Saabub slaidiraamide ja -karpide pakk, mis on päris ulatuslik kast (135 dm3). Selle põhjas on kaks vajalikku kasti (18 ja 31 dm3), aga ülejäänud üle 80 dm3 on täidetud tühjade kilekottidega. No kuhu ma need õige panen.
Muidu rõvedat moodi tööd, vahepeal koosolek, kus ma teen suu lahti koguni kolm korda.
Eestis olla meditsiiniprofessor öelnud targaste [oma seltsilistele], et küüslaugu ainus grippi peletav toime on see, et hoiab eemalt teised inimesed, kellelt võiks saada nakkuse. (Küüslaugu toime on bakteritsiidne, mitte virutsiidne.) See on ärritanud sadu valvekommenteerijaid, kes muidugist on targemad kui professorid ja seda lehesabas ka kuulutavad. Gripipandeemiast (sõnaseletus: pandeemia – nakkushaiguse ülemaailmne suurpuhang) palju ohtlikum on praegune paranoia- ja lollusepandeemia, mille kreedoks „ravimid ja vaktsiinid on pahad”, sellega on seotud ka terviseohtlike muinasjuturaamatute avaldamine. Kus oli tõlkija südametunnistus?! Kannatanud peaksid kaebama kirjastuse kohtusse.
25.11.09
24.11.09
T, 1152. päev: The Origin of Species 150
Rõvedat moodi tööd.
Õues on nn vanameestesügis.
Slaidiraamifirma teatab, et said mu eile tehtud ülekande kätte ja pakk pannakse teele.
Õhtul film Spirited Away.
Õues on nn vanameestesügis.
Slaidiraamifirma teatab, et said mu eile tehtud ülekande kätte ja pakk pannakse teele.
Õhtul film Spirited Away.
23.11.09
E, 1151. päev: kellamees Lible kurjad plaanid
Saan hommikul läbi Nausicaä raamatu (kõik 7 köidet ja 1077 lk). Palju-palju keerukam sündmustik kui filmis (filmi hakati tegema, kui valmis oli poolteist köidet); mitu tegelast osutuvad hoopis teistsugusteks; raamatus on tegelaste hingeelus rohkem jingi ja jangi kui filmi lihtne jaotus väga headeks ja väga pahadeks.
Kohvikus toimuval hommikukoosolekul mängin teepaki nööriga ja tulemus on see, mis arvata, ehk läigatan peaaegu pool tassi teed varrukasse. Pärast kuivab varrukas ära, aga märg on püks, mille vastas see oli.
Avaldus, et soovin suure töökoormuse tõttu katkestada praegune prantsuse keele kursus. Vormi poolest kõlbab, läheb keeleõpingute koordineerijalt kinnitamisele osakonna sekretärile ja vahetule ülemusele.
Minuni jõuab foorumis militaar.net vohav Jäälahingu-arutelu, mis on kaldunud teemast kõrvale ja vaidleb tuliselt selle üle, kas veel keskajal voolas Suur-Emajõgi Peipsist Võrtsjärve, nagu see tuhandete aastate eest toimunudki. Kõige kurja juur on jälle Läti Henrik, kes nimetas Pärnu jõge Mater Aquarum (Vete Ema = Emajõgi), küllap sellest siis on tekkinud arvamus, et ju see sama Emajõgi oli mis praegu Tartus. — Mõistan, et keegi foorumis arutlejaist ei ole insener, sest insener küsiks: „Kuhu läks vesi Võrtsjärvest?” Sest vaadake, kuigi väga-väga ammu vesi nõnda voolaski, Võrtsjärvest Tännassilma kaudu üle Viljandi järve merre, on Viljandi järv praegu 9 meetrit kõrgemal kui Võrtsjärv (42 m ja 33 m ümp, Peipsi on 30 m) ja kuigi praegusesse asendisse on neid kergitanud tektooniline maakerge (Viljandis võib-olla +1 mm/a, Võrtsjärvel +0,5 mm/a, Emajõe Suursoo kandis ehk −0,5 mm/a), oli keskajalgi olukord selline, et Viljandi järv oli kõrgemal ja Tännassilma ei saanud voolata ülesmäge! ☺
Kohvikus toimuval hommikukoosolekul mängin teepaki nööriga ja tulemus on see, mis arvata, ehk läigatan peaaegu pool tassi teed varrukasse. Pärast kuivab varrukas ära, aga märg on püks, mille vastas see oli.
