E, 3494. päev: kadunud laevad ja mittekadunud telefon

Lõuna ajal postkontoris. Saabunud oli kaks silti. Üks on paki jaoks, milles on Hamburgi meremuuseumi poest parvlaevade Saaremaa ja Hiiumaa 1 : 1250 mudelid (tootja: Hydra; Hiiumaal olevat isegi veokid peal, ma enne lõpliku väljapanekuviisi väljamõtlemist neid transpordikarpidest eemaldada ei taha, veidi olen ainult piilunud, töö on üllatavalt peen, kere valatud tinast, peenemad osad fotosöövitatud, värvitud, kirjad peal). Nii et kui keegi huvi tunneb, siis ei ole Saaremaa ja Hiiumaa ühti Saksamaal vale nime all*, vaid need on tinistatud 1250 korda väiksemaks ja mul riiuli otsas.

(* Tgl ei ole uued ajutised nimed ametlikud, IMO registris on edasi Saaremaa ja Hiiumaa ning kodusadam Roomassaare.)

Teine saadetis aga ei ole üldse pakk, vaid kiri telefonifirmast ja kurjakuulutava sisuga, et kui nädala lõpuks telefoniarvet ära ei maksa, lülitatakse telefon välja. Seda juhtub, kui ühe kuu arve jääb õigeks ajaks maksmata ja see pannakse järgmisele arvele otsa ning kui siis ka täpselt ei maksa. Aga seekord oli tähtpäev 23. X, mis oli pühapäev, niisiis eeldasin, et makse läheb niikuinii järgmisel pangapäeval, seega 24. X, ja maksin sealsinatsel 24. X hommikul, mis sõnumiga väntan siis jaama postkontorisse. Tädi klõbistab arvutis ja teatab klassikalised sõnad: „Meie ei tea teie maksest midagi!” Noh, selgub, et panin veebipanga enne kinni, kui jõudsin makse täielikult kinnitada (mingeid makseid peab selles kinnitama kaks korda, aga mingeid üks) ja makset läinud tõesti ei ole. Nii et maksan kohe täna uuesti ja loodan, et kui see pääseb liikuma pärast usupüha, on 5. XI-ni veel mõni päev aega. Nagu näha, telefon töötab, ju läks siis kenasti kohale.

P, 3493. päev: pühapäev

Päeval koertega metsas, Št. plädistab majataguse käigurõdu kahes kohas täis. Õhtul hiinakas Vana Tao.

L, 3492. päev: laupäev

Seljas on uued mantlid, eks ole. Maja välisukse ees seisab suur kolimisauto ja selle juurest küsib kolimismees meilt: „Kas see on teie hõbedane mersu?” — Uhke, eks ole. Näeme, et kolimisauto, mis tõstukiga tõstab asju garaaži peale kontori aknast sisse, ei pääse lähemale, sest ette on pargitud ühe naabri auto. (Ja kui õhtul tagasi tuleme, on hõbedane mersu muutunud mustaks Peugeotiks. Nõidus kättemaksuks, mis muud.)

Naaberlinnas poes ja söömas, rõngasplaneediga elelektroonikakaubamajas ja mujal ning Kella kõrtsis.

Raamatupoest karikatuurikogumikud „Beste Bilder 7” (mis Amazoni järgi ilmub alles järgmisel teisipäeval; 2016. aasta parimad Saksamaa karikatuurid) ja „Fitte Bilder” (heaoluteemaline kogumik – meenutagem, et lõõgastusäri mõiste „heaolu” sisu on reguleerimata ja iga ettevõtja käsitab seda nii, nagu ise tahab).

* * *

Õhtul Norra esimene katastroofifilm The Wave (2015), mida Rotten Tomatoes ja IMDb kasutajad on hinnanud väärimatult kõrgesti (80% ja 6,7/10). Isegi Hollywood olla kiitnud ja võtnud nõuks pidurdada enda katastroofifilmide ohjeldamatut ja jaburat hävituse kasvu. Kui seal väga ilmekalt ei näidataks, kuidas inimesed hukkuvad / on hukkunud, oleks film muidugi komöödia. Arvutigraafika tegemise lisa seletab, et filmis kasutatud tarkvara jõudnud väikestuudioteni alles poolteist aastat varem, fjordis maalihke tekitatud hiidlaine andmemaht olnud 20 TB ja eriefektide stuudio ehitanud laine laiali pekstavatele majadele seekord ka sisemuse, mitte ainult väliskesta nagu tavaliselt – iseasi muidugi, kes seda murdosa sekundist taustal märkab. Filmile tulnuks muidugi kõvasti kasuks, kui keegi toimetanuks üle ka stsenaariumi, praegu jääb asju õhku rippuma ning on kohati lihtsalt hale.

* * *

Saan läbi kirjanduskursusel mainitud muinasfilmi (1922, rež. Fritz Lang) Dr Mabuse, der Spieler I osa. Tegelikult filmil osi ei ole, kõik 4½ tundi oli jutti, aga nüüdisvaataja jaoks on YouTube tükeldanud filmi 2½- ja 2-tunniseks osaks. Väga lahe, dekoratsioonid, kostüümid, meik ja kaameratöö on huvitav (1922, rõhutame), aga juhtun ühest kunagisest Aksella Lutsu intervjuust teadma, et tollane filmigrimm oli tumelilla, mis teadmine paraku pisut vaatamist segab. Tummfilmil on see tore eelis, et vaadata saab ilma helita, tummalt, mis ei sega teisi inimesi, ega. Vahetiitrid on ainult olulistes kohtades, nii et dialoogist võib paljut ainult aimata, mis ühtlasi tähendas, et paljud tummfilminäitlejad jäid helifilmi saabudes liigse miimika ja vehkimise pärast tööta.

R, 3491. päev: kohvimelon

Koomaline tööpäev: tööpäeva lõpuks on vaja toimetada 94 lk ja sellest on valmis ainult nii 30 lk. Olen kohal tavalisest 1½ h varem. Mõtlen, et kuulan turgutuseks mõne ooperi, mida on Eesti telefonis mitu; aga ossaraisk, olen täna kotita ja kõrvaklapid on kotis. Edasi valmivad tööd väga täpselt tähtajaks, need on jaotatud päeva peale laiali.

Õhtul kukub melonitükk kohvi sisse ja kui ma lauda, lauaalust ja põrandat kuivatan (laua all kilekotis on laenatud raamatud naaberlinna kunstimuisustest), vettib melon kohvis ja omandab kohvimaitse. Teate, melon+kohv ei ole maitse, mida soovitan järele proovida. Kohv seejuures melonimaitset ei omanda.

N, 3490. päev: julgem

Tore uudis: mobiili-turvarakendus Outlook on hakanud turvama ka Chrome’i.

