N, 3770. päev: harrastusstatistikat

Päeval söömas.

Veekatkestus oli täna, liftis on õhtul silt veel alles, viimane majarahva teade kajastab veekatkestust.

* * *

Uus statistikaülevaade: FB-portreepildid!

• Mu FB-sõbrust-tuttavaist on pildil üksi 73%, kaksi 5%, ise loomaga 3%, kogu perega 0% (1), endata 14%, pildita 5%.
• Üksi on nägupidi (otse või profiilis) 98%, seljaga 2%.
• Nägupidi inimesist on pannud kunstitaotlusliku foto 38%, puhkusepildi 27%, veiderduse (pullis asendis, maskiga, kostüümis) 6%, naljaka pildi endast (sarži, saržitaolisena teostunud maali, lapsejoonistuse, metafoto) 4%, suvalise otsevaates foto 19%, foto endast töötamas või harrastamas 4%, vana foto endast 2%.
• Nägupidi kunstitaotluslikest fotodest on minu kui kauaaegse fotohuvilise subjektiivsel visuaalsel hinnangul mitteprofi 64%, profi 36%. (Aga ka proffide tase vaheldub.)
• Puhkusepiltidest on kohvikus 11% (ainult naised!), matkal 14%, muuseumis 3%, piknikul 2%, reisil ja paadis 67%, ujumas 3%. (Matkapildil on seljakott ja mäed, reisipildil ei ole.)
• Suvalistest otsevaates fotodest on mitteselfi (sh suvaline peopilt) 65%, selfi 35%. (Mõni selfi on välja tulnud peaaegu nagu mitteselfi, ainult et parem õlg on ikka pisut kõrgemal kui vasak.)
• Seljaga inimesist on pannud kunstitaotlusliku foto 75% (kõik mitteprofi), puhkusefoto 25% (reisil).
• Kaksi on pildil koos lapsega 75% (mehi-naisi võrdselt, mõni ka kahe lapsega, üks koguni profifoto), koos mehega 13%, koos naisega 13%.
• Ise loomaga on pildil enda lemmikloomaga 78%, metsloomaga 22% (kassikakk, gepard). Lemmikloomadest on hobusega 14%, kassiga 29%, koeraga 57%.
• Endata pildi omanikud on pildile pannud lapse 2%, looma 22%, abstraktse pildi 76%. Loomadest on koduloom 10% (siga), lemmikloom 50%, metsloom 40% (jõehobu, liblik, lunn, rebane). Lemmikloomadest on kass 40%, koer 60%. Abstraktseist piltidest on huvi- või tegevusalaga seotud 23%, täitsa suvalised 77% (mõni neist loodus-, mõni kultuuriteemaline).

K, 3769. päev: taastan fotosid

Valmib esimese üle tuhande fotoga hävinud fotokausta taaste (IV 2015). Sellest on säilinud 73% (enne oli ligi 1300, alles on 1084), sh fotosid, mille hävimisest mul kahju ei olnuks, nagu animeerimiseks taimeriga võetud üksikvõtted „sadam kaob silmapiirile” ja „eha kaob, öö tuleb”, millest animatsiooni ei saanudki, aga mis on alles täieliku võttesarjana! Järgmiseks võtan ette V 2015 kausta, kus on olukord pisut kurvem, sest eelvaateid on alles vähe ja säilimiseks prognoosin nii 1/3. Kogu taastest on valmis 15%.

Aga miks ma ei tee tänavusi puhkusepilte, küsite. Lihtne vastus, muidugi: kogu mu tegelus vanade fotodega uute asemel tuleb sellest, et iga uue imporditud pildi avamisel kirjutab Lr oma failistruktuuri sügavustesse eelvaate. 100% eelvaated kustutab Lr umbes kuu aja pärast, aga väiksemad jäävad alles püsivalt (suvanditest saab määrata, kui suure). Need aga võtavad arvuti enda kõvakettal ruumi, mida on praegu alles ainult 2 GB. Kui arhiivi taastamine jõuab üle VIII 2015, saab kustutada koletu suure kausta, mis tekkis Lr-i kataloogi parandamise katsel, aga VI ja VII 2015 on kummaski fotosid üle tuhande.

