31.5.17
K, 3689. päev: uus hambaarst
Uus hambaarst. Esimene, kes sedavõrd põhjalikult räägib, mida vaja, ja esimene, kes ütleb, et patsiendi probleem on ka tema probleem (mitte nagu dr Tang, kellel oli igale probleemile ainult üks lihtne lahendus, mida viiel istungil sain tunda tervenisti kolm korda, kaks neist ilmaasjata).
30.5.17
T, 3688. päev: kuum
Ekspeditsioon lääneosariikide arvutiparandusse (kus kuulen HDD margi kohta põlistamisväärt mõttetera) ja pärastlõunal kirjandustund.
Katkend jutusaatest Marcel Reich-Ranickiga, kes räägib Erich Kästnerist: kuidas Kästneri esikromaan „Emil und die Detektive” oli omal ajal (1929) täiesti murranguline: esiteks toimus poisteraamatu tegevus mitte kauges minevikus ega lõunamerel ega metsikus läänes, vaid tänapäeval ja Berliinis ja üks stseen koguni rääkija enda kõrvaltänavas; teiseks räägiti raamatus tegelikku Berliini keelt; ja kolmandaks käitusid lapsed iseseisvalt: kui oli vaja leida varas, ei palu lapsed vanemate või politsei abi, vaid tegutsevad ise.
Tund jõuab taas kord Stefan Zweigini (aasta tagasi jõudis ka); Arte on kunagi teinud Zweigist ontliku 51-minutise dokumentaalfilmi, aga praeguseks on selle saksa versioon YouTube’ist ära kadunud ja alles on prantsuse versioon, hispaania subtiitritega. Väga huvitav; ega kummastki üksi täiesti aru ei saa, kokku saab.
Katkend jutusaatest Marcel Reich-Ranickiga, kes räägib Erich Kästnerist: kuidas Kästneri esikromaan „Emil und die Detektive” oli omal ajal (1929) täiesti murranguline: esiteks toimus poisteraamatu tegevus mitte kauges minevikus ega lõunamerel ega metsikus läänes, vaid tänapäeval ja Berliinis ja üks stseen koguni rääkija enda kõrvaltänavas; teiseks räägiti raamatus tegelikku Berliini keelt; ja kolmandaks käitusid lapsed iseseisvalt: kui oli vaja leida varas, ei palu lapsed vanemate või politsei abi, vaid tegutsevad ise.
Tund jõuab taas kord Stefan Zweigini (aasta tagasi jõudis ka); Arte on kunagi teinud Zweigist ontliku 51-minutise dokumentaalfilmi, aga praeguseks on selle saksa versioon YouTube’ist ära kadunud ja alles on prantsuse versioon, hispaania subtiitritega. Väga huvitav; ega kummastki üksi täiesti aru ei saa, kokku saab.
29.5.17
E, 3687. päev: motorcycle won’t start
Täna hommikul teeb väline kõvaketas käivitumisel veel kummalisemaid hääli kui tavaliselt. Tavaliselt kostab esimesel sekundil umbes samasugune hääl nagu 4 kW mootoriga ketassae käivitamisel, kui suur saeketas ei jaksa alguses inertsi tõttu pöörelda ja kiilrihm mõne korra paigal hüppab. Täna kostab 11 plõksu ja kuigi edaspidi on visuaalne ja heliline ilme tavaline, ei paista ketast ei Lr-s ega failihalduris. Seda, et HDD ei paista, on varem juhtunud küll, mispeale tuleb HDD ja arvuti eraldi taaslähtestada, aga täna seisund ei parane. Mispeale on lähima poole tunni jooksul kirjutatud meil firmasse, kes rikkis andmekandjatelt andmeid päästab, aga sinna minekut lõunaajal (mille olen samuti vahepeal meiliga kokku leppinud) takistab suur kuumus (ning väikest viisi ka see, et ma ei tea, kas see on ikka parim firma, aga pärast lõunat pakub üks sõbrem IT-töökaaslane sama firmat). Saan teada, et sellest aastakäigust on sedamarki HDD-sid elus ainult 68%. Suhtun toimunusse fatalistliku rahuga.
28.5.17
P, 3686. päev: kuum
Mu läpaka kiirus on üldiselt pöördvõrdeline toatemperatuuriga (tselsiustes), õhtul kestab nelja pildi eksport mitu tundi (kuni sulen, taaskäivitan ja panen eksportima uuesti). Leian läpaka alt kadunud ketaslükati; kadunud pliiatsit ei ole.
Üldiselt on nii palav, et mõte ei jookse. Küll aga jookseb higi.
Mitu tundi jälgime, kuidas lähemale nihkub suur äike. Algul Blitzortungi kaardilt ja siis visuaalselt. Aga mööda nihkub: sadu on paari kilomeetri kaugusel näha. Ikka palav edasi. Ükspäe sadas palava vahele pisut, pärast oli õues lõhn nagu kurgikasvuhoones, vesi aurustus kohe.
Muidu oli meil nelja päevaga suur Poirot-maraton, tagant ettepoole. Ei ole sarja vaadanud mitu aastat, vahepeal oleme muude asjade vahele vaadanud kaks korda kogu Midsomeri-epopöa, nii et kahe peale meenutame, kus osades iga jao episoodilised tegelased olid. Isegi üks hilisem Midsomeri patoloog on ühes Poirot’s mõrvale kaasaaitaja.
Üldiselt on nii palav, et mõte ei jookse. Küll aga jookseb higi.
Mitu tundi jälgime, kuidas lähemale nihkub suur äike. Algul Blitzortungi kaardilt ja siis visuaalselt. Aga mööda nihkub: sadu on paari kilomeetri kaugusel näha. Ikka palav edasi. Ükspäe sadas palava vahele pisut, pärast oli õues lõhn nagu kurgikasvuhoones, vesi aurustus kohe.
Muidu oli meil nelja päevaga suur Poirot-maraton, tagant ettepoole. Ei ole sarja vaadanud mitu aastat, vahepeal oleme muude asjade vahele vaadanud kaks korda kogu Midsomeri-epopöa, nii et kahe peale meenutame, kus osades iga jao episoodilised tegelased olid. Isegi üks hilisem Midsomeri patoloog on ühes Poirot’s mõrvale kaasaaitaja.
27.5.17
L, 3685. päev: kuum
Täna olen ametlikult haige. Magan terve päeva, ei käi poeski*, ei tee midagi arvutis (pilte ega paranda töid), ainult raamatuid loen natuke. (4 päevaga loen oma 250 lk ja läbi saan 6 raamatuga kokku 1215 lk, aga eks neist kolm ole olnud peaaegu läbi.) Ei joonista ka, kardan, et nina tilgub paberile.
* Pakun hommikul end E-le poodi kaasa, ütleb, et mine parem maga; lähen ja magan sügavalt juba enne seda, kui E jõuab uksest välja.
26.5.17
R, 3684. päev: reede
Et oma arust magasin nagu hästi, aga hommikul on rinnalihased köhimisest valusad.
Kümnest siis arsti juures. Ütleb, et jätkake ravi, ja kirjutab välja seljatäie rohte. Apteegis.
Lõuna Ookeanis, siis lillepotte ostmas.
Kümnest siis arsti juures. Ütleb, et jätkake ravi, ja kirjutab välja seljatäie rohte. Apteegis.
Lõuna Ookeanis, siis lillepotte ostmas.
25.5.17
N, 3683. päev: usupüha
Metsas, mis asjade edasist käiku arvestades on väga vale mõte.
Esiteks eemaldame pärast umbes 40 Št kasukas kõndivat puuki.
Teiseks vallandub mul eile alanud allergia sedasi, et tasurätte läheb pakkide kaupa ja vahepeal (kui loen) tilgub nina sõna otseses mõttes.
Tuvastame, et kuigi teadaolevalt kurjaste mõjuvat puud siin ei kasva, on olemas nähtus nimetusega ristallergia, mille üht liiki kasvab siin paksult.
Saan homseks arstiaja ning kirjutan meelde tulnud vanad rohud paberile.
Esiteks eemaldame pärast umbes 40 Št kasukas kõndivat puuki.
Teiseks vallandub mul eile alanud allergia sedasi, et tasurätte läheb pakkide kaupa ja vahepeal (kui loen) tilgub nina sõna otseses mõttes.
Tuvastame, et kuigi teadaolevalt kurjaste mõjuvat puud siin ei kasva, on olemas nähtus nimetusega ristallergia, mille üht liiki kasvab siin paksult.
Saan homseks arstiaja ning kirjutan meelde tulnud vanad rohud paberile.
24.5.17
K, 3682. päev: kolmapäev
Päeval söömas, õhtul poes.
23.5.17
T, 3681. päev: lugege teatrikava hoolikalt!
Kui hommikul riidesse panen, lendab rõduservale harakapoeg ja nõuab sädelevaid tiibu lehvitades vanalinnult süüa; vanalind on ettevaatlikum, keerab õhus eemale, kui mind näeb.
Jube kuum. Jaama juures ei tõuse konitoss üles, vaid jääb maapinna lähedale ühtlaseks haisuks.
Käin päeval koeri jalutamas, pargis lendab kuldpõrnikas. Pärastlõunal kirjandustund.
* * *
Õhtul on aga „Ibsen” ehk kaks tundi kisa.
„Ibsen,” ütles teatri mängukava.
„Ibseni järgi,” ütles etenduse kava, mis vastas tõele rohkem, sest esimene 40 minutit muust ei räägitud kui Facebookist.
Täheldasin, et kisatavat teksti ma lihtsalt ei kuule, kuulmine nagu lülitub välja, sest mida tähendab, et inimene kisab? — Otsib tähelepanu. Kas tähtsaid asju öeldakse kisades? — Ei.
Kõik läheb täpselt sama skeemi järgi kui aasta tagasi ühes sarnases, aga teise teatri külalisetenduses: laval on mingi veider element (hanged, kõik see aeg sajab lund), „kaks tundi” (nagu lubati, tegelikult 2 h 11 min), vaheajata (sest vaheajal jookseks publik laiali), lõpus on üks objektiivselt võttes kobe koht (kui suudaks eelmist kaht tundi eirata). Kuigi on inimesi, kes tõusevad püsti ja lähevad ära (ning paljud nendest, keda näen, vaatavad sageli kella), on etendus suures saalis, kus on istmevahe kitsam ning kaks tundi istuda, jalad isteasendis krõnksus, on piin (väikses saalis, kus oli sarnane jamps aasta tagasi, oli istmevahe suurem).
