N, 3392. päev: nokk kinni, saba lahti

Tuvastate viimase puhkuse-eelse tööpäeva pärastlõunal, et imeline veebirakendus, mis teoreetiliselt annab juurdepääsu teie tööpostkastile (tehtud selleks, et keegi ei saaks öelda, et oli puhkusel, kui pauk käis), kasutab tundmatut kasutajanime ja salasõna, ja kui te seda itiabist küsite, saate vastuseks kaks automaatkirja, et asjaga tegeldakse, ja kui mitu tundi hiljem, väga hilja õhtul, ikka midagi juhtunud ei ole, aimate, et te saate vastust lugeda alles puhkuselt tagasi olles, mil veebirakendust enam vaja ei ole.

K, 3391. päev: kolmapäev

Eelviimane tööpäev enne puhkust. E sõidab Eestisse.

T, 3390. päev: õhtul

Äia mälestusdringiga juhtub täpselt samamoodi kui juhtus kakskümmend aastat tagasi tema šampusega, kui me tutvusime: pudel ununes jahtuma sügavkülma ja sisu jäätus. Ring on täis.

E, 3389. päev: suuline eksam

Tööl hiir katki, vasak nupp ei tööta korralikult, õigemini töötab iseseisvalt. Vajutan mina üks kord või hoian all, tema vajutab mitu korda või laseb vahepeal lahti. Lohistatavad failid ja aknad kukuvad iks kohtadesse, valitavad failid avanevad ootamatult, lohistatavad aknad suurenevad ja vähenevad suvaliselt.

Kuidas lahendab asja insener? — Muidugi vahetab juhtpaneelil hiirenupud ja üritab harjuda mõttega, et nüüd tuleb vajutada peamiselt paremat nuppu. Kõik töötab kenasti arvake kuni milleni? — Muidugi kui on vaja paremklõpsu. Seda lülitab hiire vasak nupp, mis ei tööta normaalset, mäletate? Vohoh!

* * *

Õhtul suuline eksam. Olen pannud kirja aja ühe võrdlemisi sõnarohke kursusekaaslase juurde, et vestlus võiks toimuda ladusalt. Aga ta on väga närvis – aga mind koledal kombel see alati rahustab, kui keegi teine on närvis minust rohkem –, algul ei saa tal jutt vedama ja siis, kui peame nagu vestlema, ei saa tema monoloog enam pidama. Mu grammatika läheb paremini, aga ma ei saa näidata seda peaaegu üldse. Teema on vana, arvutid ja mis nende sees leida on ja mobiiltelefonid ning kas nende rohkus on halb või hea.

P, 3388. päev: pühapäev

Homme on keelekursusel kirjalik suuline eksam, õpin.

L, 3387. päev: filmivõtete lõpp

Hirmus kahtlus, et kassirohi, millest pidi saama salat Šp-le, kes õues alati üritab süüa orasheina, on väetatud inimsitaga (pakendis oli kilekoti sees segu: viljaterad, mingi muu puru, ilmselt liiv + väetis). Ükspäev juhtusin nuusutama ja panin toast rõdule, aga ka rõdul on hais märgatav. Viskame ära.

R, 3286. päev: püha müristus

Väga halvad uudised Inglismaalt – juhtus täpselt sama nagu 2001 Eestis, kui valiti presidendiks Arnold Rüütel (ainult selle vahega, et Eestis pidi kannatama viis aastat, siis valiti uus president, aga UK is f*cked forever). Sellele, kes Kremlis kavalasti pihku naerab ja vuntsi keerab, teadmiseks, et tõeline rahvahääletuse tulemus ei ole 96% nagu Krimmi „rahvahääletusel”. Ühtlasi ilmekas näide, mis juhtub, kui noored valima ei lähe – sest siis võtavad vanavanemad teilt tuleviku!

N, 3285. päev: sinine

Naaberlinnas poes ja söömas. Lossiaias on tiigis pardipojad, lossi küljes lähedalt vaadates väga koledad kujud, nagu ikka. Taevas on sinine nagu pajapõhi.

K, 3284. päev: Herkules

Lõpevad filmi „Kassirohi idaneb” ehk „Põrmust võrsub oder” mitu ööpäeva väldanud võtted, sest ükspäe avastasin kohalikust lehest, et kell 14.00 sõidab kesklinnast madalalt üle C-130 Herkules.

Aga see kõik läheb täielikult untsu, sest selle sajandi õudsaim tõlge hilistab kõiki muid tegemisi ning näen Herkulese möödalendu ainult aknast (kell 14.07).

T, 3283. päev: majad ja majaesised

Täna on hommikul vara loomaarst. Varavalges kõnnin pangaautomaadi juurde raha järele; kui naasen, tuleb kell 6.23 vastu naaber vanatädi, kes majast väljub. Varem me teda nii vara näinud ei ole; pisut hiljem ta alati tuleb maja poole, nii et jäi mulje, nagu ta ööbiks kuskil mujal.

Täna pannakse nähtamatule noorpaarile uusi aknaid.

Tuvastan, et kultuurimälestiste registri fotoarhiivis on mitu A. kreisilinna hoonet aadressita ja pildiallkiri on nõnda üldine kui „Hoone A-s”. Saadan täpsustusi (aadressid, hoonenimed). Ühel on lausa kodumaja nurk ajast, mida ma ei mäleta.

