R, 2007. päev: loomaaed

Õige papagoihuviline teab, mis siin pildil toimub.

Rongisõit ja jalgsimatk Teraskodu loomaaeda, mis on järjekordselt püstitanud loomaaia piletihinna rekordi, 30 € (aga on investeeringut ikka väärt – samas on neil nüüd kahe järjestikuse päeva pilet (32 €) ja, kui õigesti mäletan, maksab aastapilet sedasi, et alates neljandast külastuskorrast saab sisse tasuta). Neli aastat tagasi oli piletihind 22 või 23 €.

Loomaaias suhteliselt sihilik ja kompaktne kulgemine, algul jääkaru juurde – jääkaru ei ole kodus* –, siis jõehobude juurde – kus pooletonnine vasikas üritab rippuda ema kõrva küljes ja ma imetlen basseini puhastustehnikat –, siis nandupesa juurest hallpapagoide juurde, keda on kuidagi rohkem kui varem, siis orangutanide ees sööklasaba ja seejärel katuse all piknik. Orangutanimajas möllavad saarmaste asemel ekskavaatorid ja labidamehed, orangutanid kiiguvad oma tagatoas ringi ja vaatavad neid aknast. Paar orangutani on õues, kes uudistavad inimesi mõnekümne sentimeetri kauguselt klaasi tagant ning vahivad hoone esimese korruse akendest sisse.

Siis papagoietendus üha vanemaks jääva papagoijuhiga (väljapanekusse on lisandunud valge kakaduu, kes vähemalt helivaljuse poolest suurte papagoidega täielikult ühildub – millest võiks meenutada loo, kuidas H ja A käisid K-l ja W-l külas), uus pingviinimaja koos alt ja pealt vaadeldava sügava pingviinibasseiniga, sipelgakarud, hundid alamliigist Canis lupus arctos ja merilõvietendus, kus koos merilõvidega kümbleb uus naisterahvas. Naljad teemal, mis on juhtunud eelmiste esinejatega. Suur isasmerilõvi uut esinejat veest välja ei heida nagu eelmisi. Uus alles, võib-olla.

* Kunagi ammu oli Korkeasaari loomaaias siilide erinäitus, kus pikk stend rääkis siili elust ja kommetest ning kõige lõpus oli aediku sees siilimajake, millel aga selline silt:

Siili ei ole kotona
Igelkotten är inte hemma

N, 2006. päev: puhkus on mõnus

Postkontor helistab, et pakk kohal. Käime järel, siis poes. Pärast koertega R-chis jõe ääres jalutamas. Luiged tulevad lootusrikkalt lähemale ja susistavad koerte peale. Šp ei tee väljagi (vaatab luigest osavõtmatult läbi), mille peale – nagu kunagi äia hanedki – luik pettub ja ujub häbelikult eemale. Št tunneb luige vastu rohkem huvi, kõrvad on koguni ettepoole, aga samas saba püsti ei ole.

Lõpetuseks inimtühjas tänavarestoranis (nädalavahetus ei ole veel alanud) jäätis.

K, 2005. päev: puhkus jätkub

Eile oli postkastis pakisilt ning teades, et kirjakandja seda samal päeval postkontorisse tagasi ei vii, läheme sellele järele alles täna. Postkontorist öeldakse aga, et nemad küll midagi pakist ei tea. Võetakse telefoninumber ja lubatakse helistada.

Jaamast uus kuukaart, mille aktiveerimisel selgub, et 31 päevaga kuudel on seda osta õige soodne, sest selle kehtivuse „30 päeva” on tegelikult „kuupäev + 1 kuu”, st veebruaris võib olla ka 30 = 28.

Pärast T-s poes, kus on suhteliselt rahulik – ikkagi argipäev.

Tagasisõit

Teen tembu ära minagi ja saabun siiakandi mägedevahelisse lennujaama odavlennufirmaga, kellel läheb kole hästi.

Lennuk (B737-8AS) on täis. Kõrval istub rida saksa tütarlapsi, kes näevad kohta näitavat lennuväljamehikest ja lehvitavad talle vastu. Rida eespool istub venekeelne pere, kelle eluõis algul taob aknakatet üles-alla (vähemalt veerand tundi, väsimatult), kuni vahekäigu poole komandeeritakse. Suht ebatsensuurselt kõnelev pereisa plaksutab ja braavotab, kui lennuk maandub, vahib siis hetke nõutult ringi ja nendib: „Russkih zdes’ malo!”

Maapinnal on näha palju ja huvitavat ja kõige esimene saksamaine lapp oli Hannoveri lähedal, nagu Google Earth pärast näitas (kanalite järgi).

Bussis vaatan filmi „Malev” tagumist poolt, mis on tõsisem kui esimene. Mu kõrval istub viisakas lõunamaine härrasmees ja vahepeal hämmeldunult piilub, mida naeran, kui ekraanilt paistab kaks verist maas lebavat sõjameest, üks veel käteta ja puha. See-eest pärast plaati kuulates ei kuule ma üldse, kui taskus mobiilid mitu minutit helisevad; ta lausa torgib mind, kas minu mobiil. Viisakuse mõttes hoian edasi mobiile suisa käes.

Neli uskumatut lugu A. kreisist

Kus mina olin õuessagi

Nagu karjalapse laulus, kus kõik teised käisid kiriku tieda, aga karjalaps karja tieda, nii olid taasiseseisvumispäeval kõik inimesed Ott Leplandi kontserdil, aga mina olin metsas. Metsast tulles oli üks vaade pisut seda nägu, et see võiks olla tore ka pildil, aga selles ei võinud olla päris kindel (kell oli umbes tund liiga vara, valgus ei olnud veel kuldne). Fotokas oli seljas fotokotis, väljavõtmine pisut tüsilik, sestap juhtus üks nendest üliharvadest kordadest, kui seadsin sõrmed pildiservadeks ja vaatasin, kas tuleb hea pilt. Tuli selline:

Hero of French resistance

Aasta tagasi tõi vend kaks kohvritäit mu kooliaegseid pabereid, mis olid algul vedelenud kümme aastat kasside meelevallas linnas keldris ja siis ligi kakskümmend aastat koos paljude muude elusorganismidega maal pööningul. Ostsin nüüdisaegse tööstusliku respiraatori ja uued aiakindad, istusin kaks õhtut pööninguluugi vahel ja käisin paberid läbi (seda kuhilat peaks kunagi harvendama, aga kõigepealt on vaja saada olukorrast ülevaade).

Nagu juhtub sugupuuliste pärimustega, nii haihtusid dokumentaalse tõestuse valgel ka mõningad koolipärimused. Eks koolist hakka olema juba nii kaua möödas, et meeles ole ikka asjade helgem pool – targad ja leplikud õpetajad jagamas kooli- ja elutarkusi. Paberite hulgas olid paljud mu koolipäevikud, mis kõnelesid hoopis teist keelt: „Kodune töö nõuetekohaselt vormistamata!”, „Segab vene keele tundi!”, „Lobiseb pidevalt!”, „Ei käi koorilaulus!” jne. Sain ka teada, miks mul on suht hästi meeles luuletus „Giordano Bruno tuleriit” – no eks olin saanud selle eest kahe koos märkusega „Tuleb ikka ära õppida!” ning see tuli järele vastata, tuupides selle pähe võimalikult hästi, sest järele vastates ju pääsu ei olnud.

Meeldiv oli ent see, et kui paberipakist hakkas äkki tulema propagandalehti Homeland (propagandalehe Kodumaa ingliskeelne kaasaanne; keegi neid ei tellinud ja neid toodi trükikojast kooli õppematerjaliks, kusjuures pilte tohtis oma äranägemise järgi sodida), tekkis lootus, et äkki on nende seas ka kadunuks peetud Boris Vilde portree – ja oligi:

Kuidas panin kultuuritegelase hauale lilli ja siis sõitsin 40 km mööda naabervalda, närtsinud lilled rattakotis

Vihmarohke päeva õhtupoolikul surnuaiale minnes sõitsin läbi bussijaamast, kust ostsin tagasisõidu pileti, ja lillepoest, kust sugulaste haudadele lilli. Surnuaias aga selgus esimesel kahel platsil, et seal on püsililled; kui pärast korrastamist ja küünalde panemist läksin järgmisele platsile, olid ka seal püsililled; ja sama kordus kolmatki korda. Nii et mu kimp oli üle. Algul kavatsesin kirjutada paberile „Võtke!” ja panna need värava juures müürile, aga siis mõtlesin, et vähe imelik nagu. Siis mõtlesin, et paneks mõnele kultuuritegelasele. Tänavale nime andnud koorilauluedendaja hauda ma teadsin, aga meenus, et surnuaiale peaks olema maetud ka vähemalt üks kahest vennast, kes mõlemad olid tuntud kultuuritegelased. Aga mida ei ole, see on surnuaia skeem! See leidus alles 1970. aastatel rajatud osa väravast. Lugesin läbi, sai teada, et kirjamehest vend on maetud mujale, jätsin meelde, matkasin tagasi, leidsin – ja ühtlasi selle, et helilooja haua kõrval platsil keegi riisub usinasti (surnuaia vanas osas rohkem inimesi ei olnud kui üks matus ja see riisuja ning mina). Noh, ikka nagu imelik. Seega lõikasin lilled poole lühemaks ja asendasin koorilauluedendaja haual vaasis kole närtsinud lilled, mis ristidaatumite järgi olid pandud juulis, aga võib-olla ka mais. Närtsinud lilled võtsin kaasa. Nendega selgus, et prügikastid on ainult kõdunematute jäätmete jaoks, kõdunevad jäätmed visatakse samasse kõrvale hunnikusse. Ikka nagu imelik, mõtlesin, ja võtsin vanad lilled kaasa, et kodus on biojäätmete prügikast. Selleks ajaks oli sedavõrd selginenud, et alustasin pikka hilissuveõhtu imetlemise tiiru – ligi neli tundi ja nelikümmend kilomeetrit, närtsinud lilled rattakotis.

Lapsepõlve meenutav metsatee (vana maanteetrass praeguse kõrval)

...ja selle lõpetanud tüüpiline eestlase kadedus

Strateegilisest plaanimisest oli kasu, sest enamiku teest sõitsin õhtutaevas kõrguvaid pilvi imetledes ning kohtades, kus kaardi järgi võinuks olla huvitav vaade, see ka oli.

Tagasiteel sõitsin neli kilomeetrit piki vana raudteetammi, kuhu ma linnast väljas mäletamatutest aegadest üldse sattunud ei olnud – ma nagu mäletaks, et 1975 oli piimakombinaadi juures jões raudteesillast alles veel vähemalt sillapostid – ja paari kilomeetri pärast seda asjaolu kahetsema hakkasin, sest teekate oli lahtine liiv. Pusisin aga naasmise ja tiheda liiklusega maanteele keeramise asemel vaikselt edasi, kuni sattusin soonurgas peale kolmele sookurele, kellest üks või kaks röökisid samas põõsa taga (nägin üht salamisi binoklist ja kaugus oli nii 20 m) ja kolmas teisel pool. Proovin, kas saab panna selle telefonitilinaks!

Turistilõksus

Sellega võrreldes juba vähem huvitav on, kuidas käisin muidugi vaatamas ka kreisilinna suurimat vaatamisväärsust, kus ühelt poolt oli viimaste väljakaevamiste stend, mis ärgitas mõtteid mõlgutama hoone ehitusjärkude segasel teemal ning loksutas paika mõningad varasema ehitusloo mõistatused, aga teisalt küsiti mult kassas rahvastevahelise suhtlemise keeles „Один?” ja jäin ühes kitsas kohas kahe Läti ekskursiooni vahele. Lätlased trügisid, käppisid mu fotokat ja pisut lehkasid kummaliselt nagu tihedas troppis liikuvad turistid ikka.

Talinas

Käisin uuenenud ajaloomuuseumis ja lennusadamas. Suurgildi hoones oli kelder täitsa okei ja kaupmehekasti näitus ka, samuti Börsi kangi pealses kambris mündikabinet ja avatud ehitusdetailid nagu pillimeeste rõdu, aga peakorruse põhiekspositsioonis jäi mulje, et narratiiv puudub: stendide kaupa oli puntras mitmest ajajärgust asju väidetavasti mingil samal teemal (nagu vastus küsimusele) ja küsimuse „Kas Eesti on uskmatuim riik maailmas?” stendis oli viljeldud sakraal-romantilist muinaslugu, nagu tulnuvat ristiusk Eestisse iseenesest. Kuidagi imelik riigi ajaloomuuseumi põhiekspositsiooni usuteemalisest stendist unustada asjaolu, et Eestisse tehti ristisõda!

Võimalik, et seda jutustas see veerandtunnine video ühes eesruumis, kus päid võngutasid Konstantin Päts jpt, nende seas ka ordumeister Plettenberg, aga kesse veerand tundi istuda ja kuulata maldab, pealegi kui teksti on lugenud Ulfsak juunior, kelle häälduses puudub s-täht („ja ziiz tulid zakzlazed”).

Heliefektidega kemmerg oli ka tugevasti üle pingutatud: jõuan kohale, ei ole päris kindel, kas on meeste või naiste, märkan laes algul naiste-, siis ka meestenimesid, ja äkki ütleb nägematu hääl selges eesti keeles: „Paul.” Kui esimesest ehmatusest üle sain, kostis pisut aja pärast veel: „Jekaterina.”

Tänaval ei sattunud kahjuks silmsidemesse ühe turiste küsitleva noorikuga, oleksin talle kindlasti teatanud, et tulen kaugelt maalt mere tagant ja teie linnas peaks kindlasti olema majaseintel seinasuurused naeratava ja lehvitava linnapea pildid.

Tunnipileti ja äkilise koonerlushoo tõttu tulin Tõnismäelt vanalinna jala, läbides esimest korda Vabaduse väljaku uuenenud tunneli, järeldasin Vabaduse platsi ajaloo stendidest, et nende paigutust ei ole leiutanud insener (siis saaks neid päikesepaistel lugeda ka, muidu läigib neilt EEKS-maja), ja mõtlesin, et Tallinn on tõenäoliselt ainus Euroopa pealinn, mille keskväljak on tegelikult auk.

(Peale selle on Tallinn tõenäoliselt ainus Euroopa pealinn, mille pearaudteejaam suleb argipäeviti uksed õhtul nõnda vara kui kell 7 p.l.)

Tallinna gooti tornidel oli kombeks laduda nurkadesse nurgaketid ehk puhtalt töödeldud suured kivid, mis olid igaüks eri suurusega. Need jäeti krohvimata ja nii tekkis torninurkadesse lõbus sakiline vööt. Aga kuskil aasta 2000 paiku tuli kellelegi ajukääbikule idiootne mõte tõmmata lubivärvi ja palja kivi vahele sirge joon (õnneks ei ole lubivärv kivi küljes pöördumatult kinni ja algse vaatepildi saab taastada).

Siis meenus, et ma ei ole kunagi pildistanud Oleviste kirikus sees (mujal kui tornis), aga see oli laulatuse pärast kinni. Torni ei viitsinud minna.

Astun läbi meremuuseumist, et äkki seal on skeem, kuidas saab lennusadamasse (telefonis on kaart, aga teada ei ole, kust pääseb läbi ja kust mitte). Skeem on ja klaasustest paistab, et Paksus Margareetas on eksponaadid kõik täpselt samas kohas kui on olnud viimased 30 aastat.

Lennusadam

Lennusadam seevastu jättis väga kobeda mulje, kuigi ka see pisut kisub ajaloo kui lugude jutustamise poole (see läks moodi 1980. aasta paiku ja sellega kaasnes see pahupool, et varem, kui ajalugu rääkis faktidest, olid asjad konkreetsed, aga nüüd enam ei ole, ja lugude jutustamise suures tuhinas unustatakse faktid mõnikord hoopis ära). Praktiliselt õhus hõljuv allveelaev Lembit (kahe prussidest laotud kompaktse virna otsas). Saab jalutada alla ja tõusta miinišahtis püsti (proovitud). Sees mitmesuguseid toredaid 1935. a eesti tehnikakeelseid silte: nt „alalise voolu mootor” ja „ahtri uimud” ning „käimalask” ning „lülijad”. (Ma ei ole päris kindel, kas need on originaalsed, sest varem ma neid märganud ei ole – ega varem ole otsinud ka –, aga Inglismaalt saadud algsete jooniste pakis on mitu siltide joonist, vbl on nende järgi taastatud.)

