2017: aasta kokkuvõte

Ookeanis 2× (–2,9 kg).
Vanas Taos 11× (+11,5 kg).
Kella kõrtsis 18× (–16,1 kg).
Mis muidugi kokku tähendab –7,5 kg.

P, 3885. päev: aasta lõpeb

Viisakas kiri antikvariaadile, kuidas maksin raamatute eest teist korda, aga olen rahul, et lõpuks saavad raha kätte ka nemad, ning kuidas need raamatud on minu jaoks ka kahekordset hinda väärt.

Kellu kaheksa aegu õhtal saan pilditaastamise valmis, hävingust tabatud ajast on alles üle 80% fotodest, kevadest 2016 edasi ei ole kadunud ükski. Ekspordin albumi, kuidas vend ja vennanaine käisid mul aprillis külas (2017. a päevase läbikõnni rekord). Alustan sügavat varundamist: aasta kaupa salvestamist, et metaandmete failid oleksid ajakohased ja neid saaks tavaliselt varundada, st sünkroonida arhiiviga. Selgub, et arhiivis on <2012 fotode xmp-failid hiljemalt 2012. aastast ja nende fotode uuemad metaandmed olid vahepeal seega ainult Lr-i kataloogifailis. (Ja et Lr ei puutu algset RAW-pildifaili, tähendab sünkroonimine ainult väikeste xmp-failide ülekirjutamist, mis on kiire.)

Mõõdan sekstandiga silmapiiril paistva ilutulestiku näivat kõrgust, arvutan ja järeldan, et neid ei lase midagi 40 km kaugusel olev naabersuurlinn, vaid selle ees 8 km kaugusel naaberväikelinn. Kui just suurlinn (millest korraga on küll näha ainult väike osa jõeorus) ei ole nii suur, et paugutab pooleteist kilomeetri kõrgusele, sest maakera ümarust arvestades paistaks täpselt üle metsa Vahepõllu taga ainult siis, kui see oleks 997 m kõrgusel, mida see ei ole, suure ilutulestiku kõrgus on 200…300 m.

Kusjuures see aasta ei paugutatud Vene kellaaja järgi rakette üldse.

L, 3884. päev: laupäev

Valmib 2016. a fotode taaste. Alles nüüd lõpus leidsin, kuidas saab kaustast kiiresti leida puuduvad failid: kogu kaustas Ctrl-a (vali kõik), Ctrl-s, see salvestab metaandmed Lr kataloogist failidesse. Puuduvate failide kohta annab veateated, neid faile saab kuvada eraldi ajutises kaustas.

XII 2016 kaustast leidsin ka Brandenburgi ühe tundmatu linnukujulise järve võttekoha: eelmine võttehetk oli minut varem ja lennuki reisikiirus on u 15 km minutiga. Järv oli Baumgartner See.

Õhtul poes, vanapaberikotist leitud 5 € kinkekaarti laiaks löömas.

R, 3883. päev: reede

Taastan X 2016 fotosid. Kuigi muud algsed failid on alles, juhtusin u 400 failiga 4 GB mälukaardi hiljem vormindama ning üle tuhandest Hamburgi fotost sai mitusada näitamiskõlblikku pilti, mis tuleb paigutada õigesse kohta, ning siis juhtus olema järgmise mälukaardiga nii, et kustutasin sellelt vanimaid võtteid, mille algseid faile mõningaid seega enam ei ole. Pusimist omajagu.

Postis on pakk, Gerhard v. Hanseni 1820. aastate Revali raamat (uuelaadses seisundis, kaanel 1877, miskist otsast ei paista, et oleks järeltrükk, paber ka vanaaegne, ultravioletis ei helenda, nagu teeb paki teine raamat, Körberi Saaremaa ajaloo (1885) 1977. a järeltrükk, kuigi Körberi põhiteose „Ösel einst und jetzt” (1885–1915) sama kirjastuse 1975/76. a järeltrüki paber ei helenda ka). Pakis on arve ja ka eelmise ostu arve koos märkega, et nad ei saanud krediitkaardilt raha kätte, palun makske uuesti. No kuigi sisuliselt ma juba maksin, kinnitasin kaardifirmale, et see tehing on OK ja ma selle raha tagasi ei taha, aga see nüüdseks läbi loetud teos on väärt ka kahekordset hinda.

Mis tookord juhtus: ühel septembri 2015 esmaspäeval tellin neilt Körberi teose „Ösel einst und jetzt” faksiimiletrüki, mõtlen, mis ma arvega jändan, maksan kohe kaardiga. Kaardimakse leht neil na imelik. Järgmisel esmaspäeval selgub, et vahepeal on ärganud kaart elule, keegi on seda kasutanud täie limiidi eest, lasen kaardi sulgeda. Kui siis mõni aeg hiljem kaardifirmaga arutan, mis tehingud on õiged ja mis mitte, kinnitan, et antikvariaadi makse tegin mina ja seda raha tagasi ei taha. Aga antikvariaat ütleb nüüd, et ajaks, mil nad hakkasid kaardimakset töötlema, oli kaart juba suletud.