K, 3489. päev: bussid ja rongid

Bussiraamatuks on rongiraamat, Düsseldorfi pearaudteejaama infoleti töötaja Andreas Sch. pajatuste teine kogu (Da kann ich ja gleich zu Fuß gehen! Neue Geschichten vom DB-Service-Point). Saab teada, kuidas 2015 saabusid rongid pagulastega, üle päeva saabus rong 600 inimesega, jaamas oli vastas 200 vastuvõtjat (korraldajad, kes kuhu; tõlgid jne), aga see ei olnud midagi võrreldes segadusega jõulu aeg 1989, kui tulid otserongid Karl-Marx-Stadist, isegi kui siis tõlke vaja ei olnud.

T, 3488. päev: valgem kui enne

Eelmine nädal oli kirjandustunnis kole hämar; täna on kaasas eksponomeeter. Proovimisel selgub, et selle patarei on tühi, mistõttu käin ostmas uut; sealt tagasiteel käime söömas lõunat. Mul on ka telefonil rakendus, mis mõõdab valgustatust, aga see näitab oluliselt teistsugust tulemust kui eksponomeeter (mida usaldan muidugi rohkem), aga rakendust saab kalibreerida.

Tunnis selgub muidugi, et täna on hulka valgem kui eelmine kord.

E, 3487. päev: stereo

Postkastis oli ükspäe väike silt, et D. maanteed hakatakse ümber ehitama, tühjendage plats maja kõrval. Platsile ja selle äärde tänavale olid ilmunud ka parkimise keelu märgid, mille lisatahvlilt kahtlaselt puudus piirangu lõpp. Kohalik geoportaal seletas, et tööd kestavad mitu aastat (!!) ja et uuendatakse kõik torud ja kaablid. Kuuldavasti on valla kaugemas plaanis ehitada möödasõit vallakeskusest, mis suunab hommikuse tipptunni liikluse otse jaama juurde ummikusse, ka meilt mööda, aga see nii kiiresti ei käi; ei ole mingit märki, et isegi trass oleks määratud.

Ja täna on tööd äkki alanud, mis väljenduvad selles, et plats on piiratud kahemeetrise võrega, võre taga seisab kolm 6 m konteinerit (kaks kolaga, ühes on nagu kontor), laudu ja prusse, sulnilt lõhnastatud välikemmerg ja peenike Liebherri eeskopplaadur, millel seletamatu mudelinimetus Stereo. Veel enne koerajalutuselt tagasijõudmist olen guugeldanud, mida Stereo täpselt tähendab: see on roolimistüüp, kus lisaks laaduritele tavalisele poolraamroolimisele (keskel kabiini ees on liigend, raami kumbki pool (kogu esi- ja tagasild) pöörduvad selle suhtes) on tagasillal ka tavaline roolimine nagu autol. Kokku on pöörderaadius väga väike, aga samas ei kuku laadur ka ümber.

P, 3486. päev: matk

Matk looduskaunis mägipiirkonnas. Matkajuht on asjatundlik kutseline matkajuht ja mainib, et teekonnal on vaade, mis on igas turismibrošüüris, mispeale hüüatan, et see on voh siin! ja pistan näpu kaardile. Ilm on algul päikeseline, pärast läheb pilve; tempo on algul aeglane maastiku pärast, hiljem väsimuse pärast; pikkuse hinnangud lähvad pisut lahku, sest sammuloendur on kalibreerimata ja GPS-signaal on ekselnud mäenõlvadel; aga ajakavas püsitakse kenasti.

Mul on seljas mitte uhiuus jope, mida ma veel täitsa hästi ei tunne, vaid pusa + kilejope; täitsa aitab ja kergem on ning paindub paremini.

Pärast äratulekul peatutakse restoranis „Jimmy”. Kivipallur Jürto õpetab: kui te sööte vürtsikat toitu käega, ärge hõõruge sama käega hiljem silma.

Palju hiljem, kui hakkan pilte ilmutama, selgub kole asi, et värvide küllastamiseks algul ees olnud vana 72 mm PL-CIR-filter on teinud karuteene, sest piltidel on juures tuntav hägu, mida selle objektiiviga neil muidu juures ei ole. Uue objektiivi tundmaõppimine kestab niigi väga kaua, nüüd see siis ka veel. Teistel objektiividel on 77 mm filtrikeere ja nende ees on väga kompu Hoya filter; see on vist Soligor ja ep ole sama hea mitte. Mistõttu piltide valmimine venib kole kaua, valmivad alles detsembri alguses (piltidest on vastuvalguse tõttu palju HDR-võtteid, nende kokkutimmimist saab mehhaniseerida).

L, 3485. päev: poes

Pika bussisõiduga (nr 27, mis õnneks ei ole päris nii pikk kui numbriga 26) Ilusasse Tähekesse. Pärast saan teada, et sõitsime mööda korteriomaniku majast ja töökohast. Matkapoest E-le ja mulle uus jope, üllatavalt kiiresti (poes kokku koos proovimistega 20 minutit). Homme on tähtpäev mantlipühapäev, kus traditsiooniliselt pandi selga uus mantel ja mindi kõigipühakutepäeva puhul surnuaiale; Ilus Täheke oli selle puhul eile lahti suisa keskööni. Tänagi veel on jopede hinnast 20% alla lastud, täitsa annab tunda. Tagasi linna tavalist teed pidi, saab kiiremini.

R, 3484. päev: reede

Õhtul Ookeanis.

N, 3483. päev: keelekursusel

Üle hulga aja keeletunnis. Õppeaasta seitsmes, ma kohal teist korda. Tuttavaid nägusid on veel, üle poolte on eelmiselt kursuselt, üks on lausa üle-üle-eelmiselt.

K, 3482. päev: loen

Loen „Pipi Pikksuka” tõlget. Pipil on külmik ja vargad ei mängi kammipilli, vaid klõbistavad lusikaid, et sõrmed valusad.

Piltide nokkimisega olen jõudnud esimese nädala laupäeva keskpäeva. Travemünde album on peaaegu valmis; eraldi tuleb Lübecki album ja Hamburgi albumeid tuleb mitu (ajalugu, muljed, linnapilt).

T, 3481. päev: klassis on pime

Saksa kirjanduse tund, kus on klassis kole hämar (muidugi peale selle, et klassi laetuled on liikumisanduriga, mis ei näe, et ettelugeval õpetajal suu liigub, nii et peaaegu iga kord kustuvad keset tundi tuled). Plaanin järgmine kord kaasa võtta eksponomeetri ja mõõta, kui hämar.

E, 3480. päev: kontsert

Tagasi tööl. Jaama juures on bussipeatus, rsk, tagasi vanas kohas. Seisan algul peatuses, kus see oli viimati; imestan, miks tulevad sinna ainult minu bussid (mis omakorda peatusid enne kolmandas kohas).

Kui õhtul ära lähen, ootab ees uus üllatus: töökoha linna poole mineva bussipeatuse asemel on maa sees lihtsalt auk.

