Algul satun 1½ km (3 bussipeatust) valesse majja, siis otsin klassi nagu Schotti õiget kontorit (siin, 0:41–1:30). Toredaks üllatuseks selgub, et prantsuse keele õps on sama tore õps kui sügisel 2017 ja veel kohe (tänu koduste raamatute andmebaasile telefonis), et õpik mul juba on, ei pea ostma ega midagi (need, kes lähevad poodi ostma, pettuvad, sest poes seda ei ole; nad peavad tellima Amazonist ja see ei jõua järgmiseks tunniks kohale).
Tartus olla linnavolikogus lollakas, kes must valgel arvab sealses lehes, et puidu põlemisel tekib ainult veeaur. See, et kogu muu ta jutt üritab tõestada, kui kasulik on ahiküte linlaste tervisele, ei ole selle pöördelise keemiaavastuse kõrval kärbsemustki.
Ehitan helisalvestile tuulekindlat puuri. Kunstkarusnaha asemel on karvane põrandalapp ja puuri sõrestik oli varem ½-liitrine mustikapurk. Lõikan selle seina ja otsa augud – seina ehk ümber jäävad põhja kandma alla 1 cm laiused ja nii 5 cm pikad, M-asetusega ribad, mida tugevdan kangasteibiga. Põhja – mille ümber on kummirõngaga põhjakate – tugevdan klaaskiudteibiga, et see mõneti taluks ka survet. Helisalvestit hoiavad kohal vahtkummist käsnad, eeldatavasti saab puuriga salvestit hoida käes. Selgub, et kuigi interneti andmetel on PET-plasti liimida keeruline, liimib käsnad purgi külge suurepäraselt kontaktliim. Aukude suurust proovin sellega, kas kõrva juures kostab purgist enam „merekohinat”. Purk on nii suur, et salvesti mikrofonid vaatavad mitte läbi purgi põhja, vaid läbi külje (mis eeldatavasti vähendab peegeldusi põhja servast ja suudme juurest, kus purgi materjal on pideva rõngana). Külge katab, nagu öeldud, põrandalapp (Kärcher), selle takjariba kinnitub kolmele tükile takjateibile. Põhja katab üks kiht pabertaskurätti (kohal kummirõngaga). Tagant on puur lahti, aga salvestit alt ja küljelt toetavate käsnade tõttu on vaba ruumi vähe. Salvestit toetab käsn alt kogu ja pealt nii ⅓ laiuses – pealmine käsn läheb üle ekraani, jättes küljed vabaks, nii et on näha, kas salvestab, ja võtteaeg.
Katsetan rõdul (puuriga; vahtkummiga; ilma; puuriga statiivilt), sajab vihma, tuult ei ole. Vihmatilgad vastu puuri kostavad.
28.2.19
27.2.19
K, 4294. päev: keeletund jätkub
Kui arvutus on õige, olen tänaseks elanud kauem kui ükski teadaolev meesliinis eellane.
Homme algab jälle keeletunni-orjus (see on kohustuslik ja miskipärast ainult see va prantsuse keel; aasta tagasi sain ära ettekäändega, et olen haige ja ei jaksa, sügisel sama jätkuga, et pean koguma jõudu, aga nüüd ei aita enam midagi; vast visatakse välja või viiakse alamale kursusele kui see, mis jäi aasta tagasi pooleli). Kombekohaselt toimub see linna teises otsas, nii et neljapäeviti jään lõunata, sest aeg kulub sõidule.
Õhtul 18°, kaelas on villane sall.
Homme algab jälle keeletunni-orjus (see on kohustuslik ja miskipärast ainult see va prantsuse keel; aasta tagasi sain ära ettekäändega, et olen haige ja ei jaksa, sügisel sama jätkuga, et pean koguma jõudu, aga nüüd ei aita enam midagi; vast visatakse välja või viiakse alamale kursusele kui see, mis jäi aasta tagasi pooleli). Kombekohaselt toimub see linna teises otsas, nii et neljapäeviti jään lõunata, sest aeg kulub sõidule.
Õhtul 18°, kaelas on villane sall.
26.2.19
T, 4293. päev: metsas, kuidas said rüütlid paruneiks, koraal
Hommikul jala Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonna juurde.
Lõuna ajal saadetakse pensionile mu tööintervjuul olnud töökaaslane. Hea võimalus tänada, et hästi valis. Kui kohale jõuan, kõned alles kestavad (kuigi ükski ei ole nii pikk nagu koolidirektori kõne mu venna lõpetamisel).
Käin linnaäärses majas töötatud 4½ a jooksul esimest korda metsas jalutamas. Ka see mets on praegu veel veidi elutu. Näen lapsuliblikat ja kuulen vähemalt 3 rähni, sh dialoogi. Maas on puukoristajate paar, põõsal vist põhjatihane. Unustasin maha pikksilma. Helisalvesti vahtkummist tuulekattest ei ole tolku, nõrk tuuleke kostab nagu maavärin.
Selgub, et Amazon enam ei müü enam mikrofoni AT2022, mida olin tahtnud osta, ja et praegusele helisalvestile ei ole surnud kassi taolist tuulekatet olemaski. Vahtkummist tuulekate kaitseb üldiselt ainult rääkija-laulja sissepuhumise eest, kuni 1 m/s; tihedalt mikrofonil olev surnud kass kuni 5 m/s; puur mikrofoni ümber + surnud kass kuni 10 m/s – või midagi sinnapoole. Selgub, et puuri saab ehitada ise, vaja ainult leida pika karvaga tehiskarusnahka.
* * *
Tänane avastus: vene ooperilaulja ja laulupedagoog Vera Vladimirovna Ljutse (tsaariaegse kunstnikunimega Vera de Luce; 1879–1977, lüüriline ja koloratuursopran) oli saaremaise rahvavalgustaja pojapojatütar (II ab 3. lapse Gotthard Friedrichi (1798–1881, kindralleitnant) 4. lapse Wladimiri (1848 – pärast 1903, jurist) tütar) ning seega põlvnes rahvavalgustajast ka ooperilaulja noorem vend, näitleja ja lavastaja Vladimir Vladimirovitš Ljutse (1903 – pärast 1962), kelle elulugu väidab, nagu ta sündinuks maal, aga mine tea, kuidas käis Harkovi juristi käsi või kus täpselt sündisid ta lapsed. Vera Ljutse on kirjutanud mälestused (ilmusid 2008) ja üks ta elulugu mainib, nagu olnuks ta isa parun. See on veidi imelik, sest JWLvL ise oli rüütel, nagu paljud Balti kubermangude mõisnikud üldse, nähtavasti oli ta tiitel päritav. Vene keiser võis anda teenete eest parunitiitli, kuid see võis olla isiklik ning Patrik v. z. Mühleni andmeil ei pidanud baltisakslased seda eriti miskikski. Samas olla XVIII saj lõpus üks Vene keiser pidanud ladinakeelse kõne, kus nimetanud maa-aadlit ladina terminiga barones, mispeale maa-aadlikud rõõmustanud, et nad on nüüd parunid, sest keiser ju ise ütles! Sama kordunud hiljem ühe keisrinna kõnega, millest kinnistuski balti aadlike üldiseks tiitliks parun. Saksa mõttes oli parun kraad kangem kui rüütel ja Saksamaal vastas parunile vabahärra, kraad järgmine oli krahv; Venemaal oli järgmine kraad ka krahv, aga eelmisel nimetust ei olnudki.
* * *
Üle hulga aja film „Apollo 13” (algus). IMDb-s on nüüd filmist 176 apsakat, sh lõpuks ka see, et Saturn V astmete kokkupanek ei käinud sellise pauguga nagu filmis, kus S-IVB langetatakse S-II otsa kõlava kolaka saatel.
Tänavuse eriefektide Oscari saanud Neil Armstrongi volitatud eluloo First Man ekraniseering, mille kohta on raketirühmas vastakaid arvamusi. Kes arvab, et operaatoril on olnud Parkinson, kes kiidab; lahknevad isegi arvamused, kas juhtimispaneeli sajad nupud olid ikka nii kulunud kui filmis – ühelt poolt kasutati iga moodulit üks kord, aga teisalt harjutati enne lendu nendes pikka aega (filmis tuuakse Apollo 13 kanderakett stardistendile 2 päeva varem, tegelikult toodi mitu kuud enne, kõik see aeg tehti ettevalmistusi, harjutas ka meeskond, sisseronimist, seesolemist ja hädaolukorras väljahüppamist (neil oli mitmesaja meetri pikkune kaldu tross, ärge kartke)). Filmi vead on muidugi tekitanud selle hollywoodiseerimine, on tehtud melodraamaks ja oskuslikele astronautidele – kes siis olid kõik varem olnud katselendurid – pandud külge olematuid iseloomuomadusi, lisatud kiusu ja riidu ja mida kõike veel. Nii ei ole midagi head loota ka filmist First Man, sest esiteks kirjutas selle mitte eriti suleosav ajaloolane (raketirühmas seda öelda ei saa, ta ise on ka seal) ja rõhutas Armstrongi inimlikku poolt ning teiseks ongi filmi põhirõhk inimlikul küljel.
