31.5.17
K, 3689. päev: uus hambaarst
Uus hambaarst. Esimene, kes sedavõrd põhjalikult räägib, mida vaja, ja esimene, kes ütleb, et patsiendi probleem on ka tema probleem (mitte nagu dr Tang, kellel oli igale probleemile ainult üks lihtne lahendus, mida viiel istungil sain tunda tervenisti kolm korda, kaks neist ilmaasjata).
30.5.17
T, 3688. päev: kuum
Ekspeditsioon lääneosariikide arvutiparandusse (kus kuulen HDD margi kohta põlistamisväärt mõttetera) ja pärastlõunal kirjandustund.
Katkend jutusaatest Marcel Reich-Ranickiga, kes räägib Erich Kästnerist: kuidas Kästneri esikromaan „Emil und die Detektive” oli omal ajal (1929) täiesti murranguline: esiteks toimus poisteraamatu tegevus mitte kauges minevikus ega lõunamerel ega metsikus läänes, vaid tänapäeval ja Berliinis ja üks stseen koguni rääkija enda kõrvaltänavas; teiseks räägiti raamatus tegelikku Berliini keelt; ja kolmandaks käitusid lapsed iseseisvalt: kui oli vaja leida varas, ei palu lapsed vanemate või politsei abi, vaid tegutsevad ise.
Tund jõuab taas kord Stefan Zweigini (aasta tagasi jõudis ka); Arte on kunagi teinud Zweigist ontliku 51-minutise dokumentaalfilmi, aga praeguseks on selle saksa versioon YouTube’ist ära kadunud ja alles on prantsuse versioon, hispaania subtiitritega. Väga huvitav; ega kummastki üksi täiesti aru ei saa, kokku saab.
Katkend jutusaatest Marcel Reich-Ranickiga, kes räägib Erich Kästnerist: kuidas Kästneri esikromaan „Emil und die Detektive” oli omal ajal (1929) täiesti murranguline: esiteks toimus poisteraamatu tegevus mitte kauges minevikus ega lõunamerel ega metsikus läänes, vaid tänapäeval ja Berliinis ja üks stseen koguni rääkija enda kõrvaltänavas; teiseks räägiti raamatus tegelikku Berliini keelt; ja kolmandaks käitusid lapsed iseseisvalt: kui oli vaja leida varas, ei palu lapsed vanemate või politsei abi, vaid tegutsevad ise.
Tund jõuab taas kord Stefan Zweigini (aasta tagasi jõudis ka); Arte on kunagi teinud Zweigist ontliku 51-minutise dokumentaalfilmi, aga praeguseks on selle saksa versioon YouTube’ist ära kadunud ja alles on prantsuse versioon, hispaania subtiitritega. Väga huvitav; ega kummastki üksi täiesti aru ei saa, kokku saab.
29.5.17
E, 3687. päev: motorcycle won’t start
Täna hommikul teeb väline kõvaketas käivitumisel veel kummalisemaid hääli kui tavaliselt. Tavaliselt kostab esimesel sekundil umbes samasugune hääl nagu 4 kW mootoriga ketassae käivitamisel, kui suur saeketas ei jaksa alguses inertsi tõttu pöörelda ja kiilrihm mõne korra paigal hüppab. Täna kostab 11 plõksu ja kuigi edaspidi on visuaalne ja heliline ilme tavaline, ei paista ketast ei Lr-s ega failihalduris. Seda, et HDD ei paista, on varem juhtunud küll, mispeale tuleb HDD ja arvuti eraldi taaslähtestada, aga täna seisund ei parane. Mispeale on lähima poole tunni jooksul kirjutatud meil firmasse, kes rikkis andmekandjatelt andmeid päästab, aga sinna minekut lõunaajal (mille olen samuti vahepeal meiliga kokku leppinud) takistab suur kuumus (ning väikest viisi ka see, et ma ei tea, kas see on ikka parim firma, aga pärast lõunat pakub üks sõbrem IT-töökaaslane sama firmat). Saan teada, et sellest aastakäigust on sedamarki HDD-sid elus ainult 68%. Suhtun toimunusse fatalistliku rahuga.
28.5.17
P, 3686. päev: kuum
Mu läpaka kiirus on üldiselt pöördvõrdeline toatemperatuuriga (tselsiustes), õhtul kestab nelja pildi eksport mitu tundi (kuni sulen, taaskäivitan ja panen eksportima uuesti). Leian läpaka alt kadunud ketaslükati; kadunud pliiatsit ei ole.
Üldiselt on nii palav, et mõte ei jookse. Küll aga jookseb higi.
Mitu tundi jälgime, kuidas lähemale nihkub suur äike. Algul Blitzortungi kaardilt ja siis visuaalselt. Aga mööda nihkub: sadu on paari kilomeetri kaugusel näha. Ikka palav edasi. Ükspäe sadas palava vahele pisut, pärast oli õues lõhn nagu kurgikasvuhoones, vesi aurustus kohe.
