Tööl uus arvuti, klaviatuur on SV/FI.
Tõlkijate päev on seepärast, et juhtub olema tõlkijate kaitsepühaku p. Hieronymuse mälestuspäev, ja sõnavabaduse päev seepärast, et 30. IX 2005 avaldati Jyllands-Postenis kuulsad pilapildid, mille nalja usuhullud ei mõistnud ja hakkasid inimesi tapma. USA humanismiühing tuletab meelde, et peale mitmete rohkem või vähem usuhullude lõunamaiste riikide on jumalapilkamine siiani kuritegu ka Austraalias (viimane süüdimõistev kohtuotsus siiski nii ammu kui 1919), Austrias, Hollandis (viimati 1960. aastate alguses), Kanadas, Norras (ainus otsus 1912, süüdimõistetu maksis 10 Norra krooni trahvi), Saksamaal (veel nii hiljuti kui 2006), Soomes (2008), Taanis (1938) ja mujal. Hoiame hinge kinni, et jõudsasti riigikiriku poole tüürivas Eestis sellist seadust ei tekitataks.
29.9.11
N, 1716. päev: kuidas peita asju
Nagu ükspäev mainitud Rolf-Dieter Mülleri väga magedas pommisõja raamatus olevat tähtsaid asju öeldud kõrvallausetes, nii on neid ka praeguses padjaraamatus. Umbes lehekülg manatakse seda, kuidas propaganda kasutas ära Kölni toomkirikut tabanud pommirünnakut 1943. a suvel (kui katusele kukkunud suure pommi plahvatuses hävisid põikhoone põhjatiiva kesklöövi kõigi 4 võlviku võlvid, mis 43 meetrit põrandale langedes pühkisid täielikult eest toomkiriku suure XVII sajandi oreli), trükkides ära Kölni ajalehes olnud fotoreportaaži ja foto hiiglakõrge vormimütsiga Goebbelsist toomkiriku trepil. Selle järel on lause, kus pealauses tõdetakse, et ega tegelikult liitlasriigid Saksa kunstiväärtuste hävitamist omaette eesmärgiks pidanud, – ja lause jätkub kõrvallausega, et aga ega nad selle säilitamiseks ka midagi teinud.
28.9.11
K, 1715. päev: raamat kuuldamatutest häältest
Võtan hommikul kätte ja paigaldan uue ruuteri. Korteris on nüüd jälle wifi!! Ja et võrgu ümbernimetamise kunst nüüd selge, panen võrgule taas ühe Miyazaki filmitegelase nime. Eilsete plaatide mõjul on alguses mõte panna nimeks Mononoke, aga noh kuidas ma võõra naisterahva nime ikka panen... Uueks nimeks saab hoopis kahes filmis olnud kõrvaltegelane, nii et kes aru saab, tunneb asja.
Postkastis on Amazoni pakk, milles saksa k õpik ja Euroopa nahkhiirte akustilise määramise raamat. Laadin alla ühe seal soovitatud rakenduse tasuta kergvariandi ning – kui olen selle seaderägastikust pisut aru saanud – lasen sellel analüüsida möödunud oktoobris Prantsusmaal hotelli juures lennanud nahkhiire hääli (mis kostsid andurist, salvestatud telefoniga). Rakendus näitab spektrit ja arvutab automaatselt hüüdude vahed ja pikkuse (samuti helikõrguse, millest heterodüünanduriga kasu ei ole). Saan teada, et aeg-ajalt kostev kiirenev põrin (kuni 200 plõksu sekundis) tähendab, et nahkhiir on leidnud putuka ja ründab. Näeb ka plõksude kaja majaseinalt. Mu lihtsa heterodüünanduri puudus on aga, et ega selle väljund ole muutmata helifail (peenemate nahkhiireandurite salvestuse võttesagedus on 500 kHz, vrd CD võttesagedus 44,1 kHz, st nendega saab otse salvestada ultraheli), vaid pilt, kus teatud helikõrgusest (nt 45 kHz) 0–9 kHz üles- ja allapoole on muundatud inimesele kuuldavaks helikõrguseks 0–9 kHz. Mis jääb allapoole, on spektril volditud ülespoole, ja nii paistab, nagu tõuseks nahkhiire hüüd lõpupoole, mida ei tee ükski nahkhiireliik (hüüud on kas samal sagedusel, langevad või on algus ja lõpp kõrgel, keskosa madalam).
Postkastis on Amazoni pakk, milles saksa k õpik ja Euroopa nahkhiirte akustilise määramise raamat. Laadin alla ühe seal soovitatud rakenduse tasuta kergvariandi ning – kui olen selle seaderägastikust pisut aru saanud – lasen sellel analüüsida möödunud oktoobris Prantsusmaal hotelli juures lennanud nahkhiire hääli (mis kostsid andurist, salvestatud telefoniga). Rakendus näitab spektrit ja arvutab automaatselt hüüdude vahed ja pikkuse (samuti helikõrguse, millest heterodüünanduriga kasu ei ole). Saan teada, et aeg-ajalt kostev kiirenev põrin (kuni 200 plõksu sekundis) tähendab, et nahkhiir on leidnud putuka ja ründab. Näeb ka plõksude kaja majaseinalt. Mu lihtsa heterodüünanduri puudus on aga, et ega selle väljund ole muutmata helifail (peenemate nahkhiireandurite salvestuse võttesagedus on 500 kHz, vrd CD võttesagedus 44,1 kHz, st nendega saab otse salvestada ultraheli), vaid pilt, kus teatud helikõrgusest (nt 45 kHz) 0–9 kHz üles- ja allapoole on muundatud inimesele kuuldavaks helikõrguseks 0–9 kHz. Mis jääb allapoole, on spektril volditud ülespoole, ja nii paistab, nagu tõuseks nahkhiire hüüd lõpupoole, mida ei tee ükski nahkhiireliik (hüüud on kas samal sagedusel, langevad või on algus ja lõpp kõrgel, keskosa madalam).
27.9.11
T, 1714. päev: möödunud nädala lennuk leitud
Väike detektiivitöö (loe: Google) selgitab, et möödunud esmaspäevane Ju 52 oli üks Šveitsi lennukeist (neljas, HB-HOY, CASA 352A-3, 1949), mootorid on siiski BMW 132 A3. Lendab viimast hooaega, nüüh.
Õhtul võib bussis kohata vahepeal ärakadunud naabreid ja postkastis on Amazoni pakk, milles kolm plaati Jaapani helilooja Joe Hisaishi filmimuusikaga. Puhkuse ajal vaadatud retrospektiivi kõigi filmide muusika oli kirjutanud tema.
Õhtul võib bussis kohata vahepeal ärakadunud naabreid ja postkastis on Amazoni pakk, milles kolm plaati Jaapani helilooja Joe Hisaishi filmimuusikaga. Puhkuse ajal vaadatud retrospektiivi kõigi filmide muusika oli kirjutanud tema.
26.9.11
E, 1713. päev: saksa keelde
Nägin nädal tagasi Mainzi kohal iidlennukit Ju 52. Tean, et neid on Saksamaal lennukorras täpselt 1 (Lufthansa Ju 52/3m g2e „D-AQUI”, mida kasutatakse aktiivselt, krõbedast piletihinnast hoolimata – pilet 214 € / 40 min + lennureisija riigimaks 8 €), aga igaks juhuks küsisin käitajalt järele. Täna hommikul on meilis uskumatu vastus: see ei olnud meie lennuk...
Hommikul oli karge, aga päeval on 24 °C.
* * *
Täna on oodatud esimene saksa keele tund! Toimub see taas uues majas – keelekursused on palju arendanud mu siinse linna geograafia teemal silmaringi. Seekord Kirikmäe prisma vastas, taksi vaatenurgast tehtud kuju juurest paremale.
See on 7. kursus ja nähtavasti on kogu ülejäänud seltskond õppinud sama õpetaja käe all koos. Pean pikalt selgitama, kuidas olen sattunud otse 7. kursusele. Õpetajast on kahju, sest mida rohkem ta küsib, seda rohkem segasemaks asi läheb – „Kas olete varem siin saksa keelt õppinud?” (ei ole), „Kas te räägite tööl saksa keeles?” (ei räägi), „Kas saksa keel on teie esimene võõrkeel?” (ei ole, kolmas), „Millal käisite viimati saksa keele kursusel?” (1996).
Kui küsib, kas ta äkki räägib liiga kiiresti, siis vastan, et kuigi mu väljendumine on nigel, saan aru suurepäraselt. Õpetaja ei usu.
Jutuks ei tule ka tehnikavaldkonnad, mida saksa keeli hästi tunnen ja kus mitmeid saksakeelseid raamatuidki lugenud, rääkimata asjaolust, et olen õppinud kaks semestrit tehnikat suisa saksa keeles (tagantjärele mõeldes on mu kirjalike tööde lugejatest siiralt kahju).
Arutluse all on hoopis eelmise kursuse teemad kino, muusika, mood ja reisimine. Minu panus saksa filmide arutellu on Die Blechdrommel (1979); ma hästi ei söanda mainida Leni Riefenstahli filme ja asjaolu, et mul on ka 1969. a raamat Film in the Third Reich.
Moodi arutades peame ütlema, mis on vasakul naabril seljas. Vasakul on, nagu selgub, soome daam. Pärast peame esitama oma paremale naabrile küsimusi, millele ta peab eitades vastama, ja soomlanna küsib ettevaatamatult, kas ma olen kunagi käinud Soomes. Sellest edasi saab omavahelistes aruteludes kasutada soome keelt.
Ainus tehnikateema on autojupid, mida ma peast hästi ei mäleta. Kahjuks ei lähe jutt lennukite, rakettide ega allveelaevadeni.
Õpikus (mis mul on alles postis) on jutuks kuulsad sakslased. Vahin hulk aega hämmastusega tahvlile, kui õpetaja on prl Scholli kohta kirjutanud, et oli vastupanuliikuja, Widerstandkämpferin, aga selgelt kirjutanud selle ie-ga, st kui wieder, mis tähendab hoopis muud (sain selle vahe hästi selgeks, kui kord imestasin, miks takisti on ilma e-ta Widerstand).
Ühest õpikus loetletud tuntud sakslasest peab tegema järgmiseks korraks ettekande. Jälgin huviga, millal mainitakse (ja kes) esimesena seda, keda Saksamaal ei ole heaks tooniks mainida. See on etteaimataval viisil jutukas ungarlane, kes oli vaheajal jutustanud teistes kohatust tekitades juudinalju (kuuldavasti on Ungari ühiskonnas täiesti aksepteeritav ja ilma mingisuguse halvustava tähenduseta nentimine, et üks või teine inimene on juut). Saame teada, mida saksa ühiskond arvab ja mitu põlvkonda veel läheb, kuni hakatakse asjaomasesse 12-aastasesse perioodi XX sajandi keskel suhtuma neutraalselt.
(Mu praegune padjaraamat on tänavu juunis ilmunud Der Kölner Dom in Zweiten Weltkrieg, mis on tugeva poliitilise laenuga ega suuda lahus hoida fakti ja kommentaari. Imelik, et klassikaline Erich Hampe pool sajandit tagasi ilmunud Saksa sõjaaegase kodanikukaitse oopus Der zivile Luftschutz in Zweiten Weltkrieg suutis. Samas lugu nii hull ka ei ole nagu 2004 ilmunud raamatus Der Bombenkrieg 1939–1945, millest mittepoliitiline sisu täidaks heal juhul õhukese brošüüri.)
Õnneks ei pea ütlema ettekandeteemasid järjest, nii teatan juba teisena, et tahan teha Gutenbergist, muidu kui järg läheks istumist mööda, saaksin kindlasti mingi poliitiku, kellest ma ei tea midagi. Rohkem leiutajaid nimekirjas ei ole (mis on kohatu arvestades seda, et näiteks viiest nüüdisaega maailma käitavast põhilisest mootoritüübist on neli leiutanud sakslased: ottomootor, diiselmootor, telgkompressoriga reaktiivmootor ja vedelkütus-rakettmootor; viies on elektrimootor, mille põhimõtte avastas inglane).
Kui tund läbi ja ära läheme, satun väljuma viimasena ja õpetaja küsib mult eraldi, kas ma ikka saan aru ja kas tase sobib. Mõlemad küsimused kokku lasevad arvata, et õpetaja ei ole kindel seniajani, et saan. No näeme. Kui varem oli siin prantsuse keele tundide kohta silt „piin”, siis kui edasised saksa keele tunnid on samasugused kui esimene, siis tuleb panna uus silt „lust”!
* * *
Õhtune film on lustlik Down Periscope. Kirikmäe prismas oli vanu filme, kust lõpuks sain kaua otsitud filmi The Day The Earth Stood Still (1951). Vaatame, kas seal on Klaatu usutavam kui 2008. a haledavõitu uusversioonis (mille ainus hea koht oli John Cleese täiesti tõsises rollis).
Hommikul oli karge, aga päeval on 24 °C.
* * *
Täna on oodatud esimene saksa keele tund! Toimub see taas uues majas – keelekursused on palju arendanud mu siinse linna geograafia teemal silmaringi. Seekord Kirikmäe prisma vastas, taksi vaatenurgast tehtud kuju juurest paremale.
See on 7. kursus ja nähtavasti on kogu ülejäänud seltskond õppinud sama õpetaja käe all koos. Pean pikalt selgitama, kuidas olen sattunud otse 7. kursusele. Õpetajast on kahju, sest mida rohkem ta küsib, seda rohkem segasemaks asi läheb – „Kas olete varem siin saksa keelt õppinud?” (ei ole), „Kas te räägite tööl saksa keeles?” (ei räägi), „Kas saksa keel on teie esimene võõrkeel?” (ei ole, kolmas), „Millal käisite viimati saksa keele kursusel?” (1996).
Kui küsib, kas ta äkki räägib liiga kiiresti, siis vastan, et kuigi mu väljendumine on nigel, saan aru suurepäraselt. Õpetaja ei usu.
Jutuks ei tule ka tehnikavaldkonnad, mida saksa keeli hästi tunnen ja kus mitmeid saksakeelseid raamatuidki lugenud, rääkimata asjaolust, et olen õppinud kaks semestrit tehnikat suisa saksa keeles (tagantjärele mõeldes on mu kirjalike tööde lugejatest siiralt kahju).
Arutluse all on hoopis eelmise kursuse teemad kino, muusika, mood ja reisimine. Minu panus saksa filmide arutellu on Die Blechdrommel (1979); ma hästi ei söanda mainida Leni Riefenstahli filme ja asjaolu, et mul on ka 1969. a raamat Film in the Third Reich.
Moodi arutades peame ütlema, mis on vasakul naabril seljas. Vasakul on, nagu selgub, soome daam. Pärast peame esitama oma paremale naabrile küsimusi, millele ta peab eitades vastama, ja soomlanna küsib ettevaatamatult, kas ma olen kunagi käinud Soomes. Sellest edasi saab omavahelistes aruteludes kasutada soome keelt.