Avaldus, et soovin suure töökoormuse tõttu katkestada praegune prantsuse keele kursus. Vormi poolest kõlbab, läheb keeleõpingute koordineerijalt kinnitamisele osakonna sekretärile ja vahetule ülemusele.
Minuni jõuab foorumis militaar.net vohav Jäälahingu-arutelu, mis on kaldunud teemast kõrvale ja vaidleb tuliselt selle üle, kas veel keskajal voolas Suur-Emajõgi Peipsist Võrtsjärve, nagu see tuhandete aastate eest toimunudki. Kõige kurja juur on jälle Läti Henrik, kes nimetas Pärnu jõge Mater Aquarum (Vete Ema = Emajõgi), küllap sellest siis on tekkinud arvamus, et ju see sama Emajõgi oli mis praegu Tartus. — Mõistan, et keegi foorumis arutlejaist ei ole insener, sest insener küsiks: „Kuhu läks vesi Võrtsjärvest?” Sest vaadake, kuigi väga-väga ammu vesi nõnda voolaski, Võrtsjärvest Tännassilma kaudu üle Viljandi järve merre, on Viljandi järv praegu 9 meetrit kõrgemal kui Võrtsjärv (42 m ja 33 m ümp, Peipsi on 30 m) ja kuigi praegusesse asendisse on neid kergitanud tektooniline maakerge (Viljandis võib-olla +1 mm/a, Võrtsjärvel +0,5 mm/a, Emajõe Suursoo kandis ehk −0,5 mm/a), oli keskajalgi olukord selline, et Viljandi järv oli kõrgemal ja Tännassilma ei saanud voolata ülesmäge! ☺
22.11.09
P, 1150. päev: Urpo, laskit väärin, joulu meni jo
Loen ja skannin pilte. Jõuan etnograafiliste ülesvõteteni sellest, kuidas esimest korda sattusin volbri epitsentrisse ning selle eufoorias kaks ja pool filmi kui märkamata täis said. Peagi jõuab digikujule ka kuulus pilt pikast seinast, mis täis selle vastu kusejaid. Järgnenud aastail kippusin ma volbriüritustele vastassuunas kärast võimalikult kaugele, näiteks kord käisin paarikümne kilomeetri kaugusel ja nägin, kuidas konnad kudesid. Kui naasin, oli ühikas vaikus, kõik magasid õndsat joobnu und.
Peale selle vaatan ära peaegu kõik, mida Youtube'is on soome huumorirühmalt Kummeli. Stiilinäide: link. (See ilmselt pilab Soome vanu filme, nt filmi „Lentävä kalakukko” (1953); nimitegelane Lendav Kalapirukas oli filmis Helsingi-Kuopio kiirrong. Kummeli laulu viis toob meelde Metsatölli laulu „Lahinguväljal näeme, raisk!”, aga eks see kõik ole ühine soomeugri pärand, eks ole.) Pealkirja pandud laul on siin.
Toredaid laule oli veel nende võistlusmängus „Musavisa”, kus eri riikide võistkond pidi ära arvama, mis maalt on pärit esitatav laul. Alati olid võistkond ja laul pärit stereotüüpselt vaenujalal olevate rahvaste seast – lenkkimakkaraa sööv ja suusamütse kandev Soome võistkond ja „rootsi” laul, USA võistkond ja „vene” laul, õlu kaaniv Saksamaa võistkond ja „prantsuse” laul, Iisraeli võistkond ja Parola tankimuuseumis filmitud „saksa” laul, oktoobrites ja teetassidega inglise võistkond ja „iiri” laul (samuti „itaalia” ja „mehhiko” laul), peale selle veel lõik, kuidas neonatsid peavad ära arvama, mis stiilis on laul. Kõigi rahvaste kujutamine oli nõretavalt stereotüüpne (rootsi mehed kallistavad omavahel, ameeriklased on pesapallimütsides, venelased balalaikadega ja kasukatega, juudid on habemete ja kaabudega, iirlased viskist nõretavate pulstis habemetega) ja võõrkeeled umbes mažönžuää-stiilis. Äraarvamise vastus oli ikka ja alati sama: „Kanada!”
