Veel kargem hommik kui eile (eile 13 °C, täna 12 °C).
Bussipeatuses on muu rahva hulgas ka joodiknaaber, kes, nagu ikka, ei jõua nii kiiresti bussiuksest sisse, kui see lahti on, ja hakkab kisama ja kolkima. Bussi jõudnud heidavad üksteisele tähendusrikkaid vandeseltslaslikke pilke ega kiirusta vajutama peatusenuppu, et uks jälle avaneks ja lõugav joodiknaaber saaks tulla bussi välgumihklit klõpsutama ja võib-olla ka suitsetama. Seda vajutab keegi teine, kaugemalt tulev bussireisija. (Suits ette käib joodiknaabril väga kähku. Sageli juhtub, et tulen õhtul sama bussiga, jõuan majaukseni kiiremini ja sõidan enne teda liftiga üles, võtan koerad ja tulen kohe alla tagasi, aga vahepealse kahe minutiga (mina üleval, joodiknaaber kutsub lifti alla; lift sõidab minuti alla; joodiknaaber sõidab minuti üles) on lift täitunud suitsuhaisuga.)
Minu hiljutised aiandusponnistused lähevad täna kõik tühja! Nimelt on toanaabri orhidee, mida ma tema äraolekul kuu aega tagasi pidin kaks nädalat kastma, aga tegelikult suure vaevaga kuivatasin, sest selle muld oli läbimärg, teel kindla huku poole, sest silmanurgast näen, et toanaaber hakkab kallama orhidee peale üsna täis liitrist pudelit vett, ja kui ma šoki tõttu vaikides seda hirmsat tegu vaatan, kallab selle kõik potti. Pott on küll nii suur, et liiter vett sinna mahub, aga silma järgi mulla ja juurte jaoks ruumi enam ei jää. (Asi ei ole siiski nii hull, kui paistis: neli nädalat hiljem seesama orhidee õitseb!)
Karjamaal hirmsad künnikaparved. Loendan (hinnates kümneid), et neid on umbes 160–180.
Lahknud on akadeemik, ilmakuulus teadlane ja domeeni .ee algne omanik ning ühes järelehüüdes meenutab ajalugu tagasi mütoloogiasse* tagasi lükata üritaja, kuidas Lippmaa ülejäänud pere hukkus Nõukogude lennuväe pommirünnakus Tartule 27.1.43 ja ainsana jäi ellu väike Endel, sest oli siis juhuslikult kinos. Täpsemalt öeldes koosnes see „Nõukogude lennuvägi” tookord ühest lennukist, mis viskas päevasel ajal neli lõhkepommi Vabadussillale, mis ükski silda ei tabanud, küll aga purustas linnas kaks hoonet täielikult. Kaardilt on näha, et rünnak sillale tehti n-ö raamatu järgi, poolviltu, mis tagas suurima tabamistõenäosuse. Esimene pomm kukkus õppehoonesse Jakobi ja Lutsu nurgal, ei plahvatanud. Oskar Kruusi „Apokriiva lood eesti akadeemilise kirjandusloo juurde” mainib kirjanikku (kahjuks ei mäleta ma, keda – J. V. Veski mälestustes seisab, et Karl Ristikivi), kelle teoses saab tegelane 27.1.43 vanakuradi käest ajapikendust – see kirjanik oli sel ajal seal õppehoones koridoris helistamas, kui pomm kukkus ta kõrvale.
Teine kukkus Laiale tänavale kunstihoonesse ja lõhkus selle täielikult. Kolmas kukkus Laia tänava hoovis kaevu ja paiskas sodi mitme korruse kõrguselt majaseina peale. Neljas kukkus botaanikaaias Lippmaade korterisse. Tartu fotograaf Karl-Nikolai Hintzer pärast käis aparaadiga mööda linna ja pildistas purustusi filmitäie, peamiselt kunstimuuseumi päästetöödest.
Aga ega ma selle täpsustusega taha mingist otsast väita, et üks lennuk olnuks ohutum kui palju. Soomes näiteks viskas 8.11.1942 üksainus Pe-2 Helsingile suvaliselt kaks pommi, millest üks tabas trammiteed ja lõhkes maapinnal, kohe kahe kino kõrval, kust ühest oli õhuhäire peale väljumas saalitäis rahvast ja teise ees oli piletisaba. Tulemus: 51 inimest surnud, 120 haavatud.
* „Kui mujal maailmas on ajalugu kas teadus või kaunis kunst, siis N. Liidus on ajalugu mütoloogia.” — Hannes Walter Vabadussõja alguse 70. aastapäeva mälestuskonverentsil 28.11.1988
31.7.15
30.7.15
N, 2972. päev: kirjuta sõbrale
Karge hommik, mul on seljas T-särk. Valmib esimene puhkusealbum, „Kas soovite istuda akna alla või vahekäigu poole?”.
Karjamaal on vareseparved, milles täiskasvanud künnivaresed.
Kui õhtul kodus uus Eesti telefon saab wifisse, saan kohe Gmaili peale kirja, kus teatab turvaprogramm, et tema arust on telefon varastatud ja ta tegi igaks juhuks vargast pildi. No pildi peal olen mina, täna hommikul, tänaval, üritades sisestada lukust avamise koodi ja mõeldes, kas neljanda katsega avaneb või tuleb välja otsida PUK-koodid. No selgus, et neljanda katsega avanes tõesti, aga telefoni esikaamera tegi vaikselt pildi ja tahtis saata seda mulle meilile, aga sai saata alles siis, kui jälle andmesidesse jõudis. Kirjas on neli nuppu, kaks neist on stiilis, et kirjuta vargale, kaks stiilis, et tühjenda telefon. Vargale kirjutamine meenutab muidugi juhtumit, kuidas piiparite ajastul, mil mu vend oli tudeng, oli ta midagi rühmakaaslasele laenanud, ja meenutuseks lasi talle saata operaatori kaudu (sest siis ei läinud kaasa saatja andmeid) väikeste vahedega kolm sõnumit:
* * *
Aga Eestis on „valitud” ametisse rektor, kes enne oli poliitik ja varasemat tegevusest räägib palju huvitavat meile Google. Alles kümme aastat tagasi oli ta nimelt ühe teise ülikooli rektor, kes muu hulgas otsustas, et ühe kolmanda ülikooli veebiaadress tuleb kinni panna, sest talle see ei meeldi, mis nõnda ka sündis. Veidi varem tahtis ta sellele kolmandale ülikoolile panna sellise uue nime, nagu talle selleks ajaks oli hakanud meeldima – palju varem, kui oli samuti poliitik, mitte –, aga Riigikogule see ei meeldinud ja uus nimi jäi panemata. Samuti soovis ta umbes üksteist aastat tagasi, et Eestis olgu üksainus ülikool. — Konsiilium leiab, et kui minister väga tahab kedagi konkreetset isikut (loe: poliitikut) kuhugi rektoriks, pangu siis, aga ärgu veiderdagu sinna juurde rektori „valimistega”.
Teaduskatsed kodus. Oleme elevil, adudes, et keegi ilmselt ei adu, mida inimene koduste vahenditega teha suudab.
Karjamaal on vareseparved, milles täiskasvanud künnivaresed.
Kui õhtul kodus uus Eesti telefon saab wifisse, saan kohe Gmaili peale kirja, kus teatab turvaprogramm, et tema arust on telefon varastatud ja ta tegi igaks juhuks vargast pildi. No pildi peal olen mina, täna hommikul, tänaval, üritades sisestada lukust avamise koodi ja mõeldes, kas neljanda katsega avaneb või tuleb välja otsida PUK-koodid. No selgus, et neljanda katsega avanes tõesti, aga telefoni esikaamera tegi vaikselt pildi ja tahtis saata seda mulle meilile, aga sai saata alles siis, kui jälle andmesidesse jõudis. Kirjas on neli nuppu, kaks neist on stiilis, et kirjuta vargale, kaks stiilis, et tühjenda telefon. Vargale kirjutamine meenutab muidugi juhtumit, kuidas piiparite ajastul, mil mu vend oli tudeng, oli ta midagi rühmakaaslasele laenanud, ja meenutuseks lasi talle saata operaatori kaudu (sest siis ei läinud kaasa saatja andmeid) väikeste vahedega kolm sõnumit:
- „Me teame, kes sa oled.”