Enne puhkusele minekut eksportisin Lr-i skripti abil kõik eelvaated igaks juhuks ära, kust neid siis kausta kaupa tagasi importida tilgutan. Kaustades on tavaliste RAW-failide (CR2 + XMP) asemel esialgu algupäraste eksportide ja eelvaadete eksportide JPG-d, viimaste failinimes on märgitud suurus pikseleis. Esimesena impordin suuruseta failid, pannes neile märksõna, et see on algupärane eksport; neil on kellaaeg, koht ja enam-vähem ka märksõnad korras, kaustas jääb üle kontrollida, et märksõnad oleksid õiged (märksõnad võivad olla vahepeal muutunud, kataloogis oleval ekspildil – vana faili tühjal kohal – on märksõnad nüüdsed, ekspordil on eksportimise aja seisuga, peale selle sattus eksportimisel kaasa minema ka märksõnu hierarhiast kõrgemalt, nt kui pildil on jõgi, on seal ka kõik muud edasised jõenimed kuni mereni). Ja et raami värvus oleks õige (parimad on rohelisega) ja pilt õiges albumis. Siis võib ekspildi eemaldada (mille fail on hävinud); kui see valmis, siis eemaldada eelvaadete eksportide failinimedest suurused ja importida need kõik korraga, pannes neile märksõna, et eelvaate eksport, ja salvestades need kõik kiirkogusse, et neid saaks käsitseda kõiki korraga (nt võtteaja timmimisel). Neilt puuduvad kõik metaandmed: õige kellaaeg, koht, märksõnad, mis tuleb siis kataloogi ekspildi järgi panna. Märksõnu saab panna nii, et valida korraga eks- ja taastepilt ning märksõnade lahtrist kustutada tärnid (mis näitavad, et märksõna ei ole kõigil piltidel) või märksõnad kopipeistida.

Varundamisega on praegune olukord selline, et fotoarhiivi enda kaustad varundan ligikaudu üle päeva (et enam ei tekiks olukorda, kus uusim täielik varukoopia on mitu aastat vana) ja sedasi, et uuemad sagedamini, vanad (kus palju muutusi ei teki) harvemini. Et kogu fotoarhiiv ühele väiksele kettale ei mahu, on Huginnil kõik muu peale 2013–2017 digifotode ja Muninnil kõik muu peale 2001–2012 digifotode, ning et lustikummut ei mängi 1 TB väikest ketast, on 2017 näidatavad fotod ka 16 GB pulgal. Nii et ole ainult mihkel ja sünkrooni kaustu nagu jaksad. (Aga taevale tänu, sünkroonimine on palju-palju kiirem kui failide puhtalt lehelt kirjutamine.)

* * *

Liftis on veekatkestuse teade, mille nurgale on elanikud mitmes keeles kirjutanud heasoovlikke tervitusi.

T, 3768. päev: teisipäev

Teisipäev.

E, 3767. päev: esmaspäev

Uus töönädal.

P, 3766. päev: pühapäev

Koertega pikk jalutus pargini ja tagasi.

L, 3765. päev: karu

Linnas kunstimuuseumis Portugali näitusel (äge!), ostan muuseumipoest kodukaunistuseks karu, siis söömas.

Kui nüüd õigesti mäletan, oli muuseumi ühes toas seinasuurune suurendus 15. sajandi pildist, kus mingit linna piirati, ja mis oli õige põnev, sest esiteks olid kõigil üll 15. sajandi riided, mõnel ka raudrüü, kolmel oli käes tollal veel harudalne püss!

R, 3764. päev: reede

Tavaline reede.

N, 3763. päev: neljapäev

Tavaline neljapäev.

K, 3762. päev: kolmapäev

Päeval söömas, õhtul poes.

T, 3761. päev: teisipäev

Tavaline tööpäev. Kui mälu ei peta, peaks kuskil kaugel omaaegse tudengiühingu esimehel olema ümmargune sünnipäev.