Kella vaatan üldiselt mõne minuti tagant. Mu käekellal on mehaaniline stopper, eks ole, ja ühes eriti tüütus pildis, kus ilmselt toimub dialoog, sest vastastikku kisavad ainult kaks inimest, mõõdan sekundi pealt, kui kaua kisatakse ehk kui kaua ületab helivaljus lavakõne valjuse (jutt-jutt-jutt-RÖÖK-krõps stopper sisse-RÖÖK-RÖÖK-RÖÖK-paus-krõps stopper seisma jne). NB! See on dialoog, jutu vahel on ka mõttepausid. Tulemus: 10–11 minuti jooksul (ma hämaras kella väikest sekundiosutit ei näe; 1 h 11…21–22 min) röögitakse 4 min 11 s ehk 38%…42%.
Mängukava järgi olla tükk saanud mitmeid auhindu. Pakun, et järgmistes kategooriates:
Jube kuum. Jaama juures ei tõuse konitoss üles, vaid jääb maapinna lähedale ühtlaseks haisuks.
Käin päeval koeri jalutamas, pargis lendab kuldpõrnikas. Pärastlõunal kirjandustund.
* * *
Õhtul on aga „Ibsen” ehk kaks tundi kisa.
„Ibsen,” ütles teatri mängukava.
„Ibseni järgi,” ütles etenduse kava, mis vastas tõele rohkem, sest esimene 40 minutit muust ei räägitud kui Facebookist.
Täheldasin, et kisatavat teksti ma lihtsalt ei kuule, kuulmine nagu lülitub välja, sest mida tähendab, et inimene kisab? — Otsib tähelepanu. Kas tähtsaid asju öeldakse kisades? — Ei.
Kõik läheb täpselt sama skeemi järgi kui aasta tagasi ühes sarnases, aga teise teatri külalisetenduses: laval on mingi veider element (hanged, kõik see aeg sajab lund), „kaks tundi” (nagu lubati, tegelikult 2 h 11 min), vaheajata (sest vaheajal jookseks publik laiali), lõpus on üks objektiivselt võttes kobe koht (kui suudaks eelmist kaht tundi eirata). Kuigi on inimesi, kes tõusevad püsti ja lähevad ära (ning paljud nendest, keda näen, vaatavad sageli kella), on etendus suures saalis, kus on istmevahe kitsam ning kaks tundi istuda, jalad isteasendis krõnksus, on piin (väikses saalis, kus oli sarnane jamps aasta tagasi, oli istmevahe suurem).
Kella vaatan üldiselt mõne minuti tagant. Mu käekellal on mehaaniline stopper, eks ole, ja ühes eriti tüütus pildis, kus ilmselt toimub dialoog, sest vastastikku kisavad ainult kaks inimest, mõõdan sekundi pealt, kui kaua kisatakse ehk kui kaua ületab helivaljus lavakõne valjuse (jutt-jutt-jutt-RÖÖK-krõps stopper sisse-RÖÖK-RÖÖK-RÖÖK-paus-krõps stopper seisma jne). NB! See on dialoog, jutu vahel on ka mõttepausid. Tulemus: 10–11 minuti jooksul (ma hämaras kella väikest sekundiosutit ei näe; 1 h 11…21–22 min) röögitakse 4 min 11 s ehk 38%…42%.
Mängukava järgi olla tükk saanud mitmeid auhindu. Pakun, et järgmistes kategooriates:
- suurim keskmine helivaljus kahe tunni jooksul
- halvim Ibseni mugandus
- kõige ettearvatavam röökur
- uskumatuim mäng
- parim Edina Monsooni paroodiat näidendis Self Raising Flower (Absolutely Fabulous, osa A Small Opening) imiteerinu (see oleks huvitav, ütleme, minuti, aga see uskumatu joodikmoor röögib laval kokku poolteist tundi)
22.5.17
E, 3680. päev: esmaspäev
Tavaline esmaspäev: tööle, tööl, keelekursusel.
21.5.17
P, 3679. päev: teatris
Pühapäevase logistika tõttu jõuame kohale 45 min varem, just hetkel, mil jalgrattal saabub ka peaosaline.
Me varem selles teatris käinud ei ole; selgub, et see on sellise fassongiga, et kemmerg on väljas- ja baar seespool piletikontrolli (siinkandis on tavaliselt mõlemad väljaspool). Baariruum on väga suur ja küllap ka seal etendatakse midagi. Piletil kohti ei ole, aga tükk olevat välja müüdud, niisiis moodustub kümme minutit enne algust teatrisaali ukse taha saba, kuhu targaste asutame endidki ja saame täitsa mugavasti saali keskele. Saal on pikergune, pikkusest ligi 2/3 on lava, siis algavad istmed.
Tükk on põnevast kohalikust ajalooseigast, ühest eriskummalisest vangilaagrist, originaalnäidend, aga võinuks olla paremini läbi kirjutatud ja tunni lühem (istepink on kõvavõitu). Etendusest ei olnud enne teada, kui kaua see kestab, loomulikke lõppemiskohti oli nagu mitu, aga tegevus muudkui jätkub; nägin ükspäe unes, et kestab 2 h 15 min, läks täide: kestis 2 h 8 min. Näitlejatöö etteantud näidendi piires suurepärane; kavas kõige esimene olnud tegelane, kuulus vang, on usutav (sama kohalik tippnäitleja, keda nägime saabumas ja kes veel veerand tundi enne algust lippas fuajeest läbi kostüümi ja grimmita – aga ta astub lavale alles kolmveerand tundi pärast algust). Teist tegelast, samuti kuulsat vangi, esitatakse ajalooliselt ebatõenäoses koomilises võtmes, üks repliik on võetud Loriot’lt (tõsise tüki üks harvadest naerupahvakutest on seepeale, kui peategelane ütleb repliigi, mis on mugandatud Trumpi valimisloosungist). Aga senitundmata aspekt on n-ö teine külg, selle ajaloolise seiga korraldamine ja vangivalvurite elu, seda nüüd hiljuti uuriti, sama projekti raames tehti peale näidendi ka dokumentaalfilm.
Lavakujundus on modernne, osa tegelasi (valvurid ja ülekuulajad) on vaatajate poole enamasti seljaga, osa vaatajate seas ja selja taga.
Kava järgi on järgmine etendus homme hommikul, ilmselt koolilastele, ja oletame, et arutlus läheb neil paremat rada kui 7. prantsuse keele kursusel olnud arutelu „Kumb on keskkonnahoidlikem energialiik, tuul või päike?”, mis saavutas rühmas ettearvamatu, aga üksmeelse ja kivisöetööstuse lobist puutumatu tulemuse, et hoopis tuum. (Mille juurde on kõlblik lisada, et päikeseenergia otseselt ja kõik muud energialiigid peale loodeenergia kaudselt on põhimõtteliselt tuumaenergia. Loodeenergia tekitab gravitatsioon. Päikeseenergia tekib tuumasünteesil, tuule-, hüdro- ja laineenergia ning taastuvad või taastumatud fossiilkütused on tekitanud päikesenergia, maapõueenergia on tekkinud tuumalagunemisel.)
Me varem selles teatris käinud ei ole; selgub, et see on sellise fassongiga, et kemmerg on väljas- ja baar seespool piletikontrolli (siinkandis on tavaliselt mõlemad väljaspool). Baariruum on väga suur ja küllap ka seal etendatakse midagi. Piletil kohti ei ole, aga tükk olevat välja müüdud, niisiis moodustub kümme minutit enne algust teatrisaali ukse taha saba, kuhu targaste asutame endidki ja saame täitsa mugavasti saali keskele. Saal on pikergune, pikkusest ligi 2/3 on lava, siis algavad istmed.
Tükk on põnevast kohalikust ajalooseigast, ühest eriskummalisest vangilaagrist, originaalnäidend, aga võinuks olla paremini läbi kirjutatud ja tunni lühem (istepink on kõvavõitu). Etendusest ei olnud enne teada, kui kaua see kestab, loomulikke lõppemiskohti oli nagu mitu, aga tegevus muudkui jätkub; nägin ükspäe unes, et kestab 2 h 15 min, läks täide: kestis 2 h 8 min. Näitlejatöö etteantud näidendi piires suurepärane; kavas kõige esimene olnud tegelane, kuulus vang, on usutav (sama kohalik tippnäitleja, keda nägime saabumas ja kes veel veerand tundi enne algust lippas fuajeest läbi kostüümi ja grimmita – aga ta astub lavale alles kolmveerand tundi pärast algust). Teist tegelast, samuti kuulsat vangi, esitatakse ajalooliselt ebatõenäoses koomilises võtmes, üks repliik on võetud Loriot’lt (tõsise tüki üks harvadest naerupahvakutest on seepeale, kui peategelane ütleb repliigi, mis on mugandatud Trumpi valimisloosungist). Aga senitundmata aspekt on n-ö teine külg, selle ajaloolise seiga korraldamine ja vangivalvurite elu, seda nüüd hiljuti uuriti, sama projekti raames tehti peale näidendi ka dokumentaalfilm.
Lavakujundus on modernne, osa tegelasi (valvurid ja ülekuulajad) on vaatajate poole enamasti seljaga, osa vaatajate seas ja selja taga.
Kava järgi on järgmine etendus homme hommikul, ilmselt koolilastele, ja oletame, et arutlus läheb neil paremat rada kui 7. prantsuse keele kursusel olnud arutelu „Kumb on keskkonnahoidlikem energialiik, tuul või päike?”, mis saavutas rühmas ettearvamatu, aga üksmeelse ja kivisöetööstuse lobist puutumatu tulemuse, et hoopis tuum. (Mille juurde on kõlblik lisada, et päikeseenergia otseselt ja kõik muud energialiigid peale loodeenergia kaudselt on põhimõtteliselt tuumaenergia. Loodeenergia tekitab gravitatsioon. Päikeseenergia tekib tuumasünteesil, tuule-, hüdro- ja laineenergia ning taastuvad või taastumatud fossiilkütused on tekitanud päikesenergia, maapõueenergia on tekkinud tuumalagunemisel.)
