Hambaarsti juures. Koolivaheaja tõttu on hommikune buss suhteliselt tühi ja ma ei pea jaamas ümber istuma ega minema jaamast jala, seega olen ligi 20 minutit varem kohal ja muusikaajaloo I kd saab peaaegu läbi. Hambaarst on sedapuhku rõõmsam kui esimene kord (vbl on esialgne ärahirmutamine tal kaval võte, nagu mul muruniidukiga). Uus hambaarst on hoolikas, mu arust nagu midagi suurt täna ei tehta, aga valuvaigistit paneb ja pool suud on pärast mitu tundi tuim. Protseduuri lõpus jääb aega viis minutit üle, mil ta selgitab võimalikke variante, et ma nende peale mõtleks. E käib sama hambaarsti juures ja on täheldanud, et isegi Eestis heaks hambaarstiks peetu tööd on uus hambaarst ümber teinud; mina seepeale, et aga aega on ju ka palju edasi läinud, teadus ja tehnika areneb. Igatahes varem keegi hambaarst otse öelnud ei ole, et teie probleem on ka minu probleem, või üleüldse kummutanud suhtumist, et arsti juurde minnakse alles siis, kui häda käes (mis suhtumist tean hästi esivanematelt, haige oldi alles siis, kui ei suudetud jalul seista). Ja suhtumist, et teatud eas hakkavad hambad ise ära tulema, ka nagu ei ole, vähemalt mitte veel meie vanuses.
* * *
Tuntud „kommunikatsiooni”-spetsialist väidab ajalehes, mis kõike rõõmuga ära trükib, et parim „kommunikatsioon” toimuvat ainult emakeeles. Seejuures märkamata, et ta ei tea, mis see „kommunikatsioon” emakeeles on: suhtlus, side, ühendus, juhe, toru? — Muidugi eskaleerub FB-kommentaarisabas arutelu kiiresti (sest kui 23 inimest takka kiidab ja 1 äkki teisiti arvab, teevad ju kõik korraga Matrossovit – yes, we are all individuals), tõestades muu hulgas asja, mida olin kahtlustanud ammu: Eesti üldsuse seas on arusaamine maailma etoloogia tasemest kuskil 1930. aastate algul, igatahes enne Konrad Lorenzit. Seda kõik selle tõttu, et etoloogiaks peetakse ajast ja arust loomalugude jutustamist ning korrutatakse edasi ligi neli sajandit vanu René Descartes’i ebatõdesid; mõni ime, et inimestel ei ole reaalsest maailmast adekvaatset ettekujutust ning igasugune soolapuhumine, semiootika ja nõiausk nii paksult vohab.
9.6.17
8.6.17
N, 3697. päev: suvised hädad
Hommikul loomaarst.
Kaugel pärastlõunal kohvituppa minnes taban väljujat peaaegu uksega; see on juhuslikult minu üle-eelmine toanaaber (2013–2014), kellel on kolmapäeva pärastlõunal meie õppeklassis keelekursus.
Arutelu, kumma lõi jumal enne, kas kõrvallaused või käsu Merge Segments. (Sobek vast, „kes ta röövib meelsasti”, „kelle hambad on vahedad”.)
Nii kui tule ära teen ja pikali heidan, avastan endalt värskelt minusse kaevunud puugiraisa, õnneks suurema kondiväänamiseta nähtavas ja suhteliselt tundetus kehapiirkonnas. Viimaseid tükke temast saab ära taskulambi valgel (vannitoas on selliseks protseduuriks muidu liiga pime) ja ainult parimate pintsettidega urgitsedes (Leatherman Style PS). Oletan esialgu puugiallikaks diivani, kus käib meie äraolekul Št püherdamas, ja pärastpoole selle, et Šp lohutamiseks istusin vahepeal põrandal koerapadjal. Kui olen viinud kõik rõivad pesumasinasse ning end üle pihustanud putuka- ja puugipeletiga (matkapoest, troopiline, peletab sääski 8 h ja puuke 2½ h, mitte kasutada lahtise leegi ja rasedate lähedal), leban voodis muidugi täiesti ärkvel.
Kaugel pärastlõunal kohvituppa minnes taban väljujat peaaegu uksega; see on juhuslikult minu üle-eelmine toanaaber (2013–2014), kellel on kolmapäeva pärastlõunal meie õppeklassis keelekursus.
Arutelu, kumma lõi jumal enne, kas kõrvallaused või käsu Merge Segments. (Sobek vast, „kes ta röövib meelsasti”, „kelle hambad on vahedad”.)