Ahtri uimud

Ainsad kaks silma jäänud puudust on helikopteri ameerikalik leiutuslugu (nagu esimese kõlbliku helikopteri leiutanuvat Sikorsky 1939, mille peale tasub guugeldada märksõnu „hanna reitsch deutschlandhalle 1938”, mispeale Google leiab koguni video, kus Hanna Reitsch jutustab sellest lausa inglise keeli), ja see, et sakslased nimetanuvat oma allveelaevu miskipärast inglise nimetustega („Saksa allveelaev Type XXI”, seisab ühel sildil). Kiipkaardiga avanevate mängude võlust ma hästi aru ei saanud (ja õhutõrje ajaloo mingi lehekülg hüppas muudkui Papello vangipõlve lehele), aga ühe ingliskeelse nooruki aitasin hädast välja, avades talle sellega ukse. Pea lõin ära kaks korda, üks kord Lembitus (natuke) ja teine kord Suures Tõllus (muhk).

Praeguse väljapaneku järgi omistatakse Lembitule kolm kindlat uputust, sh Taani S/S Hilma Lau, mis taanlaste arvates olnud hoopis Saksa provokatsioon. Tore oli ka see, et kunagi umbes 1995 tollal veel Pirital olnud merekahuri toru oli taas tõstetud asendis, sest tookord me vennaga väheke väntasime seda, toru laskus küll ilusti, aga üles enam ei tõusnud. Kai peal tugede otsas mitu vahepeal ära kadunud olnud laeva nagu Grif ja see, mis ületas uudisekünnise esiteks sellega, et kapten vedas laevaga suvilasse turvast, ja siis sellega, et mõnemeetrisest mastist kukkus madrus surnuks.

Muidugi Kalamaja see nurk oli etnograafilises võtmes ka päris huvitav, ega ma sealkandis kunagi käinud ei olnud.

Viinis

Puhkasin nii hästi, et vahepeal maandamiseks blogi pidada ei olnud vaja ning nii ei viitsi ma ka augustis toimunud reisist Mozarti, Beethoveni, Bruckneri, Mahleri, Schuberti, mitme Straussi, Schönbergi, Wittgensteini, Stefan Zweigi, von Karajani, Konrad Lorenzi, dr Aspergeri, Rock-Me-Amadeus-Falco, Brüno Funkyzeiti ja politseikoera Rexi kodulinna pikemat lugu kirjutada. Pilte tegin (failinumbrite järgi rehkendatuna) 1320, millest praeguseks [10. IX] on alles 807. Parimad pildid ilmutan feisspukkis – oma asi, kes seda häbeneb, siis pilte ka ei näe – ja siia (kuhu piltide panemine on hulka keerukam) tuleb ainult mõni.

Pidasin reisi ajal suht reaalajas üksikasjalikku reisipäevikut:

11. VIII 2012, Wien

Juulis muretsesin palju GPX-träki tekitamise teemal. Mure lahendas telefon koos sellesse valmislaaditud kaartide ja salvestatud huvipunktidega ning lisaaku.

Selle kauni vaatepildi kujuteldamatu hobusekusehais pildile ei jäänud, aga meelde küll

„...See jäägu siia ordu suureks häbiks...” (ooperi-Lembitu)

Just seesama ühing, kes tõi euroopaliku kultuuri juba XIII sajandil Eesti lihrahvani, hõlmas Eesti esimesena postiteenistusega ja ehitas mitu sellist vaatamisväärsust, mis ei puudu ühegi Eestit külastava turisti programmist ning millest ühe otsas lehvib see kõige tähtsam Eesti lipp.

Kangialuses on majajuht, kus kirjas, et kõrgmeistri kabinet on tagumisest trepikojast minnes II korrusel, aga selle pilti siia loata panna ei ole ilus.

Viimase viie tuhande aastaga ei ole muutunud mitte midagi:



Väljas teistele imetlemiseks vaarao vägiteod...



...sees vaaraole imetlemiseks paljas naine

Käidud ja nähtud:

• Viini keisriloss ja selles kuus-kaheksa muuseumi (oleneb, kuidas lugeda; ühest muuseumist läksime kogemata mööda, aga ühte, kuhu minna ei plaaninud, kogemata sisse; lossis on muuseume muidu veel ja üldse on Austria riik enamiku lossi üürinud kontoriruumideks)
• Stephansdom, Karlskirche, Peterskirche. Lahenes mõistatus, miks on Stephansdom pime ja rusuv: see on pseudobasiilika, st kõrgema kesklööviga kodakirik, mitte valgmikuga basiilika (pikihoone ehitati selliseks ammu enne toomkirikuks saamist). Karlskirche sees 32 m kõrgustele freskotellingutele viinud ajutine lift mul sellist jalavärinat ei tekitanud nagu ühel sakslasel, kes liftiuksest üldse kaugemale ei saanudki, aga viimast viitteist meetrit laternasse ronida ma ka ei tahtnud.
• keiserlik kunstimuuseum
• keiserlik loodusmuuseum (kus on Willendorfi Veenus, latimeeria luukere ja Deinonychus’e rekonstruktsioonil seljas suled!)
• Schönbrunni loss seest ja väljast, park ja maailma vanim tegutsev loomaaed
• tantsivad hobused tööl ja puhkehetkel
• Griechenbeisl ehk kõrts, kus 1679 kirjutati saksa lauluke „Ach du lieber Augustin”, mille saatel toimub filmis „Malev” piiskop Alberti vastuvõtt, kus tellitud muu roog sarnanes takkajärele mõeldes väga ikkagi Viini šnitslile, kus olid seinal õpetussõnad pereelu teemal ja kus klaverimängija isikus (kas A. Jõks või M. Juur) ei saanudki selgust
• Sacheri kohvik selle kõige ehtsama Sacheri koogiga ja ees tänaval Sacheri veoautoga, mille number oli W+TORTE 1, ning sõiduautoga S+ACHER 2
• ooperimaja (ikka see „õige”, Staatsoper), koridorist, kohvikust, rõdult, parterist ja lavalt
• Musikvereini saal ühes selles möödapääsematute kohustuslike „Ilusa sinise Doonauga” ja „Radetzky marsiga” (ma vaikselt lootsin, et äkki Mozarti kontserdil neid ikka ei mängita)
• Gulaschmuseum (täitsa pükstele ajamata), Palmenhaus, Zum Alten Fassl, Augustinerkeller, Albertinaplatzi kuulus vorstiputka, üle ukse Nussdorfi kuulus heuriger Schibelauer (mille 230 õuekohta oli vastu ootusi puupüsti täis) ja hotelli kõrval Xu’s Cooking.

Siin majas elas ja töötas peaaegu-ühehitimees Falco, kelle maailmahitt Rock Me Amadeus (1985) on esimene ja senini ainus Billboardi edetabeli tipus olnud saksakeelne lugu. Tõsi, hiti lõi ta vähe hiljem kuskil mujal.

Olin läbi töötanud kolm reisijuhti (kaks inglise ja üks saksa keeli), emal oli neljas, eestikeelne, ja see oli ainus, mis nimetas täpselt ühe ülal nimetamata Austriast pärit tuntud poliitiku koduse aadressi (see, keda kaks korda vastu võtmata jättes Viini kunstiakadeemia hästi ei mõelnud, mis häda ta sedasi maailma peale saadab). Vaatama ei läinud, aga tänavasse paistis otsast sisse, kui läksime hotellist metroosse.

Raudrüümuuseumi (Hofjagd- und Rüstkammer) häbiks peab mainima, et selles on peamiselt mittepraktilised esindus-raudrüüd, peamiselt saalitäite kaupa Itaalia-Hispaania XVI ja XVII saj omi. Saksa stiilis raudrüid oli umbes nagu neli, keskaegseid (<XVI saj) raudrüid ainult mõni. Küll oli kaks XVI saj alguse nn mehaanilist rinnaturvist ehk vedrudega turniirivigurit, mis piigitabamuse peale suures kaares laiali lendas, millest – kui õigesti aru sain – ütles Pariisi sõjamuuseumi eksemplari juures silt, et neid olla maailmas alles 3 tk. Mõningaid spetsiaalseid imevigureid veel nagu vasaku käe turvise kaitsepiigid (nt kilp kinda küljes või 30 cm pikkade oradega nukirauad). Püsside väljapanek koosnes umbes neljast kapitäiest kaunistatud jahipüssidest. Ambe oli umbes üks, käsitulirelvi üldse mitte. Hobuseturviseid oli mitu, sh koos muu turniiritränaga. Oli paar jalgsiturniiri rüüd. Sai teada, et nägusid kujutava visiiriga kiivrid olid üksvahe (XVII saj) väga moes ja neid kasutati pidudel.

R, 2004. päev: pikk reis

Pikk (1087 km) rongisõit, eesmärgiga näha kaunist Lõuna-Baieri mägimaastikku; aga sõit on nii pikk, et mägedeni jõudes olen juba kerges apaatias.

Sõit algab reipa kolmekilomeetrise kõnniga jaama kell viis hommikul (sest – nimim. Kokemusta on, nagu ütleb soomlane – ei või siinmaal olla üldse kindel, kas kell viis hommikul takso tuleb või mitte). Tugeva varuga, sest ema eriti kiiresti ei kõnni. Jõuame jaama juurde koos esimese bussiga (meie peatuses olnuks see kell 5.33). Sealt veerand seitsmest esimese rongiga kaks jaamavahet. Üritan püsida ärkvel, sest lõuna paiku jõuab sama rong välja hoopis Põhjamere äärde.

Esimene ümberistumine (kohalikule ekspressile, 7.30). Aega on 23 minutit. Hommikueine rongi kaasa. Vahepeal kaunis metsamaastik.

Teine ümberistumine (17 minutit) on juba pisut karvasem, sest kui rong tuleb 8.58 ette (pisut ettearvamatust suunast, muide), tulevad sellest kõik reisijad maha ja teatavad, et rong on katki, edasi ei sõida. Saksa huumor, arvan, aga saab teada, et neid jah viib edasi teine rong, aga meie rong sõidab ikka õiges suunas. Tõstame eest reserveeritud kohal istujad, aga istmed on valele poole ja kaunist maastikku aknast suurt ei paista.

Kolmas ümberistumine (Mannheimis, 13 minutit) sisaldab ka teisele perroonile kiirustamist ja siis mõnetist munemist, sest rong (10.30) hilineb päris tugevasti. Tõstame jälle meie kohtadelt istujad eest ning imetleme aknast maastikku (Eesti ajaloos tähtis linnake Geislingen, maailma kõrgeim kirikutorn Ulmis, Doonau ülemjooks). See rong sõidab tervelt kolm tundi ja kuigi algul teatatakse, et inimesed, kes te vahepeal maha lähete, teie järgmised rongid on juba ära sõitnud, sest me jäime veerand tundi hiljaks, sori vaan, teeb rong tasahilju hilinemise tasa ja viimases vahepeatuses Augsburgis öeldakse, et rong on nüüd jälle graafikus.

