8.11.09
P, 1136. päev: vastik
Uskumatult vastik päev, sest homme on kontrolltöö aines, mis käib mulle üle jõu, mille vastu puudub mul huvi, mille viimasest kahest tunnist ma puudusin, mille õpikut see semester ei ole, mille õppematerjalidest on raske aru saada, sest nende kirjutamisel teemavõhikutele mõeldud ei ole (teemad on surmigavad, seletustest aru ei saa, näiteid on vähe, iga reegli kohta on vähemalt viis erandit), ja mille õppimisel tuleb uni umbes pooleteist rea lugemise peale. Jutt muidugi prantsuse keelest. Õigemini saaks ette valmistada ainult grammatikat, mida on tööst endast kindlasti tühine osa, nii et hinne on rohkem nagu õnnemäng – või, kui arvestada neid kuulamisharjutusi, mis sel semestril on olnud, siis nagu kurbmäng.
7.11.09
L, 1135. päev: merciless fruits
Kaalun, kas rikkuda ära terve tänane päev ja hakata end piinama prantuse keelega, või parem skannida vanu slaide. Otsustan viimase kasuks, sest ilma minuta eksisteerib prantsuse keel täpselt samamoodi edasi nagu enne (kui mitte isegi kübe paremini), aga keegi teine kui mina minu slaide ei skanni.
Päev on tulemusrikas. Avastan, et eriti keeruka valgetasakaalu korral võin roosa taeva vältimiseks (skanneriprogramm seab valgetasakaalu ainult ühes mõõtmes, pilves ilmaga kipub taevas roosaks) salvestada fail TIFina, töödelda seda Lightroomis (kus saab valgetasakaalu seada kahes mõõtmes) ja siis eksportida JPEGiks.
Teen pannkooke, loen moosipurgi kaane teksti pealkirjas näidatud moodi valesti.
Päev on tulemusrikas. Avastan, et eriti keeruka valgetasakaalu korral võin roosa taeva vältimiseks (skanneriprogramm seab valgetasakaalu ainult ühes mõõtmes, pilves ilmaga kipub taevas roosaks) salvestada fail TIFina, töödelda seda Lightroomis (kus saab valgetasakaalu seada kahes mõõtmes) ja siis eksportida JPEGiks.
Teen pannkooke, loen moosipurgi kaane teksti pealkirjas näidatud moodi valesti.
6.11.09
R, 1134. päev: Nur wer die Sehnsucht kennt
Nonii, tööl selgub, et valmislaetud lustikummut jäi maha. Õhtul leian, et olen selle hommikul pistnud koos toiduga külmkappi. See on nüüd hästi jahe.
Kui eilset „South Parki” osa mainin, küsib väärikas kolleeg, kust kanalilt ma seda vaatan. Seletan, et stuudio kodulehelt. Inimestes on peidus väärt asju.
Pärast tööd Kirikmäe prismas; nagu ikka, üldse ei teki reede õhtu tunnet (pealegi oli esmaspäev vaba ja kasvõi kipu hommikul tööle).
Ükskord, kui aega laiemalt käes oli, panin meiliprogrammi kontaktidele pildid juurde; kelle pilti mul endal ei olnud, otsisin nime järgi internetist. Ja oh mis pilte on inimesed endist üles pannud! Kole, kole. Maitse üle ei vaielda, aga mõne esinduspilt on nii ära photoshopitud, et näeb sellel välja tulekahjuohver. (Ei-ei, ega ma meie mandrist räägi.)
Muidu põhjalik Mr Beaniga vanade aegade meenutus. Mõelge, kui palju see sari omal ajal maailma naerutas – ja selles on ainult 14 osa!
Kui eilset „South Parki” osa mainin, küsib väärikas kolleeg, kust kanalilt ma seda vaatan. Seletan, et stuudio kodulehelt. Inimestes on peidus väärt asju.
Pärast tööd Kirikmäe prismas; nagu ikka, üldse ei teki reede õhtu tunnet (pealegi oli esmaspäev vaba ja kasvõi kipu hommikul tööle).
Ükskord, kui aega laiemalt käes oli, panin meiliprogrammi kontaktidele pildid juurde; kelle pilti mul endal ei olnud, otsisin nime järgi internetist. Ja oh mis pilte on inimesed endist üles pannud! Kole, kole. Maitse üle ei vaielda, aga mõne esinduspilt on nii ära photoshopitud, et näeb sellel välja tulekahjuohver. (Ei-ei, ega ma meie mandrist räägi.)
Muidu põhjalik Mr Beaniga vanade aegade meenutus. Mõelge, kui palju see sari omal ajal maailma naerutas – ja selles on ainult 14 osa!
5.11.09
N, 1133. päev: ecce homo qui est faba
Kõrgmetsa maksimarketi mõlemas osakonnas; esimesest tinti, fotopaberit ja Liebe ist für alle da, teisest sööki ning kõrvalkassa kliendi määratuks imestuseks (vaatas mind nagu ei tea mis peletist) Mr Beani kõik kolm plaati.