Nii kui tule ära teen ja pikali heidan, avastan endalt värskelt minusse kaevunud puugiraisa, õnneks suurema kondiväänamiseta nähtavas ja suhteliselt tundetus kehapiirkonnas. Viimaseid tükke temast saab ära taskulambi valgel (vannitoas on selliseks protseduuriks muidu liiga pime) ja ainult parimate pintsettidega urgitsedes (Leatherman Style PS). Oletan esialgu puugiallikaks diivani, kus käib meie äraolekul Št püherdamas, ja pärastpoole selle, et Šp lohutamiseks istusin vahepeal põrandal koerapadjal. Kui olen viinud kõik rõivad pesumasinasse ning end üle pihustanud putuka- ja puugipeletiga (matkapoest, troopiline, peletab sääski 8 h ja puuke 2½ h, mitte kasutada lahtise leegi ja rasedate lähedal), leban voodis muidugi täiesti ärkvel.
7.6.17
6.6.17
T, 3695. päev: kuum läbi
Töö-toanaaber on käinud nädalavahetusel Londonis, ärganud pühapäeval selle peale, kui paanikas ema helistas.
Ilm on külm, haaran selga jope! (Muidugi mitte nende seast, mis ripuvad esikunagis, vaid esimene ettejuhtuv kapist.)
Arvuti töötab jahedaga paremini, teibin ventilaatori juurde termopaari.
Ilm on külm, haaran selga jope! (Muidugi mitte nende seast, mis ripuvad esikunagis, vaid esimene ettejuhtuv kapist.)
Arvuti töötab jahedaga paremini, teibin ventilaatori juurde termopaari.
5.6.17
E, 3694. päev: usupüha
Matk, mis pidi olema 5 km ja tund, siis 5 km ja 2 h, lõpuks oli ligi 9 km ja 3 h. Peamine vaatamisväärsus oli ära esimese 2 km peal. Kaart ei ulatunud matka alguseni, mis Mavericki järgi oli teises riigis.
On üsna kuum, matkajaid on üsna palju. Pärast grill.
Teel kohatud elektrijaama kohta näib, et hästi ei kujutata ette, mida see teeb. Sama võimsuse jaoks peaks siin laiuskraadil püstitama 38 km² (kolmkümmend kaheksa ruutkilomeetrit) päikesepaneele (pluss varuelektrijaama, mis töötaks öösel), kusjuures kummastki vaatekohast laiub vaatena ainult 9 km². Mõõtühikus Rocketdyne F-1 väljendatuna on selle elektrijaama võimsus ligikaudu 1 F-1, muidugi selle erinevusega, et F-1 töötas ainult mõne minuti ja Saturn V esimese astme küljes oli mootoreid F-1 viis. Mul on dosimeeter kaasas, on rahulik 1 banaan tunnis (0,1 µSv/h – maailma keskmine on 0,27 µSv/h), ainult kaks korda värahtab üle 3.
Silmapiiril paistab kolm küngast; oletan keskmise sopkataoliseks nupuks lõunaosariikides, peilin kompassilt paari kraadi täpsusega asimuudi, hiljem otsin Sun Surveyoriga, kuhu see magnetasimuut viib. Ei ole see sopkataoline (mis on jalamilt 100 m; selle asimuut oleks 7° põhja poole, aga kompassi mõõteviga on nii 1°…2°), vaid pisut madalam linnamägi veiid lähemal, mille asimuut erineb mõõdetust 1½°.
Õhtul kobistab uksele hullnaaber, tahab mingit kappi tõstma.
On üsna kuum, matkajaid on üsna palju. Pärast grill.
Teel kohatud elektrijaama kohta näib, et hästi ei kujutata ette, mida see teeb. Sama võimsuse jaoks peaks siin laiuskraadil püstitama 38 km² (kolmkümmend kaheksa ruutkilomeetrit) päikesepaneele (pluss varuelektrijaama, mis töötaks öösel), kusjuures kummastki vaatekohast laiub vaatena ainult 9 km². Mõõtühikus Rocketdyne F-1 väljendatuna on selle elektrijaama võimsus ligikaudu 1 F-1, muidugi selle erinevusega, et F-1 töötas ainult mõne minuti ja Saturn V esimese astme küljes oli mootoreid F-1 viis. Mul on dosimeeter kaasas, on rahulik 1 banaan tunnis (0,1 µSv/h – maailma keskmine on 0,27 µSv/h), ainult kaks korda värahtab üle 3.
Silmapiiril paistab kolm küngast; oletan keskmise sopkataoliseks nupuks lõunaosariikides, peilin kompassilt paari kraadi täpsusega asimuudi, hiljem otsin Sun Surveyoriga, kuhu see magnetasimuut viib. Ei ole see sopkataoline (mis on jalamilt 100 m; selle asimuut oleks 7° põhja poole, aga kompassi mõõteviga on nii 1°…2°), vaid pisut madalam linnamägi veiid lähemal, mille asimuut erineb mõõdetust 1½°.