Ainus tehnikateema on autojupid, mida ma peast hästi ei mäleta. Kahjuks ei lähe jutt lennukite, rakettide ega allveelaevadeni.
Õpikus (mis mul on alles postis) on jutuks kuulsad sakslased. Vahin hulk aega hämmastusega tahvlile, kui õpetaja on prl Scholli kohta kirjutanud, et oli vastupanuliikuja, Widerstandkämpferin, aga selgelt kirjutanud selle ie-ga, st kui wieder, mis tähendab hoopis muud (sain selle vahe hästi selgeks, kui kord imestasin, miks takisti on ilma e-ta Widerstand).
Ühest õpikus loetletud tuntud sakslasest peab tegema järgmiseks korraks ettekande. Jälgin huviga, millal mainitakse (ja kes) esimesena seda, keda Saksamaal ei ole heaks tooniks mainida. See on etteaimataval viisil jutukas ungarlane, kes oli vaheajal jutustanud teistes kohatust tekitades juudinalju (kuuldavasti on Ungari ühiskonnas täiesti aksepteeritav ja ilma mingisuguse halvustava tähenduseta nentimine, et üks või teine inimene on juut). Saame teada, mida saksa ühiskond arvab ja mitu põlvkonda veel läheb, kuni hakatakse asjaomasesse 12-aastasesse perioodi XX sajandi keskel suhtuma neutraalselt.
(Mu praegune padjaraamat on tänavu juunis ilmunud Der Kölner Dom in Zweiten Weltkrieg, mis on tugeva poliitilise laenuga ega suuda lahus hoida fakti ja kommentaari. Imelik, et klassikaline Erich Hampe pool sajandit tagasi ilmunud Saksa sõjaaegase kodanikukaitse oopus Der zivile Luftschutz in Zweiten Weltkrieg suutis. Samas lugu nii hull ka ei ole nagu 2004 ilmunud raamatus Der Bombenkrieg 1939–1945, millest mittepoliitiline sisu täidaks heal juhul õhukese brošüüri.)
Õnneks ei pea ütlema ettekandeteemasid järjest, nii teatan juba teisena, et tahan teha Gutenbergist, muidu kui järg läheks istumist mööda, saaksin kindlasti mingi poliitiku, kellest ma ei tea midagi. Rohkem leiutajaid nimekirjas ei ole (mis on kohatu arvestades seda, et näiteks viiest nüüdisaega maailma käitavast põhilisest mootoritüübist on neli leiutanud sakslased: ottomootor, diiselmootor, telgkompressoriga reaktiivmootor ja vedelkütus-rakettmootor; viies on elektrimootor, mille põhimõtte avastas inglane).
Kui tund läbi ja ära läheme, satun väljuma viimasena ja õpetaja küsib mult eraldi, kas ma ikka saan aru ja kas tase sobib. Mõlemad küsimused kokku lasevad arvata, et õpetaja ei ole kindel seniajani, et saan. No näeme. Kui varem oli siin prantsuse keele tundide kohta silt „piin”, siis kui edasised saksa keele tunnid on samasugused kui esimene, siis tuleb panna uus silt „lust”!
* * *
Õhtune film on lustlik Down Periscope. Kirikmäe prismas oli vanu filme, kust lõpuks sain kaua otsitud filmi The Day The Earth Stood Still (1951). Vaatame, kas seal on Klaatu usutavam kui 2008. a haledavõitu uusversioonis (mille ainus hea koht oli John Cleese täiesti tõsises rollis).
25.9.11
P, 1712. päev: hästi unustatud
Youtube'ist The Mouse that Roared (1959), mille põhiidee on täpselt sama, mis 1990. aastate algul, kui taas üks nali oli võtnud tõsise pöörde ja rojalistid said Riigikogus 8 kohta, öeldi maha Riigikogu kõnetoolist: väikese riigi (filmis fiktiivne Fenwicki hertsogiriik, Riigikogus Eesti Vabariik) rahamured saavad hoobilt lahendatud, kui kuulutada sõda suurriigile (filmis USA, Riigikogus Rootsi) ja poole tunni jooksul alistuda. Filmis läheb aga asi veel tõsisemaks kui omal ajal Riigikogus, sest Fenwick kuulutabki sõja ning saadab väed New Yorki. Fenwicki sõjaväes on koos ohvitseridega 24 meest, soomussärkides, pikkvibudega. Tulemus on muidugi hoopis teistsugune kui plaanitud ja koos USA sõjavangidega naaseb Fenwicki ka koletu lõhkejõuga uut sorti pomm, mille tõttu suurriigid selle miniriigi ees aupaklikult kummardavad, sest üks vale näpuliigutus ja kogu Euroopa hävib. Ei tea, mismoodi rojalistid muiste oma Rootsi-sõjakäiku täpselt kavandasid.
Film oli üks esimesi Peter Sellersi filme ja ta mängis selles kolme kandvat osa.
Film oli üks esimesi Peter Sellersi filme ja ta mängis selles kolme kandvat osa.
24.9.11
L, 1711. päev: kuidas ma saksa keele õpikut ostmas käisin
Bussis on kontroll.
Raamatupoes on laulupidu, aga saksa keele õpikut ei ole. Tellin Amazonist.
Raamatupoes on laulupidu, aga saksa keele õpikut ei ole. Tellin Amazonist.
23.9.11
R, 1710. päev: pauk ja mürin
Täna hommikuks on ringreisil suure fotokaga tehtud 1748 pildist alles veidi üle 1200, aga ring ei ole veel peal.
Selgub, et Pika tänava Jack Wolfskini poes töötab kaabakmüüja, kes nähtavasti kasutab ära seda, et ega ostja täpselt mäleta, mis hind seisis riiuliservas, ega märka, kas ta lööb kassast läbi peale ostetud asjade veel midagi.
Täna öösel põrutab Maa atmosfääri vana bussisuurune UARS-satelliit, aga Eesti on liiga kaugel põhjas ja jääb sellest tulevärgist ilma. [Ette rutates lisatagu, et satelliit keeras ette külje asemel otsa ja langemine aeglustus, pikendades ootusärevust – ega juhitamatul allakukkumisel tea, kuhu juhtub; NASA kuulutas, et tõenäosus midagi või kedagi tabada on 1:4200, aga seni ei ole kosmosepraht kahjustanud ega vigastanud kedagi. UARS langes atmosfääri alles Eesti kella järgi laupäeva hommikul kell 9, Vaiksesse ookeani. Kuigi Skylab ja Mir olid veel suuremad, oli nende allakukutamine mõneti juhitud. Praegu saab kõigi satelliitide allalangemist juhtida, aga UARS lasti üles ajal, mil veel ei pidanud.]
Selgub, et Pika tänava Jack Wolfskini poes töötab kaabakmüüja, kes nähtavasti kasutab ära seda, et ega ostja täpselt mäleta, mis hind seisis riiuliservas, ega märka, kas ta lööb kassast läbi peale ostetud asjade veel midagi.
Täna öösel põrutab Maa atmosfääri vana bussisuurune UARS-satelliit, aga Eesti on liiga kaugel põhjas ja jääb sellest tulevärgist ilma. [Ette rutates lisatagu, et satelliit keeras ette külje asemel otsa ja langemine aeglustus, pikendades ootusärevust – ega juhitamatul allakukkumisel tea, kuhu juhtub; NASA kuulutas, et tõenäosus midagi või kedagi tabada on 1:4200, aga seni ei ole kosmosepraht kahjustanud ega vigastanud kedagi. UARS langes atmosfääri alles Eesti kella järgi laupäeva hommikul kell 9, Vaiksesse ookeani. Kuigi Skylab ja Mir olid veel suuremad, oli nende allakukutamine mõneti juhitud. Praegu saab kõigi satelliitide allalangemist juhtida, aga UARS lasti üles ajal, mil veel ei pidanud.]
22.9.11
N, 1709. päev: heietused
ETV vestlussaates jutustab Arnold Rüütel, kes läheb hoogu ja pajatab lõppematut lugu, kuidas ta käis komandeeringus ja kohvipausil pakuti tasuta küpsiseid. Kogu tema jutt on üks pikk lause, mis mõistagi meenutab hoopis hoiatusfilmi „Lõpetamata lause” (2006). Selgub, et täna sai 10 aastat tema valimisest Eesti Vabariigi presidendiks. Ma alles augusti keskel kirjutasin, mida ma sellest uudisest alguses arvasin, ega hakka kordama.
21.9.11
K, 1708. päev: tagasi tööl
Ligi kolm nädalat kestnud puhkus on läbi nagu läti raha ning midagi ei tule välja soovist, et esimene tööpäev oleks vaikne rahulik (kusjuures töölaua taga võtab vastu tüüpiline 1. septembri värvihais, sest on värvitud seinu). Kohe täna pean kirjutama tagasiside kuubis (oma kursusel ma tänavu rääkisin, mitmendast voorust alates kaotab tagasiside mõtte, kusjuures n < 3), mida teen võrdlemisi viisakalt (arvestame asjaolu, et seda, et susserilvusseril häda midagi, üritatakse väita kohe esimesel puhkusejärgsel päeval). Asjaolude kontrollimine aitab anda tagasi sama puuga, millega on proovitud virutada meile: enamike paranduste väitmine vaieldavateks kosmeetilisteks parandusteks ei tee olematuks tõlke raskeid vigu (mida ülekontrollimisel on veel rohkem kui märgatud esialgu). Kahju, et ma ei tunne teoreetilist retoorikat, muidu loeksin heameelega üles (ladina nimetustega) loogikavead, mida teeb tagasiside ruudus. Neid on mitu ja nad ainult suurendavad asja üldist haledust. No korrat, kui ei oska, ütle, et jah, me bad, tegime pahasti, järgmine kord proovime paremini.
Saabub ka kutse saabuda saksa keele kursusele. Teatavasti on vaja esitada kinnitus, et kutse saadud, ja teatavasti on kinnituse koostamine väga keerukas. Prindin välja juhendi ja ajan sealt järge. Esimesel katsel on kõik õigesti, aga pärastlõuna asemel märgin kogemata hommiku. Muuta ei saa, kirjutan järgmisele instantsile, et palun eirake, ma saadan kohe uue. Tuleb alustada otsast peale. Seekord on kõik õige (andmed tuleb sisestada kõik uuesti) peale koolituse prioriteetsuse. Kolmas katse. Selle peale saan osakonnajuhataja asetäitjalt meili, et aga teil on taotletud keeleks märgitud ju hoopis rootsi. Selgitan, et jah, keerukas evolutsioon, algul oli saksa, siis vahepeal rootsi, siis tehti koolitustaotlused, siis muutus keel saksa keeleks, siis tuli 2011. a ametlik koolitusprogramm, kus mu nime järel kirjas saksa keel, ja ma käisin jaanuaris koguni saksa keele tasemeeksamil. Umbes neljanda katse peale vastab osakonnajuhataja asetäitja, et ma proovigu see rootsi keel kuidagi asendada saksa keelega. Vastan, et see on võimatu, aga kui kõlbab, siis kirjutaksin selgituse, miks rootsist on saanud saksa, mõnele vabatekstiväljale, nt lahtrisse „koolituse eesmärk”.
Saatsin ema hommikul lennuki peale. Linnaliinibusse arvestamata on mõne päevaga läbitud 1118 km raudteel, 21 km bussiga ja 32 km jala.
Uus dušivoolik, sest vana hakkas äkki hommikul vett heitma iks suunas ja siis eraldus dušisõel. Pestes voolikut ühe käega enda kohal hoida ei ole kuigi mõnus ja reaktiivjõud on ka päris äge. Lastevanematele ei soovita arutada võimalust, mis saab, kui keerata vooliku küljest dušisõel ära ja panna vesi jooksma täie trukiga. Efekt on ilmselt veel ägedam kui see, kuidas muiste ütlesime maale külla tulnud pahaaimamatule onutütrele, et lahedat nalja saab, kui kaevust vett pumbates panna käsi kaevusuule ette, ja ise taganesime ohutusse kaugusesse – Pätsu-aegsed kaevumeistrid olid kaevupumba varda pannud jooksma läbi üpris tihedalt istuva muhvi ning kaevu kohale tekkiv purskkaev oli ühekorraga neli meetrit kõrge ja neli kraadi soe.
Saabub ka kutse saabuda saksa keele kursusele. Teatavasti on vaja esitada kinnitus, et kutse saadud, ja teatavasti on kinnituse koostamine väga keerukas. Prindin välja juhendi ja ajan sealt järge. Esimesel katsel on kõik õigesti, aga pärastlõuna asemel märgin kogemata hommiku. Muuta ei saa, kirjutan järgmisele instantsile, et palun eirake, ma saadan kohe uue. Tuleb alustada otsast peale. Seekord on kõik õige (andmed tuleb sisestada kõik uuesti) peale koolituse prioriteetsuse. Kolmas katse. Selle peale saan osakonnajuhataja asetäitjalt meili, et aga teil on taotletud keeleks märgitud ju hoopis rootsi. Selgitan, et jah, keerukas evolutsioon, algul oli saksa, siis vahepeal rootsi, siis tehti koolitustaotlused, siis muutus keel saksa keeleks, siis tuli 2011. a ametlik koolitusprogramm, kus mu nime järel kirjas saksa keel, ja ma käisin jaanuaris koguni saksa keele tasemeeksamil. Umbes neljanda katse peale vastab osakonnajuhataja asetäitja, et ma proovigu see rootsi keel kuidagi asendada saksa keelega. Vastan, et see on võimatu, aga kui kõlbab, siis kirjutaksin selgituse, miks rootsist on saanud saksa, mõnele vabatekstiväljale, nt lahtrisse „koolituse eesmärk”.
Saatsin ema hommikul lennuki peale. Linnaliinibusse arvestamata on mõne päevaga läbitud 1118 km raudteel, 21 km bussiga ja 32 km jala.
Uus dušivoolik, sest vana hakkas äkki hommikul vett heitma iks suunas ja siis eraldus dušisõel. Pestes voolikut ühe käega enda kohal hoida ei ole kuigi mõnus ja reaktiivjõud on ka päris äge. Lastevanematele ei soovita arutada võimalust, mis saab, kui keerata vooliku küljest dušisõel ära ja panna vesi jooksma täie trukiga. Efekt on ilmselt veel ägedam kui see, kuidas muiste ütlesime maale külla tulnud pahaaimamatule onutütrele, et lahedat nalja saab, kui kaevust vett pumbates panna käsi kaevusuule ette, ja ise taganesime ohutusse kaugusesse – Pätsu-aegsed kaevumeistrid olid kaevupumba varda pannud jooksma läbi üpris tihedalt istuva muhvi ning kaevu kohale tekkiv purskkaev oli ühekorraga neli meetrit kõrge ja neli kraadi soe.
