P, 3658. päev: uus kirjakastivõti

Majahoidja toob kirjakasti võtme, allkirja vastu. Et pandavat peagi uued kastid, teine uus võti on siis kastis.

Lubame kirjutada loo, mille pakutud pealkirja kuulen algul valesti kui „Väike rauast hiinlane”. See võiks olla lausa raamatu pealkiri!

Taksot riigipüha hommikul kl 4.40 ei käi. Proovin siis mitu korda, mis on hiliseim kellaaeg, mil veel käib. 3.55, lennujaamas seega kolmveerand tundi rohkem aega.

L, 3657. päev: laupäev

Jälle jala aiapoodi ja sööma, siis bussiga tagasi poodi, sealt jala.

R, 3656. päev: reede

Tänasida imelikka asju: sajab, märkan silmanurgast, et põlluteel vilgub sinine vilkur. Vaatan pikksilmaga, et kas kiirabi, aga on hoopis üksik politseimotikas ja mitukümmend meetrit tema järel üksik punastes liibukates jalgrattur.

Poodi; kiirustan hirmsa kaarega üle ajutise vöötraja, bussipeatuses näen, et vana vöötrada on taas avatud

N, 3655. päev: jutustame vaesusest ja paigaldame fotot

Maandub ebatavaline lennuk, võtan pikksilma, näen, et muidu on nagu B737, aga aknarida vahepeal katkeb. Flightradar24 ütleb, et number on P4-AFK; Googel ütleb, et P4-AFK omanik on Venemaa rikkuselt 15. isik, miljardär Vladimir Jevtušenkov, kellele kuulub suur osa Venemaa mobiilisidest, lastekaupade kaubandusest, paberitööstusest, meditsiini erakliinikuid, Baškiiria naftartööstus jpm.

* * *

Nagu ikka, keerlevad keeletunnid igavate sotsiaalteemade ümber; tõeliselt huvitavatest asjadest ei räägita kunagi. Igaüks oskaks nagu midagi rääkida, aga et keegi teemast tegelikult sügavuti ei tea, on see niisama jahumine (vrd siit lugudest aastate tagant (sügis 2009), kuidas prantsuse keele tunnis räägiti keskkonnast ja tehti nii erakordseid mõtteavaldusi, et kuku pikali – link).

Täna on arutleda teema „Vaesus”. Liitun rühmaga, kus on kaks rootslast ja tundmatult Ida-Euroopa maalt kursusekaaslane. Rootslaste tõttu kipub arutlus sinna kanti, nagu vanas anekdoodis, et kui rikaste koolis kästi kirjutada kirjand vaestest, kirjutas üks nõnda: „Elas kord vaene pere. Kõik olid väga vaesed: ema oli vaene, isa oli vaene, laps oli vaene, autojuht oli vaene, aednik oli vaene.” Mistõttu põhiliselt kuulan seda kui teatrit. Pärast vaatame saatelõiku, kuidas kohalik heategevusühing käis abistamas Burkina Fasos, mille kohta oskan pärast öelda, et aga ehitatud kooli arhitekt oli kohalik. Saates on kõik ettearvatav: kuidas tulevad rikkad eurooplased, ühes kohas valge Mercedesega, ning külavanem tervitab-kallistab teda ülevoolavate kiidusõnade saatel kui kallist sõpra mitu minutit, päriselt või näitemänguna või mõlemat või ei kumbagi.

* * *

FB-st käis eile läbi allveelaevaga foto aastast 1944, mille asukohaoletused käivad ööpäevaga läbi sellise raja:

• Tallinn (mis olla kirjutatud pildi taha, aga mis see mingil juhul ei ole, laev on Saksa allveelaeva nägu ja meremeestel olla Saksa munder)
• Pärnu
• Gotenhafen [Gdynia]
• Kiel
• Hamburg (Norderelbe)
• Bremen
• Hamburg (Süderelbe)
• Gotenhafen
• Swinemünde
• Gotenhafen
• Hamburg, Norderelbe, Köhlfleeti suubumiskoha juurest vaatega ida poole.

Peale selle veel igaks juhuks, kontrolli mõttes ka Pillau, Ventspils, Riia, Gdansk, Stralsund, Rostock, isegi Saßnitz. Määravaks Elbe põhjaharule paigutamisel sai taamal paistev suur ujuvdokk, mis väiksemasse kohta ei mahu ja mis oli vaataja suhtes mitme kilomeetri kaugusel, mis välistas näiteks Gotenhafeni (kus on sadamaala pealegi suht sirge). Laev oli tüüpi IXC/40. Oletatavast võttekohast 1½ km läände oli sel ajal suur allveelaevapunker Fink II ja 5 km itta teine, Elbe II. Meeskond näis olevat väljaõppel (habemeteta, laev puhas ja terve, lippu ei paista), seljas Saksa mundrid, aasta olnud 1944, mis taustal paistmatut hoonestust arvestades oli usutav.

K, 3654. päev: siil, kontserdil, Wikipedia is not considered to be a reliable source

Postkontoris. Postkontori tädi kaob mitmeks minutiks ja naaseb siis raamatusülemiga. Küsib, kas kolm suurt raamatupakki saab anda mulle, et sama aadress ja perekonnanimi. Mu enda kaks väikest pakki saanuks võtta tööle, aga see virn tuleb tarida koju, mul ei ole kotti kaasas ega kedagi.

Näen postkontori juures Keldri bussipeatuses piiritajad; E näeb hommikul pargi juures siili (ma ei ole siinmaal siili näinud). Ilmaennustus lubab lörtsi, mispeale mõttes naeran, aga õhtul on jäine külm.

* * *

Õhtul kontsert, lihaks saab muistne tähendamissõna sarjast The Fast Show:

Louis Balfour: What do you play us tonight?
Jazz man: Jazz.
LB: No, I mean what tune?
JM: Tune?! It’s jazz, man!

Kontrabassil mängib virtuoos, kes meenutab sarja The Far Side (e k „Ääremail”) karikatuuri Hominid reconstructions: Java man, Peking man, Cro-Magnon man, Jazz man. Peategelane (keda nägin ühel vabaõhukontserdil suvel 1995) üritab kergendada õhustikku naljadega, mis ei tule tal paraku välja sama sujuvalt kui perfektne vigadeta klaverimäng.

Aga pärast fuajeest ühes uus mängukava, mille leide hakkan siis juba bussis sõnumdama.

* * *

Joonestushuviline tuvastab, et huvijoonestusel on dimeetria kaldu teljed paar kraadi ebakindlad ja et on olemas spetsiaalne joonlaud, millega tõmmata neid kindlalt. Tellib, ootab nädala, käib postkontoris järel. Õhtul leiab, et joonlaual on sügavusse vaatav telg vertikaalist mitte 48°, nagu kirjutas Saksa Wikipedia (link), vaid DIN ISO 5456-3 järgi 41°25’. Vohoh.

T, 3653. päev: Komarov, see kuulus lendur

BBC Radio 4-s on kuuldemäng Komarovi hukkumisest, Death of a Cosmonaut (järelkuulatav kuni 19. maini), peaosas Julian Rhind-Tutt. Esimene kolmveerand tulevad muidugi meelde näitleja suured kõrvad ja miskipärast üritab kosmonaut vahepeal kõnelda keeles, mida ta ei oska, aga pärastpoole läheb paremaks.

Õhtul veerand kaheteist aegu jalutan koeri ja näen, kuidas eemal kiirteel sõidab aeglaselt vilkuritega politseiauto. No ikka juhtub, aga vaatan: politsei järel ilmub mõningase vahemaaga veoauto, mille kabiinil on kollased vilkurid ja taga pikk treiler, mille keskel üks konteiner (treilerist tublisti lühem), siis kollaste vilkuritega sõiduauto, siis järgmine kollaste vilkurite ja keset treilerit üksiku konteineriga veoauto, siis järgmine … ja järgmine … Kahe veoauto vahel umbes sada meetrit. Kokku venib see rong vaateväljast läbi (seisan ja vaatan) oma kaks minutit; ei märganud loendada, kui hakkas huvitavaks minema, oli möödunud vähemalt viis. Kokku vähemalt viisteist. Ei tea, mida seal veeti. Konteinerid olid kõik samasugused; tuumajaama ja strateegiliste ladudeni läheb raudtee, nende kraami ei ole vaja vedada maanteel. Öö vastu kolmapäeva on ammust ajast teada-tuntud kõige vaiksema maanteeliiklusega aeg – kui 1962 veeti Lockheed A-12 esmalennuks Lockheedi tehasest Burbankist (praegu on samas Bob Hope’i lennujaam, BUR) mööda maanteed Groom Lake’i, linnulennul 400 km, just öösel vastu kolmapäeva.

E, 3652. päev: keelekursus jätkub

Arenguvestlus; mul läheb vestluse ajal, just siis, kui kurdan, kuidas sügisel koolitusele mineku korraldamine oli üldiselt kaunis segane, mingi prügi silma, nii et kardan, et mis saab, kui pisar voolab üle põse, ja sellist hetke ka ei tule, et ülemus keeraks selja ja saaksin silma pühkida, et ei veereks. Korraks pöörab selja, sest keegi koputab uksele, aga see on osakonnajuhataja ning pühkida oleks veel imelikum. Aga ei veere.

Õhtul jätkub pärast kevadvaheaega keeletund; arutame maailma kõige igavamat raamatut (meil on nüüd kohustuslik kirjandus, 36 lk, loed läbi ja mõtled, et äh, millest see siis õige rääkis).

P, 3651. päev: pühapäev

Raamat skorbuudist. Ei ole üldse nii, et kellel hambad välja kukuvad, sellel on skorbuut. See oli hirmus ja mitmekesise haiguspildiga tõbi (sageli aeti seda segi sarnaste tõbede beriberi ja pellagraga, vastavalt C-, B1- ja B3-vitamiini vaegus), hambad kukkusid välja tavaliselt alles hilisemas staadiumis, varem tekkisid koledad verevalumid ja haavandid ning hirmus lehk. Hiljem läksid lahti varem paranenud haavad (sh luumurrud) ja kadus kõhrkude ning tekkisid mitmesugused neurofüsioloogilised nähud, mille tekitatud käitumis- ja isiksushäired üldiselt sarnanesid mitmesuguse hullusega ning tajuhäired mõjutasid tugevasti seda, kuidas kujutati pildil või kirjelduses kaugeid eksootilisi maid ja rahvaid XVIII–XIX sajandil.

Mõõdan korrigeeritud perspektiiviga fotodelt Kuressaare linnuse akende, karniiside ja räästaste kõrgusi, tuvastades näiteks, et samalaadse kõrguse kahelt küljelt mõõdetud väärtused klapivad alla 10 cm täpsusega, ja et mu sisemõõdistuste kumulatiivne viga klapib väliskülje mõõdistamise tulemustega. Tõde tõuseb, vale vaob, ja eriti sügavale kaob vahitorni kõrguse usaldusväärsus – vahitorni kõrgus on raamatust raamatusse olnud alati sama, aga alati ei ole öeldud, mille suhtes (praeguse või keskaegse maapinna; torni keldri; isolatsioonišahti põhja), nii et peagi on need läinud loovalt segi. Tulemusi kokku lüües (paarisaja reaga Exceli failis) saab, et isolatsioonišahti põhi on 3 m ümp, keskaegne maapind torni välisküljel 3,2 m ja praegune 4½ m, tornikelder 4,8 m ümp.

L, 3650. päev: kõrguste saaga jätkub

Jala jaama juurest läbi töökoha lähedale sööma, aiapoest läbi.

* * *

Õhtul loen läbi kõik, mida restaureerimisdokumendid ja mul olemasolevad raamatud räägivad Kuressaare linnuse kõrgusandmete kohta. Materjali on palju, andmeid saab vähe. Saab ühe 1 cm täpsusega nivelleerimisandme, et maapind konvendihoone S-nurga juures oli 2014 4,54 m ümp („Kastellist kindluseks”, lk 62).

Veel saan teada, et Aluve ilmutas 1980. a raamatu jutu tegelikult juba varem ühes restaureerimisdokumendis ning restaureerimise eskiisprojektis (1971) on konvendihoone külgede vaated, lõige ja kolme korruse plaan, mis on joonestatud justkui joonlauaga (!) ja mis on täpsemad kui Aluve 1980. a raamatus olevad vaated, lõige ja põhiplaanid (mis omakorda on raamatuis ilmunuist täpseimad ja detailseimad). Raamatu joonistel on vaated ja lõige pealegi keskaegse seisundi rekonstruktsiooni omad. Eskiisprojekti põhiplaanid kujutavad seisu, milliseks konvendihoone kavatseti restaureerida. Seal puudub vahitorni friis ja ristikäigu SO-seina aknad jäid edasi XIX saj alguse kujule (3 akent, varem oli seal kummalgi korrusel 4), aga XVIII saj lõpus sisehoovi see sein varises, tehti uued, lihtsamad võlvid ja vähem aknaid); ka paljud muud 1900 paiku restaureeritud aknad jäid keskajastamata. Võimalik, et koos postis saabuva erijoonlauaga (spetsiaalselt Ingenieurprojektion’i jaoks; mu põhiplaanide joonisel on paarikraadiseid paralleelsusvigu) joonistan põhiplaanide uue, täpsema versiooni. Esimeses versioonis on vigu, nt keldris läks köögi juures midagi valesti, sinna tekkis umbes meetrine viga, aga et täpselt köögi peal on dormitoorium ja edasi madal pööninguruum, läks see viga läbi kõigi korruste. Samuti pusserdasin kaitsetorni mõõtmetega, kui joonis jõudis peakorruseni, selgus, et liiga lai, peakorruse ristikäik ei mahu tornist mööduma; ja segamini on ka loodetiiva müüripaksused (mis niigi on igal korrusel isesugused, aga ikka kõrgemal õhemad). Vahitorni lõige kui dimeetria teostatavusuuring on eraldi võetuna OK, kuigi – laiskuse tõttu (ma ei viitsinud käivitada läpakat ja mõõta mitme kilomeetri kauguselt enda tehtud perspektiivivabadelt fotodelt, vaid guugeldasin) – on friis tegelikust veidi madalam (perspektiivivea tõttu) ja katuse kõrgus pandud puhtalt silma järgi.

R, 3649. päev: reede

Nagu reedeti ikka, pärast tööd poes.

N, 3648. päev: neljapäev

Lõuna Seppade juures vereproovi andmas. Väga osavalt võetakse.

K, 3647. päev: harakas laulab

Ootused on suured, sest tellin jublaka, millega saab justeerida novembris 2015 ostetud superobjektiivi fookust. Ainus teine võimalus on saata objektiiv Jaapanisse Sigma tehasesse (Fukushima prefektuuris, et te teaksite). Objektiivil Sigma Art 18–35 mm f/1,8 on teada-tuntud väike fokuseerimisprobleem, mille suurus isenditi varieerub ja mis mu eksemplari puhul tähendab, et täiesti terav on üks pilt kolmest. Muidu teistel objektiividel on täiesti teravad nii üheksa pilti kümnest, mis siis ühtlasi tähendab, et reisil või mujal kohtades, kuhu saab kaasa võtta ainult ühe objektiivi, võtan kaasa jämedama ja pisut pimedama, aga kindlama fookusega EF-S 17–55 mm f/2,8, mille fookus on pisut pehmem, aga teisalt on sellel 3 EV stabilisaator. Stabilisaatorita Art 18–35 mm f/1,8 on peenem, aga raskem (metallkere). Fokuseerimise väikese ebatäpsuse tõttu tuleb meeles pidada teha alati kolm võtet ja kaks vähemteravat pärast kustutada.

Poest tulles kuuleme, kuidas harakas laulab.

T, 3646. päev: tagasi tööl

Üle hulga aja jälle tööl; lõuna ajal arsti juures, kust saan teada, et kõik korras, nii et tore kohe.

E, 3645. päev: viies püha

Usupüha. Helisalvestan loengu tudengitele, mis kestab eeldatust kauem ja mille järel on hääl kähe. Kui salvestis lõpuks üles saab ja hakkan selle kohta teadet saatma, näen postkastist pahna kustutades juhuslikult, et kirjutanud on Norton, et nad ei saanud automaatselt uuendada mu tellimust ja nädala pärast viiruskaitse lõpeb. Vaatan saatmise kuupäeva: 10. aprill. Vaatan lõppemise kuupäeva: 17. aprill. Vaatan kalendrisse: 17. aprill, misjärel läheb väga kiireks. Lingitud leht ütleb, et mul on viiruskaitse lõpuni veel 0 päeva, millest eeldan, et kaitse veel kestab ja vaja on uuendada, mitte osta uus. Norton ei saanud makset muidugi seepärast, et üritasid kasutada vana, septembris 2015 suletud kaarti. Mõningase pusserdamise peale saan pikendatud ja uuenduse käima (Outlookist avaneb IE, mis aga enam ei mängi, ning mängib Chrome, mis aga ei mäleta, et olen teinud makse).

