Puhkan reisiväsimust välja ning tegelen kirjatööga. Hotelli internet ei tööta (ei lase sisse logida) ja hommikupoole on toas väga külm (radiaatorid tuleb täie peale lahti keerata).
Hotelli nimi on Marco Polo ning siin on asjakohane kirjeldada, mida arvab sellest muistsest rändurist vene alternatiivajaloolane Viktor Buškov oma raamatus "Rossija, kotoroi ne bõlo". Nimelt tema arvates ei käinud Marco Polo mitte Hiinas, vaid ainult Volga taga alal, mida venelased nimetasid Kitaiks (oli ju kunagi Volgogradi nimi Kitaigorod). Põhjenduseks toob Buškov vildaka väte, et Marco Polo reisikirja piltidel ei ole midagi hiinapärast (kuigi vanasti oli tavaks pilte mugandada: vaadake näiteks keskaegseid altarimaale, tegelased oleksid justkui maali loomise kaasajas ja kohas!). Samas raamatus mainib Buškov, et enne Teist maailmasõda ei olevat Hiina müüri eriti märgatud, millest järeldab, et Hiina müür ehitati "restaureerimise" sildi all alles 1940. aastate lõpus, õigemini müüri see osa, mida näidatakse turistidele. Mine võta kinni, kus on tõde, kus ei ole...
Päeval läheb ilm selgeks ja kõnnin tunnikese linna peal, eesmärgiga käia vaatamas bussipeatusest, millal läheb buss nr 7, millega ma homme tööle sõitma pean, ja uurida hotelli ümbrust päevavalges. Leian, et tänava varjulisemas ehk raudteejaama poolses otsas on rohkesti kahtlasi lõbustusasutusi (saja meetri kohta kuus või seitse), siis on kaks suurt parkimismaja ning siis, juba inimasustuse moodi piirkonnas, on hotell. Tänava linnapoolsemast otsast paistab paari kilomeetri kauguselt see maja, kus ma peatselt tööle hakkan. Ühe parkimismaja keldris näikse olevat toidupood. Jalutan südalinna, et otsida üles üks detsembris märgatud "suur" toidupood, kust hangin hamba alla pistmist. Üks vanamees peatab mu kohal auto ja üritab kohalikus keeles (mida ma oskan umbes neli sõna) teed küsida; paraku ma ei saa teda aidata.
Õhtul loen eile saadud tõlkija ametijuhendit ja seal on tore mõte toimetamise kohta: No passion in the world is equal to the passion to alter someone else's text. (H. G. Wells)
31.1.06
30.1.06
E, −2. päev: kohalesõit
Ärasõidu päev algas paljutõotavalt. Kõigepealt tegi koer köögipõrandale midagi, mida tuli sealt koristada. Siis meenus veel hulgaliselt asju, mida enne ärasõitu olin lubanud ära teha nagu näiteks elutoa laetule lüliti parandamine või arvutilaua alt vanaema asjadega kasti lahtivõtmine või ühe mudelauto parandamine (mida tehes selgus, et liimida tuli kolmest või neljast kohast, ning mõistagi tuli liimi segada iga kord uuesti, sest muud liimi polnud käepärast kui epoliimi).
Siis käisin koeraga jalutamas ja prügi välja viskamas; siis tellisin takso ja kui oma pampudega olin ukse juures hulk aega oodanud, siis selgus, et ega korterinumbrid käinud nõndapidi, kui taksojuht soovis (ja ega ta vaadanud silte ka), st ta seisis vale majaotsa juures.
Lennujaamas lasti kaalule panna ka käsipagas, mida ma olin vaikselt lootnud, et ei pea. Mingil müstilisel põhjusel kaalus käsipagas lubatud 8 kg asemel 12 kg, kusjuures kotis ei olnud mingeid muid raskeid asju kui läpakas ja selle alaldi ning kott ise oli kuuldavasti ülikerge. Oh neid aegu ammuseid, kui käsipagasit üldse ei kaalutud ja seal võis olla kasvõi kuusteist kilo või kuipalju keegi kanda jõudis (kuigi selle ettenäitamisel tuli seista võimalikult sirgelt ja hoida kotti mängleva kergusega). Tädi ei jäänud enne rahule, kui ma mõned asjad suurde kotti (pärispagasisse) olin ümber tõstnud; ka siis kaalus kott veel 10 kilo, aga see ilmselt kuulus juba lubatud tolerantsi sisse (meenus üks ammune lennureis 1996. aastast, kus 2 ühiku pagasi kaal arvutati tehtega "17 kg + 7 kg = 20 kg").
