K, 3942. päev: jube külm II

Bussijuhisigudik keerab sellise käki, et kõigepealt sõidab aeglaselt üle silla, muidugi paar minutit enne õiget aega, hakkan igaks juhuks jooksma, klobisevates talveriietes, muidu on see koht bussi püüdmiseks lootusetu, aga loodan, et äkki on jalakäijate fooris mulle roheline, ongi, buss nagu isegi seisab ja ootab, aga siis, kui mul on jäänud bussi taganurgani üks meeter – käepikkus + u 30 cm – sõidab see perserott minema. Jaama kaudu koju.

Täna hommikul ütles ilmateade, et muidu on –9, aga tundub nagu –19. Põhjanabalgi olevat praegu soojem. Koerajalutusplatsil ei voola koerakusi mööda külmunud maad isegi allapoole, vaid külmub sinnasamasse laikudeks nagu parun Münchhauseni lugudes.

T, 3941. päev: keedame vett

Koju jaama kaudu. E-l on prantsuse keeles sama õpetaja kui mul eelmise semestri algul. Mul ka keeletund.

Saabuvad eilse kontserdi piletid – otsin reedel, piletirobot muidu pakub küll võimalust võtta piletid kohapeal kassast, kui aega on väga vähe, aga reedest esmaspäevani oli roboti meelest mitu päeva, mis siis, et mitte posti jaoks.

Füüsikahuviline arvutab, et 1 kg vee soojendamiseks 20 °C … 100 °C on vaja 334,2 kJ energiat (0,09283 kWh, 79,82 kcal), mille arvutuslikult eraldab 10 kW küttekeha 33 sekundiga, 2000 W 2 minuti 47 sekundiga, 1000 W 5 minuti 34 sekundiga ja pööraselt generaatorit väntav treenimata inimene (500 W) 11 minuti 8 sekundiga (eeldusel, et kadusid ei ole ja kogu energia läheb vee soojendamiseks). Mõistagi tuli arvutus mõttest, kas vett soojendab kiiremini keedukann või mikrolaineahi (ja äratundmisest, et vahet ei ole, kas energia läheb vette soojusülekandega või soojusest pikemalainelise elektromagnetkiirgusena; meie mikrolaineahi on u 850 W ja liiter vett läheb selles keema u 7 minutiga). Siit saab arvutada ka keedukannu soojusliku kasuteguri või mõtiskleda lollaka väite üle, et hoidke elektriarvet kokku, ostke meie imepeen generaator, vändake seda päevas ainult tunnike ja saate sealt kogu päevaks elektri!

E, 3940. päev: jube külm

Lund ei ole, aga on jube külm. Ilmaennustus ütleb, et „tundub nagu –18”. Tundubki. Seepärast ei lähe ma ka orelikontserdile, mille pileteid tänaseks ma veel saanud ei ole.

P, 3939. päev: kuidas me teatris ei käinud II

Ilus ilm, koertega metsas, aga ma ei tunne end veel täitsa hästi. Teatrisse ei lähe.

L, 3938. päev: EV 100

Meil on isegi lipp väljas.

Läheme naaberlinna poole, jõuame jaamani, aga tunnen end jälle tervise mõttes ebakindlalt, lähme jaamast tagasi.

Külmetusrohud.

R, 3937. päev: kuidas me teatris ei käinud

Kodus enne teatrit koeri jalutamas, kuni tuleb mõte: aga kui ei lähegi?

N, 3936. päev: keelekursus algab

Päeval söömas.

Õhtul teine, mu jaoks esimene tund sel semestril. Mäletan seda õpetajat ammust ajast (nii 3 a tagasi), kui pidime ajutise maja sööklas ootama õpetajat ja algul tuli see, aga ta hõikas oma rühma numbri ja läks enda õpilastega minema, ja siis tuli meie oma, mitu korda suurem. Vahepeal on möödunud kolm aastat, aga ta on ikka sama väike. (Kui pikk on lumelaud? FB on hakanud mulle soovitama õpsi, profiilipildil on ta mäe otsas, tugevas vastuvalguses, lumelaud lõuani. Aga muidugi saab õpetajatega FB-s sõbruneda alles pärast kursust.)