Õhtul kobistab uksele hullnaaber, tahab mingit kappi tõstma.
4.6.17
3.6.17
2.6.17
R, 3691. päev: välk ja pauk
Äike, peaaegu laenan töötoanaabrile varuvihmavarju. Ise lähen lõunale pisut hiljem, kui äike on juba läbi. Astronaudi tänava juures majal on äike löönud korstna katki. Kui koju lähen, on kivid veel laiali mööda katust ja garaažiesist ja kohal on kaks tuletõrjeautot; kui naasen, on autod kadunud, ees lindid ja lintide taga vahtimas kaks vanameest, käsi silme kohal varjuks.
Hommikul läpakas hangus, 20 minutit ei teinud midagi, jätsin tööle, et äkki on lõunaks edenenud kuhugi. Ei ole. Raske südamega teen reseti, läheb käima, lülitan äikseohu pärast välja. Leian ventilaatoraluse ja arvuti vahelt armsa vana kadunud pliiatsi!
Arvutiparandus teeb hinnapakkumise, mis on üsna krõbe (rohkem kui kaks väga peent uut HDD-d), aga rõhutab, et nad võtavad raha ainult siis, kui operatsioon õnnestub. Failide päästmise tõenäosuseks on märgitud „keskmine” ja rikkeks „mehaaniline”.
Päeva kõva vihma tulemusel on jõgi muutunud pruuniks ja tulnud üle kallaste, päeval ka karjamaa.
Hommikul läpakas hangus, 20 minutit ei teinud midagi, jätsin tööle, et äkki on lõunaks edenenud kuhugi. Ei ole. Raske südamega teen reseti, läheb käima, lülitan äikseohu pärast välja. Leian ventilaatoraluse ja arvuti vahelt armsa vana kadunud pliiatsi!
Arvutiparandus teeb hinnapakkumise, mis on üsna krõbe (rohkem kui kaks väga peent uut HDD-d), aga rõhutab, et nad võtavad raha ainult siis, kui operatsioon õnnestub. Failide päästmise tõenäosuseks on märgitud „keskmine” ja rikkeks „mehaaniline”.
Päeva kõva vihma tulemusel on jõgi muutunud pruuniks ja tulnud üle kallaste, päeval ka karjamaa.
1.6.17
N, 3690. päev: ettekanne
Keeletunnis on vaja teha ettekanne mis tahes teemal. Mu ettekanne on arvutiasjanduse ootamatu ärakukkumise tõttu paberil (A3) nagu vanasti. Kuigi korraks sobran ka pliiatsikarbis (kus sees on lahtise sinise tindi ja musta tuši pott), maalin pealkirja 3,8 mm laisulepeaga, kaunis punases antiikvas (link), edasi kirjutan 1–3 mm vildikaga (ja mida edasi, seda väiksemaks kiri läheb, sest kõik peab mahtuma samale paberile).
Teemaks on A. kreisi ja siinkandi linnustiku võrdlus. Nädalavahetusel käisin läbi kummagi loetleva linnuraamatu ning märkisin välja ühiste liikide haudepaaride arvu. Siinkandi andmed on täpsed ja värsked, kogutud 2013–2015, Eesti andmed on iidsed – võetud „Eesti linnuatlasest”, mis ilmus umbes 1993 ja koondas eelmise paari aastakümne loendustulemusi – aga viimase poolsajandi jooksul on maastik ja loodustingimused kõvasti muutunud, nii et ikka ja jälle pean märkima, et tulemused võivad tegelikult olla teistsugused, sest Eesti andmed on kole vanad. Teen väikesi avastusi, nagu et kuigi on liike, mida ühes pesitseb tuhatkond korda rohkem kui teises, on sagedaim liik ometi sama (metsvint!) ning lähedased mittekattuvad liigid (must- ja hallvares, ööbik ja lääneööbik) on umbes sama sagedad.
Mul on kaasas ka pildiraamatuid, kaks sarja „Roheline Eesti” riiulis olnud linnuraamatut (röövlinnud ja lindude ränne), siinkandi linnuraamat (milles on lõbu, et kuigi linnunimetused on ladina ja kolmes kohalikus keeles, on liigiregistrid ainult ladina ja ühes kohalikus keeles) ning siinkandi metsloomade fotoalbum „Meie salajased naabrid”. Moraal: enne raamatu näitamist lehitsege see kodus ikka läbi! Nimelt küsib rootslane, kas selles on ainult siinkandi loomad. Mina: „Arvatavasti.” — Tema (suuri silmi): näitab raamatust põtra. Siis karu. Siis hunti. Hundi kohal arvab õpetaja, et Saksamaal peaks kuskil mõni karu olema. Ja hunt on nüüd kindlasti olemas ka siinkandis.