Muidu oli meil nelja päevaga suur Poirot-maraton, tagant ettepoole. Ei ole sarja vaadanud mitu aastat, vahepeal oleme muude asjade vahele vaadanud kaks korda kogu Midsomeri-epopöa, nii et kahe peale meenutame, kus osades iga jao episoodilised tegelased olid. Isegi üks hilisem Midsomeri patoloog on ühes Poirot’s mõrvale kaasaaitaja.
Üldiselt on nii palav, et mõte ei jookse. Küll aga jookseb higi.
Mitu tundi jälgime, kuidas lähemale nihkub suur äike. Algul Blitzortungi kaardilt ja siis visuaalselt. Aga mööda nihkub: sadu on paari kilomeetri kaugusel näha. Ikka palav edasi. Ükspäe sadas palava vahele pisut, pärast oli õues lõhn nagu kurgikasvuhoones, vesi aurustus kohe.
Muidu oli meil nelja päevaga suur Poirot-maraton, tagant ettepoole. Ei ole sarja vaadanud mitu aastat, vahepeal oleme muude asjade vahele vaadanud kaks korda kogu Midsomeri-epopöa, nii et kahe peale meenutame, kus osades iga jao episoodilised tegelased olid. Isegi üks hilisem Midsomeri patoloog on ühes Poirot’s mõrvale kaasaaitaja.
27.5.17
L, 3685. päev: kuum
Täna olen ametlikult haige. Magan terve päeva, ei käi poeski*, ei tee midagi arvutis (pilte ega paranda töid), ainult raamatuid loen natuke. (4 päevaga loen oma 250 lk ja läbi saan 6 raamatuga kokku 1215 lk, aga eks neist kolm ole olnud peaaegu läbi.) Ei joonista ka, kardan, et nina tilgub paberile.
* Pakun hommikul end E-le poodi kaasa, ütleb, et mine parem maga; lähen ja magan sügavalt juba enne seda, kui E jõuab uksest välja.
26.5.17
R, 3684. päev: reede
Et oma arust magasin nagu hästi, aga hommikul on rinnalihased köhimisest valusad.
Kümnest siis arsti juures. Ütleb, et jätkake ravi, ja kirjutab välja seljatäie rohte. Apteegis.
Lõuna Ookeanis, siis lillepotte ostmas.
Kümnest siis arsti juures. Ütleb, et jätkake ravi, ja kirjutab välja seljatäie rohte. Apteegis.
Lõuna Ookeanis, siis lillepotte ostmas.
25.5.17
N, 3683. päev: usupüha
Metsas, mis asjade edasist käiku arvestades on väga vale mõte.
Esiteks eemaldame pärast umbes 40 Št kasukas kõndivat puuki.
Teiseks vallandub mul eile alanud allergia sedasi, et tasurätte läheb pakkide kaupa ja vahepeal (kui loen) tilgub nina sõna otseses mõttes.
Tuvastame, et kuigi teadaolevalt kurjaste mõjuvat puud siin ei kasva, on olemas nähtus nimetusega ristallergia, mille üht liiki kasvab siin paksult.
Saan homseks arstiaja ning kirjutan meelde tulnud vanad rohud paberile.
Esiteks eemaldame pärast umbes 40 Št kasukas kõndivat puuki.
Teiseks vallandub mul eile alanud allergia sedasi, et tasurätte läheb pakkide kaupa ja vahepeal (kui loen) tilgub nina sõna otseses mõttes.
Tuvastame, et kuigi teadaolevalt kurjaste mõjuvat puud siin ei kasva, on olemas nähtus nimetusega ristallergia, mille üht liiki kasvab siin paksult.
Saan homseks arstiaja ning kirjutan meelde tulnud vanad rohud paberile.
24.5.17
K, 3682. päev: kolmapäev
Päeval söömas, õhtul poes.
23.5.17
T, 3681. päev: lugege teatrikava hoolikalt!
Kui hommikul riidesse panen, lendab rõduservale harakapoeg ja nõuab sädelevaid tiibu lehvitades vanalinnult süüa; vanalind on ettevaatlikum, keerab õhus eemale, kui mind näeb.
Jube kuum. Jaama juures ei tõuse konitoss üles, vaid jääb maapinna lähedale ühtlaseks haisuks.
Käin päeval koeri jalutamas, pargis lendab kuldpõrnikas. Pärastlõunal kirjandustund.
* * *
Õhtul on aga „Ibsen” ehk kaks tundi kisa.
„Ibsen,” ütles teatri mängukava.
„Ibseni järgi,” ütles etenduse kava, mis vastas tõele rohkem, sest esimene 40 minutit muust ei räägitud kui Facebookist.