* * *

Kuulunekse, et telekas saanud hakkama igivana apsakaga, ajades sassi pildi ja allkirja (vrd Gori klassika: „Eesti uus suursaadik Londonis. — Šimpans Koko, Londoni loomaaia külastajate suur lemmik.”) – pildil olnud Trump ja allkirjas „SS-lane pannakse vangi”.

N, 3882. päev: joonistan

E läheb hommikul lennukile, joonistan. Pärastlõunal juuksuris, poodi, pikalt kirjatarbeid. Poest kadund: head kalendrid, mittesinised tindipadrunid, joonistusraamat – sellesse on hea tindiga kirjutada, jääb kinni nagu löödud –, Staedtleri pliiatsikork-kustukad (mis ma muidu pliiatsit teritan); tulnud: Staedtleri tõsiste (siniste) harilike pliiatsite sari, kus kõvas otsas on sellised kosmilised numbrid nagu 4H, 5H ja 6H. Toidupoes on kõvim Staedtleri 2H (kolla-mustatriibuline), ma sellega põhiliselt joonestangi ja olen rahul, aga kustutamine on väike probleem, sest kalkalt kustutab seda ainult pliiatsikork-kustukas või ka kõvavõitu suur junn ehk Staedtleri prismakujuline kustukas. Plastkustukad kalkal määrivad. Teatavasti mida kõvem on pliiats, seda kauem see terav püsib ja seda peenemat joont saab sellega tõmmata.

Koerapood.

Uus 4H pliiats läheb kodus kohe käiku, mõõtkavas 1:400 on muistise ärkli isomeetriline kondikava (u 2 cm² suur) on selline paras segadik, et pean kirjutama joontele juurde, kus on mis, ja mitte pidama pikka vahet, enne kui tõmban vajalikud jooned tušiga üle ja võin segapudru kustutada. 0,1 mm sulepea töötab nüüd vähema raputamisega kui enne (rOtringi Isographidel on sees edasi-tagasi liikuv raskus, mis surub tuši paagist otsa poole; mul oli tudengiajal üksvahe toanaabriks maastikuarhitekt, kes ühtelugu kloppis sulepäid – sama mark ja sama mudel) – otsa puhastamine rOtringi tušipuhastuavedelikuga teeb imet. Isomeetria kaldtelgede jaoks on šabloon, täpsem kui joonestuslaua nurgajoonlaud, millel keegi rahvavaenlane on jätnud servad faasimata. Tušš alla küll ei jookse – kalka eelis kõval alusel, alguses mul joonestuslauda ei olnud, kalka oli ilukirjaalusel, mis on liigne riiulijupp, sellel mitu kihti paberit, pehmevõitu, tušš jooksis sageli joonlaua alla, isegi kui joonlaua all on väiksed nupud, et see oleks pinnast lahti. Nüüd olen juba nii tark, et liigun joonlauaga äsja tõmmatud joonest eemale.

K, 3881. päev: poes

Ilusas Tähekeses pannakse kinni mööblipood, kust kuus aastat tagasi ostsime diivani (Made in Denmark, mis seisab koos 27 poldiga, neist ühe auk 1 mm vales kohas, ja mille vahel oli „kvaliteedikontrollija” pilt). Poes on kõik asjad alla hinnatud. Ostan disainiime, lauavalgusti Tizio 35 (ajaloos esimene lauavalgusti, mille lambil ei ole toitejuhet). Karpi ei leita, mässitakse paberisse, teibitakse kinni, pannakse kilekotti. Maksta saab ainult kaardiga (mugav; ei pea pood hakkama veel enne lõplikku sulgumist mässama sularahaga).

Õhtul Vana Tao.

T, 3880. päev: jõulupüha

Kodus.

E, 3879. päev: ajalugu

Saan läbi ülistusteose „Endel Lippmaa. Mees parima ninaga”. Koolis oli mul ainus õppeaine, mille aastahinne oli alati 5, füüsika, aga see raamat selgitab, kui igavaks oli füüsika tehtud Eesti NSV-s – oli kas tahke keha füüsika (loe: pooljuhtide arendamine N. Liidu sõjaväele) või Tõravere tähetorn või Lippmaa. Neist kolmest huvitanuks ainult vast astronoomia, aga see tähendanuks öösel külmas töötamist, not nice.

P, 3878. päev: jõuluõhtu

Jõuluõhtu. Päeval poes, kus on pühapäeva ja pühade-eelse puhul palju rahvast. Aga õnneks kaikuva jõulumuusikata.

L, 3877. päev: laupäev

Naaberlinnas, tuleb sellised läbumõtteid:

• Jõulukalender + seif, mille luugid enne õiget kuupäeva ei avane.
• Raamat 1000 People to Meet After You Die.

Tartu uudiseid: Taskus läheb elekter ära ja rektor sureb.

Kolm karikatuurikogumikku; ühest ei mäleta, kas see meil juba on; arvame et ei ole (sest seal on sihukesi pilte, et ohhoo, küllap me mäletanuks, kui lugenuks), pärast selgub, et vale puha, on ja oleme lugenudki.

R, 3876. päev: tööaasta lõpeb

Aasta viimane tööpäev. Viimane tõlge, viimane toimetus, viimane tehniline rike, viimane lillekastmine (teisipäeval lahkunud toanaaber on pärandanud aknalaua jagu lilli, millest enamik on päritud eelmistelt).

