T, 3646. päev: tagasi tööl

Üle hulga aja jälle tööl; lõuna ajal arsti juures, kust saan teada, et kõik korras, nii et tore kohe.

E, 3645. päev: viies püha

Usupüha. Helisalvestan loengu tudengitele, mis kestab eeldatust kauem ja mille järel on hääl kähe. Kui salvestis lõpuks üles saab ja hakkan selle kohta teadet saatma, näen postkastist pahna kustutades juhuslikult, et kirjutanud on Norton, et nad ei saanud automaatselt uuendada mu tellimust ja nädala pärast viiruskaitse lõpeb. Vaatan saatmise kuupäeva: 10. aprill. Vaatan lõppemise kuupäeva: 17. aprill. Vaatan kalendrisse: 17. aprill, misjärel läheb väga kiireks. Lingitud leht ütleb, et mul on viiruskaitse lõpuni veel 0 päeva, millest eeldan, et kaitse veel kestab ja vaja on uuendada, mitte osta uus. Norton ei saanud makset muidugi seepärast, et üritasid kasutada vana, septembris 2015 suletud kaarti. Mõningase pusserdamise peale saan pikendatud ja uuenduse käima (Outlookist avaneb IE, mis aga enam ei mängi, ning mängib Chrome, mis aga ei mäleta, et olen teinud makse).

Ja siis muudkui joonistan.

P, 3644. päev: pühapäev

Pühad jätkuvad. Leban voodis ja loen, terve päeva: Ian Bostridge, A Singer’s Notebook. Küllalt kirju ja raskesti loetav; tähelepanelikult loen ainult Schuberti kohti, millest mitu kandis autor hiljem uurimusse Schubert’s Winter Journey: Anatomy of an Obsession, mida lugesin märtsis.

Kui see saab läbi, loen uut raamatut „Eesti metsad”, millest huvitavaim on täheldus, et maastiku metsasus vaheldub kaunis kiiresti (mõne aastakümnega, nt 1990. aastate algul mahajäetud põllul võib praegu kasvada juba mets).

Arvutan ja leian põrutava üllatusena, et saaremaistel sugulastel külas käies tehtud silmalis-kehalise mõõdistuse suurim saavutus on, et Kuressaare linnuse konvendihoone W-nurga juures oleva ukse läve kõrgus väljast ja seest erineb ainult 5 cm. Väljast tean maapinna kõrgust ümp NW-küljel 0,5 m täpsusega ja S-nurgas 1 cm täpsusega ning silmaga hinnates on maapind W-nurgas 30 cm kõrgemal kui põhjanurgas; nimetet ukse lävi on väljast maapinnast u 20 cm kõrgemal. Seest aga … ma ei mäletaks, et sisehoov oleks kõrgemal või madalamal kui ees NO-küljel, siis alla trepist, üles väikesest kaldpinnast, üles trepist, alla keerdtrepist, silmaga üles neljandast trepist; igas lõigus lisandub mõõtmisviga, aga noh lõpptulemuse erinevus on juhuslikult ainult 5 cm.

L, 3643. päev: ka nii on võimalik

Saan läbi kirurgia ajaloo raamatu Schnitt! Die ganze Geschichte der Chirurgie erzählt in 28 Operationen (tõlge hollandi keelest, üsna hea ja ühegi tõlkija märkuseta!)

R, 3642. päev: usupüha

Usupüha jätkub (muidu on tööpäev nagu eilegi, aga meil on töölt vaba). Võtan terve päeva hoogu, et helisalvestada loeng tudengitele, aga ei salvesta. Poes; saan läbi romaani Die Vermessung der Welt. Olen näinud selle filmi; väga hea, kuigi ega ma usu, et raamat oleks faktitäpne ja kuigi, noh, nüüd on Kehlmann jõudnud tänapäevaste saksakeelsete kirjanike hulka, kellelt olen originaalis lugenud mitu raamatut, ei istu mulle päris hästi ta stiil (mulle meeldib näiteks Chr. Krachti lause rohkem).