Õhtul koeri jalutama minnes leian, et olen hommikul astunud selle asja sisse, mida siinmaal tänaval eriti palju ei ole. Mis organism seda teinud oli, ei tea, aga karta tuleb halvimat, mistõttu tuleb ketsitaldu – mu ketsidel on osa mustrit sentimeeter sügav ja osad süvendid millimeeter peened – puhastada ilma nõela pistmata. See on väga jälk. Kui pesumasin peatub, proovin puhastada 120 °C auruga, millel mõistagi on ka need efektid, et vabanev ollus paiskub eemale ja vabanev aur haiseb ja kaitseprillid lähevad uduseks. Pärast tõmban kuuma auruga üle ka käed.

E, 3282. päev: papid ja raadio

„Ligikaudu 4–5 nädalat” kestma pidanud keskkütteremondil algab täna 7. nädal, mida on ilmekalt näha sellest, et soss-sepad kleebivad fuajee põrandale värskeid pappe, mida nad iga reede üles kisuvad ja igal esmaspäeval uuesti maha teibivad, mõnikord kauni värvilise teibiga. Kulutage aega ja raha papile vähem ja tööle rohkem, seltsimehed!

Keelekursusel on kirjalik eksam; õpetaja soovitas kuulata raadiot, mida teengi terve päeva, et äkki läheb nagu tudengiajal metalliteaduse assistendiga, kes harjutustunnis kuulutas suure suuga päev enne kontrolltööd, et seda ja teist valemit ei tule, aga ühe kohta ütles ainult, et ta ei saa öelda, kas tuleb või ei tule, ja läks näost punaseks, nii et me õppisime selle siis eriti hästi ära. Aga kuulamisharjutus on muu ja mul on tunne, et see on umbes aasta tagasi ühel eksamil juba olnud.

P, 3281. päev: pühapäev

Lennujaamas vastas, suure varuga. Võileib ja Frantz Schmidti elulugu.

Parandan sulepead, mille käes hoitav osa on suurest kirjutamisest lõhenenud. Oleks see PS-st, saaks lõhesse lasta pisut PS-liimi, kapillaarjõud tõmbaks selle just sinna, kuhu vaja, ja see lahustaks-sulataks lõhe kinni (nagu on teinud lugematud mudeliehitajad umbes pool sajandit). Aga see on mingist muust plastist, vbl PP-st või PC-st. Üllatuslikult jääb lõhe kinni ka kontaktliimiga, mis sellise kasutuse jaoks ette nähtud ei ole.

* * *

Päeval soe, aga õhtul külm. Kui kalendrisse ei vaataks ja puud ei oleks suures lehes, võiks jäise õhu järgi arvata, et on umbes november. Õhtul on parklas autod nii tugevalt udused, et arvan seda esti härmatiseks.

* * *

Kirjutan oma FB-põlve populaarseima kommentaari, mis saab ööpäeva jooksul 45 laiki. Lugu oli sellest, kuidas traumapunktis õmmeldud inimesele olla pakutud, et teeme teetanuse vastu süsti ka, aga inimene olla keeldunud, et misjube, selles on ju „toksiinid”. Pakkusin, et kui tohib, saab sel juhul tõrgest patsienti harida, et teetanuse tekitajaga sarnane üliväga läbinisti looduslik aine botuliin – toksiin selle sõna õiges tähenduses – on akuutse toksilisuse poolest kõige mürgisem teadaolev aine (millele keegi vastab, et huvitav-huvitav, kui läheb kortsuraviks, kaob toksiinikartus kus seda ja teist ning justsama kõige mürgisemat ainet lastakse süstida heameelega).

Tuvastan, et ka magamistoa radikas on vesi sees. Köögi omas on natuke õhku, aga väga vähe, võrreldes köögi ja vannitoa radika mahtu, ja et vannitoa radikast vusises õhk välja mitu minutit, aga köögis kõige rohkem pool minutit.

* * *

Idufotod jätkuvad. Lähen jalaga kogemata vastu statiivi, aga leian endise võttekoha peaaegu üles. Tuvastan, et seemnetega ei toimu esimene poolteist ööpäeva suurt midagi.

L, 3280. päev: ühe liigutusega

Päev algab üllatusega: siinmaine telefon küsib, kad tahan PIN-koodi näppimise asemel hakata kasutama sõrmejäljetuvastust. Muidugi tahan! Selgub, et Sony Xperia Z5 Compactil on sõrmejäljeandur voolulülitis.

E on Eestis. Ostsin eile loomapoest kassirohtu (Šp alati sööb õues orasheina), täna hakkan idandama. Mõte: kui õige teeks sellest pilte ja animeeriks pärast nagu „Nukitsamehe” filmis. Otsin üles isegi makrovälgu, aga patareisid netu.

Leiduvad ka patareid, aga ei oska enam makrovälguga teha midagi (see on olnud nii kaua kasutamata, et patareipesa ei anna hästi kontakti). Otsin (internetist) kasutusjuhendi, loen.

Kuigi saan taimeri isegi tööle, selgub, et kuigi taimer äratab fotoka 2 s enne võtet üles, ei piisa sellest 2 s-st välguti laadimiseks. Peale selle kavatsen esialgu jätta fotoka pildistama kogu ööks, aga samas ei taha, et öö läbi aknast paistaks, et välgub. Seega valgustan seemnekasti LED-lambiga. Ava on f/16, iga võtte säriaeg 2 s (päeval, kui läheb lambivalgusest valgemaks, panen avaprogrammiga säriaja vabaks). Pildisuurus on kõige madalama resolutsiooniga JPEG (à u 700 kB).

