25.11.17
L, 3856. päev: lend
Lend kodumaile; midagi muud põnevat nagu ei mäleta peale selle, et siinsel lennuväljal seisis kaubaterminali perroonil An-124 ja ma üritasin märgata-tabada selle numbrit, et järele vaadata, mis firma oma see on. Mingi suht obskuurne kaubalennufirma oli, ei mäleta enam.
24.11.17
23.11.17
N, 3854. päev: uskumatu
Vahepeal kostab kaugusest kisa – koolituselt on videosild teise riiki, kus on huvitatud kuulajaid, aga häälside on rohkem ühepoolne.
Aga hoopis lõbus on, et mu kingatald on otsustanud täna täielikult laguneda, minust jäävad mustad jalajäljed. Algul neid maas nähes arvan, et must ollus on muld, isegi katsun järele – ei, mingi polümeer on. Nii et kuigi rõõmustasin, et koolitus toimub keelekursusest ainult kahe bussipeatuse kaugusel ja lõpeb siis, kui tund algab, ja saan lõpuks jõuda kohale peaaegu alguseks, pean ka täna saatma õpetajale meili, et vabandage, ma ei saa täna tundi tulla, mul läksid kingad äkki katki ja pean minema koju neid vahetama. Peaaegu panen juurde foto, et asi tunduks usutav.
Aga hoopis lõbus on, et mu kingatald on otsustanud täna täielikult laguneda, minust jäävad mustad jalajäljed. Algul neid maas nähes arvan, et must ollus on muld, isegi katsun järele – ei, mingi polümeer on. Nii et kuigi rõõmustasin, et koolitus toimub keelekursusest ainult kahe bussipeatuse kaugusel ja lõpeb siis, kui tund algab, ja saan lõpuks jõuda kohale peaaegu alguseks, pean ka täna saatma õpetajale meili, et vabandage, ma ei saa täna tundi tulla, mul läksid kingad äkki katki ja pean minema koju neid vahetama. Peaaegu panen juurde foto, et asi tunduks usutav.
22.11.17
K, 3853. päev: tausta ka
BBC seletab, mis vahe on USA ja UK laimuseadusel: UK-s peab avaldatu olema tõsi ja avaldaja peab suutma kohtus tõendada, et on. USAs tohib avaldada mida iganes: Why so many sexual harassment cases in US, not UK?
* * *
Mladic saab eluaegse, eile kukutati Mugabe.
* * *
Mladic saab eluaegse, eile kukutati Mugabe.
21.11.17
T, 3852. päev: katsikul
Kuidas käisime katsikul väikesel E-l, kellele suur E kinkis esimese mänguasja, mida mitmest vanemaraamatust ja -äpist juhinduvad noored vanemad olid ähmiga unustanud ostmata.
Olen maru kindel, et nende majal on olnud sama sisearhitekt kui meil. Välisuks on täpselt selline nagu meil vanasti, siseuksed samad, lingid samad, isegi WC-paberi hoidik on täpselt sama!
Olen maru kindel, et nende majal on olnud sama sisearhitekt kui meil. Välisuks on täpselt selline nagu meil vanasti, siseuksed samad, lingid samad, isegi WC-paberi hoidik on täpselt sama!
20.11.17
19.11.17
18.11.17
17.11.17
R, 3848. päev: loomaarst
Hommikul tööl, võtan hommiku vabaks, loomaarsti juurde.
16.11.17
N, 3847. päev: pime neljapäev
E komistab lõuna ajal tänaval ja satub emosse, kus on kolm tundi. Mille kohta on teada, et mida kauem lastakse seal oodata, seda parem, sest seda vähem on seisund eluohtlik.
Siis on paksu kirja saatnud maksuamet ja Šp operatsioonihaav on läinud lahti ja ajab välja mäda.
15.11.17
K, 3846. päev: pime kolmapäev
Väikest viisi nagu nohualguse tunne.
14.11.17
T, 3845. päev: suvepildid valmimas
Valmivad suvise ekspeditsiooni kuuenda muistise pildid seitsmest. Kahe nädala pärast kavatsen puhata, selleks on vaja suvepildid tingimata valmis saada.
13.11.17
E, 3844. päev: postkontorist loomaarstini
Kl 15.50 töölt ära, kl 15.55 taksosse, kl 16.10 kodus, E läheb Šp-ga arsti juurde, mina Št-ga jalutama, pärast postkontori kaudu loomaarsti juurde vastu. Tagasi kodus kl 17.15, tundub, nagu oleks kell jube palju (ja sedasama ka kogu õhtu jooksul).
Kui mõni minut pärast viit ootame loomaarsti lähedal bussi, möödub tüseldane härrasmees, kes ennist ootas maja ees peatuses, aga nähes, et tema bussi ei tule (linnast välja oli paras ummik), hakkas minema jala. Ta vaatab mind vihase pilguga, nagu oleks mina selles süüdi, et ma jäin pärast teda meie peatusse ootama, buss tuli kahe minuti pärast, sõitsin sellega postkontori, sain kätte paki, mis käes, kõndisin kilomeetri loomaarstini ja sealt selle bussipeatusse ning alles seal kohtasin teda uuesti, kes kõik see aeg oli rühkinud maantee kõrval. Temast pidi mööduma see aeg mitu bussi.
