16.5.15
L, 2910. päev: laupäev
Üldiselt on mul olnud töölt vabal ajal nii palju tegemist (kursus!), et ei ole kuu aega vaadanud arvutist isegi feisspukki. Telefonist paar korda päeval vaatasin, aga sealt midagi ise suurt kirjutada ei saa. Isegi sünnipäevatervitused jäid paljudele ütlemata. Nüüd aga hakkab see hullus lõppema.
15.5.15
R, 2909. päev: reede
Eile oli usupüha ja töölt vaba päev; täna aga jälle tööle tagasi.
14.5.15
N, 2908. päev: guugeldamine aitab
…välja tulla rahvuslikust kapslist: ERRi arvamuslugu väidab „maailma kuulsaimaks elavaks heliloojaks” Arvo Pärdi, millele pakub huvitava võrdluse Google. Tulemuste 5 esimeselt leheküljelt leidunud väheseid (9) paremustabeleid ESC laadis punktitades (1. koht = 12 p, 2. koht 10 p, 3. koht 8 p, 4. koht 7 p, 5. koht 6 p, …) saame vähemalt kahes loetelus olnute keskmistest sellise metatulemuse:
Leidus ka üks saksakeelne nähtavasti elusolevate filmiheliloojate pingerida, aga see kallutaks metatulemust liiga filmimuusika poole.
Guugeldamine ütleb ka, et ülal esitatud moonutatud väide oli algselt ja moonutamata selline, et Arvo Pärt on bachtrack.com-i statistikas elavesituses enim mängitud 100 helilooja pingereas kõrgeimal kohal olev elav helilooja. Uusimad andmed on 2013. aastast. Tabel ise ka – 100 enim esitatud heliloojast oli elavaid ainult kolm: Arvo Pärt (38), James MacMillan (45) ja jälle John Williams (77).
- Philip Glass – 11,2 p (5 loetelus: 1., 1., 1., 2., 2.)
- John Adams – 9,2 p (6 loetelus: 3., 2., 2., 1., 3., 4.)
- Steve Reich – 8 p (6 loetelus: 2., 1., 4., 5., 3., 6.)
- Elliot Carter (1908–2012) – 7,5 p (2 loetelus: 3., 4.)
- John Williams – 7 p (2 loetelus: 9., 1.)
- Arvo Pärt – 6,2 p (6 loetelus: 4., 4., 8., 2., 5., 7.)
- Thomas Adès – 5 p (2 loetelus: 5., 6.)
- John Tavener (1944–2013) – 4 p (2 loetelus: 9., 5.)
- Osvaldo Golijov – 4 p (2 loetelus: 5., 9.)
- John Corigliano – 3,3 p (3 loetelus: 9., 4., 10.)
- Henryk Górecki (1933–2010) – 2 p (2 loetelus: 10., 8.)
- Discover the ten most famous classical composers living today in the 21st century (2014)
- Top 10 contemporary classical music composers (2012)
- Top 10 living composers (2010) – Classic FM-i 10 parimat lugu, Jon Lordi on kaks korda, arvestasin ülemise koha
- 5 living composers worth checking out (2004?)
- Who are the 10 most famous composers alive today? (2008) – siin on kolm pingerida
- Eelmise jätk (2009) – üks pingerida
- Top 5 film composers you should know about (2012) – kus troonib John Williams, aga ta oli ka ühes teises loetelus (Top 10 living composers) Arvo Pärdi järel ja Henryk Górecki ees.
Leidus ka üks saksakeelne nähtavasti elusolevate filmiheliloojate pingerida, aga see kallutaks metatulemust liiga filmimuusika poole.
Guugeldamine ütleb ka, et ülal esitatud moonutatud väide oli algselt ja moonutamata selline, et Arvo Pärt on bachtrack.com-i statistikas elavesituses enim mängitud 100 helilooja pingereas kõrgeimal kohal olev elav helilooja. Uusimad andmed on 2013. aastast. Tabel ise ka – 100 enim esitatud heliloojast oli elavaid ainult kolm: Arvo Pärt (38), James MacMillan (45) ja jälle John Williams (77).
13.5.15
K, 2907. päev: päike, lilled, heinamaa
Mõni aeg tagasi jagasin tööl vanu raamatuid nagu Joosep Toots viimasel koolipäeval ja mõne viisin vaikselt ka raamatujagamisriiulisse, näiteks kunagi Nabokovi-huviliselt kirjandusteadlaselt perekondlikuks kingiks saadud „Lolita” annoteeritud väljaande, mida meist keegi kunagi lugenud ei ole ja kardetavasti ei loe ka. Täna satun kohvikusse ja lasen riiulist pilgu üle: mõni muu raamat on alles, aga see raamat on, näe, kadunud.
12.5.15
T, 2906. päev: varesed
Meile on tekkinud kaks varest, kes meid eriti ei karda. Siinkandi varesed on muidu arglikud, aga „meie varesed” (keda on E teatel, kes neid paremini tunneb, kaks) istuvad rõdust 8 m kaugusel nulu otsas ja ootavad kannatlikult, kui me rõdult või magamistoast lahkume. Seejuures tehes muidugi nägu, et nad istuvad seal niisama, näiteks puhastavad sulgi. Isegi rahuliku vaatamise peale jäävad kohale. Nägin, et ühel on sabal ja paremal tiival kaks heledamat laiku.
11.5.15
E, 2905. päev: ooper
Põllu tagaservas on täna künnivaresepoegade vannipäev.