Ulm, maailma kõrgeim kirikutorn. Esmapilgul ei tundugi vahest eriti kõrge, aga loendage tellingukorrused ja mõelge, et iga vahe on kolm meetrit...

Neljas ümberistumine (München, saabub 13.27, kohal 15 minutit, väljub 13.42) on kõige närvesöövam (kui kolmas rong hilineb kasvõi kümme minutit), aga nüüd on vaja ainult astuda perrooni lõpust võimalikult kiiresti tablooni, leida järgmise rongi perroon ja istuda sellele peale. Jääb isegi mõni minut osta münchenlik võikringel. See rong on Müncheni-Salzburgi ekspress, mis logistab seda vahet tervelt kaks tundi. Peatusi on uduumbe, eks ole reede õhtu, leiba teeninud pereisad lähevad suvitavatele naistele-lastele linnasaia kottidega külla.

Ühes kohas arvab ema, et silmapiiril on tumedad pilved. Mina: „Need vist... ei ole pilved.” Maastik meenutavat sellist, mida näidatavat „Kirgede tormis” (mille vaatajatest lähimad sugulased on onu ja onunaine; viimane küll sotsiaalses mõttes, sest muidu ei ole tal sõbrannadega millestki rääkida).

Üks väheseid rongiaknast võetud mäepilte, kus ei domineeri aknast peegeldumas minu ruuduline särk

Viies ümberistumine (Salzburg, saabub 15.42, kohal 19 minutit, väljub 16.01). Kuues rong on kiirrong, mis kihutab (seinal näitab kuvar kohati kiirust, ajuti on üle 200 km/h) Viini kolm tundi. Sõnavarra tulevad ümbernurgaütlemised (et meist ei saaks aru inimesed, kes eesti keelt ei mõista – vrd helikopteristseen filmis The Dictator) „tõusva päikese maa” ja „rahvavabariik” (teemaks meie kohtadel laiutanute päritolu) ning „Saksamaa kunagine valitseja” (kui sõidame läbi Linzist).

Rongis on punt kisavaid türgi tütarlapsi, kes käivad igas jaamas ukse vahel suitsetamas. Ukse vahel, kordan, sammugi kaugenemata ega kedagi mööda laskmata.

Rongis on ka minibaar, kust ostan pudeli vett, tekitades väga piinliku olukorra, sest – selgub – austria saksa keeles on mulliga vesi mitte sprudelndes nagu saksa saksa keeles, vaid prickelndes, aga keelevääratuse tõttu küsin hoopis pinkelndes (pissiv)...

Kohal kell 18.44, veerand kaheksast juba hotellis, kolmeerand kaheksast juba matkal kesklinna poole (kuhu on maad palju rohkem, kui olin kaardilt arvanud).

N, 2003. päev: viimane hullumeelne tööpäev

Jälle kohale enne kukke ja koitu, ära hilja õhtul. Saan asjad valmis ja kontrollin suisa mitu korda, et tõesti ikka on valmis.

K, 2002. päev: puhkus terendab

Eelviimane tööpäev, mis algab enne kukke ja koitu, et saaks homseks valmis (samas nii palju ma endasse usun, et pidasin eile ammu plaanitud vaba päeva).

Kui õhtul töölt tagasi jõuan ja koertega jalutama lähen, on lift hulk aega kinni. Kui tuleb, ootab all lifti selline kooslus: redeliga maaler, Hilti kohvriga neiu, 5 CD-ga keskealine härrasmees. Hilti kohvris on – kes ei tea – tavaliselt tööstuslik lööktrell, mis kaalub umbes 16 kg.

T, 2001. päev: eelpuhkus

Vaba päev viimase töönädala keskel. Proovin järele bussireisi mägedevahelisse lennujaama ja takseerin seda põhjalikult. Kuigi minnes on mul sees seletamatu närv, osutub lennujaam täitsa kobedaks. Terminale on koguni kaks, ühe söögiputka asemel on üle kümne (isegi restoran on) ja on koguni vaaterõdu (mida ei ole muide Talina lennujaamas, kus vastutulnu vaadaku lennukeid kaugest koridorinurgast või kõnniteeta teeservast). Põhilisel firmal läheb majanduslikult kole hästi (kirjutab AW&ST) ning lennukid on kõik sama marki (B737-8AS) ja uued. Platsi tagaosas seisab kaks Aerofloti ebatavalist tüüpi MD-11F kaubalennukit, mida viimati nägin lumevangis Helsingis olles 2009. aasta jõulude eel.

E, 2000. päev: Curiosity ja lahkus ei jää karistamata

Hommikutundidel maandub Marsi-kulgur Curiosity, enneolematul paelte otsast riputamise meetodil.

* * *

Kiirele puhkuse-eelsele ajale, palju aega kulutanud töörühma sattumisele ja esimesel puhkusepäeval oleva tähtajaga mammutdokumendile vaatamata olin täheldanud, et mammutdokumendi toimetamisel olen graafikust palju ees, ja lubasin suure suuga, et võtan endale veel ühe piraka toimetuse (peamiselt seetõttu, et ma seda teemat kõige paremini mõistan). Heitsin originaali pilgu ja nähes, et see on üldine tegevusprogramm, ma suuremat ei muretsenud, viimistlesin rahus mammutdokumenti (nädal enne selle tähtaega) ja jätsin selle „kerge” töökese selleks nädalaks (kus olen tööl kolm päeva).

