30.9.17

L, 3800. päev: Seuberlich!

Päeval pood, õhtul Ookean (25. kord).

Leian täna (midagi muud otsides) kuulsa artikli aastast 1907, kuidas kuulsa Riia kunstiajaloolase ja iseõppinud arhitekti Wilhelm Neumanni abiline Seuberlich kirjeldab Kuressaare linnuse restaureerimistöid ja kus on trükitud plaanid, millest põlvnevad kõik hilisemad linnuse plaanid. Otseselt olid siit kopeeritud plaan Alfred Waga raamatus „Eesti kunsti ajalugu I. Keskaeg” („Seuberlichi järgi”, 1932) ja Armin Tuulse doktoritöös „Die Burgen in Estland und Lettland” („nach Seuberlich”, 1942) ning õigemitu plaani Alfredi venna Voldemar Vaga raamatus „Kuressaare linnus. Kuressaareski zamok. Kuressaare Castle” („Seuberlichi järgi”, 1957), kaudselt ka kõikjal mujal, sest ma ei usu, et pärast Seuberlichi oleks ruume uuesti plaanistatud. (Kõige üksikasjalikumad plaanid on restaureerimise eskiisprojektis 1971, need on joonistanud Kalvi Aluve, – kellest eesti Vikipeedia täpsustab kohe esimesel real, et ta oli mees (vastuseks eesti Vikipeedia isa, filosoofi A. L. sellekohasele küsimusele) – , 1970 vaba käega (nagu ta joonistas kõike), aga need on akende väljast mõõdetud asukohtadega paiguti kuni pool meetrit nihkes.)

Aastaraamatu samas numbris on veel ka artikkel Tallinna saksa teatri arhitektuurikonkursist, mille võitjat teame praeguse draamateatrina. Vaadake ja imestage, mis ettepanekud ei võitnud, ja hingake kergendunult.

29.9.17

R, 3799. päev: kahel keelekursusel

Vara hommikul tööle (kas saab eile õhtul tõrkunud faili itiabi ootamata ära saata – tõrge tekkis eile siis, kui itiabi oli juba ära läinud ja kui ta tagasi tuleb, olen mina keelekursusel, ja kui mina tagasi tulen, on faili tähtaeg möödas; saab).

Siis prantsuse keeles (sama maja, teine uks). Ja teate, täitsa tore on. (Kuigi kahtlustan, et see mulje on petlik.) Umbes pooled on teinud viimase minuti tasemeeksami, suulise osata. Õpetaja küsib, kas ma varem õppinud olen; räägin, kuidas olen tegelikult õppinud 8. tasemeni, aga pärast unustanud. Õpetaja arvab joviaalselt, et prantuse keelt ei saa unustada! Aga ta eksib, paraku.

Vaheajal näen koridoris saksa k õpetajat (õigemini näen silmanurgast omapärast kõnnakut, ta tunneb ära ja tuleb teretama) ja tellin takso.

Siis edasi kohe (taksoga, kiirem kui buss) teisele keelekursusele, sealt tagasi bussiga. Elektrooniline õpetuskeskkond on (Edmodo), õpetaja on sinna isegi asju üles pannud ja käsib hääletada, mis teemasid me kursusel tahame. Bussipeatuseks on mul konto tehtud, esimeseks peatuseks alla laaditud Edmodo rakendus ja ülejärgmiseks peatuseks hääletus valmis, olen teine vastaja.

Tööl on vahepeal kaks meili saabunud itiabilt, et helistagu ma talle, kui tagasi jõuan; aga vahepeal on probleem lahenenud, nii et kirjutan ja tänan.

Soe (23 °C) ja särab päike.

28.9.17

N, 3798. päev: jälle kooli

Saan prantsuse keele kursuse kutse ja seejärel teada, et kursus algas eelmisel reedel.

