N, 2894. päev: müstiline

Nagu mu vaartädi kodus, on töömajas arhitekt paigaldanud koridorid nii, et ei ole selge, kummast peab käima, nii et välisuksest toani saab kõndida kas mööda usinate kolleegide tubadest või mööda usinate tööjaotajate tubadest, ning ka ärakeeramisvõimalusi ühest koridorist teise on mitu.

No vat, tulen täna lõunalt sedakaudu, et möödun ajakirjariiulist (see ei ole raamatukokku tulevate ajakirjade riiul ega ka mitte raamatuvahetusriiul, mis on kohvitoas, ja üleüldse ei ole teada, mis riiul see on, aga seal on alati ajakirju, millel on meie ampluaaga otseselt vähe tegu). Ja mis ma näen: kohe otsa peal on ajakirja kaanel lennuki pilt! Ajakirja pealkirjaks Aviation Week!! Sellist pilti kaanel ma näinud ei ole!!! Kuupäevaks 14. juuli 2014!!!!

Nagu teada, tellin samanimelist ajakirja (omast taskust, kui kedagi huvitab) ja see tuleb mulle tööle, pakendis, minu postisahtlisse (vahetu ülemuse loal, kui kedagi huvitab, tööks vajalike lennundusteadmiste hoidmiseks ja loen seda vabal ajal). Normaalselt tuleb, aga vahetevahel jääb mõni number tulemata. No ja selgesti mäletan, et eelmisel aastal, just pärast puhkuselt tulekut, jäi 14. juuli number tulemata ja ma veel kurvastasin, sest järgmiste numbrite lugejakirjades oli viidatud mitmele selle artiklile.

Nii et kõigest sellest võib järeldada, et 14.7.2014 number ikkagi saabus, aga läks segastel asjaoludel rändama, ja nüüd siis hakkas kellelgi lõpuks südametunnistus piinama ja pani ajakirja nähtavasse kohta.

Kuivõrd ma olen ainus, kes seda tellib, AW&ST-d leheputkas ei müüda ja riiulis olev 14.7.2014 number on just sama kui mul tulemata jäi, on mul igati alust arvata, et see number kuulub tegelikult mulle.

* * *

Lõuna ajal postkontoris, aga seal on oodatud uue läpakaalaldi asemel hoopis telefonist kuri kiri, et kui 6. maiks ei ole arve makstud, lülitavad nad telefoni välja. Krt, märtsi arve ununes maksta ja see pandi aprilli omale otsa, mille maksmine pisut hilines, aga ma just eile maksin.

K, 2893. päev: vigurid jätkuvad

Ka täna ei jää pilguheit rahvusvahelisse lennukeelutsooni huvitava tulemuseta (ja pilti ma jälle ei pane; küsige uuesti). Kes käskis ehitada piirkonna ainsa tsiviillennujaama moondama strateegiliste pommitajate lennuväebaasi; ise tegi, ise tegi. Nagu teada juba ammu, usaldab lendur oma silmi rohkem kui navigeerimisseadmeid ja kui ta näeb enda ees maandumisrada, siis ta sellele maanduda ka tahab, ja kui lennuki nina on sel hetkel pööratud mujale, siis ta ka kurssi muudab.

T, 2892. päev: teisipäev

Teisipäev.

E, 2891. päev: vigurid

Lustikummut värskelt laetud, aga kõrvaklapid maas.

Flightradar on muidu paksult lennukeid täis ja midagi huvitavat ei märka. Tuleb vaadata siis rahvusvahelisi lennukeelutsoone, kus lennukeid on korraga õhus ühekohaline arv, seal juhtub ikka midagi huvitavat, näiteks hõljub juba mitmeid tunde õhus valitsusside erilennuk, mis on joonistanud taevasse suure kaheksa, pikkusega 80 ja laiusega 50 km (umbes neli rõngast ümber Sevastoopoli ja kaks ümber Simferoopoli – katsuge ette kujutada, lugesin hoolega Flightradari kasutustingimusi ja sain teada, et kuvahõivet blokki riputada ei tohi, aga kuvahõive on alles, küsige eraviisiselt).