Aga ööseks tuleb siiski välja lülitada, keegi ei saa iga 100 s tagant kostva klõpsu pärast magada.

R, 3279. päev: krutin radikaid ise

Tuvastan õhuväljutusventiilide asukohad meie viiel radiaatoril – üks on mööbli varjus, ühe on jaantatiklik ehitaja pannud vastu täitsa ja ühe peaaegu vastu seina, ainult elu- ja magamistoa oma on mõistlikult kättesaadavas kohas. Kraamin juurdepääsu nendeni, aga tehnikut muidugi ei tule. Lähen tööle. Lõuna ajal tõttan läbi Kõrgmetsa maksimarketist, kas neil on spetsiaalset radiaatorivõtit (5 mm nelikantpesa, Amazoni pildil on umbes nagu kellavõti); muidugi ei ole, ostan ammu soovitud viili. Viilide valik on nigel; eelmised väikesed viilid viskasin umbes kuu tagasi minema, kui korraldasin tagatoa seinaäärtes vedelenud töövahendeid ümber suurde santsukasti ja sedastasin, et nende viilidega ei saa õieti teha mitte midagi; alles olid seega ainult taskunugade viilid ja kolm rasplit (see Kölni põlatute raamat rääkis, et keskajal karistati Kölnis hulkureid muu hulgas sellega, et nad raspeldasid sunnitööna puitu – puidupuru oli vaja, aga seda oli teha raske). Ning käändnokaga rihveldamata tangid ventiili keeramiseks ning uued pintsetid (sest need, millega muidu koukisin hambavahesse jäänud õuna- ja lihatükke, tuli ära visata, sest ükskord oli sellega vaja koukida Št küljest puuki, sest teised pintsetid, millega ma hambavahesid ei koukinud, puuki kätte ei saanud, ja pintsett, mis on puutunud puuki, ei ole enam kunagi nii puhas, et selle saaks pista suhu, nii et mul ei olnud paar kuud midagi, millega koukida hambavahesid). Vaja on ka majapidamispaberit; seda ei ole.

Tehnikut muidugi ei tule ka lõuna ajal; väljutan õhu ise vannitoa radikast, mille ventiil on kõige paremini juurdepääsetav. Lapsepõlvest mäletan, et radikast õhu väljutamisega kaasnes palju musta sodi, sest radikas oli malmist ja hapnikuvaeguses roostetab raud FeO-ks, mis on alguses must, aga muutub õhuhapniku käes peagi pruuniks, ning see pihkus koos õhuga radikast välja (sest ega veneaegsel radiaatoril olnud õhuväljutusventiilil eraldi tila). Siin aga, näen, kuulen ja haistan, susiseb radikast alguses mitu minutit õlilõhnast õhku ning siis hakkab tulema selget puhast vett. Köögi radikal ei leia ma käsikaudu ventiili kante üles, tagatoa oma on see vastu mööblit, elutoa omast tuleb kuidagi kohe äkki vett – võimalik muidugi, et kui meil keskkütteremondi ajal oli radikas kogu aeg kinni, jäi vesi sinna ilusti sisse. Vannitoa oma ma ükspäe kruttisin, sellest kostis hirmus mulin – järelikult jooksis vesi välja ja õhk tuli sisse.

N, 3278. päev: soe vesi on tagasi!!

Soe vesi on normaalselt tagasi!!! Küll on mõnus…

Tööl koosolek, kus mainitakse muu hulgas seda, mida peab tegema õhtul, et hommikul saaks pooleli töö anda teisele inimsele, kui jääb äkki haigeks. Sellest areneb loomulikult välja teema, kus minnakse ja jäädaksegi lõunale, mis kerkib publiku mahitusel üles igal võimalikul ja võimatul hetkel.

Helistan firmasse, mille furgoonist tassisid maja keskkütte remondimehed välja torusid ja tööriistu. Järgneb pikk vestlus sekretäriga, kuskilt otsast ei tule välja, et see, et nad juba kuuendat nädalat meil ehitavad, kontoris kuidagi teada oleks. Lubavad helistada tagasi, mida õhtuks muidugi ei juhtu. (Hilisem lisandus: ega lähima kahe kuu jooksul ka mitte.)

* * *

Õpime saksa keelt:
weiß = valge
Kohl = kapsas
Weißkohl = valge peakapsas

rot = punane
Kohl = kapsas
Rotkohl = punane peakapsas

grün = roheline
Kohl = kapsas
Grünkohl = kähar lehtkapsas

K, 3277. päev: kolmapäev

Soss-sepad, kes remondivad maja keskkütet, on faksinud kinnisvarahooldusele, et nad tulevad reedel radikatest õhku välja laskma ning olgu elanikud kodus, kui nad ukse taga kõlistavad.

Tööjuures õues istub pikalt vares, vasakul küljel tiiva all suured valged laigud.

Saan teada, et ma olla täitnud tuludeklaratsiooni valesti, aga mida ma tegema pean, seda ka ei öelda. Lubatakse helistada tagasi. Eelmine kord andis maksuamet täpselt samas asjas nõu umbes 2007. aastal ja olen nende õpetuste järgi ka teinud, saades iga kord täiesti juhusliku tulemuse. (Hilisem lisandus: ei helistata, umbes kuu aja pärast saan meiliga teate, et asi siiski kõlbab.)

T, 3276. päev: suvist igasugust

Matemaatikaülesanne: kui prantsuskeelne küttetehnikafirma lubab, et 9. V alanud keskkütteremont kestab 4…5 nädalat, siis millal see valmib? (Vihje: 6. nädala teisipäeval veel töö käib.)

