20.2.17
E, 3599. päev: loen
Loen enne magamajäämist läbi kõik, mida Aluve 1980. ja Vaga 1957. aasta raamat räägivad Kuressaare konvendihoone põrandate kõrgusest. Seda on väga vähe. Saab teada, et peakorruse kagutiiva põrand on ülejäänud korrusest 1,2 m kõrgemal (seda tean ise ka, ükskord just mõõtsin oma naba suhtes) [tegelikult on rohkem ja eri ruumid eripalju, üks koguni 1,85 m] ning et Pika Hermanni Aluve-eelse restaureerimise eelne väliskõrgus oli Aluve järgi ainult 10 cm erinev kõrgusest, mida võis mõõta Vaga ümberjoonistatud Seuberlichi jooniselt, ning et Aluve mainitud Pika Hermanni I korruse kõrgus 10,1 m on mõõdetud isolatsioonišahti põhjast ja et praegusest linnuse köögist tuli välja üle meetri XIX saj ladenenud pinnast. Uurime edasi.
19.2.17
P, 3598. päev: emaherilane, lõiked takerduvad
Näeme kobakat herilast, kes on mitte vapsik (vapsikul on jalad pruunid), vaid emaherilane (liht-maaherilase Vespula vulgaris emaherilane).
Veider varakevad: hommikul on puud härmas, aga linnud laulavad. Käime käruga poes: päikese käes on soe, varjus õhk jäine. Lõuna paiku käime metsas, siis on soojem.
* * *
Muidu olen ettevalmistustöödega Kuressaare linnuse lõigete jaoks jõudnud II korruse põhiplaani Ingenierprojektion’is ümberjoonistamisega üsna kaugele. Rohkem plaane ma ei tea (ma ei ole kunagi näinud tornide korruste plaane – Narva linnusest muide olen). Tuleb vist süveneda oma fotoarhiivi, sest ma peast ei mäleta, kust seinast lähevad näiteks Sturvolti müüritrepid, mis paiguti on üksteise kohal – igale järgmisele korrusele on olemas müüritrepp, aga üks lisatrepp jätab ühe korruse vahele.
Millest on aga eriline puudus, on konvendihoone lõiked (et määrata ruumide kõrgus ja põrandate kõrgus). Tean selliseid:
Põhiplaanide suhtes on mul tekkinud kahtlus, et viimane, kes tegelikult ruume mõõtis, oli Seuberlich u 1900. Edasi on tema plaane palju kordi ümber joonistatud, kes paremini (Tuulse 1942), kes halvemini (Vaga 1957). 1960 joonistas Raimond Liivorg nende järgi kolm ajakohast plaani brošüüri „Saaremaa muuseumid” (1960) jaoks (plaanid Eesti muuseumide veebiväravas: kelder, peakorrus, II korrus). Kuigi Aluve joonistas restaureerimise eskiisprojekti (1971) jaoks üksikasjalikud põhiplaanid, kus mida taastada, kus mida lammutada, kus avasid sulgeda ja kust seinast läbi murda*, on ta 1980. a raamatusse mugandanud just nimelt samad Liivoru plaanid – mida kinnitavad raamatu plaanidel kolm akent NO-tiiva II korruse suures ruumis (Liivoru II k plaanil nr 2) – seal on aknaid väga selgesti kaks ja välisküljel ei ole mingit märki, et olnuks ka kolmas. Uues raamatus „Kastellist kindluseks” on keldrikorruse põhiplaan, see on digitaliseeritud, aga seda nägu, et senistelt plaanidelt, ruume uuesti mõõtmata (S-nurga keldriruumi löövid on plaanil eri laiustega, tegelikult on laiused võrdsed).
* N-ö WC-de eeskojast pikka keldrisse, kus toimuvad ajutised näitused, ja kummastki väravapealsest ruumist kõrvale kirdetiiva II korruse suurde ruumi.
Veider varakevad: hommikul on puud härmas, aga linnud laulavad. Käime käruga poes: päikese käes on soe, varjus õhk jäine. Lõuna paiku käime metsas, siis on soojem.
* * *
Muidu olen ettevalmistustöödega Kuressaare linnuse lõigete jaoks jõudnud II korruse põhiplaani Ingenierprojektion’is ümberjoonistamisega üsna kaugele. Rohkem plaane ma ei tea (ma ei ole kunagi näinud tornide korruste plaane – Narva linnusest muide olen). Tuleb vist süveneda oma fotoarhiivi, sest ma peast ei mäleta, kust seinast lähevad näiteks Sturvolti müüritrepid, mis paiguti on üksteise kohal – igale järgmisele korrusele on olemas müüritrepp, aga üks lisatrepp jätab ühe korruse vahele.
Millest on aga eriline puudus, on konvendihoone lõiked (et määrata ruumide kõrgus ja põrandate kõrgus). Tean selliseid:
- Aluve 1980. a raamatus: lõige vaatega NW läbi SW-tiiva, sisehoovi ja väravakäigu. Kujutab keskaegset olukorda. Keldri sügavus ei klapi.
- Aluve 1980. a raamatus: Pika Hermanni lõige vaatega SW. Kujutab esialgset keskaegset olukorda, mil Aluve arust oli torn 1260. aastatel konvendihoonest eraldi. Joonisel on kõrgsissepääsu ja rinnatise kõrgus, ütlemata, millest (maapind, isolatsioonišahti põhi, Pika Hermanni keldri põrand, naaberkeldri põrand on tegelikult kõik ise kõrgustel – joonisel on samal, viga on seega ligi kaks meetrit).
- 1797. a ülesmõõtmisjoonis, Aluve 1980. a raamatus mõõtkavas u 1:1000
- 1801. a ülesmõõtmisjoonis, samad sõnad
- Üks kahest eelmisest on ainus joonis, mida olen näinud, kus on peal Sturvolti põrandate kõrgused – aga selleks ajaks oli Sturvolt seest tühi ning põrandarantide kõrgused seega umbkaudsed ja pandud II korruselt silma järgi.
- Voldemar Vaga 1957. a raamatu joonised, „Seuberlichi järgi”: lõiked vaatega SW läbi SW-tiiva ning Pika Hermanni ja NO-tiiva külgnevate ruumide. Pika Hermanni müüripaksused ei klapi Aluve raamatu joonisega (ma Pika Hermanni ülemistel korrustel käinud ei ole, ei tea), kõrgused ka mitte. (Ning võrreldes sellega, kui erinev ilme on põhiplaanidel „Seuberlichi järgi” Vaga 1957. a ja Tuulse 1942. a raamatus, ma Vaga ümberjoonistatud plaane enam suurt ei usalda.)
