T, 2087. päev: Eestisse

Igav lend Eestisse. Loen alguses akustikaraamatut basic Microphones, seejärel vabamõtleja Dawkinsi uut (2012) raamatut The Magic of Reality, millel on kaks häda: esiteks on Dawkins oma jutustamisoskusest liiga heal arvamusel (seda suurt ei ole; samast materjalist saaks kirjutada hoopis paremini – eriti käib mulle pinda ameerikalik ballastkõnetus let me tell you this, millega meenub filmist Meaning of Life vikatimehe koht, uurige-uurige) ning teiseks, kuigi materjal on huvitav ja selline raamat igatpidi vajalik, on autor jätnud kaanel hoiatamata, et sihtrühm on umbes 15-aastased seni loodusteadustest täiesti puutumata jäänud koolilapsed. Mina aga huvitusin loodusteadustest juba maast-madalast ning seega saab jätta pikki lõike vahele ja senitundmata mõtteid on raamatus ainult umbes kaks.

CPH on vahepeal muutunud, söögikohad on mujal, lemmiksöögikohta enam ei ole ja selle ajutises asukohas on lauast teenindamisega peen restoran. TLL-s on lennujaamas palju mundris politseinikke (8). Kotikaruselli kõrval on mingi suur reklaamplakat, mille printija on tindi pealt koonerdanud ja selles on peale reklaami ka lõppeva tindi triipe. Lausa ajalooline on, et eestlasest taksojuht ei kuulagi Raadio Elmarit!!

E, 2086. päev: täna õpime propaganda põhitõdesid

Nädal algab homeerilise naeruga Postimehe peale, kes on omistanud uudisepealkirjas Tartule epiteedi „haridusmeka” ja väitnud artikli esilõigus, nagu kuuluvat Tartu Ülikool „maailma tippude hulka”. Kulla Postimees, täpselt nõndasamuti kuulub maailma kõrgeimate tippude hulka ka Munamägi!!

Kujutage ette, millist laastustööd võib teha tõlkija, kes ei tea, et ingl k tähendab maternity üldiselt sünnitamist.

Viimane päev enne jõulueelset Eesti-puhkust. Mul on teha olevate asjade pikk loetelu. Viimane aeg saata korteriomanikule kiri, mille koostamiseks kulub ära nii Google Translate kui ka kaks veebisõnastikku. Tahan, et ta on rõõmus, et saab koostada uue hoolduskulude vahe arve. Kui ta vähegi mõtleb, tabab ta sõnastusest, et juba eelmine aasta tahtis ta liiga palju, ja on siis õnnelik, et ma sealt midagi tagasi ei taha. Nii et win-win.

P, 2085. päev: pühapäev

Ettevalmistused eelolevaks Eestis-käiguks.

L, 2084. päev: maalingud

Kolinud Kella kõrtsis on uus ettekandja, kes sahmerdab ringi, ja me ei saagi aru, kas tal on juhtunud hirmus õnnetus põsepunaga või on andnud värvi padi. Põsepuna ulatub – ma ei liialda – oimukohast ülespoole. Pigem see esimene, sest kui ta hakkab laudu koristama, unustab ta meid nii totaalselt ära, et E peab käima arvet küsimas ja pärast raha ka ära viimas.

R, 2083. päev: koogid ja kariloomade nuumarokk

Kõigepealt arvan, et täna on neljapäev ja reedeõhtuste asjadega on aega küll, ning siis, veidi pärast eksituse selgumist, leian, et järgmine kord, kui näen kuskil eesti tekstis sõna hõlmama tähenduses ’inglise involving tähendab küll midagi muud, aga ma ei viitsi mõelda’, hakkan karjuma.

N, 2082. päev: kõik ei ole kuld, mis hiilgab

Päeval käib peokorralduskomitee esindus teisel külaskäigul tutvumas peoruumidega. Seekord minu pärast, et näha, mis mind pildistamisrindel ees ootab. Näemegi, aga ainult akna tagant, sest majas on evakueerumisõppus ja kedagi sisse ei lasta.

* * *

Bussiraamat „Viimne reliikvia. Pilk legendi taha” käsitles algul filmi tootmise arhiividokumente ja nüüd jututab elusolevaid tegijaid ning näitlejaid. Koostaja on juba näitlejate valiku peatükis avaldanud skepsist Eve Kivi väidetu suhtes, nagu pakkunuks Kromanov Agnese rolli talle (sest iga kandidaat tegi läbi foto-, lava- ja filmi-proovivõtted, mida Eve Kivist Agnese rollis ei ole, nagu ei ole tema nime mainitud seoses Agnese rolliga ka Tallinnfilmi muudes arhiividokumentides), ja kui jututamisjärg on jõudnud Eve Kivi endani, on selliseid lennukaid väiteid veel, milles autor kahtleb umbes üle rea. Eriti uskumatu on jutt, nagu arutatuks Kremlis, et peaks andma Fidel Castrole Nõukogude naise, aga kelle me anname – ja siis pakkunud Joh. Käbin, et anname Eve Kivi!! – No teate..., ... ... ... .

Muidu on raamat mu ultimarelikvoloogilist teadmust parandanud (minu, kes ma kunagi soovisin asutada „Viimse reliikvia” klubi, mis muud ei teeks, kui vaataks umbes kord nädalas filmi ja arutaks!): ei mina näiteks teadnud, et Bõkovil oli filmis kumminina, arvasin olevat loomuliku, ja Bõkov oli filmis ainus nii professionaalne näitleja, kes mõtles välja ka, mismoodi tema tegelane kõnnib (kas seda Eesti teatrikoolides muidu õpetatakse? – Inglismaal kindlasti) ja mismoodi suud hoiab (mida, khm, arvasin samuti olevat loomuliku). Vend Johannese rolli soengule ma varem tähelepanu pööranud ei olnud, aga Bõkovi arvates olnud see filmi üks võti.

Suvisele kirjutisele lisaks sain teada, et suured stuudiodekoratsioonid olid ehitatud Riiga (neid olnud viis: pakuksin, et kloostri kapiitlisaal, skriptoorium, vend Johannese kabinet ühes külgneva koridoriga ja kloostri keldrid ning kõrtsituba; väiksemaid stuudioruume on filmis veel) ning Risbieteri suvemõis oli dekoratsioon, ehitatud oli see Põhja-Lätti Zīle lähedale ning see ka tõesti põletati maha nii efektselt, et seltsimehed tahtud Kromanovi süüdistada tööohutuseeskirjade rikkumises. Küürakas, kes mõisameeste laagris trummi taob, oli ehtne mustlane, leitud Valga lähedalt mustlaste laagrist, aga mustlastüdruk, kellele hullates vett kaela kallatakse, ei ole, kuigi sobiv kandidaat samast laagrist leiti, aga selle isa ei lubanud.