20.9.11
T, 1707. päev: viimane puhkusepäev
Tänane päev läheb lausa ajalukku: esiteks ületab maja uudiskünnise, teiseks koguneb kohaliku tuumajaama vastu protestima CO2-sõpru tunduvalt vähem kui korraldajad oodanud ja kolmandaks – et mitte tekitada järjekordset kergeusklike pahameelelaviini, ei kommenteerinud ma seda feisspukis – tellib kohalik eestlaskond mingis Eesti veskis jahvatatud mahejahu arvates, et ega 1600 km raadiuses paremat jahu ole, aga teadmata, mis osa on toote olelustsüklis logistikal, mistõttu on mul kripeldanud keelel küsimus, kas see tuuakse kohale jalgrattal, hobusel või päikeselennukil.
Majast rääkiv uudis on ühes kohalikus lehes juba leheküljel 19, mis on täitsa hea saavutus, sest lehes on täna 80 lk (millest enamiku, nagu ikka, täidavad väga suures formaadis leinakuulutused, kusjuures siinmaal võidakse leinata ka haua tagant). Kohale on aetud korrespondent ja kokku on lahmitud nii faktivigu täis artikkel, et palju ei puudu, et ma saaks siia panna lingi kartmata, et lugeja saaks aru, kus ma siis elan. Teise suurema kohaliku lehe (kokku on kohalikke lehti neli) ostan ehku peale, sest putkas ma uudist ei leidnud. E pärast leiab rubriigist „Mitmesugust”; seal on kasutatud päästeteenistuse tehtud pilti ja kui esimese lehe jutt jutustas ümber politsei pressiteadet, siis teine leht muidugi kuulutab juba pealkirjas, mida politsei ainult oletas. Esimene leht on faktidega käinud ringi samuti lennukalt, lõpetades uudise väitega, et sarnased juhtumid olevat elanike väitel „viimastel aastatel tunduvalt sagenenud”, mis tähendab, et eelmine kord oli 2008.
T. linnakeses poodlemas (uus, viies mälukaart, arvestades seda, et eile õhtuks oli kaasaskantavast pildiressursist ammendatud ligi 90%). Täna mul üldse suurt fotokat kaasas ei ole.
Krimkas jõuakse näilise lahenduseni, mõrtsuk teada, ainult kinnivõtmise asi, aga raamatu lõpuni on kahtlaselt veel 30 lk. No vale puha, kahtlustatav puhta süütu ja Wallander peab hingepiinades heitlema veel 20 lk, mis raamatus kestab mitu kuud.
Majast rääkiv uudis on ühes kohalikus lehes juba leheküljel 19, mis on täitsa hea saavutus, sest lehes on täna 80 lk (millest enamiku, nagu ikka, täidavad väga suures formaadis leinakuulutused, kusjuures siinmaal võidakse leinata ka haua tagant). Kohale on aetud korrespondent ja kokku on lahmitud nii faktivigu täis artikkel, et palju ei puudu, et ma saaks siia panna lingi kartmata, et lugeja saaks aru, kus ma siis elan. Teise suurema kohaliku lehe (kokku on kohalikke lehti neli) ostan ehku peale, sest putkas ma uudist ei leidnud. E pärast leiab rubriigist „Mitmesugust”; seal on kasutatud päästeteenistuse tehtud pilti ja kui esimese lehe jutt jutustas ümber politsei pressiteadet, siis teine leht muidugi kuulutab juba pealkirjas, mida politsei ainult oletas. Esimene leht on faktidega käinud ringi samuti lennukalt, lõpetades uudise väitega, et sarnased juhtumid olevat elanike väitel „viimastel aastatel tunduvalt sagenenud”, mis tähendab, et eelmine kord oli 2008.
T. linnakeses poodlemas (uus, viies mälukaart, arvestades seda, et eile õhtuks oli kaasaskantavast pildiressursist ammendatud ligi 90%). Täna mul üldse suurt fotokat kaasas ei ole.
Krimkas jõuakse näilise lahenduseni, mõrtsuk teada, ainult kinnivõtmise asi, aga raamatu lõpuni on kahtlaselt veel 30 lk. No vale puha, kahtlustatav puhta süütu ja Wallander peab hingepiinades heitlema veel 20 lk, mis raamatus kestab mitu kuud.
19.9.11
E, Köln
Kell kuus muidugi on hotelli ööpäev ringi avatud vastuvõtt tühi. Ema köhib mitu korda demonstratiivselt, kuni kuskilt taganttoast nagu heidetakse välja vanamees. Praeguse Strasbourgi-külastuse jooksul juba teist korda tahame maksta rohkem kui küsitakse, nimelt selgitan pikalt ja selguse huvides inglise keelele üle minnes, et hommikusöök ei olnud meil hinna sees, me eile sõime, aga täna ei söö ja palun pange eilne hommikusöök meile arvele juurde. Onu läheb ähmi täis, küsib, kas me tahame kohvi praegu, ja üldkokkuvõttes unustab meile paberarve andmata. Siis, pärast seda, kui oleme parajalt põrkunud lukus välisuksega, tuleb meile peaaegu järele, vehkides hotelli trepilt veel hulk aega, et kuhu poole jääb raudteejaam. No kuulge, otse tänava lõpuni, siis ümber nurga ja otse jaamani, kokku 800 m, meile üle jõu ei käi, pealegi kui on kaasas kolm-neli kaarti ja kaks GPS-iga telefoni.
Edasi tuleb keerukas koreograafia rongidega, sest kuigi Strasbourgist põrutaks rong Kölnini üpris väheste ümberistumistega, on see ülikiirrong, mis Frankfurdist Kölnini kihutab otse üle Taunuse mägede kiirtee servas ega logista vaikselt ülikaunis Kesk-Rheini kitsas orus otse jõekaldal. Selleks on vaja, et rong läbiks Mainzi. Ehk seega on meil pilet Mainzini, siis Mainizist Kölnini ja siis Kölnist tagasi siiakanti. Ots Strasbourg–Mainz koosneb omakorda kolmest sõidust: Strasbourg–Karlsruhe (59 min), Karlsruhe–Mannheim (22 min), Mannheim–Mainz (40 min). Ainult esimene pilet (Strasbourg-Mainz) on normaalhinnaga, st sellega saaks sõita mis tahes rongis, sh Saksa ülikiirrongis (ICE). Teine ja kolmas on sooduspiletid, mis kehtivad ainult konkreetsetes rongides. Meil siiski kogu reisiks kohad kinni pandud, mis osutub äärmiselt targaks käiguks, sest paari euro eest rongisõidu kohta saame istuma ega pea seisma, sest tänasest viiest rongist kolm on seisjaid täis. Tõstame meie kohtadelt nii kaks äsja meilt (mult) teed küsinud tütarlast, 80-aastase mammi ja pidevalt ohkides kõhtu silitava raseda, kes istuvad meeter mujale. No ei mõista inimesed sildilt lugeda, kas koht on vaba või kinni.
Strasbourgist väljudes on huvitav, kust kaudu rong sõidab, kas kohe üle Rheini Saksamaale või alguses piki Prantsuse kallast allavoolu. Mul on kaart ühes; sõidab otse üle rahvaste sõpruse silla Kehli, kus on kohe raudteejaama kõrval minarettidega mošee. Peale tuleb hulk õllekõhtudega meesterahvaid ja ma itsitan, et ma tean, kuhu nad sõidavad – selle rongi lõpp-peatus on München, kus on just alanud Oktoberfest.
Siis seisab rong kolm raksu metsa vahel ja kuigi paremalt poolt hakkavad paistma kaunid Schwarzwaldi mäed, läheb lugu järjest huvitavamaks, sest Karlsruhes on aega istuda ümber ICE-le sõiduplaani järgi 8 minutit. Rong teeb mingi aja tasa ning kuigi üksvahe tundub, et ümber istuda on aega 2 minutit, jääb ka ICE pisut hiljaks, nii et kokku on aega kobida tunnelist teisele perroonile ja otsida üles oma vaguni peatumiskoht 7 minutit.
ICE on rahvast puupüsti täis; lõppjaam on Berliin. Sõit Mannheimi kestab ainult paarkümmend minutit. Mannheimis läheb järgmine rong sama perrooni äärest, aga ka meie eelmise rongi väljumine hilineb, sest ootab ära perrooni vastasküljele saabuva ICE-rongi, mis suundub muidu kah Münchenisse.
Mainzis on aega pisut üle tunni, mil sööme ja kolame ringi jaama kusehaisuses ümbruses. Nurga tagant lagedale keerates näen lähenevat umbes DC-3 suurust propellerlennukit, mille siluett aga teistsugune. Kerides peas läbi kõiki lennukorras DC-3 suurusi iidlennukeid, vaatan pisut täpsemini, kas äkki on peale kahe tiival paistva mootori mootor ka lennuki ninas, aga enne jõuan näha, et nii tiibadel kui ka stabilisaatoril on tüürid kogu pikkuses eraldi, mis lahendus oli üksnes sõjaeelsetel suurtel Junkersi lennukitel. Seega läheneb Ju 52/3m, nii et mul on suur kiire välja koukida fotokas ja teha nii mitu pilti, kui saab. Tunnust ei näe, aga kuivõrd mootorimürin oli rahulikum kui kolmel Šveitsi originaalmootoritega Ju 52/3m-il (kolm BMW 132-t tekitab unustamatu plödina), oli see ilmselt kas Lufthansa „D-AQUI” või äärmisel juhul mõni külalislennuk (st CASA 352L, sest rohkem lendavaid päris Ju 52/3m-sid ei ole kui kolm Šveitsi ja üks Lufthansa lennuk).
Kui sööme, istub ja riidleb kõrvalpingil neli itaalia vanameest. Pakun, et need on samad kui reedesed, aga üks on vahepeal langenud.
Mainzist Kölni kestab rongisõit ligi poolteist tundi ja muidugi on meie istekohad mitte kauni jõeoru, vaid tugimüüri pool. Üle vahekäigu istub mundris ohvitser, keda ema nimetab kindraliks ja kes meenutab üldilmelt „Allo Allo!” tegelast ooberst Kurt 'wet celery and flying helmet' von Strohmi. Pärast otsin pagunid raamatust üles ja kui lõkmete värvi õigesti mäletan, oli ta suurtükivägede kindralleitnant. Rongi II klassis, kus on hõivanud 2 kohta. Tal on mapiga kaasas hulk ajakirjadest paljundatud artikleid, mille piltidel ei ole ootuspärased suurtükid, vaid moekad naisterahvad.
Saksamaa IC-rongides on üks vagunitüüp selline, kus kummaski otsas on kaks-kolm kupeed (Kleinabteilung) ja keskel suurem lahtine ruum (Großraum). Viimase vahekäigus on suured kohvrid ja hamstri moodi vagunisaatja käib sel teemal õiendamas nendega, kellest ta jõud võiks käia üle.
Kindral läheb maha, tema kohale istub eesmiselt pingilt jaapani nooriku kõrvalt vanamees, kelle kõrvale tuleb istuma sama vana vanadaam, kes algselt pidi istuma sinna, kust oli just tõusnud vanamees, aga sinna istub hoopis hiina noormees, kelle noorik istub üle vahekäigu meie pool (mu oletuse järgi ikka selleks, et ta saaks istuda eelmainitud teise nooriku kõrval). Vanamees ja vanadaam arutavad pikalt ja elavalt sõiduplaani ning tundub, et nad kolivad kokku juba täna (ega sellises vanuses ole aega enam raisata, nagu tõestas Unlucky Alf).
Järgmises jaamas tuleb keegi peale ja leiab, et meie taga põõnav jaapani noormees on küll õigel kohal, aga vales vagunis, aga tema noorik (kes istub eemal akna all, vt ülal) ei taha lahkuda ja kuni Kölnini seisab see noormees koridoriukse juures.
Ema seisab Bingenist Koblenzini koridoris akna all ja imetleb maastikku. See oligi tänahommikuse rongikoreograafia eesmärk.
Kui Kölni jõuame, saan noomida, et oleksin ikka pidanud ütlema, et Kölni toomkirik on kohe jaama kõrval, mitte „jaama lähedal”. Ehk siis jaamast väljudes võib esimesel hetkel üldse mitte aru saada, et suur sakiline hoone jaama kõrval ongi toomkirik, ja siis seda avastades ehmatada, täpselt nagu juhtus, kui meie Šp kohtas kutsikana esimest korda hurta, aru saamata, et kuskil kõrgel need tokid ka lõpevad ja nende otsas seisab koer.
Täna on toomkirik igati lahti (ka siin ei kipu me torni, mis mu meenutamist mööda on kaunis ekstreemne). Läbi pääseb kooriümbriskäigust ja isegi krüpti pääseb.
Pikihoones esineb suvaline külastav meeskoor (nagu see kooridel ikka kombeks on, et enne kui keegi jõuab midagi ütelda, kohe laul lahti – nagu kunagi lauldud kohinakoor VL päästis laulu lahti sihukeses peenes kohas nagu Alhambra Karl V palee hoovil, mille peale saime noomida, et takistame turistide voogu – siis saab nimelt pärast öelda, et ah, oleme laulnud ka Kölni toomkirikus – nagu mina saan jumala tõsiselt öelda, et olen esinenud nii Finlandiatalo kui ka Helsingi ooperi laval, mida ei olnud teinud sealkandis õppinud eesti muusikatudengid).
Kuigi esimene mõte on, et äkki on RAM (ja hakkame otsima tuttavaid nägusid), siis tõmbab äkki üks I tenor oma vanadusest võdisevad registrid vallale (ma esiti imestan: „Kas neil on naisi ka?”) ja viisipidavatel, aga viisakatel kuulajatel hakkab väga õudne (hoopis teisiti kui siis, kui ühte Eesti harrastusmeeskoori tuli noormees, kelle hääl ulatus kontratenorisse, ja peadirigent märkis rõõmsalt: „Nüüd saame hakata laulma segakoorilaule!”).
Kölni toomkiriku nänniputka on väljas eraldi korralik hoone (mulle on alati sügava mulje jätnud ka see, et jaama pool on Kölni toomkiriku küljes fotopood), sealt raamat toomkirikust Teises maailmasõjas. Sirvimisel jääb silma, et eraldi peatükk arutleb sõja ajal tekitatud liitlaste propagandajuttu, et ega nad kirikut üldse pommitanud. Sama väitis 1990. aastatel Kölnis messil käinud sõber E, et giid olevat nii rääkinud, mispeale vastasin, et loll jutt, Teises maailmasõjas ei olnud linnade pommitamisel nii suurt vajalikku tabamistäpsust (Kölni toomkirikust 300 m kaugusel on suur sild ja 150 m kaugusel suur raudteejaam, mis mõlemad olid tähtsad strateegilised sihtmärgid). Kuigi võlvid ja katus said kõvasti kannatada, rääkimata akendest, jäi Kölni toomkirik Kölnile tehtud 262 pommirünnakus püsima tänu sellele, et ega gooti stiilis akendeta seinapinda ju suurt ei ole. Lööklaine läks akendest sisse ja välja, seinu kaasa kiskumata (nagu juhtus Kölni paljude romaani kirikutega, mille paksudest müüridest jäid järele rusuhunnikud)
Toomkiriku platsil (mis muide olevat sakslaste lemmikväljak) mängib Vivaldi aastaaegu järgmises koosseisus kvintett: viiul, tuuba, kolm bajaani.