Liebe ist für alle da tõotab meeldivaid kuulamishetki, asetub stiili poolest kuhugi Sehnsucht'i ja Mutter'i vahele; Reise Reise ja eriti Rosenrot kiskus pisut liiga plekiseks.
Uus „South Park”, terminoloogiateemaline: kuidas nimisõna fag ametlik tähendus (suures sõnaraamatus) muudetakse vastama tegeliku tähendusega: suure mootorrattaga teiste rahu rikkuv inimene.
Liebe ist für alle da tõotab meeldivaid kuulamishetki, asetub stiili poolest kuhugi Sehnsucht'i ja Mutter'i vahele; Reise Reise ja eriti Rosenrot kiskus pisut liiga plekiseks.
Uus „South Park”, terminoloogiateemaline: kuidas nimisõna fag ametlik tähendus (suures sõnaraamatus) muudetakse vastama tegeliku tähendusega: suure mootorrattaga teiste rahu rikkuv inimene.
4.11.09
K, 1132. päev: I am only a translator, not a clairvoyant
Töömaja vastas ehitusplatsil aetakse täna üles teist kraanat ja õhtuks saab üles kolmaski.
Unustan ära koosoleku, meenub kell 11.17, kui vaatan meili, kus teade, et algab 10.30 asemel kell 11.15. Kinnitatakse ära eeloleva koolituse lähetus.
Aastavahetuse lennukipiletid, tüüpi rong-lennuk-lennuk-rong, seekord üle Helsingi, Finnairiga, mille hinnad on ebatavaliselt, aga suhteliselt soodsad.
Kui eelmises lõigus oli fakt, siis edasi tuleb kommentaar, mida ma siin selguse huvides kenasti lahku panen, mitte ei võta eeskuju nädalavahetuse paiku Postimehes kahe looga* juhtunust, millepärast ma seda lehte nüüd mõni aeg ei loe.
Kommentaar on see, et kui ennevanasti oli müstika, kuidas edasi-tagasilend on odavam kui üks ots, ja siis muutus lennukipiletite hinnastruktuur nii, et ühe otsa pilet on odavam, siis nüüd on seevastu müstika rohkem nagu üldises hinnamoodustuses. Viimatise Eestis-käigu lennukipiletid olid paberil, seal oli kuue lennu hinnaarvutuse kaks rida justkui hiina keel.
* Laupäev: tippajakirjanik kirjutab kriminaalsest koolivennast kiitva kiidulaulu; esmaspäev: end kvaliteetleheks pidav ajaleht üllitab lugejakirja, kus esitab mõrvasüüdistusi konkreetsetele inimestele (nimedega!) ja jätab esitamata olulist tausta, rääkimata vastaspoole kommentaarist; paari tunni pärast on mõistus natuke koju tulnud ja nimed kirjatükist eemaldatud, aga ajakirjanduse ülbus on sellest hoolimata masendav, lihtsalt masendav. Küll on kahju, et ma Postimeest ei telli ega saa nüüd demonstratiivselt tellimust üles öelda.
Terminiarutelu jätkub, spetsialist ei ole viitsinud süveneda (kuigi ma omast arust tõin asja iva väga selgesti välja) ja lahmib oma arvamust vastu. Näib, et asi on jälle kord nii, et hiigelsuur X asutus ütleb, et arutame, siis arutamegi, aga lõpuks X ütleb, et mis me arutame, niikuinii jääb nii, nagu tema tahab.
Teisalt, nagu teada, olen üldse väga skeptiline terminibaaside suhtes, mida on koostanud inimesed, kellele on andnud jumal ameti, andnud ka mõistuse, st kes ütlevad neile, kes aru ei saa, mis sõna tuleb kasutada, kuigi ega nad ka ise aru ei saa. See oleks nagu pime juhiks pimedat. Seni, kuni vähemalt Eestis ei teki arusaama, et keel ei ole see, mis kirjas sõnaraamatus, st ei teki viiteallikate mõistliku kasutamise kultuuri, on taas kord oht, et kui mingi veider asi satub terminibaasi, siis seda hakatakse kasutama veel rohkem kui enne, sest see on ju terminibaasis. (Nagu omal ajal, kui ESTERMi ilmus vaste regulation ~ „määrus” (teatud Euroopa õigusakti tähenduses), siis ega sõnale regulation muudes tähendustes muid vasteid eesti tõlgetes enam ei kasutatudki, sest ESTERM ütles ju nõnda. Hiljem tuli ESTERMi küll lahtiütlus, et baas on tõlkepõhine ja kui mingis kontekstis võib olla X = Y, siis see ei tähenda, et see oleks alati nii.)