N, 3641. päev: usupüha

Usupüha; naaberlinnas söömas. Seal on tööpäev ja Kella kõrtsis ei ole kedagi, kes meid tunneks! Kole lugu; meil lihavõteteks neile suur kingipakk ühes.

Toiduks on kevadine toit spargel; juhtun olema nende inimeste seas, kes tunnevad teravalt spargli lõhna (kõik ei tunne), see ühend, mis seda lõhna tekitab, läbistab inimorganismi tundmatul kombel 20 minutiga ning, noh, võin eksimatult öelda, kas sparglit on söönud eelmine kemmergus viibinu. Aga nüüd on see selleks korraks söödud ja võib olla mitu aastat mureta.

K, tagasilend

(Krdi rsk, mul oli tagasisõidu faile 2 tk, kustutasin kogemata vale. Kirjutan nüüd siis uuesti.)

Käisin Eestis kohas, mida olin eemalt silmanud aastakümneid, aga ei olnud kunagi vaja olnud nagu minna. (Sealtkandi sugulased olid ise käinud viimati aastakümneid tagasi, nii et ei olnud mu käimatus imelik midagi.) Nägin ära ligi pooled kohalikud, üks võttis minugagi jutu üles ja muud külajutud veeresid kuuldeulatuses. Sain teada, et mina ja üks soome vanapaar olnud esimesed turistid sel aastal. Veel kuulsin monoloogi „Miks ehitusmaterjali ei veeta kevadel?” ja arvamuslugu, kuidas „Minu Eesti 3” oli sama pealkirjaga raamatute sarja parim. (Pärast selgus, et viimane kõneleja oli sugulase naaber, rubriigist „Kuidas Eestis on kõik kõigi sugulased”, mis alati lõbustab kaugemaiseid sõpru: nagu et käisin näitusel kohas, mille arhitekt oli vaartädi pojapoja sõber, ja seal oli ühe asja teinud koolivend, teise oli teinud kolleegi õde ja kolmanda mu tudengiühingu minueelne esimees.)

Ehitasin üle paljude aastate mudeli, sedapuhku terasplekist (link). Veidi ebatäpne, aga visuaalselt efektne; ehitamine oli raske, isegi Victorinoxi peente tangidega.

Siis juhtusin võõrustama külalisi, kellele olin lubanud näidata metsikuid merikotkaid (kohas, kus neid enamasti (~80%) näeb). Käisin eelmine päev luurel: assaraisk, senised sulnid metsateed olid asendunud 5 m laiuste, sügavate kraavidega palistatud, rusikasuuruste kivitükkidega kaetud teedega, mille selgitustahvel ütles, et teed on ehitatud, et „tehnika” pääseks paremini ligi mägiveistele – ega ma teadnudki, et mägiveiseid veetakse tankiga. (Ülal mainitud külajuttude seas oli ka lühike arutelu, kumb trööpab metsaalust rohkem, metssiga või mägiveis, mis päädis üksmeelega, et muidugi mägiveis.) Nõndap et hakkasin verbaalset tõrjemaagiat tegema juba pikalt ette, et me võime ju küll vaatama minna, aga me ei pruugi seal kotkaid näha jne. Välimääraja võtsin kaasa. Tavalises kohas kotkaid ei paistnud. Üks külaline märkas lendamas pruuni kulli, kellel 16× binokkel tuvastas suure noka ja kollased jalad ning välimääraja, et see oli noor merikotkas. Lubadus täidetud! — Ja siis lõpuks jäi üks külaline kempsu kinni, ning et ukse ventilatsioonivõre alt paljastus mitte suur ava, vaid kruvikeerajast kitsamad augud (luku saanuks seestpoolt maha võtta, aga öelge, kellel siis on kruvikeeraja kogu aeg taskus?), üritasin murda ust lahti. Päris elus on see palju raskem kui filmis! Lõpuks käskisin hoida linki all ja lukust eemal ning valasin luku peale mitu korda haamriga. Luku sees läks midagi veel põhjalikumalt katki ning külaline pääses välja.