20.5.17
L, 3678. päev: lillelaat
Vallamaja taga aialaadal. See küll ei ole nii kuulus kui maailmakuulus* Türi lillelaat, aga autonumbrite järgi on inimesi kohale tõmmatud kaugemalt ja rohkematest riikidest. Rohkesti roose. Mutritest dinosaurus jpt on samas kohas kui aasta tagasi, lõõtsmoonikuga laulikvennad on samades rõivastes, toitlustuskohad on samad. Korraks arvan vilksamisi nägevat eelmist hambaarsti, dr Tangi, kelle juurde ma enam ei lähe. Ostame roosipõõsa, mille sort on nimetatud isiku järgi, keda ükskord kontserdil nägime.
* Guugeldasin, aga leidsin hoopis, et google.ee on tituleerinud maailmakuulsateks järgmisi inimesi, asju ja kohti (otsingu https://www.google.ee/#q=maailmakuulus tulemuste esimesed 2 lk kirjutamise ajal, 5. VII): tänavakunstnik Banksy, näitleja (Mena Suvari), korvpallitsirkus Harlem Globetrotters, meelelahutuskeskus O’Learys, eestlanna Mena Suvari, hingelaulik Peia, Hollywoodi märk, koertenäitus Crufts, Austria juveelifirma (ütlemata, mis), meelelahutuskett (O’Learys), ökoloogiline aed Londoni lähistel (Beth Chatto aed Essexis; Google Maps näitab mitte aeda, vaid ärakeeramiskohta maanteel, mille vastas on autolammutuskeskus; Londoni Towerini on sealt 85 km), Eesti koor (Filharmoonia Kammerkor), portaal geni.com, kestvusratsutaja Austraaliast (ütlemata, kes), dirigent ja TED kõneleja Benjamin Zander, majandusteadlane Barry Eichengreen, Eesti malemeister, latino-legend Fantuzzi. google.ee elab ilmselt mingis muus maailmas kui ülejäänud maailm; võib-olla on see eelmise sees ja tunduvalt suurem kui välimine.
* Guugeldasin, aga leidsin hoopis, et google.ee on tituleerinud maailmakuulsateks järgmisi inimesi, asju ja kohti (otsingu https://www.google.ee/#q=maailmakuulus tulemuste esimesed 2 lk kirjutamise ajal, 5. VII): tänavakunstnik Banksy, näitleja (Mena Suvari), korvpallitsirkus Harlem Globetrotters, meelelahutuskeskus O’Learys, eestlanna Mena Suvari, hingelaulik Peia, Hollywoodi märk, koertenäitus Crufts, Austria juveelifirma (ütlemata, mis), meelelahutuskett (O’Learys), ökoloogiline aed Londoni lähistel (Beth Chatto aed Essexis; Google Maps näitab mitte aeda, vaid ärakeeramiskohta maanteel, mille vastas on autolammutuskeskus; Londoni Towerini on sealt 85 km), Eesti koor (Filharmoonia Kammerkor), portaal geni.com, kestvusratsutaja Austraaliast (ütlemata, kes), dirigent ja TED kõneleja Benjamin Zander, majandusteadlane Barry Eichengreen, Eesti malemeister, latino-legend Fantuzzi. google.ee elab ilmselt mingis muus maailmas kui ülejäänud maailm; võib-olla on see eelmise sees ja tunduvalt suurem kui välimine.
19.5.17
R, 3677. päev: reede
Tavaline reede: vara tööle, pikalt tööl, poes, koju.
18.5.17
N, 3676. päev: neljapäev
Tavaline neljapäev: vara tööle, pikalt tööl, keelekursusel.
17.5.17
K, 3675. päev: kolmapäev
Tavaline kolmapäev: vara tööle, pikalt tööl, pood, koju.
16.5.17
T, 3674. päev: kadunud asju saab üles otsida
Mõni aeg on meeles mõlkunud, et peaks siinkandi keelde tõlkima muiste, sügaval vene ajal Horisondis olnud reisikirja siitkandist. Horisont ilmutas aeg-ajalt reisikirju (hiljem ilmus neid rohkem ajakirjas Aja Pulss, mis hakkas ilmuma u 1985), peamiselt muidugi sotsialismimaadest ja N. Liidu avarustest, aga mõne leebema kapitalistliku maa lugu läbis tsensori samuti (näiteks kuidas kord käis üks Eesti teadlane Pariisis ja pildistas teleobjektiiviga (135 mm, pakun mulje järgi tagantjärele) detaile hoonetelt, mitte ei olnud reisikirja juures tavalisi postkaardivaateid).
No vat, kogu Horisondi poolsajand on Digaris, nii et ainult sirvi.
Kogu poolsajand, rõhutan, 50 aastat, 12 numbrit aastas, kokku 600 numbrit. Tekstiotsingut nagu ei ole, vähemalt Digar riigi järgi ei leia (ja pealkirja mäletasin valesti).
Niisiis kõigepealt mõtlesin, mis aastakäigus see võinuks olla (hiljemalt 1989), ja siis hakkasin ajas tagasi liikudes avama neid numbreid, mille kaanepilt tundus tuttav (need numbrid olid meil linnas või maal ning olin neid näinud) ja otsima pisipiltidega üldvaatelt linnavaadet, mida mäletasin seal olevat (sest kui ma esimest korda käisin siinmaal, töövestlusel, ja sõitsin tagasi õhtul söömast (arvates täitsa loogiliselt, et alati on odavaid söögikohti raudteejaama lähedal), nägin sama vaadet bussiaknast ja mõtlesin, et ohhoo, seda vaadet tean lapsepõlvest. (Nagu ka saatsid meie ainsad välismaised sugulased meile 1970. aastatel mitu aastat mingi Šveitsi puurifirma reklaamkalendreid, kus kalendrinumbrite kõrval oli väike puuripilt, aga mujal kaunis loodusvaade, mille lõikasime pärast välja ja knopkatasime kempsu seinale, nii et kemps oli maast laeni Šveitsi loodusvaateid täis – ausõna! – ja aastaid hiljem Šveitsi sattununa tundsin palju kohti ära.)
Teine foto loo juures on peaaegu selline linnavaade, nagu kunagi oli raudteejaama juures, aga autosid on ühe sõidurea asemel viis. Allik ütleb, et mingist Euroopa pealinnade raamatust, aga visuaalselt midagi tuttavat ette ei tule. Pildi uurimine ütleb, et üks reklaamkiri oleks nagu hispaania keeles – ja ongi, pildil on üks Madridi kesklinna plats.
No vat, kogu Horisondi poolsajand on Digaris, nii et ainult sirvi.
Kogu poolsajand, rõhutan, 50 aastat, 12 numbrit aastas, kokku 600 numbrit. Tekstiotsingut nagu ei ole, vähemalt Digar riigi järgi ei leia (ja pealkirja mäletasin valesti).
Niisiis kõigepealt mõtlesin, mis aastakäigus see võinuks olla (hiljemalt 1989), ja siis hakkasin ajas tagasi liikudes avama neid numbreid, mille kaanepilt tundus tuttav (need numbrid olid meil linnas või maal ning olin neid näinud) ja otsima pisipiltidega üldvaatelt linnavaadet, mida mäletasin seal olevat (sest kui ma esimest korda käisin siinmaal, töövestlusel, ja sõitsin tagasi õhtul söömast (arvates täitsa loogiliselt, et alati on odavaid söögikohti raudteejaama lähedal), nägin sama vaadet bussiaknast ja mõtlesin, et ohhoo, seda vaadet tean lapsepõlvest. (Nagu ka saatsid meie ainsad välismaised sugulased meile 1970. aastatel mitu aastat mingi Šveitsi puurifirma reklaamkalendreid, kus kalendrinumbrite kõrval oli väike puuripilt, aga mujal kaunis loodusvaade, mille lõikasime pärast välja ja knopkatasime kempsu seinale, nii et kemps oli maast laeni Šveitsi loodusvaateid täis – ausõna! – ja aastaid hiljem Šveitsi sattununa tundsin palju kohti ära.)
Teine foto loo juures on peaaegu selline linnavaade, nagu kunagi oli raudteejaama juures, aga autosid on ühe sõidurea asemel viis. Allik ütleb, et mingist Euroopa pealinnade raamatust, aga visuaalselt midagi tuttavat ette ei tule. Pildi uurimine ütleb, et üks reklaamkiri oleks nagu hispaania keeles – ja ongi, pildil on üks Madridi kesklinna plats.
15.5.17
E, 3673. päev: vanaaegsed asjad
Meie Eesti-korteris toimuvad väikest viisi ehitustööd, mida maksame kord kuus. Pangast, et saaks tõendi jne. Pangas on sattunud alati sama ametnik, kes iga kord pakub, et aga ma teen teile internetipanga, saate teha ülekande kodust ja teenustasuta. Mispeale mina iga kord, et internetipank on juba, me tuleme maksetõendi pärast. Täna talle meenub, et oleme käinud tema juures juba mitu korda, ja pakub, et kui selliseid korduvaid makseid tuleb veel, võib pank anda paki (100 tk) eeltäidetud maksekorraldusi, klient kirjutab iga kord ainult summa ja allkirja ning jätab korralduse panga postkasti. Mispeale imestan (mõttes), et ah nende jaoks siis ongi panga küljes kastid (Eestis vist mitte), kuhu inimesed vahel midagi panevad ja mille küljes on tavaliselt silt, et see ei ole postkast. Aga ise ma seda kasutanud ei ole (nagu ei ole kunagi kasutanud tšekki) ja keegi seni pakkunud ka ei ole.
14.5.17
P, 3672. päev: joonistan
Algab järgmise vaate joonistamine, seekord N, seekord on hoone ka pisut kõver, nagu on. Aluve, kavalpea, kirjutas eskiisprojekti plaanile ainult kahe külje mõõtmed (kuigi seletuskirjas õiendas, et varasem arvamus, et konvendihoone on 42,5 m × 42,5 m ruut, ei ole tõsi, iga külg on ise pikkusega), kusjuures SO-külg (millest eendub O-nurgas Pikk Hermann veidi) on 5 cm lühem kui NW-külg, kus sellist väljaastet ei ole, ja ülejäänud kahest vastasküljest on üks oma 30 cm pikem kui teine, kusjuures jällegi on sirge SW-sein pikem kui eenduva nurgatorniga NO-külg. Samas ma nagu ei ole täheldanud, et sein Sturvolti juures keeraks, mistõttu võib eeldada, et kui üldse on linnuse üldkavatises täisnurki, siis on see põhjanurk ehk Sturvolti välisnurk. Samuti täheldasin kirde- ja loodekülje rõhtkauguste mõõtmisel, et mõlemal on Sturvolti laius rohkem 13,4 m kui kirjanduses mainitud 13,05 m (paganas, oleksin võinud viimasel korral ise üle mõõta). N-vaatel on ka see toredus, et Sturvolt varjab kogu sisehoovi. Selle kontuure on vaja ainult selleks, et joonestada katusekallet ja pärast korstnaid, aga sisehoovi aknaid joonistama ei pea. Joonistamine ähvardab tulla võrdlemisi kiire, sest kõik mõõtmed peale ärkli on juba mõõdetud.