Et mul oli pileti ostmine jäänud nii hilja peale, et odavaim saadaolev pilet oli klassist Economy Flex, tähendas see, et ma oleks saanud pagasisse panna 30 kg; seda ma aimasin, aga et pileti peale oli selgelt prinditud "20", jäi see järgi proovimata. Ma olen ühe korra elus olnud lennuväljal pagasi 20 kg ülekaaluga ja seda ei olnud üldse tore maksta, isegi kui tädi süda läks haledaks ja ma pidin maksma ainult poole eest.
Nõnda siis toppisin suurde kotti mõned asjad, milleta koti kaotsimineku või hilinemise korral olnuks ebameeldiv (see oli just põhjus, miks need olidki algselt käsipagasis), andsin suure koti pagasisse ja ootasin veidi aega pingi peal, sest, nagu õpetab "Kalevipoeg", esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, sestap ei ole hea üksipäini tolli tormata. Võtsin pintsaku alt sviitri ja pakkisin kotti, sest kuuldavasti on mõnel pool kombeks liiga paksudes riietes inimesed hoiatamata maha lasta.
Uue korra järgi koukisin tollis kotist lagedale läpaka ja kiskusin pükstelt rihma, siis asjad läbi röntgeni ja ise läbi magneti. — [Heietatagu siia vahele muinaslugu, kuidas varsti pärast seda, kui hr Röntgen oma kiired leiutas, saatis üks vanaproua talle järgmise kirja: "Lugupeetud härra Röntgen! Palun saatke mulle ümbrikus mõned kiired, et ma saaksin kodus oma kopsud läbi vaadata!" – Röntgen saatis vastu sama viisaka kirja: "Aga parem saatke Teie mulle oma kopsud!"] — Kohe seejärel kargas ligi üks viks noormees ja soovis mind läbi kobada. Huvitav, eelmine kord oli ka samamoodi, kuigi oli teine noormees; ei tea, mis minus nõnda kahtlast on?
Ja siis tuli keegi kuri tädi, kes tahtis teada, kas mul on käsipagasis kosmeetikakotis pintsetid. Hetkeks tahtsin parandada, et kosmeetikakott sai just pandud pagasisse ja teiseks ei ole tegu mitte hügieenitarbega, vaid ustava harrastustööriistaga, ehtsate hambaarstipintsettidega, mis on mind truult teeninud tosin aastat ja millega on ehitatud sadakond mudelit, sealhulgas kõik mu auhinnalisi kohti saanud mudelid, ning kaasas on need eesmärgiga koukida välja äsjaparandatud hamba ajutine täidis, kui hammas peaks valutama hakkama (nõnda soovitas hambaarst). Aga tädi teatas, et käsipagasis ei tohi pintsette teps mitte olla, et need tuleb konfiskeerida või siis jätta infolauda, kust saaksin need tagasi tulles kätte, või siis anda mind saatvale isikule. Aga et tagasituleku ajaks oleksid pintsetid infolauast kindlasti kadunud ja mind kedagi saatmas ei olnud, laususin ohkega, et siis tuleb pintsetid ära anda. Nõnda lahkusin vanast sõbrast. Kviitungit ei antud. Meenutasin, millal eelmine kord toll mult midagi ära võttis: see oli 1990. aastate alguses Soomes, kui mult võeti ära Eestist ostetud vorst, väitega, et väljastpoolt Euroopa Majanduspiirkonna maid ei tohi Soome lihatooteid tuua, ja kviitungi peal seisis, et konfiskeeritud "1 kg lihatooteid" (tookord tollitädi loopis mu asju ka, näiteks virutas fotoka välklambi vastu oma plekkletti, aga õnneks oli see tugev profivälk ja pidas sellele katsumusele vastu). — Oh neid aegu ammuseid (1996), kui lennuki sõitjateruumis tohtis viibida, Victorinoxi tangide ja kahe saega taskunuga vöökotis! Ma ei mäleta, kas praegu lennukis keelatud asjade nimistus on pintsetid kirjas; Eesti Õhu kodulehel oli vanasti selle Euroopa määruse viide valesti, kus oli täisnimestik asjadest, mida lennukisse võtta ei tohi, nii et kui ma selle huvi pärast Eurlexist üles otsisin, võisin lugeda hoopiski sigade haigustest. Number oli õige, aga aasta vale. Ja kui leidsin õige aasta, selgus, et määruse terviktest on salastatud!!
