K, 2654. päev: postis on kaart

Täna saabub Amazonist E käidud kauni külaga topograafiline kaart.

Või juba eile, kirjutan seda siin 7. IX ja nagu mäletaks, et me pidime kuhugi minema ja ma ootasin õhtul kodus ning uurisin seda kaarti. Kaardi peal on ka kõikvõimalikud Esimese ja Teise maailmasõja aegsed betoonkindlustused.

T, 2653. päev: kolmandad külalised

Täna saabuvad selle suve kolmandad külalised, kes päeval käivad linnas ja õhtul saabub kogu seltskond meilt läbi, et võtta mind peale ning minna looduskaunisse kohta sööma. Mul on isegi laud kinni pandud!! Veinikeldris D., ja neil saab kinni panna kodulehelt, väga mugav.

Kui kokkulepitud ajal töölt koju jõuan, näen parklas kaht Eesti numbriga autot ja peagi saabuvad bussiga külalised ja E. Mind võetaksegi peale, näen ka noorimat sugulast, kes olla äsja väitnud, et ta polevat mind kunagi kohanud, mille peale vastasin, et ei ole tõsi, mina teda küll olen, sest ta on ühel mu võetud pildil, kuigi – tõsi küll – üheaastasena. Samamoodi oli tema õest, keda viimati nägin algkooliõpilasena, sirgunud tudeng.

Esimese asjana sõidame praegusesse lemmikpoodi, kust külalised ostavad koju viimiseks mitmesugust külakosti. Väites, et ma oskan juhatada ka tagant istmelt, las ees istugu keegi külaline ja nautigu vaadet, istun ma seega taga; see läheb enamasti kenasti, peale selle, et ma ei näe otse ette ja seega tulevad ärakeeramise juhendused tavaliselt liiga vara (ikka stiilis „keera sealt paremale, kust praegu see hall auto välja keerab”).

Piirivalvuri elu (XX saj)

Vahepeatusena käime vaatamas üle naaberriigi piiri, kus on ajalooline, aga praegu täiesti tühi piiriputka ning kõrvalmajal väike pannoo, mis kujutab siinpoolsete piirivalvurite argipäeva. Salakaubavedajal on ees samasugused kohutavad vuntsid nagu tänavu ESC-l kaks punkti saanud loos, seljas suur kott kirjaga Tabac, kust paistab ka mitu veinipudelit. Teisel seinal on üllaimast üllam tolliametnik, kelle ees mängivad naeratavad lapsed ja rohus kivil istub põderpõrnikas. See kõik on ojakaldal, kus kaldataimedes müttavad rotid. Veel näeme, kuidas vanemas keskeas prantsuse daami ebaõnnestunud sissesõidumanööver äestab ära kõrvale pargitud auto ukse; ta on, mõistagi, ähmis ja küsib isegi meilt, ega me tea, kus on selle auto omanik. Me ei tea, aga ta läheb üle tänava baari ja kohe väljub sealt koos ühe mureliku härraga.



Prantsusmaale ulakaid lapsi ei lasta

Veinikeldris palju ei puudu, et keegi võtaks toore hakkliha nagu mr Bean sünnipäeval. Arusaamatusi on, eelkõige et ettekandja on umbkeelne prantslane, kes esimeseks otsustab kõnetada külalist, kes võõrkeeltest oskab inglist ja saksat. Mida ta ka ettekandjale pakub, nii et see kaob taharuumi. „Nutma,” arvan, aga hiljem selgub, et hoopis läks otsima, kas neil on ingliskeelset menüüd.

Pärast toovad külalised meid ka tagasi ning tagaistmelt juhendamine võtab uue mõõtme, sest seekord sõidame otsemat teed läbi kohtadest, kust viimati sõitsin 2006 ekskursioonibussiga (tulekul just samast veinikeldrist, kus aga veel praegust restoranisaali ei olnud).

E, 2652. päev: vaatepilt

Ilustee linnajaos kõnnib D. maantee ääres kenades pikkades metalse helgiga kitlites kolmik: üks on kuldne, teine sügavsinine, kolmas hõbedane. Fotokas on muidugi mujal kui käepärast.

P, 2651. päev: Return of the Riparians

Hommikul valmib eelmiste külaliste esimese päeva album.