Fotoajakirjaga tuli plaadi peal kaasa väga peene panoraamiprogrammi demo (täisversioon 79 €). See ei saa hakkama 18. okt jutus alumise panoraami uuesti tekitamisega. Panoraam on tekitatud vabavaraga AutoStitch, mis suudab vähemalt silmapiiri hoida otse; peene programmiga veerandtunnise mässamise tulemus on kõver nagu pajapõhi ja pool puudub üldse.
Unustan ära koosoleku, meenub kell 11.17, kui vaatan meili, kus teade, et algab 10.30 asemel kell 11.15. Kinnitatakse ära eeloleva koolituse lähetus.
Aastavahetuse lennukipiletid, tüüpi rong-lennuk-lennuk-rong, seekord üle Helsingi, Finnairiga, mille hinnad on ebatavaliselt, aga suhteliselt soodsad.
Kui eelmises lõigus oli fakt, siis edasi tuleb kommentaar, mida ma siin selguse huvides kenasti lahku panen, mitte ei võta eeskuju nädalavahetuse paiku Postimehes kahe looga* juhtunust, millepärast ma seda lehte nüüd mõni aeg ei loe.
Kommentaar on see, et kui ennevanasti oli müstika, kuidas edasi-tagasilend on odavam kui üks ots, ja siis muutus lennukipiletite hinnastruktuur nii, et ühe otsa pilet on odavam, siis nüüd on seevastu müstika rohkem nagu üldises hinnamoodustuses. Viimatise Eestis-käigu lennukipiletid olid paberil, seal oli kuue lennu hinnaarvutuse kaks rida justkui hiina keel.
* Laupäev: tippajakirjanik kirjutab kriminaalsest koolivennast kiitva kiidulaulu; esmaspäev: end kvaliteetleheks pidav ajaleht üllitab lugejakirja, kus esitab mõrvasüüdistusi konkreetsetele inimestele (nimedega!) ja jätab esitamata olulist tausta, rääkimata vastaspoole kommentaarist; paari tunni pärast on mõistus natuke koju tulnud ja nimed kirjatükist eemaldatud, aga ajakirjanduse ülbus on sellest hoolimata masendav, lihtsalt masendav. Küll on kahju, et ma Postimeest ei telli ega saa nüüd demonstratiivselt tellimust üles öelda.
Terminiarutelu jätkub, spetsialist ei ole viitsinud süveneda (kuigi ma omast arust tõin asja iva väga selgesti välja) ja lahmib oma arvamust vastu. Näib, et asi on jälle kord nii, et hiigelsuur X asutus ütleb, et arutame, siis arutamegi, aga lõpuks X ütleb, et mis me arutame, niikuinii jääb nii, nagu tema tahab.
Teisalt, nagu teada, olen üldse väga skeptiline terminibaaside suhtes, mida on koostanud inimesed, kellele on andnud jumal ameti, andnud ka mõistuse, st kes ütlevad neile, kes aru ei saa, mis sõna tuleb kasutada, kuigi ega nad ka ise aru ei saa. See oleks nagu pime juhiks pimedat. Seni, kuni vähemalt Eestis ei teki arusaama, et keel ei ole see, mis kirjas sõnaraamatus, st ei teki viiteallikate mõistliku kasutamise kultuuri, on taas kord oht, et kui mingi veider asi satub terminibaasi, siis seda hakatakse kasutama veel rohkem kui enne, sest see on ju terminibaasis. (Nagu omal ajal, kui ESTERMi ilmus vaste regulation ~ „määrus” (teatud Euroopa õigusakti tähenduses), siis ega sõnale regulation muudes tähendustes muid vasteid eesti tõlgetes enam ei kasutatudki, sest ESTERM ütles ju nõnda. Hiljem tuli ESTERMi küll lahtiütlus, et baas on tõlkepõhine ja kui mingis kontekstis võib olla X = Y, siis see ei tähenda, et see oleks alati nii.)
Fotoajakirjaga tuli plaadi peal kaasa väga peene panoraamiprogrammi demo (täisversioon 79 €). See ei saa hakkama 18. okt jutus alumise panoraami uuesti tekitamisega. Panoraam on tekitatud vabavaraga AutoStitch, mis suudab vähemalt silmapiiri hoida otse; peene programmiga veerandtunnise mässamise tulemus on kõver nagu pajapõhi ja pool puudub üldse.
3.11.09
T, 1131. päev: la Résistance!
Joodiknaabril on bussipeatuses seltsiks täna noor ametikaaslane.
Täna nähtud: vascular resistance ~ „veresoontevastupanu”, pärast süvenemist veel leiud „veresoonte resistentsus” ja lobeda ümberjutustuse resistance to blood flow in blood vessels vastena „veresoonte verevoolu resistentsus”. Resistance tähendab loodusteadustes takistust, et te teaksite! See sõna tähendab vastupanu näiteks sarjas 'Allo 'Allo! ja resistentsus on immunoloogia-, mitte mehaanikanähtus, millest siin on jutt.