Siis istusin veel hulk aega transiiditsoonis, veendusin, et lennujaama Wifi-võrk ei tööta nii nagu võiks (pidi saatma kuhugi sõnumi, et saada ajutine parool, aga parooli asemel tuli vastuseks veateade), ja siis öeldi, et mu lend jääb 40 minutit hiljaks. Et mul oli vaja lennu sihtkohaks olevas üüratus lennujaamas ümber istuda ja pagas pidi ka ühest lennukist teise jõudma, käisin küsimas. Öeldi, et "jõuab ilusti" ja proovisin sellesse ka uskuda, kuigi vahepeal tuli uus teade, et "Kopen" oli hommikul väga "haagen" ja lend jääb hiljaks 50 minutit, ning viivu pärast, et 55 minutit. Aga nagu iga asi lõpeb kord, tuli lõpuks ka lennuk, sellele võis peale minna ning siis see ka väljus, umbes tund ja viis minutit sõiduplaanist hiljem.
Et mu piletiklass oli Economy Flex, oli mu istekoht "laia" toolivahega äriklassis ja mitte overlooking the starboard engine, so that I could keep an eye on it for the pilot (Hyacinth Bucket) nagu mitu korda varem, vaid mootorist tublisti eespool. Lennukis olid tuntud nägudest poliitikud Rein, Mart, Tunne-Väldo ja Küllo, kellest ainult esimene oli äriklassis. (Meenutatagu septembrikuist lendu, kus Europarlamendi saadik Andres istus turistiklassi esimeses reas, aga niipea, kui rihmad tohtis lahti teha, kolis üle äriklassi, kust ta enam tagasi ei tulnud.)
Ilm oli Tallinnas päikseline, kümnekonna kilomeetri kõrgusel oli vine, aga allpool oli nii selge, et umbes Saue kohalt paistis Saaremaani. Kuskil Vihterpalu metsade kohal jõudis lennuk selle vine sisse, mis oli nagu piimakissell, millest kumas päike läbi. See jätkus Gotlandini, mille ajaks oli kätte jõudnud uskumatult külm eine. Eine "vormistusest" oli näha, et on püütud küll, aga välja pole suuremat tulnud. Tee oli Lipton, mida mu arvates toodetakse teetööstuse pühkmetest (lisaks juhtusin oma kohalt nägema, kuidas seda tehti; mingid punased pakid olid).
Aknast nägi Gotlandi ja Ölandi ning isegi viimast mandriga ühendavat Örebro silda, mille ehitamisel 1976. aastal otsustasid rootslased ennenägematus kokkuhoius kasutada betooni tegemisel joogivee asemel merevett, nõnda et sellest alates on Rootsis betoonikorrosiooni uurimine üsna heal järjel, sest vastasel juhul kukuks see sild laiali. Silla mandripoolses otsas on vana mereväelinn Kalmar, aga jääst oli näha, et Rootsi merevägi talvel ei tegutse. Edasi hakkas lennuk juba laskuma ning Lõuna-Rootsi maastik läks üha selgemaks (ja maapinnal varjud õhtu lähenedes pikemaks, nõnda et ma korraks mõtlesin, et ei tea, mis tohutu kõrgusega puud Rootsi metsas kasvavad), kuni veidi enne Malmöt jõudis lennuk pilvedesse, mis jätkusid uduna peaaegu maapinnani.
Ruleerimisradade kõrval kuhjusid suured lumehanged, mida kuuldavasti oli hommikul kokku lükatud ja sestap olidki kõik lennud segi läinudki. Passikontrollist läbi (Schengeni alale) ja siis kiiruga mööda hiiglaslikku jaamahoonet kohta, kust läks teine tarvilik lend eelmine kord. Hommikune segadus oli otsa saanud ja lennud jälle graafikus. Aega oli 40 minutit; oodates selgus, et ega ka selles lennujaamas tööta traadita internet viisil, mis mulle meeldiks.