Päris põrutav, mida umbes 1992 riigitelevisioonis veel näidata sai. Praegu peaks selle ees käima hoiatus, et nõrganärvilised ärgu vaadaku.
Peale selle vaatan ära peaegu kõik, mida Youtube'is on soome huumorirühmalt Kummeli. Stiilinäide: link. (See ilmselt pilab Soome vanu filme, nt filmi „Lentävä kalakukko” (1953); nimitegelane Lendav Kalapirukas oli filmis Helsingi-Kuopio kiirrong. Kummeli laulu viis toob meelde Metsatölli laulu „Lahinguväljal näeme, raisk!”, aga eks see kõik ole ühine soomeugri pärand, eks ole.) Pealkirja pandud laul on siin.
Toredaid laule oli veel nende võistlusmängus „Musavisa”, kus eri riikide võistkond pidi ära arvama, mis maalt on pärit esitatav laul. Alati olid võistkond ja laul pärit stereotüüpselt vaenujalal olevate rahvaste seast – lenkkimakkaraa sööv ja suusamütse kandev Soome võistkond ja „rootsi” laul, USA võistkond ja „vene” laul, õlu kaaniv Saksamaa võistkond ja „prantsuse” laul, Iisraeli võistkond ja Parola tankimuuseumis filmitud „saksa” laul, oktoobrites ja teetassidega inglise võistkond ja „iiri” laul (samuti „itaalia” ja „mehhiko” laul), peale selle veel lõik, kuidas neonatsid peavad ära arvama, mis stiilis on laul. Kõigi rahvaste kujutamine oli nõretavalt stereotüüpne (rootsi mehed kallistavad omavahel, ameeriklased on pesapallimütsides, venelased balalaikadega ja kasukatega, juudid on habemete ja kaabudega, iirlased viskist nõretavate pulstis habemetega) ja võõrkeeled umbes mažönžuää-stiilis. Äraarvamise vastus oli ikka ja alati sama: „Kanada!”
Päris põrutav, mida umbes 1992 riigitelevisioonis veel näidata sai. Praegu peaks selle ees käima hoiatus, et nõrganärvilised ärgu vaadaku.
21.11.09
L, 1149. päev: kevad, suvi, sügis – aga talve ei tule
Kraamin.
Koostan oma prantsuse keele õpingute statistika. Saan teada, et ennelõunal toimunud kursuste keskmine hinne on olnud 11% võrra suurem kui pärastlõunaste omad. Praegune on õhtupoolne.
Kontrolltööd ja eksamid on alati koosnenud viiest osast: kuulamine, lugemine, grammatika, rääkimine ja kirjutamine. Nende suhe on muutunud nende kursuste jooksul neli korda:
Lõpuks on olukord siis selline, et ei ole tähtis, kas inimene lugeda või kuulata või teoreetilist grammatikat oskab, peaasi, et oskab rääkida ja kirjutada. Uhhh... aga teisalt väga tüüpiline, eksju.
Reaalne olukord on selline, et kui ma tahaks kursust jätkata, oleks mul vaja saada eksamil vähemalt 72 punkti, aga praeguste trendide jätkudes saaksin kõige rohkem 52.
Lõpevad slaidiraamid, eile olin just mõelnud, kas minna täna T. linnakesse just sinna poodi, kus slaidiraame müüakse (küll printeripaberi järele), aga ei viitsinud; tellin kohast scandig.de, mis näikse olevat just minusugustele fotokogu digijatele. Ei ole film maailmast kuhugi kadunud, kuigi nihkunud lihtkasutajatelt rohkem proffidele. Ahh, see slaidi võlu: tahab täpset säritust, aga päästikule vajutamisel on pilt valmis ja sellega peaaegu enam midagi teha ei saa (on olnud küll juhuseid, kuidas teel ilmutusse on kaameras järel 1 kaader ja huvitav võte PEAB ainsa klõpsuga välja tulema). Pärast saab suhteliselt tagasihoidlike investeeringutega vaadata seinasuurusena kah.
Ilm on muidu soe, akna peale tuleb õhtul 2 Chrysoperla't – selle veebilehe järgi saan teada, et maakeeli on see sugukond nimetusega kiilassilmlased –, kes välimääraja järgi tegutsevad siinkandis maist augustini.
