Vana-aasta teine traditsioon, elamise kraamimine ulatub koguni selleni, et roogin välisseina ja radiaatori vahelt pilust sinna kasvanud eluvorme – mis seal täpselt on, ei uuri, kohati oleks nagu tolm, siis nagu huumus ja pesukausi põhja jääb veider roheline puru. Seda tuleb teha kas käsikaudu või võttes selliseid poose nagu laisklooma Sidi nägu prantslane filmis Ocean's Twelve:
ETV peletab ennast vaatamast pervertse teatritükiga kolmest apelsinist. See, just see on see, mille kohta ükspäev Ilves intervjuus märkis, et võõrsil olevad eestlased on maailma avastamas – sest kellel maailm on alles avastamata, selle jaoks on taoline jamps „suur kunst” või „iidne traditsioon”. Võeh.
Meedia näitab, et Samoal, mis otsustas asuda kuupäevaraja läänepoolele, saabus uus aasta kõige varem ja Tartus, kus kõik on ikka teistmoodi kui mujal maailmas, peeti Vanemuise aastalõpuball juba eile. Naksitrallid ütleksid seepeale, et maailmas peabki valitsema tasakaal.
31.12.11
Aasta kokkuvõte
Aasta suurim keeleajalooline ülesleidus (septembri algus, linnusetüpoloogia lugemisel): et tuba tähendav vene argisõna комната tuleb saksa sõnast kemenate (vanaülemsaksa cheminâta), mis omakorda tuli ladina sõnast caminata ja tähendas köetavat linnuseruumi või köetava ruumiga [kivist] eluhoonet üldse.
Aasta huvitavaim olmekeemiavaatlus: suvised külalised tõid kaasa pätsi tavalist Eesti viilutatud leiba, mis seisis suvel rõdul kuu aega paberkotis, minemata kõvaks ega isegi hallitama. Ei tea, mis säilitusaineid seal sees on. (Ka suhkur moosis, äädikas marinaadis ja sool soolvees on säilitusained, kes veel ei tea.) Seda vaatlustulemust võiks pakkuda ka Vatikanile, loodusliku lagunemise peatumine on ju ammust ajast tuntud imekategooria (ja tuleriidale läksid need, kes arvasid süüdi olevat hauakambri mumifitseerivad omadused).
Suvine küsitlus kukkus läbi. Siin veebilehel oli vastajaid üksnes 8 ja feisspukkis 1, kellest keegi ei läinud liimile ega väitnud, et nad söövad grillitud mahetoitu. Iva on, et grillimisel tekib mitte eriti tervislikke polüaromaatseid süsivesinikke ja sestap see toit enam mahe ei ole, nagu ei ole roostevaba enam kastrul, šašlõkivarras või saunaahi, kui see läheb hõõguma ja siis aeglaselt jahtub.
Aasta huvitavaim olmekeemiavaatlus: suvised külalised tõid kaasa pätsi tavalist Eesti viilutatud leiba, mis seisis suvel rõdul kuu aega paberkotis, minemata kõvaks ega isegi hallitama. Ei tea, mis säilitusaineid seal sees on. (Ka suhkur moosis, äädikas marinaadis ja sool soolvees on säilitusained, kes veel ei tea.) Seda vaatlustulemust võiks pakkuda ka Vatikanile, loodusliku lagunemise peatumine on ju ammust ajast tuntud imekategooria (ja tuleriidale läksid need, kes arvasid süüdi olevat hauakambri mumifitseerivad omadused).
Suvine küsitlus kukkus läbi. Siin veebilehel oli vastajaid üksnes 8 ja feisspukkis 1, kellest keegi ei läinud liimile ega väitnud, et nad söövad grillitud mahetoitu. Iva on, et grillimisel tekib mitte eriti tervislikke polüaromaatseid süsivesinikke ja sestap see toit enam mahe ei ole, nagu ei ole roostevaba enam kastrul, šašlõkivarras või saunaahi, kui see läheb hõõguma ja siis aeglaselt jahtub.
30.12.11
R, 1797. päev: aasta peaaegu läbi
Rahulik aastalõpupuhkuse oleskelu jätkub, peale selle, et vahepeal tuleb mõte likvideerida paberikuhil kabineti laua all. Mina, et ei ole see mingi „kuhil”, seal on umbes aasta jagu makstud arveid ja pangateatisi, ainult mappi panemata (sest mappi panek kestab kole kaua, umbes päeva). Sellest kuhilast muide saab asju otsida kiiremini kui selle ühe päevaga.
Rääkimata ka sellest, et toimub ekspeditsioon toidupoodi aastavahetuse söögi järele. Ilm on keeranud külmaks, sooja on vahepealse 9 °C asemel ainult 3 °C ja on tugev tuul. Poe juures on põõsal lahti löönud üks kollane õis.
Rääkimata ka sellest, et toimub ekspeditsioon toidupoodi aastavahetuse söögi järele. Ilm on keeranud külmaks, sooja on vahepealse 9 °C asemel ainult 3 °C ja on tugev tuul. Poe juures on põõsal lahti löönud üks kollane õis.
29.12.11
N, 1796. päev: tõde tõuseb, vale vaob
Saan läbi sotsiaalajalooraamatu „Krieg im Mittelalter”, kus on ilusad ja asjalikud pildid, aga sisu on juba sellest ajast, kui ajalugu muutus faktidest ümmargusteks lugudeks. Üks väheseid asjalikke peatükke on lõpus 1410. a Tannenbergi/Grunwaldi/Žalgirise lahingu kohta, et kuivõrd see ei toimunud Saksamaa pinnal, oli see kuni 1870. aastateni üpris unustatud ja vähetähtis, aga siis avastasid selle Poola propagandistid, kes lootsid loopida väikesi kaikaid tollase Saksa riigi kodaratesse. Siis käis teatepulk mitu korda siia-sinna, kuni hakkas 1960. aastatel (kui Poola RV oli omaaegse Natsi-Saksamaa memoriaali asendanud enda omaga) vähe vaibuma. Muide, poola nimi Grunwald on külal, mille saksa nimi oli hoopis Grünfelde.
Hakkan järgmiseks lugema Armin Tuulse klassikalist raamatut „Burgen des Abendlandes” (1958) ja märkan, et ümbrispaberil on autori kodumaa üle kleebitud. Põhjalikult, trükikojas trükitud pisike kriitpaberist silt ja puha. Vastu valget näen, et algselt on „Estlandi” asemel olnud muidugi „Lettland”.
Õhtul Inglise film The Infidel (2010), mis on väga vabastav kogemus – nimelt olen külmetunud ja köha on parajasti produktiivses faasis. Ei tea, mida naabrid selle möirgamise peale mõtlesid. Ise mõtleme, mitu suurusjärku on see film parem kui hiljuti nähtud Prantsuse film Rien à déclarer (2010).
Hakkan järgmiseks lugema Armin Tuulse klassikalist raamatut „Burgen des Abendlandes” (1958) ja märkan, et ümbrispaberil on autori kodumaa üle kleebitud. Põhjalikult, trükikojas trükitud pisike kriitpaberist silt ja puha. Vastu valget näen, et algselt on „Estlandi” asemel olnud muidugi „Lettland”.
Õhtul Inglise film The Infidel (2010), mis on väga vabastav kogemus – nimelt olen külmetunud ja köha on parajasti produktiivses faasis. Ei tea, mida naabrid selle möirgamise peale mõtlesid. Ise mõtleme, mitu suurusjärku on see film parem kui hiljuti nähtud Prantsuse film Rien à déclarer (2010).
28.12.11
K, 1795. päev: sirkus partseloonas
Eestis on käinud inimesi lummutamas trobikond prantuskeelseid kanadlasi ja Eesti inimesed on, nagu ikka, pöördes. Mida keskmine eestlane aga ei tea, on, et sama asja kujutas „South Park” juba 2000. aastal: link. See oli IV hooajal, aga Eestis näidati „South Parkist” ainult esimest kaht. Telekanalite programmijuhtidel oli õigus, Eesti publik ei olnud nii peent kunsti nagu „South Park” ära teeninud, kui on rahul kõiksuguste Baari-Gabrielide ja saja krooni andmise mängudega.
27.12.11
T, 1794. päev: väike väänik
Kohalikus poes, kust ostame eksklusiivse sisustuseseme, millest täpsemalt siis, kui see ükskord ka kohale tuuakse.
26.12.11
E, 1793. päev: teine jõulupüha
Ärge arvake, et me päevast päeva puugime jõuluroogi ja mul ei ole aega blogigi kirjutada. Road on peened ja nõuavad hulka vaeva.