- Kaevata läbi restaureerimisprojektid (mahukas), äkki on seal nivelleerimisandmeid [ei ole; kahes projektis on restaureerimislahenduse eskiis, koos lõigete ja räästakõrgustega, üks lõige neist on kerge kunstilise vabadusega ümber joonistatud Aluve 1980. a raamatusse]
- Uurida, kas Saaremaa Muuseumis on midagi (1980. aastate algul ehitati Sturvolti uued vahelaed ja raudbetoontrepp, samuti 1970. aastate lõpus II korrusele raudbetoonlaed) [kogu Eesti muuseumide veebiväravas selliseid projekte ei ole]
- Mõõta ülalnimetatud lõigetelt ja pingutada mälu [ei lähe, ebatäpsed]
- Konstrueerida välisvaate akende järgi ja pingutada mälu või kaevata fotoarhiivi, kui kõrgel on ruumides aknad [üsna võimatu, kõigist ruumidest mul fotosid ei ole]
- Käia mõõta ise
Põhiplaanide suhtes on mul tekkinud kahtlus, et viimane, kes tegelikult ruume mõõtis, oli Seuberlich u 1900. Edasi on tema plaane palju kordi ümber joonistatud, kes paremini (Tuulse 1942), kes halvemini (Vaga 1957). 1960 joonistas Raimond Liivorg nende järgi kolm ajakohast plaani brošüüri „Saaremaa muuseumid” (1960) jaoks (plaanid Eesti muuseumide veebiväravas: kelder, peakorrus, II korrus). Kuigi Aluve joonistas restaureerimise eskiisprojekti (1971) jaoks üksikasjalikud põhiplaanid, kus mida taastada, kus mida lammutada, kus avasid sulgeda ja kust seinast läbi murda*, on ta 1980. a raamatusse mugandanud just nimelt samad Liivoru plaanid – mida kinnitavad raamatu plaanidel kolm akent NO-tiiva II korruse suures ruumis (Liivoru II k plaanil nr 2) – seal on aknaid väga selgesti kaks ja välisküljel ei ole mingit märki, et olnuks ka kolmas. Uues raamatus „Kastellist kindluseks” on keldrikorruse põhiplaan, see on digitaliseeritud, aga seda nägu, et senistelt plaanidelt, ruume uuesti mõõtmata (S-nurga keldriruumi löövid on plaanil eri laiustega, tegelikult on laiused võrdsed).
* N-ö WC-de eeskojast pikka keldrisse, kus toimuvad ajutised näitused, ja kummastki väravapealsest ruumist kõrvale kirdetiiva II korruse suurde ruumi.
18.2.17
L, 3597. päev: kinda lemba lee!
Kohe hommikul viiakse kaks kuud meie kolikambrit ummistanud kola minema. Asjade omanik ja kandja tahavad tingimata käia ainult korra, niisiis kostab hulk aega käigurõdult pominat ja kui umbes kolmveerand tundi hiljem avastame nurgast põrandalambi osa, on nad veel maja ees. Tore seegi, sest olime just plaaninud patseerida poe suunas. Korrapealt on palju ruumi, maast leidub asjade vahele kadunud asju (nagu tolmuimeja piluotsak).
Päike, kaunis kevadpäev. Suure kaarega jala maksimarketi juurde. Näeme kulle, lossivaremete juurest on puid maha võetud, nüüd avaneb sealt vaade. Maksimarketi juurest bussiga üle suure põllu. Lõuna ja aiapoest sisalike hügromeeter (et teada saada, kui niiske on toas; sisalikupiltideta hügromeetreid on ka, aga nende hinnas on numbreid liiga palju). Siis tagasi, maksimarketi tööstuskaupade osakonnas.
* * *
Õhtul on „Eesti laulu” II poolfinaal. Konspekteerin kuulmise järgi.
I close my ass
I want improve, that’s for you
Let’s get it higher, it’s for the toast
I don’t lie
Get funding for leeh, get funding for leeh
Pärast korratakse sellest refrääni:
Kinda lemba lee
Kinda lemba lee
(Vrd ka kuulus Mariah Carey kaver saates „Bulgaaria otsib superstaari”.)
Ühe laulu – mille pealkirjaks ütleb saatejuht Saus Like Home – esitab inimene, kes näib kõnelevat inglise keelt emakeelena ja diktsioon on tal rahuldav, seega konspekt puudub. Tema laulus tegutseb keegi Captain Garbage.
Saab teada, et žüriis on liige Muusika Zavoogand.
Laulus „Pihk” on read „see vihm, mis õnnistab halba” ja „see vihm, mis sugutab kalda”.
Siis järgnes laul (või kaks), mis kõlas umbes sedasi:
There’s something dad inside
Skin of skin with you
We had so better lighttrip
Slipstone again
I said love, I’ve said love empty, I'm empty
Still like to ruin my brain
Can’t touch my vein
Ühe laulu pealkiri on Make Love Not War ja esitatakse see pudikeeles, kiiremini kui jõuan konspekteerida:
Tukataka get it to Chechia
Schooschiaa
Never podagra
Never to Bedlam’s
Slomeeo piss
Megall nopoo
Ühe arusaamatu sümboolikaga laulu pealkiri on Why We Write With the Flow:
Right weather, right weather over aargh
In a naz’, I'm breathing there
Why still we crow to answer flow
To fiery ass, to fiery ass
We rave without a rove
In a night I breathe again
In the night with a cabrio
Aah we write without a flow
Siis panen telefoni laadima ja ühendus ETV-ga katkeb. Uudisekirjutajad magavad juba ning ei saagi teada, kes siis finaali edasi sai.
Päike, kaunis kevadpäev. Suure kaarega jala maksimarketi juurde. Näeme kulle, lossivaremete juurest on puid maha võetud, nüüd avaneb sealt vaade. Maksimarketi juurest bussiga üle suure põllu. Lõuna ja aiapoest sisalike hügromeeter (et teada saada, kui niiske on toas; sisalikupiltideta hügromeetreid on ka, aga nende hinnas on numbreid liiga palju). Siis tagasi, maksimarketi tööstuskaupade osakonnas.
* * *
Õhtul on „Eesti laulu” II poolfinaal. Konspekteerin kuulmise järgi.