Keerukad arvutused ja kaardiuuringud näitavad, et kaardilt tuvastatav silmapiir on töökoha aknast 7,31 km kaugusel ja mu kohalikust horisondist 8,9’ kõrgemal.
Õhtul pärast keeletundi ooper. Eesriie avaneb, lavapilt on nagu koridor, mõtlen assaraisk, jälle moodne lavastus. Kahtlustan, et lavakunstnik on sama kui kaks aastat tagasi „Parsifalis” ja aasta tagasi „La forza del destino”-s. Koor on XX saj alguse ülikondades-kostüümides, üks, usutavasti kandev naistegelane on kombinees.
Hollandlane on nahavärvi, metalse mantli ja meigi ning rõhutatud aeglase liikumisega nähtavasti efekti pärast (he is so shiny – Harriet Schulenburg), aga kahjuks töötab see efekt ainult viis minutit ja ülejäänud tund aega (I v tempo on märgatavalt aeglasem kui plaadilt kuuldud) on väga igav. Uinun mitu korda, ärgates aeg-ajalt madruste kooride peale. Saalis on palav ja umbne, tunnen, kuidas higi valgub mitmel pool: mööda külge, mööda kõrva, mööda säärt, kanna küljest talla alla jne. Saali ventilatsiooni sissevõtu lähedal teeb keegi suitsu, mitu korda. 15. reast paistab suur osa saali ja nihelemine on näha. Hollandlane esitab oma numbrid enamasti varjus, mis tähendab, et temast paistavad peamiselt hambad ja suu, paiguti ka silmad. I vaatuses midagi väga dramaatilist ka ei juhtu, ainult tutvustatakse tegelasi ja Hollandlane kurdab oma rasket saatust (ta häälel ei ole väga viga, eriti duettides, aga fortes kaob parim kantileen* ära).
* Mu kadund isal oli kaks professionaalsest muusikust lapsepõlvesõpra, kellelt ta oli kuulnud terminit kantileen, mida siis ta aeg-ajalt kontserdivaheaegadel nalja ja mulje pärast jutu sisse poetas. Isa enda aktiivne musikaalsus oli selline, et laulmisõpetaja (Alfred Karindi?) saatis ta tunni ajaks lauluklassist välja.
Ka II v algus on tuimavõitu. Vaatusevahetust markeeritakse sellega, et valgus läheb valgest (või õigemini hallist) kollakaks), ketrajate koor on lahendatud umbes nagu õmblemisklassina, kauguse tõttu ei ole hästi näha, mida nad teevad, ja esimesed kaks numbrit mööduvad hämarapärase valgustuse tõttu samuti une-eelses seisundis. Aga siis (Traft ihr das Schiff im Meere an, blutrot die Segel, schwarz der Mast?) tõmbab lõõrid lahti Senta, kes on selleks ajaks laval olnud ja ringi hiilinud tund ja veerand. Virgun ja kuni tüki lõpuni istun n-ö tooli esiserval ja tunnen end palju paremini kui need vähemalt viis inimest, kes lõpuni vastu ei pea. Ooper kestab kokku 2½ tundi järjest, noh. Sentat laulab vähetuntud Rootsi sopran, ta teeb seda palju meeldivamalt kui plaadilt tuttav (Bayreuth 1961, dir Wolfgang Sawalli) Anja S., kelle laul selles ooperi olulises numbris meenutab pigem kunstilisi karjatusi.
Keerukad arvutused ja kaardiuuringud näitavad, et kaardilt tuvastatav silmapiir on töökoha aknast 7,31 km kaugusel ja mu kohalikust horisondist 8,9’ kõrgemal.
Õhtul pärast keeletundi ooper. Eesriie avaneb, lavapilt on nagu koridor, mõtlen assaraisk, jälle moodne lavastus. Kahtlustan, et lavakunstnik on sama kui kaks aastat tagasi „Parsifalis” ja aasta tagasi „La forza del destino”-s. Koor on XX saj alguse ülikondades-kostüümides, üks, usutavasti kandev naistegelane on kombinees.
Hollandlane on nahavärvi, metalse mantli ja meigi ning rõhutatud aeglase liikumisega nähtavasti efekti pärast (he is so shiny – Harriet Schulenburg), aga kahjuks töötab see efekt ainult viis minutit ja ülejäänud tund aega (I v tempo on märgatavalt aeglasem kui plaadilt kuuldud) on väga igav. Uinun mitu korda, ärgates aeg-ajalt madruste kooride peale. Saalis on palav ja umbne, tunnen, kuidas higi valgub mitmel pool: mööda külge, mööda kõrva, mööda säärt, kanna küljest talla alla jne. Saali ventilatsiooni sissevõtu lähedal teeb keegi suitsu, mitu korda. 15. reast paistab suur osa saali ja nihelemine on näha. Hollandlane esitab oma numbrid enamasti varjus, mis tähendab, et temast paistavad peamiselt hambad ja suu, paiguti ka silmad. I vaatuses midagi väga dramaatilist ka ei juhtu, ainult tutvustatakse tegelasi ja Hollandlane kurdab oma rasket saatust (ta häälel ei ole väga viga, eriti duettides, aga fortes kaob parim kantileen* ära).
* Mu kadund isal oli kaks professionaalsest muusikust lapsepõlvesõpra, kellelt ta oli kuulnud terminit kantileen, mida siis ta aeg-ajalt kontserdivaheaegadel nalja ja mulje pärast jutu sisse poetas. Isa enda aktiivne musikaalsus oli selline, et laulmisõpetaja (Alfred Karindi?) saatis ta tunni ajaks lauluklassist välja.