Täheldan, et stardistseenidesse on James Horner kirjutanud koraalitaolise viisi ja – nagu kosmosefilmides tavaline – metsasarvel või fanfaaril, nt siin, kus kohas 1:55–1:56 on kogu filmi lemmikkoht: Tom Hanksi pilk – kus on näha näitleja siiras rõõm, et ta on nii lähedal oma lapsepõlveunistuse täitumisele kui ilmsi saab – ja vähe edasi on täiesti autentne koht, kuidas astronaudid rihmutatakse lavatsi külge nii, et õlarihma pingutatakse jalaga. Apollo 8 vist (või oli see 9) kaks meeskonnaliiget, CMD ja CMP lasid endi omi järele ja S-IC/S-II astme vahetusel lendasid nii palju ettepoole, et peaaegu lajatasid peaga vastu näidikupaneeli (puudu jäi üks toll).
Lõuna ajal saadetakse pensionile mu tööintervjuul olnud töökaaslane. Hea võimalus tänada, et hästi valis. Kui kohale jõuan, kõned alles kestavad (kuigi ükski ei ole nii pikk nagu koolidirektori kõne mu venna lõpetamisel).
Käin linnaäärses majas töötatud 4½ a jooksul esimest korda metsas jalutamas. Ka see mets on praegu veel veidi elutu. Näen lapsuliblikat ja kuulen vähemalt 3 rähni, sh dialoogi. Maas on puukoristajate paar, põõsal vist põhjatihane. Unustasin maha pikksilma. Helisalvesti vahtkummist tuulekattest ei ole tolku, nõrk tuuleke kostab nagu maavärin.
Selgub, et Amazon enam ei müü enam mikrofoni AT2022, mida olin tahtnud osta, ja et praegusele helisalvestile ei ole surnud kassi taolist tuulekatet olemaski. Vahtkummist tuulekate kaitseb üldiselt ainult rääkija-laulja sissepuhumise eest, kuni 1 m/s; tihedalt mikrofonil olev surnud kass kuni 5 m/s; puur mikrofoni ümber + surnud kass kuni 10 m/s – või midagi sinnapoole. Selgub, et puuri saab ehitada ise, vaja ainult leida pika karvaga tehiskarusnahka.
* * *
Tänane avastus: vene ooperilaulja ja laulupedagoog Vera Vladimirovna Ljutse (tsaariaegse kunstnikunimega Vera de Luce; 1879–1977, lüüriline ja koloratuursopran) oli saaremaise rahvavalgustaja pojapojatütar (II ab 3. lapse Gotthard Friedrichi (1798–1881, kindralleitnant) 4. lapse Wladimiri (1848 – pärast 1903, jurist) tütar) ning seega põlvnes rahvavalgustajast ka ooperilaulja noorem vend, näitleja ja lavastaja Vladimir Vladimirovitš Ljutse (1903 – pärast 1962), kelle elulugu väidab, nagu ta sündinuks maal, aga mine tea, kuidas käis Harkovi juristi käsi või kus täpselt sündisid ta lapsed. Vera Ljutse on kirjutanud mälestused (ilmusid 2008) ja üks ta elulugu mainib, nagu olnuks ta isa parun. See on veidi imelik, sest JWLvL ise oli rüütel, nagu paljud Balti kubermangude mõisnikud üldse, nähtavasti oli ta tiitel päritav. Vene keiser võis anda teenete eest parunitiitli, kuid see võis olla isiklik ning Patrik v. z. Mühleni andmeil ei pidanud baltisakslased seda eriti miskikski. Samas olla XVIII saj lõpus üks Vene keiser pidanud ladinakeelse kõne, kus nimetanud maa-aadlit ladina terminiga barones, mispeale maa-aadlikud rõõmustanud, et nad on nüüd parunid, sest keiser ju ise ütles! Sama kordunud hiljem ühe keisrinna kõnega, millest kinnistuski balti aadlike üldiseks tiitliks parun. Saksa mõttes oli parun kraad kangem kui rüütel ja Saksamaal vastas parunile vabahärra, kraad järgmine oli krahv; Venemaal oli järgmine kraad ka krahv, aga eelmisel nimetust ei olnudki.
* * *
Üle hulga aja film „Apollo 13” (algus). IMDb-s on nüüd filmist 176 apsakat, sh lõpuks ka see, et Saturn V astmete kokkupanek ei käinud sellise pauguga nagu filmis, kus S-IVB langetatakse S-II otsa kõlava kolaka saatel.
Tänavuse eriefektide Oscari saanud Neil Armstrongi volitatud eluloo First Man ekraniseering, mille kohta on raketirühmas vastakaid arvamusi. Kes arvab, et operaatoril on olnud Parkinson, kes kiidab; lahknevad isegi arvamused, kas juhtimispaneeli sajad nupud olid ikka nii kulunud kui filmis – ühelt poolt kasutati iga moodulit üks kord, aga teisalt harjutati enne lendu nendes pikka aega (filmis tuuakse Apollo 13 kanderakett stardistendile 2 päeva varem, tegelikult toodi mitu kuud enne, kõik see aeg tehti ettevalmistusi, harjutas ka meeskond, sisseronimist, seesolemist ja hädaolukorras väljahüppamist (neil oli mitmesaja meetri pikkune kaldu tross, ärge kartke)). Filmi vead on muidugi tekitanud selle hollywoodiseerimine, on tehtud melodraamaks ja oskuslikele astronautidele – kes siis olid kõik varem olnud katselendurid – pandud külge olematuid iseloomuomadusi, lisatud kiusu ja riidu ja mida kõike veel. Nii ei ole midagi head loota ka filmist First Man, sest esiteks kirjutas selle mitte eriti suleosav ajaloolane (raketirühmas seda öelda ei saa, ta ise on ka seal) ja rõhutas Armstrongi inimlikku poolt ning teiseks ongi filmi põhirõhk inimlikul küljel.
Täheldan, et stardistseenidesse on James Horner kirjutanud koraalitaolise viisi ja – nagu kosmosefilmides tavaline – metsasarvel või fanfaaril, nt siin, kus kohas 1:55–1:56 on kogu filmi lemmikkoht: Tom Hanksi pilk – kus on näha näitleja siiras rõõm, et ta on nii lähedal oma lapsepõlveunistuse täitumisele kui ilmsi saab – ja vähe edasi on täiesti autentne koht, kuidas astronaudid rihmutatakse lavatsi külge nii, et õlarihma pingutatakse jalaga. Apollo 8 vist (või oli see 9) kaks meeskonnaliiget, CMD ja CMP lasid endi omi järele ja S-IC/S-II astme vahetusel lendasid nii palju ettepoole, et peaaegu lajatasid peaga vastu näidikupaneeli (puudu jäi üks toll).
25.2.19
E, 4292. päev: esmaspäev
Rahutu uni: olen ärevil, sest sain eelmisel nädalal kutse prantsuse keelde, mis algavat sel nädalal, aga ei mäleta, mis nädalapäeval; äkki on täna. Olen nagu poolunes: katkendlikud unenäod jooksevad, aga tundub, nagu päriselt ei magaks. Kuigi ärkamiste vahel on mõnikord mitu tundi. Kõht koriseb, mille omistan hilja söödud banaanile) ja iga kord, kui just-just hakkan uinuma, hõikab metsas öökull. Või on muidu liiga vaikne. Millalgi poole kahe paiku maanub lennuk (olin seni arvanud, et lennuväli kl 0–6 ei tegutse). Tööl kalendrist selgub siiski, et pr k on N p.l.
Hommikul saab teda, et Olivia Colman saanud parima naisnäitleja Oscari. Mäletame teda sarja Green Wing personalitöötaja Harriet Schulenburgina ja „Midsomeri mõrvadest” süüdimatu noorikuna, kes sulni naeratuse saatel tappis mitu inimest.
Tööl teen omale pooled silmaklapid: pärastlõunal peegeldub vastasmajalt valgus silmanurka, häirib nägemist, aga kardinat nii palju langetades on toas pime. Sektori varjamiseks peab varje olema silmale võimalikult lähedal, nii on mul ees vanad jalgrattaprillid ja nende sanga külge teibitud 9 × 4 cm must kartong.
Õhtul poodi, bussis nina täitsa kinni (on suur vahe, kas buss filtreerib värsket õhku või mitte), koerasööki.
Kontsert (orel + trompet), I pooles läheb olemine paremaks, hilisõhtul on õietolmu vähe.
