E, 2356. päev: esimene koolipäev

Algab ka minu koolitee riiklikus keelekoolis. Nagu ikka, jäävadki inimesed istuma sinna, kus esimeses tunnis oli ruumi.

Esimene lillepott sajab aknalaualt klassipõrandale juba kuus minutit enne tunni algust.

Õpetaja laual on pahaendeline pall, mis tunni lõpupoole ka lendama hakkab. Leian, et kui ma palliomaniku poole ei vaata, siis ma palli ka ei saa. Lihtne.

P, 2355. päev: sügis

Pikk jalutuskäik metsas algul mööda metsateed, kus kunagi ei ole käinud mina, siis mööda teist teed, kus kunagi ei ole käinud E. Kuuleme padrikus kedagi oksi pragistamas, näeme kõrges rohus hüppavat rebast ja peaaegu jääme maastikurataste alla. Tee ääres kasvab mitmesuguseid vähem ja rohkem kärbseseenetaolisi seeni (mitmel on kübaral täpid ja jala ümber rõngas).

Vallakeskuses on kohalik Oktoberfest, aga kes sinna minna viitsib, eks ju.

L, 2354. päev: tagasi tavalistesse rööbastesse

Külalised lahkuvad. Võõrustaja olemine ei ole nähtavasti üldse seotud sellega, kes külas on, kui külalised on kohal 11 päeva ja korter viie täiskasvanu sügiseseks majutamiseks projekteeritud ei ole. (Inimene eritab veeauru kopsude ja naha kaudu 3 g/h, mis kondenseerub külmale aknaklaasile ja välisseinale, not nice, hommikuks voolab ojadena.) Täna saan lõpuks ometi heita normaalsesse voodisse, kus pole olnud 15 ööd!

Linnas söömas.

R, 2353. päev: pange see endale

Toimetan väga rasket teksti, kus esimesed iksteist lehekülge on kõik enam-vähem korras, aga siis äkki on stiilifopaa „laias laastus”. (No teate, võtke see „lai laast” ja minugipoolest pange see endale õige ... .) See avab toimetajasilmad veel suuremale hoolikusele ja ennäe, peagi on asja asemel, mille kohta arst ütleks „soliidtuumor”, sihuke puterdis, et naeran kõva häälega (aga mis seal oli, seda ma siia ei kirjuta, muidu autor või tema keeletoimetaja guugeldab ja leiab ja arvab, et kõlbabki nii öelda; ütleme, et ta oli kirjutanud iga sõna „ilusaks eesti sõnaks”, kuigi esimene ei olnud „tahke”, vaid meenutas igiammust Eesti Reklaamfilmi reklaami, kus lõbutsejaid noomis Lia Laats ja talle vastas Vello Viisimaa – guugeldada ei ole mõtet, sest see reklaamfilm säilinud ei ole; see oli õnneks enne „Kivinõida”, mille nimiroll pani Vello Viisimaa tõsiseltvõetavusele raske põõna). Paljude aastate toimetuskogemus ütleb, et teksti tõlkija on olnud asjatundlik, aga siis on hakanud lihtsamates kohtades (kus ta ekslikult arvas aru saavat) möllama enda ületalve pidamist õigustada tahtev keeletoimetaja, on muutnud teemast mittekõigevähimatki teades asju „ilusasse eesti keelde” ega ole pärast kätetööd asjatundlikule tõlkijale näidanud. Seda tõestab suutmatus kirjutada „riskivähendusmeedet” ühe sõnana (kas selle kolmeks sõnaks kirjutamine on ka kellegi mõttehiiglase vaieldamatu käsk?) ja veel ilmekamalt „ennetamise” muutmine „vältimiseks”, mis asendus* meditsiinitekstis kuulutab tegelikult: „Mind ei huvita sittagi, mis te isekeskis seal meditsiinis räägite, aga meie juhmid stiilitundetud toimetajad ei mõista, et eri keelekastususes öeldakse asju eri moodi, ja seetõttu teame kindlalt, et „alati” on „õige” „vältima”.” — Nado skazat’ „kauplusse”, nu vot.

* Et asi oleks veel segasem, räägitakse meditsiinis ka vältimisest, aga siis on see rohkem nagu passiivne: kuidas vältida köha (st kuidas erilisi võtteid kasutamata teha nii, et köha ei saa), kuidas vältida nakkushaigust (st hoidke nakatunust eemale). Ennetamine on seevastu rohkem nagu aktiivne: midagi tehakse aktiivselt, et midagi teist ei juhtuks. Sama ka õiguskaitses.

* * *

Ekskursioon uutes ruumides. Lift on õige moodne, sees korrusenuppe ei ole. See-eest on kolimiseks polsterdatud põranda ja seintega B-liftis taga- ja C-liftis vasakule seinapolstrile sirgeldatud sama märk, mille Onu Bella laulu „Koolis on vahva” minategelane joonistas õpsitoa uksele ja mida nimetas väikseks porgandiks ning mille juhuslikult tekitas Marsi pinna tolmu uusim siia-sinna sõitnud marsikulgur.

Igaüks huvitub enim ikka enda uuest töötoast. Peale toa näen ära ka uue toanaabri ja ka tema pereliikmed, kes on ekskursioonil kaasas. Minnes nägin, et elukohaasumist otse saabuv maantee on rattateeta, kõnniteeta ja teepeenrata, aga põrkepiiretega ning seega saaks jala või rattaga hakata käima eemalt rattatee kaudu, koos mõningase ekslemisega pisitänavatel ja läbi hoovi, mille läbisõidetavus paistab ainult kohapeal. Nali selles, et eks vaatasin tagasisõidul kella ja kesklinnast läbisõit kestab sama kaua, kui kestaks jala minek. Võib-olla saaks minna ja tulla eri teid pidi, hommikul jala mäkke, õhtul vabajooksuga mäest alla.

N, 2352. päev: uude maailma minek

Laenan riiulist bussilugemiseks raamatu Essential Programming for Linguists, et mida see räägib regulaaravaldiste kirjutamisest, mida eile koolitusel mainiti ja mida saan akadeemilisel eesmärgil kasutada AntConcis. AntConci abitekstid ja internet üldse on regulaaravaldiste kirjutamisest kole kidakeelsed (või selline mulje jäi, kui AntConciga tutvusin ja tahtsin teada, mida tähendab selle funktsioon regex search). E hoiatab, et raamat räägib ainult Perlist, aga loodan saada asjast mingi põhimõttelise ülevaate. (Ette rutates öeldagu, et kirjeldatud põhimõtted AntConcis töötavad ja sellega leitu on väga huvitav.)