27.9.17

K, 3797. päev: uus voodi

Mööblipood lubas laupäeval, et toob voodi täna ja helistab tund aega ette. Mis kell, ei tea. Kl 11.05 heliseb telefon ja kuulen, et koorem ootab maja ees. Otsebuss läheb sõiduplaani järgi 11.22, sõidab ~10 min. Ütlen, et jõuan ehk poole tunniga. Onklid mõtlevad ja ütlevad, et nad vaatavad ringi, äkki käivad vahepeal kuskil veel. Kiirustan peatusesse (olin tööl hoiatanud, et tundmatul kellaajal pean lahkuma umbes tunniks, ja ülemus oli lubanud), buss on kohal varem, maja ees 11.30. Suur mööblipoe veok on maja ees, juht naaldub vastu ust, loeb telefoni, furgooniukse lävel istub teine onkel, jalad rippu, ja peesitab sooja sügispäikse käes. Seletan, et mina olen mina, lasen sisse, onklid küsivad imestades, kas majas kaubalifti ei ole (ei ole). Teen korteriukse lahti, hoian koeri kinni, nad panevad väiksemad pulgad maha, lähevad uute järele. Selgub, et nad keerasid madratsi lifti (ma ei tea, kas sinna mahtus ka transamees, olek pidi olema väga tihe), aga voodipõhi ja külgkaikad ei mahu, need tassivad nad käsitsi. Mis parata.

Õhtul siis kokkupanek. Selgub, et momentvõti on läinud rikki, momendiosa enam ei tööta (pidanuksin pärast kasutamist kerima momendi pealt maha), töötab ainult käristi (ei pea kogu tiiru keerama, käänuta ainult pikka käepidet edasi-tagasi, mugav).

Taipan liiga hilja, et vana voodi lammutamisest ja uue ehitamisest saanuks teha laheda video. Fotosidki teen vähe.

Vana voodi tuli kaasa koos korteriga; vana madratsi ostsin sisse kolides ise, see oli algul kile sees ja võttis õige kuju alles avamisel. Viimane aasta on vana madrats põhjustanud palju seljavalu ja põiki üle selle läks kõvast vahtkummist matka-magamisalus.

26.9.17

T, 3796. päev: pangas

Kuidas läksin täpse ajavaruga panka sularaha järele ja alles kontoris, kui pangaametnik tuli ust avama, meenus, et see kontor ei tegele üldse sularahaga ja mul tuleb minna kesklinna suurde kontorisse. Kus mind üritati veenda, et ma võin sama summa võtta ka pangaautomaadist ja kui see korraga nii palju ei anna (miks ma muidu panka läksin!), võivad nad limiiti tõsta.

(Homme tuuakse uus voodi, millest on tasutud kolmandik poes ettemaksuna, ülejäänut tahetakse kohapeal sularahas.)

25.9.17

E, 3795. päev: bussis

Sõidan hommikul tööle läbi jaama. Õhtul on bussipeatuses kõva korvakuulmisega poisslaps, kelle telefon kaigutab lärmi, mis on täpselt tuhat korda valjem kui mul kontoris. Tänavamürast käib igatahes üle.

Paigaldan lennukist võetud fotosid kaardile, leian, kuidas võtteaja ja tuntud koha koordinaatide järgi saab asukohti interpoleerida (koordinaate arvutab MS Excel).

24.9.17

P, 3794. päev: kõik ei ole sirge

Hommikul poes.

Pärast joonestuslauaga muistise külgvaade ainult mõne tunniga, sh kõik XVIII saj seina taastamisel jäänud 21 auku – sealt õhiti pärast Põhjasõda kaitsekäik ära; juulis oli sugulastega kahe kohtumise vahel pool tundi aega, mil veetsin muistist hoolikalt vaadeldes ja täheldasin, et sein on sellest kohast pundunud 10–15 cm väljapoole. Ka muidu on muistis üksikasjalikul vaatlemisel kõveram ja rohkem kiivas kui arvata, aga kardetavasti keegi seda täpselt mõõtnud ei ole.

23.9.17

L, 3793. päev: söömas

Ükspäe tuli silt mööblipoest, et helistage meile ja leppige kokku aeg, mil kola tuleb. Teise riiki, telefoniga – mida nad küll mõtlevad! Peaaegu valin vale numbri, kus räägitaks minuga prantsuse keeles. Aga mu saksa keelest saadakse aru.

