Hommikul loomaarst. Koer on, koerasitta ei ole. Tehakse uus ultraheli.
Päeval söömas.
30.4.19
29.4.19
E, 4339. päev: esmaspäev
Päeval söömas.
Õhtul selle arsti aeg, kes mind suvel infektsionisti juurde suunas. Ta ei taha mind nagu hästi ära tunda.
Õhtul selle arsti aeg, kes mind suvel infektsionisti juurde suunas. Ta ei taha mind nagu hästi ära tunda.
28.4.19
P, 4338. päev: nikerdan
Puulõige (perekondlik eksliibris).
Krdi raske on, füüsiliselt: nuga peab liikuma mm murdosa üsna suure jõuga, edeneb teosammul. Pilt p.o peeglis ja negatiivis (tumendid jäävad alles, helendid lõig. välja). Silm krillis, ka luubiga: eraldi luupi peab hoidma tagurpidi, vasaku käega, nuga siis ainult paremas. Esimeseks tööks sai muidugi liiga peen pilt: torni ülakorruse 7 aknapilu peavad mahtuma 9 mm peale, ühtlase laiuse ja ühtlase vahega; 6 friisinišši nende vahel all teen valgustatud poolel ainult ühepoolsete varjudena ja varjupoolel ainult ühepoolsete helenditena. Noad on Victorinox Swisschampi väike nuga (mida vahepeal teritan), peitel ja naaskel ning needki on kirjadeni jõudes liiga suured.
Krdi raske on, füüsiliselt: nuga peab liikuma mm murdosa üsna suure jõuga, edeneb teosammul. Pilt p.o peeglis ja negatiivis (tumendid jäävad alles, helendid lõig. välja). Silm krillis, ka luubiga: eraldi luupi peab hoidma tagurpidi, vasaku käega, nuga siis ainult paremas. Esimeseks tööks sai muidugi liiga peen pilt: torni ülakorruse 7 aknapilu peavad mahtuma 9 mm peale, ühtlase laiuse ja ühtlase vahega; 6 friisinišši nende vahel all teen valgustatud poolel ainult ühepoolsete varjudena ja varjupoolel ainult ühepoolsete helenditena. Noad on Victorinox Swisschampi väike nuga (mida vahepeal teritan), peitel ja naaskel ning needki on kirjadeni jõudes liiga suured.
27.4.19
L, 4337. päev: tegus laupäev
Hommikul Kõrgmetsa maksimarketi majandustarvete osakonnas, siis söömas töö lähedal. Siis linna, käsitööpood (vaatamas linoollõike tarbeid: on linooli, on värvi, on rulle, aga ei ole linoolinuge; ei ole ka diivanikatteks sobivat riiet – viimati ostetud kokkupandav diivanvoodi katted olid ebakomplektsed, üritame leida sobivat riiet).
Uuesti km mm maj.k-osak. Kardinapood (diivanikatteks sobiks hästi kardinariie), aga selgub, et ega see pood eraldi kardinariiet müü.
Kodukolapood: seal on puust lõikelauad, millel olemas tagumine ülespoole serv ja ees allapoole serv, mida traditsiooniliselt kasutatakse puulõikes. Märkan catalpast (e k trompetipuu) toidualuseid, kiire guugeldus ütleb, et see on kõvapuit, sellest tehakse kitarre ja saab sellest ka nikerdada.
Matkapood, E-le uus seljakott, ma asjadega koju.
Uuesti km mm maj.k-osak. Kardinapood (diivanikatteks sobiks hästi kardinariie), aga selgub, et ega see pood eraldi kardinariiet müü.
Kodukolapood: seal on puust lõikelauad, millel olemas tagumine ülespoole serv ja ees allapoole serv, mida traditsiooniliselt kasutatakse puulõikes. Märkan catalpast (e k trompetipuu) toidualuseid, kiire guugeldus ütleb, et see on kõvapuit, sellest tehakse kitarre ja saab sellest ka nikerdada.
Matkapood, E-le uus seljakott, ma asjadega koju.
26.4.19
R, 4336. päev: reede
Helistan loomaarstile, aeg 30. skp, loomaarst ütleb: „Bring the stool sample, and bring the dog.”
Lõuna ajal vaktsineerimine, õhtul Vana Tao.
Lõuna ajal vaktsineerimine, õhtul Vana Tao.
25.4.19
24.4.19
23.4.19
T, 4333. päev: tagasi tööl
Hommikul loomaarst, koer koju ära, siis tööle. Lõuna ajal endal vaktsineerimine; ootan üle tunni, aga selgub, et vaktsiin on aegunud. Arst lubab kohe tellida juurde, visiiditasu ei võta.
Üldiselt on mul tööl järgmise päeva töö ette valmis tehtud, nii et esimesel puhkusejärgsel tööpäeval tuleb teha kahe päeva töö, kole väsitav.
Päeval söömas ja õhtul Vana Tao.
Üldiselt on mul tööl järgmise päeva töö ette valmis tehtud, nii et esimesel puhkusejärgsel tööpäeval tuleb teha kahe päeva töö, kole väsitav.
Päeval söömas ja õhtul Vana Tao.
22.4.19
21.4.19
Tagasilend
Esimese üleskirjutamisväärt asjana juhtus, et Eestis pidi olema turvasüsteemi hooldus. Kui tehnikule helistasin ja hakkasin kuupäevi pakkuma, jõudsin just öelda, et mulle sobiks näiteks alates 10. aprillist edasi kuni lihavõteteni, aga ta ei lasknud öelda, millal sobiks eriti hästi, vaid vastas, et teeme siis 10. aprillil, mis tähendas siis kohalesõitu 9. aprillil ja haruldast 10-päevast oleskelu. Skannisin ühe raamatu, mis osutus võimatult aeglaseks, otsin joonistamise raamatu ning valmis sai isa ja vanaema fotode töötlemine, mille olin kopinud septembris.