Koostan oma prantsuse keele õpingute statistika. Saan teada, et ennelõunal toimunud kursuste keskmine hinne on olnud 11% võrra suurem kui pärastlõunaste omad. Praegune on õhtupoolne.
Kontrolltööd ja eksamid on alati koosnenud viiest osast: kuulamine, lugemine, grammatika, rääkimine ja kirjutamine. Nende suhe on muutunud nende kursuste jooksul neli korda:
- I–III k: arusaamine kumbki 10%, grammatika 40%, väljendumine kumbki 20%;
- IV k: iga plokk 20% (st arusaamine tähtsus tõusis 2×, grammatika tähtsus vähenes 2×);
- V k: kuulamine 20%, lugemine 15%, grammatika 15%, väljendumine kumbki 25% (st lugemise ja grammatika tähtsus vähenes 25%, väljendumise tähtsus suurenes 25%);
- VI k: kuulamine, lugemine ja grammatika 15%, rääkimine 30%, kirjutamine 20% (st kuulamise tähtsus vähenes 33%, rääkimise tähtsus suurenes 20%);
- VII ja VIII k: kuulamine 15%, lugemine 10%, grammatika 15%, rääkimine ja kirjutamine kumbki 30% (st lugemise tähtsus vähenes 33%, kirjutamise tähtsus suurenes 20%).
Lõpuks on olukord siis selline, et ei ole tähtis, kas inimene lugeda või kuulata või teoreetilist grammatikat oskab, peaasi, et oskab rääkida ja kirjutada. Uhhh... aga teisalt väga tüüpiline, eksju.
Reaalne olukord on selline, et kui ma tahaks kursust jätkata, oleks mul vaja saada eksamil vähemalt 72 punkti, aga praeguste trendide jätkudes saaksin kõige rohkem 52.
Lõpevad slaidiraamid, eile olin just mõelnud, kas minna täna T. linnakesse just sinna poodi, kus slaidiraame müüakse (küll printeripaberi järele), aga ei viitsinud; tellin kohast scandig.de, mis näikse olevat just minusugustele fotokogu digijatele. Ei ole film maailmast kuhugi kadunud, kuigi nihkunud lihtkasutajatelt rohkem proffidele. Ahh, see slaidi võlu: tahab täpset säritust, aga päästikule vajutamisel on pilt valmis ja sellega peaaegu enam midagi teha ei saa (on olnud küll juhuseid, kuidas teel ilmutusse on kaameras järel 1 kaader ja huvitav võte PEAB ainsa klõpsuga välja tulema). Pärast saab suhteliselt tagasihoidlike investeeringutega vaadata seinasuurusena kah.
Ilm on muidu soe, akna peale tuleb õhtul 2 Chrysoperla't – selle veebilehe järgi saan teada, et maakeeli on see sugukond nimetusega kiilassilmlased –, kes välimääraja järgi tegutsevad siinkandis maist augustini.
20.11.09
R, 1148. päev: 你好
Selgub, et eile, kui uuendati mu arvutis tarkvara, unustati paigaldada eesti speller. See-eest on olemas telugu speller.
Kokkulepitud kohas on kokkulepitud rahvas kohal, saab teada, et veinimeistril läinud auto katki ja ta saabub pool tundi hiljem. Aga ega midagi („Peaasi, et veinid terved,” arvatakse). Ilm on kevadine, sooja 15 kraadi ja taevas sinine kui pajapõhi. Putukad lendavad, ükspäev lendas mingi väike putukas mulle suisa silma.
Veinimeistrilt küsitakse, kas ta jäi laupäevase üritusega ikka plussi. Vastus on „oo jaa”.
Ratastega kohver oli eile muidugi nali, aga täna seljakotis ja süles tassitava kastiga bussipeatuse poole vaarudes mõtlen, et a) olekski pidanud võtma ja b) oi kui targasti tegin, et laupäeval kotti kaasa ei võtnud ning seega ei pidanud samas konfiguratsioonis, aga veidi ebakindla sammuga kõndima läbi linna. Ent igatahes olen ma nüüd valmistunud talve tulekuks ehtsal saksa kombel, sest siis kui der Nordwind brüllt, on minul das Glas gefüllt.
Saan bussis läbi võlvide ehitamise raamatu ja alustan Lightroomi õpikuga. Seda saab täitsa rahuldavalt küll ise õppida, aga loodan õpikust leida nippe, mille peale ise ei tule.