Täheldasin, et kisatavat teksti ma lihtsalt ei kuule, kuulmine nagu lülitub välja, sest mida tähendab, et inimene kisab? — Otsib tähelepanu. Kas tähtsaid asju öeldakse kisades? — Ei.
Kõik läheb täpselt sama skeemi järgi kui aasta tagasi ühes sarnases, aga teise teatri külalisetenduses: laval on mingi veider element (hanged, kõik see aeg sajab lund), „kaks tundi” (nagu lubati, tegelikult 2 h 11 min), vaheajata (sest vaheajal jookseks publik laiali), lõpus on üks objektiivselt võttes kobe koht (kui suudaks eelmist kaht tundi eirata). Kuigi on inimesi, kes tõusevad püsti ja lähevad ära (ning paljud nendest, keda näen, vaatavad sageli kella), on etendus suures saalis, kus on istmevahe kitsam ning kaks tundi istuda, jalad isteasendis krõnksus, on piin (väikses saalis, kus oli sarnane jamps aasta tagasi, oli istmevahe suurem).
Kella vaatan üldiselt mõne minuti tagant. Mu käekellal on mehaaniline stopper, eks ole, ja ühes eriti tüütus pildis, kus ilmselt toimub dialoog, sest vastastikku kisavad ainult kaks inimest, mõõdan sekundi pealt, kui kaua kisatakse ehk kui kaua ületab helivaljus lavakõne valjuse (jutt-jutt-jutt-RÖÖK-krõps stopper sisse-RÖÖK-RÖÖK-RÖÖK-paus-krõps stopper seisma jne). NB! See on dialoog, jutu vahel on ka mõttepausid. Tulemus: 10–11 minuti jooksul (ma hämaras kella väikest sekundiosutit ei näe; 1 h 11…21–22 min) röögitakse 4 min 11 s ehk 38%…42%.
Mängukava järgi olla tükk saanud mitmeid auhindu. Pakun, et järgmistes kategooriates:
Jube kuum. Jaama juures ei tõuse konitoss üles, vaid jääb maapinna lähedale ühtlaseks haisuks.
Käin päeval koeri jalutamas, pargis lendab kuldpõrnikas. Pärastlõunal kirjandustund.
* * *
Õhtul on aga „Ibsen” ehk kaks tundi kisa.
„Ibsen,” ütles teatri mängukava.
„Ibseni järgi,” ütles etenduse kava, mis vastas tõele rohkem, sest esimene 40 minutit muust ei räägitud kui Facebookist.
Täheldasin, et kisatavat teksti ma lihtsalt ei kuule, kuulmine nagu lülitub välja, sest mida tähendab, et inimene kisab? — Otsib tähelepanu. Kas tähtsaid asju öeldakse kisades? — Ei.
Kõik läheb täpselt sama skeemi järgi kui aasta tagasi ühes sarnases, aga teise teatri külalisetenduses: laval on mingi veider element (hanged, kõik see aeg sajab lund), „kaks tundi” (nagu lubati, tegelikult 2 h 11 min), vaheajata (sest vaheajal jookseks publik laiali), lõpus on üks objektiivselt võttes kobe koht (kui suudaks eelmist kaht tundi eirata). Kuigi on inimesi, kes tõusevad püsti ja lähevad ära (ning paljud nendest, keda näen, vaatavad sageli kella), on etendus suures saalis, kus on istmevahe kitsam ning kaks tundi istuda, jalad isteasendis krõnksus, on piin (väikses saalis, kus oli sarnane jamps aasta tagasi, oli istmevahe suurem).
Kella vaatan üldiselt mõne minuti tagant. Mu käekellal on mehaaniline stopper, eks ole, ja ühes eriti tüütus pildis, kus ilmselt toimub dialoog, sest vastastikku kisavad ainult kaks inimest, mõõdan sekundi pealt, kui kaua kisatakse ehk kui kaua ületab helivaljus lavakõne valjuse (jutt-jutt-jutt-RÖÖK-krõps stopper sisse-RÖÖK-RÖÖK-RÖÖK-paus-krõps stopper seisma jne). NB! See on dialoog, jutu vahel on ka mõttepausid. Tulemus: 10–11 minuti jooksul (ma hämaras kella väikest sekundiosutit ei näe; 1 h 11…21–22 min) röögitakse 4 min 11 s ehk 38%…42%.
Mängukava järgi olla tükk saanud mitmeid auhindu. Pakun, et järgmistes kategooriates:
- suurim keskmine helivaljus kahe tunni jooksul
- halvim Ibseni mugandus
- kõige ettearvatavam röökur
- uskumatuim mäng
- parim Edina Monsooni paroodiat näidendis Self Raising Flower (Absolutely Fabulous, osa A Small Opening) imiteerinu (see oleks huvitav, ütleme, minuti, aga see uskumatu joodikmoor röögib laval kokku poolteist tundi)
22.5.17
E, 3680. päev: esmaspäev
Tavaline esmaspäev: tööle, tööl, keelekursusel.