Oleskelu algus oli väga külm ja vihmane, selgus, et aprillis kaubamajas kindaid kui talvekaupa enam ei müüda. Aga pärast läks päikselisemaks, sõitsin isegi jalgrattaga. Otsin linast riiet (katsin sellega tooli, mille kate oli päikses lagunenud) ja pika karvaga kunstkarusnahka ning sõrmkübara (unustades, kuidas see on eesti keeles, ai-ai). Kunstkarusnahast tegin mikrofonile n-ö surnud kassi ehk efektse tuulekatte. Käisin 1+3 kontserdil ja kahes arhiivis. Teises oli materjali vähem, aga see-eest sain esimest korda [kinnastatud] käes hoida rahvavalgustaja autograafi, pusisin selle lehekülje koopiat dešifreerida terve päeva.
* * *
Alustuseks Talinast, mis on linn, kus võimlast on tehtud kirik ja tenniseväljakuist autoparklad.
Käisime Harjumäe tunneleis, millest jõudsime läbida ainult algusveerandi, aga ka need olid räige kõrgusvahega. No mõelge: ronib inime Toompea otsa, et pääseda torni Kikk ja Kökk, aga sealt viib trepp muudkui allapoole, kuni ta on endiste tenniseväljakute kõrgusel vallikraavi põhjas, kusjuures Toompea tänav kulgeb üle Wismari raveliini ja läheb edasi Toompea vallini üha kõrgemal pandusel. Lifti ei ole.
Kiek in de Kökis on vahetunud ekspositsioon (muidu oli alati olnud selline, mida mäletan alates 4 a vanusest), Wilhelm Neumanni fantaasiaküllase joonise järgi 1930. aastail valmistet Viru värava maketile ja palju realistlikuma joonise järgi 1960. aastail valmistet Nunnavärava maketile on lisandunud kadund R. Zobeli jooniste järgi ja samas mõõtkavas Harju värava makett. II korrusel on palju tilulilu, mis kahjuks varjab kolm ümmargust laskeava, mis vanasti (kui seal oli ainult klaver ja kaks raudrüüd) olid seestpoolt näha. 1683. a kindlustuste projektimaketi koopia on pandud pöörlema. Pildistamine on nüüd muuseumis õnneks lubatud. Glandorfi epitaafile on pandud ette klaas, kohe vaataja juurde, epitaafist kaugele, aga olen käinud läbi klaasi pildistamise töötoas, tean nippi.
Elus teist ja sel sajandil esimest korda fotokaga Nigulistes. Et üldiselt saan reisile kaasa võtta ainult ühe objektiivi, olin ennenägelikult võtnud kaasa EF-S 17–55 mm f/2,8, millel on tugev optiline stabilisaator, usaldusväärne autofookus ja toekalt jäme ilme. Seal on rahvast palju, tulemas on orelipooltund käärkambri küljes oleva positiiviga ja kooligiidid valetavad algkoolilastele. Astun piilari taha ja konspekteerin reaalajas:
* * *
Kui kasulik on mob tlf: vähem kui kolmveerandtunni ja ainult kolme kõnega saavad ronginaabrid teada, et 1) sugulane elab Paides ja saab 95, milline ilus iga; et 2) sõidab N. rajoonikeskusse, kirikusse kohvilauda tööle (on pühap., rong saabub N-i täpselt kellaajal, mil traditsiooniliselt algab maakirikutes teenistus, ja rdtj-st on kirikuni 3 km); ning et 3) on sünnipäev, sai 37 ja Lembitu kink oli nii suures kastis, et mine või ise sisse. Nagu öeldakse, on selles lauses rohkem infot kui keskmises Hollywoodi filmis ning kahju kohe, et ühine sõit ei ole pikem. Üle vahekäigu arutavad kaks noorikut läbi Bauhausi kataloogi ja akna taga kasvavad minu A. D. 1986 istutet männid kenaste.
* * *
Vanaraamatupoes käin 2×, alguses on sulgemiseni 7 minutit, paanitsen, ei jõua ümber vaadata, kus on mis, ja väljun ainult kahe Vilde ja ainsa Jaigiga (kusjuures üks neist Vildedest mul juba on, aga köitmisel on algsed pildiga kaaned kadunud; Jaik lõpeb lk 164, pean estrist.ee järele vaatama, mitu on puudu (kusjuures keski raamatusõber on sealt kohalt raamatut parandanud, nagu ei oleks katki midagi). Vilde on aastast 1911 ja loodan, et ikka a-mitmusega. – Teine kestab 6 minutit, aga nüüd juba tean, kus on mis, väljun kolme Richard Rohu ja kahe J. Rannapiga. Rohte on riiulis kokku 5, nii et 2 jääb järele. Rannapid on vana klassika „Agu Sihvka annab aru” (2. tr 1976) ja veel vanem „Salu Juhan ja ta sõbrad” (1964), mida ma lugenud ei ole. Välja arvatud ühe loo sõlmitus, mille tänapäevasel kordamisel juhtuks sada imet, tõenäoliselt päästeamet, kindlasti politsei, võib-olla ka kriminaalasi ja küllap eluaegne nõustamine, on lood esimese raamatuga võrreldes lahjavõitu, pikaldased ja kirjutatud kindla peale.
* * *
Arhiivis käisin ka, septembris ärajäänu asemel. Mitme säiliku laenutuslehe andmeil olin esimene, kes selle vastu huvi tundnud. Mitu küsimust said vastuse, nt mis oli see „Gewalttat”, mille igati tasakaalukas ja armastatud rahvavalgustaja sooritanud naabermõisa talupoegadega, mida kohus menetles kaks aastat ja mille materjale on Tartus mitukümmend gooti käekirjas poognat (äsja mõisa ostnu nägi, et tema meres kalastavad võõrad talupojad, ta lasi neilt mõrrad ära võtta; naabermõis (mis kuulus linnale) andis asja linnakohtusse; talupojad väitsid, et nad on seal kalastanud ammust ajast; rahvavalgustaja väitis, et mõisa merepiirid näitasid kätte eelmise omaniku pärijad; asi lahendus nii, et talupojad tohtisid seal kalastada, aga makstes rahvavalgustajale kümnist). Näis, et hoolikas biograaf oli A5-paberile pastakaga ümber kirjutanud kõik, mis Eesti arhiives rahvavalgustaja kohta on – sh kõik tema ameti- ja teaduskirjad –, refereerinud kõiki tema kirjutisi jne jne, ning et teadlane oli elukutselt arhivaar, ka täpsete allikaviidetega. Sügisel arhiivikäiguks valmistudes pusisin läbi rahvavalgustaja kirja Morgensternile (1817, 4 lk), mille täielikuks mõistmiseks kulus 4 päeva. Aga nüüd on kirja olulisimad lõigud kenasti ümber kirjutatud.