Pärast selgub, et poole viie paiku bussi oodates ei taibanud ma loendada majaesist liiklust, esmaspäev kl 16 on muidu selline punkt, et selles vaatlusi seni ei ole, sest kes tööpäeval ikka sel kellaajal kohale juhtub ning üksikutel vabadel tööpäevadel ei ole ma juhtunud esmaspäeval kl 16 loendama.
Pakis on kaks plakatit: filmi „Ein Mord mit Aussicht” oma (mille kleebime algul konkusse seinale, aga et see sealt pidevalt alla kukub, siis konku raamaturiiuli külge) ja sarja „Mord mit Aussicht” (e k „Kolkakomissar Sophie Haas”) väljamõeldud tegevusküla Hengaschi plaan (mida ei ole panna kuhugi, viin tööle, seisab seniajani (III 2018) rullis).
Valmivad suvise ekspeditsiooni kõige detailirikkama muistise pildid.
Kui mõni minut pärast viit ootame loomaarsti lähedal bussi, möödub tüseldane härrasmees, kes ennist ootas maja ees peatuses, aga nähes, et tema bussi ei tule (linnast välja oli paras ummik), hakkas minema jala. Ta vaatab mind vihase pilguga, nagu oleks mina selles süüdi, et ma jäin pärast teda meie peatusse ootama, buss tuli kahe minuti pärast, sõitsin sellega postkontori, sain kätte paki, mis käes, kõndisin kilomeetri loomaarstini ja sealt selle bussipeatusse ning alles seal kohtasin teda uuesti, kes kõik see aeg oli rühkinud maantee kõrval. Temast pidi mööduma see aeg mitu bussi.
Pärast selgub, et poole viie paiku bussi oodates ei taibanud ma loendada majaesist liiklust, esmaspäev kl 16 on muidu selline punkt, et selles vaatlusi seni ei ole, sest kes tööpäeval ikka sel kellaajal kohale juhtub ning üksikutel vabadel tööpäevadel ei ole ma juhtunud esmaspäeval kl 16 loendama.
Pakis on kaks plakatit: filmi „Ein Mord mit Aussicht” oma (mille kleebime algul konkusse seinale, aga et see sealt pidevalt alla kukub, siis konku raamaturiiuli külge) ja sarja „Mord mit Aussicht” (e k „Kolkakomissar Sophie Haas”) väljamõeldud tegevusküla Hengaschi plaan (mida ei ole panna kuhugi, viin tööle, seisab seniajani (III 2018) rullis).
Valmivad suvise ekspeditsiooni kõige detailirikkama muistise pildid.
12.11.17
11.11.17
L, 3842. päev: poes
Ilusas Tähekeses, mul seekord sünnipäevaks saadud kinkekaart ühes. Kehtib just seal poes, me satume sinna muidu kord aastas. N-ö kauba peale (mida algul ei kavatsenud osta) ka mulle uus kerge soe jope.
Valmivad III 2016 kahe fotoseminari pildid. Kokku 3650 võttest jääb alles 633, neist näidata sünnib 315.
Jabur vulkaanifilm; vahepeal on tekkinud tuttavate sekka sarnaseid nägusid: hädaga ümberkasvav pankur (kelle näitleja filmidebüüt oli 1970. aastate poolkombekates paljaihufilmides) on nagu eelmine hambaarst dr Tang, kelles võib kahtlustada mõnetist hambaarstilist saamatust, kui öelda viisakalt, ning tüse saamatu abipolitseinik, keda külalapsed kiusavad, aga kes hädas tunneb end nagu kala vees, on veidi nagu tuttav saksa piltnik.
Valmivad III 2016 kahe fotoseminari pildid. Kokku 3650 võttest jääb alles 633, neist näidata sünnib 315.
Jabur vulkaanifilm; vahepeal on tekkinud tuttavate sekka sarnaseid nägusid: hädaga ümberkasvav pankur (kelle näitleja filmidebüüt oli 1970. aastate poolkombekates paljaihufilmides) on nagu eelmine hambaarst dr Tang, kelles võib kahtlustada mõnetist hambaarstilist saamatust, kui öelda viisakalt, ning tüse saamatu abipolitseinik, keda külalapsed kiusavad, aga kes hädas tunneb end nagu kala vees, on veidi nagu tuttav saksa piltnik.
10.11.17
R, 3841. päev: kuidas ma keeletunnis ega postkontoris ei käinud
Kl 12 avastan, et tänast tööd on nii palju, et kl 12.15 tundi minna ei jõua; lähen parem postikontori, kl 13.22 bussiga. Töö valmib 13. Kirjutan vahepeal töömeili ja üht teist meili otsides leian kl 13.14 teise, kus on selgitatud asja, mida olin alustanud, aga mis vajas selgitusi ja mis peab olema valmis täna enne lõunale minekut. Niisiis olen bussipeatuses kl 13.21. Bussiraisk on aga, nagu seda on juhtunud sageli, juba ära sõitnud. Ja kontori naasnuna leian, et tänane töö on tegelt alles pooleli.