K, 2351. päev: vuntsid ja [tsenseeritud]

Mopeedijuht, visiiriga kiiver, nina all visiiril laiu kondensaadivihk nagu hiiglaslikud valged vuntsid

Koolitusel jõuavad meie usinad tarkvarakatsetajad nii peente küsimusteni, et tarkvarakoolitajal jääb üle vastata ainult „mäh?” Toimub ka muljetavaldav dialoog, mis pärast tsenseerimist on selline:

X: [tsenseeritud] [tsenseeritud] [tsenseeritud] ei tööta.
Y: [tsenseeritud] [tsenseeritud] [tsenseeritud] [tsenseeritud]!
X: Meil oli üks kunde, kelle [tsenseeritud] [tsenseeritud], aga [tsenseeritud] ikka [tsenseeritud].
Y: Võib-olla [tsenseeritud] [tsenseeritud] [tsenseeritud] ei olnud [tsenseeritud]!
X (peab väikse pausi): Ma arvan, et [tsenseeritud] [tsenseeritud] ei ole [tsenseeritud]. (Kõik ahhetavad.)

T, 2350. päev: elu nagu ooper

Külalised lähevad täna kell 6.40 rongiga päevareisile, mis tähendab, et mitme inimese edasi-tagasi kõndimine ja kuuldavuse mõttes teatraalne sosistamine* algab umbes poole viiest.

* Kas ma seda olen ikka maininud, kuidas muiste juhtus olema kuuri najal redel, ronisime kuuri katusele, et imetleda sealt ebaharilikku vaadet, ja meid märkas ooperilaulja, kes koolitatud häälel 50 m kauguselt täiesti tavalise kõnevaljusega küsis, mis me kuuri katusel teeme?

Respectful Insolence ütleb tänases loos mõttetera, mis peaks olema kõigil meediatarbijail (eriti neil, kes ammutavad teadusuudiseid üldajakirjandusest) kirjutatud suurte punaste tähtedega seina peale: kui pealkirja lõpus on küsimärk (nt uudis „Läbini looduslik vähiravim leitud?”), on vastus peaaegu alati „ei ole”.

IT-koolitus, kus selgub lihtne asi, kuidas saada projektoripilti suuremaks: jätke nuppude sorkimine, projektorit tuleb üksnes sikutada ekraanist kaugemale. Istun esimeses reas, koolitaja paistab üle kuvari silmanurgast sarnanevat ühele kaugele tuttavale, aga kuidas ma eksliku mulje hajutamiseks talle muudkui otsa vahiksin? Ka ei viitsi ma kilde konspekteerida, kuigi mõni on märkimisväärne (ikka juhtub, kui kõik räägivad võõrkeeles) ja mõni osaline tõsiselt püüab saada ettekandja itsitama.

E, 2349. päev: bei Gefahr Schnabel einschlagen

Moraal: lugege silte hoolega, isegi esmaspäeva hommiku tipptunniaegses bussis!

P, 2348. päev: kuuldused on jälle liialdatud

Jalutuskäik vallamaja juures pargis.

Laheneb eile tekkinud mure, et fotokas hakkab otsi andma. Nimelt eile linnupargis olin hakanud täheldama, et kui muidu välgatab teravustamisel pildiotsikus autofookuse selle anduri tuli (või välgatavad mitme anduri omad), mille järgi pilt teravustatakse, siis enam seda ei toimu, v.a kui kasutada andureid ükshaaval. Noh, alati ei saa ainult üht andurit kasutada ja pildistamisel on üldiselt kasulik teada, mille järgi tahab fotokas teravustada (näiteks kas esiplaani rohu või tagaplaani haigru järgi). Proovisin igasugu resettimise nippe, küll lülitades välja ja sisse, küll eemaldades aku ja objektiivi ja peaaegu isegi püsimälu toitepatarei. Mõlgutasin mõtteid, et äkki peaks uuendama fotoka püsivara, mis üldiselt on suur kepp ja kama ning ei garanteeri soodsat tulemust.

Aga täna juhtusin tegema liitsäripildi jaoks 3-võttelise seeria, mille seadistused on salvestatud fotoka 3. seadistusmällu, ning märkasin, et andurid sähvatasid nagu vaja, aga üheski normaalprogrammis (P, Av, Tv, M) mitte. Lülitasin mitu korda edasi-tagasi – C3-s on, normaalprogrammides ei ole. Seega asusin võrdlema, mida siis on salvestatud seadistutes teisiti kui normaalprogrammides, – ja üles leidsin. Fotokal on nimelt kolm autofookuse režiimi – one shot: teravustab ja kuni pildistamiseni midagi rohkem ei tee (hea staatiliste vaadete jaoks); AF servo: teravustab ja hoiab kuni pildistamiseni pildi teravana, kui selles midagi liigub (kusjuures mingil määral kompenseerib ka muutumise ajal, mil peegel on üleval ja AF-andurid pilti enam ei näe, aga katik ei ole veel avanenud); ning AI servo, mis automaatselt valib nende kahe vahel. Tavaliselt kasutan esimest ja kolmandat, aga nüüd linnuetenduse jaoks olin lülitanud sisse AF servo, et vähendada uduseid linde teravate põõsaste taustal. Noh selgus, et AF servo ajal andurid ei vilgu. Tagantjärgi on ikka väga lihtne!

L, 2347. päev: linnupargis

Külalistele on öeldud, et ärkamine on kell 6.30 ja välja läheme kell 7.30. Külalised on täies rõivis esikus valmis kell 6.55, mistõttu jõuame 8.20 rongile klassikaliselt 50 minutit varem.

Udu on paks ja varjab kõiki vaateid.

Saab teada, et kui väikelinnal on kaks taksofirmat, siis tähendab see mitte kaht taksofirmat, vaid kaht taksot sõitvat linnaelanikku, kellest laupäeva hommikul on ühel telefon välja lülitatud ning teine on parajasti sõidus. Ja kui aja parajaks tegemiseks vaikselt vajalikus suunas astuma hakata, jõuab enne ise jala kohale.

Saab teada, et kivikakk on Einstein ja kassikakk Förbi. Kivikakku antakse käe peal hoida kõigile. Valgepea-merikotkas enam objektiivi peale ei ehmata nagu esimene kord ning on madallennu oskusi üle inimeste tugevasti täiustanud. Ikka selline madallend, mis garanteerib uue soengu või annab hoosulega mööda nina. Saab teada, et öökullid keeravad pead seepärast, et nad suuri hämarasilmi pöörata ei saa, ja et Saksamaa vapil olevat Euroopa merikotkas. Olin varem arvanud, et kalju- ehk maakotkas (merikotkal on saba valge). Või noh, üldine heraldikakotkas on vist üldse täpsema liigimääratluseta.