K, 2081. päev: isetegevus

Toimetan dokumenti, kus on möllanud keeletoimetaja, kellele ei ole tõlkija öelnud, mis kohad on ta kopipeistinud otse määrusest ja terminibaasist, ning see nimetet (või õigemini nimetu) keeletoimetaja on – samuti kopipeistimise meetodil – asendanud nendes olnud nimetused sisu ja algset asukohta arvestamata sellega, mida heaks arvas. Tulemus on sihuke, et pean ajama määrusest näpuga järge ning arvake, kui kaua kestab lehekülje mõistete kontrollimine ükshaaval mitmest tõlkemälust ja terminibaasist, et tuvastada, kas see on usaldusväärne tulemus või väärtusetu isetegevus? (Aga neid lehekülgi on õige mitu.) Saaks teada, kes, annaks (verbaalselt) kere peale.

Saksa keel. Õpetaja nähtavasti arvab, et kõik me oleme kohtutõlkijad või muidu peaksime olema elavalt huvitatud poliitikast ja Saksamaa kohtukeissidest. Olen ka aru saanud, missugused (NB! mitte kes) õppurid õpetajale meeldivad.

T, 2080. päev: pidu hakkab

Olen sattunud jõulupeo korralduskomiteesse, aga ajapuuduse sunnil pidin jätma esimese koosoleku vahele ja tutvuma väljapakutava teemaga alles teisel koosolekul, kui seda esitati juba ülemusele. Istusin siis vagusi ja imesin endasse üldpilti, nii et kui mult lõpuks midagi küsiti, sain öelda täiesti asjaliku arvamuse. Ühtlasi teatasin, et soovin näha peopaika enne pidu (et vältida eelmine kord olnud häda ja viletsust, kui ruum oli pime ja täidetud täisnurgi peeglitega, mis tähendas, et suvalisest suunast pildistades välkus peeglist välk vastu ja pilt tuli liiga tume).

Samas selle kohta, mida arvan laulust 12 Days of Christmas, ma midagi ei ütle, sest tänu sarjale Creature Comforts (e k „Loomasuu ei valeta”) ilmuvad seda kuuldes mu vaimusilma ette laulvad plastiliinist musträstad, vihmaussid, teod, kuked, rongad, koerad jne.

E, 2079. päev: Eesti film 100

Bussiraamat „Viimne reliikvia. Pilk legendi taha” mainib, et stsenaariumi esimese kavandi arutamisel Tallinnfilmi toimetuskolleegiumis septembris 1967 arvas kolleegiumi liige, ajakirjanik ja meremees Hamlet Tiits, et Tallinnfilmi senised filmid on olnud stiilis „käime mööda suitsutaresid, otsime varastatud kasukaid”.

P, 2078. päev: taaskohtumine Irtõšiga

Login sisse eelmise reede fotokoolituse kooskonna veebilehele, kus seminariosalised saavad kommenteerida üksteise pilte jne. Koolitus oli eelmine reede, 9. XI, meenutan. No ja mis te arvate, mitu pilti seal väljas on? – NULL. Foorum on jumalast tühi, kuigi vähemalt kolm osalist on sisse loginud ja märkinud teistele nähtavaks oma aadressi.

Saksa ristsõnad. Samas põhjalikult lahenenud ristsõnas on küsitud kaht Doonau ja üht Obi lisajõge, ühes tunduvalt vähem lahenenud ristsõnas Visla lisajõge, kolm tähte [krt, praegu tuleb ette, et see on ilmselt Bug]. No kesse neid teab! Siberi jõgesid õpiti VI klassis ja pärast jaburust pealkirjaga „NSV Liidu majandusgeograafia” VIII klassis ei ole neist kuulnud enam mitte keegi. Obist mäletan, et sellel oli tõesti mingi lisajõgi ning kahe haru vahel elasid handid ja mansid ning müttasid Noorte Hääles nafta puurimisest ülistavaid olukirjeldusi kirjutanud ENSV korrespondendid (alles hiljem selgus, et tegelikult käinud seal totaalne lagastamine). Doonau vasak lisajõgi selgub olevat Altmühl ja teine lisajõgi (kolm tähte, algus S-A-...) võiks olla äkki Belgradis* Doonausse suubiv Sava, millel äkki on mingi saksa nimi [Sau – also sprach Wikipedia]. Leena oli ühes teises ristsõnas ja ainus Baikalist väljavoolav jõgi on Angara, see ka ei sobi.

(* Muiste vene ajal oli kord vaja teada saada, mis ilm on Belgradis. Isa helistas ilmajaama ja seal arvati seda hoopis Venemaa linnaks Belgorodiks, ühes selle üpris kontinentaalse kliimaga.)

Ristsõnas on ka „järv Soomes”, viis tähte, millest algul paistavad algustähed E-N-...-...-... ja oletan, et äkki on Lapimaal järv „Eniö” (saksa ristsõnas E-N-I-O-E), aga pärast selgub, et on „Enare” ehk teine Lapi järv Inari valesti kirjutatuna.

L, 2077. päev: ootamatult sügav küsimus ja kunstfilm

Arutelu, kas Eesti kuulsaima filmi inglise pealkiri peaks olema The Last Relic või The Last Reliquary, st kas meie reliikvia, vabadus, on parem kui kondid või ilus kast.

Rongiga raamatupoodi ja sööma. Jaamas klassikaliselt kolmveerand tundi varem kohal (meenub, kuidas meil ikka lennukiga külas käinud vanaema läks lennujaama hirmus vara, tervelt nelikümmend minutit enne lennukile laskmist). Märkan leheputkas, et naistepiltidega meesteajakirjad on arvutiajakirjade kohal ja meestepiltidega meesteajakirjad fotoajakirjade kohal.

Kella kõrtsis pole kaks nädalat käinud ja aknad on vineeriga üle löödud!! Ümberehitus. Avatud ajutistes ruumides üle tänava. Ettekandjad tunnevad ära, tervitavad. Kemmerg sügaval maa all (pikk 17 astmega sirge trepp), tagaruum kerge kopituselõhnaga.

* * *

Erbsen auf halb 6 (2004). E on saksa keele kursusel näinud esimest poolt. Filmi žanr on romantiline draama (loe: „igav igavik”). Korraks elavnen, sest filmi kaastootjaks on märgitud märulimees Til Schweiger, kes peaosatses kunagi mu filmivaramus olnud „šedöövris” 1½ Ritter – Auf der Suche nach der hinreißenden Herzelinde (2008), mille ainsad kolm toredat asja olid armeenlase palkamine mängima türklast, ehtsa vanamuusikaansambli New Kids on the Block kujutamine keskaegse bändina ja stseen tollal vanima filminäitleja Johannes Heestersiga, kes oli võtete ajal 105, aga mängis pärast veel kahes filmis.

Esimene pool ongi väga igav, jälgin muudkui vaevu edasiliikuvat kellaaega plaadimängija ekraanil. Filmitegija meelest on päiksega kallav paduvihm vist mingi kujund, sest filmis on seda kokku neli korda (ja väljajäetud kohtades viies kord veel).

Kes vaatab filmi kohta IMDb-st, see leiab, et filmi kolmandaks žanriks on märgitud ka komöödia. See läheb lahti filmi teises pooles, sest filmitegijate soovil satuvad tegelased Põhja-Venemaale, ...mis on filmitud Taanis. See teeb tasa kõik esimese tunni kannatused!