K, 3935. päev:

Päeval söömas.

T, 3934. päev: äge kontsert

Söömas.

Täna algab keelekursus, kohe esimesse tundi minna ei saa. Meil õpsi oletatavale meiliaadressile, ei lähe kohale (tal on muu aadress); mind pannakse põhjuseta puudujaks.

Jõuan bussiga samal ajal Teravmägede peatusse, aga et autodel on roheline ja jalakäijatel pikk punane, jään sellest maha. Isegi sellest hoolimata, et teisel pool sprindin foorini ja foorinuppu sedasi tagant aitan, et post vabiseb ja mulle tuleb sinikas. Probleem on muidugi, et aja kokkuhoiu mõttes ei käinud ma enne tulekut vetsus, mistõttu ei saa ma jääda ootama järgmist bussi, vaid sõidan jaama kaudu, oodates seal laraka aja ja jõudes kohale samal ajal kui siis, kui tulnuksin järgmise bussiga, kuigi boksipeatuse võrra reipamana.

Aga kontsert on võimas: mitte niisama, et ooperitäht laulab orkestri vahel paar lugu, 20 minutit, ja kõik, vaid et neid on kaks ja nad laulavad pooleteisttunnise tsükli.

Kuulsa nais-ooperitähega saan silmsideme 8 korda. Olen teda pikemalt näinud ainult ühes rollis (plaadilt, 2005).

Heldentenor, kes eelmisel aastal jättis hääleprobleemi pärast mitu esinemist ära, teeb väga targaste, et ei ole tsükli meeshäält (bariton) transponeerinud tenorisse, vaid laulabki seda baritonis.

Mõlemad näitlevad palju kõvemini kui paar aastat tagasi kohaliku linnateatri lavastuses (n-ö katkiste klaveritega lavakujundus jne). Esinejad vaikselt loodavad, et kui nad panevad paberilehed klaverisse, siis keegi ei näe.

E, 3933. päev: haisukala

Päeval söömas. Sööklas on päevakalaks täna mingi tundmatu haisukala, kelle lehk täidab kogu ülakorruse, meie kõrvallauaski on kolm portsu, nii et mul läheb söögiisu ära (söögiisu äkilist äraminekut ma kardan, sest see tähendab, et olen jäänud haigeks, seda on juhtunud viimasel talvel mitu korda). Siis äkki täheldan, et söögiisu on tulnud tagasi – no muidugi, kõrvallaualt on haisukalad ära viidud!

Igavlevatele Eesti ajakirjanikele vihjeks mainin nagu mokaotsast, et 1814 oli ühel Kuressaare ristjatsil kohal Pärnu linnaarst Trump (Stadtphysicus in Pernau Trump; vt EAA 3151.1.39 (Kuressaare saksa pihtkonna meetrika 1705–1834), lk 229).

P, 3932. päev: ajalugu

Poes; kuulutustahvlil on ühes endises kaevurilinnas teatrikuulutus; peagi on olemas pilet ja algab otsimine, kuidas sinna saab.

* * *

Loen kogu päeva vanu kirikuraamatuid (Kihelkonna ja Kuressaare saksa pihtkonna XVIII saj lõpu ja XIX saj alguse meetrikat) ja leian, et peale selle, et Lucel oli endal kokku 13 last, oli ta ka mitmekümnekordne ristiisa. Nimelt tulin mõttele, et ristjatsil pidi ristivanem olema füüsiliselt kohal, sestap ei saanud ta samal ajal õiendada Peterburis arstieksamit, nagu on järeldatud Luce enda öeldud elulooliste andmete järgi, et 1792 tuli ta Saksamaalt tagasi ja läks algul Peterburi ning tuli alles siis tagasi Saaremaale, aga vähemasti septembris ja novembris 1792 oli ta Saaremaal kodumõisas.