Tagasisõidul näeme Äratuskella jaamas liiprite vahel peesitamas paljusid sisalikke.

R, 2346. päev: reede

Ah, juba ongi reede ja algab nädalavahetus.

N, 2345. päev: oluline kirjandusviide

Pärast puhkust esimesel tööpäeval kohe vaja kirjutada tagasiside kuubis (kordamisküsimus tudengitele: millal kaotab tagasiside mõtte?) kellelegi, kellest teab ainult nii palju, et ta on nii ebapädev, et ei saa aru, et on ebapädev. (Seda käsitlenud psühholoogiauuringu klassikalist teaduspublikatsiooni viitab teos Goldacre, Ben, Bad Science, lk 284 (e k „Pahateadus”), viide ise on Kruger J, Dunning D, Unskilled and unaware of it: how difficulties in recognizing one’s own incompetence lead to inflated self-assessments, J Pers Soc Psych (1999); 77; 6: 121–34 ning artikkel ise on guugeldatav ja nt siin (pdf). Lugege, lugege, see on väga huvitav. Eesti tõlketurule kohandatuna seletab see ka, kuidas on võimalik mitu aastat tagasi suures Eesti tõlketuru uuringus täheldatu, et kõik (kordan: kõik) uuritud üle 30 Eesti tõlkefirma väitsid enda eeliseks keskmisest parema kvaliteedi.)

Karta on, et tulemas on ka tagasiside⁴, kus on sõnade „õigesti” ja „valesti” täpsustavad määratlused („sedasi, nagu kirjutasime meie” ja „sedasi, nagu kirjutasite teie”), ning selle peale läheb ka aega veel kord raiskav tagasiside⁵, kus on viited nt ÕSile ja muudele keelehooldeüllitistele, ning hiljemalt siis võiks keegi teha asjast järeldused. Vaadake, meil on sihuke põhimõte, et seda, mida me objektiivselt tõestada ei suuda, me tagasisidesse ei kirjutagi, mis tähendab, et vaidluse jätkudes tuleb see tõestus varem või hiljem lagedale ja millegi üle enam vaielda ei ole. Seega ei tasu aega raisata.

Kokkuvõttes on nõnda väsitav, et juba poole kolmest heidaksin unele. Sõrmed on kah uimased, ega ma puhkuse ajal harjutanud.

Selgub, et ei ole hea bussis kuulata „Kreisiraadio” audioraamatut (no oli raamatupoes „Kreisiraadio” mingi vana duubelplaat riiulis „Audioraamatud”). Inimesed vaatavad imelikult.

Kirjutab vallavalitsus ja teatab, et ma olevat maksnud koeramaksu liiga palju. Pean vastama, et maksin kahe eest.

Õhtul plaaditäis mister Beani. Št. ründab mr Beani karu, nii et kuvar (12 kg) kõigub.

K, 2344. päev: külalistega linna peal

Vaba päev, mille olin kavalasti jätnud puhkuse otsa, et siis tuleb puhkusejärgsel esimesel töönädalal ainult kaks tööpäeva. Käime külalistega linnas ja sõidame ringi ja pärast käime kohvikus einestamas, kus kõigepealt juhtub tellimisel koletu keelte segiajamine (aga mis täpselt, seda lubasin siia mitte panna) ja teiseks läheb allatulekul vähem kui minuti jooksul lift katki: sõidab üks seltskond alla, tuleb lift üles, läheb rikki, meie ülejäänud ootame halliks, aga lifti asemel tuleb juhataja, kes nähtavasti käib treppi mööda kogu maja läbi ja räägib inimestele, et ärge oodake, lift on katki.

T, tagasisõit

Puhkus kodumail oli lühike, aga sisukas.

Mul oli suur au olla üks viimastest, kes kõndis maakonna tähtsaima huviväärsuse juurdepääsuteel, mis rajati 1970. aastate lõpus topograafilistest takistustest üle lihtsal põhjusel, et ehitusmasinad ei saanud takistustest läbi (mille kohta vanaisa rääkis, kuidas tema töökoht tegi huviväärsuse õuel heina ning heinakoormaga veoauto jäi takistusse kogu kõrguses ja laiuses kinni nagu tropp). Käisin pühapäeva õhtul jalutamas, kõndisin sealt üle (sest tahtsin lähedalt näha, kuidas on edenenud huviväärsuse seal nurgas mullatööd, ja teha kunstilise pildi loojangukullas säravast ekskavaatorist); esmaspäeva lõuna paiku sõitsin mööda ja mis ma näen: just eile pildistatud ekskavaator möllab ja kaevab just sama teed minema! Seega olen üks viimaseid, kes sellel juurdepääsuteel on kõndinud, mis minu huvi asjaomase huviväärsuse vastu arvestades on mu jaoks samalaadse tähendusega nagu see, et esimene lapp Saksamaast, mida oma silmaga juhtusin [lennukiaknast] nägema, oli kosmoselennu häll Peenemünde.

