Joonestuslaud on efektne!
Kibelen tööle, et mis on saanud koolitusest. Nad on mu murekirjale (kus seletasin ilusti ära, kuidas kartsin suulist osa telefoniga) lahkelt vastanud, probleemi mõistnud ja saan teada, et nad ei olnud saanud taseme teavet ja et nad registreerivad mind ise. No tore; kui ka ei registreeri (praeguse viimase hetke registreerimine on võimalik ainult täna ja homme, kuni kohti jätkub), tasemeeksami tulemus kehtib kuni 21.9.2018, seega kõlbab see ka järgmise kevade ja järgmise sügise normaalseks registreerimistähtajaks.
* * *
Künnivarestel on pöögikäbide koristamise talgud, juba teist päeva. Mul on aega jälgida neid põhjalikult, sest nägin juba eemalt poebussi lahkumas ning Googel seletab, et vahet ei ole, kas sõita järgmise bussiga linnast läbi ja jõuda koju 40 minuti pärast või oodata pool tundi otsebussi ja sõita 10 min. Linnabusse tuleb vahepeal 3 tk. Peale vareste imetlen veel Joe Sutteri loomingut ehk helkides vastu loojangupäikest startivaid suuri lennukeid B747 – üks keerab gravitatsiooniga võideldes kagusse, Flightradar24 ütleb, et lendab Bakuusse, seda näeb keeramisel täpselt küljelt ja kuigi kiirus olevat 340 km/h, näib seisvat õhus peaaegu paigal; teine kaob edelasse ja seda näeb üksvahe täpselt tagant. Täitsa lahe, B747 on juba selle suurusega lennuk, et sõidab mööda ja vaata nagu lennundusnäitust!
* * *
Kodus ootavad mind koerad ja Šp on täna erakordselt lõbus (võrreldes üleeilsega). Kui jalutuselt tagasi tuleme (täna ta lausa jookseb), selgub ka lõbususe põhjus. Koerte vaimuvõimed on tegelikult üsna piiratud ja vähemalt meie omad ei saa aru, et teine saab aru, näiteks et on teinud pahandust. Köögipõrandal kala- ja kalapakijäänuseid (viimaseid ulatub ka esikusse) nähes aiman, kes on olnud täna juba nii reibas, et on revideerinud kööki (koerad on olnud siin 6½ aastat ja mäletan seda olevat siin juhtunud varem ühe korra – Šp rebis prügikotist välja singipakendi ja lakkus selle hoolikalt puhtaks). Kalad (kuivatatud särjed, mille paki nädalavahetusel avasin ja kaks kala ära sõin, Šp kargamas kõrval) on puistatud köögipõrandale, ühelt on saba kadunud. Kalu on viis; ise sõin kaks ja ma esialgu hästi ei usu, et pakis olnuks kalu üle seitsme. Elutoas on Šp aseme padi asemest kaks meetrit eemal ja ase ise kummuli – ase on nii suur, et Šp-sid võiks sellel pikutada vähemalt neli – ning jooginõu tühi ja
kuiv ning, kui selle täidan ja Šp sellest veerandi kohe ära kaanib, avastan, et kolmel ruutmeetril lainetab mingi vedelik. Esti arvan, et selle lainetuse on tekitanud Št, kes õues ainult imiteeris kusemist ja kusi siis tuppa selle mõne sekundi jooksul, kui käsi pesin; kuivatan ja läheb kaks rulli vetsupaberit; kemmerg mõtleb mõlema puntra peale pikalt, kas ikka laseb alla või mitte. Mis juhtus, ei tea: koerad kaussi ise kummuli ei saa ja nad ei paneks kaussi pärast ka tagasi täpselt õigesse kohta. Vedelik ei olnud eriti kollane ja lõhnast ei saanud aru.
