Ilma folgita Viljandis

L, 1819. päev: rongiga poes

2012-01-21T23:59:00.015+01:00

Kes sööb palju porgandit, see märkab 20 m kauguselt puude vahel leevikest.

T. linnakeses poes. E-le jope, saan teada oma särgi mudelinimetuse ja seda, et vajalik suurus tuleb alles veebruari keskel. Mulle kahed püksid. Siis söök ja rong.

R, 1818. päev: kainekujundus

2012-01-20T23:59:00.000+01:00

Saabub eksklusiivne mööbliese, mille ostsime 27. XII.

N, 1817. päev: lisa teave

2012-01-19T23:59:00.000+01:00

Ka tänane pealkiri on isiklike näpukate varasalvest, aga selline, mille avastasin valmis dokumendist alles kolm päeva pärast seda, kui Elvis had left the building.

Päeval käin postkontoris, kus ootab mind Poola kuulsa telesarja Czterej pancerni i pies (1966–1970) DVD-karp. 21 jagu, 1145 minutit. Viimati nägin sarja kauges lapsepõlves ega teagi, kuidas nüüd täiskasvanu silmadega vaadates asi tundub. Teisalt oli selle tegemise ammusel ajal originaalset tehnikat liikuvas korras alles tunduvalt rohkem kui hiljem, nii et ehk on tankidel rauda rohkem ja vineeri vähem kui näiteks Eesti filmis „Reekviem” (1984).

Aga täitsa lõbus on, lapsepõli tuleb meelde. Kahe esimese jao peale ei tee tank ühtki pauku ja kangelassurma sureb ainult väeosa kokk. Ainus lahingu moodi koht on see, kuidas jutu järgi suvel 1944 ründavad õhutõrjeta tankikolonni Saksa sõja alguse Stukad (Ju 87B; 1944. aastaks kasutati pommitusversioone (B ja D) mu teada veel ainult öösiti ja oli olemas spetsiaalne tankitõrjeversioon Ju 87G, aga arvatavasti ei olnud filmitegijail sellega filmilõike varnast võtta – Eesti filmiarhiivis on muide ühes sõjaaegses rindefilmis lõik, mis võetud mingilt Saksa tankitõrjelennukilt ja näitab, mis juhtub, kui see vaenlase voorist pummkäraki! üle lendab). Stukade kuuluvuses Idarindele ei ole ma kindel. Stukad viskavad vähemalt ühe kimbu pomme (250 kg + 4 × 50 kg), mis haihtuvad enne maapinnani jõudmist. Siis lasevad poolakad mõne paugu vintpüssidest, siis umbes nagu Messerschmitt Bf 109G mõne paugu pardakahureist, siis laseb Janek kuulipildujast väga kõrgelt alla ühe Stuka, mis kukub püstloodis maha (Ju 87 oli vist ainus sööstpommitaja, mis tegelikult suutis täiesti juhitavana söösta maa poole püstloodis; Inglise katselenduri Eric Browni arvates tundus see, nagu langeks, selg allapoole). Jääb kraater, millest paistab hoopis teise lennuki taoline väike saba (mingi umbes sihkese pika poomi otsas nagu Fw 189 oma) koos lohakalt peale sirgeldatud haakristiga. Poola poolel on rünnaku ainus kaotus põlema lastud supikatel ning ümmargune kuuliauk koka rinnus. Pärast kehastab tankimeeskond vabastajaid kahel peol ja surnuaial võtab suure ninaga tankist koomikarelvaga rünnates vangi umbes seitse hauakambrisse peitu pugenud sakslast, kes viisakalt ootavad, kuni meeskond vaidleb teemal, kas poola reetur kohapeal maha lasta või lasta tal minna pidama südametunnistuse piinatava rasket põlve. Peitunud sakslastel on muidugi üll täispagunitega ja aurahadega mundrid, ühel moondemantel, ühel must SS-i vorm. Tankikomandör meenutab The Fast Show jazziklubi saatejuhti ja telekokka, kellel oli toiduainete suhtes seksuaalne sättumus.

E märkab, et I jaos kehastab kutsikaeas Šarikut kaks täiesti erinevat koera, kellest üks täitsa kindlalt ei ole Saksa lambakoer – poola Wikipedia arvates on see hoopis kas karmikarvaline taks või spanjel.

* * *

Ajas veidi tagasi. Õhtul on viimasedki töötavad pliidiplaadid külmad ja wifi maas ning kõvaketas ei tööta; selgub, et üks kork väljas. Ja nagu ikka, korteri omadest võib vajaliku jälle üles tõsta, aga see ei tee asja paremaks, seega on väljas ka majakilbi kork. Helistan majahoidjale, kus võtab vastu väike laps, kes minuga portugali keeli hulk aega kisab (taamal kostab, kuidas majahoidja ise üritab saada telefoni enda kätte). Ootan kannatlikult, siis räägin rudimentaarse prantsuse keelega, et majakilpi tahaks. Saan aru, et keegi peab kuhugi minema 5 minuti pärast. Seisan tema korrusele lifti juurde. Mõne aja pärast tuleb keegi (kes ei ole majahoidja ja kes võib-olla on üks neist, kes allkorrusel sardiine kremeerib*). Küsib, kas mul on elekter ära. Lähme maja kilbiruumi, kus korterite faasilülitite kolmikud on uskumatus segaduses. Minu korterinumbriga lüliti on üldse kadunud! (No silt on ära kukkunud.) Üks faasilüliti ongi väljas. Majahoidja abiline tõstab lüliti üles, küsib midagi, millest oletan, et mis meil siis täpselt rikkis oli, vastan (käemärkidega), et pistikupesad. Tuleb mu korrusele kaasa ja jääb koridoriukse vahele ootama, et ma lehvitagu, kas kõik on korras. On.

(* Kurtsin alumiste naabrite tänavuse sardiinikremeerimishooaja algust feisspukkis ja üks tudengeist soovitas, et alustagu me vastuseks flamenkohooaega.)

* * *

Eile mõtlesin välja, mis on kunagi raadio mingist naljasaatest lindistatud ja mu heliarhiivis poolteist aastakümmet lebanud, kosmosekangelastest jutustava ja Georg Otsa lauldud patriootilise laulu tegelik pealkiri. Olin selle märkinud algussõnade järgi kui „Poljot kak pesnja”, mille kohta Google ei tea midagi. No proovisin teist rida „zarja kosmitšeskogo veka” (kosmoseajastu koidik) ja bingo! Google teab, näitab kogu teksti ja ütleb heliloojaks muidugi sm Pahmutova ning aastaks muidugi 1961.

Mida lugu aga ei tea, on see, millest just täna lugesin bussiraamatust: kuidas algul töötasid Nõukogude raketimeistrid käsikäes Saksa spetsialistidega Peenemündes, aga siis äkki – kõigile peale julgeoleku ja sõjaväeluure ootamatult – küüditati nad ööl vastu 21.10.1946 kogu täiega (rakettide ja peredega) Volga taha Kapustin Jari, kus kaasavõetud raketid startisid juba oktoobris 1947 (oletan, et seni ekslesid raketirongid N. Liidu avarustes) ja kust sakslased said tagasi Saksamaale, st Ida-Saksamaale, alles 1951–1953, kui kogu nende tarkus oli siiratud N. Liidu raketiasjandusse (mis ilmselt läks tülikamalt kui primitiivne teadmussiire kooliga kinos nähtud Kesk-Aasia liiduvabariigi jampslikus koolinoortefilmis, kus vana habemik mägitark pani käe noormehe pea peale ja särises natuke ning ütles, et voh, nüüd ongi kõik minu tarkus sinu peas, mispeale vallandus kinos ootamatu ja vali naer).

Mida lugu aga veel ei tea, on, et kosmoseajastu alguse mõtet ei öelnud esimesena venelased 1961, vaid sakslased juba 1942. Mul ei ole asjaomase mälestusteraamatu 1. trükki (1952) ja seega ei saa pead anda, et seda end öelnud väitnud Dornberger ei ole seda „hakanud mäletama” tagantjärele, aga kes huvitub, uurigu ise järele, 1952. a suures tiraažis ilmunud raamatu hankimine ei ole ületamatult raske; taolise väitmine 1952, aastaid enne millegi saatmist orbiidile, oleks ka juba midagi.

Kolmandaks: tegelikult on kole, et Venemaal ei ole seni toimunud dekommuniseerimist, nagu denatsifitseeriti omal ajal Saksamaa.

K, 1816. päev: ost ja mõõk

2012-01-18T23:59:00.000+01:00

Jäälilled hommikul bussipeatuses

Tänane Wikipedia-varjutus möödub rahulikult ja tavalist tööd häirimata. Google'i kaudu pääseb sisse normaalselt ja muidu saab ka päris rahulikult vaadata, kui sekundi murdosa pärast otsingureal enteri vajutamist vajutada välkkiirelt ka paoklahvi (vajutad liiga ruttu: laadimine jääb seisma liiga vara; vajutad liiga hilja: Wikipedia laadib ka kõike varjava morbiidse musta kardina).

Te kindlasti küsite, kust ma seda trikki tean. No feispukkis koht Trust Me, I'm An Engineer õpetas.

Ühtlasi meenutatakse feispukkis mullust jubeandekat „Kevade” paroodiat „Rüperaal”:

Mu lemmikkoht on see, kuidas (st mis sõnu) Arno haigevoodis sonib.

FB-meemi „Mis lugu oli edetabeli tipus sinu sündimise päeval?” ainetel saan teada, et E sünnipäeval oli nii USAs kui ka Inglismaal nr 1 see lugu, mida laulab ühes Shreki-filmis eesel, ja mu kadund isa sündis ajal, mil kaugel lombi taga õõtsuti Glenn Milleri „In The Mood” saatel. (Ja häbi-häbi mulle, ma ei teadnud üldse, et „In The Mood” on see lugu, st et see lugu on „In The Mood”.) Tollase Eesti suhtes olnuks asjakohasem küll Saksamaa edetabel, aga seda ei ole varnast võtta. Mul on 10 CD-ga kogumik Saksa filmišlaagreid helifilmi algusest umbes aastani 1946, aga ma ei ole jaksanud üles otsida nende filmide valmimisaastaid (raamatu Film in the Third Reich andmeil esilinastusid 1933–1945 kõik Saksa filmid Goebbelsi kodukinos, kaks uut filmi igal õhtul). Eesti kohalikus edetabelis olnuks pisut enne tipus olnud ka sellist pisut teise ampluaa repertuaari nagu „Tõmba, Jüri”, „Vändra metsas Pärnumaal” ja „Õllepruulija”.

T, 1815. päev: maailm on füüsika

2012-01-17T23:59:00.001+01:00

Koolifüüsika üle mõtiskelles – eks nägin hiljuti tõlget, kus väideti, et pesukuivati annab kellukest tilistades märku, kui selle kondensaadipaak on tühi ja sinna peab valama kondensaati juurde – leidsin sellise kirjutise, kus on järgmine kuldaväärt mõte:

[...] füüsikaõpe peab viima keskmise gümnaasiumilõpetaja selle mõistmiseni, et
• ta elab maailmas, kus toimivad inimtahtele mitte alluvad loodusseadused;
• paremaks toimetulemiseks eluga selles maailmas on hea loodusseadusi tunda;
• igal looduse struktuuritasemel on omad seadused, mis on vastava loodusteaduse jaoks olulised;
• kõige üldisemaid loodusseadusi uuriv teadus on füüsika;
• füüsika loob loodusnähtuste kõige üldisemad mudelid, millele tuginedes saab mõista maailma terviklikkust ning rakendada loodusnähtusi inimese teenistusse.

Aga ega siis sedasi mõtle ajakirjandus, eriti Eesti üleriigilised päevalehed. Ilmselt need kajastavad mingit täiesti oma maailma, mida lugejad kahjuks alati ei teadvusta, mis eksisteerib maakera sees välismaailmast sõltumata ja mis on muidugi suurem kui välimine.

E, 1814. päev: „loe: uolt disni”

2012-01-16T23:59:00.021+01:00

Leia pildilt orav.

Hommikul särab kuldses hommikupäikeses akna taga puu otsas orav, aga ta kahjuks näeb, kuidas ma fotokaga askeldan, ja teeb sääred.

Saksa keele eksam. Vaatan tahvlile kirjutatud kellaaega valesti ja mul on seega pool tundi enne lõppu kõik valmis. Ära minna ei saa.

Päeva leid on, et professionaalsest muusikust koolivend on avastanud, et keegi lahke inimene, kultuuripärandi hellakäeline hoidja on skanninud ja üles pannud raamatu „Piilupart, Miki ja teised”; eks ka mina meenutasin alles täna hommikul Postimehe merenduseksperdi Inna-Katrin Heina vahendatud uudise peale, et Itaalia ristluslaev hukkus mingi imeliku kohaliku kombe tõttu, mitu korda sealt sententsi „ei meil ole aega kurve võtta”. Peagi leiab koolivend, et tema kohta käib raamatu viimases loos (mis meieaegsetel lastel oli tavaliselt raamatu tagant koos kaantega kadunud) repliik „keegi mu naabritest ei mõista muusikat”.

Saabub viimatine raamatuhange; elutoas tuleb raamatuid pisut ümber korraldada. Ostsin raamatu Amazoni kaudu, tegelikult müüs selle mingi Saksamaa väike raamatupood. Pakis on kataloog, mille järgi on nende turunišš Saksamaa muistse hiilguse meenutamine, nagu on nende tootevalikus Suur-Saksamaa (1942) 82 × 60 cm seinakaart ja mitu raamatut teemal, kuidas sisserändajad lammutavad Euroopa heaolu. Saksamaal on ikkagi sõnavabadus, eks ju, aga ma rahvastevahelise vaenu ennetamiseks siia linki ei pane. Ainus raamat, mille tutvustust ma hetkeks silmitsema jään, on 2-köiteline teos Saksa reaktiivlennukitest ja rakettidest, autoriks selles valdkonnas keegi tundmatu, aga samas ometi tuttav. No kõrval on talt ka teine raamat: kunagi siingi mainitud jabur patendiraamat. Hööh.

Helistab Kõrgmetsa tööstuskaupade pood ja teatab, et 27. XII ostetud mööblitükk on kohal. Lubavad tuua reedel.

Õhtu film on Magma: Volcanic Disaster (2006), tegijaks mingi „teadusfilmide” kanal. Kohutav jampsimine.

Kohe filmi alguses näidatakse kolme meest ja üht naist ronimas kruusaaugus, mis filmis on „vulkaan”, ja panen käekella stopperi käima, et mitme minuti jooksul nad hukkuvad. Kui nad on taielnud ekraanil tervelt kolm minutit ja filmikunsti reeglite kohaselt võib arvata, et nemad ongi peategelased, kellest vähemalt üks püsib elus filmi viimase kolmandikuni, hakkab kruusaauku filmiv kaamera värisema, ilmub väga halb arvutigraafika, mis kujutab ilmselt vulkaanist pritsivat magmat, ja filmikunsti kõigi reeglite vastaselt hukkuvad kõik neli veel enne seda, kui täitub neli minutit, äärmiselt totakal moel, mis täidab toa naerulaginaga.

Kaalun, mitut punkti film väärib. See on halvem kui Hindenburg, mis sai 2 p, aga parem kui Cloverfield, mida ma vist hinnanud ei ole.

Kui näitlemine oleks parem (näiteks kui Bruce Willist matkida üritav meesnäitleja teeks seda vähem) ja Valget maja ei kujutaks tumeroheliseks võõbatud tuba, kuhu on vabadusekaotust kandma mõistetud toatäis Bulgaaria C-filmide näitlejaid ja mille seintel on 14" telekad sellistel kahest lauajupist kokku naelutatud kanduritel nagu kunagises üürikorteris, võiks olla nagu katastroofifilmide paroodia. Aga ei ole; see on veel palju-palju halvem. Seega visklen enamiku filmi pooleteist tunnist naerukrampides. Huvitav, kas läheb issanda päike looja, enne kui jaksab läbi lugeda selle filmi vigade registri IMDb-s?

P, 1813. päev: täida lüngad. „Mida ... ei õpi, seda ... ...”

2012-01-15T23:59:00.005+01:00

Parandan kursuse eksamitöid edasi, sellise innuga, et unustan ära, et täna tahab eksamiülesandeid saada teine rühm.

Tulemusi analüüsides näen, et tänavu on õppuritevahelist koostööd rohkem kui varem, aga – nagu ikka – tühiste detailide osas. See on just see suhtumine, et need üksikud asjad, millest tajutakse, et nendest üldse aru ei saada, küsitakse spetsialistilt järele, aga ülejäänu, millest isegi ei kahtlustata, et aru ei saa, selle asemele võib vabalt kirjutada mis soga tahes, nagu pidavat õpetatama isegi ühel teisel kursusel. Kui keegi välja mõtleb, kuidas uurida sellise soga kirjutamise indu enne ja pärast kursust, andku märku.

Saksa keeles on eksamiks valmistumiseks antud üles harjutada kaebekirja kirjutamist. Täpsemat teemat ei tea, seega koondan jubedaimad hotellielamused uueks Fawlty Towersiks ja panen sellele võimalikult totaka nime, Am dicken Baum (jämeda puu juures). Igaks juhuks guugeldan üle ja assamait, Mayenis on olemas hotell Zum dicken Baum! Tuleb pöörduda Eesti filmiklassika poole; hotelli Zum hinkenden Frosch õnneks Google ei tea.

L, 1812. päev: teadmiste kontroll

2012-01-14T23:59:00.015+01:00

Parandan kursuse eksamitöid. Nende andmisega sai nalja, sest – nagu väitsid õppurid – olla meilid mitmeks tunniks kuhugi jäänud. Tuli edasi nihutada tähtaega.

* * *

Järgmiseks küljendusvõtteid laiast maailmast.

Tervisespordikeskuse reklaamlehe esikülg pooleks murtuna.

Sama avatuna.

R, 1811. päev: tänane erinumber on kivide soojendajatele

2012-01-13T23:59:00.002+01:00

Uhh, see on nii hea, et pean panema ka blogisse: skeem, kuidas valida sobivat posimisviisi. Kas soovite lahti saada haigusest sellega, et teie kohal lehvitatakse käsi? – Siis valige reiki. – Või hoopis soovite jätta mulje, et mees/naine teid kodus peksab? – Siis valige aga kupupanemine!

Mõnd Eestis harrastatavat umbluud skeemis muide ei ole, nota bene.

N, 1810. päev: academia meets industry

2012-01-12T23:59:00.000+01:00

Koolitus, kus tõlkimist uurivad teadlased kohtuvad tõlkijatega. Publiku tõlkijad, kellest mitu nähtavasti kuuleb esimest korda, et tõlkimist saab üldse uurida, on sillas.

Halb märk on see, et kougin igavuse pärast taskust telefoni juba 23 minutit pärast loengu algust. Mu arust on kogu see konkreetne tegevus elukauge, sest katsetingimused ei kajasta kuskilt otsast tõlkimise tegelikkust (nt uuriti seal, kuidas tõlgib inimene ilma CAT-tarkvarata – professionaalne tõlkija on sellisel juhul mu arust nagu kala kuival). Siis see põhjatu jahumine sellest, kuidas üks või teine sõna ümber pannakse ja mis allikatest ja kuidas tähendusi/vasteid otsitakse. Keski ungarlane lõpuks küsib, et aga kas te selliseid keelepaare ka uurisite, kus on teistsugune keeleloogika (piinlik vaikus). Muidugi ei pääse ilma tõlkeharjutuseta, kus õnneks võib paberile kirjutamise asemel ka põhjalikult mõelda, kuidas seda tõlgiks. Pärast peab tulemusi naabriga arutama. No muidugi selgub, et mul olid hoopis teised probleemid kui naabril (kes vaagis, mis sõna tuleb kuhugi panna ja mida see või teine sõna ikka täpselt tähendab). Täpselt harjutuse teemal oli ühes loodusdokumentaalis kunagi lõik ja seega on mul toimuv konkreetselt silme ees.

Seda ma siis ka loengu tagasisidesse kirjutasin, et kõik on lahe, aga kuhu jääb tarbetõlke deverbalisatsioon ja teadmistepõhine lähenemine?

Üks väheseid asjalikke ivasid oli avastus, et algajad tõlkijad üritavad otsida asjade tähendust abstraktses mõttes (st mida see üldse tähendab, mitte kuidas selle kohta sihtkeeles öeldakse) tõlkesõnastikest. Selle järgi võib päris mitut eesti tõlkijat, kelle loominguga olen kokku puutunud (üldse olen hinnanud umbes 200 nimeliselt tuvastatava inimese tõlkeid, et te teaksite), pidada algajateks, sest nad arvavad, nagu oleks eesti keel eesti sõnadega inglise keel, ega vaevu järele uurima, mida võiksid tähendada näiteks mitmesõnalised terminid (asjatundmatuse kindel märk™). Kolekirjandust ehk meelelahutusraamatute koletõlkeid eesti keelde ma professionaalsest kretinismist lugeda ei saa (seega nende tootjaid selle 200 seas ei ole), sest hakkan neid kohe mõttes toimetama ja lugemisnauding jääb ära.

* * *

But now for something completely different.

Loen praegu bussis vahepeal kogunenud lennundusajakirju. Enne jõule oli AW&ST-s kaheleheküljene artikkel Iraanis alla kukkunud USA mehitamata luurelennukist RQ-170 Sentinel, millest kirjutasid ka Eesti ajalehed (nt PM). AW&ST mainib aga ülihuvitava seiga: [teisiti kui PMi kommenteerijate seas,] ei puhkenud USA luuretegelaste seas paanikat, millest ajakiri järeldab, et salajast ISR-tehnikat pardal ei olnud. Aasta esimene number selgitab, miks: lennuk läks pärast side katkemist ja üht muud riket lamedasse pöörisesse, maandus kõhuli ja kõhu all klaasitud kandilises gondlis olnud luureseadmed läksid katki. (Sellest, mis võis välja lugeda näidatud piltidest, kirjutab samas Bill Sweetman.) Säh teile kooki moosiga, kõiketeadjatest lehekommenteerijad! :)

K, 1809. päev: voolikud ja torud õhusõiduks

2012-01-11T23:59:00.001+01:00

Antakse toimetada muudatused olulises dokumendis, mida ise toimetasin kolm aastat tagasi. Ah mis mõnus võimalus üle lugeda ka ülejäänu, parandada tollal kahe silma vahele jäänud asju ja kohendada sõnastus selleks, milliseks see on kujunenud nende aastate vältel (peale ametliku ja kinnitatud terminoloogia on seal ka taolist sõnavara, mis on pisut laialivalguvam, aga ka seda oleme vahepeal ühtlustanud ja see ei saa valguda ikka nii laiali kui mõnikord toortõlgetes). Nämm-nämm-mats-mats-mats!

T, 1808. päev: uus rekord ja Eesti ajalehe avastus muudab jälle maailma

2012-01-10T23:59:00.002+01:00

Kahe päevaga olen nimetanud kõlbmatuks kolm tõlget!

Mis krdi piss on löönud inimestele pähe, kes mõtlevad, et kui nad asendavad usinasti kõik inglise sõnad eesti omadega, on tulemus eesti keeles! Krrt, ma mõtlesin seda segapudru harutades lehekülje kohta tund aega, mismoodi see oleks loomulikus eesti keeles; uuesti tõlkinud oleksin palju kiiremini. Võib-olla lubas see välistõlkija (teine kui eilne) meile tõlkima hakates kvaliteedi suhtes maa ja ilma kokku ning nüüd petab usaldust! Professionaalne tõlkija sellist soga ei toodaks ja see on just see kriteerium, mille pärast mul silm ka ei pilgu.

* * *

Õhtuleht teeb murrangu anatoomias ja traumatoloogias ning väidab, et „seljaluuüdi” vigastuse tagajärjel võib jääda halvatuks. Huvitav, kas Õhtulehe ajakirjaniku õpetas välja Postimehe teadusajakirjanik Inna-Katrin Hein?

Järgmine päev tuleb mõte, et kui Õhtulehe arvates on lülisamba sees „seljaluuüdi”, siis järelikult on kolju sees „pealuuüdi” – vähemalt sellel ajakirjanikul küll...

E, 1807. päev: Jürto jätkab

2012-01-09T23:59:00.003+01:00

Nojaa, kui on kaks sarnast äkilist tõlget toimetada ja esimese algus on kole halb, siis eks oli kole halb ka selle lõpp ning teine. Vahepeal tahan nutta. Ainus, mida saan teha, on nimetada mõlemad tõlked ametlikult kõlbmatuks. Eriti käib mulle pinda, kui on nähtavasti järele küsitud üksikuid arusaamatuid termineid, aga kogu muu susserpusser, millest pole aru saadud sittagi, on nii-ütelda trükitud klantspaberile saamatut tõlkijat häbistama. Ise tegi; minul temast kahju ei ole.