Teemaks on A. kreisi ja siinkandi linnustiku võrdlus. Nädalavahetusel käisin läbi kummagi loetleva linnuraamatu ning märkisin välja ühiste liikide haudepaaride arvu. Siinkandi andmed on täpsed ja värsked, kogutud 2013–2015, Eesti andmed on iidsed – võetud „Eesti linnuatlasest”, mis ilmus umbes 1993 ja koondas eelmise paari aastakümne loendustulemusi – aga viimase poolsajandi jooksul on maastik ja loodustingimused kõvasti muutunud, nii et ikka ja jälle pean märkima, et tulemused võivad tegelikult olla teistsugused, sest Eesti andmed on kole vanad. Teen väikesi avastusi, nagu et kuigi on liike, mida ühes pesitseb tuhatkond korda rohkem kui teises, on sagedaim liik ometi sama (metsvint!) ning lähedased mittekattuvad liigid (must- ja hallvares, ööbik ja lääneööbik) on umbes sama sagedad.
Mul on kaasas ka pildiraamatuid, kaks sarja „Roheline Eesti” riiulis olnud linnuraamatut (röövlinnud ja lindude ränne), siinkandi linnuraamat (milles on lõbu, et kuigi linnunimetused on ladina ja kolmes kohalikus keeles, on liigiregistrid ainult ladina ja ühes kohalikus keeles) ning siinkandi metsloomade fotoalbum „Meie salajased naabrid”. Moraal: enne raamatu näitamist lehitsege see kodus ikka läbi! Nimelt küsib rootslane, kas selles on ainult siinkandi loomad. Mina: „Arvatavasti.” — Tema (suuri silmi): näitab raamatust põtra. Siis karu. Siis hunti. Hundi kohal arvab õpetaja, et Saksamaal peaks kuskil mõni karu olema. Ja hunt on nüüd kindlasti olemas ka siinkandis.
31.5.17
K, 3689. päev: uus hambaarst
Uus hambaarst. Esimene, kes sedavõrd põhjalikult räägib, mida vaja, ja esimene, kes ütleb, et patsiendi probleem on ka tema probleem (mitte nagu dr Tang, kellel oli igale probleemile ainult üks lihtne lahendus, mida viiel istungil sain tunda tervenisti kolm korda, kaks neist ilmaasjata).
30.5.17
T, 3688. päev: kuum
Ekspeditsioon lääneosariikide arvutiparandusse (kus kuulen HDD margi kohta põlistamisväärt mõttetera) ja pärastlõunal kirjandustund.
Katkend jutusaatest Marcel Reich-Ranickiga, kes räägib Erich Kästnerist: kuidas Kästneri esikromaan „Emil und die Detektive” oli omal ajal (1929) täiesti murranguline: esiteks toimus poisteraamatu tegevus mitte kauges minevikus ega lõunamerel ega metsikus läänes, vaid tänapäeval ja Berliinis ja üks stseen koguni rääkija enda kõrvaltänavas; teiseks räägiti raamatus tegelikku Berliini keelt; ja kolmandaks käitusid lapsed iseseisvalt: kui oli vaja leida varas, ei palu lapsed vanemate või politsei abi, vaid tegutsevad ise.
Tund jõuab taas kord Stefan Zweigini (aasta tagasi jõudis ka); Arte on kunagi teinud Zweigist ontliku 51-minutise dokumentaalfilmi, aga praeguseks on selle saksa versioon YouTube’ist ära kadunud ja alles on prantsuse versioon, hispaania subtiitritega. Väga huvitav; ega kummastki üksi täiesti aru ei saa, kokku saab.
Katkend jutusaatest Marcel Reich-Ranickiga, kes räägib Erich Kästnerist: kuidas Kästneri esikromaan „Emil und die Detektive” oli omal ajal (1929) täiesti murranguline: esiteks toimus poisteraamatu tegevus mitte kauges minevikus ega lõunamerel ega metsikus läänes, vaid tänapäeval ja Berliinis ja üks stseen koguni rääkija enda kõrvaltänavas; teiseks räägiti raamatus tegelikku Berliini keelt; ja kolmandaks käitusid lapsed iseseisvalt: kui oli vaja leida varas, ei palu lapsed vanemate või politsei abi, vaid tegutsevad ise.