- „Me teame, kus sa elad.”
- „Me teame, mida sa võlgned.”
* * *
Aga Eestis on „valitud” ametisse rektor, kes enne oli poliitik ja varasemat tegevusest räägib palju huvitavat meile Google. Alles kümme aastat tagasi oli ta nimelt ühe teise ülikooli rektor, kes muu hulgas otsustas, et ühe kolmanda ülikooli veebiaadress tuleb kinni panna, sest talle see ei meeldi, mis nõnda ka sündis. Veidi varem tahtis ta sellele kolmandale ülikoolile panna sellise uue nime, nagu talle selleks ajaks oli hakanud meeldima – palju varem, kui oli samuti poliitik, mitte –, aga Riigikogule see ei meeldinud ja uus nimi jäi panemata. Samuti soovis ta umbes üksteist aastat tagasi, et Eestis olgu üksainus ülikool. — Konsiilium leiab, et kui minister väga tahab kedagi konkreetset isikut (loe: poliitikut) kuhugi rektoriks, pangu siis, aga ärgu veiderdagu sinna juurde rektori „valimistega”.
Teaduskatsed kodus. Oleme elevil, adudes, et keegi ilmselt ei adu, mida inimene koduste vahenditega teha suudab.
29.7.15
K, 2971. päev: ajalugu elab edasi!
Vanasti tähendas nimetus „ebasünnis tegevus” veebihaldurite arust ainult üht: HTMLi kirjutamist MS Wordiga.
28.7.15
T, 2970. päev: vanad hooned ei ole nii vanad, kui arvata
Tööl käib aknal rasvatihase tibu; istub aknal umbes minuti, vaatab sisse.
Õhtul loen pdf-ina raamatu „Arheoloogilised välitööd Eestis 2012” Kuressaare linnuse artiklit (pdf), kus on konvendihoone rajamise uued daatumid.
Et 2010.–2012. a kaevamistel leitud kõige vanem materjal on XIV sajandi algusest laudtee.
Uues kaheaastaraamatus selgitatakse, kuidas toimus dendrokronoloogiline täppismääramine, millega järeldati, et üks XVII sajandi müüri müüritud tala palk langetatud XI sajandil (vt Aluve, Kuressaare linnuse suur raamat, 1980, lk 9: dendrokronoloogiliste puiduproovide tulemuseks aastaarvud 1062, 1071 ja 1075; lk 10: 14C-määramise järgi on linnuse vanim puit aastast 930…1050, refektooriumi seinast kandesõrestiku palgi raiumisajaks määrati dendrokronoloogiliselt aasta 1274, Pika Hermanni IV korruse vahelae ainsa algupärase tala raiumisajaks 1261 – millest Aluve järeldab, et XIV saj ehitatud refektooriumi seina tala oli varem kastelliehitistes ja Pikk Hermann ehitati hiljemalt 1263 – ning seda väidet kaitseb ta [mitte eriti veenvas] arutluses umbes järgmisel viiel leheküljel ehk see on peaaegu kõik, mida tal on öelda linnuse kastellietapi kohta). Aluve arvates sai XI sajandi tala poole tuhande aastast säilimist ehituspuiduna selgitada ainult see, et tala oli kogu aeg katuse all. Kaheaastaraamatus on selle määramise pealtnägija kirjeldus (kes töötas tollal samas kabinetis, mille seinal see dendrokronoloogiline skaala rippuski): ega tollal teinud võrdlust arvutiprogramm nagu praegu, aastarõngad märgistati proovides nööpnõeltega ja võrreldi nende laiust seinal oleva skeemiga füüsiliselt ning 14C-skaala oli kalibreerimata. Mõni ime, et sedasi saadi fantastilisi tulemusi.
Kaheaastaraamatu muud kirjeldused 1970.–1980. aastate restaureerimise kohta on parajalt kriitilised – eks oli Veneetsia harta selleks ajaks juba vastu võetud, aga linnust restaureeriti ikka samas vaimus nagu sajandi alguses. Paar korda võrreldakse Aluvet Viollet-le-Duciga, kuigi mu arust on see pisut kohatu, sest mu teada ei projekteerinud Aluve keisrile historitsistlikku raudteevagunit ega linnaelamuid ega moodsaid raudehitisi nagu Viollet-le-Duc. Üldjoontes saab ka teada, et ega ühelt poolt restaureerijad ei teadnud, mida maapõuest oodata on, aga teisalt ega nad suuremat otsinudki, või kui, siis pisut ja selleks, et saada kinnitust valmis plaanile. Aluvel oli plaan algusest saati valmis ja see oli hämmastavalt samasugune kui Saaremaa rüütelkonna tellitud restaureerimise plaan, mis jäi Esimese maailmasõja tõttu pooleli, ainult selle vahega, et kaitsekäik oli sajandi alguses projekteeritud katustatuna, noolekoja alumine korrus akendeta ja Pika Hermanni katus teravamana. Varem on siin-seal kuulda olnud ootamatult leitud, aga projektiga sobimatute müürijäänuste lammutamisest ning fantaasia on möllanud näiteks kagukurtiini kahekorruselise ringmüüri laskekambrite „taastamisel”, sest ei olnud teada nende kõrgus ega võlvi kuju (üks kamber jäi juhuslikult puutumata ja on nüüd eksponeeritud konserveeritud varemena). Ning seda ka ei usu ma hetkekski, et suurtükitornil olnuks II ja III korruse laskeavad täpselt kohakuti (torn oli maa sees säilinud II korruse laskeava põhjadeni, praegusest maapinnast kivi-kaks kõrgemalt, III korrus imeti välja pliiatsist).
Praegustel konserveerimistöödel seevastu jälgitakse Veneetsia hartat seda kõvemini, tehes näiteks uue värava läbi edelakurtiini betoonist ja nähtavasti ka mitte ehitades dolomiitvoodrit bastionidele, kus seda säilinud ei ole. Edelakurtiini uues väravas on seintel, muide, markeeritud bastioni tugimüüri paksus, et see ei ole midagi niisama kiht dolomiidiplokke laotuna vastu mullet, vaid dolomiidikihi all on tõsine 2–3 m paks maakivimüür. Probleem selles, et peale mördi haihtumise dolomiidi vahelt on maakivimüür kohati lagunenud ja, kui jutust õigesti aru sain – tööd ei ole veel valmis –, taastatakse dolomiitvooder bastionidel ainult kohati.
Õhtul loen pdf-ina raamatu „Arheoloogilised välitööd Eestis 2012” Kuressaare linnuse artiklit (pdf), kus on konvendihoone rajamise uued daatumid.
Et 2010.–2012. a kaevamistel leitud kõige vanem materjal on XIV sajandi algusest laudtee.
Uues kaheaastaraamatus selgitatakse, kuidas toimus dendrokronoloogiline täppismääramine, millega järeldati, et üks XVII sajandi müüri müüritud tala palk langetatud XI sajandil (vt Aluve, Kuressaare linnuse suur raamat, 1980, lk 9: dendrokronoloogiliste puiduproovide tulemuseks aastaarvud 1062, 1071 ja 1075; lk 10: 14C-määramise järgi on linnuse vanim puit aastast 930…1050, refektooriumi seinast kandesõrestiku palgi raiumisajaks määrati dendrokronoloogiliselt aasta 1274, Pika Hermanni IV korruse vahelae ainsa algupärase tala raiumisajaks 1261 – millest Aluve järeldab, et XIV saj ehitatud refektooriumi seina tala oli varem kastelliehitistes ja Pikk Hermann ehitati hiljemalt 1263 – ning seda väidet kaitseb ta [mitte eriti veenvas] arutluses umbes järgmisel viiel leheküljel ehk see on peaaegu kõik, mida tal on öelda linnuse kastellietapi kohta). Aluve arvates sai XI sajandi tala poole tuhande aastast säilimist ehituspuiduna selgitada ainult see, et tala oli kogu aeg katuse all. Kaheaastaraamatus on selle määramise pealtnägija kirjeldus (kes töötas tollal samas kabinetis, mille seinal see dendrokronoloogiline skaala rippuski): ega tollal teinud võrdlust arvutiprogramm nagu praegu, aastarõngad märgistati proovides nööpnõeltega ja võrreldi nende laiust seinal oleva skeemiga füüsiliselt ning 14C-skaala oli kalibreerimata. Mõni ime, et sedasi saadi fantastilisi tulemusi.