Õhtul on kontsert, kus on kaasas ka töö-toanaaber. Saksa keele õpetajat ei ole; no täpsemini öeldes ei istu me ka tema ja meie lemmikkohas, vaid rida allpool. Tuntud dirigent on, nagu ikka, muljetavaldav, aga klaverimängijast on kavas väga vana foto. Näen, et pärast lõppu on orkestri noodipultidel noot pealkirjaga „Brahms” (kontserdil oli muidu Haydn, Bartók ja Mahler), aga lisanumbrit ei tule, pärast mitmendat tagasiplaksutamist lavalt lahkuv dirigent vehib orkestrile vaikselt kätega, et kontsert on läbi.

P, 3479. päev: toibumine ja kohvri lahtipakkimine

Hommikul poes, õhtul koertega metsas.

Kohvris on, tänan küsimast, kommid ilusti terved (me sööme need kõik ära) ja Altstätter lömmi minemata. Kui käin ükskord juuksuris, mahub see ka ilusti pähe. (Ostmisel selgus, et mu peanumber oli nagu liiga suur ja müüja soovitatud kaks numbrit väiksem liiga väike, peanumbrist ühe võrra väiksem justnagu mahtus pähe, aga ei istunud eriti hästi; oletasin, et ju vanadel hamburglastel oli pealuu teistsuguse kujuga.)

HH – pildid ka

Paar Hamburgi pilti, mida ma varem mujal kui kodus näidanud ei ole.

Binnenhafen, taustal Niederbaumbrücke (mis sai nime seal olnud ajaloolise sadama alumisest ujuvast tõkkepuust), Baumwall, Slomanhaus, Michelkirche. Sinine kastitaoline laev pildi keskel on laevkirik.

Elbphilharmonie

Friedhof Ohlsdorf, Bombenopfer-Sammelgrab. Üks haru neljast.

Muusikalimetropolis Hamburgis on Põhja-Elbe lõunakaldal Steinwerderis endise Stülckenwerfti laevatehase kohal kaks spetsiaalset muusikaliteatrit (1994 ehitatud sadamateater ja 2014 Elbe teater), millest vanem (praegu 2046 kohta) on kedranud viisteist aastat järjest, üle 5000 korra, ainult „Lõvikuningat”. Publiku kohaleveoks on, nagu näha, eraldi laev. Taustal on viimane Hamburgi kesklinnas tegutsev laevatehas Blohm + Voss (kus on ehitatud palju kuulsaid laevu) ja selle ujuvdokk nr 10 (milles pildil seisab ristluslaev Bremen).



Blohm + Voss, kuivdokk Elbe 17 (mis valmides 1942 oli maailma suurim kuivdokk) ja ujuvdokk nr 10

Jakobikirche. „Vaata, paljas paks poiss, sõrmekoogu tõmbamine ei ole naljaasi – kas jääd sõrmest ilma või venivad nad välja.”

Hamburgi vaade XVIII saj alguses ehk ajal, mil toomkirik (paremalt teine, Petrikirche ees) oli veel lammutamata

Speicherstadt, Wandrahmsfleet

HH

Olin kaks [töö]nädalat Hamburgis keelekoolis, mis ühtekokku oli väsitav, aga intellektuaalselt rikastav. Hindasin oma keelesuutlikkust üle: ega kahe nädala ja umbes 50 õppetunniga sõnade sugude virrvarri või õiget hääldust (r, t) ikka selgeks saa.

(NB! Allpool on paksult linke; hiire paremnuppu klõpsates saab lasta lingil avaneda uues sakis või aknas, ei ole vaja siit lehelt lahkuda.)

Nähtud (kronoloogilises järjekorras):