Kodus avastan, et kaht keedukreemipirukat (mille vähese keedukreemiga hale vari oli Moskva sai), millega kavatsesin maiustada pärast kontserti, enam ei ole. Esimene mõte on, et äkki panin need külmikusse, aga esikusse jäetud poekott on kahtlaselt lömmis ja selles on väike tükk just sellist paberkotti, kuhu pakitakse Kõrgmetsa maksimarketis leibu-saiu, ning väga kortsus ja kergelt nätsutatud, aga täiesti tühi kott ise leidub kööginurgast. Me muidu oleme koertele sellest pirukast andnud veidi keedukreemi, mis mõlemale (eriti Šp-le) väga meeldib, aga nüüd on nad kahepeale manustanud kaks (teadmata, kui palju kumbki). Maiustamine on toimunud esikus, selle põrandal on kleepuvaid plekke, mida Šp veel jalutamast naasteski lakub. Imelik on, et Šp ei saa süüa väga palju korraga, mistõttu sööb ta pigem vähe, sest kes mäletab anda talle tund aega hiljem juurde, ja ta meelsasti kugistab, mistõttu tuleb ta söök määrida mööda nõuservi laiali, et ta ei saaks sealt ahmida tükke. Peale selle ei saa Šp süüa suuremaid toiduosakesi kui 1 cm. See kõik päästab valla üldiselt haleda kisa, kui Šp-l midagi valutab, mis mõnikord läheb üle silitamise, mõnikord oksendamisega, aga täna, pärast koogipuukimist, on Šp väga ergas, jookseb ja õues kuulab öist metsa.
Seega ei söö ma õhtul pärast kontserti üldse enam midagi ja magama minnes ei ole vaja isegi nohurohtu. Tuleb hakata õhtul varem sööma ja olla õhtul hilja pool tundi õues.
Hommikul saab teda, et Olivia Colman saanud parima naisnäitleja Oscari. Mäletame teda sarja Green Wing personalitöötaja Harriet Schulenburgina ja „Midsomeri mõrvadest” süüdimatu noorikuna, kes sulni naeratuse saatel tappis mitu inimest.
Tööl teen omale pooled silmaklapid: pärastlõunal peegeldub vastasmajalt valgus silmanurka, häirib nägemist, aga kardinat nii palju langetades on toas pime. Sektori varjamiseks peab varje olema silmale võimalikult lähedal, nii on mul ees vanad jalgrattaprillid ja nende sanga külge teibitud 9 × 4 cm must kartong.
Õhtul poodi, bussis nina täitsa kinni (on suur vahe, kas buss filtreerib värsket õhku või mitte), koerasööki.
Kontsert (orel + trompet), I pooles läheb olemine paremaks, hilisõhtul on õietolmu vähe.
Kodus avastan, et kaht keedukreemipirukat (mille vähese keedukreemiga hale vari oli Moskva sai), millega kavatsesin maiustada pärast kontserti, enam ei ole. Esimene mõte on, et äkki panin need külmikusse, aga esikusse jäetud poekott on kahtlaselt lömmis ja selles on väike tükk just sellist paberkotti, kuhu pakitakse Kõrgmetsa maksimarketis leibu-saiu, ning väga kortsus ja kergelt nätsutatud, aga täiesti tühi kott ise leidub kööginurgast. Me muidu oleme koertele sellest pirukast andnud veidi keedukreemi, mis mõlemale (eriti Šp-le) väga meeldib, aga nüüd on nad kahepeale manustanud kaks (teadmata, kui palju kumbki). Maiustamine on toimunud esikus, selle põrandal on kleepuvaid plekke, mida Šp veel jalutamast naasteski lakub. Imelik on, et Šp ei saa süüa väga palju korraga, mistõttu sööb ta pigem vähe, sest kes mäletab anda talle tund aega hiljem juurde, ja ta meelsasti kugistab, mistõttu tuleb ta söök määrida mööda nõuservi laiali, et ta ei saaks sealt ahmida tükke. Peale selle ei saa Šp süüa suuremaid toiduosakesi kui 1 cm. See kõik päästab valla üldiselt haleda kisa, kui Šp-l midagi valutab, mis mõnikord läheb üle silitamise, mõnikord oksendamisega, aga täna, pärast koogipuukimist, on Šp väga ergas, jookseb ja õues kuulab öist metsa.
Seega ei söö ma õhtul pärast kontserti üldse enam midagi ja magama minnes ei ole vaja isegi nohurohtu. Tuleb hakata õhtul varem sööma ja olla õhtul hilja pool tundi õues.
24.2.19
P, 4291. päev: kevadine pühapäev
Lõuna paiku jalutamas (kui et olin eile avastanud, et kuni nii kl 14-ni saan olla õues küll, õietolm ilmub alles hilisel pärastlõunal, nii tööpäeva lõpus). E soovitab, et ärgu ma päris metsa mingu; päris mets, see meie akna taga, on praegusel aastaajal veel trööstitu: lill ei õitse, leht ei kasva, laulab ainult tihane. Nii et kuulatan veidi ja tulen siis jõe äärde tagasi.
Esimene liblikas: koerliblikataoline (uurin 4 raamatut veerand tundi) valgetähn-pajuliblikas (Nymphalis xanthomelas), siis lapsuliblikas 5×. Saksa raamat ütleb, et koerliblikas, paabusilm ja lapsuliblikas on ainsad kolm, kes talvituvad valmikuna ja lendavad kevadel esimestena. Nii et vanarahval muid variante ei olnudki, et kas aasta tuleb kirju või kuldne.
Putkasuvilate juures laulab tundmatu lind, äkki on kuldnokk, vahin puud, kus ta on, hulk aega, ei näe.
Sillal vaatan hulk aega: on ämblike lennutund. Muidugi peaks ämblikuniidi nägemiseks 50 m kauguselt olema nägemisteravus mitte 100%, nagu mul on prillidega (silmaarst eile mõõtis), vaid 14 500%, aga juhtun seda nägema nii, et päike on täpselt kirikutorni taga ja niidid sätendavad päikses. Ühest, mis kandub pea kohale puu otsa, näen ka väikest ämblikku niidi tuulepealses otsas
Linnuse juures on põlenud maja, tahmahais. Mõtlen, kas lähen parki vaatama varesepesi või mitte, ei lähe.
Esimene liblikas: koerliblikataoline (uurin 4 raamatut veerand tundi) valgetähn-pajuliblikas (Nymphalis xanthomelas), siis lapsuliblikas 5×. Saksa raamat ütleb, et koerliblikas, paabusilm ja lapsuliblikas on ainsad kolm, kes talvituvad valmikuna ja lendavad kevadel esimestena. Nii et vanarahval muid variante ei olnudki, et kas aasta tuleb kirju või kuldne.
Putkasuvilate juures laulab tundmatu lind, äkki on kuldnokk, vahin puud, kus ta on, hulk aega, ei näe.
Sillal vaatan hulk aega: on ämblike lennutund. Muidugi peaks ämblikuniidi nägemiseks 50 m kauguselt olema nägemisteravus mitte 100%, nagu mul on prillidega (silmaarst eile mõõtis), vaid 14 500%, aga juhtun seda nägema nii, et päike on täpselt kirikutorni taga ja niidid sätendavad päikses. Ühest, mis kandub pea kohale puu otsa, näen ka väikest ämblikku niidi tuulepealses otsas
Linnuse juures on põlenud maja, tahmahais. Mõtlen, kas lähen parki vaatama varesepesi või mitte, ei lähe.
23.2.19
L, 4290. päev: linnas
Mul on hilinemisest tuntud silmaarsti juures aeg kl 10.00, ärkan maru vara, et jõuda, olen ukse taga kl 9.45 ja näen silti, et vastuvõtt avatakse kl 10.00. On nagu vana sõber. Selgub, et laupäeviti teeb ta põhiliselt arvutikursusi eakatele.
Seni, kuni silmad pärast silmarõhu mõõtmist veel vett jooksevad, kõrval teepoes, kust ostan mitu pakki väga häid teid veel enne seda, kui teenindaja – kes reeglina on teepoes eriti tüütud – jõuab mu juurde mind „abistama”. Pärast jalutan linnas, ilus ilm, hommikupoolikul õietolmu veel ei ole (ja südalinnas neid puid palju ka mitte). Põhiseaduse platsilt toomkiriku kellamäng. Kolan edasi, mööda Serva tänavat linnuseni, seal Mihkli kirik (kaotan 5 minutiks helisalvesti tuulekatte), näen seal silti, et just täna ja praegu käib orelipooltund toomkirikus, kõnnin sinna. Seal siis selle lõpp, märkan, et toomkiriku vana osa kesklöövi võlvid on kõrgseinte pool samamoodi kaldu kandadega nagu mu oletuse järgi oli Tartu toomkirikul. Kirjatarbed, lõuna, Papioru lift. Oru poole Klaasseina ja -põrandaga, ülal sisse astudes ja all 65 m sügavuses maju vaadates on korraks kõhe, aga ainult hetkeks, sõit on kiire ja pilt ei ole päris tühi, ees on psühholoogiliseks piirdeks käepide (vrd kadund isa mõttetarkused tellingupiiretest: võib olla peenike, sest keegi selle vastu ei toeta, aga ilma kardab).