Siis rongiga söömas.

22.9.17

R, 3792. päev: kontsert

Päeval söömas.

Õhtul algab kontserdihooaeg ja väga hästi algab, kuulus Walesi laulja keerab poolteist tuhat kuulajat ümber väikse sõrme nagu niuhti. Ja kontsert on põhjalik, mitte niisama paar numbrit ja kõik. Äge, äge.

21.9.17

N, 3791. päev: Suure Prilli pojad

Krdi krt, linnupuuri puhastamisest ei ole kasu mittemingisugust, sest õhtul pandud pirniviilude peale on täna tekkinud äädikakärbeste laulupidu. Ma vahepeal lootsin, et nad läksid suurest kurvastusest minema.

* * *

Arutelu ühe silmarikkujat TNRi* kummardava asutuse fännidega: kumba on kergem lugeda, seriifiga või seriifita teksti? Leian sellise artikli: link.

Seal on arutatud kõiki olulisi teema teadusuuringuid ja järeldatud, et seda, nagu oleks seriifidega kirja kergem lugeda (readability), teaduslikult korralikult uuritud ei ole; neid uuringuid tehti muiste, kui seriifita kirja kasutati vähe ja muidugi loeti katsetes tuttavat kirja paremini kui tundmatut (meenutatagu ka, et saksakeelsis mais trükiti kõike viissada aastat fraktuuris, ja sajandeid kirjutati käsitsi gooti kirjas – aga inimesed said aru), mis ei takistanud uuringu tegijat suure suuga kiitmast, kuidas seriifiga kiri on parem, nii et sellest sai nagu peaaegu käibetõde, eriti inimestele, kes graafilist kujundust ega ergonoomiat ei tunne. Teisalt järeldati, et seriifiga kirja on raskem lugeda kuvarilt, 1990. aastate algul, kui pilditeravus oli väike ja seriifide krõnksud paistsid lihtsalt udustena. Uuritud on ka seriifi suuruse mõju loetavusele (legibility) mitmesuguse silmahädade korral, ja järeldatud, et vahet ei ole (kuigi selles uuringus ei võrreldud eri fondiliike).

Sama on ka minu argument, et TNR on nii 1990. aastad, olge ometi moodsamad, ja et isegi kui senised loetavusuuringud (metoodikapuuduste tõttu) erinevust ei tõenda, miks on siiski kõik masinasildid, sõidukinumbrid, liiklusmärgid seriifita kirjas? Ja muidugi ka see subjektiivne asi, et mõlemas töökohas, kus on olnud olemas dokumentide firmastiil, oli muutlaiusega kiri** seriifideta (ühes Trebuchet ja Verdana, teises Arial Narrow ja Calibri). Pean tegema raamatuloenduse.

* Lühidalt öeldes on mu suhtumine selline, et kui näen, et raamat on laotud TNRis (Eestis juhtub seda sagedamini kui mujal), arvan kohe, et raamatu tellija lugeja peale üldse ei mõtle.

** Esimeses oli ette kirjutatud ka ühine püsilaiusega kiri, mis oli kirjutusmasina taoline Courier; see on seriifidega, aga ka üle 20 a tagasi; no öelge aga, kes ikka veel kirjutaks kirjutusmasinaga?!

20.9.17

K, 3790. päev: kalaokse

Joonestuslaud on efektne!

Kibelen tööle, et mis on saanud koolitusest. Nad on mu murekirjale (kus seletasin ilusti ära, kuidas kartsin suulist osa telefoniga) lahkelt vastanud, probleemi mõistnud ja saan teada, et nad ei olnud saanud taseme teavet ja et nad registreerivad mind ise. No tore; kui ka ei registreeri (praeguse viimase hetke registreerimine on võimalik ainult täna ja homme, kuni kohti jätkub), tasemeeksami tulemus kehtib kuni 21.9.2018, seega kõlbab see ka järgmise kevade ja järgmise sügise normaalseks registreerimistähtajaks.