 

Taas kord paneb üks vana tuttav üles FB-hirmuloo, kui hirmus kemikaal on suhkur. No tule taevas appi, suhkur ei ole ohtlik. Roti suukaudset LD₅₀-väärtust inimesele ekstrapoleerides oleks surmav mitte 60 g, vaid mitu kilo. Ühekorraga!

Nädala pärast on keelekursusel kirjalik eksam. Sel semestril on meile antud nii rohkesti materjale, et mapi vahel on lehekülgi 121. Arvake ära, kusmaal olen sõnastikuga? — Leheküljel 54…

Mu kursus on peaaegu läbi, nüüd on aega teha pilte. Võtan raamatu ette ja saan selgeks Ste-Chapelle’i aknad – mis aken on mis pildil, üksikaknaid saab tuvastada ka lähivõtetelt (peale eri piltide on igal aknal ka eri raamimuster).

E, 3275. päev: esmaspäev

Märkmeid sellest päevast ei ole; kirjutan seda augustis, ei mäleta.

P, 3274. päev: pühapäev

Teen pilte. Sajab. Väga keerukas sõit kesklinna [kahjuks ei mäleta enam, mismoodi, kirjutan märkmeid lahti kaks kuud hiljem]. Linnas McDonaldist eine; ma ei jõua seda süüa lõpuni, homme olen 2½ kg raskem.

L, 3273. päev: maja

Keskküttesüsteemi remontijad on vooderdanud ühe lifti vineerplaatidega (ja teine lift on praegu katki). Millalgi sel nädalal on keegi tundmatu kraapinud ühte plaati majahoidja eesnime. Võimalusi on kolm, üks põnevam kui teine:

• majahoidja pereliige
• salajane austaja
• majahoidja ise

* * *

Muidu on majja ilmunud uusi inimesi, kes ütlevad algul väga püüdlikult tere ja veel ei ole sõitnud samas liftis suitsetava joodiknaabriga. (Aga kui on, võtavad nad selle teema kohe jutuks.) Mis ärgitab loetlema naabreid, keda on palju, maja on suur:

• Lilletädi ja tema mees ning kaks (varem kolm) kassi. Saanud nime lillekasvandusest pääsetee plekksillal (mis ei vii kuhugi, sest ees on teise tänava aiamüürid). Alati hoolika soengu, meigi ja solaariumipäevitusega, kõnetab alati prantsuse keeli, aga koertega räägib kohalikus keeles. Mõnikord väga vara hommikul sõidab bussiga turule (no ikka väga vara, seitsmest näiteks).
• Supitädi, kes hooldab ka lilli maja ees ning tassib kuskilt kohale selle kaunistuseks suuri kive. Kohalik. Liigub ainult autoga. Rõivastub sageli dressidesse. Toitub vaheldumisi sibula- ja kanasupist. Riidleb vahel joodiknaabriga. Kohe trepikoja kõrval on tema köögi- ja vannitoa aken, mattklaasist, aga ühest tuleb supilõhna, teisest veeplädinat.
• Temast edasi üks vähenähtav noorpaar, kuigi selle härrasmeest on hakanud maja peal nägema. Räägib prantsuse keeli, kannab jakki numbriga 1974, aga see tema sünniaasta ei ole.
• Siis „Roberto, kes tegelikult ei ole Roberto” (tal on küll üks teine itaalia eesnimi). Ta köögist tulvab sageli makarontoodete keetmise lõhnu. Mõnikord on näha ja kosta ka, et kohal on naine. Roberto suitsetab maja taga rõdul ja tervitab viisakalt. Muidu on meie vannitoad kohakuti ja ventilatsioonikanalid kõrvuti, nii et kui olen samal ajal vannitoas, siis kuulen, mida ta teeb. Vahepeal ostis oma vannituppa pläriseva ventilaatori, aga õnneks kasutas seda ainult kaks nädalat. Suhtub koertesse hästi. (Enne teda oli tema korteris üks kassiga onkel, kelle väike oranž kass istus sageli meie köögiaknal, ja veel enne mingi Austria onkel, kellel tuli pöörane mõte, et ta võiks kasutada minu wifit, jagame kulud pooleks – mille mõtlesin hoolikalt läbi ja siiski keeldusin. See oli enne seda, kui wifisid oli rohkem kui inimesi.)
• Siis oleme meie.
• Siis on hullnaaber P, keda ajuti ei ole näha mitmeid kuid (ilmselt on ravil). Tema (või kellegi teise naabri) duširuum on meie magamistoa seina taga – nähtavasti on igal korteril ise kavatis – ja seal võeti öösiti sageli dušši. Umbes möödunud aastal sõbrunes ta joodiknaabriga, kes käis algul tal sageli külas ja kakerdas seega meie ukse taga. Enne oli hullnaaber teisest puust, kutsudes korra joodiknaabrile isegi politsei, ja ka nüüd on paar korda joodiknaabri peale kisanud.
• Temast edasi on sellise fassongiga korter, et käigurõdust otse on kemmerg. Seal elab praegu umbes 90-aastane vanatädi, kes käib maru vara (lahkub umbes kuuest, tagasi seitsmest) saiapoes. Algul kahtlustasime, et ta ööbib vanadekodus ja korteris on ainult päeval, sest hommikusel koerajalutusel enne seitset nägime teda maja poole tulemas, aga ükskord oli hommikul loomaarst ja käisin varavalges automaadist raha võtmas ning jõudsin tagasi veerand seitse, kui ta majast väljus. Suitsetab, aga mitte liftis.
• Ja siis keerab sealt eraldi trepp üles. Ma ei tea, kuidas seal korterid ja nende uksed paigutuvad, vaatamas käinud ei ole – vanatädi uks on käigurõdust otse, ilmselt ka korter on maja otsas, hullnaabri uks on enne treppi ja korter meie korrusel, kolmas uks (kus elas üks vähenähtav noorik) seega trepi otsas, korrus kõrgemal. Meie peal laiuvat mingi tohutu suur korter; eri korruste käigurõdud on eri pikkusega (ütleb Bingi poolviltune aerofoto) ja pealmise korruse oma on ligi kaks korda lühem kui meil ning katusel on meist järgmine ventilatsioonikorsten kohas, et see peaks meie korrusel olema käigurõdul. Teisel pool maja on katus veel huvitavam: ühel korteril oleksid nagu katuseaknad, Bingi aerofotol on isegi nagu mingi lehtla. Meie korrusepooles on akende, uste ja katusel ventilatsioonikorstende paigutuse järgi keskmised korterid 2 akna laiused, Supitädil ja tema nähtamatust noorpaarist naabritel on 1 akna laiune korter, lõpus on taas ilmselt 1 akna laiused, otstes on rõdu.
• Siis on alla korrusele tekkinud üks härra, kes suitsetab röötsakil maja taga rõduäärel, suits tuleb meie korrusel rõdu ääre tagant, väga kaunis, peab tegema pilti.
• Meie all elab kassiga suitsetaja, kes suitsetab maja ees rõdul, aga enne õnneks kõvasti köhides, paarkümmend korda päevas. Ta on majutanud suitsupakid lillekastidesse, väga mugav ja mida teha, kui kastmisel läheb natuke vett üle ääre?
• Teisel pool on majahoidja, tema mees (Elundikastiga Mees) ja laps, väga nunnu korter. Mõnikord on aimata pingelisi peresuhteid, sest kui Elundikastiga Mees õhtul tööautoga saabub, ei ole tal mõnikord väljumisega kiiret, ta istub seal sees hulk aega edasi. Majahoidja suhtub väga kenasti meie koertesse. Nad elasid vanasti otse meie all (koos oma kurikuulsa grilliga), aga tahtsid suuremat korterit ning Elundikastiga Mehe soovitusel ostsid samasse majja, mida naine hooldab ja mida mees siis mitu kuud hoolikalt remontis (ta näib olevat ametilt ehitaja, vähemalt tööauto katusel on alati pakk 5 × 2 cm latte ja teisel pool torusid), tulemus on võimas. Majahoidja on muidu kõrgharidusega, aga ei leidnud siin muud tööd.
• Nende pool on veel n-ö perekond Munakass, mees on habemega ja kõneleb prantsuse keelt, naine on nähtavasti Ukrainast, mida võis arvata Ukraina lipuvärvides ja jaapanipäraselt heiluvate munadega kassist, mis oli varem nende auto külgakna küljes; välisukse juures radiaatori all mõnikord istuv kass olevat nende oma.
• Siis seal pool meie korrusel elab veel umbes minuvanune tädi, kes ükskord sõimas pikalt joodiknaabrit ja nähes, et ma seda kuulama ei jäänud, teretab mind sellest ajast peale alati inglise keeli. Kahtlustan, et ta on sama isik, kes üürib maja parklas meie korteri parkimisplatsi (selle inimesega olen ma kunagi isegi rääkinud, ta olla mind näinud KAD-maja sööklas, aga see oli 8–9 aastat tagasi, ei mäleta).
