe 2014./2015. aasta mängukavas, et samas tükis mängib ka Sophie Koch, kelle nimi oli kuidagi tuttav, aga ei suutnud kuidagi meenutada; vaatasin läbi kõik plaadiriiuli ooperiplaadid ja selgus, et ta oli Gunoud’ „Faustis” noorhärra Siebel. Ühtlasi selgus, et kunagi ühes tükis laval ühes kõrvalosas ainsana kogu laval peale laulmise ka rolli mänginud metsosopran Viktoria Vizin, keda olin kavatutvustuse järgi arvanud algajaks Ungari ooperitäheks, keda naaberriigi pooleldi külaooper on kuskilt leidnud, on hoopis juba kogenud ooperilaulja ja mõni aasta tagasi laulis ta Carmenit Metropolitanis.

N, 2540. päev: vana uus raamat

Teisipäeval võtsin uueks bussiraamatuks astaid riiulis seisnud kolmeköitelise W. Meyeri linnuste, losside ja kindluste raamatu, mille kirjutamisaega ma ei tea. Eessõnas mainib autor, et alustas kirjutamist 1938, ja uusim kirjandusviide on aastast 1963, nii et uuematest ja asjalikematest raamatutest saadud pildi mitterikkumiseks tuleb seda lugeda diagonaalis. Autor ise märgib, et pikk kirjutamisaeg tuli sõjast, aga mu arust hoopis sellest, et süstemaatilise lähenemise juurde joonistas igast linnuse-, lossi- ja kindlusetüübist lehekülje suuruse värvilise pildi. Palju see noor inime jõuab jne.

Nii et esimene asjalik iva oli alles umbes lk 50: Bayeaux’ vaibal on kujutatud linnuse ründamist ratsa ja odadega. Piiramismasinaid – mida Rooma ajal tunti ja XII sajandist alates jälle – netu. Tõstesild ja langevõre ilmusid kah alles XII saj.

K, 2539. päev: vallamajas ja vallamajata

Tilbendus vallamaja vahel.

Nimelt on vallavalitsus saatnud mulle mitu korda teateid, et ma olla maksnud koeramaksu liiga palju, ja tahtnud saada mult pangakonto numbrit, kuhu ülejääk tagastada. Eelmine aasta saatis kaks korda (unustasin esimese kirja ära, teisele vastasin), tänavu saatis uuesti, kah kaks korda (teise enne seda, kui jõudsin vastata). Mul on kergem kõmpida koos vajalike paberitega vallamajja kui hakata kirjutama prantsuskeelet vastust, heheh. Nii et võtan kaasa paberid, milles vallavalitsus kinnitab, et mulle on registreeritud kaks koera, viimatise kirja ning sedeli kaunisti maalitud pangakonto numbriga (meenus, et pangast antud sedelil on number võib-olla vale).

Vallaelanike vastuvõtust kuulatakse ära, öeldakse, et nad ei tea, ja juhatatakse kabinetti nr 9, kus juhtun kokku sama inimesega, kes kirjad saatis. Ta mäletab lugu, seletab, et kahe koera eest kahekordne maks on nüüd OK, aga ülejääk olla mingist eelmisest aastast. Maksab välja sularahas ja kirjutan kirja koopiale, et olen raha kätte saanud. Kena keik.

Päeval lugu jätkub. Nimelt olin pangakonto numbrit veebikontorist vaadates muutnud ka koduse aadressi, mis E märkamisel on seniajani see Eesti aadress, kust kolisime ära 2007 (olin seni naiivselt arvanud, et panga jaoks on ainult üks aadress, aga siinne aadress selgub olevat nende meelest ainult postiaadress). Pank kinnitab, et vaja on ka tõendit, nt hiljutist telefoniarvet. No ja skannin seepeale märtsi arve ja saadan. No pank päeval helistab, et väljamaalt kolimise korral on vaja vallavalitsuse tõendit, mis tuleb füüsiliselt viia panka. No paganas, oleks seda teadnud hommikul, kui ma just sama inimesega rääkisin, kelle käest neid saab! Homme tuleb seega vändata uuesti vallamajja ja võib-olla koguni Kirikmäe pangakontorisse.