Seni, kuni silmad pärast silmarõhu mõõtmist veel vett jooksevad, kõrval teepoes, kust ostan mitu pakki väga häid teid veel enne seda, kui teenindaja – kes reeglina on teepoes eriti tüütud – jõuab mu juurde mind „abistama”. Pärast jalutan linnas, ilus ilm, hommikupoolikul õietolmu veel ei ole (ja südalinnas neid puid palju ka mitte). Põhiseaduse platsilt toomkiriku kellamäng. Kolan edasi, mööda Serva tänavat linnuseni, seal Mihkli kirik (kaotan 5 minutiks helisalvesti tuulekatte), näen seal silti, et just täna ja praegu käib orelipooltund toomkirikus, kõnnin sinna. Seal siis selle lõpp, märkan, et toomkiriku vana osa kesklöövi võlvid on kõrgseinte pool samamoodi kaldu kandadega nagu mu oletuse järgi oli Tartu toomkirikul. Kirjatarbed, lõuna, Papioru lift. Oru poole Klaasseina ja -põrandaga, ülal sisse astudes ja all 65 m sügavuses maju vaadates on korraks kõhe, aga ainult hetkeks, sõit on kiire ja pilt ei ole päris tühi, ees on psühholoogiliseks piirdeks käepide (vrd kadund isa mõttetarkused tellingupiiretest: võib olla peenike, sest keegi selle vastu ei toeta, aga ilma kardab).
22.2.19
R, 4289. päev: reede
Töölt vara ära, üritan tulla jala, veetorni juures selgub, et olen hinnanud võimeid üle (õietolm, rsk! pingutada tuleb minimaalselt), jään bussi ootama.
Isa ja vanaema toa (1944–1975) topograafia. Kõigepealt kõigi nende fotode eksport, kus on selgesti näha tuba, siis nende põhjal mõtiskelu. Sisustuse järgi (mis mööblitükke mäletan või tean hilisemast ajast) selgub, et tuba oli enam-vähem täpselt 5 m pikk ja 3,7…4 m lai. Pikemas seinas oli kaks akent, aga suuremad kui mäletasin – sest sadamapoolne algas kohe seina juurest, aknavahe oli sama lai kui kumbki aken ja aknavahes oli kapp, millel vanaema uues korteris oli telefon ja kus mul praegu on fotoalbumid; see kapp on julgelt oma 1,20 m lai. Fotosid ei ole tänavapoolsetest nurkadest, sadamapoolses oli tõenäoliselt tool (sest ühel fotol seisab seal väike kuusk, aga mitte põrandal). Teises pidi olema akna all kirjutuslaud, millest üldvaadet ei ole. Trepikojapoolses otsaseinas oli riidekapp ja väike kapp, millel oli raadio (ka vanaema uues korteris).
Isa ja vanaema toa (1944–1975) topograafia. Kõigepealt kõigi nende fotode eksport, kus on selgesti näha tuba, siis nende põhjal mõtiskelu. Sisustuse järgi (mis mööblitükke mäletan või tean hilisemast ajast) selgub, et tuba oli enam-vähem täpselt 5 m pikk ja 3,7…4 m lai. Pikemas seinas oli kaks akent, aga suuremad kui mäletasin – sest sadamapoolne algas kohe seina juurest, aknavahe oli sama lai kui kumbki aken ja aknavahes oli kapp, millel vanaema uues korteris oli telefon ja kus mul praegu on fotoalbumid; see kapp on julgelt oma 1,20 m lai. Fotosid ei ole tänavapoolsetest nurkadest, sadamapoolses oli tõenäoliselt tool (sest ühel fotol seisab seal väike kuusk, aga mitte põrandal). Teises pidi olema akna all kirjutuslaud, millest üldvaadet ei ole. Trepikojapoolses otsaseinas oli riidekapp ja väike kapp, millel oli raadio (ka vanaema uues korteris).
21.2.19
N, 4288. päev: fotoka elule äratamine ja liblikas
Kõigepealt äratan elule töökaaslase uue fotoka, mille akut ta ei ole saanud laadida. Proovin laadida mitte kaasasolnud juhtmega, vaid enda akupangaga – laeb. Selgub, et kaasasolev USB-juhe on katki ja laeb ainult siis, kui fotokas on tagurpidi. Aga mul on selliseid juhtmeid kodus üle.
Lõunalt tulles näeme lendamas päevasuru.
Lõunalt tulles näeme lendamas päevasuru.
20.2.19
K, 4287. päev: sööklas
Lõuna Halloweenis e trahtris Kaks Ööpäeva Kõhuvalu e sööklas (ükspäe just meenutasime, et isegi ülikooli sööklas oli toit maitsvam; ma söön kogu portsu ära ja õhtul on ka vastavalt parasjagu paha). Mu selja taga üritatakse ümber jutustada kogu sarja „Allo Allo!”!
Kindlustusele arsti-, analüüsi- ja apteegipabereid. See on kõik minu enda raha, mida neilt tahan: 11½ aastat ainult maksin, ei tahtnud midagi. Üritan uuesti saata ka 30.5.18 arstiarvet, mille originaal oli vahepeal kadunud (aga avastasin selle alles pärast skanni saatmist, nii et taotlesin makse tühistamist; kindlustus algul maksiski, siis tühistas e võttis makse tagasi). Selgub, et makse tühistamine on nii erakordne, et süsteem seda ei tunne, ja hoiatab, et sel kuupäeval on sama asja eest juba makstud. Nii et edasiste segaduste vältimiseks panen selle arve lahtrisse „mitte saata” ja kirjutan peale, miks. Ühtlasi avastan ühe skannimata arve ja et detsembri kardioloogi arvetel on täpselt üles loetud tehtud uuringud, nii et need lähevad uuringute ja analüüside, mitte kardioloogi vastuvõtu alla. Viimasel on nimelt väga ebarealistlikult väike lagi ja patsient saaks tagasi nii mitte 85%, vaid alla poole.
Kindlustusele arsti-, analüüsi- ja apteegipabereid. See on kõik minu enda raha, mida neilt tahan: 11½ aastat ainult maksin, ei tahtnud midagi. Üritan uuesti saata ka 30.5.18 arstiarvet, mille originaal oli vahepeal kadunud (aga avastasin selle alles pärast skanni saatmist, nii et taotlesin makse tühistamist; kindlustus algul maksiski, siis tühistas e võttis makse tagasi). Selgub, et makse tühistamine on nii erakordne, et süsteem seda ei tunne, ja hoiatab, et sel kuupäeval on sama asja eest juba makstud. Nii et edasiste segaduste vältimiseks panen selle arve lahtrisse „mitte saata” ja kirjutan peale, miks. Ühtlasi avastan ühe skannimata arve ja et detsembri kardioloogi arvetel on täpselt üles loetud tehtud uuringud, nii et need lähevad uuringute ja analüüside, mitte kardioloogi vastuvõtu alla. Viimasel on nimelt väga ebarealistlikult väike lagi ja patsient saaks tagasi nii mitte 85%, vaid alla poole.
19.2.19
T, 4286. päev: tagasi tööl
Päeval söömas.
Hanseaat Karl Lagerfeld ära surnud. Nagu XII 2017 Die Zeiti intervjuust teada sain, elas ta keskkooli ajal Hamburgis üle tänava sealt, kus oli 2016 mul keelekursus (ja Saaremaa rüütelkond, nota bene).
Hommikulugemine on praegu Patrik v. z. Mühleni „Baltische Geschichte in Geschichten”, põhjalik sissevaade baltisaksa ellu. Üks lõbus lugu teise otsa.
Leian siit telefonist Bruckneri 7. sümfoonia. Puudub mälestus, mil olen selle plaadi ostnud. Telefon vähemalt mängib ilma CD-pleieri löökpillirühmata.
Hanseaat Karl Lagerfeld ära surnud. Nagu XII 2017 Die Zeiti intervjuust teada sain, elas ta keskkooli ajal Hamburgis üle tänava sealt, kus oli 2016 mul keelekursus (ja Saaremaa rüütelkond, nota bene).
Hommikulugemine on praegu Patrik v. z. Mühleni „Baltische Geschichte in Geschichten”, põhjalik sissevaade baltisaksa ellu. Üks lõbus lugu teise otsa.
Leian siit telefonist Bruckneri 7. sümfoonia. Puudub mälestus, mil olen selle plaadi ostnud. Telefon vähemalt mängib ilma CD-pleieri löökpillirühmata.
18.2.19
E, 4285. päev: haige
Haige, õhtul poes. Saan hambaarstilt kuu alguses saadetud kirja, kus majanumber puudub.
Neljapäeval oli õhus sarapuu õietolmu 11 tera/m3, eile oli 416, täna on 473 (mis on ka selle aasta rekord, edasi hakkab langema).