Saksa keelde jõuan nii, et seltskond on sööklas vaheaega pidamas. Istun kohale ja olen seega valmis, kui naasevad teised.

Palju ei puudu, et saksa keele õpetaja lõpetab tunni kogemata tund aega varem. Igatahes mõnel on asjad juba kotis. Kraamime need aga jälle välja ja tund jätkub teemaga „Saksa õlu”. Loeme tekste ja õllesortide ülevaadet ning õpetaja üksikasjaliku kommentaari peale, mis paneb pea valutama ja mis ei pane, küsib lõpuks keegi, kas õpetaja on kõik loetletud sordid ise läbi proovinud. Saame ka teada, et saladuslikku taime Waldmeister, mille rohelist siirupit pannakse Berliini õlle sisse, ei ole mõtet sõnaraamatust otsida (ükspäev nimelt avastasin, et mu suures sõnastikus oli ladina nimetustega üles loetletud kõik kolm saksamaist sinepitaime liiki), sest seda mujal kui Saksamaal ei kasvavat. Selgub aga, et Waldmeister on maakeeli lõhnav madar ehk lõhnav varjulill ja kui mälu ei peta, siis just sellemaigulise limonaadipulbriga toimus suur lödistamine „Plekktrummis”, nii et mõnes kohas läks moraalijüngritel silme eest mustaks.

P, 1806. päev: keda juuksekarva lõhkiajamine ei huvita, ärgu täna lugegu

2012-01-08T23:59:00.002+01:00

Tsepeliinifilmi tsepeliinikohtade teine läbivaatamine. Näib, et lavastaja on vähemalt üritanud eristada tsepeliini kaht suurt reisijasaali (nt vähestel juhtudel, kui aknast paistab liikuv maastik, liigub see õiget pidi), aga monteerimisel on need läinud segi (stiilis, et inimene hakkab kõndima puhkesaali ukse poole, aga trepikojast vaadatuna väljub hoopis söögisaalist). Samuti on I osas näha, et naispeategelase kajut on A-tekil (mille kajutitel ei olnud aknaid); hiljem minnakse vähemalt ühes kohas kajutiteni B-teki trepimademelt, aga kajutikoridor on täpselt samasugune kui A-tekil (tegelikult olid B-teki kajutikoridoris kajutite uksed ainult ühel pool, teisel pool oli kolm vetsuust ja nende vahel orv). Kõigil kujutatud kajutitel on aken, aga paraku mitte B-teki põrandalähedane aken, vaid A-teki kõrgem ja viltusem (koos aknaaluse poodiumiga, mis oli alles Hindenburgi sõsartsepeliinis LZ-130 Graf Zeppelin II söögi- ja puhkesaalis; see poodium on siin filmis ka Hindenburgis). A-tekile (puhkesaalist tahapoole) on paigutatud ka baar-suitsutuba, mis tegelikult oli puhkesaalist eespool olnud lugemistoa all B-tekil. Kuivõrd mul ei ole käepärast suurt Hindenburgi-albumit, kus sisemusest selgem pilt, ei oska ma ka öelda, kui tõepärane oli sageli kujutatud meeskonnaruumide uks, aga esialgu jäi mulje, et sellena kujutatud kohast pääses hoopis duširuumi.

Tundub ka, et filmi alguse purilennuki tunnuskood D-7004 on sõjajärgne (alates 1945), sest ma justnagu ei mäleta sõjaeelsetel Saksa lennukitel (sh purilennukitel) puhtalt numbrilisi tunnuskoode (kui muidugi välja arvata koodiga D-2600 olnud kolm erilennukit).

Veel saan teada, et filmi sõjaajalookonsultant oli Saksa über-mainstream-ajaloolane Rolf-Dieter Müller.

* * *

Aastavahetusel sai teada, et maal teinud torm pahandust, mispeale täna rakendub tööle kaugjuhitav valvekaamera, mida teine teisest maailma otsast juhime ja üksteisele kommenteerimine. Tehnikaajastu! Oli see 2009, kui ema mõelnud maal, et vat kui kadund isa teaks, et ta just praegu valis maal... verandal... Euroopa Parlamenti...

L, 1805. päev: enter Krooksric

2012-01-07T23:59:00.003+01:00

Vana soome sõber on viimased kaks aastat saatnud koos jõulukaardiga antikvaarse saadetise, nagu eelmine aasta pisitrükise „Helsingi juht 1938” ja sel aastal Eesti 1930. aastate keskpaiga maanteekaardi. Sestap sean naaberlinnakeses sammud toomkiriku ja raekoja platsi vahel olevasse antikvariaati ja lappan selle ees tänaval olevad kastid läbi. Kastid on täis XIX sajandi graafikat, peamiselt maakaarte. Soome oludest on mitu eksemplari etnograafilist vaselõiget „Finnen in Nationaltracht”, mis nagu pisut sobimatu, ja täiesti äratundmatu Helsingi kandi vaade (nii kõrgeid mägesid kui pildil Soome rannikul üldse ei ole). Ammuste kaartide seast valin kingiks siis hoopis teise endise riigi kaardi, Preisimaa kaardi aastast 1849 (enne Preisimaa ühendamist; Preisimaa tähendas umbes hilisemat Põhja-Saksamaad, meenutagem, „Maasist kuni Meemelini”, nagu oli kaheksa aastat varem luuletanud isand von Fallersleben). Kaart on umbes A4 suurune, vaselõige, käsitsi koloreeritud, detailirohke – seal on peal Peenemünde kaluriküla, kus 1930. aastateni oli umbes 30 maja – ja peaks enne saatmist ära skannima.

Nagu teada, on Eestis peale kevade-, suve-, sügise-, talve-, külma-, veini-, õlle-, küüslaugu-, kultuuri-, metsa- ja umbluupealinna ka kübarapealinn. Nimesid ei hakka nimetama, aga kes on silmad lahti hoidnud, see teab. Vat täna selgub, miks selle lummast hoolimata me seal hästi elada ei saa. Nimelt juhtub, et kübarate vaatamine päädib selliste mütside ostmisega, millega pannuksin kinni asutuse maskiballiteemalise jõulupeo, mille peale lähevad pöördesse nii Šp kui ka Št ja mille foto on nüüd Messengeris mu kontaktpilt. Täpsem teema on muidugi kuulsa Jaapani kirjaniku kuulus novell, mille inglise tõlge on lugejate rõõmuks internetis olemas.

R, 1804. päev: kivipallur Jürto elutarkusi

2012-01-06T23:59:00.000+01:00

„Kui jätta 120 lk dokumendist 2/3 viimaseks päevaks, hakkab väga kiire.”

N, 1803. päev: talveäike

2012-01-05T23:59:00.001+01:00

Päeval jube vihm, lööb välku ja müristab! Kalendri järgi on sügav talv.

K, 1802. päev: mis juhtub, kui järgida reegli sõnu, mitte mõtet

2012-01-04T23:59:00.000+01:00

Keeleteema jätkub. Korrektor haarab sule ja püüab õigustada eraldi pöördumisega, et praeguste keelereeglite järgi olevat täitsa õige kirjutada väiketähega „Kuressaare gümnaasium”, mida leht järjekindlalt ka teeb. Nii juhtubki, kui teha reegli kirjatähe, aga mitte põhimõtte järgi: Kuressaares on tegelikult kaks gümnaasiumi ja lugeja peab teadma iga kord ise, kummast on jutt.

Moraal: enne reegli kasutamist lugege läbi ikka kogu käsiraamatu peatükk! „Eesti keele käsiraamatu” asutuste, ettevõtete, organisatsioonide ja ühenduste nimetuste õigekirja peatükis O26 on (2007. a trükis lk 91–92 pöördel) ka oluline erand:

Eriti tarvilik võib suurtäht olla mõne ainulise nimetuse eristamiseks samakujulisest liiginimetusest: Eesti Pank kui ühe panga ametlik nimetus (vrd: Ühispank ja Hansapank on praegu edukamaid Eesti panku), Eesti Üliõpilaste Selts kui ühe seltsi nimetus (vrd: Eriti rohkesti tekkis Eesti üliõpilaste seltse XX sajandi algul), Suur Teater kui üks Moskva teatreid (vrd: Estonia on üsna suur teater).

T, 1801. päev: Hindenburg (2011)

2012-01-03T23:59:00.005+01:00

Õhtu sisustab pööraselt lustakas uus Saksa 3-tunnine telefilm Hindenburg (2011), mille tegemiseks kulunud koguni 10 mln eurot. Kuulame filmist inglise varianti (subtiitreid ei ole). Saksa näitlejakoolides õpetatakse väga selget saksa hääldust (Bühnendeutsch), mida räägitakse kõikjal Saksa kinos ja TV-s, aga nähtavasti võivad nad inglise keeles puterdada nii, nagu tahavad. Päris sageli kuuleme valesti, nali missugune. (Hiljem IMDb-d kaevates saan teada, et inglise on filmi originaalkeel ja saksa on dublaaž.)

Üheks kohutavaks segapudruks on kokku keedetud kõikmõeldavad tsepeliini LZ-129 Hindenburg hukkumise oletused. Asja kallal on nii Ameerika heeliumimagnaat, kes tahab näidata maailmale, et vesinik on ohtlik, ja juba I jaos ulatuvad teised niidid ka Göringuni, nii et II osas ootab väike pettumus, et asjasse ei olegi segatud ei Rooma paavst, issand jumal ise ega maavälised tsivilisatsioonid (ehkki tsepeliinitehnikas uhvo oleks ju õige lahe – ükspäev meenutasin teises blogis mõjusat uhvoraamatut, kus oli kirjas, et väidetavasti nähtud USAs XIX saj lõpus ka aurujõul sõitvaid uhvosid, mille sõitjad tekitanud segadust väidetega stiilis „me tuleme kõikjalt ja eile olime Kreekas”). Võimalik, et punutavate konspiratsiooniliinide loendamisel jääb sõrmedest puudu ja abiks tuleb võtta ka varbad. Igatahes tundub, et tsepeliinireisijaist ja -meeskonnast enamik on väljas paha peal, v.a muidugi Peeter Positiiv (kes juhuslikult on ühtlasi tsepeliini projekteerija) ja tema silmarõõm (kes juhuslikult on ühtlasi nimetet heeliumitöösturi tütar). Aga selle ma ütlen kohe ära, et Göringu käsi on sees sellepärast, et takistada suitsukarbitäie salajaste dokumentide pääsu Ameerikasse (!) – ja täiesti seletamata jääb, kust teati asjast nii pealju ette, et jõuti tsepeliinile sokutada pagasi seas pommipulgad (pomm pandi konstruktori „Noor Elektrik” abil kokku alles tsepeliini kajutis), ehk miks valiti karbitäie dokumentide likvideerimiseks taoline ekstravagantne meetod (!!). Nimelt – kontrollige nüüd, kas te istute ikka kindlalt toolil – karbis on kogu II maailmasõja plaanid (!!! !!!).

Arvan tuvastavat anakronismi (mille hommikul lisan IMDb-sse), et reisil olevad kaks Luftwaffe hävituslendurit väidavad end lendavat lennukiga Messerschmitt Bf 109, kuigi Bf 109 ilmus laiema avalikkuse ette alles Zürichi lennundusnäitusel juulis 1937 ja mais 1937 lennukit alles töötati välja ning see alles hakkas jõudma väeüksustsse (sh Hispaania kodusõtta, kus 1938 kogus suurt kuulsust). Uurin filmi kõrvale inglise suurteosest Warplanes of the Third Reich ja saksa veel suuremast teosest Die deutsche Luftrüstung 1933–1945, aga miski ei näita, et Bf 109 olnuks mais 1937 juba nii kuulus, et saanuks poisikeste ees hoobelda. Olematute lennukitega kiitlemine tuli propagandakäibesse rohkem sõjaajal, näiteks tekitades liitlasriikides ettekujutuse, et 2-mootoriline hävituslennuk Fw 178 Falke on massilises sõjalises kasutuses (tegelikult oli neid 4 tk). Isegi ajakirja Der deutsche Sportsflieger septembri 1940 numbri esikaanel oli fantaasiaküllane foto allkirjaga, et sellel on Fw 178 justnagu Inglismaa õhulahingus.

Filmitegijad nähtavasti ei ole näinud, kuidas tõmmatakse nööriga üles purilennuk (mina muide olen, kauges lapsepõlves praegusel Kalevi staadionil, kui mingil spordipeol üritati staadionil purilendu). Selleks ei veeta purilennukit otse nööride otsast, vaid kumbki nöör jookseb läbi ploki ning kumbagi plokki veab edasi üks seltskond ja kumbagi nööriotsa tagasi teine. Teine võimalus on, et lennuk tõmmatakse üles kumminööriga (see oli olemas juba 1930. aastatel, isegi kui tollal benji-hüppeid* ei harrastatud). Purilennuk on marki SG 38 (SG – mitte Schulgleiter, vaid Schneider aus Grunau, ütleb asjaomane veebileht) ja pisut võib kahelda selle maandumisomadustes ning eriti asjaolus, kas 1938 projekteeritud lennukiga sai vigurdada juba 1937. Enne SG 38-t kasutati 1929 projekteeritud purilennukit Grunau 9, mille hüüdnimi Schädelspalter ütleb täpselt, mis juhtus sageli hädamaandumisel; viimasest on ühtlasi selge, et siis oleks kolmetunnise pikkfilmi asemel saanud veerandtunnise lühifilmi.

* Kirjapilt jumala õige, kontrollitud keelenõuvakast.

Kohati kasutatakse 1930. aastatel 1910. aastate autosid, mida 1930. aastate fotode järgi tollal liikluspildis suurt ei olnud.

Ja see peategelase soeng, see soeng...

Ma mundreid hästi ei tunne, et neid jaksaks uurida; ka ei tea ma, mis värvi olid tsiviillennunduse tehnikute tööriided (filmis on hallid kitlid) – sõja alguses oli Luftwaffe tehnikud valgetes ja pärast mustades tunkedes. Ka ei ole mul käepärast Hindenburgi albumit, mis on samuti Eestis. Võimalik, et filmis kujutatakse õhulaeva söögisaali ja ajaveeteruumi sama ruumina (igatahes ei ole näha nende seintel olnud pilte ja seinte värv on ka teine – aga võib-olla on nähtud fotod 1936. aastast); söögisaal oli suurem ja seal ei olnud klaverit, pean üle vaatama. Reisijate kajutid on liiga suured, need olid muidu alguses umbes rongikupee mõõtu ja akendeta, 1937 lisati B-tekile kempsude kõrvale uusi kajuteid, kus oli aken, aga ka need olid kitsad. Sama ümberehitusega võeti laevalt maha ka klaver. (Võrrelgem filmiga Apollo 13, kus võib panna plaadi seisma, võtta ette mitmesaja nupuga näidikupaneeli tehnilise joonise ja erinevusi ei leia – kontrollitud!)

Ekspluateerimata ei jää ükski Saksa ega Saksa-teemaliste filmide klišee. Tegelasi tekib ja kaob suvaliselt; üks pahalane hukkub I jaos pissuaaris, WC-poti kild rinnus, teine (II jaos) väriseva vanamehe puusalt lastud ainsa püstolilasuga. Sama hoone kujutab kolme linna. Terve öö läbi Gestapo hoolikas, tsepeliinimööblit purustanud käsitluses olnud noormees on pärast näo pesemist täiesti terve ja läheb seksima. Ka kasvab talle pärast IV astme põletust kahe päevaga otsa uus kogu parem käsi ning põletusarme on pärast üldse ainult ühel ellujäänul (oletan, et selleks ajaks oli filmitegijate raha grimmiks otsas).

Filmi IMDb arutelufoorumis on lustakaid lugusid, nagu 100 lolleimat mõtet, mida film näitab (nt „Kui teie parim sõber kukub purilennukiga metsa, parkige auto ikka poole kilomeetri kaugusele ja jookske sealt jala”; loetelu on jõudnud ainult numbrini 4 ja mul on kiusatus seda jätkata). Filmi parim kokkuvõte on ühes IMDb retsensioonis:

What sounds quite intriguing at first quickly unfolds to a beginners guide on how to waste 10 Million Euros.

E, 1800. päev: uuel aastal vanad lood

2012-01-02T23:59:00.002+01:00

Eile õhtul tahtsin vaadata ETV-st muistseid „„Kitsa kinga” laule”, aga enne seda pidi ära kannatama ka telelavastuse „Õhtusöök kahele” (1983), mis oli ikka täielik jubedus. Ei mäleta, kas muiste jättis selline veiderdamine soovitud peene dinee mulje või mitte; muidugi taoliste näärisaadete ajal pühenduti lookas laua tühjendamisele natuuris ja telekat vaadati edasi alles siis, kui ekraanile naases Kalmer Tennossaar või Kuldne Trio. Etenduse sisu on, et peen härrasmees loeb moraali, kuidas Eesti filmides üldse ei tunta peeni kombeid – ja siis haarab taldriku kõrvale pandud kolmest paarist nugadest-kahvlitest mitte välimised, vaid seesmised.

Siis ükspäev tuli selline mõte, et ma nagu ei mäleta, et mitu tuttavat eakat meesterahvast, kes praegu kuulutavad, et vot oli ikka vene ajal hea elu, seda oleks tollal kiitnud, et vohh, küll meil on vene valitsuse all ikka hea elada! Vastupidi, nad sõimasid valitsust juba siis (hästi vaikselt – nagu vanas naljas: „Ameeriklane: „Meil tohib valitsust sõimata igaüks!” – Venelane: „Meil tohib Ameerika valitsust sõimata kah igaüks!””)

E täheldab, et mu vahepealne külmetus teda ei nakatanud, ja oletab, et küllap sellepärast, et meil on kummalgi oma kindel kruus.

Uut aastat on tulnud tervitama palju vihmausse. Poes on rahvast vähe. Maja koristaja on alles pikal jõulupuhkusel. (Ükspäev oli sügaval välisukse lukus murdunud võti, st ust ei saanud väljast lahti; me siis käisime koertega jalutamas nii, et teine oli uksevalves ja lasi sisse. Aga tehti mõne tunniga korda.)

Jätkan kabineti kraamimist, teen kastidest avastusi ja loen esikuseina najale toetudes ühe soojaga läbi 2005. a lühida ja rohkete piltidega uusversiooni Mart Laari metsavennaraamatust („Unustatud sõda. Relvastatud vastupanuliikumine Eestis 1944–1956”), mis vaeva pidas üks tuntud kirjanik enne tuntud haipteose kirjutamist liiga paljuks. Võib-olla ei ole tal esikut.

Paistab, et kirjastuses ei ole korrektorit ja raamatu teksti saaks võtta õigekirjaharjutuste materjaliks (nagu võeti ükspäev PM-s olnud kuldaväärt lause Seetõttu polnud midagi imelikku selles, et kapo täispikkadel suusamaratonidel harrastussportlasena kõrgeid kohti saavutanud Pärnaste (Vasaloppeti 269., Tartu maratoni 319., König Ludwig Laufi 81. koht) eelmisel nädalal kinni pidas ja tema kodu läbi otsis.)

Ja keeleteema lõpetuseks: Urbandictionarysse on jõudnud seletus, miks saavad paljud venelased krambid, kui kuulevad eesti tüüpilist lasteaianime Mudila.

P, 1799. päev: head uut aastat!

2012-01-01T23:59:00.064+01:00

Eile öösel umbes üheteist paiku täheldasin, et aknast paistab, kuidas kuskil väga kaugel lastakse üksikuid rakette, kaugel põldude ja metsade taga. Määrasin kompassi abil asimuudi ja kaardi järgi suuna ning leidsin, et see on naaberlinnake T, mille suuna üle ei ole ma senise siin elatud ligi kuue aasta jooksul mõelnud üldse. No uut aastat ei ole siin varem vastu võtnud kah (viimati selles ajavööndis 15 a tagasi). Nõndap et panin rõdule sinna suunda fotoka, külge IR-vastuvõtturi ja muudkui vajutasin teisest toast nuppu. Öösel tõmbasin pildid kõvakettale ja hommikul läheb neist enamik prügikasti, sest kuigi seekord pöörasin tähelepanu taustale (mida piltnikud sageli ei tee), jäi tähele panemata, et viie meetri kaugusel kasvas puu ning selle oksad ja viljad jäid kõik ette.
Ajavöönd on siin teine kui Eestis, nõnda et saime Eestisse soovida küll head [Eesti] uut aastat, aga vastusoovidele saime nentida nagu kirikuõpetaja laulatusel Joosep Tootsile ja minu vanaisale, et „vara veel!”. Itsitasin, et kahju, et me ei näe aknast Limpsimäe poole, seal elab nii palju eestlasi, et nad kindlasti lasevad ilutulestikku juba Eesti kella järgi nagu muiste Tallinnas Lasnamägi Moskva kella järgi.

Muidu igast suunast paistev ja kostev paugutamine siinses lõunamaises olustikus oli jube, kogu jõeorg oli püssirohusuitsu täis. Vaesed metsaloomad ja linnud. Isegi majatagune võllamägi oli mineeritud ning esik tuli koerte eest blokeerida, et nad ei läheks korteriukse juurde haukuma. Hommikul oli majaesine täis raketijuppe nagu vastupanuliikujate ja liitlasriikide luure mõistatuseks Poola sood 1944. aastal.

Feisspukis on lugu täna on jälle vastupidi kui jõulude ajal: E jagab mu üles pandud perefotot ja tema saab umbes 7 laiki, mina 22.

Uusaastaöö ja -päeva filmirepertuaar: Memoirs of a Geisha (2005). Üritame vaadata ka teatrietendust „Kuidas kirjeldada pilte surnud jänesele”, aga no kuulge... Inimpõlv tagasi arvanud Briti muusikatöösturid, et muusikapala esimesest 0,6 sekundist peab piisama loo stiili äratundmiseks, aga meie kannatame umbes 10 minutit. Õhtul ETV-st film „Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta” (2011), mis on tüüpiline Eesti mängufilm: tegevus toimub suvel; sõlmitus puudub; tegevus voogab kiirusega, mida filmitegijad nimetavad kiireks, aga mis seda päriselt ei ole; mitmes kohas võiks vabalt olla lõpp, aga muudkui kestab edasi.

Öösel oli sooja 13 °C, päeval samuti. Kuulen mitu korda rähni trummeldamas, metstuvid lendavad parvekaupa siia-sinna ja undavad. Üksõhtu nägin, kuidas jõeoru vastaspervel oli puu otsas parv linde; binokkel näitas need olevat metstuvid, aga kui jõudsin teleobjektiivi ette panna, olid nad läinud teise puu otsa, mis oli vastu valgust ja sellise nurga all, et paistis ainult sellesse aknasse, mis ei käi hästi lahti, aga 400 mm f/6,3 + läbi akna = udukogud.

L, 1798. päev: vana-aasta

2011-12-31T23:59:00.000+01:00

Vana-aasta teine traditsioon, elamise kraamimine ulatub koguni selleni, et roogin välisseina ja radiaatori vahelt pilust sinna kasvanud eluvorme – mis seal täpselt on, ei uuri, kohati oleks nagu tolm, siis nagu huumus ja pesukausi põhja jääb veider roheline puru. Seda tuleb teha kas käsikaudu või võttes selliseid poose nagu laisklooma Sidi nägu prantslane filmis Ocean's Twelve:

ETV peletab ennast vaatamast pervertse teatritükiga kolmest apelsinist. See, just see on see, mille kohta ükspäev Ilves intervjuus märkis, et võõrsil olevad eestlased on maailma avastamas – sest kellel maailm on alles avastamata, selle jaoks on taoline jamps „suur kunst” või „iidne traditsioon”. Võeh.

Meedia näitab, et Samoal, mis otsustas asuda kuupäevaraja läänepoolele, saabus uus aasta kõige varem ja Tartus, kus kõik on ikka teistmoodi kui mujal maailmas, peeti Vanemuise aastalõpuball juba eile. Naksitrallid ütleksid seepeale, et maailmas peabki valitsema tasakaal.

Aasta kokkuvõte

2011-12-31T23:55:00.031+01:00

Aasta suurim keeleajalooline ülesleidus (septembri algus, linnusetüpoloogia lugemisel): et tuba tähendav vene argisõna комната tuleb saksa sõnast kemenate (vanaülemsaksa cheminâta), mis omakorda tuli ladina sõnast caminata ja tähendas köetavat linnuseruumi või köetava ruumiga [kivist] eluhoonet üldse.