* * *

Künnivarestel on pöögikäbide koristamise talgud, juba teist päeva. Mul on aega jälgida neid põhjalikult, sest nägin juba eemalt poebussi lahkumas ning Googel seletab, et vahet ei ole, kas sõita järgmise bussiga linnast läbi ja jõuda koju 40 minuti pärast või oodata pool tundi otsebussi ja sõita 10 min. Linnabusse tuleb vahepeal 3 tk. Peale vareste imetlen veel Joe Sutteri loomingut ehk helkides vastu loojangupäikest startivaid suuri lennukeid B747 – üks keerab gravitatsiooniga võideldes kagusse, Flightradar24 ütleb, et lendab Bakuusse, seda näeb keeramisel täpselt küljelt ja kuigi kiirus olevat 340 km/h, näib seisvat õhus peaaegu paigal; teine kaob edelasse ja seda näeb üksvahe täpselt tagant. Täitsa lahe, B747 on juba selle suurusega lennuk, et sõidab mööda ja vaata nagu lennundusnäitust!

* * *

Kodus ootavad mind koerad ja Šp on täna erakordselt lõbus (võrreldes üleeilsega). Kui jalutuselt tagasi tuleme (täna ta lausa jookseb), selgub ka lõbususe põhjus. Koerte vaimuvõimed on tegelikult üsna piiratud ja vähemalt meie omad ei saa aru, et teine saab aru, näiteks et on teinud pahandust. Köögipõrandal kala- ja kalapakijäänuseid (viimaseid ulatub ka esikusse) nähes aiman, kes on olnud täna juba nii reibas, et on revideerinud kööki (koerad on olnud siin 6½ aastat ja mäletan seda olevat siin juhtunud varem ühe korra – Šp rebis prügikotist välja singipakendi ja lakkus selle hoolikalt puhtaks). Kalad (kuivatatud särjed, mille paki nädalavahetusel avasin ja kaks kala ära sõin, Šp kargamas kõrval) on puistatud köögipõrandale, ühelt on saba kadunud. Kalu on viis; ise sõin kaks ja ma esialgu hästi ei usu, et pakis olnuks kalu üle seitsme. Elutoas on Šp aseme padi asemest kaks meetrit eemal ja ase ise kummuli – ase on nii suur, et Šp-sid võiks sellel pikutada vähemalt neli – ning jooginõu tühi ja kuiv ning, kui selle täidan ja Šp sellest veerandi kohe ära kaanib, avastan, et kolmel ruutmeetril lainetab mingi vedelik. Esti arvan, et selle lainetuse on tekitanud Št, kes õues ainult imiteeris kusemist ja kusi siis tuppa selle mõne sekundi jooksul, kui käsi pesin; kuivatan ja läheb kaks rulli vetsupaberit; kemmerg mõtleb mõlema puntra peale pikalt, kas ikka laseb alla või mitte. Mis juhtus, ei tea: koerad kaussi ise kummuli ei saa ja nad ei paneks kaussi pärast ka tagasi täpselt õigesse kohta. Vedelik ei olnud eriti kollane ja lõhnast ei saanud aru.

Siis avastan köögist enne mainitud kalad ja ka laiali suured soomused, mis ilmselgelt ei ole pärit sabauime kaotanud kalalt; mõistes, kes on olnud kurja juur ja manustanud terve kuivanud kala (kes hüples mu kõrval, kui kalu sõin? – kusjuures mul oli ka pakk lesti, aga need olid veidi niiskunud ja viskasin need igaks juhuks ära, isegi koertele ei andnud); Šp kaob nagu tuul, laua alt läbi ja poeb häbenema asemele padja alla ning järgmised paar tundi on tal suurest soolase söömisest paha. Ise tegi, ise tegi (vt raamatust „Meremees Murka”, kuidas Murka oli söönud soola); see läheb üle, tuleb ainult juua ja oodata. Šp on minust üle kaheksa korra kergem ja üks kala tema jaoks on nagu kaheksa kala minu jaoks, aga ma suudan süüa kuivatatud särgi korraga kõige rohkem kaks või kolm. Mitte kaheksa.