* * *
Teine kontsert pärast orelipooltundi oli suurvormi kammervariant, aga saali jaoks kohati siiski liiga suur. Brahms, „Saksa reekviem”, koori saateks klaver 4 käel. Paiguti tuli ka kananahk, ja mitte ainult külma pärast. Teisalt oli ka suurepärane võimalus istuda ja vaadata tund 20 minutit pidurefektooriumi võlve, märkasin viit asja, mida varem ei olnud märganud. Vrd ka mister Bean esimeses filmis: ameeriklased pidasid teda kunstiteadlaseks, ta seletas, et ta töö on istuda ja vaadata pilte. Nagu teada, ei olnud „eesti meesarhitekt” (Vikipeedia) Kalvi Aluve, kes juhtis 20 a linnuse restaureerimist, selle ajaga märganud, et lossihoov on vallikraavist 4 m kõrgemal – võib-olla ei olnud tal pakilise töö tõttu aega istuda ja vaadata.
* * *
Kolmandal kontserdil oli alguses 15 min täitsa OK, v.a et pink oli rohkem piinapink ja jalatoed kulunud. Selgub, et jalad tulebki panna sinna, on hoopis mugavam. Leidsin eespingi seljatoelt sajandivanuses käekirjas kraapeid, ainus kindlalt dateeritud oli veidi moodsamate suurtähtedega pealdis LUIDA 1927.
Aga siis hakkas tagant kostma kolinat ja hääli, nagu laps mängiks. Ja kostis ja kostis, pool tundi, mulle ajuti valjemini kui solist + orkester, igatahes kõvasti segas. Ja kui siis õige vihaselt ümber keerasin, et vanemale otsa vaadata, jõudsin silmata, et seal tõeste oligi mängunurk!! Ega ma varem ole olnudki tasulisel täiskasvanute ega üldse kontserdil, kus saali nurgas on mängunurk, mida agaralt ka kasutatakse.
Mõtlesin, et kontserdil pidanuks mängunurgal olema ohutsoon ja selles pinkidel hoiatusildid, sest öelge, kas oskab kontserdile tulnu vaba kohta otsides vaadata ka taha nurka, et äkki on seal kiikhobuseid ja klotse?!
Ja vahepeal, kui kuulata ei saanud, loendasin esineja tutvustuses õigekirjavigu (10 veeru-cm kohta 15).
Aga siis heljus üks suur tädi sinises mööda vahekäiku tahapoole ja peagi tagasi ning edasi oli nurgas vaikne. (Hiljem kuuldud: tal ei olnud lapse vaigistamisega midagi tegu. Laps olnud korraldaja sugulane.)
Kujutan ette lapsevanema ja maimukese kahekõnet:
„Emake, vaata, seal on mängunurk!”
„Jah, eluõieke, mine lippa mängi ja kolista, mis see tädi seal laval ikka teeb!”
„Oh seda rõõmu, vanemake! Lippan ja laulan ka ise.”
Kava kaanel oli solisti portree; ta oli vahepeal jõudnud käia juuksuris ning soeng ja juuksevärv oli muu. Aga teisalt ei olnud foto ka nii vana nagu tuntud muusikute fotod siinmaal kontserdikavades, kus on kombeks kasutada nii 10…15 a vanu fotosid (ainus viimase aja erand oli septembris Simon Keenlyside, kelle foto oli ehk ainult paar aastat vana ja kujutas objektiivset reaalsust).
* * *
Kohalike joodikute rühmapilt. Sama etnograafiline ja samal meetodil kui 1993 baaripidaja Lea P. portree (ah teil on fotokas, kas te olete lehe juurest? tehke palun pilti!). Unustasin kogu asja pärast ära, nägin üle kuu aja hiljem märkmetest juhuslikult. Ei ole isegi guugeldanud, kui vana on, mida muud teeb või mis elukutset mulle meiliaadressi andnu peab peale huvitava harrastuse süüvida pärimuslikku joomakultuuri juba üsna varajases eas. Noh, lõpuks siiski, ja kahetsen, sest Googel selgitab, et eesnimi + nimi + linnanimi = „jõhker röövel” (2013) ja „narkokuningas” (2014). Et esimene uudis lubas 3 a tingimisi ja teises oli ta uuesti kohtu all, võib juhtuda, et oli nüüd just välja saanud. Nii et ma talle seda pilti ei saada.
* * *
15. skp: kõik on äkki ehitus-, eriti keskaegse katedraaliehituse spetsialistid, kuigi ei tea, misasi on sarikas ja võlv, ning räägin FB kommentaarides nagu seinale, et hävinud torn oli puidust nelitistorn, mitte kumbki suur kivist kellatorn, ja 19. sajandist, mitte keskajast.
16. skp: kõik on äkki tuletõrje-, -ohutus- ja kindlustusspetsialistid. Kõik teavad äkki, misasi on haritorn ja võlv, paar isegi, mis on nelitis. Ainult mõni üksik ütleb veel „kivist lagi”.
17. skp: kõik on äkki muinsuskaitse rahastuse spetsialistid.
18. skp: vaikus
19. skp: ärganud on kohalikud vandenõulemblased, mõnepäevase viibega (kuni uudiseid maakeelde tõlgiti, sest ega nad ise võõrkeeli oska). Ainult Postimees räägib veel „kivist laest” ja kõrgseinte asemel „kõrgel olevatest müüridest”.