Positiivse noodina aga saan teada, et eile on vastanud sõnastikuprogrammi firma, et on mu makse kätte saanud ja annavad mulle nüüd registreerimisnumbri (olin just kavatsenud täna õhtul küsida, hommikul tegin isegi pangaülekandest kuvahõive). Väga tore, nüüd saab hakata väänama sõnastiku esitusviisi ja eeloleval puhkusel kanda sinna vahepeal kogunenut.

* * *

Tervisehuvilistel (eriti just kergeusklikel) tasub tähele panna, et USA toidu- ja ravimiamet FDA liigitab tervisepettused kategooriasse Bioterrorism ja on juba viis aastat tagasi kirjutanud juhendi, kuidas tervisepettusi ära tunda: link. Lugege, see on puhas kuld! ☺

Ja kes vaielda tahab, vaielgu otse FDA-ga.

T, 2538. päev: ära unusta viiulit

Toimetan tõlget, mille oleks kirjutanud nagu ärkamisaegne lehemees või Paunvere-aegne koolmeister, keel on nii arhailine ja tänapäevaseks tarbetekstiks sobimatu. Eks ole, kogun akadeemilisest huvist ühendverbe, mida olen tõlgetest sobimatutena välja rookinud, ja hulk aega mõtlesin, et loetelu on täielik, sest sinna ei olnud ammu midagi lisandunud. Aga ei! Nüüd siis tuleb nagu uksest ja aknast. Teate, isegi primitiivse keelekasutusega eesti ajalehekeel ei ole nii „lopsakas”; näis, kui palju tõlge toimetamisel kokku kuivab. Olen vastu arvamusele, nagu näitaks inime eesti keeles ühendverbide kasutamisega enda sõnavara, sest millest koosneb ühendverb? – Tavaliselt üldisest tegusõnast (nt korda tegema, käima panema, magama jääma) ja seda mõtestavast teisest sõnast (korda tegema, käima panema, magama jääma). Seevastu tuletisverb on sõnavaras omaette olemas (parandama, käivitama, uinuma) ja pakub võimaluse näidata enda ulatuslikku sõnavara.

Ja sõnavahu tootjatele on mul teine küsimus ka – misjaoks?? Tänapäeval peaks makstama mitte tõlke, vaid lähteteksti pikkuse pealt ja ise teate, kas viidate mõttetu patramisega aega („siinkohal tuleb silmas pidada asjaolu, et” ja „tuleb tunnistada, et” – ärge arvake, et selline tarbetu paberimäärimine alles jääb) või kirjutate sama raha eest täpselt ja lühidalt.

* * *

Kui see nüüd ei ole IFLS-i peen aprillinali – millele vaidleb pisut vastu see, et seda on teatanud ka Fox News, Guardian, BBC, Independent jpt, ja juba mõni päev varem –, olla Londoni lähedal 1348. a katkusurnuaeda uurides tehtud põrutav järeldus, et must surm oli mitte muhk-, vaid kopsukatk, mille poolt kõneleb nakkuse kiire levik (kirpude kaudu olnuks aeglasem kui piisknakkuse kaudu) ja selle konkreetse katku mitu avaldumisvormi.

E, 2537. päev: esmaspäev

Ei mäleta (kirjutan seda 25. aprillil).

P: 2536. päev: barokk

Õhtul [hilis]barokkooper.

Ma tüki pealkirja turvapõhjustel ei ütle (etendus on Operabase’is sees, nuhite äkki välja, kus elan), mainin ainult, et kirjutas selle Händel ja ettekanne põhineb Telemanni kohendatud Hamburgi etendusel – Telemann kirjutas itaalia aariatele vahele saksa retsitatiivid ja asendas keisri altkastraadi baritoniga ning valekeisri metsokastraadi tenoriga, mis teguviis igati soodustab barokktükkide ettekandmist tänapäeval.

Ooper on kontsertettekanne, solistid ooperikostüümideta, aga lavaliikumise ja näitlemise sugemetega.

Mulle selgub, kes on kes, alles umbes kolm minutit enne lõppu.