Kaheaastaraamatu muud kirjeldused 1970.–1980. aastate restaureerimise kohta on parajalt kriitilised – eks oli Veneetsia harta selleks ajaks juba vastu võetud, aga linnust restaureeriti ikka samas vaimus nagu sajandi alguses. Paar korda võrreldakse Aluvet Viollet-le-Duciga, kuigi mu arust on see pisut kohatu, sest mu teada ei projekteerinud Aluve keisrile historitsistlikku raudteevagunit ega linnaelamuid ega moodsaid raudehitisi nagu Viollet-le-Duc. Üldjoontes saab ka teada, et ega ühelt poolt restaureerijad ei teadnud, mida maapõuest oodata on, aga teisalt ega nad suuremat otsinudki, või kui, siis pisut ja selleks, et saada kinnitust valmis plaanile. Aluvel oli plaan algusest saati valmis ja see oli hämmastavalt samasugune kui Saaremaa rüütelkonna tellitud restaureerimise plaan, mis jäi Esimese maailmasõja tõttu pooleli, ainult selle vahega, et kaitsekäik oli sajandi alguses projekteeritud katustatuna, noolekoja alumine korrus akendeta ja Pika Hermanni katus teravamana. Varem on siin-seal kuulda olnud ootamatult leitud, aga projektiga sobimatute müürijäänuste lammutamisest ning fantaasia on möllanud näiteks kagukurtiini kahekorruselise ringmüüri laskekambrite „taastamisel”, sest ei olnud teada nende kõrgus ega võlvi kuju (üks kamber jäi juhuslikult puutumata ja on nüüd eksponeeritud konserveeritud varemena). Ning seda ka ei usu ma hetkekski, et suurtükitornil olnuks II ja III korruse laskeavad täpselt kohakuti (torn oli maa sees säilinud II korruse laskeava põhjadeni, praegusest maapinnast kivi-kaks kõrgemalt, III korrus imeti välja pliiatsist).
Praegustel konserveerimistöödel seevastu jälgitakse Veneetsia hartat seda kõvemini, tehes näiteks uue värava läbi edelakurtiini betoonist ja nähtavasti ka mitte ehitades dolomiitvoodrit bastionidele, kus seda säilinud ei ole. Edelakurtiini uues väravas on seintel, muide, markeeritud bastioni tugimüüri paksus, et see ei ole midagi niisama kiht dolomiidiplokke laotuna vastu mullet, vaid dolomiidikihi all on tõsine 2–3 m paks maakivimüür. Probleem selles, et peale mördi haihtumise dolomiidi vahelt on maakivimüür kohati lagunenud ja, kui jutust õigesti aru sain – tööd ei ole veel valmis –, taastatakse dolomiitvooder bastionidel ainult kohati.
27.7.15
E, 2969. päev: raamatud
Leian, et sarja „Arheoloogilised välitööd Eestis” vanad numbrid on internetis; kevadel otsisin tulutult 2012. aasta numbrit (läbi müüdud!), mille pdf-id leiduvad täna mõne sekundiga. Seal on nimelt põhjapanev Kuressaare linnuse konvendihoone ehitusjärkude artikkel.
Täna 75 aastat tagasi pandi jänes sööma porgandit: link.
Ostan raamatukogust igasugu lahedat vana kraami; eks tule need siis siia 25 viimatise raamatu loetellu, kui läbi saavad. Praegu on järgmise padjaraamatu ootuses Lauri Kettuse täitsa konstruktiivne kriitika eesti keeleuuendusele, aastast 1919. Puhas kuld, kohati trüki või ümber ja ära ütle, et sada aastat vana, keegi ei usuks (nagu paar aastat tagasi arvati tänapäevaseks Oskar Kallase kurtlus ajalehtede olematu keeleoskuse pärast).
Täna 75 aastat tagasi pandi jänes sööma porgandit: link.
Ostan raamatukogust igasugu lahedat vana kraami; eks tule need siis siia 25 viimatise raamatu loetellu, kui läbi saavad. Praegu on järgmise padjaraamatu ootuses Lauri Kettuse täitsa konstruktiivne kriitika eesti keeleuuendusele, aastast 1919. Puhas kuld, kohati trüki või ümber ja ära ütle, et sada aastat vana, keegi ei usuks (nagu paar aastat tagasi arvati tänapäevaseks Oskar Kallase kurtlus ajalehtede olematu keeleoskuse pärast).
26.7.15
25.7.15
L, 2967. päev: laupäev väikses naaberlinnas
Metsatee ja siis linnupark, seal kotkas ja muud kullid. Siis linnast poest ehe (selle asemel, mida me posti teel ei saanudki), siis söök ja rong tagasi.
24.7.15
R, tagasilend
Puhkus kodumail oli sisukas, sest arvestasin, et niikuinii sajab, aga tegelikult sadas ainult kaks päeva, nii et tubased asjad jäid kõik tegemata.
Puhkuse peategelane oli objektiivikolakas MS MTO-11SA. Omal ajal tegin filmile sellega 164 pilti, viimati 2003. Seega jäi mulje, et investeering ei olnud eriti tasuv ega kvaliteet rahuldav. Aga kui et seekord võtsin sellega ligi 600 pilti, millest pärast rookimist on alles 417, on pilt muutunud.
Algul harjutasin toas laua peal käsitsemist kuivalt: kuidas mitte lausa maha pillata, kuidas teravustada, kuidas haarata haaramatult suurt teravustamisrõngast – sõrmede vahele mahub selle ümbermõõdust ainult kolmandik –, sirgetel jalgadel Gorillapod täitsa kannab, eriti kui toetada ka teravustamiskäega ja kulmuga, mis on maksimaalne tundlikkus, mil pilt ei ole veel liiga teraline, ja maksimaalne säriaeg, mil pilt veel liiga ei värise.
Ühe vana objektiivi küljest tuli laenata Canon EF-i tagumine kork, nii sai tassida objektiivi kaasas kohe koos M42×1–EF-adapteriga. Kummutiservale sai maha jätta algse tagakorgi, algsed valgusfiltrid (UV, kollane, oranž) ja tehnilise passi (mille lugesin läbi, sain targemaks).
Ümbruskonna neljast linnutornist käisin kolmes (ühes 2 korda, teises 1, kolmandas 3, neljandast leidsin lõpuks üles selleni viiva raja, aga puugihooajal ma sobilike matkarõivasteta sinna ei lähe). Tulemus on muidugi sihuke, et kotkapotentsiaaliga kandis nägin kotkast 3 käimiskorral 4 korda (üks kord kaht lindu), kusjuures kõik korrad ka läbi objektiivi. Kohe esimese kotkakohtumiskorraga tuli supervõte nr 9822, millest pärast oli tunne, et mis ma enam lähen, kes siis sihukese võtte teist korda enam saab.
Amazoni kinnitusel maksvat sama objektiiv praegu üle kahe korra rohkem kui ennevanasti, üle kahekümne aasta tagasi, nii et järgmine kord – mil objektiivi kindlasti jälle kasutan – hakkan tööriistapoodidest otsima sobivat vahtkummipehmendusega transpordikasti. Nüüd oli objektiiv algses vutlaris, milles pehmendus takistab rohkem nagu kriimustustuste, aga mitte põrutuste eest, ja transportisin püstasendis rattakotis, tagumine ots üleval, vutlar kotis niipidi, et tühi filtrite sahtel allapoole, all koti põhjas Gorillapod ning üritades vältida aukudest läbisõitmist – et siis tulevad võimalikud põrutused ülalt alla ja objektiivi suurpeegel kaamerapoolses otsas ei lähe külgsuunas paigast. Aga nüüd, adudes paremini vana objektiivi väärtust, transpordiks ma seda veidi ettevaatlikumalt. Seljakott oleks ka võimalik.