Rheini jõge vaatamas ja väike ringijalutamine (on esmaspäev ja kõik muuseumid on kinni), siis itaalia nimega restoranis eine (Jägerschnitzel, Dom Kölsch).
Ringikõnd viib raekojani, kus korraga toimub kaks pulma, millest üks on islami pulm. Raekoja kõrval on tara taga suur auk, kuhu sildi andmetel tuleb suur varemetepark, et kõik saaksid veenduda, et keskajal oli Kölni hiiglaslikus vanalinnas ka suur sünagoog. Samas nurgal on Kölni vee maja (ka selle muuseum on täna kinni). Mul on suurevõitu seljakott seljas, jään välja ootama; ema käib sees vaatamas ja tuleb viie minuti pärast tagasi paljude muljetega.
Siis väike kõnd mööda peatänavat ning paari harutänavat. Võib märgata, et mitmel poel käib käsi kehvasti, sh sekspoe Beate Uhse peatänava kauplusel, kus uksel kuulutab silt, et kõik rõivad olevat 1 €/tk.
Jäätis ning suurlinna melu jälgimine Wallrafplatzi pingil. Suurlinna tuvid on tähelepanelikud, jälgivad puu otsast ja sukelduvad vahvlitükke noppima alles siis, kui saak on enam-vähem kindel. Platsi servas on ka väga peene portselani pood, kuhu jälgitud aja jooksul ei sisene keegi (kujutan ette, mis katastroof juhtuks, kui läheks seljakotiga ja riiulite vahel hooletult keeraks). Platsi servas on Bvlgari pood ning mõistagi läheb jutt koletõlgetele „Bulgaaria ehted”.
Õhtul enam ei jaksa, ootame jaamas 40 minutit. Teen sagivatest inimestest kunstpilte (väikese fotokaga).
Pikk rongisõit tagasi, veidi enne viimast efektset linnust läheb pimedaks. GPS läbi akna ei võta ja seega on mul vahepeal väga udune aimdus, kus oleme (nõnda seisame lõppjaama eel tamburis väga kaua, enne kui jõuame kesklinna sillale).
Edasi tuleb keerukas koreograafia rongidega, sest kuigi Strasbourgist põrutaks rong Kölnini üpris väheste ümberistumistega, on see ülikiirrong, mis Frankfurdist Kölnini kihutab otse üle Taunuse mägede kiirtee servas ega logista vaikselt ülikaunis Kesk-Rheini kitsas orus otse jõekaldal. Selleks on vaja, et rong läbiks Mainzi. Ehk seega on meil pilet Mainzini, siis Mainizist Kölnini ja siis Kölnist tagasi siiakanti. Ots Strasbourg–Mainz koosneb omakorda kolmest sõidust: Strasbourg–Karlsruhe (59 min), Karlsruhe–Mannheim (22 min), Mannheim–Mainz (40 min). Ainult esimene pilet (Strasbourg-Mainz) on normaalhinnaga, st sellega saaks sõita mis tahes rongis, sh Saksa ülikiirrongis (ICE). Teine ja kolmas on sooduspiletid, mis kehtivad ainult konkreetsetes rongides. Meil siiski kogu reisiks kohad kinni pandud, mis osutub äärmiselt targaks käiguks, sest paari euro eest rongisõidu kohta saame istuma ega pea seisma, sest tänasest viiest rongist kolm on seisjaid täis. Tõstame meie kohtadelt nii kaks äsja meilt (mult) teed küsinud tütarlast, 80-aastase mammi ja pidevalt ohkides kõhtu silitava raseda, kes istuvad meeter mujale. No ei mõista inimesed sildilt lugeda, kas koht on vaba või kinni.
Strasbourgist väljudes on huvitav, kust kaudu rong sõidab, kas kohe üle Rheini Saksamaale või alguses piki Prantsuse kallast allavoolu. Mul on kaart ühes; sõidab otse üle rahvaste sõpruse silla Kehli, kus on kohe raudteejaama kõrval minarettidega mošee. Peale tuleb hulk õllekõhtudega meesterahvaid ja ma itsitan, et ma tean, kuhu nad sõidavad – selle rongi lõpp-peatus on München, kus on just alanud Oktoberfest.
Siis seisab rong kolm raksu metsa vahel ja kuigi paremalt poolt hakkavad paistma kaunid Schwarzwaldi mäed, läheb lugu järjest huvitavamaks, sest Karlsruhes on aega istuda ümber ICE-le sõiduplaani järgi 8 minutit. Rong teeb mingi aja tasa ning kuigi üksvahe tundub, et ümber istuda on aega 2 minutit, jääb ka ICE pisut hiljaks, nii et kokku on aega kobida tunnelist teisele perroonile ja otsida üles oma vaguni peatumiskoht 7 minutit.
ICE on rahvast puupüsti täis; lõppjaam on Berliin. Sõit Mannheimi kestab ainult paarkümmend minutit. Mannheimis läheb järgmine rong sama perrooni äärest, aga ka meie eelmise rongi väljumine hilineb, sest ootab ära perrooni vastasküljele saabuva ICE-rongi, mis suundub muidu kah Münchenisse.
 |
| Pildistades kirjad muidugi ei paistnud (Rimowa on Kölni peen kohvritehas) ja lugege hilisemaid blogikirjutisi, kuidas kestis üle nädala, enne kui sain teada selle lennuki numbri ja mudeli |
Mainzis on aega pisut üle tunni, mil sööme ja kolame ringi jaama kusehaisuses ümbruses. Nurga tagant lagedale keerates näen lähenevat umbes DC-3 suurust propellerlennukit, mille siluett aga teistsugune. Kerides peas läbi kõiki lennukorras DC-3 suurusi iidlennukeid, vaatan pisut täpsemini, kas äkki on peale kahe tiival paistva mootori mootor ka lennuki ninas, aga enne jõuan näha, et nii tiibadel kui ka stabilisaatoril on tüürid kogu pikkuses eraldi, mis lahendus oli üksnes sõjaeelsetel suurtel Junkersi lennukitel. Seega läheneb Ju 52/3m, nii et mul on suur kiire välja koukida fotokas ja teha nii mitu pilti, kui saab. Tunnust ei näe, aga kuivõrd mootorimürin oli rahulikum kui kolmel Šveitsi originaalmootoritega Ju 52/3m-il (kolm BMW 132-t tekitab unustamatu plödina), oli see ilmselt kas Lufthansa „D-AQUI” või äärmisel juhul mõni külalislennuk (st CASA 352L, sest rohkem lendavaid päris Ju 52/3m-sid ei ole kui kolm Šveitsi ja üks Lufthansa lennuk).
Kui sööme, istub ja riidleb kõrvalpingil neli itaalia vanameest. Pakun, et need on samad kui reedesed, aga üks on vahepeal langenud.
Mainzist Kölni kestab rongisõit ligi poolteist tundi ja muidugi on meie istekohad mitte kauni jõeoru, vaid tugimüüri pool. Üle vahekäigu istub mundris ohvitser, keda ema nimetab kindraliks ja kes meenutab üldilmelt „Allo Allo!” tegelast ooberst Kurt 'wet celery and flying helmet' von Strohmi. Pärast otsin pagunid raamatust üles ja kui lõkmete värvi õigesti mäletan, oli ta suurtükivägede kindralleitnant. Rongi II klassis, kus on hõivanud 2 kohta. Tal on mapiga kaasas hulk ajakirjadest paljundatud artikleid, mille piltidel ei ole ootuspärased suurtükid, vaid moekad naisterahvad.
Saksamaa IC-rongides on üks vagunitüüp selline, kus kummaski otsas on kaks-kolm kupeed (Kleinabteilung) ja keskel suurem lahtine ruum (Großraum). Viimase vahekäigus on suured kohvrid ja hamstri moodi vagunisaatja käib sel teemal õiendamas nendega, kellest ta jõud võiks käia üle.
Kindral läheb maha, tema kohale istub eesmiselt pingilt jaapani nooriku kõrvalt vanamees, kelle kõrvale tuleb istuma sama vana vanadaam, kes algselt pidi istuma sinna, kust oli just tõusnud vanamees, aga sinna istub hoopis hiina noormees, kelle noorik istub üle vahekäigu meie pool (mu oletuse järgi ikka selleks, et ta saaks istuda eelmainitud teise nooriku kõrval). Vanamees ja vanadaam arutavad pikalt ja elavalt sõiduplaani ning tundub, et nad kolivad kokku juba täna (ega sellises vanuses ole aega enam raisata, nagu tõestas Unlucky Alf).
Järgmises jaamas tuleb keegi peale ja leiab, et meie taga põõnav jaapani noormees on küll õigel kohal, aga vales vagunis, aga tema noorik (kes istub eemal akna all, vt ülal) ei taha lahkuda ja kuni Kölnini seisab see noormees koridoriukse juures.
Ema seisab Bingenist Koblenzini koridoris akna all ja imetleb maastikku. See oligi tänahommikuse rongikoreograafia eesmärk.
Kui Kölni jõuame, saan noomida, et oleksin ikka pidanud ütlema, et Kölni toomkirik on kohe jaama kõrval, mitte „jaama lähedal”. Ehk siis jaamast väljudes võib esimesel hetkel üldse mitte aru saada, et suur sakiline hoone jaama kõrval ongi toomkirik, ja siis seda avastades ehmatada, täpselt nagu juhtus, kui meie Šp kohtas kutsikana esimest korda hurta, aru saamata, et kuskil kõrgel need tokid ka lõpevad ja nende otsas seisab koer.
Täna on toomkirik igati lahti (ka siin ei kipu me torni, mis mu meenutamist mööda on kaunis ekstreemne). Läbi pääseb kooriümbriskäigust ja isegi krüpti pääseb.
Pikihoones esineb suvaline külastav meeskoor (nagu see kooridel ikka kombeks on, et enne kui keegi jõuab midagi ütelda, kohe laul lahti – nagu kunagi lauldud kohinakoor VL päästis laulu lahti sihukeses peenes kohas nagu Alhambra Karl V palee hoovil, mille peale saime noomida, et takistame turistide voogu – siis saab nimelt pärast öelda, et ah, oleme laulnud ka Kölni toomkirikus – nagu mina saan jumala tõsiselt öelda, et olen esinenud nii Finlandiatalo kui ka Helsingi ooperi laval, mida ei olnud teinud sealkandis õppinud eesti muusikatudengid).
Kuigi esimene mõte on, et äkki on RAM (ja hakkame otsima tuttavaid nägusid), siis tõmbab äkki üks I tenor oma vanadusest võdisevad registrid vallale (ma esiti imestan: „Kas neil on naisi ka?”) ja viisipidavatel, aga viisakatel kuulajatel hakkab väga õudne (hoopis teisiti kui siis, kui ühte Eesti harrastusmeeskoori tuli noormees, kelle hääl ulatus kontratenorisse, ja peadirigent märkis rõõmsalt: „Nüüd saame hakata laulma segakoorilaule!”).
Kölni toomkiriku nänniputka on väljas eraldi korralik hoone (mulle on alati sügava mulje jätnud ka see, et jaama pool on Kölni toomkiriku küljes fotopood), sealt raamat toomkirikust Teises maailmasõjas. Sirvimisel jääb silma, et eraldi peatükk arutleb sõja ajal tekitatud liitlaste propagandajuttu, et ega nad kirikut üldse pommitanud. Sama väitis 1990. aastatel Kölnis messil käinud sõber E, et giid olevat nii rääkinud, mispeale vastasin, et loll jutt, Teises maailmasõjas ei olnud linnade pommitamisel nii suurt vajalikku tabamistäpsust (Kölni toomkirikust 300 m kaugusel on suur sild ja 150 m kaugusel suur raudteejaam, mis mõlemad olid tähtsad strateegilised sihtmärgid). Kuigi võlvid ja katus said kõvasti kannatada, rääkimata akendest, jäi Kölni toomkirik Kölnile tehtud 262 pommirünnakus püsima tänu sellele, et ega gooti stiilis akendeta seinapinda ju suurt ei ole. Lööklaine läks akendest sisse ja välja, seinu kaasa kiskumata (nagu juhtus Kölni paljude romaani kirikutega, mille paksudest müüridest jäid järele rusuhunnikud)
Toomkiriku platsil (mis muide olevat sakslaste lemmikväljak) mängib Vivaldi aastaaegu järgmises koosseisus kvintett: viiul, tuuba, kolm bajaani.
Rheini jõge vaatamas ja väike ringijalutamine (on esmaspäev ja kõik muuseumid on kinni), siis itaalia nimega restoranis eine (Jägerschnitzel, Dom Kölsch).
Ringikõnd viib raekojani, kus korraga toimub kaks pulma, millest üks on islami pulm. Raekoja kõrval on tara taga suur auk, kuhu sildi andmetel tuleb suur varemetepark, et kõik saaksid veenduda, et keskajal oli Kölni hiiglaslikus vanalinnas ka suur sünagoog. Samas nurgal on Kölni vee maja (ka selle muuseum on täna kinni). Mul on suurevõitu seljakott seljas, jään välja ootama; ema käib sees vaatamas ja tuleb viie minuti pärast tagasi paljude muljetega.
Siis väike kõnd mööda peatänavat ning paari harutänavat. Võib märgata, et mitmel poel käib käsi kehvasti, sh sekspoe Beate Uhse peatänava kauplusel, kus uksel kuulutab silt, et kõik rõivad olevat 1 €/tk.
 |
| Saksa tuvi |
Õhtul enam ei jaksa, ootame jaamas 40 minutit. Teen sagivatest inimestest kunstpilte (väikese fotokaga).
Pikk rongisõit tagasi, veidi enne viimast efektset linnust läheb pimedaks. GPS läbi akna ei võta ja seega on mul vahepeal väga udune aimdus, kus oleme (nõnda seisame lõppjaama eel tamburis väga kaua, enne kui jõuame kesklinna sillale).
18.9.11
P, Strasbourg, II päev
Hommikul hotellis hommikusöök (ma targu enam kompoti kallale ei lähe), seejärel minitrammiks nimetatava minirongiga ringsõit läbi uskumatult kitsaste tänavate. Tibutab ja rongi aknaavad on suletud kiledega. Ema keerab endapoolse lahti ja teeb pilte sealt. Ma üldse pilte ei tee. Istume vaguni esimesel pingil, minust paremal on vaikselt pussutav hiina noorpaar.