5. rida on solistidega silmsidemeks paras, eriti kui orkestriauk on tõstetud lava tasemele, orkester on tavalisel kohal, aga lava kõrgusel ja solistid nende ees lava serval.

Esimene kord, kui näen, kuidas ooperilaval solistid itsitavad ja dirigent itsitab vastu. Et peategelastel on tundeline lembestseen ja meestegelane äkki kisub naispeategelase tantsima, tehes paar tantsukeerdu (X sajandil – tüki tegevus toimub 972 – oli paaristants täitsa tundmata). Noorikul lähevad silmad igatahes äkki väga suureks, ta paar korda surub itsituse maha, paar korda teeb, nagu rõkataks rõõmust tema lauldav tegelane.

Pärast otsime, mida kirjutab solistide kohta Wikipedia – miskit ei kirjuta! – ja Operabase. Viimase järgi on n-ö maailmalavadel laulnud ainult kõigi lükata-tõugata väike tenor (kugi Operabase’is enne 2009 lavastusi ei ole). Peaosaline on tegutsenud seevastu ooperidirigendina (mida jällegi kavalehe jutt ei ütle). Seitsmest solistist vähemalt kolm on Kanadast, vale-mereröövel pidavat elama suisa siinmaal. Jätame parimate häälte nimed meelde.

L, 2535. päev: hüvasti, Beethoven!

Hommikul juuksuris, kus saan lahti n-ö Beethoveni-soengust, mille tekitas paar kuud tagasi juuksur Sveni tööõnnetus meid endale samaks kellaajaks kirja pannes ning siis suutmata eksitust möönda ja siis kartes mulle kui 2½ tundi (kaks ja pool tundi) järge oodates pahura kõuepilve ilme omandanule kääridega läheneda lähemale kui kolm meetrit. Või midagi sinnapoole. Uus juuksur on lihtne, aga stiilne töökoda Kella kõrtsist üle tänava (me ükspäev olime akna all, jälgisime), maksmine toimub automaadiga, umbes nagu jaamas, et vajutad nuppu, topid raha ja tuleb pilet, kuhu sõita või kuhu juuksuri käe alla minna. Ükspäev helistasin ja sain teada, et neile aega kirja panna ei saa, lihtsalt tulge. Olen hommikul kohe esimene ja oodata vaja ei ole. Pärast olen nagu enda noorem vend.

Siis keiserlik saun, mis tegelikult – nagu õhtul teada saan – sellena kunagi tegutsenud ei ole. Muuseumi enda sõnul oli see keisririigi suuruselt teine saun (kus oli esimene, brošüür ei ütle), kuigi Wikipedia teatel oli mõnisada meetrit eemal olnud teine, tegutsenud linnasaun suurem. Brošüüri järgi olla sauna all kilomeeter käike, mida ma ei usu, ei mahu.

Brošüüris on selgitused üksikasjaliku teekonnakirjeldusena, mida üritan algul läbida tagurpidi, aga see on remondi tõttu läbimatu, mistõttu jätame katki, käime niisama ja pärast loeme. Ühes kohas on õpetlik silt: suurelt pikk prantsuskeelne kiri, et ära roni, all sama väikses kirjas saksa keeles.

Teen jubedast vinest hoolimata kunstvõtteid ja, nagu ikka, kui pilte tehakse minust, jään pildile kõike muud kui loomuliku minana, sest kui ma ise olen kaamera taga, siis ei paista pildilt ju välja, kuidas ma pilti lavastan, ega?

Jubedast vinest saab võitu Lr-i seni kasutamata nupp Auto Tone. Umbes nagu mingil algelisel Microsofti pildimoonduril oli nupp Auto Color, et vajutad ja „korrigeerib” värvid; aga see värve ei puutu, teeb sada imet ainult särituse, pimeda-heledaga.

R, 2534. päev: lagunev tool

Täna ei juhtunud midagi peale selle, et kui umbes poole pealt keeletundi jõudsin, tegid kõik juba usinasti mingit rühmatööd ja ma liitusin ühe rühmaga ka ning kui pärast tooli tagasi tõstsin, kukkus tool ise plaginaga põrandale ja seljatugi jäi mulle kätte.