• E, 3. X: töötan rongis põhjalikult läbi HH reisijuhi, mille ostsin laupäeval; HH Hbf (õhtusöök Burger Kingis), metroo, kohtumine korteriomanikuga (ja tema lapse, kassi, korterinaabriga), tutvumine korteriga ja asjade laialipakkimine, hiljem ka võitlus radiaatori, ventilatsiooni ja eelkõige kiviaegsete pistikupesadega. (Jäi mulje, et kl 22.30–7.00 tuba lihtsalt ei köeta. Toa telefon on 1980. aastatest – mul oli 1992–1995 ühikas samasugune, aga veidi uuem mudel.)
• T, 4. X: enne tunde raekoja plats, Alsterarkaden, Poststr., Jungfernstieg, Colonnaden, Binnenalster; lõuna nurgakohvikus Nur Hier (kus hiljem sõin hommikust – otsustasin, et ma korteris üldse ei söö, ei teki prügi, ei ole vaja kasutada külmikut jne). Pärastlõunal Bischofsturm, St. Petri, eemalt Pressehaus, Kontorhausviertel (sh Sprinkenhof ja eriti „Hamburgi Sakala pood” Chilehaus), Trostbrücke, Laeiszhof (reeder F. Laeiszil on alates 1880. aastatest kõik laevanimed P-tähega, nt Preussen, Pommern, Passat, Padua, Pamir), Mahnmal Nikolaikirche (liftiga torn ja varemete all Hamburgi pommitamise muuseum), kunagine jõekäär Nikolaifleet (vrd Hamburgi plaan u 1320), Speicherstadt, Deichstr. ja seal raamatus soovitatud restoran Alt Hamburger Aalspeicher (selles suitsuangerjaroog), eemalt Elbphilharmonie (see ei ole veel päris valmis, avatakse novembris, avakontsert on 11.1.2017), maailma suurim mudelraudtee Miniatur Wunderland (seal on muu hulgas peaaegu kogu Šveits mõõtkavas 1 : 87; H0-raudteed on muuseumis kokku 13 km), väljast Katharinenkirche, Zollkanal.
• K, 5. X: lõuna koolimaja all Baieri õllesaalis (Hofbräu an der Alster), aga ega ma tundide vahel julge juua muud kui alkoholivaba õlut ehk humalalimonaadi. Pärastlõunal Landungsbrücken, laevaga sadamaekskursioon (selle korraldus oli uskumatu bardakk: üks habeme ja piibuga merekaru luges putkas kiiktoolis ajalehte edasi, teine seletas, et see on hoopis teise firma pilet, ma oodaku, kolmas seletas, et nad otsivad parasjagu kaptenit, neljas oli habemeta ja juhtis paati – sada kohta, aga Saksa mõistes paat –, viiendal olid logisevad kunsthambad ja kolmveerandi ulatuses arusaamatu hääldus, aga see-eest kõik see tund aega ta ka pidevalt rääkis, veidi ka laulis; ootamise ajal võisin näha algavat tõusu; tiir läks ümber kuulsa Blohm+Vossi laevatehase kohe Landungsbrücke vastas ja kaks korda selle ujuvdokkide vahelt läbi, ühe korra läbi ka Post-Panamax-kontenerilaeva Atlantic Star ahtri alt), Mönckebergstr. (otsisin sooje sokke ja lugemislampi).
• N, 6. X: mõõn (Nikolaifleetist oli vesi kadunud, kajakad kõndisid mööda põhjamuda), Katharinenkirche seest, Internationales Maritimes Museum Hamburg (mille laevamudelite arvu kohta andmed lahknevad – üks allikas ütleb, et 26 000, teine, et 40 000, kolmas, et ainuüksi 9. tekil (väikeses mõõtkavas laevamudelid, peamiselt 1 : 1250 ja tinast) on mudeleid 50 000 – viimane on tõsine katse kujutada kõiki maailma laevu; isegi viis Eesti laeva on (torpeedopaat Sulev, allveelaevad Kalev ja Lembit, vahilaev Pikker, Estonia), seal on ka väga suuri dioraame, nt u 15 km² Hamburgi sadamat, mis on veel pooleli, merelahinguid ja kogu Helgolandi saar, mille mudelit olen näinud ka varem); muuseumi hoovis on kääbusallveelaevad Molch (täiselektriline; ma varem näinud ei ole) ja Seehund). Muuseumil on kaks poodi, mille mõlemad käin kiiresti läbi, aga mitte põhjalikult, sest poes jäävad parvlaevade Saaremaa ja Hiiumaa 1 : 1250 valmismudelid (tootja: Hydra) nägemata.
• R, 7. X: pärast tunde uduvihmas park Planten un Blomen, selles Jaapani maastikuaed ja teemaja (väljast; teemaja kaunisse jaapanipärasesse tiiki oli teinud oksarisust pesa lauk), Flakturm IV (ja värvikas kvartal enne seda), Heiligengeistfeld, Bismarck-Denkmal, Hamburgi ajaloomuuseum, Peterstr. (omalaadne vabaõhumuuseum, kuhu on taasehitatud mitmel pool mujal linnas olnud vanu maju – seejuures teisi vanu maju lammutades; seal on Brahmsi muuseum ning barokkheliloojate G. Ph. Telemanni, C. E. Bachi ja J. A. Hasse muuseum, kuhu kahjuks jõudsin 3 min enne sulgemist ja pärast unustasin ära), Großneumarkt, Bleichenfleet ja Fleetinsel, raekoja platsi serva raamatupoest kaks Hamburgi raamatut (Hamburgi asjade leksikon, Hamburgi arhitektuur), Europapassage.
• L, 8. X: Lübeck ja Travemünde. Algul Travemünde: rand, muul ja jõekallas, üle jõe ääres purjekas Passat, tagapool oli 1928–1945 [vesi]lennukite katsejaam E-Stelle Travemünde. (Rand paksult täis rannakarpe, kõva tuul, tund aega rongide vahet, Travemünde vanalinna ei jõudnudki, külm hakkas ja jaamakohviku pikas sabas oli minu ees 4-liikmene pere, kes igaüks tahtis mitut eri asja.)
  Lübeck: Holstentor (tornid üksteise poole ja eri nurga all ettepoole viltu), Kolk, Petrikirche (liftiga torn), Marienkirche! (Lübeck oli umbes nagu Hansa pealinn, tähtsaim kaubalinn igatahes, Marienkirche oli selle rae ja kaupmeeskonna kirik, seega faktiliselt Hansa peakirik; seal on surmatantsukabelis olnud Lübecki „Surmatantsu” jutu kirjutanud sama isand Freytag, kes kirjutas Lübecki ja Tallinna omadest 1993 paksu raamatu, mille kokkuvõte on, et algse Lübecki oma maalis Bernd Notke noorena, Tallinna oma maalis vanana; vahepeal tabas veerandtunnine keskpäevapalvus, kus aga lasti kõlada orelil – see küll on uus pill, 1960. aastaist, mitte see, millel mängis Buxtehuede, kuigi kaja on praegu ilmselt veidi parem, sest sõda hävitas paljud kiriku barokkvidinad ja kajal on nüüd ruumi rohkem; ostsin pärastlõunaks ka ekskursiooni pööningule ja tornidesse). Buddenbrookhaus (olen suht värskelt läbi lugenud samanimelise teose, millest on muuseumis terve korrus), Breite Str., Jakobikirche ja tümakaga noored selle ees, Schiffergesellschaft (seal istutati mind üsna ukse juurde, tellisin piirkondliku roa Labskaus, mis koosneb soolalihast, punapeedist ja sibulast ning näeb välja nagu hakitud toores liha – meremeestel oli skorbuudi tõttu vähe hambaid, kõva toitu süüa ei saanud), mida silmas üks siseneja, tegi nägusid ja läks ära; mu kõrval istus üks itaalia seltskond, kes võttis igaüks eri kalaroa, üks eriti nääps noorik sai tohutu lestaprae). Koberg, Burgkloster (ajapuudusel sisse ei läinud), Burgtor, Heiligen-Geist-Hospital, Katharinenkirche (kinni), siis vahepeal kaubamajas, et äkki on õhemaid kindaid, siis uuesti Marienkirche (kus selgus, et ekskursioon on 2½ h, mispeale mõtlesin, et aga enne pannakse Niedereggeri kohvik ja pood kinni, nii et tulin pärast giidi esimesi rohkemaid või vähemaid luiskelugusid ja enne treppidele ronimist ära – giid nimelt väitis, et Marienkirche 38 m kõrgused võlvid olla maailma kõrgeimad – ei ole, need on kõrgeimad tellisvõlvid, aga muidu on 18. kohal), siis seega Niedereggeri pood (kohvikusse ei läinud; martsipani päritolust räägivad nad, et see toodi tõenäoliselt Lähis-Idast, mis on tõenäolisem kui Jaan Krossi lastelugu apteegiselli juhuslikust kätetööst, mida tänapäeval usuvad mõningad inimesed lausa kui ajaloolist tõde), Aegidienkirche (kinni), St-Annen-Museum oli just suletud, toomkirik (kus on Notke töökoja võidukaarerühm ja koorivõre), tagasi jaama läbi vanalinna lääneserva väiketänavate, mis jäid 1942. a palmipuudepüha pommitamisest puutumata (pisikesi põiktänavaid on Lübeckis muidu sadakond ning et pommid sihiti vanalinnasaare keskele ja põiktänavad on äärelinnas, on need enamasti ka alles). Tagasi Hamburgis jaamast korteri poole üle Barmbeki (kus oli kuni 1943 kaunis tihe hoonestus; seal väljast vana varjend), ja et veel oli valge, kiirkäik Ohlsdorfi hiidsurnuaia tahasoppi, kus on Hamburgi suurpommitamise ühishaud (tuvastasin kümnekonna meetri täpsusega ka, kuhu on sinna lähedale maetud Riiast pärit koomik Heinz Erhardt, aga mul ei olnud taskulampi ja hauakivide lugemiseks oli läinud liiga pimedaks; üldiselt väga mõjus lahendus, kuidas mälestada 36 918 maetut inimlikus mõõtkavas – ainsad nimed on purustatud asumite omad, mälestusmärgil on allilma paadimees Charon mõne reisijaga paadis).
• P, 9. X, algne plaan oli veeta see päev Hamburgis, aga et nädala sees jõudsin näha ootamatult palju, tegin plaanid ringi: Altona kalaturg (ja seal võrratu lestafileega sai; Altona kalaturg toimub pühapäeva hommikul viiest üheksani, olin kohal pool kaheksa, leidsin kalaletid vanakraami seast ka üles, kajakad kala kätte ei saanud), üle Bremeni Bremenhavenisse (DB sõiduplaanirobot keeldus arvutamast otsemat marsruuti, hinnavahet polnuks, niikuinii oli sama Niedersachseni + Bremeni + Hamburgi pilet). Üks rong jäi käigust, jõudsin kohale tund hiljem, seega oli aega tund aega vähem ja vaatasin Saksamaa Meremuuseumis plaanitud kava läbi tagurpidi: kõigepealt Technikmuseum U-boot Wilhelm Bauer (mis on eraldi muuseum; ainus säilinud Typ XXI allveelaev, millest kunagi ehitasin ise, mitte valmis pulkadest 1 : 125 mudeli), päästelaev Seefalke, vaalapüügilaev Rau IX, muud muuseumi laevad väljast (betoonkerega paat Paul Kosser, Voithi-Schneideri propelleriga puksiir Stier, tiiburpaat WSS 10; parklaev Seute Deern ka korraks tekilt), Saksamaa Meremuuseum ise (mille põhieksponaadi, Bremeni koge osakond on kevadeni remondis; ajapuuduse tõttu käisin muuseumihoonest läbi pool, seal on muu hulgas Cap Arcona u 1 : 50 mõõtkavas hiidmudel ja kääbusallveelaev Seehund). Õhtul tagasi Hamburgis õhtusöök vanal tulelaeval (endine Briti Light Vessel 13, nüüd restoran, hotell, baar ja kõrts „Das Feuerschiff”).
• E, 10. X: tunnid olid pärastlõunal, niisiis käisin vähestes muuseumides, mis on lahti esmaspäeval ja kohe hommikust – muuseumallveelaev „U-434” (Б-515, Tango-klass, kasutusel 1976–2002, hais sees seniajani; kui Typ XXI-s oli 58 mehe jaoks 51 koikut ja ruumi suht palju, pidi Tango meeskond koosnema 62 alla 1.60 pikast kondiväänajast ning kõik kohad olid täis roostet ja jämedaid kaableid); siis suur kaubapurjekas Rickmer Rickmers (väga tore), Micheli kirik ja torn (ka sinna viis lift), lõunasöök Alsterpavillonis.
• T, 11. X: Kunsthalle (mõneti arutu planeeringuga püsiekspositsioon, kus ruumide järjekorras kulges minu ees lõunamaine härrasmees, kes oma piiksuva fotokaga pildistas piltidelt iga vähematki kui üht napis riideis naisterahvast, ja sürrealismi klassikute ajutine näitus), seejärel Jakobikirche (mille sõjajärgset tornikiivrit kutsutakse pinaliks) ja Baumwallilt eile leitud mererõivaste poest „Elbsegler”. Hamburgi asjade leksikoni järgi on see tegelikult Altstätter (üle noka käib kahekordne nöör; õigel Elbsegleril käib nahkrihm, mis on tegelikult lõuarihm tugeva tuule jaoks) ja Helmut Schmidti müts oli tegelikult Helgolandi ehk Elbe lootsi müts (üle noka käib mustriga pael), õigeid Elbseglereid tegevat raamatu kirjutamise ajal 1999 ainult üks töökoda. Järgmisel päeval tuvastan, et see töökoda on praegugi olemas (Walter Eisenberg der Mützenmacher) ja ma läksin sealt teiselt poolt tänavat teisipäeval mööda. Manitagu, et Saksamaal õpib loots (mere- või sadamaloots) kümme aastat: esimesed viis õpib kõigi merede kaugsõidukapteniks, järgmised viis õpib lootsipiirkonda pähe.
• K, 12. X: eilne lõuna õllesaalis oli nii soolane, et kolmveerand ühest päeval kaheksani õhtul kannatasin janu, õhtul ostsin liitri mineraalvett ja jõin ära. Täna lõunal jalutasin siis koolimaja ümbruses ringi, et äkki näen mõnda teist söögikohta: oli kalakõrts, seal siis tore kalapraad (Scholle Finkenwerder Art). Pärastlõuna: tunnid lõppesid 14.30, teater algas 20.00, vahepeal korterisse ei läinud (kumbki ots 25 min metrood + 6 min jala). HafenCity, Elbphilharmonie 1 : 10 akustikamudel (sissemindav), kohvimuuseum kinni, Saksa tollimuuseum (aga kui väljusin, oli tollilaev juba kinni), tarbekunstimuuseum (seal on juugendmööbli osakond! ja parajasti oli 1920. aastate ekspressionistliku lavakujunduse näitus, vägagi seda nägu nagu balletistseen Rootsi kultusfilmis Picassos äventyr), väike ostlemine raamatupoes, Thalia Theater (Siegfried Lentz, „Deutschstunde” – vägev katse panna romaani 576 lk kahte tundi, esimese tunni kõik osalejad rääkisid hästi kiiresti, aga teine tund oli rahulikum, enam ei karjutud, läks huvitavamaks, seda ka minimalistliku lavakujunduse kiuste, mõne näitleja kohta oli tunne, et ma olen neid varem kuskil näinud – kunstniku kehastaja etendas üht pearolli iidses igavfilmis Stalingrad, mida nägin omal ajal koguni kinos ja mille lõpp tuleb pool tundi liiga hilja). Pärast teatrit üritasin laskuda Jungfernstiegi metroojaama kohe teatri eest, järgides silte „U 1”, mis mõne aja pärast kadusid, tulin tagasi ja proovisin uuesti, aga ei midagi, tulin siis S-Bahni perroonilt, kuhu olin sattunud, teisest otsast jälle maa peale ja leidsin end raekoja eest, mitusada meetrit eemalt. Kõndisin siis tagasi sissekäiguni, millest kindlasti teadsin, et sedakaudu pääseb U 1-le. Plaanilt (pdf) näen alles nüüd, et S-Bahni perrooni keskelt läheb trepp üles U 1 perroonile, aga no kes seda oskas arvata! Ega see ole Pariisi metroo, kus igas jaamas on täpne kaart, kust ükski trepp maa peale tuleb.
• N, 13. X: lõuna Vietnami restoranis Hanoi Deli. Teenindus kiire ja väga viisakas. Sularahatagavara kokkukuivamise tõttu ei läinud õhtul kuhugi. Reedeks oli üles antud kirjand ja hakkasin panema piltidele võttekohti. Õhtul käisin andsin üle korteriperemehele kaasatoodud kingitused, kommikarbi ja veini.
• R, 14. X: leidsin kooli metroopeatusest pangaautomaadi! Sularahatagavaraprobleem lahendatud. Lõuna samas kohas kui eile: eile 2 € jootraha saanud kelner märkab mind, hakkab kahe käega vehkima, pakub mulle lauakoha ja jätab saba viis muud inimest edasi ootama. Koolitunnis meenub äkki, et Bernhard Schmidt suri ju omal ajal Hamburgis; selgub, et talle on Hamburgi tähetornis väike muuseum, aga see on avatud ainult L ja P. Pärastlõunal koolimajast ümber nurga kirjatarvete poest väikesi kaarte, millega jagada korterinaabritele kaasatoodud komme, peale selle mitmesuguseid muid kirjatarbeid, peaaegu oleksin ostnud ka kalligraafiasulepea, aga sain pidama. Õhtul ooper, enne seda käin korteris asju pakkimas, näen metroojaama juures juhuslikult korteriperemeest, kes tänab veel kord kommide eest ja kinnitab, et ta ei ole kunagi nii häid komme söönud. Ooper on peenem kui kolmapäevane rahvateater, osalt ka seetõttu, et ma ei tea ooperi kavatist, et igal nurgal on oma garderoob, ja panen oma jope parteri omasse. Aga kohvi ei olnud ei teatris ega ooperis; ooperis on olemas ka võileivad ja soolakringel. Tükk on Rossini „La Cenerentola”, mida ma varem teatris näinud ei ole; lavakujundus ja kostüümid on 1920. aastate ekspressionistlike ulmefilmide stiilis (nt „Metropol”). Tagasisõidul korterisse on metroo paar peatusevahet just enne korteri peatust remondis, sõidavad asendusbussid, võtan aega, kui kaua ehk mis kell pean hommikul väljuma.
• L, 15. X: tagasisõit tugeva varuga, millest on kasu, sest asendusbussiga läheb kolme peatusevahe sõit 25 minutit kauem kui metrooga. Hommikueine pearaudteejaama söögiosakonnas, edasi kiirrongis 5 tundi (värvikad kupeekaaslased: isa koolieelikust tütrega, pirts vanatädi, kes algul annab vagunisaatjale kohvi eest jootraha, aga jooma hakates kuulutab selle joogikõlbmatuks ja laseb tuua uue; panen piltidele märksõnu – Lr suudab seda teha ainult kataloogiga, ilma et pildifailid ise oleksid arvuti taga), koos hilinemisega 5½ h, ümberistumisjaama teadete letist öeldakse, et pilet on seotud ainult esimese rongiga, teise rongi võite võtta mille tahes. Nii ka teen.