P, 2890. päev: pühapäev

Pühapäev.

L, 2889. päev: laupäev

Ei mäleta.

R, 2888. päev: tulevased kontserdid

Saabub filharmoonia järgmise hooaja kava, mille töötame hoolikalt läbi. Seekord saab märkmikku umbes 30 (kolmkümmend) huvitada võivat kontserti ja suures teatris etenduvat ooperit. Ja nüüd koos kuupäevadega, millal tulevad piletid müüki (kontserdipiletid tulevad müüki alles kuu või kaks enne ja vahel tuleb tegutseda väga kiiresti), nii et ei läheks nagu märtsis, et kui tuleb mõte, et võiks ju Beethoveni sümfooniamaratoni kuulama minna, on neljast kontserdist kolm esimest välja müüdud ja viimasele on järel kolm üksikut kohta orkestri selja taga oreli all, kus istujaid vaatab kogu saal. Kohalikus ajakirjanduses ilmuvad kontserditeated ka alles nädal enne, mil pileteid saada ilmvõimatu.

N, 2887. päev: teine kontsert

Kui keeletundi jõuan, on tunni algusest möödunud 20 minutit. Imestan, et näen juba värava juures üht rühmakaaslast. See tervitab ja ütleb, et mis ma tulen, õpetajat täna ei ole. Trepil tuleb vastu veel kaks, sama jutuga, ja uste vahel neljas-viies, kes aga teatavad, et õpetaja ilmunud just välja, tulge tagasi. Siis tuleb ka vabandusi puistav õpetaja ning saame teada, et ta olnud direktori juures koosolekul, mis läinud pool tundi üle ja kust lahkuda olnud ilmvõimatu. Täpselt nagu isa Ted pääses täbarast olukorrast hüüatusega „More drink!”, pakub ta lahenduseks, et pärast semestri lõppu lähme rühmaga koos jooma.

Õhtul jälle kontsert (kuhu jäin piletite ostmisega algul hiljaks, siis arvasin, et ega taskukohaseid pileteid niikuinii enam ei ole, aga siis avastasin, et väga huvitavad kohad siiski on). Istume lava kõrval (või õigemini kohal) rõdul; järgmisel rõdul saali poole on viimatine saksa keele õpetaja (meenutan, kuidas ta kord tunnis rääkis, kuidas käis kontserdil ja istus umbes samas kohas ning kuidas terve kontserdi rääkisid, krabistasid ja sõid tema taga kaks vanatädi). Vaheajal teretan ja ajame juttu.

Näeme suurepäraselt enamikku maailmakuulsat orkestrit pealt- ja huvitavat dirigenti eestvaates (peaaegu kogu saal ei tea, millest ta ilma jääb). Näen ka seda, kuidas laulja saali poole vaadates iga kord pisut pead tõstab, et üle vaadata esireas istuvast valges särgis väga paksust mehest, kelle kõht ripub jalge vahel.

E saab pilgu tuubamängijalt, mina ooperidiivalt (mis on päris võimas saavutus, sest ta on meie poole seljaga ja näeme temast peamiselt kukalt, kaela ja õlgu).

K, 2886. päev: kontsert

Läti orelikunstniku kontsert. Keset kontserdisaali suurt lava on tiritud orelipult; täheldan, et puudub säärejämedune nabanöör oreli muu mehhanismiga nagu muiste Estonia kontserdisaalis. Pult on saali poole poolviltu, et publik ikka näeks, mida orelikunstnik teeb jalgadega. Ja seda teab ta ka ise, väga hästi. Kahtlustan, et kunagi on ta õppinud balletti või käib muidu imelikult. Wirklich wichtig sind die Schuhe.