9.11.17
N, 3840. päev: loss
Avastan suht juhuslikult, et muinsuse väliskülgede põhiplaanis ei ole peaaegu ühtki täisnurka.
8.11.17
7.11.17
T, 3838. päev: per aspera
Saab teada, et kohaliku kalendri järgi eile (aga ajavahe tõttu tõenäoliselt juba tänase kuupäeva sees) Dick Gordon, Apollo 12 CMP, ära surnud. Seega on Apollo 12 meeskonnast elus ainult Alan Bean*.
** Suri 5.1.2018
Kurivaim, pean blogisse kopima koorilaulja mälestustest loo, kuidas koor esitas oreliga suurvormi, aga orel oli rikkis.
- Apollo 8 (XII 1968): Frank Borman, Jim Lovell, Bill Anders kõik elus
- Apollo 9 (III 1969): James McDivitt, Dave Scott, Rusty Schweikart kõik elus
- Apollo 10 (V 1969): Tom Stafford ja John Young** elus, Eugene Cernan surnud
- Apollo 11 (VII 1969): Neil Armstrong surnud, Mike Collins ja Buzz Aldrin elus
- Apollo 12 (XI 1969): Pete Conrad ja Dick Gordon surnud, Alan Bean elus*
- Apollo 13 (IV 1970): Jim Lovell elus, Jack Swigert surnud, Fred Haise elus
- Apollo 14 (II 1971): Alan Shepard, Stu Roosa, Ed Mitchell kõik surnud
- Apollo 15 (VII–VIII 1971): Dave Scott ja Al Worden elus, Jim Irwin surnud
- Apollo 16 (IV 1972): John Young**, Ken Mattingly, Charlie Duke kõik elus
- Apollo 17 (XII 1972): Eugene Cernan ja Ron Evans surnud, Jack Schmitt elus
** Suri 5.1.2018
Kurivaim, pean blogisse kopima koorilaulja mälestustest loo, kuidas koor esitas oreliga suurvormi, aga orel oli rikkis.
6.11.17
E, 3837. päev: Leida J kolija soov läks täide
Jean-Pierre oli lubanud tuua uue dušiseina 8 ja 9 vahel, seega rihin (tööriided selga!) ½9-ks. Ja täitsa hästi läheb, sest kl 8.35 helistatakse midagi, millest aiman ehituspoe nime ja sõna „uks”, mispeale luban tulla alla vastu. Haaran käru, paksud kindad (klaas ikkagi!) ja tagatoast kviitungi (et olen maksnud) ning sõidan alla. Tuulekojas seisabki onkel, mullikilesse mähitud dušisein seina najal, ja tõstab selle uksest sisse. Harutan käru lahti ja pakin dušiseina käru peale.
Lifti oodates möödub esimene minut, mil uus dušisein on kohal.
Liftis möödub teine.
Siis see ilus lugu lõpeb, sest liftist väljudes puutub dušiseina nurk kergelt vastu põrandat ja kostab hääl „krrrrrk… ššššŠŠŠŠŠŠŠŠŠHHHHHH!” ning tunnen, kuidas käte vahel läheb klaas vedelaks ja siis käte vahelt üldse kaob. Lohistan ikka veel pakendis oleva, aga nüüd juba suht vormitu tombu liftiesisele, helistan E-le, et ühelt poolt toodi dušisein kohale, aga teisalt seda enam ei ole, ja mõtlen, mida teha. Iseenesest mõista tuleb see laga koristada ja nii, et enne mu tööleminekut saavad sellest üle kõndida ka koerad. Toon korterist harja, kühvli ja kõige tugevama kilekoti, mida leian (hea, et ma ei leidnud prügikotte, vaid määndumatu ja igavese korduskasutatava väikse kilekoti, see on paksust kilest, klaas läbi ei tule) ning siis järgmise tunni veedan kilde koristades – algul ajades kilde dušiseina pakendist kilekotti, siis (kui selle küljest enam kilde eriti ei tule) mähkides dušiseinast säilinud kinnitus- ja alusliistu (mida ma pakendist välja ei võtnudki) ühtäkki väga suureks jäänud mullikilesse. Vahepeal läheb alla fuajeesse tööle maja koristaja, aga ta on kena inimene, ma ei saa ju jätta seda talle, et ise tegin ja sina korista.
Siis viin puntra kaenlas, hari ja kühvel näpus, prügikasti (lifti diagonaalis peaaegu mahub); prügikast on sedavõrd täis, et pean prügikotte ringi paigutama, et mahuks (ka prügikasti diagonaalis peaaegu mahub). Siis toon korterist märjaks tehtud põrandalapi ja majapidamispaberit, köidan kilekoti kärule (ma seda kanda ei julge, äkki läheb põhi alt) ning triigin niigi enne hoolikalt harjatud liftiesise suure varuga veel kaks korda üle: üks kord märja lapiga, teine kord majapidamispaberiga, mille mõlema käärin paberisse ja viskan ära. Siis kärutan klaasikildudega koti õue (kotis on klaasikilde koos õhuvahedega arvutuslikult 7,2 liitrit, klaas ise oli ligikaudu 140 × 60 × 0,6 cm, võtame tiheduseks 3 g/cm³, see teeb u 15 kg) ja tühjendan klaasikonteinerisse, viskan kilekoti ja lapid ära, viin käru, harjad, kühvli ja majapidamispaberi tagasi korterisse, pesen harja ja kühvli, nühin puhtaks tallad ja kindad, jalutan koerad ja lähen lõpuks tööle, kurb nagu õnnetusehunnik. Olin just reedel rääkinud toanaabrile neljapäevastest seiklustest ja nüüd saab lugu jätkata.