Ainus raamat, mille läbi lugesin, oli ühe muuseumi kaheaastaraamat.
Käisin sellise ooperifestivali avamisel, mida operabase.com ei tunne ja mille seekordset külalisteatrit ei tunne jälle Wikipedia. Avamisel arvas üks kodumail tuntud ooperidirektor, et ooper on tervikteos, mis ühendab muusika, näitekunsti ja maalikunsti, aga tegelikult ei öeldud seda algselt mitte itaalia ooperi kohta, nagu ooperidirektor seda kõlada lasi, vaid seda – Gesamtkunstwerk – ütles enda uuenduslike ooperite kohta Wagner. Avamisel kandis üks kooliteater ette tunnise tubaooperi, mille Mozart oli kirjutanud 12-aastasena, tundmatu isik tõlkinud eesti keelde ja mille esmamulje oli, et muusika tuleb fonogrammilt. Seda mängis tegelikult päris orkester, aga teises toas ja krabiseva krapi kaudu. Tükk on kirjutatud üsna väiksele orkestrile (kuulunekse, et magnetismuse-imearsti Mesmeri aiapeo jaoks), mis lubanuks orkestri paigutada näiteks lava serva, nii et teadke ja ärge enam teisest toast mängige. Siis ei pea enam ka lauljad kandma piibutaolisi muusikalimikrofone, et nende hääl kostaks orkestrini, sest kammersaali suuruses saalis ooperilauljale võimendust vaja ei ole, aga nüüd tuli hääl nii natuuris, võimendatuna krapist kui ka ajuti – kui esinejad sattusid laval lähestikku – kahe mikrofoni kaudu ja kahekordses võimenduses. Kolmest tegelasest näitles sopran tunnist täitsa edukalt kokku umbes viis minutit, bassil läks näitlemine täitsa hästi, tenor lasi kohati kõlada võimsal häälel. Täissaalipublik koosnes peamiselt lapsevanemaist ja oli väga rahul. Ruudulises särgis oli peale minu veel kaks, ketse ei näinud.
Nagu teada, on mu mõlemad mobiiltelefonid aastast 2010 ning kõvas kasutuses olnud seega kokku ligi 10 aastat. Siinmaine telefon hingitseb vaevu-vaevu, aga ka Eesti SIM-kaardiga telefon hakkab ilmutama lagunemismärke, niisiis kõndisin esindusse küsima, kuidas saab vanalt SIM-kaardilt andmed üle uuele (uus on väiksem), ning lahkusin sealt uue telefoniga. Kodus selgus telefonile hääle sissepanemisel muidugi, et tarkvara uuendamisega lahtus veerand andmemahulimiidist, pidanuksin ootama, kuni saab WiFi taha, ja siis kohe, et SIM-kaardi kontaktid on selle SIM-kaardi saamise ajast – aastast 2000. Kontaktide uuendamine nagu lipsti, Google’i ja Facebooki kaudu. Muidugi juhtus mõni päev pärast telefoniostu, et läksin kontserdile ja pool teed uurisin telefonist, kuidas käib hääl maha; ei leidnud, lülitasin välja. Vend naeris, et suure ekraaniga harjub väga kiiresti ära, ja tõesti, juba nelja päeva pärast tundus siinmaise telefoni ekraan nii tilluke, et väldin selle kasutamist üldse.
Vinjett „Insener parandab dušikraani”. Vana kraan katlakivi täis, eks ole. Vaja panna uus, eks ole. Vana dušinupp sees ei püsi, eks ole. Algul proovin nupu rihmaga kinni siduda (fotokotis oleva universaal-tekstiilrihmaga), aga siis lähen poodidesse. Leian, et sama marki kraani ei ole, kehvemat ma ei taha ning rahast kahju ka natuke nagu. Tuvastan, et katlakivi täis vana sõela ära keeramiseks on vaja 27 või 28 mm võtit ning ostud on sellised: 30 mm tellitav mutrivõti (senised avanesid ainult 22 mm) – 10.80 €, uus kraanisõel 2.20 €. Kraan parandatud!
Siis kaks ööpäeva venna juures maal olles käisin näitamas, kus on vanapoolonu haud: leidus võrdlemisi kiiresti. Toreda – taksiga! – naabrionu haud leidus veerandtunnise süstemaatilise otsimise peale (mäletasin, et oli põhjapoolse aia lähedal, aga vat ei mäletanud, et see ei olnud otseselt tema haud aastast 1987, vaid tema vanemate haud 1960. aastatest ja sedasi 30 aastat eespool). Teise naabrionu (kelle matust ma häguselt mäletan) hauda ei leidnud, kuigi käisin selles hektari suuruses surnuaias maha kaks kilomeetrit. Vanaisa arvepidamisklade andmeil maksis vanaisa vanaema poolvennale maja ehitustööde eest 1938. aastal 20 krooni (mis oli sama palju kui vanaisa-vanaema korteri üür kuus – vanaema sai kuus palka 50 kr 50 s). Teine huviväärne seik vanapoolonu elukäigust on, et nimede eesistamisel võttis ta oma erakordse eesnime asemele tollase peaaegu-moenime ning uueks perekonnanimeks kasuvanemate uue nime; sarnasus tuntud helilooja nimega ei ole mitte päris juhuslik, sest tuntud helilooja oli vanapoolonu kasuvanematega lähedalt suguluses.
Ja siis tagasisõidust endas ka. Lend on üle Viini. Esimene on Läti Õhu lennuk, propelleritega. Telefonid kästakse panna kinni. Vaade on vasakule, vastu päikest, särab vastu ja läigib mu ruuduline särk. Ma ei tunne ära Varssavit: tähelepanu paelub pooleli jäänud kiirteeristmik – vaatan hoolega, et üks haru lõpeb müüriga, sest tunnel see ei ole, sest maapind palju kõrgem ei ole ja tee ei tule tunnelist kuskil välja. Pärast näen kurja vaeva – te ei kujuta ette, mitu kiirteeristmikku on umbes poolel teel Riia ja Viini vahel.
Puuduliku kaardimälu tõttu arvan Viini taga oleva suure Neusiedlersee järve hoopis Balatoniks (mis on veel suurem ja palju kaugemal) ja kuulutan seda lennujaamast ka sõnumitega. Balatoni vaateid nägin muiste lennumängust Il-2, kus sellest sõideti üle Ju 88-ga ja seal midagi huvitavat ei juhtunud (ning sõja ajal oli Balaton täitsa kindlalt olemas, mitte nagu Narva meri, mida samas mängus nägi ühes Idarinde-kampaanias suvel 1941 ülelennul Leningradi alt Rakverre).
Viini lennujaamas oli algselt Heinkeli tehas ja veel möödunud aastal leiti sealtkandist ehitustöödel He 162 ühe katsemasina vrakk.
Teine väljalend hilineb, lennuk keerab stardirajalt tagasi perroonile, inimesed muutuvad miskipärast närviliseks, käivad isegi õues jalutamas ning voorivad kempsu vahet. Aga ilm on ilus ja päike särab.