Juhuslikult leian Kihelkonna surmameetrikast lehekülje, mille nii 50 kandest (märts-aprill 1800) seisab nii 40 taga surmapõhjuseks Maſern (leetrid), ja paar lk edasi teise, kus on sama rõugetega (Pocken) – kusjuures kumbki ei olnud päris epideemia, üldteose „Saaremaa” II köite tervishoiu artiklist saab teada, et mõni aasta hiljem suri mingisse nakkushaigusse Kärla kihelkonnas 300 last. Vanused on juures, vaadake ja mõtisklege.

Samast saab teada, et täiskasvanu matuse eest tahtis Kihelkonna kirikhärra 5 kop ja lapse matuse eest 2½ kop, aga mõisnike matus oli palju kallim: 1788 maeti Kihelkonnal 103 inimest, raha laekus kokku 7 rbl 12 kop, neist mõisnikke oli üksainus, Lahetaguse mõisaproua Johanne Louise Luce, sündinud v. Vietinghof, kelle matus maksis 3 rbl 36 kop.

Veel leian, kuidas Luce mõisates figureerib ristjatsitel keegi Chirurg Vogt või Voigt (1793 ja 1795 Lahetagusel, 1795 Kuressaares Battaill. Chirurg Vogt, 1797, 1799 ja 1800 Pilgusel), kuni 1800 on ühes Pilguse ristimisteates märgitud ta maimukese isaks. Otsisin Vogti ja tema naist Kerti ka abiellumisteadetest, ei leidnud, see on selles raamatus sellal katkendlik. Ühelt poolt siis sattus sõjaväekirurg elama kindluse või sõjavälja asemel maale; teisalt elas ta mõisas, mille omanik oli lähema ja kaugema ümbruskonna ainus õppinud arst. Väga käepärane ja kasulik, võib-olla isegi Eesti meditsiiniajaloo esimene polikliinik.

Kuressaare raamatust leian õudsa loo aastast 1804, kuidas väga haiglase ühepäevase vastsündinu juurde kutsuti arst, kes lapse kella 12 paiku ristis; laps suri järgmisel hommikul kl ½9. Aga et linnaarst oli sel ajal Luce, kes oli varem olnud kirikuõpetaja (2 aastat ja 4 päeva), pandi see kirja päris-, mitte hädaristimisena. Aastal 1811 Luce enda viimase lapsega sama tõhusalt enam ei läinud, see suri samal tunnil kui sündis, suri nimeta ja ristimata.

Praktilise poole pealt leian, et saksakeelses GenWikis on vanade ameti- ja haigusenimetuste seletused, nii selgub, et Luce tütre Karoline (1799–1804; tal oli pärast ka tütar Caroline Antoinette, 1806–1886) Wurmfieber oli tüüfus, II naise Lungensucht tuberkuloos ning poegade Ludwig Augusti ja Ernst Eduardi Lauszehrung plekiline soetõbi (õigemini Brilli tõbi, A75.1).

L, 3931. päev: lõbu – automaatpanoraam!

Leidsin telefonilt automaatpanoraami ja sellega saab palju nalja, sest see ei saa aru, et rong sõidab. Kui esiplaanil on lumi, mahub pildile palju, kui põõsad, vähem, kui kaadris on kõrgepingeliin, on postidest lõbus kollaaž, kui liiprid, on vaade nagu lapse käega joonistatud. (Peab panema siia, niikuinii ei ole koht äratuntav.)

Naaberlinnas jaama juures elektroonikakaubamajas (virn plaate). Kella kõrts.

R, 3930. päev: tuuakse uus pliit

Nii vara töölt ära kui saab.

Uus pliit tuuakse ja pusitakse ka paigale. Vahepeal riieldakse kellegagi telefonis, siis omavahel.