Järjekordne kivi Aluve teooria kapsaaeda (kuidas Pikk Hermann olnud esimene torn): tornil ei ole ühtki valgusava hoovi (konvendihoone) poole ja kaminad on läänenurgas ehk kõige ohutumas nurgas (mõjutab veidi müüripaksust, korstna asend veidi nähtavust). Ja et asi oleks veel segasem: ega Sturvoltil ka hoovi poole aknaid ole, trepid on hoovipoolsetes seintes, aga säilinud algsed kaminad on N- ja W-nurgas ehk välisküljel. Martin Hislop pakub, et keskaegne linnusekorsten ei pruukinud tingimata kerkida katusest kõrgemale, võis kulgeda seinas ja avaneda kaitsekäigu sakki või müüri välisküljele.
(Aga veel lahedam on, et eesti Vikipeediat kirjutavad filosoofid on pidanud vajalikuks rõhutada, et Aluve oli mees. Vaikne hallipäine vanahärra, nagu ma teda ainsalt kohtumiselt mäletan. Tuult tiibadesse, rõhuval enamikul isikuartiklitest on sugu märkimata.)
13.5.17
L, 3671. päev: joonistan
Vaade valmib.
Üsna viimasel hetkel selgus, et uus kustukas kalkalt kustutamiseks ei sobi, määrib pliiatsit liiga palju laiali, aga kiilukujulise kustukaga pliiatsiotsik ei määri. Omajagu määris ka see, et paralleeljoonte tõmbamisel nühib joonlaud mööda paberit. Alguses tõmbasid pliiatsiooned pehme pliiatsiga (B); pärastpoole hakkasin tõmbama jooni tušiga üle kohe, kui jooned lõplikult mõõdetud ja paigas, ning valmis osa kinni katma. Ülalt alla, st tagantpoolt ettepoole joonistamine (mis määriks kõige vähem) ei ole eriti võimalik.
Kõrguste tabelis on nüüd 270 rida, rõhtasendite tabelit ei ole, need kaugused on märgitud sobivast suunast vaadetele (1971. a eskiisprojektist, kuhu olen visandanud juurde joonisel olematuid või nähtamatuid kohti, nt Pika Hermanni friis, talaaugud ja kaitsekäigu ristlõike mõõtmed, mis õnnestus ühelt fotolt mõõdistada). Muidugi oleks äärmiselt lahe koostada iga ava servade või muude servade asendite loetelu stiilis „kabeli SW-aken: vasak serv kujuteldavast W-nurgast* … m, parem serv … m, alaserv … m ümp, ülaserv … m ümp”.
* Konvendihoone W- ja S-nurk on ümardatud, O-nurgas on eenduv ümardatud välisnurkadega Pikk Hermann. Seega on konvendihoone välisküljel ainsad selged püstjooned maapinnast kaitsekäigu ülaservani N-nurk ja kaks vuuki kummalgi pool Pikka Hermanni. SW-külje mõlemas servas on ümarnurk (ka kaitsekäigu rinnatise välisnurk on ümar) ja sedasi tuleb kaugusi mõõta mõttelisest nurgast.
Päeval E-le lennujaama vastu.
Üsna viimasel hetkel selgus, et uus kustukas kalkalt kustutamiseks ei sobi, määrib pliiatsit liiga palju laiali, aga kiilukujulise kustukaga pliiatsiotsik ei määri. Omajagu määris ka see, et paralleeljoonte tõmbamisel nühib joonlaud mööda paberit. Alguses tõmbasid pliiatsiooned pehme pliiatsiga (B); pärastpoole hakkasin tõmbama jooni tušiga üle kohe, kui jooned lõplikult mõõdetud ja paigas, ning valmis osa kinni katma. Ülalt alla, st tagantpoolt ettepoole joonistamine (mis määriks kõige vähem) ei ole eriti võimalik.
Kõrguste tabelis on nüüd 270 rida, rõhtasendite tabelit ei ole, need kaugused on märgitud sobivast suunast vaadetele (1971. a eskiisprojektist, kuhu olen visandanud juurde joonisel olematuid või nähtamatuid kohti, nt Pika Hermanni friis, talaaugud ja kaitsekäigu ristlõike mõõtmed, mis õnnestus ühelt fotolt mõõdistada). Muidugi oleks äärmiselt lahe koostada iga ava servade või muude servade asendite loetelu stiilis „kabeli SW-aken: vasak serv kujuteldavast W-nurgast* … m, parem serv … m, alaserv … m ümp, ülaserv … m ümp”.
* Konvendihoone W- ja S-nurk on ümardatud, O-nurgas on eenduv ümardatud välisnurkadega Pikk Hermann. Seega on konvendihoone välisküljel ainsad selged püstjooned maapinnast kaitsekäigu ülaservani N-nurk ja kaks vuuki kummalgi pool Pikka Hermanni. SW-külje mõlemas servas on ümarnurk (ka kaitsekäigu rinnatise välisnurk on ümar) ja sedasi tuleb kaugusi mõõta mõttelisest nurgast.
Päeval E-le lennujaama vastu.
12.5.17
R, 3670. päev: reede
Poest tulles märkan eemalt, et Kõrgmetsa asumikeskuses poe kõrvalt majast väljuks garaažist nagu selle kunagise DJ taoline isik, kes keerutas meil kahel või kolmel tööpeol plaate ja rääkis valitud seltskonnale lauas DJ raskest elust (sh kuninglikel pidudel ja rahvuspüha massiüritusel). Kunagi nägin teda Kõrgmetsa maksimarketis, nii et võimatu see ei ole. (Kontrollitud, tõsi: teleofniraamatus ei ole, googeldus ütleb tema firmanime, teine googeldus näitab, kus see aadress on: samas majas!!)
Postkastis on papper, et vallavalitsus sai 8. skp mu valijaks kandideerimise avalduse kätte.
Postkastis on papper, et vallavalitsus sai 8. skp mu valijaks kandideerimise avalduse kätte.
11.5.17
N, 3669. päev: Kalmer Tennossaare juuksevärv
Üle pooleteist nädala jälle keeletunnis. Õpetaja peab meie keeletaset juba televisiooni tunniajase arutelusaate vääriliseks; on andnud tosinkonna küsimusega lehe, mille vastuseid peame jutust püüdma. Mul on kuidagi imelik, et silmaulatuses kaaslastel on paberil samuti väga vähe, isegi neil, kes muidu räägivad paremini kui mina. Arusaamisega nagu eriti probleeme ei ole (eks ma ole õppinud kuulama – ühel kunagisel keelekursusel oli eraldi teema, kuidas kuulata tundmatut juttu, mis sõnadele ja lause mis kohas pöörata tähelepanu ja mis sõnad ei tähenda tegelikult midagi; neid tarkusi saab kasutada ka muudes keeltes). Aprilli algul vaatasin samast sarjast tunnise saate, kus räägiti keelepoliitikast; oli huvitavam kui tänane haridusteemaline lugu ja sain piisavalt aru.
No selgub, et teised said aru veel vähem; mõni ei oska korraga kuulata ja eelmist asja kirjutada. Õpetaja seletab pikapeale kõik ära, mida tahtis.
Aga tegelikult tahtsin rääkida hoopis klassitoa projektori värvustest. Sellel on toimunud mingi drastiline rike ja ära on kadunud punane kanal. Ma näed mõtlesin näidatud poolest tunnist 25 minutit, et saatejuhil on mustade põikitriipudega valge pusa nagu lennuvälja tuulekott, aga õpsi kuvarilt paistis, et triibud on hoopis punased. Mingi jamps on ka muudes värvuskanalites, sest valdavad muud värvid on õrnad kollakasroheline ja lillakaspruun, mis ilmuvad täiesti ootamatutes kohtades, kus muidu peaks esinema näiteks ihuvärvi roosa. Mõnes üldplaanis näeb, kuidas ringis ümber laua istujail on näod sidrunkollased. Kõigil on huuled tumelillad. Suurplaanis näeb, kuidas üks prilliklaas on kergelt kollakasroheline ja teine kergelt lillakaspruun ning need värvid vahetuvad iga kord, kui esineja liigutab pead. Prillideta esinejail on väga õrnalt kollakashallis näos kriipsu võrra kirkama kollasega imelised mustrid nagu lõppematutes ulmesarjades maavälistel kosmoseelanikel: näiteks laubalt üle nina alla vööt, mis hargneb suu ümber põskedele nagu Mercedes-Benzi märk, kolmnurk suu all suuotste ja lõuatipu vahel, triip põsesarnalt meelekohani, ainult kõrvad. Selle kõrval on märksa igavam, et üks esineja näeb välja nagu kadund Aadu Lukas, üks nagu see Noorte Hääle ajakirjanik, kes vabal ajal kihutas ringi autoinspektsiooni eriüksuses ning kellest hiljem sai Kadriorus presidendi nõunik, ning üks nagu Vjatšeslav Molotov.
Pealkiri viitab muidugi minu onu värvitelekale (marki Gorisont, 1980. aastate keskel), mis onu väitel oli täiesti normaalsete värvidega, aga ema arvates olnud selles Kalmer Tennossaarel lilla pea. Ema olla enne onule külla minekut tookord just näinud linna peal Kalmer Tennossaart ja teadis kinnitada, et täiesti tavaline hall on.
No selgub, et teised said aru veel vähem; mõni ei oska korraga kuulata ja eelmist asja kirjutada. Õpetaja seletab pikapeale kõik ära, mida tahtis.