I close my ass
I want improve, that’s for you
Let’s get it higher, it’s for the toast
I don’t lie
Get funding for leeh, get funding for leeh
Pärast korratakse sellest refrääni:
Kinda lemba lee
Kinda lemba lee
(Vrd ka kuulus Mariah Carey kaver saates „Bulgaaria otsib superstaari”.)
Ühe laulu – mille pealkirjaks ütleb saatejuht Saus Like Home – esitab inimene, kes näib kõnelevat inglise keelt emakeelena ja diktsioon on tal rahuldav, seega konspekt puudub. Tema laulus tegutseb keegi Captain Garbage.
Saab teada, et žüriis on liige Muusika Zavoogand.
Laulus „Pihk” on read „see vihm, mis õnnistab halba” ja „see vihm, mis sugutab kalda”.
Siis järgnes laul (või kaks), mis kõlas umbes sedasi:
There’s something dad inside
Skin of skin with you
We had so better lighttrip
Slipstone again
I said love, I’ve said love empty, I'm empty
Still like to ruin my brain
Can’t touch my vein
Ühe laulu pealkiri on Make Love Not War ja esitatakse see pudikeeles, kiiremini kui jõuan konspekteerida:
Tukataka get it to Chechia
Schooschiaa
Never podagra
Never to Bedlam’s
Slomeeo piss
Megall nopoo
Ühe arusaamatu sümboolikaga laulu pealkiri on Why We Write With the Flow:
Right weather, right weather over aargh
In a naz’, I'm breathing there
Why still we crow to answer flow
To fiery ass, to fiery ass
We rave without a rove
In a night I breathe again
In the night with a cabrio
Aah we write without a flow
Siis panen telefoni laadima ja ühendus ETV-ga katkeb. Uudisekirjutajad magavad juba ning ei saagi teada, kes siis finaali edasi sai.
17.2.17
R, 3596. päev: vana katk
Eilne Nature kirjutab uuringust, mis oletab arheoloogilise bakteri-DNA järgi, et XVI saj Mehhiko elanikud hävitanud, tõenäoliselt Euroopast toodud hirmus katk oli paratüüfus. (Vabandust, ma ei leia linki üles.)
16.2.17
N, 3595. päev: müürid, nõiad ja noodid
Saan läbi raamatu Im Schutz von Mauern und Toren. Die Befestigung der schleswig-holsteinischen Städte in Mittelalter, mis räägib Põhja-Saksamaa keskaegsete linnade (sh Lübecki ja Hamburgi) keskaegsetest linnakindlustustest (neist ei ole järel peaaegu midagi, kusjuures Lübecki ajalooline linnamüür oli üsna tagasihoidlik). Raamatut tuli otsida üsna kaua.
Õhtul kontsert, enne seda kontserdisaali eri puhvetites kahed võileivad (algul ühes ühed, siis teises teised). Kõht saab kenasti täis.
Õhtul kontsert, enne seda kontserdisaali eri puhvetites kahed võileivad (algul ühes ühed, siis teises teised). Kõht saab kenasti täis.
Mul on praegu just käsil ühe tänase esineja kirjutatud paks (üle 500 lk) raamat Schuberti tsüklist „Winterreise”, mille esilehelt saab teada, et samalt autorilt on ilmunud veel uurimus nõiajahist Inglismaal, ning siis saab teada, et see oli tema doktoritöö. Et algul oli uusaja ajaloolane ja õpetas politoloogiat, siis sai professionaalseks lauljaks (kes esialgu õppis laule kuulmise järgi, sest ta nooti väga ei tundnud).
15.2.17
K, 3594. päev: kured
Kell 11.52 lendab sajakonna meetri kõrguselt NNO suunas üle kureparv (fotolt loendan, et täpselt 100 lindu). Kohalike linnuvaatluste leht näitab, et sama parve nähakse poole tunni sees veel kahes kohas. Kell 14.24 lendab samas suunas üle teine, suurem parv (u 330 lindu).
14.2.17
T, 3593. päev: energia ja reisimine
Ükspäe ajas Californias hüdroelektrijaama pais üle ääre ja inimestele meenus, et iga energialiigi tootmine on ohtlik, mõni rohkem kui teine, millega seoses leidus see lugu: How Deadly is Your Kilowatt? aastast 2012. Selle ja inglise Wikipedia artikli Energy accidents järgi on surmajuhtumeid triljoni kWh (1000 TWh) kohta:
Tuuleenergia arv oleks lindude ja nahkhiirte puhul mitu suurusjärku suurem.
* * *
Läbi saab (lõpuks ometi) Reisen im Mittelalter. Alustasin kolm korda, kaks korda jäi alguse põnevas osas pooleli. Tagumine osa oli pikemate lugudega ja faktihõredam.
- kivisüsi (maailma keskmine): 100 000
- nafta: 36 000
- maagaas: 4000
- biomass: 24 000
- päikeseenergia: 440
- tuuleenergia: 150
- hüdroenergia (maailma keskmine): 1400
- tuumaener (maailma keskmine, koos Tšernobõli ja Fukushimaga ning uraani kaevandamisega): 90
Tuuleenergia arv oleks lindude ja nahkhiirte puhul mitu suurusjärku suurem.
* * *
Läbi saab (lõpuks ometi) Reisen im Mittelalter. Alustasin kolm korda, kaks korda jäi alguse põnevas osas pooleli. Tagumine osa oli pikemate lugudega ja faktihõredam.
13.2.17
E, 3592. päev: kindad
Õhtul ja hommikul on juba valgem.
Algab eksperiment, kus arsti määramisel alustan E-lt värskelt saadud gripi viirusevastast ravi (Tamiflu). Väga hästi mõjub, haigus mõne päevaga pühitud.
17. XII ostetud kindad vajasid eilsel viimasel koerajalutusel toimunud Št ekstsesside järel pesemist ja alles siis, kui käes olevad kindad olid sisse seebitatud, selgus hooldusetiketilt, et need on mitte riidest, vaid nahast ja neid ei saa üldse pesta. Mis tähendas, et täna hommikuks olid need radiaatoril kuivanud peaaegu sama kõvaks nagu anekdoodis Tšapai tekk ja kindad tuli üle lasta mingi erilise nahapehmendiga, mis tagas kinnaste sulni bensiinihaisu kogu päevaks, aga täna õhtuks on see kadunud ja kindad on ärganud uuele elule. Palju puhtamad ka kui enne.