Päeval külalistega jõe peal laevaga sõitmas. Kõike ilmestab see, et kallab ägedasti vihma. Vahepeal käime aega parajaks tegemas isegi vihmavarjus, itaalia jäätisekohvikus, kus on vihmavarjude kast (usun, et selle põhjas loksub õhtuks paras lomp), üks töötaja käib meie sealoleku ajal kaks korda ära raputamas riidest varikatuse peale kogunenud vett. Külalisi kogu kohvikus on kuus või seitse, teenindajaid neli meest.

Laevaga on täna olnud mingi kamm ja see ei järgi sõiduplaani. Vein on ja (vihmast hoolimata) on ka lustakad inimesed kaldal, kes, suu ammuli ja õllekõht üle värvli, mööduvat laeva vahivad. Austraalia sõber saadab ikka meilimaailmas levivaid jubevaateid Walmartsi ostjatest, kellele on üksmeelselt nimeks pandud the Walmartians. Mul on tunne nagu loodusuurijal, et olen minagi avastanud täitsa uue inimhõimu. Paraku ei ole suvilaõu päris avalik koht, nii et neid pilte levitada kahjuks ei saa.

Külalisele täpsustuseks: ei värvi, kala püüavad

Äramineku eel, kui bussi ootame, veel tugevam vihm kui enne.

L, 2650. päev: tegus laupäev

Mitu korda poes, linnas Peetrijõe orus ja söömas.

Tulevase rattamatka planeerimine: matkapoes olnud 1:100 000 kaart ja topograafia Google Earthist (alles mitu päeva hiljem selgub, et Prantsusmaast on olemas ka Google’i tänavavaade). Märgin väljaprintidele kõigi ümbruskonna teeristide kõrgused (eks jalgrattamatk pea minema ikka allamäge).

Meie kõrvale, ülejärgmisse korterisse kolib uus naaber, eelmine, kuskil ontlikus asutuses töötanud härra on ilmselt märkamatult ära kolinud.

Valmivad kodumaise taskupuhkuse pildid.

R, 2649. päev: vana raamat

Millalgi augusti keskel või isegi algul saabub muistse Lähis-Ida lühiantoloogia (J. B. Pritchard). Leian, et ooperisse Akhnaten võeti sealt ainult Ehnatoni päikesehümn (kõvasti lühendatuna ja toimetatuna). Veel on seal näiteks (kuigi viideteta sarnastele kirjakohtadele piiblis, nagu muude lugude kõrval, sest see olnud aastasadu ainus Lähis-Ida ajaloo kirjalik allikas) Egiptuses sajandeid väga populaarsed olnud Sinuhe lugu (nii et ega Mika Waltari romaanile ilmaasjata sihukest pealkirja pannud) ja muinasjutt „Kaks venda”, mis ühelt poolt illustreerib sõna-sõna-vastu-õigusasjade tõendamisraskust juba antiikajal, aga teiselt poolt ei ole seda sobilik ette lugeda tänapäeva lastele, just antiikaegse radikaalse tõendamisviisi tõttu.

N, 2648. päev: Wagner × 2

Saan teada, et mõni aeg tagasi ostetud uute ketside (Lowa Serano GTX) firmanimi Lowa on lühend, pandud asutaja järgi ja tähendab Lorenz Wagner.

E näinud, kuidas külaline seisnud voodi otsal, hoidnud sirgete käte vahel Wagneri kuju ja küsinud teiselt külaliselt, miks neil on ainult Wagner ja Viivit ei ole. „Sest see on ise tehtud,” selgitanud E ja siis uue küsimuse peale seletanud üle, et ei, mitte pulkadest, vaid algusest saati ise, kipsist jne. E kartnud, mis saab, kui külaline Wagneri kogemata maha pillab nagu kingiks toodud vaasi. Lohutan, et Wagneris otseselt purunevaid osi ei ole, mõlki läheks küll, aga mitte otseselt tükkideks.

Õhtul on vasakusse lifti kustud. Liftide ja välistrepi vahelisele alale on nädala jooksul nüüd kustud neli korda. Kõigi süüdistavad sõrmed osutavad ühe konkreetse naabri poole.

K, 2647. päev: külalised

Saabub teine seltskond külalisi, kellel aga on geniaalne idee, et nad sõidavad siinkandis ringi ja ööbivad neljast ööst kaks mujal, hotellis.

T, 2646. päev: kirjandushuvilistele

Kindlasti ei ole ma siin seda maininud, aga Šveitsi hevibändi Triptykoni tänavusel plaadil Melana Chasmata (mille kaanekujundus on küllap üks viimaseid H. R. Gigeri taieseid) on terve lugu (In The Sleep Of Death) pühendatud Emily Brontële.