* * *
Neljas kontsert, istun targu tahapoole, et esinejad ei näeks, kui ma valestikohtades silmad sulen. Teine vaatepunkt kui nädal tagasi, umbkaudne arvutus, et piilari koormus on u 20 t ja 2 löövi on sellep., et võlvik oleks väiksem ja külgkoormus ka. Üks lõpunumbreist on selline, et soomlane ütleks selle kohta rällätys, ja koreograafia on nagu muusikali „Viiuldaja katusel” kõrtsistseenist. Õige veider on, et päeva muusikaelamuse saan hoopis pärast kodus, ja selle valmistab Rammsteini järgmisel kuul ilmuva uue plaadi singli „Deutschland” video (rabavaid lahendusi, sh hümni keelatud salmi esirea parafraas, kus sellest, et Saksamaa on üle kõige (über alles), on saanud, et Saksamaa on üle kõigi (über allen), ning siis muidugi ka see, kuidas näeb välja video tekstita rollis Saksamaa inimkehastus Germania).
* * *
Peaaegu kõiki asju läks vaja, isegi D=5 päikesefiltrit (D on optiline tihedus, D=5 tähendab, et laseb läbi 1:100000, seega p. o säriaeg olema 105× pikem). Aga valgust oli palju, nièpcelike säriaegade asemel tuli 30” (ei viitsinud kasut. Gorillapodi ega taimerit). Meri nagu kuuvalgel. Filminduses nimetati seda muiste „otsekui öövõte päeval”.
* * *
Üks ülesleidusi on leheteade aastast 1929, mis omistab rahvavalgustajale mitte praegu arvatava maja nr 56, vaid kõrvalmaja (nr 54), aga isegi kui nr 56 välimus on arhailisem, sobib nr 54 paremini, sest praegune nr 56 ilmub linnaplaanile alles 1878 ning veel 1834 plaanil on maja kohal selgesti tühi koht, kuigi praeguse nr 54-ga sarnase kavatisega kivimaja on juba olemas. Rahvavalgustaja nimelt ostis 1807 sinna kanti krundi, 1830. aastate keskel läks elama sugulaste juurde maale ja aastaks 1878 oli ta ammu surnud.
* * *
Üks loetud raamat on küüditaja mälestused (aga tänu millele tekkis huvi linoollõike vastu). Teine on kohutava tõlkega joonistamisõpik; algul mõtlesin, et teen südame kõvaks ja loen seda nagu normaalne inimene, aga ei saanud, võtsin aga markeri ja hakkasin märkima jubedaimaid vigu. Olen sellest või sarnasest näinud täitsa kõbusat saksa tõlget; äkki peaksin ostma ka inglise originaali, et saaks näiteks teada, mis oli algselt see toeka tüvega puu, mille allkirjaks seisab tõlkes müstiline sõna „sarapuu”. Ma’p tea, kas tõlkija ja kirjastuses mitte keegi ei ole kunagi sarapuud näinud – sarapuu on põõsas!!
* * *
Tagasilend: äriklassis, õige mitu tundi äriklassi lebalas. (Loen telefonis Google Booksist leitud Göttingeni ülikooli ajalugu, mis ilmus u 1820 ja jutustas, mis on juhtunud pärast eelmist sarnast väljaannet 1790. Väga üksikasjalik, näiteks raamatukogust, selle hoonest, kogudest, pidajatest, laenutuskorrast jne on mitukümmend lk. Üles loetud kõik õppejõud, ka eradotsendid, sünni-, tuleku-, dotsendiks ja professoriks saamise, mineku-, surma-aastatega, väitekirjad ja suuremad kursusetööd aastate kaupa jne jne jne. Pärastpoole nina kinni.
Oleskelu algus oli väga külm ja vihmane, selgus, et aprillis kaubamajas kindaid kui talvekaupa enam ei müüda. Aga pärast läks päikselisemaks, sõitsin isegi jalgrattaga. Otsin linast riiet (katsin sellega tooli, mille kate oli päikses lagunenud) ja pika karvaga kunstkarusnahka ning sõrmkübara (unustades, kuidas see on eesti keeles, ai-ai). Kunstkarusnahast tegin mikrofonile n-ö surnud kassi ehk efektse tuulekatte. Käisin 1+3 kontserdil ja kahes arhiivis. Teises oli materjali vähem, aga see-eest sain esimest korda [kinnastatud] käes hoida rahvavalgustaja autograafi, pusisin selle lehekülje koopiat dešifreerida terve päeva.
* * *
Alustuseks Talinast, mis on linn, kus võimlast on tehtud kirik ja tenniseväljakuist autoparklad.
Käisime Harjumäe tunneleis, millest jõudsime läbida ainult algusveerandi, aga ka need olid räige kõrgusvahega. No mõelge: ronib inime Toompea otsa, et pääseda torni Kikk ja Kökk, aga sealt viib trepp muudkui allapoole, kuni ta on endiste tenniseväljakute kõrgusel vallikraavi põhjas, kusjuures Toompea tänav kulgeb üle Wismari raveliini ja läheb edasi Toompea vallini üha kõrgemal pandusel. Lifti ei ole.
Kiek in de Kökis on vahetunud ekspositsioon (muidu oli alati olnud selline, mida mäletan alates 4 a vanusest), Wilhelm Neumanni fantaasiaküllase joonise järgi 1930. aastail valmistet Viru värava maketile ja palju realistlikuma joonise järgi 1960. aastail valmistet Nunnavärava maketile on lisandunud kadund R. Zobeli jooniste järgi ja samas mõõtkavas Harju värava makett. II korrusel on palju tilulilu, mis kahjuks varjab kolm ümmargust laskeava, mis vanasti (kui seal oli ainult klaver ja kaks raudrüüd) olid seestpoolt näha. 1683. a kindlustuste projektimaketi koopia on pandud pöörlema. Pildistamine on nüüd muuseumis õnneks lubatud. Glandorfi epitaafile on pandud ette klaas, kohe vaataja juurde, epitaafist kaugele, aga olen käinud läbi klaasi pildistamise töötoas, tean nippi.