21.5.17
P, 3679. päev: teatris
Pühapäevase logistika tõttu jõuame kohale 45 min varem, just hetkel, mil jalgrattal saabub ka peaosaline.
Me varem selles teatris käinud ei ole; selgub, et see on sellise fassongiga, et kemmerg on väljas- ja baar seespool piletikontrolli (siinkandis on tavaliselt mõlemad väljaspool). Baariruum on väga suur ja küllap ka seal etendatakse midagi. Piletil kohti ei ole, aga tükk olevat välja müüdud, niisiis moodustub kümme minutit enne algust teatrisaali ukse taha saba, kuhu targaste asutame endidki ja saame täitsa mugavasti saali keskele. Saal on pikergune, pikkusest ligi 2/3 on lava, siis algavad istmed.
Tükk on põnevast kohalikust ajalooseigast, ühest eriskummalisest vangilaagrist, originaalnäidend, aga võinuks olla paremini läbi kirjutatud ja tunni lühem (istepink on kõvavõitu). Etendusest ei olnud enne teada, kui kaua see kestab, loomulikke lõppemiskohti oli nagu mitu, aga tegevus muudkui jätkub; nägin ükspäe unes, et kestab 2 h 15 min, läks täide: kestis 2 h 8 min. Näitlejatöö etteantud näidendi piires suurepärane; kavas kõige esimene olnud tegelane, kuulus vang, on usutav (sama kohalik tippnäitleja, keda nägime saabumas ja kes veel veerand tundi enne algust lippas fuajeest läbi kostüümi ja grimmita – aga ta astub lavale alles kolmveerand tundi pärast algust). Teist tegelast, samuti kuulsat vangi, esitatakse ajalooliselt ebatõenäoses koomilises võtmes, üks repliik on võetud Loriot’lt (tõsise tüki üks harvadest naerupahvakutest on seepeale, kui peategelane ütleb repliigi, mis on mugandatud Trumpi valimisloosungist). Aga senitundmata aspekt on n-ö teine külg, selle ajaloolise seiga korraldamine ja vangivalvurite elu, seda nüüd hiljuti uuriti, sama projekti raames tehti peale näidendi ka dokumentaalfilm.
Lavakujundus on modernne, osa tegelasi (valvurid ja ülekuulajad) on vaatajate poole enamasti seljaga, osa vaatajate seas ja selja taga.
Kava järgi on järgmine etendus homme hommikul, ilmselt koolilastele, ja oletame, et arutlus läheb neil paremat rada kui 7. prantsuse keele kursusel olnud arutelu „Kumb on keskkonnahoidlikem energialiik, tuul või päike?”, mis saavutas rühmas ettearvamatu, aga üksmeelse ja kivisöetööstuse lobist puutumatu tulemuse, et hoopis tuum. (Mille juurde on kõlblik lisada, et päikeseenergia otseselt ja kõik muud energialiigid peale loodeenergia kaudselt on põhimõtteliselt tuumaenergia. Loodeenergia tekitab gravitatsioon. Päikeseenergia tekib tuumasünteesil, tuule-, hüdro- ja laineenergia ning taastuvad või taastumatud fossiilkütused on tekitanud päikesenergia, maapõueenergia on tekkinud tuumalagunemisel.)
Me varem selles teatris käinud ei ole; selgub, et see on sellise fassongiga, et kemmerg on väljas- ja baar seespool piletikontrolli (siinkandis on tavaliselt mõlemad väljaspool). Baariruum on väga suur ja küllap ka seal etendatakse midagi. Piletil kohti ei ole, aga tükk olevat välja müüdud, niisiis moodustub kümme minutit enne algust teatrisaali ukse taha saba, kuhu targaste asutame endidki ja saame täitsa mugavasti saali keskele. Saal on pikergune, pikkusest ligi 2/3 on lava, siis algavad istmed.
Tükk on põnevast kohalikust ajalooseigast, ühest eriskummalisest vangilaagrist, originaalnäidend, aga võinuks olla paremini läbi kirjutatud ja tunni lühem (istepink on kõvavõitu). Etendusest ei olnud enne teada, kui kaua see kestab, loomulikke lõppemiskohti oli nagu mitu, aga tegevus muudkui jätkub; nägin ükspäe unes, et kestab 2 h 15 min, läks täide: kestis 2 h 8 min. Näitlejatöö etteantud näidendi piires suurepärane; kavas kõige esimene olnud tegelane, kuulus vang, on usutav (sama kohalik tippnäitleja, keda nägime saabumas ja kes veel veerand tundi enne algust lippas fuajeest läbi kostüümi ja grimmita – aga ta astub lavale alles kolmveerand tundi pärast algust). Teist tegelast, samuti kuulsat vangi, esitatakse ajalooliselt ebatõenäoses koomilises võtmes, üks repliik on võetud Loriot’lt (tõsise tüki üks harvadest naerupahvakutest on seepeale, kui peategelane ütleb repliigi, mis on mugandatud Trumpi valimisloosungist). Aga senitundmata aspekt on n-ö teine külg, selle ajaloolise seiga korraldamine ja vangivalvurite elu, seda nüüd hiljuti uuriti, sama projekti raames tehti peale näidendi ka dokumentaalfilm.