Üksõhtu, kui just olin avanud Soma FM Lushi kanali, nägin selle laululoetelust, et just üle-eelmine esineja oli olnud üks muistne lemmiklaulja, kelle põhilooming plaatidena (jah, CD-dena) on mul olemas ning keda muiste kaunis palju kuulasin. No vat. Ja siis hiljem, maailma laienedes enam mitte. Ja panen siis n-ö pöörlema viisiketta ja kuulan neid läbi paljudest aegadest – jälle nagu vana sõbraga kohtuks.

N, 2533. päev: rattad hooldusest kätte

Hommikul on bussipeatuses maas selle kevade esimene tigu.

Päeval rattad kätte. Kohe edasi postkontor (raamat Winkeli tornvarjenditest, Saksa ajaloolase Goetzi klassikaline keskaja elu raamat – ennist kunagi mainitud Der Spegeli keskaja-erinumber, kus oli temaga pikk intervjuu, mille lõpuks ta kinnitas, et ta siiski ei tahaks keskajal elada, oli Der Spiegel Geschichte 4/2013).

Tagasiteel loen jalgrattakasutust edendavat brošüüri, mis kogu ülistusloo vahel jätab ütlemata, et linna tangentsiaalsed rattateed unustati üldse tegemata. Kitsal ägeda liiklusega maanteel autode seas ma sõita ei taha, kõnniteed seal ei ole ja teepeenart siinkandis ei tunta.

Ühtlasi saab teada, et elektrijalgratas on siinmaa seaduse järgi mopeed ja seega mootorratas, sellega sõitmisel on kohustuslik tahavaatepeegel ja kiiver ning teeliikluseks peab tavalisel jalgrattal olema esi- ja tagatuli, esi- ja tagahelkur, kummalgi rattal kodarate vahel vähemalt kaks helkurit (Eesti liiklusseadus lubavat ka helkurribaga rehve) ning, nota bene, tagumisel porilaual kollane triip. Viimast ma liikluses mitte kunagi näinud ei ole ja brošüüri paljudel fotodel ka ei paista.

Ja piduriklots on prantsuse keeli mitte see, mis oli Wikipédias (mâchoire), ega ka mitte see, mis veebisõnastikus (plaquette, sabot), vaid hoopis patin nagu uisk.

K, 2532. päev: rahvasuu

Saksa keele vaheajal on õpetaja maadelnud söögitoa võileivaautomaadiga, saanud sealt mingi käki ja, kui ise vaheajalt (mille veetsin oma töölaua taga) tagasi klassi jõuan, küsib seda pugides mult: „Ist die Maschine krank?” Selgitan masina peent hingeelu, näiteks et alt kolmas riiul pöörleb ülepäeviti ainult kahe võileiva jagu ning et kõigepealt tuleb valida võileib ja alles siis panna raha, kuigi silt masinal ütleb vastupidi.

Keeletunnis on kursuse mõlemad lapsesuud kenasti kokku saanud, kena kohe vaadata. Alles üksnädal küsis neist üks Sahara-taguselt maalt pärit kursusekaaslaselt, kas ta on päevitanud, ja täna vallandab kellaaeg, mille saksa ekvivalent on halb sechs, brasiilia noormehe itsituse, et seks, ihihhii.

Selgub, et meid on kohal tervelt kakskümmend, mille peale kolmas lahtise suuvärgiga kursuslane, kelle nimeks ütleme mängult Li Bai, teatab õpetaja kohta, et meie pr N on väga populaarne! Õps ei tea, kuhu silmi panna. Vähe hiljem arutame, mida teeb naaber mingil kellaajal. Minu silmad rebib raamatust Li Bai äkiline naerukilje; tema küsitletud naaber S, tagasihoidlik plaadipanija Maanteelinnast, on näost punaselapiline. Kolmapäeviti on E õhtune keeletund ülejärgmises klassitoas, nende oma lõpeb pisut varem, ta ootab koridoris ja kuuleb seda samuti.

T, 2531. päev: rattad hooldusse

Hommikul hirmus udu, päeval soe päike.