• Siis meist korrus kõrgemal teisel pool elab kuskil joodiknaaber, hüüdnimega Madame Bizarre, õige nimega M.W., ja tema kõrval perekond Noor Isa ja Noor Ema, kellest alguses elas majas ainult Noor Isa, kes käis tööl bussiga Kirikmäel. Siis ilmus Noor Ema ja vanatädi, siis kadus see vanatädi ära, siis käis Noor Ema üksvahe keelekoolis ja Noor Isa tal vastas, piiludes ükskord mingi sildi taga, nii et ainult silmad paistsid, siis ilmus nende perre laps, kelle kisa kostis meile välja. Kuivõrd joodiknaaber elab mu teada teisel pool maja (sest tema kisa kostab suht harva) ning Noor Isa ja Noor Ema ütlesid elavat kohe tema kõval, peab nende lapse helivaljus olema erakordne. Ükskord jubeda palavusega istus Noor Ema lapsega all fuajees, mis on kogu maja kõige jahedam koht, sest see on pooleldi maa sees. Noor Ema käis lapsevankriga vanasti pidevalt välisuksest läbi nii, et blokeeris selle avatud asendisse ja ka jättis selle pärani.
• Siis kuskil elab, ütleme, hiina tädi, kellel on mingi raske haigus ja kes eriti ei suhtle, kuigi teretab, prantsuse keeli.
• Siis kuskil elab, ütleme, hiina pere, kes on viisakas ning kes koosneb mehest, naisest ja koerahuvilisest lapsest. Laps on just selles eas, et ema õpetab talle inglise keele numbreid.
• Siis kuskil elab, ütleme, vietnami tädi, väga viisakas, alati teretab, kummardades. Tema rõivastus meenutab värvilt ja tegumoelt seda Vietnamis tehtud laborikitlit, mida kandsin tudengiaja alguse laboripraktikumides. Mu praegune kilejope on peaaegu sama värvi ja – üllatus-üllatus – samuti tehtud Vietnamis.
• Siis kuskil meie pool paar korrust allpool elab daam punase autoga, kelle postkast on meie oma kõrval ja kes on oma wifile pannud enda nime (sellest järeldus, et elab meie pool maja). Meie wifil on ühe Jaapani eluka nimi, nagu ka Eesti-kodu wifil. Meie wifi käib elutoa laualt bussipeatusse, et te teaksite.
• Siis kuskil on keskealine tädi, auto küljes limonaadi Monster kleepekas, ja teine, kelle auto küljes on verejanulise mässaja Che näopilt.
• Kuskil meie all elab viisakas india noormees.
• Lille- või Supitädi andmeil elavat praegu majas (koos Lille- ja Supitädi endaga) ainult kolm kohalikku, mis võib olla pisendus, sest ka see 90-aastane suitsetav vanatädi on kohalik ning kohalikke vanamehi on vähemalt kolm, kuigi ma ei ole kindel, kas nad kõik elavad meie majas:
• Haige Vanamees nr 1 (ümmarguste prillidega) 
• Haige Vanamees nr 2 (sussidega)
• lahke vanamees, kellel oli (oma jutu järgi) taks. Võib-olla on ta Lilletädi mees, võib-olla ei ela üldse meie majas, võib-olla ajan kaks sarnast vanameest segi.
• Siis elab veel kuskil hr Liibukas, suur mees suures sinises autos, minust veidi noorem, sõidab vabal ajal jalgrattaga, jalas kohustuslikud liibukad. Ükskord nägin tal ka naist, kellega rääkis inglise keeli. Jalgratast hoiab ülal korteris, mitte all rattalaos. Üles tassib ta seda ilmselt seljas, sest liftis ma ei ole teda rattaga näinud ja see ei käi ka kokku nagu meie rattad.
• Majas on olnud ka n-ö külalisesinejaid, kes kolivad sisse-välja nii ruttu, et näha ei jõua. Üks korraldas kunagi peo ja kleepis välisuksele öise müdistamise kohta ette teate, luulevormis. Üks täitis nüüd suvel liftid ja välisukse pikkade bulladega, kuidas tema ülanaaber ei oska korrusmajas käituda. Aeg-ajalt on maja ees näha kolijaid. Ükskord elas majas korraga vähemalt kolm poola noorikut ja üks [oletatav] leedu noorik (kootud kleidiga – kui et ma kohtusin koeri jalutades kaks korda juhuslikult ühe leedu töökaaslasega, kes ütles olevat külas leedu tuttaval, oli see kindlasti see kootud kleidiga isik, sest mujal maailmas kleite ise ei koota kui Baltimaades, ega). Ära on kolinud noorik, kes algul oli ise laps, aga aastatega kasvas suureks ja väga paksuks. Nagu ka teine, kellest algul ei olnud päris täpselt aru saada, kas ta on mees või naine (eriti kui ta läks ükskord laupäeva õhtul bussi pealt meie ees maja poole, kilekotis õhtusöögiks võileib ja sikspäkk õlut), kuni sai ise lapse.
• Maja praegu ainus muu koer on Naabrimees, tema peremehe tööauto küljes oli üksvahe vimpel Albania ning sellest kostab tihti lõunamaiseid viise (ja kusjuures viimati Št tundis auto ära). Varem on olnud ka teisi koeri. Naabrimees suhtub Št-sse ja Šp-sse tohutu austusega nagu laps täiskasvanutesse ikka, mis on jube naljakas, sest Šp-t huvitavad Naabrimehe-taolised poisid harva ja Št ajab end Naabrimehe juuresolekul võimalikult suureks, Naabrimees ise teeb end võimalikult väikseks. Aga sellest ei aita, suurusevahe jääb alles. Kunagi ammu, enne Šp ja Št saabumist, oli majas ka mingi väike koer. All ühtedel itaallastel on nunnu maskiga koer, see mõnikord jalutab paela otsas; peale selle käib maja kõrvalt läbi ka muid koeri, aga ma korjan nende teguvärgid alati ära, et naabrid ei mõtleks, et need on meie omad.
• Ühes kontoris töötab keegi, kellel on Porsche, mida pargib meie poriparklasse; jälgin hoolega, et Šp, kes kaugele ei jaksa kõndida, ei teeks oma asjatoimetusi selle juures.
• Ühes teises kontoris töötab laiamõõtmeline naisterahvas, kes tuleb tööle just siis, kui ma hommikul koertega teist korda jalutan, ja läheb töölt koju just siis, kui koerad jalutavad õhtul esimest korda. Ta hoiab ust lahti ja särab üle näo koeri vahtides. Ma ise säraks ka, kui naabritel oleks nii nunnusid koeri nagu Šp ja Št.