Kontsert on kahasse, teine on trompetikunstnik, enamik tükke ongi orelile ja trompetile (teile võib meenuda Tubin, kellel on ühes suurteoses mitu sellist numbrit, pealegi trompetile väga nõudlikke, aga oreli ja trompeti duosid oli palju hoopis barokkmuusikas). Imetlen, mida trompetikunstnik pilliga suudab. Särab nii tema pill, mäng kui ka ta ise. Tore.

Seevastu orelikunstnik on teisest puust. Tal seisab selja taga kontserdisaali antud lehekeeraja, kes ükskord esimses pooles keerab nooti umbes takti liiga vara, mispeale peaaegu puhkeb laval kähmlus, sest orelikunstnik vehib paar sekundit ägedalt kätega (ilmselt vaheldumisi, sest mäng ei katke). Lehekeeraja, mõõtmete poolest palju pikem, suurem ja laiem, on kuni poolaja lõpuni näost punane nagu peet ja teises pooles keerab lehte nii hilja ja nii kaugelt kui võimalik. „Väike, aga kuri,” arvan mõttes. Vähemalt viis nooti mängib valesti, ühe korra astub pedaalile kogemata (orel teeb äkki „krääks!”) ja ükskord ühe loo alguses, kui väga keskendunud ilmel vajutab sõrmed klahvidele, ei tule orelist mitte piuksugi.

Saalis on paljusid lätlaste moodi inimesi (üldine füsiognoomia ja rõivastus – nagu vahepeal oli teada, et meil on leedu naaber, ja üks naaber käis kootud kleidis). E täheldab, et Eesti orelikunstnik mängis ühes väikses kirikus, aga Läti oma suures kontserdisaalis, mille peale mina jälle meenutan, et Eesti orelikunstnik kontserdil valesti ei mänginud. Saalis on ülemised rõdud ja osa kohti kinni, rahvast on vahest paarsada.

T, 2885. päev: kuidas saada veebilehele kolossaalset käivet vaenulikust naaberriigist

Mainige nagu juhuslikult nende ratastel tilli.

E, 2884. päev: optika

Puhkuse ajal selgus, et kohalikes linnutornides jääb mu taskubinokli 8× suurendusest kole väheks. Logistikaraskuste tõttu näis üks variant olevat viia siinne 20×80 astronoomiline binokkel sinna ja hankida siia samaväärne uus (nt Celestron C90 Mak). Aga eile õhtul meenus, et Eesti-kodus on kolimisest veel sissepakituna muistne peegelobjektiivijurakas MTO 1000 mm f/10 (MTO-11CA, algne kaugusskaalaga mudel), mille fotokvaliteedis ei olnud ma veendunud juba filmiajal, aga millest peaks saama väheste lisajuppidega pikksilma:

• M42×1 → T2 (M42×0,75) adapter
• T2 → 1,25” adapter
• seniidipeegel (muidu on pilt tagurpidi)
• okulaar
• tugev statiiv
• vbl ka kuufilter

Või siis veel lihtsam, kinnitada objektiivi taha fotokas, aga mitte sellega pildistada.

P, 2883. päev: kaalul oli rohkem kui elu

Lõpeb filmimaraton teemal „Kapten Kloss” (vt 5. IV). Ei noh, sellega võrreldes oli „Neli tankisti ja koer” suurepärane.

L, 2882. päev: puhkus

Naaberlinnas söömas.

Raamatupoest geniaalne raamat Grimms Märchen ohne Worte, kus mitu Grimmide muinasjuttu on esitatud piktogrammidena! Viimase kahe aasta parim raamat, mida lugenud.

R, 2881. päev: puhkus

Puhkus. Soovime õnne.

N, 2880. päev: puhkus

Puhkus.