Kui tahan kohvikusse minna võileiba ostma, on see juba kinni; õnneks on võileivaautomaadis veel midagi.
Ka täna arvab arvuti väga kangekaelselt, et ma soovin sisestada teksti hiina keeles. Algul arvan, et see on kuidagi tekstitoimeti tõttu, aga (nagu eilegi), on sama häda ka meiliprogrammis. Kirjutan tehnilisele abile mitu appimeili, aga ei midagi, loodetavasti mitte sellepärast, et eile oli uue Beaujolais' päev, enamik neist on prantslased ja täna lõunal olla uue Beaujolais' jäägid ära manustatud (kuigi arvestades vaatepilti, mis oli välisukse juures siis, kui ma eile lahkusin, peaaegu lauluisa sõnutsi „mehed siis mütsita müravad”, pidi jääke jääma väga vähe).
Siis taipan, et äkki on mingi klahvikombinatsiooni tulemusel lülitunud hiina keelele mu klaviatuur. Ja ongi; võtan sealt hiina, jaapani ja korea keele toe maha ja ennäe, eesti keel on tagasi. Minut hiljem saabub ka itimees ja suhtlemine on igati rõõmus, sest probleem on just lahenenud. Vahepeal on eesti (jpm) speller ka pandud, nii et saan jätkata tööd normaalselt. Tõsi, ära näikse olevat kadunud inglise speller, aga paljukest ma inglise keeles ikka kirjutan.
Poest nädalavahetuse söök.
(Pealkiri on kopeeritud siit, sihilikult ma hiina keeles ikka midagi kirjutada ei oska.)
Kokkulepitud kohas on kokkulepitud rahvas kohal, saab teada, et veinimeistril läinud auto katki ja ta saabub pool tundi hiljem. Aga ega midagi („Peaasi, et veinid terved,” arvatakse). Ilm on kevadine, sooja 15 kraadi ja taevas sinine kui pajapõhi. Putukad lendavad, ükspäev lendas mingi väike putukas mulle suisa silma.
Veinimeistrilt küsitakse, kas ta jäi laupäevase üritusega ikka plussi. Vastus on „oo jaa”.
Ratastega kohver oli eile muidugi nali, aga täna seljakotis ja süles tassitava kastiga bussipeatuse poole vaarudes mõtlen, et a) olekski pidanud võtma ja b) oi kui targasti tegin, et laupäeval kotti kaasa ei võtnud ning seega ei pidanud samas konfiguratsioonis, aga veidi ebakindla sammuga kõndima läbi linna. Ent igatahes olen ma nüüd valmistunud talve tulekuks ehtsal saksa kombel, sest siis kui der Nordwind brüllt, on minul das Glas gefüllt.
Saan bussis läbi võlvide ehitamise raamatu ja alustan Lightroomi õpikuga. Seda saab täitsa rahuldavalt küll ise õppida, aga loodan õpikust leida nippe, mille peale ise ei tule.
Kui tahan kohvikusse minna võileiba ostma, on see juba kinni; õnneks on võileivaautomaadis veel midagi.
Ka täna arvab arvuti väga kangekaelselt, et ma soovin sisestada teksti hiina keeles. Algul arvan, et see on kuidagi tekstitoimeti tõttu, aga (nagu eilegi), on sama häda ka meiliprogrammis. Kirjutan tehnilisele abile mitu appimeili, aga ei midagi, loodetavasti mitte sellepärast, et eile oli uue Beaujolais' päev, enamik neist on prantslased ja täna lõunal olla uue Beaujolais' jäägid ära manustatud (kuigi arvestades vaatepilti, mis oli välisukse juures siis, kui ma eile lahkusin, peaaegu lauluisa sõnutsi „mehed siis mütsita müravad”, pidi jääke jääma väga vähe).
Siis taipan, et äkki on mingi klahvikombinatsiooni tulemusel lülitunud hiina keelele mu klaviatuur. Ja ongi; võtan sealt hiina, jaapani ja korea keele toe maha ja ennäe, eesti keel on tagasi. Minut hiljem saabub ka itimees ja suhtlemine on igati rõõmus, sest probleem on just lahenenud. Vahepeal on eesti (jpm) speller ka pandud, nii et saan jätkata tööd normaalselt. Tõsi, ära näikse olevat kadunud inglise speller, aga paljukest ma inglise keeles ikka kirjutan.