Lavakujundus on modernne, osa tegelasi (valvurid ja ülekuulajad) on vaatajate poole enamasti seljaga, osa vaatajate seas ja selja taga.
Kava järgi on järgmine etendus homme hommikul, ilmselt koolilastele, ja oletame, et arutlus läheb neil paremat rada kui 7. prantsuse keele kursusel olnud arutelu „Kumb on keskkonnahoidlikem energialiik, tuul või päike?”, mis saavutas rühmas ettearvamatu, aga üksmeelse ja kivisöetööstuse lobist puutumatu tulemuse, et hoopis tuum. (Mille juurde on kõlblik lisada, et päikeseenergia otseselt ja kõik muud energialiigid peale loodeenergia kaudselt on põhimõtteliselt tuumaenergia. Loodeenergia tekitab gravitatsioon. Päikeseenergia tekib tuumasünteesil, tuule-, hüdro- ja laineenergia ning taastuvad või taastumatud fossiilkütused on tekitanud päikesenergia, maapõueenergia on tekkinud tuumalagunemisel.)
20.5.17
L, 3678. päev: lillelaat
Vallamaja taga aialaadal. See küll ei ole nii kuulus kui maailmakuulus* Türi lillelaat, aga autonumbrite järgi on inimesi kohale tõmmatud kaugemalt ja rohkematest riikidest. Rohkesti roose. Mutritest dinosaurus jpt on samas kohas kui aasta tagasi, lõõtsmoonikuga laulikvennad on samades rõivastes, toitlustuskohad on samad. Korraks arvan vilksamisi nägevat eelmist hambaarsti, dr Tangi, kelle juurde ma enam ei lähe. Ostame roosipõõsa, mille sort on nimetatud isiku järgi, keda ükskord kontserdil nägime.
* Guugeldasin, aga leidsin hoopis, et google.ee on tituleerinud maailmakuulsateks järgmisi inimesi, asju ja kohti (otsingu https://www.google.ee/#q=maailmakuulus tulemuste esimesed 2 lk kirjutamise ajal, 5. VII): tänavakunstnik Banksy, näitleja (Mena Suvari), korvpallitsirkus Harlem Globetrotters, meelelahutuskeskus O’Learys, eestlanna Mena Suvari, hingelaulik Peia, Hollywoodi märk, koertenäitus Crufts, Austria juveelifirma (ütlemata, mis), meelelahutuskett (O’Learys), ökoloogiline aed Londoni lähistel (Beth Chatto aed Essexis; Google Maps näitab mitte aeda, vaid ärakeeramiskohta maanteel, mille vastas on autolammutuskeskus; Londoni Towerini on sealt 85 km), Eesti koor (Filharmoonia Kammerkor), portaal geni.com, kestvusratsutaja Austraaliast (ütlemata, kes), dirigent ja TED kõneleja Benjamin Zander, majandusteadlane Barry Eichengreen, Eesti malemeister, latino-legend Fantuzzi. google.ee elab ilmselt mingis muus maailmas kui ülejäänud maailm; võib-olla on see eelmise sees ja tunduvalt suurem kui välimine.
* Guugeldasin, aga leidsin hoopis, et google.ee on tituleerinud maailmakuulsateks järgmisi inimesi, asju ja kohti (otsingu https://www.google.ee/#q=maailmakuulus tulemuste esimesed 2 lk kirjutamise ajal, 5. VII): tänavakunstnik Banksy, näitleja (Mena Suvari), korvpallitsirkus Harlem Globetrotters, meelelahutuskeskus O’Learys, eestlanna Mena Suvari, hingelaulik Peia, Hollywoodi märk, koertenäitus Crufts, Austria juveelifirma (ütlemata, mis), meelelahutuskett (O’Learys), ökoloogiline aed Londoni lähistel (Beth Chatto aed Essexis; Google Maps näitab mitte aeda, vaid ärakeeramiskohta maanteel, mille vastas on autolammutuskeskus; Londoni Towerini on sealt 85 km), Eesti koor (Filharmoonia Kammerkor), portaal geni.com, kestvusratsutaja Austraaliast (ütlemata, kes), dirigent ja TED kõneleja Benjamin Zander, majandusteadlane Barry Eichengreen, Eesti malemeister, latino-legend Fantuzzi. google.ee elab ilmselt mingis muus maailmas kui ülejäänud maailm; võib-olla on see eelmise sees ja tunduvalt suurem kui välimine.