Kogu värk toimub muidugi hämaras, sest ma ei mäleta, mis kaitsmed on pliidi faaside omad (ma ei tule selle peale, et võtta plekk ära ja vaadata, kuhu pandi suvel uued kaitsmed), käsilaterna valgel, mis kõik see poolteist tundi kenasti ka põleb. Kõiki kaitsmeid klõpsutatakse sisse ja välja vähemalt kümme korda (oleksin pidanud loendama). Paraku olin just nädalavahetusel lõpuni kuulanud Philippe Jaroussky uue Händeli-plaadi, nii et seda plaadimängijas enam ei olnud – kui vool peale läheb, läheb plaadimängija muidu käima, nagu suvel pärast elektriku esimest käiku imestasin pärast poolteist minutit, kust voolab vaikne kaunis muusika, kuni mõistsin, et see on plaadimängijas oleva „Reini kulla” avamäng. Iga kord voolu peale minnes klõbistab DVD-mängija (nii et pärast tuleb plaat välja võtta ja korraks võtta seinast ka plaadimängija juhe, muidu ütleb, et plaadi viga, ei mängi) ja lauatelefon teeb kõll! Iga kord, kui vool kaob, vaikib ka WiFi ja telefon läheb üle andmesidele (mis üldiselt on kiirem ja töökindlam kui kodus WiFi).

Selgub, et kui ühendada seinast tulevad värvilised juhtmed pliidi sama värvi klemmide külge, ei lähe pliit käima, aga ühtki vahendit, millega kontrollida, kus juhtmes on tegelikult faas, neil ei ole (loe: pikk riid telefonis kellegagi, kellel on, aga kes seda neile ei andnud). Siis käib noorem tehnik autost mingit kohvrit toomas (selle peal on pahaendeline kiri Hilti – Hilti teeb suuri lööktrelle, aga seda seal õnneks ei ole) ja saadetakse ümber nurga mult küsima, ega mul juhuslikult ole tööriista, millega kontrollida faasi. Küsin, kas indikaatoriga kruvikeeraja kõlbab, nad ütlevad, et kõlbab, ja see on samas köögisahtlis. Ma ei jõua pakkuda, et mul on tegelikult voltmeeter kah, saate teada kiiremini, mis otste vahel on 230 V (2 faasi) ja kus 400 V (faas + neutraal). Ja läheb veel tunnike, kuni lõpuks pliidi kell käima saadakse ja mulle sõnad peale loetakse, et enne praeahju kasutamist tuleb seda kuumutada 250 °C ja pool tundi, aknad lahti, kööögiuks kinni. Ütlen, et muidugi uks kinni, teame seda hästi, meil on linnud. Siis sudib vanem tehnik (üks on kõhn ja nii 20, teine on turske ja nii 30) veidi koeri ja nad lähevad ära. Kasutusjuhendis seisab ahju kohta, et 240 °C ja tund, aga pliit läheb käima ka ilma. Ja väga hästi läheb, isegi kui iseoma mõistusega kella õigeks panna ei oska (see on 3 minutit taga). Kaasa tulnud kasutusjuhendid on serbia, bulgaaria ja albaania ning vene ning saksa, prantsuse ja hollandi keeles, kolm toekat A4 brošüüri, vene oma pisut õhem.

Vanast pliidist jäi järele võre ja kaks panni, mis muidugi uuele ei lähe, sest uus pliit on laiem. Vana viidi ära, ettenägelikult käruga, kuigi sellest ei ole enam sooja ega külma, oleks võinud öelda, et kui ära viskate, visake kõrgelt ja kaugele. Vana nimelt oli sellise kvaliteediga, et kohe paari nädalaga hakkas pealse servast ära kooruma värvi, sest klaasi peal oli serv plekist ja see läks alt rooste.

Teetööde tõttu pargiti kaubik maja ette tihedalt mingi toruvirna kõrvale, külguks vastu toruhunnikut ja muidugi nii, et käru vahele ei mahtunud ja tehnikud pidid tõstma kogu pliidi (52 kg) üle kaubiku külgpeegli. Kaubikute külgpeegel on, teadagi, umbes inimese pea kõrgusel. Õnneks panid nad pliidi seejärel kärule ja õnneks hoidis teine pliiti seal peal ka pidevalt kinni, ka lapsevankritrepist allatulekul, mille jalaste vahelised trepiastmed on just nii laiad, et transpordikäru teine ratas toetab ainult küljega. Lifti käru ei võetud, pliit mahtus keskele ja kolm inimest selle ümber, õieti käru lifti ei mahtunukski. Pärast lifti vinnasid tehnikud pliidi kahevahele (52 kg, meenutagem), teadmata, kui pikk on kõnd liftist köögini. Siis tõi noorem käru ka üles, nii et vana pliidi (see oli väiksem ja ilmselt ka kergem) viisid ära juba kärul. Hahaa.