Elus teist ja sel sajandil esimest korda fotokaga Nigulistes. Et üldiselt saan reisile kaasa võtta ainult ühe objektiivi, olin ennenägelikult võtnud kaasa EF-S 17–55 mm f/2,8, millel on tugev optiline stabilisaator, usaldusväärne autofookus ja toekalt jäme ilme. Seal on rahvast palju, tulemas on orelipooltund käärkambri küljes oleva positiiviga ja kooligiidid valetavad algkoolilastele. Astun piilari taha ja konspekteerin reaalajas:
- nig ehit ajal ei olnud tln linnamüüri, kasut kindlusena
- tln vanalinn keskajal väga rikas
- unesco maailmap nimekirjas sellep, et teist nii hästi säilinud vanalinna maailmas ei ole
- kui vana, kui kõrge on see maja (enampakkumine)
* * *
Kui kasulik on mob tlf: vähem kui kolmveerandtunni ja ainult kolme kõnega saavad ronginaabrid teada, et 1) sugulane elab Paides ja saab 95, milline ilus iga; et 2) sõidab N. rajoonikeskusse, kirikusse kohvilauda tööle (on pühap., rong saabub N-i täpselt kellaajal, mil traditsiooniliselt algab maakirikutes teenistus, ja rdtj-st on kirikuni 3 km); ning et 3) on sünnipäev, sai 37 ja Lembitu kink oli nii suures kastis, et mine või ise sisse. Nagu öeldakse, on selles lauses rohkem infot kui keskmises Hollywoodi filmis ning kahju kohe, et ühine sõit ei ole pikem. Üle vahekäigu arutavad kaks noorikut läbi Bauhausi kataloogi ja akna taga kasvavad minu A. D. 1986 istutet männid kenaste.
* * *
Vanaraamatupoes käin 2×, alguses on sulgemiseni 7 minutit, paanitsen, ei jõua ümber vaadata, kus on mis, ja väljun ainult kahe Vilde ja ainsa Jaigiga (kusjuures üks neist Vildedest mul juba on, aga köitmisel on algsed pildiga kaaned kadunud; Jaik lõpeb lk 164, pean estrist.ee järele vaatama, mitu on puudu (kusjuures keski raamatusõber on sealt kohalt raamatut parandanud, nagu ei oleks katki midagi). Vilde on aastast 1911 ja loodan, et ikka a-mitmusega. – Teine kestab 6 minutit, aga nüüd juba tean, kus on mis, väljun kolme Richard Rohu ja kahe J. Rannapiga. Rohte on riiulis kokku 5, nii et 2 jääb järele. Rannapid on vana klassika „Agu Sihvka annab aru” (2. tr 1976) ja veel vanem „Salu Juhan ja ta sõbrad” (1964), mida ma lugenud ei ole. Välja arvatud ühe loo sõlmitus, mille tänapäevasel kordamisel juhtuks sada imet, tõenäoliselt päästeamet, kindlasti politsei, võib-olla ka kriminaalasi ja küllap eluaegne nõustamine, on lood esimese raamatuga võrreldes lahjavõitu, pikaldased ja kirjutatud kindla peale.
* * *
Arhiivis käisin ka, septembris ärajäänu asemel. Mitme säiliku laenutuslehe andmeil olin esimene, kes selle vastu huvi tundnud. Mitu küsimust said vastuse, nt mis oli see „Gewalttat”, mille igati tasakaalukas ja armastatud rahvavalgustaja sooritanud naabermõisa talupoegadega, mida kohus menetles kaks aastat ja mille materjale on Tartus mitukümmend gooti käekirjas poognat (äsja mõisa ostnu nägi, et tema meres kalastavad võõrad talupojad, ta lasi neilt mõrrad ära võtta; naabermõis (mis kuulus linnale) andis asja linnakohtusse; talupojad väitsid, et nad on seal kalastanud ammust ajast; rahvavalgustaja väitis, et mõisa merepiirid näitasid kätte eelmise omaniku pärijad; asi lahendus nii, et talupojad tohtisid seal kalastada, aga makstes rahvavalgustajale kümnist). Näis, et hoolikas biograaf oli A5-paberile pastakaga ümber kirjutanud kõik, mis Eesti arhiives rahvavalgustaja kohta on – sh kõik tema ameti- ja teaduskirjad –, refereerinud kõiki tema kirjutisi jne jne, ning et teadlane oli elukutselt arhivaar, ka täpsete allikaviidetega. Sügisel arhiivikäiguks valmistudes pusisin läbi rahvavalgustaja kirja Morgensternile (1817, 4 lk), mille täielikuks mõistmiseks kulus 4 päeva. Aga nüüd on kirja olulisimad lõigud kenasti ümber kirjutatud.
* * *
Teine kontsert pärast orelipooltundi oli suurvormi kammervariant, aga saali jaoks kohati siiski liiga suur. Brahms, „Saksa reekviem”, koori saateks klaver 4 käel. Paiguti tuli ka kananahk, ja mitte ainult külma pärast. Teisalt oli ka suurepärane võimalus istuda ja vaadata tund 20 minutit pidurefektooriumi võlve, märkasin viit asja, mida varem ei olnud märganud. Vrd ka mister Bean esimeses filmis: ameeriklased pidasid teda kunstiteadlaseks, ta seletas, et ta töö on istuda ja vaadata pilte. Nagu teada, ei olnud „eesti meesarhitekt” (Vikipeedia) Kalvi Aluve, kes juhtis 20 a linnuse restaureerimist, selle ajaga märganud, et lossihoov on vallikraavist 4 m kõrgemal – võib-olla ei olnud tal pakilise töö tõttu aega istuda ja vaadata.
* * *
Kolmandal kontserdil oli alguses 15 min täitsa OK, v.a et pink oli rohkem piinapink ja jalatoed kulunud. Selgub, et jalad tulebki panna sinna, on hoopis mugavam. Leidsin eespingi seljatoelt sajandivanuses käekirjas kraapeid, ainus kindlalt dateeritud oli veidi moodsamate suurtähtedega pealdis LUIDA 1927.