Tund jõuab taas kord Stefan Zweigini (aasta tagasi jõudis ka); Arte on kunagi teinud Zweigist ontliku 51-minutise dokumentaalfilmi, aga praeguseks on selle saksa versioon YouTube’ist ära kadunud ja alles on prantsuse versioon, hispaania subtiitritega. Väga huvitav; ega kummastki üksi täiesti aru ei saa, kokku saab.
29.5.17
E, 3687. päev: motorcycle won’t start
Täna hommikul teeb väline kõvaketas käivitumisel veel kummalisemaid hääli kui tavaliselt. Tavaliselt kostab esimesel sekundil umbes samasugune hääl nagu 4 kW mootoriga ketassae käivitamisel, kui suur saeketas ei jaksa alguses inertsi tõttu pöörelda ja kiilrihm mõne korra paigal hüppab. Täna kostab 11 plõksu ja kuigi edaspidi on visuaalne ja heliline ilme tavaline, ei paista ketast ei Lr-s ega failihalduris. Seda, et HDD ei paista, on varem juhtunud küll, mispeale tuleb HDD ja arvuti eraldi taaslähtestada, aga täna seisund ei parane. Mispeale on lähima poole tunni jooksul kirjutatud meil firmasse, kes rikkis andmekandjatelt andmeid päästab, aga sinna minekut lõunaajal (mille olen samuti vahepeal meiliga kokku leppinud) takistab suur kuumus (ning väikest viisi ka see, et ma ei tea, kas see on ikka parim firma, aga pärast lõunat pakub üks sõbrem IT-töökaaslane sama firmat). Saan teada, et sellest aastakäigust on sedamarki HDD-sid elus ainult 68%. Suhtun toimunusse fatalistliku rahuga.
28.5.17
P, 3686. päev: kuum
Mu läpaka kiirus on üldiselt pöördvõrdeline toatemperatuuriga (tselsiustes), õhtul kestab nelja pildi eksport mitu tundi (kuni sulen, taaskäivitan ja panen eksportima uuesti). Leian läpaka alt kadunud ketaslükati; kadunud pliiatsit ei ole.
Üldiselt on nii palav, et mõte ei jookse. Küll aga jookseb higi.
Mitu tundi jälgime, kuidas lähemale nihkub suur äike. Algul Blitzortungi kaardilt ja siis visuaalselt. Aga mööda nihkub: sadu on paari kilomeetri kaugusel näha. Ikka palav edasi. Ükspäe sadas palava vahele pisut, pärast oli õues lõhn nagu kurgikasvuhoones, vesi aurustus kohe.
Muidu oli meil nelja päevaga suur Poirot-maraton, tagant ettepoole. Ei ole sarja vaadanud mitu aastat, vahepeal oleme muude asjade vahele vaadanud kaks korda kogu Midsomeri-epopöa, nii et kahe peale meenutame, kus osades iga jao episoodilised tegelased olid. Isegi üks hilisem Midsomeri patoloog on ühes Poirot’s mõrvale kaasaaitaja.
Üldiselt on nii palav, et mõte ei jookse. Küll aga jookseb higi.
Mitu tundi jälgime, kuidas lähemale nihkub suur äike. Algul Blitzortungi kaardilt ja siis visuaalselt. Aga mööda nihkub: sadu on paari kilomeetri kaugusel näha. Ikka palav edasi. Ükspäe sadas palava vahele pisut, pärast oli õues lõhn nagu kurgikasvuhoones, vesi aurustus kohe.
Muidu oli meil nelja päevaga suur Poirot-maraton, tagant ettepoole. Ei ole sarja vaadanud mitu aastat, vahepeal oleme muude asjade vahele vaadanud kaks korda kogu Midsomeri-epopöa, nii et kahe peale meenutame, kus osades iga jao episoodilised tegelased olid. Isegi üks hilisem Midsomeri patoloog on ühes Poirot’s mõrvale kaasaaitaja.
27.5.17
L, 3685. päev: kuum
Täna olen ametlikult haige. Magan terve päeva, ei käi poeski*, ei tee midagi arvutis (pilte ega paranda töid), ainult raamatuid loen natuke. (4 päevaga loen oma 250 lk ja läbi saan 6 raamatuga kokku 1215 lk, aga eks neist kolm ole olnud peaaegu läbi.) Ei joonista ka, kardan, et nina tilgub paberile.
* Pakun hommikul end E-le poodi kaasa, ütleb, et mine parem maga; lähen ja magan sügavalt juba enne seda, kui E jõuab uksest välja.
26.5.17
R, 3684. päev: reede
Et oma arust magasin nagu hästi, aga hommikul on rinnalihased köhimisest valusad.