R, 3272. päev: jalgpall algab

Lõuna ajal postkontorist vidinaid, üht läheb kohe vaja (koogitüki poolitamiseks).

Õhtul Ookean, nüüd kolmandat reedet järjest; seekord ei istugi enam akna all samu vanamehi samade näitsikutega nagu kahel eelmisel korral.

Hea, et oleme varakult kohal ja tellime söögi kohe, sest täna algab jalgpall ja telekat tuleb vaatama ka kokk.

N, 3271. päev: jälle jalgpall

Algul kavatsen minna hommikul postkontorisse, aga ei lähe, jõuan hoopis vara tööle.

Pärastlõuna on soe ja mõnus. Paistab päike, vihma ei saja üldse (!!).

Loeng; olen ainus, kes konspekteerib. Pärast ohkan ja ütlen nagu ajakirjanik A.H., et ma pean sellest nüüd teistele kirjutama lõbusa loo (kogemus on näidanud, et konspekti lahtikirjutamisega ei tohi viivitada, pärast ei ole enam midagi meeles).

Keeletunnis on maruigav teema: jalgpall. Meist ainult üks suhtub teemasse pühaliku hardusega. Küsimise peale, mida arvan mina, ütlen, et ma jalgpalli ei mõista; küsitakse üle, kas nagu reegleid või, ja täpsustan, et üldse seda, et 22 meest jookseb platsil ühe palli järel ja rahvamassid vahivad pealt. Peale selle võib igaüks, kellel on pisut anatoomiateadmisi ja ettekujutusvõimet, ette kujutada, mis juhtub jalgpalluri peaajuga, kui ta paneb pea ette üle kogu väljaku lennanud pallile (ja mis tal mõttes on – või mitte –, et ta teeb seda vabatahtlikult).

K, 3270. päev: suur päev

Täna on meil ümmargune sünnipäev: Št saab 10.

Täielik ikaldus hommikul: vaja teha pangast ülekanne. Mõtlen naiivselt, et mis ma meie putkataolisse kontorisse lähen, linnas on suur kontor, lähen sinna, see on suurem, saab kiiremini. Aga sittagi! Esiteks ootan pool tundi bussi ja teiseks on kesklinna suures pangakontoris parasjagu mingi epideemia – 14 letist on mehitatud-naisetatud täpselt 3, aga üks neist (soomusklaasiga) annab ainult suuri summasid sularaha ja ülekandeid ei tee. Minu ees ootab umbes kaheksa inimest. Kaks tavalist letti näitavad, kui aeglaselt nad töötada suudavad; aega läheb jälle pool tundi. Olen väga närvis (peaksin olema ammu-ammu tööl), isegi minu nähtav nihelemine ja sage kellavaatamine ei kiirenda kedagi. Peale selle olen just täna hakanud kodust tööle kappi teisaldama pakse AW&ST köiteid, nii et mul on seljakott punnis, õnneks ainult ühe köite jagu. Sooja vett ei ole meil normaalselt enam ammu.

Aga mõlemad pälvime pangaametniku imetluse: E sellega, et räägib soravalt kohalikku keelt, mina sellega, et tunnen ära koha loodusvaatega abstraktsevõitu maalil.

T, 3269. päev: ajaloo varjatud pale

Nõrganärvilised, ärge täna lugege.

Frantz Schmidti eluloost saab teada, et XVI/XVII saj vahetusel toimus Saksamaa linnadest hukkamisi elanike arvu kohta kõige rohkem Nürnbergis: 40 000 elanikku, Frantz Schmidti päevikus e omakäelises ametikroonikas ligi 40 a jooksul 394 hukkamist ehk aastas 9, mis teeb 10 000 elaniku kohta aastas 2,25, mis oli Püha Rooma keisririigis suurim. Kuivõrd et Talinas oli samal ajal elanikke ligikaudu 5000–6000, pidi hukkamisi olema aastas alla ühe; vat tahaksin lausa teada, mis agarusega tegutseb samateemalises naljaraamatus XV sajandil timuka tütre isa! Sellele viitab ka Pikal tänaval ajaloomuuseumis väljas olev timukamõõk, mis on uusaegne (tekst on antiikvas) ja väga väheste kasutusjälgedega (CCC nägi mõõga ette aadlikele, aga seda kasutati ka teatud leevendavatel asjaoludel).

Õigusajaloo poolest saab teada, et Karl V kriminaalseadustik (Constitutio Criminalis Carolina, CCC; 1532) tegi piinamisele ja hukkamisele kui õiguskaitsevahendile karuteene – näiteks määras see korduva varguse eest surmanuhtluse (varem varguse eest surmanuhtlust ei olnud), aga see eesmärki ei täitnud, elukutselised vargad olid olemas edasi. Saab ka teada, et enne olid timukad vabakutselised, aga seoses suurenenud töömahuga XVI saj keskel tekkisid suurlinnadesse kindlad timuka ametikohad (timuka sagedaim tööülesanne oli anda ihunuhtlust ja ajada linnast välja pagendatuid, samuti mitmesugused muud korrakaitseülesanded). Saab ka teada, et XVI saj rõivamäärused kehutasid inimesi õigesti põlgama häbiväärseid inimesi (st inimesed neid alati ei põlanud).

E, 3268. päev: Pariisis uputab

Praegu ulatuvat Seine 6,07 m üle normaaltaseme ja 1910. aasta rekord 8,62 m jäi saavutamata. Kanalisatsioonitorudel on – tänu 1910. a kogemusele – nüüd ees paremad punnid ja jõgi sedakaudu enam uputama ei pääse; ka ei ole täis voolanud metroo. Kahjuks ei ole ma leidnud, kui kõrgele tõusis vesi 1690. aastatel, mil uputus hävitas Ste-Chapelle’i alumise korruse polükroomia ja vitraažid (1910 tõusis vesi aeglaselt, 50 cm/d, kedagi ei hukkunud). Marjaks oli kulunud just märtsis toimunud suuruputuse õppus, kus imiteeriti, et Seine tõuseb 5,5 m. Muidu olevat Seine’i maksimaalne äravool 2400 m³/s (vrd Narva jõe 400 m³/s), mis tähendab, et kui vett on rohkem, siis peab ülejäänud vesi ootama – kalda peal, tänavatel, keldrites ja kus iganes.