Kusjuures need on mul kolmandad sellised kindad (üks kinnas kadus näiteks jõuluööl 2010 Riias) ja varem olen alati arvanud, et on riidest.
Algab eksperiment, kus arsti määramisel alustan E-lt värskelt saadud gripi viirusevastast ravi (Tamiflu). Väga hästi mõjub, haigus mõne päevaga pühitud.
17. XII ostetud kindad vajasid eilsel viimasel koerajalutusel toimunud Št ekstsesside järel pesemist ja alles siis, kui käes olevad kindad olid sisse seebitatud, selgus hooldusetiketilt, et need on mitte riidest, vaid nahast ja neid ei saa üldse pesta. Mis tähendas, et täna hommikuks olid need radiaatoril kuivanud peaaegu sama kõvaks nagu anekdoodis Tšapai tekk ja kindad tuli üle lasta mingi erilise nahapehmendiga, mis tagas kinnaste sulni bensiinihaisu kogu päevaks, aga täna õhtuks on see kadunud ja kindad on ärganud uuele elule. Palju puhtamad ka kui enne.
Kusjuures need on mul kolmandad sellised kindad (üks kinnas kadus näiteks jõuluööl 2010 Riias) ja varem olen alati arvanud, et on riidest.
12.2.17
P, 3591. päev: pühapäev
Hommik on õhtust targem: nohu on kadunud. Pesen põrandat, käin koertega väljas 2×, sest 1. korralt tagasiteel meenus, et Št ainult sittus, aga ei kusnud, muidu ootaks pärast korteris suur üleujutus. Esimene kord kohtume lilletädiga, teine kord lilletädi mehega.
Lennujaama E-le vastu, jõuan kohale pool tundi enne kavatsetut!
Söögi juurde AbFab-i film (muidu pidanuks vaatama sarja Der Tatortreiniger, aga unustasin kolmapäeval plaadid tööle, kui käisin postkontoris lõuna ajal, kotita, ja õhtul läksin poodi).
Filmist saab pärast IMDb-st teada väga palju (seal on kohas Trivia 183 kannet): nagu et jõkke hüppas Kate Moss ise, mitu duublit, ning Jennifer Saunders olla filmifirmadele filmi pakkudes kuulutanud, et selles mängib ka Kate Moss, ammu enne seda, kui Kate Moss filmi üldse paluti (aga ta tuli rõõmuga, nagu tulid ka kõik teised sarja osalised ja muud kutsutud eksikülalised; mõni olla palunud end filmi panna 1995. aastast saadik, kui filmi mõte esimest korda tekkis). Ja et teletupsumaja, mille basseini auto kukub, on päriselt olemas ja selle eelmine omanik (kuni 2016, seega ka võtete ajal, mis toimusid sügisel 2015) oli Pierre Cardin; filmis on selle omanik Bubble, kes aastaid tagasi, kui ta oli Edwina sekretär, omastas talt väga palju raha.
Saan kingiks autori pühendusega raamatu! Meie suguseltsi kuulub nüüd graafik, kes neli aastat joonistas Tallinna vanalinna piltkaarti. Nagu viimasel ajal olen hakanud märkama kirjastiile, märkan ka nüüd, mis projektsioonis ta on selle joonistanud – kas n-ö militaarprojektsioonis, kus ühelgi teljel lühenemist ei ole (isomeetriline), rõhttasandi teljed on projektsioonis täisnurga all ja püstteljest 135° allapoole, või õigemini linnulennuprojektsioonis, kus säilib põhiplaan moonutuseta ja mis tahes asendis. Mõlema eelis on, et põhiplaan säilib algsel kujul, moonutus on ainult perspektiivis; mõõtmetes ja põhiplaanis moonutusi ei ole.
Umbes nädal tagasi ühinesin suletud FB-rühmaga, mis jutustab Mercuryst, Geminist, Saturnist ja Apollost; rühm on väga aktiivne (täidab suure osa mu FB-uudisvoost), tänu raketiajaloo-, Apollo- ja lennundusteemalisele lugemusele alates 1990. aastatest oskan kaasa rääkida, ja nagu selgus täna hommikul, on veel inimesi, kellel, kui nad nädal aega filmi In the Shadow of the Moon näinud ei ole, tekivad ärajäämanähud. Filmi stiilinäitena stardistseen: link. Kogu film: link.
Lennujaama E-le vastu, jõuan kohale pool tundi enne kavatsetut!
Söögi juurde AbFab-i film (muidu pidanuks vaatama sarja Der Tatortreiniger, aga unustasin kolmapäeval plaadid tööle, kui käisin postkontoris lõuna ajal, kotita, ja õhtul läksin poodi).
Filmist saab pärast IMDb-st teada väga palju (seal on kohas Trivia 183 kannet): nagu et jõkke hüppas Kate Moss ise, mitu duublit, ning Jennifer Saunders olla filmifirmadele filmi pakkudes kuulutanud, et selles mängib ka Kate Moss, ammu enne seda, kui Kate Moss filmi üldse paluti (aga ta tuli rõõmuga, nagu tulid ka kõik teised sarja osalised ja muud kutsutud eksikülalised; mõni olla palunud end filmi panna 1995. aastast saadik, kui filmi mõte esimest korda tekkis). Ja et teletupsumaja, mille basseini auto kukub, on päriselt olemas ja selle eelmine omanik (kuni 2016, seega ka võtete ajal, mis toimusid sügisel 2015) oli Pierre Cardin; filmis on selle omanik Bubble, kes aastaid tagasi, kui ta oli Edwina sekretär, omastas talt väga palju raha.
Saan kingiks autori pühendusega raamatu! Meie suguseltsi kuulub nüüd graafik, kes neli aastat joonistas Tallinna vanalinna piltkaarti. Nagu viimasel ajal olen hakanud märkama kirjastiile, märkan ka nüüd, mis projektsioonis ta on selle joonistanud – kas n-ö militaarprojektsioonis, kus ühelgi teljel lühenemist ei ole (isomeetriline), rõhttasandi teljed on projektsioonis täisnurga all ja püstteljest 135° allapoole, või õigemini linnulennuprojektsioonis, kus säilib põhiplaan moonutuseta ja mis tahes asendis. Mõlema eelis on, et põhiplaan säilib algsel kujul, moonutus on ainult perspektiivis; mõõtmetes ja põhiplaanis moonutusi ei ole.