N, 3929. päev: unustan peo

Päeval söömas.

Unustasin hommikul käivitada tööl meiliprogrammi, mispeale ei tulnud ka meeldetuletusi, jään kolleegi lahkumispeost ilma (imestasin lõunale minnes veidi, et kostab peohääli, aga mõtlesin, et ma kutset saanud ei ole, mis ma vaatama lähen). Pärast käin vabandust palumas, kolleegil on lõbus.

Tulevad 14. IV ooperipiletid.

K, 3928. päev: söömas

Päeval söömas.

T, 3927. päev: toit ja lugu

Päeval söömas. Lumi läind.

* * *

Kirjutate kunagi ühe obskuurse kogumiku jaoks artikli ja üheksa aastat hiljem osundab seda üleriigiline ajaleht. Ja mitte sõnastuses, et artikkel ütleb, vaid et ütleb A.V. Aga jutt on muidugi jumala tõsi, ütleksin praegugi samamoodi. Ja loodetavasti tõuseb sellest ka kasu.

E, 3926. päev: pliidikaabel

Olen terve. Õhtul maksimarketist pliidikaabel. E ostis laupäeval uue pliidi, kästi osta juurde ka kaabel, müüja kirjutas täpselt paberi peale, mis tüüpi kaablit vaja. Väheke kahtlesin, kas just täpselt sellist kaablit poes on, aga näe on. Tõsi, kole pikk, aga pigem pikk kui lühike.

P, 3925. päev: misasi on konnanõu?

Mul on siin saladuslikud märksõnad „kured, konnanõu, ooperipiletid”. Esimesest ja viimasest on selge, aga misasi on konnanõu?

L, 3924. päev: ajalugu

Roogin + värvin papagoidetagust seina. Haudujad I ja Lt tühjendavad kloaaki võimalikult kõrgel ja võimalikult suure kaarega. Alguses proovisin seina kiletada, aga kile haises, jäi panemata. Nüüd teibin seinale majapidamispaberi.

* * *

Digarist palju asju, sh Pirita kloostri 500. aasta raamatu („Eesti Pompei”, Tallinna maamõõtjate aruanne, et viil ongi ettepoole kaldu), kirikute hooldusjuhend (saan teada, et kella helistamine ei ole sama kui kella löömine, näiteks õigeusu kelli peamiselt lüüakse – kell on paigal, tila liigub; helistamisel kiigutatakse kogu kella, tila on paigal).