Päev on muidu pikk ja venib. Õhtul Kirikmäe prismas, selle kõrvalt leheputkast pärast pikka otsimist see Saksa fotoajakiri, mida nägin eelmisel kolmapäeval lennujaamas, aga mida ei ostnud põhjusel, et kui oleksin selle toppinud kotti, ei oleks kott mahtunud ettenähtud mõõtmetesse, st eesmise tooli alla.
Kas ma seda olen siin maininud, et suurel foto-seljakotil (hiljemalt 2007. a mudel) on taskud kahe CF-mälukaardi jaoks, aga väiksemal (arvatavasti 2009. a mudel) on ruumi juba nelja kuni kaheksa CF-kaardi jaoks? Uuemal mudelil on ka eraldi lapp digifotoka ekraani kaitseks. Vat kui suurest fotoseljakotist peaks uus mudel välja tulema, siis pakun, et selle põhja võiks võimsamini polsterdada, seal on praegu ainult mingi sentimeeter vahtkummi ja mahapanekul kostab sageli tume kolks!, kui ilmselt fotokas vastu maad puutub. Kotil muide on küll paksu jäika polstrit, aga ainult läpakasahtli ümber. Teine puudus on see, et pool tundi vihmas ja läpakasahtlisse tuleb vesi sisse, rääkimata ülemisest muu kola sahtlist (fotokasahtli peal on eraldi kaitseklapp).
Õhtul Eestis alustatud filmi Nausicaä of the Valley of the Wind (風の谷のナウシカ, Kaze no tani no Naushika, 1984) lõpp. Olin kavatsenud seda vaadata lennukis, aga eelistasin lugeda mõtlemisrohket raamatut keskaegsest võlviehitusest (pealegi saab raamatut lugeda ka siis, kui elektroonikaseadmed ei tohi olla sees, ja muidugi on selle filmiga ka peategelase rõivaste värvuse aspekt, mis võib jätta kohatu mulje). Pika nädalavahetuse iga õhtu sisustas üks Jaapani animafilm: enne eelmainitut veel My Neighbour Totoro (となりのトトロ, Tonari no Totoro, 1988), Whisper of the Heart (耳をすませば, Mimi wo sumaseba, 1997) ja My Neighbours the Yamadas (ホーホケキョとなりの山田くん, Hōhokekyo tonari no Yamada-kun, 1999).
Täna nähtud: vascular resistance ~ „veresoonte
Päev on muidu pikk ja venib. Õhtul Kirikmäe prismas, selle kõrvalt leheputkast pärast pikka otsimist see Saksa fotoajakiri, mida nägin eelmisel kolmapäeval lennujaamas, aga mida ei ostnud põhjusel, et kui oleksin selle toppinud kotti, ei oleks kott mahtunud ettenähtud mõõtmetesse, st eesmise tooli alla.
Kas ma seda olen siin maininud, et suurel foto-seljakotil (hiljemalt 2007. a mudel) on taskud kahe CF-mälukaardi jaoks, aga väiksemal (arvatavasti 2009. a mudel) on ruumi juba nelja kuni kaheksa CF-kaardi jaoks? Uuemal mudelil on ka eraldi lapp digifotoka ekraani kaitseks. Vat kui suurest fotoseljakotist peaks uus mudel välja tulema, siis pakun, et selle põhja võiks võimsamini polsterdada, seal on praegu ainult mingi sentimeeter vahtkummi ja mahapanekul kostab sageli tume kolks!, kui ilmselt fotokas vastu maad puutub. Kotil muide on küll paksu jäika polstrit, aga ainult läpakasahtli ümber. Teine puudus on see, et pool tundi vihmas ja läpakasahtlisse tuleb vesi sisse, rääkimata ülemisest muu kola sahtlist (fotokasahtli peal on eraldi kaitseklapp).
Õhtul Eestis alustatud filmi Nausicaä of the Valley of the Wind (風の谷のナウシカ, Kaze no tani no Naushika, 1984) lõpp. Olin kavatsenud seda vaadata lennukis, aga eelistasin lugeda mõtlemisrohket raamatut keskaegsest võlviehitusest (pealegi saab raamatut lugeda ka siis, kui elektroonikaseadmed ei tohi olla sees, ja muidugi on selle filmiga ka peategelase rõivaste värvuse aspekt, mis võib jätta kohatu mulje). Pika nädalavahetuse iga õhtu sisustas üks Jaapani animafilm: enne eelmainitut veel My Neighbour Totoro (となりのトトロ, Tonari no Totoro, 1988), Whisper of the Heart (耳をすませば, Mimi wo sumaseba, 1997) ja My Neighbours the Yamadas (ホーホケキョとなりの山田くん, Hōhokekyo tonari no Yamada-kun, 1999).