Õhtul uuesti meie postkontor: mobiili kaitseümbris, kaitseklaas, „South Parki” 11.–15. hooaeg.

N, 3875. päev: tööaasta lõpeb

Lähen tööle teadmisega, et täna on aasta viimane tööpäev. Kohapeal selgub muidugi, et ei ole, alles eelviimane. Hea, et avastasin selle täna ja mitte homme!

Söömas.

Postkontor, fotod suvise ekspeditsiooni peatuskohtadesse. Leian internetist kirikute aadressid ja kirikuõpetajate nimed: üks rändav külapapp saab nüüd kolm kirja, igaühes kiidetakse just tema kirikut. Teine saab kaks.

* * *

Mihuke olnuks relatiivsusteooria – ja kogu tänapäevane maailmapilt – siis, kui Einstein ei sõitnuks Bernis trammiga mööda Zytgloggest, vaid vaadanuks Kõrgmetsa maksimarketi bussipeatuse tablood, kus aeg kulgeb ebalineaarselt ja mitte tingimata ainult edaspidi?

* * *

Vana hea sisekaemusmeetodiga järeldan, et muistise kirdetiiva katus on 20…25 cm madalam kui loodetiival. Muu ei seleta, miks kirdetiiva kõrguse mitmest väärtusest usaldusväärseim on 24,1 m, aga loodetiival 24,3 m. See klapib ka tähelepanekuga, et mõlemas kohas on kaitsekäigu põrand sama lai ja rinnatis sama paks, aga kirdetiivas on katusehari rinnatise välisservast 2,8 m ja mujal 3,0 m kaugusel. 

Saan läbi vanima süstemaatilie ülevaate vana Tallinna kirikutest ja kloostritest, Gerhard v. Hanseni raamatu „Die Kirchen und ehemalige Klöster Revals” (1864). Eriti põhjalik on kolme kloostri osa, rahvakirjanik võiks neist kirjutada mitte ühe hõreda väljamõeldise (sest tema arvates keskaegse Tallinna eluolu kohta allikaid ei ole – paah, loll jutt suhu tagasi!!), vaid lausa paarkümmend sisukat romaani.

See on ka see teos, kus – allmärkuses lk 4 – on esimest korda must valgel ekslik oletus, et Oleviste olnud 1525–1649 maailma kõrgeim hoone. Midagi sinnapoole oli küll arvanud ka juba H. W. J. Rickers 1820 raamatus „Etwas über die St. Olai-Kirche in Reval, die durch einen Blitzstrahl in der Nacht vom 15. zum 16. Juny 1820 zerstört wurde” (mis mu teada on ainus ja seni viimane tervikraamat Oleviste kiriku kohta), aga seda selge sõnaga ütlemata. 1903 kummutas Axel v. Howen selle arvamuse oma remonditöödest rääkinud ettekandes, mis ilmus 1904 raamatuna „Eine Untersuchung über einem während des Mittelalters an der St. Olai-Kirche stattgehabten Umbau, sowie einige andere Mitteilungen über diese Kirche” (et 1650. aastate taastamistöödest oli teada torni kiviosa kõrgus ja tornikiivri kõrgus ning v. Hansen sai kosmilise kõrguse lihtsa liitmistehtega „torni kiviosa kõrgus” pluss „tornikiivri kõrgus”, ent õige olnuks arvutus „torni kiviosa kõrgus” miinus „kiviosa sees oleva tornikiivri jalami kõrgus” pluss „tornikiivri kõrgus” (sest tornikiiver algab mitte kiviosa ülaservast, vaid kellakorruselt), mille tulemus on mitte 159 ega 169 ega A. Waga trükivealine 179 m („Eesti kunsti ajalugu. I. Keskaeg”, 1932), vaid pigem 130…135 m, nagu oli praegune (~1830) tornikiiver enne tornitipu põlemist 1930. aastate algul.

(NB! Rickersi raamatu link viitab Google’i raamatule, mis on skannitud Müncheni templiga eksemplarist. Eesti Rahvusraamatukogu Digaris on kaks eksemplari (pdf), saksakeelne ning paralleeltekstiga vene-saksakeelne. Google’i eksemplari ja Digari saksakeelse eksemplari frontispiss on kokku volditud ja ei paista, mis pilt see on, aga Digari paralleeltekstiga eksemplaril on lahti volditud ja näeb, et see on varemete lõunavaade. Tean Oleviste 1820. a varemetest viit joonistust (väljast lõunast, põhjast, kagust; seest loodest, idast), see on üks neist.)

K, 3874. päev: kolmapäev

Väga vara tööle. Postkontor. Pood.

T, 3873. päev: kohvimasin II

Hommikul poes kohvimasinat tagastamas, kus läheb hulk aega, sest ega keegi klienti usu. Selgub ka, et ega kodumasinate tagasivõtmise teenindaja töölaua taga ole korraga pistikupesa ja kraani. Vahepeal juhendab ostja spetsialisti. Aga mida aeg edasi, seda rohkem veendub ka tema, et masin tõesti ei tööta, mispeale mul jääb üle ainult veenda, et ma ei taha mingil juhul uut samasugust asemele. Raha asemel antakse kviitung, mille eest ostan õhtul samast poest uue, täpselt samasuguse kui varem.