Umbes nädal tagasi ühinesin suletud FB-rühmaga, mis jutustab Mercuryst, Geminist, Saturnist ja Apollost; rühm on väga aktiivne (täidab suure osa mu FB-uudisvoost), tänu raketiajaloo-, Apollo- ja lennundusteemalisele lugemusele alates 1990. aastatest oskan kaasa rääkida, ja nagu selgus täna hommikul, on veel inimesi, kellel, kui nad nädal aega filmi In the Shadow of the Moon näinud ei ole, tekivad ärajäämanähud. Filmi stiilinäitena stardistseen: link. Kogu film: link.
11.2.17
L, 3590. päev: nohu
Olen hommikul suht tatine.
Hamburgist saabuvad ülevoolavad tänusõnad, järelikult on pakk läinud lõpuks kohale.
Bussiga majandustarvete poodi, tagasi jala. Pärast leian, et toidupood on nüüd L lahti kuni kl 20.00, lähen sinna jala (algul kaalun ka, et kui ei lähe, jõuab homme hommikul ka, aga noh kas viitsin), tagasi jala, nohu suhtes on olek kõbusam. Kaanin muudkui sooja teed.
Hamburgist saabuvad ülevoolavad tänusõnad, järelikult on pakk läinud lõpuks kohale.
Bussiga majandustarvete poodi, tagasi jala. Pärast leian, et toidupood on nüüd L lahti kuni kl 20.00, lähen sinna jala (algul kaalun ka, et kui ei lähe, jõuab homme hommikul ka, aga noh kas viitsin), tagasi jala, nohu suhtes on olek kõbusam. Kaanin muudkui sooja teed.
10.2.17
R, 3589. päev: vorst
Kuigi nüüd sõidab Hamburgi poole pakk keelekursuseaegse peavarju pakkuja poole, ei sõida aga pakk põdravorstiga keelekooli poole, sest kuigi me E-ga kumbki leidsime ja tõime Eestist põdravorsti, on selle tootmisel koonerdatud suitsuga, vorst ei kannata sooja ega ole seda nägu, et elaks üle paari päeva postis. Maitse poolest ka eriti paeluv ei ole ning põdrapilt on pisike.
9.2.17
N, 3588. päev: viimane keeletund
Täna on ka semestri viimane keeletund. Ebatavaliselt ei toimu pidu ega vaadata filmi nagu semestri viimastel tundidel tavaliselt, vaid teeme grammatikaharjutusi vms nii kaua, kuni kell kukub. Küll on hea, et ma enne eksamit materjale köita ei jõudnud, sinna tuleb eriti koos tänasega poognajagu paberit juurde.
8.2.17
K, 3587. päev: post ja niidid
Hommikul näen, kuidas maja ees peatub pakiveo auto ja nõutu kuller hakkab fonoluku nimekirja kerima. Küsin igaks juhuks, kas pakk on äkki mulle (näitan tunniskaardilt nime). Ei ole.
Lõuna ajal hambaarsti juures, niidid välja (krõps, naps-naps, „31.70 €, palun”). Käin sealt edasi postkontoris: pakk on Amazonist, seal on sarja Der Tatortreiniger kaks ülejäänud plaati. Postkontoritädi ütleb, et aga teile on siin veel pakk: HH pakk tulnud tagasi. Lasen panna peale puuduva margi, saadan uuesti (see jõuab kohale laupäevaks).
Üldiselt te ei kujuta ette, kui hästi pärsivad söögiisu niidid suus.
Lõuna ajal hambaarsti juures, niidid välja (krõps, naps-naps, „31.70 €, palun”). Käin sealt edasi postkontoris: pakk on Amazonist, seal on sarja Der Tatortreiniger kaks ülejäänud plaati. Postkontoritädi ütleb, et aga teile on siin veel pakk: HH pakk tulnud tagasi. Lasen panna peale puuduva margi, saadan uuesti (see jõuab kohale laupäevaks).
Üldiselt te ei kujuta ette, kui hästi pärsivad söögiisu niidid suus.
7.2.17
T, 3586. päev: Trauerspiel in drei Akten
Saan läbi bussiraamatuna A Sting in the Tale: My Adventures with Bumblebees. Autor olevat Briti parim kimalaseekspert, aga samas olla ta hiljuti mõningaid laborikatseid kergelt nagu võltsinud, kirjutab Nature.
* * *
Täna on semestri viimane kirjandustund, mis toimub sedasi, et lähme kl 18.30 üritusele, kus kohalik kirjanik loeb oma teost. (Tudengiaegse tuttava literaadi mõttetera: ainus kirjanik, keda ta on kohanud ja kes ka oskab omi asju ette lugeda, on Juhan Viiding, näitleja.)
Kell 17.17 selgub, et toimub ka kogunemine, kell 17.30. Mul minna linnaservast kesklinna, tipptunnil. Jõuan mõni minut enne kuut.
Ettelugemine on linnavalitsuse pööningu konverentsisaalis, väga ontlik tuba, u 50 kohta, inimesi u 30. Tädi loeb algul ühe lühida peatüki, siis teise samasuguse, aga siis kolmanda, mis kestab ja kestab. Sisu enam ei mäleta (ah, on alles kirjaniku elu kerge). Ah, meelde tuli; oli etteaimatav ja üldiselt seisnes üllatusmoment ainult selles, kas lugu lõpeb või jätkub lõpmatuseni. Pärast arutelu, mis kavas, mis teoksil, kes tuleb kevadel kursusele tagasi, kes enam ei tule
Pealkiri viitab muidugi kohtumisele kirjanik Lothar Frohweiniga (link). Frohweini sissejuhatus:
* * *
Täna on semestri viimane kirjandustund, mis toimub sedasi, et lähme kl 18.30 üritusele, kus kohalik kirjanik loeb oma teost. (Tudengiaegse tuttava literaadi mõttetera: ainus kirjanik, keda ta on kohanud ja kes ka oskab omi asju ette lugeda, on Juhan Viiding, näitleja.)
Kell 17.17 selgub, et toimub ka kogunemine, kell 17.30. Mul minna linnaservast kesklinna, tipptunnil. Jõuan mõni minut enne kuut.