2.11.09
Puust müts ehk 13 minutit Berliinis
Hommikul raamatupoes pastakaid ostmas, käpin veidi ka ägedat kalendrit, aga mu sõit läheb läbi Saksamaa, kus vaid Mart Laari raamat on kohtu otsusel lubatud kirjandus, see kalender küllap mitte.
Nagu Vene ajal saabus Eestis talv alati „ootamatult” (nagu Õhtuleht iga kord teatas ja mu kadund isa seepeale alati naeris), nii on Eesti võsalennuväljale saabunud ka rahvusvahelised lennud ootamatult.
Lennuväja koduleht käsib olla kohal poolteist tundi varem; plaanin olla kohal kaks ja pool tundi varem nagu lennujaamades ikka. Olen esimene reisija. Registreerin pileti; kohver kaalutakse, sildistatakse ja antakse siis tagasi kätte, kästakse pärast turvakontrolli panna ise käru peale. (Huvitav, kui palju lisakilosid reisijad nõnda vahepeal kotti topivad?) Ajani, mil öeldakse avanevat turvakontroll, on aega kaks tundi, mille veedan polikliiniku ootesaali meenutavas ootetoas. Akna taga on perroonil seisev lennuk, mis saabus juba hommikul.
Tilgutitega patsientide asemel astub ooteruumi lõbus akadeemiline seltskond, ilmselt põllumajandusakadeemiast, millele viitab ühel teehöövliga helkur ja vestluse järgmine episood. Ühel daamil on uus käekott, mille peale küsitakse ühelt härrasmehelt, et mis ilus talvemüts, kust ta selle sai. Järgneb seletus, kuidas ta selle mingilt lennuväljalt ostis:
„Tahtsin osta talvemütsi, putkas oli kolm. Üks oli puust...”
„Puust müts?!” hüüatab koor.
„...Riidest, teine kootud, kolmas nahast. Riidest mütsi sisse oli kirjutatud Made in Estonia. Ostsin nahast mütsi. Pärast vaatasin sisse: ka sinna oli kirjutatud eesti keeles. Karusnaha kohta, et see on Lepus sinensis.”
„Hiina jänes!” hüüatab koor.
Seltskond on hulk aega hõivatud ka filosoofilise aruteluga, kas kohuke on vedelik, kui „Merevaik” on.
Ka turvakontroll toimub koridoris. Röntgen ja magnet on nurga taga, nii et sabas seisjad ei näe, mis täpselt juhtub. Kõigil on käsipagasis vedelikke, kõik liigutavad end aegluubis, keegi ei tea, et püksirihm tuleb ära võtta, isegi mitte lennujaama see töötaja, kes viib lennukisse reisijate nimekirja. (Kuigi jah, et lennujaama volitatud töötaja peab minema läbi turvakontrolli, on äärmiselt tavatu, eksju.)
Tubateatri-kuuldemängus kostab, et ühelt härrasmehelt on leitud käärid. Mu selja tagant kostab põllumajandusteadlase hüüatus: „Manivald [nimi muudetud, aga mitte palju], ma võin su käärid endale pagasisse võtta!” – mille peale eest, kus seadmed paistavad, pöördub keegi ringi ja sosistab: „Ssssseee ei ole Manivald!”
Mu seljakott (mille sees on röntgenipildi järgi tohutud traadipusad) lastakse lahti teha ja onu uurib lustikummutit, nentides, et on aga tehnikat täis. No mida ma võin teha, kui koti selles osas on fotokas, välklamp, lustikummut ja nurk-pildiotsik ning hulk pikkade juhtmetega asju nagu läpaka alaldi, fotoka aku laadur, mõlema mobiili laadurid, kõrvaklapid. Kõik vajalikud asjad (peale nurkpildiotsiku, mida tegelikult vaja ei läinud, aga seda ma klaasist asjana ei tihanud pagasisse panna, ja lustikummuti, mida esialgsete plaanide järgi oleks vaja läinud küll).
Lennukile jõuan 4 minutit enne väljalendu, läbi plekk-kuuri. Lennuvälja perrooni tagumises osas on pargitud trobikond õppelennukeid ja pool Eesti lennuväge, kaks eksemplari maailma suurimat ühe kolbmootoriga biplaani An-2. Kui ma ei oleks ametis mobiiltelefonide väljalülitamisega, siis teeksin sellisest uhkest väljapanekust pilti.
Riiga maandumisel näen ära Koiva ja Väina suudme, aga ei leia vana Väina-Jõesuu kindlust. Riia lennujaamas on suhteline õhtune vaikus. Pidevalt otsitakse taga inimesi, kes lende kinni hoiavad. Kõht on tühi, aga võileivaputkasse jõuab Eesti põllumajandusteadlaste delegatsioon ette ja mul ei ole aega sabas seista. Berliini lennukit ootab muu rahva hulgas natuke dementne saksa vanur ja pealetükkiv venekeelne uussakslane; loodan kangesti, et ma ei satuks kummagi, eelkõige viimase kõrvale. Ei satugi, sest ta on lennukis üpris avalikult hõivatud lennusaatjale külge ajamisega. Berliinis näen, et tal on vastas politsei.