Minitrammi piletimüüja meenutab ühtaegu Amélie Poulaini vesist naisnaabrit, Ateena Akropolise sõjakat piletimüüjat ja üht Venemaa lauljat, keda ETV kullafondi paroodiasaates osavalt matkib Anne Reemann.
Nägematu giid väidab, et Väike Prantsusmaa sai nime sellest, et üksvahe oli seal süüfilisehaigete varjupaik, kelle seas olnud väga palju Prantsuse sõdureid. No see võis nii ollagi, aga kõik muud reisijuhid väidavad, et nimi tuli sellest, et tol ajal nimetati süüfilist ennast Prantsuse tõveks.
Ringsõidu ajal jääb vihm vaiksemaks. Rue Mercière'i kommipood, kommidega tagasi hotelli.
Siis Väikese Prantsusmaa nurga kaudu uuesti katedraali juurde ja sisse (seal on missa), vahepeal käime väljast uurimas kellamängu kabeli ust (mis on pühapäeval kinni), siis tagasi sisse, kus talitus lõpeb ja lastakse hiilima kabeli poole. Minu arust on aega veel hirmsat moodi, aga ema manitseb ootama, et küllap väravad varsti lahti tehakse. Ja tehaksegi.
Ema sõnutsi on sissetung astronoomilise kella kabelisse umbes samasugune nagu Vene aja lõpus hommikul kell 9.00 Tallinna kaubamajja (see jäädvustati muide isegi mingis poliitilises tõsielufilmis, filmituna seestpoolt, aegluubis). Kuivõrd kellakabelit eraldab muust kirikust raudvõre, kangastub kergelt ka „Viimse reliikvia” stseen, kuidas mässajad tormavad kloostrikirikusse, küll üle võre ronimata. Samas on värava avamise hetkel aega veel 22 minutit ja kellamängu algusks kell 12.30 on rahvast kohal umbes kolm korda tihedamini.
Kellamäng seisneb selles, et muidu igal veerandtunnil lööb luukere säärekondiga kella ja tema ette nihkub järgmine inimese nelja eluetapi kuju. Millalgi öösel nihkub ette järgmise nädalapäeva kuju. Võimalik, et tegelikult peab kogu 12.30 triangel toimuma kell 12.00, aga missa mittesegamiseks on kell keeratud pool tundi taha.
Kell 12.30 toimub suurem tsirkus, üks ingel keerutab käes liivakella ja Jeesuse Kristuse eest nihkub läbi kaksteist apostlit, kes igaüks käänab korraks silmnäo tema poole ja kelle poole Jeesus jõnksutab käega. Kabeli valvur, argipäeviti piletiraha korjaja ja postkaartide müüja seletab prantsuse ja hirmsa aktsendiga saksa keeles, mis kellas liigutab ja kuhu vaadata. Ega muidu teaks, et ühtäkki valla pääsenud läbilõikav kiunumine on hoopis kuke kiremine, mis teatavasti toimub kolm korda (ja millel on peale rahvusliku ka liturgiline tähendus). Ma ise arvan esti, et kuskil on siga (ja mõtlen, mis võiks olla seakisa sümboolne tähendus), ema, et kellelgi on selline kiun mobiilihelinaks.
Seejärel katedraali muuseum, kus kästakse fotokott panna kappi. Olen väga pahane, sest see tähendab, et pean jätma selga palava kileka, et saaksin kanda teleobjektiivi selle taskus. Objektiiv (895 g) kisub kileka üht poolt tugevasti allapoole ja võib jätta mulje, et mul on põuetaskus näiteks mõne kuju käsi. Muuseumis on peale katedraali küljest võetud ja koopiatega asendatud originaalkujude üldiselt väga palju barokseid nikerdkappe ning krägisevaid põrandaid.
Siis Strasbourgi linnamuuseum. Siin on hoiukapp kuidagi toekam ja pistan kappi nii kileka kui ka kotis objektiivi. See muuseum on sootuks moodne (ega see ilmaasjata puudu Michelini reisijuhist), väljapaneku ülesehitus on rohkem temaatiline kui kronoloogiline. Üsna alguses saab pähe proovida eri ajastute kiivreid. Ei tihka, sest mis juhtuks, kui visiiriga raudrüükiiver jääks pähe kinni. Me ei võta ka audiogiide, mis viidavad koledasti aega; seetõttu jääb arusaamatuks, miks on linnakindlustuse hämara maketi juures veider liikluskorraldus (isegi foor ja reguleerija on).
Jalad hakkavad väsima. Teen kunstfotosid, näiteks üle Illi Niguliste kirikust, kus töötas kirikuõpetajana Albert Schweitzer.
Seejärel Tooma kirik, kus võib näha kolme oreli juppidest kokku pandud orelit, mille klahve on puutunud õndsa Mozarti enda käed, ja silti, et siin kirikus algasid Albert Schweitzeri algatusel J. S. Bachi orelimuusika kontserdid. Esimest korda kuulen, et Schweitzer olnud prantslane (kusjuures kirjutasin ülikoolis filosoofia kursusel Schweitzerist referaadi, isegi selle jaoks uuritud materjalidest ma sellist väidet ei mäleta). Tooma kirik on protestandi kirik (kila-kola ei ole) ja kavatiselt erakordne 5-löövine kodakirik.
Tänaval marsib mööda Bulgaaria turistirühm, püüdes tähelepanu rivi ees kantava Bulgaaria lipuga.
Leian üles Väikse Prantsusmaa nännipoe, kust 2007 ostsin toreda särgi (ja jubeda Edelzwickeri veini, millest me rohkem ei räägi).
Ainsa kell neli lahti oleva söömakohana on lahti täpselt sama, kus käisime söömas 2007. Prantsuse Riesling maitseb hooopis teistsugune kui Saksa oma; seekord ilmestab söömaaega teine Elsassi parem vein, Sylvaner (Elblingist mu teada lauaveinist paremaid sorte üldse ei ole ning Gewürztraminerist ja Edelzwickerist on mul halvad mälestused). Vaikne ja omapärane. (Ega Prantsusmaal peale Chardonnay muid valgeid veine kasva kui Elsassi nimetet viis veini.)
Siis tagasi hotelli poole ja homme hommikuks rongi saiapoodi otsimas. Kahtlen, kas õhtul saiapoode enam lahti on. Ega ei ole, nagu ei ole lahti söömakohti kell 14–18 isegi suurtes turismikeskustes, mis Strasbourg kahtlemata on.
Loojangu paiku käin üksi toomkirikut pildistamas. Raamatu järgi on enne loojangut väga kaunis, kui päikesekiired kuldavad toomkirikut ja platsi; mul on telefonis asukoha järgi kuldse tunni kellaaegu arvutav rakenduski, mis ütleb, et päike loojub kell 19.35 ja alla tunni kestev „kuldne tund” hakkab kell 18.56 (sügisese ja kevadise pööripäeva paiku loojub ja tõuseb päike väga äkki ja „tund” kestab vähem kui tund). Olen seitsmest platsil, mida päike tõesti kuldab kümmekond minutit, siis kaob; lähen jõe äärde, kus saan mõne pildi, siis läheb pilv eest ja saan toomkirikust veel mõne, kuni valgus läheb kole siniseks.
Minitrammi piletimüüja meenutab ühtaegu Amélie Poulaini vesist naisnaabrit, Ateena Akropolise sõjakat piletimüüjat ja üht Venemaa lauljat, keda ETV kullafondi paroodiasaates osavalt matkib Anne Reemann.
Nägematu giid väidab, et Väike Prantsusmaa sai nime sellest, et üksvahe oli seal süüfilisehaigete varjupaik, kelle seas olnud väga palju Prantsuse sõdureid. No see võis nii ollagi, aga kõik muud reisijuhid väidavad, et nimi tuli sellest, et tol ajal nimetati süüfilist ennast Prantsuse tõveks.
Ringsõidu ajal jääb vihm vaiksemaks. Rue Mercière'i kommipood, kommidega tagasi hotelli.
 |
| Minu lemmikvaade Strasbourgis |
 |
| Inglite pasunakoor |
 |
| Suur pildiraamat |
 |
| Riitused |
 |
| Miniaturiseerimiseni jäi veel õige mitu sajandit. |
Kellamäng seisneb selles, et muidu igal veerandtunnil lööb luukere säärekondiga kella ja tema ette nihkub järgmine inimese nelja eluetapi kuju. Millalgi öösel nihkub ette järgmise nädalapäeva kuju. Võimalik, et tegelikult peab kogu 12.30 triangel toimuma kell 12.00, aga missa mittesegamiseks on kell keeratud pool tundi taha.
Kell 12.30 toimub suurem tsirkus, üks ingel keerutab käes liivakella ja Jeesuse Kristuse eest nihkub läbi kaksteist apostlit, kes igaüks käänab korraks silmnäo tema poole ja kelle poole Jeesus jõnksutab käega. Kabeli valvur, argipäeviti piletiraha korjaja ja postkaartide müüja seletab prantsuse ja hirmsa aktsendiga saksa keeles, mis kellas liigutab ja kuhu vaadata. Ega muidu teaks, et ühtäkki valla pääsenud läbilõikav kiunumine on hoopis kuke kiremine, mis teatavasti toimub kolm korda (ja millel on peale rahvusliku ka liturgiline tähendus). Ma ise arvan esti, et kuskil on siga (ja mõtlen, mis võiks olla seakisa sümboolne tähendus), ema, et kellelgi on selline kiun mobiilihelinaks.
 |
| Ka Prantsusmaa muuseumides käib ninatarku |
 |
| Muuseumi hoov |
 |
| Uusajal ehitati viimasele keskaegsele linnamüürile lihtsalt bastionid ümber (linna suurt eriti enam laiendamata), mis seletab Strasbourgi vanalinna üüratust |
Jalad hakkavad väsima. Teen kunstfotosid, näiteks üle Illi Niguliste kirikust, kus töötas kirikuõpetajana Albert Schweitzer.
 |
| Tooma kirik |
 |
| 5-löövise kodakiriku piilarimets |
Tänaval marsib mööda Bulgaaria turistirühm, püüdes tähelepanu rivi ees kantava Bulgaaria lipuga.
Leian üles Väikse Prantsusmaa nännipoe, kust 2007 ostsin toreda särgi (ja jubeda Edelzwickeri veini, millest me rohkem ei räägi).
Ainsa kell neli lahti oleva söömakohana on lahti täpselt sama, kus käisime söömas 2007. Prantsuse Riesling maitseb hooopis teistsugune kui Saksa oma; seekord ilmestab söömaaega teine Elsassi parem vein, Sylvaner (Elblingist mu teada lauaveinist paremaid sorte üldse ei ole ning Gewürztraminerist ja Edelzwickerist on mul halvad mälestused). Vaikne ja omapärane. (Ega Prantsusmaal peale Chardonnay muid valgeid veine kasva kui Elsassi nimetet viis veini.)
Siis tagasi hotelli poole ja homme hommikuks rongi saiapoodi otsimas. Kahtlen, kas õhtul saiapoode enam lahti on. Ega ei ole, nagu ei ole lahti söömakohti kell 14–18 isegi suurtes turismikeskustes, mis Strasbourg kahtlemata on.
 |
| Nikolai kirik ja Illi kaldapealne |
17.9.11
L, pärastlõuna: Strasbourg
Oleme Strasbourgis kolmveerand üks, hotelli saab kahest. Samas kella kaheteistkümnest kaheni sööb Prantsusmaa lõunat.
Sööme söömakohas Lohkäs ja lõunasöögiks on vorstidega hapukapsas! Vahepeal ema hoiatab, et ärgu ma küünarnukki liigutagu: mu tooli tagant sõidab läbi minirong. Vanaema rääkis, et oli Kadriorus Viidemanni (sic!) tänaval elades omandanud harjumuse majast Vesivärava tänava poole väljudes trepil seisatada ja kontrollida, et kummastki suunast rongi ei tule – kitsarööpmeline raudtee sadamasse läks kohe maja eest läbi, nii et isa lapsepõlves sisse seatud telefon üle tänava sõbraga ähvardanud oma traadiga maha tõmmata veduri korstna.
Tahame maksta rohkem, sest meile tuuakse kõrvallaua jaapani nooriku arve.
Tagasi hotelli. Oluline ärakeeramisorientiir on Pika tänava (Grand Rue) araabia einelaud, kus mu arust on akna peal maiusena frititud lambasoolikad.
Üle tänava katusekorteri rõdu küljes on Iraani ja Kreeka lipu vahel vikerkaarelipp. Toast paistab otse kööki ja kraanikausi ümbrus on väga puhas.
Umbes 20 cm nabast allapoole nähtava palja kõhuga hotelliteenindaja juhatab, et liftile tuleb minna läbi hommikusöögisaali „ja siis järgige seinal olevaid nooli” (ta räägib muide ainult prantsuse keeli ja saan aru). Pärast saali tuleb pesutuba, siis pikk kulunud koridor, siis teine koridor ja lõpuks pisike kulunud teeninduslift. Pärast linna minnes filmin.
Äkitselt suurenenud intestinaalse rõhu tõttu on mul vahepeal üpris paha. Leian „Napoleoni kättemaksu” põhjuseks hommikusöögil manustatud puuviljakompoti, millel oli vähe veider maitse. Hotellitoas muide ei ole seepi, aga mul on kotis Cutasepti.
Poes, mineraalvesi. Astume läbi Väikese Prantsusmaa servast. Pika tänava ääres on l'Occitani pood ja sealt ostan seebi.
Siis põhilise vaatamisväärsuse juurde. Sain alles päeval raamatust teada, et katedraali läänefassaadi lõunaportaali põhjatalumi läänepoolseim kuju ei kujuta totakat neiut, vaid meesterahvast.
Avatud on ka krüpt, seal näitab organist, mis häält teeb orel.
Katedraali kõrval platsil on „keskaja päevad”, mis on asi, millest ei saa ma esil olnud järeletehtud haakpüssist ja kambersuurtükist hoolimata kahjuks kuidagi kirjutada ilma jutumärke lisamata.
Väljas on ka kivikäärid – viimati A. kreisilinnas viibides pildistasin hoolikalt üles maakonna peamise vaatamisväärsuse seinad eesmärgiga kaardistada kohad, kus on näha kivide tõsteaukude jälgi (eelmise korra piltidelt jäi mulje, et ühes kohas on neid rohkem kui mujal, vaja kontrollida).
Kiviraidurid näitavad oma kunsti ja on taibanud kavaluse: anna lapsele meisel ja haamer ning ta toksib innuga nii kaua, kuni midagi enam toksida ei ole (vrd innuka noore lumekoristaja lugu selle lingi lõpus).
Ümber platsi sõidutatakse lapsi eesli seljas. Eeslitalutaja päev on olnud vaevarohke.
Platsi all suhteliselt avatud kavatisega kemmergus on koristajate laua kohal saksa huumor: kuidas kasutada WC-harja. Esimesel pildil on allkiri „täitsa vale”: mees puhastab sellega hambaid. Teisel on „vale”: kammib pead. Kolmandal on „peaaegu õige”: pühib harjaga tagumikku, ja neljandal on näidatud õige kasutusviis.