Siis möödub tunnike agarat linnupuuri puhastamist (äädikakärbeste tõrjeks pesin seekord ära ka kõik pooleteist aastaga kogunenud puuviljajäänused puurivarraste küljest), kahel õhtul puhastasin õrsi, algul puuri ühelt, pärast teiselt poolt – keerukas, kui linnud on samas puuris, aga neid ei ole kuhugi mujale panna, toas nad veel ei lenda (selleks on vaja kardinat, mis on veel üles panemata) – ja õrte puhastamiseks kulub umbes neli tundi: pahtlilabidaga paksem guaano maha (pange alla, kraanikaussi kauss ja tühjendage see pärast kemmergusse; see kõnts ajab muidu kraanikausi sõela umbe ja te peate näppima vedeldunud sitta käega), siis traatharjaga, siis küürimisnuustikuga, siis kuuma auruga (kandke kaitseprille), siis puhastage kraanikausi ümbrus pritsmetest, siis nühkige veel nuustikuga jne. (Muide, sanitaarohutuse mõttes ei tühjenda me lindude jooginõusid köögi kraanikaussi ega pese neid seal.) Söögi- ja jooginõud samuti. Siis uus aluspapp ja -paber (linnud ikka puuris, kuigi I ja Lt munad korjan üles ja panen pärast tagasi; I ja Lt hauvad mune pidevalt, kui ära tüdivad, söövad mõne muna ära). Siis puuritagune sein, millele sattunud joad eemalduvad koos suure osa värviga (näib olevat liimvärv).

Siis alustan tolmu imemist ja kui elutuppa jõuan, tunnen lõhna, nagu mootor kärssaks. („Kui tekib spetsiifiline kõrbelõhn, tuleb vooluring otsekohe katkestada,” seisis kooli füüsikaklassi seinal laboratoorsete tööde ohutustehnika eeskirjades.) Tõstan tolmuimeja näo juurde ja nuusutan; ei kärssa. Diivani alt plödiseb tolmuimejasse mingi pruun plöga, vedel, selgub olevat kalaokse. Tolmuimeja parketihari, mida tavaliselt igal pool kasutan, tuleb pesta ja jätkata tavalise tolmuimejaharjaga, mida ma tavaliselt ei kasuta. Te ei kujuta ette, kuidas haiseb koera kalaokse!! Teine laar kalaokset on kuudis Št padjal – kuhu ikka mujale oksendada kui kuuti padjale, eks ole – ning selle all ja pealegi on padja alumine külg täiesti märg, aga mis vedelik see on, ma ei haista (sest padi haiseb niigi – Št hüüdnimi on mõningaste ebasanitaarsete harjumuste tõttu Kusipüks). Nii et tuba tuleb tuulutada; unustan radika pärast sisse keerata, nii et hommikuks on elutoas ka külm.

Aga vähemalt oli kuivatatud kala nii tõhus sööming, et Soolasöödik ehk Šp (ja ka Št) järgmise hommikuni muud sööki ei taha.