Lennuk on suur Boeing 737-500, rahvast selle jaoks suhteliselt vähe. Minu kohal istub paks vanamees, kes pugib šokolaadi ja loeb venekeelset raamatut, seega ei ole ta Umberto Eco ja ma ei tunne südametunnistuse piinu, et ma ta enda kohalt ära tõstan. Ta küll osutab näpuga kohasildile ja üritab seletada, et D on hoopis C, aga siis ohkab ja kolib teisele poole vahekäiku, lähemale sellele noorsandile, kes kohe, nii kui rattad Läti pinnast lahti, läheb üle vene keelele ja kogu lennu kileda kiire kommentaariga täidab, üle mootorimürina. Kui Eesti peaks otsima Hololei-laama taaskehastust, siis otsige see noorsand üles, lendas airBalticu Riia-Berliini lennul kohal nr 07A. Ta ema on kaval, ostab pojale süüa, nii et veerand tundi on lennukis pisut vaiksem.
Läti võileiva nimetus on umbes nagu „polarna maize”, pildil neli kurba navitrollalikku pingviini. Salvrätti ei anta, mis eines sisalduva Suffeli laialivalguvat piimašokolaadi arvestades ei ole mõistlik. Mahlapudeli eesti tekstis on „toitumuslikud andmed” ja mitu muudki üllatavat asja.
Riia lennujaamal ei ole muidu väga vigagi, aga kempsundus on natuke käest ära, seda ka lennukis, millest jäävad märjad jalajäljed. Õnneks on ajal, mil seal viibin, veel lennuki nina pisut kõrgemal, seega lomp rohkem nagu tagaservas, ning mu koht on üsna ees, kemps on lennuki taga ja vahepeal on pikk vaipkattega põrand.
Närvis olen sellepärast, et kolmanda lennu firma otsustas tõsta väljumise pool tundi varasemaks, jättes kahe lennu vahele varasema 75 minuti asemel täpselt 45. Teatavasti algab lennukisse minek 30 minutit enne väljalendu, seega on mul aega lennukist väljuda, leida ümberistumise pileti registreerimislaud ja siis vajalik värav 15 minutiga.
Kell 18.35: täheldan, et Riia-Berliini lennuk hakkab laskuma. „Tore,” mõtlen, „äkki jõuab enne sõiduplaani” (19.05).
Kell 18.50: lennuk muudkui laskub, maapind on kaugemal kui arvata.
Kell 19.03: lennuk paneb rattad maha. Tegeli lennuväli on suur, aga loota on, et lennuk sõidab nn toru äärde, mitte ei jää keset platsi, et siis ilmatu aeg bussiga sõita.
Kell 19.06: lennuk jõuab terminali juurde. Algul seisab paar minutit, siis sõidab meetri edasi, siis lubatakse toolilt tõusta ja kott võtta. Uks aga kinni, aknast paistab, et väljumise toru alles hakatakse ukse juurde manööverdama.
Kell 19.13: toru saab lõpuks paika, uks avaneb. Torman mööda seda välja, leian end peaaegu tänavalt (selle lennuvälja eripära). Natuke sihitut jooksmist (kus ma olen? Kus on väravate tabloo? Kas peale minnakse samast, kust välja tuldi? Kus on ümberistumise check-in? Kus terminalis ma üldse olen?!), siis leian, et Läti lennuk on tulnud väravasse A13 ja ennäe-ennäe, järgmine lennuk läheb väravast A12 ehk kohe sealt kõrvalt. Minu ees on 1 inimene, kott mul pagasis juba, registreerimine läheb nõnda ruttu. Siis veel turvakontroll.
Kell 19.20: kolmanda lennu pealemineku algus. Olen see hetk turvakontrollis umbes 10 m kaugusel. Lennuk seisab, nagu ikka, nn põllu peal ja sinna viib buss, st pikka jokutamist ei ole.
Kell 19.26: istun lennukisse viivas bussis (see läheb alles mingi kell 19.34). 13 minutit Berliinis on läbi.
Kolmas lend toimub siinmaise lennufirmaga. Kõik poolteist tundi on tugev värin, nii et mõtlen, kui tugevasti on tiivad ERJ 145 küljes (siinmaisel lennufirmal on maa sisse sõitmise kogemus täiesti olemas, sest F. lennuväli on mäe otsas ja ükskord kerkis mägi liiga äkki). Aga maandume ühes tükis ja kuigi pagasi kättesaamise saalis Berliini lendu kirjas ei ole, saabuvad kotid õige ruttu, sealhulgas isegi minu oma. Korterisse bussiga ja viimased poolteist kilomeetrit jala. Ratastega kott peab veel natuke vastu.