Aasta huvitavaim olmekeemiavaatlus: suvised külalised tõid kaasa pätsi tavalist Eesti viilutatud leiba, mis seisis suvel rõdul kuu aega paberkotis, minemata kõvaks ega isegi hallitama. Ei tea, mis säilitusaineid seal sees on. (Ka suhkur moosis, äädikas marinaadis ja sool soolvees on säilitusained, kes veel ei tea.) Seda vaatlustulemust võiks pakkuda ka Vatikanile, loodusliku lagunemise peatumine on ju ammust ajast tuntud imekategooria (ja tuleriidale läksid need, kes arvasid süüdi olevat hauakambri mumifitseerivad omadused).

Suvine küsitlus kukkus läbi. Siin veebilehel oli vastajaid üksnes 8 ja feisspukkis 1, kellest keegi ei läinud liimile ega väitnud, et nad söövad grillitud mahetoitu. Iva on, et grillimisel tekib mitte eriti tervislikke polüaromaatseid süsivesinikke ja sestap see toit enam mahe ei ole, nagu ei ole roostevaba enam kastrul, šašlõkivarras või saunaahi, kui see läheb hõõguma ja siis aeglaselt jahtub.

R, 1797. päev: aasta peaaegu läbi

2011-12-30T23:59:00.017+01:00

Rahulik aastalõpupuhkuse oleskelu jätkub, peale selle, et vahepeal tuleb mõte likvideerida paberikuhil kabineti laua all. Mina, et ei ole see mingi „kuhil”, seal on umbes aasta jagu makstud arveid ja pangateatisi, ainult mappi panemata (sest mappi panek kestab kole kaua, umbes päeva). Sellest kuhilast muide saab asju otsida kiiremini kui selle ühe päevaga.

Rääkimata ka sellest, et toimub ekspeditsioon toidupoodi aastavahetuse söögi järele. Ilm on keeranud külmaks, sooja on vahepealse 9 °C asemel ainult 3 °C ja on tugev tuul. Poe juures on põõsal lahti löönud üks kollane õis.

N, 1796. päev: tõde tõuseb, vale vaob

2011-12-29T23:59:00.048+01:00

Saan läbi sotsiaalajalooraamatu „Krieg im Mittelalter”, kus on ilusad ja asjalikud pildid, aga sisu on juba sellest ajast, kui ajalugu muutus faktidest ümmargusteks lugudeks. Üks väheseid asjalikke peatükke on lõpus 1410. a Tannenbergi/Grunwaldi/Žalgirise lahingu kohta, et kuivõrd see ei toimunud Saksamaa pinnal, oli see kuni 1870. aastateni üpris unustatud ja vähetähtis, aga siis avastasid selle Poola propagandistid, kes lootsid loopida väikesi kaikaid tollase Saksa riigi kodaratesse. Siis käis teatepulk mitu korda siia-sinna, kuni hakkas 1960. aastatel (kui Poola RV oli omaaegse Natsi-Saksamaa memoriaali asendanud enda omaga) vähe vaibuma. Muide, poola nimi Grunwald on külal, mille saksa nimi oli hoopis Grünfelde.

Hakkan järgmiseks lugema Armin Tuulse klassikalist raamatut „Burgen des Abendlandes” (1958) ja märkan, et ümbrispaberil on autori kodumaa üle kleebitud. Põhjalikult, trükikojas trükitud pisike kriitpaberist silt ja puha. Vastu valget näen, et algselt on „Estlandi” asemel olnud muidugi „Lettland”.

Õhtul Inglise film The Infidel (2010), mis on väga vabastav kogemus – nimelt olen külmetunud ja köha on parajasti produktiivses faasis. Ei tea, mida naabrid selle möirgamise peale mõtlesid. Ise mõtleme seda, mitu suurusjärku on see film parem kui hiljuti nähtud Prantsuse film Rien à déclarer (2010).

K, 1795. päev: sirkus partseloonas

2011-12-28T23:59:00.027+01:00

Eestis on käinud inimesi lummutamas trobikond prantuskeelseid kanadlasi ja Eesti inimesed on, nagu ikka, pöördes. Mida keskmine eestlane aga ei tea, on, et sama asja kujutas „South Park” juba 2000. aastal: link. See oli IV hooajal, aga Eestis näidati „South Parkist” ainult esimest kaht. Telekanalite programmijuhtidel oli õigus, Eesti publik ei olnud nii peent kunsti nagu „South Park” ära teeninud, kui on rahul kõiksuguste Baari-Gabrielide ja saja krooni andmise mängudega.

T, 1794. päev: väike väänik

2011-12-27T23:59:00.002+01:00

Kohalikus poes, kust ostame eksklusiivse sisustuseseme, millest täpsemalt siis, kui see ükskord ka kohale tuuakse.

E, 1793. päev: teine jõulupüha

2011-12-26T23:59:00.009+01:00

Ärge arvake, et me päevast päeva puugime jõuluroogi ja mul ei ole aega blogigi kirjutada. Road on peened ja nõuavad hulka vaeva.

Meelelahutusuudiste valguses saab uue kuue vana nali:

Kes on maailma vanim näitleja?

Mitte keegi. Johannes Heesters oli 108, aga ta suri ära.

P, 1792. päev: jõulupüha

2011-12-25T23:59:00.002+01:00

Arumaisaa, panime E-ga kumbki feisspukki täpselt sama jõulutervituse ja tänaseks on tema saanud 10 laiki ja mina ainult 5.

Õhtuks on kohaliku lehe krimiuudiste järg jõudnud eile pärastlõunani ja kellaaegu kõrvutades oletan, et eile maja ees kinni võetu oli pool tundi varem 8 km eemal kedagi raskesti pussitanud.

L, 1791. päev: jõululaupäev in action

2011-12-24T23:59:00.015+01:00

Väga vaikne, kõik kuhugi on läinud. Pool neli kihutavad maja eest maanteed mööda läbi politseiauto ja selle järel vingerdav valge linnamaastur. Vastu tuleb buss, politsei peatub äkki, maasturist kargab keegi välja, bussi nina eest mööda. Politsei jookseb nii eest kui ka kolmandana linna poolt tulnud teisest politseiautost bussi taha, püstolitega vehkides, mille tõttu tõmbume aknast vähe kaugemale, sest välissein koosneb teatavasti 3 cm paksuset puitplaadist. Mõningase vaikuse järel tassitakse bussi tagant välja üks nudipea, käed väänatud selja taha, ning temaga jäädakse hulgaks ajaks keset teed eesmise politseiauto kapoti juurde mingeid pabereid täitma, mida aga toaaknast hästi ei näe, sest tänavamaja katusehari jääb ette. Vahepeal viiakse päti auto minema. Binokkel tuvastab, et auto on marki Škoda ja number on kohalik.

Mõningane arutelu, mitu inimest oli Škodas; ma täpselt ei märganud/mäleta ja arvan, et kui oli kaks, siis see teine hüppas üle põrkepiirde ja maandus all oleva maja aias, kus praegu murtud jalaluudega lebab (ja kelle luukere leiavad ükskord jaanuaris puhkuselt naasvad majaelanikud), või siis, et teine autost väljunu võis olla tegelikult politseinik (vat oleks taibanud akna juurde kihutavaid autosid vaatama minnes keerata seebika video peale, oleks teadnud kohe).

R, 1790. päev: jõulureede

2011-12-23T23:59:00.003+01:00

Jõulureede.

N, 1789. päev: kaunis jõulumuusika

2011-12-22T23:59:00.007+01:00

Aasta viimane tööpäev. Bussiga ära sõites loen telefonist feisspukki, kus küsib kunagine soome töökaaslane, mis on kõige jäledam jõululugu, et tema arust on see mis tahes vana joodiku esitatud „vana jõululaul”. Tekitan kadedust teatega, et aga minu päeva helitausta moodustasid hoopis Slipknoti ja Rammsteini sulnid helid.

K, 1788. päev: mööbeldame!

2011-12-21T23:59:00.001+01:00

Kell 10.26 helistatakse diivanipoest; saan vaevu aru, et midagi seoses kohaletoomisega. Küsin üle, et äkki räägiks inglise keeles. Pakutakse, et võiks saksa. Viimasest ei saa aru kohe üldse midagi. Pärast minu pikka vaikimist ja vaga soovi, et äkki kordaks selgesti üle, mida tahetakse, saan teada, et diivanit tahetakse tuua täna kl 15 asemel kl 11.

Nii ka juhtub. Mehed on maja ees kohal kell 10.56 ja diivani kõik jupid toas kell 11.26. Seega ainult 17 tundi pärast ostmist.

Poole kolmest on teine segane telefonikõne Ilusa tähekese poest, pärast pikka vaidlust kõneldava keele üle saan puu-inglise keeles teada, et kas mulle sobib, kui nad on tunni pärast lauaga kohal (vrd esmaspäeval kirjutatud lugu matemaatiku hukkamisest). Sobib. Tunni pärast ongi laud toas kohal, kusjuures tooja rääkinud täitsa kobedat inglise keelt.

Õhtul postkontoris viimaseid jõulukaarte ja -pakke saatmas. 12.–13. leti postiametnikel möirgab taustaks ooper ja nad laulavad kaasa.

Päeva lõpuks diivani ja laua kokkupanek. Diivan on tehtud Taanis ja juurde on lisatud „kvaliteedikontrollija” foto. Diivan on tegelikult palju raskem ja ka suurem kui paistab ning selle kokkupanek möödub esialgu arvatust palju suurema kolina, vandumise ja vabanduste saatel. Leides, et ega üsna rasket keskosa saa paigaldada nii, et see ripuks vahepeal õhus – nagu näitab kokkupanekujuhendi pilt –, paigaldan vajalikud poldid mitte ülalt alla, vaid alt üles, ise lebades põrandal. Õnneks juba käsitugede paigaldamisel jagan, et komplektis kaasa tulnud väikese käsivõtme asemel on polte palju mugavam keerata suvel hangitud peene momentvõtmega, millel on käristimehhanism ja mida saab seega liigutada edasi-tagasi, mille õlg on palju pikem ja millel ülekeeramise võimalus puudub, sest sean võtmele hästi väikese pingutusmomendi.

Viimase poldi paigaldamisel on diivan esiserval püsti ning järjest suuremaks läheb vajalike lisaseadmete arsenal (taskulamp, siis ka pealamp) ning lõpuks tuleb lahti võtta peaaegu kõik raami poldid, et raami saaks väänata vajaliku 1 mm, mille võrra on auk valesti. Pärast lõbusal kärinal kõik poldid (22) momendiga 10 Nm jälle kinni.

Laual on vähem osi ja tootja andmeid ei leiagi. Poldid haisevad tavoti järele, nii et seega on tootja olnud riigis, kus seda veel kasutatakse. 12 poldist läheb vajalikesse avadesse 11, viimasesse on mu arust lõigatud kitsam keere. Lauaplaat (8 mm klaas) seisab kohal põhilselt Maa külgetõmbejõuga ning kaalub tegelikult palju rohkem kui jalad.

Siis teeme ilusaid pilte ning muidugi jõuavad need feisspukki veel enne seda, kui loojub päikene.

T, 1787. päev: jõulud tulevad

2011-12-20T23:59:00.002+01:00

Patakas jõulukaarte posti.

Saan teada, et mu telefonis asenduvat mu hääl äkki prantsuse daami omaga, kes teatab, et side on kadunud. Riigis, kus mobiiliarve tuli vanasti 8 km-t 12 päeva ja kus praegu elektroonilise arve veebis maksmine tähendab, et maksa krediitkaardiga, ei ole selle puhul imestada midagi. Mulle kostab sama asi nii, nagu teine kõneleja vajutaks kõne äkki kinni.

Ilusa Tähekese päris diivanipoes: hinnast tuleb maksta poes ainult sümboolne osa; kogu jutu räägime „prantsuse” keeles ja käte-jalgadega; vat nii kaugele jõuab inime 4½-aastase õpinguga!

Raamatupoest veel kalendreid, pliiatseid.

E käis hommikul raamatupoes ontlike jõulukaartide järel. Meenub üha muid inimesi, kellele ikka vaja jõulukaart saata, nagu loomaarst, kelle aadressi saab telefoniraamatust (meil on nüüd selline, kolmapäeval postkontorist tõin); kaardiks pilt detsembri lõpust 2009, kuidas Št ja Šp jalutavad lumelabida laiuselt lahtikaevatud kõnniteel.

Telefoniraamatust leidub suure otsimise peale ka postitariifide tabel.

Muidu on jõulud päris lähedal, mis tähendab, et üha enam pealetükkivamaks muutub sunniviisiline heategevus. Brr.

E, 1786. päev: tagasi tööle

2011-12-19T23:59:00.000+01:00

Selgub rõõmus üllatus, et reede on vaba.

Saksa keeles olen ainus, kes eelmine kord puudus, ja ainus, kellel on tänane kodutöö tehtud.

Seekord räägime kuritegevusest ja isiklikust kokkupuutest. Meenuvad muistsed kokkupuuted saksa õiguskeelega (mis eestlastel viga, suur ports Eesti seadusest, nt asjaõigusseadus on tõlgitud saksa keelest). Itaallane räägib, kuidas tal varastati IKEAs käekott (ei imesta). Mina pean kinnitama, et lugu, kuidas vanaemal käisid vargad ja vanaema sai peale kõigi enda asjade tagasi ka piibu, mida vargapoiste ohvritest ei tunnistanud omaks keegi, on sula tõsi. Seda, kuidas käisid vargad maal ja ainsad kaasavõetud asjad olid neli raamatuköidet, Lenini ja Stalini kogutud teoste I ja II köited, mille isa ristiema oli saanud „hää töö eest”, ja kus vahel olid Lenini-teemalised postkaardid, millest jäid alles toredad skannid, mis üksvahe kogusid kuulsust internetis, ma rääkima ei hakanud (ei jaksa asjaolusid seletada, noh)

Saan teada, et Kirikmäe prismas puuduvad saatmisväärsed jõulukaardid kogunisti.

Päeval segane telefonikõne poest, kas mulle sobib, kui laud tuuakse pärastlõunal ... mämm-mämm-mämm ... [mingid arvud, arvan ära tundvat 13 ja 17] ... mämm-mämm-mämm ... mämm-mämm ... kolmapäev ... mämm-mämm-mämm ... . Panen selle kokku kui et laud tuuakse pärastlõunal, kella 13–17 vahel, ja hiljemalt kolmapäeval. Nii et siis edasi on nagu Stanisław Kowali 1979 ilmunud popularteaduslikus matemaatika ajaloo raamatus „Meelelahutusest teadmiseni”, kuidas matemaatikahuviline mõisteti surma ja pidi hukatama nädala jooksul, aga hukkamispäev pidi talle öeldama alles sama päeva hommikul, mille peale hukkamõistetu advokaat naeris, et vale puha, et kui hukkamine on kavas alles viimasel kuupäeval, on see teada kindlasti juba eelmise päeva õhtul, seega ei saa see olla viimane päev; samamoodi ei saa see olla eelviimane jne jne, st hukkamine on üldse võimatu. No jaa, vaatasin loo järele: see oli seal näide sellest, kuidas loogiline arutluskäik ei vii kuhugi (vrd ka Achilleuse ja kilpkonna võidujooks), aga seda võiks käsitada ka sellena, kuidas iga päev tõenäosus muudkui suureneb.

P, 1785. päev: jõulukaardid

2011-12-18T23:59:00.001+01:00

Jõulukaartide kirjutamine.

Selgub, et kuigi Šp fotoga margid on ehtsad postmargid ja neil oleks taga nagu mingi liimitaoline ollus, ei jää see paberile kinni ja margid tuleb kinnitada ümbrikele tavalise paberiliimiga.

L, 1784. päev: lauavalve

2011-12-17T23:59:00.001+01:00

Krt, nägin eilset filmi unes edasi; ilmselt olin selles ise Prantsuse tolliametnik.

1. päev lauavalves: poes käib E üksi, mina valvan, et äkki tulevad poest mehed lauaga.

Õhtul on kohaliku eesti seltsi jõulupidu, kuhu me ei lähe. Feisspuki teatel oli kutsutud 202 inimest, kellest lubas minna 30 (14,9%). Hullem kui 1990. aastate algul Venemaa valimised, kui need juhtusid ilusale kevadpühapäevale.

R, 1783. päev: pood ja kinu

2011-12-16T23:59:00.001+01:00

Pärastlõunal ilusa tähekese poes. Laud, kojutoomisega, lubatakse tuua 3 tööpäeva jooksul.

Vaatame ringi kohalikus, päris mööblipoes. Kaltsuvaip ja mulle tööle NG maastikufotodega lauakalender.

Õhtul (pärast mereröövlifilmi lõppu) Prantsuse „komöödia” Rien à déclarer (2010), mille süžee on selge juba algusminutitel. Algul ajan kaks peategelast segi ja küll on lõbus. Muidu just selline tüüpiline Prantsuse „komöödia”, nagu neid näidati kinodes Vene ajal (Prantsusmaa ja Itaalia töölissõbralikud ja ühiskonnakriitilised filmid olid väga väheste Lääne filmide seas, mida üldse näidati; USA filme näidati siis, kui ühiskonnakriitika oli ikka äärmiselt kange ja peategelane vaene töölisnoor, kes töötas veoautojuhina, elas haagiselamus ja kandis ruudulist flanellsärki; muidugi olid filmid dubleeritud ja kärbitud Nõukogude publikule sobivaks, kõik kõnelesid vene keeli, all olid eesti subtiitrid, kõik palja ihu kohad olid välja lõigatud, musitamiskohad olid jäetud „alla 16 a keelatud” filmidesse). Nalja tehakse eranditult ainult belglaste üle, prantslased ise on üllad ja õilsad. Üllas ja õilis on muidugi ka belgia noorik, kes padufrankofoobsest vennast ja isast hoolimata prantslasega ühte heidab. Pahad pannakse vangi ning head saavad au ja kuulsuse. Aamen.

Inimkonna tarkuse varasalv Wikipedia pajatab, et õnneks said asjast samamoodia aru ka prantslased ise, st Prantsuse ajalehtede filmikriitikud: plusieurs quotidiens nationaux jugent le film très sévèrement. Aamen.

N, 1782. päev: ise käristad esemed autosse

2011-12-15T23:59:00.001+01:00

Kole ekspeditsioon naaberriigi mööblipoodi.
Tuvastasime eile kokku kahetunnise uurimise peale, mis on selle bussi number, mis pidavat sõitma sinna ukse ette, aga suuremast suurem on sõjasaladus, kust see siit linnast läheb. Sõidame siis täna linna postkontori platsile, sealt uus kuukaart. Küsime bussipiletite müügikeskusest, kas nad teavad, kust see buss läheb, näitame sõiduplaani. Onu seletab innukalt, aga märkan, et ta seletab meile hoopis seda, kus asub bussipeatuse nimes mainitud hoone, mitte seda, kust läheb selle ümbrusest võõramaise liini buss. Käime jalutame hoone ümbruses olevad kuus bussipeatust läbi, ühelgi silti ei ole.

Jaamast rongiga liini teise otsa; seal pidavat peatus olema jaama juures. Ongi, peatus on kole suur. Rong saabub viis minutit hiljem kui buss väljub, aga buss jääb hiljaks ja võtab meid peale.

Maastik on nii rõve, hall ja ühetaoline, et minu käest küsib kohalik koolinoor, kus oleme. Näitan telefonis jooksvalt kaardilt külanime.

Mööblipoes lähme kõigepealt teenindusletti ja uurime, mis on nende „mööblitakso”. Saame teada, et ega see tegelikult takso ei ole. Ostate kauba, käristate ise riiulist, panete „takso” peale, see sõidab pool ilma läbi ja saabub kunagi teie juurde. Kaasa sõita ei saa, v.a kui juht soovib. Juhti muidugi kätte ei saa (kell on 12.05 ja alanud on seega mitmetunnine lõuna). Soovitan mitu korda, et saadame kõik prze ja lähme minema.

Lähme poe sööklasse einetama, aga kohapeal mõtleme ringi; välja saab ainult läbi kogu muu poe kõndides.

Kui pingi peal istume ja bussi ootame, tahab üks vanamees kärutada oma mööbli välja hädaväljapääsust, mis hakkab kisama. Kaks minutit hiljem, kui vanamees ja käru on õige ukse kaudu juba õnnelikult parklas, loivavad kohale kaks turvameest, kes ust takseerivad, käpivad ja siis lahkuvad, ent nende patrull-ring toob neid sama ukse juurde veel mitu korda. Helisüsteemist, kus tavaliselt teatatakse kaotatud lastest, kostab muu hulgas nunnulugu Shiver mitte eriti nunnu Natalie Imbruglia esituses, mis on mäletamisväärt selle poolest, et seda tuli tihti raadiost siis, kui 2004 algas pikk kirjavahetus teemal „kuidas tõlgitakse Tradosega allviiteid”, mis oli tollal salateadus, mida teadsid ainult pühendatud.

Enne tuleb tagasi raudteejaama minev buss; sama juht on kui see, kes meid põldude vahele tõi (ta on vahepeal käinud siinkandis). Õige buss (mis, nagu ikka, hilineb viis minutit) tuleb tee peal vastu. Jaamas aega pool tundi. Haiseb (kusi + kloor), külm, perroonil tuul.

Õhtul internetist suur kohalike mööblipoodide otsimine, mereröövlite 4. filmi algus.

K, tagasisõit

2011-12-14T23:59:00.003+01:00

Eestist uus ID-kaart. Uus on palju uhkem kui vana, aga numbris on nulle vähem.

Käisin elus esimest korda Solarise keskuses, küll mitte selle iselangeva laega kinos, aga raamatupoes, kus loetlen telefoni riiulis olevaid raamatuid ja kuulan, mida on vaja.

Päkapikuülesannet täites ühte suurevõitu asutusse sisenedes rebitakse mul garderoobis jopp käest sõnadega „küll ma ise otsin, kus see tripp on!”, aga minut hiljem leian, et sinna jõuab päris sügavale sisse, enne kui keegi hakkab küsima, et keda te otsite.

Kemplen firmaga, kelle tehnik jättis töö pooleli, ja nüüd peame meie maksma väljakutse eest, et teine tehnik töö lõpetaks! Kui see ei ole väljapressimine, siis mis see on?! Teada on, et tarbijakaitse ei aita, sest – teada saadud kunagi, kui me nende „virtuaalteenuse” (raha võtsid, teenust pold) pärast kaebasime, – praegu eeldab tarbijakaitse, et õigus on mitte tarbijal, vaid ikka teenusepakkujal, ja tarbija peab tõendama, et tema õigusi on rikutud. No tere talv. Ilmselt tuleb kirjutada makse selgituseks „väljapressimine” ja, kui mahub, võib-olla lisada paar sõna, mis ja kes. Las jõuab internetti! Veel saan teada, et ega mina isiklikult nende klient ei olegi (mis selgitab, miks alati suheldakse E kaudu). Et pjiizut pjuize jeesti kjeelega klienditeenindaja mu nimest aru ei saa, deklameerin suurt tänavat ületades isikukoodi.

Saan teada, et „Meest, kes teadis ussisõnu” saab ja „Surmatantsu” ei saa mängida üksi.

Elasin üle tormi, kus kivimaja nagises ja Vjatšeslavi Laevade „tormikindlad” laevad seisid tuulevarjus. Nali selles, et alles üks päev varem oli laevade omanik isiklikus ajalehes iseendaga tehtud pikas usutluses kiidelnud, et mis sild, see pannakse ju 30 m/s tuulega kinni, aga vat tema laevad, need ikka sõidavad. S....gi, kohe järgmine päev oligi see 30 m/s käes ega sõitnud kuhugi.