Keelekursus oli korraldatud nii, et seal peeti pikki kursusi, kuhu siis uued tulnukad astusid oma tasemele juurde ja ära, nagu kes kunagi. Peale minu ja veel ühe olid kõik ülejäänud tudengid. Alguses pandi mind (ilmselt suulise katse tõttu) tasemele B2, mis oli kaunis algeline, sealt edutati mind tasemele C1, mis oli kõrgeim, mida see kool pakkus. C1-kursusi oli kaks; meie omas oli eriline nali, et meil oli vähemalt neli Šveitsi tudengit, kellest vähemalt kolm olid Šveitsi Freiburgist, kus ammusel ajal käisin samasugusel saksa keele kursusel, hahaa. Veel oli mitu brasiillast, minu „pinginaaber” oli Colombiast, üks kolmest-neljast Premium-taseme õppurist, minu peaaegu-nimekaim, oli Itaaliast Lõuna-Tiroolist, üks oli Poolast, üks Venemaalt, üks Kanadast, üks USAst jne. Mahu järgi oli kursusi kolm: tavaline (hommikupoolikuti à 3 h), intensiiv (tavaline + nädala kolmel pärastlõunal à 2 h, seal süvendati hommikul tavakursusel saadud teadmisi) ja Premium (tavaline + intensiiv + nädala ülejäänud kahel pärastlõunal à 2 h, seal tehti muu kursusega mitte eriti haakuvaid lisaülesandeid). 3. X riigipüha tõttu ja paari ärajäämise tõttu oli plaan pisut segane, üldiselt tuli iga päev pärast tundide lõppu käia tunniplaanist vaatamas, mis järgmisel päeval toimub, kus ja kelle õpetajaga. Klassid olid nimetatud Saksamaa linnade järgi, nt Berliin, Hamburg, Köln, Wiesbaden. Õpetajaid oli vähemalt viis, kes õpetasid eri lõike vaheldumisi, samast õpiku eri kohtadest. Üks õpetaja oli sillas, kui tundsin pildi järgi (ja Wikipedia väikesel toetusel) ära, et välismaalastele Saksamaal vähetuntud reisisihtide artiklis on merepaviljon sama, kus filmiti Loriot’ filmi Pappa ante portas lõpustseen (Frau Jensen wird heut’ achtzig Jahr’). Ühele lubasin saata Eestist põdravorsti.