Minitrammi putka peal on silt, et muidu läheb viimane minitramm kell 17.30, aga mitte täna, kui on mingi koosolek vms. Kell viis saabub viimane rong, laseb reisijad maha ja kihutab iks suunas minema.
Siis paadiga ringsõit (7,8 km) mööda Illi üles ja vallikraavi alla, siis mööda Illi alla Euroopa Parlamendini jt euroasutusteni, siis tagasi. Kell on palju ja päike loojub, kullates veerand tunniks kõik kaldad ja seinad.
Kohvikus õhtusöök. Mööda kõnnib tuleneelaja.
Mõtisklen, kas söögikoha vastas olev maja on filmis ハウルの動く城 (2004) see, mille rõdule maanduvad kohe alguses Howl ja Sophie (või on see Colmari maison Pfister). Küsimus jääb lahtiseks, kuni filmi uuesti näen, sest filmi kunstilise lahenduse paksust raamatust just see taustapilt puudub. (Hilisem lisandus: maison Pfister on.)
Hotelli aknast paistab, et naabritel on rõdul pidu. Õlut joovad kaks noormeest ja neiu ning pärast teevad nad tule surnuks ja lähevad kolmekesi minema.
 |
| Prantsusmaal on kell 12–14 lõuna. |
 |
| Keskel: Lohkäs |
Sööme söömakohas Lohkäs ja lõunasöögiks on vorstidega hapukapsas! Vahepeal ema hoiatab, et ärgu ma küünarnukki liigutagu: mu tooli tagant sõidab läbi minirong. Vanaema rääkis, et oli Kadriorus Viidemanni (sic!) tänaval elades omandanud harjumuse majast Vesivärava tänava poole väljudes trepil seisatada ja kontrollida, et kummastki suunast rongi ei tule – kitsarööpmeline raudtee sadamasse läks kohe maja eest läbi, nii et isa lapsepõlves sisse seatud telefon üle tänava sõbraga ähvardanud oma traadiga maha tõmmata veduri korstna.
Tahame maksta rohkem, sest meile tuuakse kõrvallaua jaapani nooriku arve.
Tagasi hotelli. Oluline ärakeeramisorientiir on Pika tänava (Grand Rue) araabia einelaud, kus mu arust on akna peal maiusena frititud lambasoolikad.
Üle tänava katusekorteri rõdu küljes on Iraani ja Kreeka lipu vahel vikerkaarelipp. Toast paistab otse kööki ja kraanikausi ümbrus on väga puhas.
Umbes 20 cm nabast allapoole nähtava palja kõhuga hotelliteenindaja juhatab, et liftile tuleb minna läbi hommikusöögisaali „ja siis järgige seinal olevaid nooli” (ta räägib muide ainult prantsuse keeli ja saan aru). Pärast saali tuleb pesutuba, siis pikk kulunud koridor, siis teine koridor ja lõpuks pisike kulunud teeninduslift. Pärast linna minnes filmin.
Äkitselt suurenenud intestinaalse rõhu tõttu on mul vahepeal üpris paha. Leian „Napoleoni kättemaksu” põhjuseks hommikusöögil manustatud puuviljakompoti, millel oli vähe veider maitse. Hotellitoas muide ei ole seepi, aga mul on kotis Cutasepti.
Poes, mineraalvesi. Astume läbi Väikese Prantsusmaa servast. Pika tänava ääres on l'Occitani pood ja sealt ostan seebi.
 |
| Peale õigel ajal õiges kohas olemise on vaja olla ka õigel pool. |
Avatud on ka krüpt, seal näitab organist, mis häält teeb orel.
 |
| Kambersuurtükk |
 |
| Haakpüss |
 |
| Kivikäärid |
Katedraali kõrval platsil on „keskaja päevad”, mis on asi, millest ei saa ma esil olnud järeletehtud haakpüssist ja kambersuurtükist hoolimata kahjuks kuidagi kirjutada ilma jutumärke lisamata.
Väljas on ka kivikäärid – viimati A. kreisilinnas viibides pildistasin hoolikalt üles maakonna peamise vaatamisväärsuse seinad eesmärgiga kaardistada kohad, kus on näha kivide tõsteaukude jälgi (eelmise korra piltidelt jäi mulje, et ühes kohas on neid rohkem kui mujal, vaja kontrollida).
Kiviraidurid näitavad oma kunsti ja on taibanud kavaluse: anna lapsele meisel ja haamer ning ta toksib innuga nii kaua, kuni midagi enam toksida ei ole (vrd innuka noore lumekoristaja lugu selle lingi lõpus).
Ümber platsi sõidutatakse lapsi eesli seljas. Eeslitalutaja päev on olnud vaevarohke.
 |
| Pange tähele friisi rõdu all. Märkasin seda alles pildilt, ei taibanud kohapeal pikemalt pildistada. |
Minitrammi putka peal on silt, et muidu läheb viimane minitramm kell 17.30, aga mitte täna, kui on mingi koosolek vms. Kell viis saabub viimane rong, laseb reisijad maha ja kihutab iks suunas minema.
Siis paadiga ringsõit (7,8 km) mööda Illi üles ja vallikraavi alla, siis mööda Illi alla Euroopa Parlamendini jt euroasutusteni, siis tagasi. Kell on palju ja päike loojub, kullates veerand tunniks kõik kaldad ja seinad.
 |
| Euroopa Parlament |
 |
| Maja Piimapõrsaste turu nurgal |
Mõtisklen, kas söögikoha vastas olev maja on filmis ハウルの動く城 (2004) see, mille rõdule maanduvad kohe alguses Howl ja Sophie (või on see Colmari maison Pfister). Küsimus jääb lahtiseks, kuni filmi uuesti näen, sest filmi kunstilise lahenduse paksust raamatust just see taustapilt puudub. (Hilisem lisandus: maison Pfister on.)
Hotelli aknast paistab, et naabritel on rõdul pidu. Õlut joovad kaks noormeest ja neiu ning pärast teevad nad tule surnuks ja lähevad kolmekesi minema.
L, ennelõuna: Colmar
Hotelli hommikusöögil on suurim elamus see, et muidu on hotell tip-top, aga kompotikausi juures moodustavad tagurpidi taldrikuil korrapärase mustri sinna maandunud äädikakärbsed. Nagu pärast teada saan, oleksin pidanud seda vaatepilti võtma hoiatusena.
Teel Unterlindeni muuseumi näeme, et ühel pool Linnamüüri tänavat on Elsassi ja Lotringi pimedate ja vaegnägijate ühing ning täpselt teisel pool suur prillipood ja lähedal hulk silmaarste.
Mõistan muusemi uksel olevat noolt valesti ja pean suhtlema kahe umbkeelse inimesega, enne kui jõuan piletimüüjani, kes väga vihkab oma ametit ning piletid meieni loobib. No eks me veidi ole süüdi jah, et oleme kohal juba mõni minut pärast üheksat (aga me ei ole esimesed).
Muuseumi ukse juures on üleval vana kaevu rakked, mille alasti inglite kohta võiks käia iidsest anekdoodiraamatust „Kes ütles, et naer pole terviseks?” see lugu, kuidas kunstinäituselt eemaldati pilt, kus rinda imev laps olnud liiga täiskasvanu ilmega.
Ühel 1749. a veinivaadil on pikk epistel veini rõõmudest ja muredest. Arstid võivad isekeskis otsustada, mis on põhjustanud pildil olija tohutu paisunud kõhu (meenub ka sugulase A kommentaar ühe eesti ooperilaulja kohta: „...-st on täitsa kahju: suur kõht, aga peenikesed jalad.”).
Keskaja maali osakonna läbime ilmselt tagurpidi. Mul on käes väike fotokas ja klõpsin sellega pilte maalide taustadelt, kus ikka on huvitavaid detaile nagu mõni autentses keskaegses seisundis linnus või olmedetail (nagu pühapäeval Strasbourgi katedraali muuseumi ühel maalil peolaud ühes selle alla loobitud kontidega). Üks muistne kunstnik on ilmselgelt valanud Jeesuse Kristuse kiusamise pilti välja oma rassiviha (või on seda nõudnud tellija) ning tulemus sarnaneb lõustadele kurikuulsas laste rassilise harimise pildiraamatus, mille üllitas 1930. aastate lõpus Julius Streicher (kes oli Nürnbergi peamiste sõjaroimarite protsessil kohtualustest psühholoogiliste testide järgi kõige lollim, IQ ainult 100, nagu kirjeldasid Hans-Jörg ja Gisela Wohlfromm 2006. a raamatus „Und morgen gibt es Hitlerwetter!” Alltägliches und Kurioses aus dem Dritten Reich; Streicher poodi üles, aga Hjalmar Schacht (IQ 143) mõisteti õigeks).
Ühe pildi ees arutame primitiivsete kultuuride jälki kommet mutileerida imikute genitaale. Hügieeniväidete kohta mainin, et nad ei tundnud ka seepi ja tagumikku pühkisid kruusaga.
Muuseumis on toatäis Martin Schongaueri graafikat, mis on esil pööratavate puitraamidega vitriinis, mis „lehe” keeramisel hirmsasti krägiseb ja ähvardab ümber kukkuda.
Muuseumi põhieksponaat täidab kogu kunagise kloostrikiriku ja see on lahtivõetud tiibaltar (Isenheimi altar). Selle ees aga pälvib kohatult vähe tähelepanu detailse raudrüüga hauaplaat, samuti kirikuvääril ratastega eesel.
Muu muuseumi (II korruse) täidab kodulooline kilakola. Relvasaalis on peale kannuste, väikeste kahurite ja püsside ka mõni raudrüü, kahekäemõõk, mitu hukkamismõõka ja peotäis pöidlakruve.
Colmari romantiliste vaadete toa läbin päris krapsaka sammuga. Eks jah, enne fotograafia leiutamist osteti reisist mälestuseks pilte, mida pärijad hiljem annetasid muuseumile. Saan aru.
Erinäitus näitab XX sajandi keskpaiga eriti abstraktset maali, millest enim meeldib „Oranž joon” (helesinisel taustal vasakul pool 4 mm lai oranž triip). Meenutan, et sama ajastu teine kuulus teos on „Punane joon”, ja veel meenutan kunagi ühes Soome galeriis nähtud teost „Valge I–III”, mis koosnes 2 × 5 m suurusest valgeks värvitud lõuendist (ilmselt suuremat lõuendit ei olnud Soomes saada). Saali vastasservas on teos, kus kahe sinise ristküliku vahel on hele triip. Selle pealkiri on „Atlandi väravad”. Valvurist möödudes manan ette tõsise kunstihuvilise näo.
Keldri trepil on ees pael ja silt, et sori vaan, keldris on uputus ja keegi ei tea, millal see lõpeb. Arvestades Prantsuse torujürinduse omapära, ei tea seda isegi prantslased ise.
Käime veel lühikese tiiru linnas (peade maja juures, mis seekord on narkarita); jäätis.
Jala väga otse ja telefoni juhtimisel jaama. Kui seisatun piletiautomaadi juurde ja ohkan, annab ema mõistlikku nõu: osta kassast, aga räägi inglise keeles. Mõeldud-tehtud, rong läheb 10 minuti pärast. Järgmiseni oleks aega tund.
Lugu jätkub, kui valmis hakkavad saama ka Strasbourgi pildid.
Teel Unterlindeni muuseumi näeme, et ühel pool Linnamüüri tänavat on Elsassi ja Lotringi pimedate ja vaegnägijate ühing ning täpselt teisel pool suur prillipood ja lähedal hulk silmaarste.
Mõistan muusemi uksel olevat noolt valesti ja pean suhtlema kahe umbkeelse inimesega, enne kui jõuan piletimüüjani, kes väga vihkab oma ametit ning piletid meieni loobib. No eks me veidi ole süüdi jah, et oleme kohal juba mõni minut pärast üheksat (aga me ei ole esimesed).
Muuseumi ukse juures on üleval vana kaevu rakked, mille alasti inglite kohta võiks käia iidsest anekdoodiraamatust „Kes ütles, et naer pole terviseks?” see lugu, kuidas kunstinäituselt eemaldati pilt, kus rinda imev laps olnud liiga täiskasvanu ilmega.
 |
| Musée d'Unterlinden |
 |
| Epistel jätkub üle kogu tünniotsa. |
Ühel 1749. a veinivaadil on pikk epistel veini rõõmudest ja muredest. Arstid võivad isekeskis otsustada, mis on põhjustanud pildil olija tohutu paisunud kõhu (meenub ka sugulase A kommentaar ühe eesti ooperilaulja kohta: „...-st on täitsa kahju: suur kõht, aga peenikesed jalad.”).
Keskaja maali osakonna läbime ilmselt tagurpidi. Mul on käes väike fotokas ja klõpsin sellega pilte maalide taustadelt, kus ikka on huvitavaid detaile nagu mõni autentses keskaegses seisundis linnus või olmedetail (nagu pühapäeval Strasbourgi katedraali muuseumi ühel maalil peolaud ühes selle alla loobitud kontidega). Üks muistne kunstnik on ilmselgelt valanud Jeesuse Kristuse kiusamise pilti välja oma rassiviha (või on seda nõudnud tellija) ning tulemus sarnaneb lõustadele kurikuulsas laste rassilise harimise pildiraamatus, mille üllitas 1930. aastate lõpus Julius Streicher (kes oli Nürnbergi peamiste sõjaroimarite protsessil kohtualustest psühholoogiliste testide järgi kõige lollim, IQ ainult 100, nagu kirjeldasid Hans-Jörg ja Gisela Wohlfromm 2006. a raamatus „Und morgen gibt es Hitlerwetter!” Alltägliches und Kurioses aus dem Dritten Reich; Streicher poodi üles, aga Hjalmar Schacht (IQ 143) mõisteti õigeks).
Ühe pildi ees arutame primitiivsete kultuuride jälki kommet mutileerida imikute genitaale. Hügieeniväidete kohta mainin, et nad ei tundnud ka seepi ja tagumikku pühkisid kruusaga.
Muuseumis on toatäis Martin Schongaueri graafikat, mis on esil pööratavate puitraamidega vitriinis, mis „lehe” keeramisel hirmsasti krägiseb ja ähvardab ümber kukkuda.
 |
| Hauaplaatidel riietati ja rüütati kadunukesed moekatesse rõivastesse või turvisesse, mis võisid olla idealiseeritud (paremad kui kadunukesel tegelikult), aga olemasolevad, st ei ulatunud tulevikku. See turvis on aastast 1342 ja näeme sellel suurt pottkiivrit, aluskiivrit, plekist käe- (ja sääre-)kaitsmeid, (tepitud pükse), pakse nahkkindaid ning kogu keha ning kaela katnud rõngassärki. Lähivaadetel (mida siin ei ole) on näha ka kinnituspandlad. |
Muuseumi põhieksponaat täidab kogu kunagise kloostrikiriku ja see on lahtivõetud tiibaltar (Isenheimi altar). Selle ees aga pälvib kohatult vähe tähelepanu detailse raudrüüga hauaplaat, samuti kirikuvääril ratastega eesel.
 |
| Isenheimi altar |
 |
| Ratastega eesel |
Muu muuseumi (II korruse) täidab kodulooline kilakola. Relvasaalis on peale kannuste, väikeste kahurite ja püsside ka mõni raudrüü, kahekäemõõk, mitu hukkamismõõka ja peotäis pöidlakruve.