Rattahoolduses. E märkab nagis pikkade sõrmedega rattakindaid.

Selgub, et mu rõõm käte-jalgade mõjust prantsuskeelsel väljendumisel oli olnud ennatlik. 2011. aasta „Manuel” ei olnud teps mitte seesama, kellega ma paar nädalat tagasi pikad jutud rääkisin. Täna on „Manuel” ja „Lundi” korraga saalis ja näha on, et nad on eri isikud. Prantsuse Wikipédiast sõna „piduriklots” vaste otsimine (milleks kulus koos arvuti käivitamisega umbes veerand tundi) on läinud ka tühja, sest tehnik ei saa aru ja pean näitama. Letis on keegi vanahärra, kes näeb kõva vaeva, et nendega „prantsuse” keeli suhelda. „Suhtleme kuues keeles!” kuulutab poe koduleht – märkimata, et ainult siis, kui kõik kuus töötajat on kohal.

E, 2530. päev: enne kukke ja koitu

Tööl olen täna varavalges, sest hommikul on suur koosolek ja mul on pika töö valmimine planeeritud nii, nagu seda ei oleks. Ja mida ma kahest ja poolest koosolekutunnist teada saan? — Ühe kasuliku veebiaadressi, ja mõni minuti hiljem, et see ei töötavat. Olin õige viks ja kohal punktuaalselt, mil muidugi selgus, et esimene pool tundi on lihtsalt kogunemine ja kohvi. Esimese tunni rääkis direktor, siis läksid ülejäänud ära, jäi meie osakond ja läks väga igavaks. Mõnele kohe meeldib rääkida. Rehkendasin kokku, kui palju tööaega mõne edevus täna raiskas (nagu inimesed ei oskaks paari lehekülge ise lugeda) – peast rehkendasin, taskust telefoni ei sobinud võtta ja kella lükatiga ka ei saanud mässata, sest see küsimus tekkis üsna algul, lükati on ehituse omapära tõttu kulunud ja selle uurimine paistab eemalt nagu väga tähelepanelik kella uurimine ning inimesed hakkasid ilmutama lahkumise tundemärke alles lõpupoole. Saal oli sellise kavatisega, et uksed on esineja taga ning toolide vahel pikad-laiad vahed, nii et nägi eest taha, tagant ette, küljelt küljele ning mitut pidi viltu, kes kuidas aega veedab. Imiteerisin märkmete tegemist (loe: lugesin mõlemat juhuslikult kaasas olevat märkmikku). Oleks kaasas olnud raamat, saanuks läbi oma sada lehekülge!

Aga mis kella lükatisse puutub, siis vahepeal üritasin jälle meenutada, mis oli see kell, mis mind vahepeal huvitas. Selgus; ja selgus ka, et selle kella põhimõte on istutatud ühte veel vingemasse kella, mille lükatil on ka välimine ring kulumatuna kenasti klaasi all. Vahepeal olen teada saanud isegi selle, kuidas võetakse kella lükatiga juuri. Vohoh. Elame-näeme.

Propagandast ja meediast mõtiskelles meenub, et minu poole teel oleva psühhopatoloogia ja poliitika raamatu autor Harold Lasswell, kes nooruses oli uurinud propagandat, tegeles hiljem meediateooriaga ning on defineerinud mõlemad: algul propaganda ja hiljem meedia, m.o.t.t.

P, 2529. päev: nimbindusest

FB-poliitikast.

Osa inimesi on parimate sõprade seas, „kellest tahan rohkem teada”. Seal eliidis on nad senini, kui nad saavad hakkama mingi suurema käkiga, siis langevad nad sealt välja ehk hakkan teada saama nende tegemistest vähem. Selliseid juhtumeid on olnud mu 4-aastase FB-kogemuse vältel kaks. Keegi peale minu sellisest liikumisest teada ei saa ja, noh, mu arvamus oleks muutunud käki peale niikuinii.