E, 3872. päev: kohvimasin

Laupäeva õhtul läheb kohvimasin katki. Inime tuvastab, et kapslitihend ei tihenda. Inime teeb köitmise 1 mm vahtkummist vahetihendi. Vett jookseb kapsli kõrvalt vähem, aga ikka. Inimesed peavad pühapäeva päeval minema külla, peavad sõjaplaani, kuidas minna enne ostma uut kohvimasinat, aga ei viitsi tõusta pühapäeval kell 6 hommikul.

Esmaspäeval ostab inime uue kohvimasina. Poes on kahtsugust, täpselt selline nagu vana ja uus disainiime. Inime ostab uue, tassib koju. Masin on katki kohe. Kõik muu töötab peale pumba, mis suriseb, aga vett ei tule. Inime otsib kõik pakkekiled ja tasuta kapslid kokku tagasi ning pakib masina jälle sisse.

* * *

Saan läbi südamliku vareseraamatu „Krähen. Ein Portrait”.

P, 3871. päev: külas

Kuidas käisime külas kohas, kus neli inimest ei osanud ühist keelt ja kus oli täpselt sama vannisein nagu meie oma, mis oli mul käes toomisest purunemiseni tervelt kaks minutit, see oli ostetud samast poest ja kohale toonud selle Jean-Pierre, kahtlustan muidugi, et seesama J-P, kes müüs viimase samasuguse meile.

L, 3870. päev: laupäev

Naaberlinna muuseumis, kus on turuväljaku raudrüütlite originaalkujud ja linnamaketid – 1800. a seisu maketti (peam. pärnast) ehitas üks mudeliehitaja 18 aastat. Ühel ajutisel näitusel piparkoogimajad (5 tk, vahest on ülejäänud juba söödud) ja linnaväljakud. Saab teada, et turuplatsilt – kus praegu tammuvad laupäeviti rahvamassid, keskel on karussell ja servas turg – käis kunagi läbi neli trammiliini ja pärast sõda, kui enam ei käinud, sõitsid veokid ja bussid, keskel parkisid autod (nagu kõigil kesklinna platsidel) ja kõige selle melu sees oli ka paari letiga turg. Näituse tagaotsas on ettepanekute tahvel, kus on palju huvitavaid mõtteid.

Muuseumi taga on plastpiirete sees auk, kuhu pandavat hiinlaste kingitava habelõua kuju. Mu arust võiks see auguks jäädagi, oleks ajalooliselt õiglasem. Või siis panna kuju auku, pea alaspidi.

Pärast räägin E-le muljeid ja käime muuseumipoest öökulli ostmas.

Kella kõrts.

R, 3869. päev: saapad II

Inime ostab laupäeval uued talvesaapad. Pühapäeval sajab maha paks lumi. Inime käib nädal aega tööl, uued saapad jalas, jalad soojas, tuju hea.

Reedel unustab inime saapad kontorilaua alla, tuleb kontorikingadega koju, jalad märjad, tuju kurb.

N, 3868. päev: pidu

Panen peopiltidele mõttes pealkirjaks 538 Frames of Motion Blur. Samas on nende seast 40…50 hea pildi leidmine suht lootusrikas.

Lugu algas sellest, kuidas ükspäev pidu kalendrisse märkides olin märkinud kellaaja valesti, Eesti ajavööndi järgi. Kuigi päeval ma veidi imestasin, et kellaajal, mil inimesed pidanuks juba kihutama kodu poole, et selga tõmmata peoriided, istuvad nad veel rahulikult tööl ja teevad tööasju.

Ise rabelen kohale nelja sõidukiga – üritan mööduda südalinna ummikust, minnes jaamas rongile (ukse vahel tuleb vastu n-ö kurt vanamees, kes parematel kontsertidel istub alati esirea keskel, nii et üksainus pilk parterisse ja on ette teada, kas kontsert on hea või ei ole). Rongiga üks peatusevahe, siis köisraudtee, siis tramm – viimased 3 kokku 8 minutit.

Kohapeal selgub, et olen jäänud mitte veerand tundi hiljaks, vaid jõudnud kohale kolmveerand tundi enne algust!! Olen üldse kolmas inimene, aga et ma piltnikuna olen nagu korraldaja, aitan minagi kaunistusi üles kleepida. Üldiselt tuleb kujundus kaasa restorani poolt, nii et tassida ka midagi vaja ei ole. Teen siis tühja ruumi üldplaane ja ruumi eri osade erineva valguse etalonvõtteid, mille järgi pärast ajada valge õigeks.

Telefon näitab pärast, et mu läbikõnd peol oli 1700 sammu, tubli poolteist kilomeetrit.

Kui tants läks hoogu, tuled tehti surnuks ja läks nii pimedaks, et panin fotoka kotti, sai telefoniga täitsa häid pilte. (Muidugi vaadates telefonist, mitte kuvarilt.) Eks telefoni kilohind ole ka suurem kui fotokal ja raskel metallkerega f/1,8 objektiivil (allahindlusteta 4,40 €/g ja 0,98 €/g ehk 4,5× rohkem, allahindlustega 3,49 €/g ja 0,52 €/g ehk 6,7× rohkem).