Koolimaja oli sajandivanune suur juugendhoone šiki osturajooni serval, olevat esimene Hamburgi kontorihoone, millel on katuseterrass (katusekorrus tagasiastega), mis kümmekond aastat hiljem ehitati Kontorhausvierteli suurtele kontorihoonetele. Õigemini üürib keelekool mõnd klassituba mingilt majanduskoolilt, kellel oli majas enamik kahest korrusest. Eksootilisim naaber oli Guatemala konsulaat. Koolimaja all oli õllesaal ja paar maja metroopeatuse poole heategevusühing Arensburgi Saksa-Eesti rüütelkond (Arensburg nagu Kuressaare, näitavad fotod nende kodulehel; seletus umbes taoline, et kui Saksamaal kaotati 1918 aadliklass, jäid rüütelkonnad puutumata). Metroopeatuse ja nurgakohviku vastas endises kasiinohoones olevas hotellis elas 1949–1953 noorukina Karl Lagerfeld, kui käis lähedal keskkoolis.

Söömine toimus sedamoodi, et hommikusöögi sõin metroojaama ja kooli vahelises nurgakohvikus, lõuna ümbruskonna paljudes söögikohtades, suurt õhtusööki sõin harva, üldiselt kõht pärast toekat lõunat eriti tühi nagu ei olnudki. Korteri metroopeatuse kõrvalt ostsin kolm korda õunu (ning õunasabad ja kolm õunte kilekotti olidki suurim prügi, mis mul tekkis, sest prügikorraldus oli korteris kuidagi väga keeruline: maja prügikasti asukoht mingi garaaži kõrval oli suusõnal selgitamatu, viimasel õhtul mõtles korteriperemees, kui talt teda metroojaama juures juhuslikult kohates küsisin, kus prügikast siis on, hulk aega ja ütles siis, et lihtsam on jätta tuppa, ta viskab ise ära – mis lahkusele aitas muidugi eelmisel päeval üle antud šokolaad).

