Päeval külmatunnet enam ei ole. Seekordse külmetuse imerohi oli dekongestant ehk tursevastane ravim. Enne seda nina sõna otseses mõttes jooksis, nt laua peale, pärast heida magama ja ärka üles, padi puhta kuiv.
Fotoseminari korraldaja tahtis osalustasu tagasi saata, aga pakkusin, et jätaks selle linnupargile, mispeale palju tänatakse ja lubatakse, et kevadisele fotoseminarile pääsevat ma suisa tasuta.
Lugesin ühe päevaga läbi raamatu Keeping Up With the Germans: A History of Anglo-German Encounters (alustasin eile hommikul, täna hommikul saab läbi) ja arvutist avastan, et mulle antakse lahkesti tarka nõu. Kuigi arvan, et ainus küsimus, milles [tsenseeritud] teeb asjatundjaks, on seesama [tsenseeritud], aga ainult subjektiivsest aspektist, sest praktilise poole pealt õpitakse paar aastat ja teoreetilise poole pealt väga mitu, arvan veel rohkem, et tegelik põhjus on Eestis levinud ettekujutus, et inimene on isiklikus arvutis pidevalt ja pool päeva isiklikust arvutist eemal on juba katastroof, aga ma olin ligi nädala. Ent olen selge sõnaga kursuse algul öelnud, et erameili ma iga päev ei vaata, kui on vaja kiiresti, kirjutage gmailile. Kuhu midagi tulnud ei ole, ega.
Puhkuse ajal saabunud AW&ST numbri kaanelugu on uuelaadsest kompaktsest tuumasünteesireaktorist, mida töötatakse välja Lockheed Martini Skunk Worksis ja mida loodetakse käivitada juba viie aasta pärast. Lugu avaldati mõni päev enne numbri trükkimist veebilehel ja sedasi on sisukorras ka põnevamaid kommentaare. Esimene hõiskab, et ta prindib kirjutise välja, hoiab alles ja mitmekümne aasta pärast naerab selle peale, kui elus on; teine teatab, et ta prindib välja hoopis eelmise kommentaari ja naerab selle peale juba varem, kui tuumasünteesireaktor lõpuks tööle hakkab. Kolmas teatab, et 1920. aastatest uuritud, aga seni praktilise teostuseta tuumasünteesireaktoriga on nagu bussidega, et ootad, ootad, midagi ei tule, ja siis tuleb kaks bussi järjest – sest Lockheed Martin ei ole ainus, kes on läbimurdele lähedal.
Õhtul võtan ette hoopis paksu raamatu ja jõuan sellega Saaremaa keskajani (pärast muinasaja peatükki tuleb piiskopi- ja orduaja peatükk, mida on lust lugeda, selle on kirjutanud lobeda sulejooksuga Enn Tarvel). Saan teada, et tarandkalmed võisid muinasajal olla tegelikult puust seintega surnumajad, mingi aeg kandsid muinasaja Saare mehed kaelavõru, Liivi naised kandsid muinasaja lõpus põlvini särki, mehed ka, aga kitsama kaelusega, vanemal viikingiajal Saaremaal kirvest sõjariistana ei tuntud, Saaremaal oli pärast ristisõda põllumaad 3000 adramaad ja rahvast umbes 18 000 ning väge umbes 3000 meest ja 100 laeva, et Läti Henrik kohati luiskab (saarlaste mitmenaisepidamine 1226) ja kohati vaikib (leedukate sõjakäik Saaremaale ilmselt 1218/1219) ning 1240. aastatel olid saarlased veel sedavõrd tegijad, et peale lepinguosalisteks olemise oli neil ka oma pitser, st mitte mõnel kohalikul pealikul isiklik, vaid saarlaste kollektiivne. Kuskil mujal (aga vat ei mäleta, kus!) on HCL XXIX peatüki luiskelugusid kommenteeritud nõnda, et Henrik väga lootis, et universumi tähtsuselt kolmas isik, jumala asemiku paavsti legaat Modena Guglielmo võtab tema või vähemalt tema ilusa kroonika Rooma kaasa, aga vat ei võtnud, ja kibestunult omistas siis seni veel ristimata paganatele igasugu patutegusid. Veel on kuskil pakutud, et Henrik oli saarlaste peale lihtsalt kade, sest oli ametilt preester ja pidi elama kasinalt tsölibaadis (üheminutine vikipeedistamine ütleb, et preestritel keelati abielluda alles 1139), kui saarlased aga röövitud naistega hullasid.
Teos ilmus 2007 ja 2008 leiti Salme laevad.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment