K, 3524. päev: binokli järel ning olge pimedas ettevaatlikud

Kolmapäev on päev, mil ei ole õhtul tundi ja mis ei ole ka reede. Käin lõunal postkontoris (kuhu üks kiiremaid minekuviise on pool teed bussiga, teine otse jala). Keskmise leti meest ei ole, aga tema laual paistab nimesilt. Sellel sama Roobert K. nagu filmis! Pakk on seal oodanud ligi nädala, pakis on aga uus 16-kordse suurendusega binokkel Eestisse, kus on linnuvaatlustornides vaja suuremat suurendust kui reisidel alati kaasasoleva pisibinokli 8×. Mis ühtlasi tähendab, et mul on töötavaid binokleid ja pikksilmi aastatega kogunenud 5 tk (Seeadler 8×20, Nikon Action CF 10×50, Omegon 20×80, kompassiga pikksilm Minox 8×42, Nikon Aculon A211 16×50).

Pakk korterisse. Jaama juurde on pandud helendavad jõulutõivetid. Võileib. Tööle. Õhtul poes, sealt tagasi ka jala.

Õhtul jään õigest bussist maha; ajutises bussipeatuses oodates (ja telefoni lugedes) kuulen valju mürtsu: bussipeatuse juures valgustamata ajutisel ülekäigurajal on auto sõitnud otsa jalakäijale, see ajab end maanteelt üles, inimesed tõttavad appi, autost on maas tükke (peegel vist, kui tagantjärele mõtlen). Helkurit siinmaal ei tunta. Ega ma muide ka tea, mida sellises olukorras teha.

Jaama juures jään teisest bussist ka maha, sest kuigi jõuan paraja spurdiga avatud ukseni, töllerdab selle ees kolm väljujat, kes ei astu eest ära, vaid naudib õhtust linna sealsamas. Buss paneb sõna otseses mõttes nina eest ukse kinni ja nupp ka enam ei ava. Jooksen järgmise ukseni; ka see ei avane ja buss sõidab väga napilt eest minema (napilt eriti ses mõttes, et taskust välja keerates ulatub tagumine lüli veidi kõnnitee kohale).

Õhtul kirjutab FB-s üks tuttav, et ka tema jäi täna auto alla, kui tänavat ületas. Oletanud, et ju vast parklast välja keerav auto teda näeb, aga – nagu selgus – ei näinud.

T, 3523. päev: teisipäev

Koolitus, mis on täitsa huvitav. II pooles räägitakse praktilise poole pealt sama asja, mille teooriast käis üksaasta meil keldris rääkimas üks itaalia nimega inglise tädi, kus püsisin ärkvel sellega, et üritasin graafiliselt lahendada Tartu toomkiriku võlvide mõistatust (see pidi olema üle kahe aasta tagasi, sest jõulude ajal 2014 lahendasin mõistatuse tingliku maketiga). Tookordsed kaks lõbusat seika olid, et keegi pillas tukkudes mobiili põrandale kohvitassi ja esireas istunud inglane kommenteeris esitust sõnadega „mm… sensible shoes”.

Pärast kemmergus näen mobiilist, et mulle on vahepeal helistanud korteriomanik, mis ikka ja alati võtab õõnsaks, kas pole. Saab teada, et nädala pärast (kui olen Eestis) tuleb korteri ehitusseisundit fikseerima arhitekt ja keegi peab tingimata olema sel ajal kodus. Kuigi teen mitmesuguseid lennukaid oletusi, millega see võiks olla seotud, on põhjus pigem kapitaalsed ehitustööd maja ees maanteel, sest mõne päeva pärast ilmub samasugustest külaskäikudest pajatav silt liftidesse (stiilis, et helistage firmasse ja leppige aeg kokku). Eriti huvitav on aga, et sellest ajast peale kaob joodiknaaber. Kirjutan neid ridu siin 21. XII ja detsembris ma teda näinud ei ole. (Aga eks ole ennegi olnud, et ta on kadunud mitu nädalat, nii et tärkab juba lootus, et äkki on ta majast lahkunud, nagu kui Korbaka ajal tuulutati mõnikord raadios viiulimuusika linte, tõstsid üle kogu N. Liidu raadiokuulajad pead ja mõtlesid: „Kas jälle?”)

E, 3522. päev: keeleleid II

Sõna, mida EKI alamsaksa laenude sõnastikus ei ole – tatt. „Idioticon Hamburgense”, 2. tr 1755, S. 49: Dutten, Düttjen, it. Budden: Mucus e naribus infantum prominens ac pendulus.

P, 3521. päev: külas on külalised ja filmis on naaber

Külalised, kolossaalsed ettevalmistused. Ei ole keelt, mida kõik mõistaksid rääkida. Mõni väidab küll, et saab mõnest aru, aga tegelikult päris ei saa. Mistõttu algul lauas istudes mõtlen, et mida kauem söön võileibu, seda hiljem saabub hetk, mil hakkan näitama pilte ja tahes-tahtmata pean seletama prantsuse keeles. Aga üldiselt läheb korda.

Pärast vaatame muusikafilmi, kuidas kohalik muusik peab mööda kohalikke „taadibistroosid” turnee. Et kunagi olnud külades 82 bistrood, enam ei ole, alles on jäänud vähe (film on üles võetud neljas; jututatakse veel mõnda vana bistrooomanikku; üks kogub albumitesse kundede matusekuulutusi). Ma esinejat nägupidi ei tunne, selgub, et see on seesama, kelle Wikipedia-artiklist kirjutasin keeletunnis lühieluloo. Palju huvitavaid inimesi, ikkagi tuntud muusiku turnee külakõrtsides. Aga mis kõige rohkem rabab: ühes bistroos, kus on üles võetud lausa neli laulu, istub esiplaanil ja vehib kaasa elada Supitädi, meie naaber! Ühes keerutab tantsu meie postkontori keskmine ametnik!! Ühes vahelõigus kõnnib ta, T-särk üle kõhu, hommikul ümber bändi autoelamu ja teises teeb bändile ka süüa (lõigub keedetud kartuleid ja mune ning keedab juurde viinereid). Nii et jätame tagant tiitritest meelde, mis nimi järgineb sildile „nõustaja ning toitlustaja” (Roobert K.). Täitsa lõpus on sponsorid: kolmas sponsor on post, naerame, lõuad laiali, et posti toetus oli stiilis „anname teile autojuhi, kes teeb teile ka kartulisalatit ja keedab viinereid”.

L, 3520. päev: laupäev

Kella kõrtsis mäletab kelner, kus me eelmine kord istusime.

Väga nunnu raamat „Oskar liebt …”, mille peategelane Oskar, punaste jalgadega ja halli nokaga vares, armastab teha paljusid asju.
 

Õhtul lasen koristamisel kogemata kuuma auruga jala peale (millega muidugi meenub tudengiaegselt rattamatkalt juhtum, kui mingi nõu oli ajakirjandustudengile liiga kuum ja ta hüüatas ühele teisele, miks see kohe ei öelnud, et on keemik – keemikuteks võetaksegi selle järgi, kas suudab hoida käes kuumi asju).

* * *
 

Teise Narva-raamatu jutt on seevastu parem kui arvasin, aga pildid on arusaamatud hägudikud (nii et vaadake ühest raamatust pilte ja lugege jutt teisest).

R, 3519. päev: reede

Tööl ja poes.

N, 3518. päev: keeleleid

Bussiraamat on praegu (ja veel kaua) varajase murdesõnastiku „Idioticon Hamburgense” (Idioticon Hambvrgense oder Wörter-Buch, zur Erklärung der eigenen, in und um Hamburg gebräuchlichen, Nieder-Sächſiſchen Mund-Art) 2. trükk aastast 1755. Leidub see Google’i raamatute hulgas. Seal sees on, eks ole, alamsaksa keel kaks ja pool sajandit tagasi. „Idioticon” mitte nagu idiootide, vaid nagu omapäraste sõnade (ἰδίωμα) kogumik.

Mu saksa-eesti tõlkelaenude kogu saab sealt põneva täienduse: „metsa üles töötama” tuleb alamsaksa keelest, kus IH järgi (lk 36) oli see Holt updohn (tänapäevases kirjapildis Holt opdoon). Holt (saksa Holz) ‘teatud mets’,  up/op (de: auf, vrd en: up) ‘üles’, dohn (de: tun, en: to do) ‘tegema, töötama’.

K, 3517. päev: Blackadderi meetod

Saan teada, et uudise pealkirjast („Eesti rahvas on õnnelikem rahvas maamuna peal”) faktide ärajätmine (tegelik sõnum oli, et „Eesti rahvas on ühes finantsuuringus uuritud rahvaist optimistlikem”) ei olevat moonutamine, valetamine ega ilustamine, oo ei, Eesti ajalehtedes mitte. Ütleme siis õige nimega: propaganda. Üks pask kõik…

(Muidugi hiljem on pealkirja algusse vaikselt juurde poetatud täiendus: „Uuring: Eesti rahvas on õnnelikem rahvas maamuna peal”. Just nii, nagu see ikka käib, Eesti ajalehtedes. Selle meetodi mõtles välja prints Edmund (link), kui ta oli leiutanud endale hüüdnimeks Black Vegetable, aga Baldrick pakkus, et vahest Black Adder, ja siis leidis Edmund: Wait, I have a better idea. What about …The Black Adder?)

T, 3516. päev: teatris

Õhtul tundi minnes on ummik (buss sõidab 2,8 km 37 minutit), pärast tundi läheb tunni seltskond teatrisse (esietendus; ühes rollis on ühe teise õpetaja vend).

Jõuan teatrisse õpetaja autos koos poolte muude õppuritega; auto on suurevõitu, teatri juures allmaaparklas olevat sildi järgi 31 vaba kohta, aga ülemistel ei ole, auto laskub kitsast kaldteed pidi üha allapoole, parkimisabisti piiksub seina peale iga kord, üldiselt on kaunis ebamugav tunne, et nii sügaval maa all sellises kitsas kohas oleme. Vabad kohad on alles kõige alumisel korrusel numbriga −5.

Aega tehakse parajaks mitmes baaris: üks on täis, teine on veel rohkem täis ja seal näib toimuvat sigariklubi kokkutulek, kolmas on täis ja ees ukse juures lehkab nagu meeste peldik, aga tagapool on veidi ruumi. Seal siis kõigile vahu- või vahuta vein sisse ja teatrisse.

Esimene pool on väga kärts ja mürts; mulle meeldib. E ütleb, et jääb vähemalt meelde. Sisuks on tõde kuulutava blogija äratundmine, et ta ei teagi, mis on tõde.

Vaheajal (20 min) on teatri kohvik üldse täitsa pime, kohanäitajad ajavad hoovi peale kohvikusse. Sellest 20 minutist arutatakse vähemalt 12, kuhu kohvikusse või kõrtsi minna.

Teine pool on rahulikum ja suisa tõsine, aga ka lühem. Selge, miks seda ettepoole ei pandud – muidu jookseks publikum vaheajal minema.

E, 3515. päev: kaks raamatut, kaks maailma

Saan läbi Hamburgi meremuuseumi juhi. Äge, äge, lugege ja võtke eeskuju! See on pigem tihe nüüdisaegne merendusentsüklopeedia kui muuseumijuht.

Seejärel võtan ette sarja Kiiresti ja Lohakalt™ pildiraamatu Narvast. Toimetaja on lasknud enda häbiks oma nime trükkida raamatusse. Ilmselt ei ole ta pildiallkirju näinudki. Nagu praegu Eestis kombeks, on raamatu kirjutamine imelihtne: võta pundar pilte ja klopsi kiiresti mingi tekst sinna juurde. Valmis! Lihtne!

P, 3514. päev: väga peen raha

Kuidas käisin poes ja üritasin lahti saada paljudest 1- ja 2-sendistest. Et seadus lubab maksta korraga kuni 50 mündiga. Sestap lugesin taskusse kaks 10-sendist ja 20 2-sendist, et nendega katab ära kenasti kõik summad kuni poole euroni. No ja arvake, mis olid arvel sendid pärast koma? – 01. Nii et annan täpse raha paberis ja 1-eurostes ning 2-sendise ning tagasi saan 1 sendi. 2-sendiste kuhi taskus ikka edasi.

Puhastan linnupuuri. Puuris on, nagu pärast loendan, 13 õrt ja 2 varjualust, mille puhastamine kestab kahe CD-plaadi jagu (peale selle on veel õrsi ja varjualuseid, mida puhastada ei ole vaja).

• Algul õrs puurist välja
• Siis kaabin (pahtellabidaga)
• Siis nühin kuivalt (traatharjaga). See kõik WC-poti kohal. Vann oleks suurem ja mugavam, aga vanni on pärast rookida raskem ning vanni toru on peenem, puupuru ei lähe hästi alla.
• Siis kraanikausis nühin kuuma vee ja harjaga, algul harja pehmema, siis kõvema poolega.
• Lõpuks lasen kraanikausis üle kuuma auruga (osaliselt saavad pihta ka mu sõrmed, pärast on enamik sõrmi väga tundlikud nagu tegelasel raamatust „Tšempionide eine”).

Õrred puuri tagasi veel märjana, kuivavad seal ka.

L, 3513. päev: kompass

Hommikul poest uus aurpuhasti, suurem kui eelmine, rataste, vooliku ja eraldi käepidemega.

Pärast naaberlinnas, algul söömas (Kella kõrts on vanas majas tagasi!) ja alles siis poes, millel on ka oma lõbu. Matkatarvete riiulite vahel oodates jääb mulle silma sihuke väike vidin nagu kompass. Neid on poes mitmesuguse ehitusega; üks on peilimistraadiga, näikse olevat Cammenga U.S. M-1950 3H kloon (aga triitiumita, pilt ei helenda). Näit ühtib kraadi pealt pikksilma sisseehitatud kompassiga.

(Te muidugi mõtlete, miks on kompassiga vaja peilida; aga teadke, et enne GPSi olen koguni Eestis sisemaal peilingu abil määranud asukohta.)

Eestis on magnetdeklinatsioon täitsa tuntav (8½°…9½°); ülal lingitud blogi õpetab kaardi järgi peilima hoopis lihtsamalt: joondage kaart mitte tegeliku põhjasuuna, vaid magnetilise põhjasuuna järgi ning kandke asimuut kompassist kaardile ja vastupidi malliga, mitte otse kompassiga.

Ja siis selgub ka, et aastavahetusel silmapiiri taga nähtud ilutulestik ei olnud üldse naaberlinnas, vaid kaks korda kaugemal Kaiserslauternis (kaugus selgus selle järgi, kui kõrgel on olnud linna ilutulestik, kaugus ja kõrgusnurga tangens, ja maakera kumeruse järgi).

R, 3512. päev: That would be an ecumenical matter

Tugev vihm jätkub. Tuul on rebinud lauspilvituse laiali, madalate vihmapilvede vahelt paistab kõrgemal heledamaid õhemaid pilvi, millele paistab päike peale, nii et ajuti on ootamatult valge, võrreldes sel aastaajal muidu valdava madala lauspilvitusega.
 

Täna on möödapääsmatult jõudnud kätte see päev, mil uus direktor tutvub eesti rühmaga. Sööklas, nagu varem ja hiljem ükshaaval kõigi teiste rühmadega. Nali selles, et meist ainult mina lõunatan sööklas, sedagi nii ainult mõni kord kuus. Teine nali selles, et tänane päevaroog on läätsed tursaga – rohekaspruun ebamäärane mass kahe väga luise kalatükiga. Nii et viisaka vestluse taustal kühveldavad kõik sisse seda pruuni ollust ja kougivad suust vargsi taldrikuäärele kalaluid. Aga kui see ootamatult õnnelikult möödub, saan sama juhuslikult teada, et mul teisipäeval hoolikalt toimetatud tööst on saadetud välja kõlbmatu toimetamata versioon. Hrrrr… Eriline jamps on, et mu teadmist mööda vajati seda teksti eile. Loodame, et klient tegutseb vaikselt „1984” stiilis ja asendab teksti õigega vähemalt arhiivis.

 

Kuu aega tagasi nähtud paljud väga head mudelid ja maketid on pannud vana mudeliehitaja näpud jälle sügelema ning algavad pikka aega meeles mõlkunud maketi esmased teostatavusarvutused. Ükspäe nimelt taipasin, et mudeli ehituskestus oleneb kahest lihtsast tegurist: keerukus (kui väikseid detaile teha) ja pindala. (Ruumilisel mudelil näib olevat tähtis ka ruumala, aga kui et mudeli sisse üldiselt ei näe, on olulisem siiski kogu detailitud pinna pindala.) Keerulisel mudelil võib ehituskiirus olla <0,1 cm²/h, detailideta väikses mõõtkavas (1 : 700) maastikualusel (lage lainetav meri, käigulained, ahtrikobrutus) 10…20 cm²/h koos lainete vormimise ja värvimisega; detailidega väikseses mõõtkavas (1 : 1000) maastikualusel 2…4 cm²/h koos maastiku vormimise ja värvimise ning tühja nurka 1 : 1000 hobuse ehitamisega. (Rohtu sööv hobune koosnes 7 osast, oli fooliumist ja 2,4 mm pikk.) Nali selles, et looduses on maketitava pinna suurus 25 ha, teoreetiliselt teostatav mõõtkava oleks 1 : 2500, seega maketi pindala 400 cm² ja et selles mõõtkavas mitmest meetrist väiksemaid asju teha ei saa, peaks ehitamine olema kaunis kiire. (Hm-khm.)

N, 3511. päev: puhu, tuul

Õpetaja väidab, et täna olla torm. Jah, ukse taga on puulehti ja näol on tuult tunda, aga torm? Mhah. Lätlasel on suur vihmavari; õpetaja küsib, kas ta sellega ära ei lenda. Lätlane vastab, et aga väike vihmavari läheb tuulega katki.

See on tunni huvitavam osa, sest ülejäänud vaeb nõnda kohutavalt igavat teemat kui Donald Trumpi elulugu. Saab teada, et ta vanaisa olla olnud pärit Kaiserslauternist; isiklikult arvan, et vahest hoopis kingsepametropolist Pirmasensist ja nimi oli algselt Tramp või Strumpf (vaadake sõnaraamatust ise).

K, 3510. päev: osavad käed

Leht kirjutab, et Kölnis nikerdanud poodnik taaraautomaati ja see luges sama pudelit 177 451 korda ning andis talle 44 362,75 €. Küllap oleks lugenud/saanud rohkemgi, aga mööduja näinud, kuidas taaraautomaat kerib muudkui sama pudelit, ja teatanud politseisse. Poodnik pandavat nüüd 10 kuuks vangi.

Ning mujal olla autode naviseadmete ekraanile ilmunud teade „Ettevaatust! Õhurünnak!”, mis asjatundjate arvates olnud kas loll nali või tõlkeviga.

T, 3509. päev: teisipäev

Lehes on eilsest tulekahjust artikkel, kus öeldakse, et tuli ei alanud kunstjalgade vabrikust, kuigi ainsal fotol ronivad tuletõrjujad just selle aknast sisse (ja aknast tuleb suitsu ning selle akna ruloo on edaspidi alati kinni) ning ühe loo all on kommentaar, kus keegi hõiskab, et ta töötab selles „laboris”, mis põles. Kohal olnud 32 tuletõrjujat, nii et tänav olnud umbes.

Pärastlõunal kirjandustund, minekul kepp bussidega. Tunnis ei tule kellelegi viiest osalisest meelde, mis on tänavuse kirjandusnobelisti nimi.

Õhtul YouTube’ist pooletunnine film Young Hyacinth, mille tegevus toimub sarjast „Hyacinth Bucket (loe: bukee)” nelikümmend aastat varem, veidi pärast sõda, kui Hyacinth töötab peente inimeste teenijana, tema isa on joodiklik harjusk, ema jooksis sõja ajal ameeriklasega minema, õde Wendy töötab lüüsiväravate avaja-sulgejana ning ülejäänud kaks õde veedavad aega meesterahvastega trehvates. Hyacinth püüab kodustele õpetada peenemaid kombeid. Kõik lõpeb siiski hästi.

Ükspäe imestasin, et Google Maps on pannud Kella kõrtsi kohta vale pildi. Et pildil on kelder, mille võlvid on täpselt seda nägu nagu ühes teises restoranis sada meetrit eemal. Aga teate saatmine, et pilt on vale, oli liiga keerukas (Googel pakkus, et saada parem õige pilt), nii et jäi õiendamata. Ja mis ma täna õhtul näen, kui hakkan vaatama nädalamenüüd (nii, et menüü jääb üldse vaatamata) – et 5. skp on Kella kõrts kolinud tagasi vanasse majja ja pildil olev keskaegne võlvkelder on nende vana maja all, kuhu nüüd lastakse ka külastajaid!!! Kohaliku ajalehe uudisloo kuupäeva, meie viimase külastuse kuupäeva ja kalendrit võrreldes selgub, et viimati käisime Kella kõrtsis 29. X, mil see tegutses ajutises majas eelviimast päeva. Järgmine päev pani ajutises majas uksed kinni ning nädal aega kolis uude majja. Saame teada lausa omanike, peakoka ja teenindusjuhi nimed. Arvepidamine seletab, et 120 käigust Kella kõrtsi käisime ajutises majas täpselt 100.

E, 3508. päev: tuli, meri, valgus

Keeletunnist tulles satun E-ga jaama juurest sama bussi peale. Ühe maja ees on kole valge; pakun, et tehakse filmi. E ütleb, et seal oli mitu tuletõrjeautot. Pärast sõidab tuledega tuletõrjeauto mööda. Oletame, et äkki läks põlema kunstjalgade vabrik (näiteks polüestervaik kõveneb eksotermiliselt).

Toas ootab aga kuse-, sita- ja oksemeri.

Kõik on äkki hakanud pildistama Kuud, justnagu oleks pärast pildi pealt näha, et Kuu on tiba suurem kui tavaliselt.

P, 3507. päev: pühapäev

Uus-Meremaalt, täpsemalt Aucklandist kirjutatakse, et maavärina kirjeldus ajakirjanduses on, nagu ikka, liialdatud. Epitsentrist 670 km kaugusel kukkusid hotellitoas katki lillevaas ja kaks veinipudelit ning poeakendel mannekeenid nüüd ei seisa, vaid lamavad.

Puhastame külmikut. Ärkan lõunauinakust veidi enne seda, kui sügavkülma laest ja seinast vabaneb paarikilone jäälahmakas. Pesen külmikuriiuleid vannis, kõik läheb kenasti, kuni pillan viimase, kõige väiksema riiuli käest. Riiul on turvaklaasist ja ei purune, aga nurk lõikub läbi vanni emaili haljendava teraseni välja. Õnneks on vann tühi ja lohk on nii suur, et saan selle hoolikalt puhastada ja mäkerdada kinni epokitiga, mida isegi lihvin ettevaatlikult muu vannipõhjaga ühetasa.

Valmib kontserdikavade köide. Moraal: kuigi üldiselt on hea katsetada töövõtteid köite taga, mitte ees, alustage veniva materjali liimimist esiküljelt. Muidu juhtub ka teil nii, et tagaküljel on kõik kenasti, aga esiküljele jääb veidi viltu ja sinna tuleb puuduv tükk materjalijääkidest juurde liimida.

Ja kui teil töölauda ei ole / töölaual ei ole köitmiseks ruumi, ärge pange valget köidet maha põrandale, kus muidu käite välisjalatsitega. Pange mingi puhas paber või lõikelaud alla.

Iga liim käitub erimoodi: selg üle ja paelad kinni PVA-ga (elastne), kaanepaber kohale mingi silikaatliimi taolise liimiga (märgab paberit vähe, paber ei veni eriti ja läheb pärast jälle siledaks), seljakummi kohale kontaktliimiga (see on pisut pinges, mistõttu kivistub surve all).

Tunne on, nagu oleks kell jõle palju, tegelikult on kell ainult viis õhtul.

L, 3506. päev: poes

Kõrgmetsa poodides: uus kingapood (kuhu jalutame edaspidi sisse ja peaaegu tagurpidi välja), majatarvete pood (kus ei lähe palju paremini), paberikaupade pood (kust E ostab jõulukaarte ja mina ostan loomingulise ummiku lahendamiseks üsna jäika 2 mm vahtkummi – 2014.–2015. a kontserdikavade köitmine on lõpusirgel, vaja leida köite seljaks huvitavat materjali), matkapood (helkuritega on asi väga kurb, helkurteip; särk ja dressipluus), toidupood.

Saan läbi muuseumiraamatu „Technikmuseum U-Wilhelm Bauer” – algul mõtlesin, et no kui olen ehitanud mudeli ja lugenud teemast mitu raamatut, mis seal siis veel uut on, aga näe eksisin. Väga huvitav on.

Õhtul restoran Ookean.

R, 3505. päev: liiga vara

Mul on täna lõunaks valmis saada pikk töö, millest on järel veidi liiga palju, sestap lähen tööle nii vara kui jaksan. Busside ootamatu laabumise tõttu olen kohal 7.02, mis on nii vara, et mu tunniskaart ust ei ava, samuti mitte ühe uue töökaaslase oma. Vilgutab punast tuld ega ütle midagi. Kõnnin teise ukse juurde, kus on silmside turvamehega, kes laseb meid sisse ja ütleb, et tulite liiga vara! Ka töö laabub kiiresti, valmis saab 9.28.

N, 3504. päev: teater

Õhtul teater sellest, kuidas läks põhja terasefirma. E märgib, et kahju muidugi, et me ei tea, keda poliitikuid kõnemaneeri ja kehahoiakuga pilati.

Tükis on isegi venelane, kes tuleb ja papaahast lumehelveste pudisedes teatab, et võtke mu pakkumine vastu, meie maal on „Sta(h)lin…dustrie” ikka suure au sees.

Saal on puupüsti täis.

K, 3503. päev: annus horribilis jätkub

The morons have spoken. Milgramil oli õigus.

Ja ka jälle „ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi” jne. Ainus, kes meenub, oli umbes kuu aega tagasi valjuhäälne vaimuhaige Hamburgi–Bremeni rongis – aga ta ei ole tuttav, ega.


* * *

Söögi kõrvale läheb praegu sari Keeping Up Appearances ehk „Hyacinth Bucket (loe: bukee)”. Tunnen ära, et Emmet mängib klaveril Schubertit (tõenäoliselt „Winterreise”), ajakirjal Classical CD on kaanel pealkiri The Fourth Tenor ja juures on väga noor Roberto Alagna (1995).

T, 3502. päev: talv käes

Talv on käes: prügikast on härmas.

E, 3501. päev: loen

Kui olen hommikul bussis, tuleb keelekoolilt teade, et homme jääb kirjandustund ära, ja paari tunni pärast tuleb teine, et ikka ei jää.

Saan läbi E üleeile Eestist toodud raamatu „Minu Eesti 3. Mis juhtus?”, mis on sama autori kolmas samateemaline raamat. Esimene olla stiilis „ohhoo!”, teine „ohhohhoo!”; see kolmas on stiilis „möhöh…”.

P, 3500. päev: pühapäev

E mobiilidele peale kaitsekiled. Selgub, et Xperia Xi ekraan on kumer, sinna turvaklaas servadeni peale ei lähe (ja õhus rippuv serv murdub nelja päevaga).

L, 3499. päev: laupäev

Valmivad Hamburgi pildid (albumeis kokku 661). Loomapoes, toidupoes, pärast lennujaama E-le vastu.

Seekord läks kalade mekkimine edukamalt: paki aegumistähtaeg oli 1. XI ja sellest viimane kala oli täna veel söödav.

R, 3498. päev: reede

Öösel ongi olnud öökülma. Õhtul vihm, ootan bussi 40 min.

Pärast sirvin koledaid pildiraamatuid (Die Brandstätten ja Deutschland Stunde Null), tuvastades mõne Hamburgi vaate kohad (peamiselt sadamast).

Siis tunnine dokumentaalsaade Iiri näitlejast Dermot Morganist (u 2003).

N, 3497. päev: talv tuleb

Õhtul on rõve külm (2 °C) ja on seda nägu, et tuleb öökülma.

K, 3496. päev: vaba kolmapäev

Täna on ka veel vaba päev, kuigi on tööpäev. Kohe hommikul vara juuksuri ja poodi, siis poe asjad koju, siis majandustarvete poodi, siis koeratoidu järele, siis koju (kõik jala), siis Št-ga loomaarsti juurde (bussiga), kusjuures Št kogu aeg kisab nagu ikka ja ma pean loomaarstile peaaegu käte-jalgadega seletama, mida teha. Protseduuri ajal kattun üleni Št lahtiste karvadega, sest protseduurilauale ulatub temast ainult osa, ülejäänud on hulk siplevaid käppi ja üldiselt on Št selline tihke jalgadel tünn, et kuskilt kinni ei võta ning vaata, et maha ei pilla, aga protseduuri teeb arst ja mina pean hoidma kinni. Protseduuri ajal avaneb uks, nina pistab sisse meie tavaline loomaarst dt T, ütleb tere ja kõnnib nurgas huugava tsentrifuugi juurde, õngitseb sealt vereproovi ja pipeteerib selle analüsaatorisse.

* * *

Saan Hamburgi fotodega omast arust tiiru peale, aga albumeid läbi vaadates selgub ebameeldiv asi, et hakkasin fotosid tõsisemalt töötlema ja albumeid nikerdama alles alates Lübecki fotodest, enne panin ainult märksõnu ja tähiseid, mis fotod tulevad hiljem albumeisse. Seega on läbindatud mitte kõik fotod (mida on alles praeguseks veidi alla 1300, pildistasin veidi alla 1500), vaid nädalavahetuse viissada ja teise nädala kakssada, aga mitte esimese nädala kuussada (sh esimeste linnamuljete kakssada ja sadamaekskursiooni sada). Nali selles, et logistikapõhjustel ei võtnud ma kaasa suurt fotokat, ainult taskufotoka, millest saab vaatamisväärt pilti ainult tublisti tagant sundides (täisautomaatikaga saaks ka, kui pildistada otse JPEG-pilti, aga seda minu fotokogemusega inimene enam ju ei tee, ega). Paljusid asju (objektiivimoonutuste korrigeerimine, mustatase (Black clipping), selgus (Clarity), elavus (Vibrance) ja küllastus (Saturation) – neli viimast korrigeerivad kontrastsust ja küllastust paremini kui kontrastiliugur ise) – saab teha automaatselt, olen nende heaks selgunud väärtused (Blacks –20, Clarity +10, Vibrance +10, Saturation +3) pannud eelseadistuseks S95, mille saan rakendada kohe importimisel (ainult tuleb mäletada, et seda ei kasutaks suure fotoka või mujal kui Lr-s töödeldud piltide importimisel (panoraamid, HDR)). Peale selle tuleb aeg-ajalt korrigeerida värve – üldiselt on mul mõlemad fotokad pidevalt pilvituse valgetasakaalus – sellega on valguse värv korras enamatel piltidel, kui oleks automaatse valgetasakaaluga, mis teeb pildid üldiselt liiga sinised ja ei või olla kindel, et kahe samas valguses pildistatud foto valge oleks ühesugune; HDR-töötluses tuleb mõnikord üksikuid värvusi korrigeerida eraldi, eriti tagasi tõmmata punast ja oranži (Lr suudab muuta kaheksat tooni ükshaaval – muuta heledust, küllastust ja veidi ka tooni ennast, näiteks tehes rohekaskollasest puust lihtsalt kollase või kui teile ei meeldi taustal olev sinine plakat, teeme sellest lilla – avastasin selle võimaluse alles nüüd, peab proovima).

Perspektiivi korrigeerimine muidugi ka. (Noblesse oblige.)

Veel tuleb pildistamisel meeles pidada, et kui suure fotoka suurim tundlikkus, kus pilt on veel enam-vähem terav, on ISO 640, on taskufotokal see ISO 160 (sensori natiivtundlikkus on ISO 80, suurel ISO 100). ISO 320 on viimane piir, kuhu taskufotokaga kõlbab minna; tundlikkus ei saa seega olla automaatse peal ja hämarast valguse kätte tulles peab mäletama tundlikkust jälle vähendada ISO 80 peale.

Veel häirivam on aga objektiivi sisse sattunud prügi või koerakarv, mis tekitab väikse avaga (f/8) pildi alaserva ebamäärase tumeda vonkleva joone, mis eriti torkab silma heledal ühtlasel pinnal. Alles Hamburgis-oleku poole peal taipasin, et püstformaadis häirib see vähem, kui on paremas servas (sest vasakult paremale lugev inimene vaatab ka pilti vasakult paremale), seega tuleb fotokat kallutada püstformaadi jaoks mitte paremale nagu tavaliselt, vaid vasakule. Või võtta suurema avaga (f/4) või jätta kaamera põhja poolsesse pildiserva tumeda kribuga täidetud ala. Üldiselt on taskufotoka kaadri kuvasuhe 4:3 ja sellest tavalise 3:2 või üle ekraani laiutava 16:9 pildi tegemiseks saab ära lõigata just selle prügiga serva.

T, 3495. päev: usupüha

Vaba päev, terve päev kodus. Saan läbi Lübecki toomkiriku raamatu.