Kõige kurja juur oli, et pakkimisel ja kohaletoomisel oli – kellegi teadmata – läinud dušisein sussid püsti, nii et alusliist oli ülespoole ja ülaserva paljas klaas allapoole. Ning hea muidugi, et purunes juba koridoris, mille korteris, ja juba kohaletoomisel, mitte paigaldamisel või – hoidku! – kasutamisel. (Nagu vanaema sõbranna Leida J kolimisel 1990. aasta paiku kitsa järsu trepiga maja neljandalt korruselt laiema trepiga maja teisele korrusele arvas üks kolijameestest naljaga pooleks, et viskame suure trümoopeegli kohe üleval katki, ei ole vaja seda trepist alla kandagi.)
Muidugi seljatäie jagu targem jälle:
Lifti oodates möödub esimene minut, mil uus dušisein on kohal.
Liftis möödub teine.
Siis see ilus lugu lõpeb, sest liftist väljudes puutub dušiseina nurk kergelt vastu põrandat ja kostab hääl „krrrrrk… ššššŠŠŠŠŠŠŠŠŠHHHHHH!” ning tunnen, kuidas käte vahel läheb klaas vedelaks ja siis käte vahelt üldse kaob. Lohistan ikka veel pakendis oleva, aga nüüd juba suht vormitu tombu liftiesisele, helistan E-le, et ühelt poolt toodi dušisein kohale, aga teisalt seda enam ei ole, ja mõtlen, mida teha. Iseenesest mõista tuleb see laga koristada ja nii, et enne mu tööleminekut saavad sellest üle kõndida ka koerad. Toon korterist harja, kühvli ja kõige tugevama kilekoti, mida leian (hea, et ma ei leidnud prügikotte, vaid määndumatu ja igavese korduskasutatava väikse kilekoti, see on paksust kilest, klaas läbi ei tule) ning siis järgmise tunni veedan kilde koristades – algul ajades kilde dušiseina pakendist kilekotti, siis (kui selle küljest enam kilde eriti ei tule) mähkides dušiseinast säilinud kinnitus- ja alusliistu (mida ma pakendist välja ei võtnudki) ühtäkki väga suureks jäänud mullikilesse. Vahepeal läheb alla fuajeesse tööle maja koristaja, aga ta on kena inimene, ma ei saa ju jätta seda talle, et ise tegin ja sina korista.
Siis viin puntra kaenlas, hari ja kühvel näpus, prügikasti (lifti diagonaalis peaaegu mahub); prügikast on sedavõrd täis, et pean prügikotte ringi paigutama, et mahuks (ka prügikasti diagonaalis peaaegu mahub). Siis toon korterist märjaks tehtud põrandalapi ja majapidamispaberit, köidan kilekoti kärule (ma seda kanda ei julge, äkki läheb põhi alt) ning triigin niigi enne hoolikalt harjatud liftiesise suure varuga veel kaks korda üle: üks kord märja lapiga, teine kord majapidamispaberiga, mille mõlema käärin paberisse ja viskan ära. Siis kärutan klaasikildudega koti õue (kotis on klaasikilde koos õhuvahedega arvutuslikult 7,2 liitrit, klaas ise oli ligikaudu 140 × 60 × 0,6 cm, võtame tiheduseks 3 g/cm³, see teeb u 15 kg) ja tühjendan klaasikonteinerisse, viskan kilekoti ja lapid ära, viin käru, harjad, kühvli ja majapidamispaberi tagasi korterisse, pesen harja ja kühvli, nühin puhtaks tallad ja kindad, jalutan koerad ja lähen lõpuks tööle, kurb nagu õnnetusehunnik. Olin just reedel rääkinud toanaabrile neljapäevastest seiklustest ja nüüd saab lugu jätkata.
Kõige kurja juur oli, et pakkimisel ja kohaletoomisel oli – kellegi teadmata – läinud dušisein sussid püsti, nii et alusliist oli ülespoole ja ülaserva paljas klaas allapoole. Ning hea muidugi, et purunes juba koridoris, mille korteris, ja juba kohaletoomisel, mitte paigaldamisel või – hoidku! – kasutamisel. (Nagu vanaema sõbranna Leida J kolimisel 1990. aasta paiku kitsa järsu trepiga maja neljandalt korruselt laiema trepiga maja teisele korrusele arvas üks kolijameestest naljaga pooleks, et viskame suure trümoopeegli kohe üleval katki, ei ole vaja seda trepist alla kandagi.)
Muidugi seljatäie jagu targem jälle:
- Ärge ostke kaupa, mis on seisnud iks aja väljas ja müümishetkel seisab seina najal. Te ei tea, kui palju seda on aja jooksul klopitud ja kuidas seda pakitakse.