Nagu Vene ajal saabus Eestis talv alati „ootamatult” (nagu Õhtuleht iga kord teatas ja mu kadund isa seepeale alati naeris), nii on Eesti võsalennuväljale saabunud ka rahvusvahelised lennud ootamatult.
Lennuväja koduleht käsib olla kohal poolteist tundi varem; plaanin olla kohal kaks ja pool tundi varem nagu lennujaamades ikka. Olen esimene reisija. Registreerin pileti; kohver kaalutakse, sildistatakse ja antakse siis tagasi kätte, kästakse pärast turvakontrolli panna ise käru peale. (Huvitav, kui palju lisakilosid reisijad nõnda vahepeal kotti topivad?) Ajani, mil öeldakse avanevat turvakontroll, on aega kaks tundi, mille veedan polikliiniku ootesaali meenutavas ootetoas. Akna taga on perroonil seisev lennuk, mis saabus juba hommikul.
Tilgutitega patsientide asemel astub ooteruumi lõbus akadeemiline seltskond, ilmselt põllumajandusakadeemiast, millele viitab ühel teehöövliga helkur ja vestluse järgmine episood. Ühel daamil on uus käekott, mille peale küsitakse ühelt härrasmehelt, et mis ilus talvemüts, kust ta selle sai. Järgneb seletus, kuidas ta selle mingilt lennuväljalt ostis:
„Tahtsin osta talvemütsi, putkas oli kolm. Üks oli puust...”
„Puust müts?!” hüüatab koor.
„...Riidest, teine kootud, kolmas nahast. Riidest mütsi sisse oli kirjutatud Made in Estonia. Ostsin nahast mütsi. Pärast vaatasin sisse: ka sinna oli kirjutatud eesti keeles. Karusnaha kohta, et see on Lepus sinensis.”
„Hiina jänes!” hüüatab koor.
Seltskond on hulk aega hõivatud ka filosoofilise aruteluga, kas kohuke on vedelik, kui „Merevaik” on.
Ka turvakontroll toimub koridoris. Röntgen ja magnet on nurga taga, nii et sabas seisjad ei näe, mis täpselt juhtub. Kõigil on käsipagasis vedelikke, kõik liigutavad end aegluubis, keegi ei tea, et püksirihm tuleb ära võtta, isegi mitte lennujaama see töötaja, kes viib lennukisse reisijate nimekirja. (Kuigi jah, et lennujaama volitatud töötaja peab minema läbi turvakontrolli, on äärmiselt tavatu, eksju.)
Tubateatri-kuuldemängus kostab, et ühelt härrasmehelt on leitud käärid. Mu selja tagant kostab põllumajandusteadlase hüüatus: „Manivald [nimi muudetud, aga mitte palju], ma võin su käärid endale pagasisse võtta!” – mille peale eest, kus seadmed paistavad, pöördub keegi ringi ja sosistab: „Ssssseee ei ole Manivald!”
Mu seljakott (mille sees on röntgenipildi järgi tohutud traadipusad) lastakse lahti teha ja onu uurib lustikummutit, nentides, et on aga tehnikat täis. No mida ma võin teha, kui koti selles osas on fotokas, välklamp, lustikummut ja nurk-pildiotsik ning hulk pikkade juhtmetega asju nagu läpaka alaldi, fotoka aku laadur, mõlema mobiili laadurid, kõrvaklapid. Kõik vajalikud asjad (peale nurkpildiotsiku, mida tegelikult vaja ei läinud, aga seda ma klaasist asjana ei tihanud pagasisse panna, ja lustikummuti, mida esialgsete plaanide järgi oleks vaja läinud küll).
Lennukile jõuan 4 minutit enne väljalendu, läbi plekk-kuuri. Lennuvälja perrooni tagumises osas on pargitud trobikond õppelennukeid ja pool Eesti lennuväge, kaks eksemplari maailma suurimat ühe kolbmootoriga biplaani An-2. Kui ma ei oleks ametis mobiiltelefonide väljalülitamisega, siis teeksin sellisest uhkest väljapanekust pilti.
Riiga maandumisel näen ära Koiva ja Väina suudme, aga ei leia vana Väina-Jõesuu kindlust. Riia lennujaamas on suhteline õhtune vaikus. Pidevalt otsitakse taga inimesi, kes lende kinni hoiavad. Kõht on tühi, aga võileivaputkasse jõuab Eesti põllumajandusteadlaste delegatsioon ette ja mul ei ole aega sabas seista. Berliini lennukit ootab muu rahva hulgas natuke dementne saksa vanur ja pealetükkiv venekeelne uussakslane; loodan kangesti, et ma ei satuks kummagi, eelkõige viimase kõrvale. Ei satugi, sest ta on lennukis üpris avalikult hõivatud lennusaatjale külge ajamisega. Berliinis näen, et tal on vastas politsei.