Ka II v algus on tuimavõitu. Vaatusevahetust markeeritakse sellega, et valgus läheb valgest (või õigemini hallist) kollakaks), ketrajate koor on lahendatud umbes nagu õmblemisklassina, kauguse tõttu ei ole hästi näha, mida nad teevad, ja esimesed kaks numbrit mööduvad hämarapärase valgustuse tõttu samuti une-eelses seisundis. Aga siis (Traft ihr das Schiff im Meere an, blutrot die Segel, schwarz der Mast?) tõmbab lõõrid lahti Senta, kes on selleks ajaks laval olnud ja ringi hiilinud tund ja veerand. Virgun ja kuni tüki lõpuni istun n-ö tooli esiserval ja tunnen end palju paremini kui need vähemalt viis inimest, kes lõpuni vastu ei pea. Ooper kestab kokku 2½ tundi järjest, noh. Sentat laulab vähetuntud Rootsi sopran, ta teeb seda palju meeldivamalt kui plaadilt tuttav (Bayreuth 1961, dir Wolfgang Sawalli) Anja S., kelle laul selles ooperi olulises numbris meenutab pigem kunstilisi karjatusi.
10.5.15
P, 2904. päev: vana Rooma
Ükspäev Kõrgmetsa maksimarketist ostetud teisest filmikarbist eluloofilm Julius Caesar. Mitmed näod on tuttavad, aga pika pingutuse peale meenuvad umbes sedavõrd obskuursed rollid nagu „oli ühes „Midsomeri mõrvas”” ja „ta oli vist Absolutely Fabulous”-i aednik” ning „meelde tuli, meelde tuli, ta oli vist „Krakenis””. Järele kontrollimine ei ütle midagi targemat, telefilminäitlejaid Wikipedias suurt ei ole, IMDb-d kaevata ei viitsi, aga teada saan, et „Krakeni” peaosaliseks kahtlustatu on hoopis sakslane ja mänginud nii Hitlerit kui ka Himmlerit. Mispeale vana mõte, et koleda ilmega meesnäitleja elu on Saksamaal veel mitu inimpõlve lihtne, leib on alati laual. Eluloopildi peaosaline on varem mänginud eluloo-telefilmis ka Jeesus Kristust ning – et komplott oleks täielik – sobib ilme poolest mängima ka Putinit.
* * *
Algab pappsekstandi keerukas justeerimine – keerukas ses mõttes, et (skaala nullpunkti seadistamiseks) vaja on näha vaba silmapiiri ja (tehishorisondi justeerimiseks, st horisondijoone märkimiseks väikepeeglile) mitme kilomeetri kaugusel samal kõrgusel olevat eset. Probleem aga selles, et aknast ei paista silmapiiri kuskilt ja kõige kaugemad rõhtsad esemed on majakatused Kõrgmetsa kivimurru ja Ilustee veetorni vahel (aga nende kõrgust ma ei tea) ning ainus aknast nähtav koht, mille kõrgus on meetri kõrgusega teada, on silla tagumine ots, aga seda ei saa horisondi seadmiseks kasutada, sest korteri enda kõrgus teada ei ole ja silmaga ei näe, kas sild on aknast kõrgemal või madalamal (umbmääraselt võttes on korteriaken 3 m kõrgemal kui sild, aga korteri kõrgus on tõesti umbmäärane, silma järgi jõest, kuni umbes 10 m täpsusega, silla kõrgus on aga teada meetri täpsusega, topograafiliselt kaardilt).
Leian, et tegin targasti, et skaala kohalekleepimisega eile ei kiirustanud, sest tänaseks olen välja mõelnud, et kui sekstanti kasutada ainult koos tehishorisondiga, saab nullpunkti seadistada ilma tegelikku horisonti teadmata. Mida teengi, sihtides nii majakatuseid kui ka Vahepõllu kohal elektriliine. Pärast on vaba horisondiga vaja märkida ainult väikepeegli horisondijoon, mille suhtes mõõdetakse hiljem kõrgused horisondist.
Kasutusjuhendis on kästud horisondijoone seadistamiseks sihtida paari kilomeetri kaugusele, et välistada suurpeegli parallaks, aga mu arust käib see rohkem pärissekstandi kohta, mille mõõtetäpsus on tänapäeval 0,25’, aga pappsekstandil on 5’ ja arvutuse järgi piisaks 100 meetrist. Aga noh, küllap on soovitus pigem selle järgi, et pikema maa peale on sama kõrgusega kohta leida lihtsam.
Teine võimalus oleks kõrvutada taevakehade (Päike, Kuu) vaadeldud kõrgusi Sun Surveyori andmetega vaatluskohas, aga kuigi need on 0,1° täpsusega (6’, peaaegu sama kui pappsekstandi 5’), ei ole teada, kas Sun Surveyor ütleb ikka kõrgusi keskpunktist ja murdumist arvestades (ilmselt, sest nt päiksetõusul ütleb olevat Päikse näivaks kõrguseks –0,8°).
* * *
Lift katki, piirame koertega jalutuskäigud kolmele korrale (nad käivad muidu, kui me mõlemad oleme kohal, viis või kuus korda). Št kõnnib trepist alla ise, aga kuni majaesiseni kuseb-situb nelja kohta, mida ma siis ohtra vandumise saatel koristan, kahes kohas on kottpime ja koristan taskulambi valgel. Lõpus leian, et ainus viis, kuidas Št, kes oskab sittuda käigu pealt, tõesti ei situ, on kui ta kiiresti jookseb, ja jooks teiselt korruselt (kuhu oleme selleks ajaks jõudnud) maja ette õnnestub kuni viimaste meetriteni enne jalutusplatsi.