Üldiselt segane ja jabur film, mu arust on meespeaosalise „miimika” kopitud CGI-filmi Beowulf (2007). Mõlema jalaga on astutud filmiämbrisse, et kui kuskil sõidavad mingi teise maa või ajastu sõidukid, siis mitte kunagi ei ole kaadris kaht samasugust, sest ega kollektsionäärid ju kaht samasugust autot võtetele laena. Nõnda on teinud ka sellele filmile kaasa aidanud vanabusside kollektsionäär. Asjatute stseenide väljalõikamisel on tehtud tublit tööd (mitu lollakat stseeni on filmist kolinud DVD lisadesse), aga käärid võinuks sisse lüüa ka naispeategelase õe tarbetusse tegevusliini, mis allesjäänud kujul on väga totter.

R, 2076. päev: reede

Järgmise aasta kalender on Moleskine’i oma, nende keskmise suurusega märkmike mõõtu. Eerik Kumari 1984 ilmunud „Eesti lindude välimääraja” õpetas algajale loodusvaatlejale, et hea on, kui kõik vaatlusmärkmikud on samas mõõdus, ning andis praktilise soovituse, et selleks tuleks osta kõik märkmikud korraga valmis – vene ajal täitsa mõistlik soovitus, sest selline asi nagu standardmõõdus märkmik oli täiesti ennekuulmata asi.

N, 2075. päev: kui sage on sage?

Toimetatavas lauses oli „paiknemist” viis korda, mis subjektiivse hinnangu järgi on liiga palju. Uurin järele ka objektiivse väärtuse ja leian, et näiteks tasakaalustatud korpuses (15 mln sõnet) on sõnaosa paikne* 1379 korda ehk 0,0092%. Ühte lausesse viit korda sellest hästi ei saa.

Aga sõnakorduse Eesti rekord peaks kuuluma kirikuõpetajale, kes saabus mu isa ristiema matusele jalgrattaga. Tema suutis öelda samas mitte eriti pikas lauses mingit täitesõna – vist „tähendab” – 14 korda.

K, 2074. päev: Winterreise ootab

Viimane aeg tegelda talvise Eestis-käiguga. Selgub, et tulevast aastast on mul mõni puhkusepäev vähem, mis on nähtavasti seotud töölepingu viimatise muutumisega.

Saksa keelde ei jõua. Pärast saab teada, et samal kursusel olev töökaaslane küll küsis mu jaoks tunnimaterjale, aga õpetaja unustas need anda.

T, 2073. päev: vänge värk

Kus on, sinna antakse juurde. Ole aga mihkel ja tegutse ahvikiirusel. Toimetatava tõlke õiglasel hindamisel ei ole ma täna üldse kitsi.

Bussis on kokku saanud kaks jälestusväärset siinmaa kommet: ajada jalad vastasistme peale ja kõnniteele sittuda. Õnneks on kangelane istunud näoga sõidusuunas nagu minagi ja õige kiiresti taipan, miks mitme meetri raadiuses on kohad tühjad. Liigun ohutusse kaugusse.

Korteriomanik tõstab järgmisest aastast jälle hooldustasusid. Rehnungis on küll arvutusviga, millest tuleb talle kuidagi viisakalt teatada: nimelt väidab ta, et mu makstav korteri hooldustasu on sama suur kui kunagi korteri üürimisel, kuid juulist 2010 on see siiski rohkem. Mõtlen nüüd, kuidas pakkuda, et viga tuleks õiendada, aga jättes mulje, et mitte sellepärast, et ma maksta ei taha.

E, 2072. päev: tips

Ka täna on Šp väga viisakas ja kõnnib muudkui tips-tips-tips, kuhu vaja.

P, 2071. päev: vanad trikid, uus nimi

Puhastan statiivi suruõhuga ja alustan reedeste piltide valimist.

Katse: kas saab vaadata rõdul askeldavaid linde, kui ees on päikeseprillid?

Ektsess metsas: Šp nime seletus on nüüd 20 min ametlikult „Šhita-pea”. No eks vaatasin, et Šp nuhib hoolikalt jalgteel olevaid puulehti – ah, sügis, metsalõhnad, koerale on lõhnademaailm äkki nagu muusika inimesele (vt Richard Dawkins, The God Delusion, lõpupeatükk The Mother of All Burkas), aga äkki suskas Šp pea lehtedesse ja enne tagasikiskumist jõudis „tervise”jooksja teeserva lehtede alla peidetud kõhulahtisusjäätmetes ära mäkerdada pool pead, sh parema kõrva seest ja väljast.

Jalutamine värvilises sügismetsas jääb kohe katki, kiirkõnd tagasi korterisse. Šp kõnnib väga kuulekalt ja süüdlaslikult – eelmisest taolisest korrast on möödas umbes kaheksa aastat –, eks ta ise ka tea, et tegi valesti. Pärast on Šp väga kuulekas ja ülipüüdlik veel mitu päeva ega kipu jalutuskäikudel puulehtede poolegi.

L: rongiseiklused

Katsega selgub, et kunagine kingsepametropol Pirmasens ei asu midagi „kohe Kaiserslauterni kõrval”, nagu arvasin. Teisalt kuigi luhtus üritus korrata neljapäevast ettevõtmist, et 20 minutit varasem rong jõuab kohale 1 h 40 min varem, sattusin kohtadesse (eriti Pirmasensist lahkudes, sest siis oli vihm läbi ja aknast nägi jälle midagi), kus ma varem olnud ei ole, ja nägin imetabaseid silte, kuigi kõike ei pildistanud, sest pärast olin fotokaga mängimisest tüdinud (nt silt Bierbach – ’õlleoja’ – jäi pildistamata).

Rongireisi esimene ots viib läbi Pfalzi metsa, mis Wikipedia andmeil olevat Euroopa suurim mets (hehehe).

On laupäeva keskpäev ning teivasjaamadest tulevad peale linna sõitvad inimesed, sekka mitu keskkoolinoormeest, pooleliitrised õllepudelid asjalikult näpus, istuvad maha ning huvitatuna jälgin, kui kiiresti pudelid avanevad. No rong on sõitnud vahest kolmsada meetrit. Pärast ei imesta, miks nii väikese, aga uue ja avara rongi peldikust levib kole kusehais üle kogu rongi.

R nagu Reptilium

Hotellis hommikusöök, poole üheksast jala Reptiliumisse. Maad on otse pisut üle kilomeetri, teed mööda muidugi rohkem, isegi kui ootamatult leian pika sirge jalgtee; äkki avastan, et kell on 8.48 ja minna on veel 600 m. Saan teada, et kui sakslane ütleb, et „kohtume kell 9.00 maja ees parklas”, siis tegelikult tähendab see, et kell 9.00 istume kõik maja teisel korrusel seminarisaalis laua taga ja hakkame pihta. Olen maja ees kell 8.56 (kuuldavasti eelviimane saabuja) ning seminariruumis kell 8.58 ning kell 9.00 asi algabki.