E, 3760. päev: esmaspäev

Tööl, päeval kodus.

P, 3759. päev: kuidas me jalgrattamatkal ei käinud II

Kuidas pidime minema jalgrattaga sõitma, aga ei läinud ja õigesti tegime, sest kellaajal, mil läinuks maja eest buss, oli õues +9 °C. Eile õhtulgi koeri jalutades oli õues nii külmniiske, et esti arvasin autodel oleva kaste lumeks.

(Nimelt eile rongiaknast nägime, et jaamas, kust algasid kaks viimast jalgrattamatka A.D. 2015, seisab tõkkepuu taga buss, mis muidu sõidab meilt akna alt läbi. Et bussiga oleks alguskohta saada palju mugavam kui bussi + rongiga.)

L, 3758. päev: lehmad, öökullid ja lambad

Rong möödub lehmadest karjamaal. Nooruk A üle vahekäigu: „I’d really like to be a cow.” — Teine nooruk: „A lobster.” — Noorik: „I know most people want to be a monkey.”

Mööblipood, uus voodi tellitud nagu niuhti. Siin-seal on kaunistusena toredaid öökulle, hinnasilt saba peal; ei taha nagu ekspositsioonist ära tassida, aga kuskilt mujalt ei leia.

Rongiga edasi, Kella kõrts.

Õhtul ühinen FB-s „Isa Tedi” rühmaga, kus põhiliselt loobitakse kilde, nagu jakstakse. Sisseastumiseks on vaja vastata küsimusele, mis oli lamba nimi. Mul on sarja stsenaariumide raamat. Plaksti! olen vastu võetud.

R, 3757. päev: mhm

Viimase nädala lombitaguseid sümdmusi võtavad kenasti kokku SP jagu The Red Badge of Gayness ja FT jagu Are You Right There Father Ted?.

N, 3756. päev: Karl Popper

Briti humanistide ühing on teinud ilmeka plakati Karl Popperi sallivusparadoksist (kui sallida sallimatust, saabub ühiskonnakord, mis keelab sallimise). Ma ei tea Popperist midagi; loen ja saan teada, et see oli Popper, kes 1934 avaldas teaduse loogika kohta teose, sedastades teaduse määratlusena, et teadust saab võltsida, ja ligikaudu samas hingetõmbes ühtlasi, et ebateadused on näiteks psühhoanalüüs ja marksism.

K, 3755. päev: füüsikahuviline arvutab

Päeval kodus.

* * *

FB kirjutab, et Mt. St. Helensi purse 1980 olnud suurim radioaktiivse materjali keskkonda sattumine USA ajaloos: 11 osariigi peale paiskus laiali 20 kg ²³¹Pa, 22 kg ²²⁶Ra, 1 t ²³⁰Th, 32 t ²³⁴U, 420 t ²³⁵U, 60 000 t ²³⁸U, 170 000 t ²³²Th, 300 000 t ⁴⁰K ja 337 000 t ⁸⁷Rb, kuid saastet ei kõrvaldatud, elanikke ei evakueeritud ega ala kuulutatud saastatud tsooniks. — Mida teeb seda lugedes insener, kellel on käeulatuses monumentaalne CRC keemia ja füüsika käsiraamat? – Muidugi arvutab, kui palju kokku. Need arvud näivad kole suured, kas pole, aga kokku annavad need isotoobikogused aktiivsuse 2,46 MCi (mis saadakse lihtsa valemiga m : (2,7972·10^-6 · A · T_½), kus m on mass, A aatommass ja T_½ poolestusaeg aastates; jälgige arvutuses ikka, et mass ja aatommass oleks sama massiühikuga). Enim sellest (87%) annab ⁴⁰K, kangeim (lühima poolestusajaga) isotoop on ²²⁶Ra (T_½ 1599 a), mille mass 1 Ci kohta on tervenisti 0,99 g.