E, 2645. päev: ammu ja täna

Bussiraamat on jõudnud Bismarcki isiklikumat laadi ülestähendusteni: saab näiteks teada, mida ta arvas prantsuse suhtumisest aumärkidesse ning aukandjate aumärgiihalusest üldse ning et tema aumärkidest ainult üks oli saadud asja eest (ning allmärkuses viidatakse leheküljele 212, kus ta on juba Peterburis saadik, kus jutustab, kuidas suhtusid aumärkidesse venelased ja kuidas Vene ohvitserid sõitsid tõllaga, mitte ratsa, nii et kui Peterburis sõitis keegi ratsa, oli ta kindlasti inglise või saksa kaupmees, ning Vene sõjaväe kaks parimat ratsanikku olid sakslastest admiralid).

Ja et Prantsusmaa suhtumine aumärkidesse olnud 1852 taoline, et Pariisis toimunud ühtevalu sõjaväeparaade ning vahel juhtunud, et kaks paraadi liikunud üksteisele vastu ja inimesed jäid nende vahele lõksu ning politsei hakanud rahvast rusika- ja jalahoopidega laiali ajama, kuni ette jäi keegi homme decoré, siis olla politsei muutunud äkki väga alandlikuks, palunud ette ja taha vabandust ning ka muu rahvas pääsenud kergemini.

Ja et Preisimaa parlamendi alamkoja liikmena 1850 leidnud ta, et päev läbi istungeid on taluda raske, liikumisvajaduse rahuldamiseks on hea hakata jälle tantsima, mille oli 27-aastasena maha jätnud arvates, et tants on ainult noortele. Kuigi kuninga arust olnud tantsiv riigimees hirmus halb asi. 1850 oli Bismarck 35.

Ning et 1851 Viini Preisi saadikuks minnes kestis sõit Berliinist Viini ligi kolm päeva.

* * *

Päeval äike ja suure plõginaga rahe, pärast teine rahe. Aknatagused ämblikud ei hakka vahepealt peidust välja tulemagi.

P, 2644. päev: kuidas me matkal ei käinud

Rattamatkale jääb minemata: päevaks lubab vihma. Muidugi paistab päev läbi päike ja kallama hakkab alles õhtul. Kiidame siiski üksteisele, et matkal oleksime siis just olnud keset mingit lagedat põldu ja küll on hea, et ikka ei läinud.

See-eest valmis täna koguni neli albumit. Järg on sugulase juubeli juures.

L, 2643. päev: ei mäleta IV

Ei mäleta: tõenäoliselt käisime naaberlinna Kella kõrtsis söömas ja pärast tegin Eesti-puhkuse ja/või juulikuiste külaliste pilte.

R, 2642. päev: uus elu

Morlokid on korraldanud jälle normaalsete inimeste mõnitamise ürituse, kus kõige kibedamal tööajal pannakse üürgama väga valjud sireenid, aetakse inimesed õue ja kuigi „ainult” veerand tunni pärast lastakse tagasi, üürgavad sireenid edasi. Algul arvan, et mul on läinud klaviatuur katki, aga ei, niisama ei tule salasõna vihaga välja. Kogu jamps muidugi selles, et õppusi nii tihedasti korraldada ei ole ilus (eelmine oli 30. VI) ja õppustel pole päris tulekahjuga midagi pistmist (nt eeldatakse, et kõik hädaväljapääsud on läbitavad ja paanikat ei teki) ning kuigi aetakse majast kaugele, et nagu ohutusse kaugusse, kui maja kokku kukub, ei ole korraldajad nagu kunagi näinud ühtki sõjafilmi ega nain-ileveni videot – kokkukukkuvast majast lendab sodi suure hooga vägagi kaugele ning selles lendavas sodis on teravaid pilpaid, kivitükke ja klaasikilde rohkem kui arvata.

Mu silmad saavad tööjuures näha asju, mida ma mitte öelda ei või, aga mida veel x aastat tagasi (kus x < 10) arvati ilmvõimatuks. Pärast leian selgituse ja luban kirjutada ka üksikasjaliku analüüsi, mis vahepeal kaela sadanud laviini tõttu, kole öeldagi, praegu (kirjutan seda siin 7. IX) ikka veel valmis ei ole.

Uus vene nali:
– Mida sa ajalehest otsid?
– Nekroloogi.
– Aga nekroloogid on ju tavaliselt tagapool!
– See nekroloog, mida mina otsin, tuleb esiküljele.