Neljapäeval oli õhus sarapuu õietolmu 11 tera/m3, eile oli 416, täna on 473 (mis on ka selle aasta rekord, edasi hakkab langema).
17.2.19
P, 4284. päev: pühapäev
Harakas vilistab ja kraaksub.
Kõnnin õues ½ h, minnes on tore, õhk lõhnab, tulles nina kinni. Pärast saab teada, et lõhnas jah, see oli sarapuu õietolm, 416 tera/m3 (eelmise aasta rekord oli 311). ¼ h jooksul manustan seega u 500 tolmutera.
Bruno Ganz ära surnud. Ta koduküla nimi – Au (Wädenswil) – tundub tuttav – selgub, et seal oli meil ühel sumedal suveõhtul lõpupidu.
Kõnnin õues ½ h, minnes on tore, õhk lõhnab, tulles nina kinni. Pärast saab teada, et lõhnas jah, see oli sarapuu õietolm, 416 tera/m3 (eelmise aasta rekord oli 311). ¼ h jooksul manustan seega u 500 tolmutera.
Bruno Ganz ära surnud. Ta koduküla nimi – Au (Wädenswil) – tundub tuttav – selgub, et seal oli meil ühel sumedal suveõhtul lõpupidu.
16.2.19
L, 4283. päev: laupäev
Kena kevadilm.
Suures paberipoes otsimas suurendusklaasi. Leidub poe kirjatarvete osa 2. läbikammimisel, valgustan selle tulega omale kogemata silma, suurendus on ainult 2×, ei osta. E-le magneteid, endale kaardijoonestussulgi, uus tunniskaardihaak, tarbetute raamatute märkimiseks kleepse.
Maksimarketi tööstuskaupade osakond. Seal on samasugune luup kahes kohas, kiri lubab suurendust 4×, tglt on kuni 2×. Mul on joonestamisel täppiskraapimiseks vaja vähemalt 4× (Swisschampil on just paras 8×, aga ka kraapimistera on samas; on min. 20× taskumikroskoop, aga sellel on pilt tagurpidi ja nuga alla ei mahu; nii et hädaga kasutan Swisschampi luupi ja väikest vaibanuga). Maksimarketis skalpelli ei ole. Uus köögilamp (LED).
Selgub, et LED-toru saab paigaldada ainult sellise päevavalguslambi asemele, millel on tavaline starter (päris starteri asemele pannakse komplekti ebastarter). Köögilambil on starter ebatavaliselt korpuse sees. Proovin indikaatoriga, kas vool lambis on (on), vanas torus midagi kõriseb, nii et see on tõesti katki, ja vaatan läbi kõik vanad torud. Need on kõik katki. Seega ei jää muud üle kui panna uus toru elutuppa (kus on tavaline starter) ja selle töötav toru kööki. Nali muidugi, et toas on torud soevalged, köögis oli külmvalge, nüüd on köögis kollasem kui varem.
Esimene ööliblikas.
Suures paberipoes otsimas suurendusklaasi. Leidub poe kirjatarvete osa 2. läbikammimisel, valgustan selle tulega omale kogemata silma, suurendus on ainult 2×, ei osta. E-le magneteid, endale kaardijoonestussulgi, uus tunniskaardihaak, tarbetute raamatute märkimiseks kleepse.
Maksimarketi tööstuskaupade osakond. Seal on samasugune luup kahes kohas, kiri lubab suurendust 4×, tglt on kuni 2×. Mul on joonestamisel täppiskraapimiseks vaja vähemalt 4× (Swisschampil on just paras 8×, aga ka kraapimistera on samas; on min. 20× taskumikroskoop, aga sellel on pilt tagurpidi ja nuga alla ei mahu; nii et hädaga kasutan Swisschampi luupi ja väikest vaibanuga). Maksimarketis skalpelli ei ole. Uus köögilamp (LED).
Selgub, et LED-toru saab paigaldada ainult sellise päevavalguslambi asemele, millel on tavaline starter (päris starteri asemele pannakse komplekti ebastarter). Köögilambil on starter ebatavaliselt korpuse sees. Proovin indikaatoriga, kas vool lambis on (on), vanas torus midagi kõriseb, nii et see on tõesti katki, ja vaatan läbi kõik vanad torud. Need on kõik katki. Seega ei jää muud üle kui panna uus toru elutuppa (kus on tavaline starter) ja selle töötav toru kööki. Nali muidugi, et toas on torud soevalged, köögis oli külmvalge, nüüd on köögis kollasem kui varem.
Esimene ööliblikas.
15.2.19
R, 4282. päev: haige
Hommikul arsti juures ja siis apteegi kaudu koju. Õhtul kontsert, kuhu ei lähe.
14.2.19
13.2.19
K, 4280. päev: kolmapäev
Päike täitsa soojendab. Helistan novembris käidud mööblipoodi ja lepin kokku, millal nad kapid toovad. Veel panen kinni kaks arstiaega (nt silmakontroll).
Õhtul on köögi akna taga öökull, eile öösel haukus metsas rebane. Õhtul enesetunne paraneb, nina on vähem umbes kui eile, magama saab minna ilma päris nohurohuta.
Õhtul on köögi akna taga öökull, eile öösel haukus metsas rebane. Õhtul enesetunne paraneb, nina on vähem umbes kui eile, magama saab minna ilma päris nohurohuta.
12.2.19
T, 4279. päev: ligi 50 a vanad fotod
Meemi „Käis Kuul, tegi 5 fotot. Käis kempsus, tegi 105” kontrollides leian, et Neil Armstrong tegi Kuu pinnal, kuumoodulist väljas, vähemalt 120 fotot. Mul olevas Apollo 11 kaubanduslikus fotokogus (koos paari mu kokkukleebitud panoraamiga 2178 faili) on väljaspool kuumoodulit Kuu pinnal tehtud fotod kõik samas kaustas (129, koos testtabeli ja paari kuumooduli akendest võetud fotoga alguses), nende päritoluks on märgitud „Magazine S” ja nende kaadrinumbrid lähevad järjest, mis lubab arvata, et need on kõik tehtud sama kaameraga ja järjest. Astronaute on 24 kaadril ja kaudselt on kõik need tuvastatavad Buzz Aldrinina (nt sari, kuidas ta tassib mingit seadet, mõnel fotol on ta kõhuga fotoka poole ja rinnal paistab nimesilt „E. Aldrin” – Armstrongi nimesildil on nimi lühem – CMD ja LMP visuaalseks eristamiseks fotodel pandi hilisematel lendudel CMD skafandri kätele ja jalgadele punased triibud). Kuigi nende fotode seas on kuulus foto „Moonman” (millel on Buzz, mitte Neil, nagu väidab üks eestikeelne teatmeteos) ja kuulsad saapajälje fotod, mida vajutanud jalg oli samuti Buzzi oma, puudub foto, kuidas Neil Armstrong on kuumooduli varjus täispikkuses. Nii et oletan, et kogu magasini võttis Neil (v.a jalajälje fotod). (Seda mainib ka ülal lingitud leht, et kõik Apollo 11 Kuu pinnal õues võetud fotod (peale jalajälje) tegi Armstrong, 70 mm normaalobjektiiviga.)
Selgus ka, et kolmas kuulus foto, kus on näha üks maailma kuulsaimaid käekelli (praegune asukoht teadmata) on tehtud enne Kuu-orbiidile jõudmist ehk vähemalt päev enne maandumist.
(„Moonmani” foto ülaserva on tegelikult lisatud must ala; filmil ulatus elutagamissüsteemi seljakott kaadri ülaserva ja seal olnud sideantenn jäi fotolt välja. Must ala nihutab Buzzi kaadri keskele.)
* * *
Muidu on käes varakevad ning õitseb lepp ja sarapuu ning mul on nina umbes.
Selgus ka, et kolmas kuulus foto, kus on näha üks maailma kuulsaimaid käekelli (praegune asukoht teadmata) on tehtud enne Kuu-orbiidile jõudmist ehk vähemalt päev enne maandumist.
(„Moonmani” foto ülaserva on tegelikult lisatud must ala; filmil ulatus elutagamissüsteemi seljakott kaadri ülaserva ja seal olnud sideantenn jäi fotolt välja. Must ala nihutab Buzzi kaadri keskele.)
* * *
Muidu on käes varakevad ning õitseb lepp ja sarapuu ning mul on nina umbes.
11.2.19
E, 4278. päev: esmaspäev
English Breakfast Tea.
Metsvint.
* * *
P. v. z. Mühleni „Baltische Geschischte in Geschichten” jõuab valgustusajastuni Saaremaal ja väidab mitut ulmelist asja:
Metsvint.
* * *
P. v. z. Mühleni „Baltische Geschischte in Geschichten” jõuab valgustusajastuni Saaremaal ja väidab mitut ulmelist asja:
- nagu olnuks Luce Campenhauseni väimees (Luce I äi oli leitnant v. Vietinghoff, kes suri enne Luce tulekut Saaremaale, ja II äi oli kapten v. Aderkas, kes elas 1813. aastani, kusjuures ka II ämm suri enne Luce II abielu, nii et II abielu ajal oli tal ämm I ja äi II abielust, kusjuures viimased olid õde-venda).