SI ühikutes teeb 2,46 MCi 91 PBq. (Inimihus leidub looduslikult 0,2 µCi.) Seda on sama palju (aga mitte rohkem) kui USA suurimas tuumaõnnetuses (Three Mile Island, 1979) pihkunud 2,5 MCi (91 PBq). Fukushimas sattus 2011. aasta jooksul keskkonda vähemalt 900 PBq, Tšernobõlis ligi 8200 PBq, seega oli Mt St. Helensi purse küll 1 Three Mile Island, aga ainult 11 millitšernobõli.

(1986 rääkis rahvasuu, et Three Mile Islandil sattunud keskkonda 150 Ci (0,005 PBq) ja Tšernobõlis 6·10⁷ Ci (2220 PBq), millest esimene küll vähendas tegelikkust ligi 17 000 korda, aga teine sattus peaaegu õigesti.)

T, 3754. päev: usupüha

Kogu päeva kodus.

E, 3753. päev: naaber (jätkub)

Hullnaaber võtab tõsiselt eileöist soovitust, et kui vaja, võime kutsuda psühhiaatrilise kiirabi, ja täna hommikul näen teda, kohver näpus, minemas lifti poole. Oletan, et läheb ise ravile. Aga ära ta kaob; välja ilmub ta umbes oktoobris ja on (võrreldes varasemaga) väga vähe kontaktne, parimal juhul ütleb ainult tere. (Naabrite teatel olla joodiknaaber hooldeasutuses püsivalt ja tagasi enam ei tule.)

P, 3752. päev: naaber

Hullnaabril on päris paha, ta on täna unustanud prügikoti lifti. Öösel käib uksele koppimas ja suitsule tuld küsimas. Ükskord juunis käis ka küsimas, kas ma saaks tulla appi kappi tõstma; käis E ja kirjeldab senini õudusega, mis laga oli seina taga. Õnneks on majal hea tugev betoonsein.

Saan läbi Chr. Hasselbladti „Eesti kirjanduse ajaloo”. Väga hariv, värske vaatenurk. Peab hankima ka saksa originaali.

L, 3751. päev: raamat

Nagu laupäeval ikka, naaberlinnas, kus, nagu ikka, on mul vahepeal poolteist tundi vaba aega, kui E on poes.

Kõigepealt käin Viljaturu suures raamatupoes, tuulan kohalike raamatute riiulit. Saan kellegi vanainimese kirju mälestusraamatu selle linna lastest sõjas ja brošüüri toomkiriku alghoonest, mille jäänused on praegu mitu meetrit maa sees.

Siis käin Tähe t antikvariaadis (võrreldes Ida allee omaga on see kerglane, sest ei müü näiteks inkunaableid ega vanemaid kui XIX saj maakaarte). Seal on kohalikke raamatuid laua peal mitu kasti: algul saan raamatu linna kirikute proportsioonidest ja pärast pikka otsimist ka raamatu, mida ammu otsinud: ainus, kus kirjasõnas on mainitud lähikonnas tegutsenud hiidkahurit. Kohalikku ainest on poes üle 5 riiulimeetri.

Siis, nagu ikka, Kella kõrts (133. kord).

R, 3750. päev: suled

Päeval postkontoris, kus ootab karp korralike joonestussulgedega (rOtring Isograph 0,1, 0,3 ja 0,5 mm*, 0,5 mm harilik pliiats, sirkel koos sulehoidikuga, tušš, karbi kaaneks šablooniavadega joonlaud) ja sulgede spetsiaalne puhastusvedelik. Ei ole käinud nii kaua, et teenindaja enam ei mäleta, kes ma olen. Otsebussiga saab trepist treppi 9 minutiga (!) – vanasti linna kaudu 40, otsebussi eelmise marsruudiga 30 (Kõrgmetsa maksimarketini 5 ja sealt 2½ km jala 25).

* rOtring ise ütleb, et Isograph tuli tooteloetellu 1976.