Teine lennuk on siinkandi lennuk, samuti propelleritega. Vaade on paremale, alla päikest, aknast ei läigi. Öeldakse selgesti, et lennul tohib kasutada mobiiltelefoni lennurežiimis ja igasugu muid elektroonikavahendeid, mis raadiokiirgust ei tekita, kogu reisi aja. Mistõttu hoian käes salvestatud maakaartidega uut suure ekraaniga mobiili ja fotokat tõusust maandumiseni ja saan oi missuguseid pilte, ehkki viimane kindlalt teada olev orientiir tuli juba veerand tundi pärast starti, siis tuli kergeid pilvi ja kiirteedeta metsaseid mägesid, siis tuli lagedam ala, aga teed ja linnad ei tahtnud kuidagi sobida väikese mõõtkavaga kaartidega, mis mul telefonis olid. Pildistasin eriskummalise kujuga vanalinnu ja paar korda olin kindel, et tean, kus olen, aga siis ujus välja mingi teine suurlinn ja maanteed ei klappinud üldse mitte: näiteks kord arvasin, et mu all on München mis München, siis – sama linna kohta – et see on küllap Augsburg, sest sellel ei olnud vajalikus kohas lennuvälja, aga siis hakkas siiski paistma lennuväli, mida ma Augsburgi kohta ei mäleta (kümme aastat tagasi tuli tõuühingu erinäitusele vana teenekas kohtunik Augsburgi lähedalt ja ta rääkis, et parkis auto Müncheni lennuväljale). Augsburgi jaoks suur ka. No vat, ei saandki aru, mis koht see siis oli; pildistasin igaks juhuks. (Nürnberg.) Vahepeal pildistasin hoolega linna, mida pidasin Schwäbisch Halliks – seal olid isegi lennuväli ja metsad õiges kohas (nendes metsades oli sõja ajal Me 262-de tehas) – aga kohe varsti tundsin selgesti ära hoopis Würzburgi eeldatavast lennuteest üle poolesaja km kaugusel ning Würzburgist on kiviga visata Frankfurti ja sealt Mainzi jne. Mainzi järel pildistan igaks juhuks kaht kloostri moodi asutust Reini põhjakaldal, et üks on kindlasti Eberbachi klooster, kus kasvab hea vein ja filmiti „Roosi nimi”, mis pärast selgub nii olevatki.
Puhkuse peategelane oli objektiivikolakas MS MTO-11SA. Omal ajal tegin filmile sellega 164 pilti, viimati 2003. Seega jäi mulje, et investeering ei olnud eriti tasuv ega kvaliteet rahuldav. Aga kui et seekord võtsin sellega ligi 600 pilti, millest pärast rookimist on alles 417, on pilt muutunud.
Algul harjutasin toas laua peal käsitsemist kuivalt: kuidas mitte lausa maha pillata, kuidas teravustada, kuidas haarata haaramatult suurt teravustamisrõngast – sõrmede vahele mahub selle ümbermõõdust ainult kolmandik –, sirgetel jalgadel Gorillapod täitsa kannab, eriti kui toetada ka teravustamiskäega ja kulmuga, mis on maksimaalne tundlikkus, mil pilt ei ole veel liiga teraline, ja maksimaalne säriaeg, mil pilt veel liiga ei värise.
Ühe vana objektiivi küljest tuli laenata Canon EF-i tagumine kork, nii sai tassida objektiivi kaasas kohe koos M42×1–EF-adapteriga. Kummutiservale sai maha jätta algse tagakorgi, algsed valgusfiltrid (UV, kollane, oranž) ja tehnilise passi (mille lugesin läbi, sain targemaks).
Ümbruskonna neljast linnutornist käisin kolmes (ühes 2 korda, teises 1, kolmandas 3, neljandast leidsin lõpuks üles selleni viiva raja, aga puugihooajal ma sobilike matkarõivasteta sinna ei lähe). Tulemus on muidugi sihuke, et kotkapotentsiaaliga kandis nägin kotkast 3 käimiskorral 4 korda (üks kord kaht lindu), kusjuures kõik korrad ka läbi objektiivi. Kohe esimese kotkakohtumiskorraga tuli supervõte nr 9822, millest pärast oli tunne, et mis ma enam lähen, kes siis sihukese võtte teist korda enam saab.
Amazoni kinnitusel maksvat sama objektiiv praegu üle kahe korra rohkem kui ennevanasti, üle kahekümne aasta tagasi, nii et järgmine kord – mil objektiivi kindlasti jälle kasutan – hakkan tööriistapoodidest otsima sobivat vahtkummipehmendusega transpordikasti. Nüüd oli objektiiv algses vutlaris, milles pehmendus takistab rohkem nagu kriimustustuste, aga mitte põrutuste eest, ja transportisin püstasendis rattakotis, tagumine ots üleval, vutlar kotis niipidi, et tühi filtrite sahtel allapoole, all koti põhjas Gorillapod ning üritades vältida aukudest läbisõitmist – et siis tulevad võimalikud põrutused ülalt alla ja objektiivi suurpeegel kaamerapoolses otsas ei lähe külgsuunas paigast. Aga nüüd, adudes paremini vana objektiivi väärtust, transpordiks ma seda veidi ettevaatlikumalt. Seljakott oleks ka võimalik.
Ainus raamat, mille läbi lugesin, oli ühe muuseumi kaheaastaraamat.
Käisin sellise ooperifestivali avamisel, mida operabase.com ei tunne ja mille seekordset külalisteatrit ei tunne jälle Wikipedia. Avamisel arvas üks kodumail tuntud ooperidirektor, et ooper on tervikteos, mis ühendab muusika, näitekunsti ja maalikunsti, aga tegelikult ei öeldud seda algselt mitte itaalia ooperi kohta, nagu ooperidirektor seda kõlada lasi, vaid seda – Gesamtkunstwerk – ütles enda uuenduslike ooperite kohta Wagner. Avamisel kandis üks kooliteater ette tunnise tubaooperi, mille Mozart oli kirjutanud 12-aastasena, tundmatu isik tõlkinud eesti keelde ja mille esmamulje oli, et muusika tuleb fonogrammilt. Seda mängis tegelikult päris orkester, aga teises toas ja krabiseva krapi kaudu. Tükk on kirjutatud üsna väiksele orkestrile (kuulunekse, et magnetismuse-imearsti Mesmeri aiapeo jaoks), mis lubanuks orkestri paigutada näiteks lava serva, nii et teadke ja ärge enam teisest toast mängige. Siis ei pea enam ka lauljad kandma piibutaolisi muusikalimikrofone, et nende hääl kostaks orkestrini, sest kammersaali suuruses saalis ooperilauljale võimendust vaja ei ole, aga nüüd tuli hääl nii natuuris, võimendatuna krapist kui ka ajuti – kui esinejad sattusid laval lähestikku – kahe mikrofoni kaudu ja kahekordses võimenduses. Kolmest tegelasest näitles sopran tunnist täitsa edukalt kokku umbes viis minutit, bassil läks näitlemine täitsa hästi, tenor lasi kohati kõlada võimsal häälel. Täissaalipublik koosnes peamiselt lapsevanemaist ja oli väga rahul. Ruudulises särgis oli peale minu veel kaks, ketse ei näinud.
Nagu teada, on mu mõlemad mobiiltelefonid aastast 2010 ning kõvas kasutuses olnud seega kokku ligi 10 aastat. Siinmaine telefon hingitseb vaevu-vaevu, aga ka Eesti SIM-kaardiga telefon hakkab ilmutama lagunemismärke, niisiis kõndisin esindusse küsima, kuidas saab vanalt SIM-kaardilt andmed üle uuele (uus on väiksem), ning lahkusin sealt uue telefoniga. Kodus selgus telefonile hääle sissepanemisel muidugi, et tarkvara uuendamisega lahtus veerand andmemahulimiidist, pidanuksin ootama, kuni saab WiFi taha, ja siis kohe, et SIM-kaardi kontaktid on selle SIM-kaardi saamise ajast – aastast 2000. Kontaktide uuendamine nagu lipsti, Google’i ja Facebooki kaudu. Muidugi juhtus mõni päev pärast telefoniostu, et läksin kontserdile ja pool teed uurisin telefonist, kuidas käib hääl maha; ei leidnud, lülitasin välja. Vend naeris, et suure ekraaniga harjub väga kiiresti ära, ja tõesti, juba nelja päeva pärast tundus siinmaise telefoni ekraan nii tilluke, et väldin selle kasutamist üldse.