Poest nädalavahetuse söök.
(Pealkiri on kopeeritud siit, sihilikult ma hiina keeles ikka midagi kirjutada ei oska.)
19.11.09
N, 1147. päev: prantsuse rahvuspüha
Hommikul ootab maja välisukse ees politsei, klõbistab fonolukku ja on silmanähtavalt kergendunud, kui keegi uksest tuleb ja nad saavad sisse.
Tänane Journal of Improbable Reasearchi uudis on palsam kõigi õpetajate kõrvadele: lõpuks ometi on teaduslikult tõestatud, et õppimine mõjutab hindeid.
Telefonikõne küljendusest, millest kostab pikk prantsuskeelne jutt. Saan aru, et jutt on mu eile toimetatud dokumendist, aga mis sellega lahti on, sellest enam ei saa. Küsin, et äkki läheks inglise keelele üle, ma ei saa täpselt aru, aga vastuseks on hetk vaikust, siis sissejuhatavad kaks sõna inglise keeles ja edasi sama jutt ikka prantuse keeles. Sama küsimus ja sama vastus; kumbki osapool räägib nagu kolonisaator pärismaalasega: kui aru ei saa, tuleb rääkida valjemini. Lõpuks kostab torust kolinat ja tuuakse kohale keegi, kes inglise keeles asja ära seletab.
Muidu on täna prantsuse rahvuspüha: uue Beaujolais' päev!
(Mu tudengiajal hakkas üksvahe vanaema muretsema, et „A on jooma hakanud”, mis tegi omakorda mind murelikuks. Tõin tudengipolikliinikust nn joodiku kalendri ehk taskukalendri suuruse trükise „Kas sul on joomisprobleem?”, millel oli näidatud, kui palju peab kehakaalu ja vanuse juures jooma, et oleks. Vaja oli 20 punkti, ma sain 3. Seda ma vanaemale ka ütlesin, et ei ole midagi joodik, pikk tee veel käia.)
Aga prantslaste peol läheb nagu vene muinasjutus, et käisin seal minagi jne, sest kui ma sinna jõuan – pärast koolitust (kus saame teada, et see, mis on inglise keeli page layout, on prantslase arvates peež leeuut), kui vahepeal on installitud uus tarkvara, mis muidugi kohe ei tööta nii kui vaja ning mingi nupukombinatsiooni tulemusel otsustab meiliprogramm, et ma sisestan talle teksti hiina keeles (nii et abi tuleb küsida Märkmikust kopipeistides) – kui ma sinna jõuan, on melu taevani, veiniaroomid korruse ukseni, sumin on totaalne, laudadel ei ole mitte ühtki puhast taldrikut ega klaasi, ükski nn teenindaja ei ole laudade taga passimas, vaid on ise lõbusas vestluses. Seega teen tiiru, keegi mulle tähelepanu ei pööra, tulen tulema. Kaks minutit ja käidud.
Siis saan arvutimured murtud.
Homme peaks toodama kohale laupäeval tellitud vein. Tuleb kaasa võtta ratastega kohver.
South Parki uusim ja 13. hooaja viimane osa Pee, mis pilab eelmisel reedel esilinastunud naljafilmi 2012. (Kirjutan seda nädalavahetusel: täitsa lahe, kui „South Park” tuleks kuidagi Malle Pärna kaudu, kes ekraani korrektuurilindiga jaopärast kataks.)
Film Moonshot (2009; üks ja teine link): Buzz Aldrini kehastaja on täpselt nagu II ja III kursuse rühmavend, kellest sai oma tööstusharu juhtiva ettevõtte arendusjuht, mistõttu teda aeg-ajalt Eestis uudistes näidatakse, ja Neil Armstrongi kehastab näitleja, kes on astronaudiga näo poolest tõesti sarnane (teisiti kui teised kaks peategelast), aga peale Armstrongi sarnaneb ka sugulase mehe Lembituga ja Tiit Sukaga. Film on plaadiga kaasa tulnud kataloogis kõrvuti filmiga In the Shadow of the Moon (2006), aga viimane on palju, palju parem. Žanri poolest dokudraama, olevat näidatud History Channelil 20. juulil 2009 ja ajastatud nõnda, et Armstrong astus oma väikese sammu täpselt samal minutil, kui täitus päris sündmusest 40 aastat.