K, 2879. päev: loomaaed

Puhkus. Loomaaed. Mustvares ründab valgepea-merikotkast ja kotkas on vahepeal tõsises hädas:

* * *

Saan läbi uue raamatu „Kuressaare vanem ajalugu” (artiklikogumik), kus tagapool on mitmesuguseid koduloolaste kirjutisi, aga kohe algul on arheoloog Maarika Mägi mõtlemapanev artikkel Kuressaare nimest. Ta nimelt oletab, et Kuressaare nimi tuleb Saaremaa kui saare algsest nimest (Saaremaa oli ajalooliselt maakonna nimi) – ja see nimi oli Kuresaar, mis viitas mitte kurele (nagu seda on hiljem seletanud tavaliselt ekslik rahvaetümoloogia), vaid kurelastele*, mis Läänemere idakaldal (Saaremaa, Kuramaa) tähendas eri etnilise päritolu, kuid sarnaste kommetega merdsõitvat rahvast nagu lääne pool pisut varem nimetus „viiking” teisi samalaadseid rahvaid. Samuti räägib artikkel, et Saaremaa ajaloolist rannajoont, asustust ja teedevõrku arvestades oli viikingiaegne Lõuna-Saaremaa suur sadamakeskus Upa juures nüüdseks maatõusu ja -paranduse tõttu kadunud Sikassaare lahes ning taanlaste 1222. a linnus sai olla ainult praeguse Kuressaare linna territooriumil, mis tungis sel ajal pika neemikuna selle sadamakohani viinud lahesuu ette, aga selle konkreetseid jälgi seni loodusest leitud ei ole.

[* Hilisem täpsustus: sama mõte on juba 1931 ilmunud raamatus Illustrierter Führer durch Oesel und Arensburg ja sama laoga trükitud lühendatud variandis (reklaamideta, lõpus ei ole aadresse ega sõiduplaane) Führer durch Oesel und Arensburg. Kust nad on selle võtnud, ma ei tea. Ainus Saaremaa ajaloo raamat, mille kasutamist tekstis mainitakse, on Körberi Ösel einst und jetzt, aga seal seda ei ole.]

T, 2878. päev: kohvimasin

Puhkus. Kohvimasin. Algul sisustusesemena, aga saab kõva kasutuse osaliseks.

Tagasilend

Pildikesi kodumailt.

* * *

Olen vara hommikul metsas. Linnud on nii kaugel, et isegi binokliga ei näe, kas luiged on kühmnokk- või laulu-. Aga nad tuututavad, seega laulu-.

Metsas on tore, teen palju panoraame (kaasas on vesilood). Kotkast ei kohta, aga kuulen puu otsast (ülal vasakul keskel) imelikku siristamist. Võtan binokli: seal magab kuusteist siidisaba. Aprillis!

Siis hommikust söömas, siis mõtlen, et võiks minna maakonna esivaatamisväärsusse, seal on parem kemps kui kohvikus, aga veerand tundi veel aega. Käin teen aega parajaks sellega, et käin ostan bussijaamast tagasisõidu bussipileti.

Ja, teate, ikka on viis minutit aega.

Vaatamisväärsuses on rahvast äripäeva hommikul hästi vähe, teen veel panoraame, ketsidest pudeneb ühe toa põrandale mullatükke. Avastan, et kolderuumiks väidetud toa seinal ei ole kuumuskahjustusi nagu kahe teise kolderuumi seinal, ja et üks kelder on teistest vähemalt 1,6…1,8 m kõrgem.

* * *

Lähisugulased arvasid, et peaksin kindlasti minema kinno vaatama kauget, aga lihast sugulast. Seda, et ta on sugulane, olen teadnud tänu sugupuu-uurimisele juba viisteist aastat, alates sellest, et peaaegu kirjutasin sugupuuhuvi algul tema vanaisale, aga see suri just enne ära, ja siis leidsin internetist järgmise põlve kontaktid, kes siis selgitasid, mismoodi ja kuidas. See oli veel enne seda, kui appi tõttasid tõsised sugupuu-uurijad ja lahkesti jagasid oma tohutut materjali.