Siis avastan köögist enne mainitud kalad ja ka laiali suured soomused, mis ilmselgelt ei ole pärit sabauime kaotanud kalalt; mõistes, kes on olnud kurja juur ja manustanud terve kuivanud kala (kes hüples mu kõrval, kui kalu sõin? – kusjuures mul oli ka pakk lesti, aga need olid veidi niiskunud ja viskasin need igaks juhuks ära, isegi koertele ei andnud); Šp kaob nagu tuul, laua alt läbi ja poeb häbenema asemele padja alla ning järgmised paar tundi on tal suurest soolase söömisest paha. Ise tegi, ise tegi (vt raamatust „Meremees Murka”, kuidas Murka oli söönud soola); see läheb üle, tuleb ainult juua ja oodata. Šp on minust üle kaheksa korra kergem ja üks kala tema jaoks on nagu kaheksa kala minu jaoks, aga ma suudan süüa kuivatatud särgi korraga kõige rohkem kaks või kolm. Mitte kaheksa.
Siis möödub tunnike agarat linnupuuri puhastamist (äädikakärbeste tõrjeks pesin seekord ära ka kõik pooleteist aastaga kogunenud puuviljajäänused puurivarraste küljest), kahel õhtul puhastasin õrsi, algul puuri ühelt, pärast teiselt poolt – keerukas, kui linnud on samas puuris, aga neid ei ole kuhugi mujale panna, toas nad veel ei lenda (selleks on vaja kardinat, mis on veel üles panemata) – ja õrte puhastamiseks kulub umbes neli tundi: pahtlilabidaga paksem guaano maha (pange alla, kraanikaussi kauss ja tühjendage see pärast kemmergusse; see kõnts ajab muidu kraanikausi sõela umbe ja te peate näppima vedeldunud sitta käega), siis traatharjaga, siis küürimisnuustikuga, siis kuuma auruga (kandke kaitseprille), siis puhastage kraanikausi ümbrus pritsmetest, siis nühkige veel nuustikuga jne. (Muide, sanitaarohutuse mõttes ei tühjenda me lindude jooginõusid köögi kraanikaussi ega pese neid seal.) Söögi- ja jooginõud samuti. Siis uus aluspapp ja -paber (linnud ikka puuris, kuigi I ja Lt munad korjan üles ja panen pärast tagasi; I ja Lt hauvad mune pidevalt, kui ära tüdivad, söövad mõne muna ära). Siis puuritagune sein, millele sattunud joad eemalduvad koos suure osa värviga (näib olevat liimvärv).
Siis alustan tolmu imemist ja kui elutuppa jõuan, tunnen lõhna, nagu mootor kärssaks. („Kui tekib spetsiifiline kõrbelõhn, tuleb vooluring otsekohe katkestada,” seisis kooli füüsikaklassi seinal laboratoorsete tööde ohutustehnika eeskirjades.) Tõstan tolmuimeja näo juurde ja nuusutan; ei kärssa. Diivani alt plödiseb tolmuimejasse mingi pruun plöga, vedel, selgub olevat kalaokse. Tolmuimeja parketihari, mida tavaliselt igal pool kasutan, tuleb pesta ja jätkata tavalise tolmuimejaharjaga, mida ma tavaliselt ei kasuta. Te ei kujuta ette, kuidas haiseb koera kalaokse!! Teine laar kalaokset on kuudis Št padjal – kuhu ikka mujale oksendada kui kuuti padjale, eks ole – ning selle all ja pealegi on padja alumine külg täiesti märg, aga mis vedelik see on, ma ei haista (sest padi haiseb niigi – Št hüüdnimi on mõningaste ebasanitaarsete harjumuste tõttu Kusipüks). Nii et tuba tuleb tuulutada; unustan radika pärast sisse keerata, nii et hommikuks on elutoas ka külm.
Aga vähemalt oli kuivatatud kala nii tõhus sööming, et Soolasöödik ehk Šp (ja ka Št) järgmise hommikuni muud sööki ei taha.