Seminari pealkiri oli umbes nagu „Konnad, krokodillid, sisalikud ja maod” (või sama muus järjekorras), korraldaja on Hannoveri perefirma Fotoschule des Sehens (mees on meisterfotograaf – Saksamaal saab teha fotograafias meistrieksami, meenutagem ajaloo tunnist meistreid, selle, õpipoisse –, naine bioloog ja fotograaf).

Ajakava on lihtne: algul tutvustamine ja teooria 2 h, siis pildistamine 2 h, siis lõuna ½ h, siis teine pildistamine 2 h, siis enda piltide läbivaatamine ja parimate otsimine ½ h, siis igaühe 5 parima pildi arutelu üle 2 h. Hommiku üheksast õhtul vähemalt kuueni.

Koolituse miljoni dollari, õigemini 125 € nipp on nii geniaalselt lihtne, et mul vajub suu lahti. Iseoma tarkusest ja 30-aastasest pildistamiskogemusest ning mitmesugustel õpingutel kokkupuututud füüsikast tingituna olin sellele üsna lähedal, aga näe viimane samm jäi puudu. See on nii lihtne, et ma seda siin ei maini, muidu hakkab internetis levima ja see tore fotokool jääb kundedest ilma.

Füüsikast ehk sellest, kuidas käitavad valgus ja värv looduses, näib olevat osalejatel kehvem ettekujutus kui mul, sest kui koolitaja lausub, et mida madalamalt pildistada, seda tugevamini veepind peegeldab – mis on ju iseenesest selge, kas pole? – haaravad kaks eakat härrasmeest kribinal-krabinal pliiatsi ja kirjutavad üles.

Muidu on kogu seminarirahvas asjatundlik, minust kogenum, mida näitavad kaasasoleva kola margid ja mudelid. Kui koolitaja ütleb, et tõstku käed, kes pildistab RAW-s, tõstavad käe kõik üheksa. Võib arvata, et eilsel samasugusel koolitusel oli rahvas kirjum, sest olnud ka neid, kes pildistasid JPEG-is, aga samas olnud kellelgi kaasas kolakas 400 mm objektiiv. Keegi küll enam ei pildista filmile (mis olevat tehniliselt palju lihtsam kui digitehnika, millele elavalt kaasa noogutan).

Saab teada, et luminofoorvalguse värvustemperatuur vaheldub väga kiiresti (päevavalguslambid üldiselt vilguvad kuskil 600 Hz) ja kui panna fotoka valgetasakaalu kuhugi väärtusele lukku, siis mõni pilt tuleb veidra värviga (ma muidugi ei uskunud ja kogesin omal nahal). Aga automaatne valgetasakaal saab hakkama (milles ma muidugi sügavalt kahtlesin ja mõtlesin, et selle paari untsuläinud pildi parandamine on lihtsam kui kõigi võtete ükshaaval õigeks surkimine).

Hoiatatakse, et kõige ebapedagoogilisem kiitmisviis on „ma tegin samamoodi”.

Üks kardab madusid. Ämblike juures on ka vähe rahvast ning kui meie lõuna lõppedes tutvustab Reptiliumi töötaja söögisaali teises otsas peopesasuurust ämblikku, kuulab teda ainult üks vankris imik ja selle vanemad, kes on rohkem ametis söömisega.

Fotohuvilised on õnneks omaette rahvas, keegi kedagi ei tülita, ainult koolitaja käib aeg-ajalt segamas. Arvab, et pilt peab olema võimalikult hele, ka minu kunstiline hämar ämblikupilt.

Mul on kaasas ka taskufotokas, mille kella olen sünkrooninud nii suure fotoka kellaga kui ka isetäpsuva käekellaga; pildistan sellega liiginimetustega silte, et jääks ära tavaline mõistatamine ja loomaaedade liiginimestikke pidi otsimine, kes on pildil: kui kuvada Lr teegimoodulis pildid võtteaja järgi, on sildid just õige eluka piltide juures.

Taskufotokat saab kätte kergemini kui suht fikseeritud asendis olevat suurt fotokat ja nõnda sünnib selline kaunis pilt, kus habeagaam sõna otseses mõttes trügib pildi peale:

NB! Vt suure fotoka võttesuund

Sisaliku huvi on mööduv, sest kui olen suure fotoka statiivi otsast eemaldanud ja põhiobjektiivi külge nikerdanud vaherõnga ning mõlemad siis fotoka ette – riskides kõike pillata liiva sisse, oi-oi –, et teha tast kauneid lähivõtteid, teeb ta akna tagant vehkat ja võtab ebamäärase poosi sisse kaugel eemal.

Koolitaja käib mu käest küsimas, kas terraariumi teine sisalik oma kraed näidanud ka on – mille üle endamisi kõvasti imestan, sest krae on tal ähvarduselund ja miks peaks huvitatud sisalik mind ähvardama? Iga loodushuviline saab aru, et loom on stressis – see on umbes samamoodi, nagu mõni aasta tagasi jäi haledasti vahele kuulus Soome kakufotograaf, kelle töömeetodiks selgus olevat suure malakaga vastu puutüve peksmine, et siis öökull vaatab puuõõnest välja ja ta saab ilusa pildi – aga seda ta ei teadnud, et just selles Eesti kakupesas on veebikaamera ja ta saadakse kätte.

Kõik terraariumielanikud peale ämblike igatahes jälgivad, mida piltnikud klaasi taga teevad. Selles suhtes on loomaaialoomadel elu põnevam kui loomaaiakülastajatel, sest külastajad peavad kõndima ühe puuri juurest teise juurde, aga loomad istuvad paigal ja nende eest käivad külastajad läbi ise nagu konveieril. Millal see oligi, 2010. a lõpus Antwerpeni loomaaias, kui märkasin, et isegi akvaariumisaali kõik kalad vaatavad.

Saab teada, et üritus on nimme nädala sees, et oleks vähem rahvast, ja olemasoleva valgusega, et elukad puhkaksid välgust. Soovitatakse, et kui tulete Reptiliumi omal käel, ärge tulge nädalavahetusel ja koolivaheajal, sest siis on see rahvast puupüsti täis.

Varustus: Canonite ja Nikonite suhet määrata ei õnnestu (tähelepanu on pildistamisel, mitte sellel, mida keegi käes hoiab), aga pärast piltide vaatamisel saab teada, et üheksast kahel on Olympuse profi-DSLR. Statiividega on asi selgem, sest Manfrotto märk sirab umbes kaheksal. Midagi ütlemata lahkunud noorpaaril on statiiv koguni statiivikotis, keegi teine sama palju ei peenutse; viimasel võttel hetk enne pildistamisaja lõppu ei viitsi ma enam statiivi üles panna ja kasutan kokkupakitud statiivi põlvitumisalusena; hea, et keegi teine ei näe.