- Ärge ostke vana kaupa, mille omadusi ei tea keegi, näiteks seda, et dušiseina materjal „turvaklaas” tähendab mitte „löögikindel klaas” nagu pangas või loomaaias või autode esi- ja tagaakendes või isegi vannitoa peegelkapi ukses (mitmekihiline, liimitud), vaid „klaas, mis ei purune löögil kohe teravnurkseiks kolmnurgiks, vaid mis puruneb aeglaselt tillukesiks täringuiks” (ühekihiline), mistaolisest tehakse autode külgaknaid, aga mis mujal kasutada hästi ei sünni.
5.11.17
P, 3836. päev: pühapäev
Värvin aknaalust seina, kus külmasillale on tekkinud uusi eluvorme.
Palavikku enam ei ole, v.a õhtul korraks.
Palavikku enam ei ole, v.a õhtul korraks.
4.11.17
L, 3835. päev: toas, joonistan
Öösel paar korda kole köha, ärkan ka ise. Päeval toas, loen, joonistan, võtan rohtu.
Valmib muistise viies vaade (esikülg), aga esimene, kust paljastub millalgi tehtud mõõtmis- või arvutusviga: esikülje ärkli proportsioonid on seotud kaitsekäigu rinnatise ja katuseharja kõrgusega, millest esimese olen mõõtnud looduses kohapeal ja teise fotodelt (see sunnik on käeulatusest kõrgemal, aga ma ei osanud kohapeal hinnata, kui palju), aga püstsuunas ärkli proportsioonid fotoga ei klapi. (Pärast, 3 a vanust Facebooki-fotot kommenteerides ja fotol kujutatu järgi arvutades selgub: olin hinnanud katuseharja 40 cm liiga kõrgeks. Pean nüüd valmis külgvaateid õigeks kraapima; kumbagi valmis isomeetrilist vaadet parandama ei hakka, aga kolmandal, mis on parasjagu konstrueerimisel, saab parandada veel küll. — Hilisem täiendus: jätsin pooleli ja tegin kolmanda isomeetrilise vaate otsast peale, sest andmete ülekontrollimisel-taasarvutamisel selgus ka palju muid mõõtmeid, mida varem olin pannud suht suvaliselt või mida muudel vaadetel ei paistnud.)
Valmib muistise viies vaade (esikülg), aga esimene, kust paljastub millalgi tehtud mõõtmis- või arvutusviga: esikülje ärkli proportsioonid on seotud kaitsekäigu rinnatise ja katuseharja kõrgusega, millest esimese olen mõõtnud looduses kohapeal ja teise fotodelt (see sunnik on käeulatusest kõrgemal, aga ma ei osanud kohapeal hinnata, kui palju), aga püstsuunas ärkli proportsioonid fotoga ei klapi. (Pärast, 3 a vanust Facebooki-fotot kommenteerides ja fotol kujutatu järgi arvutades selgub: olin hinnanud katuseharja 40 cm liiga kõrgeks. Pean nüüd valmis külgvaateid õigeks kraapima; kumbagi valmis isomeetrilist vaadet parandama ei hakka, aga kolmandal, mis on parasjagu konstrueerimisel, saab parandada veel küll. — Hilisem täiendus: jätsin pooleli ja tegin kolmanda isomeetrilise vaate otsast peale, sest andmete ülekontrollimisel-taasarvutamisel selgus ka palju muid mõõtmeid, mida varem olin pannud suht suvaliselt või mida muudel vaadetel ei paistnud.)
3.11.17
R, 3834. päev: pood helistab
Jean-Pierre helistabki, mis kulgeb täitsa edukalt. Mul on kui peast pühitud, kuidas on prantsuse keeli esmaspäev, aga ütlen, et kuuendal sobib, ja kui ta üle küsib, kas lundi, kiidan takka, et lundi jah. Ja seda ma juba tean (re: jalgrataste ost 2011), et see hääldub mitte nagu „lündii”, vaid peaegu nagu „ländii”.
Hiinakas, täna on seal ees koguni kolm seltskonda. Mul on väikest viisi nagu palavik (ilmselt nädal tagasi saadud uus külmetus, teine rong oli nagu loomaaed), tagasi tuleme (ainult 1½ km) bussiga.
Hiinakas, täna on seal ees koguni kolm seltskonda. Mul on väikest viisi nagu palavik (ilmselt nädal tagasi saadud uus külmetus, teine rong oli nagu loomaaed), tagasi tuleme (ainult 1½ km) bussiga.
2.11.17
N, 3833. päev: Edwina ja Patsy jälgedes
Kuidas käisime otsimas vanniservapealset dušiseina. Kolmes poes käisime, seitsmendast leidsime. Olin riietunud arvestusega, et istun bussile, kõnnin poes ja istun tagasi bussile, aga plaanid muutusid mitu korda ja vahepeal kõndisime päris pikalt bussilt poeni, mul oli keskmiselt külm.
Esimene pood, kuhu sattusime, oli mööblipood, mis oli umbes kohas, kus mäletasin olevat ehituspoe, aga täpselt ei mäletanud, kus see on. See oli umbprantsuskeelne, müüs kõrvuti pesumasinaid ja telekaid, väga naljakaid disainkujusid (üldse mitte naljana) ja väga laheda uksepildiga kappi, mida hulk aega silitasime, mõõtsime, mõtlesimine ja ma ka kõigutasin.