* * *
Algab pappsekstandi keerukas justeerimine – keerukas ses mõttes, et (skaala nullpunkti seadistamiseks) vaja on näha vaba silmapiiri ja (tehishorisondi justeerimiseks, st horisondijoone märkimiseks väikepeeglile) mitme kilomeetri kaugusel samal kõrgusel olevat eset. Probleem aga selles, et aknast ei paista silmapiiri kuskilt ja kõige kaugemad rõhtsad esemed on majakatused Kõrgmetsa kivimurru ja Ilustee veetorni vahel (aga nende kõrgust ma ei tea) ning ainus aknast nähtav koht, mille kõrgus on meetri kõrgusega teada, on silla tagumine ots, aga seda ei saa horisondi seadmiseks kasutada, sest korteri enda kõrgus teada ei ole ja silmaga ei näe, kas sild on aknast kõrgemal või madalamal (umbmääraselt võttes on korteriaken 3 m kõrgemal kui sild, aga korteri kõrgus on tõesti umbmäärane, silma järgi jõest, kuni umbes 10 m täpsusega, silla kõrgus on aga teada meetri täpsusega, topograafiliselt kaardilt).
Leian, et tegin targasti, et skaala kohalekleepimisega eile ei kiirustanud, sest tänaseks olen välja mõelnud, et kui sekstanti kasutada ainult koos tehishorisondiga, saab nullpunkti seadistada ilma tegelikku horisonti teadmata. Mida teengi, sihtides nii majakatuseid kui ka Vahepõllu kohal elektriliine. Pärast on vaba horisondiga vaja märkida ainult väikepeegli horisondijoon, mille suhtes mõõdetakse hiljem kõrgused horisondist.
Kasutusjuhendis on kästud horisondijoone seadistamiseks sihtida paari kilomeetri kaugusele, et välistada suurpeegli parallaks, aga mu arust käib see rohkem pärissekstandi kohta, mille mõõtetäpsus on tänapäeval 0,25’, aga pappsekstandil on 5’ ja arvutuse järgi piisaks 100 meetrist. Aga noh, küllap on soovitus pigem selle järgi, et pikema maa peale on sama kõrgusega kohta leida lihtsam.
Teine võimalus oleks kõrvutada taevakehade (Päike, Kuu) vaadeldud kõrgusi Sun Surveyori andmetega vaatluskohas, aga kuigi need on 0,1° täpsusega (6’, peaaegu sama kui pappsekstandi 5’), ei ole teada, kas Sun Surveyor ütleb ikka kõrgusi keskpunktist ja murdumist arvestades (ilmselt, sest nt päiksetõusul ütleb olevat Päikse näivaks kõrguseks –0,8°).
* * *
Lift katki, piirame koertega jalutuskäigud kolmele korrale (nad käivad muidu, kui me mõlemad oleme kohal, viis või kuus korda). Št kõnnib trepist alla ise, aga kuni majaesiseni kuseb-situb nelja kohta, mida ma siis ohtra vandumise saatel koristan, kahes kohas on kottpime ja koristan taskulambi valgel. Lõpus leian, et ainus viis, kuidas Št, kes oskab sittuda käigu pealt, tõesti ei situ, on kui ta kiiresti jookseb, ja jooks teiselt korruselt (kuhu oleme selleks ajaks jõudnud) maja ette õnnestub kuni viimaste meetriteni enne jalutusplatsi.
9.5.15
L, 2903. päev: sekstant
Hommikul poest rõdule lilled, siis eluloofilm Grzimekist, II pool (mõneti pingutav).
Päevast enamik kulub aga voltimisele-kleepimisele: valmib maailma enimmüüdud sekstant, papist, aga 5’ täpsusega.
Sekstandihuvi on muidugi sellest, et rahuldada uudishimu: kuidas sai sekstandiga mõõta taevakeha kõrgust kõikuvalt laevalaelt alla kaareminuti täpsusega? (1 kaareminut = 1 meremiil.) Normaalse nägemisteravusega näeb samuti 1’ täpsusega, aga mitte lengerdaval laeval optikaseadmesse vaadates, arvasin. Lahendust teoreetiliselt välja mõelda ei suutnud, vaja oli praktilist katset (nagu mõni aasta tagasi kiviheitemasina töötava mudeliga teadasaamiseks, mis oli sellise masina eelis, mille vastukaal koogu otsas kiikus, selle ees, kus oli koogu küljes jäigalt kinni).
No aga sekstandi teoreetilise leiutaja Isaac Newtoni mõte oli geniaalne: et sekstandis nähtav pilt oleneb ainult peeglite vahelisest nurgast, st nurgast peeglitasandite vahel, aga mitte peeglite endi asukohast nendel tasanditel või üles-allasuunas üldse. Nimelt on silmapiir ja taevakehad vaatluskoha suhtes nii kaugel, et sekstandis nähtav pilt parallaksi mõjul ei muutu – ehk silmapiirile toodud taevakeha jääb sekstandis paigale olenemata sellest, kui palju sekstant väriseb, võngub või rappub. Geniaalne!
Õhtul vallakeskuses restoran. Kõik on väga tore, kuni mul on pärast vaja joonlauda, mis tavaliselt on kirjutuslaual. E koristas mu Eestis-käigu ajal lauda ja langetan kahtlusevarju talle.