19.5.17
R, 3677. päev: reede
Tavaline reede: vara tööle, pikalt tööl, poes, koju.
18.5.17
N, 3676. päev: neljapäev
Tavaline neljapäev: vara tööle, pikalt tööl, keelekursusel.
17.5.17
K, 3675. päev: kolmapäev
Tavaline kolmapäev: vara tööle, pikalt tööl, pood, koju.
16.5.17
T, 3674. päev: kadunud asju saab üles otsida
Mõni aeg on meeles mõlkunud, et peaks siinkandi keelde tõlkima muiste, sügaval vene ajal Horisondis olnud reisikirja siitkandist. Horisont ilmutas aeg-ajalt reisikirju (hiljem ilmus neid rohkem ajakirjas Aja Pulss, mis hakkas ilmuma u 1985), peamiselt muidugi sotsialismimaadest ja N. Liidu avarustest, aga mõne leebema kapitalistliku maa lugu läbis tsensori samuti (näiteks kuidas kord käis üks Eesti teadlane Pariisis ja pildistas teleobjektiiviga (135 mm, pakun mulje järgi tagantjärele) detaile hoonetelt, mitte ei olnud reisikirja juures tavalisi postkaardivaateid).
No vat, kogu Horisondi poolsajand on Digaris, nii et ainult sirvi.
Kogu poolsajand, rõhutan, 50 aastat, 12 numbrit aastas, kokku 600 numbrit. Tekstiotsingut nagu ei ole, vähemalt Digar riigi järgi ei leia (ja pealkirja mäletasin valesti).
Niisiis kõigepealt mõtlesin, mis aastakäigus see võinuks olla (hiljemalt 1989), ja siis hakkasin ajas tagasi liikudes avama neid numbreid, mille kaanepilt tundus tuttav (need numbrid olid meil linnas või maal ning olin neid näinud) ja otsima pisipiltidega üldvaatelt linnavaadet, mida mäletasin seal olevat (sest kui ma esimest korda käisin siinmaal, töövestlusel, ja sõitsin tagasi õhtul söömast (arvates täitsa loogiliselt, et alati on odavaid söögikohti raudteejaama lähedal), nägin sama vaadet bussiaknast ja mõtlesin, et ohhoo, seda vaadet tean lapsepõlvest. (Nagu ka saatsid meie ainsad välismaised sugulased meile 1970. aastatel mitu aastat mingi Šveitsi puurifirma reklaamkalendreid, kus kalendrinumbrite kõrval oli väike puuripilt, aga mujal kaunis loodusvaade, mille lõikasime pärast välja ja knopkatasime kempsu seinale, nii et kemps oli maast laeni Šveitsi loodusvaateid täis – ausõna! – ja aastaid hiljem Šveitsi sattununa tundsin palju kohti ära.)
Teine foto loo juures on peaaegu selline linnavaade, nagu kunagi oli raudteejaama juures, aga autosid on ühe sõidurea asemel viis. Allik ütleb, et mingist Euroopa pealinnade raamatust, aga visuaalselt midagi tuttavat ette ei tule. Pildi uurimine ütleb, et üks reklaamkiri oleks nagu hispaania keeles – ja ongi, pildil on üks Madridi kesklinna plats.
No vat, kogu Horisondi poolsajand on Digaris, nii et ainult sirvi.
Kogu poolsajand, rõhutan, 50 aastat, 12 numbrit aastas, kokku 600 numbrit. Tekstiotsingut nagu ei ole, vähemalt Digar riigi järgi ei leia (ja pealkirja mäletasin valesti).
Niisiis kõigepealt mõtlesin, mis aastakäigus see võinuks olla (hiljemalt 1989), ja siis hakkasin ajas tagasi liikudes avama neid numbreid, mille kaanepilt tundus tuttav (need numbrid olid meil linnas või maal ning olin neid näinud) ja otsima pisipiltidega üldvaatelt linnavaadet, mida mäletasin seal olevat (sest kui ma esimest korda käisin siinmaal, töövestlusel, ja sõitsin tagasi õhtul söömast (arvates täitsa loogiliselt, et alati on odavaid söögikohti raudteejaama lähedal), nägin sama vaadet bussiaknast ja mõtlesin, et ohhoo, seda vaadet tean lapsepõlvest. (Nagu ka saatsid meie ainsad välismaised sugulased meile 1970. aastatel mitu aastat mingi Šveitsi puurifirma reklaamkalendreid, kus kalendrinumbrite kõrval oli väike puuripilt, aga mujal kaunis loodusvaade, mille lõikasime pärast välja ja knopkatasime kempsu seinale, nii et kemps oli maast laeni Šveitsi loodusvaateid täis – ausõna! – ja aastaid hiljem Šveitsi sattununa tundsin palju kohti ära.)