No ja mis te arvate, mis ootab ees täna, kui tõlke avan? ...

Kes pakub, et tõlge üldse puudub, sellele soovin õnne, mulle nõnda ka meeldiks, sest kirjutaksin uue tõlke kiiremini kui loen läbi seda soga, kus umbes iga teine lause on selline, et ........ [kirjapandamatu vägivaldne fantaasia].

P, 1999. päev: pühapäev

Vaiksed tubased toimetused. Teen juulikuiseid külalistega ja Pariisi pilte, enne kui augustikuised pildid peale tulevad. Valmis ei saa [ja pildid jäävadki uute piltide tulva alla].

L, 1998. päev: päikesefiltri lõpp

E läheb hommikul poodi. Kasutan ära asjaolu, et teda ei ole juures pabistamas, ja eemaldan pliidi vooluvõrgust. Ühendus on, mainigem, püsiv ja tööstusvooluga (400 V) ning ma täpselt ei tea, kas Kirikmäe prismast ostetud pingeindikaator ikka töötab, ja voltmeetri maksimum on ainult 250 V. (Pärast muidugi meenub, et sellega saanuks kontrollida mitte faasi ja neutraali vahe (400 V), vaid kahe faasi vahe (230 V).)

Poe transpordi-paigaldusmehed kohe õues küsima: kas teil kaabel on? Õnneks on – sest eks ma naiivselt arvanud, et kui pood lubab ostetud kaupu paigaldada täitsa tasuta ega ütle midagi paigaldusmaterjalide kohta, siis nagu peaks loogiliselt võttes olema need paigaldajatel kaasas, eks elektripliidiga palju võimalusi ei ole, kas 5-sooneline 380 V kaabel või 3-sooneline 220 V kaabel. Kruvin eelmise pliidi tagant kaabli ära, see on umbes ½ m pikk ning paigaldaja peab hakkama kondiväänajaks. Mis mul sellest. Ise teab.

Pärast panevad pliidi tööle ja käsivad praeahju kuumutada tunni. Nii et kui E poest naaseb, on pliit paigas ja kasutuskorras.

* * *

Päikesefiltri lõpp saabub üheainsa kogemata tehtud vale liigutusega, kui filter ettepanemisel käest libiseb: UV-filtri sakiline serv äestab filtri keskele mitu sügavat kriimu. Tõesti, Baaderi kile ei rebene, aga otse keset filtrit on paar kohta, kust paistab valgus läbi natuke rohkem kui mujalt. Katan kriimud musta teibiga, nii et kuigi käsitsi filtrit kasutada saab, ei saa fotoka ees kindlasti enam mitte, kui juba aknal olnud ämblikutatt tekitas Päiksele efektseid, ent olematuid „päikeselaike”. Kriimustatud filter tuleks raami seest välja lõigata, raami ette kleepida uus kiht vaibateipi ja selle külge uus kile.

R, 1997. päev: lugu, maja, pilt

Mürts ja pauk, Putinil on seljas minu särk... või noh peaaegu. Ükskord ma vist ühele innukale juuksurile koguni ütlesin, et ärgu lõigaku mulle Medvedevi soengut, ja muiste, tunduvalt priskemal elujärjel, kandis ajalehes üks koolivend nii sarnast ilmet ja soengut, et inimesed vaatasid mulle tänaval järele. Kanna või silti, et see, kelleks te mind arvate, ei jaluta siin tänaval, vaid istub kindlalt trellide taga.

* * *

Päikesefiltri katsetused. Saan jälle targemaks:

• Niépceliku säriaja korral ei tohi filtrile paista päike
• Enne pooletunnise säriaja algust kontrolli kaugusskaala asendit...
• Astu samm rõdule, ära pildista Päikest läbi akna (sest see ei ole fotokvaliteediga klaasist)

Õhtul tegelen aga sellega, mis paneb kindlasti kadetsema iga lugeja: saen läbi köögimööbli. Põiki. Kinnitan ausalt, et sellises koguses 1970. aastate „tehnikat” kui köögikapis ei ole näinud mu silmad vähemalt kolmkümmend aastat: peaaegu kõik kruvid on pilukruvid, mis kruvikeerajat mul ei ole (aga on trell ja terav saag....). Köögimööbli suht paikse L-kujulise moodustise alumine saba seisis õhus nn pühast vaimust hoituna*, aga kuigi alumised osad tulevad pikkamisi lahti paljastama materjalide lagunemist** ning selliseid entomoloogilis-toksikoloogilisi asjaolusid, mida mu sõrmed kirjeldama ei paindu, selgub, et plaadi parem serv on väga kindlalt paigas. No sae kaasabil selgub, et see on kogu pikkuses tapitud ja liimitud teise plaadi sisse, mis kunagi hiljem on seinast silikooniga eraldatud ja sestap väga heas korras ja lagunemata.

* Isa mingis töökohas kunagi käibinud väljend, viitas obskuursele usulahule, kus talumaja korstna külge tuli siduda redel ja siis viimaselt pulgalt kandis püha vaim otse taevasse. Kes ronida ei julgenud, oli uskmatu; kes luud-liikmed sodiks kukkus, see uskus liiga vähe. Selle peale, et keegi ei olnud kuulnud kunagi kellestki, kes õhku jäänuks, see napakas usulahk ei tulnud.