N, 3749. päev: motorcycle starts again

Ongi hommik targem. Veendun taas, et suur ketas on muidu korras, aga lihtsalt ei paista. Guugliõnn on täna parem kui eile, leian õpetuse, kuidas saab kettale (füüsilisele või loogilisele) panna ise tähe (Start > Run, sinna võlusõna diskmgmt.msc, enter), avaneb kettahaldur, see näitab, et suure kettaga on kõik korras, ainult tähte ei ole, panen sealt siis tähe, kohe (veel enne kettahalduri sulgemist, selle akna all) ilmub teade, et ühendatud on uus ketas, mis teeme. Kopin VIII 2017 pildid normaalsesse fotoarhiivi ja pärast sünkroonin kogu 2017. aasta – sünkroonimisprogramm ütleb olevat üle 3200 uue faili. Tegin palju (vähemalt viiskümmend, kui mitte sada) HDR-/liitsärifotosid, à 3 võtet, iga võtte juures on metaandmete fail, HDR-/liitsärifoto ise eraldi TIFF-failina, seega iga HDR-/liitsärifoto kohta on 7 faili. Esimese puhkusenädala ekspeditsiooni ajal tegin seitsmes põhipaigas à 100 fotot, nii et tuhatkond pilti tuleb kindlasti ära, peab uurima failinumbritest.

K, 3748. päev: motorcycle won’t start again

Päeval uus ventilaatoralus, mida on elektroonikakaubamajas kahes kohas; ühes on mänguritele (seega võimas), aga Trust; teises on harilik ja odav, aga mitte-Trust. Kodus märkan, et E-le paar nädalit tagasi ostetu on sama marki.

Õhtul väikene kepp läpaka käivitamisel. Nimelt osa ventilaatoraluseid on sellised, mis ei saa olla arvuti küljes arvuti käivitamisel, sest käivitamisel ei saa arvuti aru, et USB-pistik on pesas ainult voolu pärast, ja arvab selle korraks kettaks, aga Windowsit ei saa buutida väliskettalt (mispärast ka praegune suur välisketas on jõudeolekus välja lülitatud ja lülitan selle sisse ainult pärast arvuti käivitumist; vanaga seda probleemi ei olnud). A. kreisilinnas on mul just selline alus (veidi ebamugavalt kõrge, aga muidu tore ja võimas). Niisiis lülitan läpaka sisse ning ühendan sellega kaks ketast (reisiketta ja suure välisketta) ja ventilaatoraluse, aga siis juhtub, et suurest väliskettast ilmub failihaldurisse ainult selle üks ja väiksem loogiline ketas, mitte teine ja suurem, kus on kogu mu kraam. Algul arvan olevat USB-juhtmete ühendamise viga (elu on õpetanud, et teinekord on nende ühendamise järjekord tähtis; see muidugi ka, mis pesas midagi on, sest kolmest USB-pesast on mu läpakal üks kiirem kui ülejäänud kaks). Nimelt suur ketas tahtis kasutuselevõtuks vormindamisel tingimata, et sellele tehtaks kaks loogilist ketast, üks jagatud ketas ja teine jagamata, ilma kuidagi ei saanud, ma siis panin jagatud ketta suuruseks minimaalse 32 GB (ja ketas pani sellele nimeks LaCie Shared) ja ülejäänud ligi 5 TB on jagamata ketas (millele ma panin nimeks Lif; p.o Líf, aga peent täpitähte í ma kettanimme panna ei julge). Ja siis nüüd see ketas nimega Lif ei paista; LaCie enda haldur ütleb, et ketta maht on 5 TB ja nimi on Lif, aga kasutusel on 32 GB. Failihaldurist see suurem loogiline ketas ei paista.

Guugeldan ja Guugel õpetab, et vaadake seadmehaldurist, seal on loetletud kõik kettad. Ongi, kõik arvutiga ühendatud füüsilised kettad kenasti reas, sisene kõvaketas (c:), CD/DVD-pesa (e:), LaCie ketas (f:) ja WD reisiketas (g:). LaCie ketta omadustest näeb, et sellel on kaks loogilist ketast, LaCie Shared ja Lif, esimesel on tähtnimi f:, teisel ei ole midagi (ega tule). Ühendan juhtmeid lahti ja kinni ja vahetan pesi, ei midagi.