Tegin kaks avastusretke kodumaakonnas, ühe jalgrattal, teise mitte. Jalgratta eelis on teatavasti, et saab kinni pidada nii sageli, kui vaja või viitsib, ja pildistada teeäärseid vaateid. Sookurgi nägin palju ja ronka nägin ning imekauneid metsateid nägin ka (viimaste kõrval kruusasel metsamaanteel segaselt tihedat krusaliiklust samuti, neil oli seal kuskil vist üks killustikukarjäär). Ühes kohas sain äkilise déjà vu, tundes ära kurviäärse maja, mida viimati nägin umbes 1985 või, kui nüüd järele mõtlen, siis 1986, aga hiljem mitte, ning selle järgi meenutasin, et kohe selle taga pidi olema umbes 1978 nähtud ja sügava mulje jätnud kõrge teetamm, kus vanasti olid mõlemas servas triibulised teepostid; tänapäeval on seal muidugi plekist põrkepiirded ja ehitatakse tammi kõrvale eraldi rattateed. Külapoes käisin ja sain sealt tagasi münte, mida siinkandis eriti sageli ei näe (ma ikka vaatan, mis maade rahasid saan; kollektsioonist on paar münti puudu – peale Soome 1- ja 2-sendise, mida käibes üldse ei ole, ja väiksemate euroriikide harvemate müntide ei ole ma kunagi näinud nt Portugali 2-eurost). Külateedel sõitsin ja nägin, kuidas mõõgad olid taotud atradeks, st lennuvälja katteplekid pandud lugematuteks piireteks ja üheks kuuriks, ning teisiti kui olid näidanud mitu enne retke uuritud kaarti, oli katteplekkide allikaks olnud mahajäetud lennuvälja rada läbitav kogu pikkuses (1,7 km; kaartidel vahepeal katkes). Üht lennuvälja haldushoonet nägin (mis praegu on elamu), juhttorni varemeid nägin, aga Maa-ameti reljeefikaardil paistvat ruleerimisteed ei näinud – reljeefikaardi lidar läheb taimkattest läbi, see näitas, et lennuväljal on muust maastikust pisut erinev umbes 50 m laiune maandumisrada ja umbes 20 m laiune ruleerimisrada; maandumisraja asfalt paistis ja oli 10–30 m laiuselt ka pealeroomava taimestikuta, aga ruleerimisrada looduses ei paistnud. Huvitav, et maandumisraja asfalt oli pragunemata, mahajäetud teedel murrab taimestik läbi pragude asfaldist läbi, siin seda nagu ei olnud. Lõunapoolses otsas oli raja peal noor mets, lagedal oli ainult nii kilomeeter. Kapitaalteoses „Eesti sõjaajaloo teejuht” (kus koordinaadid on 10 cm täpsusega ja osutavad pisut valesti, aga sellest me praegu ei räägi) maakonna mahahäetud lennuväljad puuduvad. Tagasisõidul jäin kõva vastutuule kätte, rühkides 16 kilomeetrit (koos paari pildistus- ja kurevaatamis- ning kohati iga kümne minuti tagant hingetõmbamispausiga) ligi kaks tundi ja jõudes linna nii, et pangaesisele platsile keerasin 3 minutit enne kokkulepitud kohtumist kliendihalduriga.

Kuulsin maakonnaliini bussis pileti ostmisel veidrat väljendit „üks kakskümmend üks”, mida algul arvasin mingiks koodiks, mida bussijuht näpib masinasse ja siis tuleb õige pilet ja bussijuht ütleb õige hinna. Kaugbussid sõidavad sama vahet samuti (paarsada meetrit vähem, ei keera asulasse sisse) ja neil maksvat 4 €. Suur oli minu üllatus, kui hinnaks osutus olevatki 1.21 €. Buss mugav ja puhas ning linnast minekul sellise rahvakeelse meelelahutusega, et kahetsesin, et helisalvesti maha jäi, muidu teinuksin isikliku etnograafilise heliarhiivi jaoks savisaart. Nii et kodumaakonna detailse avastamise teed jalgrattaraadiusest väljaspool on nüüd avatud, sest kui on valida, kas viis tundi jalgrattasadulas ja järgmine päev jalad pakkus või tund viisteist minutit mugavas bussis ja 2 × 1,21 €, siis valin muidugi viimase.

Kaunid kuldse valgusega vaated ajastasin mobiilirakendusega Sun Surveyor (neid on parimate vaadete albumist ligi pool). Tegin edasi-tagasi reisi mõlemas suunas kodust külla.

Kasutasin esimest korda pudeliautomaati. See asub küll peaaegu sama kaugel kui prügimägi, millega seoses meenub see helde aeg, kui majas puudus prügivedu ja viisime kanalisatsiooni pandamatu prügi sinna ise kohale.

Surnuaial juhtusin kohale kellaajal, mil vanavanemate haualt üle aia paistev sõjas hukkunute monument oli just kuldses loojangupäikese vihus, ning tuli oodata ainult kümme minutit, mil päike keeraks veel natuke, nii et kuldne on ainult monument, mitte aed selle taga, mis vaatepilt püsis muidugi ainult mõne minuti.

Sain läbi „Pahateaduse” (st selle originaali Bad Science), kust sain teada, et teadusteemadest paroodia tegemisel (raamatu autori Ben Goldacre’i mõte) ei ole Eesti ajakirjandus sugugi üksi, IKH-taolisi teaduses üksnes kurioosumit nägevaid ajakirjanikke on paksult ja palju, eriti näiteks Briti jamalehes Daily Mail, millest kolmest Eesti päevalehest kaks lugusid otse tõlgivad, nii et lehetegemise vaeva kui vähe. Goldacre oletab ka põhjuse: üldajakirjandust teevad loodusteaduste kauged inimesed, kes teemast aru ei saa ja arvavad, et kui ei saa nemad, siis ei saa ka keegi teine, ja mis tundub neile veider, ongi nii. Kokku saab asjast paroodia. Ja siis suur hulk lihtsameelseid ajakirjanduse tarbijaid jääbki arvama, et asjavärk ongi nõnda, ja mis veel jubedam, et teadus ongi nõnda saamatu nagu näitab üldajakirjanduse kõverpeegel. Seevastu horoskoop, selgeltnägemine, loodusravi ja muu hookuspokus on piiratud vaimumaailmaga keskmisele ajakirjanikule palju mõistetavam ning tänu tema kauaaegsele vaevanägemisele mandunud lehetarbijale ka. Kusjuures, see nihe toimus alles hiljuti, mu tähelepaneku järgi 1990. aastatel – kui ajakirjandus hakkas end teadusuudistest kaugendama väljendiga, et „teadlased avastasid” üht või teist. Varem öeldi kirjutajast erinevat identiteedirühma rõhutamata, et „avastati”.

Käisin kooli kokkutulekul, kus ma varem käinud ei olnud (olen käinud kahel klassi kokkutulekul väga harvast neljast). Koolimaja keldrist pööninguni ja paljusid tundmatuid koolikaaslasi nägi, mulle õpetanud õpetajaid oli nagu kolm, kooliaegseid silmarõõme ei näinud, klassikaaslasi nägin nelja, muid tuttavaid koolikaaslasi umbes viit. Otsisime klassikaaslastega koolimaja pealt meieaegseid asju ning leidsime soopardi topise, kuugloobuse, paar tuttavat pilti ja raamatut ning füüsika ülesannete kogu ja Hergi Kariku „Keemia käsiraamatu”. Meieaegne saamatu füüsikaõpetaja õpetab nüüd mujal ja seepärast ilmselt on ülesannete kogus vähem „trükivigu” ning „lahendamatuid” ja „teile liiga raskeid” ülesandeid.