Leian rahvusarhiivist mitu Lucega seotud asja, sh kohtuasja aastaist 1788–90 (Gewalttat) ja mitu võlaasja. Üks allikas ütleb aastaks 1789, teine 1788–1790. 1787 sõitis Luce perekondlikel põhjustel korraks Saksamaale, 1788 kutsus ametijärglane, mõttekaaslane ja sõber Frey 1. lapse ristjatsile kohale ka Frau Pastorin Luce ehk Luce naise, mitte Luce enda (mis paneb mind arvama, et Luce oli siis veel ise Saksamaal), aga see ei saanud tulla ja märgiti kirikuraamatusse kui puudunu, aga 11. VIII sünnib Luce saladuslik II poeg Karl (Carl) Ferdinand (temast ei ole teada muud kui sünd – hilisem lisandus: Liivimaa 1811. a hingerevisjoni Kuressaare raamatus on Karl Ferdinandi kohta siiski mainitud, et on sõjakoolis; peab läbi lugema kogu Kihelkonna surmameetrika, äkki on seal; kogu perekonaga personaalraamatud seati sisse alles 1830. aastatel, millest Kuressaare koguduse (Luce elas alates 1801 Kuressaares) saksa pihtkonnast on olemas alates 1850. aastatest, aga selles ei ole ühtki Lucet. Kihelkonnas on selle aja kohta ainult üksainus hirmsas käekirjas meetrikaraamat.) Kohe seejärel (27. VIII 1788) suri Luce naine, varsti peale Luce tagasijõudmist Saksamaalt, mis tähendab, et ta jõudis reisilt tagasi millalgi suvel 1788. Väidetavasti sündis Karl Ferdinand mitte Lahetagusel, mille Luce oli ostnud 1785 ja kus pidi elama pärast Saksamaalt doktorikraadiga tagasitulekut, sest Pilguse ostis ta alles 1793, vaid Kuusnõmme mõisas (meetrikas siiski Lahhent). Luce eluloo (Napiersky) järgi tulnud Luce Saksamaalt 1792 kõigepealt Peterburgi ja alles sealt 1793 Saaremaale, aga samas on Frey III lapse ristimisel 1792 kohal „Dr. Johann v. Luce”. Muidugi mitte ei ole üldsegi mitte võimatu lugeda läbi kõigi Saaremaa kihelkondade aadli ristjatsiteated ja märkida üles, kes oli millal ja kus (aprilli alguseks loen läbi pool veerukilomeetrit Kuressaare eesti pihtkonna raamatuid ja saan seniolematu ülevaate Luce teenijatest); Frey elas hiljem Kuressaares ja tema perekonna andmed on ilusti Kuressaare saksa pihtkonna personaalraamatus, nii et vaatasin ta laste sünniteated pärast Püha meetrikast üle. 1794 sünnib Pilgusel Luce II abielu I laps ja 15. V 1795 kirjutab Luce oma arstikäekirjaga leheküljepikkuse eessõna Pilguse hingerevisjonile, kus lubab võtta enda peale kõik seaduses ettenähtud nuhtlused, kui andmed peaksid olema valed. Kusjuures Austria keiser oli ta nimetanud aadlikuks 19. III, aga revisjoni eessõnas kirjutab ta nime kaks korda von-ita (see-eest on nime järel üks kord M. D^r. ja teine kord Med. Doct.).

Lahetaguse mõisast muidugi ka seda, et esiteks oli pisike Fabian Gottlieb Benjamin, hilisem Fadei Fadejevitš, kõige rohkem kolmekuune, kui pere mõisa müüs, ja teiseks on mälestuskivi „Siin sündis kuulus meresõitja” u 700 m vales kohas, sest häärber ehitati kivi kohta alles nii seitsekümmend aastat hiljem.

Ja dr Anti Liivi väide, nagu mõelnuks Bellingshauseni sünni Pilgusel välja tema, ei ole ka päris õige, sest sedasi arvas ka juba Körber, kes nähtavasti pidas paljuks sõita kolleegi juurde Kihelkonnale ja meetrikast järgi vaadata.

R, 3923. päev: nina kinni

Muidu olen nagu terve, aga lõuna paiku läheb nina täiesti kinni ja tunne on, nagu hakkavad ilmnema hapnikuvaeguse tundemärgid (tegelikult on selleni veel palju maad), näiteks kaob jälle täiesti isu. Kangelaslikult jõuan lõunasöögilauani, edasi ka pisut songin salatis, aga siis enam ei jaksa ja suundun apteeki rohu järele.

Päeval on hakanud sulatama (muidu on olmud pühapäevast saati lumi maas ja pidev külm, rõdul külmus koerasöök ära), on külm ja niiske, nagu oleks palju külmem kui hommikul, mul on vist jälle väike palavik, nii et jaama apteegist naastes läbin jaama peldiku, millest väljudes (pissuaari ja rahamakseleti vahel) kohtan sisenemas endist töökaaslast, arvutiguru C-d, kes märkab mind esimesena ja tervitab kõlaval häälel – lahe koht, muidugi.