Korteris oli üldiselt jahe ja pime. Korteriperemehe jutu järgi olla toa hiidaken lennukite pärast spetsiaalne helikindel ja ventilatsioon käis põrandanurgas oleva kapi kaudu, millel oli kolm asendit: väljas, sees vaikne ja midagi ei tule, sees undab ja tuleb külma õhku. Mistõttu ma seda ei kasutanud. Arvutasin, et toa kubatuurist mulle öö jagu hingamiseks piisab, isegi kui tuba oleks hermeetiline. Köögi aken oli pidevalt paokil, mistõttu toa ees esikus oli püsivalt välistemperatuur. Ükskord käisin spetsiaalselt üle keldriukse vaatamas, kas kelder ulatub mu toa alla või on selle põrand otse vastu külma maad. (Ulatus.) Ei oska arvata, kui külm on toas talvel. Voodipesu hulgas oli üks villane tekk, mille kolmandal ööl voltisin neljaks ja panin lina ja madratsi vahele, sest madratsi vanad vedrud soonisid läbi lina mulle muidu teravalt külje sisse. Üldiselt oli magades mul seljas soe pusa; alles eelviimasel ööl taipasin, et parem on mähkida end tihedalt teki sisse, siis saab hommikul panna pusa selga, ei ole toas nii kole külm. Susse mul ei olnud, aga kolmandaks ööks ostsin soojad sokid (mille ma näiteks viimasel õhtul asju pakkides unustasin teiste sokkide peale jalga, mille avastasin alles ooperis – jalgadel oli hea soe vähemalt).

Võimaliku allergiaprobleemi lahendasin – puhta iseoma mõistusega – nõnda, et eeldades, et kuigi tuba oli korteriperemehe omast järgmises ridamuboksis, on voodipesu kuivanud samas kohas, kus see allergiaallikas on, mistõttu laotasin ühe kodust kaasatoodud käteräti padjale ja teise pühkisin nägu, et vähemalt näole allergeeni ei satuks. Läks korda, allergiat ei tekkinud.

Tähelepanekuid:

• Suurimad muljed: tohutu sadam, laevad, kajakad; linnast õhkuv üleüldine avatus, praktilisus ja optimism; kala; suht kompaktne ja jalakäijasõbralik südalinn; Speicherstadt; Lübecki Marienkirche 38½-meetrised tellisvõlvid ja u 6-sekundine kaja ning hansaaegne tellisarhitektuur üldse; Ohlsdorfi memoriaal, mille mõjule aitas kaasa muidugi täielik vaikus ja inimtühjus ning hämarik.
• Parim käidud muuseum: Internationales Maritimes Museum Hamburg
• Parim käidud restoran (kolmest või koos lõunaga seitsmest): Das Feuerschiff
• Iga saksa laps satuks Eestis joonelt logopeedi juurde.
• Saksa põhjalikkus ei ole sõnakõlks, see on vägagi olemas: Lübecki Marienkirche pööningu ja tornide ekskursioon kestab 2½ h (palju suurema Kölni katedraali pööningu ja katuse oma 1½ h); Hamburgi meremuuseumis on 9 tekki (korrust), piletimüüja soovitas, et muuseumi on kergem läbida tagurpidi, sõitke liftiga üles ja tulge siis järgemööda alla, see on tegelikult ühe inimese erakollektsioon, Saksamaa meremuuseum Bremerhavenis on selle kõrval väike poisike; Hamburgi linnasurnuaed on 4 km pikk, 2 km lai, seal tohib sõita autoga ja selles liikleb kaks spetsiaalset bussiliini
• Kes arvab, et Saksamaal on kõik asjad korraldatud viimase peensuseni, mingu laevaekskursioonile Hamburgi sadamasse!
• Einelaudu on südalinnas sageli, päris kohvikud, raamatupoed ja pangaautomaadid on pilgu eest varjul.
• Silt Hamburgi kaubamajas: „Kunagi ei ole liiga vara osta jõulukinki.”
• Eestis näikse valitsevat arvamus, et Saksamaa elu peatus aastas 1944. See on vale. 1944. aastast on möödas 72 aastat, kolm inimpõlve.
• Inimesed ei käi tänaval, hõlmad valla. Traditsioonilist mütsi kantakse: kui sõitsin viimasel õhtul pärast kursust ja enne ooperit tipptunnil korterisse asju pakkima, juhtusin seisma kahe Elbsegleri (Altsättteri) vahel, kummalgi pool meetri kaugusel.
• Mereträna poed leidsin üles. Ühes müüdi näiteks köisi, teises ainult laevateemalist tarbekirjandust (aga noh kanderaskused). Algul plaanisin meeneks osta päris tänapäevase töökõlbliku sekstandi, kui juhtun kuskil nägema, aga ei juhtunud ja internet selgitas, et tänapäevase päris sekstandi hind on neljakohaline, mis oli tubli suurusjärk rohkem, millega olnuksin nõus.
• HH Hbfist läheb põiki üle kaks ostutänavat (putkad ja einelauad), nende vahel ühendust mujal kui tänava kaudu või üle perroonide ei ole; perroonil viibimiseks on vaja sõidu- või perroonipiletit. Põhjapoolne ostutänav on suurem ja rikkalikum, seal tunglevad inimesed vähem, seal on paljude söögikohtadega eraldi söömisosakond.
• Lübeckist läheb Travemündesse raudtee piki Trave kallast, aga vanalinna raudteelt ei näe, majad ja puud on ees. Seevastu Vana-Lübecki asukoht linnast mere poole on kohe raudtee kõrval ja ilmselt paistab – ma seda ei teadnud ega osanud vaadata, aga mäletan, et umbes selles kohas nägin rongiaknast, kuidas jõeluhal mängisid inimesed koertega.
• Lübecki suurtest kirikutest igaühes on tallinlikke detaile; kes oletas, et Tartu toomkirik oli Lübecki Marienkirche vähendatud koopia, ei ole viimast ise näinud. Sama hästi võiks väita, et Niguliste on Petrikirche koopia (sellel on tornil samasugused nurgatornid ja samasugune galerii nagu oli Nigulistel) või Tln toomkirik on toomkiriku või Jakobikirche koopia (seal sarnaneb vööndkaarte ilme Tln toomkiriku omaga); Marienkirches on ühes kabelis samasugune 8-tahuline keskpiilar nagu neid oli rohkesti vanas Tallinnas. NB! Kõik HH ja Lübecki suured keskaegsed kirikud peale Lübecki Marienkirche olid/on kodakirikud või äärmisel juhul pseudobasiilikad; Marienkirchel on topelttornid ja tugikaared ning mitmel Lübecki kirikul on kooris kabelipärg. Bernd Notke on Lübeckis väga suure au sees; tema töökoja nikerdatud võidukaarerühm toomkirikus on 17 m kõrge ja 12 m lai (maksis 2000 Lübecki marka ehk 40 kg hõbedat), kohe selle taga on samuti tema töökoja tehtud koorivõrerinnatis, samuti 12 m lai. Võidukaarerühm on üks väheseid Notke teoseid, mille autorlus on kindel: ennistamisel 1970. aastail leiti parempoolse kuju seest pärgamendiriba, et selle kuju on teinud Notke issanda aastal MCCCCLXXII. (Mõne kuu eest vaidlesin FB-s kellegi ameeriklasega teemal, kas 15. sajandil kirjutati aastaarvus 1400 kui MCCCC (nagu väitsin mina) või MCD (nagu väitis tema). Pakkusin, et näidaku aga aastaarvuga MCD pilte; ma võin omalt poolt küll näidata MCCCC-ga pilte. Ta ei näidanud.)
• See, mis Hamburgi keeles on teine korrus (OE 2), on eesti keeles neljas.
• Koolimaja: suure kontorihoone 4. ja 5. korrusel (kohalikus mõttes 2. ja 3.), maja ehitatud 1912–1913, arhitektid Gottlieb Rambatz ja Wilhelm Jollasse. Esimene katuseterrassiga maja Hamburgis (katusekorrus on tagasiastega). Kümmekond aastat hiljem tehti suured kuulsad kontorihooned kontorikvartalis kõik sellise tagasiastega.
• Astuge linnas või muuseumis ühest kohast teise tõtaka sammuga; vaadake muuseumis hoolikalt ainult neid osakondi/eksponaate, mis teid huvitavad. Jõuate ja jaksate palju rohkem! HH ajaloomuuseumi kassaonkel: aga me paneme tunni ja veerandi pärast kinni – kuid mul läks kogu muuseumi peale tund, koos mudelraudtee ja ajutise näitusega. Tarbekunstimuuseumist ning Bremerhaveni meremuuseumist käisin täitsa teadlikult läbi valikuliselt ainult poole.
• Kõikjal oli palju häid mudeleid ja makette: igas muuseumis mitu, sh linnamuuseumis mitu suurt linnamaketti, meremuuseumis laevamudeleid kümnete tuhandete kaupa, isegi mõnes kirikus sellest, kuidas nägi kirik välja vanasti.
• Hamburg on kole suur; suuri korruselamuid nagu ei paistagi, aga see-eest on madalaid mõnekordseid korrusmaju paljude kilomeetrite kaupa. Ühtlaselt, kesklinna poole nagu tihenemata. Lübecki poole on ühe eeslinna nimi Ahrensburg; muidugi tahtsin selle jaamasilti pildistada, et pärast hea näidata kuressaarlastele, aga minnes oli jaam teisele poole ja tulles kihutas rong sealt peatumata läbi.
• Metroo läbiviimine Elbe alt on lahendatud nutikalt: metroo ei lähegi Elbe alt läbi!! Põhja-Elbest lõuna poole ulatub ainult S-Bahni võrk (mis ületab jõe raudteesillal). Tunnelitega on see häda, et need jäävad jõe süvendamisel lõpuks ette, nagu juhtus vana Elbe tunneliga, mille rajamisel 24 m sügavusele oli jõgi süvendatud viie-kuue meetrini, aga nüüd on sügavus lääne pool oma viisteist ja konteinerilaevad tunnelist üle enam ei saa. Metrooliinid on nummerdatud ja eri värvidega, aga nummerdus ei tähenda liini vanust. Hamburgis oli ka ainus Saksamaal kunagi lammutatud metrooharu: sõjas kadusid Rothenorti elamud ja sealset maapealset metrooharu enam ei vajatud.
• Esimene linnareis, mille jaoks ma paberil linnakaarti ei ostagi. Telefonides on (ühes põhjalikumalt, teises veidi vähem) mitmesuguse suumiastmetega kaart (Hike & Bike), koolist soovitati kasutada rakendust Hamburg Tourismus, milles on allalaaditav linnakaart, ja tutvustusmaterjalis oli Hamburg Cardi voldik, mille taga oli kesklinna plaan.
• Ka mobiiliandmesideta sain hakkama. Korteris ja koolis oli wifi (koolis kasutasin ettevaatlikult, wifi oli turvamata), linnas kasutasin salvestatud linnakaarte; paar korda kasutasin rändlust mõne pildi reaalajas ülesriputamiseks („Sakala poe juures”, „Les moules sont arrivées” ja „Okasroosike”. FB, rsk, ei lasknud üles panna mitu pilti järjest ja kaotas varuks tehtud pildi FB-st ära, nii et ma ei saanud üles panna Lübecki suurima vaatamisväärsusena Niedereggeri kohviku välisvaadet, mida kavatsesin ilmestada filmirepliigiga „„Kus sa kogu see aeg olid, Uru?” – „Lübeckis!””).