P, 3267. päev: välja ja sisse

Ka täna parandan kursusetükka, millega on mu poolt kursus peaaegu läbi.

Veel käin tellitud artikli jaoks üle sõnasageduste väga suurt tabelit – sest hiljuti eemaldasin materjalist sinna sattunud enda kirjutatut, millega võisid sagedused muutuda – vaja kontrollida.

Avastan ka, kuidas saan kontrollida, kas ühendverbide oletatava sagenemise kontrollimisel täheldatud määrsõna „välja” müstiline suur sagenemine (teised 10 sagedaima ühendverbi-tegusõna ja -määrsõna sagedus oluliselt muutunud ei ole) on tõesti tingitud välja-ühendverbide sagenemisest – selleks lasen AntConcist välja iga aasta kohta kõik sõnapaarid, kus on üks sõna „välja”, ja arvutan välja-ühendverbide sagedused. Jõuan sellega valmis umbes kolmandiku, välja-ühendverbe saab ligi 60 (!), aga nende osa sõnapaaridest, kus üks sõna on „välja”, on valmis saadud aastail väga stabiilselt 25%. Millest järeldub, et vähemalt välja-ühendverbid selle aja jooksul sagenenud ei ole.

Veel küürin elutoa põrandat. I+Ä kastis on mune veel 3.

Õhtul Hiina söögikoht Vana Tao. Tore sisekujundus (täiesti punaste laternateta), ettekandjad viisakad, paar lauda edasi on ainus teine seltskond soome pere, kes pärastpoole äkki taipab, et me räägime eesti keeles, äkki saame aru, ja nende jutuvada vaikib.

L, 3266. päev: valel on lühikesed jalad, lukk

Loen koolitükka ja taban kirjatüki autori bluffimiselt: eriala vahetanud inimest väidetakse olevat algse eriala suhtes võhiku; saan vahele tormata ja öelda, et ei-ei, ta ei ole võhik, tal on selle eriala kõrgharidus.

Päeval päike ja siis hirmus vihm.

Juhtub jälle õnnetus, kuidas seest ja väljast keeratakse samal ajal lukku, millega nihkub lukus midagi nii paigast, et võtme saab välja ainult siis, kui lukukeel on uksest väljas. Mis tähendab, et koju tulles ei saa võtit ukse eest ja muud jampsi. Aga selle vastu on lihtne rohi – tuleb võtta silinder lukust välja ning keerata teistpidi, siis on lukukeelt liigutav jublakas just õiges kohas.

Seekord võtan uksest välja kogu luku ja õlitan. Lukk käib seejärel väga sujuvalt, alguses ei ole triks-traksu üldse.

R, 3265. päev: agar turvamees

St-Denis’ raamat saab läbi. Mõnest asjast sai teada rohkem, mõni jälle läks segasemaks – näiteks ei ole raamatus selget ehitusetappide skeemi ja jääb mulje, et abt Sugerius ehitas ainult kooriümbriskäigu kaugelt ümber varasema apsiidi, kõrgseinteta ja koori kesklöövi võlvideta – mainimata Sugeriuse ülestähendusi, kuidas ehitatavad kõrgseinad kõikusid tormi käes.

Päeval postkontorist õudne, aga põnev raamat Frantz Schmidtist.

Käin õhtul E töölt läbi; turvamees on agar ja kuigi mul on silt, mis lubab mind siseneda asjaomasesse hoonesse, peab E täitma proopuski „sugulase juurde”. Ega turvamees ise ka tea, kuidas seda täidetakse või kuidas külalise kaardiga avaneb turvavärav.

Õhtul restoranis Ookean.

N, 3264. päev: vana raha

Loen bussiraamatust, et St-Denis’ kloostrikiriku 1231 alanud lõplik ümberehitamine gooti stiili (pikihoone, koori kesklööv) maksis 30 000 livreed. Livree oli nael hõbedat, à 409 g, kokku seega 12,3 t ja praeguses rahas 5,7 megaeurot (aga raha ostujõud oli sel ajal suurem, nagu näeme allpool).

Sama sarja teine raamat teatab, et Ste-Chapelle’i ehitus (mis kestis 4–6 aastat ja valmis 1248) maksis suisa 40 000 livreed ehk 16,4 t Ag (see kogus hõbedat maksab praeguses rahas 7,6 M€).

Ajaloohuvilistele mõtlemiseks, et 1346 oli kogu Põhja-Eesti müügihind (koos külade, mõisade ja nelja suure linnusega – Toompea, Paide, Rakvere, Narva) 25 000 marka hõbedat ehk 5,2 t (praeguses rahas 2,4 M€). Üheainsa 45 m pikkuse, torni arvestamata 42 m kõrguse ja koos tugipiilaritega 15 m laiuse kahekordse kuningakabeli eest saanuks seega 2,4 Põhja-Eestit. Mõtelge, kasvõi selle peale, et u 730 m² vitraaže maksis rohkem kui neli suurt linnust.

K, 3263. päev: linnud

Külmus on saavutanud uue mõõtme: tänasest reedeni ei ole ka sooja vett.

Rõdul käib pasknäär, see ilus roosa lind.

See, miks I istub pesakastis ega välja tule, saab ka selgituse. Ta on nimelt munenud kaks muna ja haub.