Kino asemel käisin hoopis elus teist ja fotokaga esimest korda Vilde muuseumis, kus kõndisin alakorrusel, õnnis nägu peas ja fotokas käes (mul oli ostetud eraldi pildistamispilet, kuigi teisalt väga palju pilte teha ka ei ole nagu sünnis, olin mõni päev varem omandanud käelt panoraami võtmise nipid: mul oli fotoka küljes kahesuunaline vesilood, pärast ei pea pilti pöörama ega püstperspektiivi korrigeerima, väga mugav, kuigi vesiloodi kasutades ei saa samal ajal vaadata pildiotsikusse ja pilt tuleb teha vöö kõrguselt nagu Vilde ajal; mul on kuskil see silmanurgast nähtavate tulukestega lood, aga see toimib ainult põiksuunas (kas silmapiir on otse), selle patareid on tühjad ja kinnitusaas läks katki). Samal ajal jalutasid muuseumis ringi kaks vanadaami, kirjandusõpetajat, kellest üks oli kunagi muuseumis töötanud, hoidsin kõrvad kikkis ja sain näiteks teada, kus oli Vilde kelder. Ning muidugi kuulsa punase soki pildi peale. Vilde söögitoas oli laual vanas ajalehes olukirjeldus „Vildel külas”, kust saab teada, mida vanameister arvas paljudest maailma asjadest. Soki toas on seinal kokkuvõte, mida Vilde arvas maailma asjust juba noore ajakirjanikuna, üle sajandi tagasi:

Mida ma enne surma weel näha tahaksin saada:

• Eestlast, kes weel ajalehte pole wälja andnud.
• Eestlast, kes weel kõnet pole pidanud.
• Eestlast, kes nowellisid ei kirjuta.
• Eestlast, kes juba kintsukaapimisest ära on wõõrdunud.
• Eesti ajakirjanikku, kes kolme eduprojekti tunnis ei jaksa muneda.
• Eesti üliõpilast, kes ennast esimesest semestrist peale õpetlaseks ei loe.
• Eesti haritlast, kes endast targemaid poolharitlasteks ei pea.
• Eesti kirjanikku ja kunstnikku, kes ennast oma rahwuse ainumaks geniuseks ei arwa.
• Eesti arwustajat, kellel arwustus mitte walmis ei ole, enne kui ta arwustuse-objekti tundma on õppinud.
• Eesti kodanlast, kes weel kordagi Marxi ümber pole lükanud.
• Eesti sotsialisti, kelle alt talupoeg nähtawale ei tule, kui sa teda natuke nühid.

Ülakorrusel oli uhhuusugemetega näitus, mis rääkis, kuidas Vilde tarvitas vanast peast homöopaatilisi nostrumeid ja arvas, et arstid ei tea midagi, ning mille järel muuseumitöötaja küsis, kas oli huvitav, ja ma valetasin, et jah. Baromeetrit väideti hügromeetriks ja väljas olid ka kuulsad Tuglase prillid (sest Vilde väidetavast hüpohondriast oli materjali ainult pool toatäit, ülejäänud rääkis Underi ja Tuglase tervisest). Külalisteraamatus oli eelmine sissekanne tuntud näitlejalt (et kahtlust ei jääks, kes ta on, oli ta nime kirjutanud hästi suurelt ja selgelt) ja tema mõtteõhatus oli „Kes küll ei tahaks lesida soojas Itaalias!” Selle all oli raamatus lehekülje allservani veel 1½ cm ruumi ja tõsiselt mõtlesin, et kirjutaks sinna alla „Mina ei taha!”, aga näitusetoas oli sel hetkel liiga palju inimesi, näiteks kaks kooliõpetajat, kes arutlesid, kas elukaaslane tähendab seaduslikku abikaasat, nagu kaljukindlalt arvavat neist ühe mingi sugulane, või mitte.