Tavalised sõbrad (friends except acquaitances) on põhiline seltskond, kellest saan teada olulisema (FB-s saab inimese kaupa seada, mida – nt mängurite jaoks on kasulik märkida, et mänguteateid ei taha, muidu on pool mu seina täis teateid, et anna mulle kaks pulka peedilao ehitamiseks) ja kellele lähevad ka minu teated. Kui nad seal mingi suurema prohmakaga hakkama saavad, satuvad nad tuttavate kilda, kellel on ainult n-ö sõbraks olemise rõõm. Nemad minust teada ei saa (vaikimisi lähevad mu teated muudele sõpradele kui tuttavatele) ja ka mina ei saa nende tegevusest teada enda esilehele (küll aga teemakohastel erilehtedel, kui igavus väga vaevab ja sinna vaatan).

Kui tuttavad üllitavad väga suuri lollusi (millest teada saamine on keerukas, eks ju, vt eelmine lõik), satuvad nad minu eksklusiivsest sõpruskonnast hoopis ukse taha. Kui nad samal teemal jätkavad kellegi postituse sabas, kasutan FB toredat seadet, et kasutajaid saab blokeerida ja blokeeritud kasutajate postitused ei paista. Blokeerida saab muidugi ka täitsa võõraid inimesi, kes tuttavate sabas iba ajavad. Kogu selle eesmärk on olemasolevaid tehnilisi vahendeid kasutades minu enda kaitsmine.

Otsekohese blokeerimise pälvib mitmesugusele umbluule agressiivne takkakiitmine, nt laisapalga mõte, mis luulule on nüüdseks juurde luuletatud epiteet „rahvaalgatus”, nagu see selle luululilsust kuidagi kahandaks, samuti vägivallale või vaenule takkakiitmine.

Miks seda kirjutan, küsite.

Täna, noh, juhtusin saama seinale üleskutse, et ühes suurlinnas on elanikke, kelle meelest võiks nende lennuvälja, eriti selle kaubalennukid, viia ühte väikelinna, et siis saavad suurlinna elanikud olla rahus ja vaikuses. Loen seda umbes kolmanda reani, kus on väide „kõigile on teada”, mislaadi avalduse kohta kasutab Wikipedia nimetust weasel words ja mis võib-olla on loogikaviga no true Scotsman ja kindlasti propagandavõte non sequitur. Kommenteerin, et mida see tähendab, ja kustutan üleskutse, nii et hiljem ei näe ma ka laekunud pikka vastust. Nii et ma ei saa sellele ka vastata muudmoodi, kui äkki juhtub kirjutaja lugema seda siit.

No vat, nii vähe kui märkasin jutust enne kustutamist (lugesin ainult kolmanda reani, eks ju), tasub kaubalennukite teisaldamise teemal süveneda ka järgmistesse teemadesse.