N, 2641. päev: ei ole veel reede

Arvan hommikul ekslikult, et täna on reede.

Päeval matkapoes uurimas, kas on eilse kauni külaga topograafilise kaardi lehte. Selgub isegi, kuidas on nummerdatud Prantsusmaa 1 : 25 000 topograafiliste kaartide lehed (esimesed kaks numbrit käivad läänest itta ja viimased kaks põhjast lõunasse).

Õhtul kaugemaisele sõbrale uus, html-fotoalbum Pariisist, sest ta ei saa mobiilist flash-albumit lahti.

K, 2640. päev: terra incognita

Täna käib E sõbranna kutsel jalutamas sõbranna elukohast 10 km kaugusele „linnusesse”. Õhtul on väga väsinud ja teatab, et see 10 km olnud mitte edasi-tagasi, vaid rohkem nagu kumbki ots. Kutse peale olin varem teatanud muidugi, et sellest asulast 10 km kaugusel linnuseid ei ole, kui mitte lugeda selleks Rooma-aegset laagriplatsi, kus ma käinud ei ole ja millest ma isegi ei tea, mis seal näha on, et raske uskuda, et sinna tehtaks niisama jalutuskäik grüünesse.

Ja siis selguski, järjekordne piinlik seik – nagu kunagi rongiga põhjaosariikidest naastes, kui E näitas rongiaknast linnusevaremeid ja küsis, mis linnus see on, ja ma häbiga vaikisin, sest mul ei olnud aimugi, et seal üldse linnus on, ammugi mis selle nimi on (sest see oli eravalduses, suletud ja vaatamisväärsusena kaardile märkimata) – nimelt et linnus on ja kindlus ja vanalinn kanadega tänaval ja isegi linnamüür on, staatus on ametlik kaunis küla. Kõik see on mulle täitsa teadmata, vat see on piinlik!

Võtan siis lahti Google Earthi ja hakkame rekonstureerima käidud teekonda. Selgub nii küla kui ka see, kus see täpselt on, ja isegi see, miks jäänud varem mu tähelepanuta – vat selle nurga kohta mul detailset kaarti ei ole ja muidu jääks see topograafilise kaardi lehe nr R 10 serva küll, aga just seal kohas on kaardi legend ees.

Tekib elav huvi, sinna saab teha jalgrattamatka, nii et mitu õhtut uurin Google Earthist sealkandi reljeefi ja teen esialgsel kaardipuudusel sõjaplaane aerofotode järgi nagu Soome sõjavägi 1941. aasta suvel, kui rinne liikus nii kiiresti, et topograafiateenistus ei jõudnud järele.

T, 2639. päev: öös on asju

...nagu hulgaliselt politseiautosid, kraanasid ja veidras asendis veoauto sillal. Algul, kui veel on nii palju valgust, et saab pildistada, ei juhtu midagi huvitavat, mis jääks ka pildile, siis jätkub sama misantseen üha süvenevas hämaruses ja siis ühekorraga on plats puhas.

* * *

Eilse kuupäevaga AW&ST-s on, mõistagi, mitu artiklit Malaisia reisilennuki allatulistamisest. Ühes on USA lennuameti (FAA) lennupiirangute kaart (USA lennukitele; suletud või hoiatustega piirkonnad, ühes kõrgustega – MH17 kurbmäng oli, et mitte keegi ei osanud karta, et reisilennukit võidakse rünnata reisilennukõrgusel; lahingutsooni õhuruum oli suletud 32 000 jala kõrguseni ehk siis väikeste õlalt lastavate õhutõrjerakettide (manpad) laskekõrgus × varutegur 3,2), teises on suurtel õhumaanteedel L980 ja A83 MH17 allatulistamise hetkel olnud reisilennukite skeem (lennukeid oli sel hetkel sealkandis mitte üks, vaid koguni kolm). Loodetavasti AW&ST ei pahanda:

Teenekas sõjalennundusajakirjanik Bill Sweetman kirjutab lähemalt SAM-süsteemist Buk, mainides jubeda fakti, mida mu nähtud ajakirjandusest seni läbi käinud ei ole: see on ainus maa-õhk-rakettide süsteem, kus IFF-süsteem puudub, st see üleüldse ei küsi sihtmärgilt, kas see on sõbralik, vaenulik või kaubanduslik, samuti ei tee mitte mingit muud katset eristada lennukitüüpi (nt mootorite radaripeegelduse järgi).