Ettelugemine on linnavalitsuse pööningu konverentsisaalis, väga ontlik tuba, u 50 kohta, inimesi u 30. Tädi loeb algul ühe lühida peatüki, siis teise samasuguse, aga siis kolmanda, mis kestab ja kestab. Sisu enam ei mäleta (ah, on alles kirjaniku elu kerge). Ah, meelde tuli; oli etteaimatav ja üldiselt seisnes üllatusmoment ainult selles, kas lugu lõpeb või jätkub lõpmatuseni. Pärast arutelu, mis kavas, mis teoksil, kes tuleb kevadel kursusele tagasi, kes enam ei tule
Pealkiri viitab muidugi kohtumisele kirjanik Lothar Frohweiniga (link). Frohweini sissejuhatus:
Zu Beginn werde ich 22 Gedichte aus dem Zyklus „Abschied” lesen. Dann acht Balladen aus meiner frühen Schaffensperiode, gefolgt von der Sonetten-Sammlung „Die 12 Monate”. Hierauf drei Kapitel aus dem Roman „Pedokles” und zum Schluss ein Trauerspiel in drei Akten mit dem Titel „Goethe in Halberstadt”. Dann haben wir Gelegenheit, miteinander zu sprechen.(Sellel filmistseenil olnud saksa kirjanikele selline mõju, et nad pidid hakkama kohtumisi lugejatega korraldama uut moodi.)
6.2.17
E, 3585. päev: kevad tuleb varsti
Ilus päike, lendab esimene sirelane.
5.2.17
P, 3584. päev: ooperis
Õhtul ooper „Häda laisale, kes tahab saada püsti rikkaks”. Väga hea bass.
Ka selles tükis peategelane ainult näitleb (tal on katarr, teadustab teatridirektor), laulab lava servas viksis ülikonnas noor Mehhiko tenor. Ta on laval ainult täpselt rolli lauluosa, nii et kui ta hiilib noodipuldi taha ja selle tule süütab, ei ole raske arvata, et kohe varsti kargab lavale ka peaosaline. Seekord näitlev laulja üle ei näitle nagu esimene kord ning esitus (suu liikumine vs. laul) ei loksu edasi-tagasi nagu eelmine kord.
Lavakujundus on äge (pärast ostan sama ooperiga plaadi, mis on ka väga tore, aga selle kujundus on vanaaegsem). Tagapool on koht, kuidas peategelane vanakuradi mahitusel joob ja laaberdab, mis on lavastatud sedasi, et vanakurat ja peategelane sisenevad, kaelakuti, peategelasel särk püksist väljas ja käes viinapudel, saali vasakust uksest ja laulavad end põiki läbi saali, kadudes pärast lava paremas servas kulisside vahele. Õigemini kõnnivad nad kaelakuti kolmekesi, kolmas on see tegelikult laulev, viksis ülikonnas noor Mehhiko tenor.
Ka selles tükis peategelane ainult näitleb (tal on katarr, teadustab teatridirektor), laulab lava servas viksis ülikonnas noor Mehhiko tenor. Ta on laval ainult täpselt rolli lauluosa, nii et kui ta hiilib noodipuldi taha ja selle tule süütab, ei ole raske arvata, et kohe varsti kargab lavale ka peaosaline. Seekord näitlev laulja üle ei näitle nagu esimene kord ning esitus (suu liikumine vs. laul) ei loksu edasi-tagasi nagu eelmine kord.
Lavakujundus on äge (pärast ostan sama ooperiga plaadi, mis on ka väga tore, aga selle kujundus on vanaaegsem). Tagapool on koht, kuidas peategelane vanakuradi mahitusel joob ja laaberdab, mis on lavastatud sedasi, et vanakurat ja peategelane sisenevad, kaelakuti, peategelasel särk püksist väljas ja käes viinapudel, saali vasakust uksest ja laulavad end põiki läbi saali, kadudes pärast lava paremas servas kulisside vahele. Õigemini kõnnivad nad kaelakuti kolmekesi, kolmas on see tegelikult laulev, viksis ülikonnas noor Mehhiko tenor.
4.2.17
L, 3583. päev: vanavaramess
Täna on kunsti- ja vanavaramess. Sõidan kohale ja käin läbi; mess on rohken seda nägu, nagu pilati sarjas Hale and Pace sarja Antiques Roadshow:
Hale: This …
Pace (naeratab, nägu ootust täis)
Hale: … is absolutely worthless, …
Pace (näol suur pettumus, viskab hinnatava portselaneseme pahaselt katki)
Hale: … unless you are a serious collector, in which case it is worth thousands.
Hinnasilte üldiselt ei ole. Kolm tooliennistajat ja mitu pildiennistajat näitavad, kuidas nad töötavad. Üks naaberlinna antikvaar on kaasa toonud kogu oma siinkandi kaardikogu (uusajal trükiti siinkandi kohta palju kaarte ja linnaplaane, hinnad on vahemikus 150–1300 €/leht) ning mõne iidraamatu. Jätan aadressi meelde. (Naaberlinnas vürstipaleest ja ajaloomuuseumist üle tänava, kohe madratsipoe kõrval.) See on ka ainus boks, kus pikemalt peatun. Mul muidugi on teatud vanavarahuve, aga siin neid ei ole (vähemalt mitte töötavas seisundis). Mess on rohkem neile, kellel on kodus tekkinud tühi sein, mille jaoks on vaja seinasuurust renessanssmaali. Vähemalt kaht või kolme Mirót näen ka. Kõikvõimalikke nipsasju elusuuruses metallsisalikest ajaloolise kandetõllani ka.
Sajab lädinal vihma, teen märjast bussiaknast kunstpilte.
Hale: This …
Pace (naeratab, nägu ootust täis)
Hale: … is absolutely worthless, …
Pace (näol suur pettumus, viskab hinnatava portselaneseme pahaselt katki)
Hale: … unless you are a serious collector, in which case it is worth thousands.
Hinnasilte üldiselt ei ole. Kolm tooliennistajat ja mitu pildiennistajat näitavad, kuidas nad töötavad. Üks naaberlinna antikvaar on kaasa toonud kogu oma siinkandi kaardikogu (uusajal trükiti siinkandi kohta palju kaarte ja linnaplaane, hinnad on vahemikus 150–1300 €/leht) ning mõne iidraamatu. Jätan aadressi meelde. (Naaberlinnas vürstipaleest ja ajaloomuuseumist üle tänava, kohe madratsipoe kõrval.) See on ka ainus boks, kus pikemalt peatun. Mul muidugi on teatud vanavarahuve, aga siin neid ei ole (vähemalt mitte töötavas seisundis). Mess on rohkem neile, kellel on kodus tekkinud tühi sein, mille jaoks on vaja seinasuurust renessanssmaali. Vähemalt kaht või kolme Mirót näen ka. Kõikvõimalikke nipsasju elusuuruses metallsisalikest ajaloolise kandetõllani ka.