• Ainult kaupa vedavad lennufirmad ei ole 2007.–2008. a majanduskriisist veel toibunud (allik: AW&ST erinumber Aerospace & Defence, Dec 30, 2013/Jan 6, 2014, p. 115).
• Suur osa kaubast veetakse reisilennukitega, reisijate pagasist vabas pagasiruumis.
• Suur osa kaubast veetakse lennukiga seepärast, et tellija saaks selle kiiresti kätte, ja suurlinnas on tellijaid rohkem ja lähemal kui väikelinnas.
• Kauba- ja ka reisiliikluse asendamine rongiga toimiks ainult juhul, kui kaupu ja inimesi veetaks lennukiga mõne rongisõidutunni kaugusele, kuhu ei kuulu teised mandrid. Suured lennukid on projekteeritud pikkade lendude jaoks ega ole lähedale lendamiseks optimaalsed (pikale lennule on vaja palju kütust, selle maast lahti kergitamiseks omakorda tugevat konstruktsiooni jne, mis tähendab, et lühikest maad pooltühjade paakidega lennates veetakse ikkagi kaasa palju tühimassi – nagu selgus Kagu-Aasia käitajatele, kes samade lendude arvuga rohkemate reisijate vedamiseks hakkasid kasutama väga suuri lennukeid).
• Inglise keeli tähendab air transport lennuvedusid üldse, nii reisi- kui ka kaubalennundust.
• Kaubalennunduse ühitamine reisilennundusega tähendab, et mõlemaga tegelevad lennufirmad saavad kasutada sama lennuvälja, kus neil on sama hooldustaristu. Kaubaliikluse teisaldamine mujale tähendaks, et a) kasutada tuleks eraldi kaubalennukeid ja b) kaubalennukite lennuväljale tuleks rajada eraldi hooldusrajatised või tulla nendega hooldusse samale lennuväljale, kus hooldatakse reisilennukeid, mis sageduse tõttu äraviimise efekti suuresti nullib.
• Lääne-Euroopa on jah täis endisi NATO pisilennuvälju, aga need on ehitatud muudeks vajadusteks ja muus olukorras. Need on sageli inimasustusest eemal põldude, metsade ja mägede keskel, nendeni ei vii suuri maanteid ega raudteid, nende lennurada on sageli ehitatud mitte rasketele reisi-/kaubalennukitele, vaid väikestele hävituslennukitele, nende kohandamine tsiviillennuliikluse nõuetele võib tähendada metsa langetamist lähenemiskoridorist ja hoonete lammutamist lennuvälja ümbruses. Neid on viimastel aastatel hakanud kasutama mitu odavlennufirmat inimeste hulgakaupa liigutamiseks (ühes ekstravagantsete päraleveoliinidega), aga inimeste liigutamine eeldab teistsugust logistikat kui kaupade liigutamine, sest inimene suudab ja oskab kõndida ise ega vaja ümberlaadimiseks kaubajaama. Lugu oleks teine, kui tekiksid odav-lennukaubafirmad (vt ülal viidatud artikkel), kes, nagu odavlennureisifirmad, mitte ei võtnud reisijaid ära tavalistelt lennufirmadelt, vaid panid lendama inimesi, kes muidu ei lennanud ja kellel oli ükskõik, kas lennujaam on uhke või rohkem nagu suur kuur.
• Jutuks oleva lennuvälja lennuradade asend välistab, et lennukid maanduksid üle kesklinna. Üle äärelinnade, teatud tuulesuunaga jah.
• Lennukid lähenevad raja rõhttasandi suhtes 3° nurga all ja selle järsemaks muutmiseks tuleks muuta ühelt poolt lennukite avioonikat, tarkvara, õppeseadmeid, lennuväljaseadmeid, teiselt poolt lendurite väljaõpet ja kolmandalt poolt maailma lennueeskirju (ICAO, IATA, FAA, EASA, TC, CAAC, ANAC, DGAC jne). Õhkutõusmine on järsem ja just nimelt lennuvälja ümbruse müra vähendamiseks.
• Õhtutõusmise müra tekib raskusjõu vastu võitlemisest. Mida järsemini, seda suurema müraga – lihtne. Uurige, mis häält tegid stardil 1960. aastatel palju uuritud, aga saritootmisse minemata jäänud suured püststardiga reaktiivlennukid.
• Lennukid tõusevad reeglina vastu tuult (see aitab vähendada hoojooksu ehk säästa kütust ja vähendada müra, eks ju). Põhjapoolkera parasvöötmes on valdav tuulesuund edelast, nii et kes ehitas lennuvälja linnast kirdesse, et lennukid ei tossutaks linna poole, see iseomale lennuki tõususuunaga karuteene tegi.
• Reaktiivlennuki mootor on maandumisel praktiliselt tühikäigul (seda hoitakse sees ainult igaks juhuks, et maandumise katkestamisel saaks selle jälle kiiresti käivitada, samuti lähenemiskõrguse ja -kiiruse reguleerimiseks, kiiruse hoidmiseks üle varisemiskiiruse ja pärast rataste mahapanekut mootoriga pidurdamiseks).
• Mida arvavad kahe naabruses oleva teise suurlinna elanikud, kelle lähedalt lennuväli ära viiakse?
• Mida mõtleksid selle väikelinna elanikud sellest suurlinnast, kui suurlinna elanikud ainuüksi enda rahu nimel õnnistavad neid oma suure lennuväljaga?
• NIMBY

Ülalkirjeldatud asjad on kõik minu sulest ja kedagi teist palun sele est, nagu kirjutas Joosep Toots, mite sütistada. Nimbindus mind isiklikke FB-sanktsioone vallandama ka ei pane, nii et kena keik.