Kümnest siis arsti juures. Ütleb, et jätkake ravi, ja kirjutab välja seljatäie rohte. Apteegis.
Lõuna Ookeanis, siis lillepotte ostmas.
Kümnest siis arsti juures. Ütleb, et jätkake ravi, ja kirjutab välja seljatäie rohte. Apteegis.
Lõuna Ookeanis, siis lillepotte ostmas.
25.5.17
N, 3683. päev: usupüha
Metsas, mis asjade edasist käiku arvestades on väga vale mõte.
Esiteks eemaldame pärast umbes 40 Št kasukas kõndivat puuki.
Teiseks vallandub mul eile alanud allergia sedasi, et tasurätte läheb pakkide kaupa ja vahepeal (kui loen) tilgub nina sõna otseses mõttes.
Tuvastame, et kuigi teadaolevalt kurjaste mõjuvat puud siin ei kasva, on olemas nähtus nimetusega ristallergia, mille üht liiki kasvab siin paksult.
Saan homseks arstiaja ning kirjutan meelde tulnud vanad rohud paberile.
Esiteks eemaldame pärast umbes 40 Št kasukas kõndivat puuki.
Teiseks vallandub mul eile alanud allergia sedasi, et tasurätte läheb pakkide kaupa ja vahepeal (kui loen) tilgub nina sõna otseses mõttes.
Tuvastame, et kuigi teadaolevalt kurjaste mõjuvat puud siin ei kasva, on olemas nähtus nimetusega ristallergia, mille üht liiki kasvab siin paksult.
Saan homseks arstiaja ning kirjutan meelde tulnud vanad rohud paberile.
24.5.17
K, 3682. päev: kolmapäev
Päeval söömas, õhtul poes.
23.5.17
T, 3681. päev: lugege teatrikava hoolikalt!
Kui hommikul riidesse panen, lendab rõduservale harakapoeg ja nõuab sädelevaid tiibu lehvitades vanalinnult süüa; vanalind on ettevaatlikum, keerab õhus eemale, kui mind näeb.
Jube kuum. Jaama juures ei tõuse konitoss üles, vaid jääb maapinna lähedale ühtlaseks haisuks.
Käin päeval koeri jalutamas, pargis lendab kuldpõrnikas. Pärastlõunal kirjandustund.
* * *
Õhtul on aga „Ibsen” ehk kaks tundi kisa.
„Ibsen,” ütles teatri mängukava.
„Ibseni järgi,” ütles etenduse kava, mis vastas tõele rohkem, sest esimene 40 minutit muust ei räägitud kui Facebookist.
Täheldasin, et kisatavat teksti ma lihtsalt ei kuule, kuulmine nagu lülitub välja, sest mida tähendab, et inimene kisab? — Otsib tähelepanu. Kas tähtsaid asju öeldakse kisades? — Ei.
Kõik läheb täpselt sama skeemi järgi kui aasta tagasi ühes sarnases, aga teise teatri külalisetenduses: laval on mingi veider element (hanged, kõik see aeg sajab lund), „kaks tundi” (nagu lubati, tegelikult 2 h 11 min), vaheajata (sest vaheajal jookseks publik laiali), lõpus on üks objektiivselt võttes kobe koht (kui suudaks eelmist kaht tundi eirata). Kuigi on inimesi, kes tõusevad püsti ja lähevad ära (ning paljud nendest, keda näen, vaatavad sageli kella), on etendus suures saalis, kus on istmevahe kitsam ning kaks tundi istuda, jalad isteasendis krõnksus, on piin (väikses saalis, kus oli sarnane jamps aasta tagasi, oli istmevahe suurem).
Kella vaatan üldiselt mõne minuti tagant. Mu käekellal on mehaaniline stopper, eks ole, ja ühes eriti tüütus pildis, kus ilmselt toimub dialoog, sest vastastikku kisavad ainult kaks inimest, mõõdan sekundi pealt, kui kaua kisatakse ehk kui kaua ületab helivaljus lavakõne valjuse (jutt-jutt-jutt-RÖÖK-krõps stopper sisse-RÖÖK-RÖÖK-RÖÖK-paus-krõps stopper seisma jne). NB! See on dialoog, jutu vahel on ka mõttepausid. Tulemus: 10–11 minuti jooksul (ma hämaras kella väikest sekundiosutit ei näe; 1 h 11…21–22 min) röögitakse 4 min 11 s ehk 38%…42%.
Mängukava järgi olla tükk saanud mitmeid auhindu. Pakun, et järgmistes kategooriates:
Jube kuum. Jaama juures ei tõuse konitoss üles, vaid jääb maapinna lähedale ühtlaseks haisuks.