Aga tegelikult tahtsin rääkida hoopis klassitoa projektori värvustest. Sellel on toimunud mingi drastiline rike ja ära on kadunud punane kanal. Ma näed mõtlesin näidatud poolest tunnist 25 minutit, et saatejuhil on mustade põikitriipudega valge pusa nagu lennuvälja tuulekott, aga õpsi kuvarilt paistis, et triibud on hoopis punased. Mingi jamps on ka muudes värvuskanalites, sest valdavad muud värvid on õrnad kollakasroheline ja lillakaspruun, mis ilmuvad täiesti ootamatutes kohtades, kus muidu peaks esinema näiteks ihuvärvi roosa. Mõnes üldplaanis näeb, kuidas ringis ümber laua istujail on näod sidrunkollased. Kõigil on huuled tumelillad. Suurplaanis näeb, kuidas üks prilliklaas on kergelt kollakasroheline ja teine kergelt lillakaspruun ning need värvid vahetuvad iga kord, kui esineja liigutab pead. Prillideta esinejail on väga õrnalt kollakashallis näos kriipsu võrra kirkama kollasega imelised mustrid nagu lõppematutes ulmesarjades maavälistel kosmoseelanikel: näiteks laubalt üle nina alla vööt, mis hargneb suu ümber põskedele nagu Mercedes-Benzi märk, kolmnurk suu all suuotste ja lõuatipu vahel, triip põsesarnalt meelekohani, ainult kõrvad. Selle kõrval on märksa igavam, et üks esineja näeb välja nagu kadund Aadu Lukas, üks nagu see Noorte Hääle ajakirjanik, kes vabal ajal kihutas ringi autoinspektsiooni eriüksuses ning kellest hiljem sai Kadriorus presidendi nõunik, ning üks nagu Vjatšeslav Molotov.
Pealkiri viitab muidugi minu onu värvitelekale (marki Gorisont, 1980. aastate keskel), mis onu väitel oli täiesti normaalsete värvidega, aga ema arvates olnud selles Kalmer Tennossaarel lilla pea. Ema olla enne onule külla minekut tookord just näinud linna peal Kalmer Tennossaart ja teadis kinnitada, et täiesti tavaline hall on.
10.5.17
K, 3668. päev: tagasi reaalsusse
Neile, kes arvavad, et Eesti on mingi loodusarmastajate Eeden. Lugege stenogrammi ja lihtsalt häbenege: Riigikogu lükkas karusloomafarmide sulgemise ettepaneku tagasi.
Julmust pakatavad kõik, olgu reform või kesk või vabakas või nats või mitte (aga eriti just nats, kelle esistnik ütleb selge sõnaga, et talle meeldib, kui loomad ja inimesed istuvad puuris – lugege, lugege).
9.5.17
T, 3667. päev: kitšikuninganna saab 150
Vaba päev, soe, päike. Joonistan. Hommikul poes (kus tuleb vastu lähedal elav läti töökaaslane), pärastlõunal keeletund.
Algul olen ukse taga, keegi teine õpetaja laseb sisse. Siis tuleb ka õps. Olen algul ainus. Täna on teemaks saksa kitš, nimelt üliproduktiivne lihtkirjanik Hedwig Courths-Mahler, kes avaldas eluajal 208 odavat armastusromaani, müüdud köidete arvu poolest populaarseim saksakeelne kirjanik, tema teostest on 130 trükis seniajani. 150. sünniaastapäeva puhul antud välja uustrükke, õpetaja kingib igaühele, saadab E-le ka, märgin, et tore, me saame hakata nüüd kodus lugema kumbki oma raamatust ette dialooge. Õps ei ole ise lugenud, ma sirvin ja itsitan, juba esimesel leheküljel ratsutatakse elevantidega. Köites on kaks romaani, kummagi taga on ka teemakohane toiduretsept. Väga praktiline.
Mul on ka kaasas fotokas, kavatsesin võtta äratulekul kunstfotosid, aga nüüd kannan käes kaht paksu roosade roosidega raamatut, ei saa. Tahan teha pilti, kuidas emma-kumma kohaliku lennufirma maanduv lennuk möödub raudteejaama riigivapiga tuulelipust; nüüd tean, mis ilmaga, mis kellaajal, kustkohast ja mis fookuskaugusega tuleb pilt võtta. Nali muidugi selles, et lennuk ilmub majade kohalt selja tagant ja äkki, aga Flightradari pilt võib olla mõne minuti taga.
8.5.17
E, 3666. päev: kiirkõnd ja magus uni
Õhtul on kontsert, enne vaja jalutada koerad, aga maja juurde jõudes selgub, et unustasin võtme tööle. Kronoloogia on seesugune:
* * *
Esimesel kojutulekul nägin Kõrgmetsa kiriku juures, kuidas harakas ajas taga varest.
- 17.18 töölt ära
- 17.44 kodu juures
- 17.50 buss
- 17.53 Vana Tao juures
- 17.59 buss
- 18.11 tööl
- 18.22 buss
- 18.43 kodus
- 18.52 koerte välkjalutus (Blitzgassi™)
- 19.06 bussipeatuses
- 19.11 buss
- 19.30 kontserdisaalis
* * *
Esimesel kojutulekul nägin Kõrgmetsa kiriku juures, kuidas harakas ajas taga varest.
7.5.17
P, 3665. päev: ohhoo
Ärkasin öösel üles mingi seniolematu avastuse peale, kuidas Kuressaare lossis on mingi väga ilmne asi teistmoodi kui mida seni on ajaloolased arvanud, nii ilmne, et keegi ei ole seda märganud, ja olin rõõmus ja kindel, et see nii selge asi jääb ju hommikuni ometi meelde.
Muidugi mitte.
Muidugi mitte.
6.5.17
L, 3664. päev: laupäev
Näen, kuidas vares kiusab pasknääri, aga pasknäär eest ka ei lenda.
Puhastan vanni äravoolu seebikiviga, voolab alla paremini kui enne.
Puhastan vanni äravoolu seebikiviga, voolab alla paremini kui enne.
5.5.17
R, 3663. päev: öökullivein
Üle hulga aja sööklas; minnes ei teagi kohe, kas üldse on veel vanas kohas.
Poodi on tekkinud tore Portugali punane vein, sildi peal loorkaku nägu (mis väljendiga on alati see häda, kas stiliseeritud on öökullinägu või öökull ise). Ühes sellega on veinikapis kummaline olukord, kus punast on üle kahe korra rohkem kui valget.
Helsingin Sanomat kirjutavad, et soomlased sattusid Gallén-Kallela üle sajandi kadunud tippteose jälile („Haavakuume”) ja said sellest isegi selge foto. (Samast ka teine lugu Espoo ajalehest Länsiväylä – Gallén-Kallela muuseum on napilt üle linnapiiri Espoos.)
Poodi on tekkinud tore Portugali punane vein, sildi peal loorkaku nägu (mis väljendiga on alati see häda, kas stiliseeritud on öökullinägu või öökull ise). Ühes sellega on veinikapis kummaline olukord, kus punast on üle kahe korra rohkem kui valget.
Helsingin Sanomat kirjutavad, et soomlased sattusid Gallén-Kallela üle sajandi kadunud tippteose jälile („Haavakuume”) ja said sellest isegi selge foto. (Samast ka teine lugu Espoo ajalehest Länsiväylä – Gallén-Kallela muuseum on napilt üle linnapiiri Espoos.)
4.5.17
N, 3662. päev: valima!
Keeletunni asemel olen õhtul vallamaja juures saalis teabeüritusel „Välismaalased kohalikele valimistele!”. Et kui juba vald on saatnud mulle nimelise teate. Statistikast saab teada, et eestlased ja teised idarahvad on kohalikel valimistel õige laisad, valijate nimekirjas on eestlasi – ütleb väike peastarvutus – kaks või kolm (kui jutuks on eurovalimiste nimekiri, siis need kaks oleme meie). Et kui juba elate, saate kasutada õigust ja valida vallavalitsust (linnapea + „piiskopid”*) või kandideerida nendeks ise. Linnapea peab kõne. Kahele-kolmele, kes kohe üldse ei mõista prantsuse keelt, pakub üks vallavalitsuse liige sosintõlget saksa keelde.
* Kunagi nägin Kõrgmetsa bussipeatuses vallavalitsuse teadete stendil tundmatut sõna, et linnapea ja piiskopid lubavad ehitajail üles kaevata tänava. „Mis piiskopid?!” imestasin muidugi, aga veider sõna ei jäänud ka nii palju meelde, et kodus sõnastikust järele vaadata. Teine variant, „linnapea ja maletajad” ka ei kõlba.
Nagu ikka, räägivad küsimuste ajal kaks inimest hästi pikalt. Üks kergelt kõhedust tekitav härra arutab, mida ta peaks tegema, kui soovib välismaalasest vallaelanikuna minna poliitikasse (linnapea algul itsitab kaaslasele). Väga pikk jutt; üritan selja tagant ära arvata, kas ühineb mingi olemasoleva erakonnaga või asutab uue. Pigem uue.
Aga kogu selle aja maadlen sulepeaga, et täita valijate nimekirja arvamise avaldus. Sulepea ei tööta; vahetan tindi, ikka ei tööta; sulge märjaks teha ei saa, vastu lauda kloppida ei ole sünnis. Taskus on veel roheline tindipliiats ja must kalligraafiasulepea, aga nendega avaldust ei kirjuta. Vald pastakaid ei paku; kogu saalis on ainult üks omanikuta pastakas, nii et ootan, kuni see vabaneb. Meenutatakse, et kes kolm tilka verd on andnud, sellele muutub valimine kohustuslikuks, aga ega kuue aasta tagant üks päev, 1 pühapäev 312st ole palju tahetud.
* Kunagi nägin Kõrgmetsa bussipeatuses vallavalitsuse teadete stendil tundmatut sõna, et linnapea ja piiskopid lubavad ehitajail üles kaevata tänava. „Mis piiskopid?!” imestasin muidugi, aga veider sõna ei jäänud ka nii palju meelde, et kodus sõnastikust järele vaadata. Teine variant, „linnapea ja maletajad” ka ei kõlba.
Nagu ikka, räägivad küsimuste ajal kaks inimest hästi pikalt. Üks kergelt kõhedust tekitav härra arutab, mida ta peaks tegema, kui soovib välismaalasest vallaelanikuna minna poliitikasse (linnapea algul itsitab kaaslasele). Väga pikk jutt; üritan selja tagant ära arvata, kas ühineb mingi olemasoleva erakonnaga või asutab uue. Pigem uue.