Statiiv saab mult täna mõttelise hüüdnime „saatana leiutis” (Erfindung des Teufels). Ainus, mis sellega õnnestub, on selle suvalisest kohast ühe käega tõstmine („Aga ranne on tal terasest!”, nagu lisas mu lavastamata jäänud teise tudenginäidendisse ideid pakkunud sõber Konstantin Pätsi suhu repliigi Julius Kuperjanovi kohta), ja sõrmede mittevahelejätmine. (Võimalik, et mõnel on kaasas alles esimene Manfrotto statiiv, sest saab koolitajatelt teada, et imelik vigur ühe jala küljes on klambrimutrite pingutamise võti ja see käib ära.) See-eest paar korda juhtub, et kõnnin terraariumi juurde, näen, et, voh, loom on toredas asendis, panen statiivi üles – iga fotohuviline teab, et statiivi keskvarras ei tohi olla ülal, st kaamera on silmast kõvasti madalamal – ja siis leian, et oks jääb ette! Pärast proovin võttesuuna läbi kuivalt, enne statiivi ülespanemist. Ma muide ei ole ainus, kellel on fotoka küljes nurkotsik.

Olen kogu üritusel ainus, kes on valmis heitma prauh! põlvili põrandale, kui vaja. Põrand, märgitagu, on Reptiliumis kaetud liivaga. Üks osaline on ratastoolis, tal on süles suur fotokas ja põiki statiiv, aga ta keeldub abist ja rühib ise nagu tank. Sakslane ikkagi, noh. Päraspoole kougin siiski välja ka statiivipea vihmakatte, mida kasutan põlvitamisel alusena, sile roheline nailonpool allapoole ja puulehtedega riidest moondepool ülespoole. Püks ja kott saab siiski sedavõrd liivaseks, et kui seminari kokkuvõttes küsitakse, mida te siit kaasa võtate, ja seni on kõik kinnitanud, et nelisada pilti ja palju kogemusi, siis mina lisan, et ka omajagu liiva (eine Menge vom Sand). Hahaha.

(Vihmakatet läheb vaja ka laupäeval, suisa ettenähtud otstarbeks: statiivipea kaitsmiseks vihma eest.)

Näib, et mu saksa keeles kõnelemise oskusse suhtutakse kui puudesse. Mis parata, rääkides tulevad mul õiged grammatikavormid meelde pisukese viivitusega ja siis need krdi äraarvamatud abisõnad, rektsioonid ja sood. Arusaadavaks ma end teen, aga keegi ei küsi, et kust tulek vms. Nähtavasti on teistel piinlikum küsida kui mul „rääkida”.

Pärast teiste pilte vaadates mõistan, et olen nagu vaene sugulane, ja manan laiskust mitte kaasa tassida Sigma 120–400 mm telesuumi (hoia seda kolm tundi käes ja seljavalu on garanteeritud!), mille pilti arvan ise liiga pehmeks, aga ühel oli kaasas sama Nikoni või Olympuse versioonina ja tema mingi sisalikupilt on nii värviline, et ei ütlekski, et see on võetud just selle objektiiviga. Parimate piltide arutelul kopisid inimesed pilte otse mälukaardilt, midagi töötlemata. Näen selgesti, et kuigi olen Sigma 150 mm makrot pidanud oma lemmikobjektiiviks ja selle pildid tõesti ka on seni olnud suurepärased, kehtib see justnagu rohkem päevavalguse kohta, isegi kui ava on ka seal olnud suur ja tundlikkus väike. Praegu on mu piltidel tuntav hägu, mida teistel nt läbi Canoni objektiivi võetuna ei ole. Meenutatagu ka seda, kui mu põhiobjektiiviks sai EF-S 17–55 f/2,8, rändas senine põhiobjektiiv, supersuum Sigma OS 18–200 mm kapisahtlisse asumisele, kus on viibinud nüüd juba ligi kolm aastat täiesti puutumata, fotoka ette pole sattunud kordagi – vat selline pildikvaliteedi vahe on! Unelmad EF 70–200 mm f/2,8 Mk II-st saavad indu juurde.

Endamisi seadsin eesmärgi teha vähemalt kümme toredat pilti, aga pilte läbi vaadates näib esialgu, et see jääb täitmata. Asjade käigust ette rutates öeldagu, et praegu [20. XI] on näitamisvalmis pilte siiski 15 ja tuleb aga juurde. Kvaliteet ka ei ole väga kurta, suuremat surkimist vaja ei ole olnud.

Seevastu kõik viis mu parimat pilti pälvivad imetlust (nagu teistegi omad), sest eks kaks ole võetud ööloomade toas, mille kohta koolitaja arvas, et ärge proovigegi, seal oleva sinise valguse tõttu pildistada ei saa – ja muide pärast seda, kui olin valgetasakaalu pannud neutraalse valgetasakaalu filtriga paika (hoiad objektiivi ees spetsiaalset hajutit, mis määrib pildi ühtlaseks, pildile jääb ühevärviline ristkülik, seejärel käsid kaameral võtta valgetasakaal selle pildi järgi), näitas fotoka ekraan pilti õigetes värvides ja pärast piltide läbivaatamisel näitas IrfanView algeline RAW-konverter kah, aga koolitaja Ps ning pärast kodus minu Lr 4.2 peen konverter jäid hätta, lõid värvustemperatuuri maksimumini (50 000 K) ja pilt oli ikka liiga sinine.

Seal on siis üles võetud suur padakonn ja pisike lõgismadu; viimane kükitas nii liikumatult keras, et säriaeg oli 25 s ja pilt oli täiesti terav! Lõgismao pilt (mis koolitaja Ps esitluses on samuti valdavalt sinine) on esil seepärast, et sain seda võttes jälle targemaks: võetud pilte kontrollides märkasin mitu korda, et pildil on mingi veider punakas ruut. Kui see oli kolmel pildil, hakaksin otsima, kust see võib peegelduda, kuni leidsin: kui katik on lahti, põleb fotoka taga punane tuli. See valgustas mu kõhtu, millest peegeldus terraariumiklaasilt objektiivi punakas ruut. Lihtne! Edasi seisin kõrvale ja mähkisin objektiivi ümber oma halli pusa. (Halli pusa kasutasin ka mõne krokodillipildi juures, kui klaasilt peegeldus kahe akna vahel olnud vineerkast. Panin pusa kastile peale ja kastiserva peegeldus krokodilli koonult kadus!)

(Sinise vävi korrigeerimiseks võiks proovida ketserlikku meetodit, et muundaks algse RAW-pildi JPEG-iks ja korrigeeriks selle värvi. JPEG-is konkreetset värvustemperatuuri väärtust ei sisaldu ja seega ei ole seal ka piirangut, et see võib minna ainult 50 000 K-ni. Igatahes taskufotoka ülitundlikus küünlavalgusrežiimis (ISO 12 800) võetud väikselt making of-JPEG-pildilt (valguse rohkemaks kogumiseks annab iga pildipikseli neli sensoripikselit) korrigeeris Lr sinise värvi üsna ära. Teine, sama ketserlik võimalus on kasutada IrfanView’ konverterit.)

Teised kolm pilti olid üks ämblikust (keda ei pildistanud keegi, sest seal oli kole pime), krokodilli portree otsevaates, mida soovitati panna plakatisuurusena välisuksele, on hea rahulik, keegi ei tule, ja kolmas leeguani silma makrovõte, mis oli tehtud maas praktiliselt käpuli ja käelt (nurkotsiku abil, muidu pidanuks heitma kõhuli). Seda silmapilti – mis vajas paremat kaadrilõiget – mainis pärast keegi jutu sees eraldi, nii et tore on.