Veel kohtusin hambaarstiga nagu vana sõbraga. Ega jah suhteliselt arusaamatus võõrkeeles suhtlemine ning üksvahe siinmail olnud arstide streik ole asju soodustanud. Kuigi selle kahe pika ja töörohke sessiooni järel olin mõlemal korral suhteliselt loppis ja valuvaigisti mõju all ning kuigi me mäletasime erinevalt, millal ma viimati tema juures käisin (minu mäletamist mööda veebruari lõpus 2008 hirmsa lumega, sest pärast hambakivi võtmist läksin aega parajaks tegema (loe: vabalt tolknevate huulte vahelt verist tatti soristama) arhitektuurimuuseumi (kus piletit küsides suhtuti minusse nagu raske vaimupuudega kultuurihuvilisse) ja teel sinna või sealt tagasi pildistasin Hobujaama tänavas lumehangede vahelt suurt paekiviseina, mis oli mu 2008. a parimate fotode albumis; aga tema leidis oma märkmetest novembri 2007), võib (nüüd läheb see lause lõpuks edasi) lugeda positiivseks märkust, et arvestades seda, et ma polnud hambaarsti juures käinud neli aastat, ei olnudki olukord nii hull kui võinuks arvata. Mõlemad pikad ajad olin pannud puhkuse algusse, et siis hiljem saaks veel käia, kui vaja, aga kõik sai kahe korraga valmis. Hambaarsti mõtte peale, et ühe tarkusehamba peaks vist välja tõmbama, olin rõõmuga nõus, sest sellega on olnud kujuteldamatut vaeva kuni selleni, kuidas kunagi külmetununa öösel köhides ärkasin seepeale, et poole sellest moodustanud suur plomm kukkus kolinal üle keele vastaskülje hammaste vastu, või siis kuidas paar nädalat tagasi tuli hambapesul kuskilt mitmemillimeetrine hambatükk ja ma ei suutnud keelega kuidagi tuvastada, kust. See hammas avaldas küll tugevat vastupanu ja luust lahkumise krigin oli kõva, kuigi mu arust oli logisenud juba hea hulk aega. Aga nüüd olen tast sindrist lahti!

Hambaarstist olenes ka kogu muu puhkuse ajastus, muu hulgas kursusekaaslastega kohtumine, mis on tavaliselt toimunud kord aastas, logistikapõhjusil talvel aastavahetuse paiku, aga eelmine aasta jäi vahele. doodle.com-iga vabu aegu sobitades selgus, et kõige paremini sobiks kas aeg kohe pärast esimest hambaarsti või nädal hiljem, ja õnneks hakkas ajapikku sobima teine aeg paremini, sest tõesti, otse pärast hambaarsti suutnuksin rääkida üksnes täishäälikutega. Kokkusaamine näitas, et aega on hakanud kuluma juba nii palju, et esiteks on käidud kursus muutunud tundmatuseni ning teiseks tuli üle rääkida kunagisi ilmselgeid asju, näiteks miks täpselt sai eriti vihatud õppejõud oma hüüdnime. Kokkusaamiskohad on ammu teisel ringil ja seekordse koha nimetus oli mulle täiesti uus, kuigi asukoht tuttav 2006. aastast, mil see kandis teist nime ja mis ilmselt läks pankrotti sellepärast, et ühe rühmaõe laps sõi kogu kohtumise aja seinast usinalt krohvi.

Tänavu nii elavaid lugusid ei ole kui paaril eelmisel korral ning neid ei ole ilus siia üles tähendada; ühes kohas naeran ilmselt mitte päris sama asja peale kui teised, aga vähemalt samal ajal.

Märgitagu, et seekord ma sööki maha ei ajanud. Kodus pole probleemi, sest kohe saabuvad kaks tolmuimejat ja koristavad ära, aga vat seltskonnas tuleb meeles pidada, et seal neid ei ole. Kõige pentsikum söögi mahaajamine oli 2010. a juunis loomaaias, kui ajasin jäätist fotoka ja akusahtli vahele ning leidsin, et selle kõike tõhusam eemaldusviis on äralakkumine. Piltidega muidugi oli see kurb lugu, et a) umbes 20 väga hea pildi saamiseks pidanuksin tegema umbes 80...120 võtet, mis mu rasketehnikaga on Eesti kõrtsis natuke ebaharilik; b) ma ei ole suure välgu ja praeguse halastamatult väikese sügavusteravusega põhiobjektiivi kombinatsiooniga saanud veel täiesti sinasõbraks ning välguta olnuks liiga pime; c) toredas seltskonnas tahan nautida ikka seltskonda, mitte mõelda fototehnilistele parameetritele à la „kas välk ikka kütab kogu ruumi täis, kui panen väikese ava” või „ära liiguta, [nimi], muidu lähed teravustamispunkti kohalt välja” või „kontrolli kohe iga võtte järel, kuhu fotokas teravustas” – viimase tõttu on nüüd pildiarhiivis ootamas kauget tulevikku, mil äkki saab võimalikuks teravdada valele kaugusele teravustunud fotot (varsti olevat tulemas võimalus saada teravat pilti võtte ajal liikunud pildist), pilt, millel keskel hägune talvemundris väike daam ja servas hästi terav tooliseljatugi). 19 võttest on 2 puhas tehniline praak, see 1 natuke, näidata kõlbab 13 pilti, millest väga heaks pean kaht.

Fototehnika poole pealt: avastasin, et suure plastpurgi taolise välguhajuti saab litsuda palju väiksemaks, kui seda kotis kanda lahtivõetuna. Sama leiutas ka mister Fong ise ja tema välguhajuti saab nüüd vanaaegse pikksilma kombel kokku lükata.

Veel kordasin tarkuse ema, et külmas pildistama minnes võta alati kaasa teine aku. Mul ei olnud ja sestap kandus pildistamine üle taskufotokale, soojendasin vahepeal suure fotoka akut käes ja pärast ei teadnud, mitme võtte jagu paargu tagasi tuli. Pärast pilte ilmutades leidsin, et suur fotokas võib küll näidata, et aku tühi, ja pildi tasku panna, aga ta teeb seda alles pärast fotode salvestamist kaardile.

* * *

Tagasisõit. Üles kell 4 (EET) ja, nagu ikka, ei saa aru, miks nii vara. Kohver on raamatuid täis ja kaalub väga napilt alla 20 kg, öömaja kaal näitab 19,6 kg. Loodan, et see käib veel lubatu sisse. Lennujaamas näitab 19,7 kg. Pakun, et naabrid kindlasti rõõmustavad, kui keegi kell kolmveerand viis hommikul veab 20 kg kohvri 4. korruselt alla mööda trepiastmeid põntsutades nagu Chr. Robin Väga Väikese Aruga Karu (nii et ei ole midagi imestada, miks oli karu peas nii vähe aru, sest talle oli selline väärkohtlemine tekitanud raske ajuvigastuse ja Chr. Robin tulnuks kehalise väärkohtlemise eest kohtusse anda).

4.50 takso. 5.14 lennujaamas turvast läbi.

Lennuk on kohale lennutatud firmast Carpatair (YR-KMR, Fokker 70) koos inetute rumeenia lennusaatjate ja rumeeniakeelsete siltidega. Interneti andmeil on Carpatairi värskeim lennuintsident Rumeenia olude kohta väga ilmekas – õhkutõusul riivas ratas mööda lennurada jalutanud hobust. Eesti lehed ja Eesti Õhu käsnataoline muffin on. Muffinit ei soojendata, mistõttu see on külm, rasvane ja tavalisest veel käsnjam. Väljalend hilineb, lendur lubab lennata Kopenhaagenisse 1 tund 35 minutit, mida ta ka vist teeb, või siis mitte, aga igatahes maandub lennuk nõnda, et 7.20 kohalolemise asemel saan välja kell 7.45, kusjuures pealeminek järgmisele lennule algab kell 7.40 ja lennuk hakkab liikuma kell 8.00. Talina lennuk saabub pika B-terminali otsa ja järgneb väga kiire jooks, talveriietes ja raske seljakotiga (see on kindlasti lubatust raskem, sest seal on arvuti + fotokas + välklamp, mida seekord kohvrisse panna ei tihanud). Läbida tuleb kogu B-terminal ja pool lennujaama keskosa, tugevasti üle poole kilomeetri, inimeste vahel põigeldes. Jõuan viimasel minutil (nähtavasti oli mind juba üle kogu lennujaama kutsutud, aga veel enne seda, kui eelmisest lennukist välja sain), saan teada, et kohe oleks mind pandud puudujaks vms. Kohe minu järel pannakse värav kinni ja inimesed sõidutatakse lennukisse, mis hakkab liikuma umbes 8.05.

Nii et siiamaale saabudes olen kindel, et kohver saabub hiljem, sest ega tema siis mööda lennuvälja jooksnud (ja siis, kui inimesed bussist lennukisse kõndisid ja pagasit laaditi, mu kohver kuskil ei paistnud). Aga ei, kohver on kohal!!

Siis postkontor, sealt korterisse telefoniraamat.

Õhtul on töökoha jõulupidu, kuhu ei lähe. Teemaks on maskiball; juba enne puhkust mitu nädalat tagasi soovitati meilis, kust saab osta „õigeid” Veneetsia maske; uhh, rõve....

L, 1781. päev: puhkusele!

2011-12-03T23:59:00.002+01:00

Lennujaamas käib ringi tollikoer. Mul muidugi väike närv sees, sest kodus on kaks koera ja kes teab, mida arvab koerajuht koera selleteemalisest tähelepanust. Aga koer lakub mul nägu, mis õnneks ei ole see reaktsioon, mis tingiks rangema huvi. Kõik puhkevad lõbusasti naerma.

Minnes on esimene ots lennukiga marki CRJ200 (esimesed sisenejad tropitavad, järgmised ootavad tuule ja vihma käes trapil) ja teine CRJ900, mille hankimisel unustati küll ära, et Talina Lennu jaama reisijatorud on ehitatud selliste lennukite jaoks, mis on ette nähtud selliste torude jaoks, st kus uks on uks, mitte tagurpidi trepp, aga mis ukse ette teravmeelsed lennuväljatehnikud asetavad nüüd sillakese asjaomasesse torusse, nii et ei pea enam ronima alla lennuväljale ja siis tagasi üles terminali. Tõsi, seda sillakest peaks lennukis kaasas vedama ja välja õpetama ka iga muu sihtlennuvälja maapealse teeninduse.

Lennukisse minekut olevat hiljuti kuskil teaduslikult uuritud ja selgunud, et kõige kiirem oleks viis, kui kõigepealt läheksid oma kohtadele sama poole akna all istujad.

Kotilindi juures öeldakse mögafonist, et Kopenhaagenist saabunud „Märtin, Marko” tulgu oma kohvri asjus letti. Ma „Märtin, Markot” nägupidi ei tunne ja sestap ei tea, kas tegu on sama isikuga, keda arvate.

R, 1780. päev: ei mäleta

2011-12-02T23:59:00.001+01:00

Viimane tööpäev enne puhkust, mõelge ise.

N, 1779. päev: back to school

2011-12-01T23:59:00.003+01:00

Õhtul on „rahvaülikooli” lahtiste uste päev, kus viibime napi veerand tunni, aga mis jätab siiski väga hea mulje. Kõrval on parasjagu külas tsirkus ja algul kooli ees parklas paljusid putkasid nähes arvan, et näe, hoov on kloune ja muud tsirkuserahvast täis, kes teevad parasjagu õhtusööki. Need on siiski ürituse enda vorstiputkad, mis alles võtavad enne külastajate saabumist hoogu. Sees mürtsub sõjaväe puhkpilliansambel ja kahel korrusel on avatud rida klassiruume, milles näidatakse mitmesuguseid kursusi, mida kool pakub. Hiina kalligraafia juures pakun, et varsti vast tuleb parklasse rullima tank.

Koblenzi lehed kirjutavad pikalt ja laialt Rheinist leitud raskest pommist ning selle tulevast kõrvaldamisest pühapäeval, kui pool linna evakueeritakse ja rongid sõidavad sellest tähtsast sõlmjaamast lihtsalt peatumata läbi. Pommi mass 1800 kg paneb algul kahtlema, kas see ikka oli Inglise või Ameerika pomm, sest need kaalusid naelades ja 1800 hästi ei jagu (kui see just ei ole 4000-naelane [1812 kg] AN-M56 õhumiin (Luftmine, blockbuster, kerges ümbrises, purustusjõud põhines lööklainel, mitte kesta kildumisel, näiteks terve elamukvartali laiali pühkimiseks), kus olnud 3245 lb [1470 kg] lõhkeainet). Sakslastel oli SC 1800, sobiva hüüdnimega* Satan, mis kaalus täpselt 1800 kg, aga see oli paksu kestaga tavaline pomm ja lõhkeainet oli „ainult” umbes pool massist, 1000 kg; kuju oli ka teine. Meenutagem 1990. aastate alguse krimiuudistest, kui kõrgele ja kui väikesteks osakesteks pillutas inimese kümme-viisteist tuhat korda väiksem lõhkeainekogus, sada grammi trotüüli, või kui vähe on lõhkeainet padrunis. Hirmus on inimene.

* Tonnise pommi SC 1000 inglise hüüdnimi oli Hermann, välimuse järgi: värvus oli helesinine RLM 65 nagu Luftwaffe ülema Göringu munder ja kuju oli ka peaaegu sama turske. SC 1000 kest on olemas Helsingi-Vantaa lennujaama juures Soome lennundusmuuseumis, minge vaadake.

Samas on üle jõe paar kilomeetrit kesklinna pool Saksa liiduarhiiv ning Saksa sõjaväe tehnika- ja varustusamet (koos sõjatehnika õppekoguga WTS), nii et kohapealsetest asjatundjatest puudust ei ole ja küll nemad teavad täpselt, mis pomm see on, mille kahjutuks tegemise ajaks tuleb ohutusse kohta vedada 45 000 inimest, sh mitu vanadekodu ja vangla.

K, 1778. päev: ka kana võidab tootmislahingu

2011-11-30T23:59:00.001+01:00

Hommikupoolikul kohtumine, kus ühelt poolt luuletan maa ja ilma kokku ning teisalt ütlen ühe küsimuse peale, et mul sel teemal arvamus puudub.

Vaja on haruldasest vanast raamatust leheküljeviidet ja peaaegu kirjutan üle paljude aastate inimesele, kellel arvan olevat selle käepärast. Leian siiski ESTERist lingi veebis olevale pdf-ile, mistõttu haruldane ühendusevõtt jääb ära.

Tööl ei meeldi toanaabrile, et ma söön porgandit, ja ütleb. Ennekuulmatu!! Kas mina olen kordki piuksatanud, kui ta on jogurtit luristanud, õunu järanud või lihtsalt ohkinud nagu kaldale uhutud mereloom? Mõistagi meenub kunagine itaalia ühikanaaber, kes saabudes nägi mu lustikummutit ja (teadmata, et mul on ka kõrvaklapid) teatas, et peaasi, et ma hevi ei kuulaks, mispeale leidsin, et hea mõte, ja naasin veel samal õhtul raamatukogust Accepti plaadiga.

T, 1777. päev: vanad lood

2011-11-29T23:59:00.002+01:00

Ükspäev mängis bussis raadiost Björki Pagan Poetry.

Ükspäev mängis Kirikmäe prisma tehnikaosakonnas mingis arvutis vana film Wasabi.

Õhtul vajaliku meeleolu loomiseks veel vanem film Tonari no Totoro.

E, 1776. päev: lillkapsapäev

2011-11-28T23:59:00.001+01:00

Enne saksa keele tundi linnas poes (kalender, liim; mappi ei ole). Mapp õhtul söögipoest. Äratulekul sõidan kogemata peatusevahe jänest – olen omast arust hästi kaval ja aiman ära koha, kuhu jääb bussi teine uks; saan ilusti istuma, kuigi buss tuleb punnis täis; nii kui raamatu lahti löön, vaatab sealt järjehoidjana vahelt bussipilet ja meenub, et ega mul kuukaarti ju ei ole; mõistan, et läbi selle rahvamassi ma juhini ei tungi; järgmine peatus selgub olevat mitte kõrtsu „Püha Õhtusöömaaeg” juures, vaid keset lagedat songermaad enne seda, kus seni peatusid ainult nr 1 ja 16; on paks udu ja, nagu selgub sildilt, peatuvad seal nüüd kõik need bussid, mis tulevad korterini, kuid sellele vaatamata ootan päris kaua.

Tööl koolitus, kus olen kohal rohkem selleks, et kuulata, mida räägitakse, ja pärast vajaduse korral täiendada. (Mida teisipäeval ka teen ja saan kiita.) Talvekuust hoolimata olen särgiväel ja imestan, et minu ees istuval lätlasel on seljas ülestikku kaks peenvillast kuube ja kaelas sall. (Samas on praegu õhtuti veel nii soe, et aknale tuleb ööliblikaid.) Kolm aastat tagasi jõulupeol isukalt wasabit söönud sakslane on kasvatanud vuntsid ja kikkhabeme ning näeb nüüd välja nagu Hans von Risbieter.

Saksa keeles on õpetaja ainus, kelle arvates on eelmine kord üles antud kodutöö tähtaeg täna, mitte nädala pärast. Kõik õppurid kinnitavad, et alles järgmiseks korraks. Jutujärg jõuab vahepeal saksa foneetilise tähestikuni (Anton, Bertha, Cäsar, Dora, Emil jne) ja õpetaja lubab järgmine kord kaasa võtta loetelu. Küll on kahju, et mind järgmine kord tunnis ei ole, nii ei saa ma valgustada teisi teemal, kuidas selguse huvides öeldi S nagu Siegfried asemel (mis kõlab samamoodi kui F nagu Friedrich) „saksakeelsetes vägedes olnud eesti üksustes” S nagu Salme ja mitmel pool mujal ka S nagu Sally.

Kirikmäe prisma on kaunistet 8-haruliste lumehelvestega. Umbes 20 aastat tagasi selgitas Helsingi Tehnikaülikooli keemiaprofessor Lauri Niinistö Helsingin Sanomatele saadetud avalikus kirjas, miks see on võimatu. Pärast seda võttiski Soome TV ilmaennustus käibele õige harude arvuga lumehelbed nagu komme ja kohus. Kristallide teema on praegu palju populaarsem kui 20 a tagasi, ent paraku päris eluga sidumata muinaslugude võtmes. Uhhuuhuvilised võiksid gurude luiskelugude ammuli sui imetlemise asemel vaadata oma silmaga, mitu haru on lumehelbel päriselt.

P, 1775. päev: aastavahetus läheneb

2011-11-27T23:59:00.000+01:00

Isiklikku jõulualbumit koostan ainult pool tundi ning prindin välja umbes kahega. 80 foto printimiseks kulub ainult 80 lehte paberit, kusjuures praaki läheb ainult 1 leht (no 1 foto ununeb vahelt printimata, nagu selgub mitu päeva hiljem). 8 tindist vahetan 7 ja seekord ei jää printimine toppama materjalipuuduse taha nagu varem.

L, 1774. päev: seapäev

2011-11-26T23:59:00.002+01:00

Loen uuest padjaraamatust, kuidas filmides on kõik valesti: ei hakanud muistsel a'al sõdalased kisades üksteise poole jooksma väga kaugelt, sest siis oleks neil kohtudes olnud võhm väljas – täpselt nagu kujutas filmi „Malev” Madisepäeva lahingu koht. Väed seisid aastatuhande vahetuse paiku (kui pikkvibusid Euroopa mandril veel ei tuntud) vastastikku nii saja meetri kaugusel ja kõndisid teineteise poole aeglaselt ning jooksma ja kisama pistsid alles pisut enne kokkupõrget (nii pealetungijad kui ka paigal ootajad). Siis jäi kolm võimalust: kas kohkusid paigalseisjad ja jooksid minema, kas kohkusid pealetungijad ja jooksid minema või läkski lahinguks.

Sama ka ratsaväe rünnaku kohta. Veel nii hiljuti kui 1937 (st kui olid juba olemas kuulipildujad) käskinud Briti ratsaväe viimane taktikasuunis alustada galoppi alles 50 jardi kaugusel vaenlasest.

Jaluse kasutuselevõtu kohta 11.–12. sajandil, mis põhjustas sõjapidamises selle pealtnäha väikese muudatuse, et piiki sai hoida kaenla all otsast, mitte käes keskelt, kirjeldab raamat põhjalikult kõiki neid muudatusi, mis sellega kaasnesid, nagu raske raudrüü kasutuselevõtt. Ma ei teadnud, et rüütel ei hoidnud piiki mitte otse ees hobuse peast mööda paremalt, vaid pisut viltu vasakult (vastasel juhul olnuks kokkupõrke peale rüütel kohe sadulast maas), mistõttu hobune pidi oskama joosta pisut külitsi. Turniiride kohta saab teada, et kahevõitlused tekkisid alles hiliskeskajal, alguses võitlesid üksteisega sõjasalgad kas jala või ratsa ning jälgiti ka seda, et salk oskaks võitlustandril ka manööverdada (millest oli palju kasu päris lahingus).

Samuti seda, et teisiti kui hiljem, tähendas keskaegses sõjapidamises see, et sõtta läks iga valitseja koos oma sõjaväega, seda, et selles väes kõik tundsid üksteist ja olid koos töötanud või harjutanud või peresidemetes.

Kõik kokku tähendab, et muidu huvitav raamat, aga muud arvata lubavatest piltidest hoolimata keskendub põhiliselt sotsiaalsete aspektide nämmutamisele (nagu see raamat keskendus materjalidele ja keemiale, mis võis olla huvipuuduse korral lugeda vaevarohke). Seni veel ei ole õnneks olnud sõna „diskursus”, mis peletaks mind seda lugemast lõplikult. (Mul oli paljude tööaastate vältel ükspäev esimest korda toimetatavas dokumendis sõna „paradigma”. Mis te arvate, kas see minu käest sinna ka jäi?)

R, 1773. päev: kauge, kuid lähedane

2011-11-25T23:59:00.001+01:00

Müügile hakkab tulema „Arrietty” DVD (Kari-gurashi no Arietti, 2010) ja Kirikmäe prismasse on ilmunud muud Ghibli-stuudio filmid [võib-olla olid sellega seotud ka paar nädalat tagasi T-st leitud Sen to Chihiro no Kamikakushi (2001) ja Tonari no Totoro (1988) DVDd]. Näen algul Kaze no Tani no Naushika (1984) ja Gake no Ue no Ponyo (2008) BluRayd ning minut hiljem DVD-de riiulis filme Heisei Tanuki Gassen Ponpoko (1994), Omohide Poro Poro (1991), Kaze no Tani no Naushika (1984) ja Majo no Takkyūbin (1989). Keeled kahjuks ainult jp/fr. Kuid see hind, see hind... BluRay umbes 24 €, DVD ligi 16 €.

N, 1772. päev: siguripäev

2011-11-24T23:59:00.004+01:00

E ostis viimati Eestis käies Stephen Clarke'i paksu raamatu 1000 years of Annoying the French (mis oli müügil ka Colmari raudteejaama väheste ingliskeelsete raamatute seas) ja on järjega jõudnud Prantsuse revolutsiooni kalendrini, kus peale kuude ümbernimetamise ja aastaarvude ümberarvutamise asendati senised pühakute nimepäevad taimede, loomade ja kivimite nimetustega. Hüüatan, et mul on telefonis seda näitav rakendus, ning saan teada, et täna on siguripäev. E selgub olevat sündinud pukspuupäeval (väikeses sõnastikus ei ole, suur Le Robert ladina nimetust muidugi ei anna, kuigi mainib, et prantslased söövad seda salatina* – huvitav oleks, mida ei sööks! – ja selguse toob alles Larousse, kus on ladina nimetus). Ise olen sündinud, nagu selgub Wikipedia ja taimenimetuste andmebaasi abil, peiulillepäeval.

* Muudel andmetel varem ravimtaim, praegu peetakse mürgiseks.

Clarke'i järgi töötas selle kalendri välja komisjon, kus oli kaks matemaatikut ja kaks luuletajat, aga saatuslikuks sai, et 10-päevane nädal tähendas palju vähem nädalavahetusi. Kui prantslased ise viimast adusid, oli uue kalendri lips kohe läbi.

Samast raamatust saab vähe hiljem teada, et umbes samal ajal pandi lõbumajadele ametlikuks nimetuseks maisons de tolerance, sallivuse majad, ning et Napoleon olevat koolis eriti hiilanud matemaatikas ja aianduses. See on eriti märkimisväärne seepärast, et Napoleon käis sõjakoolis. Huvitav, kas Pariisi sõjakooli aed oli praegune park sõjakoolist Eiffeli tornini (Champ de Mars).

* * *

Erialaühingu listis pakutakse kolme tõlget üliraskel teemal ja keegi üldtõlkija arvab, et ta võiks neist „mõnda” võtta „vahelduseks”. Olen just samasugust „saan hakkama”-suhtumist mananud äsja valminud artiklis, sestap saavad mu reaktsiooni teada ka kõik teised listiliikmed. (Eks ikka kontrollisin enne kirjutamist Estrist järele, mida on see arvaja tõlkinud. Teemale lähim on kolm eneseabiraamatut. Olles aga kunagi olnud lähedalt seotud asjaomase tööpakkujaga ja oletades, et vahepealsete aastatega on suhtumine püsinud, tean ka, et seal saadakse sellisest bluffimisest aru ja tõlkija satub joonelt pipramaale.) Leiame, et mis professionaalsusest saab jutt olla, kui isegi erialakoolitusel ei õpetata oma oskusi kriitiliselt hindama ja süvendatakse muudkui suhtumist, et taganeda ei ole kuhugi, selja taga on Moskva. Paah.