Nägin lähedalt radikavahetust, millele eelnes kilede põrandale kleepimine (maalriteip on tänapäeval hea, ei lähe enam kiududeks nagu muiste – või täpsemini: Eesti maalriteibituru on kvaliteetse teibiga vallutanud Tesa). Arvasin ekslikult, et vana radikas eraldatakse seina küljest vähemalt ketaslõikuriga, aga võta näpust, astus töömees seina ligi ja hops! vana radikas kaenlasse. Hambaarsti nägin ka, tal on uus abiline.

Tagasisõit ise oli aga teisest puust, nimelt reisijate mõnitamine Talina lennujaamas jätkub. Luban anda asjale ametliku käigu (ja seekord teen lubaduse ka teoks, nende ridade kirjutamise ajaks olen saanud ametiasutuselt ka vastuse, aga pole sisse vaadanud). Kummalgi korral lennujaamast laekunud vastused ilustaksid suurepäraselt rubriiki „Kabinetis sündinud”, sest näitavad selgesti, mis on lennujaama arvates lennujaama ülesanne: koorida reisijaid. Mitte reisijate liigutamine mittelennukist lennukisse; oo ei, oo ei. Lennujaama empaatiapuudega lapsturundajad ei ole osanud end mõelda reisijaks ega näha, mis mulje jääb Eestist lahkuvale reisijale – kellele „krrdi banaanivabariik, ma ütlen!”, kellele „raisk, siia ma enam tagasi ei tule!”. Seda, kuidas lennujaama seina- ja põrandapinna täidetus püüdlik-haledate reklaamide ja poodidega (ega vaba seinapinda Talina lennujaamas naljalt ei paista) aitab kaasa reisijate ühesuunalisele kiirendamisele, võiks uurida teaduslikult. Eks ka maailma muudes lennujaamades ole reklaami ja poode, aga mitte sellise ilmega, et „Sure, koer! Osta!! Muud valikut sul ei ole!!!” — Vastik, vastik, vastik. Tule järgmine kord või raudteega.

Lennuväljal paistab kõrvuti kaks Saksa lennuväe C-160 Transalli, nende taga Piaggio Avanti ja ees mingi roosat kõrbe-kaitsevärvi kaubalennuk, mille numbri alguses on binokli seletusel tähed TC. Arvan selle Türgiks (Türgi on NATO riik, noh) ja üks reisikaaslane märgib, et sellega tuuakse ilmselt „Türgi kaltsu”, sest parasjagu laaditakse parempoolsest luugist välja mingit suurt pundart. Alles nädal hiljem saan teada, et kuigi TC tõesti on Türgi, kuulub lennuk (numbri järgi Airbus A310-308F) hoopis firmale Saudi Airlines Cargo, mille koduleht firmal ühe A310 ka ütleb olevat.

Lennukisõit oli talutav, kuulasin vahelduseks kollektiivi Planeet eile ostetud heliteost „Ajamasin” (2012), mis kohati pärineks nagu mingilt SomaFM-i kanalilt, aga kuhu on lisatud maakeelsed vahetekstid, mille koolilapselikust lihtsusest aimdub teadmatus, et nii lihtne ajalooline kosmoselend ka ei olnud. Kuule maandumisel näiteks ei tähendanud pressure OK mitte õhurõhku, vaid kütusepaagi rõhku, mis esimesel, Apollo 11 maandumisel oli seisundis, et paak oli tühi, mootor töötas torudes oleval kütusejäägil ja kütust oleks veel jätkunud 16 sekundiks, siis pidanuks Armstrong vajutama suurt punast nuppu, Kuu-mooduli ülemine aste eraldunuks alumisest ja lennanuks orbiidile tagasi ning esimesena maandunuks Kuule võib-olla Apollo 12 ning inimkonna esimene teade teiselt taevakehalt olnuks hoopis Apollo 12 CMD Pete Conradi hüütud „Jiii-haaa!” Ja, kusjuures, selle tõenäosuseks pidas külmanärvine Armstrong ise 50%. Või siis võib-olla ei olnud jutt päris esimesest maandumisest, sest mainitakse fantastilist vaadet, mis hämarate mälestuste järgi öeldi alles Apollo 15 maandumisel*, kus vähe varem oli juhtunud imitaatoris arvestamata seik, et astronaudid nägid aknast mitte ainult otse ette, vaid teineteise aknast ka küljele, ning LMP näinud äkki CMD aknast enne maandumist, et maandumiskoha kõrval ulatub mägi nendest kõrgemale. See fantastilise vaate asi öeldi vist alles siis, kui ülemine luuk oli avatud ja Kuu-mooduli ülemise astme mootorikattele roninud ja poolest kerest saadik välja kõõluv CMD vaadet detailselt kirjeldanud, mis kuulus geoloogiaprogrammi ja mille järel taassurvestamiseks vajaliku hapniku pärast oli programmijuhtidega palju väänamist, nagu kirjutas Andrew Chaikin ja näitas sarja From the Earth to the Moon osa Galileo Was Right.

* Guugeldamine pakub:

• Apollo 11, kui läbitud on umbes kolmandik teed Maalt Kuule, nimetavad LMP Buzz Aldrin ja CMP Mike Collins fantastiliseks vaadet läbi sekstandi (ilmselt Maa poole, sest sinnapoole olid sel ajal aknad ja sekstant), ning Kuu-orbiidile jõudmise järel ütleb Aldrin [Kuu?] terminaatori (varjujoone) kohta very fantastic view;
• Apollo 12, LMP Al Bean ütleb tagasilennul pisut enne Maa atmosfääri sukeldumist ilmselt Maa kohta fantastic sight;
• Apollo 15, CMD David Scott ütleb Kuu-moodulis (LM) Kuult äralennul kergendusega fantastic sight selle kohta, kui vaatevälja ilmub juhtimis- ja teenindusmoodul (CSM) – sest vastasel juhul jääksid nad igaveseks Kuule; 
• Apollo 16, LMP Charlie Duke ütleb Kuule astudes esimese sõnana Fantastic!, 5. päeval ütleb keegi (vbl CMP Thomas Mattingly), et kuulas makilt Berliozi „Fantastilist sümfooniat” ja vaade oli ka fantastiline.

See on ka umbes kõik, mida Google sõna fantastic ütlemise kohta Apollo lendudel leiab. Täpselt järele kontrollida ei saa, sest kirjutan seda oktoobri algul, mil NASA kui USA valitsusasutus on sundpuhkusel ja veebileht ei tööta.