Aga siis hakkas tagant kostma kolinat ja hääli, nagu laps mängiks. Ja kostis ja kostis, pool tundi, mulle ajuti valjemini kui solist + orkester, igatahes kõvasti segas. Ja kui siis õige vihaselt ümber keerasin, et vanemale otsa vaadata, jõudsin silmata, et seal tõeste oligi mängunurk!! Ega ma varem ole olnudki tasulisel täiskasvanute ega üldse kontserdil, kus saali nurgas on mängunurk, mida agaralt ka kasutatakse.
Mõtlesin, et kontserdil pidanuks mängunurgal olema ohutsoon ja selles pinkidel hoiatusildid, sest öelge, kas oskab kontserdile tulnu vaba kohta otsides vaadata ka taha nurka, et äkki on seal kiikhobuseid ja klotse?!
Ja vahepeal, kui kuulata ei saanud, loendasin esineja tutvustuses õigekirjavigu (10 veeru-cm kohta 15).
Aga siis heljus üks suur tädi sinises mööda vahekäiku tahapoole ja peagi tagasi ning edasi oli nurgas vaikne. (Hiljem kuuldud: tal ei olnud lapse vaigistamisega midagi tegu. Laps olnud korraldaja sugulane.)
Kujutan ette lapsevanema ja maimukese kahekõnet:
„Emake, vaata, seal on mängunurk!”
„Jah, eluõieke, mine lippa mängi ja kolista, mis see tädi seal laval ikka teeb!”
„Oh seda rõõmu, vanemake! Lippan ja laulan ka ise.”
Kava kaanel oli solisti portree; ta oli vahepeal jõudnud käia juuksuris ning soeng ja juuksevärv oli muu. Aga teisalt ei olnud foto ka nii vana nagu tuntud muusikute fotod siinmaal kontserdikavades, kus on kombeks kasutada nii 10…15 a vanu fotosid (ainus viimase aja erand oli septembris Simon Keenlyside, kelle foto oli ehk ainult paar aastat vana ja kujutas objektiivset reaalsust).
* * *
Kohalike joodikute rühmapilt. Sama etnograafiline ja samal meetodil kui 1993 baaripidaja Lea P. portree (ah teil on fotokas, kas te olete lehe juurest? tehke palun pilti!). Unustasin kogu asja pärast ära, nägin üle kuu aja hiljem märkmetest juhuslikult. Ei ole isegi guugeldanud, kui vana on, mida muud teeb või mis elukutset mulle meiliaadressi andnu peab peale huvitava harrastuse süüvida pärimuslikku joomakultuuri juba üsna varajases eas. Noh, lõpuks siiski, ja kahetsen, sest Googel selgitab, et eesnimi + nimi + linnanimi = „jõhker röövel” (2013) ja „narkokuningas” (2014). Et esimene uudis lubas 3 a tingimisi ja teises oli ta uuesti kohtu all, võib juhtuda, et oli nüüd just välja saanud. Nii et ma talle seda pilti ei saada.
* * *
15. skp: kõik on äkki ehitus-, eriti keskaegse katedraaliehituse spetsialistid, kuigi ei tea, misasi on sarikas ja võlv, ning räägin FB kommentaarides nagu seinale, et hävinud torn oli puidust nelitistorn, mitte kumbki suur kivist kellatorn, ja 19. sajandist, mitte keskajast.
16. skp: kõik on äkki tuletõrje-, -ohutus- ja kindlustusspetsialistid. Kõik teavad äkki, misasi on haritorn ja võlv, paar isegi, mis on nelitis. Ainult mõni üksik ütleb veel „kivist lagi”.
17. skp: kõik on äkki muinsuskaitse rahastuse spetsialistid.
18. skp: vaikus
19. skp: ärganud on kohalikud vandenõulemblased, mõnepäevase viibega (kuni uudiseid maakeelde tõlgiti, sest ega nad ise võõrkeeli oska). Ainult Postimees räägib veel „kivist laest” ja kõrgseinte asemel „kõrgel olevatest müüridest”.
* * *
Neljas kontsert, istun targu tahapoole, et esinejad ei näeks, kui ma valestikohtades silmad sulen. Teine vaatepunkt kui nädal tagasi, umbkaudne arvutus, et piilari koormus on u 20 t ja 2 löövi on sellep., et võlvik oleks väiksem ja külgkoormus ka. Üks lõpunumbreist on selline, et soomlane ütleks selle kohta rällätys, ja koreograafia on nagu muusikali „Viiuldaja katusel” kõrtsistseenist. Õige veider on, et päeva muusikaelamuse saan hoopis pärast kodus, ja selle valmistab Rammsteini järgmisel kuul ilmuva uue plaadi singli „Deutschland” video (rabavaid lahendusi, sh hümni keelatud salmi esirea parafraas, kus sellest, et Saksamaa on üle kõige (über alles), on saanud, et Saksamaa on üle kõigi (über allen), ning siis muidugi ka see, kuidas näeb välja video tekstita rollis Saksamaa inimkehastus Germania).
* * *
Peaaegu kõiki asju läks vaja, isegi D=5 päikesefiltrit (D on optiline tihedus, D=5 tähendab, et laseb läbi 1:100000, seega p. o säriaeg olema 105× pikem). Aga valgust oli palju, nièpcelike säriaegade asemel tuli 30” (ei viitsinud kasut. Gorillapodi ega taimerit). Meri nagu kuuvalgel. Filminduses nimetati seda muiste „otsekui öövõte päeval”.
* * *
Üks ülesleidusi on leheteade aastast 1929, mis omistab rahvavalgustajale mitte praegu arvatava maja nr 56, vaid kõrvalmaja (nr 54), aga isegi kui nr 56 välimus on arhailisem, sobib nr 54 paremini, sest praegune nr 56 ilmub linnaplaanile alles 1878 ning veel 1834 plaanil on maja kohal selgesti tühi koht, kuigi praeguse nr 54-ga sarnase kavatisega kivimaja on juba olemas. Rahvavalgustaja nimelt ostis 1807 sinna kanti krundi, 1830. aastate keskel läks elama sugulaste juurde maale ja aastaks 1878 oli ta ammu surnud.