Pildid panen teise juttu.

Hummel, Hummel.

E, 3478. päev: pikk rongisõit

Rong läheb pool tundi enne umbkaudset kellaaega, mille olin märkinud lähetustaotlusse, aga et see on enne kellaaega, mil peab olema tööl, jääb ära vajadus minna selleks ajaks tööle või taotleda poole tunni äraolemise luba vms. Pealegi kui on tööpäev ja tipptund ning liiklus ei suju mitte nii ladusalt kui muidu, eriti kui käes on kohver. Rongisõit on ette nähtud I klassis, kus on laiemad ja pehmemad istmed ning vagunisaatja käib aeg-ajalt küsimas, kas reisijad midagi soovivad. Teise rongi eel küsitakse mult, kuhu rong tuleb; sama inimene satub samasse kupeesse ja sõidab sama kaugele, aga ta mõistab ainult prantsuse keelt, nii et nalja saab. Saksamaal on täna riigipüha, aga see välja eriti ei paista; terve tee on lauspilves ja kohati sajab.

Aga kõigest täpsemalt siis, kui keelekursuse lugu ükskord valmis saab.

P, 3477. päev: ettevalmistused

Kohver saab täis viimase piirini.

L, 3476. päev: ettevalmistused

Naaberlinnas söömas ja poes, mulle reisijuht, pükse ja …nahkportfell (mu seljakott on seest ja väljast närtsinud ning nartsutab ka sinna pandud pabereid).

E ostis vahepeal Eestist uue telefoni (samasuguse kui minu uuem, Xperia Z5 Compact), vana telefoni asemele, mis oli töötanud umbes 2004. aastast saadik; otsad andis ka ta siinmaine Acer (aastast 2009, kasutusel aastast 2011), otsime selle asemele teist samasugust. Mida ei leia, ega, nii et laiendame otsinguid uuemale mudelile (Xperia X) ja uurime läbi naaberlinna elektroonikakaubamajad ning lõpuks leian selle siis siit, Jaama tänava elektroonikakaubamajast. See on olnud leti peal näppida, hinnast saab veidi alla. Kõik see aeg, kui müüja sebib telefoni liimist puhastada ja otsib mööda kappe karpi, paigaldavad kaks muud müüjat tema selja taga teenindusleti uksehinge, meetodil, et üks hoiab seestpoolt sõrme õiges kohas ja teine puurib sinna väljastpoolt. Nagu kuulda ei ole, mööda puurib.