Meelelahutusuudiste valguses saab uue kuue vana nali:
Meelelahutusuudiste valguses saab uue kuue vana nali:
Kes on maailma vanim näitleja?
Mitte keegi. Johannes Heesters oli 108, aga ta suri ära.
25.12.11
P, 1792. päev: jõulupüha
Arumaisaa, panime E-ga kumbki feisspukki täpselt sama jõulutervituse ja tänaseks on tema saanud 10 laiki ja mina ainult 5.
Õhtuks on kohaliku lehe krimiuudiste järg jõudnud eile pärastlõunani ja kellaaegu kõrvutades oletan, et eile maja ees kinni võetu oli pool tundi varem 8 km eemal kedagi raskesti pussitanud.
Õhtuks on kohaliku lehe krimiuudiste järg jõudnud eile pärastlõunani ja kellaaegu kõrvutades oletan, et eile maja ees kinni võetu oli pool tundi varem 8 km eemal kedagi raskesti pussitanud.
24.12.11
L, 1791. päev: jõululaupäev in action
Väga vaikne, kõik kuhugi on läinud. Pool neli kihutavad maja eest maanteed mööda läbi politseiauto ja selle järel vingerdav valge linnamaastur. Vastu tuleb buss, politsei peatub äkki, maasturist kargab keegi välja, bussi nina eest mööda. Politsei jookseb nii eest kui ka kolmandana linna poolt tulnud teisest politseiautost bussi taha, püstolitega vehkides, mille tõttu tõmbume aknast vähe kaugemale, sest välissein koosneb teatavasti 3 cm paksuset puitplaadist. Mõningase vaikuse järel tassitakse bussi tagant välja üks nudipea, käed väänatud selja taha, ning temaga jäädakse hulgaks ajaks keset teed eesmise politseiauto kapoti juurde mingeid pabereid täitma, mida aga toaaknast hästi ei näe, sest tänavamaja katusehari jääb ette. Vahepeal viiakse päti auto minema. Binokkel tuvastab, et auto on marki Škoda ja number on kohalik.
Mõningane arutelu, mitu inimest oli Škodas; ma täpselt ei märganud/mäleta ja arvan, et kui oli kaks, siis see teine hüppas üle põrkepiirde ja maandus all oleva maja aias, kus praegu murtud jalaluudega lebab (ja kelle luukere leiavad ükskord jaanuaris puhkuselt naasvad majaelanikud), või siis, et teine autost väljunu võis olla tegelikult politseinik (vat oleks taibanud akna juurde kihutavaid autosid vaatama minnes keerata seebika video peale, oleks teadnud kohe).
Mõningane arutelu, mitu inimest oli Škodas; ma täpselt ei märganud/mäleta ja arvan, et kui oli kaks, siis see teine hüppas üle põrkepiirde ja maandus all oleva maja aias, kus praegu murtud jalaluudega lebab (ja kelle luukere leiavad ükskord jaanuaris puhkuselt naasvad majaelanikud), või siis, et teine autost väljunu võis olla tegelikult politseinik (vat oleks taibanud akna juurde kihutavaid autosid vaatama minnes keerata seebika video peale, oleks teadnud kohe).
23.12.11
22.12.11
N, 1789. päev: kaunis jõulumuusika
Aasta viimane tööpäev. Bussiga ära sõites loen telefonist feisspukki, kus küsib kunagine soome töökaaslane, mis on kõige jäledam jõululugu, et tema arust on see mis tahes vana joodiku esitatud „vana jõululaul”. Tekitan kadedust teatega, et aga minu päeva helitausta moodustasid hoopis Slipknoti ja Rammsteini sulnid helid.
21.12.11
K, 1788. päev: mööbeldame!
Kell 10.26 helistatakse diivanipoest; saan vaevu aru, et midagi seoses kohaletoomisega. Küsin üle, et äkki räägiks inglise keeles. Pakutakse, et võiks saksa. Viimasest ei saa aru kohe üldse midagi. Pärast minu pikka vaikimist ja vaga soovi, et äkki kordaks selgesti üle, mida tahetakse, saan teada, et diivanit tahetakse tuua täna kl 15 asemel kl 11.
Nii ka juhtub. Mehed on maja ees kohal kell 10.56 ja diivani kõik jupid toas kell 11.26. Seega ainult 17 tundi pärast ostmist.
Poole kolmest on teine segane telefonikõne Ilusa tähekese poest, pärast pikka vaidlust kõneldava keele üle saan puu-inglise keeles teada, et kas mulle sobib, kui nad on tunni pärast lauaga kohal (vrd esmaspäeval kirjutatud lugu matemaatiku hukkamisest). Sobib. Tunni pärast ongi laud toas kohal, kusjuures tooja rääkinud täitsa kobedat inglise keelt.
Õhtul postkontoris viimaseid jõulukaarte ja -pakke saatmas. 12.–13. leti postiametnikel möirgab taustaks ooper ja nad laulavad kaasa.
Päeva lõpuks diivani ja laua kokkupanek. Diivan on tehtud Taanis ja juurde on lisatud „kvaliteedikontrollija” foto. Diivan on tegelikult palju raskem ja ka suurem kui paistab ning selle kokkupanek möödub esialgu arvatust palju suurema kolina, vandumise ja vabanduste saatel. Leides, et ega üsna rasket keskosa saa paigaldada nii, et see ripuks vahepeal õhus – nagu näitab kokkupanekujuhendi pilt –, paigaldan vajalikud poldid mitte ülalt alla, vaid alt üles, ise lebades põrandal. Õnneks juba käsitugede paigaldamisel jagan, et komplektis kaasa tulnud väikese käsivõtme asemel on polte palju mugavam keerata suvel hangitud peene momentvõtmega, millel on käristimehhanism ja mida saab seega liigutada edasi-tagasi, mille õlg on palju pikem ja millel ülekeeramise võimalus puudub, sest sean võtmele hästi väikese pingutusmomendi.
Viimase poldi paigaldamisel on diivan esiserval püsti ning järjest suuremaks läheb vajalike lisaseadmete arsenal (taskulamp, siis ka pealamp) ning lõpuks tuleb lahti võtta peaaegu kõik raami poldid, et raami saaks väänata vajaliku 1 mm, mille võrra on auk valesti. Pärast lõbusal kärinal kõik poldid (22) momendiga 10 Nm jälle kinni.
Laual on vähem osi ja tootja andmeid ei leiagi. Poldid haisevad tavoti järele, nii et seega on tootja olnud riigis, kus seda veel kasutatakse. 12 poldist läheb vajalikesse avadesse 11, viimasesse on mu arust lõigatud kitsam keere. Lauaplaat (8 mm klaas) seisab kohal põhilselt Maa külgetõmbejõuga ning kaalub tegelikult palju rohkem kui jalad.
Siis teeme ilusaid pilte ning muidugi jõuavad need feisspukki veel enne seda, kui loojub päikene.
Nii ka juhtub. Mehed on maja ees kohal kell 10.56 ja diivani kõik jupid toas kell 11.26. Seega ainult 17 tundi pärast ostmist.
Poole kolmest on teine segane telefonikõne Ilusa tähekese poest, pärast pikka vaidlust kõneldava keele üle saan puu-inglise keeles teada, et kas mulle sobib, kui nad on tunni pärast lauaga kohal (vrd esmaspäeval kirjutatud lugu matemaatiku hukkamisest). Sobib. Tunni pärast ongi laud toas kohal, kusjuures tooja rääkinud täitsa kobedat inglise keelt.
Õhtul postkontoris viimaseid jõulukaarte ja -pakke saatmas. 12.–13. leti postiametnikel möirgab taustaks ooper ja nad laulavad kaasa.
Päeva lõpuks diivani ja laua kokkupanek. Diivan on tehtud Taanis ja juurde on lisatud „kvaliteedikontrollija” foto. Diivan on tegelikult palju raskem ja ka suurem kui paistab ning selle kokkupanek möödub esialgu arvatust palju suurema kolina, vandumise ja vabanduste saatel. Leides, et ega üsna rasket keskosa saa paigaldada nii, et see ripuks vahepeal õhus – nagu näitab kokkupanekujuhendi pilt –, paigaldan vajalikud poldid mitte ülalt alla, vaid alt üles, ise lebades põrandal. Õnneks juba käsitugede paigaldamisel jagan, et komplektis kaasa tulnud väikese käsivõtme asemel on polte palju mugavam keerata suvel hangitud peene momentvõtmega, millel on käristimehhanism ja mida saab seega liigutada edasi-tagasi, mille õlg on palju pikem ja millel ülekeeramise võimalus puudub, sest sean võtmele hästi väikese pingutusmomendi.