Käin päeval koeri jalutamas, pargis lendab kuldpõrnikas. Pärastlõunal kirjandustund.
* * *
Õhtul on aga „Ibsen” ehk kaks tundi kisa.
„Ibsen,” ütles teatri mängukava.
„Ibseni järgi,” ütles etenduse kava, mis vastas tõele rohkem, sest esimene 40 minutit muust ei räägitud kui Facebookist.
Täheldasin, et kisatavat teksti ma lihtsalt ei kuule, kuulmine nagu lülitub välja, sest mida tähendab, et inimene kisab? — Otsib tähelepanu. Kas tähtsaid asju öeldakse kisades? — Ei.
Kõik läheb täpselt sama skeemi järgi kui aasta tagasi ühes sarnases, aga teise teatri külalisetenduses: laval on mingi veider element (hanged, kõik see aeg sajab lund), „kaks tundi” (nagu lubati, tegelikult 2 h 11 min), vaheajata (sest vaheajal jookseks publik laiali), lõpus on üks objektiivselt võttes kobe koht (kui suudaks eelmist kaht tundi eirata). Kuigi on inimesi, kes tõusevad püsti ja lähevad ära (ning paljud nendest, keda näen, vaatavad sageli kella), on etendus suures saalis, kus on istmevahe kitsam ning kaks tundi istuda, jalad isteasendis krõnksus, on piin (väikses saalis, kus oli sarnane jamps aasta tagasi, oli istmevahe suurem).
Kella vaatan üldiselt mõne minuti tagant. Mu käekellal on mehaaniline stopper, eks ole, ja ühes eriti tüütus pildis, kus ilmselt toimub dialoog, sest vastastikku kisavad ainult kaks inimest, mõõdan sekundi pealt, kui kaua kisatakse ehk kui kaua ületab helivaljus lavakõne valjuse (jutt-jutt-jutt-RÖÖK-krõps stopper sisse-RÖÖK-RÖÖK-RÖÖK-paus-krõps stopper seisma jne). NB! See on dialoog, jutu vahel on ka mõttepausid. Tulemus: 10–11 minuti jooksul (ma hämaras kella väikest sekundiosutit ei näe; 1 h 11…21–22 min) röögitakse 4 min 11 s ehk 38%…42%.
Mängukava järgi olla tükk saanud mitmeid auhindu. Pakun, et järgmistes kategooriates:
- suurim keskmine helivaljus kahe tunni jooksul
- halvim Ibseni mugandus
- kõige ettearvatavam röökur
- uskumatuim mäng
- parim Edina Monsooni paroodiat näidendis Self Raising Flower (Absolutely Fabulous, osa A Small Opening) imiteerinu (see oleks huvitav, ütleme, minuti, aga see uskumatu joodikmoor röögib laval kokku poolteist tundi)
22.5.17
E, 3680. päev: esmaspäev
Tavaline esmaspäev: tööle, tööl, keelekursusel.
21.5.17
P, 3679. päev: teatris
Pühapäevase logistika tõttu jõuame kohale 45 min varem, just hetkel, mil jalgrattal saabub ka peaosaline.
Me varem selles teatris käinud ei ole; selgub, et see on sellise fassongiga, et kemmerg on väljas- ja baar seespool piletikontrolli (siinkandis on tavaliselt mõlemad väljaspool). Baariruum on väga suur ja küllap ka seal etendatakse midagi. Piletil kohti ei ole, aga tükk olevat välja müüdud, niisiis moodustub kümme minutit enne algust teatrisaali ukse taha saba, kuhu targaste asutame endidki ja saame täitsa mugavasti saali keskele. Saal on pikergune, pikkusest ligi 2/3 on lava, siis algavad istmed.
Tükk on põnevast kohalikust ajalooseigast, ühest eriskummalisest vangilaagrist, originaalnäidend, aga võinuks olla paremini läbi kirjutatud ja tunni lühem (istepink on kõvavõitu). Etendusest ei olnud enne teada, kui kaua see kestab, loomulikke lõppemiskohti oli nagu mitu, aga tegevus muudkui jätkub; nägin ükspäe unes, et kestab 2 h 15 min, läks täide: kestis 2 h 8 min. Näitlejatöö etteantud näidendi piires suurepärane; kavas kõige esimene olnud tegelane, kuulus vang, on usutav (sama kohalik tippnäitleja, keda nägime saabumas ja kes veel veerand tundi enne algust lippas fuajeest läbi kostüümi ja grimmita – aga ta astub lavale alles kolmveerand tundi pärast algust). Teist tegelast, samuti kuulsat vangi, esitatakse ajalooliselt ebatõenäoses koomilises võtmes, üks repliik on võetud Loriot’lt (tõsise tüki üks harvadest naerupahvakutest on seepeale, kui peategelane ütleb repliigi, mis on mugandatud Trumpi valimisloosungist). Aga senitundmata aspekt on n-ö teine külg, selle ajaloolise seiga korraldamine ja vangivalvurite elu, seda nüüd hiljuti uuriti, sama projekti raames tehti peale näidendi ka dokumentaalfilm.