Kui lennuk suurema ja vähema loksumise saatel maandub, paistab aknast, et ka vastuvõtva lennuvälja serva on pargitud üks Piaggio Avanti. Noh, muidu näeb seda väga omapärase välimusega propeller-ärilennukit nii korra aastas, täna aga lausa kaks korda.

Muidu läheb külaliste kohaletoomine suurema vaevata, lennujaamast päralesõidul magan ligi kaks tundi. Otse jaamast lähen registreerima keelekursusele, kus saan ette pool tundi varem ja pean kinnitama, et a) see, et ma saksa keelt nagu mõistan, ei tähenda, et mõistaksin kohalikku keelt (selle väärarvamuse on tekitanud, et sakslased mõistavad murret, mis sellega väga sarnaneb, aga vat mina olen rohkem nagu saksa kirjakeele peal ning juulikuine pikk nädalavahetus Šveitsis suurt ei elustanud šveitsi keele (schweizer Mundart) ehk tänapäeval alemanni keele mõistmise kunsti), ja b) ma võin ju aimata, mida mulle räägitakse, aga tahan ikkagi algajate kursusele. Sedasi saan astuma siis minagi esimese sammu lõimumise teel, mis siinkandi arvukate eestlaste seas ikka veel lausa erandlik on. Uksekäepide on asendis, et väljumiseks ust vasaku käega avades löön teise uksepoolse servaga sõrmenukid marraskile.

L, 2343. päev: puhkusele!

Tellisin eile takso interneti kaudu, lubati saata kinnitavad lühisõnumid. No seisan siis öösel maja ees, mõningase varuga muidugi, ja saan teate, et takso sõidab. Siis teise, et takso seisab maja ees. Et sel hetkel on majaesine hästi pime ja rahulik (muidu traageldavad seal autod ööpäev ringi), mõtlen, et assaraisk, jälle on nagu tavaliselt ja takso seisab kas valel aadressil või suisa vales asulas.

Siis tuleb selja tagant uksest noormees, lehvitab telefoni ja küsib, kas ma olen AV ja ootan taksot. Et tema ongi taksojuht ja elab ka samas majas! No seda ma siis olin maja ees selle taksofirma autot paar korda näinud parkimas. Nii et lõppkokkuvõttes olen bussipeatuses hakkamas ligi kolmveerand tundi enne bussi väljumist ja muidugi tuleb täna buss ette mitte pool tundi varem nagu eelmine kord, vaid ainult 5 minutit varem.

Ma tagantjärgi seda kirjutades nagu ei mäleta, et oleksin bussis maganud, mis tähendab, et olin ärkvel ja kuulasin muusikat, mis läks ajapikku pingutavaks, sest helisalvestil (mis on pisut väiksem ja kergem ning võtab vähem voolu kui lustikummut) on praegu ainult kaks plaati muusikat. Koop ja Joe Hisaishi, Joe Hisaishi ja Koop.

Varahommikuses lennujaamas on tubateatrina umbkeelne hispaaniakeelne proua ja tema algkoolilaps ning nende liiga raske käsipagas. Kui seisan turvakontrolli sabas, saadetakse nad seda panema äraantavasse pagasisse, misjärel nad proovivad uuesti, aga kuuldavasti jälle tulemuseta, sest kisa jätkub ja üha valjeneb. Muidugi võib-olla nad üldse ei tahagi lennukiga lennata.

Putkas on lennundusajalooajakirja FliegerRevue X uus number (see ilmub paar korda aastas) ja selles – mõningaste fantaasiasugemetega – artikkel futuristliku ilmega lennukist Ho 229 (ning teine, kuidas ehitatakse selle kaht lennukõlblikku koopiat). Fantaasiasugemed tähendavad viidet lennuki „radarivastasele viimistlusele”, mis asjalike ajaloouuringute andmetel oli hoopis tekkinud nõnda, et sõja lõpuks oli sõjaeelsed virnas kuivatatud puidu varud Saksamaal otsas või ära põlenud ja tuli kasutada kuivatis kuivatatud puitu, mis võis tollaes kuivatis kohati veidi söestuda, samas tugevusomadusi kaotamata. Lihtne. Lenduri töötingimusi kirjeldades on jäänud autoril silme vahele ka, et juhiruumil seinu ei olnud ja kummalgi pool oli käeulatuses möirgav Jumo 004 turboreaktiivmootor. Kui te ei ole oma kõrvaga kuulnud, mis häält teeb turboreaktiivmootor (praegu neid tsiviilkasutuses praktiliselt ei ole), siis olete jäänud paljust ilma. Laske vanematel jutustada, kuidas üle linna kostis, kuidas lennuväljal pandi lennukimootor käima, või kuidas strateegilise pommilennuki Tu-16 stardil vappus kogu Tartu. Reaktiivmootorite vanaisa Jumo 004 veojõud oli umbkaudu 900 kgf ehk umbkaudu 9 kN, need muiste kogu linna väristanud mootorid olid umbkaudu kümme korda kangemad – aga mitu kilomeetrit eemal.

Talinas kupatan lennujaamast kohe bussijaama, kus, kui kiiresti teeks, jõuaks ka kohe edasisõidu bussile, aga õnneks näen, mis on kirjutatud bussi küljele – selle firmaga veetis kogu bussitäis rahvast kunagi põlluservas kauni suveõhtuse poolteisttunni (mul oli kaasas emalt laenatud August Mälgu viie ajaloojutuga „Kadunud päike” (1943), mida ma kahel istmel lebaskledes lugesin, sellal kui bussijuht kangutas midagi mootoris, reisijad ümber bussi jalutasid ja üle vahekäigu istunud noorsand teepeenral kilekotist seeni suitsetas). Ootan pisut üle tunni, lugedes ja vaadates bussijaama sagimist. Ilm on suurepärane, päike särab pilvitus taevas. Mul on kaasas ka sügisjope, millega saab häda korral käia ka kümne miinuskraadiga (seda on tarvis alles tagasisõidu lõpus).

R, 2342. päev: n–1

Homme puhkuselee... Päeval on palju sebimist ja ühel hetkel mõistan, et mida vähem sebimist juurde võtan, seda kiiremini õhtul ära pääsen.