Vinjett „Insener parandab dušikraani”. Vana kraan katlakivi täis, eks ole. Vaja panna uus, eks ole. Vana dušinupp sees ei püsi, eks ole. Algul proovin nupu rihmaga kinni siduda (fotokotis oleva universaal-tekstiilrihmaga), aga siis lähen poodidesse. Leian, et sama marki kraani ei ole, kehvemat ma ei taha ning rahast kahju ka natuke nagu. Tuvastan, et katlakivi täis vana sõela ära keeramiseks on vaja 27 või 28 mm võtit ning ostud on sellised: 30 mm tellitav mutrivõti (senised avanesid ainult 22 mm) – 10.80 €, uus kraanisõel 2.20 €. Kraan parandatud!
Siis kaks ööpäeva venna juures maal olles käisin näitamas, kus on vanapoolonu haud: leidus võrdlemisi kiiresti. Toreda – taksiga! – naabrionu haud leidus veerandtunnise süstemaatilise otsimise peale (mäletasin, et oli põhjapoolse aia lähedal, aga vat ei mäletanud, et see ei olnud otseselt tema haud aastast 1987, vaid tema vanemate haud 1960. aastatest ja sedasi 30 aastat eespool). Teise naabrionu (kelle matust ma häguselt mäletan) hauda ei leidnud, kuigi käisin selles hektari suuruses surnuaias maha kaks kilomeetrit. Vanaisa arvepidamisklade andmeil maksis vanaisa vanaema poolvennale maja ehitustööde eest 1938. aastal 20 krooni (mis oli sama palju kui vanaisa-vanaema korteri üür kuus – vanaema sai kuus palka 50 kr 50 s). Teine huviväärne seik vanapoolonu elukäigust on, et nimede eesistamisel võttis ta oma erakordse eesnime asemele tollase peaaegu-moenime ning uueks perekonnanimeks kasuvanemate uue nime; sarnasus tuntud helilooja nimega ei ole mitte päris juhuslik, sest tuntud helilooja oli vanapoolonu kasuvanematega lähedalt suguluses.
Ja siis tagasisõidust endas ka. Lend on üle Viini. Esimene on Läti Õhu lennuk, propelleritega. Telefonid kästakse panna kinni. Vaade on vasakule, vastu päikest, särab vastu ja läigib mu ruuduline särk. Ma ei tunne ära Varssavit: tähelepanu paelub pooleli jäänud kiirteeristmik – vaatan hoolega, et üks haru lõpeb müüriga, sest tunnel see ei ole, sest maapind palju kõrgem ei ole ja tee ei tule tunnelist kuskil välja. Pärast näen kurja vaeva – te ei kujuta ette, mitu kiirteeristmikku on umbes poolel teel Riia ja Viini vahel.
Puuduliku kaardimälu tõttu arvan Viini taga oleva suure Neusiedlersee järve hoopis Balatoniks (mis on veel suurem ja palju kaugemal) ja kuulutan seda lennujaamast ka sõnumitega. Balatoni vaateid nägin muiste lennumängust Il-2, kus sellest sõideti üle Ju 88-ga ja seal midagi huvitavat ei juhtunud (ning sõja ajal oli Balaton täitsa kindlalt olemas, mitte nagu Narva meri, mida samas mängus nägi ühes Idarinde-kampaanias suvel 1941 ülelennul Leningradi alt Rakverre).
Viini lennujaamas oli algselt Heinkeli tehas ja veel möödunud aastal leiti sealtkandist ehitustöödel He 162 ühe katsemasina vrakk.
Teine väljalend hilineb, lennuk keerab stardirajalt tagasi perroonile, inimesed muutuvad miskipärast närviliseks, käivad isegi õues jalutamas ning voorivad kempsu vahet. Aga ilm on ilus ja päike särab.
Teine lennuk on siinkandi lennuk, samuti propelleritega. Vaade on paremale, alla päikest, aknast ei läigi. Öeldakse selgesti, et lennul tohib kasutada mobiiltelefoni lennurežiimis ja igasugu muid elektroonikavahendeid, mis raadiokiirgust ei tekita, kogu reisi aja. Mistõttu hoian käes salvestatud maakaartidega uut suure ekraaniga mobiili ja fotokat tõusust maandumiseni ja saan oi missuguseid pilte, ehkki viimane kindlalt teada olev orientiir tuli juba veerand tundi pärast starti, siis tuli kergeid pilvi ja kiirteedeta metsaseid mägesid, siis tuli lagedam ala, aga teed ja linnad ei tahtnud kuidagi sobida väikese mõõtkavaga kaartidega, mis mul telefonis olid. Pildistasin eriskummalise kujuga vanalinnu ja paar korda olin kindel, et tean, kus olen, aga siis ujus välja mingi teine suurlinn ja maanteed ei klappinud üldse mitte: näiteks kord arvasin, et mu all on München mis München, siis – sama linna kohta – et see on küllap Augsburg, sest sellel ei olnud vajalikus kohas lennuvälja, aga siis hakkas siiski paistma lennuväli, mida ma Augsburgi kohta ei mäleta (kümme aastat tagasi tuli tõuühingu erinäitusele vana teenekas kohtunik Augsburgi lähedalt ja ta rääkis, et parkis auto Müncheni lennuväljale). Augsburgi jaoks suur ka. No vat, ei saandki aru, mis koht see siis oli; pildistasin igaks juhuks. (Nürnberg.) Vahepeal pildistasin hoolega linna, mida pidasin Schwäbisch Halliks – seal olid isegi lennuväli ja metsad õiges kohas (nendes metsades oli sõja ajal Me 262-de tehas) – aga kohe varsti tundsin selgesti ära hoopis Würzburgi eeldatavast lennuteest üle poolesaja km kaugusel ning Würzburgist on kiviga visata Frankfurti ja sealt Mainzi jne. Mainzi järel pildistan igaks juhuks kaht kloostri moodi asutust Reini põhjakaldal, et üks on kindlasti Eberbachi klooster, kus kasvab hea vein ja filmiti „Roosi nimi”, mis pärast selgub nii olevatki.
11.7.15
L, 2966. päev: lend
Üle Frankfurdi kodumaile.
Taksoga lennujaama; kelle tellitud taksoga on juhtunud episood „takso oli kohal, aga vales linnas”, sellel hommikul kella neljaks tellitud takso suhtes väike närv sees on. Aga lõik läheb ludinal. Lennukis antakse süüagi.
Frankfurdi lennujaamas on kõigepealt väga pikk astumine maa peal ja maa all (aga terminal on sama), siis on aega, mil satun hommikueinestama kohvikus, kus on lauast teenindus, vaade lennuvälja päikselisele hommikusaginale ja suht aeglane kelner. Lufthansa lennukis antakse süüa uuesti. Minuga koos ronis lennukisse ka üks orkester ja üks noorte spordlaste võistkond.
Talinas sattusin vist nagu laste kempsu: pissuaar oli põlve kõrgusel ja seintel olid „naljakad” pildid.
Taksoga lennujaama; kelle tellitud taksoga on juhtunud episood „takso oli kohal, aga vales linnas”, sellel hommikul kella neljaks tellitud takso suhtes väike närv sees on. Aga lõik läheb ludinal. Lennukis antakse süüagi.
Frankfurdi lennujaamas on kõigepealt väga pikk astumine maa peal ja maa all (aga terminal on sama), siis on aega, mil satun hommikueinestama kohvikus, kus on lauast teenindus, vaade lennuvälja päikselisele hommikusaginale ja suht aeglane kelner. Lufthansa lennukis antakse süüa uuesti. Minuga koos ronis lennukisse ka üks orkester ja üks noorte spordlaste võistkond.
Talinas sattusin vist nagu laste kempsu: pissuaar oli põlve kõrgusel ja seintel olid „naljakad” pildid.
Uuel kohvril on puutumatud rattad ja see on kerge ja päike paistab ja tahan näha, mismoodi näeb välja Ülemiste rist lähedalt, ja mul on poolteist tundi aega, nii et kõnnin, kohver käes bussijaama. Pisut enne bussijaama tülitavad mind kohalikud joodikud, aga ära kuulamata vastan, et ei aitäh, abi ei vaja, saan ka ise hakkama. Istun varjupoolel ja näen imekauneid juulikuu pilvi terve pool teed, mil olen ärkvel.