Viimase poldi paigaldamisel on diivan esiserval püsti ning järjest suuremaks läheb vajalike lisaseadmete arsenal (taskulamp, siis ka pealamp) ning lõpuks tuleb lahti võtta peaaegu kõik raami poldid, et raami saaks väänata vajaliku 1 mm, mille võrra on auk valesti. Pärast lõbusal kärinal kõik poldid (22) momendiga 10 Nm jälle kinni.
Laual on vähem osi ja tootja andmeid ei leiagi. Poldid haisevad tavoti järele, nii et seega on tootja olnud riigis, kus seda veel kasutatakse. 12 poldist läheb vajalikesse avadesse 11, viimasesse on mu arust lõigatud kitsam keere. Lauaplaat (8 mm klaas) seisab kohal põhilselt Maa külgetõmbejõuga ning kaalub tegelikult palju rohkem kui jalad.
Siis teeme ilusaid pilte ning muidugi jõuavad need feisspukki veel enne seda, kui loojub päikene.
20.12.11
T, 1787. päev: jõulud tulevad
Patakas jõulukaarte posti.
Saan teada, et mu telefonis asenduvat mu hääl äkki prantsuse daami omaga, kes teatab, et side on kadunud. Riigis, kus mobiiliarve tuli vanasti 8 km-t 12 päeva ja kus praegu elektroonilise arve veebis maksmine tähendab, et maksa krediitkaardiga, ei ole selle puhul imestada midagi. Mulle kostab sama asi nii, nagu teine kõneleja vajutaks kõne äkki kinni.
Ilusa Tähekese päris diivanipoes: hinnast tuleb maksta poes ainult sümboolne osa; kogu jutu räägime „prantsuse” keeles ja käte-jalgadega; vat nii kaugele jõuab inime 4½-aastase õpinguga!
Raamatupoest veel kalendreid, pliiatseid.
E käis hommikul raamatupoes ontlike jõulukaartide järel. Meenub üha muid inimesi, kellele ikka vaja jõulukaart saata, nagu loomaarst, kelle aadressi saab telefoniraamatust (meil on nüüd selline, kolmapäeval postkontorist tõin); kaardiks pilt detsembri lõpust 2009, kuidas Št ja Šp jalutavad lumelabida laiuselt lahtikaevatud kõnniteel.
Telefoniraamatust leidub suure otsimise peale ka postitariifide tabel.
Muidu on jõulud päris lähedal, mis tähendab, et üha enam pealetükkivamaks muutub sunniviisiline heategevus. Brr.
Saan teada, et mu telefonis asenduvat mu hääl äkki prantsuse daami omaga, kes teatab, et side on kadunud. Riigis, kus mobiiliarve tuli vanasti 8 km-t 12 päeva ja kus praegu elektroonilise arve veebis maksmine tähendab, et maksa krediitkaardiga, ei ole selle puhul imestada midagi. Mulle kostab sama asi nii, nagu teine kõneleja vajutaks kõne äkki kinni.
Ilusa Tähekese päris diivanipoes: hinnast tuleb maksta poes ainult sümboolne osa; kogu jutu räägime „prantsuse” keeles ja käte-jalgadega; vat nii kaugele jõuab inime 4½-aastase õpinguga!
Raamatupoest veel kalendreid, pliiatseid.
E käis hommikul raamatupoes ontlike jõulukaartide järel. Meenub üha muid inimesi, kellele ikka vaja jõulukaart saata, nagu loomaarst, kelle aadressi saab telefoniraamatust (meil on nüüd selline, kolmapäeval postkontorist tõin); kaardiks pilt detsembri lõpust 2009, kuidas Št ja Šp jalutavad lumelabida laiuselt lahtikaevatud kõnniteel.
Telefoniraamatust leidub suure otsimise peale ka postitariifide tabel.
Muidu on jõulud päris lähedal, mis tähendab, et üha enam pealetükkivamaks muutub sunniviisiline heategevus. Brr.
19.12.11
E, 1786. päev: tagasi tööle
Selgub rõõmus üllatus, et reede on vaba.
Saksa keeles olen ainus, kes eelmine kord puudus, ja ainus, kellel on tänane kodutöö tehtud.
Seekord räägime kuritegevusest ja isiklikust kokkupuutest. Meenuvad muistsed kokkupuuted saksa õiguskeelega (mis eestlastel viga, suur ports Eesti seadusest, nt asjaõigusseadus on tõlgitud saksa keelest). Itaallane räägib, kuidas tal varastati IKEAs käekott (ei imesta). Mina pean kinnitama, et lugu, kuidas vanaemal käisid vargad ja vanaema sai peale kõigi enda asjade tagasi ka piibu, mida vargapoiste ohvritest ei tunnistanud omaks keegi, on sula tõsi. Seda, kuidas käisid vargad maal ja ainsad kaasavõetud asjad olid neli raamatuköidet, Lenini ja Stalini kogutud teoste I ja II köited, mille isa ristiema oli saanud „hää töö eest”, ja kus vahel olid Lenini-teemalised postkaardid, millest jäid alles toredad skannid, mis üksvahe kogusid kuulsust internetis, ma rääkima ei hakanud (ei jaksa asjaolusid seletada, noh)
Saan teada, et Kirikmäe prismas puuduvad saatmisväärsed jõulukaardid kogunisti.
Päeval segane telefonikõne poest, kas mulle sobib, kui laud tuuakse pärastlõunal ... mämm-mämm-mämm ... [mingid arvud, arvan ära tundvat 13 ja 17] ... mämm-mämm-mämm ... mämm-mämm ... kolmapäev ... mämm-mämm-mämm ... . Panen selle kokku kui et laud tuuakse pärastlõunal, kella 13–17 vahel, ja hiljemalt kolmapäeval. Nii et siis edasi on nagu Stanisław Kowali 1979 ilmunud popularteaduslikus matemaatika ajaloo raamatus „Meelelahutusest teadmiseni”, kuidas matemaatikahuviline mõisteti surma ja pidi hukatama nädala jooksul, aga hukkamispäev pidi talle öeldama alles sama päeva hommikul, mille peale hukkamõistetu advokaat naeris, et vale puha, et kui hukkamine on kavas alles viimasel kuupäeval, on see teada kindlasti juba eelmise päeva õhtul, seega ei saa see olla viimane päev; samamoodi ei saa see olla eelviimane jne jne, st hukkamine on üldse võimatu. No jaa, vaatasin loo järele: see oli seal näide sellest, kuidas loogiline arutluskäik ei vii kuhugi (vrd ka Achilleuse ja kilpkonna võidujooks), aga seda võiks käsitada ka sellena, kuidas iga päev tõenäosus muudkui suureneb.
Saksa keeles olen ainus, kes eelmine kord puudus, ja ainus, kellel on tänane kodutöö tehtud.
Seekord räägime kuritegevusest ja isiklikust kokkupuutest. Meenuvad muistsed kokkupuuted saksa õiguskeelega (mis eestlastel viga, suur ports Eesti seadusest, nt asjaõigusseadus on tõlgitud saksa keelest). Itaallane räägib, kuidas tal varastati IKEAs käekott (ei imesta). Mina pean kinnitama, et lugu, kuidas vanaemal käisid vargad ja vanaema sai peale kõigi enda asjade tagasi ka piibu, mida vargapoiste ohvritest ei tunnistanud omaks keegi, on sula tõsi. Seda, kuidas käisid vargad maal ja ainsad kaasavõetud asjad olid neli raamatuköidet, Lenini ja Stalini kogutud teoste I ja II köited, mille isa ristiema oli saanud „hää töö eest”, ja kus vahel olid Lenini-teemalised postkaardid, millest jäid alles toredad skannid, mis üksvahe kogusid kuulsust internetis, ma rääkima ei hakanud (ei jaksa asjaolusid seletada, noh)
Saan teada, et Kirikmäe prismas puuduvad saatmisväärsed jõulukaardid kogunisti.
Päeval segane telefonikõne poest, kas mulle sobib, kui laud tuuakse pärastlõunal ... mämm-mämm-mämm ... [mingid arvud, arvan ära tundvat 13 ja 17] ... mämm-mämm-mämm ... mämm-mämm ... kolmapäev ... mämm-mämm-mämm ... . Panen selle kokku kui et laud tuuakse pärastlõunal, kella 13–17 vahel, ja hiljemalt kolmapäeval. Nii et siis edasi on nagu Stanisław Kowali 1979 ilmunud popularteaduslikus matemaatika ajaloo raamatus „Meelelahutusest teadmiseni”, kuidas matemaatikahuviline mõisteti surma ja pidi hukatama nädala jooksul, aga hukkamispäev pidi talle öeldama alles sama päeva hommikul, mille peale hukkamõistetu advokaat naeris, et vale puha, et kui hukkamine on kavas alles viimasel kuupäeval, on see teada kindlasti juba eelmise päeva õhtul, seega ei saa see olla viimane päev; samamoodi ei saa see olla eelviimane jne jne, st hukkamine on üldse võimatu. No jaa, vaatasin loo järele: see oli seal näide sellest, kuidas loogiline arutluskäik ei vii kuhugi (vrd ka Achilleuse ja kilpkonna võidujooks), aga seda võiks käsitada ka sellena, kuidas iga päev tõenäosus muudkui suureneb.