Õhtul D. maantee ääres Portugali restoranis, kus sedapuhku tellime taas liha- ja meretoitude vaagna kahele nagu esimene kord (mitte ainult meretoitude vaagna nagu eelmine kord). Kartulid on mitte keedu-, ahju- ega friikartulitena, vaid frititud viiludena. Nämmnämm. Eestis on mitmel pool friikartulid sellised, nagu need külmutatuna pakist tulevad, sellised jämedad, sakilise servaga ja seest toorevõitu, või kahtlustatavasti mikrolaineahjus soojendades üleüldiselt nätsked; meenutamisi on Eesti parimad friikartulid kohvikus, mille kõrvalmajas oli vene ajal Aerofloti kassa, eriti kui neid serveeritakse prae kõrval.

N, 2341. päev: n–2

Nagu HS rubriigist „Maailman ihmisiä”: kummalises mitukümmend lehekülge pikas tõlkes ei ole keskmiselt kolm korda leheküljel märganud dokumendiga töötanutest keegi, et tulemuses õige kuupäev puudub. Kuidas see professionaalsete tõlkijatega võimalik on, ma ei tea. Meile on maast-madalast pähe taotud, et kuupäevad on üks neid asju, mida tuleb kontrollida alati, ning pealegi tunneb parem tõlketarkvara kuupäeva ära omal algatusel ja paneb selle tõlkesse ise ning – kui enne pisut vaeva näha – ka õiges vormingus.

K, 2340. päev: kiiritusest õues ja toas

Jätsin hommikul päevaks arvuti tikkima CH-piltide põhialbumit ja õhtuks ongi valmis!

* * *

Ükspäev oli kiirgusfoobikust endine töökaaslane postitanud feispukki spämmipildi, mis just nagu jutustaks Fukushima kiirguse levikust üle Vaikse ookeani, aga tegelikult kujutas hoopis Tōhoku maavärinas tekkinud tsunami levikut. Kaardil oli alles legend, kus oli selgesti öeldud, et eri värvid tähendavad sentimeetreid, mis ühikuga kiirgust, kiiritust ehk doosi ega doosikiirust ei mõõdeta teps mitte. Samuti on äärmiselt kahtlane, kuidas saab levida midagi mööda vett ookeanihoovusi eirates – difusiooniga vä? No kuulge...

Mõne päevaga oli asjale reageerinud ka Doubtful News (DN üldse on väärt ettevõtmine, kavatsen seda aineliselt toetada). Eriti pange tähele loo järel kasutaja Blargh 4.9.2013 21.20 kommentaari. No vat. Postitasin selle FB-s edasi minagi, mainides, kuidas paljud, kes pelgavad, et 40 km kaugusel on tuumajaam, ei pelga sõita lennukiga – tuumajaam 40 km kaugusel üle maapinna loodusliku fooni ei ole, aga lennukis kosmiline kiirgus on. Siin siis arvud ka: loodusliku fooni maailma keskmine doosikiirus on maapinnal 0,27 µSv/h. Siinkandis on õues mujal kui graniidi kohal looduslik foon umbes 0,1 µSv/h (on olnud ka vähem, aga Radex 1706 kalibreerimistunnistuse järgi on see tundlikkuspiir, alla mille näidud ei ole usaldusväärsed). Aastas teeb see 876 µSv. (Toas võib olla looduskivist põranda kohal rohkem, nii 0,3 µSv/h, aastas 2,6 mSv.) 1 Sv doos (mis suurendab vähiriski 1% võrra – fataalse vähi risk üldse on, muide, nii suurusjärgus 20%) koguneks õues 1141 ja toas 380 aastaga. Reisilennukõrgusel (10 km) on lennukis doosikiirus umbkaudu 5 µSv/h (oleneb geograafilisest laiusest, alla u 30° laiuse on poole vähem, viimati oli siinkandis 3,82 µSv/h) ehk 50 korda rohkem kui õues tänaval ja 17 korda rohkem kui toas. See tähendab, et lennukis saab kahe tunniga doosi, mis saaks siinkandis maapinnal 100 tunniga ehk 4 ööpäevaga ning 1 Sv kogumiseks peaks reisilennukõrgusel lendama 23 aastat. Lihtne matemaatika! Ehk siis moraal, õpetus ja iva on, et teil võib looduskivist põrandaplaatide tõttu olla toas tugevam looduslik kiirgus kui õues, kus silmapiiril paistavad maailma ühe suurima tuumajaama jahutustornide aurupilved, ja kui te just ei hoia voodi all tuumareaktorist varastatud isotoope, siis tavaelus teil kiiritust karta ei ole.

Voh, selleks ongi vaja õppida koolis füüsikat.

T, 2339. päev: valmis, valmis, valmis!

Öösel valmib CH piltide vaadete album kahes versioonis. Õigemini valmib õhtu poole ööd, aga avalikult näidatava albumi koostamisel selgub, et olen kolm pilti tõstnud kogemata valesse albumisse, neljanda päeva hommikust, seega tuleb lisandusest edasi 114 neljanda päeva pilti eksportida uuesti. (Lugeja küllap arvab, et kergem oleks muuta vanade piltide numbreid ja eksportida ainult need kolm pilti uuesti, aga arvuti tikib neid 114 pilti siis, kui mina magan õndsat und.) Eraviisilises albumis on 497 pilti ja avalikult näidatavas 245, viimase eksportisin kah jpeg-idena, aga kavas on teha sellest flash-album (mis vajab iga pildi pealkirjastamist, sest muul kombel see ei paista) ja panna see üles. Bagaažide ja aunade album (raudteejaamad ja teeäärne) tuleb väiksem, ainult umbes nii 120 pilti.

Eriti hea meel on mul Baseli toomkiriku koori välisseina romaani lõustade ühe pildi üle, sest 800 aastat tagasi pandi sinna üks tuttav mis tuttav. Ta võiks panna selle omale feisspukiportreeks, saaks korraga palju sõpru juurde.

* * *

Tööl toimetan keerukas vormingus tõlget, saan valmis, pärast tehakse küljendus ja kästakse mul kontrollida. Tulemus eesti keeles ei ole. Algul põen, et kuidas ma ütlen, et te äkki olete võtnud vale faili (tekst on mingis lääneslaavi keeles, vbl sloveeni), aga kui küljendus asja telefonis mitu korda üle seletab, siis lõpuks ikkagi pakun, et prooviks veel korra. Tagasi nad ei helista, järelikult oligi vale.

E, 2338. päev: kuidas ravida PHD-d

Posthelveetsilise depressiooni sündroomi piltteraapia jätkub. Nädalavahetusega on järg edenenud 543 pildi võrra. Piltide arv eriti vähenenud ei ole, sest ega ma raatsi! Sõidab näiteks mööda laev, ma teen sellest umbes seitse pilti, iga nurga alt vöörist ahtrini, näitamiseks läheb üks, aga kesse siis ülejäänuid ära viskab!