Ja siis muudkui joonistan.

P, 3644. päev: pühapäev

Pühad jätkuvad. Leban voodis ja loen, terve päeva: Ian Bostridge, A Singer’s Notebook. Küllalt kirju ja raskesti loetav; tähelepanelikult loen ainult Schuberti kohti, millest mitu kandis autor hiljem uurimusse Schubert’s Winter Journey: Anatomy of an Obsession, mida lugesin märtsis.

Kui see saab läbi, loen uut raamatut „Eesti metsad”, millest huvitavaim on täheldus, et maastiku metsasus vaheldub kaunis kiiresti (mõne aastakümnega, nt 1990. aastate algul mahajäetud põllul võib praegu kasvada juba mets).

Arvutan ja leian põrutava üllatusena, et saaremaistel sugulastel külas käies tehtud silmalis-kehalise mõõdistuse suurim saavutus on, et Kuressaare linnuse konvendihoone W-nurga juures oleva ukse läve kõrgus väljast ja seest erineb ainult 5 cm. Väljast tean maapinna kõrgust ümp NW-küljel 0,5 m täpsusega ja S-nurgas 1 cm täpsusega ning silmaga hinnates on maapind W-nurgas 30 cm kõrgemal kui põhjanurgas; nimetet ukse lävi on väljast maapinnast u 20 cm kõrgemal. Seest aga … ma ei mäletaks, et sisehoov oleks kõrgemal või madalamal kui ees NO-küljel, siis alla trepist, üles väikesest kaldpinnast, üles trepist, alla keerdtrepist, silmaga üles neljandast trepist; igas lõigus lisandub mõõtmisviga, aga noh lõpptulemuse erinevus on juhuslikult ainult 5 cm.

L, 3643. päev: ka nii on võimalik

Saan läbi kirurgia ajaloo raamatu Schnitt! Die ganze Geschichte der Chirurgie erzählt in 28 Operationen (tõlge hollandi keelest, üsna hea ja ühegi tõlkija märkuseta!)

R, 3642. päev: usupüha

Usupüha jätkub (muidu on tööpäev nagu eilegi, aga meil on töölt vaba). Võtan terve päeva hoogu, et helisalvestada loeng tudengitele, aga ei salvesta. Poes; saan läbi romaani Die Vermessung der Welt. Olen näinud selle filmi; väga hea, kuigi ega ma usu, et raamat oleks faktitäpne ja kuigi, noh, nüüd on Kehlmann jõudnud tänapäevaste saksakeelsete kirjanike hulka, kellelt olen originaalis lugenud mitu raamatut, ei istu mulle päris hästi ta stiil (mulle meeldib näiteks Chr. Krachti lause rohkem).

N, 3641. päev: usupüha

Usupüha; naaberlinnas söömas. Seal on tööpäev ja Kella kõrtsis ei ole kedagi, kes meid tunneks! Kole lugu; meil lihavõteteks neile suur kingipakk ühes.

Toiduks on kevadine toit spargel; juhtun olema nende inimeste seas, kes tunnevad teravalt spargli lõhna (kõik ei tunne), see ühend, mis seda lõhna tekitab, läbistab inimorganismi tundmatul kombel 20 minutiga ning, noh, võin eksimatult öelda, kas sparglit on söönud eelmine kemmergus viibinu. Aga nüüd on see selleks korraks söödud ja võib olla mitu aastat mureta.

K, tagasilend

(Krdi rsk, mul oli tagasisõidu faile 2 tk, kustutasin kogemata vale. Kirjutan nüüd siis uuesti.)

Käisin Eestis kohas, mida olin eemalt silmanud aastakümneid, aga ei olnud kunagi vaja olnud nagu minna. (Sealtkandi sugulased olid ise käinud viimati aastakümneid tagasi, nii et ei olnud mu käimatus imelik midagi.) Nägin ära ligi pooled kohalikud, üks võttis minugagi jutu üles ja muud külajutud veeresid kuuldeulatuses. Sain teada, et mina ja üks soome vanapaar olnud esimesed turistid sel aastal. Veel kuulsin monoloogi „Miks ehitusmaterjali ei veeta kevadel?” ja arvamuslugu, kuidas „Minu Eesti 3” oli sama pealkirjaga raamatute sarja parim. (Pärast selgus, et viimane kõneleja oli sugulase naaber, rubriigist „Kuidas Eestis on kõik kõigi sugulased”, mis alati lõbustab kaugemaiseid sõpru: nagu et käisin näitusel kohas, mille arhitekt oli vaartädi pojapoja sõber, ja seal oli ühe asja teinud koolivend, teise oli teinud kolleegi õde ja kolmanda mu tudengiühingu minueelne esimees.)