Ja kõige lõpuks olen täitsa kindel, et enamikust inimestest varem normaalse fotokaga avaga f/1,8 pilti tehtud ei ole.

K, 3867. päev: kadunud pilt

Tööl.

* * *

Praegune bussiraamat on Google Booksist leitud vanaraamat, Tallinna kooliõpetaja ning koduloolase Gerhard von Hanseni Die Kirchen und ehemalige Klöster Revals (1864), kus on taas kord mainitud saladuslikku altarit, mille Mustpead olla päästnud 1577 Pirita kloostrist ja mille kohta ütles varasem raamat (Das Schwarzhäupter-Korps zu Reval, 1830), et see olla hävinud, aga von Hansen ütleb nüüd, et see olnud tema ajal alles, kuigi väga halvas seisus. Ta küll ei usu hästi kunstiteadlaste oletusi, et selle maalis Jan van Eyck (tellimine Pirita kloostri jaoks – pühitseti 1436 – ei klapi hästi van Eycki eluaastatega – suri 1441), aga asi on igatahes põnev, eriti kui ta ka kirjeldab pilti:

Das innerſte Mittelbild, auf Goldgrund gemalt, zeigt uns die Mutter Gottes auf dem Throne; das zweite Hauptbild ſtellt Gott den Vater, den Sohn und den heil. Geiſt bildlich dar. Die Seitenflügel enthalten auf der einen Seite das Bild Johannes des Täufers und auf der anderen eine Heilige, die aus ihrer Bruſt Hunderte mit der reinen Milch des Evangeliums erquickt. Aeußerlich finden wir das Bild der heil. Brigitta und einen Biſchof im Ornat. Auch auf dieſem Altarbilde fehlt St. Victor nicht. Wenn alle Flügel des Bildes zugeſchlagen find, ſo erblickt man auf der Rückſeite den Engel Gabriel mit der Palme und die Jungfrau Maria, der er den Willen Gottes kund thut.

Selline üksikasjalik kirjeldus paneb otsima, kas see sobib mõne Tallinnas hiljemgi teada olnud keskaegse altariga (mida on üldiselt üles lugeda ühe käe sõrmedel) – ja ongi: näib, et see altar on seesama, mida saab vaadata Niguliste kirikus kui Mustpeade Maarja altarit. Van Eycki tööks seda [enam] ei peeta, autorit nimetatakse Lucia legendi meistriks.

T, 3866. päev: orel, rööbassõidukid

Jões on kole palju vett.

Käin õhtul kontserdil, kus oma pilliga ringi rändav ilmakuulus orelimängija näitab, mida nad kahekesi suudavad. Istun nii kümmekonna meetri kaugusel teispool vahekäiku (et kedagi ees ei oleks) ja vahin kõik see kaks tundi üksisilmi, mida ta teeb. Ta on saali poole seljaga ja vaheajal teevad kõik pilli mängupuldist pilti. Autogrammi ma ei taha, sest selle juurde kuulub – nagu eemalt paistab – selfi tegemine. Tehnilisi apsakaid juhtub esinejal 2 ja tehnikul 1: ühes kohas mängib vale noodi ja teises (viimases, pikas enda kirjutatud teoses, kus on palju nupuvajutusi) katkeb heli u sekundiks, mispeale ütleb muusik Euroopas interpreedi jaoks täiesti mõeldamatu „Pardon!” ja mängib kuulmatu takti uuesti (mitte nagu organist RO, kes mängis allpool mainitud suurvormi ühes 9 veerandnoodiga taktis alati u 12 veerandnooti, ning nagu TK, kes umbes samal ajal RAMi ühel Kanada kontserdil jättis samas suurvormis ühe rea kogemata vahele ja mängis järgmist kaks korda – videosalvestisest nähtud-kuuldud). Tehnik, kes vaheajal eemaldab mängupuldi küljest noodipuldi (muusik mängis ühe Bachi noodist), astub pedaalidele, aga neil on n-ö aur üleval ja saali täidavad vägevad helid. Orelil on viis manuaali (+ pedaalid), registrid nende vahel kaunis vabalt vahetatavad, ning näen, et korraga saab mängida nelja manuaali (kummagi käe sõrmed + pöial = 2). N-ö gaasipedaale on 4+1 ja neist igaüks liigub vahest ehk ainult 45° (vrd rullitaoline pedaal Kaarli kirikus, kus suurvormi salvestamisel 1990. a kevadel pidi p > ff üleminekuks tehtama paarisekundine tehniline paus ja salvestisel kostab kolin, kui organist pedaali rullib). Teises pooles jätkavad mitu lugu Ameerika kino- ja laadaorelite traditsiooni, mistaolist saundi siinpool suurt lompi orelid [enam] mitte ei tee, ega, eriti löökriistapartiisid (mille jaoks on eraldi nupud ja pedaalid). Heli tuleb 8 kõlariplokist, mis on lavaäärtes laiali. Soovitan kontserdisaali tehnikutel käia saali vasakpoolse seina lähedal nüüd kõik kruvid kruvikeerajaga igaks juhuks üle.