Mõistan, et juhtus nõnda, et arvuti leidis enda küljest korraga kaks ketast, millel mõlemal oli eelmine kord sama tähtnimi, ja selmet reastada kõik tähtnimed uuesti, unustas ühe ära. (Sellel, mis on konkreetselt ketta tähtnimi, on tähtsust näiteks Lr-is, kus on tore, kui suurel väliskettal ja reisikettal on sama tähtnimi, siis arvab Lr, et failid on samal kettal ja jääb ära pusserdamine, et otsi kadunud faile, mis üldiselt tähendab ainult, et ütle Lr-le, kus on vajaliku aasta kataloog, ja ta leiab sealt failid ise; failid ja kaustad hoian muidu täpselt samad.) Guugel jutustas, et aeg-ajalt seda juhtub, ja tavaliselt kipub ununema just tähestikus tagapool olev loogiline ketas. Ma välja ei mõtle, kuidas olukorda parandada, aga tean nüüd, mida teha: teist suurt kõvaketast vormindades panen jagatud osale nimeks nt zztop või yello, et see oleks ilusti tähestiku lõpus, ja midagi kadunud ei ole, sest kõik uus kraam peale 2001.–2012. a digifotode on reisikettal ja need vanemad on teisel reisikettal.

Teen reisikettale eksporditud tiff-failidest valmis mõne HDR-pildi ja lähen magama, et hommik on õhtust targem.

T, 3747. päev: teisipäev

Tavaline tööpäev. Lõunal söömas.

E, 3746. päev: Hiroshima 72

Inetu lugu, kuidas võhivõõras inime ei suuda hoida lahus fakti ja kommentaari: paneb üles Hiroshima mälestusartikli ja lisab juurde, et sama saatanast kui tuumarelvad on ka tuumaenergia. Ma muidugi ei saa mitte vaiki olla, aga paraku käsin FB-l selle lõnga jälgimise lõpetada pärast mu vastuskommentaari füüsika teemal, kuidas kogu päikese-, tuule- ja maapõueenergia on samuti tuumaenergia*, nii et ma ei saagi teada, mis edasi saab. Küllap arvatanuks, et päike on ju tore ja hea (ei ole, otsene päikesekiirgus on IARCi I kl kantserogeen), või veeretatanuks jutt tavalistele kütustele, mille omakorda saanuks pareerida sellega, et tulepomme oskasid heita juba hiljemalt vanad roomlased ja tulenooli osati lasta ka varem. Või et võin mütsi ära süüa, et mainit vaidleja ei ole olnud samal pool ookeani kui VIII järgu tuumaõnnetus, mida kõik üle 31-aastased eurooplased on.

* Suur osa hüdrot ka, aga loodete energia mitte.

Veel arvatakse FB-s, kuidas USA mandriosa tabav täielik päikesevarjutus avab kosmilisi täheväravaid või mida iganes; nende hinged on vast vägagi kulunud, sest päikesevarjutusi on sajandis keskmiselt 240 tk.

P, 3745. päev: Cochem

Cochem, kus käisin viimati 10. VII 2010 ja põhjalikumalt 1. IX 2007 ning veidi vähem põhjalikult 6. VII 2007. Mäe otsas linnuses satub olema keskaja päev (oleks teadnud, ei oleks läinudki), mis on pööraselt koomiline, aga tegelased ise ei tea ning peale väga kiire tiiru ekskursiooni algust otsides me asjatult keskaegse võitluskunsti etenduseks nimetatavat kaklusballetti rohkem ei näe ega vaata.