Siis algas registreerimine lennule ja selgus, et hommikul oli vist mingi lend ära jäänud ja rahvast oli kole palju ning kohalikus keeles ja peaaegu arusaamatus inglise keeles öeldi midagi, nagu soovijad võivad vahetada oma lennu õhtuse vastu ja saavad hüvituseks 150 € väärtusega söögitalongi.
Lennuki juurde sõites (terminalist bussiga) nägin, et udu oli jälle täitsa tihe. Lennuk oli miniatuurne, kuid mahutas palju. Mu käsipagasi kott on täpselt lubatud mõõtmetega, aga pea kohale riiulile see ei mahtunud üldse ja eesmise istme alla topituna sai jalgu liigutada igas suunas umbes 5 cm.
Aknast (seekord oli teise otsa "aknaalune" koht tõesti ka akna all) nägi korraks merd ja saari, seejärel oli ühtlane pilvesäbru. Siis anti süüa, see oli taas külm, seekord mingi punase möginaga kanavõileib, mida süües sai käsi liigutada ainult randmest (meenus Far Side'i pilt türannosaurustest hommikusöögilauas, kus keegi ei ulata oma tillukeste esikäppadega midagi võtma). Tee ei olnud Lipton.
Laskudes oli ilm selge ja aknast nägi künklikku ümberkaudset maastikku (küllap naaberriigi oma), üritasin määrata päikese järgi suunda. Lennuk tegi linna kohal kaare ja maandus edelast (küllap jõudes seejuures peaaegu teise naaberriigi kohale). Arvatavasti nägin ära ka selle hoone, kuhu ma ülehomme hommikul pean minema.
Lennujaamas läks pagasi kättesaamine valutult (ja selgus, et mu käsipagasi koti sang pikeneb mitte ühes, vaid kahes jaos, nii et seda siiski saab normaalselt enda järel vedada). Mulle vastu tulema pidanud kolleegi ja juhendajat R-t ei paistnud kuskil, kõndisin igaks juhuks A-terminali (lennuk saabus B-terminali, millest väljapääs meenutab ehitustööde tõttu rohkem kuuri või siis kaugest lapsepõlvest Kuressaare lennujaama). Mainitagu, et lend saabus sõiduplaanist 20 minutit hiljem; eelmine kord kuulsin ühelt sel liinil alati sõitvatest valjuhäälsetest soomlastest, et see lennufirma teistmoodi ei oskagi.
Siis läbi ummikute hotelli. Võtme sai tegelikult hoopis teisest hotellist; seal seisid sabas mu ees kolm inimest, kes olid lennukis istunud mu ees. Selgus, et internet maksab umbes kolm korda rohkem kui esialgu lubatud, aga pole viga. Siis sinna hotelli, kus oli kuuks ajaks kinni pandud tuba. Et antud võti ei läinud lukuauku, tuli vajutada kellanuppu, millele vastas sama onu mitme kvartali kaugusel, selgitades, et tal jäi rääkimata, et välisuks avaneb pundis oleva magnetvõtmega. Sain juhtnöörid lähipäevade tegevuse kohta ning paberid, mida ma peaksin homme läbi lugema.
Seejärel seadsin end toas sisse. Tuba on tore, hubaselt hämar, aken on õue poole, mis oleks ilma aeg-ajalt ülemaanduvate lennukitega üsna vaiknegi. On väike kööginurk, käepärasel viisil kappi peidetuna.
Siis käisin koeraga jalutamas ja prügi välja viskamas; siis tellisin takso ja kui oma pampudega olin ukse juures hulk aega oodanud, siis selgus, et ega korterinumbrid käinud nõndapidi, kui taksojuht soovis (ja ega ta vaadanud silte ka), st ta seisis vale majaotsa juures.
Lennujaamas lasti kaalule panna ka käsipagas, mida ma olin vaikselt lootnud, et ei pea. Mingil müstilisel põhjusel kaalus käsipagas lubatud 8 kg asemel 12 kg, kusjuures kotis ei olnud mingeid muid raskeid asju kui läpakas ja selle alaldi ning kott ise oli kuuldavasti ülikerge. Oh neid aegu ammuseid, kui käsipagasit üldse ei kaalutud ja seal võis olla kasvõi kuusteist kilo või kuipalju keegi kanda jõudis (kuigi selle ettenäitamisel tuli seista võimalikult sirgelt ja hoida kotti mängleva kergusega). Tädi ei jäänud enne rahule, kui ma mõned asjad suurde kotti (pärispagasisse) olin ümber tõstnud; ka siis kaalus kott veel 10 kilo, aga see ilmselt kuulus juba lubatud tolerantsi sisse (meenus üks ammune lennureis 1996. aastast, kus 2 ühiku pagasi kaal arvutati tehtega "17 kg + 7 kg = 20 kg").