* * *

Äratulekul juhtub, kuidas tahtsin esimest korda sõita uue trammiga ja peaaegu saanuks tõeks vana Gabrovo nali – et poeg, mis sa Sofias trammi järel jooksid ja trammiraha kokku hoidsid, parem jooksnuksid takso järel.

Ümberistumisrobot ütleb, et 22.20 tuleb tramm ja sõidab 1 minuti, siis kõnni 30 m ja istu ümber bussile nr 195, mis tuleb plaani järgi 22.25 ja tegelikult 22.26. Vahin, trammist ei kippu ega kõppu. Kl 22.25 kannatus katkeb ja hakkan kanduma bussipeatuse poole. Sajakonna meetri pärast näen, et foori taga (kaart ütleb praegu, et 230 m kaugusel) ootab pikk buss, tõenäoliselt minu 195. Mõtisklen viivu, kas ootab nii kaua, et jõuaksin allamäge joostes enne kohale, sest järgmine buss läheb alles 22.45. Aga mõtisklen pisut liiga kaua, sest kuigi jooksen 150 m isikliku tippmargi, tuleb bussile roheline ja see keerab peatusse ja 130 m jääb puudu. Mispeale küsin ümberistumisrobotilt uuesti, et näita hoopis uue raudteepeatuse ronge. See ütleb, et kl 22.31 läheb. Selleks ajaks on kell 22.28 ja olen trammi lõpp-peatuses, seda uue raudteepeatusega ühendava uue köisraudtee ülemises jaamas. Silt ütleb, et vasakpoolne vagun laskub 1 min pärast, mida see paari minuti pärast ka teeb, kui on pool minutit hoiatanud, et uksed sulguvad (olen ainus sõitja ega seisa ukse vahel); pidavat sõitma 63 sekundit, mida see ka teeb, ja 2. perroonile jõuan samal hetkel kui väga väsinud külavaherong (mihukesed praegu sõidavad ainult üht riigisisest lühikest liini). Hüppan (no muidugi tglt ei hüppa, eks ju) sinna peale ning see kolistab ühe peatusevahe – sõiduplaaniroboti järgi 3 minutit, tegelikult ilmatu kaua – pearaudteejaama, mille ees olen kl 22.38. Küsin sõiduplaanirobotilt kolmat korda, et ütle, mis buss viib koju, see ütleb, et kl 22.56 läheb see buss, mis kontserdisaali lähedalt läks 22.45 ja mida sa ei viitsinud oodata. Kerin robotit ajas tagasi ja saan teada, et buss, mida näen eemal maantee parkimismaja taha keeramas, on seesinatne, mille järel ennist jooksin. Nii et ootan ikkagi veerand tundi, aga mitte pärast rahulikku kõndimist, vaid mitut ägedat jooksmist. Mis ühtekokku tähendab, et poole üheteist aegu õhtul, kui buss sõidab läbi kesklinna, kus ei ole ummikut, ei saa südalinnast rongiga mööda sõites bussile järele. Katseliselt tõestatud!!

(Ja peale selle seisin rongis tamburis ukse juures ning kõik kesklinna kolm viadukti ületas rong samas servas, kus seisin, ja oli võimalus vaatata igaühe otsast peaaegu otse (vertikaalist 30°) sügavikku. Mis küll ei olnud päris sama kõhe vaatepilt nagu 1995 vaade vertikaalist 15° sügavikku Berni toomkiriku tornitrepi aknast. Köisraudtee näib olevat liikumatute Abti pöörangutega variant, kus möödasõidu ajal kummagi vaguni välimisel rattal on äärikud mõlemal pool ja äärikuteta laiad sisemised rattad sõidavad teise rööpa peal.)

E, 3865. päev: talv jälle läbi

Öö läbi on sadanud vihma, hommikul on majaesine lumememm tublisti kõhnem ja porgandnina poole meetri kaugusel maas tänaval.

P, 3864. päev: teine teater

Kaks mingi Saksa teatri miniooperit, samas kohas kui üleeile.

Esimene on nelja lauljaga ingliskeelne modernooper mingi Hiina loo põhjal (helilooja on vist sakslane, kui õigesti mäletan); on veidi uinutav, aga päris kole ka ei ole, tänu kunstnikule, kes vildika, lahtise tindi ja grafoprojektori abil taustale joonistab.

Teine on see, mida õieti täha tahtsime, E. A. Poe „Ronga” mono-ooper (helilooja on jaapanlane).

Vaheajal lähevad kõik pealtvaatajad, näitlejad ja orkestrandid puhvetisse. Näeme, kuidas esimese miniooperi peategelane, seljakott seljas, puhvetis olevatele kolleegidele lehvitab ja tänavale jookseb.
„Rongas” on liikumine butostiilis, kunstnik joonistab suurele rullpaberile laipintsli ja tušiga ning täitsa hästi joonistab.

Kole külm, pärast Vana Tao.

Maja ette on tekkinud lumememm.