* * *
Üks loetud raamat on küüditaja mälestused (aga tänu millele tekkis huvi linoollõike vastu). Teine on kohutava tõlkega joonistamisõpik; algul mõtlesin, et teen südame kõvaks ja loen seda nagu normaalne inimene, aga ei saanud, võtsin aga markeri ja hakkasin märkima jubedaimaid vigu. Olen sellest või sarnasest näinud täitsa kõbusat saksa tõlget; äkki peaksin ostma ka inglise originaali, et saaks näiteks teada, mis oli algselt see toeka tüvega puu, mille allkirjaks seisab tõlkes müstiline sõna „sarapuu”. Ma’p tea, kas tõlkija ja kirjastuses mitte keegi ei ole kunagi sarapuud näinud – sarapuu on põõsas!!
* * *
Tagasilend: äriklassis, õige mitu tundi äriklassi lebalas. (Loen telefonis Google Booksist leitud Göttingeni ülikooli ajalugu, mis ilmus u 1820 ja jutustas, mis on juhtunud pärast eelmist sarnast väljaannet 1790. Väga üksikasjalik, näiteks raamatukogust, selle hoonest, kogudest, pidajatest, laenutuskorrast jne on mitukümmend lk. Üles loetud kõik õppejõud, ka eradotsendid, sünni-, tuleku-, dotsendiks ja professoriks saamise, mineku-, surma-aastatega, väitekirjad ja suuremad kursusetööd aastate kaupa jne jne jne. Pärastpoole nina kinni.
5.4.19
R, 4331. päev: lend
Olen lennujaama väravas ½ h pärast takso maja ette tellimise aega, kuigi lennujaam on tulvil tund enne mind Portosse, Palma de Mallorcasse, Hurghadasse ja Malagasse sõitjaid, homme algab koolivaheaeg ja mul on turvakontrollis asju 4 kandikut (1 – seljakott, 2 – fotokas, vöökott ja HDD, 3 – jope ja kampsun, 4 – püksitaskute sisu; see kõik tuleb pärast ka tagasi pakkida) ning mu püksivärvlilt, mobiilidelt ja rihmapandlalt võetakse lõhnaproove (Gott sei Dank, et mitte kellarihmalt – masin läheks rikki, nagu läks rikki hiinlane, kes enne jalgapanekut nuusutas sokke ja sai sedasi kopsudesse eksootilise seeninfektsiooni; seda kellarihma olen kandnud pidevalt (v.a duši all) üks aasta aega ja arvake ise (see on küll nahast ja hingab, kõntsa alla ei teki nagu plastrihmal). No teisalt tuli takso ligi 10’ varem.
Kaasas on suur fotokas; 2018 see Eestis ei käinudki. Akud kadunud, ainus on fotoka sees ja seega on kaasas ka laadur.
Lihtne matemaatika sedastab, et kapslites liiva müümine toidulisandina annab kasumit 4000000% (30 kps à 735 mg $29.95; 15 cu. yd. $500 (täiteliiv veidi alla, mördiliiv veidi peale)
Ninarohu panemine uuest pakendist meeste WC kongis: proovige enne kodus, et põrandale ei lurtsuks hallikat püdelikku, ja pange avalikult, et naaberkongis istuja ei imestaks, mida te seal ragistate, krabistate ja lõpuks löristate.
Tunnen õhust ära Maasilinna (kus ma ei ole kunagi käinud) ja Padise kloostri (kus käisin viimati 1990)
Kotil on silt „Priority”, saabub TLLs u 72.-na (karusselli ääres on järel vast ainult 5 in).
Kaasas on suur fotokas; 2018 see Eestis ei käinudki. Akud kadunud, ainus on fotoka sees ja seega on kaasas ka laadur.
Lihtne matemaatika sedastab, et kapslites liiva müümine toidulisandina annab kasumit 4000000% (30 kps à 735 mg $29.95; 15 cu. yd. $500 (täiteliiv veidi alla, mördiliiv veidi peale)
Ninarohu panemine uuest pakendist meeste WC kongis: proovige enne kodus, et põrandale ei lurtsuks hallikat püdelikku, ja pange avalikult, et naaberkongis istuja ei imestaks, mida te seal ragistate, krabistate ja lõpuks löristate.
Tunnen õhust ära Maasilinna (kus ma ei ole kunagi käinud) ja Padise kloostri (kus käisin viimati 1990)
Kotil on silt „Priority”, saabub TLLs u 72.-na (karusselli ääres on järel vast ainult 5 in).
4.4.19
N, 4330. päev: 4. puhkusepäev
Loomaarst, teine vereproov, vähkreme laual kolmekesi 25 minutit, kus palju ei puudu, et nõel oleks tsusatud minu kätte, ja millest viimased 10’ tunnen üha tugevnevat seljavalu. Koer koju, poodi (kirjatarvetes on mullikilet kümme ja sada korda suuremas pakendis kui mul vaja; toidupood), bussiga tagasi, prantsuse keele kodutöö. Jaamast võileib, prantsuse keelde.
Nädala ülevaade jõuab riburada mööda kohalolijaid pooleni, kui jutt satub Prantsuse sõjaväe ja selle välismaiste sõjaväebaaside peale, õpetaja ilmutab teemast erakordset asjatundlikkust ja edasi läheb nii nagu õp P. tunnis, kui õp P. hakkas meenutama tudengiaega, ainult et koolitund oli 45’, ent pr k õpetaja räägib Djiboutist 1½ h (saame teada olulisi punkte tema eluloost, nagu et tegi magistritöö somaali keelest ja sattus D-sse pr k õpetajaks ning elas seal 3 a, mees oli seal Pr sõjaväelane, tulid pärast D iseseisvumist 1996 ära). Üsna kõvasti meenutab kooliaega ka ses suhtes, nagu kui kellegi õpetaja tuttav oli käinud Kamtšatkal või Vietnamis või Tasmaanias ja näitas sellest slaide.