* * *

Vägede selline konspiratiivne liigutamine:

A helistab B-le
B helistab C-le
C helistab D-le
D helistab C-le
C saab A-lt telefoninumbriga sõnumi
C helistab A-le ja lepib kokku, kus ja mis kell A ja D kohtuvad
C helistab B-le
C helistab D-le ja ütleb, et kokku lepitud
A, tegelikult E helistab C-le ja küsib, kas A ja D kohtuvad
A ja D kohtuvadki
D helistab C-le
C helistab B-le

Pärast poole ühe paiku leiame, et vahepeal on A uuesti helistanud B-le, ja siis küsime üle, mida jälle vaja on, aga asi laabub ilma uusi vägesid liigutamata.

K, 1771. päev: jõuluvana tuleb

2011-11-23T23:59:00.000+01:00

Maja taga roostes sillal on jõuluvana paigaldav töömees ja nõutu vanamees, kes küsib, kas ma olen näinud öösel maja taga jooksmas väikest musta koera. Ei ole. Öösel on päris pime ja et korteriukse taga lüliti ei tööta, möödub kõnd kuni koridoriukseni peaaegu pimedas (ja mujal on tulelülitid kahetsusväärt viisil kõrvuti kellanuppudega). Eriti sügisel on hea mõelda, et küll on tore, et ma kohamaagiasse ei usu, sest mis siis saaks, kui uksest väljudes paistavad otse ees mäe otsas raagus puud ja on teada, et seal oli viissada aastat kohaliku riigikese pealinna võllamägi.

Jõuluvana sai paigaldamisel raskelt vigastada

144. buss ei suvatse maja ees peatuda ja nii saan jalutada 600 m tagasi mäkke. Võtan välja fotoka, et teha udust pilte, aga udu on nii paks, et pildil ei paistaks midagi.

T, 1770. päev: asjad ikka ei käi kirjutaja suva järgi

2011-11-22T23:59:00.020+01:00

Hommikul postkontoris, õhtul eilne raamatukast töölt ära. Istun kasti raamatute keskel ja loen.

Eilse filmi üks uusi tegelasi oli kuulus mereröövel Musthabe. Täna on temast inglise Wikipedia päeva artikkel. (Algkoolist saati purjelaevade vastu huvi tundnuna tahan küsida eesti Vikipeedia tundmatult autorilt varjunimega Greaper, mis krt on „raamast”?? See ilutseb seal artikli koostamise ajast saati, ligi neli aastat. Laeva tekil on mastid, masti küljes on raad, raa küljes on puri. Mingit pidi ei anna kokku „raamasti”. Inglise artiklis räägitakse hoopis laeva vööris olevast pukspriidist (bowsprit) ja ka pildil on pukspriit. 17. saj ja 18. saj alguses oli mõnel suurel laeval pukspriidi otsas väike mast – ingl sprit topmast, eesti nimetust ei ole leidnud (topmast on muidu teng) – aga seda pildil ei ole ja mereröövlilaevadel on seda kujutatud harva, sest see kippus suurema tuulega ära kaduma).

E, 1769. päev: esmaspäev

2011-11-21T23:59:00.006+01:00

Saame kätte saksa keele kontrolltöö. Kui kohale jõuan, on järg loetud teksti arusaamise harjutuse juures. Nagu kahtlustatud, on paaris kohas tõlgenduse küsimus: õpetaja ongi lugenud Stift'i kloostriks. Aga no kesse võis seda ette teada. Grammatikas on ainult üks asi valesti, aga ümardamise tulemusel olen saanud sealt täispunktid – E märgib, et vat mis tähendab, kui olemas on reeglid! Suuline ja kirjalik väljendumine on kumbki 24/30, suulisest kõnest arusaamine läks täispunktidele ja seega on tulemus kokku 87/100 p. Teiste tulemusi ei tea. Suulise esinemise hindamisleht on 2 lk pikk ja umbes 10 teemaga, kuhu on tehtud linnukesi skaalal 0–5. See, mis on seotud sõnade sooga, on 2, muidu vähe parem. (Ei jõua mina nii kiiresti mõelda, mis soost mingi sõna on. Tehku nagu inglased ja kaotagu sood ära.)

Hommikul postkontoris, jätan raamatukasti tööle.

Poest Kariibi mereröövlite neljas film, vaatame.

P, 1768. päev: pühapäev

2011-11-20T23:59:00.002+01:00

Sitä sun tätä.

L, 1767. päev: laupäev

2011-11-19T23:59:00.005+01:00

Loomapoest uus kärakas rasva tihastele. Sildi järgi olevat selles poolteist protsenti kuivatatud putukaid.

Grillbaaris lõunatamas.

Saan muu hulgas teada, et olemas on imeline töörühmade ja trehvamiste kokkuleppimise veebikoht doodle.com. Proovin seda eeloleva kokkutuleku tarvis ja olen tulemustega väga rahul.

R, 1766. päev: ma ei ole asjaga üldse seotud

2011-11-18T23:59:00.015+01:00

Ööl vastu tänast elavdan jälle mu juhendatavat kursust. Ega ma kalendrist hooli, eks ju. Mu kursused on alati taolised, et alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama; nüüd on alanud see teine pool. E-kursuse tõttu kaasneb kodutöödega massiivne tagasiside ja need koonduvad kursuse algusse. TP-le, kes mäletavat mu ammusi tagasisidesid senini hirmuga, kinnitan aga: mul ei ole olnud hindamisega midagi pistmist – vealiigid ja nende kaalu mõtles välja eelmine õppejõud, paranduskohad märkis spetsiaalne teksti hindamise rakendus, hinde arvutas MS Excel. Minu ainus uuendus oli kogu süsteemi üksikasjalik dokumenteerimine – tehke järele!

Õhtul lennujaamas vastas. Tuvastan, et uus, 114. bussiliin sõidab lennujaama otse. Jõuan kohale hetkel, kui saabumiseni on veel pool tundi ja flightradar24 näitab lennuki olevat 5600 m kõrgusel.

N, 1765. päev: aasta hakkab lõppema

2011-11-17T23:59:00.001+01:00

Jõulualbum peaks ikka tulema: laupäeval käisin poes ja tuvastasin, et lemmik-fotopaberi karp on lihtsalt uue kujundusega, sarnanedes odavpaberite pakenditele (millest mu kogemuse järgi on peamiselt ostmise ja mäkerdamise rõõm).

Täna olen just parajas tööhoos, kui saabub kiire toimetus, 1259 dokumendipealkirja, mahu poolest 54 lk, enamik pandud ümber stiilis „Teave teise dokumendi, mis käsitleb seda ja toda, kohta”. Grr. Teisalt võin tunda uhkust, et olen nende väheste inimeste seas, kes aitavad ühel suurel asutusel suhelda inimlikus eesti keeles.

K, 1764. päev: täidan Lible unistuse

2011-11-16T23:59:00.001+01:00

Muidu kulgeb teatud menetlus mitmekümne asutuse vahel auruveduri järjekindlusega, aga mina ja mõni veel avastasime seal segaduse (meie tõlkisime üht varianti, kontrolliti teise järgi) ja villavabrik pannakse seisma!!

T, 1763. päev: hundi jutt

2011-11-15T23:59:00.002+01:00

Jälle teisipäev ja jälle torm veeklaasis: meie ütlesime nii, spetsialist soovitab öelda naa. Teised kiidavad takka (sest spetsialist ju ütles!), aga mina, ketser, väidan, et teda ei maksa võtta eriti tõsiselt, sest öeldu on nähtavasti tema subjektiivne arvamus. Nali selles, et spetsialisti ja kolleegide arvamus, et tuleb öelda „naa” ja me ei saa hakata ütlema „nii”, jätab tähelepanuta asjaolu, et me ei ole teps mitte esimesed, kes ütlevad „nii”, ja „nii” ütlevad ka paljud teised spetsialistid.

Hehehe.

E, 1762. päev: saksa mats

2011-11-14T23:59:00.001+01:00

Saksa keele kontrolltöö. Seekord võtan tõsiselt soovitust kirjutada pikemalt kui kaks lauset ja kirjutan nii kaua, kuni käsi lööb krampi, ehkki tegelikult võiksin teemal „Mina ja keeled” jätkata lõpmatuseni. Suulise ja kirjaliku teksti arusaamisega probleeme ei ole, aga see-eest on arusaamisega, kuhu kasti teha rist, st mida õpetaja loeb variandiks „vale” ja mida variandiks „tekstis ei öeldud”. Kirjalik tekst on jupiti kopitud saksa Wikipedia Martin Lutheri artiklist: näiteks väide „Martin Luther pidi algselt õppima kloostris muusikat” – no tore on, aga esiteks õppis Luther pärast kooli frantsiskaanide juures, kelle koosluse vormiks oli Stift, mis ei ole täpselt sama kui klooster, poeesiat ja muusikat, ning isa soovil pidi pärast seda õppima juurat, mida öeldi küll Wikipedia tekstis, aga mitte kontrolltöösse sattunud juppides. Mine võta kinni, mis variandi suvatseb õpetaja lugeda õigeks. Ühe valikküsimuse õige variandi oli ta jätnud kogemata paksu kirja; vähemalt see peaks olema kõigil õigesti. Üks ungari härrasmees kahtleb, kas asjaolu, et Luther sai teoloogiadoktoriks, ikka tähendab, et ta lõpetas õpingud edukalt; tema arvates mitte.

(Wikipedia artikli järgi on tänapäeva Lutheri-uurijad arvamusel, et kirjutistes, mis kutsusid üles sünagoogide hävitamisele ning juutide ristiusku pööramisele ja füüsilisele tööle suunamisele, oli Luther üksnes juudiusu, kuid mitte juutide kui rahva vastu. Samu tekste tõlgendati 1930. aastate Saksamaal veel teistmoodi; nii ajalugu arenebki.)

Suulises osas peame vestlema teemal „Minu lemmiklinna ja siinse linna võrdlus”. Õpetaja väidab teadvat koguni A. kreisilinna põhilist vaatamisväärsust. Kahetsusväärsel kombel triivib jutt taas välja nahkhiirteni nagu mitu muud viimase aja suulist ettekannet (aasta tagasi prantsuse keele kursusel, jaanuaris saksa keele tasemeeksamil). 10 minutit on minu sorava vestlusoskuse äratamiseks liiga vähe.

P, 1761. päev: prantuse müts

2011-11-13T23:59:00.000+01:00

Võtsin öösel kõrvaklapid lahti. Oli suur sikutamine taskunoa kruvikeerajat kangutamiseks appi võttes. Katteriie hoiab kohal kõrva ümbrispadjandit ja riiet hoiab kohal servas olev plastrõngas, mis on kõrvaklapi kahe poolme vahel soones (või õigemini soonel põhja ei olegi, paistsid mingid juhtmed). Mahavõtmisel peab rõngas vähemalt 2 cm venima.

Sees on masendavalt palju sodi (kõrva ümbrispadjandi kilekatte tükke, umbes samasugune materjal kui kunstnaha peal, kus all on riie). Mahavõtmisel irdus riie plastrõngastest veelgi, aga näis olevat mingi tihke mittelibe plast, seega lootsin, et äkki saab kontaktliimiga tagasi liimida (riie oli sinna liimitudki); täheldasin, et ükspäev proovimisel „rebenenud” riie oli siiski terve, see tuli lihtsalt plastrõnga küljest lahti.

Leotan ja pesen katteid, pärast kuivatan fööniga, siis radiaatoril (mis paistab, nagu kuivataks seal barette kaks prantsuse päkapikku).

Liimin riide serva kinni ja paigaldan katted, mis läheb kergemini kui eelmine kord (eelmine kord oli plastriba kohati ka kahekorra, nüüd on sirgelt).

Mis kokku tähendab, et kergendus on suur, sest kui kokkupanek ei oleks õnnestunud, tulnuks osta uued, aga teist marki, sest Sony MDR-CD580 on tootmisest maas.

* * *
Kirjutab kogenud sugupuu-uurija ja teatab, et ta on leidnud ühe mu vallaslapsena sündinud vanaonu isa andmed.

* * *
Õpin homseks saksa keele kontrolltööks ja vaatan plaadi pealt „Võluflöödi” algust. Avamängu ajal hakkan kahtlema, et ma ikka kogu ooperit ei jõua, siis (pärast Papageno suu lukustamist) vahetan repertuaari ja vaatan sarja From the Earth to the Moon 10. osa Galileo Was Right (ning pärast sirvin sarja aluseks olnud raamatut A Man in the Moon, avastades, et see osa on tihendatud raamatu kolmest peatükist). Osa jutustab innustavatest geoloogidest, kes äratasid hilisemates Kuu-lendudes huvi väligeoloogia vastu (et kaasa korjata huvitavaid kivimiproove, mitte juhuslikult igasugu träna nagu N. Liidu kuukulgur), ja iva on Plutarchose mõttetera: inimese meel ei ole anum, mida tuleb täita, vaid leek, mis tuleb süüdata. Vahendan laenatud arvamust, et see on just see, miks üks üliväga kuulus ülikool ei ole tegelikult kuulus, sest seal pigem täidetakse.

L, 1760. päev: Jaapani lips

2011-11-12T23:59:00.000+01:00

Terve päev kulub vana välise kõvaketta sisu kopimisele uuele. Vana on olnud pidevas kasutuses 4 aastat ja 1 päev ning see on pisut liiga kaua, et olla julge. Uus on mahukam ja hulga vaiksem. Selgub, et fotoarhiiv, kus praegu on üle 52 000 digifoto, on suurusega umbes 400 GB. Hea seegi, et kopimine kestab ainult umbes 10 tundi, sest kunagi fotoarhiivi esmakordsel varundamisel kestis umbes 36. Lühendan failipuud: vanasti oli digifotod > aasta ja kuu, nüüd on digifotod > aasta > kuu.

* * *

Mu vanade heade kõrvaklappide Sony MDR-CD580 riidest osad on viis aastat imanud seda, mida Gary Strang nimetas vana diivani kontekstis many pints of bodily fluids, ja kui nad just ei ole peas juurde imamas, peavad nad rippuma või lebama nii, et ei puutu vastu paberit. Enam täpselt ei mäleta, kuidas riidest osi ära saab (neid saab pesta), ja riie on läinud pudedaks, sikutades kipub rebenema. Internet on tuvastanud, et need olid hinnaklassi kohta erakordse teostusega ja praegu analoog puudub. Käin päeval elektroonikakaubamajas kõrvaklappe näppimas (nüüd, taevale tänu, on elektroonikakaubamaja ka siinmail, ei pea enam ette võtma sajakilomeetrist rongireisi naaberriiki).

Ainsad kõrvaklapid, mis istuvad kõrva ümber (mitte peal) ja mis on lahtised (loomulikum heli, kuigi kostab läbi) ja riidest padjandiga, on marki Sennheiser (ja kuigi Sennheiser on leidnud kavala turuniši ka odavklappide tootjana, on jutt ikka nendest, mille hind on kolmekohaline). Käpin kolmest kaht ja otsustan siiski proovida vanu puhastada: akustilises mõttes on vanad täiesti töökorras.

Kuulan õhtul suurte klappidega hiljuti hangitud nelja plaati, millel Jaapani filmihelilooja Joe Hisaishi looming, ja mida kuulen: ühes kohas kostab metronoom ja paaris kohas krabistatakse noodilehtedega ning mitmes kohas kostab stuudio tagatoast vaikset jutukõma. Mul oli muiste kaks plaati, üks oli Arvo Pärdi (khmm...) keelpillimuusika plaat (peamiselt „Fratrese” 8 versiooni) ja teine mingi koorimuusika plaat, kus ühel kostsid muusiku taskus mündid ja teisel, kuidas paar lauljat nihelesid; ka muide restaureerimata „Viimse reliikvia” helitaustas võib kuulda taustale jäänud huvitavaid asju – kui õigesti mäletan, kostab kõrtsi magadiskambris kaugel taustal: „Mehed ootavad... heinamaa servas” ja see on vaikselt taustal ka Ivo laagris.

Suured klapid on ikka palju paremad kui argipäevased punnklapid.

Suurte klappide kasutamisest mujal kui koduvaikuses. Kord muiste juhtusin Tallinna–Tartu bussis kuulama Sven Grünbergi filmimuusika kogumikku, suurte klappidega (needki olid lahtised, st muude bussisõitjate rõõmuks). Muidugi jäin magama ja ühtäkki virgusin suure ehmatusega, kui filmist „Reekviem” huugas suur kirikuorel. Lõin silmad lahti ja nägin mõne meetri kaugusel otse enda ees (istusin kahekordses bussis juhi kohal ees) seda talumaja nurka, mis on vasakul pool kohe tee ääres. Esimene unesegane mõte oli, et buss on sõitnud teelt välja, olen saanud surma ja kuulen taevasi oreleid vms.

Joe Hisaishi plaatide juurde loen anime entsüklopeediast hiljuti taasvaadatud filmide kohta ja siit-sealt muudki ning saan teada, et najah, mille järgi siis seda heliloojat teatakse: kas selle järgi, et on kirjutas muusika sajale muule filmile? Kas selle järgi, et kirjutas tseremooniamuusika Nagano paraolümpiale? – Kah vale. Teatakse hoopis üheksa animefilmi pärast; viimase DVD lisas jutustab ta ise, et leiutas filmi põhimotiivi kohe esimesel tootmiskoosolekul, kus märkis selle – tagasihoidlikul jaapani kombel – teisi tülitamata vaikselt paberitükile.

R, 1759. päev: india keel

2011-11-11T23:59:00.000+01:00

Palju ei puudu, et hommikul ei ole koeri sööta vajagi, sest Šp võtab jälje ja isegi hääle üles ning tahab rünnata ühe parkiva auto alla, kuhu on sooja läinud hallikirju kass. Šp on muidu kogu aeg üldse vait, v.a kui meilt midagi tahab. Isegi ükspäev ukse vahele jäädes ei teinud piuksugi.

Tööl on üldkoosolek, aga mul on vaja enne valmis saada just selleks ajaks antud tõlge. See kestab üle põneva kellaaja, nii et kui küsitakse, kus ma olin 11.11.11 kell 11.11, siis oskan öelda täpselt.

* * *

ne-s-sõnade (ÕSi 11.–15. muuttüüp) enamiku (v.a 11. tüüp) muutunud käänamise üle mõtiskelles avastan, et ÕS väidab sõna „põhjus” olevat üksnes III vältes, [põhhjus]. No tere talv. Esimest korda kuulen. Kas see on mingi murre? Kas Tartus räägitakse nii – näiteks Viljandi kandis öeldakse „soojad” III vältes; mina ütlen II v., aga öeldakse „pilved” II v, meil kodus öeldi III v. Huvitav, kas varem on ÕS maininud ka II-vältelist „põhjust” või on see kaotatud nn insenerimõtlemise puudumise tõttu (nagu peab kirjutama lahku „kas või” ja „just nagu”, aga „justkui” tohib olla nii koos kui ka lahus „just kui”). Nimelt avastan ka, et ÕS lubab sõna „teenus” öelda nii II kui ka III vältes ning mitmuse osastav „teenuseid” on ainus võimalus siis, kui see on II vältes. Kui see on III vältes (nagu kasutan mina), siis tohib öelda nii „teenuseid” kui ka „teenusi”, mis viimase vormi arvab valeks taas eesti õigekirjakontroll. Nõndap et speller esitab maailma veel kitsamana kui ÕS!

* * *

Postkastis on kinnisvarahaldajalt kiri, kus pealkirjas on suur kole sõna Le parking, mis on prantsuse omasõna ja tähendab parklat. Esimene mõte on, et teemaks on koerte jalutamine seal sodisel kruusaplatsil, mis on Šp kõnnijaksuulatuses ainus plats, kus ei ole saanud sõimata, ent hoolikas uurimine teatab, et paberil ei ole ühtki korda reetlikku sõna chiens. Ajan paberi skannerisse, skanni tekstituvastisse ja selle ekspordi Google Translatorisse. Keeleks panen inglise, sest seekord on eesmärk saada aru, mitte naerda Google'i masintõlke üle, mis on mu meelest lame meelelahutus ja ma ei mõista tõlkijaid, kes on ühinenud tõlkevigade üle naermise feisspukirühma. Ei ole seal naerda midagi, aga on õppida.

Nõnda et siis sain täna kirja, mille sisu on inglise keeli Google'i masintõlgituna selline:

Concerns: land "parking". Madam, Miss, Sir,

Hereby, we would like to inform you that the ground next to your building up to the administration of the Highways and not the condominium.

While residents of the condominium ############ are (usually) allowed to park their car, this is not a right to use these sites as a parking lot or a deposit of car wrecks.

We remind you that these cars are parked on state land and that if people do not respect the land as such, we will be obliged to ask the police to free up the vehicle when parking for more than 48 h cars and "wreck" in question.

Relying on the kindness of all the inhabitants of the building for this purpose, we introduce you, Madam, Miss, Sir, the assurances of our sincere greetings.

Kuupäev on paberil 3. skp, mis on ilmselt liiga varajane, sest jalutu Audi tekkis parklasse just samal päeval. Seinataguse naabri väike armas rauahunnik on olnud liikumata parklanurgas kevadest saadik ega ole seganud kedagi (ei saa kirjutada "puutumata", sest E olevat näinud, kuidas naaber ja tema sõbrad on käinud seda torkimas, mitu korda; samas ei ole naaber tulnud selle peale, et kärpida läbi kaitseraua kasvanud umbrohtu, eemaldada tuuleklaasilt puulehti või peegli küljest ämblikuvõrke).

Aga tegelikult on mul nüüd allkirjastatud paber, mis ütleb, et parkla on ametlikult maantee. Tuleb pakkida kilesse ja panna koerajalutusfliisi taskusse.

* * *

Sugupuisel rindel leian (või leiab tema meid) tundmatu, aga üpris lähedane sugulane, vaartädi Juuli lapselapselaps (see suguvõsauurija, kellelt vaartädi andmed sain, ei teadnud vaartädi lastest midagi). Nad korraldavat isegi omapoolse suguvõsa kokkutulekuid ja muidugi mõista rõõmustab kaugemate esivanemate Genist leidmise üle. Seega müttan Genis üle hulga aja minagi, tehes kokku 113 muudatust ja lastes Genil veel korra kinnitada, et Arnold Rüütel mulle kuidagi isegi hõimlane ei ole.

N, 1758. päev: eesti rahva ennemuistsed jutud

2011-11-10T23:59:00.001+01:00

Maru pikk dokument on tõlkida ja olen selle jätnud tänaseks, et terve päev läheb aega. Maha istudes selgub, et ega ma salasõna ei mäleta ja et see on kirjas märkmikus, mis on korteris laua peal. Nõnda et lõuna ajal siis „jookse, poega, jõua, poega”.

Sellega omakorda meenub, kuidas varases nooruses monteeris elektroonikahuviline vend helikasseti lindi rõngaks, mis ketras lõpmatuseni umbes 2 sekundit salvestust, mis pimeda juhuse tõttu olid juhtunud olema raadio muinasjutusaatest just needsamused „jookse, poega, jõua, poega”. Lõppematul kujul, eks: „jookse, poega, jõua, poega, jookse, poega, jõua, poega, jookse, poega, jõua, poega, jookse, poega, jõua, poega, jookse, poega, jõua, poega, jookse, poega, jõua, poega, jookse, poega, jõua, poega, jookse, poega, jõua, poega, jookse, poega, jõua, poega, jookse, poega, jõua, poega, jookse, poega, jõua, poega” jne.

K, 1757. päev: margid

2011-11-09T23:59:00.000+01:00

E läheb lennuki peale ja nagu kiuste on hommikul kole paks sügisudu (samuti on tundmatutele radadele ümber paiknenud kesklinnas lennujaamabussi peatus). Lendu lükatakse 38 minutit edasi.

Postkontorist margid Šp näopildiga, mille kunagi ilmutasin feisspukis ja mille kohta P arvas, et Šp on näoga I have a cunning plan. Cunning plan on Šp-l alati, see on neil suguvõsas. Šp ema sõi esikus olevasse suurde krõbuskikotti end sisse nagu suur hiir (ja pärast oli nagu trumm); Šp lihane (sama pesakonna) õde tegi mõne sekundiga otsa peale kassile, kui oli alles 8-kuune, ja see oli vist Šp onutütar, kes kahe sekundiga, kui perenaine vaatas kõrvale, vohmis sisse kaks suurt kotletti. Šp vastav kiirusrekord on paigutada endast mitu korda suurem ase mõne sekundiga ringi magamistuppa radiaatori najale, kusjuures koertel on magamistoas olla keelatud ja seal põrandal on vaipkate, kus padi ei lohise. Vaatluste järgi poeb Šp padja alla, haarab hammastega keskelt, tõstab selga ja siis jookseb, kuni padi seljast kukub.