18.12.11
P, 1785. päev: jõulukaardid
Jõulukaartide kirjutamine.
Selgub, et kuigi Šp fotoga margid on ehtsad postmargid ja neil oleks taga nagu mingi liimitaoline ollus, ei jää see paberile kinni ja margid tuleb kinnitada ümbrikele tavalise paberiliimiga.
Selgub, et kuigi Šp fotoga margid on ehtsad postmargid ja neil oleks taga nagu mingi liimitaoline ollus, ei jää see paberile kinni ja margid tuleb kinnitada ümbrikele tavalise paberiliimiga.
17.12.11
L, 1784. päev: lauavalve
Krt, nägin eilset filmi unes edasi; ilmselt olin selles ise Prantsuse tolliametnik.
1. päev lauavalves: poes käib E üksi, mina valvan, et äkki tulevad poest mehed lauaga.
Õhtul on kohaliku eesti seltsi jõulupidu, kuhu me ei lähe. Feisspuki teatel oli kutsutud 202 inimest, kellest lubas minna 30 (14,9%). Hullem kui 1990. aastate algul Venemaa valimised, kui need juhtusid ilusale kevadpühapäevale.
1. päev lauavalves: poes käib E üksi, mina valvan, et äkki tulevad poest mehed lauaga.
Õhtul on kohaliku eesti seltsi jõulupidu, kuhu me ei lähe. Feisspuki teatel oli kutsutud 202 inimest, kellest lubas minna 30 (14,9%). Hullem kui 1990. aastate algul Venemaa valimised, kui need juhtusid ilusale kevadpühapäevale.
16.12.11
R, 1783. päev: pood ja kinu
Pärastlõunal ilusa tähekese poes. Laud, kojutoomisega, lubatakse tuua 3 tööpäeva jooksul.
Vaatame ringi kohalikus, päris mööblipoes. Kaltsuvaip ja mulle tööle NG maastikufotodega lauakalender.
Õhtul (pärast mereröövlifilmi lõppu) Prantsuse „komöödia” Rien à déclarer (2010), mille süžee on selge juba algusminutitel. Algul ajan kaks peategelast segi ja küll on lõbus. Muidu just selline tüüpiline Prantsuse „komöödia”, nagu neid näidati kinodes Vene ajal (Prantsusmaa ja Itaalia töölissõbralikud ja ühiskonnakriitilised filmid olid väga väheste Lääne filmide seas, mida üldse näidati; USA filme näidati siis, kui ühiskonnakriitika oli ikka äärmiselt kange ja peategelane vaene töölisnoor, kes töötas veoautojuhina, elas haagiselamus ja kandis ruudulist flanellsärki; muidugi olid filmid dubleeritud ja kärbitud Nõukogude publikule sobivaks, kõik kõnelesid vene keeli, all olid eesti subtiitrid, kõik palja ihu kohad olid välja lõigatud, musitamiskohad olid jäetud „alla 16 a keelatud” filmidesse). Nalja tehakse eranditult ainult belglaste üle, prantslased ise on üllad ja õilsad. Üllas ja õilis on muidugi ka belgia noorik, kes padufrankofoobsest vennast ja isast hoolimata prantslasega ühte heidab. Pahad pannakse vangi ning head saavad au ja kuulsuse. Aamen.
Inimkonna tarkuse varasalv Wikipedia pajatab, et õnneks said asjast samamoodia aru ka prantslased ise, st Prantsuse ajalehtede filmikriitikud: plusieurs quotidiens nationaux jugent le film très sévèrement. Aamen.
Vaatame ringi kohalikus, päris mööblipoes. Kaltsuvaip ja mulle tööle NG maastikufotodega lauakalender.
Õhtul (pärast mereröövlifilmi lõppu) Prantsuse „komöödia” Rien à déclarer (2010), mille süžee on selge juba algusminutitel. Algul ajan kaks peategelast segi ja küll on lõbus. Muidu just selline tüüpiline Prantsuse „komöödia”, nagu neid näidati kinodes Vene ajal (Prantsusmaa ja Itaalia töölissõbralikud ja ühiskonnakriitilised filmid olid väga väheste Lääne filmide seas, mida üldse näidati; USA filme näidati siis, kui ühiskonnakriitika oli ikka äärmiselt kange ja peategelane vaene töölisnoor, kes töötas veoautojuhina, elas haagiselamus ja kandis ruudulist flanellsärki; muidugi olid filmid dubleeritud ja kärbitud Nõukogude publikule sobivaks, kõik kõnelesid vene keeli, all olid eesti subtiitrid, kõik palja ihu kohad olid välja lõigatud, musitamiskohad olid jäetud „alla 16 a keelatud” filmidesse). Nalja tehakse eranditult ainult belglaste üle, prantslased ise on üllad ja õilsad. Üllas ja õilis on muidugi ka belgia noorik, kes padufrankofoobsest vennast ja isast hoolimata prantslasega ühte heidab. Pahad pannakse vangi ning head saavad au ja kuulsuse. Aamen.
Inimkonna tarkuse varasalv Wikipedia pajatab, et õnneks said asjast samamoodia aru ka prantslased ise, st Prantsuse ajalehtede filmikriitikud: plusieurs quotidiens nationaux jugent le film très sévèrement. Aamen.
15.12.11
N, 1782. päev: ise käristad esemed autosse
Kole ekspeditsioon naaberriigi mööblipoodi.
Tuvastasime eile kokku kahetunnise uurimise peale, mis on selle bussi number, mis pidavat sõitma sinna ukse ette, aga suuremast suurem on sõjasaladus, kust see siit linnast läheb. Sõidame siis täna linna postkontori platsile, sealt uus kuukaart. Küsime bussipiletite müügikeskusest, kas nad teavad, kust see buss läheb, näitame sõiduplaani. Onu seletab innukalt, aga märkan, et ta seletab meile hoopis seda, kus asub bussipeatuse nimes mainitud hoone, mitte seda, kust läheb selle ümbrusest võõramaise liini buss. Käime jalutame hoone ümbruses olevad kuus bussipeatust läbi, ühelgi silti ei ole.
Jaamast rongiga liini teise otsa; seal pidavat peatus olema jaama juures. Ongi, peatus on kole suur. Rong saabub viis minutit hiljem kui buss väljub, aga buss jääb hiljaks ja võtab meid peale.
Maastik on nii rõve, hall ja ühetaoline, et minu käest küsib kohalik koolinoor, kus oleme. Näitan telefonis jooksvalt kaardilt külanime.
Mööblipoes lähme kõigepealt teenindusletti ja uurime, mis on nende „mööblitakso”. Saame teada, et ega see tegelikult takso ei ole. Ostate kauba, käristate ise riiulist, panete „takso” peale, see sõidab pool ilma läbi ja saabub kunagi teie juurde. Kaasa sõita ei saa, v.a kui juht soovib. Juhti muidugi kätte ei saa (kell on 12.05 ja alanud on seega mitmetunnine lõuna). Soovitan mitu korda, et saadame kõik prze ja lähme minema.
Lähme poe sööklasse einetama, aga kohapeal mõtleme ringi; välja saab ainult läbi kogu muu poe kõndides.
Kui pingi peal istume ja bussi ootame, tahab üks vanamees kärutada oma mööbli välja hädaväljapääsust, mis hakkab kisama. Kaks minutit hiljem, kui vanamees ja käru on õige ukse kaudu juba õnnelikult parklas, loivavad kohale kaks turvameest, kes ust takseerivad, käpivad ja siis lahkuvad, ent nende patrull-ring toob neid sama ukse juurde veel mitu korda. Helisüsteemist, kus tavaliselt teatatakse kaotatud lastest, kostab muu hulgas nunnulugu Shiver mitte eriti nunnu Natalie Imbruglia esituses, mis on mäletamisväärt selle poolest, et seda tuli tihti raadiost siis, kui 2004 algas pikk kirjavahetus teemal „kuidas tõlgitakse Tradosega allviiteid”, mis oli tollal salateadus, mida teadsid ainult pühendatud.