Et mul oli pileti ostmine jäänud nii hilja peale, et odavaim saadaolev pilet oli klassist Economy Flex, tähendas see, et ma oleks saanud pagasisse panna 30 kg; seda ma aimasin, aga et pileti peale oli selgelt prinditud "20", jäi see järgi proovimata. Ma olen ühe korra elus olnud lennuväljal pagasi 20 kg ülekaaluga ja seda ei olnud üldse tore maksta, isegi kui tädi süda läks haledaks ja ma pidin maksma ainult poole eest.
Nõnda siis toppisin suurde kotti mõned asjad, milleta koti kaotsimineku või hilinemise korral olnuks ebameeldiv (see oli just põhjus, miks need olidki algselt käsipagasis), andsin suure koti pagasisse ja ootasin veidi aega pingi peal, sest, nagu õpetab "Kalevipoeg", esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, sestap ei ole hea üksipäini tolli tormata. Võtsin pintsaku alt sviitri ja pakkisin kotti, sest kuuldavasti on mõnel pool kombeks liiga paksudes riietes inimesed hoiatamata maha lasta.
Uue korra järgi koukisin tollis kotist lagedale läpaka ja kiskusin pükstelt rihma, siis asjad läbi röntgeni ja ise läbi magneti. — [Heietatagu siia vahele muinaslugu, kuidas varsti pärast seda, kui hr Röntgen oma kiired leiutas, saatis üks vanaproua talle järgmise kirja: "Lugupeetud härra Röntgen! Palun saatke mulle ümbrikus mõned kiired, et ma saaksin kodus oma kopsud läbi vaadata!" – Röntgen saatis vastu sama viisaka kirja: "Aga parem saatke Teie mulle oma kopsud!"] — Kohe seejärel kargas ligi üks viks noormees ja soovis mind läbi kobada. Huvitav, eelmine kord oli ka samamoodi, kuigi oli teine noormees; ei tea, mis minus nõnda kahtlast on?
Ja siis tuli keegi kuri tädi, kes tahtis teada, kas mul on käsipagasis kosmeetikakotis pintsetid. Hetkeks tahtsin parandada, et kosmeetikakott sai just pandud pagasisse ja teiseks ei ole tegu mitte hügieenitarbega, vaid ustava harrastustööriistaga, ehtsate hambaarstipintsettidega, mis on mind truult teeninud tosin aastat ja millega on ehitatud sadakond mudelit, sealhulgas kõik mu auhinnalisi kohti saanud mudelid, ning kaasas on need eesmärgiga koukida välja äsjaparandatud hamba ajutine täidis, kui hammas peaks valutama hakkama (nõnda soovitas hambaarst). Aga tädi teatas, et käsipagasis ei tohi pintsette teps mitte olla, et need tuleb konfiskeerida või siis jätta infolauda, kust saaksin need tagasi tulles kätte, või siis anda mind saatvale isikule. Aga et tagasituleku ajaks oleksid pintsetid infolauast kindlasti kadunud ja mind kedagi saatmas ei olnud, laususin ohkega, et siis tuleb pintsetid ära anda. Nõnda lahkusin vanast sõbrast. Kviitungit ei antud. Meenutasin, millal eelmine kord toll mult midagi ära võttis: see oli 1990. aastate alguses Soomes, kui mult võeti ära Eestist ostetud vorst, väitega, et väljastpoolt Euroopa Majanduspiirkonna maid ei tohi Soome lihatooteid tuua, ja kviitungi peal seisis, et konfiskeeritud "1 kg lihatooteid" (tookord tollitädi loopis mu asju ka, näiteks virutas fotoka välklambi vastu oma plekkletti, aga õnneks oli see tugev profivälk ja pidas sellele katsumusele vastu). — Oh neid aegu ammuseid (1996), kui lennuki sõitjateruumis tohtis viibida, Victorinoxi tangide ja kahe saega taskunuga vöökotis! Ma ei mäleta, kas praegu lennukis keelatud asjade nimistus on pintsetid kirjas; Eesti Õhu kodulehel oli vanasti selle Euroopa määruse viide valesti, kus oli täisnimestik