* * *

Märkmetes seisab, et käisin postkontoris – aga mida sealt sain, ei mäleta. Millalgi suvel ostsin „’Allo! ’Allo!” täiskomplekti (kõik peale 2007. a kokkutulekujao) ja neid me järjest läbi vaatasime. Muidugi kahtlane, kas kuu ajaga saab muu elu kõrvale 84 pooletunnist osa vaadata, aga võimatu see ka ei ole. Oli ikka paganama hea sari! ☺

* * *

Hulgaliste ponnistuste saatel valmib täna kaks DVD-d kõigi linnupargifotodega, mida eelmises oktoobris pargi omanikule lubasin. DVD kirjutamine on, nagu ikka, kohutav jamps. Praakplaate tuleb kummagi plaadi kohta viis.

E, 2638. päev: ei mäleta III

Vt eelmine N ja R.

P, 2637. päev: kirjutan

Keeleteaduslisest huvist käin läbi kõik mu kursustel kunagi saadud e-kirjad; nende selgitustest, miks kodutöö hilineb, saaks omaette uurimuse. Reeglina välistas kodutööde saatmise täielikult väliskomandeering, mis alati oli ootamatu ja millest alati teatati mulle koos sihtkohaga, aga muidugi „alles pärast laulatust”. Ka muidu oli kirjades teavet, mida tingimata vaja ei ole, näiteks saab nendest hea jooksva ülevaate laste olemasolust ja terviseseisundist ning ühes selgituses, et õppur oli ise haige ja ei saanud sellepärast tööd saata, oli ka haiguse nimetus (nagu see seletaks paremini, miks töö esitamata).

Peale selle oli igas rühmas raudselt paar-kolm väga helget pead, paar ninatarka, paar saamatut ning reeglina üks teistest kogenum, kes oli enda pädevusest väga heal, aga aluseta arvamusel (vrd Dunningi-Krugeri efekt). Mõni on isegi nägupidi meeles, eriti need, kes kohtumisel tukkusid. Mõnel aastal oli lühiteate tavaline vormel „saadan oma kodutöö”, mõnel aga „manusest leiate minu kodutöö”. Mõni ei kirjutanud kunagi midagi, mõnele kirjutada aga meeldis, need teistest kogenumad kirjutasid igaüks vähemalt ühe pika nutulaulu. Üks saamatu ei kirjutanud midagi muud kui iga kodutöö saateks ühe rea, kus järjekordne uskumatu selgitus, miks töö hilineb.

Tehnilise poole pealt on saavutus, et vanemad kirjad, üle-eelmisest koduarvutist, on Outlooki arhiivifailidena, mis on seisnud kaheksa aastat puutumata ja neid ma kunagi avanud ei ole; aga ennäe, need avanevad ja neid saab lugeda täitsa normaalselt.

Teen uute tulemuste najal uusi järeldusi. Nagu ka sugupuu-uurimises, kus dokumendid kipuvad kummutama perekonnapärimusi, on ka siin: subjektiivne mulje, et midagi on nüüd „palju rohkem kui enne”, ei pruugi olla tõsi. Mõni siiski, näiteks ilmus esimene läti kuupäev (pooleldi tagurpidi, stiilis „2014. aasta 27. juuli”) sellesse materjali alles 2006.

L, 2636. päev: tavaline laupäev

Juuksur, Kella kõrts, uued ketsid.

Saksa linnuvaatlejate ajakiri kirjutab 2 lk Müncheni loodusmuuseumi hiidalgi topise restaureerimisest, kus puhastamisel kukkus alguses nokk küljest ja siis selgus, et ega see tegelikult hiidalk ei olegi, vaid koosneb 16 osast ning mitme linnu seas on ka kormoran ja kodupart. Selgus, et 1928 olnud näitus väljasurnud lindudest ja muuseum ei tahtnud päris hiidalgi topist päevavalgele tuua, mistõttu tehti hiidalgi topise taoline ese. Ajapikku läks muidugi kaduma oluline detail, et see ei ole päris. Hiidalgi munaks arvatud esemelt selgitas pilditöötlustarkvara, et pleekinud kiri on „Hiidalgi muna koopia, luigemunast”. Kaks hiidalgi päris topist leidunud juhuslikult laost, kastist pealkirjaga „Kakud”; mis asjaoludel need sinna olid sattunud ja sinna ka jäänud, on teadmata. Uus väljasurnud lindude näitus tulekul ja need kaks algupärast topist pannakse seal välja.

R, 2635. päev: ei mäleta II

Vt eile.