Lõpuks valmivad ja saavad üles laupäevased pildid (42).
Tänane Journal of Improbable Reasearchi uudis on palsam kõigi õpetajate kõrvadele: lõpuks ometi on teaduslikult tõestatud, et õppimine mõjutab hindeid.
Telefonikõne küljendusest, millest kostab pikk prantsuskeelne jutt. Saan aru, et jutt on mu eile toimetatud dokumendist, aga mis sellega lahti on, sellest enam ei saa. Küsin, et äkki läheks inglise keelele üle, ma ei saa täpselt aru, aga vastuseks on hetk vaikust, siis sissejuhatavad kaks sõna inglise keeles ja edasi sama jutt ikka prantuse keeles. Sama küsimus ja sama vastus; kumbki osapool räägib nagu kolonisaator pärismaalasega: kui aru ei saa, tuleb rääkida valjemini. Lõpuks kostab torust kolinat ja tuuakse kohale keegi, kes inglise keeles asja ära seletab.
Muidu on täna prantsuse rahvuspüha: uue Beaujolais' päev!
(Mu tudengiajal hakkas üksvahe vanaema muretsema, et „A on jooma hakanud”, mis tegi omakorda mind murelikuks. Tõin tudengipolikliinikust nn joodiku kalendri ehk taskukalendri suuruse trükise „Kas sul on joomisprobleem?”, millel oli näidatud, kui palju peab kehakaalu ja vanuse juures jooma, et oleks. Vaja oli 20 punkti, ma sain 3. Seda ma vanaemale ka ütlesin, et ei ole midagi joodik, pikk tee veel käia.)
Aga prantslaste peol läheb nagu vene muinasjutus, et käisin seal minagi jne, sest kui ma sinna jõuan – pärast koolitust (kus saame teada, et see, mis on inglise keeli page layout, on prantslase arvates peež leeuut), kui vahepeal on installitud uus tarkvara, mis muidugi kohe ei tööta nii kui vaja ning mingi nupukombinatsiooni tulemusel otsustab meiliprogramm, et ma sisestan talle teksti hiina keeles (nii et abi tuleb küsida Märkmikust kopipeistides) – kui ma sinna jõuan, on melu taevani, veiniaroomid korruse ukseni, sumin on totaalne, laudadel ei ole mitte ühtki puhast taldrikut ega klaasi, ükski nn teenindaja ei ole laudade taga passimas, vaid on ise lõbusas vestluses. Seega teen tiiru, keegi mulle tähelepanu ei pööra, tulen tulema. Kaks minutit ja käidud.
Siis saan arvutimured murtud.
Homme peaks toodama kohale laupäeval tellitud vein. Tuleb kaasa võtta ratastega kohver.
South Parki uusim ja 13. hooaja viimane osa Pee, mis pilab eelmisel reedel esilinastunud naljafilmi 2012. (Kirjutan seda nädalavahetusel: täitsa lahe, kui „South Park” tuleks kuidagi Malle Pärna kaudu, kes ekraani korrektuurilindiga jaopärast kataks.)
Film Moonshot (2009; üks ja teine link): Buzz Aldrini kehastaja on täpselt nagu II ja III kursuse rühmavend, kellest sai oma tööstusharu juhtiva ettevõtte arendusjuht, mistõttu teda aeg-ajalt Eestis uudistes näidatakse, ja Neil Armstrongi kehastab näitleja, kes on astronaudiga näo poolest tõesti sarnane (teisiti kui teised kaks peategelast), aga peale Armstrongi sarnaneb ka sugulase mehe Lembituga ja Tiit Sukaga. Film on plaadiga kaasa tulnud kataloogis kõrvuti filmiga In the Shadow of the Moon (2006), aga viimane on palju, palju parem. Žanri poolest dokudraama, olevat näidatud History Channelil 20. juulil 2009 ja ajastatud nõnda, et Armstrong astus oma väikese sammu täpselt samal minutil, kui täitus päris sündmusest 40 aastat.
Lõpuks valmivad ja saavad üles laupäevased pildid (42).
Subscribe to:
Posts (Atom)