Enne tuleb tagasi raudteejaama minev buss; sama juht on kui see, kes meid põldude vahele tõi (ta on vahepeal käinud siinkandis). Õige buss (mis, nagu ikka, hilineb viis minutit) tuleb tee peal vastu. Jaamas aega pool tundi. Haiseb (kusi + kloor), külm, perroonil tuul.
Õhtul internetist suur kohalike mööblipoodide otsimine, mereröövlite 4. filmi algus.
Tuvastasime eile kokku kahetunnise uurimise peale, mis on selle bussi number, mis pidavat sõitma sinna ukse ette, aga suuremast suurem on sõjasaladus, kust see siit linnast läheb. Sõidame siis täna linna postkontori platsile, sealt uus kuukaart. Küsime bussipiletite müügikeskusest, kas nad teavad, kust see buss läheb, näitame sõiduplaani. Onu seletab innukalt, aga märkan, et ta seletab meile hoopis seda, kus asub bussipeatuse nimes mainitud hoone, mitte seda, kust läheb selle ümbrusest võõramaise liini buss. Käime jalutame hoone ümbruses olevad kuus bussipeatust läbi, ühelgi silti ei ole.
Jaamast rongiga liini teise otsa; seal pidavat peatus olema jaama juures. Ongi, peatus on kole suur. Rong saabub viis minutit hiljem kui buss väljub, aga buss jääb hiljaks ja võtab meid peale.
Maastik on nii rõve, hall ja ühetaoline, et minu käest küsib kohalik koolinoor, kus oleme. Näitan telefonis jooksvalt kaardilt külanime.
Mööblipoes lähme kõigepealt teenindusletti ja uurime, mis on nende „mööblitakso”. Saame teada, et ega see tegelikult takso ei ole. Ostate kauba, käristate ise riiulist, panete „takso” peale, see sõidab pool ilma läbi ja saabub kunagi teie juurde. Kaasa sõita ei saa, v.a kui juht soovib. Juhti muidugi kätte ei saa (kell on 12.05 ja alanud on seega mitmetunnine lõuna). Soovitan mitu korda, et saadame kõik prze ja lähme minema.
Lähme poe sööklasse einetama, aga kohapeal mõtleme ringi; välja saab ainult läbi kogu muu poe kõndides.
Kui pingi peal istume ja bussi ootame, tahab üks vanamees kärutada oma mööbli välja hädaväljapääsust, mis hakkab kisama. Kaks minutit hiljem, kui vanamees ja käru on õige ukse kaudu juba õnnelikult parklas, loivavad kohale kaks turvameest, kes ust takseerivad, käpivad ja siis lahkuvad, ent nende patrull-ring toob neid sama ukse juurde veel mitu korda. Helisüsteemist, kus tavaliselt teatatakse kaotatud lastest, kostab muu hulgas nunnulugu Shiver mitte eriti nunnu Natalie Imbruglia esituses, mis on mäletamisväärt selle poolest, et seda tuli tihti raadiost siis, kui 2004 algas pikk kirjavahetus teemal „kuidas tõlgitakse Tradosega allviiteid”, mis oli tollal salateadus, mida teadsid ainult pühendatud.
Enne tuleb tagasi raudteejaama minev buss; sama juht on kui see, kes meid põldude vahele tõi (ta on vahepeal käinud siinkandis). Õige buss (mis, nagu ikka, hilineb viis minutit) tuleb tee peal vastu. Jaamas aega pool tundi. Haiseb (kusi + kloor), külm, perroonil tuul.
Õhtul internetist suur kohalike mööblipoodide otsimine, mereröövlite 4. filmi algus.
14.12.11
K, tagasisõit
Eestist uus ID-kaart. Uus on palju uhkem kui vana, aga numbris on nulle vähem.
Käisin elus esimest korda Solarise keskuses, küll mitte selle iselangeva laega kinos, aga raamatupoes, kus loetlen telefoni riiulis olevaid raamatuid ja kuulan, mida on vaja.
Päkapikuülesannet täites ühte suurevõitu asutusse sisenedes rebitakse mul garderoobis jopp käest sõnadega „küll ma ise otsin, kus see tripp on!”, aga minut hiljem leian, et sinna jõuab päris sügavale sisse, enne kui keegi hakkab küsima, et keda te otsite.
Kemplen firmaga, kelle tehnik jättis töö pooleli, ja nüüd peame meie maksma väljakutse eest, et teine tehnik töö lõpetaks! Kui see ei ole väljapressimine, siis mis see on?! Teada on, et tarbijakaitse ei aita, sest – teada saadud kunagi, kui me nende „virtuaalteenuse” (raha võtsid, teenust pold) pärast kaebasime, – praegu eeldab tarbijakaitse, et õigus on mitte tarbijal, vaid ikka teenusepakkujal, ja tarbija peab tõendama, et tema õigusi on rikutud. No tere talv. Ilmselt tuleb kirjutada makse selgituseks „väljapressimine” ja, kui mahub, võib-olla lisada paar sõna, mis ja kes. Las jõuab internetti! Veel saan teada, et ega mina isiklikult nende klient ei olegi (mis selgitab, miks alati suheldakse E kaudu). Et pjiizut pjuize jeesti kjeelega klienditeenindaja mu nimest aru ei saa, deklameerin suurt tänavat ületades isikukoodi.
Saan teada, et „Meest, kes teadis ussisõnu” saab ja „Surmatantsu” ei saa mängida üksi.
Elasin üle tormi, kus kivimaja nagises ja Vjatšeslavi Laevade „tormikindlad” laevad seisid tuulevarjus. Nali selles, et alles üks päev varem oli laevade omanik isiklikus ajalehes iseendaga tehtud pikas usutluses kiidelnud, et mis sild, see pannakse ju 30 m/s tuulega kinni, aga vat tema laevad, need ikka sõidavad. S....gi, kohe järgmine päev oligi see 30 m/s käes ega sõitnud kuhugi.
Veel kohtusin hambaarstiga nagu vana sõbraga. Ega jah suhteliselt arusaamatus võõrkeeles suhtlemine ning üksvahe siinmail olnud arstide streik ole asju soodustanud. Kuigi selle kahe pika ja töörohke sessiooni järel olin mõlemal korral suhteliselt loppis ja valuvaigisti mõju all ning kuigi me mäletasime erinevalt, millal ma viimati tema juures käisin (minu mäletamist mööda veebruari lõpus 2008 hirmsa lumega, sest pärast hambakivi võtmist läksin aega parajaks tegema (loe: vabalt tolknevate huulte vahelt verist tatti soristama) arhitektuurimuuseumi (kus piletit küsides suhtuti minusse nagu raske vaimupuudega kultuurihuvilisse) ja teel sinna või sealt tagasi pildistasin Hobujaama tänavas lumehangede vahelt suurt paekiviseina, mis oli mu 2008. a parimate fotode albumis; aga tema leidis oma märkmetest novembri 2007), võib (nüüd läheb see lause lõpuks edasi) lugeda positiivseks märkust, et arvestades seda, et ma polnud hambaarsti juures käinud neli aastat, ei olnudki olukord nii hull kui võinuks arvata. Mõlemad pikad ajad olin pannud puhkuse algusse, et siis hiljem saaks veel käia, kui vaja, aga kõik sai kahe korraga valmis. Hambaarsti mõtte peale, et ühe tarkusehamba peaks vist välja tõmbama, olin rõõmuga nõus, sest sellega on olnud kujuteldamatut vaeva kuni selleni, kuidas kunagi külmetununa öösel köhides ärkasin seepeale, et poole sellest moodustanud suur plomm kukkus kolinal üle keele vastaskülje hammaste vastu, või siis kuidas paar nädalat tagasi tuli hambapesul kuskilt mitmemillimeetrine hambatükk ja ma ei suutnud keelega kuidagi tuvastada, kust. See hammas avaldas küll tugevat vastupanu ja luust lahkumise krigin oli kõva, kuigi mu arust oli logisenud juba hea hulk aega. Aga nüüd olen tast sindrist lahti!
Hambaarstist olenes ka kogu muu puhkuse ajastus, muu hulgas kursusekaaslastega kohtumine, mis on tavaliselt toimunud kord aastas, logistikapõhjusil talvel aastavahetuse paiku, aga eelmine aasta jäi vahele. doodle.com-iga vabu aegu sobitades selgus, et kõige paremini sobiks kas aeg kohe pärast esimest hambaarsti või nädal hiljem, ja õnneks hakkas ajapikku sobima teine aeg paremini, sest tõesti, otse pärast hambaarsti suutnuksin rääkida üksnes täishäälikutega. Kokkusaamine näitas, et aega on hakanud kuluma juba nii palju, et esiteks on käidud kursus muutunud tundmatuseni ning teiseks tuli üle rääkida kunagisi ilmselgeid asju, näiteks miks täpselt sai eriti vihatud õppejõud oma hüüdnime. Kokkusaamiskohad on ammu teisel ringil ja seekordse koha nimetus oli mulle täiesti uus, kuigi asukoht tuttav 2006. aastast, mil see kandis teist nime ja mis ilmselt läks pankrotti sellepärast, et ühe rühmaõe laps sõi kogu kohtumise aja seinast usinalt krohvi.