Mitme pildi efektsel radikaalsel pildilõikel on väga lihtne põhjus: ma ei viitsinud lagedal taeval paistvaid sensoriplekke eemaldada. Isegi kui te teate, mis juhtub sensorisodiga ja objektiivitolmuga väikese ava korral (nt säriaja pikendamiseks f/22 jõepiltidel), te kindlasti ei tea, mis juhtub plekkidega liitsäripiltidel, isegi kui nende üksikvõtted olid nõnda maheda avaga kui f/8. Plekk paistab muidugi alles valmis pildil suurel kuvaril, aga töötlemise ajal mitte (tänu läppari TFT-kuvari eripärale paistavad plekid paremini, kui vaadata pilti tavalisest palju madalamalt, st kallutada ekraani tahapoole). Rongiaknast võetud mäepiltidel on sedasi eemaldatud aknapeegeldused. Ühes kohas eemaldasin aknalt peegelduva näo, kuigi taevas mägede kohal kõrguva näoga pilt lööks laineid usuhullude seas.

Kuulasin eile piltide kõrvale 2007. varutud teknoplaate (mida ma kuulanud ei ole) ja tänaseks olen ära tundnud ühe kole tuttava tundunud viisikäigu: see oli videomeemis „Kuidas kassid kuulavad muusikat”. Teine tuttav viisikäik oli mingi Jaapani DJ plaadilt, mille kogumik on tööl.

* * *

Neljapäevane metsaskäik oli saadanast, sest esiteks kukkus kohe metsast tulles januse Šp moka otsast veekaussi ja uppus seal värske puuk ning teiseks on eile ja täna lebanud põrandal kolm (esikus üks, toas kaks) täisimenud puuki. Võehh...

P, 2337. päev: piltide järeltöötlus kiireneb

Hommikul poes.

Valmib esimene enne-ja-nüüd-võtetega album omaaegsele korterinaabrile, kes elas tänavaäärses toas, kus varem elas algul tore, aga pärast imelikuks läinud mehhiklane. Majade poolest vahet nagu eriti ei olegi, aga ühel pildil on puud neli korda jämedamad ja igal vanal fotol on autode asemel jubedad pannid (ajastust, kui auto veel ei olnud ümmargune, mida nooremad lugejad vbl ei mäleta). Kunagise kodutänava äärde on istutatud puud ja telefoniputka on kadunud ja maha on joonitud jalgrattarada ning jalgrattaid on üldse palju. Postkastid on samad ja, nagu varem juba märgitud, pärineb ka maja heakord muistsest ajast. Ka jäätmete sortimise prügikastid on samad.

Tänane ilmutustempo on olnud kaks korda kiirem kui varem, sest esiteks ei vaja kõik pildid tõesti ilmutamist (peale samade sätete kopipeistimise), näiteks puudeta mäepiltidel ei ole püstperspektiivi surkida vaja (nagu seda paraku on vaja paljudel linnapiltidel – ja saan juba silma järgi aru, kui palju on korrigeerida vaja, st mis täpse väärtuse peab sisestama!). Sama kaamera piltidele samade sätete kopipeistimise järel on pildid nii ühtlaselt sama nägu, et ei ole vaja kõiki ka järjest läbi vaadatagi; märgin üldvaatest ainult albumitesse minevad pildid (P = Pick; albumeid on tulemas nüüd juba neli (eraviisilised pildid; bagaažid ja aunad; enne ja nüüd; avaldamiskõlblikud pildid), neist neljas esimese kopipeistimise ja piltide eemaldamise teel) ja siis ilmutusmoodulis filtrin näitama ainult märgitud pilte ning kui pilt ilmutatud ja albumisse pandud, siis vajutan otseteed U (Remove Flag) ja pilt kaob esil olevate seast (sest ei täida enam filtrimiskriteeriumi). Kui filmiribaks nimetatav eelvaade ekraani alaservas kuvada, näitab ilusti ka, mitu märgitud pilti on veel järel. Kui saabub 0, ekspordin vahepealsed uued pildid. See tehnika aitas hoida täna Lr-i palju pikemalt ärkvel kui tavaliselt: täna sain kogu päeva hakkama ainult kahe sessiooniga (neist esimene oli õige lühike), eile oli sessioone avamisest hangumiseni neli. Eksporditud pildid kopin kahte näidatavate piltide kausta, mida saab õnneks automatiseerida (ühendan väikese HDD, avan SyncPro ja käivitan salvestatud sünroonimisülesande). Siis vahepeal käin HDD-lt suurelt ekraanilt vaatamas, как получилось (see veidi säästab aega, sest failinumbrite korraldamiseks jooksevad kõik ekspordid järjest ning mida vähem on maad uuesti eksporditavast pildist üldise järjeni, seda parem).

Lr-i käsiraamat on kogu aeg käeulatuses ka, kuigi selle nipilehekülgede kõik asjad on teada. Aga väga keeruline programm, ikka leian midagi uut: täna näiteks selle, kuidas vaigistada lahtihüppavat ülemist paani (muud paanid teevad seda samuti, aga see ei häiri) ning kuidas leida otse üldvaatest (või muu mooduli filmiribalt), mis albumites pilt konkreetselt on (ilma albumit avamata; paremklõps > Show in Collections).

See oli vorm, aga sisu poolest mainin, et vines mäepilte hästi parandada ei saa. Kui juba ei aita pildistamisel PL-CIR-filter, siis ei aita ka pärast midagi. (NB! „Hästi”. Muidu saab parandada küll, aga halvasti.) Ühelt vines mäevaatelt leian Titlise ja see on juhtumisi võetud täpselt samast kohast kui muistne täpselt sama vaade, nii et rõõm kui suur, sest ega ma mäletand, kust vana oli võetud. Üks enne-ja-nüüd-paar seega juures. Nendest on kavas tekitada pildiraamat.

Kiirustamise põhjus on lihtne: tahan saada asjaga valmis enne puhkust, kuhu lähen 7. skp.

* * *

Minuni jõuab kumu kassitõust, kes on hüpoallergeenne ka kloonimata. Vahest on sellel sama kaugele ulatuvad järelmid nagu muiste teatel loengust, kus öeldi, kuidas eri koeratõugude allergeensus on erinev, ja umbes samal ajal külaskäigust R ja tema suure koera juurde.

Tuleb ka kurb uudis, et vana Miyazaki teeb viimased kaksteist aastat ähvardatu teoks ja lähebki pensile.