Neli tundi pildistamist on väga vähe, nii et kobra juurde jõuan ma alles täitsa lõpus, mil ta lebab lihtsalt vaikselt ja suurt ei lehvita. Räägitakse, et kobra olla Reptiliumis olnud ainult kuus nädalat: pärit olevat Frankfurdi lennujaamast, annetajaks toll, kes leidis ta salakaubana kellegi kohvrist... Koolitaja arvab ühe kobra pisut imestava pilguga foto kohta, et kobra on seal nagu „noka kaotanud kotkas”.

* * *

Siis uuesti pimedas tagasi hotelli, kola ära ja teine matk mööda linna söögikoha otsingul. Marsruut on teine kui eile ja üritan keskenduda raekoja platsist ida poole jäävatele kvartalitele, mille läbisin 2010 loomaaia poole suundudes ja siis oli seal nagu mitu söögikohta. No leian, aga kõik on kreeka ja itaalia restoranid.

Vanalinna lõunaküljelt leian endisesse magasini ehitatud bistroo Barock, kus vastu võtab mõistmatu ettekandja, kes küsib mult (kui olen jäänud ukse juurde seisma, et ettekandja juhatagu mind vabasse lauda), mida ma tahan, ning ei saa hästi aru. Ütlen, et süüa tahan, ja peaaegu teen juurde Basil Fawlty käemärke, kui ta selgitas Saksa turistidele, et nad saavad tema hotellis ka süüa („You can eat here... in this buildiing!!). Näib olevat tudengite seas populaarne ajaveetmiskoht; nõrgalt paistab isegi mingi wifi, mille nimi viitab ülikoolile. Tagasiteel möödun teisest, palju rahvarohkemast tudengikõrtsist, ja pildistan tänavaäärseid huviväärsusi (nt Lõuna-Saksamaa suurim juugend-kontserdisaal kohe hotelli kõrval Mahla tänaval).

Hotellis, muide, on wifi ainult fuajees ja restoranis, nii et olen kaks ööpäeva internetita. Võõrutusnähte ei ole! See-eest on hotellis rohkesti ameeriklasi, ka nn Walmartianside soost.

* * *

DVD-lt film Moonwalk One (1970), mis ajakapslina dokumenteerib Apollo 11 lennu ja selle aja. Ülesfilmitud Kuu-televisiooniülekannet on nii pikalt, et vandenõulased häbeneksid end maa alla, sest näeksid, et nende „tegelikult tuules lehvivaks” väidetud lipp püsib täpselt sama kortsus mitu minutit järjest! (Ja nagu kaugel taustal lennujuhtimise suurelt ekraanilt paistab, oli otsepildi kvaliteet täitsa hea, säilinud ülesvõte kujutab palju halvemat pilti.)

Olevat olnud esimene film, kus kasutati Saturn V starti jälginud tehniliste 16 mm kaamerate materjali (neid olnud umbes 200, avalikkusesse läks vahest kolme-nelja kaamera materjal, ülejäänud jäi lattu pappkasti) – alles filmi taastamisel taasavastati see materjal ja see sattus dokumentaalfilmi In the Shadow of the Moon (2006). Omajagu on ilmselt ka Saturnide DVD-komplektis (seal on materjali iga Saturn V stardist).

Wikipedia teab filmi tegemisest seletada, et alguses filmiti 70 mm lindile, siis jätkati 35 mm filmiga (4 : 3 kaader) ja kopeeriti juba valminud 70 mm materjal ümber (ehk siis jäeti kaadri otstest ebavajalik kopeerimata). DVD taastatud pilt on aga nüüdisaegses 16 : 9 kuvasuhtes, mis saadi nii, et 35 mm 4 : 3 kaader lõigati alt ja ülalt kitsamaks ehk siis filmis on võtteid, kus on algsest kaadrist kaotsi läinud kõik neli serva! Tulemus: kõrgemad asjad ei mahu alati kaadrisse, näiteks mõnes kodulinna auparaadi võttes on Neil Armstrong kaadris ainult kulmudeni. 110-meetrisest raketist rääkimata.

N, 2070. päev: konnade juurde!

Pikk ja tüütu, mitme ümberistumisega rongisõit (no ega ma viitsinud osta päris rongipiletit, vaid lootsin liidumaa päevapileti peale, mis küll sunnib kasutama ainult lähironge, aga teisalt on neljast rongist kaugronge kõige rohkem üks ja eelis ei ole suur ning kui juhtub olema ICE, peaks reserveerima ka kohad jne). Nõndap et isegi sõitu alustades ei ole ma sõiduplaanis veel väga kindel. Eile rongiaegu uurides kahtlesin, kas Kaiserlauternis 4 minutist piisab, et istuda ümber – kogemus on osutanud, et isegi Saksa jaamades võib olla trügimist ja minna kiireks. Nii käskisin bahn.de-l arvutada sõiduplaani nii, et igas peatuses oleks aega vähemalt 10 minutit – mispeale soovitas bahn.de robot mul veeta ühes jaamas (kus kunagi konutasin rongide ja kohalike joodikute vahel oma poolteist tundi) kauni kolmveerandtunni. Nüüd lasen automaadil printida uue sõiduplaani, koos selle 4-minutise ümberistumisega; esimene (minu jaoks teine) rong väljub veerand tundi varem ja viimane rong jõuab kohale juba 1 h 40 min varem, veel päevavalges.

Loen usinasti ja teises rongis, kus istun suurte pakkide, jalgrataste ja lapsevankrite platsi servas, näeb pool vagunit, et raamat jutustab hukkunud Saksa sõdurite mälestusest (Schicksalsinsel Ösel). Raamat on ilmunud Saksamaal ja seetõttu ei ole sakslastel sellest midagi pahasti arvata.

Saan raamatu läbi ja lõpus on mõtlema panev mõte: autor imestab (2008), miks kaugel Eestis saab rahus panna langenud Saksa sõjameestele kohaliku omavalitsuse toetusel apoliitilise mälestuskivi, aga Saksamaal tembeldataks selle eest kohe äärmuslaseks ja peetaks pikki poliitloenguid Wehrmachti kuritegudest.

Hotell (Parkhotel) on booking.com-is Landau ainus hotell. Puhas ja korralik, öelda ei ole ühtki paha sõna, pistikupesi on toas tervenisti viis! Panen asjad ära ja suundun linna otsima söögikohta (enne küll jalutades hotellifuajees külmalt mööda välisuksest, seda märkamata, peaaegu otse hotelli kontorisse).

Jalutan kella seitsme-veerand kaheksa paiku linnas ringi poolteist kilomeetrit. Landaus on nähtavasti pimendamine, tänavavalgustus on elavhõbelampidega nagu Eestis 1980. aastatel. Märkan ühe platsi servas lausa nelja õlletuba, kus kolmes on mitu inimest, aga neljanda peal on silt, et see on restoran Neli Aastaaega. Midagi paremat ei leia, nii sinna lähengi.