Päevast enamik kulub aga voltimisele-kleepimisele: valmib maailma enimmüüdud sekstant, papist, aga 5’ täpsusega.
Sekstandihuvi on muidugi sellest, et rahuldada uudishimu: kuidas sai sekstandiga mõõta taevakeha kõrgust kõikuvalt laevalaelt alla kaareminuti täpsusega? (1 kaareminut = 1 meremiil.) Normaalse nägemisteravusega näeb samuti 1’ täpsusega, aga mitte lengerdaval laeval optikaseadmesse vaadates, arvasin. Lahendust teoreetiliselt välja mõelda ei suutnud, vaja oli praktilist katset (nagu mõni aasta tagasi kiviheitemasina töötava mudeliga teadasaamiseks, mis oli sellise masina eelis, mille vastukaal koogu otsas kiikus, selle ees, kus oli koogu küljes jäigalt kinni).
No aga sekstandi teoreetilise leiutaja Isaac Newtoni mõte oli geniaalne: et sekstandis nähtav pilt oleneb ainult peeglite vahelisest nurgast, st nurgast peeglitasandite vahel, aga mitte peeglite endi asukohast nendel tasanditel või üles-allasuunas üldse. Nimelt on silmapiir ja taevakehad vaatluskoha suhtes nii kaugel, et sekstandis nähtav pilt parallaksi mõjul ei muutu – ehk silmapiirile toodud taevakeha jääb sekstandis paigale olenemata sellest, kui palju sekstant väriseb, võngub või rappub. Geniaalne!
Õhtul vallakeskuses restoran. Kõik on väga tore, kuni mul on pärast vaja joonlauda, mis tavaliselt on kirjutuslaual. E koristas mu Eestis-käigu ajal lauda ja langetan kahtlusevarju talle.
8.5.15
R, 2902. päev: reede
Suurõppuse lennumanöövrid olid kenasti näha (ikka ei pane ma Flightradari kõvahõiveid, aga need nägid välja toredate puserikena, nagu oleks keegi niisama pliiatsiga kaardile sodinud).
Inimkatsed iseendaga: kas suudan kogu „Lendava hollandlase” kuulata järjest. Suudan, 150% tulemusega, sest ei pane tähele, et ooperi 3 vaatust on mitte 3, vaid 2 plaadil ja sedasi kuulan takkajärele ka „Tannhäuseri” I vaatuse (vahepeal vähe imestan, et on grande finale ja siis läheb hoopis teistmoodi edasi).
Töökoha bussipeatuses on tuuletallaja.
7.5.15
N, 2901. päev: kirjandus ja elu
Flightradar24 näitab, et Eesti uudiseportaalid magasid maha Venemaa valitsuslennuki ülelennu (ma pilti jälle ei pane, aga number on RA-96019 ja mark Il-96-300, otsige ise).
Valitsuslennukid muidugi lendavad kõikjalt üle kogu aeg, aga noh ülelend üle suurõppuse madallennuala oleks midagi, millest iga vähegi kollane ajaleht kohe uudise välja imeks. Mida aga ei juhtunud.
Lennuki jälg hakkas kuskilt Norra kohalt ja lennuk maandus Vnukovosse, kusjuures muud samal ajal sinna lähenenud lennukid pandi ootele ehk tiirutama lennujaama lähedale.
* * *
Tudengiaegse sõbra mälestuste kohta ütlen, et ajaloo kirjutavad võitjad – mulle on omistatud ebamäärase mitmuse kaudu ajaloolisest tegelikkusest suurem au, aga ega ma seda pahaks pane. Pean hakkama eesnimesid pidi mainitud inimeste juurde kirjutama raamatusse ka perekonnanimesid, kui veel mäletan.
* * *
Die Zeit, mida E ostab saksa keele arendamiseks nüüd juba neljandat nädalat, kirjutab läheneva emadepäeva puhul kümmekond kirjutist emadest, sh Gruusias elavast 88-aastasest vene prouast Vera Putinast, kes enda väitel on Putini õige ema. Muidugi tuleb mulle meelde muiste mingis Eesti arutlevas ajakirjandusüllitises olnud uuriv lugu, kuidas Jeltsin olnud „tegelikult” Kalmer Tennossaare ärakadunud vend. Meile meeldib tõelise uuriva ajakirjanduse kerge skepsis nii selle kui ka Süüria pühast sõjast naasnud sakslase jutus.
Eelmises numbris aga tegutses pool lehekülge E lapsepõlvetuttav (mis peaaegu kuulub nagu rubriiki, et mul oli töökaaslane olümpiavõitja ja teine sama koha töökaaslane põlgas ära kirjasõpruse tütarlapsega, kellest saab järgmine keisrinna).
Valitsuslennukid muidugi lendavad kõikjalt üle kogu aeg, aga noh ülelend üle suurõppuse madallennuala oleks midagi, millest iga vähegi kollane ajaleht kohe uudise välja imeks. Mida aga ei juhtunud.
Lennuki jälg hakkas kuskilt Norra kohalt ja lennuk maandus Vnukovosse, kusjuures muud samal ajal sinna lähenenud lennukid pandi ootele ehk tiirutama lennujaama lähedale.
* * *
Tudengiaegse sõbra mälestuste kohta ütlen, et ajaloo kirjutavad võitjad – mulle on omistatud ebamäärase mitmuse kaudu ajaloolisest tegelikkusest suurem au, aga ega ma seda pahaks pane. Pean hakkama eesnimesid pidi mainitud inimeste juurde kirjutama raamatusse ka perekonnanimesid, kui veel mäletan.