Teine foto loo juures on peaaegu selline linnavaade, nagu kunagi oli raudteejaama juures, aga autosid on ühe sõidurea asemel viis. Allik ütleb, et mingist Euroopa pealinnade raamatust, aga visuaalselt midagi tuttavat ette ei tule. Pildi uurimine ütleb, et üks reklaamkiri oleks nagu hispaania keeles – ja ongi, pildil on üks Madridi kesklinna plats.
15.5.17
E, 3673. päev: vanaaegsed asjad
Meie Eesti-korteris toimuvad väikest viisi ehitustööd, mida maksame kord kuus. Pangast, et saaks tõendi jne. Pangas on sattunud alati sama ametnik, kes iga kord pakub, et aga ma teen teile internetipanga, saate teha ülekande kodust ja teenustasuta. Mispeale mina iga kord, et internetipank on juba, me tuleme maksetõendi pärast. Täna talle meenub, et oleme käinud tema juures juba mitu korda, ja pakub, et kui selliseid korduvaid makseid tuleb veel, võib pank anda paki (100 tk) eeltäidetud maksekorraldusi, klient kirjutab iga kord ainult summa ja allkirja ning jätab korralduse panga postkasti. Mispeale imestan (mõttes), et ah nende jaoks siis ongi panga küljes kastid (Eestis vist mitte), kuhu inimesed vahel midagi panevad ja mille küljes on tavaliselt silt, et see ei ole postkast. Aga ise ma seda kasutanud ei ole (nagu ei ole kunagi kasutanud tšekki) ja keegi seni pakkunud ka ei ole.
14.5.17
P, 3672. päev: joonistan
Algab järgmise vaate joonistamine, seekord N, seekord on hoone ka pisut kõver, nagu on. Aluve, kavalpea, kirjutas eskiisprojekti plaanile ainult kahe külje mõõtmed (kuigi seletuskirjas õiendas, et varasem arvamus, et konvendihoone on 42,5 m × 42,5 m ruut, ei ole tõsi, iga külg on ise pikkusega), kusjuures SO-külg (millest eendub O-nurgas Pikk Hermann veidi) on 5 cm lühem kui NW-külg, kus sellist väljaastet ei ole, ja ülejäänud kahest vastasküljest on üks oma 30 cm pikem kui teine, kusjuures jällegi on sirge SW-sein pikem kui eenduva nurgatorniga NO-külg. Samas ma nagu ei ole täheldanud, et sein Sturvolti juures keeraks, mistõttu võib eeldada, et kui üldse on linnuse üldkavatises täisnurki, siis on see põhjanurk ehk Sturvolti välisnurk. Samuti täheldasin kirde- ja loodekülje rõhtkauguste mõõtmisel, et mõlemal on Sturvolti laius rohkem 13,4 m kui kirjanduses mainitud 13,05 m (paganas, oleksin võinud viimasel korral ise üle mõõta). N-vaatel on ka see toredus, et Sturvolt varjab kogu sisehoovi. Selle kontuure on vaja ainult selleks, et joonestada katusekallet ja pärast korstnaid, aga sisehoovi aknaid joonistama ei pea. Joonistamine ähvardab tulla võrdlemisi kiire, sest kõik mõõtmed peale ärkli on juba mõõdetud.
Järjekordne kivi Aluve teooria kapsaaeda (kuidas Pikk Hermann olnud esimene torn): tornil ei ole ühtki valgusava hoovi (konvendihoone) poole ja kaminad on läänenurgas ehk kõige ohutumas nurgas (mõjutab veidi müüripaksust, korstna asend veidi nähtavust). Ja et asi oleks veel segasem: ega Sturvoltil ka hoovi poole aknaid ole, trepid on hoovipoolsetes seintes, aga säilinud algsed kaminad on N- ja W-nurgas ehk välisküljel. Martin Hislop pakub, et keskaegne linnusekorsten ei pruukinud tingimata kerkida katusest kõrgemale, võis kulgeda seinas ja avaneda kaitsekäigu sakki või müüri välisküljele.
(Aga veel lahedam on, et eesti Vikipeediat kirjutavad filosoofid on pidanud vajalikuks rõhutada, et Aluve oli mees. Vaikne hallipäine vanahärra, nagu ma teda ainsalt kohtumiselt mäletan. Tuult tiibadesse, rõhuval enamikul isikuartiklitest on sugu märkimata.)
13.5.17
L, 3671. päev: joonistan
Vaade valmib.