Ning veerand kaheksast olen kodulinnas ning juba poole kaheksast tirin kapist välja 2003. aastast puutumatuna seisnud peegelobjektiivi, millega mul on suuri plaane.
10.7.15
9.7.15
N, 2964. päev: targasti
Vareseraamat on jõudnud lõpupeatükini, kus antakse hulgaliselt õpetussõnu linnakeskkonnas vajalikuks arvukuse piiramiseks. Peamine: piirake sööki ja elupaiku. Vähem toidujäätmeid, vähem lagedat muru.
8.7.15
K, 2963. päev: vareste kool
E loeb uuemat saksa raamatut Puccinist ja tema rivaalist, kus on eksootilisi vanaaegseid itaalia eesnimesid, ja leian, et kui Raimond Valgre oleks kolinud Itaaliasse, võtnuks ta nimeks Raimondino Tiselino.
7.7.15
6.7.15
E, 2961. päev: keelekursus lõpeb
Viimane keeletund toimub suure teatri kõrval restoranis Euroopa Isa. Oli öeldud, et tulge kooli juurde, lähme koos, mis aga töökoormuse tõttu võimalik ei ole. Algul plaanin tabada möödakõndiva kursuse poolelt teelt, aga bussiga vanadekodu juurde jõudes on selge, et tuleb kõndida otse restorani, küll ära tunnen. Tunnengi. Paraku satun prantsuskeelsesse lauaotsa, kus pikalt vaikin ja siis – kui keegi kaasatundlikum kursusekaaslane selle eest vabandust palub, no neid riike, kus inimene võib laua ääres vaikida, on ju nii vähe, et väljamaale töölemineku raamatus oli lausa eraldi öeldud, et Soomes on see normaalne ja ärge paanitsege – selgitan, et ei ole häda kedagist, ma kuulan ja saan aru ning on ka huvitav, vaatan inimesi ja nägin pooleteist tunniga nii mõndagi. Õpetaja läheb pärast tagasi koolimajja, kus on mingi eriti kaugele jõudnud kursusega järgmine tund. Suveks soovib, et lugege õpitud keeles raamatuid.
120 ml klaas valget veini maksab 9 € ja selle maksmiseks tuleb minna restorani kassasse, kus küll on restorani laudade skeem ja sellel, kes mida tellis, aga mul puudub ülevaade, mis neist oli meie laud, sest mitu lauda oli kokku lükatud. Mind teenindab mõistuse lõppemiseni sedasi kaks või kolm inimest, viimane oskab ka muud keelt kui seda, mida ma ei oska, ja kuigi ka tema arvab, et mul on kõnepuue, saame asjad aetud.
120 ml klaas valget veini maksab 9 € ja selle maksmiseks tuleb minna restorani kassasse, kus küll on restorani laudade skeem ja sellel, kes mida tellis, aga mul puudub ülevaade, mis neist oli meie laud, sest mitu lauda oli kokku lükatud. Mind teenindab mõistuse lõppemiseni sedasi kaks või kolm inimest, viimane oskab ka muud keelt kui seda, mida ma ei oska, ja kuigi ka tema arvab, et mul on kõnepuue, saame asjad aetud.
5.7.15
4.7.15
L, 2959. päev: väljanäitusel
Käime Paunvere põllumajanduslikul väljanäitusel. Või noh, mitte päris Paunveres, vaid asulas, mis on nime saanud keldi keele, mitte nime Attila järgi.
Kohal kohe üheksast, kui avatakse, mil juba on ähvardavad 29 °C, aga põgeneme veidi enne lõunat, mil on talumatu 34 °C. Näeme ära lehmanäituse, sihukesed püstised pardid, kellest üks arvas filmis „Babe”, et ta on äratuskell, lemmiktoiduainete tootjad, hobused, põlvekõrgused ponivarsad, vanad vankrid ja palju traktoreid (millest mõnd marki vaatan omaaegse professionaalse huviga); vaatame koerakandekotte nii asjatundlikult, et tärkab ka müüja huvi (ta ei tea, et tegelikult arutame, kas Šp mahub või mitte – mahub, selgub); ei näe eesliga kündmist, mida oli lubatud, aga mis toimus alles hiljem, ega kahveltõstukitega rallimist, mille plats oli juba valmis, aga lõõskav päike samuti. Võlukivide ja muu nõiakraami müügilette on kogu ulatuslikul laadal kokku 3 (kolm) letimeetrit, talunikke on nagu murdu, äri keeb, maaelu pulbitseb. Mitu on nõuks võtnud piserdada möödujaid veeuduga, mis on hea endale, aga keerukas fotokale.
Pärast laupäevase rongiliikluse eripära tõttu jaamas umbes tunnine ootamine.
Kohal kohe üheksast, kui avatakse, mil juba on ähvardavad 29 °C, aga põgeneme veidi enne lõunat, mil on talumatu 34 °C. Näeme ära lehmanäituse, sihukesed püstised pardid, kellest üks arvas filmis „Babe”, et ta on äratuskell, lemmiktoiduainete tootjad, hobused, põlvekõrgused ponivarsad, vanad vankrid ja palju traktoreid (millest mõnd marki vaatan omaaegse professionaalse huviga); vaatame koerakandekotte nii asjatundlikult, et tärkab ka müüja huvi (ta ei tea, et tegelikult arutame, kas Šp mahub või mitte – mahub, selgub); ei näe eesliga kündmist, mida oli lubatud, aga mis toimus alles hiljem, ega kahveltõstukitega rallimist, mille plats oli juba valmis, aga lõõskav päike samuti. Võlukivide ja muu nõiakraami müügilette on kogu ulatuslikul laadal kokku 3 (kolm) letimeetrit, talunikke on nagu murdu, äri keeb, maaelu pulbitseb. Mitu on nõuks võtnud piserdada möödujaid veeuduga, mis on hea endale, aga keerukas fotokale.
Pärast laupäevase rongiliikluse eripära tõttu jaamas umbes tunnine ootamine.
3.7.15
R, 2958. päev: uus ilme
Pank on vahetanud kasutusliidest. Uus on moodne, lapsik, kohutavalt aeglane, kirjasuurus on vähemalt 20 ja mõistmatul kombel ummistab arvuti mälu täielikult.
2.7.15
N, 2957. päev: 37 °C
Poole viiest on õues 37 °C.
Viimane keeletund on teises klassis kui tavaliselt. Peame üksteisega arutama vaadatud väga igavat videot (kus oli mingi juhtimiskoolitus mingi tavalise, ülinõmeda labasusega nagu juhtimiskoolitustel ikka), aga jutt lõpeb peagi ja niisama vahin. Õpetaja selgitab igaühele eksamitulemusi. Mul on punkte 94% ja õpetaja teatab, et siin midagi palju selgitada ei ole.
Bussipeatuses istuvad nagu tihased õrrel kolm graatsiat: joodiknaaber, tema pisut värskem ja oluliselt suurem kolleeg, hull naaber, ja teevad kõik kolm suitsu, võib-olla isegi samas rütmis nagu kujundujumisel.
Maja fuajees – mis on raudselt maja kõige külmem koht – istub keldritrepil naabrist noor ema, laps vankris, lõbustab end mobiiliga.
* * *
Õhtul valmib paarikümne minutiga 3D-skeem määramaks, kuskohas hõljub täpselt see härra. Silmajärgne oletus, et ta on poolest saadik vee kohal, ei ole päris täpne; ta on vee kohal umbes nabast saadik. Madalamal on ka, kui arvasin. Lahenduse võti on asjaolu, et päikesekiired on paralleelsed; proua keskel heidab varju kuuriseinale, proua asukoht platvormil on nähtav, platvormi servad annavad SketchUpi koordinaadisüsteemi määramiseks neljast vajalikust joonest kolm, neljanda annab kuurisein ning ka härra käte ja pea vari on platvormil näha. Teades päikesekiirte asendit, saab kasvatada härra käte varjudest ülespoole jooned, mis jõuavad pildil paistvatesse kohtadesse samas ruumiasendis, kus olid ta käed pildi tegemise hetkel. SketchUpis on funktsioon, millega saab foto järgi konstrueeritud pindadele kleepida fotolt pinnastruktuuri; see väänab ja venitab kujutist nii, et see paistaks perspektiivis nii nagu fotol, näidates pinnal olevate punktide asukohti. Nii et saan selgitada pildi Facebooki üles pannud kunagisele tudengile, kes muretses, et härra teeb paadisillale kõhuka, parem-, pealt- ja isomeetrilise vaate abil, kus ta tegelikult õhus on.