Tänavu nii elavaid lugusid ei ole kui paaril eelmisel korral ning neid ei ole ilus siia üles tähendada; ühes kohas naeran ilmselt mitte päris sama asja peale kui teised, aga vähemalt samal ajal.
Märgitagu, et seekord ma sööki maha ei ajanud. Kodus pole probleemi, sest kohe saabuvad kaks tolmuimejat ja koristavad ära, aga vat seltskonnas tuleb meeles pidada, et seal neid ei ole. Kõige pentsikum söögi mahaajamine oli 2010. a juunis loomaaias, kui ajasin jäätist fotoka ja akusahtli vahele ning leidsin, et selle kõike tõhusam eemaldusviis on äralakkumine. Piltidega muidugi oli see kurb lugu, et a) umbes 20 väga hea pildi saamiseks pidanuksin tegema umbes 80...120 võtet, mis mu rasketehnikaga on Eesti kõrtsis natuke ebaharilik; b) ma ei ole suure välgu ja praeguse halastamatult väikese sügavusteravusega põhiobjektiivi kombinatsiooniga saanud veel täiesti sinasõbraks ning välguta olnuks liiga pime; c) toredas seltskonnas tahan nautida ikka seltskonda, mitte mõelda fototehnilistele parameetritele à la „kas välk ikka kütab kogu ruumi täis, kui panen väikese ava” või „ära liiguta, [nimi], muidu lähed teravustamispunkti kohalt välja” või „kontrolli kohe iga võtte järel, kuhu fotokas teravustas” – viimase tõttu on nüüd pildiarhiivis ootamas kauget tulevikku, mil äkki saab võimalikuks teravdada valele kaugusele teravustunud fotot (varsti olevat tulemas võimalus saada teravat pilti võtte ajal liikunud pildist), pilt, millel keskel hägune talvemundris väike daam ja servas hästi terav tooliseljatugi). 19 võttest on 2 puhas tehniline praak, see 1 natuke, näidata kõlbab 13 pilti, millest väga heaks pean kaht.
Fototehnika poole pealt: avastasin, et suure plastpurgi taolise välguhajuti saab litsuda palju väiksemaks, kui seda kotis kanda lahtivõetuna. Sama leiutas ka mister Fong ise ja tema välguhajuti saab nüüd vanaaegse pikksilma kombel kokku lükata.
Veel kordasin tarkuse ema, et külmas pildistama minnes võta alati kaasa teine aku. Mul ei olnud ja sestap kandus pildistamine üle taskufotokale, soojendasin vahepeal suure fotoka akut käes ja pärast ei teadnud, mitme võtte jagu paargu tagasi tuli. Pärast pilte ilmutades leidsin, et suur fotokas võib küll näidata, et aku tühi, ja pildi tasku panna, aga ta teeb seda alles pärast fotode salvestamist kaardile.
* * *
Tagasisõit. Üles kell 4 (EET) ja, nagu ikka, ei saa aru, miks nii vara. Kohver on raamatuid täis ja kaalub väga napilt alla 20 kg, öömaja kaal näitab 19,6 kg. Loodan, et see käib veel lubatu sisse. Lennujaamas näitab 19,7 kg. Pakun, et naabrid kindlasti rõõmustavad, kui keegi kell kolmveerand viis hommikul veab 20 kg kohvri 4. korruselt alla mööda trepiastmeid põntsutades nagu Chr. Robin Väga Väikese Aruga Karu (nii et ei ole midagi imestada, miks oli karu peas nii vähe aru, sest talle oli selline väärkohtlemine tekitanud raske ajuvigastuse ja Chr. Robin tulnuks kehalise väärkohtlemise eest kohtusse anda).
4.50 takso. 5.14 lennujaamas turvast läbi.
Lennuk on kohale lennutatud firmast Carpatair (YR-KMR, Fokker 70) koos inetute rumeenia lennusaatjate ja rumeeniakeelsete siltidega. Interneti andmeil on Carpatairi värskeim lennuintsident Rumeenia olude kohta väga ilmekas – õhkutõusul riivas ratas mööda lennurada jalutanud hobust. Eesti lehed ja Eesti Õhu käsnataoline muffin on. Muffinit ei soojendata, mistõttu see on külm, rasvane ja tavalisest veel käsnjam. Väljalend hilineb, lendur lubab lennata Kopenhaagenisse 1 tund 35 minutit, mida ta ka vist teeb, või siis mitte, aga igatahes maandub lennuk nõnda, et 7.20 kohalolemise asemel saan välja kell 7.45, kusjuures pealeminek järgmisele lennule algab kell 7.40 ja lennuk hakkab liikuma kell 8.00. Talina lennuk saabub pika B-terminali otsa ja järgneb väga kiire jooks, talveriietes ja raske seljakotiga (see on kindlasti lubatust raskem, sest seal on arvuti + fotokas + välklamp, mida seekord kohvrisse panna ei tihanud). Läbida tuleb kogu B-terminal ja pool lennujaama keskosa, tugevasti üle poole kilomeetri, inimeste vahel põigeldes. Jõuan viimasel minutil (nähtavasti oli mind juba üle kogu lennujaama kutsutud, aga veel enne seda, kui eelmisest lennukist välja sain), saan teada, et kohe oleks mind pandud puudujaks vms. Kohe minu järel pannakse värav kinni ja inimesed sõidutatakse lennukisse, mis hakkab liikuma umbes 8.05.
Nii et siiamaale saabudes olen kindel, et kohver saabub hiljem, sest ega tema siis mööda lennuvälja jooksnud (ja siis, kui inimesed bussist lennukisse kõndisid ja pagasit laaditi, mu kohver kuskil ei paistnud). Aga ei, kohver on kohal!!
Siis postkontor, sealt korterisse telefoniraamat.
Õhtul on töökoha jõulupidu, kuhu ei lähe. Teemaks on maskiball; juba enne puhkust mitu nädalat tagasi soovitati meilis, kust saab osta „õigeid” Veneetsia maske; uhh, rõve....
Käisin elus esimest korda Solarise keskuses, küll mitte selle iselangeva laega kinos, aga raamatupoes, kus loetlen telefoni riiulis olevaid raamatuid ja kuulan, mida on vaja.
Päkapikuülesannet täites ühte suurevõitu asutusse sisenedes rebitakse mul garderoobis jopp käest sõnadega „küll ma ise otsin, kus see tripp on!”, aga minut hiljem leian, et sinna jõuab päris sügavale sisse, enne kui keegi hakkab küsima, et keda te otsite.
Kemplen firmaga, kelle tehnik jättis töö pooleli, ja nüüd peame meie maksma väljakutse eest, et teine tehnik töö lõpetaks! Kui see ei ole väljapressimine, siis mis see on?! Teada on, et tarbijakaitse ei aita, sest – teada saadud kunagi, kui me nende „virtuaalteenuse” (raha võtsid, teenust pold) pärast kaebasime, – praegu eeldab tarbijakaitse, et õigus on mitte tarbijal, vaid ikka teenusepakkujal, ja tarbija peab tõendama, et tema õigusi on rikutud. No tere talv. Ilmselt tuleb kirjutada makse selgituseks „väljapressimine” ja, kui mahub, võib-olla lisada paar sõna, mis ja kes. Las jõuab internetti! Veel saan teada, et ega mina isiklikult nende klient ei olegi (mis selgitab, miks alati suheldakse E kaudu). Et pjiizut pjuize jeesti kjeelega klienditeenindaja mu nimest aru ei saa, deklameerin suurt tänavat ületades isikukoodi.
Saan teada, et „Meest, kes teadis ussisõnu” saab ja „Surmatantsu” ei saa mängida üksi.
Elasin üle tormi, kus kivimaja nagises ja Vjatšeslavi Laevade „tormikindlad” laevad seisid tuulevarjus. Nali selles, et alles üks päev varem oli laevade omanik isiklikus ajalehes iseendaga tehtud pikas usutluses kiidelnud, et mis sild, see pannakse ju 30 m/s tuulega kinni, aga vat tema laevad, need ikka sõidavad. S....gi, kohe järgmine päev oligi see 30 m/s käes ega sõitnud kuhugi.