Colmari romantiliste vaadete toa läbin päris krapsaka sammuga. Eks jah, enne fotograafia leiutamist osteti reisist mälestuseks pilte, mida pärijad hiljem annetasid muuseumile. Saan aru.
Erinäitus näitab XX sajandi keskpaiga eriti abstraktset maali, millest enim meeldib „Oranž joon” (helesinisel taustal vasakul pool 4 mm lai oranž triip). Meenutan, et sama ajastu teine kuulus teos on „Punane joon”, ja veel meenutan kunagi ühes Soome galeriis nähtud teost „Valge I–III”, mis koosnes 2 × 5 m suurusest valgeks värvitud lõuendist (ilmselt suuremat lõuendit ei olnud Soomes saada). Saali vastasservas on teos, kus kahe sinise ristküliku vahel on hele triip. Selle pealkiri on „Atlandi väravad”. Valvurist möödudes manan ette tõsise kunstihuvilise näo.
Keldri trepil on ees pael ja silt, et sori vaan, keldris on uputus ja keegi ei tea, millal see lõpeb. Arvestades Prantsuse torujürinduse omapära, ei tea seda isegi prantslased ise.
 |
| Unterlindeni muuseum. Esiplaanil papi ja pudelite konteinerid, mida kaks noorikut väga usinasti täitsid (kui kotid tühjaks said, tõid juurde) |
 |
| Rue des Marchands'i (Kraamipoodnike tänava) ots |
 |
| 1480 kirjutati aastaarv veel rooma numbritega, mõniteist aastat hiljem juba araabia omadega, kusjuures esialgu oli nr 4 kreeka väikese gamma taoline konks |
Jala väga otse ja telefoni juhtimisel jaama. Kui seisatun piletiautomaadi juurde ja ohkan, annab ema mõistlikku nõu: osta kassast, aga räägi inglise keeles. Mõeldud-tehtud, rong läheb 10 minuti pärast. Järgmiseni oleks aega tund.
 |
| Colmari raudteejaam |
Lugu jätkub, kui valmis hakkavad saama ka Strasbourgi pildid.
16.9.11
R, 1706. päev: Colmar
Täna algab kunagi pikaks nädalavahetuseks kavandatud, aga edasi lükkunud reis Colmarisse, Strasbourgi ja Kölni.
Rong on läbisõitev ja seega tuleb ette ainult mõni minut enne. Perroonil riidlevad itaalia vanamehed – lohutan ema, et see on normaalne vestlus. Kunagi ühel väga suurel koeranäitusel kisas meie kõrval itaalia pere, mispeale mõtlesime, et kohe lähevad üksteisele kätega kallale, aga ei, see oli tõesti normaalne mõttevahetus.
Kui rong saabus, oli rongi otsas nagu veel midagi, aga kui kempsu lähen, avaneb tamburi tagauksest selline põrutav vaade:
Algul küll lootsin, et rong on Šveitsi rong, aga pettumus oli suur, kui ei ole. Pärast Colmaris näeme, et paha lugu, kogu ülejäänud rong siiski oli SBB rong, aga ainult viimane, väga kolisenud ja logisenud vagun ei olnud. Värv maas ja puha. No vähemalt võis rõõmustada, et sõitsime nagu muuseumirongiga.
Putkast Colmari linnaplaan (millest siiski on kasu vähe, sest seal huviväärsusi eriti peal pole, stiililt on graafika arvutieelne (!) ja tegelikult on jaam kohe raamatu kaardi serva taga) ning igaks juhuks ka jaama WC. Selle uks on tõrges ja soovib, et münt visataks auku uhke kaarega ja seejärel ust äkki rebitaks. Sisse pääsen alles teisel katsel. Enne tuleb vajalike müntide omandamiseks jalutada leheputkasse ja üritada teatada prantsuse keeles, et tahan 1 € vahetada WC jaoks 2 × 0,50 €-ks. Mündid saan.
Järgneb orienteerumine hotelli poole (1,7 km) läbi vanalinna nurga. Kõnd kestab kaua, sest fotokad tulevad kotist välja kohe, kui jõuame kunagise linnamüüri sisse.
Kui asjad hotellis, läheme linna peale. Mõni minut enne kolme möödume minirongi seisuplatsist ja läheme sinna peale. See osutub olevat palju paremate vedrudega kui 2. VII ühes teises Prantsusmaa linnas kogetu. Isegi puudub silt, et rasedatele ei soovitata.
Hoian rongisõidul fotokat põlvel, sest kui hoiaksin silme juures, siis oleks pärast silm sinine (kere + objektiiv = 1½ kg) ja kulm rullis (pildistades on kulm muidu vastu metallist välguklambrit). Teate, mõni foto isegi tuleb välja.
Kohe pärast rongisõitu jalutame linnas. Kuulsa „peade maja” ees vedeleb narkar, aga õnneks on esiplaanil muistist tutvustav plekksilt.
Hullumeelne tänavalaulik, keda rongisõidu lõpus nägime politseinike keskel Grand' Rue' ääres, on nüüd dislotseerunud dominiiklaste kloostri juurde ja tema röökimine kostab isegi sinna sisse. Kloostrikirikus on esil Colmari maalimeistri Martin Schongaueri altarimaal „Maarja roosipõõsa ees”, kus on üksikasjaliku täpsusega kujutatud ka taimestik ja põõsas istuv ohakalind. Pildistamine keelatud. Mitu stendi jutustab piltide ja vanade ajalehtede abil altari eksirännakutest ligi nelikümmend aastat tagasi.
Jaapani turistides peaks tekitama huvi asjsaolu, et Colmari vaated on transformeerunud vanameistri menufilmi ハウルの動く城 (2004) taustadeks (selle Colmari-reisi eel uue läbivaatamise kava arenes puhkuse II pooles Miyazaki retrospektiiviks, millest oli juttu paar päeva tagasi), ja ameerika turistides see, et Colmarist võrsus kujur Bartholdi, kes voolis valmis New Yorgi vabadussamba (Prantsuse rahva kingitusena USA rahvale, kes ei mäleta). Samamoodi võiks vene turistidele eriti suurt huvi tekitada asjaolu, et Colmarist oli pärit Georges d'Anthès, Puškini naiseõemees ja mahalaskja – Prantsuse reisijuhi järgi noris duelliga päädinud tüli Puškin ise.
Nähtavasti oli Colmari kaitsepühak Martinus, hanekasvatajate ja joodikute kaitsepühak, seesama, kelle kunagise mälestuspäeva eelõhtul tehakse ka Eestis seniajani igasugu trianglit ja käivad mardisandid. Keset linna on Martini kirik, mille otsas on kurepesa ja küljes huvitavaid kujusid. Näen ära ühe kuju kahest, mis ahistab teatud etnilist vähemust, keda peakiriku ehitamise ajal linnas veel elas, aga hiljem enam mitte: kohe peaportaali nurgas on kujutatud mehike ebasündsas ühenduses lehmaga (imeb udarast piima – mida teie siis arvasite?). Seest on see varagooti kirik hämar ja trifooriumi ei ole (ega see ei ole ka kunagi olnud katedraal, st toomkirik). Väljas on üleval katuseservas huvitavaid treppe ja rinnatisi.
Kiriku kõrval läbistab linna oja, mida esti arvan kanaliks, seal sees on selge vesi, vesikasvud, vool ja palju parte. Oja möödub kahest kloostrist, mitmest platsist ja kaevust, voolab peakiriku ja selle surnuaia vahelt läbi ning jõuab välja parkalite linnaossa. Nagu aru saan, oli keskajal linnas oja ülemjooksul kohe haigemaja, mis kahtlemata aitas kaasa keskaegsele sisserändele linna. Aga huvitav, parkalid (kui keskajal üks enim saastavamaid tegevusvaldkondi) olid alamjooksul, mitte nagu Strasbourgis, kus nad võisid haisutada ja jõge solkida kohe seal, kus jõgi suubus linnamüüri sisse.
Jäätise ostmisega prantsuse keeles saan hakkama suurepäraselt, nii et midagi 4½-aastasest kursusest külge ikkagi hakkas.
Seame sammud Väikeseks Veneetsiaks nimetatava asumi poole, mille Kalapoodnike tänava vaade on suisa Elsassi saksakeelse reisijuhi kaanel. (Saksakeelne reisijuht, märgitagu, on kolm korda õhem ja formaadilt hulga väiksem kui prantsuse oma. Samas huviväärsused on mõlemas pisut erinevad. Nii uurin läbi mõlemad raamatud ja märgin huviväärsused saksa raamatu kaardile. Ei mina prantsuse raamatut kaasas vedada jaksa.)
Pelutav kalahais ei tule jõest, vaid turuhoonest, mis on viks ja korralik; lehkab kalalett. Ei tea, kas seda käis avamas ka kohalik linnapea?
Turuhoone järel vasakut kätt on jõe ääres linnamüüri jäänus, milles ovaalne laskeava. Selgub, et Väikest Veneetsiat läbiv solgineeva on jõgi (Lauch).
Poode hakatakse juba kinni panema. Turiste on Väikeses Veneetsias rohkem kui mujal vanalinnas (või on tihedus näiline). Satume ühes eriti kitsas läbikäigus saksa turistirühma taha. Nad tropitavad paadisillal, kuhu hakkab saabuma paate, kuhu neid vähehaaval mahutatakse. Mõne turisti kogukust arvestades ilmselt oodatakse suuremat praami.
Platsiäärse maja tulemüüris on kahtlasel kombel lukuaugu kujulisi laskeavasid (st see oli XVI saj veel vist linnamüür).
Väikene tibutus, mistõttu paigaldan fotokale vihmakatte, liigse efekti takistamiseks siiski roheline pool väljas- ja langenud lehtedega moondemuster seespool.
Sealt siis põiki läbi vanalinna hotelli poole. Vanalinna servaalal on mitme ordu ja kloostri endised hooned.
Vanalinna kõrvaltänavates kõrgub ka uuselamuid, mis vormilt, natuke ka ilmelt ja peaaegu ka mahult sobitatud miljööväärtuslikku keskkonda.
Jalutuskäigul loen kaarti nagu ludin ja kuigi ema mitu korda arvab, et oleme eksinud, on hotell just õiges kohas.
Kella kuueks läheme läbi kerge tibutuse sööma. Kui võrrelda Colmari vanalinna Aafrikaga, mida see kujult meenutab, siis on hotell Atlase mägedes ja veinikas (winstube) La Krutenau Kalahari kõrbes.
Selgub, et ega veinikas sööki peale pannkoogitaolise flammekueche üldse ei ole. Veini tuuakse ½ l kannu asemel oluliselt kallima 0,75 l pudeliga, mille tõttu ma täpselt ei kirjelda, kuidas toimub naasmine hotelli, peale selle, et ei kao ega kuku maha ei mina ega mingi asi mu käest ning kõik toimub üpris kiiresti ja väga otse.
Rong on läbisõitev ja seega tuleb ette ainult mõni minut enne. Perroonil riidlevad itaalia vanamehed – lohutan ema, et see on normaalne vestlus. Kunagi ühel väga suurel koeranäitusel kisas meie kõrval itaalia pere, mispeale mõtlesime, et kohe lähevad üksteisele kätega kallale, aga ei, see oli tõesti normaalne mõttevahetus.
Kui rong saabus, oli rongi otsas nagu veel midagi, aga kui kempsu lähen, avaneb tamburi tagauksest selline põrutav vaade:
Algul küll lootsin, et rong on Šveitsi rong, aga pettumus oli suur, kui ei ole. Pärast Colmaris näeme, et paha lugu, kogu ülejäänud rong siiski oli SBB rong, aga ainult viimane, väga kolisenud ja logisenud vagun ei olnud. Värv maas ja puha. No vähemalt võis rõõmustada, et sõitsime nagu muuseumirongiga.
 |
| Meie aken oli paremalt viies |
Putkast Colmari linnaplaan (millest siiski on kasu vähe, sest seal huviväärsusi eriti peal pole, stiililt on graafika arvutieelne (!) ja tegelikult on jaam kohe raamatu kaardi serva taga) ning igaks juhuks ka jaama WC. Selle uks on tõrges ja soovib, et münt visataks auku uhke kaarega ja seejärel ust äkki rebitaks. Sisse pääsen alles teisel katsel. Enne tuleb vajalike müntide omandamiseks jalutada leheputkasse ja üritada teatada prantsuse keeles, et tahan 1 € vahetada WC jaoks 2 × 0,50 €-ks. Mündid saan.
Järgneb orienteerumine hotelli poole (1,7 km) läbi vanalinna nurga. Kõnd kestab kaua, sest fotokad tulevad kotist välja kohe, kui jõuame kunagise linnamüüri sisse.
 |
| Rue Pfeffel |
 |
| Dominiiklaste kloostri kirik koos selles oleva roosipõõsas Maarjaga (ei paista) |
 |
| Üks väga-väga paljudest samalaadse fassongiga vahvärkmajadest |
Hoian rongisõidul fotokat põlvel, sest kui hoiaksin silme juures, siis oleks pärast silm sinine (kere + objektiiv = 1½ kg) ja kulm rullis (pildistades on kulm muidu vastu metallist välguklambrit). Teate, mõni foto isegi tuleb välja.
Kohe pärast rongisõitu jalutame linnas. Kuulsa „peade maja” ees vedeleb narkar, aga õnneks on esiplaanil muistist tutvustav plekksilt.
Hullumeelne tänavalaulik, keda rongisõidu lõpus nägime politseinike keskel Grand' Rue' ääres, on nüüd dislotseerunud dominiiklaste kloostri juurde ja tema röökimine kostab isegi sinna sisse. Kloostrikirikus on esil Colmari maalimeistri Martin Schongaueri altarimaal „Maarja roosipõõsa ees”, kus on üksikasjaliku täpsusega kujutatud ka taimestik ja põõsas istuv ohakalind. Pildistamine keelatud. Mitu stendi jutustab piltide ja vanade ajalehtede abil altari eksirännakutest ligi nelikümmend aastat tagasi.