* * *

Sulev Nõmmiku retrospektiiv sai läbi (nagu tuntud näitekirjanik Vilde kirjutas ainult kolm näidendit*, tegi Nõmmik ainult kolm suure publikumenu saanud filmi; tegelikult tegi rohkem**, aga kes neid on näinud – nt muusikafilm „Jõmm” (1976), peaosas Helgi Sallo, päris karupoeg ja reisilaev „Tallinn”, mida nägin ühe korra u 1977 telekast). Edasi jätkub jõulude eel „National Lampooni” karp.

* vt Cornelius Hasselbladt, „Eesti kirjanduse ajalugu”. Aga see ei ole midagi, sest teine eesti teatri suurkuju Lydia Koidula lavastas kaks näidendit, mida etendati kumbagi kolm korda, kokku kuus etendust.

** Eesti filmi andmebaasis on 12

Järeldus on muidugi, et kolmikust on sidusaim „Noor pensionär”. Teises kahes filmis hajuvad paljud tegevusliinid eri tegelaste vahel, üldpilt on kirju, aga „Noores pensionäris” keskenduvad kõik ümber endise balletitantsija Pukspuu.

L, 3863. päev: saapad

Naaberlinnas. Uued talvesaapad (Camel Active Scandinavia GTX 12). Algul paaris kaubamajas, mis saapaid üldse on, edasi hakkame otsima õiget suurust. Siis kõigi kodinatega Kella kõrtsis (140. kord).

Keeleraamat „100% Jugendsprache”.

R, 3862. päev: teater

Õhtul on prantsuskeelne teater!!

Kohalik näitleja (keda oleme näinud varem kahes kohaliku keele tükis) loeb ette parimaid palasid kohaliku kolmkeelse autori prantsuskeelsest raamatust, mis on järg varasemale, kus aafriklane Mwaje kirjutab kirja kuningale, seekord siis peaministrile, imestades paljude imetabasuste ja veidruste üle. Vana kirjandusvõte. Teater toimub põhimõtteliselt puhvetis, näitleja istub keskel püüne peal ja loeb, kõrval – ja mõnikord ka laudade vahel – etendab kõiki kõrvalosi ja puhub pillil muusikat teine näitleja. Kohal on ka autor, E ostab talt ühe uuema raamatu ja saab pühenduse.

Pärast lugesin tänase tüki aluseks olnud raamatu läbi ja noh, teatrisse oli võetud sellest paremik.

N, 3861. päev: neljapäev

Tavaline tööpäev.

K, 3860. päev: Soome Vabariik 100

Päeval söömas. Pidusse ei lähe (kuigi selline mõte oli).

T, 3859. päev: teisipäev

Tööl.

E, 3858. päev: esmaspäev

Tööl, pärast poes.

P, 3857. päev: linnas

Külalistega linnas: toomkirik, viltuste seintega Mihkli kirik, linnusevaremed, jõululaat. Pilves ja külm.

Tagasilend ehk Pliis meik suur tätt joor piilonkinks…

Suhteliselt tegevusrohke puhkus kodumail.

Perekondlik lõuna ja nõudluse-pakkumise ühitamine: E kinkis mulle kunagi „Saksa-eesti ajaloosõnaraamatu”, mis aga kahjuks seisis mul kasutamata riiulis; nüüd oli seda noorel sugulasel vaja. Koos pühendusega.

Nagu ikka, oli pildistamisilma ainult tulekujärgsel öösel, mil tegin suureavalise imeobjektiiviga (Sigma Art 18–35 mm f/1,8) öiseid kunstvõtteid. Edasi sadas pidevalt vihma. See kõik oli harjutamine, sest pärast tagasitulekut pidin pildistama töökoha jõulupidu, kus kavatasesin kasutada sama objektiivi, vahepeal ei olnud seda kasutanud, tuli õppida uuesti tundma (see on see temperamentse autofookusega objektiiv, kus fookus ei ole sageli seal, kus vaja).

Tegi elus esimest korda huviteemadel geodeetilisi välitöid. Oli lõikav +1 °C tuul, kindaid kasutada ei saanud, ma ei näinud saja meetri kauguselt tähiseks jäetud pooltäis veepudelit isegi mitte binokliga, sest tuul oli selle ümber lükanud. Tuul puhub silmast vee välja. Päev varem raamatupoes sirvitud navigeerimise raamat hoiatas, et kõikuvalt veesõidukilt on sekstandi tehishorisonti kasutada peaaegu võimatu; lisan värskest kogemusest juurde, et maa peal tuulega samuti, eriti kui sekstant on papist ja sellel on optika asemel tühi vaatlustoru ning peate sama silmaga pidevalt jälgima kolme asja, mis kõik on eri kaugustel: horisondijoon väikepeeglil (15 cm kaugusel), tehishorisont (30 cm), mõõdetav punkt (60…100 m). Rehkendan tulemusi mitu päeva, kõrgustulemused ei kõlba kassi saba alla ka (neil on süstemaatiline viga, mis suureneb ühes kõrgusega). Mõni mõõtetulemus läheb juhuslikult täkkesse ka, näiteks selgub ühe mõõtekoha kõrgus 20 cm täpsusega. Ainsad kaks asja, mida teada sain, oli ühe katuseharja kõrgus (leidsin looduses koha, kus seda varjutas serv, mille kõrgust teadsin täpselt fotodelt) ja kinnitus, et muistise läänenurk tõesti ei ole täisnurk ja suure torni põhiplaan ei ole mitte ruut, vaid korrapäratu nelinurk – need ükski ei tähendanud mässamist tehishorisondiga ning esimene ja kolmas toimusid üldse sekstandita, kolmas kaugusmõõdikuga, mis toimis paremini (kuigi tabada märgiks jäetud plastpudelit tugevas külmas tuules laserkaugusmõõturiga on omaette lugu). Mul oli ette valmistatud märkmik, kus mida mõõta ja mis tulemus peaks tulema, aga külma ja tuule tõttu tegin kõigest ainult veerandi.