Nädala ülevaade jõuab riburada mööda kohalolijaid pooleni, kui jutt satub Prantsuse sõjaväe ja selle välismaiste sõjaväebaaside peale, õpetaja ilmutab teemast erakordset asjatundlikkust ja edasi läheb nii nagu õp P. tunnis, kui õp P. hakkas meenutama tudengiaega, ainult et koolitund oli 45’, ent pr k õpetaja räägib Djiboutist 1½ h (saame teada olulisi punkte tema eluloost, nagu et tegi magistritöö somaali keelest ja sattus D-sse pr k õpetajaks ning elas seal 3 a, mees oli seal Pr sõjaväelane, tulid pärast D iseseisvumist 1996 ära). Üsna kõvasti meenutab kooliaega ka ses suhtes, nagu kui kellegi õpetaja tuttav oli käinud Kamtšatkal või Vietnamis või Tasmaanias ja näitas sellest slaide.
3.4.19
K, 4329. päev: kuidas ma lennukeid pildistamas ei käinud
Külm. Kavatsen minna pildistama startivaid lennukeid. Et kl 12.45 stardib B747F ja teine kl 13.15
Sobiv vaatluskoht on raja mõttelise pikenduse ääres krematooriumi kõrval põlluteel (puude vahel, lendur muidu näeb), bussipeatusest 200 m – lähem kui metsatee raja teises otsas, lähimast bussipeatusest kilomeeter.
Vaatan bussis, mis on teine buss – ei tea – kust läheb – assaraisk, jaama tagant. Kiirustan siis sinna, imestades, miks ümberistumisrobot arvab kõnnikauguseks ainult 180 m. Tabloo ütleb, et 4’ pärast. Tuleb 2’ pärast, istun peale, sõidab 2 peatust, ütleb: „Lõpp-peatus!” ja sõidab linna poole tagasi! Tuvastan sõiduplaanist, et a) vaja olnuks sõita vastassuunas ja b)’et õiges suunas peatub see ka normaalses kohas jaama ees!
Vaatan, et järgmiseks läheb krematooriumi juurde buss nr 15. Lähen selle peatusse (üle tänava, ikka jaama taga) ja tabloo ütleb, et aega on 5’. Aga seekord vaatan hoolikamalt ja märkan, et sihtkohaks ei ole üldse mitte krematoorium, vaid diametraalselt vastupidine äärelinn! Jälle sõidab buss läbi peatuse valepidi! Kõnnin kaarega üle tänava, aga bussini on 10’, ning üldse ei lähe.
Kl 12.45 starti üle jaama ei näe, 13.15 start toimub rohkem nagu 13.50, kui ootan pärast lõunasööki kojusõidu bussi.
* * *
Valmib Oleviste teine sisevaade, millel on hüpoteetiline pilt pärast uue koori valmimist 1425, ent enne pikihoone ümberehitust (algas 1436). Ei mõista, mis piss kogudusel pähe lõi, et nad selle harmoonia rikkusid. Teisalt kohe nurga taga on ka Suur Õde (valmis enne 1415), millest olen kindel, et ehitusmeister linnas enam tööd ei saanud, kui täheldati, et linna peatänaval on sadamast tulles esimene suurem kaupmehemaja kaunistatud sisuliselt hiiglaslike tissidega. (Ian Mortimer märgib ajaränduri reisijuhis 14. saj Inglismaale, et keskajal olid otsustajad mitte 40. eluaastates nagu praegu, vaid 20. eluaastates, ning mida vähem on elukogemust, seda rohkem igal ajastul lolle otsuseid tehakse.)
Sobiv vaatluskoht on raja mõttelise pikenduse ääres krematooriumi kõrval põlluteel (puude vahel, lendur muidu näeb), bussipeatusest 200 m – lähem kui metsatee raja teises otsas, lähimast bussipeatusest kilomeeter.
Vaatan bussis, mis on teine buss – ei tea – kust läheb – assaraisk, jaama tagant. Kiirustan siis sinna, imestades, miks ümberistumisrobot arvab kõnnikauguseks ainult 180 m. Tabloo ütleb, et 4’ pärast. Tuleb 2’ pärast, istun peale, sõidab 2 peatust, ütleb: „Lõpp-peatus!” ja sõidab linna poole tagasi! Tuvastan sõiduplaanist, et a) vaja olnuks sõita vastassuunas ja b)’et õiges suunas peatub see ka normaalses kohas jaama ees!
Vaatan, et järgmiseks läheb krematooriumi juurde buss nr 15. Lähen selle peatusse (üle tänava, ikka jaama taga) ja tabloo ütleb, et aega on 5’. Aga seekord vaatan hoolikamalt ja märkan, et sihtkohaks ei ole üldse mitte krematoorium, vaid diametraalselt vastupidine äärelinn! Jälle sõidab buss läbi peatuse valepidi! Kõnnin kaarega üle tänava, aga bussini on 10’, ning üldse ei lähe.
Kl 12.45 starti üle jaama ei näe, 13.15 start toimub rohkem nagu 13.50, kui ootan pärast lõunasööki kojusõidu bussi.
* * *
Valmib Oleviste teine sisevaade, millel on hüpoteetiline pilt pärast uue koori valmimist 1425, ent enne pikihoone ümberehitust (algas 1436). Ei mõista, mis piss kogudusel pähe lõi, et nad selle harmoonia rikkusid. Teisalt kohe nurga taga on ka Suur Õde (valmis enne 1415), millest olen kindel, et ehitusmeister linnas enam tööd ei saanud, kui täheldati, et linna peatänaval on sadamast tulles esimene suurem kaupmehemaja kaunistatud sisuliselt hiiglaslike tissidega. (Ian Mortimer märgib ajaränduri reisijuhis 14. saj Inglismaale, et keskajal olid otsustajad mitte 40. eluaastates nagu praegu, vaid 20. eluaastates, ning mida vähem on elukogemust, seda rohkem igal ajastul lolle otsuseid tehakse.)
2.4.19
1.4.19
E, 4327. päev: loomaarst
Esimesel puhkusepäeval käin Št-ga loomaarsti juures. On suurem siplemine ja klähvimine (vereproov, kuseproov punktsiooniga, ultraheli).
Subscribe to:
Posts (Atom)