Üsna viimasel hetkel selgus, et uus kustukas kalkalt kustutamiseks ei sobi, määrib pliiatsit liiga palju laiali, aga kiilukujulise kustukaga pliiatsiotsik ei määri. Omajagu määris ka see, et paralleeljoonte tõmbamisel nühib joonlaud mööda paberit. Alguses tõmbasid pliiatsiooned pehme pliiatsiga (B); pärastpoole hakkasin tõmbama jooni tušiga üle kohe, kui jooned lõplikult mõõdetud ja paigas, ning valmis osa kinni katma. Ülalt alla, st tagantpoolt ettepoole joonistamine (mis määriks kõige vähem) ei ole eriti võimalik.
Kõrguste tabelis on nüüd 270 rida, rõhtasendite tabelit ei ole, need kaugused on märgitud sobivast suunast vaadetele (1971. a eskiisprojektist, kuhu olen visandanud juurde joonisel olematuid või nähtamatuid kohti, nt Pika Hermanni friis, talaaugud ja kaitsekäigu ristlõike mõõtmed, mis õnnestus ühelt fotolt mõõdistada). Muidugi oleks äärmiselt lahe koostada iga ava servade või muude servade asendite loetelu stiilis „kabeli SW-aken: vasak serv kujuteldavast W-nurgast* … m, parem serv … m, alaserv … m ümp, ülaserv … m ümp”.
* Konvendihoone W- ja S-nurk on ümardatud, O-nurgas on eenduv ümardatud välisnurkadega Pikk Hermann. Seega on konvendihoone välisküljel ainsad selged püstjooned maapinnast kaitsekäigu ülaservani N-nurk ja kaks vuuki kummalgi pool Pikka Hermanni. SW-külje mõlemas servas on ümarnurk (ka kaitsekäigu rinnatise välisnurk on ümar) ja sedasi tuleb kaugusi mõõta mõttelisest nurgast.
Päeval E-le lennujaama vastu.
Üsna viimasel hetkel selgus, et uus kustukas kalkalt kustutamiseks ei sobi, määrib pliiatsit liiga palju laiali, aga kiilukujulise kustukaga pliiatsiotsik ei määri. Omajagu määris ka see, et paralleeljoonte tõmbamisel nühib joonlaud mööda paberit. Alguses tõmbasid pliiatsiooned pehme pliiatsiga (B); pärastpoole hakkasin tõmbama jooni tušiga üle kohe, kui jooned lõplikult mõõdetud ja paigas, ning valmis osa kinni katma. Ülalt alla, st tagantpoolt ettepoole joonistamine (mis määriks kõige vähem) ei ole eriti võimalik.
Kõrguste tabelis on nüüd 270 rida, rõhtasendite tabelit ei ole, need kaugused on märgitud sobivast suunast vaadetele (1971. a eskiisprojektist, kuhu olen visandanud juurde joonisel olematuid või nähtamatuid kohti, nt Pika Hermanni friis, talaaugud ja kaitsekäigu ristlõike mõõtmed, mis õnnestus ühelt fotolt mõõdistada). Muidugi oleks äärmiselt lahe koostada iga ava servade või muude servade asendite loetelu stiilis „kabeli SW-aken: vasak serv kujuteldavast W-nurgast* … m, parem serv … m, alaserv … m ümp, ülaserv … m ümp”.
* Konvendihoone W- ja S-nurk on ümardatud, O-nurgas on eenduv ümardatud välisnurkadega Pikk Hermann. Seega on konvendihoone välisküljel ainsad selged püstjooned maapinnast kaitsekäigu ülaservani N-nurk ja kaks vuuki kummalgi pool Pikka Hermanni. SW-külje mõlemas servas on ümarnurk (ka kaitsekäigu rinnatise välisnurk on ümar) ja sedasi tuleb kaugusi mõõta mõttelisest nurgast.
Päeval E-le lennujaama vastu.
12.5.17
R, 3670. päev: reede
Poest tulles märkan eemalt, et Kõrgmetsa asumikeskuses poe kõrvalt majast väljuks garaažist nagu selle kunagise DJ taoline isik, kes keerutas meil kahel või kolmel tööpeol plaate ja rääkis valitud seltskonnale lauas DJ raskest elust (sh kuninglikel pidudel ja rahvuspüha massiüritusel). Kunagi nägin teda Kõrgmetsa maksimarketis, nii et võimatu see ei ole. (Kontrollitud, tõsi: teleofniraamatus ei ole, googeldus ütleb tema firmanime, teine googeldus näitab, kus see aadress on: samas majas!!)
Postkastis on papper, et vallavalitsus sai 8. skp mu valijaks kandideerimise avalduse kätte.
Postkastis on papper, et vallavalitsus sai 8. skp mu valijaks kandideerimise avalduse kätte.
Subscribe to:
Posts (Atom)