Pärast kohtus tegelane ühe teise kirjanikuga ja sain teada, et ka raamatu esitlusel olnud kaks kolmandikku kohalolijatest raamatu tegelased. Nüüdseks oleme perekondlikult ostnud raamatut koguni kolm eksemplari: E käis Eestis ja ostis, oli plaan, et Eestis käies võtan sinna autogrammi, aga unustasin raamatu maha. A. kreisilinna poes raamatut algul ei olnud ja leidsin selle alles päev enne tagasi Kilulinna sõitmist; liikumise oletatava vastandfaasi tõttu ei olnud ka väga palju lootust, et saan kirjanikuga kohtuda, mistõttu teist eksemplari ei ostnud. Aga siis selgus, et oleme kirjanikuga samal ajal samas linnas, mistõttu kohtumine võis toimuda. Ema sirvis uue eksemplari õhinal läbi ja järgmine päev ostsin siis kolmanda eksemplari juurde, nii et endale sain autogrammi lugemata raamatusse ja ema loetud raamat sai kirjanikult pühenduse.

* * *

Tundmatud ujuvad objektid silmapiiril

Naaberlinna ooper

Siis käisime sugulaste sünnipäevi tähistamas naaberlinna ooperis. Olin algul nagu pabistanud, et mis saab, neli ja pool tundi, saksa keeles, aga kõik jäid väga rahule. Beckmesser, David, Poigner olid väga head, Hans Sachs täitsa hea, Walther ja Eva pisut vana- ja paksuvõitu. Pärast selgus, et Eva näitleja lihtsalt näeb vanem välja ning Waltherit laulis endine tangokuningas. Hans Sachsi ja Beckmesserit laulsid sakslased, Sachs oli kujutatud üsna taadina (mitte nagu Glyndebourne’i etenduse plaadil, kus Sachsi laulab Gerald Finley, siis ainult nooruslik 51) ja, kui valgus langes õigest suunast, ta hambad lausa särasid. Beckmesseri näitlejat olin näinud möödunud aastal siin ooperis tükis, kus peaosaline näitles, aga ei laulnud, ja laulis lavakõrvane dublant (noodist), kes ei näidelnud. Lavapilt ja -liikumine oli uhke, II vaatuse kaklus oli nii äge, et Beckmesseri lauto löödi katki ja tal oli kuni tüki lõpuni tugevaid liikumisraskusi. III vaatuse V pildi rahvapidu oli üüratu, umbes saja inimesega laval, kolmemeetriste maske kandvate Baieri rahvakunstitegelastega ning trummide ja fanfaaridega varemete otsas. Lavakujundus ja kostüümid tõstsid ooperi toimumisaja ligi sajandi siiapoole, Nürnbergi sõjajärgse taastamise aega – meisterlauljate Katarinenkirche (mis jäi sõjast varemetesse) on pärastpoole tellingutes, taustal paistev Nürnbergi siluett täieneb kiiresti: I vaatuses varemed, II vaatuses katused ja kraanad, III vaatuses katused ja kõrghooned. Ning III vaatuse V pildi rahvapeo rongkäigus on pagarite tsunftil linnarahvast rõõmustamas leivaveski ja kingseppade tsunftil kingaveski. (Laske vanavanematel jutustada, mida tähendasid pärast sõda uued kingad.)

Pärast tagasisõidul trammis kuulen kahe vanaproua seltsis (kelles üks ütleb olevat kuulnud seda ooperit varem „ainult kassettidelt”) teatrist tulnud vanahärra suust mõtte, et vaatad Verdit ühe, kaks ooperit, ja Verdi on nähtud, aga vat Wagnerit vaatad kümme, kakskümmend korda ja järjest paremaks läheb.

Õpetlik silt teemal, et ega inglise keel ei hakka külge iseenesest, kuigi leht sedasi väidab

* * *

Tagasisõit.

Mind käpitakse turvas pealaest jalatallani, isegi püksivärvel käpitakse läbi. Moraal: ärge kandke turvas eredavärvilist fliisi! Aga õnneks on kohe turva järel seina ääres aparaat sildiga „Mis te arvate meie teenusest?” ja sellel on tore punane mossitava näoga nupp, mis plõgistamisel kenasti naksub.