Aga kogu selle aja maadlen sulepeaga, et täita valijate nimekirja arvamise avaldus. Sulepea ei tööta; vahetan tindi, ikka ei tööta; sulge märjaks teha ei saa, vastu lauda kloppida ei ole sünnis. Taskus on veel roheline tindipliiats ja must kalligraafiasulepea, aga nendega avaldust ei kirjuta. Vald pastakaid ei paku; kogu saalis on ainult üks omanikuta pastakas, nii et ootan, kuni see vabaneb. Meenutatakse, et kes kolm tilka verd on andnud, sellele muutub valimine kohustuslikuks, aga ega kuue aasta tagant üks päev, 1 pühapäev 312st ole palju tahetud.
3.5.17
K, 3661. päev: imeline tants ja tugitooligeodeedi töösaavutus
Ükspäev juustu ei olnud, panin varesele hakkliha; vares tänab – istub katusel ja kui mind näeb, kraaksub vaikselt ja viisakalt.
* * *
Õhtul on teatris kolm 20-minutist tantsuetendust. Tantsib NDT 2.
Lugejal võib nüüdisaegse koreograafia suhtes olla muidugi teatud reservatsioone, eriti kui arvata, et koreograafia = „Luikede järv” (Kaie Kõrb ja Tiit Härm), aga see, mis lavalt paistab, erineb „Luikede järvest” sama palju, kui ütleme erineb „Luikede järv” soome rahvatantsust, mis koosneb ainult vaiksest ringiratast kõndimisest ja käte aeglaselt üles-alla heilutamisest. Et mida kõike tantsija teha suudab – ja seejuures nii, et see ei ole ei tsirkus ega veiderdamine.
Sisenen saali valest uksest; vaatasin piletilt ainult, et 7. rida, ei võtnud kaasa binoklitki, aga selle numbriga kohta ei ole (suure teatri suures saalis on kohtadel läbiv nummerdus). Selgub, et koht on rõdu tagareas ja parterist saab rõdule vahepeal saalist väljumata, mis pileti ärarebitud kontsa arvestades on ju tore. Õige koht on kaks istet paremale kohast, kus kunagi vaatasime maruigavas lavastuses „Trubaduuri” ning eesmise rea itaallane valgustas telefoniga mulle silma, kui hakkas keset tükki äkki sõnumdama, et istun siin ooperis. Täna istub koht temast paremale tema kolleeg, kes arvab, et teatri käsk telefonid täielikult välja lülitada tema kohta ei käi. Köhin vihaselt; ta rohkem ei tee.
Kõrval on jaapanlane, kellel on õhukeseks karbiks kokkupandav teatribinokkel, edasi keegi vist saksa tädi, kes räägib temaga inglise keeles ja saan teada palju tema eluolust, kuni teisel vaheajal lähevad nad istuma mujale. Ja ma lähen istuma samale kohale, kus vaatasin poolt „Trubaduuri”, see on kuidagi rõdu parempoolse vahekäigu kohal ja sealt näeb kogu lava nagu suurt telekat (enne oli selle telefonivalgustaja peanupp osaliselt ees – koolilapsed on ettenägelikult võtnud kohanäitaja juurest kaasa istepatju).
Saalis on paarsada 10–15 a koolilast, kellest käib läbi kuuldav kahin, kui – nagu nüüdisaegses Hollandi koreograafias ikka – heidab üks naistegelane endalt lavasügavuses ülemise kehakatte ja on numbri lõpuni ilma.
Etenduste järjekord on väheke teine kui kavas (õiget ütleb lisaleht). Kavas räägib iga keele (en, fr, de) tutvustus eri juttu.
Esimene (YouTube) tekitab korraga seoseid Vana-Egiptuse ja „Maatriksi” filmidega, aga viimasest hoolimata on vapustavalt hea (rõdu viimasest reast ei seleta silm tantsijate nägusid ega miimikat, aga see on); teine (YouTube) on pisut laialivalguv (korraga kustutatakse tuled ja on läbi), kuigi osav ja tore; kolmas (YouTube) räägib elu haprusest ja surma pidevast lähedalolekust (koreograafi isiklike perekondlike läbielamiste ainel). Koreograafi nimi on rootsipärane, lavakunstniku oma veel enam; lava ainus kaunistuselement on kaldu kõverik, mis eraldab valgust ja pimedust ning mille ümber ja üle toimub palju liikumist. Kavalehe järgi kujutab kõverik uppuvat laeva – ja seega tabab mind äkiline äratundmine, et ma tean, mis laev see on, ja et kas saalis on veel inimesi, kes seda detaili mõistab. Tüki lõpp lahendust ei too: teineteist ei võida kumbki.
* * *
Tänahommikust tegevust joonestamise lainel võiks nimetada pöörd²projekteerimiseks: üritan hoomata fotodelt mõõdistades, mis oli küll selle meistri mõttes, kes seitse aastat sellist kaitsekäiku taastas (1977–1978 (SO-tiib), 1980–1981 (SW), 1982–1983 (NW) ja 1984 (NO)), seda säilinud osalt pöördprojekteerides. Arhiivifotodelt näeb (olen käinud neid arhiivis vaatamas!), et enne restaureerimist oli kaitsekäigust (u 130 m) kinnimüürituna alles 40% (u 50 m). Olemas oli kõik vajalik: ots vastu torni ja üks tornita nurk. Seda siis kopeeriti muudele tiibadele (NO-tiiba tehti otsad pikemad, aga sakid ja sakivahed on sama suured kui mujal). Hävinud kohtades ehitati kaitsekäik hiljem taastatud müüri peale, kuskil müüri lammutamata (v.a SW-külje S-nurgas, müüri halva seisundi tõttu, see laoti uuesti üles) NO-tiivas terve korruse jagu keskaegsest kõrgemale (nii et kinnimüüritutena paistavad keskaegse ärkli tugitalade pesad ja isegi kaitsekäigu veesüliti ava).
Fotodelt mõõdistamine selgus olevat hämmastavalt täpne: lähtudes väikesest faktikillust, et maapind S-nurga juures on 4,54 m ümp („Kastellist kindluseks”, lk 62), ning teades konvendihoone küljepikkusi ja tornilaiusi 5 cm täpsusega, võib perspektiivkorrigeeritud fotolt (võetud vallilt seinaga võimalikult risti ja väänatud õigeks) mõõdistada vaatesuunaga risti seina tasandil avade asukohad ja kõik vajalikud kõrgused. Sealt ülespoole töötades jõudsin vahitorni räästani, millest edasi arvasin tekkivat perspektiivimoonutusi (sest katusetipp on tiiva seina tasandist kaugemal; arvutuslik moonutus vahitorni tipu jaoks foto võttekohast –1,89 m). Tornitippude kõrgused mõõtsin üle kahe kilomeetri kauguselt väga pika objektiiviga võetud fotolt (mille arvutuslik räästa ja tipu eri kaugustest tekkiv perspektiivmoonutus on vahitorni tipu jaoks –6 cm ja kaitsetornil –10 cm – mida ma ei arvestanud) ja pärast selgus, et vahitorni tipp on geodeetiline punkt kõrgusega 41,78 m ja ennäe! mu saadud perspektiiviveaga korrigeerimata tulemus 41,64 m oli ainult 14 cm liiga madal (pärast korrigeerimist ainult 8 cm madalam). Võrreldagu seda vahitorni püstlõikega Aluve suures raamatus, kus ta ei pannud tähele, et keldri põrand, isolatsioonišahti põhi ja maapind on kõik eri kõrgustel, sh esimene teisest ligi 2 m kõrgemal; aga, noh, ta ei pannud ka tähele, et eeslinnus vallide sees on vallide välisest alast 4 m kõrgemal – vana vallivärav väljub mitu meetrit vallikraavi kohale.
Teine geodeetiline punkt selgub olevat reeper kuskil NO-seinas, kõrgus 4,699 m ümp, täpset kohta öeldud ei ole, aga igatahes maapinnast kõrgemal. Fotodelt selgub (ah, kui kasulikud on üksikasjalikud märksõnad! – fotosid on vaja läbi vaadata 108 ja mitte 3373), et see on kaitsetorni idanurgas – kaitsetorni I korruse akna alaserv on väljast u 30 cm kõrgusel, reeper on sellest ligikaudu pool – mis ühtlasi tähendab, et maapind NO-küljes on tõesti peaaegu täpselt 4,5 m ümp, mida varem teadsin ainult umbkaudu (Maa-ameti kõrgusmudelilt, mis ütleb kõrgusi 0,5 m täpsusega).
See väga kaugelt võetud foto oli ainus, millelt mõõtsin teadaoleva punkti kõrguse suhtes sellest ees- või tagapool olevate kohtade kõrgusi. Liitsin sellelt fotolt mõõdetud kõrgustele perspektiiviparandid (millest kõige väiksem oli –6 cm (vahitorni telg vs. räästas), kõige suurem –60 cm (merepoolne katusehari vs. vahitorni räästas) ja eri külgedelt mõõdetud asjad hakkasid ühtima juba otsese mõõtevea piires.
Nii et siis kokkuvõttes rõõmustan, et saan koduste vahenditega, laua ääres arvuti taga istudes, torni kõrguseks ainult 8 cm vähem kui geodeedid kohapeal peente nivelliiridega! &9786;
* * *
Õhtul on teatris kolm 20-minutist tantsuetendust. Tantsib NDT 2.
Lugejal võib nüüdisaegse koreograafia suhtes olla muidugi teatud reservatsioone, eriti kui arvata, et koreograafia = „Luikede järv” (Kaie Kõrb ja Tiit Härm), aga see, mis lavalt paistab, erineb „Luikede järvest” sama palju, kui ütleme erineb „Luikede järv” soome rahvatantsust, mis koosneb ainult vaiksest ringiratast kõndimisest ja käte aeglaselt üles-alla heilutamisest. Et mida kõike tantsija teha suudab – ja seejuures nii, et see ei ole ei tsirkus ega veiderdamine.