19.9.17

T, 3789. päev: pikk öö

Kole öö: esiteks olen joonud õhtul kohvi, teiseks meenub kunagine teeõnnetus, kui ööl vastu tööpäeva uinusin alles kell 4.39 ja seega olin ärev, et kui ma nüüd üldse ei uinu, pean olema homme tööl (vahepeal on olek täiesti virge); kolmandaks ei söönud ma päeval midagi (mure koera pärast) ja õhtul sõin koletu laari (500 g) kohalikku rooga „vorstid ja sealiha hapukapsastega”. Vähkren kaua (näiteks ei saa ma aru, kas magamistoas on liiga külm või liiga soe; oleks nagu liiga soe, aga radikas on kinni; keeran lahti ja see hakkab kohisema, aga soojaks ei lähe), kuni poole neljaks on kogu see laar mu sisikonna läbinud, mis ajaks hakkab ka kofeiini mõju lahtuma ning lõpuks mõneks tunniks ka uinun. Siinkandi hapukapsad on sihukesed karmimat sorti, mitte nagu sellised, mis käivad seaprae juurde. Tavaliselt sööme selle 500 g paki kahe peale; õige kaheinimese pakk on 1 kg, aga mitte meie jaoks. Teisalt päris nii paha ka ei ole nagu juulis, kui nägin poes šašlõkki (kõige väiksem kogus 400 g liha) ja meenus, et ahjul on grillifunktsioon, misjärel küpsetasin liha selles, saades 400 g lihast mitte väga palju vähem kõrnetaolise konsistentsiga üldsemittešašlõkki, millest tundus, et see lasus mu maos järgmise õhtuni ega tahtnud sealt lahkuda kummaski suunas.

Hommikul loomaarsti juures. Šp mõistab, et kui teda pärast jalutuskäiku kotist ei võeta, minnakse arsti juurde, ja hakkab kergelt värisema. Küll mitte nii nagu eile palavikuga. Arsti juures laual hüppab palju elavamalt kui eile; pean kõvasti meeles, et tööle paneksin selga ikka tööjope, mitte koerajalutusjope, mille vasak käis on täis Šp lõuaaluseid karvu.

Lõuna ajal postkontoris (joonestuslaud, A4, rOtring, Made in Switzerland – kogemata koos täiendava nurgikuga, kuigi ühilduv nurgik on komplektis – ja, ütleme, joonemall). Väga mugav, joonestamine on kiire: alus on kõva, käega paberit ei puutu, paralleeljoonte tõmbamiseks ei ole vaja sõtkuda kahe joonlauaga, joonlauad nühivad paberit vähem.

* * *

Google’i tõlkeabiga saan teada, et saladuslikud hiina märgid mu sulepeal (Online, Campus Bamboo Art) tähendavad üldse mitte ‘riis köögiviljadega’ nagu tavaliselt, vaid 吉 (jí) on ‘õnnelik’, punasega 愉快 (yúkuài) on ‘rõõmus’ ja kõige suuremas kirjas 友誼 (yǒuyì) on ‘sõprus’.

* * *

Bürokraatia kummalised teed:
  • November 2016: millal teete prantsuse keele tasemeeksami? (Luban, et varsti. Tegelikult põen eksami suulise osa pärast, mille peab kõigepealt eraldi kokku leppima ja siis tegema telefoni teel. Võhivõõra inimesega teises riigis, prantsuse keeles. Võimatu.)
  • Jaanuar 2017: millal teete prantsuse keele tasemeeksami? (Luban, et varsti.)
  • Aprill 2017, arenguvestlus: luban teha eksami, kui selle aeg jälle tuleb.
  • Mai 2017: millal teete prantsuse keele tasemeeksami? („Kaotan” meili ära.)
  • Täna: miks tegite prantsuse keele tasemeeksami?
Aga tasemeeksami järgi pannakse mind 5. tasemele, mis on kuskil B1 keskel. Mu eelmised prantuse keele õpingud jõudsid teoorias kuhugi B2 tagumisse otsa ja praktikas (tunnistus) B1-le.

18.9.17

E, 3788. päev: loomaarst

Päeval kodus: Šp jääb täna äkki haigeks. Kõigepealt keerab hommikul esikusse kohutavalt suure okse (läbi seeditud eilne söök), siis väriseb ja on kuum, õues nõrk, sööki puutub vähe. Lõuna ajal on hoopis nõrk ja loid, helistan loomaarstile, saan õhtuks aja. Arst mõõdab palavikuks 40,5°* ja teeb kaks süsti, mispeale Šp-le tuleb peagi elu sisse ja palavik kaob.

* normaalne olevat 38,3…39,2 °C, ütleb Google

17.9.17

P, 3787. päev: taastan fotosid

Terve päeva kodus.