Lavakujundus on modernne, osa tegelasi (valvurid ja ülekuulajad) on vaatajate poole enamasti seljaga, osa vaatajate seas ja selja taga.
Kava järgi on järgmine etendus homme hommikul, ilmselt koolilastele, ja oletame, et arutlus läheb neil paremat rada kui 7. prantsuse keele kursusel olnud arutelu „Kumb on keskkonnahoidlikem energialiik, tuul või päike?”, mis saavutas rühmas ettearvamatu, aga üksmeelse ja kivisöetööstuse lobist puutumatu tulemuse, et hoopis tuum. (Mille juurde on kõlblik lisada, et päikeseenergia otseselt ja kõik muud energialiigid peale loodeenergia kaudselt on põhimõtteliselt tuumaenergia. Loodeenergia tekitab gravitatsioon. Päikeseenergia tekib tuumasünteesil, tuule-, hüdro- ja laineenergia ning taastuvad või taastumatud fossiilkütused on tekitanud päikesenergia, maapõueenergia on tekkinud tuumalagunemisel.)
Me varem selles teatris käinud ei ole; selgub, et see on sellise fassongiga, et kemmerg on väljas- ja baar seespool piletikontrolli (siinkandis on tavaliselt mõlemad väljaspool). Baariruum on väga suur ja küllap ka seal etendatakse midagi. Piletil kohti ei ole, aga tükk olevat välja müüdud, niisiis moodustub kümme minutit enne algust teatrisaali ukse taha saba, kuhu targaste asutame endidki ja saame täitsa mugavasti saali keskele. Saal on pikergune, pikkusest ligi 2/3 on lava, siis algavad istmed.
Tükk on põnevast kohalikust ajalooseigast, ühest eriskummalisest vangilaagrist, originaalnäidend, aga võinuks olla paremini läbi kirjutatud ja tunni lühem (istepink on kõvavõitu). Etendusest ei olnud enne teada, kui kaua see kestab, loomulikke lõppemiskohti oli nagu mitu, aga tegevus muudkui jätkub; nägin ükspäe unes, et kestab 2 h 15 min, läks täide: kestis 2 h 8 min. Näitlejatöö etteantud näidendi piires suurepärane; kavas kõige esimene olnud tegelane, kuulus vang, on usutav (sama kohalik tippnäitleja, keda nägime saabumas ja kes veel veerand tundi enne algust lippas fuajeest läbi kostüümi ja grimmita – aga ta astub lavale alles kolmveerand tundi pärast algust). Teist tegelast, samuti kuulsat vangi, esitatakse ajalooliselt ebatõenäoses koomilises võtmes, üks repliik on võetud Loriot’lt (tõsise tüki üks harvadest naerupahvakutest on seepeale, kui peategelane ütleb repliigi, mis on mugandatud Trumpi valimisloosungist). Aga senitundmata aspekt on n-ö teine külg, selle ajaloolise seiga korraldamine ja vangivalvurite elu, seda nüüd hiljuti uuriti, sama projekti raames tehti peale näidendi ka dokumentaalfilm.
Lavakujundus on modernne, osa tegelasi (valvurid ja ülekuulajad) on vaatajate poole enamasti seljaga, osa vaatajate seas ja selja taga.
Kava järgi on järgmine etendus homme hommikul, ilmselt koolilastele, ja oletame, et arutlus läheb neil paremat rada kui 7. prantsuse keele kursusel olnud arutelu „Kumb on keskkonnahoidlikem energialiik, tuul või päike?”, mis saavutas rühmas ettearvamatu, aga üksmeelse ja kivisöetööstuse lobist puutumatu tulemuse, et hoopis tuum. (Mille juurde on kõlblik lisada, et päikeseenergia otseselt ja kõik muud energialiigid peale loodeenergia kaudselt on põhimõtteliselt tuumaenergia. Loodeenergia tekitab gravitatsioon. Päikeseenergia tekib tuumasünteesil, tuule-, hüdro- ja laineenergia ning taastuvad või taastumatud fossiilkütused on tekitanud päikesenergia, maapõueenergia on tekkinud tuumalagunemisel.)
Subscribe to:
Posts (Atom)