Sisenen saali valest uksest; vaatasin piletilt ainult, et 7. rida, ei võtnud kaasa binoklitki, aga selle numbriga kohta ei ole (suure teatri suures saalis on kohtadel läbiv nummerdus). Selgub, et koht on rõdu tagareas ja parterist saab rõdule vahepeal saalist väljumata, mis pileti ärarebitud kontsa arvestades on ju tore. Õige koht on kaks istet paremale kohast, kus kunagi vaatasime maruigavas lavastuses „Trubaduuri” ning eesmise rea itaallane valgustas telefoniga mulle silma, kui hakkas keset tükki äkki sõnumdama, et istun siin ooperis. Täna istub koht temast paremale tema kolleeg, kes arvab, et teatri käsk telefonid täielikult välja lülitada tema kohta ei käi. Köhin vihaselt; ta rohkem ei tee.
Kõrval on jaapanlane, kellel on õhukeseks karbiks kokkupandav teatribinokkel, edasi keegi vist saksa tädi, kes räägib temaga inglise keeles ja saan teada palju tema eluolust, kuni teisel vaheajal lähevad nad istuma mujale. Ja ma lähen istuma samale kohale, kus vaatasin poolt „Trubaduuri”, see on kuidagi rõdu parempoolse vahekäigu kohal ja sealt näeb kogu lava nagu suurt telekat (enne oli selle telefonivalgustaja peanupp osaliselt ees – koolilapsed on ettenägelikult võtnud kohanäitaja juurest kaasa istepatju).
Saalis on paarsada 10–15 a koolilast, kellest käib läbi kuuldav kahin, kui – nagu nüüdisaegses Hollandi koreograafias ikka – heidab üks naistegelane endalt lavasügavuses ülemise kehakatte ja on numbri lõpuni ilma.
Etenduste järjekord on väheke teine kui kavas (õiget ütleb lisaleht). Kavas räägib iga keele (en, fr, de) tutvustus eri juttu.
Esimene (YouTube) tekitab korraga seoseid Vana-Egiptuse ja „Maatriksi” filmidega, aga viimasest hoolimata on vapustavalt hea (rõdu viimasest reast ei seleta silm tantsijate nägusid ega miimikat, aga see on); teine (YouTube) on pisut laialivalguv (korraga kustutatakse tuled ja on läbi), kuigi osav ja tore; kolmas (YouTube) räägib elu haprusest ja surma pidevast lähedalolekust (koreograafi isiklike perekondlike läbielamiste ainel). Koreograafi nimi on rootsipärane, lavakunstniku oma veel enam; lava ainus kaunistuselement on kaldu kõverik, mis eraldab valgust ja pimedust ning mille ümber ja üle toimub palju liikumist. Kavalehe järgi kujutab kõverik uppuvat laeva – ja seega tabab mind äkiline äratundmine, et ma tean, mis laev see on, ja et kas saalis on veel inimesi, kes seda detaili mõistab. Tüki lõpp lahendust ei too: teineteist ei võida kumbki.
* * *
Tänahommikust tegevust joonestamise lainel võiks nimetada pöörd²projekteerimiseks: üritan hoomata fotodelt mõõdistades, mis oli küll selle meistri mõttes, kes seitse aastat sellist kaitsekäiku taastas (1977–1978 (SO-tiib), 1980–1981 (SW), 1982–1983 (NW) ja 1984 (NO)), seda säilinud osalt pöördprojekteerides. Arhiivifotodelt näeb (olen käinud neid arhiivis vaatamas!), et enne restaureerimist oli kaitsekäigust (u 130 m) kinnimüürituna alles 40% (u 50 m). Olemas oli kõik vajalik: ots vastu torni ja üks tornita nurk. Seda siis kopeeriti muudele tiibadele (NO-tiiba tehti otsad pikemad, aga sakid ja sakivahed on sama suured kui mujal). Hävinud kohtades ehitati kaitsekäik hiljem taastatud müüri peale, kuskil müüri lammutamata (v.a SW-külje S-nurgas, müüri halva seisundi tõttu, see laoti uuesti üles) NO-tiivas terve korruse jagu keskaegsest kõrgemale (nii et kinnimüüritutena paistavad keskaegse ärkli tugitalade pesad ja isegi kaitsekäigu veesüliti ava).
Fotodelt mõõdistamine selgus olevat hämmastavalt täpne: lähtudes väikesest faktikillust, et maapind S-nurga juures on 4,54 m ümp („Kastellist kindluseks”, lk 62), ning teades konvendihoone küljepikkusi ja tornilaiusi 5 cm täpsusega, võib perspektiivkorrigeeritud fotolt (võetud vallilt seinaga võimalikult risti ja väänatud õigeks) mõõdistada vaatesuunaga risti seina tasandil avade asukohad ja kõik vajalikud kõrgused. Sealt ülespoole töötades jõudsin vahitorni räästani, millest edasi arvasin tekkivat perspektiivimoonutusi (sest katusetipp on tiiva seina tasandist kaugemal; arvutuslik moonutus vahitorni tipu jaoks foto võttekohast –1,89 m). Tornitippude kõrgused mõõtsin üle kahe kilomeetri kauguselt väga pika objektiiviga võetud fotolt (mille arvutuslik räästa ja tipu eri kaugustest tekkiv perspektiivmoonutus on vahitorni tipu jaoks –6 cm ja kaitsetornil –10 cm – mida ma ei arvestanud) ja pärast selgus, et vahitorni tipp on geodeetiline punkt kõrgusega 41,78 m ja ennäe! mu saadud perspektiiviveaga korrigeerimata tulemus 41,64 m oli ainult 14 cm liiga madal (pärast korrigeerimist ainult 8 cm madalam). Võrreldagu seda vahitorni püstlõikega Aluve suures raamatus, kus ta ei pannud tähele, et keldri põrand, isolatsioonišahti põhi ja maapind on kõik eri kõrgustel, sh esimene teisest ligi 2 m kõrgemal; aga, noh, ta ei pannud ka tähele, et eeslinnus vallide sees on vallide välisest alast 4 m kõrgemal – vana vallivärav väljub mitu meetrit vallikraavi kohale.
Teine geodeetiline punkt selgub olevat reeper kuskil NO-seinas, kõrgus 4,699 m ümp, täpset kohta öeldud ei ole, aga igatahes maapinnast kõrgemal. Fotodelt selgub (ah, kui kasulikud on üksikasjalikud märksõnad! – fotosid on vaja läbi vaadata 108 ja mitte 3373), et see on kaitsetorni idanurgas – kaitsetorni I korruse akna alaserv on väljast u 30 cm kõrgusel, reeper on sellest ligikaudu pool – mis ühtlasi tähendab, et maapind NO-küljes on tõesti peaaegu täpselt 4,5 m ümp, mida varem teadsin ainult umbkaudu (Maa-ameti kõrgusmudelilt, mis ütleb kõrgusi 0,5 m täpsusega).
See väga kaugelt võetud foto oli ainus, millelt mõõtsin teadaoleva punkti kõrguse suhtes sellest ees- või tagapool olevate kohtade kõrgusi. Liitsin sellelt fotolt mõõdetud kõrgustele perspektiiviparandid (millest kõige väiksem oli –6 cm (vahitorni telg vs. räästas), kõige suurem –60 cm (merepoolne katusehari vs. vahitorni räästas) ja eri külgedelt mõõdetud asjad hakkasid ühtima juba otsese mõõtevea piires.
Nii et siis kokkuvõttes rõõmustan, et saan koduste vahenditega, laua ääres arvuti taga istudes, torni kõrguseks ainult 8 cm vähem kui geodeedid kohapeal peente nivelliiridega! &9786;
2.5.17
T, 3660. päev: joonestan
Täna algab kampaania „Liigume rõõmsaste”, mille jaoks on vaja erijuhiseid järgides kasutada spetsiaalset mobiilirakendust. Teen nii ja avastan, et rakendus muidugi ei tööta normaalselt: seda ei saa sulgeda, mis tähendab, et see üritab kogu aeg saada kätte GPS-i ja andmesidet, nii et telefon läheb kuumaks ja kella viie ajaks on aku laengust alles ainult 25% (tavaliselt selleks kellaajaks nii 60%). Kirjandustundi minnes (bussiga ja viimane pool kilomeetrit jala) hakkab rakendus – nagu soovitatud – automaatselt salvestama teekonda töölt ära, aga kui see on valmis, näen, et liikumisviisiks on pandud auto. Seda muuta ei saa enam mitte kuskilt. Pärast leian muidugi, et liikumisviisi saab panna ise ainult siis, kui alustada-lõpetada teekonna salvestamist käsitsi.
Lõuna ajal ei jõua kirjatarvete poodi – mu vana hea harilik pliiats (marki Pilot ja ostetud 1993, üks tuntud Eesti kunstnik kasutab täpselt samasugust, Pilot seda enam ei tooda) on kadunud (on kuskil korteris, aga ma ei tea, kus; igatahes ei ole öölaual (kus on korruseplaanide ja tornilõike dimeetrias joonestamisest jäänud muud joonestusvahendid kõik ilusti koos, mitu peent vildikat, mõlemad mallid, 50 cm metalljoonlaud, kustukad), aga on veel palju kohti, kus võib olla, näiteks mu kirjutuslaual); kadunud on ka väike pinal, kus sees on töötav üsna kõva harilik pliiats, see on mul kaasas keeletunnis, aga kotis enam ei ole, äkki olen unustanud klassi; mu kolmandas harilikus pliiatsis on sees pehme (B) tera, joonestamiseks on vaja kõva või äärmisel juhul keskmist (HB). Ma ei leia ka E 60° nurgikut – käsil on Kuressaare linnuse konvendihoone äsja omandatud kõrgus- ja muude mõõdistusandmete jäädvustamine isomeetrias. Eile alustasin E hariliku pliiatsiga, mis on samuti B, eks ikka joonestatakse kõigepealt eespool olevad jooned, aga kätega nende otsas sõtkumine ajab need kalkal pikapeale laiali. Isomeetrias saab kõiki telgi joonistada sama 60° nurgikuga: z-telg on püsti (90° alaservast), x- ja y-telg on 30° alla horisontaali (60° külgservast). Paralleeljooni tõmban kahe väikse Staedleri mallnurgikuga: meeles peab pidama, et vana (kus on kirjad mustaga) on saanud millegi lõikamisel pisut kannatada ja hüpotenuus ei ole enam päris sirge (omad vitsad peksavad: kes käskis mitte viitsida võtta tööriistakastist metalljoonlauda!), joonestada tuleb uuega, mille kirjad on sinised.