Veel kohtusin hambaarstiga nagu vana sõbraga. Ega jah suhteliselt arusaamatus võõrkeeles suhtlemine ning üksvahe siinmail olnud arstide streik ole asju soodustanud. Kuigi selle kahe pika ja töörohke sessiooni järel olin mõlemal korral suhteliselt loppis ja valuvaigisti mõju all ning kuigi me mäletasime erinevalt, millal ma viimati tema juures käisin (minu mäletamist mööda veebruari lõpus 2008 hirmsa lumega, sest pärast hambakivi võtmist läksin aega parajaks tegema (loe: vabalt tolknevate huulte vahelt verist tatti soristama) arhitektuurimuuseumi (kus piletit küsides suhtuti minusse nagu raske vaimupuudega kultuurihuvilisse) ja teel sinna või sealt tagasi pildistasin Hobujaama tänavas lumehangede vahelt suurt paekiviseina, mis oli mu 2008. a parimate fotode albumis; aga tema leidis oma märkmetest novembri 2007), võib (nüüd läheb see lause lõpuks edasi) lugeda positiivseks märkust, et arvestades seda, et ma polnud hambaarsti juures käinud neli aastat, ei olnudki olukord nii hull kui võinuks arvata. Mõlemad pikad ajad olin pannud puhkuse algusse, et siis hiljem saaks veel käia, kui vaja, aga kõik sai kahe korraga valmis. Hambaarsti mõtte peale, et ühe tarkusehamba peaks vist välja tõmbama, olin rõõmuga nõus, sest sellega on olnud kujuteldamatut vaeva kuni selleni, kuidas kunagi külmetununa öösel köhides ärkasin seepeale, et poole sellest moodustanud suur plomm kukkus kolinal üle keele vastaskülje hammaste vastu, või siis kuidas paar nädalat tagasi tuli hambapesul kuskilt mitmemillimeetrine hambatükk ja ma ei suutnud keelega kuidagi tuvastada, kust. See hammas avaldas küll tugevat vastupanu ja luust lahkumise krigin oli kõva, kuigi mu arust oli logisenud juba hea hulk aega. Aga nüüd olen tast sindrist lahti!
Hambaarstist olenes ka kogu muu puhkuse ajastus, muu hulgas kursusekaaslastega kohtumine, mis on tavaliselt toimunud kord aastas, logistikapõhjusil talvel aastavahetuse paiku, aga eelmine aasta jäi vahele. doodle.com-iga vabu aegu sobitades selgus, et kõige paremini sobiks kas aeg kohe pärast esimest hambaarsti või nädal hiljem, ja õnneks hakkas ajapikku sobima teine aeg paremini, sest tõesti, otse pärast hambaarsti suutnuksin rääkida üksnes täishäälikutega. Kokkusaamine näitas, et aega on hakanud kuluma juba nii palju, et esiteks on käidud kursus muutunud tundmatuseni ning teiseks tuli üle rääkida kunagisi ilmselgeid asju, näiteks miks täpselt sai eriti vihatud õppejõud oma hüüdnime. Kokkusaamiskohad on ammu teisel ringil ja seekordse koha nimetus oli mulle täiesti uus, kuigi asukoht tuttav 2006. aastast, mil see kandis teist nime ja mis ilmselt läks pankrotti sellepärast, et ühe rühmaõe laps sõi kogu kohtumise aja seinast usinalt krohvi.
Tänavu nii elavaid lugusid ei ole kui paaril eelmisel korral ning neid ei ole ilus siia üles tähendada; ühes kohas naeran ilmselt mitte päris sama asja peale kui teised, aga vähemalt samal ajal.
Märgitagu, et seekord ma sööki maha ei ajanud. Kodus pole probleemi, sest kohe saabuvad kaks tolmuimejat ja koristavad ära, aga vat seltskonnas tuleb meeles pidada, et seal neid ei ole. Kõige pentsikum söögi mahaajamine oli 2010. a juunis loomaaias, kui ajasin jäätist fotoka ja akusahtli vahele ning leidsin, et selle kõike tõhusam eemaldusviis on äralakkumine. Piltidega muidugi oli see kurb lugu, et a) umbes 20 väga hea pildi saamiseks pidanuksin tegema umbes 80...120 võtet, mis mu rasketehnikaga on Eesti kõrtsis natuke ebaharilik; b) ma ei ole suure välgu ja praeguse halastamatult väikese sügavusteravusega põhiobjektiivi kombinatsiooniga saanud veel täiesti sinasõbraks ning välguta olnuks liiga pime; c) toredas seltskonnas tahan nautida ikka seltskonda, mitte mõelda fototehnilistele parameetritele à la „kas välk ikka kütab kogu ruumi täis, kui panen väikese ava” või „ära liiguta, [nimi], muidu lähed teravustamispunkti kohalt välja” või „kontrolli kohe iga võtte järel, kuhu fotokas teravustas” – viimase tõttu on nüüd pildiarhiivis ootamas kauget tulevikku, mil äkki saab võimalikuks teravdada valele kaugusele teravustunud fotot (varsti olevat tulemas võimalus saada teravat pilti võtte ajal liikunud pildist), pilt, millel keskel hägune talvemundris väike daam ja servas hästi terav tooliseljatugi). 19 võttest on 2 puhas tehniline praak, see 1 natuke, näidata kõlbab 13 pilti, millest väga heaks pean kaht.
Fototehnika poole pealt: avastasin, et suure plastpurgi taolise välguhajuti saab litsuda palju väiksemaks, kui seda kotis kanda lahtivõetuna. Sama leiutas ka mister Fong ise ja tema välguhajuti saab nüüd vanaaegse pikksilma kombel kokku lükata.
Veel kordasin tarkuse ema, et külmas pildistama minnes võta alati kaasa teine aku. Mul ei olnud ja sestap kandus pildistamine üle taskufotokale, soojendasin vahepeal suure fotoka akut käes ja pärast ei teadnud, mitme võtte jagu paargu tagasi tuli. Pärast pilte ilmutades leidsin, et suur fotokas võib küll näidata, et aku tühi, ja pildi tasku panna, aga ta teeb seda alles pärast fotode salvestamist kaardile.
* * *
Tagasisõit. Üles kell 4 (EET) ja, nagu ikka, ei saa aru, miks nii vara. Kohver on raamatuid täis ja kaalub väga napilt alla 20 kg, öömaja kaal näitab 19,6 kg. Loodan, et see käib veel lubatu sisse. Lennujaamas näitab 19,7 kg. Pakun, et naabrid kindlasti rõõmustavad, kui keegi kell kolmveerand viis hommikul veab 20 kg kohvri 4. korruselt alla mööda trepiastmeid põntsutades nagu Chr. Robin Väga Väikese Aruga Karu (nii et ei ole midagi imestada, miks oli karu peas nii vähe aru, sest talle oli selline väärkohtlemine tekitanud raske ajuvigastuse ja Chr. Robin tulnuks kehalise väärkohtlemise eest kohtusse anda).
4.50 takso. 5.14 lennujaamas turvast läbi.
Lennuk on kohale lennutatud firmast Carpatair (YR-KMR, Fokker 70) koos inetute rumeenia lennusaatjate ja rumeeniakeelsete siltidega. Interneti andmeil on Carpatairi värskeim lennuintsident Rumeenia olude kohta väga ilmekas – õhkutõusul riivas ratas mööda lennurada jalutanud hobust. Eesti lehed ja Eesti Õhu käsnataoline muffin on. Muffinit ei soojendata, mistõttu see on külm, rasvane ja tavalisest veel käsnjam. Väljalend hilineb, lendur lubab lennata Kopenhaagenisse 1 tund 35 minutit, mida ta ka vist teeb, või siis mitte, aga igatahes maandub lennuk nõnda, et 7.20 kohalolemise asemel saan välja kell 7.45, kusjuures pealeminek järgmisele lennule algab kell 7.40 ja lennuk hakkab liikuma kell 8.00. Talina lennuk saabub pika B-terminali otsa ja järgneb väga kiire jooks, talveriietes ja raske seljakotiga (see on kindlasti lubatust raskem, sest seal on arvuti + fotokas + välklamp, mida seekord kohvrisse panna ei tihanud). Läbida tuleb kogu B-terminal ja pool lennujaama keskosa, tugevasti üle poole kilomeetri, inimeste vahel põigeldes. Jõuan viimasel minutil (nähtavasti oli mind juba üle kogu lennujaama kutsutud, aga veel enne seda, kui eelmisest lennukist välja sain), saan teada, et kohe oleks mind pandud puudujaks vms. Kohe minu järel pannakse värav kinni ja inimesed sõidutatakse lennukisse, mis hakkab liikuma umbes 8.05.