Ka on Šp taibanud, et mets paistab kohe maja ees, milleks minna kõigepealt pool kilomeetrit paremale ja siis üle silla, kui võiks proovida minna otse üle maantee; oktoobris üritas ta seda iga kord, kui majast väljusime.

T, 1756. päev: nagu ikka – haaratakse kinni sõnasabast, võetakse tõe pähe ja ollakse kurjad

2011-11-08T23:59:00.002+01:00

Selgub imeline asi, et minu vanemad ja vanavanemad olid erakordsed inimesed! Nimelt on lahvatanud järjekordne torm Eesti veeklaasis: president olla väljamaises lehes kirjutanud, et ega Eesti NSV-s restorane olnudki, ja kõik endised restoranikülalised, kes seal muiste lõbutsesid, on väga pahased! Kommenteerin üht blogikirjutist arvamusega, et nagu oli muiste üks partei, nii oli igas asulas ka üks restoran, st see ütelus käib selle kohta, et puudus tänapäevane restoranikultuur; ning lisan juurde, et ega tavainimesel restorani asja ei olnud (lähtudes oma vanemate-vanavanemate kogemusest, kes olid enda sõnutsi tavalised inimesed, aga kes sattusid restorani mu mäletamise ajal ükses juubelitele ja kokkutulekutele). Kui mõni tund hiljem oma kätetööd imetlen ehk kontrollin, mis kommentaarist on saanud, leian seal järel õige mitu õiendust inimestelt, kes väidavad end tavalisteks, aga siiski vene ajal rohkesti restoranis käinud inimesteks (üks märgib koguni, et ta käis vene ajal restoranis palju sagedamini kui praegu). Siit võib järeldada ainult üht: minu vanemad ja vanavanemad ei olnud tavalised – seega olid nad erakordsed!

Aga varem, Eesti ajal küll: isa vanemate arvepidamise klades on mitmeid restoranile viitavaid märkmed. Praegu ei ole käepärast kladet ennast, vaid on üksnes pistelised väljakirjutused, näiteks et 29.7.1938 maksis vanaisa „kõrtsu arwe” 2 krooni 35 senti. Kahetoalise korteri üür oli 20 kr ja vanaema kuupalk 50 kr, rongis maksis kilomeeter 3 senti.

Hommikul, kui bussi ootan, läheneb eemal veokikastis mingi hirmus suur tuust. Keegi põllumees on keeranud valele teeotsale või soovibki kogu heinasaagi tuua linna, arvan esti. Vale puha, linna saabub jõulukuusk. Mul on jopetaskus fotokas:

Sõrmusefilmi II pool. Uskumatu, et film oli Saksamaal 2004. aastal vaadatuim telefilm. (Millised jampsid pidid olema siis veel ülejäänud!) Küllap saavutanuks film ka maailmakuulsuse, kui peaosas olnuks mitte David Duchovny nägu sakslane, vaid David Duchovny ise. Filmi lõpp on hamletlik, peaaegu kõik peategelased saavad mõne minutiga surma.

E, 1755. päev: filmilõbu jätkub

2011-11-07T23:59:00.003+01:00

Saksa keeles saan tagasi kaks nädalat tagasi tunnis kirjutatud kirja, millele on õpetaja lisanud ähvarduse, kui tekst on sama lühike ka kontrolltöös, võtab ta punkte maha.

Tänane kodutöö on kümnest õpilasest tehtud viiel, kellest umbes nagu ainult mina on tõsiselt võtnud ülesande nõuet, et kahe inimese kogu nädalavahetus (sõidud, majutus, söök, ajaveede) peab mahtuma 400 € sisse. Mul on lõppsumma CHF reedese kursi juures 398,39 € ja ikkagi tuleb ööbida matkakodus, tassida söök seljakotiga kaasa ja muudes kui kaheksas BaselCardiga tasuta muuseumis kannatab käia veel ainult ühes.

Kuivõrd nädalavahetusel läks edukalt eeposefilmi „Beowulf” vaatamine, siis meenub, et mul peaks olema kuskil saksamaine fantaasiafilm Nibelungide sõrmuste teemadel. DVD keeled on küll inglise, prantsuse ja (subtiitrites ka) araabia ning karbil on prantsuse pealkiri. Tillukeses kirjas on karbil inglise pealkirjaks The Ring, aga Wikipedia seletab, et tegelikud pealkirjad on hoopis Dark Kingdom: The Dragon King aka. Ring of the Nibelungs aka. Die Nibelungen aka. Curse of the Ring aka. Sword of Xanten (2004) – vali, millist tahad! Ilmselt saab lugeja hiljemalt nüüd aru, et film on lõbus. Oleme kogu aeg naerust kõveras: mihukesed juhmid inimesed elasid vanasti Saksamaal (NB! Wagner kirjutas samast materjalist ligi 16 tundi ooperit ja Uus-Meremaa mägede vahel filmiti sama materjali ainetel kirjutatud raamatute ainel 10 tundi päkapikufilmi, sestap oleme õnnega koos, et see film kestab ainult 3 tundi). Saame näha, kuidas...

...need, kes seepi ja kammi ei tunne, saavad lahingus peksa
...filmitegijad on pannud nõrga näitleja tassima rasket täis puust veeämbrit (jalad vanguvad – kerime seda kohta tagasi ja vaatame uuesti) ning viibutama rasket sepahaamrit, mida ta ka eriti ei jaksa
...muinasaegse mõõgaga tehakse liigutusi, millega murduks ranne
...mõõgavõitlustes on liiga palju kasutatud näitleja lennutamise kraanat
...Brunhildel on väidetava ronga asemel vist noor künnivares
...muinasaegsel sepikojal on sepaääsi kohal elukorrus, sees kõmisev puittrepp ja väljas just nagu suured klaasaknad (hästi ei paista, see on korraks üldplaanis)
...meteoriidikraater näeb välja selline, nagu oleksid selle kaevanud lätlased ekskavaatoriga
...meteoriidist sulatatakse sepaääsil välja imeline metall (nali selles, et puidusöega ei saa sellist temperatuuri, kus raud (või nikkel) sulaks, puidusöega sepistades metalli pigem paagutatakse; võib-olla Saksamaal kasutati juba muinasajal kivisütt, ei tea, ei tea).

Pärast uurime järele, kus filmi näitlejad on veel mänginud; Burgundia kuninga näitleja selgub olevat „Mrs. Fawlty” ehk Prunella Scalesi poeg. Vampiirifilmide huvilistele pakub äratundmisrõõmu, et tema pikalokilist venda mängib sama näitleja kui hiljem „Videviku”-filmides peaosa. Ei suuda leida internetist kinnitust ega kummutust väitele, et vana sepa näitleja olnud see kuulus näitleja, kes mängis mõisnikku omaaegses Eesti superfilmis „Jüri Rumm” (1994); ei Wikipedia ega IMDb tea asjast midagi, aga pean üles otsima omaaegse põhjaliku eesti filmide loetelu. (Vale puha, seal seisab võõramaise näitlejana hoopis keegi hr Wolf.)

Burgundias näidatud teravatipuliste mägede suhtes saab ka selgust. Burgundia sai nime germaani hõimu järgi, kes rahvasterändamise ajal kõndis kohale arvatavasti Bornholmi saarelt, nõnda on Burgundiaks nimetatud kõiksugu alasid Bornholmist praeguse Burgundia piirkonnani Prantsusmaal. Umbkaudsel Siegfriedi ajal (5.–6. sajand) oli Burgundia (st Burgundia esimene kuningriik) Šveitsi lääneosas ja sellest praeguse Provence'i poole, keskmega umbes Lyoni kohal.

See-eest näidati „Beowulfis” olevat Taaniski mäed.

P, 1754. päev: võti

2011-11-06T23:59:00.000+01:00

Kolmapäeval mööblipoodi minnes möödusime koridoris majahoidjast, kellega meil on sõbralikud suhted (hoolimata tema perekonnaliikmete kalduvusest kremeerida rõdul ohtrasse õlisse sissetehtud sardiine – kui ta elab veel täpselt minu all nagu paar aastat tagasi) ja küsisin talt oma prantsuse keele sugemetega, et tahaksin keldri võtit. Tema vastab midagi, millest aiman, et täitsa võimalik, aga võtmetegija on täna puhkusel ja ta tellib võtme kohe, kui tagasi tuleb, ja ohhoo, korruse keldri välisuksele luku panemisest on möödas ju peaaegu aasta!

Kui läksin neljapäeva hommikul tööle, astus liftist välja majahoidja koos härrasmehega, keda nimetas võtmetegijaks, ja nad sammusid korruse keldri poole. Päeval toodi võti ära.

Täna siis teeme esimese avastuskäigu keldrisse, kus on unustatud kola pisut vähem kui mäletasin. Tüüpilist nn kartulikeldri lõhna (mida tekitab mingi hallitusseen) meie boksis peaaegu ei ole.

Päeval metsa poole jalutades möödusime kaubikust, kust veeretati välja uusi Audi rattaid ja paigaldati naabri jalutu auto alla. Pärast on kogu täiega kadunud, ainult tellised ja kaks kõnniteeplaati on alles.

Saksa keele kodutöö: üles on antud koostada 25.–27. novembriks nädalavahetuse reisi plaan kahele inimesele saksakeelsesse linna. Mulle sattus Basel (või noh võtsin ise), kus juhtumisi olen käinud mitu korda (üks kord öösel kell 4 lihavõtterongkäiku vaatamas, mille järel mina muide läksin otse tööle, mitte nagu korterinaaber M, kes ei suutnud olla kaht päeva järjest ärkvel ja läks magama). Plaan peab olema realistlik (reaalne transport, majutus, ajakava, vaatamisväärsused, liikumine) ja mahtuma etteantud väga napi eelarve sisse. Meenub koolis perekonnaõpetuses olnud ülesanne, kus 200 rublaga tulnuks sisustada korter; käisime klassiga koguni mööblimajas mööbli hindu vaatamas. Mu ehituseksperdist isa kommenteeris ülesannet ühe sõnaga: „Võimatu.”

Uurin, mida on vahepeal Google uut leidnud ainsa tolleaegse Baseli-tuttava kohta, kes teadupärast sinna kanda kinnitanud. Varem oli samanimeline isik leidunud mingi õppeasutuse õppejõudude seast, aga kuigi valdkond oli nagu sama, ei võinud olla päris kindel. Google leiab nüüd ka tema eluloo, kus selgesti kirjas mitu täpsustavat asjaolu; on jah sama. Äkki peaks talle pakkuma kolme tollest ajast olevat fotot, kus ta peal.

L, 1753. päev: vanas kohas poes ja uues kohas söömas

2011-11-05T23:59:00.004+01:00

Saan rongis läbi selle nädala bussiraamatu World War II Battlefield Communications. Wb peatusest tuleb peale vanamees, kes kogemata mind müksab, aga siis näeb raamatus parasjagu lahti olevat värvitahvlit, kuidas üks Saksa sõdur paneb telefonitraati ja teine seda (mitte küll sama traati, eks ju) üles kerib, ning naeratab malbelt. Minnes istusid üle vahekäigu hiinlased ja katsusin varjata teist värvitahvlit, kuidas väga kurja näoga Jaapani sõdur näitab taskulampi (mida Jaapanis toitis kõhul rippuv vändaga generaator).

Kokkuvõttes huvitav raamat, mis pani paika mitmeid filmide jne tekitatud väärarvamusi:

keerukad käemärgid tekkisid alles Vietnami sõjas
AM-raadio ei saanud vastu võtta FM-raadiot ja vastupidi
jalavägi ei saanud raadioga helistada otse suurtükiväele või sõjalaevale ja paluda tulelööki
telefonitraadid läksid kogu aeg katki (nii vaenlase tabamuste kui enda sõidukite liikluse pärast)
Saksa välitelefonid olid ühe traadiga, pealtkuulamiseks tuli lüüa maasse kaks traadiga toigast, ühendada need telefoniga ja lihtsalt kuulata
N. Liidus kujutati fotodel kodumaiseid sideseadmeid ainult propagandaks, muidu oli nende kvaliteet jube (näiteks – muude allikate järgi – olnud N. Liit ainus riik maailmas, kus kodumaine välitelefoni traat olnud isoleerimata; mis kasu on isoleerimata välitelefonitraadist??) ning 88% sideseadmetest olid lendliisi päritolu (sh – eelmise muu allika järgi – isoleeritud välitelefonitraadist 100%)
Teise maailmasõja aegsed raadiod olid rasked, paiksed, kandmiseks läks vaja mitut meest, ülesseadmiseks hulk aega, purunesid kergesti, levi oli halb ja, mis kõige hullem, kuni sõja keskpaigani oli suhtumine, et raadiot ei ole väikestel üksustel üldse vaja.

Ühel pisikesel hiinlasel, kellel kukub mandariin eesistme alla ja kes käib seda mööda vagunit jahtimas, on ranne nagu minu kämmal ja kämmal nagu labidas. Pakun, et äkki töötab ta Hiinas mutina.

Kaubamajas märkab müüja, kuidas makstes keeran rahatähed samapidi, ja kiidab. Hindan, kas suudan oma saksa keele oskusega öelda, et mu vanaema oli poemüüja ja õpetas, et nii on müüjal kergem, ja parem ei ütle.

Lahti on tehtud mitu aastat ennistamisel olnud haruldase tsentraalkavatisega gooti kirik ning sees avaneb nüüd selline pilt:

Kõrvalkirikus on tuleval aastal tulemas massivne palverännak ja ettevalmistamiseks on püstitatud peaukse ette putka, millesse on paigaldatud tööstusrobot, mida väärkasutatakse piibli ümberkirjutamiseks, selmet see toodaks midagi kasulikku. Huvtav, kas mehaanilist või tarkvaralist riket käsitataks saatana kätetööna ehk mis ametimees tuleb seda kõrvaldama: automaatik või papp?

Sööme seal ees platsi servas. Kõrtsi seintel on vanaaegseid tööriistu, laud on väike, vasak küünarnukk käib pidevalt vastu seinal kõlkuvat vana höövlit. Muidu on kõrts väljast palju uhkem kui seest.

Elektroonikakaubamajas käin ülakorrusel vaatamas, kas neil on äkki mu printeri paberit (tulemas on aastavahetus ja koostada on vaja traditsiooniline aasta parimate fotode album). Even better than that: saagiks on hoopis kaks saksa subtiitritega DVDd, 千と千尋の神隠し (2001) ja となりのトトロ (1988). Esimese kohe õhtul ka vaatame ning kuivõrd teisel, Eestis oleval plaadil on kihivahetus rikkis, ei ole ma keskelt umbes 5 minutit kunagi näinud. Subtiitritest saab selgeks ka üks filmi süžee nüanss, mis jäänud seni märkamata. Karbi järgi dubleerib nõida Yubabat ja selle kaksikõde* Zenibat saksa keelde omaaegne laulja Nina Hagen. Ei proovi.

* Stuudio enda järgi (kommentaar raamatus The Art of Miyazaki's Spirited Away) püüdnud nad algul kahel nõial vahet teha, näiteks et nad kandnud eri arvu sõrmuseid. See läinud aga liiga segaseks ja nii joonistasid nad kaksikud täpselt ühtmoodi. Korraga neid kaadris siiski ei ole ja vaataja saab vahet, kumb on kumb.

Kuivõrd A4-suuruse paberi varu on otsakorral, ei ole ma kindel, kas tänavu jõulualbumit paberile saab; kaalun peaaegu sama efektset Flash-albumit.

Vaatame veel lõpuni „Beowulfi”, mille lõpustseeni kohta arvab E: „Ja sellest saab Salme laev!” Võib-olla saigi, kes teab.

R, 1752. päev: ajad ja kombed

2011-11-04T23:59:00.000+01:00

Google Maps näitab veel üleeilse matka kohta ja kui lülitada see aerofotolt kaardile, võib näha, et pildistatud seen kasvas täpselt riigipiiril (piir läks piki kraavi, seen kasvas truubi kohal) ning E, kes pildistamise ajaks rohtu käega eemale lükkas, oli seega välisriigis ainult kättpidi.

Tööl teen äramineku eel aega parajaks muidu ülejägmiseks nädalaks oleva toimetusega, mille algse teksti on vast kirjutanud Ivan Orav või tema vahendusel Konstantin Päts („Päts oli väga lihtne inimene. Tuli teinekord köögist, ütles: „Jõin praegu vett!” või „Voh, Ivan, vaata, mul on kümme näppu!””) või Lennart Meri (kelle 1992. a valimisprogramm oli Ivan Orava mäletamisi „Elu veereb nagu ratas. Me peame olema nagu ühe käe kaks sõrme. Vahel on sada rohkem kui tuhat.”). Mul tekib tugev tõrge, et mis ma sellest ikka toimetan, see amorfne sõnamulin oleks igat pidi kõlblik, sest tõlkija õigekirjavigu teinud ei ole ja keegi sellest niikuinii aru ei saa – nagu Pärdi muusikast –, aga lugeja arvab kindlasti, et kui seda juba ütleb tähtis asutus (st kui selle on kirjutanud kuulus helilooja), eks seal siis mingi mõte ole (st eks see siis kunst ole). Hmjaa.

Ükspäev arutlesime teemal „üks teine AV ja dopingusüüdistused” ning olime eri arvamustel. Mina pakkusin, et enam Eestis taoliste ketserlike mõtete eest vast maha ei lööda, vahepealse mõne kuuga on usklike read kahanenud. Aga meenus, et katoliku kalendris on midagi nagu patuta eostumise päev, eks nii võidaks suusavõistlustel olla ka patuta suusatamise päev, kus sõidavad eriti suured pühadused ja kuseproovi ei anna.

* * *

Õhtuselt jalutuskäigult naastes hakkab natuke napima aruga koer tegema tumedaid tegusid all fuajees keset puhast põrandat, millele järgnenud laamendamise käigus jääb teine koer kõige lihaselisemast kohast välisukse vahele.

* * *

Loeme mööblipoe kataloogi ja paneme mööblile diagnoose. Märkan kataloogi kaanel suurt silti, et kasutage seda ainult poes, pärast pange kassa järel tagasi virna ja kui koju tahate, küsige klienditeenindusest. Õige lahe. Ma kassasabas mõtlesin (käruga ei saanud sabast mööda, muidu me midagi ei ostnud), et on aga viletsad ajad, kassa juures on koguni purk, et siia pange meie pliiatsid tagasi. Aastal 2000, kui eelmine kord käisin samas poes ühes teises riigis, sellist purki ega silti veel ei olnud.

N, 1751. päev: eksitus

2011-11-03T23:59:00.000+01:00

Kuivõrd noor sugulane öö jooksul sõnumile reageerinud ei ole ja eilne sigadus ripub Facebookis edasi ka täna ning postituse kõrval enam Facebookile autoriõiguste rikkumise teatamise nuppu enam ei ole [praegast tuleb meelde, et see on mitte pildi kui postituse vaid kui pildialbumi pildi juures], kaeban asjast ta vanematele.

Õhtul South Park. Clyde Frog hukkub.

Št arvab, et parklas tammelehtede ja -tõrudega kaetud Audi all on kindlasti keegi. Vaatan minagi ja näen, et seisab auto jah ebaloomulikult kõrgel: kõik neli ratast on kadunud, auto alla on laotud telliskive.

K, 1750. päev: espitsjoon

2011-11-02T23:59:00.007+01:00

Vana nali: leia fotolt riigipiir

Tänased märksõnad: kull, künnivaresed, looduslikud šampinjonid, hallikirjud lehmad, mööblipood, 2 × 15 köttbullar.

Nagu kohalike asjaolude teadjad teavad, on siinkandi lähim suur mööblipood naaberriigis. Ei leidnud me selgitusi, kuidas neile kohale saab (pidavat käima mingi buss) ja jalgrataste ohutuse pärast olime ka pisut mures, niisiis läheme väikese jalgsimatkaga läbi looduskaunite kohtade, kus olime suvel käinud rattamatkal.

Kompott Rootsi disainist ja söögist ning friikartulimaa töössesuhtumisest ja söögikultuurist on, khm, ainukordne.

Tagasiteel, mil on välja tulnud päike, kiidan ettenägelikkust, et me siiski ei ostnud vaipa ja kõnnime ikka mööda maanteed, sest otse üle karjamaa minnes tuleks ilmselt üle ronida traataedadest (mida küll vaip võib soodustada, aga mitte tingimata). Vaiba otsingutel läbisime väljapaneku osa kolm korda ja laoosa ühe korra. Pärast ei ostnud midagi.

Õhtul selgub, et suvel külas käinud noor sugulane on kurjasti ära kasutanud asjaolu, et lahkesti saatsin neile plaadi peal külaskäigu ajal tehtud pilte, ning on ühe loomaaia pildi riputanud feisspukki, märkides ühekorraga, et see kujutavat tema sõbrannat ja selle teinuvat mina. Olen pildi loata ja moonutava kasutamise pärast kuri ja haun Facebookile teatamise plaani (vanasti oli selline nupp).

T, 1749. päev: usupüha

2011-11-01T23:59:00.002+01:00

Mitte et oleksin selle leidnud ise, aga huvitav lugu on (et ärge ajage ärimeest segi leiutajaga ning mis äriskeem toimib ühes valdkonnas, ei pruugi toimida teises, mida ärimees ei tunne): Why Steve Jobs' Magic Doesn't Work in Medicine, kirjutab Forbes.

Üleeile õhtul meenus, et 1. november on mõnel pool riigipüha, ja eile leidsin direktori käskkirja, et meil on vaba nii 1. november kui ka 2., mis muidu on tööpäev. Kas see on tore või mis, ei ole tähtis, aga see tähendas eile, et 3. novembri hommikuks üles antud töö tuli valmis saada eile õhtuks ja sellise arvestusega, et valmis saaks ka eile õhtuse tähtajaga töö (töökaaslase puhkuse tõttu sain endale haletsusväärset soga, mida muidu toimetab tema) ja kõige tipuks jõuaks veel ka poodi. Poes oli eile kolmveerand tundi enne sulgemist leivariiulite vahel vaatepilt, mida ei osatud rublaaja lõpus ka mitte unes näha. Rublaaja lõpust mäletan, et riiulitel oli ikka midagi, kas tikutoosid hästi laiali panduna või vähemalt hulkuv kass istumas, aga eile olid Kirikmäe prismas leivariiulid jumala tühjad! Isegi puru enam ei olnud.

Tänane terve päev läheb mu artikli kirjutamisele ja õhtuks hakkab valmis osa olema rohkem kui puutumata märkmeid. Jee.

Muidu on metsas ilus kollane sügis.

E, 1748. päev: Toompea linnus tagasi Saksa Ordule!!

2011-10-31T23:59:00.031+01:00

Vaatame „Vabariigi kodanikke” (video link), kus vähemalt ühel – aga võib-olla ka kahel – enim kõnelenud saatekülalisel on koomikuanne, mida ta/nad ise ei tea, ja pärast arutame teemal, mis Tallinna vanalinna ehitisi võiks veel endistele omanikele „tagastada”. Pärast Mustpeade maja (mis vist juba ongi mustpeadele tagastatud) ning raekoja (mis on alati olnud Tallinna linna oma) leian, et aga Toompea linnus, selle ehitas praegusse suurusesse Saksa Ordu, mis ju on praegugi täiesti olemas (veebileht) ja olnud olemas järjepidevalt alates 1190. aastatest, mitte nagu praegune Niguliste kogudus, mis moodustati hiljem tühjalt kohalt, sest algne Niguliste kogudus oli lõpetanud liikmete Saksamaale lahkumise tõttu tegevuse 1939. aasta oktoobris ja hoone anti Jaani koguduse ühele pihtkonnale, nagu sellest kirjutas tollane Päevaleht (olen seda lugenud paberlehest, aga praegu peaks see olema paremini kättesaadav mikrofilmil ja/või internetis, kuskil oli mingi vanade ajalehtede koht). Kui Riigikogu ja teised asutused, mis Toompea lossis leida on, hakkavad vastu puiklema, et Riigikogu hoone ehitati 1930. aastatel suhteliselt nullist ja spetsiaalselt Riigikogule ning seega ei saa seda Saksa Ordule tagastada, siis – öhöm-köhöm – miskipärast täpselt sama argument ei loe Niguliste-arutelus, sest Niguliste praegusel kujul on 1953–1984 üles ehitatud sõjategevuse tagajärjel ametlikult hävinud hoonest* spetsiaalselt muuseum-kontserdisaaliks.