Teine pood oli see, kust kunagi ostsime paljude poltidega koos püsiva diivani. Seal selliseid ehitusmaterjale ei olnud. Mööbel oli tugevam, üks suur õhukese plaadiga ümmargune laud näiteks seisis kaadervärgi otsas, mistaolisi (kuju, suurus) kasutati tankitõketena (n-ö Tšehhi siil).
Kolmandas poes oli küll igasugu vigureid, näiteks eraldi klaasriiuleid (vannitoas on mitmest endisest riiulist jäänud seina augud alles), aga dušiseinu mitte.
Siis istusime eeslinnu pidi reisivale reisibussile tagasi (see seisab vahepeal raudteejaamas ainult mõne minuti, mitte enam 20, ja sedasi kestab sõit ühest otsast teise ainult 50 minutit, mitte tund). Vaatame sõiduplaanist, et ohoh, ootama peab 29 minutit, aga eelmine buss hilineb minuti ja tuleb kohe. Huvitav, et on lõpp-peatus, aga ometi on bussil juba sõitjaid. Teeme bussiaknast vaatlusi, näiteks et tornitaolisel hiina restoranil, kust tuli ennist teise suunda sõites peale muljet avaldavas kostümeeringus hiinlane, on katusel palju antenne, mis süvendas arvamust, et ta läks mitte poodi ega niisama lantima, vaid missioonile.
Käigu pealt (Googel!) otsustame mitte minna tee äärde jäänud neljandasse mööblipoodi, sest seal figureerib vannitoamööbli kirjelduses kahtlane sõna „disain” ning palju tuntud firmanimesid, millest mitme kohta ma ei teadnudki, et nad teevad ka mööblit.
Tuleme maha Kõrgmetsa linnapoolsemas servas, kust bensujaama ehitamisel leiti kunagi kaubajaama pommitamisest lõhkemata jäänud jubesuur pomm ning selle eemaldamisel ei maandunud siitpoolt isegi lennukid. E on täheldanud seal vannitoapoodi, aga ka see selgub aknakaudsel täheldusel olevat rohkem nagu vannitoadisaini pood.
Jalutame itaallaste juurde bussipeatusse (800 m), möödudes kõrtsist Kollane Nurk. Imestan, et sellel on ka ülemised korrused, bussist muidu kunagi üles ei näe.
Järgmine pood on raudtee ääres ehitusmaterjalide pood. Aga esiteks ei paista seal ühtki kundet (äripäeva päastlõuna ikkagi) ja teiseks figureerib akna kohal kiri, et nad müüvad peamiselt uksi, aga mu ettekujutuses dušisein päris nagu uks ei ole.
Siis – kui lõpeb kõnnitee (bussipeatusest 500 m) – tuleb seitsmes pood, mida E sõbranna olla kiitnud ja arvanud, et küllap mulle meeldiks. Lähme sinna sügavale sisse. See on selline Bauhausi moodi pood; jutustan seiklustest Bauhausi, endise Ehituse ABC kliendikaardiga aprillis (kuidas kaup, mida osta soovisin, oli tugevas allahindluses ainult kliendikaardi omanikele, mispeale tegin kliendikaardi, aga hetk hiljem pangakaart ei töötanud ja maksin sularahas, Eestis üsna haruldase rahatähe 50-eurosega, mispeale müüja vahtis mind nii, nagu oleks see valeraha, ja mina teda mõistmatuses, et kas ta tõesti arvab, et tahan poodi petta, kui kaks minutit varem olen poele dokumendi ja allkirjaga kinnitanud, kes ma olen).
Sanitaartehnika osakonnast leiame seina najale naaldumas kaks vannipealset dušiust, üks just samasugune nagu korteris, ainult katlakivi ja hallituseta, teine vähe moodsam ja kergem puhastada. Pikapeale leidub ka müüja, umbprantslane, ja saan kundeks ja saan ukse tellitud ning lubab homme helistada ja kokku leppida, millal kohale tuuakse. Müüja toksib klaviatuuril väga vaevaliselt (see on saksa klaviatuur, QWERTZ) ja vabandab, et tal kodus on teistsugune (küllap prantsuse, AWERTY, numbrid ülaregistris). Mõtlen, et mina, kes ma tipin pimesi (jälgin kirjutamisel ekraanile ilmuvat), vahetan sellises olukorras ära ainult tarkvaralise klaviatuuri, klahvidel olgu siis mis tahes. (Meil on tööl ühe eriprogrammi jaoks eriruum, kus on arvutite juures klaviatuuride kast, kust siis tuleb otsida enda keele oma ja kasutada seda, aga ekraanilt klaviatuuri keele vahetamine on palju lihtsam.) Laual on peale kataloogivirnade ja kontoritarvete ka karp visiitkaartidega, kust saab teada, et ta nimi ongi Jean-Pierre. (Perekonnanimi on ka nii tüüpiline, peaaegu nagu Valtoni kuulsas novellis, mis ilmus 1970, Lenini 100. sünniaastapäeva aastal, vennasvabariikide noorkirjanike sarjas üleliidulises kirjanduse nädalalehes Literaturnaja Gazeta, mille negatiivsel tegelasel olnud toimetaja arvates liiga venepärane nimi, mida siis autori teadmata üks eesti keele oskaja asendanud vägagi eestipärase nimega Venelane, mis tekitanud ENSV parteiladvikus paksu pahandust, aga teisalt oli lugu ju ilmunud Literaturnaja Gazetas, üleliidulises ajalehes, trükiarv 1,2 miljonit.)