Ekskursioon kestab tubli pool tundi, sisse kisa eriti ei kosta, kuigi näidatavaid siseruume on tegelikult ainult umbes 6, aga see-eest lahe. (Kirjutan seda oktoobri lõpus, mul on pildid veel ilmutamata, sest Lr-i kaardimoodul lõpetas Google’i kaardi kuvamise ja ma ei olnud eriti kindel, kas see gpx-jäljest koordinaadid üles võtab või pean rehkendama koordinaate gpx-failist käsitsi, sest gpx-failis on koordinaadid vormingus D.DDDDDD° ja Lr tahab vormingut DD° MM’ SS”. Aga vahepeal on selgunud, et võtab, ja häda korral saab koordinaate kontrollida telefonis Maverickist. Hilisem täiendus: selgus, et Lr suudab siiski kuvada Google’i satelliidifotot ning Lr suudab teisendada vormingu DD° MM’ SS” jaoks koordinaadid ka vormingust DD° MM.MMM’, mida näitab Mavericki kursor, nii et ei pea märkima ajutist teekonnapunkti ja vaatama selle koordinaate vormingus DD° MM’ SS”.)

Linnusest alla tulles ostame toakaunistuseks peaaegu-elusuuruses (eriti profiilis) mustvarese või ronga värvitud puunikerdise, mis osutub küll olevat umbes kolm korda kallim kui hinnasildil, aga riiulis on väga imposantne, eriti kaugemalt ja profiilis. Mis selle kuju algne otstarve oli, ma ei tea. Kus mandril sellised vareslased elavad, ka ei tea. Papagoid igatahes seda päris linnuks ei pea (nemad näevad kuju otsevaates, kus vaade sama realistlik ei ole kui profiilis), varesed ilmselt ka mitte (küllap nad on aru saanud, et rongapoja traatkuju teises toas riiulil ei ole päris).

Turiste saalib vanalinna kitsail tänavail paksult; lõunatame peatänava ühes mitte eriti tüüpilises pitsakohas (mul on vaade tänavale ja vahepeal loendan möödujaid, et mitu korda on liiklus tihedam kui meil aknaalusel maanteel – aga vat enam ei mäleta). Veinipoest ostame kohalikku veini kaasa.

Ja siis sõidame turismirongiga linnakesele tiiru peale, keskendun aknast pildistamisele. Pilte veel ilmutanud ei ole ega teagi, kas neist mõni välja ka tuli.

* * *

Õhtul on kõik rahulik, saan läbi kohalike kindluseplaanide raamatu, äkki aga täidab korteri hirmus mürtsumine: vannitoas hüppab pesumasin, ikka mitu cm õhku ja põrandal edasi. Keerame tsentrifuugi vaiksemaks, ja kui pesumasin kipub mõne nädala pärast tihti seiskuma, puhastan uutest eluvormidest ära ka tühjendusvooliku.

L, 3744. päev: tavaline laupäev

Naaberlinnas söömas.

Tagasisõit

Nagu mainitud siin, oli vana põhiobjektiiv 2014. aastaks lebanud sahtlipõhjas puutumata 4½ aastat. Enne puhkust tekkis mõte, et arhitektuuriajaloolise ekspeditsiooni jaoks on võib-olla vaja pildistada päiskive ja selleks on vaja teleobjektiivi, aga käsipagasi piiratuse tõttu saan kogu puhkuse jaoks kaasa võtta ainult ühe objektiivi, niisiis võiksin selle vana objektiivi viia Eestisse. Esimeses kirikus, kus olid päiskivid, selgus, et neid ulatub võtma ka 55 mm-ga, niisiis kuigi vana objektiiv oli kõikjal kaasas, oli see kõikjal kaasas ikka puutumata, niisama kotis, kaamera ees oli viimati issanda aastal 2010.

Ekspeditsioon keskendus sellele, et võimalikult vähese aja jooksul (4 päevaga) läbi käia kõik 7 maakonna keskaegset muistist (aga ka mitte muljeid üle küllastades, 2 tk/päev). Tegin ettevalmistusi, joonistasin eraldi märkmikku põhiplaanid ja märkisin nendele, mida kuskil vaadata. Muidugi jälgisin kohapeal eriti märmikku ja nii jäid nägemata asjad, mida märkmikus ei olnud. Rääkimata muististe mõõtmisest, sest kirjanduses olevad plaanid varieeruvad.

Juhendas Google Maps, suisa eesti keeles, teatud kiirusel kergelt närvilise häälega. Sai teada, et surnuaialt mu onu maja juurde sõita ei ole võimalik („Ühendus puudub.”)