* „3. Kirchen. Zerstört: 1. Nikolaikirche, Niguliste 15. 2. Immanuel-Kirche, Jõestr. 12” – Tallinna eesti politseiülema salajane raport Tallinna kaitsepolitsei ülemale ja Eesti politseidirektorile, 17.3.1944. Kogumikus: Tallinn tules. Dokumente ja materjale Tallinna pommitamisest 9./10. märtsil 1944. Koostanud Jüri Kivimäe ja Lea Kõiv. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv 1997. (Tallinna Linaarhiivi toimetised nr 2.) Lk 54–91, osundatud read lk 57. Samas dokumendis on muude hoonete kui elamute purustusastmed zerstört (hävinud), stark beschädigt (tugevate kahjustustega), mittelschwer beschädigt (keskmiste kahjustustega) ja leicht beschädigt (kergete kahjustustega). Kergete kahjustustega elamuid dokument aadressi kaupa ei loetle.

Ja kes ütleb, et ega Saksa Ordu ole linnust tahtnud, siis kas Nigulistet on tahtnud ikka just see algne kogudus, mis läks 1939 Saksamaale?

Vähemalt võiks Saksa Ordule tagastada Pika Hermanni, sest selle kõik hilisemad muudatused on olnud kosmeetilised ja kogu kandva ehitussubstantsi on rajanud just Saksa Ordu. See tähendab ühtlasi, et tornil heisatakse edaspidi Saksa Ordu tuttav ristilipp ja kui sellele on vastuseis liiga suur, siis pakun, et tornitippu võidaks paigaldada seal kunagi kindlasti olnud urdaaž ja Saksa Ordu praegust, rahulikku meelt kuvav rahuaegne katus:

Ulgehitisega Pikk Hermann (AV 2007)

Valestilugemised: märts-oktoober

2011-10-31T23:58:00.017+01:00

Mitte et ma ei oleks vahepeal midagi valesti lugenudki, aga ma ei viitsinud/saanud neid kõiki üles kirjutada. Meenutage nüüd ligi aasta vanuseid uudiseid terviseks!

Ole inimene, vastuta Oklahoma eest!
[Ole inimene, vastuta oma lemmiklooma eest! (PM)]

Oleks 89aastane Harold Camping tavaline jutlustaja, siis teaksid tema prohvetlikust diagnoosist väga vähesed.
[Oleks 89aastane Harold Camping tavaline jutlustaja, siis teaksid tema prohvetlikust prognoosist väga vähesed. (ÕL)]

«Stiilipäevik» süstis Edgarisse uut energiat
[«Stiilipäevik» süstis Editisse uut energiat (PM)]

Savisaar loobus tööst
[Savisaar loobus tööst riigikogus (PM)]

Miks on ratturid putiini kinni jäänud?
[Miks on ratturid rutiini kinni jäänud? (PM; see oli enne tuntud ekstreemset rattamatka ja rääkis Eesti rattasportlastest)]

Maanteedel tõuseb tänavu piirkiirus 801 kilomeetrini tunnis
[Maanteedel tõuseb tänavu piirkiirus 801 kilomeetril (PM)]

Veekogud kantakse paari päevaga kanistriga tagasi
[Veekogud kantakse paari päevaga registrisse tagasi (PM)]

Soome hokilegend: soomlased olid paelavisetel nagu vanaeided
[Soome hokilegend: soomlased olid pealevisetel nagu vanaeided (PM)]

aprillis kasvas Tallinna lennujaamas mahajääjate arv ainuüksi 68,6 protsenti ja ulatus juba 149 000 inimeseni.
[aprillis kasvas Tallinna lennujaamas reisijate arv ainuüksi 68,6 protsenti ja ulatus juba 149 000 inimeseni. (PM)]

Maailma parimaks reisijaks valiti Kilpkonn
[Maailma parimaks reisisihiks valiti Kaplinn (PM)]

Piltuudis: kolleegid üllatasid kaastöötajat korrapärasel viisil
[Piltuudis: kolleegid üllatasid kaastöötajat omapärasel viisil (PM)]

Haneparv leiutas...
[Haneparv laiutas seitsmekümnel hektaril (PM)]

Saaremaa sadam võõrustas aegade suurimat ristisõdijate laeva
[Saaremaa sadam võõrustas aegade suurimat ristluslaeva (MM)]

Tehke persede ümber piirded
[Tehke peenarde ümber piirded (PM)]

NATO: Gaddafi on kaotanud kaheksajala
[NATO: Gaddafi on kaotanud kaheksa sõjalaeva (PM)]

Kadumisohus Tartu Ülikool tõrjub kirillitsanooli
[Kadumisohus Tartu Ülikooli maaliosakond tõrjub kriitikanooli (PM)]

Kuidas kasvatada kiimas melonit?
[Kuidas kasvatada meie kliimas melonit? (PM)]

Artiste vähendada lubanud Eesti firma valmistas Jyväskyläs pettumuse
[Arste vahendada lubanud Eesti firma valmistas Jyväskyläs pettumuse (PM)]

Poola astus hiinlastega embusse
[Poola astus hiinlastega äri tehes ämbrisse (PM)]

Hitleri nääriöö
[„Hitleri komandörid” (raamatupealkiri)]

... tutvustab Bravos uut suguelu
[... tutvustab Bravos uut suvelugu (PM)]

Politsei: hakkame karistama
[Politsei: hakkame karistama korduvaid rikkujaid (PM)]

Indoneesia vulkaan on ka täna ennast juba kaks korda täis pursanud
[Indoneesia vulkaan on ka täna juba kaks korda pursanud (PM)]

Muinaspaas lirtsub varba vahel
[Muinasspaas lirtsub savi varba vahel (PM)]

EMi peahaarem...
[EMi peaareen – hea rada, kehvad olmeruumid (PM)]

Parima haakristi tiitli napsas lätlane
[Parima haakriku tiitli napsas lätlane (MM)]

Kodukuri nõue tekitab segadust
Teine katse:
Kodu-ahelkuri nõue tekitab segadust
[Kodarahelkuri nõue tekitab segadust (MM)]

Pirita jõgi hirmutas paadimatkajat lapsega
[Pirita jõgi hirmutas lapsega paadimatkajat (PM)]

Doktoritöö joonistamine annab lapse nutikusest aimu enam kui 2 + 2
[Doktoritöö: joonistamine annab lapse nutikusest aimu enam kui 2 + 2 (EPL)]

Hästi hautatud munast koorub terve tibu
[Hästi hautud munast koorub terve tibu (Google < Novaator)]

Putin tulistas mootorratturite suurüritusel isamaad
[Putin ülistas mootorratturite suurüritusel isamaad (PM)]

Kaunispe elanikud kiirgavad soojuse piirangut
[Kaunispe elanikud soovivad kiiruse piirangut (MM)]

Norra muutis mind kindlasti pervertsemaks
[Norra muutis mind kindlasti ekstravertsemaks (PM)]

Kuidas abielluda viie mehega?
[Kuidas mitte abielluda vale mehega? (PM)]

August oli märg ja soe
[August oli märg ja soe (SH; noh, alguses mõtlesin, et August nagu mehenimi)]

Kui suvi ja haigused pärssisid küüslaugu kasvu
[Kuiv suvi ja haigused pärssisid küüslaugu kasvu (SH; noh, et nagu mingi ajaloopajatus)]

Läänemaa haiglale kuuluvas de la Gardie lossis käivad hävitustööd
[Läänemaa haiglale kuuluvas de la Gardie lossis käivad ehitustööd (http://aerling.blogspot.com)]

Mart Viisitamm on endiselt rongivaenulike nimekirjas
[Mart Viisitamm on endiselt rongavanemate nimekirjas (D)]

The CEO noted that they will recruit five more monkeys.
[The CEO noted that they will recruit five more workers. (AW&ST)]

Loe valesti ka ise!!

P, 1747. päev: krdi kellakeeramine

2011-10-30T23:59:00.001+01:00

Täna on see haruldane päev aastas, kui saab magada tunni kauem. Oh, ma mäletan veel suveaja-tramburai esimesi kordi 1980. aastatel, kui kella keerati ikka kuu alguses, st nädala sees. Küllap olen maininud ka harrastusühingu paarteist aastat tagasi olnud aastanäitust, mis oli alati oktoobri viimasel nädalavahetusel ja alati oli pühapäeva hommikul tegelasi, kes ei olnud kella keeranud ja hiilisid ümber muuseumi tund aega varem.

Olen rahulik, et ainsad kellad, mis talveajale läinud ei ole, on fotokate ja lauatelefoni omad. Seebikas on olemas eraldi suve-talveaja suvand, suures fotokas ei ole. Täheldan, et suur fotokas on viimasest kellasättimisest 23. augustil läinud ainult 8 sekundit ette. Kasutan praegu käekella, mida toidab valgus ja mis läheb õigeks Saksamaalt lähtuva pikklainesaatja järgi, hea mureta.

Ja nii ma arvan kuni õhtuni, et käekell näitabki talveaega.

Nimelt läheme õhtul sõprade itaallaste juurde, kes avavad restorani kell kuus. E pärast ütles, et ta imestas, miks mina juba nõnda vara uksest välja asutan (25 minutit enne seda, mida mina arvasin seitsmeks, aga mis tegelikult oli 17.35). Itaallaste juurde jõuame kell 17.45 ja uks on veel kinni.

Jalutame aega parajaks tehes jõe poole Kloostri tänavale (kus ma kunagi käinud ei ole), kuni jõuame tänava lõppu, kus on suure parklaga suur hoone, mis meenutab kontserdimaja. Alles lähemal selgub, et vale puha – hoopis pensionäride päevakeskus!!

Itaallaste juures oleme mõni minut pärast kuut ja esimesed, pälvides kõigi umbes kuue kelneri tähelepanu. Panen samal ajal õigeks kella ja katsun jätta muljet, et ma ei vaata kella, et kus kelner jäänud.

L, 1746. päev: toas

2011-10-29T23:59:00.000+02:00

Läbistan eile alustatud raamatu Saksamaa lääneosa 1944–1945 kaitseliinidest ja saan teada, et Trier langes hopsti! ameeriklaste kätte selle tõttu, et linna kaitsmisel panustati rahvaväelastele (Volkssturm), kes pärast esimest pauku kiiresti laiali jooksid. Rohkem taolist viga suurlinnade kaitsel ei tehtud.

Muidu olen võtnud kohustuse kirjutada akadeemiline kirjutis, mis venib nagu kumm. Sinna läheb kogu nädalavahetus, aga ei saa veel valmis pooltki.

R, 1745. päev: keeled ja meeled

2011-10-28T23:59:00.000+02:00

Õlletehas otsib kakskeelseid biolooge, mis tekitab arutluse, et miks just ja kas pärm on mees- või naissoost. Aga teatvasti kui prantuse keeles publiku sugu ei teata, alustatakse juttu ikka ju sõnadega „mesdames, messieurs...”

Muidu ka: lugege läbi ja jätke meelde (täna juhtusin meenutama – asjaolusid ja nimesid meenutamata –, kuidas Lõuna-Eestis toimunud kursuse pidaja ütles murdelise grammatikavormi stiilis „ei teha” ja üks tallinlasest osaleja parandas. Kõigil – parandataval, parandajal, publikul – oli väga piinlik.)

Mis päevauudistesse puutub, siis ka mulle ei meeldi, et Lang tahab anda Niguliste kiriku ühes selle kunstivaradega kirikule. Mu arust ongi kogu selle urgitsemise põhjuseks Niguliste kunstivarad, mille kohta võiks kirik lugeda oma kohustuslikust kirjandusest, mis juhtus templis rahavahetajatega. Või kui muinasjutud ei huvita, siis otsigu 2005. aasta uudiseid märksõnadega „altar”, „Vigala” ja „Sadolin”. Eesti luterliku kiriku erakordsest suutlikkusest korras hoida oma kultushooneid me üldse ei räägigi.

* * *

Päeval postkontoris raamatupaki järel.

Õhtul külaskäik ja ennatlikuks osutub minu mõte jõuda 75 minutiga käia korteris kotti ära panemas. Linnas on tihe ummik. Kui bussisõit on kestnud pool tundi, väljun jaama juures (3,3 km) ja jään ootama. Poole tunni pärast saabub E buss (2,7 km) ning kuigi ega ka selle sõit edene eriti lepse reega, jõuame kohale punktuaalselt. Pärast läheb õnneks naasta viimase bussiga.

Pooletunnise jaama juures ootamise sisustavad mitu hiiglasliku parve täit kuldnokki, kes üritavad maanduda kahele kraanale, ridu järjest koondades. Kuldnokkade meelehärmiks istub kraananokal ka künnivares ja võib näha, kuidas kuldnokad temast aupaklikult kõrvale hoiavad, aga nii, et varese pool on istumistihedus märgatavalt suurem kui mujal – nagu inimestel, kui ühissõidukis on sisenemisukse juures hirmus tropp, aga edasi päris lahe, sest ega need, kellel otseselt vaja ei ole, koomale ju ei võta. Võib-olla mäletavad vanemad lugejad veel trammides juhikabiini seljal olnud kummalist silti „Palun astuge edasi!”, mis ei tähendanud aga sugugi, et tulge, trammijuht pakub teile kooki.

N, 1744. päev: proff II

2011-10-27T23:59:00.001+02:00

Hommik köögis: üks paneb kannu vett täis. Teine võtab kannu, kallab tühjaks ja paneb uuesti vett täis. Mõne aja pärast täidab sellest teetassi ja kohvikannu. Siis leiab, et teekruus ja kohvikann jumala külm. Elu nagu film.

Õhtul on aga filmielamus missugune (seekord mitte heas mõttes). Film on Cloverfield (2008), millest ma teadsin ainult seda, et sihuke on olemas, ja läksin liimile karbi välimuse järgi, et enneolematu katastroofifilm, kus New Yorki laastatakse enneolematul kombel. Nujaah...

Film kestab 81 minutit. Alguses tuli mitu korda kontrollida, et see on ikka sama film, mis karbil lubatud, ja mitte mingi teise filmi treiler, mida mõnikord pannakse plaatide algusesse. Rahunesin nähes, et tillukesel karbifotol on samad naispeategelased kui filmis.

Elukas, kes on ajuti endast suurem, astub kaadrisse alles 18. minutil (miskohal mainisin, et väärt elukafilmides tuleb ikka varem: nagu toredas B-filmis Kraken: Tentacles of the Deep (2006), kus vehkivad kombitsad kerkivad esimeste ohvrite järele juba filmi 3. minutil).

Filmis on ulatuslikke nämmutamiskohti, millest tuli üle rutata esitamiskiirust suurendades. Lõputiitreid tuli kerida pärast koguni 16× kiiremini, sest ma ei tahtnud hästi uskuda, et filmi lõpuni veel 10 minutit, aga juba tiitrid, et isegi „Malevas”, kus professionaalse filmikriitiku sõnutsi on pikad ja põhjalikud lõputiitrid filmi ainus tore asi, kestavad need ainult 6 minutit.

Aga kahjuks eksisin. Seega on 81-minutisest filmist elukafilmi ennast alla 2/3. Filmi tegemise DVD-lisa vaatamine midagi juurde ei andnud peale selle, et ega tegelikult tegijad midagi püüdnudki, niisama lasid näitlejail roheliste seinte vahel stuudios viselda ning ülbitsesid, et teeme esimese Ameerika elukafilmi pärast King Kongi ja küll me oleme seega geniaalsed. Paah.

K, 1743. päev: filmid

2011-10-26T23:59:00.000+02:00

Kolmas õhtu Kariibi mereröövlite seltsis. Näeme pärast internetist rahuldusega, et neljandas filmis senise romantilise kõrvalliini tüütuid näitlejaid enam ei ole. Tore. Otsustame hakata harjutama Jack Sparrow' kõnnakut.

T, 1742. päev: proff

2011-10-25T23:59:00.001+02:00

Björki soolokarjäär on kestnud 18 aastat ja ikka jaksab ta positiivselt üllatada!

E, 1741. päev: Biophilia

2011-10-24T23:59:00.001+02:00

Imeline oktoobripäev.

Esiteks on oktoober ja vald loeb maksustamiseks elanikke ja koeri.

Arvake ära, kas vanamees, kes lubas tulla ukse taha korjama täidetud pabereid 20. ja 21. oktoobril, andis end üldse näole?

Arvake ära, kas vallavalitsus, kuhu „hiljemalt 24. oktoobriks” tuli täidetud paberid viia, on 24. oktoobril üldse avatud?

Esimese küsimuse kohta mõtleme, et küllap on ära surnud. Iga aasta on olnud sama üsna vana vanamees ning äkki ei olnud vallal asendajat võtta.

Teise asjaolu põhjus on, et vallamajast 50 m kaugusel tulevat täna laat. Selle viie minuti vältel, kui suletud ukse ees töllerdan, käib kohal, paberid näpus, 7 inimest, kellest 5 topib paberid vallavalitsuse postkasti. Teen nii ka midagi, mõeldes, et kuigi kast on kell pool üheksa juba täitsa täis, jäävad minu paberid alumisse ladestusse ja no kas see on vallaelaniku asi, kui palju mahub vallavalitsuse miniatuursesse postkasti (näiteks minu omas on ruumi umbes 4 korda rohkem), kui vald on selge sõnaga käskinud tuua 24. oktoobriks kohale 8 lehte paberit ja siis ise hoiab ukse lukus?!

Lõuna ajal kiiresti linnas raamatupoes, et äkki on seal dtv saksa keele sõnastikku – eile meenus, et mul oli saksa keele eelmise kursuse ajal (veel enne õigekirjareformi!) tore praktiline sõnastik. (Mu väikeses Collinsi sõnastikus ega PONSi saksa-eesti sõnastikus ei ole eriti kasutusnäiteid ega rektsioone.) Üks eksemplar on. Sõnastik on vahepealse pooleteistkümnendiga tublisti kosunud, peamiselt suurema kirja tõttu.

Ühtlasi postkontori juurest uus kuukaart.

Tunnis selgub, et mis ma oma õigekirjareformi-eelsete sõnastike pärast põen, sest ungari daamil on sõnastik hoopis nii vana, et seal ei ole päris ammust sõna schicken, vaid lähim sõna olevat Schildkröte.

Selgub ka, et olen saanud kodutööst valesti aru ja ei ole teinud 8 lünga täitmise ülesannet (ma ei tea isegi seda, millest jutt käib ehk kus paberil on ülesanne, mis tähendab pikka sobramist mu lahtiste paberite mapis – mis, nagu lugeja teab, on kaunistatud Simoni kassi piltidega). Ei tea isegi seda, et me ei pea punnitama välja mõtelda lünkadesse sobivaid sõnu iseoma tarkusest, vaid need on (mõningase varuga) antud ülesande alguses. See-eest olen hoolikalt läbi lugenud õpikust teksti, millest ülesanne rääkis ja mis pidi meile olema alles tunnis avastada.

Teises pooles peame kirjutama ametliku kirja, mille sisu kohta imestab üks ungari härradest, et ühes lauses ütleme, et lugesime teie kuulutust, ja teises, et saatke mulle kataloog. Olen igati nõus, et tekst üle kahe lause ei ole. Aega on pool tundi, mille vältel ma siis imiteerin usinat kirjutamist. Märkan, et Vahemeremaade õppurid on hoolikalt täis maalinud kogu paberi (nagu ei oleks vastuvõtjal teha midagi targemat kui üritada sealt teada saada, mida temast tahetakse). Noh, isegi kui saksa kirjalõpp on kolm korda pikem kui eesti oma, on seal ometi ainult kolm sõna – ei suuda sakslased endast välja pigistada poolt lehekülge tühje viisakusavaldusi. Kui mu II puhkusepoole ajal oli teises majatiivas tulekahi ja kapitaolised tuletõrjujad käisid elanikke suitsu eest hoiatamas, olevat kogu nende välimuse asjalikkus hävinud hetkel, kui nad suu avasid ja hakkasid lausuma: „Madaam, lubage mul Teile teatada, et...”

Lõunale minnes ei leia ma kindaid, mis olid hommikul käes; heietan bussipeatuse poole minnes muremõtteid, et jälle kindad kadunud, head kindad olid ja kohe esimesel kindapäeval! Suur on rõõm, kui kindad osutuvad olevat kotis.

Kirikmäe prismast plaate, sh Kariibi mereröövlite kolm esimest filmi, mis leiduvad kaunis juhuslikult seiklusfilmide riiulist, mitte eripakkumise kastist, kus samu filme sisaldav karp on hea mitu raha kallim. Äri on äri. Seega siis õhtune meelelahutus on teada. On juhtunud, et me kumbki neid filme näinud ei ole. Guy Sineri episoodis hüüatame üheskoos: „See on ju... Gruber!” ja kerin tagasi, et vaadata seda kohta uuesti. Puusilmaga mereröövli ja „Kontori” Gareth Keenani näitlejasamasust kahtlustan kah, aga ei viitsi kohe järele kontrollida (on). Kui võtta filmist ära Johnny Depp, oleks tulemus täiesti masendav (nii meresõiduabsurdsuste kui ka teise, „kandva” meespeategelase tõttu).

P, 1740. päev: avastan

2011-10-23T23:59:00.001+02:00

Tegin küsitluse masintõlkesse suhtumise teemal ja avastan, et küsitletud valim peab oma suhtumist tunduvalt skeptilisemaks kui see on tegelikult.

L, 1739. päev: ei olnud telekinees

2011-10-22T23:59:00.011+02:00

Poes näeme, kuidas riiulist libiseb välja pakk õllepudeleid ja maas lõhkeb. Me oleme küll ainsad, kes seda pealt näevad, aga täiesti asjasse puutumatul kombel 2½ m eemal. Ei joosta järele.

R, 1738. päev: halastust, palun

2011-10-21T23:59:00.001+02:00

Ega ma tegelikult nii tõlgi. Tegelikult ei tõlgi ma selliseid tekste üldse. Tegelikult ei loe ka.

Külm ja karge hommik, siin-seal härmas ämblikuvõrke. Vahepeal on posti otsas suur vares ja vaatab aknast sisse; mõtlen, kas see on äkki ronk, aga nokk nii suur nagu rongal ei ole ja sabaots on sirge (rongal peaks olema rombjas).

Teadlased on lõpuks uurinud, mida vaatavad koerad: link. (Ja ärge arvake midagi, nagu oleks katses kasutatud tehnika olnud midagi äärmiselt uut. Juba 19 a tagasi, 1992 tuli müügile fotokas, kus sai silma liigutades valida teravustamispunkti.)

Ning peale selle, et ka täna ei tulnud maailma lõppu, sai selle väljakuulutaja ka tänavuse matemaatika Ig-Nobeli.

N, 1737. päev: leiutan

2011-10-20T23:59:00.001+02:00

Sõnaleiutamine jätkub: pakun, et „naiskirurg” võiks olla „kirurgitar” või „kirurgista”.

K, 1736. päev: ära usu, vaid kontrolli

2011-10-19T23:59:00.000+02:00

Eilsele Eesti ajakirjanduse avastusele, et CIA maailmakäsiraamatus on Eesti rahvaarv kõvasti väiksem kui mida ütleb Eesti statistikaamet, lisame täna juurde selle, et samas raamatus kuulub Venemaa Kesk-Aasiasse.

Ja kui me juba seda väga usaldusväärset allikat lugema juhtusime, siis kontrolligem üle ka nädalavahetusel saksakeelsetelt Facebooki-kasutajatelt levima hakanud mõistusevastane spämm, mis muu hulgas pasundas, et maailmas on 70% kirjaoskamatuid. CIA maailmakäsiraamatu järgi on kirjaoskajaid maailma vähemalt 15-aastastest elanikest 83,7% ja kirjaoskamatute täiskasvanute arv on 793 mln. Hinnanguliselt on 0–14-aastaseid poisslapsi 944 987 919 ja tütarlapsi 884 268 378 ning maailmas elanikke kokku 6 928 198 253. Lihtne matemaatika ütleb, et kahe allika andmed ei klapi, ja lihtne loogika, et nähtavasti eksib Facebooki-spämm. Aga mine ütle taolist spämmi postitanutele, et nad valetavad... Kunagi proovitud ja saadud pahane vastus, et „ega ma meelega vale teavet levita” (aga kaht minutit järgikontrollimisele ka ei viitsi kulutada, eks ju) ning „ega see pole arvude pärast” (aga miks krt on seal siis üldse konkreetsed arvud, ei saa aru).