Nohurohi on karbi sildi järgi 100% öko, aga see mind ei morjenda, sest uurin pakendi infolehelt, mis on selle toimeained, neli eeterlikku õli on, ja eeterlike õlide LD₅₀ (suukaudne, rott) on üldiselt kaks-kolm-neli korda kõvem kui etanoolil ja heal juhul midagi isopropanooli kanti. Väikene guugeldus leiab neljast eeterlikust õlist esimese ohutuskaardi, kus on ohtlikke koostisaineid kümme (eeterlik õli on ainete segu, eks ole), neist kõige karmimate kõvimad ohuklassid on Asp. Tox. 1 (mille ohulause on H304: Allaneelamisel või hingamisteedesse sattumisel võib olla surmav – nohupihuse jaoks väga asjakohane, kas pole!) ja Aquatic Chronic 2 (H411: Mürgine veeorganismidele, pikaajaline toime).

Aga toimib, nina läheb lahti, saan jälle hingata, kõht läheb tühjaks.

N, 3922. päev: laulud

Tööl, hommikul on aknast kaunis maastikuvaade. Päeval söömas. Panen end kirja prantsuse keelde.

* * *

Kas mäletate India mehi ja Saare naisi? Kas otsite keelt, mis kõlaks umbes nagu eesti keel, aga ei ole? — Palun väga: hr Lemberakud ise! 1. laul, 2. laul, 3. laul, 4. laul, 5. laul jpm.

Ja muid eestipärast teksti väljutavaid interpreete: 6. laul, 7. laul, 8. laul, 9. laul

Ja lõpuks üks lõunamaine saunalugu ka: 10. laul

K, 3921. päev: haige, joonistan

Alustuseks rekonstruktsiooni kõikvõimalikud katusekalded (tabelarvutus), kahe hüpoteesi järgi (Villem Raam: vana pikihoone külgseinte ja piilarite asend ristlõikes oli sama kui uuel (1425) kooril; v. Howen: sama kui uuel (1450) pikihoonel). Arvutan kogukõrguse, minimaalse kalde ja tõenäolise proportsiooni. v. Howeni hüpoteesi puudus on teadagi, et tüüpilise 54° katusekaldega pidanuks 5-löövise kodakiriku katusehari olema sama kõrgel kui praegu ehk väga kõrge. Raami omal on kergelt romaanihõngulise 40° kaldega (praegused külglöövid on 42,5°) 3-löövise kodakiriku katuseharja kõrgus 24,5 m ning katus ja sein kuldlõikes ning kõrgus ligemale sama kui laius.

v. Howeni hüpotees, et I torn pidi jääma pooleli: Raami põhiplaanil on torn praeguse kesklöövi läänepoolseimas võlvikus, v. Howeni arvates oli vana torn praeguse kohal, aga väiksem (torni paksenemisele ehitamise ajal viitab, et S-külglöövi W-viilul on petiknišid ja äärmine on osaliselt torni sees). Raam leidis 1950. aastatel praegusest eeskojast majavundamente; ma ei usu, et see petikniššidega viil kuulunuks ühele neist, sest olnuks täiskõrguses ja see on teise külglöövi viiluga samal joonel, kuipalju tänav lubab.

v. Howeni hüpoteesi üks argument on uks W-seina S-otsas, v. Howeni arust äärmise löövi keskel. Aga 1799. a vaatel on just selles kohas väljas mingi putka.

v. Howen: pikihoone ja koor olid algselt tugipiilariteta ja seega alghoone küljes, sest müüri ja piilari vahel on vuuk. Aga võib-olla on see vajumisvuuk, ilma mördi analüüsita ei saa öelda, kui palju vanem.

v. Howen: koor on sama vana kui pikihoone, sest selles on samasugused võlvikonsoolid. Lumiste ja Duboviku aruandes (1981, kui koori kaevati baptistide ristimisbassein ja nad kaevasid paar proovikraavi kooris ka mujale): koori all on põikmüür, võib-olla algsest kastkoorist, ja muid ehitusjälgi koori kesklöövi W-võlvikus ei ole.

v. Howen: algne pikihoone oli pseudobasiilika, võlvid sama kõrgel kui praegu kooris: usutav (tänu pseudobasiilikale oli katusekonstruktsioon lihtsam)

v. Howen: ei ole teada, mis oli enne Bremeni (Maarja) kabeli kohal (selle kohalt on 1425 a koor lühem kui käärkambri kohalt) või kus olid kaks XIV s lõpu kabelit: võib-olla olid viimased Raami rekonstruktsioonil torni kõrval (kust ta leidis hilisemate ehitusjärkude jäänuseid).