L, 2528. päev: söömas, teises kohas, rongita

Hommikul poes ja siis E-chs söömas. Meie lemmik-šnitslikoht on remondis, lemmik-jäätisekoht on üleüldse müüa. Satume teise jäätisekohta, kus ettekandjaga suhtlemine kulgeb vaevaliselt.

Seltskond on peamiselt vanurid. Istume akna all, erksad riided seljas, ja toimime sisseheitjatena, sest möödujate silmad jäävad meil peatuma, nende samm muutub kõhklevaks ja mõni tuleb sisse.

Paar lauda edasi tulevad istuma kolm tüsedat daami, kahel käes kõnni- või õigemini matkakepid, mille asetavad vihmavarjuhoidlisse. Kepitamine, nagu ka rulluisutamine, on läinud moest ja sedasi on täitsa imelik, et päise päeva ajal ja linna keskel. Aga kui nad on endid ümber laua laotanud, paar lauda meist eemal, kostab sealt jutukõma ja selle sees selge väljend let me tell you. Selge, kepitamine on jõudnud ka ameeriklasteni.

Nagu ikka, jõuan E-chist tagasi sügavas unes. Et oli alles Antenniküla ja siis natuke metsa ning kohe seejärel on äkki kaheksakordne maja(?!).

* * *

R. V. Jonesi mälestustes (lk 377) oli õpetlik lugu mõõteandmete usaldusväärsusest. Nimelt vaevas inglasi sõja ajal küsimus, kuidas täpselt töötavad Saksa magnetmiinid, eriti kuidas on need polariseeritud (st mis suunaga magnetvälja on nende lõhkamiseks vaja). Ainus suhteliselt ohutu meetod (peale lõhkemisvalmis miini lahtivõtmise) seda uurida oli jälgida, mida ütlevad miinitraalerite meeskonnad.

Asjaga asus tegutsema kaks füüsikut. Üks oli Inglise matemaatikafüüsik (kelle nime Jones ei maini) ja teine Ameerika teooriafüüsik Charles Kittel. Inglise füüsik lähtus oletusest, et vaatlusandmed on usaldusväärsed, ja järeldas, et kui ta ise eluga riskib ja läheb miinitraalerile vaatlustulemusi kontrollima, saab ta sealt teada ainult mõne tulemuse ja seega on tulemuste kallutamise risk liiga suur. Ühesõnaga, see füüsik sattus ummikusse ja probleemi ei lahendanudki. Samas aga Ch. Kittel eeldas, et vaatlustulemuste täpsus ei ole teada, läks miinitraalerile kaasa ja täheldas, et meeskondade öeldud andmed lõhatavate miinide kauguse ja asimuudi kohta on täiesti ebakindlad ning ainus, mida usaldada võib, on, kas miin lõhati traaleri tüür- või bakpoordis. Selle teadmisega jättis ta vaatlustulemustest kõik muud andmed peale üldsuuna (paremal-vasakul) kõrvale ja tegi muude andmetega kõrvutades vägagi asjalikke järeldusi.

R, 2527. päev: tihased ja laul

Akna taga männioksal on kaks sinitihast. Üks laulab, aga teisel on nokas pähkel, mida siin-seal varba vahelt nokib. Laulja ajab pähkliga tihase minema.

Kas ma seda olen ikka maininud, et ükskord Kella kõrtsis, kui istusin näoga tagatoa maali poole (mille teema on nähtavasti klassikaline bakhanaal, stiil mitte päris moba), märkasin, et sellel on selguse mõttes mehed üht ja naised pisut teist ihuvärvi, ning pakkusin, et pealkiri võiks olla lausa eesti meeskooriklassikast: „Mehed siis mütsita müravad”. Naised ega poisid pildil ei tantsi, nii ei saa pealkirja jätkata öeldule kohe järgnevate, laulu lõpuridadega „naised tantsivad tanuta, poisid pooli saapaita”. Google leiab, et laulusõnadele aluseks olnud rahvalaulu lõpuread olid aga hoopis „naised tantsivad tanuta, / poisid poolele püksata, / neitsid nelja-töllakile”.