Sajab lädinal vihma, teen märjast bussiaknast kunstpilte.
3.2.17
R, 3582. päev: idamaine kontsert
E läheb hommikul lennukile, mina õhtul kontserdile.
Nagu eesti dirigent tõi saali kuluaaridesse eestikeelse kõma ja läti orelimängija saali mitu läti rahvariides inimest, toob Ravi Shankari tütar Anoushka saali märgatavalt mitu indialast. Üks paar (~60) istub kohe minu kõrval ja nad on siin kontserdisaalis esimest korda. Küsivad, mida tähendavad kava all numbrid ja kriips (pikkus minutites, vaheaeg), ning siis kaks minutit enne algust teatab proua, et ta peab nüüd mööda trügima, ja härra, et proua läheb süüa ostma. Ta jõuab suuremalt hilinemata ka tagasi, kahe kommipakiga (pappkarp à la „Pähkel šokolaadis” või „Maapähkel suhkrus”); kust ta need sai, ei tea, sest kontserdisaali puhvetid kommikarpe ei müü. Nad pakuvad ka mulle, siis süvenevad tõsiselt kumbki oma pakki ja kümne minutiga on kõht täis.
Esimeses osas on alguses 7-minutine kägin (mille saatel loožirea ülejäänud kuulajad, india-kohalik pere, tüdivad ja nende laps asub võimlemisharjutustele looži toolideta osas, mis jätkub kogu ülejäänud esimese poole ja kogu teise poole), siis üks väiksem Ida-teemaline Lääne teos. Peaesineja saabub teise poolde, mängides isa kirjutatud sitarikontserdi, kus kohtuvad Ida ja Lääs. Võimsalt kohtuvad, kohaliku sümfooniaorkestri löökriistamängijad saavad täna kõvasti vatti. Ainuüksi ksülofone on laval 8 (kaheksa).
Näen, kuidas vaheajal pildistab turvatöötaja saatel fotograaf püüne serval vaibale toetatud sitarit (tal on EF 70–200 mm f/2,8, aga varjukita); pärast saan teada, et see on üks kohalik loodusfotograaf, FB-tuttav lausa, kes on volitatud pildistama kunstfotosid ka kontserdisaalis.
Pärast jätkub kultuuride kohtumine sellega, et fuajee nurgas (kus me muidu manustame esimese võileiva) jämmib üks teine India muusik koos iraanlasega; paraku täpselt samal ajal trügib saalitäis inimesi ukse või parkla poole ja jätkab müüki puhvet nende kõrval, nii et nad peituvad paksu inimmassi sisse. Parim vaatepilt on muidugi loožideni viivalt kaldteelt, aga mul on väike kahtlus, kas see on tingimata projekteeritud arvestusega, et see on täis seisvaid inimesi, kes nõjatuvad ühele poole. (NB! Hyatt Regency, 1981)
Nagu eesti dirigent tõi saali kuluaaridesse eestikeelse kõma ja läti orelimängija saali mitu läti rahvariides inimest, toob Ravi Shankari tütar Anoushka saali märgatavalt mitu indialast. Üks paar (~60) istub kohe minu kõrval ja nad on siin kontserdisaalis esimest korda. Küsivad, mida tähendavad kava all numbrid ja kriips (pikkus minutites, vaheaeg), ning siis kaks minutit enne algust teatab proua, et ta peab nüüd mööda trügima, ja härra, et proua läheb süüa ostma. Ta jõuab suuremalt hilinemata ka tagasi, kahe kommipakiga (pappkarp à la „Pähkel šokolaadis” või „Maapähkel suhkrus”); kust ta need sai, ei tea, sest kontserdisaali puhvetid kommikarpe ei müü. Nad pakuvad ka mulle, siis süvenevad tõsiselt kumbki oma pakki ja kümne minutiga on kõht täis.
Esimeses osas on alguses 7-minutine kägin (mille saatel loožirea ülejäänud kuulajad, india-kohalik pere, tüdivad ja nende laps asub võimlemisharjutustele looži toolideta osas, mis jätkub kogu ülejäänud esimese poole ja kogu teise poole), siis üks väiksem Ida-teemaline Lääne teos. Peaesineja saabub teise poolde, mängides isa kirjutatud sitarikontserdi, kus kohtuvad Ida ja Lääs. Võimsalt kohtuvad, kohaliku sümfooniaorkestri löökriistamängijad saavad täna kõvasti vatti. Ainuüksi ksülofone on laval 8 (kaheksa).
Näen, kuidas vaheajal pildistab turvatöötaja saatel fotograaf püüne serval vaibale toetatud sitarit (tal on EF 70–200 mm f/2,8, aga varjukita); pärast saan teada, et see on üks kohalik loodusfotograaf, FB-tuttav lausa, kes on volitatud pildistama kunstfotosid ka kontserdisaalis.
Pärast jätkub kultuuride kohtumine sellega, et fuajee nurgas (kus me muidu manustame esimese võileiva) jämmib üks teine India muusik koos iraanlasega; paraku täpselt samal ajal trügib saalitäis inimesi ukse või parkla poole ja jätkab müüki puhvet nende kõrval, nii et nad peituvad paksu inimmassi sisse. Parim vaatepilt on muidugi loožideni viivalt kaldteelt, aga mul on väike kahtlus, kas see on tingimata projekteeritud arvestusega, et see on täis seisvaid inimesi, kes nõjatuvad ühele poole. (NB! Hyatt Regency, 1981)
2.2.17
N, 3581. päev: hambaarsti juures
Täna siis on see päev, kui lahknen kahest ebavajalikust hambast. Seda on hoiatatud ette ja sellest ka kergendus teisipäeval, kui selgus, et hambaarst on alles täna, mitte eile või teisipäeval.
Hambaarsti kempsu aknast paistab vaade kohale, kus sõja lõpus üritas tank sõita üle lauast purde (kolm hukkunut, mälestusmärk).
Üldiselt on hambaarst osav tõmbaja. Algul lubab, et ma tunnen kõige rohkem nii palju (laseb mul ulatada käe ja surub seda mõlemalt poolt). Ma muidugi ei usu. Kui tuimestus on mõjunud ja mul pool suud tundetu, arvan krabina järgi, et võtab välja tangid (mul on hambaarsti juures silmad ikka kinni) ning arvan algul, et ta kruvib mulle hammaste vahele mingit separaatorit või mida iganes, aga siis surve lahtub ja hambaarst lausub, et sooh, käes. Teisega (mis ei logisenud ja mille kõrval selgus röntgenpildilt olevat jube suur auk) on kiskumist veidi enam, aga vähem kui eelmisel tõmbamiskorral.