Nagu tavaks, väljendan pahameelt reisijate peedistamise üle, seekord paekivist tuhatooside poe müüjalt küsides, kuidas saab väravateni, sest silte enam ei ole ja siit läheb, vaadake, poodi, poodi ja kemmergusse. Ta naerab. Tore.

Üldiselt läheb õnneks, et Eesti Õhk (lipukirjaga „Õudne lõpp – ei; lõputa õudus – jah!”) ei ole asendanud lendu poole aeglasemate propellerlennukitega, mis jõuavad kohale kaks korda hiljem ja reisija jääb järgmisest lennust maha kaks korda kindlamini. (Hiljem olen Flightradarist märganud, et propellerlennukid lendavad rohkem Stockholmi ja Kopenhaageni vahet, aga mul on pilet kogemata ostetud Müncheni kaudu. See on pikem ots ja propellerlennukil läheks mitu päeva.)

Üritan maandumisel näha aknast Müncheni linna (eelmine kord sinna teiselt poolt lennates ei teadnud ma täpselt, kuhu vaadata, ei näinud). Vist justnagu toomkiriku torne näen. Selgemini näen mingit väikest lennuvälja, mis selgub olevat Erdingen – sama koht, kus on õlletehas, mis toodab Erdingeri.

Eesti Õhk tuleb 2. terminali, edasilend on 1. terminalist. Esimene kord Münchenis matkasin selle maa maha teistpidi, üle muru, pärast teine turvakontroll (kus pidin näitama, et fotokas on päris). Eeldan, et lennujaamas peab kuidagi olema korraldatud transport terminalide vahel, paremini kui üle muru. 2. terminal on ligi kilomeetrine majajurakas, mida pikuti läbib sirge koridor. Selle alguses on segased viidad, et astuge, terminalidevaheline buss ootab.

Kui olen marssinud tubli pool kilomeetrit ja hakkab paistma juba koridori teine lõpp, leian, et olen ilmselt keeranud valesti. Mul on binokkel ja tõesti – ükskord ometi – hoian sellega kokku jalavaeva, uurides kaugel olevaid silte. Seega kõnnin tagasi ärakeeramise kohta (selle ligi kilomeetrise koridori alguses) ja keeran teisele poole. Leian koha, kust buss läheb.

Buss on väga põnev: eks Schengeni reisijad pea pääsema Schengeni alale ja mitte-Schengeni reisjad vastupidi, mistõttu on esimesed bussi tagaosas ja teised esiosas. Lõõtsakohas on pleksiklaasist sein! Buss avab vajalikus kohas ainult vajalikud uksed. Väga leidlik!

Leian ka teise pileti registreerimise automaadi – kulude säästmiseks Eesti Õhk jätkulennu piletit enam ei registreeri, kel janu, sel jalad – ja kohviku. Hommikueine. Vähe enne teisele lennule pealelaskmist kutsutakse letti, pean näitama pagasikviitungit.

Edasi läheb ludinal, hoolikalt stjuuardessistiilis pakitud kohver kohal (sellesse mahub nii uskumatult palju), muumitrollidega kommikarp terve, kõik tore.

E, 2877. päev: lennuk

Lendan vara hommikul kodumaile.

Seekord olen uurinud kaarti ja jätnud meelde metsi ja orientiire kaugemale kui varem. Sellest ei ole suurt kasu, sest lennuk tõuseb pilvede kohale ja pilved lõpevad järsku alles kohas, kus maastiku järgi võiks arvata, et see on Hamburgi põhjapoolne äärelinn (Elbe, sadam*, Alster ega isegi lennuväli pilve alt ei paista). Sealt paarkümmend kilomeetrit edasi, veidi enne merd, lendame üle suurevõitu linna. Leian, et see peab olema Lübeck, ja võtan välja fotoka ja seda tagurpidi vastu akna ülaserva hoides üritan pildistada otse alla:

Lübecki seitse torni päikesetõusul

* Hamburgi sadam – või õigemini selle üks nurk – figureeris kutsehariduslikus arvutimängus „Tüürimees”, mis oli igavam kui teine kutsehariduslik arvutimäng „Kraanajuht” ning palju igavam kui „Õhkija”, mis oli koguni nii raske, et lõpuni mängida ei osanud. Sarja mängu „Kiirabijuht” ma näinud ei ole, aga interneti andmeil olnud see igav. Tüürimehe mängus juhiti konteinerilaeva mitte suure roolirattaga, vaid kahe-kolme väikese nupuga, nagu see tänapäeval käib, ja mul on eriti eredalt meeles vasakpööre Köhlbrandilt Põhja-Elbele, kui paremalt tuli mööda Elbet teine pikk laev ja kõigi juhtimisponnistuste kiuste võis kümme minutit jälgida, kuidas piinava aeglusega, aga täiesti vääramatult läheneb „minu” laeva vöör teise laeva keskkohale ning seda lõpuks kolina saatel ka rammib.

P, 2876. päev: mida pikal nädalavahetusel tegime

Üldiselt on meil pühad veerenud vat sellise seltsimehe seltsis:

Nägin sarja viimati aastal 1987 ja ei noh, hägusest pisikesest telekast vaadates ei olnud tollal väga viga. Aru sai ka rohkem: plaadil on omaaegne Ida-Saksa dublaaž ja ilmselt oli Ida-Saksas selge Bühnendeutsch kodanlik igand, õige sotsialistlik telenäitleja aga pudistas nagu jaksas. Subtiitreid ei ole, poola tekstist aru ei saa. Subtiitrid on ainult kohtades, mida omal ajal Ida-Saksas ei näidatud (uut dublaaži ei ole tehtud), nagu ka tervel ühel jaol (kus Kloss laseb õhku raketivabriku ja kus on aastakümneteks meelde sööbinud akrobaatikanumber, kuidas Kloss ronib välja õhuaknast, … tagumik ees).

Sama kindlalt nagu mõrvatakse jalgrattaga vanur Midsomeris, hukkub iga kaunis daam, kes satub Hans Klossi teele.

Pange tähele ka mütsi tähtsust:

• Saksa vorm + MP-40 + kiiver = rahvusvaheline skandaal
• Saksa vorm + MP-40 + vormimüts = idaploki kultusfiguur

L, 2875. päev: linnupildid valmis

Lõpuks saavad valmis kaks nädalat tagasi fotoseminaril võetud pildid.

R, 2874. päev: puhkan

Üleüldse on siinmaal konservatiivid liberaalsemad kui Eesti liberaalid ning kuigi igas külas on katoliku kirik, on suur reede selline tööpäev, et isegi Kõrgmetsa kooli ees – mille vastas on moodne 1960. aastate betoonstiilis Kõrgmetsa kirik – ehitusplatsil töötab ekskavaator.

N, 2873. päev: vaba päev

Puhkan.

K, 2872. päev: tuul

Esmaspäeval ja vastu teisipäeva hirmus tuul, esmaspäeval kolm raksu hirmsat vihma (nagu kastaks keegi voolikust, vooliku otsa võngutades), koos rahega, nagu ka pühapäeval. Kui esmaspäeval töölt tulin, sadas ainult rahet, nii et suured (veidi alla 1 cm) raheterad kukkusid aeglaselt ja läksid asfaldil katki. Esmaspäeva päeval ja õhtul hilja valas vihma pahinal akende peale (ärge arvake, et kui tugeva vihmaga piserdada akendele pesuainet, lähevad aknad puhtaks – ei lähe), õhtul koos väga tugeva tuulega. E küsis, kas ma saan kuskilt järgi vaadata, kui tugev tuul on, mispeale pakkusin, et anemomeetriga ja aknast.

Muidu täna on viimane tööpäev. Ees ootab pikk nädalavahetus ja siis puhkus.