Nagu ka Bauhaus, on see pood fassongiga, et sinna saab ainult autoga (ka seesama Bauhaus, kus toimus jant kliendikaardi taotlemisega, on kohas, et sinna saab jala ja jalgrattaga ainult mööda elava liiklusega maanteed, sest kergliiklusteest eraldab poodi sügav teekraav); värava kõrval on hoiatusmärk „Muud ohud” ja lisatahvlil tekst „Sagedad õnnetused”, mida ei ole imestada, sest kõnnitee selle väravani ei ulatu ning müüdavad laste mängumajad on igaüks isepidi viltu juba praegu.
Pärast kõrvale toidupoodi (kus üksvahe käisime sageli); täheldan, et maantee on täpselt linnusetorni poole ja sedapidi, et vaade on täpselt piki torni säilinud külge. Muidu poest tulles jäid puud ette.
Õhtul oli kavas minna Vanasse Taosse, aga ei läinud.
Allaminev, allolev, alttulev kääne
Külgeminev jne
Esimene pood, kuhu sattusime, oli mööblipood, mis oli umbes kohas, kus mäletasin olevat ehituspoe, aga täpselt ei mäletanud, kus see on. See oli umbprantsuskeelne, müüs kõrvuti pesumasinaid ja telekaid, väga naljakaid disainkujusid (üldse mitte naljana) ja väga laheda uksepildiga kappi, mida hulk aega silitasime, mõõtsime, mõtlesimine ja ma ka kõigutasin.
Teine pood oli see, kust kunagi ostsime paljude poltidega koos püsiva diivani. Seal selliseid ehitusmaterjale ei olnud. Mööbel oli tugevam, üks suur õhukese plaadiga ümmargune laud näiteks seisis kaadervärgi otsas, mistaolisi (kuju, suurus) kasutati tankitõketena (n-ö Tšehhi siil).
Kolmandas poes oli küll igasugu vigureid, näiteks eraldi klaasriiuleid (vannitoas on mitmest endisest riiulist jäänud seina augud alles), aga dušiseinu mitte.
Siis istusime eeslinnu pidi reisivale reisibussile tagasi (see seisab vahepeal raudteejaamas ainult mõne minuti, mitte enam 20, ja sedasi kestab sõit ühest otsast teise ainult 50 minutit, mitte tund). Vaatame sõiduplaanist, et ohoh, ootama peab 29 minutit, aga eelmine buss hilineb minuti ja tuleb kohe. Huvitav, et on lõpp-peatus, aga ometi on bussil juba sõitjaid. Teeme bussiaknast vaatlusi, näiteks et tornitaolisel hiina restoranil, kust tuli ennist teise suunda sõites peale muljet avaldavas kostümeeringus hiinlane, on katusel palju antenne, mis süvendas arvamust, et ta läks mitte poodi ega niisama lantima, vaid missioonile.
Käigu pealt (Googel!) otsustame mitte minna tee äärde jäänud neljandasse mööblipoodi, sest seal figureerib vannitoamööbli kirjelduses kahtlane sõna „disain” ning palju tuntud firmanimesid, millest mitme kohta ma ei teadnudki, et nad teevad ka mööblit.
Tuleme maha Kõrgmetsa linnapoolsemas servas, kust bensujaama ehitamisel leiti kunagi kaubajaama pommitamisest lõhkemata jäänud jubesuur pomm ning selle eemaldamisel ei maandunud siitpoolt isegi lennukid. E on täheldanud seal vannitoapoodi, aga ka see selgub aknakaudsel täheldusel olevat rohkem nagu vannitoadisaini pood.
Jalutame itaallaste juurde bussipeatusse (800 m), möödudes kõrtsist Kollane Nurk. Imestan, et sellel on ka ülemised korrused, bussist muidu kunagi üles ei näe.
Järgmine pood on raudtee ääres ehitusmaterjalide pood. Aga esiteks ei paista seal ühtki kundet (äripäeva päastlõuna ikkagi) ja teiseks figureerib akna kohal kiri, et nad müüvad peamiselt uksi, aga mu ettekujutuses dušisein päris nagu uks ei ole.
Siis – kui lõpeb kõnnitee (bussipeatusest 500 m) – tuleb seitsmes pood, mida E sõbranna olla kiitnud ja arvanud, et küllap mulle meeldiks. Lähme sinna sügavale sisse. See on selline Bauhausi moodi pood; jutustan seiklustest Bauhausi, endise Ehituse ABC kliendikaardiga aprillis (kuidas kaup, mida osta soovisin, oli tugevas allahindluses ainult kliendikaardi omanikele, mispeale tegin kliendikaardi, aga hetk hiljem pangakaart ei töötanud ja maksin sularahas, Eestis üsna haruldase rahatähe 50-eurosega, mispeale müüja vahtis mind nii, nagu oleks see valeraha, ja mina teda mõistmatuses, et kas ta tõesti arvab, et tahan poodi petta, kui kaks minutit varem olen poele dokumendi ja allkirjaga kinnitanud, kes ma olen).