* * *
Die Zeit, mida E ostab saksa keele arendamiseks nüüd juba neljandat nädalat, kirjutab läheneva emadepäeva puhul kümmekond kirjutist emadest, sh Gruusias elavast 88-aastasest vene prouast Vera Putinast, kes enda väitel on Putini õige ema. Muidugi tuleb mulle meelde muiste mingis Eesti arutlevas ajakirjandusüllitises olnud uuriv lugu, kuidas Jeltsin olnud „tegelikult” Kalmer Tennossaare ärakadunud vend. Meile meeldib tõelise uuriva ajakirjanduse kerge skepsis nii selle kui ka Süüria pühast sõjast naasnud sakslase jutus.
Eelmises numbris aga tegutses pool lehekülge E lapsepõlvetuttav (mis peaaegu kuulub nagu rubriiki, et mul oli töökaaslane olümpiavõitja ja teine sama koha töökaaslane põlgas ära kirjasõpruse tütarlapsega, kellest saab järgmine keisrinna).
6.5.15
K, 2900. päev: jaah
Ega mul ei ole aprilli keskpaigast olnud kodus arvutis nii palju vaba aega, et teha valmis puhkusepildid. Eestis tehtud pildid on enamikus valmis, aga üles panemata, 15. IV loomaaiapildid veel isegi valimata.
Õhtul ootan 30 min vahega sõitvat ja mõnikord sõiduplaanist ette jõudvat bussiraiska 25 min ja mõtlen, et krdirsk, õige buss sõitis mu nägemata minema. Aga kui 10 min hiljem koeratoiduga loomapoest väljun, sõidab mööda teine sama buss, nii et siis see raisk hilineski 25 min.
Õhtul ootan 30 min vahega sõitvat ja mõnikord sõiduplaanist ette jõudvat bussiraiska 25 min ja mõtlen, et krdirsk, õige buss sõitis mu nägemata minema. Aga kui 10 min hiljem koeratoiduga loomapoest väljun, sõidab mööda teine sama buss, nii et siis see raisk hilineski 25 min.
5.5.15
T, 2899. päev: varesed tervitavad
Lõuna ajal suure postkontori telefoniteeninduses küsimas, kas mu makse on OK, sest maksin arve 29. IV, aga sain kuupäeva 28. IV ja arvega meeldetuletuskirja kätte 30. IV ning ülekande tegin hilinenud arve, mitte meeldetuletusel olnud arve viitenumbriga. Teenindaja ütleb, et summa on ilusti kohal, ega kosta viitenumbri kohta midagi.
Elektroonikakaubamajas otsimas tulukestega loodile uut patareid: ei mäleta patareide suurusi, eelmine kord said liiga õhukesed, loksusid pesas; läbimõõdu poolest CR1216, 1220 või 1232. Mõõdan sõrmedega, 3,2 mm oleks nagu liiga paks ja 1,6 mm nagu liiga õhuke. (2 × CR1220 on, aga seda nagis ei ole.)
Veel mõtlen, et ostaks õige suurele fotokale ärasurnud originaalaku asemel uue, aga ei mäleta, mis tüüpi see oli. Ostan hoopis väikese jalgrattastatiivi, mis venitatakse lenksu külge, et ei peaks pildistama käelt.
Kui poe kaudu koju tulen, näen tennisehalli kõrval mustvarest, kellel lõua alt suled puhevil nagu rongal. Õhtul kuulen, et päeval lennanud tänaval vares E-st väga lähedalt mööda – varesed mäletavad inimesi nägupidi ja eks me suhtu ümbruskonna varestesse kenasti.
Tulukestega lood on nüüd parandatud: katkist kinnitusrõngast tugevdab 1 mm vasktraat, millele on ümber keritud peen kuldne messingtraat. Peaaegu nagu see muinasinglise mõõk, mis tehtud meetodil, et tegija jäänud kindlasti tugevasti lühinägelikuks.
Kõva tuul, Põhja-Saksamaal suured purustused (33…75 m/s).
Elektroonikakaubamajas otsimas tulukestega loodile uut patareid: ei mäleta patareide suurusi, eelmine kord said liiga õhukesed, loksusid pesas; läbimõõdu poolest CR1216, 1220 või 1232. Mõõdan sõrmedega, 3,2 mm oleks nagu liiga paks ja 1,6 mm nagu liiga õhuke. (2 × CR1220 on, aga seda nagis ei ole.)
Veel mõtlen, et ostaks õige suurele fotokale ärasurnud originaalaku asemel uue, aga ei mäleta, mis tüüpi see oli. Ostan hoopis väikese jalgrattastatiivi, mis venitatakse lenksu külge, et ei peaks pildistama käelt.
Kui poe kaudu koju tulen, näen tennisehalli kõrval mustvarest, kellel lõua alt suled puhevil nagu rongal. Õhtul kuulen, et päeval lennanud tänaval vares E-st väga lähedalt mööda – varesed mäletavad inimesi nägupidi ja eks me suhtu ümbruskonna varestesse kenasti.
Tulukestega lood on nüüd parandatud: katkist kinnitusrõngast tugevdab 1 mm vasktraat, millele on ümber keritud peen kuldne messingtraat. Peaaegu nagu see muinasinglise mõõk, mis tehtud meetodil, et tegija jäänud kindlasti tugevasti lühinägelikuks.
Kõva tuul, Põhja-Saksamaal suured purustused (33…75 m/s).