Algne plaan oli, et ekspeditsioon kestab nädala, aga logistikatoetuse tõttu oli kiirem.

Kotkaõnne seekord ei olnud, kuigi käisin kolmes tornis mitu korda ning sugulase juurest vahtisin sinnapoole kokku ligi tunni.

Sain teada, et kergema söögiga harjunud kõht ei talu enam väga rasvast toitu: nägin poes toodet nimetusega „šašlõkk” (kas see seda ka oli, ma ei tea, loom oli lamba asemel siga) ja meenus, et aga mul pliidil on ju grill. Niisiis, möödus tubli tunnike selle 400 g „puhta liha” muundamisel mitte väga palju vähemateks kõrneteks, kenasti pliidi kasutusjuhendi järgi, all veepann, mis selle tunni ajaga läks muidugi peaaegu keema ning üldiselt meenutas tulist oranži suppi ning ahjutäis kuuma auru lahvatas mulle vastu vahtimist iga kord, kui ahjuukse avasin, et kribalaid keerata. See oli reede õhtul. Umbes laupäeva lõuna paiku tundsin, et need kribalad on hakanud mul maost ka edasi liikuma, aga seni olid need kindlalt paigas ega liikunud kummaski suunas ega liikunud suuemalt ka mina ise. Nüüd olen targem.

Käisin kahes maakohvikus, millest üht olen kunagi tõlkevea pärast pilanud, mis sõnad võtan nüüd kahetsusega tagasi, sest toit oli väga tore, ja teises, mis ei ole mainet väärt ja mille seinal minu vastas rippunud maali „Hobune kuuleb miskit saladuslikku ja õudsat, taustal kääbushobune ei kuule, rääkimata jõulukuuskedega palistatud liivakingust” ostaks MOBA kindlasti ära.

Ekspeditsioonil oli õnne ja ebaõnne pooleks, ebaõnne ses suhtes, et osa varjatud üksikasju jäi lukus uste või märkmikus mitteolemise tõttu nägemata ning esimesel päeval tunniste vahedega kolmes kohas juhuslikult kohatud kunstiteadlane läks iga kord just veidi enne seda ära, kui kavatsesin teda kõnetada, ja õnne ses suhtes, et ühes muistises pakkus valvur, et kui te siin juba nii hoolikalt vaatate, äkki tahate pildistada orelirõdult ka (muidugi), ja teises, et kas te seda hauaplaati seal keskel ka tahate näha, no tõmmake siis vaip ära (vaipa tuli vedada ligi kümme meetrit), ja pärast: „Kas te kelli tahate näha? Me inimesi tavaliselt torni ei lase, sest seal ei ole tuld, aga teil on ju see lamp…” Misjärel – torn, kellad, vaade torniakendest, restaureeritava oreli tagantvaade, oreliventilaator tornis ja õhukanal läbi torniukse – olin nii elevil, et unustasin annetuse ära. (Õiendasin selle tagantjärele.) Parimad vaated kavatsen saata muististele jõuluks, mis on ka veidi raske, sest kuigi mul oli märkmikku kirjutatud valmis pildistusplaan, pidanuksin selle mõttes paremini läbi mängima, sest paljudes kohtades ei olnud välisvõteteks piisavalt ruumi ja ühes unustasin üldise sisevõtte üldse tegemata, nii et esimeses pildilises kiiraruandes pidin näitama ainsal eelmisel korral võetut, aastast 2009, mil rahvast ja seinal vetikat oli vähem.

Seekord oli mul kaasas ere LED-käsilatern, millega tekitada reljeefide pildistamisel külgvalgust (ning mille valgel paaris pimedas ruumis pildistada).

Üks üritus venis nii pikaks, et toidupoed pandi vahepeal kinni ja pidin järgmine hommik – enne järgmist tegusat ekspeditsioonipäeva – käima kolmveerand kaheksa hommikueinestamas kohvikus.

Pärastpoole oli rahulik taastumine, muljete läbiseedimine ja muud käigud, siis ühel varahommikul jälle siiakanti tagasi.