Aga mis on täiesti erakordne: ta õmbleb sombud kinni!
Käsib hoida kompressi peal (hambaid kinni), kuni tuimestus kaob. Kaob kolme tunni pärast, hakkab valutama, viskan kompressi ära, hakkab kergem. Loodetavasti koristajad ei vaata eriti hoolikalt prügikasti sisse.
Ajutise bussipeatuse juures maas on mitmes suuruses klaasikilde (nagu alati).
Keeletunnis on täna oma kodumaa hõrgutiste pakkumine ja vestlus, mis triivib teemani „arstid ei tea midagi”. Teine „kõrgmetslane” (kes, kui on kohal, räägib kõigi eest) pajatab, kuidas käis dermatoloogi juures ja see vaatas teda ainult kaks minutit, et meditsiin olla vestlus patsiendiga, pidanuks ikka pikalt rääkima. Teised vastu, et võib-olla vastupidi, arst on nii hea, et pani diagnoosi kahe minutiga, ja siis on muidugi ka arste, kes patsiendiga üldse ei räägi, sest nad ei kohtu (laboriarst) või patsient on kontaktivõimetu (kirurg) või üldse surnud (patoloog).
Hambaarsti kempsu aknast paistab vaade kohale, kus sõja lõpus üritas tank sõita üle lauast purde (kolm hukkunut, mälestusmärk).
Üldiselt on hambaarst osav tõmbaja. Algul lubab, et ma tunnen kõige rohkem nii palju (laseb mul ulatada käe ja surub seda mõlemalt poolt). Ma muidugi ei usu. Kui tuimestus on mõjunud ja mul pool suud tundetu, arvan krabina järgi, et võtab välja tangid (mul on hambaarsti juures silmad ikka kinni) ning arvan algul, et ta kruvib mulle hammaste vahele mingit separaatorit või mida iganes, aga siis surve lahtub ja hambaarst lausub, et sooh, käes. Teisega (mis ei logisenud ja mille kõrval selgus röntgenpildilt olevat jube suur auk) on kiskumist veidi enam, aga vähem kui eelmisel tõmbamiskorral.
Aga mis on täiesti erakordne: ta õmbleb sombud kinni!
Käsib hoida kompressi peal (hambaid kinni), kuni tuimestus kaob. Kaob kolme tunni pärast, hakkab valutama, viskan kompressi ära, hakkab kergem. Loodetavasti koristajad ei vaata eriti hoolikalt prügikasti sisse.
Ajutise bussipeatuse juures maas on mitmes suuruses klaasikilde (nagu alati).
Keeletunnis on täna oma kodumaa hõrgutiste pakkumine ja vestlus, mis triivib teemani „arstid ei tea midagi”. Teine „kõrgmetslane” (kes, kui on kohal, räägib kõigi eest) pajatab, kuidas käis dermatoloogi juures ja see vaatas teda ainult kaks minutit, et meditsiin olla vestlus patsiendiga, pidanuks ikka pikalt rääkima. Teised vastu, et võib-olla vastupidi, arst on nii hea, et pani diagnoosi kahe minutiga, ja siis on muidugi ka arste, kes patsiendiga üldse ei räägi, sest nad ei kohtu (laboriarst) või patsient on kontaktivõimetu (kirurg) või üldse surnud (patoloog).
1.2.17
K, 3580. päev: kolmapäev
E-l on vaba päev ja käis päeval naaberlinnas; lähen jaama vastu, aga buss kärutab meilt edasi. Käin õhtul koertega jalutamas vaatamas, kas peatus on alles. On.
Üldiselt hakkasin jaanuari lõpust taas loendama liiklust maja ees maanteel; et pool maanteed on kinni, on linna suunduv liiklus koondatud kahelt sõidurajale ühele ja jääb mulje, et liiklus on tihedam. Esialgne vaatlus näitab, et pisut tihedam kui jaanuaris 2016 tõesti.
E räägib, et küsis hommikul koristajalt, mis on saanud joodiknaabrist. Sai teada, et joodiknaaber viidi ära ja on olnud juba kaks kuud mingis hooldusasutuses! Koristaja elu kohe palju kergem.
Vaja on E lapsepõlvepilte; arvutit käivitades märkan, et akutuli on kollane ja vilgub (mida kunagi varem juhtunud ei ole); selgub, et aku on fataalselt katki ja arvuti töötab ainult juhtme pealt (leian selle katsega ja kogemata, sest algul toitis läpakat E juhe, mis töötab paremini kui minu oma, aga kui enda omaga asendamiseks selle välja võtsin, lõi läpaka pimedaks). Läppar on üldiselt väga tahmas ja mul on vaja Lightroomi importida 187 TIFF-fotot (600 dpi), et neid saaks eksportida 1200 px JPG-deks. Pleekinud värvifotodega juhtub imesid (algul skanneri automaatparandus, edasi värvide küllastust rohkesti juurde).
Üldiselt hakkasin jaanuari lõpust taas loendama liiklust maja ees maanteel; et pool maanteed on kinni, on linna suunduv liiklus koondatud kahelt sõidurajale ühele ja jääb mulje, et liiklus on tihedam. Esialgne vaatlus näitab, et pisut tihedam kui jaanuaris 2016 tõesti.
E räägib, et küsis hommikul koristajalt, mis on saanud joodiknaabrist. Sai teada, et joodiknaaber viidi ära ja on olnud juba kaks kuud mingis hooldusasutuses! Koristaja elu kohe palju kergem.
Vaja on E lapsepõlvepilte; arvutit käivitades märkan, et akutuli on kollane ja vilgub (mida kunagi varem juhtunud ei ole); selgub, et aku on fataalselt katki ja arvuti töötab ainult juhtme pealt (leian selle katsega ja kogemata, sest algul toitis läpakat E juhe, mis töötab paremini kui minu oma, aga kui enda omaga asendamiseks selle välja võtsin, lõi läpaka pimedaks). Läppar on üldiselt väga tahmas ja mul on vaja Lightroomi importida 187 TIFF-fotot (600 dpi), et neid saaks eksportida 1200 px JPG-deks. Pleekinud värvifotodega juhtub imesid (algul skanneri automaatparandus, edasi värvide küllastust rohkesti juurde).
Subscribe to:
Posts (Atom)