- Teiseks omistab ta Saaremaa esimeste klubide asutamise au Campenhauseni asemel Campenhausenile ja Lucele ühiselt, kusjuures nimetab esimesteks klube Einigkeit (1810), Die adlige Muße (1812) ja Ressource (1815), mis on veidi piinlik, sest Campenhausen suri 1800 ning ta oli asutanud oma majas 1785 meeste- ja 1786 tantsuklubi ning peale selle 1785 lugemisringi, 1787 raesaalis kooliteatri ja 1791 laenuraamatukogu ning mulle teadmata ajal hakkas korraldama regulaarseid kontserte. Muudest Campenhauseni vägitegudest mainib raamat ainult tänavavalgustuse sisseseadmist Kuressaarde, mainimata nt linna üldist heakorrastamist (kivihooned, -katused, -aiad, sillutis), maakonna halduse üldist korrastamist, tänavanimede panemist, kunstmaanteede rajamist ja soode kuivendamist. „Teatud määral tuletab Campenhauseni tegevus Peeter I tegevust Venemaal meelde,” märgib koguteos „Saaremaa” (1934) lk 237 (kui ma ei eksi, siis vist ajaloolane E. Blumfeldt – Blumenfeldt oli kirjutanud Kuressaare ajaloo osa, aga see oli üldosas).
10.2.19
P, 4277. päev: teatris
Eilsest metsa poole vahtimisest ei tulnud midagi, sest täna hommikul ja päeval kallab vihma (ning jõgi tõuseb päevaga üle meetri ja ainult 4 cm jääb suurvee eelhoiatusest puudu).
Päeval linnas; mul on mõningane kõhurõhk asjatu apelsini pärast, aga nii häda ka ei ole, et minna tagasi koju. Oleme teatris kohal 50’ enne etendust.
Garderoob on algul iseteenindusega; pärast, kui tulen võtma jopetaskusse ununenud prille, on teenindaja kohal, tal on ühes käes laps ja teises mähe, roheline, kasutatud.
Oleme kohal ja puhvetis nii vara, et kuuleme ära ka veerandtunnise tutvustuse. Väga tore, muidu ei oleks palju aru saanudki.
Kuigi tüki kohta on ausalt öeldud „Dostojevski ainetel” ja kuigi isegi kavas ei öelda, kui kaua tükk kestab, olen suht optimistlik, sest teatri FB-leht ükspäev ütles, et tükk kestab kaks tundi (ja küllap veel vähem, kui nähakse, et publikul on igav).
Esimene kord vaatan kella, kui stoori hakkab juba nagu lõpuni jõudma. Möödunud on 36 minutit. Kohe vaatan uuesti, et äkki nägin tunniosutit valesti ja möödas on juba 1 h 36 minutit. Ei ole, 36 min on tõesti. Siis leian, et lihtsaim tee saaliukseni läheb lava kahest servast läbi (paigutus on moodne, lava on saali keskel, publik istub neljas küljes) või siis publiku tagant läbi, kus ilmselt on näitlejate ruum, või trüginal piki rida, mööda u 15 inimesest ja nende 30 põlvest, ning viimasel kahel juhul ikkagi lava ühest servast läbi. Nii et kannatan (kerge kõhuvalu), üritan magada ja vahepeal vahin lava servas põrandat, mis on ka huvitavam.
Nalja on nagu muda, vähemalt lavastaja arvates, kes on teinud tükist farsi, naeru ka, peamiselt laval ja üks inime naerab ka meie lähedal publikus. (Algul arvasin, et tal on niisama paha, aga E oli lähemal ja märkas, et onkel naeris iga kord, kui nägi kellegi paljast säärt või aluspüksi.) Näitlejad naersid mõlemat naeru, nii seda, mida tahtis lavastaja, kui ka seda, mida ei kirjutanud, nii et mu suurim elamus tükist oligi see, et laval olnud 9 näitlejast 7 üritas korraga naeru maha suruda. Raske, väga raske, eriti kui publik istub neljas küljes ja ära pöörata ei ole kuhugi.
Meiepoolses nurgas istub ka trummar, kellel on tekstiraamat ees ja partii märgitud sinna, nii et seda jälgides jään vähemalt mina tal alati ehmatamata, kuigi lõpus saame vasaku kõrva kuulmiskahjustuse kõik.
Kavalus mitte istuda esimesse ritta tasub ära, sest kaks näitlejat heidavad end seal istujaile sülle ja kaks vaatajat kistakse tantsima (vrd „mis see Toots sind rebis” jne). Kuigi osa lavastuse tegevust toimub ka tagaridades.
Väike pööre paremuse poole toimub kohas 1:03, kui lavale saabub vana tädi, kelle surma ja suurt pärandust kõik tegelased ootavad. Teda kehastab mees, kolmepäevase habeme, 3 cm kontsade, karusnahast kübara, võrkpluusi ja siivsa seelikuga. Pärast võtab ta seeliku ja pluusi ära ja on aluspükstes. Kummardama tuleb siiski uuesti seelikus. IMDb ütleb, et ta on mänginud 39 „Tatordis”.
Ühel näitlejal on kaasas algkooliealised lapsed, kes mängivad tema tegelase lapsi. Hästi mängivad. Nende isa on mänginud 12 „Tatordis” ja mingi mulle tundmatu sarja 73 jaos.
Üks näitleja, keda olen kuskil varem näinud, aga ei mäleta, kus, vahepeal võimleb. Ta on mänginud ainult kahes „Tatordis”, aga see-eest oli sarja „Für alle Fälle Stephanie” ühes jaos fotograaf Jack.
Siinmaine näitleja, keda nägime eelmine kord suures teatris õela härjapõlvlase Rumpelstilzchenina ja üle-eelmine siinsamas feldmarssal Keitelina, kõhistab naerda täpselt samamoodi nagu Rumpelstilzchen. Vbl oskab ta teha ainult ühesugust õelat naeru, nagu Eesti näitleja Märt A. oskavat teha ainult ühesugust vanameest (vana Telepoiss).
Kaks näitlejat laulab. Üks ei pea viisi ja kummagi vene keel ei ole veenev (mis muidugi meenutab saksa kirjaniku Wladimir Kamineri lugu teatrifestivalist Tomskis: paar päeva enne Saksamaa teatri ärasõitu teatanud festival, et tükk peaks olema ikka vene, mitte saksa keeles; näitlejad ütlesid, et pole probleemi, nad on professionaalid ja suudavad paari päevaga teksti kuulmise järgi pähe õppida, lugegu keegi vene teksti ainult sisse; leitudki siis inimene, kes luges vene teksti sisse, näitlejad kuulasid teksti mitmepäevase bussisõidu jooksul. Etendust saatnud koletu edu ja kõigi üllatuseks käsitas publik tõsist tükki pöörase komöödiana. Pärast muidugi selgus, et sisselugejal oli kõnedefekt, mis jättis mulje, et sama on ka kõigil tegelastel, ning see juhtus olema just see, mida antisemiitlikul Venemaal peetakse stereotüüpseks juudi kõnemaneeriks. Väga piinlik.)
Vahepeal tuleb pöördlava alt kuuma elektrimootori haisu.
Ma ei ole varem teatris näinud, et esireas kolm inimest loeks etenduse ajal kava, mitte ei vaataks lavale. Üks vaatab kella sagedamini kui mina.
Pärast tulevad näitlejad kummardama hõreda aplausi kiuste mitu korda. Keegi kutsutakse režiipuldist lavale, lõõbin, et see on Dostojevski. Aga tegelikult hea, et ma esimesele garderoobis nähtud inimesele jopet ei pakkunud, sest arvatud teenindaja osutus lavastajaks (muiste tudengiajal pidasin ühe kaitsmise eel toole tassinud professorit ja dekaani majahoidjaks, edasi olen olnud ettevaatlikum). Pärast olla riideid andnud kätte üks näitlejaist.
Kokkuvõttes oli tükk üsna hirmus (kuigi lohutasin E-d jälle, et ta ei näinud „seda kisaga Ibsenit” – kisa oli täna vähem ja harvem) ja keegi meist ei kippunud kiitma, kuigi seltskond oli peaaegu sama kui sel va kisaga Ibsenil, mis mõnele meeldis.
* * *
Õhtul on metsas öökull.
Päeval linnas; mul on mõningane kõhurõhk asjatu apelsini pärast, aga nii häda ka ei ole, et minna tagasi koju. Oleme teatris kohal 50’ enne etendust.
Garderoob on algul iseteenindusega; pärast, kui tulen võtma jopetaskusse ununenud prille, on teenindaja kohal, tal on ühes käes laps ja teises mähe, roheline, kasutatud.