Ehitasin üle paljude aastate mudeli, sedapuhku terasplekist (link). Veidi ebatäpne, aga visuaalselt efektne; ehitamine oli raske, isegi Victorinoxi peente tangidega.

Siis juhtusin võõrustama külalisi, kellele olin lubanud näidata metsikuid merikotkaid (kohas, kus neid enamasti (~80%) näeb). Käisin eelmine päev luurel: assaraisk, senised sulnid metsateed olid asendunud 5 m laiuste, sügavate kraavidega palistatud, rusikasuuruste kivitükkidega kaetud teedega, mille selgitustahvel ütles, et teed on ehitatud, et „tehnika” pääseks paremini ligi mägiveistele – ega ma teadnudki, et mägiveiseid veetakse tankiga. (Ülal mainitud külajuttude seas oli ka lühike arutelu, kumb trööpab metsaalust rohkem, metssiga või mägiveis, mis päädis üksmeelega, et muidugi mägiveis.) Nõndap et hakkasin verbaalset tõrjemaagiat tegema juba pikalt ette, et me võime ju küll vaatama minna, aga me ei pruugi seal kotkaid näha jne. Välimääraja võtsin kaasa. Tavalises kohas kotkaid ei paistnud. Üks külaline märkas lendamas pruuni kulli, kellel 16× binokkel tuvastas suure noka ja kollased jalad ning välimääraja, et see oli noor merikotkas. Lubadus täidetud! — Ja siis lõpuks jäi üks külaline kempsu kinni, ning et ukse ventilatsioonivõre alt paljastus mitte suur ava, vaid kruvikeerajast kitsamad augud (luku saanuks seestpoolt maha võtta, aga öelge, kellel siis on kruvikeeraja kogu aeg taskus?), üritasin murda ust lahti. Päris elus on see palju raskem kui filmis! Lõpuks käskisin hoida linki all ja lukust eemal ning valasin luku peale mitu korda haamriga. Luku sees läks midagi veel põhjalikumalt katki ning külaline pääses välja.

Tagasilennul juhtusin kuulma, kuidas kaks täiskasvanud inimest arutasid tõsimeeli, mis oli „Karupoeg Puhhi” eesli nimi. (Ja veel midagi sarnast, mille märkmeid praegu üles ei leia.) Frankfurdis olin viis tundi (söömakoht Hausmann ja raamatut mitu tundi); rongiga saanuks kiiremini, aga see mõte tuli muidugi alles pärast suht odavate lennukipiletite ostmist.

P, 3640. päev: puhkusele

Poolest ööst taksoga lennujaama. Raamat (Martin Körberi raamatu „Ösel einst und jetzt” I köide „Arensburg” (1887) vaja tingimata läbi saada). Frankfurdis pikk astumine tunnelis, maastik vahepeal pilves, Berliini ei näe, Poola rannikul pisut selge. Vahepeal jälle pilves, Kuramaa randa näeb veidi, siis kohe Ruhnut (Saaremaa jääb teisele poole), edasi selge laskumine, näen mitmeid tuttavaid ja vähemtuttavaid kohti, lõpuks leian (teisel katsel) ja saan pildile ka Saha kabeli. Ida poolt Tallinna maandudes kõrgub kohe paremal uus vangimaja; juba vanasti pandi ikka linna viiva tee äärde saabujatele hoiatuseks võllapuu.

Lennujaamas on rohkeid rohelisest värvist pakatavaid fotosid Eesti metsadest, küllap neile, kes ei istunud lennukis akna all ja igasugu ilusaid pilte usuvad. Ajamasina mulje süveneb taksos, kus mängib Peeru Pauluse muinashitt „Neiu mustas kleidis”, aasta siis oli vist 1992, kui õigesti mäletan. (1993, ütleb ESTER.)

L, 3639. päev: tavaline laupäev

Naaberlinnas söömas. Kaasas on ka eelmine töö-toanaaber, näitame talle naaberlinna nurgataguseid ja jänest kirikulaes.