4.5.15
E, 2898. päev: esmaspäev
Ajakiri on riiulis alles (no ja kesse seda pikal nädalavahetusel ikka hõivas) ja täheldan, et see ei ole niisama tavaline number, vaid Farnborough’ näituse erinumber ja kaanel olev lennuk on F-35, mis pidi olema näituse peamine tõmbenumber (esimest korda Euroopas), aga mis jäi ootamatu mootoririkke tõttu tulemata.
Aknatagusel põllul on jänes. Leian, et kui ma juba niikuinii mõne korra päevas pilgu aknast välja heidan, võiksin üles kirjutada, mis linde ma kus mida tegemas näen. Aknast paistab nimelt sajakonna meetri kaugusel 1,6 ha põldu ja karjamaad, just napilt näeb, kas varesel on ees hele või tume nokk ning kas ta läigib või mitte. Pikksilmal on nurgaskaala ja kaugused orientiirideni on teada, nii saab ka kaugemalt hakil ja varesel vahet.
Ilmuvad piiritajad. Parandan tulukestega fotokaloodi.
Aknatagusel põllul on jänes. Leian, et kui ma juba niikuinii mõne korra päevas pilgu aknast välja heidan, võiksin üles kirjutada, mis linde ma kus mida tegemas näen. Aknast paistab nimelt sajakonna meetri kaugusel 1,6 ha põldu ja karjamaad, just napilt näeb, kas varesel on ees hele või tume nokk ning kas ta läigib või mitte. Pikksilmal on nurgaskaala ja kaugused orientiirideni on teada, nii saab ka kaugemalt hakil ja varesel vahet.
Ilmuvad piiritajad. Parandan tulukestega fotokaloodi.
3.5.15
P, 2897. päev: mai tuli
Loen kangelaslikult kolm tudengikirjutist, rohkem ei ole füüsiliselt võimalik. Üks algab arvamusega „valisin selle teema, sest see tundus huvitav” ja lõpeb tõdemusega „kirjutamisel selgus, et tegelikult on see teema igav”. Töö saab originaalsuse ja mõtlemisvõime ilmutamise eest kiita. Mis teema see oli, ma ei ütle, aga autori äratundmisrõõmu pärast rõõmustasin mitmes kohas minagi.
Õhtul prõmmivad aknale maipõrnikad.
Õhtul prõmmivad aknale maipõrnikad.
2.5.15
L, 2896. päev: linnas, laadal
Esimest korda elus Papiorus. Näeme alt, kõrvalt ja seest uusaegseid kindluse väravatorne, mida varem olen näinud ainult pealtvaates – mitu tuhat korda.
TeemeKuradiallika Matiallika sildi juures üksteisest pilti. Sama pealkirjaga rahvalik laul räägib sellest, kuidas sealt lammutati eriti koledad majad ära ja elanikud pidid ära kolima ja olid väga rõõmsad.
Leiame koerajalutusplatsi (!!), siis üles linna, kus usupüha laadal grillipalees kala, kolmas, haruldasemat sorti kohalik õlu ja heldemeelsuses suur jootraha.
Prantsuse lasteraamat väikesest konnast, kellel valutasid kõrvad. Vaikne pila [Prantsuse] arstide diagnostikasuutlikkuse pihta. Konna onu on täpselt nagu Prantsuse kultusonu.
Teeme
Leiame koerajalutusplatsi (!!), siis üles linna, kus usupüha laadal grillipalees kala, kolmas, haruldasemat sorti kohalik õlu ja heldemeelsuses suur jootraha.
Prantsuse lasteraamat väikesest konnast, kellel valutasid kõrvad. Vaikne pila [Prantsuse] arstide diagnostikasuutlikkuse pihta. Konna onu on täpselt nagu Prantsuse kultusonu.
1.5.15
R, 2895. päev: püha
Läbindan kaks tudengikirjutist ning saan läbi raamatu saja-aastasest mehest, kes vanadekodu aknast välja ronis ja ära jooksis.
30.4.15
N, 2894. päev: müstiline
Nagu mu vaartädi kodus, on töömajas arhitekt paigaldanud koridorid nii, et ei ole selge, kummast peab käima, nii et välisuksest toani saab kõndida kas mööda usinate kolleegide tubadest või mööda usinate tööjaotajate tubadest, ning ka ärakeeramisvõimalusi ühest koridorist teise on mitu.
No vat, tulen täna lõunalt sedakaudu, et möödun ajakirjariiulist (see ei ole raamatukokku tulevate ajakirjade riiul ega ka mitte raamatuvahetusriiul, mis on kohvitoas, ja üleüldse ei ole teada, mis riiul see on, aga seal on alati ajakirju, millel on meie ampluaaga otseselt vähe tegu). Ja mis ma näen: kohe otsa peal on ajakirja kaanel lennuki pilt! Ajakirja pealkirjaks Aviation Week!! Sellist pilti kaanel ma näinud ei ole!!! Kuupäevaks 14. juuli 2014!!!!
Nagu teada, tellin samanimelist ajakirja (omast taskust, kui kedagi huvitab) ja see tuleb mulle tööle, pakendis, minu postisahtlisse (vahetu ülemuse loal, kui kedagi huvitab, tööks vajalike lennundusteadmiste hoidmiseks ja loen seda vabal ajal). Normaalselt tuleb, aga vahetevahel jääb mõni number tulemata. No ja selgesti mäletan, et eelmisel aastal, just pärast puhkuselt tulekut, jäi 14. juuli number tulemata ja ma veel kurvastasin, sest järgmiste numbrite lugejakirjades oli viidatud mitmele selle artiklile.