Olen tund aega ainus kunde; ettekandjaid on restoranis umbes viis. Mis keelt nad isekeskis räägivad, ma ei tea.

Pärast leian, et ka hotellis on restoran, aga see on oma kolm korda kallim.

* * *

Mul on kaasas paar DVD-d, mis teemade kohta on E öelnud, et need teda ei huvita. Tänu ühele saan pöörase filmielamuse: see on Disco Dancer (1982).

Nagu kirjutas suvel üks Eesti katusekino, on Disco Dancer tõenäoliselt üks naljakamaid filme maailmas. Õrnema närvikavaga inimesed peaksid seda ettevaatuse mõttes vaatama vähemalt kahes jaos, sest võimatu ei ole naeru kätte lämbumine või siis selline pöörane naermine, et naljavedru läheb pooleks ja pärast seda ei ole naljakas enam midagi.

Filmi sündmustiku jätame vahele – see on India film, seda ette kujutada ei ole raske –, keskendume hoopis filmi-muusikale. (Filmi = India filmimuusika.) Ohohohohhoo-jahaah. Sellest midagi kirjutada on raske, ka nüüd, pärast toibumist. Meenutage 1980. aastatest Benny Hilli, Monty Pythoni (Meaning of Life, 1983), filmi Airplane! (1980), „Igihalja vaatemängu” ja Harry Egipti ENSV reklaamfilmide diskotantsunumbeid ning korrutage (kordan: korrutage, mitte ärge liitke) need omavahel. Esimesed neli olid paroodiad, viiendas amatöörid, aga Disco Dancer’i tantsunumbrid on kõik mõeldud tõsistena. Ma ütlen, hoidke piip ja prillid, ja vaadake ette, et te pimedaks ei jääks!! Mul pidi silmanägemine kaduma ja ma ise toolilt kukkuma hetkel, kui nagu maa alt kargasid ühes laulunumbris välja umbes kakskümmend liibuvas sinises läikivas kostüümis ja õlgadel hõlstiga parajas ülekaalus lüheldast pikajuukselist (mõni ka kiila lagipeaga) härrasmeest....

Kes ette kujutada ei suuda, vaadaku siit. Nimetet härrased vilksatavad korraks kohas 2:44 ja tulevad püsivalt ekraanile kohas 3:29. Aga kogu hüsteerilise mulje saamiseks vaadake järjest ikka kogu film!

Kunagi oli mingi veebileht, kus sai panna India filmidele suvalisi subtiitreid (lingid on siin ja täitsa töötavad). Tunnen ära, et kolmas lõik on pärit siitsamast, Disco Dancer’ist.

Selle kõrval on täiesti kõrvaline, et ühes kõrvalosas on väga noor Om Puri.

K, 2069. päev: keeleküsimus

Küsimus keelehuvilistele: kas tõesti on hakanud vähemaks jääma mitmust tähendavat ainsuses liitsõnaosist ja hakatud kirjutama mitmust pikalt välja, stiilis tikutoos → tikkude toos, meeskoor → meeste koor, naelakast → naelte (naelade) kast, ostukäru → ostude käru, või ainult tundub nii? (Näited on ebaautentsed, „sulepeast” välja imetud. Ei saa ju ma kirjutada, mida tööl tekstis nägin, muidu selle autor guugeldab ja arvab, et tal ongi õigus.)

Pärastlõunal on saksa keel, aga sellest ei mäleta ma enam midagi.

T, 2068. päev, õhtu: fotokola nimekiri

Ajaloo huvides (kui äkki märkmik peaks kaduma nagu eelmine) tähendan siia üles reedesele fotokoolitusele kaasatassitava fotokola:

• 150 mm Sigma + KLAMBER [Täidab koolitusel vajaliku teleobjektiivi ja makroobjektiivi rolli. Klamber käib ümber objektiivi ja teist otsa pidi statiivipea külge.]
• EF-S 17–55 mm f/2,8 [Põhiobjektiiv.]
• EF 12 mm rõngas [Vaherõngas, teeb põhiobjektiivist hädapärase makroobjektiivi. Põhiobjektiivil on stabilisaator ja lainurkasend, mida ülal mainitud makroobjektiivil ei ole.]
• Sigma ringvälk [Käib 150 mm makroobjektiivi ette. Mugavam kasutada kui järgmine.]
• Makro-orivälgud [Kölni fototootja Traumfliegeri toodetud kaadervärk, mis koosneb Manfrotto siinist, kahest välgulatist ja kahest tillukesest orivälgust. Reguleerimine puudub, aga täitsa saab kasutada.]
• kuldreflektor [Lahendab erivärvilise valguse probleemi, kui toas on kollane hõõglambivalgus ja lisada sinakasvalget välku.]
• statiiv + plaate [Jutt mõistagi plaatidest statiivipea ja sellele kinnitatava fotokola vahel. Neid peaks olema 3 tk. Statiiviga makrovõtete suhtes olen pisut skeptiline, pigem eelistan võtta käelt (nagu olen ma üle 20 aasta tavaliselt pildistanud programmiga P, mitte Av – kui tõesti on vaja mingit konkreetset ava, saab päästiku juures oleva rattaga kerida ette sama särituse andva teise ava-säriaja kombinatsiooni. Tehniliste asjade üle on nii vaja mõelda vähem ja mõtteressurssi saab kasutada sisulistele asjadele mõtlemiseks).]
• Speedlite + Fong Cloud [Esimene on välguti, teine suure plastpurgi taoline välguhajuti, mis fotoka otsas paneb fotoka meenutama hakklihamasinat, ka kogu krempli mass on sarnane (kere + objektiiv + välk = 2,4 kg).]
• Exp.? (spotmeter) [Eksponomeeter. Oodata on üldist low-key valgustatust, mille vajalikku alavalgustust saab muidugi sättida silma või histogrammi parema serva järgi, aga täppmõõtmine ei teeks paha. Kaheldavasti ainus selletaoline riistapuu koolitusel.]
• kaabelpäästik/intervalomeeter [Mugavam käsitseda kui päris kaabelpäästikut.]
• 72 mm PL-CIR
• SpyderCube
• vesilood
• akud + laadur (40D + S95)
• akusahtel [Siinkohal mõistsin, et kuivõrd akusahtliga fotokas peavad akud vastu rohkem kui päevaga jõuab pildistada – üle 1973 kaadri, kontrollitud – ei mahu see keskmisse fotokotti, mistõttu kõik selles paikselt ladustatud mälukaardid tuleb võtta eraldi kaasa.]
• CF × 5 + kaardiluger
• HDD [läppari kõvakettal on ruumi kole vähe]
• must mikrokiudlapp
• nurkotsik
• värvitabel
• läppar

(Küsisin meili teel järele ja sain rõõmuteate, et valgustusvahendeid vaja ei ole. Sestap siis mõningad mahakriipsutused.)

Õhtul asun akusid laadima ja hakkan kõhklema, kas akusahtli ja statiivi kombinatsioon on ikka mõistlik. Sahtel on kolakas ja jääb 150 mm objektiivi statiiviklambrile ette. Raske ka, seminar kestab 10 tundi, käsi väsib.