Siis käisin kodus käsi sulatamas ja sekstanti ära viimas ning läksin tagasi, muuseumi, kus jällegi möödus tubli mitu tundi nagu mängeldes. Mõõtmise ajal kõndis minust mööda muistise valle mööda neli inimest, üks läti noorpaar ja kaks prantsuse keeli (!) jutelnud tütarlast. Värava vahel kohtasin kolme itaalia meest (!!), kes siis, kui kodus ja linnas käinuna jõudsin lõpuks muuseumi, just sealt väljusid, nii et ka kaugemaine turist veetis seal kaks tundi.

Võib-olla kaotasin n-ö Schotty mütsi, sest ei mäletanud, kas see oli mul peas, kui kiirustasin bussijaama, sest olin mäletanud bussi väljumisaega tegelikust veidi hilisemaks, aga bussis seda korraga enam ei olnud. Võib-olla ootab mind kuskil järgmise korrani.

Siis ostsin omale uue telefoni; pood paraku müüs seda Brežnevi pakis koos kõlariga. Küsitakse, mis värvi kõlarit tahate. Mina: „Ma ei taha kõlarit.” Aga see ei aidanud, kõlar anti ikka kaasa. Täitis kolmandiku kohvrit, kaalus kolm kilo, andsin ära.

Siis käisin ühes teises raamatupoes, kus avastasin, et ratsaväeohvitserist Boris Taarist, kellest hõimlasel on foto allkirjaga „Leitnant Taar hüppab” (mitte et hüppel, vaid selgesti, et ise hüppab), mida olen ilmutanud kuskil siingi blogis, on vahepeal ilmunud suur raamat. Ja see raamat paberkotis, oli mul tund aega kolada kerges lörtsisajus mööda Müürivahe tänavat, nii et sattusin esimest korda elus Hellemanni torni ning Viru värava ja Munkadetaguse torni vahelisele kaitsekäigule. See aga on koht, kust kõige paremini paistavad dominiiklaste kloostri kiriku müürijäänused.

Misjärel sattusin Katariina käiku ja leidsin Katariina kiriku portaale uurimas onkli, kes luges sildilt lause ja jooksis kohe vaatama näidatud kohta natuuris, ning otsemaid sedastasin temas sakslase: seljas Jack Wolfskini jope, peas Altstätter! Ta vaatab korraks tagasi ja pilgust näen, et ka tema sedastab, et ka minul on üll Jack Wolfskin. Mul oli oma Altstätter isegi vist kaasas, aga ma ei olnud seda sel hommikul pähe pannud (või olin kavatsenud kaasa võtta). Oleks olnud lahe.

Siis samas klaasikojas, kus on alati lahe ja kus võiksin vahtida tunde.

Õhtul klassikokkutulek, kus üht klassivenda nägin viimati issanda aastal 1982. Õigemini oli see töökoosolek, kus arutati suvel toimuvat päriskokkutulekut. Nali selles, et esialgsetel andmetel tulevat suurele kokkutulekule nii 15 inimest, aga töökoosolekul oli 19. Laud oli reserveeritud 10 inimesele, nii et see kabinet oli rahvast puupüsti täis. Toas oli ka parajalt pime, nii et tegin pilte massiliselt, et mõni pärast ka välja tuleks.

Siis tudengiaegse sõbra osalusel kontsert „Soome 100”, koos vennaga kahekesi. Paraku juhtus, et esinejaga juttu ajama ei jõudnud, sest kas olin olnud varem toimumiskohas koos vennaga? — Ei. Vaja ju kõike näidata, mida ma sellest hoonest tean. Lõpuks juhtusime mööduma uksest, et torn avatud (kus ma varem käinud ei olnud). Kui sealt naasime, oli kontserdi lõpust möödas kolmveerand tundi.

Lennukile mineku sabas märkan, et mu ees onklil on konid kõrvas!!! Selgub siiski, et ei ole konid, on juhtmeta kõrvaklapid.

Lufthansa lennuki turvajuhistes öeldakse ka, mida teha, kui teie elektroonikaseade äkki  kuumeneb.

Pillan tõusul taskufotoka põrandale, libiseb käeulatusest ära, kavatsen nii kui turvavööde tuli kustub heita põrandale ja otsida istme alt (mu kõrval on mõlemad kohad vabad), aga siis ulatab mu taga istunu fotoka tagasi.