* * *
ERR avaldas ükspäe terviserubriigis kirjutise, kust saab lihtsasti arvutada 2009. a seagrippi suremise ja narkolepsia saamise tõenäosuse: link.
Antud:
Seagripp: haigestus ½ mln, suri 3000.
Narkolepsia: vaktsineeriti 30 mln, sai 1300.
Leida:
Suremus seagrippi ja narkolepsia tõenäosus.
Tehted:
3000 : 500 000 = 0,006
1300 : 30 000 000 = 0,000043
Vastus:
Seagrippi suremise tõenäosus haigestumisel oli 0,6% ehk 600 : 100 000.
Narkolepsia saamise tõenäosus vaktsineerimisel oli 0,0043% ehk 4,3 : 100 000.
Pühendusega tudengiaegsele sõbrale tema mälestustes olnud mõtte pärast; kusjuures ta õppis esialgu matemaatikat (aga ta laps käib koolis tuntud umbluukantsis; kust see vanem need laulud võttis, alleaa, alleaa).
Viimane keeletund on teises klassis kui tavaliselt. Peame üksteisega arutama vaadatud väga igavat videot (kus oli mingi juhtimiskoolitus mingi tavalise, ülinõmeda labasusega nagu juhtimiskoolitustel ikka), aga jutt lõpeb peagi ja niisama vahin. Õpetaja selgitab igaühele eksamitulemusi. Mul on punkte 94% ja õpetaja teatab, et siin midagi palju selgitada ei ole.
Bussipeatuses istuvad nagu tihased õrrel kolm graatsiat: joodiknaaber, tema pisut värskem ja oluliselt suurem kolleeg, hull naaber, ja teevad kõik kolm suitsu, võib-olla isegi samas rütmis nagu kujundujumisel.
Maja fuajees – mis on raudselt maja kõige külmem koht – istub keldritrepil naabrist noor ema, laps vankris, lõbustab end mobiiliga.
* * *
Õhtul valmib paarikümne minutiga 3D-skeem määramaks, kuskohas hõljub täpselt see härra. Silmajärgne oletus, et ta on poolest saadik vee kohal, ei ole päris täpne; ta on vee kohal umbes nabast saadik. Madalamal on ka, kui arvasin. Lahenduse võti on asjaolu, et päikesekiired on paralleelsed; proua keskel heidab varju kuuriseinale, proua asukoht platvormil on nähtav, platvormi servad annavad SketchUpi koordinaadisüsteemi määramiseks neljast vajalikust joonest kolm, neljanda annab kuurisein ning ka härra käte ja pea vari on platvormil näha. Teades päikesekiirte asendit, saab kasvatada härra käte varjudest ülespoole jooned, mis jõuavad pildil paistvatesse kohtadesse samas ruumiasendis, kus olid ta käed pildi tegemise hetkel. SketchUpis on funktsioon, millega saab foto järgi konstrueeritud pindadele kleepida fotolt pinnastruktuuri; see väänab ja venitab kujutist nii, et see paistaks perspektiivis nii nagu fotol, näidates pinnal olevate punktide asukohti. Nii et saan selgitada pildi Facebooki üles pannud kunagisele tudengile, kes muretses, et härra teeb paadisillale kõhuka, parem-, pealt- ja isomeetrilise vaate abil, kus ta tegelikult õhus on.
 |
| Nähtavad varjud ja servad |
 |
| SketchUpi koordinaadisüsteemi ehitamine. Punane ja roheline: rõhtteljed, sinine: püsttelg, kollane: silmapiir. Silla tagaosa on kaamera poole kaldu. |
 |
| Pealtvaade |
 |
| Isomeetriline vaade (selgitused ülal tekstis) |
 |
| Otsvaade. Koos äratõuke hooga möödub härra sillast napilt, aga siiski. |
* * *
ERR avaldas ükspäe terviserubriigis kirjutise, kust saab lihtsasti arvutada 2009. a seagrippi suremise ja narkolepsia saamise tõenäosuse: link.
Antud:
Seagripp: haigestus ½ mln, suri 3000.
Narkolepsia: vaktsineeriti 30 mln, sai 1300.
Leida:
Suremus seagrippi ja narkolepsia tõenäosus.
Tehted:
3000 : 500 000 = 0,006
1300 : 30 000 000 = 0,000043
Vastus:
Seagrippi suremise tõenäosus haigestumisel oli 0,6% ehk 600 : 100 000.
Narkolepsia saamise tõenäosus vaktsineerimisel oli 0,0043% ehk 4,3 : 100 000.
Pühendusega tudengiaegsele sõbrale tema mälestustes olnud mõtte pärast; kusjuures ta õppis esialgu matemaatikat (aga ta laps käib koolis tuntud umbluukantsis; kust see vanem need laulud võttis, alleaa, alleaa).
1.7.15
K, 2956. päev: jube kuum
Kohe hommikul jaamast uus kuukaart, mille ostmisel veab keeleoskus alt. Ulatan kaardi ja ütlen: „tere, palun mulle …” – näen, kuidas teenindaja näeb kuvarilt, mis sorti pilet mul viimati kaardil oli, ja mõistan, et piletiliigi täpsustamine on asjatu, pealegi kui ma piletihinna suuruse rahatähega viibutan – „…, palun.” Teenindaja viskab sujuva liigutusega vana kaardi prügikasti, annab uue. (Uuel on vist teistsugune kiip.) Õnneks ei olnud vana kaardi taga sebrapilti, mille kaotamise pärast E kunagi kurvastas, sest uuel kaardil oli sebra asemel kole vanamees. Nüüd on vanamehe asemel täiesti udune noormees ja tema tagant piiluv kavala näoga noorik.
Ega ma ses suhtes kurda, et kuupiletid tulevad kokku kallimad kui tuli aastapilet – kaks korda kallimad –, vaid seepärast, et asi on tsentraliseeritud sedamoodi, et mitte keegi ei tea midagi. Teisalt nii kahju ka ei ole, et kaevata olukorra peale ja paluda, et asjaomased instantsid uuriksid järele, kas see on haldusomavoli, – sest siis puhkeb suur segadus ja üllas ettevõtmine saaks põhjalikult kannatada.
On kole palav. Poest väljudes mõtlen hetkeks, et äkki mängin kangelast ja lähen koju jala, aga vöötraja juures tuleb mõistus pähe ja lähen bussi peale.
Bussipeatuses istuval joodiknaabril on mingi punase vedelikuga pudel ja ta tahab, et möödakäijad selle avaksid. Keegi ei taha. Võib-olla on see üldse süütevedelik, mine tea.
Ega ma ses suhtes kurda, et kuupiletid tulevad kokku kallimad kui tuli aastapilet – kaks korda kallimad –, vaid seepärast, et asi on tsentraliseeritud sedamoodi, et mitte keegi ei tea midagi. Teisalt nii kahju ka ei ole, et kaevata olukorra peale ja paluda, et asjaomased instantsid uuriksid järele, kas see on haldusomavoli, – sest siis puhkeb suur segadus ja üllas ettevõtmine saaks põhjalikult kannatada.
On kole palav. Poest väljudes mõtlen hetkeks, et äkki mängin kangelast ja lähen koju jala, aga vöötraja juures tuleb mõistus pähe ja lähen bussi peale.
Bussipeatuses istuval joodiknaabril on mingi punase vedelikuga pudel ja ta tahab, et möödakäijad selle avaksid. Keegi ei taha. Võib-olla on see üldse süütevedelik, mine tea.
Subscribe to:
Posts (Atom)