Nii et kõigest sellest võib järeldada, et 14.7.2014 number ikkagi saabus, aga läks segastel asjaoludel rändama, ja nüüd siis hakkas kellelgi lõpuks südametunnistus piinama ja pani ajakirja nähtavasse kohta.
Kuivõrd ma olen ainus, kes seda tellib, AW&ST-d leheputkas ei müüda ja riiulis olev 14.7.2014 number on just sama kui mul tulemata jäi, on mul igati alust arvata, et see number kuulub tegelikult mulle.
* * *
Lõuna ajal postkontoris, aga seal on oodatud uue läpakaalaldi asemel hoopis telefonist kuri kiri, et kui 6. maiks ei ole arve makstud, lülitavad nad telefoni välja. Krt, märtsi arve ununes maksta ja see pandi aprilli omale otsa, mille maksmine pisut hilines, aga ma just eile maksin.
No vat, tulen täna lõunalt sedakaudu, et möödun ajakirjariiulist (see ei ole raamatukokku tulevate ajakirjade riiul ega ka mitte raamatuvahetusriiul, mis on kohvitoas, ja üleüldse ei ole teada, mis riiul see on, aga seal on alati ajakirju, millel on meie ampluaaga otseselt vähe tegu). Ja mis ma näen: kohe otsa peal on ajakirja kaanel lennuki pilt! Ajakirja pealkirjaks Aviation Week!! Sellist pilti kaanel ma näinud ei ole!!! Kuupäevaks 14. juuli 2014!!!!
Nagu teada, tellin samanimelist ajakirja (omast taskust, kui kedagi huvitab) ja see tuleb mulle tööle, pakendis, minu postisahtlisse (vahetu ülemuse loal, kui kedagi huvitab, tööks vajalike lennundusteadmiste hoidmiseks ja loen seda vabal ajal). Normaalselt tuleb, aga vahetevahel jääb mõni number tulemata. No ja selgesti mäletan, et eelmisel aastal, just pärast puhkuselt tulekut, jäi 14. juuli number tulemata ja ma veel kurvastasin, sest järgmiste numbrite lugejakirjades oli viidatud mitmele selle artiklile.
Nii et kõigest sellest võib järeldada, et 14.7.2014 number ikkagi saabus, aga läks segastel asjaoludel rändama, ja nüüd siis hakkas kellelgi lõpuks südametunnistus piinama ja pani ajakirja nähtavasse kohta.
Kuivõrd ma olen ainus, kes seda tellib, AW&ST-d leheputkas ei müüda ja riiulis olev 14.7.2014 number on just sama kui mul tulemata jäi, on mul igati alust arvata, et see number kuulub tegelikult mulle.
* * *
Lõuna ajal postkontoris, aga seal on oodatud uue läpakaalaldi asemel hoopis telefonist kuri kiri, et kui 6. maiks ei ole arve makstud, lülitavad nad telefoni välja. Krt, märtsi arve ununes maksta ja see pandi aprilli omale otsa, mille maksmine pisut hilines, aga ma just eile maksin.
29.4.15
K, 2893. päev: vigurid jätkuvad
Ka täna ei jää pilguheit rahvusvahelisse lennukeelutsooni huvitava tulemuseta (ja pilti ma jälle ei pane; küsige uuesti). Kes käskis ehitada piirkonna ainsa tsiviillennujaama moondama strateegiliste pommitajate lennuväebaasi; ise tegi, ise tegi. Nagu teada juba ammu, usaldab lendur oma silmi rohkem kui navigeerimisseadmeid ja kui ta näeb enda ees maandumisrada, siis ta sellele maanduda ka tahab, ja kui lennuki nina on sel hetkel pööratud mujale, siis ta ka kurssi muudab.
28.4.15
27.4.15
E, 2891. päev: vigurid
Lustikummut värskelt laetud, aga kõrvaklapid maas.
Flightradar on muidu paksult lennukeid täis ja midagi huvitavat ei märka. Tuleb vaadata siis rahvusvahelisi lennukeelutsoone, kus lennukeid on korraga õhus ühekohaline arv, seal juhtub ikka midagi huvitavat, näiteks hõljub juba mitmeid tunde õhus valitsusside erilennuk, mis on joonistanud taevasse suure kaheksa, pikkusega 80 ja laiusega 50 km (umbes neli rõngast ümber Sevastoopoli ja kaks ümber Simferoopoli – katsuge ette kujutada, lugesin hoolega Flightradari kasutustingimusi ja sain teada, et kuvahõivet blokki riputada ei tohi, aga kuvahõive on alles, küsige eraviisiselt).
Flightradar on muidu paksult lennukeid täis ja midagi huvitavat ei märka. Tuleb vaadata siis rahvusvahelisi lennukeelutsoone, kus lennukeid on korraga õhus ühekohaline arv, seal juhtub ikka midagi huvitavat, näiteks hõljub juba mitmeid tunde õhus valitsusside erilennuk, mis on joonistanud taevasse suure kaheksa, pikkusega 80 ja laiusega 50 km (umbes neli rõngast ümber Sevastoopoli ja kaks ümber Simferoopoli – katsuge ette kujutada, lugesin hoolega Flightradari kasutustingimusi ja sain teada, et kuvahõivet blokki riputada ei tohi, aga kuvahõive on alles, küsige eraviisiselt).
Subscribe to:
Posts (Atom)