Tagasilennul juhtusin kuulma, kuidas kaks täiskasvanud inimest arutasid tõsimeeli, mis oli „Karupoeg Puhhi” eesli nimi. (Ja veel midagi sarnast, mille märkmeid praegu üles ei leia.) Frankfurdis olin viis tundi (söömakoht Hausmann ja raamatut mitu tundi); rongiga saanuks kiiremini, aga see mõte tuli muidugi alles pärast suht odavate lennukipiletite ostmist.

P, 3640. päev: puhkusele

Poolest ööst taksoga lennujaama. Raamat (Martin Körberi raamatu „Ösel einst und jetzt” I köide „Arensburg” (1887) vaja tingimata läbi saada). Frankfurdis pikk astumine tunnelis, maastik vahepeal pilves, Berliini ei näe, Poola rannikul pisut selge. Vahepeal jälle pilves, Kuramaa randa näeb veidi, siis kohe Ruhnut (Saaremaa jääb teisele poole), edasi selge laskumine, näen mitmeid tuttavaid ja vähemtuttavaid kohti, lõpuks leian (teisel katsel) ja saan pildile ka Saha kabeli. Ida poolt Tallinna maandudes kõrgub kohe paremal uus vangimaja; juba vanasti pandi ikka linna viiva tee äärde saabujatele hoiatuseks võllapuu.

Lennujaamas on rohkeid rohelisest värvist pakatavaid fotosid Eesti metsadest, küllap neile, kes ei istunud lennukis akna all ja igasugu ilusaid pilte usuvad. Ajamasina mulje süveneb taksos, kus mängib Peeru Pauluse muinashitt „Neiu mustas kleidis”, aasta siis oli vist 1992, kui õigesti mäletan. (1993, ütleb ESTER.)

L, 3639. päev: tavaline laupäev

Naaberlinnas söömas. Kaasas on ka eelmine töö-toanaaber, näitame talle naaberlinna nurgataguseid ja jänest kirikulaes.

R, 3638. päev: uus

Lõuna ajal tutvumas uue perearstiga.

N, 3637. päev: neljapäev

Keeletundi ei lähe.

K, 3636. päev: kolmapäev

Üsna vara tööle, pikk päev.

T, 3635. päev: etendus

Muusikaetendus, kus kuulus ameerika näitleja mängib kukutatavat diktaatorit. Mis mul viga, olin leidnud tüki tellinud kontserdisaali kava (pdf), kus kirjas, et kui saal äkki pimedaks läheb (kontserdisaal tavaliselt ei lähe), on see mitte elektrikatkestus, vaid etenduse algus. Ootused olid kole suured, eks ole, ja vaikselt jäi tähele panemata, et peale n-ö juhlakalu, nagu ütleb soomlane, oli etenduses veel inimesi. Mõni näitles sõdureid (mjah, noort sõdurit mängida on raske, sest noor näitleja ei ole tingimata sama hea kui vana ja sõdur ei saa olla väga vana), üks sõjamees pandi oreli taha mängima, üks lasti kohe alguses maha ja lebas üle tunni ajal laval liikumata. Nagu moodsas teatris kombeks, kandus tegevus vahepeal saali, teine peaosaline, kuulus saksa näitleja, jooksis lausa käeulatuses mööda. Nagu ikka, ei pruugi iga muusikainimene osata näidelda, mis saatus oli ka tabanud orelimängijat. Kontserdisaal oli üritust reklaaminud üksvahe orelikontserdina, mida see päris nagu ei olnud.

Aga siis tuli lavale juhlakalu ise ja edasi oli kõik teatri seisukohast väga tore, silmside saaliga ja puha, kuigi tükk ise on kaunis muserdava sisuga ja dramaturgia kah mitte eriti särav.

E, 3634. päev: esmaspäev

Keeletund.

P, 3633. päev: pähh

Õigus on neil, kes kardavad tulla FB-i, sest seal kohtub igasugu jõletistega. Õigemini ei pruugi kohtuda, aga veel koledam on, et seal paljastavad inimesed endast jõledaid külgi. Täna näiteks selgus, et koolivend, keda muidu pidasin auväärt inimeseks (ühe endast väga heal arvamusel ajalehe ajakirjanik – tema nimi ei ole I ega T), on paadunud suitsetaja. Staaži reedab ta sellega, et arvab, et autod ja tehased haisevad. No tere talv, mis sajand praegu on. Ajakirjanik võiks teada, et on olemas saastenormid.