** Ehitusfüüsika kursuse andmetel säilivat niiskes ja soojas siseruumis üle 20 aasta ainult üks materjal: tõrv.

N, 1996. päev: Baader, Niépce ja mitu teist seltsimeest

Hommikul valmib päikesefilter, mis sai viimast innustust vabamõtleja ning astronoomi MV päikesefotodest.

Filtri ehitus, fotoka poolt väljapoole:

• Kõva õhuke papp (ajakirja Naturfoto postiümbrikust)
• Paks jäik papp (mis kunagi oli olnud vist raamatukaanes)
• Veel kaks kihti Naturfoto ümbriku pappi (nendest ehitamine algaski, paksu papi lisasin hiljem ja fotokapoolse papikihi selleks, et filter ei hakkaks muutuva õhuniiskuse käes mängima)
• Must kartong
• Vaibateip
• (Baaderi kile kaitsekiht, kogemata)
• (Kaitsekile kleepimist heastav teine kiht vaibateipi)
• Baaderi kile (AstroSolar™ Sonnenfilterfolie)
• Vaibateip
• Must kartong

Filtriraami sisemuse, st kinnituspesa ja seesmised lõikeservad värvisin markeriga mustaks (et vähendada pilust sissetungivat valgust). Välisserva kaitsma tuleb veel kangateip. Ehituse eripära:

• Kinnituspesa on kooniline (jäme liivapaber). Sinna kandsin ka kihi liimi, mis peaks suurendama pinna hõõrdetegurit (võrreldes papiga).
• Kinnituspesa läheb objektiivi filtri ümber ja kile taga olev kartong pahimal juhul filtri esiservale (see on pesast kitsam: nii ei puutu objektiivi filtri raami esiserv vastu kile).
• Filtri raam on kaheksanurkne, tagaküljele võib veel paigaldada konkse, millega välistada filtri eestkukkumine.

Baaderi kile on teleskoobi- ja visuaalse vaatluse sorti (optiline tihedus 5,0 ehk vähendustegur 10⁵). Kuigi 120–400 mm objektiivi ja 2× konverteriga saaks Päikese kaadris päris suureks (u pool kaadri lühemast küljest), ma sellele erilisi lootusi ei pane, vaid soovin rohkem katsetada filtrit 10⁵× hallfiltrina. Niépce kuulsa foto säriaeg oli 8 tundi, Baaderi kilega peaks säriaeg olema kümneid minuteid, mida saab ajastada intervalomeetriga.

* * *

E loeb lehest, kuidas Ahhaa keskus nõudvat, et perepilet kehtib ainult kahe eri soost vanemaga ja lastega peredele (sellega välistades peale samasooliste vanematega perede ka üksikvanemaga pered ning, nagu leht märgib, ei saa perepiletit osta ka ühe vanavanema ja samast soost vanemaga keskusse saabunud lapsed, ning probleem on selles, et riiklikul haridusasutusel ei ole nagu üldse selge, mis on pere), ja meenutab, et eelmisel teisipäeval pakkunud T. ringsõidubussijuht, et müüb neile perepileti (1 meestäiskasvanu, 2 naistäiskasvanut, 1 laps). Kiidan bussijuhi edumeelsust ja üritan arvata selle perevormi täpsemat nimetust. Eks see kärgpere ole. Keskmine eesti tolerants on nimetet artikli kommentaariumis ka kenasti näha.

* * *

Leian huvitava lingi: vestlusring Läti Henriku teemal (algselt ilmus 22.8.2008 Sirbis)

* * *

Töörindel leiutasin, kuidas saab toimetaja objektiivselt näidata, et pika dokumendi on tõlkinud mitu inimest, kelle tegevust ei ole eriti ühtlustatud. Seda ütleb kogenud toimetajale kõhutunne, aga sellest tõendamiseks ei piisa. No vat. Eks kogu teksti tõsiselt ühtlustav toimetaja ühtlusta sõnastuse kõikjal samalaadseks. Olgu näiteks originaali väljend S tõlgitud dokumendis mitut moodi (T1, T2, T3), mis kõik toimetatakse lõpuks samaks (R). Vaja on tekstianalüüsi tarkvara (nt AntConc), mis näitaks graafiliselt otsitava stringi asukohta failis. Kui eeldada, et igale S-le vastab valmis tekstis R, saab kuvada T1, T2 ja T3 esinemiskohad (igale neist vastab alati R, kuid igale R-le ei saa vastata kõik, st T1, T2, T3 korraga) ja võrrelda neid R esinemiskohtadega. Kui otsida korraga kahest failist (toimetamata ja toimetatud tõlkest) ja korraga nii T1 (või T2 või T3) kui ka R esinemist, saab must valgel näha, kus on kasutatud üht varianti rohkem kui mujal:

Ülal on toimetamata, all toimetatud fail. Originaalis oli data holder, mis on õigusaktis andmete omanik. Toimetamata tõlke alguses (ja pisut ka lõpus, lisas) oli vasteks pandud andmevaldaja. Sama tõlkija mõlemat varianti ei kasutanud.

K, 1995. päev: väidetav keskkonnahoid ja olematu kant

Uus pliit ja telefonile väike lisaaku, 1300 mAh. Leian, et telefoni suure lisaaku (3500 mAh) saaks selle päikesepatarei abil laadida nii, et see oleks päiksepaistes 90 tundi... hehee...

Astume perekondlikult ühingusse, mille liikmefliis paneb kindlasti kergitama kulme ja hakkab pälvima imetlust.