T, 1735. päev: alguses ei olnud sõna

2011-10-18T23:59:00.001+02:00

Kiirustan koolitusele ja kohapeal selgub, et olen ajanud päevad segi ja olen seega sattunud ülihuvitavale loengule, kus sõnatõlkimise kantsi on tunginud julge tõlketeoreetik, kes räägib valdavalt sõnatõlkijatest koosnevale publikule, et ega sõnad ise tähendust ei kanna. Sõnatõlkijad muidugi pahandavad taolise ketserluse peale üliväga ning segavad päheõpitud tarkustega igati vahele. Usun, et see, kes kõige rohkem vahele segab ja vaidleb, kindlasti nutab õhtul peatäie, et mõelda, tähendus ei olegi sõnades.

Lisanks mainitagu, et väide, et keel tekkis inimahvide häälitsustest, ei ole päris täpne. Praegusaja etoloogia on seisukohal (vt ülevaade Bernd Heinrichi raamatu Mind of the Crow sissejuhatuses, kus on loetletud, kuidas on viimase 30–40 aasta jooksul uuritud muude loomade kui inimese mõtlemist ja suhtlemist), et keerukas suhtlemine, sh see, mida võiks nimetada ka keeleks, on selgroogsete seas tekkinud sõltumatult neljas sugukonnas: inimlased (inimene ja teised inimahvid), delfiinlased, vareslased ja papagoilased. On tähelepanu väärt, et kõik need loomad elavad paljukesi koos (samuti elavad hulgakaupa ka arukad selgrootud peajalgsed, keda on elukeskkonna iseärasuse tõttu uuritud vähem).

E, 1734. päev: keeled ja rahvad

2011-10-17T23:59:00.004+02:00

Saksa keeles oli üles antud kodukirjand „Mein Heimatland” (peamiste statistikanäitudega pikitud jutustus) ning selle on teinud ainult kaks inimest, aga mina olen ainus, kellel on see lahtisel lehel ja kes saab selle anda õpetajale parandada. Muidu on rahvast tulnud juurde, nii et kui ma kohale jõuan, on tavaline kohtki hõivatud. Saame teada, mis keeli mis järjekorras ja vanuses keegi õppinud on, ning õpetaja teatab, et tema õppivat praegu prantsuse keelt ja „küll on alles keel! Kõik teistpidi kui saksa keeles: saksa keeles on 90% reegleid ja 10% erandeid, prantsuse keeles aga 10% reegleid ja 90% erandeid.” Rühma ainus prantslane on siin kursusel nähtavasti juba nii vana kala, et selle peale ta ainult muheleb.

P, 1733. päev: piknik

2011-10-16T23:59:00.010+02:00

Kergeusklik inimene usub silti „Ettevaatust, värske värv!” nagu iga muudki kirjutatud sõna ega hakka järele proovima. Teised proovivad ja omad vitsad peksavad! Kui ikka professionaalne fotograaf ütleb maastikupildistamise raamatus, et maastikupildistamine on omaette tegevus, tuleb seda uskuda ega mitte hakata sellest arendama koertega piknikku. Kuigi pildimatk on nii lühike kui võimalik (kavadatud eriti kauni vaatega punkti üldse jõudmata, sest kohale jõuame ajal, mil sealse vaate põhisuund oleks täpselt vastu päikest), tekib ikkagi katastroof, sest koerad ei taha mäkke ronida (suhteline kõrgus 72 m) ja sellest algab mitu häda, mida ma täpsemalt ei kirjelda. Ütleme ainult, et fotokola (peale fotoka, mis on mul tugevasti käes) on pakitud nii hästi, et peab asfaldile kukkumise vastu purustusteta (peale statiivi, mille kinnitushooba tuleb vast veidi siledamaks viilida). Üldisele hädale lisab kamaluga juurde 450. liini täna ainsa edasi-tagasi sõitva bussi GH 7863 kaabakas juht, kes minnes varastab mult 1.50 € (väites, et mu kuukaart ei kehti, kuigi tegelikult oli tal aparaat rikkis) ja sõidab nii ohtlikult, et panen kinni turvavöö (mida siinmaal bussis mujal kui kiirteel vaja ei ole), ning, kui tagasi tuleme, jätab üldse tulemata!! Võib-olla suitseb bussi vrakk kuskil kuristikus, üldse ei imesta, või on vahepeal juhi ära viinud psühhiaatriline kiirabi. Koos pühapäevase harva bussigraafikuga lööb see meie naasmise päris segi ning veel lisab vürtsi see, et kuigi siinmaine ühissõidukite portaal on vägagi olemas mobiilses internetis, puudub sealt peatuste kaart! Nõnda et kui ühes ümberistumise kohas selgub, et edasi saaks ligi kahe tunni pärast, ja portaalist leian, et kuskilt lähedalt peatusest läheks buss poole tunni pärast, ei ole kuskil peatuste kaarti! Krrrt, ma ütlen. Ainult see on, et peatus on 965 m kaugusel vat sealpool (ka see teade kaob varsti). Lähme ehku peale ühte teadaolevasse peatusesse (kust käib vähemalt kord tunnis lennujaama buss) ja rõõm on suur, sest – nagu siinkandi loogikavabas maailmas ikka – see on just otsitud peatus: mis siis, et peatuse nimi viitab hoopis kõrvalasulale. Veerand tundi ootamist ja otse maja ette viiv buss tulebki. Lõpp hea, kõik hea, isegi kui see on kaks tundi hiljem kui plaanitud.

Õhtul läheb panoraami kokkulappimise programm lolliks ja saab hakkama matka üldist meeleolu ilmekalt kujutava kollaažiga:

Muidu ilm oli ilus ja vaateulatuses lendas kolm hiireviud ja kaks ronka (nähtavasti oli mäenukk ronkade oma, nad olid kogu aeg lähedal). Kui siin- ja naabermaa piir ei oleks just piiriületuse kohas segasevõitu, siis oleksin kindlasti teinud pildi „Šp esimene samm esiisade maal”, aga see tuleb meelde alles umbes sada meetrit hiljem (no vot nii riigipiirid meelest kaovadki).

Õhtul film Catch 22 (1970), mida ma varem näinud ei ole. Plaat on välja antud Saksamaal, Süddeutsche Zeitungi lugejate 50 lemmikuima filmi sarjas. Piinlik ütelda, et koos tänase filmiga olen näinud nendest kokku nelja. Hea film (ka peale selle, et filmis näeb lendamas 18 ehtsat lennukit B-25 Mitchell ja väidetavasti päästis just selle filmi tegemine selle lennukitüübi järelpõlvedele).

L, 1732. päev: poodleme

2011-10-15T23:59:00.024+02:00

T-s poes. Algul raamatupoes, kus uurin saksa keele sõnaraamatud: käib pinda, et üks sõnastik on kole vana ja teine on uuem, aga selles ei ole verbide tabeleid üldse ega ka rektsioone ega kasutusnäiteid. Aga poes on kõik sõnastikud kole kobakad või inglise keelt õppivatele sakslastele (saksa verbitabeliteta) või liiga algelised. Keerutan pisut käes ka mõnd elektroonilist sõnastikku, aga ostan hoopis paar papist abivahendit, millest on kohe ette teada, et eks need lauapealsesse kultuurkihti jää.

Enne sööki käime veel elektroonikapoes (kus kohtan fotokotte käppimas endist toanaabrit), sealt uus kaal: vanal kaalul olenes kehakaal seismisasendist. Kuigi ilma mingisuse suurema pingutuseta kaalu kaotada on ju lahe, samuti oli päris naljakas, kuidas Eesti-lennuga suurenes/vähenes kehakaal hoobilt umbes 3 kg, tundus pühapäevast reedeni kaalulangus 4 kg üpris ja eilsest tänaseni kaalutõus 4 kg täiesti ebareaalne. Kurb on see, et uus kaal näitab midagi mitte vana kaalu näiduvahemiku alumisest otsast, vaid keskelt.

E ostab uue kellarihma ja mina tõlgin. Meie ees on vanadaam, kellelt müüja küsib, kas vahetame tihendi kah, aga vanadaam on ihne, ei lase, ja küsib vana katkise tihendi ka tagasi, nii et müüja peab seda otsima prügikastist pintsettidega.

Kolm veini, millest üks on alla hinnatud ja (nagu saame teada mitu päeva hiljem) hallitusmaitsega.

* * *

Sõnaleiutamise uudiseid kah: lõppematu kempluse „võõrsõnad või ilusad eesti sõnad” teemadel hakkame maakeelseks kohandama ametinimetusi, kasutades unarlõppu -sepp – milleks öelda „neurokirurg”, kui võiks olla ju „ergusepp”?

Ja mina olen siis tõlgissepp.

R, 1731. päev: Du riecht so gut

2011-10-14T23:59:00.004+02:00

Õhtu filmieeskavas on Saksa film Das Parfüm (2006). Kuigi lugu (romaanikohandus) on etteaimatav, on film ometi väga hästi tehtud (millega ei taha ma öelda, et film tervenisti oleks maru hea vms).

N, 1730. päev: kirjad

2011-10-13T23:59:00.002+02:00

Millalgi eelmisel nädalal sain kaks riigivapiga kirja. Mõistagi teevad sellised ümbrikud ärevaks ja suur oli rahuldus, kui sees oli poolteist rida teksti, et maksuamet teatab, et teie 2009. ja 2010. sissetulek ei ületanud seaduses sätestatud piiri ja tulumaksu juurde maksta ei ole vaja.

Sel nädalal loetles kinnisvarahooldaja kirjadega postkastis ja välisukse juures seinal, mida kõike ei tohi panna maja prügikastidesse, mis praegu on aheldatud maja ette kõnniteele ja mis empiirilise vaatluse järgi täituvad tunduvalt kiiremini kui vanasti, mil olid luku taga. Eriti intrigeeriv on keeld panna prügikasti klaaspudeleid, samas vihjamata vähimatki, mida nendega siis teha tuleb või kus võiks olla klaastaara tünn. Pakun lahendusi:

viia vallavalitsusse
saata kinnisvarahaldajale postiga, märkides pakile, et tasub vastuvõtja
reastada maja ette prügikastide kõrvale
teha perekond Yamadat* ja viia ükshaaval tööle või raudteejaama, kus on väikesed prügisortimiskastid
loopida jõkke
ladustada keldrisse

* Ise tegin kah perekond Yamadat, kui Eestis meil alguses ei olnud prügivedu. Kõik selle, mis ei läinud alla kemmergust, pakkisin väikestesse kilekottidesse ning jaotasin kilomeetri raadiuses mööda bussipeatuste ja parkide prügikaste.

K, 1729. päev: seletused

2011-10-12T23:59:00.003+02:00

Bussiraamat arutleb mitmeid põnevaid seiku: kuidas nahkhiired võivad leida saagi asukoha ka passiivse ultraheli järgi (kuulates ja ise vait olles, mida olin kahtlustanud ammu), kuidas näevad (ega nad pimedad ole) ja kuidas mäletavad.

Vaatan õhtusöögi juurde ETV arhiivist vanu muusikafilme, imestades, mihukesi filme vanasti ikka tehti: läks võtterühm komandeeringusse looduskaunisse kohta, kunstnik pani taustale kaks vineerist lehma, Artur Rinne toetas heinakuhja vastu, laulis laulu ära, pakiti asjad kokku ja sõideti järgmisesse kohta, kus kõik kordus, aga seekord oli taustaks kas suur puu, kunstaia veesilm, aiakamin või vineerist matkajad. Uhh. Kuigi Artur Rinne oli äärmiselt tore inimene ja hea laulja, saan mitut taolist filmi järjest näinuna väikese ajutise Artur Rinne üledoosi ja hakkan mõistma, miks ta ühele mu vanaemale üldse kohe ei meeldinud.

T, 1728. päev: m.o.t.t.

2011-10-11T23:59:00.001+02:00

Praegune bussiraamat on tekitanud huvi sellise nahkhiireanduri vastu, mis jäädvustaks ka häälitsuste kõrguse, st millest saaks näha spektrit. Nahkhiireandureid on kolme tüüpi (peenemates seadmetes võib olla mitu eri tüüpi andurit korraga):

Heterodüünandur – muundab kuuldavasse vahemikku seatava kitsa riba ultrahelispektrist, nt keerad ette sageduseks 45 kHz ja kuuled vahemikus 0...8 kHz sagedusi, mis algselt olid vahemikus 45...37 kHz ja 45...53 kHz. Eelised: olevat väga tundlik, suur reguleerimisulatus, suhteliselt odav. Puudused: teada saab ainult häälitsuste rütmi ja üldise kõla, õiget ostsillogrammi ega spektrit ei saa kohe üldse.
Sagedusjaguriga andur – tüüpiliselt jagab ultraheli sageduse 10ga ja muundab kuuldavasse vahemikku kogu ultrahelivahemiku korraga, nt 0...95 kHz saab kuuldavaks vahemikus 0...9,5 kHz. Eelised: kõik sagedused on korraga kuulda, ostsillogramm olevat midagi õiges suunas, spekter taastatav. Puudused: suurematel sagedustel moonutab, säilitab häälitsuste tempo.
Esitusaega venitav andur – salvestab otse ultraheli ja esitab seda siis aeglustatuna. Eelised: ostsillogramm ja spekter on OK, neid saab analüüsida. Puudused: väga lühike salvestuskestus (aga see võib oleneda salvestuskandjast), hind.

Uurin raamatus viidatud firmasid ja nende hinnakirju ning, khm, huvi on nüüd palju nõrgem kui enne. Tippseadmed on nii umbes poole auto hinnaga ja teevad kilohinna järgi kõvasti ära profifototehnikale. Kuigi jah, Inglise veebipood Alana Ecology (kust vist on pärit mu senine andur) kuulutab mingist uuetüübilisest seadmest, mis esimest korda näitavat otse spektrit ja lubavat oma taskukohase hinna tõttu nahkhiirte jälgimises suisa revolutsiooni. Eks ma siis seedi mõni aeg, kui väga see teema mind ikka huvitab.

* * *
Veel saan teada, et ETV kullafondis on väljas ammune (1992) näärisaade „Aisakoll”, mida ma ei olnud hiljem enam näinud, aga mille parimaid nalju tean peast – nagu Mehhiko seebi paroodias paljastust „Alfred ei olegi su mees! ... Ta on su õde!!” –, sest 1992 juhtusin selle helitausta lindistama. ETV tutvustus väidab autoriks Juhan Kiviräha, mis on üllatav, sest Juhan Kivirähk on teatavasti tõsine statistik. Asjaolu, et „Aisakollis” astus esimest korda rahva ette Ivan Orav („...kes seni on meiega rääkinud ainult leheveergudel.” – „Noh, televisioonis laiutasid ju tiblad!”), oli pannud ammu kahtlema, et saate kirjutas hoopis Andrus Kivirähk, kes tollal oli veel väga noor ja suhteliselt tundmatu, ja seda kinnitas ülalnimetet Mehhiko seebi paroodia „Leegitsev jõgi”, mis on üsna äratuntavas Kiviräha jandi stiilis. Vahele vähe nõrgemat materjali kah, mis võis olla naljakas aastal 1992, aga enam mitte, ja siis lõputiitreis seisabki, et autor on Andrus Kivirähk.

E, 1727. päev: saksa keeles

2011-10-10T23:59:00.014+02:00

Mul ja itaallasel on ainsana saksa keele kodutöö tehtud ja õpetaja laseb meid senikaua vaheajale, kui seda teevad teised. Saame teada, et tundi pidevalt segaja hüperaktiivsus on meditsiiniseisund („R, miks sa jood vett, mitte kohvi või teed?” – „Ma ei tohi kofeiini juua, mõtle, mis siis veel saaks!” — aga mis siis ikka saaks, küllap ta lippaks ringiratast nagu kohvi joonud Cartman ja kisendaks You guys!... You guys!... Seriously!... Check me out you guys!!... I'm a saucer! I'm a saucer!*) ja et õpetajale teeb siinkandi keel/murre nalja, et mõtle, nad ei pane tassi kappi, vaid saksa keeli lambasse.

* Ükspäev just vaatasime seda jagu ja imestasin, et tervelt juba 13 aastat on maailmal olnud seal pakutud geniaalne äriskeem. Ja et see oli 2. hooajas, pidi seda näidatama omal ajal ka Eestis, kuigi nii peenest kunstist said aru väga vähesed.

P, 1726. päev: ajaloolastele

2011-10-09T23:59:00.049+02:00

Epistel teemal, kuidas aitab teksti käsitlemisele kaasa sisu tundmine, mis algab sellega, et viimati maal käies (taas)leidsin pööningult 1935. aasta raadiotutvustuse ning andsin kodutööks selle kohendamise tänapäevasesse keelde.

1980. aastatel, kui poes veel müüdi raadiolampe, taastas isa töökorda maal olnud 1950. aastate lampraadio (v.a selle grammofoni), mille hiljem niiskus ja hiired lõplikult hävitasid; samuti üritas isa töökorda ennistada enda veel vanemat detektorvastuvõtjat, tõmmates kuuskede vahele isegi vajaliku pika antenni (ja innustades venda vedama meie 14 m² tuppa 100 m antenni; kuuskedevaheline antenn kukkus alla kohe esimeses sügistormis, sest kuused juhtusid kõikuma vastasfaasis ja tõmbasid antenni pooleks, aga see tohutu traadipusa keset tuba võttis korraga vastu kõikvõimalikke raadiosagedusi ja -häireid, näidates ilmekalt, miks peab saama lainepikkust reguleerida).

Nõndap et tean täiesti isiklikust kogemusest, kuidas näeb välja lampraadio ja kui kaua see käivitub või mismoodi toimib pika traatantenni maanduslüliti. Maal oli meil raadio ja pistikupesa vahel isegi pingestabilisaator!

Aga kui ei tea, siis tuleb tutvustus selline, et põhjalikult tuleks ümber ehitada ka raadio ise. Mitmes töös asendusid šellakplaadid vinüülplaatidega (leiutati 1948), kesk- ja pikklaineala FM-lainealaga (maailma esimene FM-ringhäälingujaam alustas 1939 ja Euroopa esimene 1949) ning häälestusskaala jaamade menüüga! Ja kui alles jätta võrgupinge kohta 1935 öeldud liitsõna „voolupinge”, siis selle peale tänapäevane elektri- või elektroonikaspetsialist lihtsalt minestab.

L, 1725. päev: õllematk

2011-10-08T23:59:00.029+02:00

Achtung!
Siin on kirjutaja isiklikud seisukohad ja vaated. Kui ei meeldi, tee omale blogi ja kõigepealt kirjuta seal viis aastat.

Tunnen sotsiaalset survet kirjutada matkast midagi ilusat.

Siin käis buldooser.

Aga mul ei ole kirjutada millestki:

kuidas ekslikult arvasin, et buss on õllekloostri teelt eksinud ja keerab külaserva saraga songermaale lihtsalt seepärast, et seal on ruumi ringi keerata
kuidas nüüd tean, et enne hõiskamist loe teade tähelepanelikult läbi: alguses haarasid mu silmad kutsest vaid sõnad „traditsioonirohke õlleklooster, kus mungad teevad seniajani õlut” ning vaimusilmas kangastus, kuidas koredas hõlstis ja tonsuuriga tegelane seletab vasksete õllekääritite keskel
kuidas nüüd tean, et silt „käsitöönduslik õlletehas” tähendab tegelikult „meile terviseameti nõuded ei kehti”
kuidas nüüd tean, et külaliste võõrustamise euronõuded kehtivad ainult Euroopa Liidu uutes liikmesriikides (sh ventilatsiooni, seinaviimistluse, valgustite, kütte ja libisematu põrandakatte olemasolu 60 inimese võõrustamise ruumides)
kuidas 60 inimese peale oli üks (1) koht peldikut*, mis läks varsti rikki ja selge sõnaga kästi meestel käia porise ehitusplatsi servas põõsas ja naistel kannatada koduni [* väga ähmase mälestuse järgi kehtis vene ajal GOST-standard, mis nõudis töökohtades 50 töötaja kohta ja kinos-teatris 50 külastaja kohta 1 WC-kohta meestele ja teist naistele; NB! töökohas ja kinos-teatris, mitte õllekeldris]
kuidas pärast pikka igavlemist arvasin, et lugu läbi ja sõidame nüüd lõpuks lubatud õllekloostrisse, aga saksakeelse märulifilmiga end lõbustav bussijuht ajas meid mugavast bussist välja tagasi umbsesse uude, aga juba niiskuskahjustustega sarasse, väites, et seal saate süüa
kuidas söögilauas kahetsesin, et ei pannud jalga karupükse, sest puuduva ventilatsiooni korvamiseks oli laua kõrval ristseliti avatud suur uks (ja muide alles umbes selles kohas, kui olin end vastu kriidist seina põhjalikult määrinud, sain kurjaks ja panin fotoka vihaga ära, et selle sara peale ma rohkem fotokat ei kuluta)
kuidas osalustasu 37 € (kolmkümmend seitse eurot) täiskasvanu kohta sisaldas bussisõitu 180 km, 5 klaasi õlut (mulle piisas nägemisest, kuidas seda tehakse) ja kaks tundi väldanud järgmist „gurmeelõunat”: salatilehed, viil odavat keedusinki, viil odavat suitsusinki, veidi salatikastet (mitte igas taldrikus), tops majoneesi (3–4 in kohta), friikartuleid 10 inimese kohta koguses, mis tavaliselt antakse seal riigis, kus friikartul on rahvustoit, 2 inimese kohta, odav kook ja tass kohvi. Söögi ajal teatas korraldaja, et meie olevat nagu katsejänesed, mispeale tekkis mul küsimus, et mis hea pärast siis pidime maksma meie (ja mitte vähe!), katsealustele ikka nagu makstakse muidu peale
kuidas pärast muidugi tänati võõrustajat (kuradi orjarahvas, ma ütlen)
kuidas bussisõitu tagasi ilmestas vali õllene (või kaine, aga eelmisest üle rääkida püüdev) loba uute majandusteooriate, olmeseikade ja kulinaariakatsete teemal
kuidas iidse kloostri maapealne osa oli ehitatud tegelikult aastal 1926 ja mille monumentaalsete pühakujude „stiil” meenutas asjaolu, et mõni aasta varem oli avatud Kanakht Tutmesut Neferhepusegerehtawy Werahamun Nebrdjer Wetjeskhausehetepnetjeru Heqamaatsehetepnetjeru Wetjeskhauitefre Wetjeskhautjestawyim Nebkheperure Tutankhamun Hekaiunushema suhteliselt puutumatuna säilinud hauakamber (kui nende kavandeid just ei olnud joonistanud Eduard Wiiralt)
kuidas kloostri maa-alune osa oli tugevasti kopitanud; ainus soe koht oli muuseum, mis oli samuti kopitanud, sest ka seal puudus ventilatsioon
kuidas kogu õllematka ainus helge hetk oli klaas portveini kohvikus tund enne tagasisõitu

Sellest ka ei ole, et „õlletehases” pähe tulnud märksõnad olid maakeelne „solk” ning võõrkeelsed dump ja ripoff. Ma sugugi ei vihja, vaid üksnes mainin, et ruumides puudus valvesüsteem.

Tempel mällu: loe teated hoolikalt läbi ning kanna alati kaasas hädalugemist ja helisummutavaid kõrvaklappe!!

R, 1724. päev: kuidas me kinos ei käinud

2011-10-07T23:59:00.001+02:00

Algul oli meil mõte käia vaatamas uut Poola[-Rootsi] suurfilmi, aga E oli päeval vaadanud YouTube'ist selle treileri ja enam ei tahtnud. Vaatasin minagi, treiler 1:56 pikk. Esimene minut mõtlesin, et pole viga, visuaalselt täitsa kobe, aga siis teine minut, et uhh, jõle, küll oli hea mõte enne kinnominekut asi internetist järele uurida...

Täna avaldab feisspukisõber K prohvetliku mugandluuletuse, milles sagedaimad sõnad on „kuradi” (41%), „külm” (30%) ja „on” (19%). Ei teadnud seda laikinuist keegi, kuidas see saab tõeks kohe järgmisel päeval, kui tundus täiesti uskumatu, et vaid nädal varem oli 27 °C, päike siras pilvitus taevas ja poola kolleeg T määris elus esimest korda parasvöötme oktoobris enda peale päikesekaitsekreemi.

N, 1723. päev: Landeskunde

2011-10-06T23:59:00.001+02:00

Töine koosolek, mille tuba otsides teen tiiru peale kogu teisele majale. Poole tiiru peal mõtlen, et ei tea, kas peaks minema tagasi, aga noh kui edasi minna, jõuab ju ka kohale.

Muidu on ka siin lõpuks alanud sügis.

Eile käis endine toanaaber juttu ajamas ja küsis, kas me Kesk- ja Ida-Euroopa filmide festivalile ka läheme ning miks seal ei ole Eesti filme. Vastasin, et aga Eesti ei ole ju Kesk- ega Ida-Euroopas! Kui ei usu, vaadaku Euroopa kaarti.