Seega käin õhtul toidupoes, kus kirjatarvete nurk on üsna muljetavaldav. Aga nurgikut seal ei ole, kõvu pliiatsiteri ka mitte (õigemini ei ole seal üldse midagi muud kui 0,5 ja 0,7 mm HB-teri); ostan siis kaks 2H-pliiatsit (tavalist, puust pliiatsit). Tavalise pliiatsi pahupool on teritamisvajadus, eks ole, millega paratamatult kaasneb omajagu sodi (eriti grafiidipuru, nii et pärast teritamist tuleb pesta käsi); vana joonestamisnipp on teritada tera kiilukujuliseks, mis püsib terav kauem ja mida eri moodi hoides saab erineva laiusega jooni; aga kiilukujuliseks saab teritada ainult käsitsi (grafiidipuru). (Pärast ostan kinnise, topsiga teriti; kui teravus kaob, keeran pliiatsit selles pool pööret.)
Pinali leian õhtul üles, oli koti muus sahtlis kui tavaliselt. Õhtul jõuan joonestamisega sedamaale, et saab hakata esimesi jooni tušiga üle tõmbama.
* * *
Kirjandustunnis räägime ühest Berliini luuletajannast, kelle teos „Westend õhtul kell üheksa” meenutab mulle (ma ei ütle õpetajale, ega) iseoma luulendust, mille kirjutasin bussis põlve otsas sel lühikesel ajal, kui käisin kirjandusringis. Et minu hoolikalt läbimõeldud kunst ja puhta uus žanr oli just pälvinud ringi eesistniku karmi kriitikat, kirjutasin vihaga paberile kõik mõtted, mis laekusid pähe bussisõidul koju, 2,5 km. Seda sai oma 15 rida. Järgmine kord kandsin selle virrvarri ette, mispeale ringi eesistnik tõmbas mõtlikuks ja käskis korrata, pärast ütles: „Mjaa … Siin nagu midagi on.” Mispeale peagi lahknesid meie teed ja millest võib ka järeldada, et Berliini luuletajanna ei kirjutanud seda palju pikemat teost ühekorraga, sest vastasel korral jõudnuks ta lõpuni alles kell pool üksteist.
* * *
Kui te ei taha, et teie äraolekul käib koer pullerdamas diivanil, ja võtate heaks blokeerida diivanipealse suures formaadis raamatutega, ärge pange sinna lemmikraamatuid! Õhtul võite leida segamini pööratud diivani ja raamatu selle eest maast, kämblajagu eemal teise koera oksest. Loomaomaniku rõõmud.
Lõuna ajal ei jõua kirjatarvete poodi – mu vana hea harilik pliiats (marki Pilot ja ostetud 1993, üks tuntud Eesti kunstnik kasutab täpselt samasugust, Pilot seda enam ei tooda) on kadunud (on kuskil korteris, aga ma ei tea, kus; igatahes ei ole öölaual (kus on korruseplaanide ja tornilõike dimeetrias joonestamisest jäänud muud joonestusvahendid kõik ilusti koos, mitu peent vildikat, mõlemad mallid, 50 cm metalljoonlaud, kustukad), aga on veel palju kohti, kus võib olla, näiteks mu kirjutuslaual); kadunud on ka väike pinal, kus sees on töötav üsna kõva harilik pliiats, see on mul kaasas keeletunnis, aga kotis enam ei ole, äkki olen unustanud klassi; mu kolmandas harilikus pliiatsis on sees pehme (B) tera, joonestamiseks on vaja kõva või äärmisel juhul keskmist (HB). Ma ei leia ka E 60° nurgikut – käsil on Kuressaare linnuse konvendihoone äsja omandatud kõrgus- ja muude mõõdistusandmete jäädvustamine isomeetrias. Eile alustasin E hariliku pliiatsiga, mis on samuti B, eks ikka joonestatakse kõigepealt eespool olevad jooned, aga kätega nende otsas sõtkumine ajab need kalkal pikapeale laiali. Isomeetrias saab kõiki telgi joonistada sama 60° nurgikuga: z-telg on püsti (90° alaservast), x- ja y-telg on 30° alla horisontaali (60° külgservast). Paralleeljooni tõmban kahe väikse Staedleri mallnurgikuga: meeles peab pidama, et vana (kus on kirjad mustaga) on saanud millegi lõikamisel pisut kannatada ja hüpotenuus ei ole enam päris sirge (omad vitsad peksavad: kes käskis mitte viitsida võtta tööriistakastist metalljoonlauda!), joonestada tuleb uuega, mille kirjad on sinised.
Seega käin õhtul toidupoes, kus kirjatarvete nurk on üsna muljetavaldav. Aga nurgikut seal ei ole, kõvu pliiatsiteri ka mitte (õigemini ei ole seal üldse midagi muud kui 0,5 ja 0,7 mm HB-teri); ostan siis kaks 2H-pliiatsit (tavalist, puust pliiatsit). Tavalise pliiatsi pahupool on teritamisvajadus, eks ole, millega paratamatult kaasneb omajagu sodi (eriti grafiidipuru, nii et pärast teritamist tuleb pesta käsi); vana joonestamisnipp on teritada tera kiilukujuliseks, mis püsib terav kauem ja mida eri moodi hoides saab erineva laiusega jooni; aga kiilukujuliseks saab teritada ainult käsitsi (grafiidipuru). (Pärast ostan kinnise, topsiga teriti; kui teravus kaob, keeran pliiatsit selles pool pööret.)
Pinali leian õhtul üles, oli koti muus sahtlis kui tavaliselt. Õhtul jõuan joonestamisega sedamaale, et saab hakata esimesi jooni tušiga üle tõmbama.
* * *
Kirjandustunnis räägime ühest Berliini luuletajannast, kelle teos „Westend õhtul kell üheksa” meenutab mulle (ma ei ütle õpetajale, ega) iseoma luulendust, mille kirjutasin bussis põlve otsas sel lühikesel ajal, kui käisin kirjandusringis. Et minu hoolikalt läbimõeldud kunst ja puhta uus žanr oli just pälvinud ringi eesistniku karmi kriitikat, kirjutasin vihaga paberile kõik mõtted, mis laekusid pähe bussisõidul koju, 2,5 km. Seda sai oma 15 rida. Järgmine kord kandsin selle virrvarri ette, mispeale ringi eesistnik tõmbas mõtlikuks ja käskis korrata, pärast ütles: „Mjaa … Siin nagu midagi on.” Mispeale peagi lahknesid meie teed ja millest võib ka järeldada, et Berliini luuletajanna ei kirjutanud seda palju pikemat teost ühekorraga, sest vastasel korral jõudnuks ta lõpuni alles kell pool üksteist.
* * *
Kui te ei taha, et teie äraolekul käib koer pullerdamas diivanil, ja võtate heaks blokeerida diivanipealse suures formaadis raamatutega, ärge pange sinna lemmikraamatuid! Õhtul võite leida segamini pööratud diivani ja raamatu selle eest maast, kämblajagu eemal teise koera oksest. Loomaomaniku rõõmud.
1.5.17
E, 3659. päev: kevadpüha
Parandan kursuse asju; terve päev läheb. Vahepeal tekib hasart, et kuidas ülesandes mainitud prantsuse nimi ikka hääldub. YouTube’ist leidub asja kohta kolmeosaline veebisaade, kus nime ütleb asutuse enda direktor. Kelle suust veel õigemat hääldust kuuleb kui direktori enda suust!
Saab valmis kell kuus ja siis viskan jalad seinale. Kaanetan Kuressaare lossi joonestamise plaanid kiletaskuisse, prindin välja kõrgusmõõtmiste tabeli (looduses enda, fotodelt mõõdetud, üksikud kirjandusest leitud; üle 220 tulemuse, 9 lk). Täheldan konvendihoone ainsat keskaegse välimusega kujutist vaadates (sama muldkindlustuste plaan – siin selle loo lõpus: link –, kus ei ole raveliine, aga on varjatud tee, ning halvalt fotokoopialt arvasid mitmed ajaloolased nägevat kaitsetornil katust ja 8 korrust (tgl on 7, joonisel tõenäoliselt 6)), et NO-külje kaitsekäik oli kaitsetorni korruse võrra madalamal kui praegu. Linnuse värava kohal võib märgata, et kogu seina ülaosa laiuses on müüriladu uuem ja ühtlasem. Vana osa ülaservas on seniajani näha keskaegse ärkli toetustalade kinnimüüritud pesad (mille säilitamise vajadusele linnuse korrastustöödel 1930. aastatel osutas Armin Tuulse märgukirjaga, mida on osundatud ühes restaureerimisprojektis). Lõikel on esimüüris sel kohal aste; 1984–1985 ehitati kaitsekäik selle müüri peale.
YouTube’ist haruldane hiline (2011) pikk intervjuu Neil Armstrongiga (link).
Saab valmis kell kuus ja siis viskan jalad seinale. Kaanetan Kuressaare lossi joonestamise plaanid kiletaskuisse, prindin välja kõrgusmõõtmiste tabeli (looduses enda, fotodelt mõõdetud, üksikud kirjandusest leitud; üle 220 tulemuse, 9 lk). Täheldan konvendihoone ainsat keskaegse välimusega kujutist vaadates (sama muldkindlustuste plaan – siin selle loo lõpus: link –, kus ei ole raveliine, aga on varjatud tee, ning halvalt fotokoopialt arvasid mitmed ajaloolased nägevat kaitsetornil katust ja 8 korrust (tgl on 7, joonisel tõenäoliselt 6)), et NO-külje kaitsekäik oli kaitsetorni korruse võrra madalamal kui praegu. Linnuse värava kohal võib märgata, et kogu seina ülaosa laiuses on müüriladu uuem ja ühtlasem. Vana osa ülaservas on seniajani näha keskaegse ärkli toetustalade kinnimüüritud pesad (mille säilitamise vajadusele linnuse korrastustöödel 1930. aastatel osutas Armin Tuulse märgukirjaga, mida on osundatud ühes restaureerimisprojektis). Lõikel on esimüüris sel kohal aste; 1984–1985 ehitati kaitsekäik selle müüri peale.
YouTube’ist haruldane hiline (2011) pikk intervjuu Neil Armstrongiga (link).
Subscribe to:
Posts (Atom)