v. Howen: praegune peaportaal ei istu seinas täpselt, võib-olla on torni W-seina suhtes sekundaarne; 1799. a vaatel on S-portaal suurem kui praegu, algkiriku peaportaal võis olla S-seinas – ühelgi Tallinna keskaegsel kihelkonnakirikul ei olnud lääneportaali (oli ainult kahel kloostrikirikul kolmest: dominiiklastel ja Pirital). Sellise traditsiooniga olid Vestfaali ruutjad kirikud (Gotlandi mõju oli ka Vestfaali mõju).

T, 3920. päev: haige

Hommikul tööl, teen tänased asjad valmis ja panen kõik seisundisse, et võib-olla määrab arst mind kodusele ravile. Nagu ka juhtubki. Nagu kombeks, antakse kaks haiguspäeva. Eelmine toanaaber rääkis, kuidas kellelegi antud kopsupõletikuga kolm (vrd ka kuidas mul tudengina tõmmati korraga kaks hammast välja, öösel jooksis suust verd, ühika pesuvahetusest anti uus padi, toanaaber kadestas, et sain uue padja, aga kahe hamba hinnaga!)

E, 3919. päev: von Howen

Töö juures postkontoris saatmas pakki, mille eest pärast tänatakse ja meil on väga piinlik, sest ei meenu, mida saatsime. Siis söömas, kus mul kaob äkki söögiisu. Selgub, et olen jäänud haigeks.

Õhtul loen v. Howeni 1904. a raamatust hoolikalt, kuidas v. Howen põhjendab mõttekäiku (Oleviste vanem ehituslugu). Selgub, et remondil avastas ta, et pikihoone ja koori tugipiilareid eraldab seinast vuuk, ning ta oletas, et järelikult on tugipiilarid seinast hilisemad. Teatavasti ei ütle see meetod aga, kui palju (äkki on ehitatud korraga ja jäetud vahele vajumisvuuk, nagu arvatakse praegu Kuressaare linnuse Pika Hermanni kohta), selleks tuleb uurida mörte. v. Howen oletas seega, et kõik välisseinad on algsed (peale torni, mis oli tema arvates varem veidi peenem ega eendunud oluliselt lääneseinast). Ei usu: pikihoone välissein on viie löövi väikeste teravate võlvide jaoks liiga paks. Ta ei maini midagi ei kesklöövi tähtvõlvide taastamisest (milles teda kahtlustan) ega pikihoone välisseinte sisepinna sondeerimisest (vuukide otsimisest – kui alghoonel oli mitte viis, vaid kolm praegusest kitsamat löövi, peab praeguse külglöövi idaseina keskel olema vuuk), mille kohta järeldan, et ta seda ei teinud.

Kahetsusväärt kombel jõudis fotokaamera Olevistesse mulle teadaolevalt esimest korda alles pärast v. Howeni tehtud remonti, nii et varasemast siseilmest on ainus pildiline tõend W. Neumanni põhiplaan (1896), kus on tähtvõlv märgitud kesklöövis ainult ühte võlvikusse (torni poolt teise).

P, 3918. päev: talv

Üle lume lageda poes, telefoniga palju fotosid.

L, 3917. päev: teist korda mööblipoes

Ka sel laupäeval mööblipood, mulle ka kummut. Kohvik, raamatupood. Kella kõrtsi keldris.

Sarapuu hakkab õitsema.

R, 3916. päev: reede

Ja ongi tulnud luba osaleda taseme B2.3 järel tasemel B2.2.

Postkontor: lustakas raamat „Flosse, Fell und Federbett”. Söömas.

N, 3915. päev: uuele keelekursusele

Meil keelekursuse õpsile, et lubatagu mul jätkata mitte samal, vaid eelmisel tasemel, sest selle tund on paremal ajal õhtul.

Poes.