Oleme kohal ja puhvetis nii vara, et kuuleme ära ka veerandtunnise tutvustuse. Väga tore, muidu ei oleks palju aru saanudki.
Kuigi tüki kohta on ausalt öeldud „Dostojevski ainetel” ja kuigi isegi kavas ei öelda, kui kaua tükk kestab, olen suht optimistlik, sest teatri FB-leht ükspäev ütles, et tükk kestab kaks tundi (ja küllap veel vähem, kui nähakse, et publikul on igav).
Esimene kord vaatan kella, kui stoori hakkab juba nagu lõpuni jõudma. Möödunud on 36 minutit. Kohe vaatan uuesti, et äkki nägin tunniosutit valesti ja möödas on juba 1 h 36 minutit. Ei ole, 36 min on tõesti. Siis leian, et lihtsaim tee saaliukseni läheb lava kahest servast läbi (paigutus on moodne, lava on saali keskel, publik istub neljas küljes) või siis publiku tagant läbi, kus ilmselt on näitlejate ruum, või trüginal piki rida, mööda u 15 inimesest ja nende 30 põlvest, ning viimasel kahel juhul ikkagi lava ühest servast läbi. Nii et kannatan (kerge kõhuvalu), üritan magada ja vahepeal vahin lava servas põrandat, mis on ka huvitavam.
Nalja on nagu muda, vähemalt lavastaja arvates, kes on teinud tükist farsi, naeru ka, peamiselt laval ja üks inime naerab ka meie lähedal publikus. (Algul arvasin, et tal on niisama paha, aga E oli lähemal ja märkas, et onkel naeris iga kord, kui nägi kellegi paljast säärt või aluspüksi.) Näitlejad naersid mõlemat naeru, nii seda, mida tahtis lavastaja, kui ka seda, mida ei kirjutanud, nii et mu suurim elamus tükist oligi see, et laval olnud 9 näitlejast 7 üritas korraga naeru maha suruda. Raske, väga raske, eriti kui publik istub neljas küljes ja ära pöörata ei ole kuhugi.
Meiepoolses nurgas istub ka trummar, kellel on tekstiraamat ees ja partii märgitud sinna, nii et seda jälgides jään vähemalt mina tal alati ehmatamata, kuigi lõpus saame vasaku kõrva kuulmiskahjustuse kõik.
Kavalus mitte istuda esimesse ritta tasub ära, sest kaks näitlejat heidavad end seal istujaile sülle ja kaks vaatajat kistakse tantsima (vrd „mis see Toots sind rebis” jne). Kuigi osa lavastuse tegevust toimub ka tagaridades.
Väike pööre paremuse poole toimub kohas 1:03, kui lavale saabub vana tädi, kelle surma ja suurt pärandust kõik tegelased ootavad. Teda kehastab mees, kolmepäevase habeme, 3 cm kontsade, karusnahast kübara, võrkpluusi ja siivsa seelikuga. Pärast võtab ta seeliku ja pluusi ära ja on aluspükstes. Kummardama tuleb siiski uuesti seelikus. IMDb ütleb, et ta on mänginud 39 „Tatordis”.
Ühel näitlejal on kaasas algkooliealised lapsed, kes mängivad tema tegelase lapsi. Hästi mängivad. Nende isa on mänginud 12 „Tatordis” ja mingi mulle tundmatu sarja 73 jaos.
Üks näitleja, keda olen kuskil varem näinud, aga ei mäleta, kus, vahepeal võimleb. Ta on mänginud ainult kahes „Tatordis”, aga see-eest oli sarja „Für alle Fälle Stephanie” ühes jaos fotograaf Jack.
Siinmaine näitleja, keda nägime eelmine kord suures teatris õela härjapõlvlase Rumpelstilzchenina ja üle-eelmine siinsamas feldmarssal Keitelina, kõhistab naerda täpselt samamoodi nagu Rumpelstilzchen. Vbl oskab ta teha ainult ühesugust õelat naeru, nagu Eesti näitleja Märt A. oskavat teha ainult ühesugust vanameest (vana Telepoiss).
Kaks näitlejat laulab. Üks ei pea viisi ja kummagi vene keel ei ole veenev (mis muidugi meenutab saksa kirjaniku Wladimir Kamineri lugu teatrifestivalist Tomskis: paar päeva enne Saksamaa teatri ärasõitu teatanud festival, et tükk peaks olema ikka vene, mitte saksa keeles; näitlejad ütlesid, et pole probleemi, nad on professionaalid ja suudavad paari päevaga teksti kuulmise järgi pähe õppida, lugegu keegi vene teksti ainult sisse; leitudki siis inimene, kes luges vene teksti sisse, näitlejad kuulasid teksti mitmepäevase bussisõidu jooksul. Etendust saatnud koletu edu ja kõigi üllatuseks käsitas publik tõsist tükki pöörase komöödiana. Pärast muidugi selgus, et sisselugejal oli kõnedefekt, mis jättis mulje, et sama on ka kõigil tegelastel, ning see juhtus olema just see, mida antisemiitlikul Venemaal peetakse stereotüüpseks juudi kõnemaneeriks. Väga piinlik.)
Vahepeal tuleb pöördlava alt kuuma elektrimootori haisu.
Ma ei ole varem teatris näinud, et esireas kolm inimest loeks etenduse ajal kava, mitte ei vaataks lavale. Üks vaatab kella sagedamini kui mina.
Pärast tulevad näitlejad kummardama hõreda aplausi kiuste mitu korda. Keegi kutsutakse režiipuldist lavale, lõõbin, et see on Dostojevski. Aga tegelikult hea, et ma esimesele garderoobis nähtud inimesele jopet ei pakkunud, sest arvatud teenindaja osutus lavastajaks (muiste tudengiajal pidasin ühe kaitsmise eel toole tassinud professorit ja dekaani majahoidjaks, edasi olen olnud ettevaatlikum). Pärast olla riideid andnud kätte üks näitlejaist.
Kokkuvõttes oli tükk üsna hirmus (kuigi lohutasin E-d jälle, et ta ei näinud „seda kisaga Ibsenit” – kisa oli täna vähem ja harvem) ja keegi meist ei kippunud kiitma, kuigi seltskond oli peaaegu sama kui sel va kisaga Ibsenil, mis mõnele meeldis.
* * *
Õhtul on metsas öökull.
8.2.19
L, 4276. päev: mööblipoes
Hakk vaatab korstnasse ja teine on „kuuse” otsas. Pöialpoisi hääl.
Väga tõhus poeskäik: alla 2 tunni, meilt keldrist ja kolikambrist vanu asju peale, viuh! linna lähedale maale, sealt viuh! mööblipoodi, seal otse lattu, kaasas on väljaprint asjade asukohtega riiuleil, kolmed asjad saame ise, neljandat pidanuks tellima, viies tuuakse kuskilt sügavamalt laost, kokku sees 37 minutit koos pealelaadimisega. Viuh! tagasi.
Peale mööbli saame veel vajaliku sisustuseseme, elusuuruses riides orangutanilapse, kes saab nimeks muidugi Ook the Librarian.
Mööblipoe ladu mitme korruse kõrguse riiulitega tekitab muidugi kõhedust, vrd ka Gabelstaplerfahrer Klaus.
Väga tõhus poeskäik: alla 2 tunni, meilt keldrist ja kolikambrist vanu asju peale, viuh! linna lähedale maale, sealt viuh! mööblipoodi, seal otse lattu, kaasas on väljaprint asjade asukohtega riiuleil, kolmed asjad saame ise, neljandat pidanuks tellima, viies tuuakse kuskilt sügavamalt laost, kokku sees 37 minutit koos pealelaadimisega. Viuh! tagasi.
Peale mööbli saame veel vajaliku sisustuseseme, elusuuruses riides orangutanilapse, kes saab nimeks muidugi Ook the Librarian.
Mööblipoe ladu mitme korruse kõrguse riiulitega tekitab muidugi kõhedust, vrd ka Gabelstaplerfahrer Klaus.
Pärast toidupoes. Üldiselt on ilm kena kevadine ja päikseline, tee ääres kutsub mets matkama.
R, 4275. päev: reede
Hommikul postkontor ja sealt pakk Wodehouse’i. Metsas metsvindi laul, puust läheb lendu kull, käblik, pasknääride kisa. Metsvinti kuulen juhuslikult just siis, kui salvestan hommikuhääli, vaatan salvesti ekraanile ja jätan meelde, mis kohas. Üle kuulates selgub, et teiselt poolt laulis teine vastu. Salvesti aku on täis umbes septembrist saadik (see üldiselt tühjeneb siis, kui taskus juhuslikult sisse läheb).
Ka täna „Lohengrin”.
Õues vihm ja liivapori, toas liiv. Koertele jubedalt meeldib, Št kisub õues liivaporri, Šp lakub liiva esikupõrandalt.
Ka täna „Lohengrin”.