asjadest, mida lennukisse võtta ei tohi, nii et kui ma selle huvi pärast Eurlexist üles otsisin, võisin lugeda hoopiski sigade haigustest. Number oli õige, aga aasta vale. Ja kui leidsin õige aasta, selgus, et määruse terviktest on salastatud!! Siis istusin veel hulk aega transiiditsoonis, veendusin, et lennujaama Wifi-võrk ei tööta nii nagu võiks (pidi saatma kuhugi sõnumi, et saada ajutine parool, aga parooli asemel tuli vastuseks veateade), ja siis öeldi, et mu lend jääb 40 minutit hiljaks. Et mul oli vaja lennu sihtkohaks olevas üüratus lennujaamas ümber istuda ja pagas pidi ka ühest lennukist teise jõudma, käisin küsimas. Öeldi, et "jõuab ilusti" ja proovisin sellesse ka uskuda, kuigi vahepeal tuli uus teade, et "Kopen" oli hommikul väga "haagen" ja lend jääb hiljaks 50 minutit, ning viivu pärast, et 55 minutit. Aga nagu iga asi lõpeb kord, tuli lõpuks ka lennuk, sellele võis peale minna ning siis see ka väljus, umbes tund ja viis minutit sõiduplaanist hiljem.
Et mu piletiklass oli Economy Flex, oli mu istekoht "laia" toolivahega äriklassis ja mitte overlooking the starboard engine, so that I could keep an eye on it for the pilot (Hyacinth Bucket) nagu mitu korda varem, vaid mootorist tublisti eespool. Lennukis olid tuntud nägudest poliitikud Rein, Mart, Tunne-Väldo ja Küllo, kellest ainult esimene oli äriklassis. (Meenutatagu septembrikuist lendu, kus Europarlamendi saadik Andres istus turistiklassi esimeses reas, aga niipea, kui rihmad tohtis lahti teha, kolis üle äriklassi, kust ta enam tagasi ei tulnud.)
Ilm oli Tallinnas päikseline, kümnekonna kilomeetri kõrgusel oli vine, aga allpool oli nii selge, et umbes Saue kohalt paistis Saaremaani. Kuskil Vihterpalu metsade kohal jõudis lennuk selle vine sisse, mis oli nagu piimakissell, millest kumas päike läbi. See jätkus Gotlandini, mille ajaks oli kätte jõudnud uskumatult külm eine. Eine "vormistusest" oli näha, et on püütud küll, aga välja pole suuremat tulnud. Tee oli Lipton, mida mu arvates toodetakse teetööstuse pühkmetest (lisaks juhtusin oma kohalt nägema, kuidas seda tehti; mingid punased pakid olid).
Aknast nägi Gotlandi ja Ölandi ning isegi viimast mandriga ühendavat Örebro silda, mille ehitamisel 1976. aastal otsustasid rootslased ennenägematus kokkuhoius kasutada betooni tegemisel joogivee asemel merevett, nõnda et sellest alates on Rootsis betoonikorrosiooni uurimine üsna heal järjel, sest vastasel juhul kukuks see sild laiali. Silla mandripoolses otsas on vana mereväelinn Kalmar, aga jääst oli näha, et Rootsi merevägi talvel ei tegutse. Edasi hakkas lennuk juba laskuma ning Lõuna-Rootsi maastik läks üha selgemaks (ja maapinnal varjud õhtu lähenedes pikemaks, nõnda et ma korraks mõtlesin, et ei tea, mis tohutu kõrgusega puud Rootsi metsas kasvavad), kuni veidi enne Malmöt jõudis lennuk pilvedesse, mis jätkusid uduna peaaegu maapinnani.
Ruleerimisradade kõrval kuhjusid suured lumehanged, mida kuuldavasti oli hommikul kokku lükatud ja sestap olidki kõik lennud segi läinudki. Passikontrollist läbi (Schengeni alale) ja siis kiiruga mööda hiiglaslikku jaamahoonet kohta, kust läks teine tarvilik lend eelmine kord. Hommikune segadus oli otsa saanud ja lennud jälle graafikus. Aega oli 40 minutit; oodates selgus, et ega ka selles lennujaamas tööta traadita internet viisil, mis mulle meeldiks.