L, 3632. päev: poes ja muuseumis

Linna sööma, apteegini jala, edasi bussiga. Linnas söök, siis paberikaupade pood, siis raamatupood, siis teine raamatupood: mul on akuutselt vaja Daniel Kehlmanni bestsellerit Die Vermessung der Welt, tahan peagi rääkida tudengeile maailma mõõtmisest ja selle juurde on hea näidata, kust pealkiri pärit, aga enne vaja ikka raamat ka läbi lugeda (olen näinud ainult filmi).

Pärast muuseumis vaatamas Hieronymus Boschi graafika näitust, mille lõpuks selgub, et ega seal Boschi ennast ei olnudki, ainult temast inspireeritud pisut hilisemaid teoseid mitmesuguses teostuses, lehtriga peas ja ilma.

R, 3631. päev: jälle kevad

Juhtun kogemata nägema, kuidas koosolekul teeb ühe uue meeskolleegi tutvustamisel üks mitteuus naiskolleeg talle mitu sekundit silmi, ja kogemata kuulma, kuidas koridorist kostab erutatud teade My, my, you are not married because of a kiss!

N, 3630. päev: selles arvamusloos on omajagu vorsti

Keeletunnis nõnda igav teema nagu mood. Ülesanne, et kõnni keset klassi ringi ja vestle inimestega ja otsi, kes õmbleb ise riideid. Täheldan, et tänapäeval kulub särk enne läbi kui tuleb nööp eest, ja märgin, et mul on enda õmblusnõelte komplekt, niidid ja sõrmkübar (köitmise jaoks), ning panen kuulajaid imestama asjaoluga, et mul oli üks vanaisa ja üks vaarisa (ühe vanaema isa) rätsep ning üks vaarema (teise vanaisa ema) õmbleja, mis kokku teeks nagu 1/4 + 1/8 + 1/8 = ½ geenidest, aga näe mood ikka ei huvita.

Üks vend ajab loetavat teksti kommenteerides (tekst on nii igav, et ettelugemisel ei suutnud ma panna tähele, millest see rääkis) ägedalt segi sõnad „tõde” ja „vorst”.

K, 3629. päev: Eesti meditsiiniajaloo tähtteos

Saan läbi Karl Ernst von Baeri „Eestlaste endeemilistest haigustest” (eesti tõlkes, 2013. a väljaanne), milles eessõnas lohutatakse, et ei olnud Baer talurahva peale kuri midagist, ta niisama kirjeldas jubedaid tingimusi, milles nad elasid, ja kuidas tervise eest hoolt ei kandnud.

T, 3628. päev: koolis

Kirjandustund keskendub XX saj alguse impressionistlikule luulele, eriti lahkamiste ja uppunute kirjeldustele. Sajab hirmsasti; kui märjana kohale jõuan, on õpetaja ja ainus kohaolev õppur vaadanud läbi teatrite mängukavu ja valinud välja ühe Ibseni [tgl. on see „Ibsen”, eks näete ise, kui jutujärg sinna jõuab] ja ühe tantsutüki. Ajal, kui kohal olen, valitakse välja ka kolmas tükk, mille kohta ütlen, et tükist küll olen, aga üheskoos vaatamisest ma huvitatud ei ole, sest meil on ammu olnud kavas minna seda vaatama, kuupäev juba paigas [siia tuleb ka link, oodake]. Siis tuleb läbi vihma ka kolmas, tunni teema algab, ja ühes kohas küsib õpetaja, et oo, kas impressionistlik luule jättis sellise mulje, et kõhutad siin kurvalt laual, ja õppur vastab, et ei, see on rohkem nagu lühinägelikkus, ja pärastpoole küsib õpetaja, mida me ühest teisest luuletusest arvame, ja üks vastab, et vot on inimvajaduste püramiid, kus kõige all on füüsiline heaolu, tal läksid vihmas jalad märjaks ja ta ei mõtle seetõttu luulest midagi.