Jaapani turistides peaks tekitama huvi asjsaolu, et Colmari vaated on transformeerunud vanameistri menufilmi ハウルの動く城 (2004) taustadeks (selle Colmari-reisi eel uue läbivaatamise kava arenes puhkuse II pooles Miyazaki retrospektiiviks, millest oli juttu paar päeva tagasi), ja ameerika turistides see, et Colmarist võrsus kujur Bartholdi, kes voolis valmis New Yorgi vabadussamba (Prantsuse rahva kingitusena USA rahvale, kes ei mäleta). Samamoodi võiks vene turistidele eriti suurt huvi tekitada asjaolu, et Colmarist oli pärit Georges d'Anthès, Puškini naiseõemees ja mahalaskja – Prantsuse reisijuhi järgi noris duelliga päädinud tüli Puškin ise.
Nähtavasti oli Colmari kaitsepühak Martinus, hanekasvatajate ja joodikute kaitsepühak, seesama, kelle kunagise mälestuspäeva eelõhtul tehakse ka Eestis seniajani igasugu trianglit ja käivad mardisandid. Keset linna on Martini kirik, mille otsas on kurepesa ja küljes huvitavaid kujusid. Näen ära ühe kuju kahest, mis ahistab teatud etnilist vähemust, keda peakiriku ehitamise ajal linnas veel elas, aga hiljem enam mitte: kohe peaportaali nurgas on kujutatud mehike ebasündsas ühenduses lehmaga (imeb udarast piima – mida teie siis arvasite?). Seest on see varagooti kirik hämar ja trifooriumi ei ole (ega see ei ole ka kunagi olnud katedraal, st toomkirik). Väljas on üleval katuseservas huvitavaid treppe ja rinnatisi.
Kiriku kõrval läbistab linna oja, mida esti arvan kanaliks, seal sees on selge vesi, vesikasvud, vool ja palju parte. Oja möödub kahest kloostrist, mitmest platsist ja kaevust, voolab peakiriku ja selle surnuaia vahelt läbi ning jõuab välja parkalite linnaossa. Nagu aru saan, oli keskajal linnas oja ülemjooksul kohe haigemaja, mis kahtlemata aitas kaasa keskaegsele sisserändele linna. Aga huvitav, parkalid (kui keskajal üks enim saastavamaid tegevusvaldkondi) olid alamjooksul, mitte nagu Strasbourgis, kus nad võisid haisutada ja jõge solkida kohe seal, kus jõgi suubus linnamüüri sisse.
 |
| Prantsusmaal ja mujal Euroopas, kus inimesi ei stressita arvamus, et nad peavad elus tingimata midagi erakordset saavutama, triatloni tegema vms, tunnevad ka kelnerid ja prügivedajad oma ameti üle uhkust |
Jäätise ostmisega prantsuse keeles saan hakkama suurepäraselt, nii et midagi 4½-aastasest kursusest külge ikkagi hakkas.
 |
| Kuulus vaade, tehtud ülalmainitud minirongilt (riskides saada sinist silma) |
Seame sammud Väikeseks Veneetsiaks nimetatava asumi poole, mille Kalapoodnike tänava vaade on suisa Elsassi saksakeelse reisijuhi kaanel. (Saksakeelne reisijuht, märgitagu, on kolm korda õhem ja formaadilt hulga väiksem kui prantsuse oma. Samas huviväärsused on mõlemas pisut erinevad. Nii uurin läbi mõlemad raamatud ja märgin huviväärsused saksa raamatu kaardile. Ei mina prantsuse raamatut kaasas vedada jaksa.)
Pelutav kalahais ei tule jõest, vaid turuhoonest, mis on viks ja korralik; lehkab kalalett. Ei tea, kas seda käis avamas ka kohalik linnapea?
Turuhoone järel vasakut kätt on jõe ääres linnamüüri jäänus, milles ovaalne laskeava. Selgub, et Väikest Veneetsiat läbiv solgineeva on jõgi (Lauch).
Poode hakatakse juba kinni panema. Turiste on Väikeses Veneetsias rohkem kui mujal vanalinnas (või on tihedus näiline). Satume ühes eriti kitsas läbikäigus saksa turistirühma taha. Nad tropitavad paadisillal, kuhu hakkab saabuma paate, kuhu neid vähehaaval mahutatakse. Mõne turisti kogukust arvestades ilmselt oodatakse suuremat praami.
Platsiäärse maja tulemüüris on kahtlasel kombel lukuaugu kujulisi laskeavasid (st see oli XVI saj veel vist linnamüür).
Väikene tibutus, mistõttu paigaldan fotokale vihmakatte, liigse efekti takistamiseks siiski roheline pool väljas- ja langenud lehtedega moondemuster seespool.
Sealt siis põiki läbi vanalinna hotelli poole. Vanalinna servaalal on mitme ordu ja kloostri endised hooned.
Vanalinna kõrvaltänavates kõrgub ka uuselamuid, mis vormilt, natuke ka ilmelt ja peaaegu ka mahult sobitatud miljööväärtuslikku keskkonda.
Jalutuskäigul loen kaarti nagu ludin ja kuigi ema mitu korda arvab, et oleme eksinud, on hotell just õiges kohas.
Kella kuueks läheme läbi kerge tibutuse sööma. Kui võrrelda Colmari vanalinna Aafrikaga, mida see kujult meenutab, siis on hotell Atlase mägedes ja veinikas (winstube) La Krutenau Kalahari kõrbes.
Selgub, et ega veinikas sööki peale pannkoogitaolise flammekueche üldse ei ole. Veini tuuakse ½ l kannu asemel oluliselt kallima 0,75 l pudeliga, mille tõttu ma täpselt ei kirjelda, kuidas toimub naasmine hotelli, peale selle, et ei kao ega kuku maha ei mina ega mingi asi mu käest ning kõik toimub üpris kiiresti ja väga otse.
 |
| Place des Six-Montagnes-Noires ehk Kuue Musta Mäe plats (muiste pandi Elsassi kõrtsidele fantaasiarikkamaid nimesid kui Jalavigastusega Kahepaikne) |
15.9.11
N, tagasisõit
Nüüd läheb kronoloogia pisut sassi. Nagu stammlugejad on täheldanud, algas päevade numeratsioon esimesest tööpäevast siinmaal ja edasi loetleb päevi, mil olen kas ärganud siinmaal või olnud vähemalt osa päevast tööl. Täna aga saabun Eestist ning jätkan puhkust siinpool metsi ja mägesid.
Puhkuse ajal toimus selliseid asju:
Elektroonikapoest uued kõrvaklapid (vanad on muidu head, aga kõrva sisse käivad kummid kipuvad tulema küljest ja kaduma kotipõhja).
Puhkuse ajal toimus selliseid asju:
- Kui kedagi hulk aega nähtud ei ole, kandub arutelu mõistagi teemale, kes sugulastest on vahepeal surnud, millest areneb vestlus teemal „meretaguse 93-aastase sugulase ema hauaplats ja Tallinna surnuaiamaks”. Sellest tõstatan küsimuse, et aga millal viimati käidi ühel maasurnuaial hooldamas vaarema hauda (mida ennevanasti hooldasin mina, aga logistikapõhjustel viimasel mõnel aastal mitte), ning juba paar tundi hiljem olemegi asjaomasel, kaugeid sugulasi täis surnuaias ja täheldan rahuldusega, et aastaid tagasi istutatud lilled on alles. Ekspeditsioon päädib koguni sellega, et üles võetakse surnuaiavahi kontaktandmed ja vend lubab plaanilt uurida, kuhu täpselt on maetud teine vaarema, kelle ristilt on mu arust silt ära kukkunud ja hauale tekkinud prügihunnik. Nüüd jääb üle juhatada kätte ka poolvanaonu hauaplats teisel maasurnuaial.
- Vahepeal olin paar päeva külmetusviiruse käes maas. Mul oli koguni palavik, 37,2 °C.
- Onu, onunaise ja minu ühine 179. sünnipäevapidu, kus ei osalenud ainsatki suitsetajat
- Sain taas punast karva passi, mille hankimine oli seotud keeruka korraldusega: passi jaoks oli vaja teha passipilt, mida ei saanud teha enne juuksurit, kuhu sattusin alles puhkuse viiendal päeval. Siis (juuksur, passipilt ja passitaotlus sisse pooleteist tunni jooksul) tuli pass tellida kiirmenetlusega, aga järele minna Tallinna alles nädal hiljem. Küll on Tallinn kole. Ja soovitus uusi tutvusi sobitada soovijaile: vehkige passilauas mõne eriti nunnu mapiga. Mu mapp oli teemal Simon's Cat ja kõrvalleti daame võttis sel teemal jutu üles!
- Miyazaki retrospektiiv: intervjuude ning filmikirjutiste ja -tootmisettepanekute raamat Starting Point 1979–1996 ning kõik tema Studio Ghiblis tehtud 9 filmi (mitte küll päris kronoloogilises järjekorras ja noh üks oli teatavasti film, millest stuudio alguse saigi): 魔女の宅急便 (1989), 天空の城ラピュタ (1986), ハウルの動く城 (2004), 千と千尋の神隠し (2001), もののけ姫 (1997), 風の谷のナウシカ (1984), 紅の豚 (1992) 崖の上のポニョ (2008, koos DVD lisadega, mida ma varem näinud ei olnud) ja lõpuks imeline となりのトトロ (1988). Neist nelja ei olnud ma pärast iga filmi kunstilisest lahendusest rääkiva mahuka raamatu lugemist näinud (sari The Studio Ghibli Library, raamatud The Art of Howl's Moving Castle, The Art of My Neighbor Totoro, The Art of Kiki's Delivery Service ja The Art of Miyazaki's Spirited Away) ning teadsin nüüd vaadata täpsemini.
- Seda, et kodus on Miyazaki-fänne, näeb sellest, et elutoas seisab aukohal Totoro (mille Jaapanist hankimisel (stuudiol läheb Jaapaniski hästi ja oma nänni nad ei ekspordi) sai palju nalja – kui usaldusväärne volitatud isik oli selle omandanud, tekkis ka kogu ülejäänud Eesti turistirühmal vastupandamatu soov omandada Totoro). Nüüd näeb seda ka läbi seina, kui ruuter on sees, sest ka wifi-võrgul on nüüd ühe filmitegelase nimi.
Elektroonikapoest uued kõrvaklapid (vanad on muidu head, aga kõrva sisse käivad kummid kipuvad tulema küljest ja kaduma kotipõhja).
3.9.11
L, 1705. päev: ametlikult puhkusele
Algab tänavune II puhkusepoolik. Seekord on mul spetsiaalne puhkusemärkmik, kus esimesel leheküljel kirjas asjad, mida vaja enne ärasõitu teha või kaasa võtta, ning edasi lehekülg iga päeva kohta, kuhu tähendan üles vajalikud ja tehtud asjad.
Näen taas aprillis pildistatud karjääre ja elektrijaamu, aga üldiselt on rohkem pilves kui eelmine kord. Läänemere kohal on suure küsimärgi taoline pilvejada.
Teies lennukis on lennusaatja tuttava näoga, mistõttu vaatan ta nimesilti pärast viisakat teretamist ja meenumist, et üks ammune tudeng oli ju lennusaatja; ongi sama nimi ja lisan äratundmisrõõmuga veel, et tere-tere. Lennukis meenutan pool tundi, mis oli ta perenimi, aga välja mõtlen!!
Kui Kilulinnas ilmub lennujaama katakombidest mu kohver ja kohale jõuan, susivad selle kallal kaks kõhklevat härrasmeest nagu pusad „Karupoeg Puhhi” veneaegse väljaande pildil; kui nad uurivad käed mu puhtasse pesusse sisestavad, jõuan kohale ja teatan, et see on vist minu kohver. Nendel olevat täpselt samasugune. Näitan, kus on koti välisküljel peidetud nimesilt ja et seal on minu nimi. Igaks juhuks kontrollin ukse taga paar korda veel, et ikka minu.
Õhtul, enne järgmist reisijuppi hirmus vihm, mistõttu tellime takso, mistõttu jõuame jaama minut pärast eelmise rongi lahkumist. Balti jaam on ilmselt ainus Euroopa pealinna pearaudteejaam, mis suletakse kell seitse õhtul (19.00). Ega jah Eesti rongisõit mugav ei ole, mistõttu on Eesti külalistele siinkandi vanade raudteeriikide ronginduse näitamine alati suur elamus. Samas aga näen aknast, et veerand sajandit tagasi maasse pistetud männiistikud on kasvanud suurteks puudeks; kuidas ma neid muidu näeksin.
Õhtul olen jõudnud maale, kus ülejäänud pererahvas arutab, et millal ma seal viimati ikka olin, aga ei-ei, viimati olin mõni päev vähem kui kaks aastat tagasi.
Näen taas aprillis pildistatud karjääre ja elektrijaamu, aga üldiselt on rohkem pilves kui eelmine kord. Läänemere kohal on suure küsimärgi taoline pilvejada.
Teies lennukis on lennusaatja tuttava näoga, mistõttu vaatan ta nimesilti pärast viisakat teretamist ja meenumist, et üks ammune tudeng oli ju lennusaatja; ongi sama nimi ja lisan äratundmisrõõmuga veel, et tere-tere. Lennukis meenutan pool tundi, mis oli ta perenimi, aga välja mõtlen!!
Kui Kilulinnas ilmub lennujaama katakombidest mu kohver ja kohale jõuan, susivad selle kallal kaks kõhklevat härrasmeest nagu pusad „Karupoeg Puhhi” veneaegse väljaande pildil; kui nad uurivad käed mu puhtasse pesusse sisestavad, jõuan kohale ja teatan, et see on vist minu kohver. Nendel olevat täpselt samasugune. Näitan, kus on koti välisküljel peidetud nimesilt ja et seal on minu nimi. Igaks juhuks kontrollin ukse taga paar korda veel, et ikka minu.
Õhtul, enne järgmist reisijuppi hirmus vihm, mistõttu tellime takso, mistõttu jõuame jaama minut pärast eelmise rongi lahkumist. Balti jaam on ilmselt ainus Euroopa pealinna pearaudteejaam, mis suletakse kell seitse õhtul (19.00). Ega jah Eesti rongisõit mugav ei ole, mistõttu on Eesti külalistele siinkandi vanade raudteeriikide ronginduse näitamine alati suur elamus. Samas aga näen aknast, et veerand sajandit tagasi maasse pistetud männiistikud on kasvanud suurteks puudeks; kuidas ma neid muidu näeksin.
Õhtul olen jõudnud maale, kus ülejäänud pererahvas arutab, et millal ma seal viimati ikka olin, aga ei-ei, viimati olin mõni päev vähem kui kaks aastat tagasi.
2.9.11
R, 1704. päev: kuum
Alles üleeile hommikul oli rõdul 10 °C ehk maapinnal umbes 7 °C, aga täna on nii kuum, et mõte ei tööta.
1.9.11
N, 1703. päev: kõik-kõik on uus septembrikuus
Eilse jobutuse tõttu olen täna graafikust maas ning seetõttu üpris väsinud, kui ükskord töölt ära saan.
Subscribe to:
Posts (Atom)