Siis algas registreerimine lennule ja selgus, et hommikul oli vist mingi lend ära jäänud ja rahvast oli kole palju ning kohalikus keeles ja peaaegu arusaamatus inglise keeles öeldi midagi, nagu soovijad võivad vahetada oma lennu õhtuse vastu ja saavad hüvituseks 150 € väärtusega söögitalongi.
Lennuki juurde sõites (terminalist bussiga) nägin, et udu oli jälle täitsa tihe. Lennuk oli miniatuurne, kuid mahutas palju. Mu käsipagasi kott on täpselt lubatud mõõtmetega, aga pea kohale riiulile see ei mahtunud üldse ja eesmise istme alla topituna sai jalgu liigutada igas suunas umbes 5 cm.
Aknast (seekord oli teise otsa "aknaalune" koht tõesti ka akna all) nägi korraks merd ja saari, seejärel oli ühtlane pilvesäbru. Siis anti süüa, see oli taas külm, seekord mingi punase möginaga kanavõileib, mida süües sai käsi liigutada ainult randmest (meenus Far Side'i pilt türannosaurustest hommikusöögilauas, kus keegi ei ulata oma tillukeste esikäppadega midagi võtma). Tee ei olnud Lipton.
Laskudes oli ilm selge ja aknast nägi künklikku ümberkaudset maastikku (küllap naaberriigi oma), üritasin määrata päikese järgi suunda. Lennuk tegi linna kohal kaare ja maandus edelast (küllap jõudes seejuures peaaegu teise naaberriigi kohale). Arvatavasti nägin ära ka selle hoone, kuhu ma ülehomme hommikul pean minema.
Lennujaamas läks pagasi kättesaamine valutult (ja selgus, et mu käsipagasi koti sang pikeneb mitte ühes, vaid kahes jaos, nii et seda siiski saab normaalselt enda järel vedada). Mulle vastu tulema pidanud kolleegi ja juhendajat R-t ei paistnud kuskil, kõndisin igaks juhuks A-terminali (lennuk saabus B-terminali, millest väljapääs meenutab ehitustööde tõttu rohkem kuuri või siis kaugest lapsepõlvest Kuressaare lennujaama). Mainitagu, et lend saabus sõiduplaanist 20 minutit hiljem; eelmine kord kuulsin ühelt sel liinil alati sõitvatest valjuhäälsetest soomlastest, et see lennufirma teistmoodi ei oskagi.
Siis läbi ummikute hotelli. Võtme sai tegelikult hoopis teisest hotellist; seal seisid sabas mu ees kolm inimest, kes olid lennukis istunud mu ees. Selgus, et internet maksab umbes kolm korda rohkem kui esialgu lubatud, aga pole viga. Siis sinna hotelli, kus oli kuuks ajaks kinni pandud tuba. Et antud võti ei läinud lukuauku, tuli vajutada kellanuppu, millele vastas sama onu mitme kvartali kaugusel, selgitades, et tal jäi rääkimata, et välisuks avaneb pundis oleva magnetvõtmega. Sain juhtnöörid lähipäevade tegevuse kohta ning paberid, mida ma peaksin homme läbi lugema.
Seejärel seadsin end toas sisse. Tuba on tore, hubaselt hämar, aken on õue poole, mis oleks ilma aeg-ajalt ülemaanduvate lennukitega üsna vaiknegi. On väike kööginurk, käepärasel viisil kappi peidetuna.
29.1.06
Preambul
Kohe alguses tuleb ära öelda, et ma ei ole käinud Viljandi folgil. Õigemini peaaegu ei ole – viimati käsin Viljandis koeranäitusel, mis toimus folgiga samal ajal, aga hommikul, kui folgirahvas alles magas õndsat und, hakates ärkama siis, kui meie ring oli läbi. Teel bussijaama kohatud folgilised asustasid peamiselt haljasalu ja põõsaaluseid, võtsid mitmesugustest vedelikest koosnevat kehakinnitust ja üks pesi bussijaama kemmergus pead.
Pealkirja eest olen tänu võlgu kolleeg H-le, kes nimetas nõnda käesolevate heietuste toimumispaika.
Pealkirja eest olen tänu võlgu kolleeg H-le, kes nimetas nõnda käesolevate heietuste toimumispaika.
Subscribe to:
Posts (Atom)