Lennuk on suur Boeing 737-500, rahvast selle jaoks suhteliselt vähe. Minu kohal istub paks vanamees, kes pugib šokolaadi ja loeb venekeelset raamatut, seega ei ole ta Umberto Eco ja ma ei tunne südametunnistuse piinu, et ma ta enda kohalt ära tõstan. Ta küll osutab näpuga kohasildile ja üritab seletada, et D on hoopis C, aga siis ohkab ja kolib teisele poole vahekäiku, lähemale sellele noorsandile, kes kohe, nii kui rattad Läti pinnast lahti, läheb üle vene keelele ja kogu lennu kileda kiire kommentaariga täidab, üle mootorimürina. Kui Eesti peaks otsima Hololei-laama taaskehastust, siis otsige see noorsand üles, lendas airBalticu Riia-Berliini lennul kohal nr 07A. Ta ema on kaval, ostab pojale süüa, nii et veerand tundi on lennukis pisut vaiksem.
Läti võileiva nimetus on umbes nagu „polarna maize”, pildil neli kurba navitrollalikku pingviini. Salvrätti ei anta, mis eines sisalduva Suffeli laialivalguvat piimašokolaadi arvestades ei ole mõistlik. Mahlapudeli eesti tekstis on „toitumuslikud andmed” ja mitu muudki üllatavat asja.
Riia lennujaamal ei ole muidu väga vigagi, aga kempsundus on natuke käest ära, seda ka lennukis, millest jäävad märjad jalajäljed. Õnneks on ajal, mil seal viibin, veel lennuki nina pisut kõrgemal, seega lomp rohkem nagu tagaservas, ning mu koht on üsna ees, kemps on lennuki taga ja vahepeal on pikk vaipkattega põrand.
Närvis olen sellepärast, et kolmanda lennu firma otsustas tõsta väljumise pool tundi varasemaks, jättes kahe lennu vahele varasema 75 minuti asemel täpselt 45. Teatavasti algab lennukisse minek 30 minutit enne väljalendu, seega on mul aega lennukist väljuda, leida ümberistumise pileti registreerimislaud ja siis vajalik värav 15 minutiga.
Kell 18.35: täheldan, et Riia-Berliini lennuk hakkab laskuma. „Tore,” mõtlen, „äkki jõuab enne sõiduplaani” (19.05).
Kell 18.50: lennuk muudkui laskub, maapind on kaugemal kui arvata.
Kell 19.03: lennuk paneb rattad maha. Tegeli lennuväli on suur, aga loota on, et lennuk sõidab nn toru äärde, mitte ei jää keset platsi, et siis ilmatu aeg bussiga sõita.
Kell 19.06: lennuk jõuab terminali juurde. Algul seisab paar minutit, siis sõidab meetri edasi, siis lubatakse toolilt tõusta ja kott võtta. Uks aga kinni, aknast paistab, et väljumise toru alles hakatakse ukse juurde manööverdama.
Kell 19.13: toru saab lõpuks paika, uks avaneb. Torman mööda seda välja, leian end peaaegu tänavalt (selle lennuvälja eripära). Natuke sihitut jooksmist (kus ma olen? Kus on väravate tabloo? Kas peale minnakse samast, kust välja tuldi? Kus on ümberistumise check-in? Kus terminalis ma üldse olen?!), siis leian, et Läti lennuk on tulnud väravasse A13 ja ennäe-ennäe, järgmine lennuk läheb väravast A12 ehk kohe sealt kõrvalt. Minu ees on 1 inimene, kott mul pagasis juba, registreerimine läheb nõnda ruttu. Siis veel turvakontroll.
Kell 19.20: kolmanda lennu pealemineku algus. Olen see hetk turvakontrollis umbes 10 m kaugusel. Lennuk seisab, nagu ikka, nn põllu peal ja sinna viib buss, st pikka jokutamist ei ole.
Kell 19.26: istun lennukisse viivas bussis (see läheb alles mingi kell 19.34). 13 minutit Berliinis on läbi.
Kolmas lend toimub siinmaise lennufirmaga. Kõik poolteist tundi on tugev värin, nii et mõtlen, kui tugevasti on tiivad ERJ 145 küljes (siinmaisel lennufirmal on maa sisse sõitmise kogemus täiesti olemas, sest F. lennuväli on mäe otsas ja ükskord kerkis mägi liiga äkki). Aga maandume ühes tükis ja kuigi pagasi kättesaamise saalis Berliini lendu kirjas ei ole, saabuvad kotid õige ruttu, sealhulgas isegi minu oma. Korterisse bussiga ja viimased poolteist kilomeetrit jala. Ratastega kott peab veel natuke vastu.
Subscribe to:
Posts (Atom)