VII 2015 kaust on koletu suur (1862), sest seal on alles ka kõik need pildid, mis kataloogi hävimisel VIII 2015 olid ainult märgitud kustutatavateks. Nendest piltidest eelvaateid eraldi failidena ei ole ja neid võib julge käega kustutada: nt tund aega linnutornis, kohapeal mitusada pilti, kataloogis alles mitukümmend, pärast taastamist viis.

Koos eelvaadetega ja vanade eksportidega on VII 2015 pilte üle 3400. Saan valmis arvukad albumid (kuhu tuleb panna algupärase pildi asemel eksport või eelvaade), neid ei ole näiteks maastikest ja sugulaste piltide ekspordid on ka kadunud, sest ma küll kirjutasin need pulgale ja tellisin paberpildid, aga ei salvestanud neid teiste eksportide juurde.

Hämmastav on aga, et uus läpakaventilaator hoiab läpaka põhja kenasti 29° peal ja sedasi töötab Lr terve päeva järjest. Aga koos igasugu brauseritega (IE, Chrome) on kadunud ka Lri kaardimooduli kaart, nii et puuduvad koordinaadid pean sisestama käsitsi või mujalt sama koha piltidelt kopides või arvutades, et 50 m lääne poole on –3" idapikkust. [Hilisem täiendus: siiski ärkas elule Lri kaardimooduli Google¤i puhta satelliidikaardi vaade ja töötab ka asukohtade panemine gpx-jäljega.]

15.9.17

R, 3785. päev: tasemeeksam

Täna on viimane päev teha prantsuse keele viimase minuti tasemeeksamit, peagi algavale kursusele. Mõnus on, et suulise osata!! Aga asi ise on karm (see peab katma kõik tasemed, eks) ja kestab täpselt lubatud 35 minutit, ei kriipsugi vähem.

13.9.17

K, 3783. päev: loen

Töö bussipeatus on otseliini jaoks liini lõpus, buss saabub suht suvaliselt, mõnikord mitu minutit varem (mis siinkandis on haruldane). Täna kihutab buss peatusest üldse mööda, aeglustamata.

Avastan, et Google’i raamatutes on Hupeli „Topographische Nachrichten vom Lief- und Ehstland”. Algul leian ainult III köite, aga kui märkmeid praegu lahti kirjutan, leian kõik köited: I köide (1774), II köide (1777), III köide (1782), lisaköide (1789).

11.9.17

E, 3781. päev: söömas

Päeval söömas. Õhtul selgub, et Vana Tao on esmaspäeval kinni, lähme restorani Nullmeridiaan, kus on kisa-kära esmaspäevast hoolimata, ka lastega peresid.

10.9.17

P, 3780. päev: matk

Kordame matka, kus käisin kaks aastat tagasi. Seekord ei tee ma pilte peaaegu üldse, matk kestab seepärast ka viie tunni asemel neli ja kaarti otseselt nagu vaja ei ole (v.a selleks, et kui palju veel). Lõpust lõikame ka natuke (tuleme alla mitte samba tagant, vaid selle kohviku juurest, kus suvel käisin emaga). Viimane mets on veel rõvedam kui eelmine kord. Kohviku juurest alla tulles satume pimeda orupoole vaesemasse elurajooni, kus heakord ei ole teps mitte nii hea kui teisel pool, kuhu paistab päikest rohkem.

9.9.17

L, 3779. päev: laupäev

Udune sügisilm. Kella kõrtsi ei lähe, sööme linnas.

8.9.17

R, 3778. päev: reede

Saan läbi raamatu Bird Sense: What It’s Like to Be a Bird, mis, nagu ütleb pealkirigi, ütleb, mis tunne on olla lind. Enamikku varem ei teadnudki.

2.9.17

L, 3772. päev: laupäev

Naaberlinnas söömas (Kella kõrtsis 135. kord).

Saan läbi Körberi Saaremaa koguteose II köite (Ösel einst und jetzt. Zweiter Band: Die Kirchspiele Mustel, Kielkond, Anseküll, Jamma, Wolde und Pyha; esmatrükk 1899, faksiimiletrükk 1975).