Õues vihm ja liivapori, toas liiv. Koertele jubedalt meeldib, Št kisub õues liivaporri, Šp lakub liiva esikupõrandalt.
7.2.19
N, 4274. päev: neljapäev
Täna on lume asemel vihm.
Täna olen veel kavalam ja kuulan hommikuse rabamise juurde ooperit. „Lohengrin”, mille ajel ehitas üks kunn omale moodsa lossi ja milles „Elsa von Brabant, von Brabant” ooperikoori laulduna kõlab nagu „kontraband, kontraband”.
Uued kõrvaklapid on monitorikvaliteediga, eks ole, ja pr Torrini Davíðsdóttiri plaat kõlab üsna teisiti kui enne.
HS portreelugu: odaviskaja ja loodusfotograaf Hannu Siitonen.
Täna olen veel kavalam ja kuulan hommikuse rabamise juurde ooperit. „Lohengrin”, mille ajel ehitas üks kunn omale moodsa lossi ja milles „Elsa von Brabant, von Brabant” ooperikoori laulduna kõlab nagu „kontraband, kontraband”.
Uued kõrvaklapid on monitorikvaliteediga, eks ole, ja pr Torrini Davíðsdóttiri plaat kõlab üsna teisiti kui enne.
HS portreelugu: odaviskaja ja loodusfotograaf Hannu Siitonen.
6.2.19
K, 4273. päev: That piece of halibut
Teen täna tagurpidi ja teen raskema tööasja juba hommikul, et siis ei ole õhtul nii väsind. Muidugi olen sama väsinud nüüd juba lõunal, aga läheb paremaks.
Hommikul on veel külm ja lumi maas.
5.2.19
4.2.19
E, 4271. päev: nohu
Ei jäänud eile õhtul magama: nina umbes, või õigemini mitte nina, vaid rohkem nagu kurk. Terve päev valgus ninast vedelikku, sissepoole, mida pidin siis loomulikult neelama, nii et kõht punnis. Pea nagu ka kergelt valutas ja enesetunne oli suht sitt. Aga haigeks jääda ei taha!
Võtan õhtul tööl 500 mg aspiriini, mis leevendab tunniks peavalu, aga palju paremaks ei tee. Külm on, aga palavikku ei ole.
Jäin bussist napilt maha ja sõitsin jaama kaudu, et ei taha ligi poolt tundi külmetada ja otsemaks tulemiseks peaks seiklema väiksemate bussidega, mis võivad anda ainult närvikõdi (kas jõuab), aga mitte tingimata kiiremat kohalejõudmist.
Päeval hambaarst. Teeb uue panoraami, lubab saata selle ja kroonide hinnangu postiga, ma saatku see kindlustusele, kui kindlustus on nõus, helistagu ma ja pangu kinni tunnine aeg, ta võtab siis uue jäljendi. Küsib ka muu tervise kohta, kas olen möödunud aasta väikestest palavikest lahti saanud (olen).
Kodus aga ütleb E, et võtku ma Strepsils (mida ta eelmine nädal apteegist ostis). Võtan ja see teeb imet! Paks lima kurgust kadunud, nina käib jälle normaalselt läbi.
* * *
Matti Nykänen öösel ära surnud. HS kirjutab südamlikus pikas järelehüüdes (Soome suurim prominent – küllap see oli ammu igaks juhuks valmis, nagu ajakirjanduslikud järelehüüded ikka), et alles reedel esines ühes Laajasalo kõrtsis. Artikli juures on 1980. aastate fotosid: tulevad meelde selleaegsed soengud, mütsid, teised suusahüppajad Nikkola, Puikkonen ja Ylipulli.
Võtan õhtul tööl 500 mg aspiriini, mis leevendab tunniks peavalu, aga palju paremaks ei tee. Külm on, aga palavikku ei ole.
Jäin bussist napilt maha ja sõitsin jaama kaudu, et ei taha ligi poolt tundi külmetada ja otsemaks tulemiseks peaks seiklema väiksemate bussidega, mis võivad anda ainult närvikõdi (kas jõuab), aga mitte tingimata kiiremat kohalejõudmist.
Päeval hambaarst. Teeb uue panoraami, lubab saata selle ja kroonide hinnangu postiga, ma saatku see kindlustusele, kui kindlustus on nõus, helistagu ma ja pangu kinni tunnine aeg, ta võtab siis uue jäljendi. Küsib ka muu tervise kohta, kas olen möödunud aasta väikestest palavikest lahti saanud (olen).
Kodus aga ütleb E, et võtku ma Strepsils (mida ta eelmine nädal apteegist ostis). Võtan ja see teeb imet! Paks lima kurgust kadunud, nina käib jälle normaalselt läbi.
* * *
Matti Nykänen öösel ära surnud. HS kirjutab südamlikus pikas järelehüüdes (Soome suurim prominent – küllap see oli ammu igaks juhuks valmis, nagu ajakirjanduslikud järelehüüded ikka), et alles reedel esines ühes Laajasalo kõrtsis. Artikli juures on 1980. aastate fotosid: tulevad meelde selleaegsed soengud, mütsid, teised suusahüppajad Nikkola, Puikkonen ja Ylipulli.
3.2.19
P, 4270. päev: joonistan ja parandan
Joonistan: vaja on tõmmata 74 joont (pikkusega 0,9 mm, vahega 0,4 mm), siis kraapida otstest vahed vaheliti ära, nii et tekiks siksakjoon (või õigemini siksakjoone taoline joon, sest normaalselt vaatekauguselt täpselt ei näe). Probleem: luup ja nuga om sama taskunoa küljes (mille lahendan teise luubi puudumisel nii, et kraabin taskunoa asemel väikese vaibanoaga).
Köögis on valamu haisulukk katki: igivana malm on läbi roostetanud ja lausa pehme. Teibin selle siis algul kinni teflonteibiga (et ei jookseks läbi) ja siis klaaskiudteibiga (et püsiks kohal) ning üritan meeles pidada, et ummistust ei tohi enam avada kummipumbaga tõmmates (mis muide on tõhusam kui surumine, nota bene).
Köögis on valamu haisulukk katki: igivana malm on läbi roostetanud ja lausa pehme. Teibin selle siis algul kinni teflonteibiga (et ei jookseks läbi) ja siis klaaskiudteibiga (et püsiks kohal) ning üritan meeles pidada, et ummistust ei tohi enam avada kummipumbaga tõmmates (mis muide on tõhusam kui surumine, nota bene).
2.2.19
L, 4269. päev: laupäev
Linnas näitus propagandast Natsi-Saksamaal, mis esiteks on täiega kohale toodud ühelt ingliskeelselt maalt ja plakatid on tõlgitud nii, et on tehtud inglise tekstiga väike sama plakat, ja teiseks on kõik see värk tuttav ühest teisest režiimist meie nooruspõlves, mis jääb näituse tegijail nagu tähele panemata. Muusikataust on laul „Rahvas vintpüssidele”.
Lõuna ja kommid, siis teised kommid. Bussipeatuses on tänava keskel rentslis vares ja peatuses ootaval lapsel käpik-uss.
Tehasepoest taldrikud, pakib punaste sametpükstega Chr., iga (iga!) paberilehe jaoks niisutab sõrme suus, jälgib hoolikalt sisenejaid. Üks laps äkki hüüatab selges eesti keeles: „Emme, näe, jänku!”
Kodus koerad ja siis bussiga poodi. Bussiraisa sõiduplaan on selline, et osa päevast läheb meilt kl x.56, aga mingil ajal x.04, ning siis pärast 10-minutist ootamist selgub, et ka nüüd läks x.56, täpsemini kui tavaliselt, sest väljusime majast kl x.59 ja bussi ei näinud.
Lõuna ja kommid, siis teised kommid. Bussipeatuses on tänava keskel rentslis vares ja peatuses ootaval lapsel käpik-uss.
Tehasepoest taldrikud, pakib punaste sametpükstega Chr., iga (iga!) paberilehe jaoks niisutab sõrme suus, jälgib hoolikalt sisenejaid. Üks laps äkki hüüatab selges eesti keeles: „Emme, näe, jänku!”
Kodus koerad ja siis bussiga poodi. Bussiraisa sõiduplaan on selline, et osa päevast läheb meilt kl x.56, aga mingil ajal x.04, ning siis pärast 10-minutist ootamist selgub, et ka nüüd läks x.56, täpsemini kui tavaliselt, sest väljusime majast kl x.59 ja bussi ei näinud.
1.2.19
R, 4268. päev: Bucket
Clife Swift hommikul ära surnud. Televaatajad teavad teda paljukannatanud Richard Bucketi rollist. Isegi Eesti ajakirjandus märgib – nagu ütles Patricia Routledge paar aastat tagasi intervjuus, on sari väga vana, aga saab ootamatult popularseks siin-seal maailma nurkades, kus seda parasjagu näidatakse, viimati näiteks Botswanas ja Baltimaades.
Subscribe to:
Posts (Atom)