Sanitaartehnika osakonnast leiame seina najale naaldumas kaks vannipealset dušiust, üks just samasugune nagu korteris, ainult katlakivi ja hallituseta, teine vähe moodsam ja kergem puhastada. Pikapeale leidub ka müüja, umbprantslane, ja saan kundeks ja saan ukse tellitud ning lubab homme helistada ja kokku leppida, millal kohale tuuakse. Müüja toksib klaviatuuril väga vaevaliselt (see on saksa klaviatuur, QWERTZ) ja vabandab, et tal kodus on teistsugune (küllap prantsuse, AWERTY, numbrid ülaregistris). Mõtlen, et mina, kes ma tipin pimesi (jälgin kirjutamisel ekraanile ilmuvat), vahetan sellises olukorras ära ainult tarkvaralise klaviatuuri, klahvidel olgu siis mis tahes. (Meil on tööl ühe eriprogrammi jaoks eriruum, kus on arvutite juures klaviatuuride kast, kust siis tuleb otsida enda keele oma ja kasutada seda, aga ekraanilt klaviatuuri keele vahetamine on palju lihtsam.) Laual on peale kataloogivirnade ja kontoritarvete ka karp visiitkaartidega, kust saab teada, et ta nimi ongi Jean-Pierre. (Perekonnanimi on ka nii tüüpiline, peaaegu nagu Valtoni kuulsas novellis, mis ilmus 1970, Lenini 100. sünniaastapäeva aastal, vennasvabariikide noorkirjanike sarjas üleliidulises kirjanduse nädalalehes Literaturnaja Gazeta, mille negatiivsel tegelasel olnud toimetaja arvates liiga venepärane nimi, mida siis autori teadmata üks eesti keele oskaja asendanud vägagi eestipärase nimega Venelane, mis tekitanud ENSV parteiladvikus paksu pahandust, aga teisalt oli lugu ju ilmunud Literaturnaja Gazetas, üleliidulises ajalehes, trükiarv 1,2 miljonit.)
Nagu ka Bauhaus, on see pood fassongiga, et sinna saab ainult autoga (ka seesama Bauhaus, kus toimus jant kliendikaardi taotlemisega, on kohas, et sinna saab jala ja jalgrattaga ainult mööda elava liiklusega maanteed, sest kergliiklusteest eraldab poodi sügav teekraav); värava kõrval on hoiatusmärk „Muud ohud” ja lisatahvlil tekst „Sagedad õnnetused”, mida ei ole imestada, sest kõnnitee selle väravani ei ulatu ning müüdavad laste mängumajad on igaüks isepidi viltu juba praegu.
Pärast kõrvale toidupoodi (kus üksvahe käisime sageli); täheldan, et maantee on täpselt linnusetorni poole ja sedapidi, et vaade on täpselt piki torni säilinud külge. Muidu poest tulles jäid puud ette.
Õhtul oli kavas minna Vanasse Taosse, aga ei läinud.
Allaminev, allolev, alttulev kääne
Külgeminev jne
1.11.17
K, 3832. päev: usupüha
Päike, käime metsas. Ilusad sügismetsa pildid.
Muidu saan valmis X 2015 fotode taastamise (säilinud 97%) ja seega on 2015. aasta fotode taastamine valmis, sest XI ja XII 2015 taastasin juba varem. Kokku on 2015. a fotosid säilinud kaks kolmandikku (~10 000 fotost 6700), kaod on peamiselt II ja III 2015.
Et ka I ja II 2016 on valmis, on järg jõudnud märtsini 2016, mis on esimene hävingust tabatud ajavahemiku (XII 2014 – V 2017) kaust, kus on juhuslikult kõik failid alles (sest seal on eelmise fotoseminari ikka veel pooleli pildid, mida olen mitme puhkuse ajal lootnud nikerdada, viimati seega veel tänavu aprillis, sestap oli see kenasti kummikettal). Võtteid on kaustas ligi 3000.
Muidu saan valmis X 2015 fotode taastamise (säilinud 97%) ja seega on 2015. aasta fotode taastamine valmis, sest XI ja XII 2015 taastasin juba varem. Kokku on 2015. a fotosid säilinud kaks kolmandikku (~10 000 fotost 6700), kaod on peamiselt II ja III 2015.
Et ka I ja II 2016 on valmis, on järg jõudnud märtsini 2016, mis on esimene hävingust tabatud ajavahemiku (XII 2014 – V 2017) kaust, kus on juhuslikult kõik failid alles (sest seal on eelmise fotoseminari ikka veel pooleli pildid, mida olen mitme puhkuse ajal lootnud nikerdada, viimati seega veel tänavu aprillis, sestap oli see kenasti kummikettal). Võtteid on kaustas ligi 3000.
Subscribe to:
Posts (Atom)