Nii et siiamaale saabudes olen kindel, et kohver saabub hiljem, sest ega tema siis mööda lennuvälja jooksnud (ja siis, kui inimesed bussist lennukisse kõndisid ja pagasit laaditi, mu kohver kuskil ei paistnud). Aga ei, kohver on kohal!!
Siis postkontor, sealt korterisse telefoniraamat.
Õhtul on töökoha jõulupidu, kuhu ei lähe. Teemaks on maskiball; juba enne puhkust mitu nädalat tagasi soovitati meilis, kust saab osta „õigeid” Veneetsia maske; uhh, rõve....
3.12.11
L, 1781. päev: puhkusele!
Lennujaamas käib ringi tollikoer. Mul muidugi väike närv sees, sest kodus on kaks koera ja kes teab, mida arvab koerajuht koera selleteemalisest tähelepanust. Aga koer lakub mul nägu, mis õnneks ei ole see reaktsioon, mis tingiks rangema huvi. Kõik puhkevad lõbusasti naerma.
Minnes on esimene ots lennukiga marki CRJ200 (esimesed sisenejad tropitavad, järgmised ootavad tuule ja vihma käes trapil) ja teine CRJ900, mille hankimisel unustati küll ära, et Talina Lennu jaama reisijatorud on ehitatud selliste lennukite jaoks, mis on ette nähtud selliste torude jaoks, st kus uks on uks, mitte tagurpidi trepp, aga mis ukse ette teravmeelsed lennuväljatehnikud asetavad nüüd sillakese asjaomasesse torusse, nii et ei pea enam ronima alla lennuväljale ja siis tagasi üles terminali. Tõsi, seda sillakest peaks lennukis kaasas vedama ja välja õpetama ka iga muu sihtlennuvälja maapealse teeninduse.
Lennukisse minekut olevat hiljuti kuskil teaduslikult uuritud ja selgunud, et kõige kiirem oleks viis, kui kõigepealt läheksid oma kohtadele sama poole akna all istujad.
Kotilindi juures öeldakse mögafonist, et Kopenhaagenist saabunud „Märtin, Marko” tulgu oma kohvri asjus letti. Ma „Märtin, Markot” nägupidi ei tunne ja sestap ei tea, kas tegu on sama isikuga, keda arvate.
Minnes on esimene ots lennukiga marki CRJ200 (esimesed sisenejad tropitavad, järgmised ootavad tuule ja vihma käes trapil) ja teine CRJ900, mille hankimisel unustati küll ära, et Talina Lennu jaama reisijatorud on ehitatud selliste lennukite jaoks, mis on ette nähtud selliste torude jaoks, st kus uks on uks, mitte tagurpidi trepp, aga mis ukse ette teravmeelsed lennuväljatehnikud asetavad nüüd sillakese asjaomasesse torusse, nii et ei pea enam ronima alla lennuväljale ja siis tagasi üles terminali. Tõsi, seda sillakest peaks lennukis kaasas vedama ja välja õpetama ka iga muu sihtlennuvälja maapealse teeninduse.
Lennukisse minekut olevat hiljuti kuskil teaduslikult uuritud ja selgunud, et kõige kiirem oleks viis, kui kõigepealt läheksid oma kohtadele sama poole akna all istujad.
Kotilindi juures öeldakse mögafonist, et Kopenhaagenist saabunud „Märtin, Marko” tulgu oma kohvri asjus letti. Ma „Märtin, Markot” nägupidi ei tunne ja sestap ei tea, kas tegu on sama isikuga, keda arvate.
2.12.11
R, 1780. päev: ei mäleta
Viimane tööpäev enne puhkust, mõelge ise.
1.12.11
N, 1779. päev: back to school
Õhtul on „rahvaülikooli” lahtiste uste päev, kus viibime napi veerand tunni, aga mis jätab siiski väga hea mulje. Kõrval on parasjagu külas tsirkus ja algul kooli ees parklas paljusid putkasid nähes arvan, et näe, hoov on kloune ja muud tsirkuserahvast täis, kes teevad parasjagu õhtusööki. Need on siiski ürituse enda vorstiputkad, mis alles võtavad enne külastajate saabumist hoogu. Sees mürtsub sõjaväe puhkpilliansambel ja kahel korrusel on avatud rida klassiruume, milles näidatakse mitmesuguseid kursusi, mida kool pakub. Hiina kalligraafia juures pakun, et varsti vast tuleb parklasse rullima tank.
Koblenzi lehed kirjutavad pikalt ja laialt Rheinist leitud raskest pommist ning selle tulevast kõrvaldamisest pühapäeval, kui pool linna evakueeritakse ja rongid sõidavad sellest tähtsast sõlmjaamast lihtsalt peatumata läbi. Pommi mass 1800 kg paneb algul kahtlema, kas see ikka oli Inglise või Ameerika pomm, sest need kaalusid naeltes ja 1800 hästi ei jagu (kui see just ei ole 4000-naelane [1812 kg] AN-M56 õhumiin (Luftmine, blockbuster, kerges ümbrises, purustusjõud põhines lööklainel, mitte kesta kildumisel, näiteks terve elamukvartali laiali pühkimiseks), kus olnud 3245 lb [1470 kg] lõhkeainet). Sakslastel oli SC 1800, sobiva hüüdnimega* Satan, mis kaalus täpselt 1800 kg, aga see oli paksu kestaga tavaline pomm ja lõhkeainet oli „ainult” umbes pool massist, 1000 kg; kuju oli ka teine. Meenutagem 1990. aastate alguse krimiuudistest, kui kõrgele ja kui väikesteks osakesteks pillutas inimese kümme-viisteist tuhat korda väiksem lõhkeainekogus, sada grammi trotüüli, või kui vähe on lõhkeainet padrunis. Hirmus on inimene.
* Tonnise pommi SC 1000 inglise hüüdnimi oli Hermann, välimuse järgi: värvus oli helesinine RLM 65 nagu Luftwaffe ülema Göringu munder ja kuju oli ka peaaegu sama turske. SC 1000 kest on olemas Helsingi-Vantaa lennujaama juures Soome lennundusmuuseumis, minge vaadake.
Samas on üle jõe paar kilomeetrit kesklinna pool Saksa liiduarhiiv ning Saksa sõjaväe tehnika- ja varustusamet (koos sõjatehnika õppekoguga WTS), nii et kohapealsetest asjatundjatest puudust ei ole ja küll nemad teavad täpselt, mis pomm see on, mille kahjutuks tegemise ajaks tuleb ohutusse kohta vedada 45 000 inimest, sh mitu vanadekodu ja vangla.
Koblenzi lehed kirjutavad pikalt ja laialt Rheinist leitud raskest pommist ning selle tulevast kõrvaldamisest pühapäeval, kui pool linna evakueeritakse ja rongid sõidavad sellest tähtsast sõlmjaamast lihtsalt peatumata läbi. Pommi mass 1800 kg paneb algul kahtlema, kas see ikka oli Inglise või Ameerika pomm, sest need kaalusid naeltes ja 1800 hästi ei jagu (kui see just ei ole 4000-naelane [1812 kg] AN-M56 õhumiin (Luftmine, blockbuster, kerges ümbrises, purustusjõud põhines lööklainel, mitte kesta kildumisel, näiteks terve elamukvartali laiali pühkimiseks), kus olnud 3245 lb [1470 kg] lõhkeainet). Sakslastel oli SC 1800, sobiva hüüdnimega* Satan, mis kaalus täpselt 1800 kg, aga see oli paksu kestaga tavaline pomm ja lõhkeainet oli „ainult” umbes pool massist, 1000 kg; kuju oli ka teine. Meenutagem 1990. aastate alguse krimiuudistest, kui kõrgele ja kui väikesteks osakesteks pillutas inimese kümme-viisteist tuhat korda väiksem lõhkeainekogus, sada grammi trotüüli, või kui vähe on lõhkeainet padrunis. Hirmus on inimene.
* Tonnise pommi SC 1000 inglise hüüdnimi oli Hermann, välimuse järgi: värvus oli helesinine RLM 65 nagu Luftwaffe ülema Göringu munder ja kuju oli ka peaaegu sama turske. SC 1000 kest on olemas Helsingi-Vantaa lennujaama juures Soome lennundusmuuseumis, minge vaadake.
Samas on üle jõe paar kilomeetrit kesklinna pool Saksa liiduarhiiv ning Saksa sõjaväe tehnika- ja varustusamet (koos sõjatehnika õppekoguga WTS), nii et kohapealsetest asjatundjatest puudust ei ole ja küll nemad teavad täpselt, mis pomm see on, mille kahjutuks tegemise ajaks tuleb ohutusse kohta vedada 45 000 inimest, sh mitu vanadekodu ja vangla.
Subscribe to:
Posts (Atom)