T, 2068. päev: talvehommik

Hakkan aegsasti kokku otsima fotokola, mida vaja kaasa võtta reedesele fotokoolitusele. Täpselt ei tea, kus on 72 mm PL-CIR-filter (see läheb 150 mm objektiivi ette, kaasa igaks juhuks), aga mäletan, et selle karp oli sihuke paksemat sorti (mark oli vist Huma). Paar sellist on riiuli servas, vaatan ülemisse sisse ja mida ma sealt leian – videokaamera 30,5 mm PL-CIR-filtri, mis oli kadunud aastaid! Ilma selleta on videokaamera pilt kuidagi plänn ning kuivõrd 30,5 mm filtrit poest ei saa ja fotokola postimüügi vastuvõtmine on praegu raskevõitu, jäi uus ostmata ja seega ka videokaamera täitsa unarusse (kuigi see kasutab mingit nii algelist liidest, et piinlik kohe, ja see, kuidas sundida Windows Movie Makerit kasutama selle videokaamera pildil õiget kuvasuhet, on äraarvamatu müstika). Kui alguses siit ei leidnud, otsisin isegi Eestis, et äkki olen unustanud sinna. Ei leidnud. Nüüd siis täitsa juhuslikult leidsin, et oli lihtsalt vales karbis. (Ja tänu taevale, et seda karpi ei olnud ära visatud, sest selles algselt olnud 77 mm UV-filter on praegu mingi teise objektiivi ees kaitsefiltriks, ilmselt 120–400 mm objektiivil (teisel kahel vähe paremal 77 mm keermega objektiivil on vähe parem UV-filter, Hoya Pro1).)

Linnas on ummik: saabub linna kergelt härmas jõulukuusk.

Postimehe mobiilitoimetaja on täna vist purjus:



Huvitav sissejuhatus teemasse, kahtlemata



Kui see ei ole klõpsunuiamine, mis see siis on?

Ilmarahva harimiseks panen siia üles asja, mida otsisin umbes tund aega, aga mille lõpuks leidsin! Nimelt kuidas saab tuntud tekstitoimeti ristviidetes automaatselt kirjutada, nagu maakeeli kombeks, „vt joonis 1”, aga mitte „vt Joonis 1”? (Eile tõlkes oli kenasti „vt joonis 1”, täna teise autori tõlkes aga „vt Figure 1”, mis tekitaski mõtte, et väiketäheks kohandamine peab olema miskitmoodi võimalik. Eesti keel tekib ristviitesse nõnda, kui panna teksti keel eesti keeleks ja siis ristviide kuivalt uuesti.) Joonise enda juures olev tekst on pealdis ja seal on suurtäht asjakohane, nt „Joonis 1. Karu metsas”. Kui muuta pealdise vormingut (parem ma ei kirjelda, kuidas), tuleb väiketäht peale ristviite ka pealdisesse endasse, kus see ei lähe mitte. Ristviite käsitsi muutmisel ei ole mõtet, sest järgmisel väljade uuendamisel taastub suurtäht nagu lupsti. Lahendus: lisa igasse ristviitesse (edit field) kood \* Lower , mis muundab kogu ristviites kuvatava teksti väiketähtedeks. Lihtne!

E, 2067. päev: kapp ja kell

Laupäeval ostsin mündialbumi, kuhu panna kapist ja riiuliäärtelt mälestusväärsed euromündid, mida ringluse juhuslikkus on toonud taskusse (ma ikka sageli huviga vaatan, müüjate meelehärmiks). Täna jõuab järg magamistoa kapi riiuli kellakarbini, kus on paras rahapada – ja veel on seal käekella kasutusjuhend, kust saan teada, kuidas saab kella sättida nii, et kell osuteid pikalt ei keeruta.

P, 2066. päev: kuidas sakslased kirjutavad

Täheldame „Midsomeri mõrvu” vaadates (läheb V hooaeg, esimene osa kahest, kus Cully juhib raamatukogubussi), et Barnaby osatäitja John Nettlesi kõnnak läheb tema filmitütre lähedal omapäraselt kekutavaks. Mitte kellegi teise naisnäitleja juuresolekul mitte.

Saksa abisõnade rindel leian, et tegusõna schreiben rektsioon on kahesugune: täitsa loogiline schreiben + an + A (ich schreibe an meinen Vater) ja täitsa ebaloogiline schreiben + an + D (ich schreibe an einem Roman). Abisõna an + daativ näitab tavaliselt kohta ja vastab küsimusele kus?, st sakslane kirjutab mitte romaani, vaid romaani peal. Arvestades saksakeelse kirjavara tavalist mahtu (vt igivana elevandiraamatu nali, kus sakslase raamat oli kuues köites ja pealkirjaga „Monograafia „Elevant” sissejuhatus”) ja seonduvat paberikuhilat, on see ka täitsa õige.

L, 2065. päev: rongis

Sajab kõvasti. Naaberlinnas söömas, pärast poes (kartoteegikaardid: kutsub võitlus saksa abisõnadega).

Der Spiegelis on kaanelugu Erwin Rommelist.

Tagasisõidu rongi sisenevad kolm soome koolilast, üks juhendab nagu teisi; mõtlen, kas kunagi rongi lõbustanud Beavis ja Butthead ise (vrd selle loo eelviimane lõik), või siis nende uus põlvkond...

Vaguni alumine korrus (kus on tegelikult ruumi rohkem kui ülemisel) on peaaegu tühi. Tagaotsas istub vana nunn ja seletab oma nägematule reisikaaslasele, kuidas jõulud on Jeesuse Kristuse sünnipäev. (Mitte et reisikaaslane oleks nähtamatu, aga ta jääb lihtsalt seljatoe varju.)

R, 2064. päev: vaba päev

Vaba päev. Käime poes: väike klaasist serveerimislaud, loomatoitu. Loomapoes on maapähklid 1½-kilostes kottides, kooritud, isegi kibedatest pruunidest kestadest, purustatud, lindudele koledasti meeldib. Vihma täna vahepeal ei saja.

Vaatame „South Parki” üleeilset osa ja mul võtab südame alt õõnsaks, sest Valgevene küla taustal on täpselt nagu Tallinna panoraam (mitte kilukarbipanoraam, mis paistab Pirita poolt, vaid põhjast vaadatuna – madal vanalinn vasakul ja Toompea paremal). Värvilahenduse poolest ligikaudu taoline, nagu see kunagi mu käe alt läbi käinud – alles järelekontrollimine näitab, et sarnasus on juhuslik, kõnealuste piltide galeriis mul sellist pilti internetis ei ripu ja seega jääb ära ka aupakliku tänumeili saatmine, et mõelda, minu tehtud pilt on „South Parkis”... ☺

N, 2063. päev: usupüha

Panen vanadele piltidele juurde võttekohti (jõuan ajas tagurpidi liikudes välja aegadesse, mil GPS-träkke enam varnast võtta ei ole). Loen (Junkers Ju 87: From dive-bomber to tank-buster, 1935-1945). Õues kallab vihma.